Minu Riik V2: Usalduse umbusaldamine

 

 

Mnjah. Kui te nüüd peas kokku rehkendate, siis milline on selle aasta kõige kasutatum sõna? Eks ole hea küsimus? Ilmselgelt on selleks sõnaks usaldus. Tegelikult ei räägitud ju niipalju usaldusest, vaid usalduse puudumisest. Usalduse kaotamisest  Nüüd … Usalduse taastamisest. Mida see taastamine tähendab? Kas see on nagu lõhutud vaasi kokkukleepimine? Kuidas see parandatud vaas usutavalt ja ka tegelikult vettpidavaks saada? Midagi muud? Kui mõni poliitinimene „viisurisse /raadiumisse“ ilmub, siis pühalikleinaliselt tuleb sealt sõnajada usalduse taastamisest.  No hea seegi, et on kavatsus taastada. Kuid oh imet, tundub, et poliitturg kavatseb usaldust taastada … umbusaldamise kaudu. Väga vahva mõttekäik: Taastada usaldus umbusaldamisega.

 See lause on juba nii tapeediks muutunud et ei tekita enam … usaldust. Pole usaldusväärne. Õigemini kuidas see juhtus, et usaldus kadus? Kelle vastu kadus? Milline usaldus kadus? Ja põhiline keda/mida umbusaldatakse?

Ei-ei ärgem mingem lihtsama vastupanu teed deklareerides, et meile teiega mõned (igaüks eraldi või ka kõik koos) poliitinimesed/pidukonnad ei meeldi, sest … Siia võib moodustada erinevaid sõnajadasid ja põhjuseid, kuid see usalduse ja mitteusaldamise küsimus on sügavam. Kui umbusaldatakse Valitsust, siis ei umbusaldata mitte ainult Valitsust. Tegelikult umbusaldatakse valijaid, sest Valitsuse liikmed ei sattunud „valitsema“ lihtsalt mingist suvast, vaid kõrgeima võimu kandja tahte/valiku/soovi väljendusena.

Niisiis, keegi meist teiega, usaldades eelmistel valimistel poliitinimeste/pidukondade  lubadusi/hirmutamisist, valis just sellise Seadusandliku kogu, milline moodustas Valitsuse (Dr Riik). Siit võib ju teha kaugeleulatuva paralleellükkelise järelduse, et Riigikogu ja Valitsus on kodanike/valijate usalduste kogum. Kollektiivne usaldus? Tundub ju loogiline. Kui nüüd umbusaldatakse Valitsust, kas siis umbusaldatuke meie teiega (valijate) usaldust? Meie otsustusvõimet? Meid teiega ei usaldata? Hm, see oleks küll solvav. Kuid loogiline pole kunagi lihtne.

 Vahetusraha või peenraha

 Usaldus on süsteemide ülitähtis komponent, omamoodi määrdeaine.  „Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.”

Selles punktis meie teiega olemegi – vahetusraha on otsas. Taastamine tähendab usalduse vahetusraha kogumist nullist. Pealegi „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.”” (J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc lk 89/142). Just see on tähtis, kas meie teiega hoolime kellestki/millestki.

 Erakorraline ongi … erakorraline

 Tulles tagasi Riigipea valimise korraldamise võimaliku muutuse mehhanismi juurde, ehk Põhilise Seaduse võimaliku muutmise juurde, siis viimane suve risustas ka täiesti tühituuleline püüd kutsuda esile erakorralisi valimisi.  Täiesti arusaadav on kui meile teiega Dr Riik ei meeldi, ei meeldi konkreetsel momendil konkreetsete inimeste, pidukondade või nende tegude „kombo“, kuid see mis meile meeldib või ei meeldi ei saa olla ülem kui Põhiline Seadus. Kui meie teiega või teie meieta astute üle (või jätame mulje, et see on võimalik) Põhilisest seadusest, seades ülemaks oma meeldimised/soovid, siis triivime kaosesse. Millele meie elukorraldus sellisel juhul PÕHINB? Eks ole hea küsimus? Soovikontserdile? Vaadake, kui meie teiega tegime vea (rõhuga sõnel „kui“) valides nende poolt kelle poolt me hääletasime ja jättes välja need kelle poolt me ei hääletanud, siis isegi kogu frustratsiooni (ja enese kirumise tuhinas) on Põhiline Seadus sätestanud, et meie teiega oleme oma tahte delegeerinud just neile kellele me seda tegime. Meie kõrgeima võimu kandjad oleme oma otsustusõiguse delegeerinud neljaks aastaks. See on äärmiselt tähtis otsus. See on sama tähtis otsus kui anda kogu oma vara notariaalse lepingu alusel kasutus ja käsutusõigus kellelegi. Tegelikult on see veelgi tähtsam otsus, sest võib puudutada ka meie teiega naabrite vara ja heaolu. Just  niimoodi peabki arutama Valitsemishankel valikuid tehes. Tõsi on ka see, et eelmisel Riigivalitsemise hankel (Riigikogu valimised) hägustasid poliitmaastikku kolm tegurit:

