Jätkuvalt „„Ma olen alati kahtlustanud endas peituvat hullumeelset …“

 

Hurraa!!! Lõpuks ometi!

Head uudised:  „Valitsus jõudis energiameetmetes kokkuleppele.

Reformierakond ja Keskerakond jõudsid neljapäeval kokkuleppele kõrgete energiahindade leevendamise meetmetes. Valitsus plaanib kompenseerida elektri hinna, mis ületab 0,12 euro kilovatt-tunnist, samuti seatakse lagi gaasihinnale.“ Õige …

Ainult et, miks ma ennast seda lugedes nii sandisti tunnen? Miks on mul selline Pinocchio tunne Lollidemaal? Miks ….? Kas see ongi lahendus? Mille lahendus? Kas see ongi leevendus? Kui leevendus siis kellele? Mille leevendus? Kelle arvel? Ja kõige tähtsam – kelle … arvele?. Kelle arvele on väga tähtis küsimus, sest: „Valitsuse tehtud otsused elanikele suurte energiakulude hüvitamiseks lähevad maksma üle 325 miljoni euro, seejuures maksavad neljapäeval kokkulepitud lisameetmed umbes 80 miljonit eurot“ (ERR 20.01.22). On ju meie ühise raha kulu, mitte meie tulu. Ja see kulu pole veel kõik,  ÄP 21.01.22 täpsustab, et ettevõtjad peavad valitsuse täiendavat abi veel ootama“ ehk „toetusmiljoneid“ tuleb veel juured …

 Eks ole tore, kõik saavad justkui midagi, kuid kui valgus ja heliefektid välja lülitada, siis näeme tegelikkuse trööstitut pilti, sest Dr Riik jagab tegelikkuses  meie kogutud ühise raha (küll näiliselt ja vormiliselt  turutõrkest või kokkuleppest tekitaud)  inimeste aitamiseks, kuid tegelikult … Tegelikult kiidab Dr Riik heaks vigase hinnakujundusmehhanismi energeetikavaldkonnas ja püüab mahendada oma juhtimisvigu sektori arendamisel ja selle kaudu megakasumite väljavõtmise majanduse vere/raha ringlusest. Tegelikult absorbeerib Dr Riik enese paarikümne aasta otsustamatuse (otsusta+matus) hinnasildi meie ühise raha arvel.  Jagades meie raha hoopis vigasele turule, mitte nende vigade parandamiseks ega karistamiseks, vaid premeerimiseks ja uue turutaseme kujundamiseks. Vaadake, kuni valdkonna hinnamehhanismi, investeerimiskeskkonda ja administratiivselt nõu ja jõuga toetatavat ettevõtluskeskkonda ei tekitata, siis hinnad ka ei stabiliseeru ja Dr Riik peab vigase hinnamehhanismi korrigeerimiseks üha uusi „toetusmiljoneid“ nii inimestele kui firmadele välja maksma. Meie ühist raha põletama. Selline on „poliitiline tahe“. See on nagu aadri laskmine Ühisruumi elumahladest, kuid mitte mõõdukas ja ühekordne raviprotseduur, vaid pidev väljavool. Väidetavalt saadi just niimoodi Robin Hoodist lahti, lasti liiga palju aadrit. Tegelikult on juhtunud just see, mille osas Ray. Dalio („Põhimõtted“ ÄP 2018 Lk 173) meid hoiatanud on: „Teadvustades kõrgema tasandi tagajärgi, millest lähtuvaltloodus asjad paika paneb, olen mõistnud, et harva saavutavad eesmärke inimesed, kes annavad liigselt kaalu otsuste esmastele tagajärgedele ning ignoreerivad teiseseid ja kõrgema tasandi tagajärgi. Põhjus on selles, et esmased tagajärjed on sageli teiseste tagajärgedega vastuolus ja se põhjustab suuri otsustusvigu.“

„Päris sageli on esmased tagajärjed kiusatused, mis lähevad meile maksma selle, mida tegelikult tahame; vahel on esmased tagajärjed meie teel seisvad takistused. Tundub peaaegu, nagu jaotaks loodus meid selle järgi, et annab meile mõlema tasandi tagajärgi kaasa toovaid trikiga valikuid ja karistab neid, kes otsustavad ainuüksi esmastest tagajärgedest lähtudes.“

 Poliitika ilma poliitilise tahteta?

Otsi või tikutulega, kuid hinnamehhanismi korrigeerimist, investeerimis- ega ettevõtlussõbralikku keskkonna loomise algeid pole kuskilt märgata. No kui mitte arvestada, et Tootsi tuulepargi osas on kaks Dr Riigi omanduses ikkagi omavahel vaenujalal (või kohtujalal), mis tähendab, et protsessid ei liigu ning meretuuleparke püütakse sama usinalt maha niita nagu viimasel kümnendil harjunud ollakse. Kui loed „Majandus- ja taristuministeeriumi asekantsler Timo Tatar ütles, et on tõesti mõned projektid, mis on pikalt seisnud. "Ei ole olnud poliitilist tahet just varasemate valitsuste puhul neid otsuseid teha. Need otsused on olnud teatud juhtudel ebapopulaarsed, ei ole tahetud seda "ei" sõna välja öelda ja seda ametlikult vormistada," lausus ta.“ (ERR). Hm, huvitav milline või kelle poliitiline tahe? Meil on ju olemas energeetikavaldkonna pikaajaline strateegia, mis ongi kinnitatud ja tunnustatud strateegia ehk Pilvepiiri poolt heaks kiidetud poliitiline tahe? Meil on ka taastuvenergia strateegia. Millist „poliitilist tahet“ ootab MKM? Poliitilise tahte poliitilist tahet? Arusaamatu. No ja, võib-olla on strateegia ja poliitika selles, et taastuvenergeetikat mitte arendada, sest „Kaheksa aasta jooksul ei ole Eestis ehitatud ühtki suurt maismaatuuleparki. Esimene meretuulepark valmib Eestis eeldatavalt 2028. aastal.“ Kuid oh õnne menetlused on viimase paari aasta jooksul kiirenenud. Niisiis on ilmset „poliitilise tahte poliitiline tahe“ leitud või on leitud need õiged, kes on kutsutud ja seatud tuult jahvama.

Meie investorid? Või …

Ja millist osa taastuvenergia tootmise kiirendamisel on mänginud taastuvenergia tasu, mida me kõik juba pea veerand sajandit oleme maksnud? Ühest küljest justkui maksame lisa, kuid teisest küljest pole „poliitilist tahet“ valdkond arendada. Siinkohal soovitan lugeda KONKURENTSIAMETI HINNANG TAASTUVENERGIA TASUDE KOHTA 2021 „Taastuvenergia toetusi on tootjatele makstud üle 20 aasta. Esimene toetuste skeem rakendati 1998. aastal kehtima hakanud energiaseadusega…“  See, et taastuvenergia tasusid oleme maksnud juba nii kaua kipub ununema. Tegelikult on see kujunenud juba kliendi püsikuluks.  Sestap on KA ka teinud oma tähelepanekuid ja ettepanekuid. Nagu näiteks: " ELTS-i eelnõu (156 SE) raames saatis Konkurentsiamet Riigikogu majanduskomisjonile 2019. aasta augustis kirja, kus märkis, et ausa konkurentsi toimimise tagamiseks on vajalik, et elektrisektoris arvestatakse vajadust säilitada tehnoloogia neutraalsuse printsiip. Tehnoloogia neutraalsuse printsiibi alusel ei soosita konkreetset liiki tehnoloogia kasutamist, vaid vähempakkumisel võidab soodsama pakkumise teinud ettevõtja, sõltumata kasutatavast tehnoloogiast. Nimetatud printsiibi rakendamine tagab tarbijale väikseima maksukoormuse. Konkurentsiamet tõi lisaks välja, et kehtivas seaduses sätestatud konkurentsineutraalsusest loobumisel ei saa välistada olukorda, kus suunatud pakkumise tulemusel kujuneb kõrge toetuse määr koos olulise koormusega elektritarbijale.“ Seega hinnaregulatsioonis on lihvimiskohti igal tasandil. Nii soovitab KA kokkuvõtteks: „Oluline ressurss on olemas meretuuleparkide näol, mis taastuvenergiana muutub aina hinnalisemaks ning selle kasutusele andmine peaks toimuma oksjonite teel, mis annaks parima tulemuse. Kuna taastuvenergia tootmiskulud ajas odavnevad siis võib eeldada, et tulevikus suudetakse ehitada valdav osa ilma toetusteta. Tänase kehtiva toetusskeemi juures on ka tarbijatele peale pandud põhjendamatult suur maksukoormus ja see jätkub veel aastakümneid. Eesti on täitnud küll võetud taastuvenergia kohustused, kuid tarbija jaoks ei ole see tulnud odavalt: aastatel 2007 kuni 2020 oli tarbija maksukoormus kokku 827,9 mln € ning prognoosi kohaselt lisandub järgnevate aastate jooksul (2021 kuni 2030) veel täiendavalt 642 mln €. Kokku teeb see ligi 1,5 miljardit € mis ei ole tarbija jaoks väike raha. Võttes arvesse rakendatud oksjonite skeemi, maksab tarbija taastuvenergia tasu aastani 2045. Seega soovitab Konkurentsiamet vastavalt taastuvenergia direktiivile üle minna turupõhisele lahendusele ja järk-järgult kaotada taastuvenergia toetused.“ Seda kokkuvõtet lugedes tasub mõelda sellele, kui palju ja kui tõhusalt me selle tasuga maksame meile endile meie endi rahaga ja mida meie teiega selle eest saanud oleme. Energiasõltumatust (energiasõlyu+matus)? Kindlustunnet? Hinnaedu? Mida meie teiega kui investorid sellest investeeringust kasu oleme saanud? Või polegi? Ups! Ka võimalik.

Tasalülitus

Eelnevast ilmneb selgelt, et meie teiega oleme alternatiivenergia valdkonna investorid. Eks ole, sellele pole te ju mõelnud? Pole tundnud ennast investoritena? Muide siin koorub välja veel üks märkamata jäänud tasalülitussüsteem: meie teiega investorid (mitte Dr Riik) maksma kinni arenduse  uute keskkonnasäästlike energiamuundamise süsteemide investeerimiseks ( meie teiega makstud taastuvenergia tasu) ja Dr Riik püüab igati regulatsioonide ja bürokraatiaga takistada uute energiamuundamise võimsuste tegelikuks tekkeks. Vaat selline tasalülitussüsteem. (Selle koha peal võiksin aretada kibekähku mitu vandenõuteooriat, kui oleksin vandenõuteoreetik. Õnneks ei ole.) Kui Dr Riik oleks omanud „poliitilist tahet“, siis oleks ettevõtlus oma hulluses täitnud maa uute energiasüsteemidega ja meil poleks mingit energiahinna kriisi. Oleksime kuiva jalaga ühest paadist, ühest ajajärgust, ühelt laamalt teisele laamale naerusuiselt astunud. Erainitsiatiiv on uskumatult … energiarikas. Energiarikkuse, lausa ülevoolava energiarikkuse tõestuseks on see asjaolu, et meie ettevõtjad paigaldavad oma parke nii Lätis, Leedus, Poolas, kui Soomes. Meie …

Turvalisus: mentaalne, energeetiline ja riigikaitseline

 Meie administratiivmõtlemine mõtleb välja üha uusi piiranguid. Viimane hittlugu on selles, et idaaladele päikeseparkide ehitamine on kurjast, sest peegeldus segavat radarite tööd ja kaitsevõimet üldiselt. Kaitsevõime seisukohalt pole midagi tingida, see peab olema meie jaoks igati tõhus, kuid …. Kuid kaitsevõime tugevus algab nutikusest. Mõttelaiskuses radarite taha pugeda on üks võimalik viis kaitsevõime õõnestamiseks. Nagu näitas tuulikute keelustamise lugu, siis asi polnud selles, et tuulikud segasid radareid, vaid selles, et kehvad radarid olid. Kui kümme aastat tagasi oleks vanad radarid välja vahetanud oleksid tuulikud meile täna energiat jahvanud. Nüüd siis … Samas kui ülesse ehitada kaitsevõime radarvõimele, kuid üha tõusvad elektrihinnad  tekitavad ühiskonnas frustratsiooni/rahulolematust/mässumeelsust, siis läheneb oht riigikaitsele pigem seestpoolt, selja tagant ja maad mööda. Sellisel juhul pole radaritest mingit kasu. Riigikaitse peab olema riigi igakülgne kaitse, mitte „bürokraatline“ tabelarvutus. Vaat selline lugu. Jälle üks altenatiivkulude ja loobumiskulu valikute küsimus. Õigemini järjestuse küsimus. Pealegi tänasel päeval tasuks meelde tuletada seda millele juhtis tähelepanu kord Sean MacStiofain, IRA eelkäia esimene juhataja: „On öeldud, et enamik revolutsioone ei põhjusta eeskätt mitte revolutsionäärid, vaid valitsuse rumalus ja jõhkrus.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 lk 189). Põhiline, et sõnumid ja ajahorisondid oleksid selged, mõistetavad ja teostatavad.

 Meie & Iseendale

 Kuid praegune „toetusmiljonite“ lahendus ei ole lahendus, see on asendustegevus. Kuigi tükati võib see välja näha kui päästeaktsioon, siis on see samasugune lahendus nagu turuvärava sõrmkübara mäng. Kiire poliitotsuste/sõrmkübarate liigutamine (kohati ka kangutamine) ei lahenda probleemi eraisikute (ega ka firmade) jaoks, see üksnes  peidab juurprobleemi – administratiivse saamatuse ja börsisüsteemi vildaka ärakasutamise sümbioosi. See, et „Dr Riik kompenseerib“  tähendab ainult ühte, meie ise maksame iseendale  kompensatsiooni kinni.   Asesõnade tegelikule sisule pööravad tähelepanu W Bonner A Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 208) läbi riigivõla näite:  „Keynesi järgse „funktsioonifinantsisti“ apostli professor Abb Leneri kuulsates sõnades ei ole riigivõlaga midagi valesti, sest „me võlgneme seda iseendale“. Nendel aegadel olid konservatiivid piisavalt nutikad tõdema, et on suur vahe segastel asesõnadel – üks neist on „meie“ (koormatud maksumaksjad), teine aga „iseendale“ (need kes elavad maksustamisest).“. Nii et meile ja iseendale pole mitte päris sama.

 Hinnalagi? Kellele?

 Hinnalagi, mis peaks kaitsma meid kõiki ülemääraste hindade eest kaitseb tegelikkuses ainult üht – kaitset saab kogu ebatõhusat, konkurentsimoonutustega ahel kuni lõpptarbijani välja. Meie … Meie jäämegi maksma kinni ahnust ja rumalust, kui ei nõua tungivalt energiaturu korrastamist. Kes eelpoolmainitud pidukondade „kokkuleppest“ rõõmu tundsid, siis … palju õnne kõigile Pinicchiodele.

Hinnalagi on üks järjekordne illusionistlik trikk, meie teiega rahustamiseks.Lugedes ametlikku teadet, et:  "See tähendab, et kui elektri hind kas börsil või fikseeritud hinnaga paketis ületab 12 senti kW/h, maksab selle osa elektriarvest kinni riik.“ tunnen et mul püütakse keset selget päeva, käigu pealt, pooltaldasid alt ära hiivata.  RIIK? Tule seesamune sealtsamusest appi, kes see hea onu veel on? Meie teiega olemegi RIIK! Meie teiega  ise maksame endale enda kogutud raha eest kompensatsiooni? Pöörane lugu. Vaadake, kõik see, mida meile deklareeritakse kui suurt võitu, kui hunnitut kokkulepet meie hüvanguks, lõpuks kui meie tulu või kompensatsiooni – võrgutasude alandamine/kaotamine, hinnalaed – on ju tegelikult meie KULU!!!. Mitte RIIK ei maksa, vaid meie teiega maksame. Niimoodi me peame ka sellesse suhtuma, kui meie teiega raha kulutamisse. („Sarnane lagi on ka gaasi hinnale, mis on kodutarbijatele 65 eurot megavatt-tunni kohta, seda ületava osa kompenseerib riik 100 protsenti kuni tarbimiseni 2,75 megavatt-tundi.) 

