Wednesday, December 26, 2012

Muinasjutt Vol 5: Minu uusaastasoov, tegevuste lõpetatus ehk VEAME MAAILMA KÄIMA

Veame maailma käima? No nüüd arvate küll, et olen ilmselt kallil pühadeajal hapukapsa ja verivorstidega liialdanud ? Aga ei ühti, lihtsalt tahes kokkuvõtteid möödunud aasta rahmeldamisest, mõtlesin ka tulevikule. Uusaastasoovile. Meie võimalustele. Kas oleme liiga väikesed? Liiga väiksed, et muuta maailma? Või liiga väiksed, et muuta iseennast? Väiksus või suurus pole kunagi olnud probleemiks, probleemiks on pigem tegevuste lõpetatuse ja terviklikkuse eiramine. Suurusest niipalju, et, 1128 a. oli Jeruusalema kuningriigis 593 võitlusvõimelist rüütlit. Muide Pizarrol oli Panamast väljudes kolm laeva, 180 meest ja 27 „cavalier`i”, ometigi vallutas ta mitmesajatuhandelise armeega inkade impeeriumi. Pizarro vägede taustal oli Cortezil Mexico vallutamisel lausa hiigelarmee, tervelt … 600 meest. Või näiteks kirjutab V. Kuzmistsev „Päikesepoegade riigis” (Valgus 1985.Lk 213) „Saatus soosis Pizarrot. … Ta ei teadnud, et läheb vallutama riiki, kus elab üle 10 miljoni elaniku. Kui Cajamarcas, kes vangistati, hiljem aga ka hukati Atahuallpa, teatasid ülejooksikud, et koos segaverelise inkaga on kaasas 50000 sõdalast, arvasid hispaanlased, et indiaanlased ei oska lihtsalt arvutada. Raske on öelda, mida oleksid ette võtnud konkistadoorid, kui nad oleksid teadnud, et indiaanlased arvutavad suurepäraselt, et 50000 sõjameest ei ole mitte valitseja sõjaväes kokku, vaid ainult isiklikus kaardiväes, et käimasolevaks sõjaks kogusid inkad mitmesaja tuhande mehelise armee. Ent hispaanlased ei teadnud seda ja mitteteadmisest sai neil õnnelik õnnestumine.” Nii, et tähtis pole suurus vaid eesmärgipärasus ja keskendumine ehk nagu kirjutas üks legendaarne tankikindral: ”Asi tuleb suurelt ette võtta!” Kuid kuidas on lood meie ettevõtmistega? Millised on meie prioriteedid? Muinasjutud ja prioriteedid meie elus on selle argise elu kaks lahutamatut poolt. Ühest küljest lubavad muinasjutud meil unistada, luua mõttelisi tulevikukonstruktsioone ja teisalt prioriteedid püsida jalgupidi reaalmaailmas ja saavutada seal edu. Mis aga juhtub, kui muinasjutud ja prioriteedid segi lähevad? Kui 1001 öö muinasjuttudes oli prioriteediks rääkida võimalikult palju muinasjutte, et iga muinasjutuga/ööga „osta endale elu”, siis oligi tegemist ühe ja ainuomase prioriteediga, mida täideti päev-päevalt ja just päeval, üha uute muinasjuttude väljamõtlemisega, et ööd üle elada. Seega oli muinasjutt vahend prioriteedi saavutamiseks. Kui meil oleks 1001 prioriteeti ühe muinasjutu ellu rakendamiseks, milline võiks siis olla tulemus? Arvasite ära, tulemus oleks tulemusetus. Kõrvalpõige: Lühikese teki sündroom … ja selle alaliik Lapitekk ning Lapitud tekk. Kuidagi väga veider tunduks, kui meil jalad külmetavad, siis ei tõmba me tekki