 

-esiteks „lugege mu huultelt“ ja sealt loetigi

-teiseks hirmutamine, et kui te valite …, siis…

-kolmandaks „punaste joonte“ tõmbamine, mis nägi lõpuks välja nagu märulifilmide valvesüsteem, astuda polnud enam kohugi. Eh, nagu lastead, kes kellega mängib, kes mitte.

 Hallo, see mäng mida mängitakse poliitturul on poliitika ehk kokkuleppimismäng mitte lahkujooksmine. Lahkmeelsus.

Need kolm tegurit määrasidki suuresti valimiste ülisuure ja ka ebaproportsionaalse edu Muutuste pidukonnale. Ikka juhtub nii armastuses (esimesest silmapilgust), kui poliitikas, et keegi tundub vastupandamatu ja sündsusetult atraktiivne, kuid …

 

Kandevõimest

 

Vanaema Marie õpetussalvest tuleb meelde ütlemine, et: „Uhkus ajab upakile… kangus käima käpakile.“  No ja siis ütles ta, et „Tunne tuuri ja oska asja järel uuri!“. Ka väärt teadmine. Vaadake, edu kandmine (eriti ülisuure edu kandmine) on raske vastutus, seda ei suuda igaüks välja kanda. Edu kandevõime oleneb paindlikkusest. Poliitika üks põhireegleid on just paindlikkus ja mõõdukas alandlikkus (vähemalt vormiliselt) mitte ülesõitmine. Kuid sel korral ei osanud Muutuste pidukond oma ülivõitu  õigesti hinnata ega seda pikaajaliseks eduks vormida. Ajaloolisest vaatest tuli kohe meelde Koonderakonna omaaegne suurvõit, mis mitmete ebasoodsate kokkusattumuste tulemusel viis lõpuks pidukonna kadumiseni. Nii, et …

Kõige selle juures on tähtis see, et poliitturg teaks ja peaks meeles mängureegleid, mitte ei ummistaks meie teie ajusid tühijutuga erakorralistest valimistest või usalduse taastamisest umbusalduse kaudu, kusjuures pole kedagi kes praeguses hapras seisus tahakski valitseda. Või mis valitsemine see oleks. Piltlikult oleks see palja kõhuga tulepesale viskumine. Tõsiasi on see, et meie Riigi Valitsemishanke takt on neli aasta, mis on umbes sama kui Olümpiamängudel, need kes võidavad sel maagilisel päeval kuldmedali ongi järgmise neli aastat olümpiavõitjad. Kui keegi tegi päev enne olümpiavõistlust (või valimispäeva) parema tulemuse kui olümpiavõitja, siis on see vaid huvitav fakt, kuid ei muuda tulemust. Elementaarne. Valik on selles, et kas neli aastat veeta virisedes või treenida ennast võidu nimel need neli aastat. Lihtne. Kuidas teile tundub, millise tee on valinud meie pidukonnad? Virin, halvustamine, eitamine. Oeh, kui tüütu. Tüütu poliitturu eneseõõnestamine.

 

Ettevaatust: lihtsad lahendused.