Sama jama jätkub ka ettevõtete suhtes: „Valitsus jõudis kokkuleppele ka elektri võrgutasu langetamises ettevõtetele. "Kui see täna on kõigile 50 protsenti, siis ettevõtete osas viime selle nulli. Mille üle meil veel arutelu jätkub, on see, kuidas teha gaasiga meedet ettevõtetele," (ERR 20.01.22). Niisiis … nende enda arvelt. Kokkuvõttes on niimoodi, et „

Valitsuse tehtud otsused elanikele suurte energiakulude hüvitamiseks lähevad maksma üle 325 miljoni euro, seejuures maksavad neljapäeval kokkulepitud lisameetmed umbes 80 miljonit eurot. Siiski ÄP 21.01.22 täpsustab, et“ Ettevõtjad peavad valitsuse täiendavat abi veel ootama. No  ootavadki …Kui jõuavad ära oodata. Ettevõtluse laibaloendus juba käib. Paljud eelneva kolmanda aasta kolmikkriisist nõrgestatud ilmselt ei jõua oma ootejärjekorda ära oodata vaid asuvad uude järjekorda ootama. Töötukassa ootejärjekorda.

 Alternatiivkuludest

 Niisiis lähevad Dr Riigi  tehtud otsused elanikele suurte energiakulude hüvitamiseks maksma üle 325 milj EUR, kuid … Kuid see pole veel kõik, sest ettevõtjad ootavad oma õigustatud leevendusi. Ärgem unustagem ka pisiasja, et kui mingi leevendus/hüvitis/toetus kehtestatakse, siis kipub see venima ajas ja ruumis … lõpmatusse. Lõpetamine on raskem kui lõpetamatus eriti … kui aasta pärast toimuvad Pilvepiiri valimised. Mnjah, üpris suure tõenäosusega läheb viimase paarikümne aasta administratiivne otsustamatus (otsusta+matus), olukorra tõsiduse mõistmatus (mõist+matus), initsiatiivitus ja valeotsused meile teiega veel sel aastal maksma umbes miljardijagu … meie enda maksuraha.  Ups! Miljard? Meile meilt? Meile neilt? Neilt meile? Tegelikult pole see tähtis, tähtis on see, et kui see tühja läinud miljard oleks õigel ajal läinud alusteadustesse ja alternatiivenergeetika  arengusse, kui oleks lastud ettevõtluse enese ülevoolavat energiat kasutada, siis poleks meil teiega praegu vaja olnud „hüvitada“ seda mida ei saa hüvitada – aega.

Et paremini mõista millest jutt, siis J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ (Varrak 2016 Lk 97) on olukorra väga ilmekalt lahti seletanud: „Sinu saatust hakkab määrama see, kui hästi oskad paigutada oma nappi raha ja piiratud vara. Ning parim viis otsustada, kuidas oma raha ja vara paigutada, on läbini selgeks saada alternatiivkulu tagajärjes iga otsuse juures, mida võiks mistahes olukorras langetada. Alternatiivkulu puhtalt majandusteoreetiline tähendus keerleb selle ümber, et kui sa kulutad teatud summa (näiteks 50 000) mingile asjale (näiteks villimisliinile), siis pole selle tagajärjel lihtsalt su pangaarve 50 000 võrra lahjem, vaid sa ei saa seda 50 000 enam mujal kasutada. See on see 50 00, mida sa ei saa kulutada uue restorani avamisele, lisatööjõule ega kontoripinna suurendamisele.  Niisiis on täiesti loogiline kulutada raha ja hankida villimismasin, kuid sul tuleb otsustada, kas seda raha saaks kulutada kuidagi paremini, et see aitaks tegevust laiendada. Minu toodud näites oli villimisliini loobumiskuluks see, et kadus võimalus avada uus baar, soetada uued kääritamistõrred või laiendada kontoripinda.“„Õpi piiranguid armastama ja tee endale selgeks, et väikeettevõttes on kõik vahendid piiratud. Võta alati kõigi vahendite (mitte ainult raha) juures arvesse nende loobumiskulu ja vali kasulikum kurss, mida mööda purjetada helge tuleviku poole.“ Vaat selline kuldaväärt õpetus. Nüüd mõelgem millest meie teiega ilma jäime? Igatahes ei olnud see uus baar ega kääritamistõrred, see millest meie teiega ilma jäime on energiaalane julgeolek ja sõltumatus. Selleks, et järgmine miljard tühja ei läheks õpetavad õllepunkarid, et „Sul tuleb oma fookus ajada nii kitsaks, et sellel, mida sa kohe looma hakkad, poleks sel hetkel turgu olemaski. See annab sulle hiilgava võimaluse luua täiesti uus valdkond.  Sa saad keskenduda valdkonna  laiendamisele, mitte lihtsalt oma tootemargi eristamisele teiste omadest. Et muutuda tõsiseltvõetavaks, peab su olemasolu õigustus olema midagi enamat kui su tootemark. See, et sa püüad kirglikult laiendada tuliuut valdkonda, muudab su automaatselt tõsiseltvõetavaks ja kaalukamaks „ (lk 26)

Kuhu investeerida?

 Energiasõltumatus on turvalise arengu aluseks. Kuid vaadates praegust mõttemudelit, siis tundub, et arengumõte on kinni kiilunud. Kui arengumõte on kinni kiilunud, siis kiilub ka arengu kinni. Praegu on nii, et päikese ja tuulepargid oleksid justkui pääsetee energiakriisist, kuid ei ole, sest tegemist on hõreenergiaga ja meie geograafilises asukohas vaid täiendava mitte põhienergiaga. Tuumaenergia …. No tuumaenergia on põlu alla pandud, kuid siiski ainukene tiheenergia tüüp, mille kohta praegu tehnoloogia olemas on. Kõik muu … Kõik muu tuleb leiutada.

Paul Romer on arvanud:  „Iga põlvkond on tunnetanud piire, mida takistasid ressursside lõplikus ja soovimatud kõrvaltoimed, kui ei tuldaks välja uute … ideedega. Ja iga põlvkond on uute … ideede potentsiaali alahinnanud. Meile jääb alatiseks hoomamatuks, kui palju ideid jääb avastamata … Vähe sellest, et võimalused lisanduvad üksteisele – nad ka paljundavad üksteist.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 Lk 102). Eh, kui palju ideid on jäänud avastamata ja kui palju oleks võinud avastada kui oleks õigel ajal teinud õigeid/julgeid/innovaatilisi otsuseid. Kuid kes peaksid avama ukse uude energiamaailma?

 „Kaua aega arvati, et suurimad novaatorid on soliidsed suurfirmad. On ju neil piisavalt vahendeid, et rajada suuri laboreid ning neisse inimesi palgata. Sellele seisukohale vaidles vastu suur Austria majandusteadlane Joseph Schumpeter. Tema väitis, et väiksemad, nooremad, ettevõtlikumad firmad, kes ei ole huvitatud status guo säilitamisest, oskavad tõenäoliselt uusi kaupu ja teenuseid välja mõelda tõenäolisemalt. Nagu ta seda väljendas: „Postitõldade omanik üldiselt raudteid ei ehita.““ (lk 229). Võib vaid lisada, et raudtee omanik ka teleportatsiooni seadet ei ehita ega kivijaama omanik vihmaveetorust kolinal kanalisatsiooni vuhisevat energiavoogu juhtima ei hakka. Niisiis …rada vabaks … küll nad tulevad.

 Meie hundirahvas

 Meie teiega oleme valinud hundi enda rahvusloomaks. Oleme hundirahvas. Kui oleme hundirahvas, siis peame ka vastavalt käituma, mitte kui uruhiir ega küülik vaid kui hunt

 „Oluline on luua endale strateegia, kuidas uue olukorraga toime tulla. Selleks peab täpselt teadma oma kohta selles olukorras. Mitte seda, kus me tahaksime olla, vaid kus me hetkel oleme. Alles siis saame plaanida, kuidas asjale läheneda ja olukorrast välja tulla.“ (E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018 Lk 126)  „Hundid plaanivad oma rünnakuid nagu sõjaväeüksus, sest teavad, et ilma plaanita jahile minek pole mitte ainult energia raiskamine, vaid ka ohtlik. Seepärast on plaani oluline koostisosa riskide hindamine. Hundid peavad ju tapma ilma ise surma saamata.“ (lk 114). Meie ka.

 Targutusi:

T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“ Tänapäev 2019

 Lk 30 „Kuid just selles probleem seisnebki: meie ajudele ei meeldi teada saada, et neil pole õigus. Kinnituskalduvus on meie ärritav komme keskenduda lausa laserkiire täpsusega igale tõendikillule, mis toetab seda, mida me juba usume, ning eirata rahulolevalt vahest palju suuremat hulka tõendeid, mis näivad viitavat sellele, et oleme asjast täiesti valesti aru saanud. „

„Võib  arvata, et kui oleme teinud otsuse, hakanud seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et asi hakkab jubedalt viltu kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga paraku mitte. On selline asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…) Oma lkeerukamas vormis on see põhjuseks, miks valitsuse ministrid kinnitavad jätkuvalt, et „läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju edusamme“ veel ka siis, kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on tehtud, seega pidi see olema õige, kuna meie tegime selle.“

 Ray. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018

 Lk 190 „ Ära aja segi eesmärke ja iha. Korralik eesmärk on miski, mida sul on tõesti vaja saavutada. Iha on soov millegi järele., mis võib sul takistada eesmärkide saavutamist. Üldjuhul on ihad esmased tagajärjed. Näiteks võib su eesmärk olla hea kehaline vorm, aga iha süüa maitsvat, kuid ebatervislikku toitu. Ära mõista mind valesti: kui tahad olla diivanikaunistus, ei ole mul selle vastu midagi. Võid püüda saavutada ükskõik milliseid eesmärke. Aga kui sa diivanikaunistus olla ei taha, siis parem ära tee krõpsupakki lahti.“

„„Ma olen alati kahtlustanud endas peituvat hullumeelset …“ V1

 

Just niimoodi kirjutas V. Suvorov  („Puhastus” Olion” 2000 Lk 82):  „Ma olen alati kahtlustanud endas peituvat hullumeelset: (…). Siin ei ole ju midagi avastada. Kuid miks mina näen seda kokkulangevust, teised aga mitte?”  Jutt oli ühest üldtuntud tähtpäeva tähistamisest, mille kohta oli välja kujunenud traditsiooniline arvamus, kuid mis lähemal uurimisel ja kõrvutamisel arhiividokumentidega ei saanud kuidagi toimuda just nimetatud ajal. Kanoniseeritud ja ajaga lihvitud „sündmus“ oli muutunud uueks ajalooliseks tõeks. Arvatavast oleme meie teiegagi põrkunud samale tundele. Eriti aktuaalseks ja segadusttekitavaks muutub hullumeelsuse/normaalsuse vahest arusaamine nüüd mil kolmikkriisile on  lisandunud veel (vürtsiks?) spetsiifiline energiakriis.

 Ilmselt oleme viimasel ajal kõik suuremal või vähemal määral segaduses, sest  Ühisruumis kostub kõikvõimalikke ja võimatuid selgitusi, arvamusi arvamustest, asendustegevuse asendustegevusi tekkinud/tekitatud energiahindade järsu kasvu kohta, kuid juurprobleemide ja tuumlahendusteni ei jõutagi. Mis aga peamine (ja see on pelutav), kogu poliitturu selgitus on kokkuvõtlikult selline, et me ei saanud midagi teha selle kriisi ärahoidmiseks ja me … ei teinudki, aga nüüd … Nüüd me ka ei tee, sest esimesed uued võimsused/ühendused valmiksid kõige kiiremini 10+ aasta pärast, kuid valimised on järgmisel aastal, seepärast mängime „kompenseerimismängu“…eriti suures mahus.  Kuulad ja imestad, imestad ja enam ei kuulagi, sest küsimus pole enam ju selles, kuidas tädi Maalile ja onu Antsule energiahinna tõusu kompenseerida, vaid eelkõige kuidas majandust päästa. Muidugi tädi Maali ja onu Ants tuleb ka päästa, kuid kolmikkriisile energiakriisi lisades läheb majandus ilmselgelt vabalangusse kõige sellest tulenevaga.  Ahelreaktsioon, mis lõppkokkuvõttes lööb veelgi karmimalt nii Maalit kui Antsu. Fakt. Selleks, et tädi Maalit ja onu Antsu päästa tuleb alustada majanduse päästmisest.

 Õpetatud sõbrad …

 Tegelikult on tegemist teemaga, millest ei tahakski arutleda, olukord on lihtsalt nii jabur. Kuid minu õpetatud sõber helistas ja küsis minu arvamust, et pole viimasel ajal Bürokraatiatõlgis uusi arutlusi trehvanud, et, on ikka tervisega kõik korras, et …? On, on …aga arutada ikka ei tahaks.  Ei taha, kuid … õpetatud sõber ju ootab. Tema ka segaduses, tahab asjade käigust aru saada. Eks arvame ja arutame siis seda jaburust koos teiega, mitte et see arutlus  mingile tõsiteaduslikuks analüüsiks pretendeeriks (või hoidku selle eest et sellest midagi kasu oleks), vaid vaataks seda  olukorda eneseharimislikult teiste nurkade alt. Nurkade alt, milleni õhinapõhises arutlustuhinas peateel arutlejad harilikult ei jõutagi. Nii jääbki enamus turu tegelikke mõjutegureid nurga taha ja pühitakse vaiba alla. Vaatame üheskoos, kuidas midagi teha, et tuli ei kustuks ja kevadsoojadeni vastu peaks.

 Ah-jaa, kui meiegi teiega arutlus kisub ka õhinapõhiseks ja siht käest ära ei läheks, siis mainin ära, et ainukene pärispõhjus elektrienergia hindade tõusuks on kütusehindade tõus ja seegi on selline kepsakas ainuüksi seepärast, et kartelli (OPEC+) kokkulepped toimivad (karistamatult). Ilma kartellileppeta võiks nafta/gaasi hind olla vabalt 3x odavam kõigest sellest johtuvaga. Nagu me teame, siis kartell ei ole turg, vaid turu moonutus, mis tähendab, et kogu valdkonna hinnapõhi on vale. Vaat selline lugu. Kuigi legaalkartelli vonkslemisega oleme me juba harjunud, kuid praegune isetekitatud lisakriis on võimendunud läbi  administratsioonide ebarealistlike ambitsioonide, julgusetuse, rumaluse ja ahnuse sümbioosi.

Tehnoloogiliste laamade hõõrdekoht

  Meil oli ambitsioon muuta maailm puhataks ja paremaks paigaks. Õige ambitsioon, kuid tee selle ambitsiooni täitumiseks osutus tegelikkuses keerulisemaks kui paberlikel staabiõppustel. Nagu lahingutes ikka. Ja võitlus energiamuundamise tehnoloogilise uuendamise eest on lahing uue ja vana vahel. Ilmnes, et  rohepöörde segaduses energiavaldkonna turg ei toimi nii nagu turg peab toimima. Tegelikkus on selline, et elektri tootmine mammutite põletamisest on pandud ülemaailmselt paberlikult ja meil tegelikkuses põlu alla ja sellesse valdkonda investeeringud on pidurdunud (loe: tootmisvõimsused vähenevad), kuid linnulaulust energiat veel toota ei osata ja sinna ka ei investeerita (parim järgmine variant tundub olevat väljal tuult taga ajada, kuid seegi on hõreenergia). Lisaks ilmneb, et elektrikaubandus on nii intensiivne (kuigi mitte kasvav), et „ülekandelohvide“ võimsus on piiri peal, mis omakorda mõjutab hindu. Elementaarne. Miks parematesse ja kindlamatesse ühendustesse investeeritud pole, mis oleks turgu tasakaalustanud, on arusaamatu.