mitte varvastele vaid … lõikame teki ülemise otsa ära ja kribinal krabinal nõelume selle tüki teki alaossa. Mõnus! Tehtud? Nojah natukese aja pärast me muidugi lõikame jällegi muheda siilu teki alaosast ja õmbleme ülaossa Ja jällegi Mõnus! Tehtud? See jätab meeletu ja asjaliku tegutsemise mulje, kuid … mõttetu. Kui ikka tekk on lühike tuleb ennast lihtsalt krõnksu tõmmata ja sooja koguda … kuni teenime raha suurema teki jaoks. Lapitekiga närutamine loob vaid illusiooni probleemi lahendamisest, kuluka ja kasutu illusiooni. Mina võin siinkohal ju igasuguseid jutukesi ja muinasjutukesi pajatada, kuid pöördugem veelkord autoriteetide poole: „Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov (OÜ Infotrükk Tallinn 2009. Lk 16) „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” Ja veel üks ülitähtis tähelepanek (Lk 17): „ Igal riigil on oma kavandid. S. Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.” Just-just toimub maailmakavandite konkureerimine, sellest peamegi lähtuma, mitte igakord kaasa lohisema viisaka „Meil ei ole vastuväiteid” formuleeringuga. No nii, nüüd on autoriteedid oma tuumaka sõna öelnud, seega püüan siinkohal teha omapoolse kokkuvõtte möödunust ja formuleerida oma uusaastasoovi. Tuleb tunnistada, et olen väsinud lõpetamata tegevustest, seega minu soov on: kui me midagi teeme, siis tehkem seda tegevust mitte nagu õpetaja Laur õpetas, et kui kogu rehkendust teha ei jõua, siis tee poolgi. See jutt käis hoopis teistsuguse olukorra kohta ja on siinkohal kohatu. Seega lõpetatus. Olen läbi aastate osalenud paljudel visiooninõupidamistel ja strateegiaaruteludel. Kõigil neil on üks ühine omadus, jutuvestjaid on palju, kuid jutukeste süsteemi seadjaid ja nende põhjal tegevuste formuleerijaid on vähe. Ei viitsita vaeva näha ja tegevusi süsteemi koondada, igaks tahab vaid rääkida. . Pidulike kõnede aegu on kõik veel õhevil ja naerusuised, kuid siis kõik … sumbub. Jääb lõpetamata. Ja niimoodi saamegi ladestuse geniaalsetest ideedest, mis on süsteemita kasutu. Ja niimoodi kuni järgmise kampaaniapuhanguni ja sellele järgneval puhangul ja sellele … Toimiv lahendus tuleb leida siis, kui sellest veel kasu on. Lõputu arutelu ei vii meid mitte kuhugi, küll aga kulutab taastamatut ressurssi … aega. Seega pole oluline kas seda arutatakse jääkeldris, kartulikoopas, kuivkäimlas või heinaküünis, tähtis on et tegevus oleks lõpetatud. Olen osalenud seltskondades, kus on läbi käinud tohutu hulk ideid, kuidas maailma paremaks muuta. Sellest ka mõningaid üldistused visiooniaruteludel tehtud ettepanekute analüüsimise ja realiseerimise kohta: 1.Visiooniarutelud on olnud tõhusaks instrumendiks, et leida uusi ideid ja näha asju uue nurga alt … kui osata kuulata 2. Visioonimeeskondade kogemus on näidanud, et osalejad on väga entusiastlikult kaasa tulnud nende üritustega, kuid nad ootavad