Minu Riik III: Värvikaarti õpetus

 

 

No nii, umbusaldus on umbe usaldatud. Tubli tükk (tühja) tööd tehtud. Kui mõelda, siis kui umbusaldus „läbi ei läinud“, siis kas lõppkokkuvõttes avaldati … valitsusele usaldust. Eks ole tore, mõttekäik. Samas, kui „jällegi“ mõelda, siis  midagi ju ei muutunud. Poliitturul jätkub kõik sama toksiliselt edasi. Jätkub ülbe kõnetool ja üleolev kõnetoon. Ehk nagu väitis kunagi Carl Schmit „Poliitika on vaenlase leidmise ja kõrvaldamise kunst“ (M J Kari, A Helmila „Miks Venemaa nii teeb“ PM 2025 lk 211). Tundub, et see ongi muutunud poliitturu põhitegevuseks.

 Poliitturu eriroa retsept

 Seega terve aasta keedeti kihvtisuppi lootuses Valitsuse nõrganärvilisele/paanilisele tagasiastumisele, põhiroaks küpsetati erakordsete valimiste nimelist jälkust ja maitsestamiseks tehti katse Valitsust umbe usaldada. Hm, kuidas tundub? Teile võivad paljud asjad ju mitte meeldida, kuid sellist pajapraadi te ka ju ei taha. Terve aasta on tonnide kaupa meie teiega energiat põletatud … ei millekski. See on nagu „kaakasupi“  (kajakasupp) keetmine, kõigepealt paned kaaka potti, maitseaineid ka (ohtralt) keedad neli tundi ja ongi supp valmis.  Roa serveerimine käib siis niiviisi, et esiteks … viskad supileeme ära, siis viskad kaaka ära ja lõpuks viskad ka poti ära, sest see lehkab nii ropult, et …. Saite aru. Meie poliitturu kihvtisuppi keedetakse täpselt sellesamase retsepti järgi. Eee … loodame et mitte just täpselt sama retsepti järgi. Mis mõttes? Vaadake, kuigi kaakas on juba potti pandud ja tuligi katlale alla pandud, siis õnneks pole protsess veel pöördumatu ja oleks ikkagi hea kui pott alles jääks. Riik alles jääks.

 Pajapääste

 Läinud nädalal avaldasid Aaviksoo, Lauristin ja Raidla Riigikorralduse kaasajastamise ootuste manifesti. Tänud jaksamast. Tänud uskumast. Tänud panustamast. Nii innustav, kui on veel neid inimesi, kes pikemalt ette vaatavad. Vaatavad süsteemselt. Tore, kuigi juba kihab kommentaarium ütelustest, et enamus neist ettepanekutest ei ole teostatavad. Hm, sellepärast selle ettepaneku formaat ongi manifest. („Manifest (…) on eesmärkide ja kavatsuste avalik selgitus, millel on enamasti poliitiline sisu.“ (Vikipeedia)). Manifestis manifesteeritaksegi, millised on riigikorralduse kaasajastamise ootused. Elementaarne.  Manifest  ei peagi olema mingi „brüsseliina“ (h)ekseldamine mille täitmine on hingetu/kohustuslik tabelitäide. See on üks visioon riigi korraldamisest. Tubli. Hulka halvem on see, kui hakatakse jälle negativismlikult seletama, et „Me ei saa midagi teha! Me ei …“ Vaadake, Vanaema Marie näitlikustas „mittesaamist“ järgnevalt, ta pani käed kokku ajas pöidlad püsti ja käsi kõigutades teatas, et: “Ei saa teha, pöidlad on ühel pool!“ Kõik, kogu põhjendus, kui ei tahtnud teha. Hämmastus? Absurd? Tegelikult sama hea kui kõik mittetegemise põhjendused. Nii oli, mida siis ikka peale seda öelda?  Pöidlad ju ongi ühel pool ja … Kuid kas see, et pöidlad on ühel pool on ka piisav põhjus asju mitte teha? Ei ole ju! Sama tundub riigikorralduse arendamise puhul. See, et „pöidlad on ühel pool“ pole piisav põhjendus (seda enam põhjus) jätta riigikorraldus sobival moel muutmata.

 Rahulolev rahulolematus?

