Sunday, June 20, 2021

Koera silitamisest vastukarva

 



„Elame huvitaval ajal“ on üks tihti kasutatav väljend. Mis aeg se veel on? Mida asi see „huvitav“ sõnajadas tähendab? Väga harva kui „huvitavat“ kasutataksegi selles mõttes, et ongi huvitav/hea, hulka enam püütakse sellega varjata oma ärevust/pelglikust ärevate/muutlike, isegi ohtlike, aegade suhtes. See „huvitav“ on midagi sellist nagu vanarahvas kasutas metsaloomade kohta kaudnimesid: mesikäpp, kriimsilm, reinuvader. Kaasajalgi kasutame selgete tegude tunnuste puhul iseleiutatud kaudtermineid nagu: autoärandaja, kurikael jne. Ja riikide tegude kohta ütleme mitte vägivald teise riigi suhtes vaid anšluss, konkista, annektsioon. Kõigil neil juhtudel jääb välja ütlemata mingi konkreetne tegevus/asjaolu, mida justkui ei julgeta, peljatakse.

Nagu kirjutab R. Müllerson („Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ Lk 11):  „“Et sa elaksid huvitaval ajal!“ Seda hiinlaste needust öeldakse tavaliselt kellelegi sellisele või kellegi sellise kohta, keda ootab tõenäoliselt ees seiklusrikas ja huvitav elu, mille juurde kuulub tavaliselt mündi pahupool ja vältimatu manusena ka keskmisest rohkem ületamist vajavaid raskusi, tõkkeid, „tundmatuid tundmatuid“ (USA kaitseministri Rumsfeldi sõnul) ja takistusi. Huvitavad ajad on harilikult kõike muud kui rahulikud ja korrapärased, kus tänane päev on vägagi eilse moodi ja midagi sootuks erinevat ei too ka homne.“. Nii, et huvitav aeg pluss võimalus või needus.

 Huvitute valikute aeg*

*(huvitu võib olla kas mittehuvitav või mittehuvitatu)

 Milline siis meie huvitav aeg on? Kas see saab olema huvitav „huvitav“ või „huvitav“ huvitav? Või siis neetult huvitav või võimalikult huvitav? Me ei tea. Y. N. Harari ( „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016  Lk 311) tõdeb, et:  „Inimesed, kes mingit perioodi kõige paremini tundsid – need kes just sel ajal elasid -, olid tegelikult kõige suuremas teadmatuses. „ Niisiis oleme teadmatuses, kuid meil on mõningaid kogemusi, millised valikud võivad olla tõhusad valikud, millised enam mitte nii tõhusad.  Milliseid? Nagu näiteks koera silitamine, seda võib teha pärikarva või vastukarva, pärikarva silitades kuulete rahulolevat niutsumist, kuid vastukarva … Eh, koer on sama, karv on sama, silitaja on sama, kuid üks komponent (ehk karva silitamise suund) muudab kõike.

Nüüd me siis elame huvitaval ajal. Jälle. Meist, meie huvitatusest ja maailmalugemise oskusest oleneb, kas see huvitav aeg saab olema võimalus või needus. Ilmselt on paljudele meile teiega juba tülgastavaks muutunud poliitinimeste ja majanduskonsultantide mantra, et iga kriis on ka võimalus. Muidugi on, kuigi kuid iseseisvalt on see jõukohane vähestele, enamus otsib lihtsalt võimalust ellu jääda.  Kuid ka majandusliku ellujäämise võialused on kesised kui regulatiivne majanduskeskkond seda ei soosi või Pilvepiiri pea liialt pilvedes (pilves?) on.

Ajal, mil iga normaalne inimene saab aru, et kolmikkriisis on kaks põhistrateegiat, mille vahel peaks juht valima (või kombineerima):  kiirelt päästerõngas haarata (ja päästa mis/kes päästa annab) või teha „kõik mehed tekile“ trikki ja lekkiv laev merekõlblikuks tihtida. Ja-ah, toredad valikud, kuid meie Dr Riik (kui kapten) ei saa kumbagi teha. Teie ei tea miks? Umbes 90%  täpsusega võib arvata, et kuulete mingit sellist vastust, et see oleks põhiseadusega vastuolus ja 10% ulatuses on vastus, et EL reeglid ei luba. Mugav. Dr Riigil ingit juhtimisfunktsiooni ena nagu polekski, istuvad isejuhitavas autos ja isegi maatrikseid ena ei loe vaid riigimasin toimib kahe algoritmi – põhiseaduse ja EL direktiivide najal.

Algoritmid on ka head asjad, kuid siinkohal ärge unustagem murtud jala rolli:  „Meehl toob näiteks professori, kes käib juba mitu aastat järjest teisipäeval kinos. Arvutimudelilt oleks loomulik oodata ennustust, professor läheb kinno ka järgmisel nädalal. Kuid kahjuks murrab professor teisipäeva hommikul jala. Kuna tal on puus kipsis, ei mahu ta kinotooli istuma (näide pärineb 1954 aastast). Inimene mõistab kohe, et professor ei saa tollel õhtul kinno minna, kuid arvutialgoritmil pole säärast „ülivõimet“ kerge jäljendada.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 50). Ja praegune aeg, mis on ju huvitav aeg, on just vastav murtud jala sündroomile, siin peab juht kogu aeg valmis olema eirama üldkehtivaid norme. Vaadake, soomlased eirasid EL norme, et … oma rahvast kaitsta. Meie … Meie kirjutasime kaebekirju. Olime kitupunnid. See ei jäta muljet heast juhtimisest või vähemalt pidukondade strateegiliste eesmärkide selgitamisest meile teiega – KVK-le. Mnjah, ja siis kurdavad poliitinimesed, et „rahvas“ ei mõista neid, on poliitikast võõrdunud ja allub populistlikele lubadustele. Eee … siinkohal mõelge millised mittepopulistlikud lubadused teile poliitturul meelde tulevad? Eks ole, pärast W. C, kes lubas briti rahvale verd, higi ja pisaraid, tunduvad kõik poliitturu lubadused (tasuta ÜT, 20 EUR pinsilisa jne) populistlikud, mida ometi ei paku ju populistid vaid peavoollased.   Vaadake „Preestrite ja gurude tegelik pädevus ei ole kunagi olnud vihmategemine, tervendamine, prohvetlus või maagia. Pigem on selleks alati olnud tõlgendamine. Preester ei ole keegi, kes oskab vihmatantsu tantsida ja põuale lõppu teha. Preester on keegi, kes teab, kuidas õigustada seda, miks vihmatantsust pole tolku ja miks peame oma jumalasse edasi uskuma ka siis, kui näib, et meie palveid ei kuulata.“ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 lk 151). Vaat selline lugu. Eriti seletav peab olema murtud jalaga professori sündroomi ajal. Seletama ja otsustama

 Meie poliitturg ja meie poliitkaptenid on selle otsustamise asemel asunud  tuliselt arutama, kelle sokid vängemalt haisevad. Uus mäng poliitturul on „Kõik umbusaldavad kõiki, igaüks eraldi ja kõik koos“. Seega toimub koera silitamine vastukarva. Üha hoogsamalt, neetud hoogsalt.

 Arvamusi on palju, mis on iseenesest hea, sest on mille vahel valida, parimaid välja sõeluda. Pärikarva silitades kannatlikult ideid edasi arendada. Samas, kui otsustusprotsess pole otsustusprotsess, vaid mingi madalaima nimetaja leiutamine, siis pole ka arvamuste paljususest mingit kasu. Sellisel juhul muutub arvamuste paljusus iseenese vaenlaseks – otsustamatuseks -  ja iga irdarvamusega muutub üha raskemaks leida arvamuste paljususes mingitki ühisosa. Poliitturul valitseb tänase seisuga totaalne ja põhimõtteline vastukarva silitamine, mis läheb üle tokerdunud, pulstunud ja vihaseks elukaks.

  Hansu-Gretekese küpsisepuru & Susaaninid

 Kogu inimkonna ajalugu on näide ühisosaga edasiliikumisest ja lahkosadega tagasiliikumisest. Nagu, tark inimene, M. Thatcher, ( „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 45/35)) täheldas: „ Võitu ei tule, kui seista ainult asjade vastu, võit tuleb ainult siis, kui olla asjade poolt ja anda oma sõnum täiesti selgelt edasi.”. MT küsib ise:  „Mille poolt?”  ja vastab „Vaba ühiskonna poolt, kus võim on kodanike vahel ära jaotatud ega ole riigi kätte koondunud.” „Mida me vajame, on märksa enam isiklikku vastutust ja otsustamist, senisest suuremat iseseisvust valitsusest ja valitsuse rolli suhtelist vähenemist.” Väga tabav.

Ehhee, kes ei oleks vaba ühiskonna poolt? Kõik on (sõnades). Probleem on vaid selles, et vabadusest mõistetakse väge erineval moel.  Mille poolt oleme meie teiega? Tegelikult? Mitte ulmekirjanduslikult? Millised on need sammud, mis meid selleni viiksid, mille poolt me oleme? Millised on need tegelikud ABC sammud mis meid viiksid eesmärgini? Vaadake, isegi kõige „lihtsamatena“ näivates küsimustes nagu keskkond ja energeetika pole meil terviklikku plaani. On mitu plaani, mis tähendab, et plaani pole. Põhimõtteliselt on küll kaks plaani: üks on see, et teeme nii nagu on tehtud ja teine plaan on  rohenäplik primitivism, mille reaalne tulemus oleks, et 5-6 miljardit inimest on „liigsed“?

Kumbki ei kõlba ju, kuid  strateegilist saiapururida nagu Hansul-Gretekesel koju jõudmiseks meil pole, pigem on praegune rohepoliitika sussaaninlik teejuhatus, mis kogu meie väe „edukalt“ sohu uputab. Ka rahaga üksi ei leia me teed puhtamasse maailma, sest kui eelmisel finantsperioodil süstis Dr Riik „mugava ühistranspordi arengusse“ u 700 milj EUR ja sai kasvu asemel ÜT kasutuse kahanemise, siis on rada vale. Täiesti vale. Läbikukkumine. See on taandarengu strateegia. Kui Dr Riik plaanib süstida uute õlitehaste ehitamisse miljonitele ( PL 7.05.21 „Mullu märtsis otsustas valitsus suurendada Eesti Energia omakapitali 125 miljoni euro võrra, mis võimaldaks ettevõttel uue Enefit280 õlitehase rajamist. Projekti kogumaksumuseks on planeeritud 286 miljonit eurot.“) lisada 10 milj toetust EE-le puidu põletamiseks, siis … Oleme läinud omadega rappa. Täitsa mülkasse. Me hakkame põletama ereda leegiga raha, aga mitte energiat tootma. Muide, nii puidu, kui gaasipõletamine on ikkagi CO2 tootmine. Paratamatult.

 Nüüd läheb tõsiseks rabelemiseks

 PM 18.05.21 avaldas väga põhjapaneva, kuid kuidagi märkamatuks jääva modelleeringu tulemused: „Kui globaalset soojenemist tõesti tahetakse kontrolli all hoida, siis peavad energiafirmad sellest aastast uute nafta- ja gaasiväljade uuringud peatama, teatas Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA).“ „IEA raporti kohaselt tuleb lisaks fossiilsete kütuste tarbimise drastilisele vähendamisele madalate heitmete tehnoloogiatesse tehtavaid investeeringuid hüppeliselt suurendada. Kui praegu on energiainvesteeringud aastas umbes 2 triljonit dollarit, siis aastaks 2030 peaksid need kasvama umbes viie triljoni dollarini.“ „Agentuuri nägemusel peaks aastaks 2050 põlevkivi ja kivisöe nõudlus vähenema 90%, nõudlus maagaasi järele langema poole võrra ning naftanõudlus langema ligi 75%.“

„Kliimaküsimuste mõttekoja Ember analüütik Dave Jones tunnistas, et IEA raportis sisalduv gaasi ning naftauuringute lõpetamise üleskutse oli agentuuri ajalugu arvestades väga üllatav. «Ma usun, et keegi ei oodanud seda IEA-lt. See on tõeline pööre,» lausus Jones, lisades, et agentuur on olnud väga fossiilsete kütuste pooldaja ning seetõttu on teistsugune avaldus üllatav. «See on tõesti fossiilsete kütustele noa selga löömine,»lausus ta.