ka konkreetsete tulemusti (vähemalt intensiivset huvi). Kui me järgimööda kutsume inimesi kokku, tekitades neile kõrgendatud ootusi ja neid ootusi ei täida (kasvõi osaliselt), kaotame tohutu energeetilise potentsiaali. Ilma toetamata, isevooluteed head ideed harilikult ei edene vaid kärbuvad. Seega saavutamaks järgmistel visioneerimistel maksimaalseid tulemusi ja tõhusalt ära kasutada, analüüsida ning grupeerida genereeritud ideed ja ettepanekud tuleb luua seda edasiviiv organisatsiooniline platvorm: Esimene postulaat: „Raha ei ole, raha ei tule”. Kui me loome visioonide kavandamiseks mingi nn uue, parema, kuid jäiga organisatsiooni, siis me vaid rohkendame bürokraatiat. St jätkuvalt, et kogu masinavärki saavad vedada üksikud palgalised eestvedajad, administraatorid ja analüütikud. Teine postulaat: „Kui raha ei ole, kasuta uinuvat ressursi”. Võrgustiku loomine asjatundjatest (silmas on peetud tõesti omaala asjatundjaid, autoriteete, mitte asjaarmastajaid ega ilukõnelejaid) st. inimesi, kes on võimelised vabatahtlikkuse alusel osalema ettepanekute analüüsimisel, läbiarvutamisel, pretsedentide leidmisel. Ma ei taha siinkohal üldse mitte jutlustada mingi elitaarse klubi loomisest vaid viitan tõsiasjale, et meie rahvaarv ei ole just suur, mis tingib selle, et on erialasid, mida meil valdab vaid paar inimest. Nii, et entusiasm on hea, kuid asjatundjateta ka läbi ei saa. Et üldse alustada sellise tasemega asjatundjate võrgustiku loomisega peab sellele juba alguses andma piisavalt kõrge staatuse, seda võib teha ainult väga mõjukas isik. Võrgustik looks meile edaspidiseks arvestatava potentsiaali projektide, programmide läbitöötamiseks ja põhjendamiseks, tekitades võrgustikust asjatundliku ja usaldusväärse partneri. Väidan, et on olemas arvestataval määral inimesi, kellel on teadmisi, oskusi ja tahtmist teha midagi ühiskonna/kogukonna heaks, kuid nad on väga enesekriitilised või hõivatud. Samas ka mõnetunnine osalemine arutelus võib anda häid tulemusi. Ja muidugi ärgem unustagem, et kohalikke võrgustike võimeid ja võimu (olen osalenud valla üritustel, mis oma ratsionaalsuse, ettepanekute ja mõtteviisi poolest oleks „linnauntsakatele” kümme silma etteandnud). Kolmas postulaat: „Vii töö lõpuni”. Selleks, et ei raugeks hoog ega tekkiks pettumust, peab iga ettepanek saama vastuse, mida tema ettepanekuga on tehtud (liidetud mingi projektiga, esitatakse asjaomasele asutusele) või kus ta saab selles osaleda (töötuba, asjatundjate arutelu). See tekitab inimesel tunde, et tema ettepanek pole asjatu ja on valmis ka edaspidi panustama või vähemalt toetama. Halvim variant oleks ettepanekute eiramine, see on nagu rahvuseepostes karjapoiss hüüab suikunud kangelast „naljaviluks” appi. Teate ju mis nendes muinasjuttudes juhtus? Muidugi, isegi vägilane ei viitsinud enam peale valehäiret appi rutata. Sama