 

Nüüd räägitakse seda juttu, et peaks olema lobedam viis erakorralisi valimisi esile kutsuda. Pean siinkohal mainima, et olenemata kogemusest, et mõni pidukond või nende kombo, pole mulle ajaloos mingil ajamomendil „meeldinud“, siis erakorraliste valimiste osas olen eitaval seisukohal. Kindlalt. Isegi siis kui see kombo mulle mitte üldse ei meeldi. Isegi siis, kui minu arvates teevad nad valesid otsuseid. Ei. Miks? Esimesel momendil, hetkeolukorda arvestades kui Dr Riik ennast üha sügavamalt sisse kaevab, siis tundub see küllaltki mõistliku arenguvõimalusena. Mäletate ju, et ka poliitmaastikul peavad toimuma muudatused, ajakohastamised. Võib olla, kuid see on samuti ohtlik tee. Riigivanemariik tänu pidevale „tagasikutsumisele“ ja „lehmakauplemisele“ läbi legitiimsete demokraatlike protseduuride (kuigi valedel alustel) oma lõpu ka leidis. Tavaline valitsuse eluiga Riigivanemariigis oli umbes seise kuud, lühim valitsus kaks päeva (sic!) ja pikim üks aasta üheksa kuud ja kakskümmend seitse päeva, kusjuures mängosalisi oli erinevatelaegade erinevate nimede ga kümne ringis. Sellest ilmneb selgelt miks Põhiseaduslik assamblee püüdis tänast Põhilist Seadust teha võimalikul „haiguskindlaks“ läbi range tagasikutsumiskriteeriumi ja valimiskünnise. Siiani on see konstruktsioon ennast õigustanud, kuid … Kuid on oht, et lahkmeelsus poliitmaastikul muutub riigi arengu seisukohalt väljakannatamatuteks, siis tuleb ka süsteemi muuta.

Viimaste aastate Segasummasuvila poliitturul, tühijuttude pilvedena lennutamine ning üksteise (juriidiline) mahajooksmine on muutunud juba tülgastavaks. Kas ka väljakannatamatuks? Seda saame näha järgmisel Riigi Valitsemishanke tulemusel. Peatähtis on see, et meie teiega oleme selle hanke arbiitrid. Meie valime. Meie oleme poliitinimeste tööandjad. Kui meie teiega ei muuda oma suhtumist valitavatesse, nende lubaduste pidavusse/ujuvusse, siis oleme ise seda ka väärt. Nõudlikkus koos meiepoolse range järelvalvega meie usaldatud otsustusõiguse üle saab olema uue Valitsemishanke vahekohtunike vastutusrikas ülesanne. Ja kogu selles protsessis on ülimalt tähtis usalduse küsimus. Keda me usaldame? Miks usaldame? Mida usaldame? Kellele usaldame oma kodu võtmed?

 

Usalduse allikad

 

Ärme hakka poliitturu usaldusväärsusest rääkima nendesamade poliitturu stampsõnajadadega, siis jookseme omadega ummikusse, on nad ju ise deklareerinud, et „Usaldus tuleb taastada!“. Väga kiiduväärt ettevõtmine, aga … Aga kuidas võiks seda teha? Toome näite äri valdkonnast, sest ega poliitturg pole ju midagi muud kui püramiidskeemidega pikitud üliturg. Siinkohal on paslik esitleda  J Belfort ´i õige/vale läbivast mõjust … kõigele. Kõigile.

 „Tunnistan ausalt, et kirjutasin algusaegadel skripte, mille üle ma pole eriti uhke. Mitte et need oleksid valesid täis olnud, aga jätsin olulisi fakte välja ütlemata, mis maalisid asjast väga moonutatud pildi. Nii, et palun – teie enda pärast – veenduge, et teie skriptid ei oleks ainult 100 protsenti õiged, vaid ka eetilised ja ausad – see tähendab, et teil peab olema nulltolerants selliste asjade suhtes nagu valetamine ja liialdamine ja eksitamine ja ütlemata jätmine või ükskõik mis muu, mis ei läbiks niinimetatud haistmise testi.“

„Lisaks veel nendele, kes kuuluvad juhtkonda või on firmaomanikud – pidage alati meeles, et kui annate müügipersonalile skripti, mis on valesid ja liialdusi täis pikitud, saavad nad sellest kohe kindlasti aru – ja tagajärjed on katastroofilised.“