 Kuid kui meie teiega midagi „teha ei saa“, siis kas meie teiega oleme rahul sellega, kuidas meil praegu asjalood on? Eks ole. Olukordade muutuseks on kaks teed, üks on Aleksander Suure ja Gordoni sõlme lugu ehk lahtiraiumine ning teine on küll veidi vaevaline ja aeganõudev strateegia ehk paika mudimine. Paika mudimine on üks huvitav strateegia, see on rumbi kaupa kursi muutmine, kuni oled saanud õigele kursile. See on omamoodi tihe/pidev kallistus. Nende kahe strateegia valikuga on selline lugu, et kui meil teiega mudimine ei õnnestu, siis tuleb keegi kes sõlme läbi raiub. Ka lahendus, kuid pole kindel kas see meile teiega meeldib.

Probleem on muidugi selles, et poliitturg peab ennast targemaks oma volitajatest ehk Kodanikest kuigi J. Stuart Mill formuleeris juba 19 sajandil, et: „Isegi kui valitsus on igast riigi kodanikust targem ja teadjam, on ta ikkagi rahvast tervikuna rumalam.“ (T Sowell „Diskrimineerimine ja erinevused“ PMK 2022 lk 195) Kuid paradoksaalsel kombel pole see rahvas sama tark valimistel. Või on? Miks meil siis Dr Riigi tegevusega rahul ei olda?

Bo Balderson  („Parteijuht lahkub surma läbi“) seletab süsteemi lustlikul viisil lahti läbi valimiseelse koosoleku Rootsis: „Kui kaua me peame seda jaburat juhtimist kannatama!” üürgas mees, kes oli tõenäoliselt paljude valimiskoosolekute hirm."

„Jabur või mitte, selle üle võib alati vaielda,” vastas minister poodiumilt. „Ja tegelikult juhitakse Rootsit ju ainult igal kolmandal aastal, kas te sellele pole mõelnud? Aasta pärast valimisi kulub valitsusel töö sisseseadmiseks. Ja aasta enne valimisi kulub pingutustele, et valimistel võitjaks tulla. Vahepealsel aastal võib esineda teatud juhtimist, tõsi küll. Aga üks aasta möödub nii kiiresti. Ükski valitsus ei jõua selle ajaga kuigi palju korda saata.”

„Noh ma olen nüüd olnud juba hea hulk aastaid minister olnud. Ja istunud paljudes valitsustes. Mitmesuguste parteide esindajana. Ja ühte ma võin teile öelda: ega neil suurt vahet ei ole! Meil on ju neli erinevat demokraatlikku parteid ja enne valimisi on neli erinevat viisi kõiki küsimusi lahendada. Kui meil oleks viis parteid, siis oleks viis erinevat teed. Ja kui meil oleks kuus parteid, siis oleks kuus erinevat teed.” (…)”

„Lõbus, mis? Et see nii täpselt klapib? – Aga pärast valimisi selgub, et peaaegu alati on ainult üks viis küsimust lahendada. Mõistlik ja õige viis. Ja selle tee valitsus valibki. Kui ta üldse midagi valib. Nii, et tegelikult pole sellel mingit tähtsust, millise partei poolt te hääletate.” (Eesti Raamat Tallinn 1995 Lk 146). Eks ole tõetruu … huumor. Huumor? Sarkasm? Või peen iroonia? Teadagi on „Ajaloo kõige levinumad toorained on iroonia, tragöödia ja paradoks.“ (M J Kari, A Helmila „Miks Venemaa nii teeb“ PM 2025 lk 65). Nii, et ilmselt ehitatakse (meie teiega vaikival nõusolekul) ülesse paradoksaalselt iroonilist tragöödiat.