Nüüd siis asume kahe tehnoloogilise platoo murdekohal, ühest küljest tahetakse (ja ega teist võimalust polegi) panna kõik liikuma elektrienergial, sest ega näiteks iseautot ju briketiga ei küta, teisalt vajab see massiliselt süsinikuvabade elektrivõimsuste lisamist. Pealegi mõjutab kahe tehnoloogilise laama hõõrdekohta asjaolu, et ega eilsed mammutiõlist elektritootjad ei taha välja surra nagu mammutid, vaid püüavad turgu viimase minutini enda kasuks kallutada. Ja kui mitte kasuks, siis võtta sealt nii palju kasumit kui vähegi võimalik. Nemad veel saavad  , … kuni saavad. Kuigi, mida kehvemaks kartell olukorra maailmamajanduses muudab, seda kiiremini leitakse ja võetakse kasutusele uued muundamisviisid. Selline kaheteraline mõõk, mis võib mammutipõletajate ajastu kiiremini lõpetada.  Mnjah, meie teiega  oleme selles suures üleminekus kukkunud kahe paadi vahele. Mõned riigid on suutnud kuiva jalaga paadist paati astuda ja naudivad uuenduslike protsesse, kuid meie … me astusime ilmselt hoopis valelt poolt paadist välja, mitte uuenduste poole vaid vana (energia)kaevu täisajamise poole. Nüüd siis oleme tegemas täispööret tuuleenergia poole. Veskiomaniku pojapojana on selline mõte muidugi igati tervitatav, aga …

 Topeltinvesteerimine kui kindlustuspoliis

 Kuid kõik need tuulikud ja muu  on vaid kõrvaline küsimus, need on hõreenergiad, mida kord on hõredamalt ja siis … veel hõredamalt. Kui tuult ei ole, siis … siis tõmmatakse generaatorid käima ja köetakse neid surnud mammutitega.  Tiheenergia …

Mõned aastad tagasi ütles Riigipea „Tuuleohe“ konverentsil, midagi sellist, et ees on huvitavad ajad (nii ongi), tehnoloogia/infrastruktuuride kiire areng, kuid see võib tähendada seda, et tuleb investeerida kahel tasandil, sellesse infrastruktuuri ja tootmisse, mis on eilne, et elu saaks jätkuda ja samal ajal teha investeeringuid homsesse tehnoloogiasse, et mitte elule/arengule jalgu jääda. Võib-olla ei öelnud ta seda niimoodi, võib-olla ei lugenud mina õigesti välja mida ta ütles, kuid mõte ise oli kuldaväärt – mingil ajal me peame tegema topeltinvesteeringuid, et edukas olla ja sealjuures … ellu jääda. Nii ongi. Ainult et millised need uued valdkonnad on kuhu kindla peale investeerida meie piskut raha? . Siinkohal tuleb paralleelina meelde, et  „Iga reklaamitellijat vaevab mõnes mõttes variandis nukker märkus, mida tihti omistatakse USA kaubamajade pioneerile John Wanamakerile: „Pool rahast, mida ma kulutan reklaamile, läheb raisku. Häda on selles, et ma ei tea, kumb pool.““ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 13). Selles faasis  jooksis administratsioonidel rihm veorattalt maha ja otsustati investeerida … mitte kumbagisse.

 Äraseletamisest

 Üllatus, leidsime ennast järsku jäises talivees suplemas. Oleme ehmunud – miks, kes, millal? Segasus. Paanika. Kirumine. Meie teiega ootame vähemalt äraseletamist, kuid administratsioonide äraseletamise oskus jätab igatahes soovida.  Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 151) kirjutas: „Preestrite ja gurude tegelik pädevus ei ole kunagi olnud vihmategemine, tervendamine, prohvetlus või maagia. Pigem on selleks alati olnud tõlgendamine. Preester ei ole keegi, kes oskab vihmatantsu tantsida ja põuale lõppu teha. Preester on keegi, kes teab, kuidas õigustada seda, miks vihmatantsust pole tolku ja miks peame oma jumalasse edasi uskuma ka siis, kui näib, et meie palveid ei kuulata.“ Meie „preestrid“ pole osanud hinnatõusu usutavalt ära seletada. Pigem vastupidi. Tänane olukord meenutab enam üht jantlikku lavapilti: Kaks tegelast arutamas, et milleks lennukil propellerid on: „Ma tean“ ütleb esimene “ selleks, et pilootidele tuult puhuda!“. Teine küsib hämmeldunult: „Kas ise mõtlesid välja?“. Esimene vastama: „Ei, kinos nägin, nii kui propellerid seisma jäid hakkasid piloodid higistama“ „???“. Mnjah, administratsioonil on veel tükk maad harjutada äraseletamise (parem oleks küll tegemise) kunsti. Muide -  ära seletamine võib viia ära tegemisele, kuid asendustegevus ei asenda iial tegevust.

 Välenäpp sõrmkübaraid liigutamas

 Praegused administratiivsed äraseletamised on nagu kübaramäng turuväravas, nii kui mõne ärasletamise/sõrmkübara alla piilud nii vaatab vast vaid tühjus. Nüüd siis tõsiasjadest, millest ei räägita, need ei mahu lihtsalt „äraseletamise raamidesse“. Esiteks elektri tarbimisest. Me kuuleme igapäevase äraseletamise käigus, et elektri hind on kasvanud kuna majandus „kasvab mühinal“ (millesse tuleb suhtuda sügava ettevaatusega) ja tarbimine on jõudsalt kasvanud, kuid ... ilmneb, et kasvumühin tuleb põhiliselt madalast baasist, mitte tegelikust kasvust. Lihtsalt statistiline numbrimäng. Vaadake, kui te Iru ülesõidu  alt läbi sõidate ja sel momendil on väljas -1C, kuid teisel pool silda on temperatuur -2C, siis võib ju väita, et Harjumaal on poole külmem. Eks ole? Vahva numbrimäng ja kõik on õige, ainult et … tavatähelepanelikkuse juures eksitav. Sama on ka „mühinal kasvamisega“.

Siinkohal soovitan lugeda Konkurentsiameti värsket/asjakohast energia valdkonna analüüsi, millest ilmneb et: „Seega on tarbimismahu taastumine mõjutanud tõenäoliselt hinnatõusu küll mõningal määral võrreldes 2020 aastaga, samas oli siis ikkagi veidi erandlik aasta pandeemia tõttu, seega suuremas plaanis võime öelda, et tarbimise muutus pikema ajaperioodi vältel, arvestades ka pandeemia eelset aega, on siiski olnud marginaalne järelikult ka antud parameetri mõju hinnatõusule on pikema ajaperioodi lõikes (näiteks võrreldes 2021 aasta hindu 2019 aastaga) olnud vähene. Tabel 4. Põhjamaade ja Baltikumi tarbimine 2019-2021 (Allikas: Nord Pool ) . Tarbimine 2021 vs 2019 Põhjamaades -0,3%, Baltikumis -0,2%, Eestis -0,6%

Teise komponendina analüüsime elektrienergia toomise, kui ühe hinda mõjutava ja ka hinnast sõltuva parameetri muutust Põhjamaades ja Baltikumis. Põhjamaade aasta tootmine on olnud 2019 ja 2020 aastate baasil suurusjärgus 395 TWh, Baltikumis 15 TWh ja Eestis 4TWh ümbruses. Tootmine 2021 vs 2019 Põhjamaades +7,2%, Baltikumis -5,9%, Eestis -13% . Punkt. Tarbimine pole kasvanud. Pole kasvanud kogu Nordpoli „piirkonnas“. Vaat selline lugu.

 Kummaline börs

 Nii, et …mitte tarbimise kasv pole hinnakasvu põhjus vaid tootmisvõimsuste allakäik, lahja ühenduskaablite seis ja vigane börsisüsteem. Vigane börsisüsteem kus viimane pakkuja (kasvõi käsidünamoga) teeb turu hinna on absurdne, mida on usinasti ära kasutama asunud need, kes … (ütleme leebelt) tunnevad süsteemi. Igat süsteemi, kui see „lahti hammustatakse“ on võimalik ära kasutada ja poleks ka ime, kui nii magusal „juhuslikkusel“ lastaks tühja minna. Tühjagi lastakse. Äge edasi-tagasi energia müümine „heade põhjendustega“ ilmestab ilmekalt turu hüppelisust. Ning veel üks tegur, hinnapiirkonna tootmisvõimsuste koordineerimatu (või siis just koordineeritud?) sulgemine/seiskamine hoolduseks/remondiks on kindlasti valdkonna hinnavõngete üks märkimisväärne hooandja. Nüüd tähelepanu, kuna tarbimine pole suurenenud ja tootmine on tegelikult hinnapiirkonnas kasvanud, siis kukuvad ära senised „selgitused“ hinna (mitte turu) liikumiste osas. Kuid kuna kõik tootjad saavad tekitatud või tekkinud hinnatipust (loe: manipulatsioonidest) kasu, olenemata sellest kas nad selles osalevad või mitte, ja ka administratsioonid saavad kasu (kas käibemaksu või aktsiisimaksu absoluutkordistumisel), siis kõik valdkonna osalised teevadki kurbliku näo, laitavad käsi ja … ei tee midagi (no kui mitte arvestada ekstrakasumite vastuvõtmist). Niikaua, kuni riikide valitsused ei viska rätikut ringi ega peata matši valevõtete uurimiseks ja ausa mängu taastamiseks jäämegi maksma üüratuid arveid. Vaadake, see et kartell (OPEC+) on hindu tõstnud on üks asi, see on justkui (millegi pärast?) majandusarhidektuuri sisse kirjutatud, kuid meie börsi mehhanism on täielik kass Basilio ja rebane Alice osavõtul Lollidemaa rahapuu kasvatamisel. Meie teiega muide ei ole ei Basilio ega Alice. Meie oleme Pinociod.

 Põhiküsimus

 Nagu viidatud, siis asi on selles, et kogu energiaturu põhi on vale, sest põhineb kartellileppel (OPEC+), millele on peale ehitatud vigane börsimudel, millele on kõrvale meisterdatud jabur kompensatsioonimehhanism. Tõe hetk saabub paari kuu pärast, kui kaupade/teenuste hinnad hakkavad kordistuma (ja miks need ei peaks kordistuma)  kui energiakomponent kordistub ja palgad kasvavad? Ka „kompensatsioon“ näitab selleks ajaks oma tegelikku mõttetust, sest see ei vääri kogu kulutatud administratiivenergiat. Näiteks kui minu juuksur maksis oma 2 toalise korteri elektri eest oktoobris 5 EUR ja novembris 10 EUR, siis … Eks ole elektri arve ju kahekordistus. Kui ta peaks oma vaesustunnistusele alla kirjutama, siis saaks ta tagasi paar „euronit“. Vahva? Või hale? Saada kompensatsiooniks kahe saiapätsi jagu naabri raha? Oeh!  Muide enamus „mägede“ 2 toaliste korterite elektri arve oligi oktoobris u 10-15 EUR (küte on omaette õudukas). Pange siia kulu-tulu kaalukausile juurde sajad (tuhanded?) lisaametnikud, kes seda vaesusedeklaratsiooni/demonstratsiooni menetlevad (+ kodanike kulutatud aeg ja väärikuse kadu) ja saate kasuteguri teada. Niisiis selline kompenseerimine siis? Aga tööstus/teenindus … saame näha. Kuni energiavaldkonna (mitte turu, sest turg ei toimi) regulatsioone korda ei saa, saame hüperinflatsiooni. Saame sügava majanduse allakäigu ja keskklassi ränga vaesustumise. Ilmset ka … väljarände.

Tegelikult on olukord selline, et kui elektrienergia kui majanduse/teeninduse ühe tähtsama sisendhinda ei õnnestu normaliseerida, siis langeb majandus kivina. Juurprobleem - börsiregulatsioon - tuleb kiiremas korras koos teiste kaaskannatajatega muuta aja vaimule vastavaks. Tähelepanu, mitte börsist loobuda ja ise dünamoid keerutada, vaid börsimehhanism ja ülekandevõimsused tuleb korda teha, pärast seda … ka kõik muu. Energiavaldkonna kiirele ja kvaliteetsele arendamisele tuleb nüüd tegelikkuses keskenduda. Tuumlahendused - uued energia muundamise tehnoloogiad - tuleb Dr Riigi poolt sättida keskkonda, kus neid tahetakse ja on mõistlik teha (mitte tõdeda, et me ei saa midagi teha). Dr Riigi paarikümne aastane praktika raiuda juurelt enamus eraalgetuslikke tuulikuinitsiatiive on meile juba negatiivse energiavoo andnud. Aitab keeldudest, piirangutest ja ettevõtluse vaenamisest, anname hoogu uutele initsiatiividele. Me suudame kui arvestada sellega, et meie tudengid/gümnasistid ehitavad kosmosesateliite ja noorteadurid Kuule elektrijaamu. Vahva!

 Mida teha? Rada vabaks.

 Ainukene võimalus on lõdvendada piiranguid ja  otsida „näljaseid“!!! Otsida neid, kelles on kirge ja tehatahtmist. Tuntud B Shaw ütlemine kõlab umbes niimoodi et inimkond jaguneb kaheks: ühed küsivad „Miks?“, teised „Miks mitte?“. Just neid kes küsivad „Miks mitte?“ me vajamegi. Just neile tuleb keskkond luua (no või vähemalt neid mitte segada)

 „Innovatsiooniuurijad Lars Bo Jeppesen ja Karim Lakhani uurisid 166 teaduslikku probleemi, mille organisatsioonid olid Innocentive´isse postitanud, kuna olid nende lahendamisega ummikusse sattunud. Nad leidsid, et Innocentive´i kogukond suutis neist lahendada 49 ehk peaaegu 30%. Lisaks täheldasid nad, et parimaid lahendusi esitasid suuremad tõenäosusega inimesed, kellel ei olnud probleemi vahetu valdkonnaga mingit pistmist. Teisisõnu tundus, et oli hoopis hea, kui mõne kõva pähkli võttis käsile mõni „kõrvalseisja“, kelle haridus ja kogemused polnud probleemiga vahetult seotud.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 Lk 107)

P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ (OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 263/266) toovad sellekohase hea näite, kus  2010 aasta BP naftapuurtorni plahvatusest Mehhiko lahel. Tekkis 6500-10000 km2 e. Havai suurune reostusala. Välja kujunenud kaks näitajat: naftatõrje kiirus (ORR), kogus mida on võimalik minutis koguda ja tõrje tõhusus (ORE), mis väljendab koristatud nafta kogust sõltuvalt vee mahust. Aastakümneid oli ORR olnud u. 1100 gallonit/min. Konkursi eesmärgiks oli tõhusust vähemalt kahekordistada 2500 gallonit/min, nii et ORE oleks vähemalt 70%. Väga kiiresti registreeris ennast osalema 350 tiimi. Seitse tiimi ületasid kahekordselt ületada seni parima ORE. Võitja saavutas ORE 85% ja ületas 6000 gallonit/min.

Kõige üllatavam oli meeskonna tulemus, milline kahekordistas koristuskiirust. Nad olid kohtunud tätoveerimissalongis ja tehnoloogia disainer oli tätoveerimiskunstnik, keda rahastasid tema kliendid ja kes katsetas kavandit mullivannis.  „Meilt küsitakse pidevalt „Kui kaua te olete naftatööstuses olnud?“ ja mina küsin vastu „Kas tänane läheb arvesse?“ See näitab, et innustava konkurentsi puhul võivad lahendused tulla väga erinevatest valdkondadest ja osalejatelt keda keegi ei oska oodatagi. Vaat see on keskkond mida ma naudiks.

 Newcomeni pumbast

 Seega uusi tiheenergia muundamise arendusi pole kuulda olnud (no kui mitte tuuma lõhkumist mitte arvestada). Kuid milline võiks olla uus läbimurdeline selline Newcomeni  pumba laadne energiaallikas, milline käivitas tööstusajastu? Kes oleks uus Newcomen?

J. Lovelock („Novatseen“ PM 2020 Lk 94) maalib sellise mõttepildi: „Kujutage ette, et elektrivõrku on päikesepaneelide asemel ühendatud puud. Mõelge veel taimeliikidele, mis vabastavad elektrone päikeseenergiat kasutades ja talletades neid akudesse, mis puuvilja kombel ripuvad anorgaanilistel puudel“. Tore mõte, mis vajaks uljast teostust.