Kuid IEA modelleeritud fossiilsete kütuste tarbimise vähenemine on oluliselt järsem ja karmim kui see, milleks tootjad valmistunud on. Fossiilsete kütuste osakaal maailma energiatarnetes peaks praeguselt neljalt viiendikult 2050. aastaks vähenema ühele viiendikule. Päikeseenergiast saab suurim energiaallikas, mis annab 20% maailma energianõudlusest.“ «Nafta ja gaasi müügituludest sõltuvad riigid seisavad silmitsi suuret väljakutsetega.» lausus Birol. Sest kliimaeesmärkide täitmiseks ei ole tarvis uusi nafta, gaasi ning kivisöe arendusi ning ei ole tarvis ka uuringutesse investeerida.“. Vaat niiviisi, ja kuigi IEA raport ei ole käsk, on see tungivalt vabatahtlik soovitus, millega arvestavad valitsused oma energeetikat puudutavate otsuste langetamisel. Aastaks 2050 peab maailma energiatarbimine ja nende allikad olema totaalselt muutunud ja stardiloendus algas IEA raportiga. Nii nagu igal turul on ka siin edu aluseks kiirus ja paindlikkus.

 Plaanimajandus: Külmas ja pimedas

 Tüübiomane mökutamine, mõistmatus (mõist+matus) ja otsustamatus (otsusta+matus) muudavad meid selles globaalses mängus ja turukonkurentsis väga haavatavaks. Vaadake, kui primitiivne keskkonnakäsitlus taandab „puhtuse“ vaid elektrienergia kasutamisele, siis …. Siis elektrit kõigeks ja kõigile hõreenergia allikatest ei jätku. Kui fossiilkütuse- ja tuumajaamad välja lülitada, siis kellelegi ei jätku. Ei imestaks, kui mingil momendil peab Pilvepiir „kõik mehed tekile“ hüüdma, kuid karta on, et selleks ajaks on suurem osa oma päästevahenditega läinud kindlamaid ja mõistuspärasemaid turvasadamaid otsima. Vastupidiselt praegusele KOV-de energeetikaarengu tõrjepoliitikale tuleb ilmselt juba järgmisel Pilvepiiril igale KOV-le kinnistada energia omatoodangu minimaalkvoot. Miks? Lihtne, praeguste strateegiate juures muutub energia defitsiidiks, kui ei täida energiatootmise kvoote, oled külmas ja pimedas.

Poliitturg pole veel aru saanud, millisesse murrangulisse segistisse me oleme kukkunud. Tähelepanu, see ei ole SPS liutoru, see on laskumine Niagarast.  Kui nüüd vaadata meie DR Riigi tegevusi, siis meie ehitame kivist õli välja pressimise jaamu, takistame kõikvõimalikul moel (era)tuuleparkide ehitust, ihaleme lammutada hüdrotammisid ja täita kogu maa EE ebatõhusa suurtootmisega, siis sammume me vales suunas. Täiesti vales suunas. Arvestades IEA raportit peaksime toimima vastupidi. Peaksime igati hoogustama tuuleparkide ehitamist, kus iganes ökonoomilisökoloogilist tuult on võimalik kasutada, kõik uusmajad tuleks katta päikesepaneelidega, kasutada laineenergiat (naabriproua nutikas tähelepanek) jne.

Vaadake, kui maailma mõjuriigid lähevad kokkuleppeliselt tummiselt fossiilipõletamiselt ja tuumaenergialt administratiivselt üle tuule ja päikese hõreenergiale, siis on üpris ilmne, et me peame ilmselt (jälle?) hakkama piirama administratiivselt elektri tarbimist ja katma oma energiavajaduse omatoodanguga. Millisega? Kui me pole selleks ajaks enda uut energiamajandust ülesse ehitanud kukume energeetilisse kiviaega. Sellisesse kiviaega, kus isegi kivist õli väljapressimisest pole kasu. Kõik EE ja Eleringi kavalad paberkavad, prognoosid ja analüüsid on kipsis staatilised kavad, need ei toimi juba juba lähiajal, kui rohepööre lämmatab kõik teised energia muundamise viisid ja kümne aasta pärast oleme enese määranud energeetilisse nälga.. Seega paadi tihtimiseks on meil aega nipit-näpit 10 aastat või valgus kustub (Krt, kelle sokid siin haisevad?). Ja paaditihtimist ei tohiks asendada üksteisele pääserõngaga võimalikult kunstipäraselt vastu pead virutamast, tehes nägu, et selline ongi üks tõsimeelne aitamine.  

 Koduperenaised, vürtspoodnikud ja mustkunstnikud.

 Otsustamatus (otsusta+matus) ei ole valik. Nagu kindral U. S. Grant olevat öelnud, otsustamatus on kõige halvem valik, kui me otsustame ja eksime, siis saame uuesti otsustada ja teha midagi paremini. Seepärast tundub briti peaministri (MT)  eelnev mõttejadas ühtlasi olema üldine suunis kuidas meie teiega otsustusmehhanismi toimima saaks: iseotsustamine ja isiklik vastutus on need mootorid, mis võimaldavad edasiliikumist. Oludes, kus ikka rohkem universaalotsuseid püüab lahendada Dr Riik, samas oludes mil vohab arvamuste paljusus (ja dr Google`il on kõige kohta tuhat retsepti), Dr Riigi kõiketeadev otsustamine ei toimi. Üldotsustamisega kaasneb üha suurem eksimus, primitiivvõrdsus ei ole valik. Kui teil on osa personali pikkuseks 1.90 m ja osa pikkuseks 170 m siis keskmine on 1.80. tehes üldotsuse, et keskmine lubatud pikkus 1.80, siis tuleb osadel pool pead eemaldada ja teised jooksevad lati alt endiselt lõbusalt läbi. Võrdsustamine on tippude hävitamine.

Üha suurenev väärtuste loomisest tulenev tulu administratiivpoliitiline ümberjaotamine, selle kasvatamise asemel ei toimi ei lühema ega pikemas perspektiivis samuti.  Süsteemitu poliitvajaduspõhine ümberjagamine käib ikka rohkem Dr Riigile üle jõu, (mitte et jagamine käiks üle jõu vaid jagatava suurendamine käib üle jõu) sest meid teiega jääb vähemaks aga Dr Riiki rohkemaks. Väheneva, vananeva elanikkonnaga see ei toimi.

Kuidagi väga tuttavlikult tundub, et  „Margaret Thatcherit pilgati tihtipeale sellepärast, et ta nõudis põhimõtte järgimist. Mille kunagi omandas oma poepidajast isalt – meil kõigil, isegi riigil, tuleb lõpuks ikkagi elada vaid omateenitud vahenditest. Tema kriitikud ütlesid, et see olevat koduperenaise majandusteadus. Hilisem kogemus on aga meile valusalt meenutanud laenuraha ohtusid. Võib-olla on „koduperenaise meetod“ siiski õige?“. Mida teha? Mida otsustada? Kuid esiteks mida teha, kui enam pole võimalik poliitinimeste sõnaseadest arugi saada? Mida teha, kui suurema osa poliitinimeste sõnaseadmised on muutunud nii krüptilisteks, et sellest aru saamiseks peab kuulaja olema kõrgema taseme koodimurdja? Isegi lihtküsimusele „Kas kandideerite riigipeaks?“ (mille vastus on tavamaailmas ei-ja tüüpi vastus), saab poliitinimestelt täiesti uskumatuid sõnaseadmisi (just sõnaseadmisi, sest sõnad on sügavmõtteliselt ritta seatud üheainsa eesmärgiga, mitte midagi öelda).

Kuid vaadake, sõnaseadmise poliitika võib olla üks kord „petekana“, olla tõhus (mingi aja pärast veelkord), kuid kui see muutub ainsaks kõrgeima võimu kandjaga (KVK) suhtluse stiiliks, „petekas“ nimelt, siis …

 Kunstist, veenmiskunstist

 Vahel on küll tunne, et poliitinimesed ei suhtle KVK-a, vaid püüavad lihtsalt „aega täis rääkida“. Käib lihtsalt poliitturu taktikaline positsiooninihestamine, kuid suure strateegia - oma pidukonna strateegia, riigi strateegia - selgitamine ja selle headuses KVK veenmine … ununeb. Kuid poliitinimeste edu eelduseks on ju KVK veenmine. Veenmise kunst. Veenmiskunsti enam pole, on primitiivne rahapakkumine – a´la saate „pinsi“ juurde, saate tasuta puid, saate koolimaja katuse, saate …. Piinlik. Nii on ka KVK kogemuslikult  pigem ükskõikne kui kriitiline poliitturu sõnajadade suhtes. Nüüdseks ollakse pigem tammsaarelikud kõrtsmiku tüüpi kõrvalvaatajad, lirtsatades iga poliittutu enesereklaami peale hammaste vahelt sülge poliitturu põrandale ja mõmisedes „Litsid mehed need Vargamäe mehed“. Keskmine KVK ei viitsi isegi kriitiline enam olla, sest mida kritiseerida, kui viimased aastad on paisanud poliitturule täiesti uut tüüpi poliittegelased – telefoni automaatvastaja tüüpi poliitinimesed. Kuid ükskõiksus on halb seisund poliitturul, ükskõiksusel on omadus kumuleerudes muutuda … vihameelsuseks, mida ka hoomanud oleme.

 Kriitika kiituseks

 Nii, et kriitiline meel on omamoodi indikaator poliitturu tervise hindamiseks. Samas lõpetamata kriitika - ettepanekuteta kriitika - on kasutu (sama kasutud nagu poliitturu sõnaseadmised). Nagu üks mu õpetatud sõber kirjutas: „Kõige olemasoleva maha tagumine meid edasi ei vii. Lihtne trotsimine kõige olemasoleva vastu paraku ei aita. Süvendab vaid pessimismi.“ Õige, kuid kurbloolisus on selles, et tänapäeva poliituru elu  koosnebki põhiliselt lõputust mahategemisest, „šikist ohvripõlvest“ ja … piiritust eneseupitamisest. Kahju. Harjumatu ka. Ebamugav.  Kuidagi kummaliselt ja ebahuvitavalt kostub Dr Riigi sõjatrummi ikka korduv ja korduv, nii korduv, et enam midagi peale refrääni enam kuulda polegi, et: „Meie hädad seisnevad selles, et eelmine valitsusvahetus tegi kehva tööd“, lisaks et „kirjutasid miljardi õhku eelarvesse.“ No ütlesite korra ja aitab, nüüd tuleb enda tublidust näidata - oma positiivsete tegevustega,  mitte teiste mullust lund kirudes. Ootame kannatamatult. Võib-olla tuleb käremeelsus hoopis sellest, et pool uuest administratsioonist on pool vanast administratsioonist? Poolvana administratsioon või pooluus administratsioon? Või hoopis pantvangiadministratsioon?

ÄP 16.06.21 tõi käibele uue formuleeringu  Dr Riigi tegevusmudelis – pantvangikriis: „Keskerakond ja oravad vahetasid pantvange: hakkepuit läheb ahju, Huawei eelnõu hakkab liikuma“. „Asjaosalised on öelnud, et leitud on kompromiss. Selle kaadritagust sisu pole avaldatud, kuid poliitiliste meelemuutuste põhjuseks on pea alati kokkulepped. Just selline pantvangide vahetamine poliitikasillal kahe koalitsioonipartneri vahel toimuski – mõlemad saavad midagi, mida teine partner seni kinni on hoidnud.“  Vaat selline lugu. Võib arvara, et poliiturul, kus administratsioon peab lahinguid 0-positsiooniga ja ka iseenda sees, on igasugune uuenduslikkuse taotlemine küsitav ja ülejõu käiv. Nii jääbki üle vaid leida „süüdlasi“. Tegelikult on „süüdlaste“ otsimine ja neile aja kulutamine täiesti mõttetu, kuna tegemist on kahe täiesti erineva „maailma nägemisega“ (Mõeldud on Muutuste pidukonda ja Konservaatorite pidukonda. Kahevahel pidukond, milline on kogu aeg kahevahel, korjab küpsed mammud oma korvi).

 Lõhkumisaeg & leiutamisaeg

 Ilmselgelt oleks nauditavam tegeleda leiutamise, kui lõhkumisega, kuid ilmselt on nüüd siis käes lahkmeelsuse aeg. Lahkmeelsus ja lõhkumismeelsus muidugi ei peata arengut. Arengutee liigub peatumatult, ehk  nagu üks tuntud tipptreener ütles - oleme pidevas arengus, seekord siis taandarengus. Pole midagi, elame ka selle üle, kuigi arveametnikuna on kahju raisku lastud võimalustest. Minu eelmainitud õpetatud sõber lisas siinkohal, et vaid lõputu kriitika ilma ettepanekuteta on kasutu (mõte samast suurusjärgust M. T-ga). Nii on (lisades ise paar tuumakat mõttearendust). Ja tal on õigus, tuline õigus nii kriitika, kui ettepanekute suhtes.