 Vaade, maailmavaade

 Siiski räägib poliitturg sama kirglikult edasi väärtustest, vastutusest ja maailmavaatest. Maailmavaade? Kas see on kuidas maailm vaatab mind või kuidas mina vaatan maailma? Milline on poliitinimese maailmavaade, kes täna on Kahevahelpidukonnas ja homme Maaisapidukonnas või milline oli Pidukonda ühendav maailmavaade kui Kahevahel Pidukonnast osad siirduvad Kurakäeliste Pidukonda ja teised Muutustepidukonda? Kas neil oli mingi ühine (või vähemalt sarnane) maailmavaade? Segane värk. Mõtlesin, et selguse mõttes kordan üle mida tähendab maailmavaade? Lühiülevaade on selline:

 „Tõekspidamiste ja arusaamade kogum, mis määrab inimese suhtumise maailmasse ja tema enda kohasse ning tegevusse selles“ (Sõnaveeb EKI)

 Ma saan aru küll, et te mõtlete, „Mida see Pets siin targutab? Keda see peenmehhaanika ikka huvitab?“. Ka õige. Isegi mitmed minu sõbradki arvavad samamoodi, aga … Aga vaadake, ma olen väljaõppinud planeerija/hinnaökonomist/analüütik, kogu minu elu on olnud üks suur analüüs. Alati tuleb teha valikuid. Mitte alati pole need valikud õiged/head, kuid kui oled ette valmistunud on õige valiku tõenäosus suurem. Sama kehtib poliitturu kohta. See aeg mil võis poliitturul valida lihtsalt toredate ja ilusate inimeste vahel on möödas. Mitte et kõik oleksid tänapäeval koledad ja kollid, kuid keskkond on muutunud ja meie teiega seal sees. Me tahame lihtsalt aru saada, kuidas kogu see poliitturu „värk“ töötab ja kuidas see võiks töötada. Poliitturg on ju töötanud viiel erineval moel nagu koeratoidureklaam ütleb. Kas see üldse töötab? Kas see töötab nii nagu Bo seda kirjeldas ja kus selles on maailmavaate koht?

 Tagasi Manifesti juurde

Milleks meile teiega Manifest? Mitmed meie targad kaaskodanikud on õhutanud meid teiega üha uuesti ja uuesti riigikorraldust kaasajastama. Õige kah. Riigikorraldus peab olema nagu hästiistuv kuub, funktsionaalne ja mugav kanda. Kui seda ei uuendata, siis muutub see esialgu ebamugavuseks, siis veidruseks. Just sinnamaani meie teiega olemegi jõudnud. Aaviksoo, Lauristin ja Raidla Riigikorralduse kaasajastamise ootuste manifest just sellisele kaasajastamisele kutsubki.

Kuigi tegemist on väga kiiduväärt süsteemse dokumendiga, siis mõned lähenemised teevad murelikuks. Näiteks tõdemus, et „Selle edenemise taustal tajume, et hoog on raugemas, tulevikuusku on asendamas rahulolematus ja ühiskonnas kasvab vastastikune usaldamatus. Missiooni- ja visioonipoliitikat napib. Kõige olulisemana on kahanenud usaldus valitsemisse.“ (ERR 20.10.26) Seega ühiskond ja valitsemine. Mida nende all mõeldakse?

 

-Esiteks ühiskond? Kes/mis see veel on? Vaba valiku puhul konkreetsetes tegevustes jätan ma selle termini kasutamata. Miks? Sest see on Riigikorralduse küsimuse arutamise juures segadusttekitav ja laialivalguv üldistus. Termin/väljend/sõnakõlks  „Ühiskond“ muudab kogu ülesande lahenduse hoomamatuks, laialihajuvaks ja vastutust hülgavaks. Seega reaalsuses lahendamatuks. Tundub, et parima selgituse sellel teemal on andnud MT: „Ühes kuulsas intervjuus aastast 1987 ütles Thatcher: Sellist asja nagu ühiskond pole olemas. On olemas meestest ja naistest koosnev elav gobelään (---) ja meie elu kvaliteet sõltub sellest, kui palju igaüks meist on valmis enda eest vastutust võtma.““ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 lk 65). Just-just, vastutuse võtmine on tähtis komponent riigikorralduse ladusas toimimises. Vastutus, kohustused ja andestus.  „Inimõigused ei saanud alguse Prantsuse revolutsiooniga … (need) pärinevad tegelikult judaismi ja kristluse segust … (meil, inglastel) oli 1688 nendatel omaenda vaikne revolutsioon, mille käigus parlament rakendas oma tahet kuninga üle … See polnud sedasorti revolutsioon nagu Prantsusmaal … „vabadus, võrdsus, vendlus“ – ma arvan, et nad unustasid kohustused. Ja siis läks vendlus muidugi pikaks ajaks kaduma.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 146). Millised kohustused? Benjamin Franklin mainib sellistasja nagu „Kohustus kasulik olla” (S.  Morgan „Benjamin Franklin” Kunst 2004 lk 270)