Tuntud naljalugu pajatab inimesest, kes lambiposti alt kadunud võtmeid otsib, kuigi kaotas need pimedal kõrvaltänaval. Miks ometi? Sest lambi alt on mugavam otsida. Tundub, et samal põhimõttel käib meilgi probleemidele lahenduse otsimine – mitte seal, kus probleem on vaid seal kus poliitmaalimale atraktiivsem. Elektrituru lahendused (võrgutasude/käibemaks alandamine) on ju masendavad ja probleemi mitte lahendav ning turu haiguskolde laialikandmine kogu majandusele ja sealtkaudu kõigile meile teiega, maksumaksjatele. See kus me praegu oleme on administratsioonide tegevuste ja mittetegevuste kogum ja kogemus. Kogemus sellest, et loosungid sooja ei anna.  Ükski neist lahendustest „lühemas perspektiivis“ ega ka „pikemas perspektiivituses“ ei anna meile ju lahendust, vaid ainult peidab probleemide tekkepõhjuseid. Poliitturu soov lahendada süsteemimoonutust uute hinnamoonutustega ainuüksi süvendab moonutust. Probleemi lahendamise võti asub järjekindlas energiastrateegias ja selle hälvete regulatsioonides. Praegune rohepööre on just toimemehhanismide ja planeerimise mittemõistmise tulemusel muutunud roheohkeks. Niigi kolmikkriisis vaevlev ja võnkuva majanduskriisilise osa lükkas just õhinapõhine tulemus ohtlikusse pikeesse. Nii on. Nüüd tuleb leiutada, kuidas sellest pikeest välja tulla ja püüda majandusi tasakaalustada. Esialgne kriisistrateegia, et maksame rahaga kriisikahjud kinni ja siis mõõduka inflatsiooniga korjame üleliigse raha jälle kokku enam ei toimi. Inflatsioonitorm on kohe-kohe käes.  Kui  targemad pead (ja ka lihtsa talupojatarkusega inimesed) hoiatasid juba kolmikkriisi alguses hukatusliku inflatsioonipöörise eest, siis nüüd on see teadmine kohale jõudnud. Inflatsioon ei ole mingi lemmikloom, mida nunnutada, vaid ettearvamatu kiskja, rünnates ootamatult ja valusalt. Toita inflatsiooni ekstrakorras energiakriisiga oleks kurjast.

Üks ülepinge lugu - restart

Meil on praegu analoogiline juhtum, kui maailmamajandus oleks terve ja treeningprogramm jõukohane, siis oleks võib-olla olnudki võimalik saavutada püstitatud eesmärke, kuid nii nagu minu ujumistreeningnäitel (kaks kuud ilma treeninguta ja kurguhädast mitte just kõige stimuleerivamat mõju) lõppes treeningtsükkel  … selle algusest alustamisega.  Minu kunagine ujumistreeninguline ülepinge andis reaktsioonina selle, et kaks nädalat käisin (jälle) arstide manu, taastusin ja alustasin siis treeningutega uuesti. Mitte ei jätnud treeninguid ära, vaid tegin tasa ja targu, kuni vormi taastasin. Restart, öeldakse tänapäeval

Sama ka kolmikkriisi mõjudega, need on maailma majandust nõrgenenud, osa valdkondi lausa kängunud, püsides vaid toetustel nagu kunstlikul hingamisel. Sundida energeetikat nüüd täiskoormusel (lisaks meie poliitrobotite asjatundmatud kilked, et teeme ennaktempos) ei luba treeningplaani sellises mahus jätkata. Kui eelmine majanduskriis oli panganduse nägu, siis seekordne kriis saab olema roheohkest tulenevalt energeetika nägu. Ja ärgem unustagem inimese loomust, nagu kirjutas S. Kean („Ceaseri viimane ohe“ Argo 2018 lk 309):  „„Mulle tundub, et ainus reaalne lahendus on kliimatehnoloogia rakendamine – atmosfääri jahutamiseks teaduslike sammude astumine. Selguse mõttes tuleb öelda, et mis  tahes laadi objektiivses taustsüsteemis näib kliimatehnoloogia ühtaegu meeleheitliku ja hullumeelse ettevõtmisena. Me ei saa seda ideed katsetada  väiksemas kui planeetarses mõõtkavas ning on täiesti arusaadav võimalus, et ajame asjad kuninglikult vussi ja muudame olukorra veelgi hullemaks. Aga ükskõik kui palju ma ka ei usu soovimatute tagajärgede seadusesse, usun ma veelgi rohkem inimloomuse püsivusse. Võttes arvesse, et laiskus ja lühinägelikkus on meie käitumises olnud valdavad minevikus, ei näe ma põhjust, miks need ei peaks need olema valdavad ka tulevikus. Ma ei taha rääkida inimestest nii süngelt – mõni mu parimatest sõpradest on inimene. Aga meil on omad puudused, ja püüdluses kliimamuutustega hakkama saada toovad esile neist kõige hullemad. Seevastu probleemile tehnoloogilise lahenduse leidmine, kuigi see pole kerge, võiks aidata ära kasutada kõike seda, mida inimesed teevad hästi – panevad seljad kokku, kui olukord lootusetuks kisub, ja seejärel leiavad mõne niru lahenduse.“ Üks „niru“, kuid jõukohane ja toimiv  lahendus oleks väga teretulnud lahendus.

 Targutusi:

Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017

 Lk 365   „Riigid peavad teenima ennekõike oma kodanike huve. Nad teevad isegi palju, kui nad sealjuures ei kahjusta teisi riike ja rahvaid. Neid ei saa süüdistada teiste hädades ja lahendamata probleemides.“

 Max Jacobson „Tulevik?” Tänapäev 2006

  Lk18 „Soome poliitilised juhid järgisid – nagu mitmete teiste maade juhid sajandite vältel – Machivelli nõuannet: „Maa päästmiseks ei tohi ära põlata ühtegi vahendit. Rooma julgeolek sõltus sõjaväest ja sõjavägi tuli säilitada iga hinna eest; maa kaitsmine on alati õige, sõltumata sellest, kas selleks kasutatakse ausaid või ebaausaid võtteis. Kui sõjavägi päästetakse, võib Rooma kunagi häbi maha peata; kui sõjavägi kaotatakse, ehkki see langes väga austusväärselt, kaotakse Rooma ja ka selle vabadus.”.

 

N Machiavelli „Valitseja“ Vagapund 2001

 

Lk 119 „Seega, kui valitsejal pole võimalik ennast kahjustamata helde inimese väärtuslikke omadusi kasutada – nii et neid ka märgataks -, ei tarvitse ta, kui ta on arukas ja taibukas, ihnuskoi kuulsusest hoolida, sest aja jooksul hakatakse teda ikka heldemaks pidama – kui nähakse, et tänu kokkuhoidlikkusele tuleb ta toime olemasolevate sissetulekutega, jaksab end kaitsta sõjas vaenlase eest ning suudab kodanikke koormamata viia läbi julgeid ja ohtlikke ettevõtmisi; nii jõuab valitseja selleni, et näitab heldust üles kõigi nende vastu, kellelt ta ei võta midagi ära – neid on tõesti palju – ja kitsidust kõigi nende vastu, kellele ei anna midagi juurde – neid on vaid mõni üksik.“

„Meie päevil oleme näinud suuri tegusid korda saatmas vaid neid, keda on peetud kitsiks, kõik teised on hääbunud.“

Lk 121 „Ja pole olemas asja, mis kulutaks ennast nii palju kui heldus: sedamööda, kuidas sa seda kasutad, ammenduvad su võimalused selle väljanäitamiseks ning sa muutud kas vaeseks ja põlatuks või – püüdes vältida vaesumist – aplaks ja vihatuks.“

Lk 128 „Ütlen niisiis armastatud ja kardetud olemise juurde lõpetuseks seda, et kuna inimesed armastavad omast tahtest ja kardavad valitseja äranägemise järgi, siis tuleb targal valitsejal tugineda sellele, mis on tema, mitte teiste otsustada; tal tuleb vaid näidata üles leidlikkust, et hoiduda vaenust, nagu öeldud.“

Muutustesein V11: Väikesed suurmuutjad

 

Foto kõige mõttetumast ristmikust: kolm üle tee ulatuvat massiivset raudkaaki, 19 foori ja mitukümmend liiklusmärki

Sõidan Pi-Ritalt Ka-Lamaja poole. Kuulan raadiot. Glasgow´s istuvad maailma targad koos ja püüavad ilma sutsu külmemaks timmida, meie … Meie püüame ka. Püüame teha … midagi. Teemegi õhinapõhiselt. Tundub, et  kõik püüavad ühe korraga „teha suuri asju“ (keelata, lõpetada, piirata), kuid maailma koosneb hoopis pisiasjadest. Mammut teatavasti ei koosne mammutitest, vaid rakkudest või … ampsudest. Sellest tulebki lähtuda, probleeme tuleb lahendada ampsukaupa, muidu võib suur tükk kurku kinni jääda. Prr. Pealegi, küsigem endalt, kas me elame tõeliselt säästa tahtvas maailmas või teeme vaid õhinapõhiseid irdtegevusi (sest nii on kombekas ja kõik ju teevad), mis vaatamata kaunikõlalisusele raiskavad meie aega, raha ja ressursse? Kuidas nii? Võtame mõne lihtsa igapäevaelu näite. Istun autosse … Ja-ja tunnistan täiesti avalikult, selgesõnaliselt ja häbenemata, et istun autosse ja sõidan linnapoole. Ma ei kasuta selleks ratast, tõuksi ega tuulelohet  ühel lihtsal põhjusel, et päev on ajasäästlikult kokku pakitud mitmetest kohtumistest ja aruteludest linna eri piirkondades ja kohtumiste vahed on ajakriitilised. Tegemist on kõige säästlikuma liikumisviisiga minu töökorralduses. Kulutan vähe, jõuan palju. Järgmised päeva kodukontoris … jõuan palju, kulutan veel vähem. Seega esimeseks keskkonnasäästuks on paljudel juhtudel läbimõeldud logistika, taaskasutus ja seadmete elukaara pikendamine. Praegune kliimapoliitika tundub keskenduvat selle, kuidas miljardeid maksumaksja raha kõige kunstipärasemalt raisku lasta, mitte sellele, kuidas pisiraiskamistest suurt kokkuhoidu kumuleerida. . Muidugi ei lasta raisku kõike, tekkivad uued tehnoloogiad, sest turg (ja meie teiega) nõuavad seda, kuid kliimapoliitika põhihoob asub hoopis mujal, see asub väikeste, kuid tihedate tegevuste normaliseerimises ja sellest nii raha kui keskkonnasäästu kogumist. Muidugi ei ole see nii glamuurne, kuid see eest tõhus.

Niisiis … läksime liikvele.

Niisiis … ärme tee sama viga, mida enamuses tehakse tahtes maailma muuta, mitte iseennast. Alustame väikeste ampsudega, et seederikkeid ei tekiks. Võtame näiteks mingi lihtsa valdkonna mida me igapäevaselt kogeme, nagu oma igapäevase liikumise. Hea algus, sest  transport on peale tööstust kõige suurema jalajäljega inimtegevuse valdkond. Kuna tööstusega meie teiega igapäevainimesed midagi tarka teha ei oska ja rumaluse tiražeerimine vaid halvendab olukorda, siis parem jätame tööstuse rahule ja tegeleme igapäeva liikuvusega.

Tööle minekuks on suures piiris kolm võimalust: ühiskondlik transport (ÜT), auto või jalakäik (ratas ei kuulu praegusel aastaajal ilmselt niivõrd transpordivahendite kui ekstreemspordi vahendite hulka). Kuigi me räägime palju ÜT eelistamise vajadusest, siis tõsiasi on, et tööl käijatest kasutab ÜT vaid 20% ehk piinlikult vähe. No-jah eelmisel EL eelarveperioodil pumbati küll ÜT edendamiseks lähes 700 milj EUR, mille tulemusena kasutatavus … langes 2+%, nii et ainult raha asja ei paranda vaid võib valede otsuste puhul seda halvendada. Järelikult kasutab suurem enamus tööle jõudmiseks autot. Sellest alustamegi.

Niisiis teeme koduukse lahti ja … Võib arvata, et enamuse meist teiega kodu asub õuealade piirkonnas (ilmselt on suurem osa meie Peamise Linna territooriumist tähistatud lausaliselt õueala märgiga), kus liikumiskiirus on piiratud (20/30 km/h). Roomame välja … administratiivsele takistusrajale. Mnjah, roomame aeglaselt, sest administratiivõhin on  igaks juhuks tänava täis pikitud ka „lamavaid politseinikke“ (edaspidi: lamajad). Kuigi oma kasutegurilt  võiks need ümber nimetada tapetud kliimaks. Miks? Kas olete mõelnud, mis nendest kasu võiks olla … kliimakontekstis? Või on need projekteeritud vaid teedeehitajate rõõmuks? Administratiivse enesenäitamise rõõmuks? Ei tea. Vaadake, kliimakonks on selles, et iga lamaja eel tuleb kiirus peaaegu peatumiseni maha pidurdad, sest isegi kui juht juhtub sõitma 20/30 km/h siis lamaja ületamiseks alandab ta selle -5 km/h ja roomab üle kui ei taha autot rikkuda ja peaga lakke lennata riskides kaelaluu murruga. Peale lamajat muidugi juht kiirendab (kirudes), mis nõuab ekstraenergiat, ehk selle üha lamaja ületamiseks (+ lamaja enese tootmiseks ja paigaldamiseks) kulutatud süsinikujälg on kogumis meeletu ja tarbetu.  Muidugi, kui eesmärgiks on autosõidu kaotamine ajaloost, siis on lamajad omal kohal, kuid CO2 emissiooni seisukohalt on tegemist täiesti vastupidise tegevusega võrreldes kogu maailma kliimaeesmärgiga. Väike asi? Sääst on sääst. Pange kogu linna lamajad kokku ja arvutage välja milline on energiakadu ja CO2 emissioonilisa kogumis. Iga päev? Iga aasta? Eks ole hea küsimus?

Inimkonna rumalaim leiutis

Midagi veel põriseb, kuid see pole auto ega autokujuline mopeed vaid … No muidugi see on  inimkonna üks kõige mõttetum ja samas toksilisem leiutist – administratiivlehepuhur. Aeglaselt jalutavad mehepojad liiguvad puhuritega lehti hunnikusse ja … tossutavad mõnuga rohkelt CO2 taeva poole. Muidugi  järgmine tuuleiil lükkab lehehunnikud jälle liikvele. Usinad koristusmehed jälle … tossutamas. Ja niimoodi ringiratast kuni lumi maha tuleb või kui lehed pakitakse lõpuks … kilekottidesse (fossiilmaterjal) ja veetakse autodega (fossiilkütus) Jäätmejaama (igati tarvilik ja üha paraneva teenindusega struktuur). Kuid Jäätmejaamades näeme pilti neist hunnitutest nüüd juba räbaldunud kilekottidesse mässitud lehekuhjadest, mis küll kuidagi keskkonnasäästu mõõdet välja ei anna. Õhinapõhiselt loodi tummisest kompostimaterjalist … prügi. Milline on siis on ühe mahakukkunud lehekese jalajälg kogumis? Hakkame „kaardistama“: puhuri fossiilkütus, teisaldava auto fossiilkütus, kotikile on suure tõenäosusega toodetud fossiilsest materjalist ja selle absorbeerimine kulutab jälle fossiilkütust. Kas me pole mitte  CO2 jälje vähendamise mõttest õigesti aru saanud? Või see meid ei huvitagi? Väike asi? Sääst on sääst. Pange kogu linna lehepuhurid, lehekotid ja nende vedu/töötlus  kokku ja arvutage välja milline on energiakadu ja CO2 emissioonilisa kogumis. Eks ole hea küsimus?

Mõeldes pisiasjadest

Sõidan, õigemini sõitsin, nüüd … istun autos. Istun autos kesklinnas. Istun järjekorras. Foorijärjekorras. Istun värskelt tekitatud administratiivses ummikus, kus kaks Narva maanteelt Pronksi tänavale pööravat rada on asendatud ühega. Tuiksoone läbilaskevõime langes poole võrra. Tromb. Liiklustromb. Administratiivne liiklustromb. Istun, aga mõte töötab, mootor ka. Kuulan raadiot. Valikus viirus ja rohepööre, rohepööre ja viirus ja õhinapõhine. Vaadake, vahel leiame me kõik ennast olukorrast, kus saada aru, et midagi on valesti, kuid … aru ei saa mis nimelt. Viimased aastad on olnud õhk ja eeter täis arutlusi rohepöördest, CO2 jalajälje vähendamise vajadusest, liikuvusest ja … Oeh, terve maailm sõitis ju Glasgowśse, et kokku leppida keskkonnalastest ühistegevustes, kuid maailma päästmine ei alga maailma päästmisest korraga, vaid pisiasjadest kogumis, meis enestest, meie mõttemudelitest ja nende muutmisest.