„Alustuseks, ebaeetilise skripti laialijagamine on samaväärne sellega, kui annaksid müügipersonalile firma heakskiidu minna küla vägistama ja rüüstama. Vaadake, kui teie müügipersonal usinalt telefonis helistab või väljas ustele koputab, valetavad ja liialdavad või jätavad nad olulisi fakte välja ütlemata iga kord, kui müügiesitlust teevad, ja see imbub kiiresti ettevõtte kultuuri ning mürgitab selle. Peagi väljub müügipersonal täielikult kontrolli alt – mõeldes iga päev välja järjest julgemaid valesid ja järjest pöörasemaid liialdusi ning muutuvad järjest tundetumaks omaenda ebaeetilisuse suhtes, mi sai alguse teist!“

„Põhiline on see, et sa kas oled või ei ole eetiline, seega on igasugune mõte sellest, et saate kätte jagada valeliku skripti nii, et see ei hävitaks lõpuks kogu teie ettevõtte kultuuri, rumal. Teie skriptid peavad olema õiged, järgima reegleid ja peegeldama teie kultuuri, mille keskmes on eetika ja ausus.“ („Hundi kombel.“ NGU Solusions lk 189). Eks ole muljetavaldav.  Inspireeriv ka. Mida selline lähenemine tähendaks poliitturu jaoks? Tegelikult pole ju vahet müügimehe ja poliitinimeste müügikõne või skripti vahel. Ühed müügikõned kõik, ainult et kui me pesumasina võime harilikult valede omaduste ilmnemisel võime tagastada, siis poliitturu puhul, nagu nüüdseks aru oleme saanud, häält/otsust ei tagastata. Selle tagastamine on sama võimatu kui kahtlase netipoe puhul. Just see tagastamatuse printsiip tingib, et poliitskriptid oleksid õiged ja eetilised ehk „… veenduge, et teie skriptid ei oleks ainult 100 protsenti õiged, vaid ka eetilised ja ausad – see tähendab, et teil peab olema nulltolerants selliste asjade suhtes nagu valetamine ja liialdamine ja eksitamine ja ütlemata jätmine või ükskõik mis muu, mis ei läbiks niinimetatud haistmise testi.“ Vaat selline soovitus.

 

Haistmise testist

 