 Seisus kohustab

 Kuid kas kriitika jaoks on õige aega, ettepanekutest ma ei räägigi, sest neist pole Dr Riik tõsimeel huvitatud (kui kunagi, siis juba pikka aega mitte). Nojah, põhimõtteliselt huvitab Dr Riiki mitte ettepanekud vaid see, et organisatsioone nagu  puuhalge laduda „kaasatuse“ lahtrisse.  Seega kriitika ja ettepanekud, mis nendega teha? Või mitte teha? Niigi raske? Tuleb tõdeda, et ega Dr Riigil praegu kerge olegi, kuid nagu vanarahvas ütles – seisus kohustab. Seadusandjad ja administratiivpealikud on just see seisus (meie tingimustes), keda seisus kohustab. Vaadake, need kelle meie teiega oleme valitud esindajana meie teiega huve  Pilvepiiril,  on väljavalitud just selleks, et teha valikuid, otsustada (põhjalikult kaalutud, Ühisruumi edasiarendavaid valikuid). Ei-ei mitte selleks et „valitseda“, vaid teha tarku valikuid. Valida valikute vahel. Just selles on vaja Dr Riigil meie teiega abi. Ka kriitilist meelt. Omamoodi validaatoreid.

 Strateegia: Ideedevabrik või Ideedetapamaja

 Vaadake, iga kriisi ületamiseks peab olema ühisosa, ühishuvi, ühissuund, siis on võimalik saavutada optimaalseid tulemusi. Meil on kujunenud kriisi ühisosaks segadus, lahkmeelsus  ja … kommunikatsioonikatastroofid. Õigemini on kõik eelnev aga eriti  kommunikatsioonikatastroofid kujunenud juba omaette normaalsuseks - Dr Riigi tegevuse tavaosaks. Võib-olla on „vainlased“ sellise olukorra tekitanud? Ei usu, see pigem enese ülehindamise ja kitsa ringi õhupuuduse sündroom. Kuulamine, otsustamine, selgitamine, vastutamine (ja siis kõik see üha uuesti) see ongi pealike „töö“ olemus ja sisu.  kuid nii nagu otsustamine, nii ka kommunikatsiooniliini selgeltmõistetavus on Dr Riigi kohustus, olemise tuumväärtus. Vaadake, ta suhtleb ju meiega – kõrgeima võimu kandjatega – mitte niisama oma lõbuks ega oponentide kiusuks.

Kuid poliitturu sõnumid ei ole enam mõistetavad sõnumid, need on nagu krüpteeritud sõnaseaded, mingi kambasisene ülbamine, neist ei ole võimalik aru saada ja kui saadakse, siis saadakse selles aru erinevalt. Lausa vastasmärgiliselt. Milles asi? Kas ideid on liiga palju, et neid ei jõua KVK-le arusaadavalt ära seletada? Poliitturul seletamata (või seletamatu) idee käivitamine on diktaat, kõige sellest tulenevaga. Sellist varianti Põhiline seadus küll ette ei näe. Isegi äraseletatult mitte. Siin tekib kassitapu efekt. Kuid kassitapp leiab tee õunapuu okstele, siis (kaunis valgeõieline ronitaim) mässib see puu niimoodi sisse, et kuivatab õunapuu ära. Kaugelt vaatad, et tore õitemeri, kuid tegelikkuses on õunapuust saanud vaid karkass – ronimispuu – kassitapule. Sama võib juhtuda meie Põhilise seadusega, risuregulatsioonid muudavad põhilise seaduse vaid juriidilise rämpsrohu karkassiks. Ettevaatust ja ... ärge silitage koera vastukarva.

 

Targutusi:

 

Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013

 

Lk 137 „Populaarne kapitalism pole midagi vähemat kui ristiretk vabastamaks majanduselus laiemad rahvahulgad. Meie, konservatiivid, tagastame inimestele võimu. See on tee ühe rahvuse ja ühe rahvani.“

 

 

R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018

 

Lk 82 „Maksumaksjate rühmadele anti nelja sorti teavet. Mõnele räägiti, et nende maksuraha kasutatakse igasugu headel eesmärkidel nagu haridus, politsei ja tuletõrje töö edendamine. Teisi ähvardati karistusega, mis kaasnevat maksupettusega. Kolmandatele jagati teavet selle kohta, kus saada abi, kui maksudeklaratsioonides midagi segaseks jääb. Neljandatele öeldi lihtsalt, et üle 90 protsendi minnesotalastest on maksuseadusest tulenevad kohustused juba igati korrektselt täitnud.

Vaid ühel neist sekkumistest oli maksmisele selge mõju, nimelt viimasel. Tundub, et mõni maksumaksja rikub seadust varmalt tänu teatud väärkujutlusele (…), et vaid vähesed peavad maksude maksmisel seadusest täht-tähelt kinni. Enr kui neile öeldakse, et suurem osa inimesi maksab makse ausalt, siis väheneb tõenäosus, et nad petta püüaksid.“

Lk 82 „Märkus erakondadele: kui soovite valimisaktiivasust tõsta, siis ärge kurtke avalikult, et paljud inimesed jätavad valimata.“

Lk 84 „Paljud riigiametnikud teavad hästi, et käitumist saab muuta rõhutades statistilist tegelikkust, ning nad üritavad seda kasutada inimesi nügimisel paremuse poole. Näiteks Montanas käib ulatuslik harimiskampaania, kus rõhutatakse, et enamik Montana kodanikke ei joo. Ühes reklaamis üritatakse kolledžilinnakutes levinud väärettekujutusi kummutada, andes teada: „Enamik (81 protsenti) Montana kolledžitudengitest tarbib neli või vähem alkohoolset jooki nädalas.“ Montana on sama üritanud ka suitsetamisega seoses, sest ühes reklaamis kuulutatakse: „Enamik (70 protsenti) Montana teismelistest ei suitseta.“ Selle strateegia abil on sotsiaalseid arusaamu märgatavalt parandatud ning statistikagi näitab, et suitsetatakse vähem.“

Lk 86 „Selgus, et kui inimestelt päev enne valimisi küsida, kas nad kavatsevad osaleda, suureneb nende hääletama minemise tõenäosus lausa 25 protsendi võrra.“

 

 



Monday, June 14, 2021

Riik kui rattasõit

 

 


Kena kevade on käes või on see hoopis selle aasta teine suvi? Loodetavasti tuleb tänavu veel mitu suve, inimeste rõõmuks. Ah jaa, kuigi suvesoojus on kohati juba liigategev pole see suutnud lahti sulatada administratiivset igikeltsa otsustusmehhanismi  ümbert. Miks peakski, sest suvesoojusel ja administratiivsel igikeltsa sulamisel pole mingitki põhjuslikku seost. Selle igikeltsa lahtisulatamiseks läheb vaja hoopis teistsugust energiat – mõtte-, otsustus- ja tahteenergiat.

Analüüsides praegust  kolmikkriisi  jätkuvat mõju turgudele,  üllatudes selle riiklik-administratiivsest äärmiselt nõrgast tõhususest ja kohati lausa primitivistlikust haldamisest, hakkas arenema mõttepojuke, et on veel mingi põhimõtteline süsteemne kriisimõjur, mingi ühendav ja ülene mõjur, mis ei võimalda meil kiireid ja tõhusaid lahendusi. Midagi, mida me ei ole märganud või enesele teadvustanud. Üks sõnapaar „raadiumist – poliitturu dünaamika – pani vaatama edenematusele teise nurga alt.  Võib-olla ma eksin, võib-olla pole ma piisavalt andmeid kokku kuhjanud, võib-olla pole aru saanud, kuid protsesside kulg (õigemini ebakulg) teeb ärevaks. Teid ei tee? Mind teeb, ikkagi viienda  suurkriisi kogemus. Kui teid ei tee ärevaks, siis teie olete enese valmis sättinud nendele ilulainetele, milles lubatakse, et „pange ennast valmis, sügisel tuleb vägev majanduskasv“?  Oleks tore, kuid …. Mind teeb murelikuks … muretus ja suutmatus otsustavalt otsustada, mis on kriisikomplekti ületamiseks  tähtis, mis tähtsusetu.

 

Peamine & Tähtis

 

 Milleks selline otsustamine vajalik on? Teemakohane näide:  „Eisenhower sai selgelt aru vajadusest teha vahet peamise ja lihtsalt tähtsa vahel. (…) Nad jõudsid strateegiliste otsuste langetamisel klassikalisele järeldusele, et kõik ülejäänud on teisejärguline: „Kõik muud operatsioonid tuleks arvata mitte kohustuslike, vaid äärmiselt soovitatavate hulka.““ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 Lk 48). Meil ei tehta vahet peamise ja tähtsa vahel, meil ei tehta vahet isegi peatähtsa ja ebaolulise – tühisuse – vahel. Kas tõesti on praegu Ühisruumile peamine pasunakooride küsimus, vana indiaanlase pea paigutus Estonia teatri taha, ehitajate kiibistamine jne? Või kasvõi praegused Pilvepiiri ööistungid? Praeguses kolmikkriisis? Tähtsad, kuid mitte peamised. Uskumatu, kuid küsimustes kus võiks võtta aega ja läbi arutada, teha kompromisse, läheb poliitturg täie teadmisega (ja ilmselt ka naudinguga) vastu laupkokkupõrkele. Meie teiega … jääme rususid koristama ja haavatuid põetama. Poliitturg? Poliitturg otsib järgmist laupkokkupõrke võimalust. See on siis poliitturu jaoks peamine?

 Vabandus, sügav vabandus!

 Kuid me ei ole laupkokkupõrkelembid vaid siseturul, me ekspordime oma vihameelsust ja „mina-minu-mulle mentaliteeti“ ka rahvusvahelistele poliitturgudele. Lausa uskumatu tundub  põhjanaabrite täiesti mõõdutundetu hurjutamine nende reisipiirangutestrateegia suhtes. Soomlastel on vähemalt oma strateegia kriisist väljumiseks, kuid meil leevendati piiranguid seetõttu, et „ilm läks soojaks“. Kah mul strateegia. Pealegi oleme ise olnud väga punktuaalsed (sõnades) selles suhtes, et suveräänsetel riikidel on suveräänsed õigused. Mul on väga kahju nendest ettevõtjatest, kelle investeeringud põlevad heleda leegiga, neis inimestest kes ei pääse praeguses situatsioonis üle piiride (mitte ainult Soome piiri), kuid see kui EL parlamendisaadik kitub meie ammuse sõbra peale liidupealinna, meie PM kirjutab avaliku kirja Soome seitungile ja massimeedia kiidab poliitturu totrusi takka  (et metsa(lised) rahvas need soomlased, et siis kui Tallinn oli juba maailmalinn (Hansalinn) oli Helsingi kohal alles mets), siis see on … piinlik. Inimesena ja EV kodanikuna tunnen piinlikkust meie poliitinimeste sellise teguviisi üle. Tule seesamune sealtsamusest appi, Peamine Minister kirjutab kaeblemiskirja ... avalikult. Selline diplomaatia siis. Just nii me sõpru leiamegi. Oeh! Tuleb meelde paari aasta tagune kontsert KUMU-s, kus maailma üks esitrummareid andis soolokontserdi. Vägev. Hämmastav. Kuid oma kontserti alustas ta vabandust, mille sisu oli umbes selline, et ta vabandas publiku ees, et neil on just selline president nagu neil parajasti on. Ups! Olime hämmingus, kuid … Ilmselt on nüüd minu kord vabandada. Niisiis: Minu sügav vabandus põhjanaabrid! Oleks ka kummastav arvata, et piirangud on tahtlik või lausa pahatahtlik käitumine põhjanaabrite poolt, sest iga päev ilma töörändeta on kahju mitte üksnes meile vaid just eelkõige Soome majandusele.

See, mida meie poliitturg peaks tegema, on luua endale kindel strateegia nakatumise ohjamiseks ja majanduskasvuks. Just selle, aga mitte naabrite halvustamise ja maksukoormuse kasvuga ei peaks me tegelema. Pealegi, milline on meie moraalne õigus õpetada edukat ja suveräänset naaberriiki, kui alles äsja olime meie ise liidu üks nakatumaid riike. Milline õigus on meil hassetada naabreid, kui arvestada seda, et pöördumatud kahjud olid Soomes 964 inimest ja Eestis, 1266 inimest. Et teil ei jääks valet muljet, et väike vahe või nii, siis täpsustuseks, et Soome rahvaarv on meie omast 4,2 korda suurem ehk võrreldavad oleksid pöördumatud kahjud 229 ja 1266 ehk meie pöördumatud kahjud on 5,5 korda kõrgemad.  Pealegi, kui ajalinti tagasi kerida, siis keda kõiki on DR Riik meile reisimast keelanud? Eks ole, juba meelest läinud? Meditsiinikriisis pole õigust kedagi hassetada, see on nii kiiresti muutuv suurvõimu väikevormide muutuv maailm, et siin saab ainult toetada ja tunnustada. Kõik muu on näotu eneseupitamine … sõprade arvel. Just nii ongi, poliitinimesed poliitturul tegelevad asjadega (mis neile populaarsust võiksid tuua), kuid unustavad peamised asjad. Just seepärast olen arvamusel, et on tarvis vabandada põhjanaabrite ees ja võtta neid pigem eeskujuna, mitte tühise päevapoliitilise sparringupartnerina.