Niisiis istun ja mõtlen pisiasjadest ja pisiasjade kumulatiivsest suurefektist. Pi-Rita poolt sõites on iga natukese vahemaa järel jalakäijate isetoimiv demokraatlik vöötrada asendatud administratiivse fooriga. Foorid plingivad 24/7. Põletavad „surnud mammuteid“. Igaüks eraldi võttes … pisiasi. Isegi uhke värk, nagu aastaringsed jõulupuud. Turvaline, kuid … Keskkonnavaenulik. Kuidas nii? Vaadake kui üksik jalakäija vajutab individuaalset foorinuppu ja läheb üle tee individuaalfoori süsteemis, mitte tulede sujuva tsüklilisuse liikuvuse süsteemis, siis on see reostus (peaaegu nagu ohvritule süütamine). Kuidas nii? Lihtne, sest ühelpool foori seisab u 30 autot ja teisel pool foori seisavad veel u 30 autot – seisavad ja tossutavad. Üksik uitaja on ammu kadunud, kuid 2x30 autot seisavad ja tossutavad. Ühe sellise individuaalületuse hinnaks on kogumis umbes tund töötava mootoriga seisvat autot. Kujutate ette – tund tarbetut tossutamist? Kuid foore on ju viis sellel lühikesel teelõigul. Seega viis tundi seisvat tossutamist. Kuid see pole veel kõik, sest tunnis seiskavad need foorid liikluse kümneid kordi. Kas see tähendab, et tunnis saame hüpoteetiliselt sadakond tundi administratiivtossu? Kui kujutada seda ette kogu linna mastaabis (tuhanded seisvad ja tossutavad autod), siis on see hirmuäratav. Samas iga foori taga me justkui ei märka seda administratiivset hävingutendentsi. See on energia kadu (ja CO2 emissioon), kuid see pole veel kõik, lisaks kaotame me selle energia mis kulub 2x30 kordsele autode  mahapidurdamisele ja üleskiirendamisele. Nagu märgitud, siis Pi-Rita teel on umbes viis sellist foori järjestikku ehk  linna sõites võib juhtuda, et viis jalakäijat tekitavad u 7 min jooksul viie tunni jagu asjatult kulutatud energiat, tootes tarbetult CO2? Pärast peab regulatsioonirobot „kangelaslikult“ mingitelt elulistelt teenustel kokku hoidma, tehaseid või kaevandusi sulgema, sest, meil on ju omad keskkonnaalased kohustused täita. Tuletab meelde kogemust sõjatehasest, kus vanarauaplaani katteks lõigati tuliuued metallplaadid juppideks (plaani täiteks) ja kuu lõpus otsiti kõik tsehhitagused läbi, et viimastest rämpsust toorikumaterjali kokku keevitada (jällegi plaani täiteks). Muide kui tegemist oli vöötradadega, siis sujus liiklus hoopis sujuvamalt/keskkonnasõbralikumalt, jalakäija lasti üle ja sõideti edasi, mitte ei põristatut tühjalt tuima. Muide ka fooride jõulutuled ei plinkinud ööpäevaringselt (jälle kokkuhoid).  Nii, et kokkuvõttes on kaotajaks kõige suuremalt ülehooldatud jalakäija (maksumaksja ka), kes hingab sisse kogu selle saasta ja ühtlasi maksab selle lisasaaste kinni. Kui nüüd mõelda, kui palju on meil tühikäigulisi ja süsteemituid foore, siis see mida me saaksime lihtsama, kuid läbimõeldud eesmärgistatud sujuva  liikluskorralduse ja intelligentsete fooridega kokku hoida on kogu Eesti ulatuses tohutu.  Aastas? Üüratu. Seega kui me tahame tõesti puhtamat kodulinna (ja planeeti), siis peame lõpetama tuimade „kahtehtud“ tegevused ja mõtestama kuidas muuta tehnoloogiaid. Eesmärgiks peab olema kestlik, kuid sujuv ja nauditav liikuvus – mõtestatud tegevus, mitte „kahtegevus“.

Mis on „kahtegevus“? Näiteks eelmainitud lehekoristus, kus lehed aetakse fossiilkütusega kottidesse, mis on toodetud fossiiliga fossiilist, viiakse autodega (fossiiliga) jäätmejaamadesse (kus nendega opereeritakse fossiiliga) ja kotijäätmed tuleb jällegi ümber töötada fossiiliga. Uskumatult vanaaegne, uskumatult raiskav, uskumatult saastav. Või liikluse kiuslik reguleerimispoliitika, tänavate ühesuunaliseks muutmisega (iga ümbersõit tegelikult asjatult kulutatud kütus ja toodetud CO2), teede kitsamaks ehitamine, kõverad teeotsad ja vormeliraja tsikaanid, lamajate paigaldamine, tavaliste ületee pöörete kinniehitamine, see kõik suurendab kokkuvõttes CO2 emissiooni, sest autosõidule alternatiivi ehk  nauditavalt toimivat ühistransporti ju pole. NB! Veelkord üle korrates: laias plaanis asendust autodele pole. On administratiivne kius. No jah, muidugi rattasõit on üks lahendus, aga … ei sobi kõigile. Õigemini sobib meie tingimustes ja vananevale elanikkonnast vähestele. Titaanpuusaga memmed ja vitagevanamehed ei kvalifitseeru sellele rajale.

Liikuvusstrateegia kui liikumatuse strateegia.

Rattur emeriitusena on rattad mulle alati meeldinud, võib öelda, et olen  pigem rattalemb, kuid igal asjal/tegevusel on oma aeg ja koht. Olen sõitnud rattaga poris ja lumes, krusade vahel ja metsas, olen olnud märg ja sopane kui mudakäi. Kuid seda kõike sportlikul eesmärgil ja enese vormis hoidmiseks. Ma ei kujuta kogemuslikult väga hästi ette, et see võiks tänasel novembripäeval olla viis tööle sõiduks (ei kontorisse ega ehitusplatsile). Muidugi on see võimalik, kuid see vajab teistsugust infrastruktuuri neile vähestele, kes seda naudivad. See vajab riietuskappe ja dušširuume töökohtadel, kus ennast pesta ja riideid vahetada, see nõuab riiete kuivatuskohti ja kinniseid rattaparklaid. Te ju ei lähe higihaisusena ja porisena oma kontorisse klientidega kohtuma? Elementaarne. Kümmekond kilomeetrit sõtkumist vastutuules võtab ka kõige treenitumal naha märjaks, midagi pole teha, selline on meie süsteemne ülesehitus. Rattasõit ei ole ainult päikesepaiste ja linnulaul, see on tõsine pingutus. Muidugi on meile teiega vaja liikumist, kuid liikumine peab olema jõu ja eakohane, minu 80+ vintagenaabrimees on igati traksis nii füüsiliselt kui vaimselt, kuid rattasõit vihmas/lörtsis pole talle eakohane, ka minu ämm oma 95 juubelil (samuti traksis) arvas, et ta püüaks vältida rattasõitu, kui vähegi võimalik. Edasi. Kui paljudes töökohtades on meil võimalus ennast sõidujärgselt kasida ja ratast kuivalt parkida? Talvine sõit …

Mnjah, talvel siis kui kahel jalal tuleb liikuda aeglaselt ja harkisjalgselt nagu maamõõdu sirkel, ei soovitaks ma kellelgi rattasõitu, see on ekstreemsport (testitud). Seega rattasõit on tore harrastus ja edu kõigile neile kes seda ekstreemsust harrastavad aastaringselt, kuid see ei ole ega saa kunagi olema üldine liikuvusviis suuremas linnas. Kuid kõik need teed, mis on rajatud ja millede avamislinte on pidulikult läbi lõigatud seisavad suuresti tühja. Kasutult? Mitte päris, sest annavad aastaringselt tööd ja leiba tänavakoristusfirmadele. Muide ainuke rattur, keda talvel trehvasin nägema sõitis … sõiduteel. Nii on.

Mõeldes ühisest transpordist

Aga liikuda on vaja, liikumine ongi elu, kuid … Ajal, mil elamise viis muutub päev-päevalt ikka kiiremaks peab (kindlas kõneviisis) ka liikumisharjumusi, -tehnoloogiaid ja –strateegiaid muuta. Samas, kui meie liikuvuspoliitika põhineb millegipärast mitte sujuvusel/tõhususel vaid rahustamisel, piiramisel, keelamisel ja karistamisel. Tänase liikuvusstrateegia sogan võiks olla „Parim liikuvus on liikumatus!“ Kõik see on toimunud nagu tuntud lugu konna aeglasest keetmisest, meie teiega oleme iga jaburuse peale ürginstinktlikult leidnud mingi mahendava lahenduse ja pole tähele pannudki, et liiklejatevalikud administratiivkiusus hakkavad otsa saama.  Kaotame kiirust ja sellesamaga suurendame saastet, kuigi peab olema vastupidi.  Kiirus ja aeglus on paljuski suhtelised mõisted ja on  mõistetav, kui kellelegi meeldib näiteks aeglast valssi tantsida (elegantne ja nauditav vaatemäng), kuid kui meie elu kulgeb tegelikult džaivi rütmis, siis … Ilmselt on sellistes tingimustes valsi lohistamine ohtlik ja inetu. Jah võimalik, kuid inetu, mis tähendab, et ka liikuvuse ajakohastamiseks tuleb plaati ja rütmi muuta, muidu jäämegi hullumajja, kõige sellest tulenevaga. Seega sujuv, nauditav, kuid kiire liikumine on see mida me vajame. Enam ei ole mõeldav, et laulupeole tuldaks kagunurgast nädalakese. Nii et … Mis siis üle jääb? Loomulikult ühistransport (seniks kuni pole leiutatud teleportatsiooni).  

Ühine transport + taaskasutus

Tegelikult on ka ühistransport kui süsteem, täpselt samuti kui kunagine ühiskondlik transport oma aja ära elanud, see mille poole me püüdlema peame on ühine transport. Võrgustik noh! See ei ole tasuta teenused (tasuta tähendab seda, et selle eest ei maksa kasutaja vaid keegi teine). Vahel me hälbime kiires elutempos reaalsusest ja teeme oma mõttemaailmas kiirühendusi. Vahel lühiühendusi. Kui me mõte jookseb seda rada pidi, et bussisõit on tasuta ja selle eest maksab riik, siis see ongi lühiühendus. Riigil ei ole mitte mingit raha (enamgi veel, riigil on vaid halvast administreerimisest tekkinud võlad), raha on meie oma, meie ühine raha. Seda raha kannavad kokku nii noored kui vanad, kestlikud ja puhta väetid, kavalad, targad ja need teised ka, selle rahaga peame me ümber käima eriti tähelepanelikult ja säästlikult. Eriti säästlikult, kuid eriti tõhusalt. Meie ühise raha eest üha uute busside ja rongide ostmine ei ole heaperemehelik ei meie raha suhtes ega keskkonna suhtes. Põhjamaade KOV-d on juba ammu aru saanud, et buss peab olema nägus, turvaline, kestlik kuid mitte ilmtingimata uus. Nemad on aru saanud, et taaskasutus pole mitte ainult vanade raamatute ja vaaside mitmekordne ringlus/taaskasutus, vaid raiskamise vähendamise üks suuri ressursse on ka transpordivahendite elukaare pikendamine. Just, kui kasutatud, kuid heal bussil vahetada kulunud sõlmed, asendada osa vidinaid tänapäevaste vidinatega ja asjatundlikult kere kohendada, sõidab see buss veel ühe (või kaks) ringi. See on keskkonnahoiu seisukohalt õige suhtumine. Hoiab kokku nii metalle, kui kütust vähendades ülemaailmset saaste jalajälge. Mis veel selle juures head on, on see, et elukaaremeistrid asuvad siinsamas Eestis. Seda ka Põhjamaade jaoks.

Ühise transpordi intelligentne võrgustik

Kuid nauditavus ja ühise transpordi eelistamine tekkib vaid siis, kui selleks on loodud tingimused. Tänane administratiivkius autosõitjate suhtes ei meelesta neid ümber istuma ÜT-i vaid meelestab neid administratsioonide vastu. Kuid ühine transport saab elu sisse siis, kui on loodud võrgustik kõigist võimalikest transpordivahenditest, alates „piimaautodest kuni tõuksideni“. Kuid põhivõrk (ühise transpordi kandekonstruktsioon) peab olema selline, et buss on mõnesaja meetri kaugusel meie teiega ukseesisest, järgmine buss nägemiskaugusel, bussides IKT lahendused/ekraanid ümberistumisvõimalustest ja marsruudiplaneerijatest. See on tuleviku ühine transport, selle poole tuleb püüelda, mitte rammida autosõitjaid laiendatud bussiradade ja tühjade rattateedega liikuvuspaketist välja. Mõelgem selle üle, et praegu kasutab töölkäivatest inimestest vaid 20% ühistransporti, mis tähendab, et … Õige väike osa käib jala ja mõni ka rattaga, kuid ülejäänud autoga. Ups! Arvata võib, et 90% autoga tööl käijatest ei naudi hommikust autoga töölesõitu (lumi, pori, ummikud), vaid kasutab autot ainuüksi sel lihtsal põhjusel, et teist võimalust ei ole. Kiruvad administratsiooni ja jätkavad sõitmist, sest valikut ju pole. Tekitame valiku. Päris valiku (mugava, kiire),  mitte tahtliku administratiivse teelt väljarammimise kui mittevaliku. Kui valikut ei ole, siis igasugune liiklusvoo sujuvuse piiramine toodab juurde CO2 ja akumuleeritud viha, mis purskub välja kõige ootamatutes kohtades.

Olupilt surnud mammutite osavõtul

See, et me ikka üldse ei saa aru kliimaolukorra keerukusest ja selle komplektse lahenduse vajadusest ilmestas ühe  hommiku Terevisiooni kaks järjestikku esitatud intervjuud.  Ilmselt just seetõttu, et need olid järjestikulised, torkasid ka silma suuga räägitava ja tegelikkuses tehtava karjuv vastuolu. Esimeses rääkis Tädi Glaskow konverentsilt, et me peame saavutama kliimaeesmärgid muidu oleme silmitsi pöördumatute protsessidega nagu näiteksliustike sulamine ja teises rääkis Onu talve(jõulu)valgustusest, et seda peaks olema rohkem, et see peaks olema monumentaalsem, see peaks olema püsivam. Mnjah, niipalju siis „jalajälje vähendamisest“ ehk … Kas me üldse suudame süsteemselt mõelda/tegutseda või  jooksutame rohejutu taustal  linnas surnud mammuteid? Tänapäeva energia on suures enamuses põletusenergeetika, põletusenergeetikaga kaasneb CO2 tootmine. Ilmneb, et oleme jutulobas valmis piirama CO2 emissioone (teiste) tehaste ja tootmise ning liikluskisu hinnaga, kuid ise laristame seda nii suurtes mahtudes, kui väikestes püsikogustes. Kui me tahame tõesti vähendada CO2 heitmeid (ükskõik millisel põhjusel), siis peame seda tegema eelkõige ise, komplektselt ja läbimõeldult. Senini seda pole, on veidrad jõulukomad Pi-Rita linnaosas, ürgvanamoodsad lumehelbekesed teises linnaosas, monumentaalvalgustused pidevalt plinkivate mõttetute fooride näol on tunnistus, et kliimakokkuleppeid me täita ei suuda, kui just … Kui just administratiivvõim tootmist ja liikuvust nii tasumatuks/talumatuks ei kruti, et … see lakkab. Vaat selline hommikune olupilt uljalt kappavatest surnud mammutitest ja jõulutuledest

Alustagem algusest, nii nagu liikuvuse korraldusel, nii ka oma jalajälgede (sh ka administratiivse reostsusjalajälje) hindamisest, nii ka maksudebatis. Esitagem esimene küsimus – MIKS? Ja siid kuidas, mida, kes, millal? Vaat niimoodi. Ikka ampsukaupa, järjekindlalt ja pidevalt, muidu võib rohepööre osutuda ohepöördeks. 