Te peate mind hulluks, sellise mõttepojukese pärast ja ütlete et sellise skripti koostamine  pole võimalik? Ikka on. Tuleb lihtsalt alustada algusest. Skripti algusest. Nüüd, just nüüd, on selleks parim aeg. Lükkame mulluse mudru kõrvale ja laseme pidukondadel valmistada ette järgneva aasta Valitsemishanke (ausa/eetilise) skripti. Aru saadav, et alguses kohe ei tule kõik välja, mõni moraalilihas tahab treenimist, kuid teeks niimoodi, et alustaks piskust. Näiteks sellest, et iga pidukond läheb Valitsemishankele oma eelarvega – riigieelarvega. Oma isikliku eelarvega, mida ja kuidas ta teeks kui ta oleks üksi valitsemas. Miks just riigieelarvega? Miks just üksi? Vaadake, see on omamoodi lakmuspaber pidukonna tegelikust kavatsuste kogumist. Selles on koos nii kulutused, kärpimised, maksutõusud/langused, riigikaitse ning kogu hool ja armastus. Kõik. Bilanss peab kokku tulema ja joone alla jääb tulem - kasum või kahjum. Üksi seepärast, et see ei võimalda vastutust hajutada, et „Mina oleksin küll tahtnud, aga … teate küll seda minu partnerit, see rikkus kõik ära.“ Ka kõik püramiidskeemid tulevad  välja. Muide püramiidskeemid riigieelarves on samasugune finantskuritegu nagu iga muugi püramiidskeem. Nojah, pole just kriminaalkuritegu, kuid on kuritegu järeltulevate põlvede suhtes.  Nagu kunagine FBI kriminaalharu pealik Harrington täheldas, siis „Viimased aastad on olnud Ponzi skeemide aastad. Hiiglaslikud investeerimispettused on üksteise järel päevavalgele tulnud. Warren Buffett ütles selle kohta hästi: alles siis, kui tõusuvesi alaneb, näeme kes on alasti ujuma tulnud.” (Roland Kessler „FBI saladused” Tänapäev 2012 lk 176). Täpselt samamoodi näeme meie teiega igal aastal kuidas pidukonnad lubadustevahu taandumisel oma „loomulikus olekus“ tegelikult välja näevad. „Muide, ärge kunagi unustage, et raha pole sisuliselt midagi muud kui talletatud energia. Põhimõtteliselt kulutate energiat mingisugust tööd tehes, mille eest saate vastu raha. Osa sellest rahast läheb muidugi põhiliste elamiskulude peame – toit, peavari, riided, ravikulud. Üldine arvete maksmine – ja ülejäänu hoiustate panka, kus see esindab talletatud energiat, mida võib valla päästa ükskõik mil moel teile meeldib, hetkelise etteteatamisega. Selle tulemusena, kui palute kellelgi tegutsema hakata ja endale nende raske vaevaga teenitud raha saata, palute neil kulutada oma talletatud energiat. Seega peaksite veenduma, et hüvitate selle energiakulutuse seeläbi, et toote välja kõik väärtuslikud kasud, mida ta vastutasuks saab. Sisuliselt peaksite tegema kristallselgeks fakti, et niipea kui ta ütleb jah, saab ta tohutul hulgal väärtuslikke kasusid ja energia hulk, mida ta peab kulutama, on tunduvalt väiksem.“ („Hundi kombel.“ NGU Solusions lk 192). Kuna sellist raha nagu „riigi raha“ ei ole olemas, on olemas vaid meie poolt kokku kantud „ühisraha“ mis on antud usalduslikult Dr Riigi käsutusse, siis millal või kas meil tekkib tunne, et oleme saanud oma panuse eest „tohutul hulgal väärtuslikke kasusid ja energia hulka?“ Eks ole hea küsimus?

 Veendumus- ja vastutuseetika

 Ütlete, et sellist eelarvet ja skripti ei ole võimalik kokku panna  ja mina ütlen, et see on vanaaegne arvamus.  Nagu ütles R Sharma „Kõik muutused on rasked alguses, segased keskel ja suurepärased lõpus.“ (V Patrick „“Ei! Ütlemise jõud“ Pegasus 2024 Lk 69) Kõlab usutavalt. Nii, et muidugi on võimalik, tuleb lihtsalt alustada. Tsiteerides Püha Fraciscus Assisist: „Hakka tegema seda, mis on vajalik, siis seda mis on võimalik, ja see järel avastad, et teed võimatut.“ (lk 233). Hakkame tegema …Muide ainult niimoodi saab usaldust taastada (kuigi see võtab omajagu aega ja distsipliini).

Niisiis, teadmiseks, või pigem ülekordamiseks, et: „Poliitilise tegutsemise moraalis eristas Max Weber veendumus- ja vastutuseetikat: „Eksisteerib põhjatu vastuolu selle vahel, kas toimitakse veendumuseetilise maksiimi järgi (religioosselt väljendudes: „kristlane teeb seda, mis on õige, ning jätab tagajärjed jumala hooleks“) või vastutuseetilise maksiimi põhjal, kus oma tegutsemise (etteaimatavate) tagajärgede eest vastutatakse.“. Selle erisusega näitab Weber moraalse vaatluse piire poliitikas: „Ükski eetika maailmas ei pääse mööda tõsiasjast, et arvukatel juhtudel on „heade“ eesmärkide saavutamine seotud leppimisega kõlbeliselt kahtlase või  vähemalt ohtlike vahenditega ning  halbade kõrvalmõjude võimaluse või isegi tõenäosusega, ning ükski eetika maailmas ei saa kindlaks määrata, millal ja millises ulatuses „pühitseb“ eetiliselt hea eesmärk eetiliselt ohtlikke vahendeid ja kõrvalmõjusid.““ (T. Sarrazin „Piirideni jõudnud riik“ PM 2022 Lk 178). Nii on ja see kõik mõjutab usaldust. Usaldus on kombinatsioon väga palidest aistingutest, meeleoludest ja voogudest. Eriti energiavoogudest.  