Aga meil – mittepeamiste küsimuste maal – on jätkuvalt lõbus: üks pidukond avaldas arvamust esitada PM-i vastu umbusaldusavaldus ja teine pidukond esitab … konkureeriva umbusaldusavalduse. Vinge konkurents meil poliitturul. Eh, vahel tahaks küll, et Naabri Alma tuleks ja ütleks poliitinimestele, mida ta sellest sebimisest ja eneseupitamisest arvab. Mnjah, mis sa kostad või kuhu pistad. Piinlik. Niimoodi laperdamegi ühest teeservast teise mida võikski nimetada „helllitavalt“ ka poliituru dünaamikaks

 Poliitturu dünaamikast.

 See on see sõnade jada, millest nüüd on hakatud rääkima. Räägitakse selles võtmes, et olenemata sellest, kes parajasti poliiturul kurameerivad on jõuluks juba uut kosjasobitust oodata. Hm, juba eelmised mesinädalad läbi?  Prr, poliituru  põhienergiaks on kujunenud vaenamine, vastaseis ja vastutöötamine. Karm hinnang … kuigi kipub tõeks osutuma. Viimase paari aasta poliiturg on nagu kaklusklubi valmistumine meistrivõistluseks. Pane, viruta, äsa … Ja-ah, nii see on ja pole ka ühtegi tõsiseltvõetavat turuosalist, milline oleks rahusobitaja. Ka need, kelle põhiülesandeks oleks pidanud olema sillaehitamine on hakanud vandiraiujaks. Kurb. Sellest võime järeldada, et poliitturu põhiküsimus pole mitte kolmikkriisi lahendamine vaid … võim. Parafraseerides D. Eisenhowerit, kriisi ületamine on ka tähtis, no isegi soovitatav, kuid peamine on võim. Sellele keskendutaksegi. Selline turudünaamika siis? Kuid nagu väidab Jon M. Huntsman („Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012 Lk 130/143): „Need, kes külvavad õelust, kättemaksuhimu ja ebaõiglust, lõikavad neidsamu omadusi. Me tavatseme muutuda sellisteks, keda me alandada üritame”  „Enamik firmasid ja inimesi otsivad edu ja austust. Nende sihtideni jõudmine vajab oskust teistele kaasa tunda ja soovi teisi õnnelikuks teha. Õnnelikkus on meie elus äärmiselt tähendusrikas. See tabab meid sageli siis, kui üritame ise teisi õnnelikuks teha. Lahkus on nakkav.”. See oleks hea dünaamika, mille poole püüelda.

 Mis siis on tähtis?

 Aga tegelikult? Esimene küsimus otsustamiseks: Mida te soovite? Mida te tegelikult soovite? Mida te tõeliselt soovite? Te ei tea? Pole mõelnud? Aga kes siis mõtleb, kui teie ei mõtle? M.  Manson („Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 44/45/48) vastab sellele alusküsimusele niimoodi: „ Ma küsin sinult: „Mida sa elult soovid?“ ja sina vastad midagi sellist, et „ma tahan olla õnnelik, tahan toredat perekonda ja tööd, mis mulle meeldib,“ sinu vastus on niivõrd tavaline ja ettearvatav, et see ei tähenda tegelikult mitte midagi.“

„Kõik tahavad seda. Seda on lihtne tahta. Sootuks huvitavam küsimus – küsimus, millele paljud inimesed kunagi ei mõtle – on: „Millist valu sa oma ellu soovid?, Mille nimel oled sa vaeva nägema?“ Kuna see näib mängivat meie elukäigu otsustamisel hoopis suuremat rolli.“

 „Sest õnn vajab pingutust. See kasvab probleemidest. Rõõm ei kasva lihtsalt maast nagu ülased ja vikerkaared. Tõeline, tõsine, elukestev rahuldus ja tähendus tuleb ära teenida läbi meie pingutuste valimise ja haldamise.“

„Selle, kes sa oled, määrab see, mille nimel oled sa valmis pingutama. Inimesed, kes naudivad jõusaalis pingutamist, on need kes jooksevad triatlon, käivad ringi trimmis kõhulihastega ja suudavad väikese maja suurust raskust kangil tõugata. Inimesed kes naudivad pikki töönädalaid ja suurfirmade karjääriredeli sisepoliitikat, on need kes selles tippu tõusevad. Inimesed kes naudivad nälgiva kunstniku eluga kaasnevat stressi ja ebakindlust, on lõpuks need, kes seda ka elavad ja kuhugi jõuavad.“

„See on elu kõige tähtsam aluskomponent: meie pingutus määrab meie edu. Meie probleemid toovad ilmale õnne koos veidi paremate, veidi kõrgemat sorti probleemidega.

Näed: see on lõputu, ülespoole keerduv spiraal. Ja kui sa Arvad, et mingil hetkel on sul lubatud ronimine järele jätta, siis kahjuks pean nentima, et sa ei ole asja tuumale  pihta saanud. Sest ronimine ise ongi rõõm.“

 Sinu õnn …?

 Niisiis mis on Sinu rõõm, mille nimel oled Sina valmis pingutama, mille nimel Sina oled valmis kannatama? Võrdsete toetuste nimel? Tasuta teenuste eest? Erakorralise pensionitõusu eest? See ongi Sinu õnn? Kuid need ei ole Sinu kannatused ega Sinu pingutused, need on teiste inimeste pingutused, mis eelnevast definitsioonist lähtudes ei saa ka olla Sinu õnn. Mingil moel võib see olla Sinu saak. Ainuke õnnelik sellel hanitusturul on poliitinimene, kelle Sina valid läätseleeme eest andes ära oma KVK õigused. Vaat selline lugu Sinu õnnega.

Räägime millestki ilusamast. Ilusal kevadpäeval oleks üks kosutav jalgrattasõit igati kohane, vaatamegi siis kas rattahooldusel ja -sõidul on midagi ühist riigi toimimisega? Vaadake demokraatiast või ratta korrasolekust võib jahvatada lõpmatuseni, kuid kui riigi otsustusmehhanism või ratas on „essune“, puhastamata, õlitamata, kui selle tulemusena viskab keti järjekindlalt maha … siis … sellise rattaga ja administreerimisega kaugele ei jõua. Meil tuleb otsustada, kas alustada hooldusega või  edaspidi … jala vantsida.

Otsustusmehhanismist rattahoolduse näitel

Analüüsides nüüdses kolmikkriisis meie Pilvepiiri ja Dr Riigi  tegevust (mis kohati meenutab tegevusetust),  siis tundub, et meil on tegemist poliitturu otsustusprotsesside mehhanismi kulumisefektiga. Administratiivse defektiga. Kogu turu ulatuses. Kas tõesti võib olla tõsi see , et poliitturu otsustusmehhanism on kulunud ja viskab üle nagu rattakett vigasel veomehhanismil? Jalgratas küll liigub, kuid igal katsel kiirendada või jõulisem pedaalivajutus annab tulemuseks raksaka, kett viskab üle. Vedu pole. Väntamine on, kuid vedu pole. Pole just meeldiv kogemus. Kohati jääb Dr Riigi otsustusmehhanismist just selline mulje: räägitakse, justkui tehakse (pabereid, uusi regulatsioone), räägitakse, vändatakse, räägitakse … kuid kuhugi ei jõuta. Asjatult raisatud ajaressurss. Mõelge ise – väntad ja väntad, aga … publikum vilistab iga pingutuse peale. Tujutu värk.

No tegelikult kulub kasutamisel (ja mõni asi isegi mittekasutamisel) iga mehhanism, mitte ainult jalgratas või poliitturu otsustusmehhanism. Jalgratta hooldamisel käib asi niimoodi, et ratas võetakse pulkadeks, siis seda puhastatakse, õlitatakse, pannakse jälle kokku ja tuksub edasi nagu uus. Kevadeti sai ikka ratas pulkadeks lahti võetud, määritud, timmitud, kodaraid pingutatud, „kaheksaid“ välja krutitud … Eh, polnud mingi unelmate tegemine, kuid kui timmitud rattale vabahoo sisse lõid, siis vuhises heliseval sirinal, tundus, et ei jäägi seisma. Vahva. Sellise rattaga oli sõit puhas nauding. Teisalt tuli vahel kasutada ka laenurattaid ja osa neist olid ilmselt aastaid pidanud läbi ajama ilma inimliku armastuse hooleta. Lihtsalt julmalt sõtkutud ja kuritarvitatud metallikogumid. Kahju.  Sõidutunne oli nagu vanavägilasel puid juurides – väsitav, aeglane ja kirumapanev. Sõidumõnu polnud, kuid edasi muidugi sai. Lausmaal võis tahtepingutusega publikumi äragi petta, kuid kui oli vastutuul või ülesmäge, siis oli häda käes, just nagu meil Dr Riigil kolmikkriisis. Nii, et iga mehhanism vajab regulaarset timmimist – inimlikku hoolt. Nii ka Dr Riigi otsustusmehhanism, see on roostes, „essune“, ragiseb ja kurnab nii sõtkujaid kui põtkijaid. Mõnu ei mingit, ainult pidevad käntsu käimised (kommunikatsioonikatastroofid) ja kirumine. Tüütav.

Rattasõit „essuse“ rattaga

 Riiki ja poliitikat kujutatakse kui mingit müstilist, kuid tegelikult on kõik (nagu eelnevast hoomasite) imelihtne, riik on kui jalgrattasõit ja poliitika on kui turukonkurents. Elementaarne. Hoia tasakaalu, ole liikumises, hoolda veomehhanismi. Ei ole vaja üle mõelda., püüdes veomehhanismi hooldamatust asendada juttudega väärtustest võrdsusest ja „šikist ohvripõlvest“. Muidugi on väärtused ja võrdsed võimalused tähtsad, kuid „essuse“ jalgratta ja poliitturu otsustusmehhanismide hooldusvajadust ei asenda kõlavate sõnadega, vaid tegudega. Käed tuleb õliseks teha.  Usutavasti oskame me kõik rattaga sõita (kui sõita ei oska, siis kukkunud oleme ikka). Ja see mis on turg ja kauplemine on meile ka selge, rannast kala ja turult maasikaid ostmas olete ju käinud? Riigil ja rattasõidul on veel üks ühine omadus – mõlemad vajavad eesmärki. Sihtpunkti kuhu jõuda. Õigeaegselt. Isegi siis kui tehakse lõbusõitu. No vaat, see ongi turg. Lihtne. Lähme edasi

 Kes remondiks?

 Vaadake, sõidumõnuks tuleb jalgrattale teha regulaarselt hooldustöid, et saavutada parimat tulemust. Sama on ka poliitturul, poliitinimesed teavad täpselt kuidas tuleks Ühisruumist „kaheksaid“ välja timmida, kuidas ketti õlitada, kuidas hoogu üles saada, kuid nad pelgavad seda teha, sest nad pole kindlad et tavotise nina ja õliste kätega neid järgmisele sõidule Pilvepiiril valitakse. Paradoks, mida rohkem teed seda rohkem eksid.  T. E. Ricks  „Kindralid“ (Grenader 2015 Lk 179) toob P. Dawkins 1965 a näite maaväe arusaamast juhtimises: „Ideaaliks näib praegu olevat inimene, kes on teinud nii vähe – kes on ilmutanud niivõrd tühises koguses enesealgatust ja kujutlusvõimet -, et ta ei ole eales midagi valesti teinud,“ (…) Oli aeg, mil inimest ei peetud just väga veetlevaks edutamiskandidaadiks, kui tal ei olnud ette näidata üht-kaht armi … Kui (mees) käib mitte konformismi ja kõigega nõustumise, vaid vapruse ja tarmukuse rada, siis ta vahel ka eksib““.

Edasi (Lk 384) „Üks pataljoniülem ütles kunagi Afkanistanis oma kaptenile: „Paljude minu ohvitseride jaoks võrdus edu sellega, et nad ei paistnud aasta jooksul millegagi silma. Nii, et mida vähem kordi sa oma eesliinibaasist lahkusid, mida vähem kordi sa kohalikega suhtlesid ja mida vähem kordi sa üleüldse midagi tegid, seda edukam sa olid.“ See oli tema alluvate jaoks mõistlik valik, sest ta ütles, et tänapäeva maaväes läheb hinde „B miinus ja C pluss“ saanud ohvitseridel paremini, kui „A peale sooritajal“, kes vahetevahel riskivad ja ebaõnnestuvad.“ Klassikud soovitavad veel ühte „poliitedu“ varianti: 215 „Kui keegi ei tea, mida sa teed, siis keegi ei tea ka, mida sa valesti teed“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 215) Nüüd me siis teame, millest tuleneb otsustamatuse jõud.