ka iga inimese ettepanekuga, ei tohi tekitada pettumust, toota kunstlikult laiskusest/lohakusest/hoolimatusest/asjatundmatusest loobumist. Tagasisidega toodame vaid eimillestki tegutsemisrõõmu. Kokkuvõtteks: kaasamine, tunnustamine, loovuse treenimine, tagasiside = uus kvaliteet Ja nüüd te ütlete kindlast, et seda ei saa ju teha! Miks mitte? Kas selle pärast et niimoodi pole mitte kunagi tehtud? Kuid varem polnud inimene ka Kuul käinud? Või me pole harjunud? No kuulge kemmergus harjus meie rahvas käima alles möödunud sajandi algupoolel. Enne seda käidi ikka tanumaal. Oldi harjutud. Visioonid muutuvad tegelikkuseks vaid siis, kui nullpunkti ja visiooni vahele tekkib kindel regulatsioonimehhanism -Visioon ja selle saavutamise teed peavad olema teistsugused, kui teistel konkurentidel, kopeerimine võimaldab saavutada sama tulemuse nagu originaal, ainult et kümme aastat hiljem. -Kui täna hakkad õiget teed mööda liikuma jõuad kohale kontrollajaks, kui hakkad liikuma homme võid kohale jõuda millal iganes pärast kontrollaega. -Väike kogukond ei saa järgi aimata suuri struktuure, tel pole selleks piisavalt ressursse. -Kellega tahetakse suhelda? Kasulik? Prestiizne? Huvitav? – Kasulik ja huvitav võib olla suhelda katsetajatega. Vahel järgneb sellele prestiiž. Prestiiz võimaldab olla poliitika kujundaja mitte poliitika järgija. Ja just sellekoha peal on meie võimalus muuta maailma. Lõpetuseks näpunäiteid autoriteetidelt: „Ja sada surma” V. Beekman (Eesti Raamat Tallinn1978. Lk 67) „Vaata sõdur, sa oled kange ülem küll ja masin on sul suur, aga noor oled alles. Kes läheb sinna, kuhu kõik lähevad? Lammas läheb. Kunagi enne teisi kohale ei jõua, kõik käivad nii tasa, nagu viletsam käib. Mine alati sinna kuhu teised ei lähe, kergem minna ja rutem saad” Ja veel R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” (Tänapäev 2012.Lk.243) „Lootsin probleemide lahendamisel meie salarelvale: meie tehasetöölistele, farmeritele, ettevõtjatele ja teistele, kes minu arvates suutsid tõestada, et ameeriklastele on omane väga eriline suhtumine, visa püüd lahendada probleeme ja parandada enda, oma laste ja riigi elujärge – ja kui see jõud vabastada teda aheldavaist riigi kehtestatud piirangute kammitsaist, siis teeb see ka lõpu majanduslangusele.” Ning päris lõpuks: Humanistlik vaimutegelane Sir Thomas More 16. Saj. Inglismaalt olevat öelnud midagi sellist: Olge üksteise vastu head ja kui te ei jõu olla üksteise vastu head siis olge vähem halvad. Juba selline suhtumine aitaks meid tubli sammukese edasi Eduka Eesti poole liikumisel Just niimoodi, kogu rahva, ja igaühe eraldi, geniaalsust ja hullust ära kasutades tegutsedes terviklikkuse ja tegevuste lõpetatuse vaimus, on võimalik luua Edukat Eestit. Lõpetamata tegevus, ka kõige geniaalsemas, on toodetud vaid … eimidagit. Tühja kulutatud aeg ja inimressurss.