Nii, et meil teiega „On olemas meestest ja naistest koosnev elav gobelään“ + vastutus + kohustused. Nende käepäraste (üheselt mõistetavate) materjalidega peamegi töötama. Hea teada. Nagu märgitud, siis ühiskond on lihtsalt liiga laialivalguv mõiste, et läbi selle kirjeldada mida meie teiega tahame saavutada või kaitsta. Friedrich Suure ütlemine, et „Kes kaitseb kõiki ei kaitse kedagi.“ kehtib jätkuvalt

 -Teiseks, kuigi meie ise anname asjadele/nähtustele nimetused, siis vahel hakkavad sõnad aja jooksul tähendust muutma. Sõna kuju jääb samaks, kuid sisu muutub (või vastupidi)i. Üks selliseid sõnu on „valitsema“. Vahel oleme mõnede formuleeringutega nii harjunud, et … Kui sõnad ja nende sisu lähevad lappama läheb lappama kogu projekt.  Olles osalenud paljude tulevikuprojektide/strateegiate/visioonide koostamisel on alati tekkinud tunne, et nüüd kohe, kohe nüüd … Aga ei kohe, ei nüüd. Kahju. Kuni järgmise korrani.

Kõigis neis projektides tundub olevat üks konstruktsiooniline võib-olla isegi konstitutsiooniline viga – need ettepanekud/konstruktsioonid on huvitavad, kuid ei kirjelda tegelikkust või identiteete. „Enamikku lugudest hoiab koos pigem nende katuse raskus kui alustalade kandetugevus.“ „Niipea kui isiklik identiteet ja ühiskondlikud süsteemid on rajatud mingile loole, muutub selles kahtlemine mõeldamatuks – mitte seda toetavate tõendite tõttu, vaid selle pärast, et selle koostlagunemine tooks kaasa nii isikliku kui ühiskondliku katastroofi. Ajaloolises plaanis on katus mõnikord vundamendist tähtsam.“ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 lk 301). Vaat selline lugu.

 Siiski olen arvamusel, et üritada tuleb ikka ja jälle, sest iial ei või teada milline õhupilu eduks kuskile tekkib st identiteet, lugu või katus muutub (sõidab?) või kellegi huvid seda tingivad. Nii, et olgem entusiastlikult hakkamas, kuid … Kuid muudame seekord vaatenurka. Olen mitmel korral maininud, et ühe juhtumi puhul olime kõik valesti aru saanud (nii valdkonnaasjatundjad kui juristid) kuidas kaubaturgu määrata. Pusisime hulk aega ja siis tuli uus töötaja ning ütles, et te „Eee, vaatate seda turgu valelt poolt“. Valesti. Nii oligi, kui sama asja vaadata õigelt poolt, siis loksub kõik ise paika. Võimalik et nii juhtub ka riigikorralduse kaasaegseks kõbimisega.

 Allegooriline näidiskatse

Teeme ühe näidislahenduse, püüame luua loogilise jada. Võib-olla see polegi loogiline, kuid ... Vaatame meie riigikorralduse hetkeseisu ja tulevikuvajadusi teiselt poolt. Turg on meil ju sama, figurandid ka, ainult, et vaade on valelt poolt – ülevalt alla, mitte alt ülesse nagu seda käsitleb meie Põhiline Seadus. Kui koma võib muuta ajalugu (tappa mitte, armu anda vs tappa, mitte armu anda), siis mõnele sõnale vale „väärtuse“ omandamisega võib asi päris untsu minna. Tõsiasi on, et tihti me ei pane enam tähele, et vale sõna kasutamine annab mõttele vale lennukaare. Ja selles kontekstis on vale sõna „valitsemine“ ( usaldus valitsemisse). Miks „valitsemine“ on vale sõna?  Vale seepärast, et meil ei ole valitsejaid (vähemalt avalikult mitte). Meil on demokraatlik parlamentaarne vabariik, mille kõrgeima võimu kandjaks on rahvas. Teadagi on määratlus rahvas kuidagi … laialivalguv, umbes nagu ühiskondgi. Kuid seda on võimalik konkretiseerida ja isegi personaliseerida.