Mnjah, kõik tahaksid olla „kõllases“ liidrisärgis võitjad, kuid mehhaanikujulgust enam pole. Kurbloolisus on muidugi selles, et kui mehhaanikaga ei tegele, siis ka liidrisärki välja ei teeni. Vaat selline lugu

 Põhiline kasutusjuhend

 Kes siis ikkagi remondiks, kui otsustajad pelgavad nina tavotiseks teha? Vaatame kasutusjuhendist järgi? Meie teiega elame/töötame/armastame riigis, mille Põhilise kasutusjuhendi (Põhiseadus) järgi algab otsustusmehhanism kodanikest e. kõrgeima võimu kandjatest (KVK), kes on kogumis otsustanud, et meil on parlamentaarne riigikorraldus, mis tähendab et kõik süsteemi uuendused, korralised hooldused ja hädatapmised tuleb teha Pilvepiiril. Punkt. KVK otsustab kas tegemist on  kaherattalise tandemratta mudeliga, kolmerattalise lastrattaga või üherattalise tsirkuserattaga.. Meie teiega valik on selline. Täpselt samuti nagu mingil ajahetkel ja hetkeajel või trotsituules võime Eurovisioonile valida süsteemi pilava „Svetoleti“, nii samamoodi vihameeles või segaduses võime ka Pilvepiirile valida keda iganes.  Sellest „kõik jamad algavadki“, sest kõike mida me tahame teha või ei taha/tohi teha otsustatakse parlamentaarselt Pilvepiiril. Just seepärast on olemuslikult Pilvepiir poliitturu kõige otsustavam otsuste tegemise koht. Otsused pole mitte niisama otsused, vaid nendest oleneb kas sõit toimub sujuvalt või käime käntsu. Sellest oleneb kas meie teiega käime pidevalt käsi kipsis, silm sinine ja põlv marraskil, sest poliitinimesed pole viitsinud otsustusmehhanismi hooldada. Ja teatavasti püsiva kipitatud käega ega marraskil põlvega pole võimalik harjuda. Elementaarne.

Kui me praegu tõdeme, et on veel mingi mõjur, mis ei kase kolmikkriisist kiirelt välja tulla, siis probleem ongi selles, et kuna otsustusmehhanismi pole vahepeal muudetud, puhastatud ega õlitatud, siis kõik Ühisruumist tulevad ettepanekud ja arvamused ei jõua lihtsalt otsusteni – need sumbuvad aastatega poliitadministratiivse kihistuse enesekaitseks loodud tuhandete juriidiliste instruktsioonide sohu. Praktiliselt polegi võimalik otsustada, sest Suur Otsustav Mitteotsustaja  (see, kes otsib põhjust mitte otsustada, mitte teha, mitte muutuda) leiab alati äraütleva klausli, mis viitab keskkonnale, diskrimineerimisele, võrdsele kohtlemisele või korruptsiooniohule.

 Tatikas-emeriituse kogemusi ja soovitusi

 Vaadake, ma ei tea millised on teie rattasõidu kogemused, kuid minu lapsepõlves mil põhiline ratas oli „Eriliukas „ siis „Sputnik“ (3 käiku) oli paremate kuttide rattaunelm. See oli aeg mil elektrilaiskusratastest ei teatud veel midagi, kuid  „sääreväristaja“ (abimootoriga jalgrats) oli kõva sõna. Kuid unistuste tipp oli ikkagi mootorratas. Eh, selline punane Jawa 350. Ulme. Kuna motikalube sai taodelda alles 16 aastaselt, siis teadagi jäigi see unistuseks. Kuid unistused ei jäänud ainuüksi unistusteks, need püüti asendada mingi aseainega. Mnjah,  iga poisiklutt püüdis mootorratast järele aimata. Mootorratas oli ju iga mehepoja unistus, kuid kui unistuseni ei küündi, siis unistada ikkagi võib, kasvõi suuga „trõnn-trõnn“ tehes. Mingil ajal läks moodi papi või plastiku lataka kinnitamine pesulõksuga esikahvlile niimoodi, et see puudutaks kergelt kodaraid (muide tol ajal nimetati seda mida tänapäeval nimetatakse veljeks hoopis rattarehviks ja selle peale käisid kummid: sise- ja väliskumm). See lapakas andiski sõidul sellise suriseva hääle nagu oleks tegemist mootoriga. Vahva. Mootorratast ei olnud, kuid unistuse hääl juba oli. Nii nagu moevooludega ikka hakati ka lapakaid modifitseerima – pandi kaks-kolm lapakat, tehti laiemaid ja erikujulisis – ikka selleks et mootorratta tunne tekkiks, aga … Nooruse unistused, tatika tobedus, olid need jõud, mis meid liikuma panid. Eh, kui targemaks saime, siis ostsid paljud (või nende vanemad) endale oma teenitud raha eest „võidukad“, mopeedid, mootorrattad või autod, nad ei jäänudki kodaralapakatega mootoreid järele aimama.  

 Kui ratas ei tirise enam rõõmsalt

 Mulle tundub, et oma riigiehituslikkus nooruses oleme samasugused lapakatüübid nagu need tatikad aastakümned  tagasi, püüame eeskujusid järele aimata regulatiivseid lapakaid pesulõksudega … Ups, vabandust, juriidiliste lõksudega põhikonstruktsiooni külge kinnitades, et meie riigimehhanism näeks välja (kaugelt vaadates, silmi vidutades) nagu päris. Mnjah, nooruse uljus oleks selle nimi olnud veel 15 aastat tagasi, kuid nüüd …  Kuid nüüdseks pole me edasi liikunud oma arengutasemes,  oleme neid regulatsioonilapakaid kinnitanud nii tihedalt ja tihkelt, et ratas enam ei pöörle – vabakäiku pole. Ratas ei tirise rõõmsameelselt, vaid kriiksub ja kääksub hoolduspuuduses ja erinevate kasutajate arusaamatutest kurvivõttudest väsinult. Hoogu pole. Muide poisikesedki taipasid, et lapakad teevad küll vinget häält, kuid ühtlasi krutivad kodarad lahti, mis halvendab kogu ratta jäikust ja sõiduomadusi, minnes „kaheksasse“. Halvemal juhul ei käinud ratas enam piduriklotside vahelt läbi, mis tähendas, et pidurdasid nii lapakad kui ka pärispidurid. Kuid võistlus on võistlus ja tähtis oli olla teistest parem, kiirem, mitte võrdselt kehvake, mis tähendas, et lapakahullus läks üpris kiirelt mööda. Oleks ju loogiline kui ka Pilvepiiril ja Dr Riigil peale kolmekümmet aastat iseotsustamise kogemust regulatiivlapakad maha visata, mehhanism üles putitada ja edasi tuhiseda. Selline tatikas-emeriituse soovitus.

 Tünnisõit

 Kiirusest rääkides, siis meenutan alati aega mil isa mind keskturu veerde mootorrataste tünnisõitu vaatama viis. See oli tol ajal midagi tsirkuselaadset, suure telgiga ja puha, ainult et selle keskel oli ilmatu suur tünn, mille ülaäärel olid vaatajakohad ja mootorratturid alustasid algus aeglaselt tünni põhjast, liikudes üha kiiremini kaldseinale ja siis juba püstseinale. Vägev vaatepilt. Selline ratas ei tohiks seinal püsida, kui tal poleks kiirust, siis see kukuks alla. Kukuks alla samuti nagu tonnide viisi rakset rauda, mida lennukiks nimetatakse ei tohiks lennata, kui sel kiirust ei oleks, täpselt samuti ei saa väike riik olla edukas kui tal kiirust ei ole. See kukub plirtsti alla. Vaid selle erinevusega, et suured lennukid (ja riigid), mis lendavad kõrgel, võivad üritada midagi parandada, planeerida, liuelda, konsulteerida lennujuhtidega,  teha „mäkkaiverit“, kuid väike kukub lihtsalt alla. Vaat selline lugu. Just seepärast peab otsustusmehhanism olema korras, et teha kiireid paindlikke otsuseid. Seega otsustusmehhanismi hooldus (mehhanism pulkadeks lahti võtta, remontida, puhastada, õlitada), Lapakad maha (regulatsioonide raju vähendamine) ja kiire (ühtlasi paindlik) tegutsemismudel ja … on kõik võimalused tuur võita.

 Ei saa öelda, et meil ei oleks olnud tuumakaid ettepanekuid on küll, kuid tegudeni pole jõutud. „Riigireformi 10 käsku“, Riigikontrolli mitmed sellesuunalised komplektsed ettepanekud, Arenguseire keskuse analüüsid ja sotsiaalteadlaste ettepanekud on igaüks eraldi ja kõik kogumis täiesti märkimisväärne eeltöö selleks kuidas poliitturu otsustusmehhanismi hooldada, uuendada ja segavast prahist lahti saada. Mis aga märgiline, siis poliitturu põhiosaliste – pidukondade – poolt pole tulnud mitte ühtegi komplektset plaani hooldustööde tegemiseks. Kahju.

 Uus hooldus- ja treeningprogramm

 Kui poliitturg ise ei suuda uut treening ja hooldusprogrammi pakkuda, siis ärgem unustagem, et KVK  otsustab ka selle, millised pidukonnad pääsevad Pilvepiirile/Riigikokku otsustusmehhanismi timmima ja kes saab lõppkokkuvõttes meie hädasid ja valusid ravima ja edasisi otsustusmehhanisme timmima ja õlitama. Üldiselt oleme hakkama saanud, siledal maal kui vahel viskabki keti maha, saab uus kett kähku peale või rattur vahetatud ja sõit läheb kõigi meie teiega rõõmuks edasi. Kuid mäest tõus (nagu kolmikkriis) näitab kohe ära, et mehhanism, otsustusmehhanism, on ohtlikult kulunud, visates ketti ühtelugu maha. Ja justkui oleks kõik juriidiliselt korras, sest pilvepiir on lausmaasõidul tiražeerinud hunnikute viisi lausmaajuhendeid. Tõsiasi on see, et mäest üles ei saa, kui iga vändapöörde järel juriidika viskab keti maha. Mitte midagi ei saa teha, sest iga asja kohta on seadus tehtud, mida tuleb enne muuta, kui teha, enne kui muuta tuleb kaasata ja kooskõlastada, siis riigikohtus vaidlustada ja siis …  „Muidugi, kuna töögruppe on riigis palju ja hea kaasamise tava ütleb, et osapooli kaasatakse, kuni nad on katki kaasatud, siis kulutame märkimisväärse osa ajast, püüdes kokku leppida koosoleku aegu.“ (J. L. Norman „Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat“, Argo 2019 lk 214). Seni seisab rattur nagu tola ratta kõrval ja lehvitab neile, kes on osanud oma otsustusprotsesse enne mäkketõusu timmida või lihtsalt nutikamad. Viimane piinlikust tekitanud otsustamatus oli nn VeneValge lennukeelu juhtum, kus Dr Riik jäi omaenese seatud juuralõksu, kui 25 (27-st) liikmesriiki suutsid lennukeelu kehtestada ülikiirelt, siis meie ootasime Üleliidulist keeluakti. MAMI lisas, et piirangute vormistamine on võtnud aega, kuna valitsus soovib need teha juriidiliselt vettpidavaks. Oeh, kas siis 25 tegid piirangud mittevettpidavatena? Võib-olla lausa seadusi rikkudes? Sellise kitsalt juriidilise vaate puhul on oht, et hakkab kehtima  Rumsfeldi reegel: „Juristid on nagu koprad. Nad ujuvad keset oja ja ehitavad sellele tammi.“ (D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 Lk 195).  Kui lisada siia Jon M. Huntsman arvamus: „… enamikul juristidest puudub ärikogemus. Nad kalduvad keskenduma sellele, miks midagi ei peaks tegema või ei saa teha. Reeglites näpuga järge ajavad juristid moodustavad keeldujate koori …” („Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012 Lk 88), siis … Ka siis kui liiga paksu tavotiga rattajooksu ja ketti määrida, libedat kulgu ei saa, tühi, raske sõtkumine ja prahi korjamine veomehhanismi.

Tundes ise paljusid häid ja nutikaid juriste, siis kinnitan, et eelnimetatu pole juristide üldtunnus, vaid see võib juhtuda halbade tegurite kokkusattumusel ja siis kui süsteem ei ole isepuhastuv või regulaarse tehnokontrolliga kindlustatud. Tahtes olemuslikult teha head, kaitsta kurja vastu justkui kõige nõrgemaid võib igast ravimist saada mürk. Kange mürk. Mis aga puutub tõeliselt headesse juristidesse, nende süsteemitunnetusse, siis on nendega nauditav koos töötada. Muide, et mitte oma arveametnike vennaskonda ära unustada, siis: „Thomas Jefferson on juristide kohta öelnud: „Juristid on kõigis küsimustes kahevahel ja kui me saaksime tegutseda ainult siis, kui ühelgi juristil pole midagi selle vastu lisada, siis ei teeks me mitte midagi.” Mulle tundub, et see kehtib ka majandusteadlaste suhtes.” (R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 lk 244). Vaat selline lugu. Kõik me oleme kahe vahel, kuid see ei tähenda otsustamatust (otsusta+matus) vaid kaalutletud otsuseid.