 Räägime energiavoost

 Niisiis energiavoog. Seekord arutame mitte sellest kuidas pesumasinat käitada, vaid ühiskonna kasutatavast energiavoost, meie kontekstis siis usaldusvoost. . Mitte ainult pesumasin ei vaja stabiilset energiavoogu, vaid seda vajab ka inimühiskond. Vajab katkematut ja stabiilset energiavoogu. Nimelt on „Inimühiskond ja poliitiline organisatsioon, nagu kõiki elavaid süsteeme, hoiab alal katkematu energiavoog. (…) Energiavoog ja ühiskondlik-poliitiline korraldus on võrrandi vastandpooled. Kumbki ei saa inimrühmas eksisteerida ilma teiseta, samuti ei saa kumbki oluliselt muutuda, ilma et muutuks vastaspool ja ka võrrandi tasakaal. Energiavoog ja ühiskondlik-poliitiline korraldus peavad arenema kooskõlas.“ „Ühiskondlik-poliitilise süsteemi säilitamiseks ei piisa lihtsalt energiavoost, vaid energia hulk peab olema piisav selle süsteemi komplekssuse suhtes.“

Eks ole hästi formuleeritud? Ideena täiuslik. Tegelikult täiuslikkus mille poole ühiskond oma hälvetes ikka uuesti ja uuesti tagasi pöördub. Kui akud on tühjad, siis kõik hangub kuni … energiavoog taastub. Mitte ükski poliitehnoloogiline püramiidskeem ei suuda seda põhinarratiivi väärata. Kulude ja tulude tasakaal. See on just see narratiiv,  et kõik pidukonnad esitaksid oma eelarve – tasakaalus eelarve. Edevus, poliitturu edevus,  on seda tasakaalu lõhkunud ja nüüd …

 „Komplekssemat ühiskonda on kulukam ülal pidada kui lihtsamat ja see nõuab suuremat kulu inimese kohta. (…) tagajärjeks on see, et kui ühiskond muutub arenedes komplekssemaks, kasvab ka igalt üksikult isikult kogutav toetussumma, nii et rahvastik tervikuna peab eraldama üha suurema osa oma energiaeelarvest organisatsiooniliste institutsioonide ülalpidamiseks. See on ühiskondliku arengu vääramatu fakt ja energiaallika liik seda ei muuda.“ Pealegi füüsika ühte põhialuseid ehk energia jäävuse seadust pole keegi muutnud.

 „… paljudes tähtsates valdkondades jõuab kestev ühiskondlik-poliitiline komplekssusse investeerimine punkti, kus investeeringu kasu hakkab vähenema, algul järk-järgult, seejärel kiirenedes. Seega ei pea rahvastik ainult eraldama üha rohkem ressursse areneva ühiskonna säilitamiseks, vaid pärast teatud punkti annavad suuremad investeeringud väiksemat tulu. Näeme, et kahanev tulu on ühiskondlik-poliitilise arengu ja komplekssusinvesteeringu püsitunnus.“

„Tulu kahanemise põhimõte on üks väheseid nähtusi, mis on nii korrapärane ja prognoositav, et majandusteadlased on valmis nimetama seda seaduseks.“

 „Olgu veel kord rõhutatud, et kompleksühiskond on inimajaloo hiljutine nähtus. Kollaps ei tähenda langust ürgkaosesse, vaid naasmist seisundisse, kus tavapärases inimtegevuses on vähem keerukust. (…) Kuna kollapsit põhjustab komplekssusinvesteeringute piirtulu vähenemine, on tegu säästva protsessiga. See toimub siis, kui osutub tarvilikuks taastada organisatsioonilise investeeringu piirtulu soodsamal tasemel.“

Seega see mida praegune poliitturg ette valmistab on küll kollaps, kuid mitte langemine ürgkaosesse. Kas see on lohutav? Ilmselt mitte, kui arvestada, et