Niisiis, Eesti Vabariigi kodanike arv on  Statistikaameti ja rahvastikuregistri andmetel umbes  1,12 milj  eesti kodanikku (umbes 82% Eesti elanikkonnast), mis tähendab, et Eesti Vabariigil on 1.12 milj … Kodanikku/Omanikku. See on ju meie oma Riik! Hääleõigus ehk valimisõigus on neist  umbes 963 000–965 000 inimesel. Igal Kodanikul/Omanikul on sünni (ja seadusjärgne) võõrandamatu õigus teha iseseisvalt otsuseid sh sõlmida lepinguid.  Samas ei ole mõeldav, et iga Kodanik/Omanik igapäevaselt tegeleks seadusandluse, maksude, tervishoiu ja haridusega, selleks pole lihtsalt aega/oskusi/soovi, mis tähendab, et meie teiega peame osade teenuste (aga Riigikorraldus on kõige ehtsam teenus, täpselt samasugune nagu torulukksepp, hambaarst või kaupmees) Meie teiega võiksime ju teha kõike seda ise, kuid ostes ( või rentides) endale kompleksteenuse on see lihtsalt mugavam/tõhusam/kvaliteetsem. Seega, mida me teeme?

Elementaarne,  meie teiega kuulutame välja hankemenetluse Riigi korraldamise teenuse osutamiseks ja sõlmime iga nelja aasta järel teenusepakkujaga (MTÜ Pidukond 1,2,3) rendilepingu. Tegemist on lepinguga Kodaniku/Omaniku ja teenuse pakkuja ehk Pidukonna vahel. Ühelt poolt kohustub (mitte ainuüksi ei luba) rendile võtja (MTÜ Pidukond 1,2,3) meile teiega mingit teenust pakkuma tõhusalt, odavamalt, kiiremini kui teised Riigi korraldamise teenuse pakkujad. Teisalt loobub Kodanik/Omanik oma sünniõiguse järgsest õigusest teha ise otsuseid, uskudes otsuste tegemise (vastavalt pakkumises kirjeldatule otsuste tegemise teenusepakkujale MTÜ Pidukond 1.2.3. Oeh, keeruline? Aga omanikuks olemine ongi keeruline. Kodanik/Omanik jääb ikkagi ka peale hääle andmist Omanikuks, valitud teenusepakkuja … Rentnikuks. Seega üle korrates Rentnik üürib Riigikorralduse kaudu teenuse osutamise õigust, mitte ei valitse.

Lepingust ühepoolne taganemine

Nüüd tähelepanu! Kodanik/Omanik sõlmib hankel lepingu MTÜ Pidukonnaga 1,2,3 teatud kindlatel tingimustel, see on kahepoolne leping. Tehing. Taganematu või vähemalt ühepoolselt taganematu, sest sellest lepingu täitmisest saab mööda hiilida vaid Rentnik, kuid Kodanik/Omanik  mitte.   kuid peale hanke võitja väljakuulutamist. Siiski, siiski, elu on keeruline ja kõik plaanid ei lähe täkke. Nii võib  ilmneda, et rentnik on oma suutlikkust üle hinnanud ega suuda piisavalt laialdaselt teenust pakkuda ega  suuda kokkuleppe punkte ( maksta rohkem renti, hoolitseda ja rohkendada renditud vara, olla viks ja viisakas) täita. No piltlikult väljendudes hanke võitjal jäi rendi maksmisel ressurssidest puudu. Mida teha?  Pidukond 1,2,3 võttis endale samale pinnale … Kaasüürniku. Ehhee, moodustas Koalitsiooni. Tore lahendus ju, aga … Ilmnes, et Kaasüüriline oli lärmakas essukeeraja ja räpakott, mille tõttu Rentnik ei saanud ikkagi Kodaniku/Omaniku vastu oma kohustusi täita. Kuid see-eest sai ta oma vastutust „hajutada“. Tema küll oleks tahtnud, aga teate küll see Kaasüüriline on süüdi, et kõik head plaanid lörri läksid. Kaasüüriline/Koalitsioonipartner ütleb omakorda, et tema pole sellele Kodanikule/Omanikule ja sellisele rendilepingule alla kirjutanud ega selliseid jaburaid lubadusi andnudki ja … Kui tahate paremaid tulemusi, siis andke meile raha juurde ja kohustusi vähemaks. Nii meie teiega maksamegi – ega siis kehva Rentniku pärast Riik pidamata saa jääda. Oma Riik ikkagi. Ja nii nad „valitsevad“ järgmiste valimisteni.