 Otsustusmehhanism on umbes, iga liigutust seda puhastada saadab Suurte Otsustavate mittetegijate ühendkoori võimas refrään: „seda ei saa teha, sest see on vastuolus Põhiseadusega!“. Kuid hooldusettepanekud ei ole vastuolus Põhiseaduse vaid selle tõlgendamiste tõlgendamise tõlgendamistega. Kohati hirmutavalt sarnaseks kujunev õigusruum Vaheriigi õigusruumiga, mil kõik mida polnud lubatud oli keelatud. Tundub, et meie Pilvepiir  ja Dr Riik püüavad samsse punkti jõuda teiselt poolt, keelates, reguleerides, kontrollides kõike, et vabadusi jääks võimalikult väheks. Tulemus on sama – vabadusetus. Tegemist on Põhiseaduse kitsendamisega. Nii sõnas kui teos. Tegemist on Põhiseaduse ahistava kitsendamisega. Sedasama risustatud manuaali kasutut kasutamist näeme igal sammu, alates pasunakooride ühendamisest ja lõpetades õdede töötingimuste ja palgakokkuleppega. 

Kõige ilmekam otsustamatuse näide on see, mis toimub metsa ümber. Vaadake, see on valdkond, millega saaks Dr Riik olla poliitikakujundaja ja seaduskuulekuse musternäidis. Eeskuju meile kõigile. Kõik hoovad on DR Riigi käes, alates seadusloomest kuni metsade (enamuse) omamise, nende raiemahtude ja uuendamiseni välja, kuid … Kuid me pole isekeskis suutnud kokku leppida, mis asi see metski on. Kuidas seda lõigata, kuidas kasvatada? Ainuke puu mis sellest vaidlusest võrsub on mittemõistmise ja vihkamise puu. Asi on läinud nii kaugele, et entusiastid on kitunud Dr Riigi tegevuse peale liidupealinna. Mage värk muidugi, kituda liidupealinna, täpselt nagu Vaheriigi ajal. Samas näitab metsaga seonduv kõige kujukamalt, et isegi siis, kui kõik hoovad on Dr Riigi käes, siis pole sellest mingit kasu, kui otsustusmehhanism on tuksis. Millist eeskujumudelit Dr Riik meile metsa näitel tegelikult demonstreerib? Poliitturu otsustusmehhanism on ummistunud juriidilisest prahist, mis viskab edasiliikumist takistavalt pidevalt veoketti maha. Kui me tahame edasi liikuda, siis peame me mehhanismi lahti võtma ja puhastama, timmima ja määrima.

 Targutusi:

 T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015

 Lk 190 „Kindral Trurong ütles, et tema päranduseks oli „pikk ja väärtuslik aeg, millel … lasti pöördumatult kaotsi minna“ ja mille jooksul oleka olnud võimalik luua Vietnami külades turvalisus.“ Kindral Williamsist USA vanemnõustaja lahkumisest Vietnamist

Lk 198 „Maaväe kindralid ei tulnud toime oma peamise ülesandega ehk seega ei mõistnud sõda, milles nad osalesid, ega leidnud tõhusat reageerimisviisi. „Meid hallati kaunilt ja juhiti ebapiisavalt,“ kirjutas O´Meara „Me olime härra McNamara armee – materiaalses mõttes kõige rikkam ja vaimses mõttes üks vaesemaid maavägesid, kes on kunagi lahinguväljale astunud.““

Lk 222 „Teisel aastakümnel pärast teise maailmasõja lõppemist olid Ameerika relvajõudude kõrgema juhtkonna valdavaks tunnusjooneks saanud erialane ülbus, kujutlusvõime nappus ning moraalne ja intellektuaalne tundetus, mis pani neid neid muidu arukaid mehi tobedalt käituma“

 

M. Perarnau „Pep Guardiola“ Rumori Publishing OÜ 2016

 

Lk 290 „Me ei võida, kui te ei mängi kogu hingest ja ei jookse nagu loomad.“

Lk 444 „G. Kasparov „ Juba 1986 aastal, kui võitsin oma teise maailmameistritiitli, teadsin kindlalt, kes minust viimaks jagu saab.“ „Kas tõesti? Kes siis?“ küsis treener. „Aeg, Pep, aeg …““

 

Lagercrantz „See mis ei tapa“ Varrak 201

Lk 108 „Häkkerite abiga võib varastada, advokaatide abiga aga vargus seaduslikuks muuta. Kuidas Balder ütleski?“ „Me oleme seaduse ees võrdsed – kui me maksame võrdselt.“

Lk 395 „Keegi ei lekita mingit infot, kui see ei ole tema huvides. Mõnel on motiiviks õilis soov õiglust jalule seada, tahtmine paljastada korruptsiooni või ahistamist. Aga enamasti on küsimus võimumängus – eesmärgiks on vaenlane põhja lasta ja oma positsiooni parandada. Seepärast ei tohi reporter kunagi unustada küsimust: miks mulle seda räägitakse?

(…) Iga paljastus nõrgendab vääramatult kellegi positsiooni ja tugevdab seega teiste mõju. Iga oma koha kaotanud võimukandja asendatakse kiiresti uuega, kes ei pruugi eelmisest tingimata parem olla. (…)“

Tuesday, June 8, 2021

Lõpetamata lugude jälgedes V2

 

 Oleks & Poleks  (PM-le 13.05.21)                                         

Hiljuti täitus 100 päeva valitsuse ametisse astumisest. Peaaegu nagu juubel, tehti kokkuvõtteid 100 eesmärkidest, pingutatud oli tublisti, omad patsutasid õlale, teised … teised ei pannud tähelegi. Muidugi on 100 päeva võimu üpris tinglik võrreldes sellele eelneva 1000 tööpäevase mitte võimul olemisega. Pelgalt sisseelamisaeg, millega ei jõua suurt midagi  teha, kui sellele ei eelne põhjalik eeltöö. Nagu ütlevad klassikud:  „Kuid praktikas vastutavad ministrid poliitika eest suhteliselt vähe, sest valitsuse kasulik tööiga on umbes kaks aastat. Esimene aasta kulub selleks, et jõuda arusaamisele, et valitsuses olles ei saa nad pidada kinni lubadustest, mis anti opositsioonis olles: kui valitsus on moodustatud, peab ta hakkama tegelema reaalselt eksisteerivate probleemidega, mis on eranditult seotud valitseva majandusliku olukorraga, mis omakorda on alatai kas siis kohutav või katastroofiline, ning seda tõestavad hirmuäratavad faktid hoiti rahva ja seega ka opositsiooni eest eranditult alati saladuses. (…) Seega hakkavad ministrid reaalset situatsiooni riigis mõistma umbes kaksteist kuni kaheksateist kuud pärast ametisse asumist. Sellele järgneb umbes kaks aastat potentsiaalselt tõsist valitsustööd – pärast mida algab ettevalmistus järgmisteks üldvalimisteks. Sellest hetkest muutuvad saavutused riigijuhtimise vallas teisejärguliseks, võrreldes häälte võitmisega – või pigem, häälte võitmine muutub ainsaks saavutuse mõõdupuuks. Viimased kaks aastat sarnanevad eksami jaoks tuupimisega. Midagi uut ei tehta, eesmärgiks on ainult läbisaamine.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 365). Vaat selline klassikaline ajakava, seepärast oleks õigem vaadata, milliste strateegiaid arendati välja 1000 tööpäevaga opositsioonis. Opositsioonipink on hea vahepeatus, et mõelda tehtu üle, koht, kus võivad, kuid ei pruugi, sündida kõige julgemad, murrangulisemad ideed. Kuidas seekord läks? Ootused olid kõrged. Süüvides pakutavatesse kavanditesse tekkib nõutus. Ilmselt ootasime meie teiega seekordselt vahtkonnavahetusest midagi uut, midagi murrangulist, midagi … Kasvõi midagigi, mis näitaks meile suunda välja kolmikkriisi kurbusest. Nii, et ootus oli, kuid kahjuks on eesmärgid banaalsevõitu loksumine pensioni-, rohe- ja digilainetel. Valimismeeleolu. Aga ometi oleks just seekord võinud … Oleks lausa pidanud …Muide, kas olete märganud, et RES (ka 100 päeva eesmärgid) arvustades ei alusta me algusest, me arvustame riigieelarve strateegiat, kuid milline on RIIGI STRATEEGIA?  Ilusõnalisi strateegiadokumente on küllaga, kuid strateegiat ei ole. Seega on Dr Riik meile pakkumas eelarvestrateegiat ilma riigi strateegiata. Mittestrateegia strateegilise  rahastamise strateegia (nagu mainis minu õpetatud sõber)? Jabur olukord. Muidugi au ja kiitus Dr Riigile, kes on teinud hunnituid ponnistusi saavutada parimat tulemust mittestrateegia strateegiliseks kõige mõistlikumaks rahastamiseks, kuid see ei päästa meid meie tuleviku eest. Nagu Sun Zi öelnud: “ Strateegia, ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata viib paratamatult lüüasaamiseni.“ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 lk 10).  Olukord on jabur veel seetõttu, et inimeste meelestatus mingite arengute suhtes kujunevad lähtudes nende ootustest. Seekord oodati midagigi uut, midagi mille nimel tasub pingutada, isegi mille nimel tasub kannatada, kuid uut ei olnud. Kahju, väga kahju. Võimekus ju oli. Käivitavat, jõukust tootvat, mehhanismi ei olnud, oli vaid jagamise ja irdlausete jada.

 Tekkib omamoodi ajalooline de javu tunnetus. Kui Stalin suri, siis asuti USA-s uurima, „ …mis kavalad mõtted on valitsuse toimikutes peidus ja millised plaanid on koostatud. Ja me leidsime, et seitsmeaastase  suupruukimise tulemus on SUUR ÜMMARGUNE NULL. Meil pole mingit plaani.“  (J Rubenstein „Stalini viimased päevad“  Imeline Ajalugu 2016 lk 176)  Eisenhower tõdes tarmukalt: „… et kõik on tüdinenud Nõukogude režiimi süüdistamisest. Kõige tähtsam on küsimus, mis on MEIL maailmale pakkuda? Mida oleme MEIE valmis tegema? Kui me ei saa punktidena – lihtsalt A,B,C,D,E,F,G,H – ülesse lugeda, mida me pakume, siis pole midagi öelda.“

 Niisiis milline on meie plaan, meie ABC? Ei saa ju pidada tõsiseltvõetavaks plaaniks, et: „Uuendamisel on ka riigireformi tegevuskava, et kujundada jätkusuutlik, tõhus ja elanikkonna vajadustega arvestav riigivalitsemine„? Tundub uskumatu, et DR Riik pole siiani aru saanud, et Riigireformi pole, mida pole seda ei saa uuendada. Elementaarne. Lp J. Raidla formuleeris 2016 a Riigikogu kõnetoolist, mida on vaja Riigireformiks: Riigikogul tuleb määratleda riigireformi eesmärk; riigireformi mõiste ja sisu, ning riigireformi mõõtkava ajas ja ruumis. Ja veel: „Riigikogu on parlamentarismi gravitatsioonikeskus. Loogiliselt peaks riigikogu olema ka Riigireformi gravitatsioonikeskus“. Elementaarne Riigikogu pole  riigireformi mõistet, sisu ega eesmärki kindlaks määranud, seega reformi pole. . Jäävad üle järgmised võimalused: Dr Riik uuendab riigireformikava mingis teises riigis; Dr Riik teeb riigireformi illegaalsest ehk tegemist on mitte riigireformi vaid riigipöördega või kolmandaks (kõige tõenäolisemalt), riigireformi mõiste on Dr Riigi poolt sisutühjendatud. Jäädavalt? Gravitatsiooni pole, Riigireformi pole, Tühisõnad on. Hõljume igas moetuules sinna-tänna. Suunatult. Gravitatsioonita sihitud tegevused on kallid ja ebatõhusad. Näiteks maal elamine on tore, kuid mõttejada: „Soodustame inimeste tagasipöördumist maapiirkondadesse ning noorte eneseteostuse võimalusi maal“  teeb nõutuks.  Valimismõte? Miks soodustame? Kuidas soodustame? Kas jätkame riigiabiga kortermajadesse panustamist, riigimajade ehitamise ja bürokraatlike töökohtade levitamisega maakohtadesse.  Ilus mõte? Valimismõte? See ei too kaasa tootlikkuse kasvu, inimeste rahulolu, ettevõtluse ärkamist, SKT kasvust rääkimata, see toob kaasa vaid bürokraatia peitmise valdadesse. Jätkuva kalli allakäigu. Üldine ettevõtlikkuse keskkond parandaks küll asja. Igaüks ise.