Järgneb …

Targutusi:

B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003

 

Lk 96 Kui autode populaarsus 19 sajandi lõpus kasvas, esitas Pennsylvania Farmerita Autovastane ühing reeglid: „Juhul kui hobune keeldub teel autost möödumast, peab autoomanik oma auto lahti monteerima ja autoosad põõsastesse peitma.   külavaheteedel liikuvad autod peavad iga miili tagant hoiatusraketi õhku tulistama ja seejärel ootama kümme minutit kuni tee tühjeneb.“ Pennsylvania seadusandlus ei lasknud esildist läbi, nagu seda näha ka selle järgi, kui harva inimesed oma autosid hobuste ees osadeks võtavad.“

Lk 201 „Kui lollid me õigupoolest oleme? Me ei saa seda kunagi teada, sest oleme õigupoolest liiga lollid, et välja selgitada. Kahjuks on meil siiski niipalju arukust, et mitte kunagi lakata selle üle imestamast.“

Lk 202 „Me oleme lühikese aja peale ettemõtlejad pikaajaliste tagajärgedega maailmas. Ka ürginimesed mõtlesid lühikese aja peale ette. Kuid nemad elasid lühikeste tagajärgedega maailmas.“

 

W Venohr „Friedrich II“ Kunst 1999

 

Lk 180 „Kui Voltaire päris temalt lahkudes (…)mida Prantsusmaa kuningale vastata, naeratas Friedrich vastu: „Kui soovite, kirjutan Louis XV-le kiidukõne, millest ükski sõna ei vasta tõele.“ Voltaire lõi endale vaimustusest vastu reisi.“

Lk 191 1745 a Sileesia sõjad  „Mida meeleheitlikumaks osutus ta olukord, mida karmimana reaalsus tema ees laotus, seda visamalt töötas ta mõistus, otsides selget ülevaadet ja  taktikalist väljapääsu. Sõjas, mida  ta ise oli alustanud, tuli vastu pidada, kapitulatsioon polnud mingi lahendus. Ent ta oli samuti kindel, et sõda tuleb kiiresti lõpetada ja isegi võidud – kui neid üldse oodata – ei tohi teda kõrvale kallutada kitsast sihist: kaitsta saavutatud positsioone. Söekad, maailma vapustavad projektid maeti igavesti maha. Nüüd oli vaja ära õppida võimalikkuse kunst.“

Muutustesein V10: Administratiivne Pearl Harbor

 

Vaikuse loo kolm lugu: eellugu, pärislugu ja järellugu

1. Esialgu eellugu:  

 Olles lõpetanud oma eelmise mõtteharjutuste-pikkjutu  („Müürimurd“ Bürokraatiatõlk), sain   õpetatud sõbralt hea lugemissoovituse: „Meelis Kiili: tahad rahu, valmistu sõjaks. Aga kui valmis me oleme rahuks?“ ERR 21.10.21. Just-just, hea küsimus - kui valmis me oleme rahuks? Või kas oleme?

 Kui te seda artiklit ei lugenud, jäite ilma ühest viimase aja parimast olukorrahinnangust.  Aus, arusaadav ja asjalik strateegiaalane teemakäsitlus. Võib arvata, et sellesuunalisi murelikke mõtteid mõlgutavad paljud  meist teiega, kuid  pole osanud oma mõtteid nii hästi struktureerida.  Ja meie teiega muremõtted ei lähtu mitte sellest, et meil   heale konkurentsipositsioonile, kuid see „hästi minek“ on tekitanud teatud „mürgise rahulolu“.

 Artikkel tuletab meelde kindral Bufordi mõttekäiku enne Gettysburgi lahingut:  „Ta oli varemgi häid positsioone hoidnud ning abipalveid läkitanud, kuid abi jäi tulemata. … Ta ei kartnud surma … Hoopis hullem oli rumalus. Jahmatav, lausa iiveldama ajav rumalus, mis oli nii vastik, et mõnikord tundus, nagu kaotaksid üksnes seda tunnistadeski äkki, vastupandamatult kogu mõistuse. Sellele mõtleminegi oli surmaohtlik. Töö tuli teha siin . Ja kõik sõltub usust.” („Surmainglid“ Michael Shaara  Tallinn Kunst 1998 lk 63). Töö saigi tehtud, seekord Bufordi mõttekäiku kuulati ja Gettysburi lahingust sai sõja pöördepunkt.

M. Kiiligi arvamuseavaldusi ei tohi (kindlas kõneviisis) tähelepanuta jätta.  Juba L. Freedman „Strateegia“ (Grenader 2016 Lk 10). eessõnas kirjutas  M. Kiili (MK) väga leebelt, kuid korrektselt, et. „ Eesti strateegiate üldpilt on võrdlemisi avar ja kirju. Strateegiateks nimetatud dokumendid varieeruvad suhteliselt korratutest üksteisega mittehaakuvate lausete kompleksidest kuni korralikult struktureeritud ja keeleliselt viimistletud mõttekogumiteni. (…) Termin  strateegia  kirjatüki pealkirjas mõjub atraktiivselt ja aitab tõmmata tähelepanu, paraku ei oma aga enamikul juhtudel praktilist ega teoreetilist väärtust.“ 

 Kui põhjanaabrid kutsuvad ennast 1000 järve maaks, siis meie võiksime nimetada ennast häbenemata 1000 strateegia maaks. Meil on iga asja kohta strateegi. Paberil. Kantseliitlik. Mittetoimiv. Tõsiasi on, et kui meil on 1000 paberstrateegiat, siis meil strateegiat tegelikkuses ei ole. Tõsi see on, meil ei ole strateegiaid, meil on koodsõnade jadad. Aastat tagasi, kui olin tegemas ihu ja hingega ühe valdkonna strateegiat, mida valdkonna asjatundjad ja selle kõik osapooled olid hoolega kaalunud , sõelunud , sünteesinud ja teinud mitmeid muid parandavaid efekte ning minu ülesandeks oli see lõppkokkuvõttes üheks innustavaks looks kirjutada … Vaat selle koha peal murdus minu usk strateegiatesse, sest üks kõrgametnik väga tark ja asjatundlik kolleeg, ütles mulle välja lihtsa tõe: „Pole tähtis mida sa kirjutad, mida te kavandate – tähtis on strateegiasse saada õiged sõnad (koodsõnad), mille alusel pärast … raha jaotada ja EL saavutusraporteid koostada..“ Plõnksti, selle koha peal muutus kõik selgeks ja loogiliseks strateegiate strateegilise mitteõnnestumise strateegias.. Strateegiad ei olegi bürokraatiamaailmas selleks, et midagi saavutada, vaid selleks, et raha jagad „sinna kus vaja“. Näiteks paned eelarveperioodil 700 milj EUR sisse ja tulemus … langeb umbes  20% võrreldes sihiga. Normaalne? Ei ole. Selline strateegialaadne toodang ei ole normaalne. Kuid selline strateegiatus viitab millelegi veel sügavamale – vajadusele ümber mõtestada ja rivistada kogu avalik teenistus, muutes selle selleks, mida see olema peab konkurentsipõhine avalikkuse teenindus. Just seepärast ei tohi (jälle kindlas kõneviisis) jätta tähelepanuta MK, kui tippjuhi, olukorrahinnangut.

 Kolmanda võimaluse neljas võimalus

 Ausate olukorrahinnangutega on teatavasti kolm võimalust. Esiteks, et see annabki impulsi tegevusi ümber hinnata ja süsteemseid vigu parandada, teiseks  autor lüüakse tõe kuulutamise eest  kohe "ninaaukudeni maasse" või kolmandaks,  püütakse tema ideed või teda ennast aeglaselt "ära viilutades" marginaliseerida ja … unustada. Muidugi loodame me kõik, et käiku läheb esimene variant, kuigi lähiajalugu pakub rohkem näiteid teise ja kolmanda variandi kasuks. Kuid lootma ikka peab …. Õpetatud sõber pakkus välja ka neljanda variandi: „Mind huvitab see, kas seda lugu  laiemalt tähele pannakse ja see mingit keskustelu või vähemalt kommenteerimist leiab. Kui ei, siis on asjad küll kehvad.“ Väga tummine tähelepanek (ja käesoleva pikkjutu algtõuge). Nüüd siis olen oodanud … Oodanud …. Kehv lugu, mitte ainult laiemalt ei pandud bufordlikku abipalvet tähele, … üldse ei pandud tähele. Vaikus. Edasine on katse turgutada õpetatud sõbra usku … Bufordil see ju õnnestus ja hea strateegiatunnetus ning positsioonivalik  andis võimaluse luua pöördepunkt . Meie … - Olupilt on nagu L. Childi krimkast: „Nad tegid vastupidi, „ (…) „Nad ei paisutanud seda aatompommiks, vaid kujundasid sellest hoopis mustaks auguks. Nüüd kustutavad nad selle ajaloost.” („Tagaotsitav”  Varrak 2014 Lk 198). Vaikus. Ükskõiksus? Lootusetus? Hoolimatus? Tüdimus?

 2. Pärislugu 1000 strateegia maast:

Olles ise osalenud kümnetes (kui mitte sadades) avaliku teenistuse strateegiaaruteludes , siis tundub, et selle maanurga põhiline strateegia on strateegia puudumine. Pigem on tegemist rituaaltantsuga. Mnjah, kuigi igale sõnajadale püütakse külge kleepida kas strateegia või vähemalt riigireformi tühisuse varjamise viigilehte (ehhee, kontekstis lugeda kui paberileht), siis see leht ei varja strateegiatust. Kas meil üldse on tummiseid strateegiaid olnud? Ikka on.  Kümnendi parim strateegiaettepanek Lp Jüri Raidla Riigireform, kuid see viilutati udupeeneks, tassiti laiali ja nüüd värvivad administratiivarbujad ja poliitrobotid oma kodukülas iga koeraputka ja seltsimaja katust riigireformi värviliseks, kuigi sellel pole mingit tegemist tegeliku riigireformiga. Kuid kõik pole veel kadunud, JR reform ja põhitõed ootavad vaid alustamist. Valmis pakett ju olemas.

Millest alustada? Peame esiteks peeglisse vaatama ja mõningaid selfisid tegema, et teada kes me tegelikult oleme. Miks me vajame tegelikku strateegiat, mitte koodsõnade jada, et El meeldida ja EL rahasid jagada? Miks see meile vajalik on? Lihtne: „Juba enam kui kaks ja pool aastatuhat tagasi on Hiina väejuht, riigimees ja filosoof Sun Zi öelnud: “ Strateegia, ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata viib paratamatult lüüasaamiseni.“ Vaat selline lugu. Headel aegadel, kui tõusuvesi tõstis kõiki paate, siis polnud strateegia puudumine meile teiega nii märgatav, kuid nüüd kolmikkriisis on strateegia puudumine viinud meid sinna kus praegu oleme – sihitu hulpimise ja pilbastunud Ühisruumini.

Nii, et MK tähelepanekud võiksid siiski olla teemaks, mida arutada või mis vallandaks mingid protsessid, mis suudaksid tasalülitada süsteemseid vigu ja ehitada kaasaegse juhtumis ja strateegiamehhanismi, kuni … Kuni seegi ennast ammendab ja me vajame midagi veel tõhusamat. Inimlikumat.

Alguses oli … analüüs

 Nagu mainitud MK-lt väga asjalik, ajakohane ja tähelepanu vääriv strateegiline olukorrahinnang.  Kuid alustame algusest nagu artiklis soovitatud (alustada tuleb olukorra ausast hindamisest, saadud õppetundide analüüsist, vigade tunnistamisest).

 Kuid kuskohalt alustada hindamist?

Kui enamasti alustakse teemakäsitlust momentülesvõttega  sellest, „kuidas meil siis kriisist jagusaamisega lood on“, siis õigemini tuleks alustada sellest, et määratleda, millises kriisis me oleme ja millisest kriisist me väljuda tahame. Meditsiinilisest kriisist? Majanduskriisist? Veel mingist kriisist? Harilikult ei ole kriis lihtsalt kriis, vaid mitmete halbade kokkusattumuste sümbioos. Võimendus. Meie teiega oleme kärsitu rahvas, räägime läbisegi ja erinevatest asjadest korraga. See ei tekita kõige paremat tõenäosust õige järelduseni jõuda. Ka kriisi käsitlemisel on mõistlik kõigepealt põhi paika panna. Niisiis …

Antud kriisi puhul tuleb meil teiega omaks võtta teadmine (ja siis vahet teha), et meil on tegemist kolme kriisiga e. kolmikkriisiga: meditsiiniline-, administratiivne- ja majanduskriis. Kuigi need kolm kriisi on omavahel seotud ja mõjutavad üksteist, on neil erinev kulg ja toimimisaeg. Ehk, kui meditsiiniline kriis laheneb …  millalgi, siis majanduskriis alles kogub jõudu ja administratiivse suutlikkuse/suutmatuse kriis halvendab nii meditsiinilise kui majandusliku kriisiga kiiret toimetulekut. Seega tegemist on omamoodi kolme tormi sümbioosiga ehk supertormiga. Kõiki neid kriise ja nende omavahelist toimet peame analüüsima. Need ei ole eraldiseisvad kriisid.

Kriisi juhtimine ilma selle tüüpi teadmata, teadmata miks me midagi teeme, pole kriisist väljumise strateegia, vaid järelreageerimine – „kahtegevus“. Näiteks, me ei tea isegi seda, milline majanduskriis meil on. Hullem veel, me justkui ei teagi, et meil majanduskriis on. Kummaline. Kihutame nagu lihtsameelsete ullikeste kari kriisi poole ja .. oleme ikka rõõmsad. Vaadake, suur osa majandusest kulgeb kunstlikus koomas ehk  riigi toetusmehhanismide (loe: meie teiega maksuraha) najal ja suur osa rahast otsib varjupaika (kasvõi kinnisvarasse ja sellega külgnevas), sest ei usus Dr Riigi meetmetesse, tekitades mulje majanduskasvust. See ei ole tegelik majanduskasv, see on arvutusmetoodiline ja statistiline hälve.  Kui meie analüüs on vildak, siis on ka ravi vildak. Muidugi on kriisis ka edumudeleid, kuid pigem administratiivkriisi kiuste kui targast riiklikkust strateegilisest juhtimisest johtuvalt. Selle tarkusetera võiksime küll kriisilahenduses kasutusele võtta.

 Otsustamatuse (otsusta+matus) energeetiline hind

 Meil ei suudeta strateegiliselt otsustada sellegi üle kas taevalage kivijaamadega edasi kütta või raju strateegilise „boostiga“ alternatiivenergiatesse investeerida. Mõlemat korraga ei saa, selle asemel saadakse kõigepealt energiavaesus ja siis energianälg. Energianälg ei ole mitte mingi isetekkeline nähtus vaid administratiivkriisist tulenev otsene strateegituse tulemus. Strateegitus on viinud järgmiste lihtlahenduslike strateegituseni -  tarbijatele elektrihindade ja võrgutasude kompenseerimiseks. See ei ole strateegia, see ei ole isegi taktika, see on hale ja vale. Selline „administratiivtegu“ rüüstab meie teiega isiklikku rahakotti ja ühise raha kassat ning halvendab üleminekuvõimet uutele energiamuundamiste tehnoloogiatele. „Kompenseerimine“ ja käibemaksu näppimine on nagu lausaline seemnevilja söömine, andes jällekord vale hinnasignaali turule ja see ei ole korvatav ega tagasipööratav. See on vale signaal. Hale ja vale. (Minister Hackeri näitel  J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 Lk 469 „Mina arvasin, et meil oli poliitika. Ma mäletan muide täpselt, et diskussioonides enne manifesti kirjutamist me otsustasime, et meie poliitika on mitte omada poliitikat.“). Dr Riik arutleb nutuselt ja kompenseerib suuresõnaliselt  lasnamäegede hinnatõusu kus keskmise kahetoalise korteri elektriarve on seni olnud 10 EUR ringis, mis tähendab, et kui see tõuseb 100%, siis on see 20 EUR. Tehtud? Kuid peavad need kümned tuhanded koduehitajad, kes on meelitatud kasutama „puhtaid“ kütteliike (elektrit ja gaasi) kasutavad selle talve üle elama?  Nende arved mis olid 150-200 EUR kuus muutuvad talvel pooletuhandesteks? Veel kallimateks? Ilmselt. Need on tavalised inimesed, võib-olla veidi püüdlikumad, enamuses noored pered, kuid mitte mingid rikkurid, kuidas nemad selles energeetilises valemängus vastu peavad?   Millised on Dr Riigi tegevused? Uusim uudis on see, et Dr Riik hakkab kompenseerima ahjuküttest loobumist … ehk loe toota juurde maksujõuetuid majaomanikke. Strateegiatus.