Mis siis teha? Jälle üks pimetähni küsimus. Kogu selles mängus on  jäänud tähelepanu alt välja, et Rentnik pole täitnud lepingut, ta on enda vajadused/kulud/lõbud rahuldanud, kuid Omaniku suhtes lepingut rikkunud. Kui keegi väidab, et teistmoodi ei saagi, siis … Kas lepingu mittetäitmine on seaduslik? Üheski Valimisplatvormis/Valimisprogrammis pole ju toodud taandavaid klausleid. Kuskil pole lubatud, et kui Kaasüürniku tõttu keeratakse teil vesi kinni või prügi ei veeta, siis nii ongi? Aga täpselt niimoodi praegu uuele hankele vastu minnaksegi täiesti süüdimatult. Süüdimatult seepärast, et Kodanik/Omanik on senini olnud mõistev/heatahtlik/arusaaja, kuid mängud mida Rentnikud ja kaasüürilised koos mängivad pole enam võimalikud, sest rendi objekt kipub narmendama, see vajab hädasti korrastamist, lepingute formaadis ülevaatamist ja kaasajastamist. No nii, nüüd sai ikka päris jabur jutt sihipäraselt kokku keerutatud, kuid tegelikkuses see väikeste variatsioonidega just niimoodi toimubki. Ehk kogu küsimus taandub vastutusele ja lubaduste/lepingute Kui meie teiega seda vastutamatuse trendi ei murra, siis pole meil oodata ka paremaid Riigi korraldamise tulemusi. Samas tundub, et poliitturg suundub oma valimiskampaanias aegade hämaruse poole pakkudes Kodanik/Omanikule gladiaatorivõitlust ja piltkirja. Kuidagi väga narr tunne on.

Sotsiaalsed jõud ja jõuetused

Nii ongi, et pidukonnad lubavad kõige ulmelisemaid teenuseid vaevumata tegelema tõeliste probleemidega. Peter Turchin on kirjutanud üpris omanäolise käsitluse „Lõpuajad“ (PM 2026 lk 22/23). Kaskaad huvitavaid konstruktsioone, millega võib, kuid ei pruugi nõustuda, siiski jäi silma üks konstruktsioon mis käsitles kahte suurt sotsiaalset jõudu – rahvastiku vaesumine ja eliidi ületootmine (arutlus käib USA kohta). „Ning rahvastiku vaesumine sünnitab rahulolematust, mis muutub lõpuks vihaks. Rahva rahulolematus koos eliitipürgijate suure hulgaga moodustab väga tuleohtliku segu.“ Ilmselt on see ka võti mõistmaks seda mis võimaldab seda mis toimub praegu Lääne-Euroopas ja miks presidendivalimised USA-s kujunesid just selliseks nagu need kujunesid. „Mõistmaks, miks sai Donald Trumpist Ameerika Ühendriikide neljakümne viies president, peaksime pöörama vähem tähelepanu tema isikuomadustele ja manööverdamistele ning rohkem sügavatele ühiskondlikele jõududele, mis paiskasid ta tippu. Trump oli nagu laevuke, mis sattus suure tõusulaine harjale. Kaks kõige tähtsamat sotsiaalset jõudu, mis andsid meile presidendiks Trumpi – ja tõukasid Ameerika riikluse lagunemise äärele -, olid eliidi ületootmine ja rahvastiku vaesumine.“. Eelnev on omamoodi väga tähelepanuväärne konstruktsioon, mis seob kokku eliidiks PÜRGIJAD, eliidi ÜLETOOTMISE, rahvastiku VAESUMISE ja riikluse LAGUNEMISE ohu ja seda USA-s. Võrreldes sellega on meie olukord nagu morsipidu. Meie eliiti pürgijad on kahjuks pigem administratiiv/poliitilise valdkonna kaudu pürgijad, seega mittetootlikud pürgijad. Mis omakorda tähendab, et nad on pigem ühiskondliku rikkuse kulutajad kui selle loojad „Tänapäeva demokraatlike riikide avalikus sektoris ehk riigisektoris on ratsionaalse majanduskalkulatsiooni teostamine täpselt sama võimalik nagu see oli Nõukogude Liidus –