 Meie teiega peame paljudes asjades mõtteloogikat muutma, lausa ümber pöörama.  Visioon võiks olla, et „ Eesti ongi linn, linn oma keskuste ja äärelinnadega“. NB! Äärelinnade/aedlinnade mitte ääremaaga, see oleks hoopis teistpidi vaade, teistpidi areng ja võimalus tasakaalustatud tõhusale, elegantsele ja intelligentsele  Eestile.  Kuid Aedlinna kontseptsioon üksi ei toimi, see toob kohe kaasa liikuvuse probleemi. Praegune liikuvusarengu kavade puudulikkus on selles, et need on kujundatud Dr Riigi valest eeldusest turutoimesse, suuriiklikest ambitsioonidest ja  liidulistest tarkdokumentidest, mis ei ühti meie võimaluste/vajadustega. Kuid liikuvuse/logistika komponent  on strateegiate strateegia aluseks. Inimesed sh ettevõtjad teevad strateegilisi otsuseid lähtudes logistilistest võimalustest ning isiklikust mugavusest/nauditavusest. Liikuvusega seostub ka  5G maailm, kui uusilma avastamise ja kasutamise strateegia (viimasest miilist rääkimata). Meie arengu aluseks on sidussüsteem, mitte loosungimassiiv.  Sõnad on õiged, kuid tegevused ei ole sidusad ega üksteist toetavad. Tundub, et Dr Riik pole saanud aru kogu värkvõrgu paradigmat muutvast olemusest, selle strateegilisest juhtimise vajalikkusest. 5G pole kassipiltide kiirlaadimispunkt, vaid uus vereringe. Tuleviku vereringe. Dr Riik, kuidas selle vereringega lood on?

Mida siis oleks ja mida poleks? Oleks pidanud välja töötama strateegiad, need variantsuses läbi mängima kui staabiõppused, igale tegevusele hinnasildi juurde kirjutama ja tegema nendest üksteist toetavate/rohkendavate tegevuste aegrea/hierarhia. Jäi tegemata? Pole.   Väga kahju, meie teiega kaotame aega, seda inimese jaoks ainukest tõeliselt taastumatut ressurssi. OLEKS pidanud ette valmistama strateegiad: Eesti kui aedlinn mitte ääremaa; Eesti kui tootlikkuskasvu keskkond; Eesti kui haridusmässaja; Eesti kui riigireformi läbinud korrastatud administreerimisega modernne tõhus loovusel põhinev riik; Eesti kui intelligentne ja elegantne rohepööraja (mitte vulgaarprimitivist), Eesti vajab tingimatult täiesti uut mehhanismi nii haigus- ja pensioni kindlustuses, kui ka võtit sotsiaalses lõpplahenduses. Kõike riputada riigieelarve kaela murrab riigieelarve kaela. Tootlikkuse kasv ja omaosalus on selle OLEKSI (või PEAKS?) priinimi. Kõike seda ja palju muudki OLEKS tahtnud Dr Riigi strateegiates näha, Kui OLEKS, siis POLEKS: pidanud arutama maksutõusude üle, otsida 7000 IT spetsi, närutada tervishoiutöötajate ja õpetajate palkadega, solvata päästetöötajaid ja korrakaitsjaid, kärpida avalikke teenuseid jne. Siis OLEKS võimalik olnud luua intelligentne, elegantne, tõhus, jätkusuutlik Ühisruum.

Mõttepööre. Kui ainukene mõte olukorra päästmiseks on maksudebati avamine, sest riigi kulutused ületavad juba pikka aega tulusid, siis me saamegi maksutõusu ja edasise majanduslanguse. Kuid kui me avaksime tootlikkuse debati, siis saame tootlikkuse tõusu ja maksulanguse. Ajal mil suur osa ettevõtjaid elab kui oma isiklikus krematooriumis, mil algul põletati sääste ja nüüd elujõudu, peab Dr Riik tegema konkreetseid strateegilisi kaalutud/arvestatud otsuseid: A, B, C. Veel pole hilja alustada strateegitsemist.

 

Lõpetamata lugude jälgedes V1

 

„Saksamaa suurim pank Deutsche Bank usub, et USA on sisenemas ühte halvimasse inflatsioonilisse perioodi riigi ajaloos. Kõrged valitsuse kulutused ning lõtv rahapoliitika võivad tekitada nende sõnul sarnase keskkonna nagu 1940ndatel või 1970ndatel, vahendab CNBC.“  (ÄP 08.06.21)

Lõpetamata lugu V1

Kriisist väljumise retsept. (ÄP-le 26.04.21)

 Mõned nädalad tagasi võttis massimeedia  ülesse teema inflatsiooni kasvu võimalikkusest. Teame ju, kui ajakirjandus probleemi ei käsitle, siis seda polegi. Nüüd siis on. Päramine aeg sellega tegeleda.  Kuigi ärksam rahvas tundis seda juba mullu ja püüdis oma riske igipõliselt maandada kinnisvarasse, asi seegi, midagi on päästetud. Ettevõtluses üldiselt nii kergete nippidega hakkama ei saa, mõned sektorid alles sisenevad kriisi, mis ilmselgelt mõjutab ka inflatsiooni. Nüüd on rahatrüki taganttuul ja  majanduse lombakas taastumine viimas meid lausa „uude inflatsiooniajastusse“. USAs kerkisid märtsis hinnad aastatagusega võrreldes pea kolme aasta kiireimas tempos, 2,6%, Kanada inflatsioon ulatus märtsis 2,2 protsendini so 2x kiirem kui ainult kuu varem (inflatsioonipelglikud keskpangad on viidanud, et ei kavatse sellele kuidagi reageerida).  Meie inflatsiooni kohta ütlevad kõrged analüüsimajad, et märtsis kasvas tarbijahinnaindeks 1,1% ja deflatsioonist murdis Eesti majandus end välja aasta alguses. Nii, et inflatsioon, see möödunud kriisi järelmite loodetud imeravim, tuleb. Küsimus on selles, kas see on „tavaline“ inflatsioon“, mis vaikselt absorbeerib kriisikadusid või koputab ta uksele uus tegelane, tutvustades ennast: „Saame tuttavaks, minu nimi on Hüperinflatsioon!“. Prr.

 Kuidas valmistuda? Väärt mõte, kuigi strateegiliselt ei sõltu paljugi meist, sest (liig)raha pumbad ei asu meil, siis taktikaline valmistumine on puhtalt meie endi teha. Valikute küsimus. Valmistudes taktikaliselt valesti, andes järgi hetkeemotsioonidele, võime majanduse põhjalikult tuksi keerata.

 Ravimenüü

 Kriisimenüüs on harilikult kolm valikut: esiteks ebavajalikust (headel aegadel tekkinud liialdustest) loobumine. See oleks tõhusaim viis suunata meie teiega ühisressursid kriisist jätkusuutlikuks väljumiseks, kuid …. Selleks pole suurt lootust. Kasutades Soome näidet seoses kriisijärgsete valikute otsimisega „ …valitsusallikate sõnul ei lähe kulutuste kärpimine tõenäoliselt korda. Poliitiliselt on lihtsam kokku leppida lisalaenu võtmises kui loobuda parteidele tähtsatest plaanidest.“ (ERR 22.04.21). Poliitmaailma kuldreegel. Kui panete tähele  -  loobuda ei saa „parteidele tähtsatest plaanidest“. Jätame selle mõttetera meelde. Mis veel?  Teiseks teeks on maksutõus. Kuskilt peab ju raha kulutamiseks tulema. Veel midagi? Kuldreeglitesse kuuluvad veel: piiramine, reguleerimine, tsentraliseerimine, karistamine. Pole küll abiks kriisiravis, kuid jätab Dr Riigist energilise tegutseja mulje. Tegelikult on iga Dr Riigi esmareaktsioon kriisides alati olnud maksumeetmed. Refleks. Tulemused on kiired, raporteerida kerge, kui asi viltu kisub … küll pärast on aega õigustada ja siluda. Ka kõrged analüüsimajad   arvavad, et rahatrükk ei toida defitsiiti lõputult ja pikemas plaanis on maksutõusud vältimatud. Esimene väide on õige, kuid teine vanamoodne. Pigem tuleb luua keskkond, mis veaks majanduse topelttootlikuks. Pole võimalik? Ikka on. Dr Riik peab looma loomingulise keskkonna tootlikkuse kasvuks. Eraalgatuslik loovus teeb ülejäänu. Elementaarne. Kas meie teiega oleme kuulnud midagi konkreetset loova keskkonna ettepanekutest? Ei? Maksutõusudest küll. Panustamine maksutõusudele on loobumine edust.

 Uus (eba)Reaalsus

 Tõsi see on, et uus reaalsus tähendab meile teiega (NB! paigalseisu korral) väiksemat (reaal)sissetulekut ja suuremaid makse (reaalselt). Seega kahekordne reaalne tagasilangus. Seda on peljatud mullusest, kui tekkis kriisiravi uus üleilmne imeretsept - ennast kriisist välja laenata. Kiirkriisi puhul oleks see olnud hea plaan, nüüd … No ma ei tea, kui kaugele oleme jõudnud enese kolmikkriisist väljalaenamisega, sest meditsiinikriis veel kestab (ärevaks tegevate tagasipõrgetega ja üleoleva suhtumisega suurvõimu väikevormidesse), majanduskriisi me alles siseneme ja administratiivkriis tüsistab oma jäikuses nii meditsiini- kui majanduskriisist väljumist, kuid raha on juba otsas. Pole õnnestunud ennast välja laenata. No välja me muidugi enese puterdame sellestki kriisist, ilmselt otsatu pingutamise ja karmi dieediga. On aeg valmistuda majandusliku Iron Man`i võistluseks, sest just see seisab meil ees. Valmistusprogrammi eesmärgiks on: „sotsiaalmajandusliku kasu“ lodevusrasv maha ja loominguline konkurentspõhine sooritusvõime üles ehk majanduse suunamine targale turumajanduslikule konkurentsipõhisele alusele. Meie ainukene võimalus selles võistluses edukas olla põhineb õigel taktikal ja see ei ole maksutõusude taktika.

 Õigest otsast alustades.

 Loovuse ja ettevõtluse kasvatamine lahendab ka maksuprobleemid. Maksud on nagu hinnakujundus, mõistlikud hinnad ja täismaja on üldjuhul kasumlikum, kui närune täituvus kõrgete hindadega. Hindu ei kujundata eeldusest, et „ma tahan raha“ vaid, kas ja kuidas turg selle vastu võtab. Praegu turg vara-, auto, aktsiisi- ja maksumakse vastu ei võta. Dr Riigi maksunduse kujundamise eeldused, et meil on madalad maksud on küsimuse lahendamine valest otsast. Tõsiasi on, et meil on mõned maksud madalad, kuid ka palgad on madalad, meie palgad on madalad seepärast, et meie tootlikkus/tööviljakus on madal, me toodame asju, mille eest turg maksab madalat hinda. See, et meil on edulugusid, sh. ükssarvikuid (kuigi needki piirduvad põhiliselt „raha sisse võtmisega“) on tore, innustav, kuid meie keskmine tootlikkus on ikkagi vaid 75+% EL keskmisest. See on näruselt vähe. Kriminaalselt vähe. See on koht mida tuleb (kindlas kõneviisis) parandada. Koht kuskohalt edu ja jõukust ammutada.  „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA“ . (T. Sarrazin „Soovmõtlemine“).  Elementaarne. Sellest peakski alustama. Kui me tootlikkuse taset tõsta ei suuda, siis pole ka mingit võimalust suurendada meie ühiselt kasutatava raha mahtu. Pigem vastupidi.

Maailm on muunud, ebareaalsus on saanud reaalsuseks. Muutunud on ka ressursid ja nende kättesaadavus. „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“ ( Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“) Ja olemegi saanud perfektse tegevusjuhendi kriisist väljumiseks. Eduks ka.

Head ühiskondlikud teenused ja sidusus tulevad kõrgest tootlikkusest, loovusest, kasumist ja heast palgast, mitte kõrgetest maksudest. Oleks hea kui alustaksime sel korral õigest otsast.

Wednesday, June 2, 2021

Õnneõu & Kriisikõu

 


 

No-nii, nüüd on see siis käes – suvesoojus, siseruumiline maskivabadus(vabastus) ja majanduskasv. Suur vabadus ja raju majanduskasv. Toredad uudised kõik, eriti majanduskasv.

Kartsime halvemat, aga üllatasime iseennast ja maailma. Vahva.