 Tüübiomane mökutamine, mõistmatus (mõist+matus) ja otsustamatus (otsusta+matus) muudavad meid selles globaalses mängus ja turukonkurentsis väga haavatavaks. Vaadake, kui primitiivne keskkonnakäsitlus taandab „puhtuse“ vaid elektrienergia kasutamisele, siis …. Siis elektrit kõigeks ja kõigile hõreenergia allikatest ei jätku. Kui fossiilkütuse- ja tuumajaamad välja lülitada, siis kellelegi ei jätku. Vastupidiselt praegusele KOV-de energeetikaarengu tõrjepoliitikale tuleb ilmselt juba järgmisel Pilvepiiril igale KOV-le kinnistada energia omatoodangu minimaalkvoot. Miks? Lihtne, praeguste strateegiate juures muutub energia defitsiidiks, kui ise ei täida energiatootmise vajadust (kasvõi osaliselt), oled külmas ja pimedas. Strateegiatus viib energeetilisse sõjakommunismi. Otsustamatus (otsusta+matus) ei ole valik. Nagu kindral U. S. Grant olevat öelnud, otsustamatus on kõige halvem valik, kui me otsustame ja eksime, siis saame uuesti otsustada ja teha midagi paremini. Valik tähendab otsustamist ja igal otsusel on energeetiline väärtus, nagu kirjutab  L Bock „Töö ruulib“ (ÄP 2015 Lk 337)“ „Te näete, et ma kannan üksnes halle või siniseid ülikondi“ (ütles president Obama). „Ma püüan otsuste hulka vähendada. Ma ei taha langetada otsuseid selle kohta, mida ma söön või selga panen. Mul on lihtsalt liiga palju muid asju, mida ma otsustama pean.“ Ta mainis uuringut, mis näitab, et iga otsuse langetamine vähendab järgmiste otsuste langetamise suutlikkust. Seepärast ongi mööda poode käimine nii kurnav. „Otsuste langetamise energiat tuleb suunata. Tuleb luua rutiin. Inimene ei saa päev läbi tühiasjadega tegeleda.““

Energeetilises mõttes pole otsustamatus (otsusta+matus) lihtsalt otsustamisest loobumine/edasilükkamine, vaid on otsus mitte teha otsust. Energeetiline tühikäik, mis muudab järgmiste otsustamiste/valiku tegemise raskemaks ja energiamahukamaks.

 Strateegia asendamine sõnajadadega

 Viimase kümnendi populaarseim administratiivne sõnajada on, et: me „monitoorime“, "kaardistame probleemi", „tõstame selle küsimuse lauale“, „vaatame sellele otsa“, „prioritiseerime“, „ kooskõlastame laiapõhjaliselt, kooskõlastame kõigi huvigruppidega „…, mis tähendab, et tegeleme vastutuse hajutamisega, ja siis pühitakse probleem harilikult „vaiba alla“. Selline tegevus on õhu võngutamine, keskkonnareostus ja  ei tähenda mitte midagi. See ei ole strateegia. Meie administratsioonid  (ja huvirühmad) on „lauale tõstnud“ nii palju lahendamist vajavaid probleeme, vorminud need strateegianimelisteks dokumentideks, et me ei tea enam, mida me teeme, kes teeb, miks teeb. Lõppkokkuvõttes ei tea me miks me midagi teeme. Administratsioonid on harjunud nina maas ajama „oma asja“ maldamata mõtlema sellele, kuidas see seondub teiste strateegialaadsete toodetega. Meile tundub, et oleme tublid, tragid ja krapsakad … omal alal. Kuid kui  droonilennult vaadata meie laua pealset ja vaiba alust, siis ei tunneks me iseennastki ära. Ilmselt on pilt päris ehmatav. Päramine aeg on iseendaga kohtuda. Kuidas?

Lugesin kevadel vahvat uudist (PM 31.03.21): „ Künka otsa roninud marsikulgur Curiosity tegi endast selfie. Pilt on pandud kokku kulguri kahe kaameraga tehtud 71 fotost. Fotode tegemise ajal oli kulgur kuue meetri kõrguse künka otsas.“ Mis sellel lool meie strateegiatega pistmist on? Vaadake, kui pisikene marsikulgur pidi enesest tervikkuvandi saamiseks tegema 71 fotot, siis meil läheb tunduvalt rohkem selfiesid vaja, et saada kokku kogupilti meie regulatsiooni ja strateegiasüsteemide toimetõhususest. Ja kuigi me ei pea selleks kulgurit Marsile saatma, siis arvestades huvide virr-varri, nende  tugevtõmbeid, lõplike (kuid vananenud) tõdede kivistumist saavad turbulentseid olema millegi selgitamiseks (seda enam tõhustamiseks) olema tunduvalt raevukamad kui Marsi tormides tehtavad selfied. Kuid lugu on selles, et kui me selfiiet ei tee, ei saa me ka aru kes või mis me oleme. Eh, võib-olla oleme lihtsalt prügimägi? Või antikvariaat? Või marsikulgur? Ei tea. Selfit ju pole. Riigikontroll teeb vahel realistliku kolepildi Dr Riigi strateegiatest ja tegevustest, mida administratsioon ehmunult siis ilusamaks püüab tuunida. Kõik. Kuidas seda teha?

 Lõpu strateegia ja strateegiatuse lõpp veelkord  Nokia näitel

 Meie teiega mäletame Nokia hiilgeaegu, me mitte ainult ei mäleta neid hiilgeaega vaid tahtsime ka ise olla Nokia, kuid … Kuid siis komistas Nokia oma edu mürgistele viljadele ja läinud see oligi. Kuidas siis nii? Vast oleks abi R. Siilasmaa („Paranoiline optimist“ Pegasus 2020) arutlusest Nokia allakäigust ja selle uuest tõusust. Nii mõnigi häda, mis Nokiaga juhtus tuletab meelde meiegi probleeme. Ohtlikult sarnased meeleolud ja mittevalikud: „Kõik ettevõtted teevad vigu, aga pikaajalise ja meeletu edu tagajärgede käes kannatav ettevõte ei pruugi enam suuta oma vigu tunnistada ega neid isegi näha, mistõttu talle muutub olemuslikult võimatuks neid vigu parandada.“ See tõdemus on väga võimas tähelepanek.  Olles igapäevaselt süsteemi osaks ei pruugi me märgata oma vigu, vaid püüame neile leida … Lahendusi? Ei-ei pigem selgitusi, miks peaks just samamoodi jätkama. Eriti raske on vigu tunnistada, kui „veel läheb hästi“ ehk kogu infotulvast võetakse arvesse vaid positiivsed uudised (neid ka võimendatakse enda jaoks), kuid ohu märgid, olgu neid vaid mõned protsendid, jäetakse tähelepanuta, kui ebaolulised. Ka Nokia strateegilised eesmärgid olid igati mõistlikud, püüti anda endast parimat, et teha õigeid otsuseid. Sellegipoolest näitasid kõik märgid (kui neid märgata taheti) halba. Miks?

Nii meie kui Nokia olid omaaegsed imelapsed, kiirarenejad, millest tekkis nii edu kui ka …mürgine edu. Mürgise edu neli sümptomi: 1. halvad uudised ei jõua sinu või su töörühmani;  2. töörühmad ei näe ise vaeva halbade uudiste ega ebameeldiva info leidmisega; 3. otsuseid lükatakse pidevalt edasi ja lahjendatakse; 4. sageli on olemas kõigest üks plaan ilma alternatiivideta. Hm, näeb välja nagu tüüpiline kabinetiistung?

Nokia kukkumiseelne 3 a strateegia nägi välja sama „mõistlik“ ja loosunglik nagu meiegi strateegiad: valmistada parimaid mobiilsideseadmeid, keskenduda rikastatud kontekstiga teenustele, tugevdada kliendisuhet usaldusväärsete klientidega.  „Kõik need mõtted olid mõistlikud, aga kokkuvõttes kõlasid need pinnapealselt ja suhteliselt ebamäärasena: pigem oli see nimekiri eesmärkidest, ilma konkreetse selgituseta ja miks just meie lähenemine toimib ja kuidas see maid võidukaks teeb. „Pakkuda tarbijale parimat kliendikogemust“ ei selgita seda, miks me ei suutnud seada teha juba varem, kuidas tuleks kurssi muuta ja miks peaksime suutma tulevikus teistmoodi toimida, see pärast jättis see pigem mulje soovist pikemas soovinimekirjas.“ Täpselt sama laialivalguv nagu meie strateegida „sotsiaalmajandusliku kasu“, „rohepööre“, „lõhede likvideerimine“ liturgiaga. Liturgiline osa on ju õige, kuid … Kuid miks seda tehakse? Milline on mehhanism? Seda pole. Tegemist ei ole strateegiatega vaid loosunglike koodsõnade ja  ilulausetega.

 Banaanikoore selfi?

 Nokia  teine põhjapanev tõdemus oli: „Kui öeldakse: „me tahame jõuda sinna“, on see vastus küsimusele, mida tahetakse saavutada. Kui öeldakse: „teeme neid kolme asja“, et oma eesmärki saavutada“, on see vastus küsimusele, kuidas eesmärki saavutada. Lisaks tuleb küsida: „Miks need kolm sammu on piisavad? Miks me pole teinud seda varem? Miks see meil seekord õnnestuma peaks?“ Küsimus miks kohustab meid sügavamaks olukorra analüüsiks ja nõuab teema üksikasjalikumat käsitlemist. Minu meelest on miks alati tähtsam küsimus, kui mida ja kuidas.“. Tundub ju lihtne? Kuid pole – süsteemirike.  Selfiet ju pole. Nokial läks selfie tegemisega nii kaua aega, et: „Nokia olukord oli nii vilets, et meil oli ausalt öeldes üks jalg hauas ja teine banaanikoorel.“. Siis … Siis hakati ennast välja kaevama ja üles ehitama.

Vaat niimoodi, kuni me riigiselfiet pole teinud ei tea me, kas meil on näpud põhjas või jalad põhjas. Saate ju aru, et nendel tulemitel on kaks täiesti erinevat strateegilist lahendust. Kõige halvem on kui meil on näpud põhjas ja jalad pole põhjas, kuid ka see teadmine on väärt teadmine, mille peale kolmikkriisist väljumise strateegiat ehitada. Teadmatus on hukatuslik. Täpselt nii nagu seda olukorda defineerib M. Kiili: „Tõde võib olla valus, kuid petmine ja eriti enesepetmine hävitav. Endel Lippmaa on kunagi öelnud, et mitte alati ei ole tegevustel tulemusi, kuid alati on tegevustel tagajärjed.

Aus oleks tunnistada, et riigina ei saanud me koroonapandeemia lahendamisega kõige paremini hakkama ja otsida vastust küsimusele "miks?". Kui panite tähele, siis nii nagu Siilasmaa nii esitas ka Kiili esimeseks baasküsimuse – miks? Professionaalsed strateegid ju.

 Valikumudel

 Kõigil pealikel sellist strateegioskust pole, seda tuleb juurde hankida, kuid … Siinkohal ilmneb järjekordne süsteemirike – Avaliku teenistuse seadusest tulenev jäik värbamispoliitika ja tasustamisvõimalus.  MATS-e  (muudetud avaliku teenistuse seadus) ja palgaskaalad, ei luba mitte alati loomulikul moel spetsialiste ette kasvatada. Paljudel juhtudel pole nimetus nõunik seotud sellega, et ta pealikule nõu annaks, vaid sellega, et ühe või teise inimese palganõuet on üksnes sellisel kõveral moel võimalik täita, mis devalveeribki ametikoha väärtust ja tõsiseltvõetavust. Pealegi on praktika näidanud, et iga koha peale  konkursi tegemine on sügavalt mõttetu ja kaheldava väärtusega, demokraatiamäng, põhinedes esinemisoskusele, mis paljudel juhtudel langetab valiku igaveste õppijate kasuks, kes kahjuks pole töövõimelised.   Nõustun täielikult MK arvamusega, et: „Enesekindel ebakompetentsus on laastav ja ohtlik, aeg oleks ka tegelikult eeskuju võtta pika iseseisvuse ja selle jooksul ülesehitatud heaoluga riikidest.“ Kuid …

Avaliku teenistuse rekombineerimisest

Kuid kompetentsus ja nõunikud pole iseseisvad küsimused, see on AT ajakohatu ülesehituse tulemus, Midagi Bismarci Preisimaa ja NSVL  lõpuaegse segu. See ei tööta enam tänapäeval. Liiga jäik. Liiga enesekeskne. Strateegiliselt tuleb kogu AT ümber kujundada. Rekombineerida. Kui vaadata administratiivkriisi koosmõjus meditsiinikriisiga (just selles järjekorras), siis praegune meditsiiniolukord on nagu meditsiiniline Pearl Harbor. Kuigi tervishoiutöötajad on kangelaslikult rinnet hoidnud ja nõuandeid/abipalveid edastanud Dr Riigile (jälle Buford), pole Dr Riik neist aru saanud. Nüüd kui nakatumuses oleme muutunud maailmameistriteks, siis peidame sellegi teadmise oma teadvuse sügavustesse ja asendame selle kaudsõnadega  nakatumiskordajatest ja tiraažist. Triaaž lendab meie meediaruumis enne ja peale sööki, justkui oleks mingi tavaline asi, me ei teadvusta selle sõna tegelikku toimet. Tähelepanu, tiraaž ei ole midagi muud kui „Pearl Harbor´is“ näidatud stseen valikutest – huulepulga jälg laubal määras iga patsiendi saatuse. Sellises situatsioonis rääkida mingeid banaalsusi iseleiutatud õigustest ja solidaarsusest on lihtsalt jabur. Olukord, millesse strateegiatus meid teiega on manööverdanud defineerib ümber ka mõiste solidaarsus (olukorra jätkudes ilmselt ka õiguse ja väärtused). Meie solidaarne tervishoiusüsteem omandab uutes oludes hoopis uue sisu, sest need kes ravi ei saa on oma eluga solidaarsed nende suhtes kes ellu jäävad. Saite ikka aru, kui strateegitu ja trööstitu ning … solidaarne meie olukord on? Kõik see tuleneb strateegitusest, mikrojuhtlikest tippjuhtidest ja otsustus-vastutus protsessi sõlmejooksmisest. Kas tõesti peab HAMI korraldama 10 min otsustuskatseid testrite hankeks? Kuulge, see on ju täielik jaburus, vale otsustus- ja  juhtimistasand. Käsitsijuhtimine. Muidugi HAMI-le tuleb au anda inimene julges otsustada ja vastutada, kui kõik kriisiotsused oleks tehtud nii kiirelt ja põhimõtteliselt poleks me ilmselt administratiivses Pearl Harboris,  kuid panna tippjuht sellisesse seisu … Piinlik. Mitme tasandi otsustamatuse (otsusta+matus) tulemus.

Hundid on andekamad strateegid kui …

Mis puutub neisse, pealikesse, kes peaksid selfisid tegema ja nende nõustajatesse (valdkonnaannaasjatundjad ja nõunikud), siis inimeste motiveerimine ja tõhusate töökodade loomine ongi kõige raskem ülesanna. Lihtsalt näiteks loodussõpradele vanadest huntide väärtusest  (E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018 Lk 64): „Hundimaailm on suurepärane, kas pole? Seal ei hinnata mitte ainult naisi, vaid ka vanasid.