see puudub.“  „Riigisektoris pole mitte kellelgi oma nahk mängus ning kahjumi tekkimise korral on võimalik tagajärgedega tegelemisest pääseda lihtsalt läbi rahva maksustamise või rahaloome. Kogu paradoks riigisektori ja poliitilise planeerimisega ongi justnimelt see, et planeerimine polegi võimalik. Avaliku sektori majandus ei olegi majandus, vaid pimedas kompamise ja loto mängimise süsteem.“ (V Valdmaa „Bitcoin vs Maailm“ lk 49/50). Seega saab sellise eliidi ületootmine, erinevalt USA majanduslikust eliidist,  olema tasakaalu vägagi häiriv. Kuid selline „eliidi ületootmine“ on vägagi riigikorralduslik küsimus. Riigikorralduslikult on võimalik sellise vesivõsu kasvu piirata. Praeguna riigikorraldus lihtsalt võimaldab sellist ületootmist ja mis kõige halvem ületoodetud administratiiveliit hakkab endale ise „tühitööd tekitama“ seda meie ühiste ressursside arvel

 Teiseks pole meil siiski tegemist niivõrd vaesumise kui teatava perspektiivi puudumisega osades sektorites eriti pea, käe ja südame töötajate“ osas. Nagu mainib R Müllerson: „Lisaks kuristikule, mis lahutab kus tahes ja kuskil olijaid, on David Goodhart juhtinud tähelepanu ka ühele teisele, ehkki eelmainituga seotud ohtlikule ühiskondlikule lõhele: nii-öelda kognitiivsetel kutsealadel hõivatud kõrgharidusega inimesed, füüsilise töö tegijad ning need, kes hoolitsevad noorte, eakate, puuetega inimeste ja haigete eest. Tema liigituse järgi on need  pea, käe ja südame töötajad. Kui esimene kategooria (pea) töökohad on mainekad ja tavaliselt ka hästi tasustatud, siis kahel teisel on väiksem palk ja märksa kehvem ühiskondlik maine. Ja seda hoolimata asjaolust, et ülikoolidiplomit devalveeriva massikõrghariduse laialdase leviku tõttu valmistatakse ette ülearu palju inimesi, kellel on küll diplom, kuid pole võimeid tegutseda väga hästi tasustatud kognitiivsetel töökohtadel. Lisaks kahaneb selliste töökohtade arv, vähemalt potentsiaalselt, tehisintellekti edenemise tõttu. (kas saab tõesti väita, et Londoni City suhtekorraldusbüroo nooremspetsialisti töö on kasumlikum kui bussijuhi või hooldustöötaja töö?)“ (R. Müllerson „Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ lk 289). Eks ole hea küsimus? Ilmselt on need just need küsimused millega peab Konvent tegelema, sest kui nende teemadega komplektselt ei tegeleta, siis lihtne rahulolematust muutubki läbi perspektiivi puuduse lõpuks vihaks. Seda kõike on veel praegu võimalik vältida. Sotsiaalsed jõud toimivad nii või teisiti, positiivses või negatiivses kombos. Meie ülesanne siduda kokku meie teiega jaoks positiivne kombo. Ja "kaakasuppi" palun mitte pakkuda.

 Mnjah, kuna tänane jada läks vahepeal följetoniks kätte (kuid kes süveneb, see saab asja ivast aru), siis värvikaartini me seekord ei jõudnudki, aga …

 

Järgneb …

 

Targutusi:

 

E O Thorp „Võitja igal turul“ ÄP 2026

 

Lk 456 „Hariduse näljutamine on kui seemnevilja ära söömine.“

 

K Polanyi „Suur muutus“ Ilmamaa 2026

 

Lk 214 Adam Smith „„Milline iganes on mõne konkreetse rahva territooriumi ulatus, kliima või mullastik, sõltub selle iga-aastane varude küllus või nappus antud konkreetses olukorras  paratamatult kahest asjaolust“, nimelt tööjõu oskustest ning ühiskonna kasulike ja laiskade liikmete vahekorrast.“