Niisiis Statistikaameti andmetel kasvas sisemajanduse kogutoodang ehk SKT  I kvartalis võrreldes eelmise aasta sama perioodiga 5,4%. Vägev saavutus ja samas uskumatu.  Kui lugeda mõnede sektorite hingevaaksu (ÄL 31.05.21) „Närvid on pingul ja raha otsakorral. Spaad alustavad võitlust ellujäämise nimel“,  vaadata auke kaubanduskeskustes ja tundes tarneraskuseid on majanduskasv igati üllatav. Selge see, et ka kriisis läheb osadel firmadel hästi (ja just seepärast, et on kriis) ja mõnedel mitte nii hästi, kuid millest tuli üllatuslik lausaline kasv? Nagu ütles Vanaema Marie: „Kaeme perra.. “

Esimesena põhjus on pehmelt öeldes üllatav: „Statistikaameti juhtivspetsialisti (…)  sõnul tulenes peaaegu pool majanduskasvust maksude mõjust, eelkõige käibemaksu ja aktsiiside heast laekumisest.“ Hm, siis niisama kerge majanduskasvu saavutada ongi, et korja paremini makse (või tõsta?) ja majanduskasv läheb robinal käima. Huvitav miks me varem pole sellist nippi majanduse kasvatamiseks kasutanud?  Ilmselt läks seda avaldust lugedes mitmetel poliitinimestel mõttetuluke põlema, et vaja makse tõsta, et ühtlasi majanduskasvu tõsta. No nagu kaks ühes.  Kuigi metoodiliselt on kõik võimalik sest arvutusmetoodikad oleme me ise kirjutanud ja need näitavad täpselt seda mida me tahame näha (Näiteks Vaheriigi ajal tõsteti kodujuust kohupiimade alt juustude kategooriasse, juustutoodang statistiliselt tõusis kordades, aga …juustu poodides ikkagi ei olnud. Ehhee, statistikas oli, kuid poes ei olnud. Liha loeti kogumis neli korda (eluskaalus, tapakaalus, raielihana ja poolfabrikaadina, kuid liha ikkagi polnud). Kui tegelikust majanduse kasvust rääkida, siis olemuslikult pole maksude laekumisel majanduse kasvuga midagi pistmist. Maksud on küll vajalikud Ühisruumi käigushoidmiseks, kuid see on ikkagi (põhiliselt) ümberjaotatud väärtus, mitte loodud väärtus. Meie teiega võime igat moodi arvestada, kuid äravõtmine pole mingil juhul kasv, kui seda ei arvestata just sotsiaalmajandusliku kasuna.

Teiseks. Perioodide võrdlusega on veel üks trikk, madala baastaseme pealt tekkib igasuguse olukorra paranemisega, kasvõi pisitillukesega, kasvuefekt. Suur kasvuprotsent. Kui näiteks Tallinnas on -1C ja Maardu taga -2C,  siis on seal poole külmem? Õige ju?  Vahva, eks ole? Tegelikult pole meil teiega sellest "poole külmemast" sooja ega külma. Lihtsalt hea teada. Statistikahuvilisele. Arvude maagia nagu seegi kord: „Tegemist ei ole siiski erakordselt kõrge maksulaekumisega, vaid möödunud aasta esimese kvartali võrdlusbaas oli lihtsalt tavatult madal.“ Niisiis maksulaekumise kasv andis poole SKT kasvust (mis pole majanduskasv) ja seegi kasv oli seepärast, et võrdlusperiood oli tavatult madal. Hm, mis siis kasvas? Maksulaekumine madala baasi pealt? Selline majanduskasv siis ehk eeltoodud Vaheriigi näitest lähtudes, statistika on, aga ... majanduskasvu pole. Vist? 

Kolmandaks. ÄP (31.05.21) täpsustab, et: „ Esimeses kvartalis 5,4 protsenti kasvanud majandus ületas kõigi analüütikute ootusi, teine kvartal võib tulla veelgi kiirem, kuid ennekõike on Eesti Euroopa kontekstis ületamatu fenomen. Selle põhjusena võib suuresti välja tuua aga ühe mullu kasutatud abimeetme mõju. Kui tavapäraselt käib inflatsiooni ja teiste majandusnäitajate juurde hoiatus, et kasv näib väga suur, sest võrdlusbaas on madal, siis seekord rühkis majanduskasv ülesmäge nii palju, et ületas isegi kriisieelse taseme, tõus oli ka võrreldes kaks aastat tagasi registreeritud tulemustega. Veel pool aastat tagasi oodati Eestis esimese kvartali puhul pigem nullseisu või isegi langust.“

Hea tähelepanek, jätame selle kui tarviliku teadmise meelde, sest abimeetmed, mis olid mullu (ja ka sel aastal) hädavajalikud on majanduse kasvu pilti tugevasti hägustanud. Tegelikult on niimoodi, et paljud abimeetmetele toetuvad „tinglikult elus olevad“ firmad ei ole seda enam teps mitte. See on ähvardav MajandusZombide armee, mis ähvardab põrmustada KasvuArmee.  Ja et meelest ära ei läheks, siis kõrged analüüsimajad on rõõmsameelselt väitud, et piirangute mõju tõttu kannatab kuni veerand Eesti majandusest umbes sellise meeleoluga, et ainult veerand. Veerand tegelikkuses on väga palju ja väga mõjukas majandusosa. Majandus on ühendatud süsteem, veerandi majanduse „pihta saamine“ mõjutab kogumis ja kumulatiivselt (nii ajas kui finantsides) kogu majandust. See omakorda paneb majanduse taastumise ränga surve alla.

 

Neljandaks. Edasi, mis veel mõjutasid majanduskasvu? Kõrged analüüsimajad on avaldanud arvamust (1.06.21 ÄP) et: „Pandeemia piirangutega suurenenud hoiused, täiendav rahasüst pensioni teisest sambast, tarbijate kasvav kindlustunne – kõik see loob eeldused, et SKP kasv saab tänavu veel hoogu juurde“. Hm, niisama lihtne see ongi? Jälle? Istu kodus, ära reisi, pane raha pangakontole ja majandus kasvab? Kuid hoiused nii nagu pensionid ja maksudki on majandusprotsessi eelmiste perioodide kõrvale pandud tulemus, mitte majanduskasv ise,  nende suurenemine või vähenemine näitab kuidas majandus on toiminud eelmistel perioodidel, mitte majanduse kasvu. Maksud, hoiused ja pensionid on nagu (üle)mulluse marjasaagi hoidised, osa saagist söödi ära, kuid osadest tehti konserve. Kui nüüd sahvrist hoidised kasutusele võtta, siis mullune marjasaak sellest mitte kuidagi ei muutu. Hoidised on nagu ressursi kasutamise hajutamise vahend. Muidugi kui sahvri talvemoosid ühe korraga sisse vohmida, siis ... rikub küll kõhu ära. Vaat selline lugu.  Ärge kahtlustage mind selles, et ma ei tea ega saa aru nendest valemitest ega metoodikatest, ikka saan ja hindan neid. Samas häirib mind pigem see, et erinevus SKT metoodika ja sellest tuleneva tulemuse erinevus sellest kuidas sellest räägitakse või üldisemalt tajutakse. Kuid on suur oht, et kui me mõõdame valesid asju saame ka valed arengumudelid, nagu M. McKeown kirjutas innovatsiooni kohta: „Teisalt – kui mõõta valesid asju, hakkavad juhtuma valesid asju, premeerima vale käitumist ja keerad kogu innovatsiooni täiesti tuksi.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 100). Kehtib mitte vaid innovatsiooni vaid on kasutatav enamuste protsesside suhtes.

 

SKT on vaid üks näitaja paljude teiste seas, see on üks näitaja mis võib näidata majanduse kasvu, kuid ei pruugi seda tegelikkuses näidata. Eriti ohtlik on kui selle pealt hakatakse tegema kaugeleulatuvaid järeldusi. Meie analüüsimajad on liiga kindlad oma teadmistes SKT kasvust (ka meie korrigeerime oma kasvuprognoose ülespoole) ja hüperinflatsiooni võimalikkuse alahindamises. Kuid nagu teame „Meie hädad ei teki sellest, mida me ei tea. Meie hädad tekivad sellest, mida me kindlalt teame, aga mis ei vasta tõele“ Mark Twain.“ D J Levitin „Valede välimääraja.“ Argo 2018 Lk 20).

 Ja sellest SKT kasvuprognoosi ülespoole korrigeerimise teadmisest lähtudes mõtleb nii mõnigi kontor juba maksutõusust ja uusmaksudest. Ehhee, kõrged analüüsimajad on juba välja mõelnud solgani: : me unistame Põhjamaade elatustasemest, kuid maksta selle eest justkui ei taha. Päris tummine mõttepojuke jälle. Ilmselt kantud sellestsamasest filosoofiast, et madalalt baasilt hea maksulaekumine ongi majanduskasvu alustugi, kuid … Teeme siinkohal ühe primitiiv-vulgaarse mõtteharjutuse põhjamaade palgataseme kohta. Kui põhjanaabrite keskmine kuusissetulek on 2.5-3x kõrgem kui meil, no ütleme 4 tuh EUR, siis sellest maksta pool maksudeks jätab neile kätte 2 tuh EUR, ning kui sellest võtta maha esmased sundkulud siis jääb keskmiselt kätte „oma ja oma lõbude tarbeks“ tuhande ringis. Pole paha? Just, kuid meil kui meie inimese keskmine bruto väänata netoks, siis saab ta kätte u 1100 EUR, millest lähevad maha sundkulud ja oma lõbuks … Lõbu pole. Kuigi skeem on toodud keskmiste palkade näitel, siis sama kehtib ka muude maksude ja majandusvaldkondade kohta, madaltulukuselt maksude kasvatamine või nende lisamine (sh vara- & automaks) väänab niigi kesise bruto täitsa "netuks" (ei ole) kui paatlaste slängi eesti hääldusega kasutada. Ärge otsige sellest arutluskäigust täpisteadust, vaid see on skemaatiline kuid ehe kinnitus, et meil püütakse asju parandada valest otsast. Soomlased ei ela nagu põhjamaalased seepärast, et neil on kõrged maksud, vaid seepärast, et nad saavad 2.5-3x suuremat palka kui meie. Soomlased ei saa mitte seepärast kõrget palka, et neil on kõrged maksud, vaid nende töö on meie omast kordi tõhusam, nad suudavad müüa oma tõhusalt toodetud toodangut maailma selliste hindadega, mis võimaldab põhjamaade palgataset (ja ka maksutaset). Seega peame põhitähelepanu pöörama tootlikkuse kasvule, mitte taga ajama virvatulukesi ja laskma ennast eksitada mingitest (kuigi meeldivatest ja tujutõstvatest) edukuse näitajatest. Pealegi, praeguses kolmikkriisis on edukus väga suhteline ja mitmeti mõistetav termin.

SKT teema lõpetuseks Pascola Mocumbi (Mosambiigi PM 1994-2004) teravmeelne mõttepojukene  majanduskasvu mõõtmisest SKP-ga:

 „Ma uurin neid andmeid küll, „vastas ta, „aga need ei ole täpsed. Seepärast on mul lisaks saanud harjumuseks vaadata iga-aastast esimese mai rongkäiku. See on meie riigis populaarne traditsioon. Ma tean, et inimesed tahavad sellel päeval eriti head välja näha. Tean, et nad ei saa sõbra käest kingi laenata, sest ka sõber on rongkäigul. Nii ma siis jälgin. Ja näen, kas nad kõnnivad paljajalu või on neil viletsad jalanõud või on neil kvaliteetsed kingad. Ja ma saan võrrelda sellega, mida ma nägin eelmisel aastal. Lisaks vaatan ma riigis ringi sõites pooleli olevaid ehitusi. Kui rohi kasvab värsketel vundamentidel, on pahasti. Aga kui laotakse uusi telliseid juurde, siis tean, et inimestel on raha investeerimiseks, see ei kulu ainult igapäevaseks tarbimisele.“ Tark peaminister küll vaatab andmeid, kuid mitte ainult andmeid.“ (H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018 lk 84). Nii, et kui meie ettevõtlus kaunil kevadpäeval ilma maskideta üles rivistada, siis paljudel neil kingad jalas on?

Targutusi: 

F Forsyth „Šaakali päev”

 Lk 28 „Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et olukord selline on, aga ma olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei vaata, jäämegi lolliparadiisi edasi elama.”

        E. Vogt  „Fridtjof Nansen. Mees ja maailm.” Tänapäev, 2014

Lk 164 Põhjapooluse poole, Nansenist „ Jõuluõhtul pööras Johansen särgi pahupidi ja pani alumise kampsuni pealmiseks. Nansen tegi sedasama ja vahetas  lisaks aluspükse – pani jalga teised, mis ta oli soojas vees läbi loputanud. Ta pesi ka keha veerand tassi veega, äravõetud aluspükse nuustikuna kasutades.. „Tunnen end täiesti uue inimesena, „ kirjutas ta, „rõivad ei kleepu enam nii palju keha külge kui enne.””