Isegi kui vanad hundid ei suuda enam kõiges eesliinil olla, on nad perekonna jaoks hindamatu eelis näiteks jahil. Ka üheainsa vana hundiga karjal on 150 protsenti suuremad võimalused jaht võita. Miks? Vanad hundid pole ju enam kehaliselt võimekad, nad võtavad jahist aina harvemini osa ning peavad rohkem usaldama noori tugevaid karjaliikmeid. Kuidas nad siis ikkagi edukad on?

Vanade huntide väärtus seisneb nende elukogemuses. Nad on elus kohtunud paljude konkurentidega, näinud kuidas nende pereliikmed võitluses surma saavad, ja tapnud ise teisi hunte. Nad väldivad konflikti, millest arvavad, et ei suuda seda võita, ja suurendavad sellega oma ellujäämisvõimalusi. Kogenud karjaliige tähendab seda, et kari saab kasu lõigata mineviku teadmistest. Nii võib isegi väike kari saavutada suuri asju.“ Eks ole hea võrdlus. Ajaloolise mälu ja noorusliku energia sümbioos ei peaks jääma vaid hundimaailma salarelvaks, eriti arvestades meie demograafiat. M. Kiilil on õigus: „Enesekindel ebakompetentsus on laastav ja ohtlik, aeg oleks ka tegelikult eeskuju võtta pika iseseisvuse ja selle jooksul ülesehitatud heaoluga riikidest.“ Kuid me ei peaks neist vaid eeskuju võtma vaid seadma eesmärgi hoopis kaugemale – kujundama karistus-keelu süsteemi ümber abistamis-nõustavaks.  

Muide, veel üks eneseõigustuslik postulaat on vaja ümber lükata, kui lugeda, et „ :Üks tippametnik väitis mõni aeg tagasi, et kuna Eesti on õhuke riik, siis ei ole me võimelised sajaprotsendilisteks lahenduseks.“, siis see on sulaselge vale, meie keelu-karistusadministratsioon on liiga paks. Dr Riik (ega KOV) ei pea igat inimtegevuse valdkonda reguleerima. Me peame (kindlas kõneviisis) rajult vähendama regulatsioone, siis jõutakse tegeleda just nende valdkondadega (vähemate inimestega), mis vajavad ühisotsustust. Nagu kirjutab MK: „ Sellega ei saa ja ei tohi nõustuda, sellisel puhul ei teki meil kunagi juhtimist ega juhtimisabi, see viib paratamatule langusele. Kui me ei tee sooritust sajaprotsendiliselt, siis lõpuks ei tee me midagi“ Just, on asju millega ei saa nõustuda (kindlas kõneviisis).

 Tegema, miks tegema!

 Me elame tohutute kiirmuutuste ajal, me peame paljusid asju ümber hindama, et uue ajaga sünkroonis või natukene eespool olema. Nagu targad inimesed on öelnud, teiste järel esimesena tulevikku ei jõua. Meie teiega peame (kindlas kõneviisis) paljusid asju uut moodi tegema. Just tegema. Esmajärjekorras peame jagu saama kolmikkriisis keskmisest osast ehk administratiivkriisist, siis on meie võimalused võita teisi kriise tunduvalt suuremad. Häbiasi, et igati mõistlik ja tõhus Riigireform, mille pakkus välja Lp Jüri Raidla, jäigi poliitturu poolt tegemata. Tummine algatus jäeti ilma sisust ja nimetust kasutati ohjeldamatult ja mõõdutundetult irdtegevuste õigustamiseks, millele polnud Riigireformiga midagi ühist. Kui meil oleks Riigireform tehtud, siis … Vähemalt oleks meil siis tõene selfi olemas, mille põhjal õiges suunas liikuda. Võib-olla nüüd? Miks? Sest meil on vaja palju asju ümber teha alates haridussüsteemist, mis vastaks sellele mida meie järelpõlved vajavad, avalikust teenistusest mis tuleb kujundada avalikuks teeninduseks, loovuse vabastamiseks tarbetutest piirangutest. Meie teiega peame (kindlas kõneviisis, mitte peaksime) paneme strateegilise sihi tulevikku, mitte mineviku vigade õigustamisse.

 3. Järellugu

Strateegiatus on ohtlik  kogu ühiskonnale. Juhtimise seisukohalt on kõige tähtsam alguspunktist õige suund ja vahend leida. Kindlusetus olukorras, kus me olime möödunud aasta kevadel oleks pidanud andma kohe õigeid sõnumeid sh kõigil maskid ette. Selle asemel hakkas enese suutmatuse ilmingute hajutamine a´la maskid ei ole kohustuslikud, nende kandmine peab muutuma sotsiaalseks normiks (Millal? Kuidas? Kolme sugupõlve pärast?) , kõike tehti ülima bürokraatiaga ja kui tervishoiutöötajad (sh erameditsiin) poleks teinud uskumatuid pingutusi ja kangelastegusid oleks asi väga hulluks läinud. Aga ei, administratsioon ei võtnud õppust, „sotsiaalse normi“ loba jätkus, selle asemel, et kõikjal oleksid olnud tasuta maskid, kilekindad, desinfikatsioonivahendid ja kohene testimisvõimalus. Nagu kindral MacArtur on defineerinud: iga kaotust võib kokku võtta kahe sõnaga: „Liiga hilja“. Lõdva jutujadalise strateegiatuse  tulemuseks on segadus ja segaduses hakkavad inimesed ise lahendusi otsima ja grupeeruma. See, et nüüd on jõutud isehakanud relvastatud kaitsegrupeeringute loomise algfaasi on just administratsioonide selge ja arusaadava strateegia puudumine. Administratsioonid on niivõrd irdunud kõrgeima võimu kandjast (ja kõrgeima võimu kandjad administratsioonidest), et paljud kõrgeima võimu kandjatest  püüavad iseseisvalt leida lahendusi. Kommunikatsioon on selline, et katoliku kirikus viiks see ekskommunikatsioonini, meil … Eks meil loetletakse kommunikatsioonis üles kõik see mida meie ei tohi teha ja mida Dr Riik ei saa teha. Eh, mida hakata peale Dr Riigi  teadeannetega, et „koolis ei nakka“, „enne kl 23.00 ei nakka“, „kirikus ei nakka“, „teatris, muuseumis, kinos ei nakka“? Uh suurim nakkumine pidi olema pereringis. Mis nüüd? Sulgeme pered? Täielik jaburus. Strateegiat pole. Kehtestada üha uusi keelde, mida ei täideta just samamoodi nagu varem kehtestatud piiranguidki. See on vaid tegevus tegevuse pärast (tegevus tegevusetuse vormis), viirus teatavasti ei loe Dr Riigi keelukäske, viirus toimib tõhususpõhiselt – loodusseadustest lähtudes.

Nüüdseks, kui Dr Riigi strateegiatus viinud selleni, et paljude jaoks on ainsaks  süvateadmiseks ja usu lätteks  „naabrinaine turul kuulis“. Tegemist on kinnistunud lõpliku tõega. Tõega, et  kõigil tekkinud õigused, lausa põhiseaduslikud õigused, millest veel eelmisel Jaanipäeval aimugi polnud.. Maailm muutub vahel üllatavalt vähe, kasvõi nimetatud Gettynburgi lahingu kontekstis, kui küsitleti lõuna vangilangenud sõdureid („Surmainglid“ Michael Shaara  Tallinn Kunst 1998Lk 181) „ Nad kordasid ikka ja jälle, et ei võitle mitte orjapidamise, vaid hoopis oma kuste eest. Lõpuks hakkas mulle koitma, et too sell pidas oma õigusi silmas, aga jutus ei maininud ta õigust vaid kust. Säh sulle. Siis küsisin sellelt mehelt, et milliseid tema õigusi me rikume, tema aga vastas, et seda ta küll ei tea, kuid kindlasti on mingid õigused olemas, millest tal veel aimugi pole.”  Vaat selline lugu

Vaadake, olenevalt kriisi tüübist on ka erinevad lahendusvõtted nagu haiguselgi, kui olete jala ära hõõrunud, siis aitab plaaster, kuid nohu puhul ninatilgad. Ninatilgad ja rohke nuuskamine ei paranda rakkus kanda. Lihtne ju?  Kuid kuna administratiivkriisist lähtuv strateegitus väänab tegelikkust, siis strateegitust püütakse ravida uute ja kallimate strateegitustega. Strateegitus ja pidevad kommunikatsioonivead muudavad kolmikkriisist jagusaamise ikka keerukamaks. Tundub, et oleme jõudnud (jälle?) olukorda, mida kirjeldas juba Vana-Kreeka kõnemees/kõnekirjutaja Isokratese: „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012Lk 89). Kõlab tuttavlikult? Kaitsemüüri ei saa laduda läbisegi klinkertellisest ja mudapätsidest – tulv viib kõik minema.

 Neljanda põlvkonna …

 Kui vaadata seda kuidas ühtäkki on kõigil meil nii palju õigusi tekkinud, et need ei mahu enam õigusruumi ära, siis …Kohati jääb mulje, et oleme sattunud mitte ainult viiruse (selle suurvõimu väikevormi) rünnaku alla vaid me laseme ennast kasutada mingis suurmängus ja selles suhtes on M. Kiili olukorrahinnang igati kohane. Ka riikliku enesekaitse seisukihast.

Tegelikult peaksime reaalsustaju säilitamiseks kasutama G Potseptsovi „neljanda põlvkonna sõja“ kontseptsiooni:  „ … neljanda põlvkonna sõja iseärasused: Kui iga põlvkonnaga lahinguväli laieneb, siis neljanda põlvkonna sõda toimub juba kogu vaenuliku riigi tasandil väheneb sõltuvus tsentraliseeritud logistikast kasvab manööverdamise tähtsus tekib eesmärk luua kollaps seesmiselt, kuid mitte vastase füüsilise hävitamise teel.”  „Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel.“ Ja kes ei ole veel oma tegude tagajärgedest aru saanud, siis üle korrates: „Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel.” Kogu see lugu, olukord ja strateegitus on mõtlemapanev ja häiriv. Niisiis, kui meie teiega analüüsiks olukorda sellest vaatevinklist, siis on see, mis meil praegu toimub, klassikaline neljanda põlvkonna sõja ilming ( eesmärk luua ühiskonna sisemine kollaps ja seda lahingut peetakse meie endi ressurssidega, liikudes edasi mentaalse ruumi arvel). „ („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 25/29). Kas ka see olukorrakirjeldus tundub tuttavlik? Reaalsusena meie ümber ja meie sees?

Kui Richard III hüüdis Bosworth Fieldi lahingus „Pool kuningriiki ratsu eest!“ sest ta teadis, mis on strateegiliselt tähtis, siis niisama tähtis kui Richard III-le oli ratsu, on meile teiega strateegia. Tegelik strateegia. Toimiv strateegia.

 Järgneb …

Targutusi:

A Ferguson „Minu elulugu“ Tänapäev 2013

 

Lk 129 nädal enne 1997 a valimisi T. Blairile „Ütlesin Tonyle: „Kui suudad valitsuskabineti ühtsena hoida, siis sul probleeme ei teki. Suurim oht ministritega on, et kõik nad hakkavad ajama oma rida, neil on omad liitlased ning kontaktid ajakirjanduses. Kõige raskem saab olema valitsuskabineti üle võimu säilitamine.““

„Tony pani selle nõuande kõrva taha. Kõik võimupositsioonid on tegelikult haprad. Suudan hästi mõista riigi juhtimisega kaasnevat tohutut vastutust ning samuti selles peituvat teatud üksildust. Kui ma istun õhtupoolikul oma kabinetis, kõik tööd tehtud, tahaksin kellegagi rääkida.Võimupositsioonil olles eraldab sind teistest ruum, millest inimesed ei taha läbi tungida.“

Lk 251 Väljakohtunikest „Võimupositsioonil olevad inimesed peavad olema võimelised vastu võtma otsuseid, kuid paljud neist ei suuda seda teha vajaliku kiirusega. Kuna tegu on inimestega, võib ka kohtunik eksida.  Ent head kohtunikud teevad õigeid otsuseid sagedamini kui valesid. Need kes teevad valesid otsuseis, ei pruugi tingimata olla viletsad kohtunikud. Neil puudub lihtsalt anne võtta vastu õigeid otsuseid piiratud aja tingimustes.“

 

J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016

 

Lk 97 „Sinu saatust hakkab määrama see, kui hästi oskad paigutada oma nappi raha ja piiratud vara. Ning parim viis otsustada, kuidas oma raha ja vara paigutada, on läbini selgeks saada alternatiivkulu tagajärjes iga otsuse juures, mida võiks mistahes olukorras langetada.

Alternatiivkulu puhtalt majandusteoreetiline tähendus keerleb selle ümber, et kui sa kulutad teatud summa (näiteks 50 000) mingile asjale (näiteks villimisliinile), siis pole selle tagajärjel lihtsalt su pangaarve 50 000 võrra lahjem, vaid sa ei saa seda 50 000 enam mujal kasutada. See on see 50 00, mida sa ei saa kulutada uue restorani avamisele, lisatööjõule ega kontoripinna suurendamisele.  Niisiis on täiesti loogiline kulutada raha ja hankida villimismasin, kuid sul tuleb otsustada, kas seda raha saaks kulutada kuidagi paremini, et see aitaks tegevust laiendada. Minu toodud näites oli villimisliini loobumiskuluks see, et kadus võimalus avada uus baar, soetada uued kääritamistõrred või laiendada kontoripinda.“

„Õpi piiranguid armastama ja tee endale selgeks, et väikeettevõttes on kõik vahendid piiratud. Võta alati kõigi vahendite (mitte ainult raha) juures arvesse nende loobumiskulu ja vali kasulikum kurss, mida mööda purjetada helge tuleviku poole.“

Lk 26 „Sul tuleb oma fookus ajada nii kitsaks, et sellel, mida sa kohe looma hakkad, poleks sel hetkel turgu olemaski. See annab sulle hiilgava võimaluse luua täiesti uus valdkond.  Sa saad keskenduda valdkonna  laiendamisele, mitte lihtsalt oma tootemargi eristamisele teiste omadest. Et muutuda tõsiseltvõetavaks, peab su olemasolu õigustus olema midagi enamat kui su tootemark. See, et sa püüad kirglikult laiendada tuliuut valdkonda, muudab su automaatselt tõsiseltvõetavaks ja kaalukamaks „

Lk 180 „Kui sa ei lisa meeskonda võrratuid inimesi, kulutad sa edaspidi kuradima palju aega, et õpetada keskpäraseid inimesi langetama hiilgavaid otsuseid. Ettevõtluse iva seisneb selles, kas panna süsteemi abil idioote tegema intelligentseid valikuid või palgata oivalisi inimesi, kes on suutelised niisamagi tarku valikuid tegema. Ilmselt on viimased märksa atraktiivsemad, aga säravaid isiksusi leida on sama, nagu otsida nõela hiiglasliku idiootlike nõelte kuhjast.“

„Silmapaistvad juhid otsivad oma meeskonda erilisi inimesi. Värbamisotsuste tasemest sõltub ettevõtte elu ja surm. Kui sa ei taha kuuluda sellesse viimati nimetatusse, siis väldi liiga paljude idiootide palkamist“

„Sinu meeskonna inimeste kehvad otsused on häiresignaal ja annavad märku su enda liidrivõimetest või nende puudumisest. Mis iganes ka juhtub, olgu see hea, halb või lihtsalt kole – see tuleneb otseselt sinu juhitegevusest.“

„Süüdistamisega tegelevad vaid jobud ja sõjardid. Kui asjad hakkavad viltu vedama (ja see on garanteeritud, et hakkavad), siis on kehvad juhid kiired näpuga näitama. „Mina pole süüdi, tema tegi“ – no kuule, muidugi oled sina süüdi. Head juhid saavad aru, et lõpuks osutavad kõik valikud nende endi juhiomadustele. „

„Parimad kaptenid võtavad iga tulemuse eest vastutuse täielikult enda kanda, samas kaasates, aidates ja õhutades meeskonda langetama järjepidevalt oivalisi otsuseid. Võim ilma vastutuseta toob kaasa anarhia. Võim koos vastutusega paneb kõiki ettevõtte liikmeid käituma juhina ja andma endast rohkem.