 „Kui kompleksühiskond jõuab kahaneva piirtulu faasi, muutub kokkuvarisemine matemaatiliseks tõenäosuseks, millest saab piisava aja möödudes ületamatu õnnetuse tõenäosus. „ (J A Tainter „Kompleksühiskondade kokkuvarisemine“  lk 165/166/329/326). Nüüd on aeg küsida, kas meie teiega oleme jõudnud kahaneva piirtulu faasi? Kõik märgid näitavad, et nii see on. Säästuseltskonnale võib see olla isegi hea uudis, kuid sellega kaasneb ka hulk ebameeldivat. Kokku varisenud kompleksühiskond on ühtäkki väiksem, lihtsam, vähem kihistunud ja ühiskondlikult vähem diferentseeritud. Kahaneb spetsialiseerumine ja keskne kontroll. Teabevoog kidub, inimesed kauplevad ja lävivad vähem ning üksikisikute ja rühmade tegevuse kooskõlastamine on üldiselt tagasihoidlikum. Samamoodi vaibub majandustegevus, sellal kui kaunid kunstid jäävad sedavõrd kiratsema, et sageli järgneb nii-öelda pime ajastu. Rahvaarv enamasi väheneb ja allesjäänud maailm tõmbub kokku.“ (lk 322). Muidugi ei pruugi asjad nii hulluks minna, kuid kui meie teiega energiavooge tasakaalu ei saa, siis seniste harjumuspäraste avalike teenuste tase võib mõningate hinnangute järgi langeda umbes üheksateistkümnenda sajandi tasemele. Ja seegi on juba piisavat hirmutav. Niisiis energiavood … Ja just siin peitub usalduse küsimuse juurpõhjus ja tuumlahendus.

 „Üldise vaate kohaselt on oluline ainult erasektori toodang ja peaaegu mitte miski muu. See tõstab riigi heaolu. Selle kasv mõõdab ühtlasi riigi rikkuse kasvu. Avaliku sektori teenused seevastu on ballast. Need on vajalikud ja neid võib olla tuntavas koguses, kuid selle koorma peab lõppkokkuvõttes kandma erasektori tootmine. Kui see koorem on liiga suur, kannatab erasektori tootmine ja see väheneb. Parimal juhul võib avaliku sektori teenuseid võtta kui vajalikku pahet; Isegi kui need teenivad vajalikku eesmärki, on need teenused viljatud."  „Valitsussektor on võimetu looma midagi, millel oleks samasugune tähendus kui äritegevuses toodetav rikkus …““  (J K Galbraith „Külluseühiskond“ Ilmamaa 2024 lk 138) Vaid läbi ettevõtluse kasvu saame meie teiega energiavoogu kasvatada. Usaldust saab taastada vaid tegudega mitte sõnajadadega. Alustame usalduse taastamist lihtsamast nagu igaühe enese eelarve eetiline skript ja siis liigume edasi.

 PS Muide, ärgem põlakem ära ka lihtsamaid usalduse kasvatamise meetmeid. Mõna tegevusega saab kiirelt ja tõhusalt usaldust „taastada“. Näiteks lõpetage „Rotijooks“. Saatehügieenilise väärtusruumi ja usaldusväärsuse.

                                    

Jätkub …

 

Targutusi:

 R G Hagstrom „Warren Buffett. Ülim rahavaim“ ÄP 2022 

Lk 141 „Warren on sageli öelnud: „Parem ligikaudne tabamus kui täpne eksimus.“

Lk 142 „Warren usub, et avameelsus tuleb juhile kasuks vähemalt sama palju kui aktsionäridele. „tegevjuht, kes teisi avalikult eksitab, võib lõpuks iseennast ka sisemas eksiteele viia.“

 

O Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022

 Lk 120 „Meie ootused kujundavad tegelikkust ja muudavad isetäituvateks ettekuulutusteks. Sellest, mille poole püüdlete, saabki teie lagi. Võtke suund keskpärasusele ja keskpärasuse te ka saate – paremal juhul. (…) Aga kui korrigeerite kurssi nii, et siht on Kuu – mitte maapind – lendate kõrgemale kui varem. „Endale naeruväärselt kõrged eesmärgid püstitades ja läbi kukkudes kukute läbi kõrgemal tasemel kui kõigi teiste edu küünib“