Tuesday, December 11, 2012

Muinasjutt: Vol 4: „Neerupirukas”


 

Reguleerimine on üks „triki värk”. Sellega on sama lugu nagu ravim asjatundmatu inimese käes - iga ravim, vales koguses või valel ajal, võib muutuda mürgiks. Lõppeda fataalselt. Üks „kurblich” näide meie regulatsioonikonveierist. Konsulteerisin hiljuti üht ettevõtjat, hoopis teistes küsimustes ja isegi mitte Eesti turgu puudutavas asjas, kui juhusliku, kõrvalküsimusena, kerkis üles Ravimiseaduses sätestatud apteekide asutamispiirang. Kas seda oleks vaja muuta või mitte? Peaaegu hamletlik küsimus: „Olla või mitte olla”.  Igati moodne küsimus, milles igal ühel on oma arvamus. Siiski pole tegemist niivõrd arvamustega vaid usuga, sest arvamuse kujundamiseks pole „igaühel” piisavalt huvi, aega või teavet.  Seega usuküsimus. Püüame siis sellesse usuküsimusse tuua ka veidike ratsionaalset iva. Pealegi demokraatia ja arvamuste paljusus pidid olema head asjad. Õnneks ongi meil demokraatia, see tähendab, et võimalikud on vähemalt kaks arvamust: otsustaja arvamus ja vale arvamus. Nii, et demokraatia „ruulib”, isegi siis, kui mul on kolmas arvamus. Mina ise olen läbi ja lõhki konkurentsiinimene. Seega minu esimene postulaat on see, et apteekide asutamispiirangu sissetoomine täistuuridel pöörlevale turule, eelmise aastakümne keskel, oli algusest peale lauslollus. Kuid asi läheb põnevaks alles siis, kui süüvida selle regulatsiooni arengu edasisse käiku. Kuna asjade käik tundus huvitav, uurisin seda natukene edasi. Ikka niimoodi, et kogenud bürokraadina panin paberi paberi kõrvale ja arvamuse arvamuse otsa. Siis kooruski välja, et suur osa pabereid olid tühipaberid ja arvamused olid kuulujutud või uskumustel põhinevad jutustused. Peale selle oli veel palju emotsioone ja tohutul hulgal Põhiseaduslikku õigust. Ühesõnaga,  kõige tavalisem majandusregulatsiooni küsimus oli läinud järsku majandusvaldkonnast  juristide kätte. Üks osapool virutas Põhiseadusliku Vaimu malakaga ja teine virutas vastu veel suurema Põhiseadusliku Vaimu malakaga ning kogu selle materdamise juures läks nagu meelest ära, mis oli enne, mida taheti saavutada ja millised võiksid olla järjekordse „õige otsuse” tagajärjed. Seega minu teine postulaat on, et lauslollust püütakse ravida „mittelaustarkusega”. Kui matemaatikas annavad miinus ja miinus kokku plussi, siis kahtlen sügavalt, et seadusloomes lauslollus ja laualollus annavad kokku laustarkuse.

Vaatame natukene selle loo tausta ja katsume natukenegi seda lugu lahti sopsutad, et nii tihke ja nätske ei oleks ning et me ise ka midagigi sellest aru saaksime. Seega „luhvtitame” seda natukene.

Alustame sellest, mida me teame ja milleks me võimelised oleme ehk Riigikontrolli raportist.

 Nagu Riigikontroll ühes oma auditis sedastas „…, et õigusaktide väljatöötajatel napib oskusi kõiki mõjusid hinnata ja sageli on selleks liiga vähe aega ning uuringute tellimiseks väljastpoolt ministeeriumi raha ei jätku.”  Tegelikult toob selline väide hirmuhigi laubale. Täielik õudus, sellest raportist õhkub vastu täie selgusega, et seadusi teevad inimesed kellel, väga peenelt väljendudes, „napib oskusi”. Eriti õudne on see, et Riigikontrolli selline raport, mis teatab must valgel, et dr. Riik rikub nii seaduseid, kui ka häid tavasid ja seda massiliselt, järjekindlalt ning hoolimatult, ei leidnud mitte mingit vastukaja?. Ei seadusandjate eneste poolt, ei avalikkuse poolt, ei massimeedikute poolt. Tihke vaikus. Arusaamatu?!  See oleks küll see olukord, mil kõik viled ja tuled oleksid pidanud üürgama „und” plinkima hakkama. Igati normaalne oleks olnud, et oleks loodud parlamendi eri-, uurimus- ja järelvalvekomisjonid „seaduskonveieri” töö uurimiseks ja selle raporti lõpus oleksid olnud konkreetsed ettepanekud/suunised olukorra vastavusse viimiseks kehtivate õigusnormide ja heade tavadega. Aga ei tühjagi. Isegi mitte mingit öö(kimis)istungit! Seega meisterdatakse seaduseid edasi, rikkudes õigusloome kõige põhilisemaid alustugesid, kasutades nn. olemasolevat ja käepärast materjali ning jätkates sisseharjunud malli järgi.

Et oleks selgem toome näite. Oletame, et teil on neerukivid ja te vajate nendest  vabanemiseks meditsiinilist sekkumist. Seega  vajatakse asjatundjat, kuid meie nirudes tingimustes  on asjatundja kohale „värvatud”, nagu avaliku teenistuse seadus väljendab, koolisöökla kokk, kuigi oleks vaja doktorit. Siin jamad algavadki. Siseorganitel on kõigil oma selge ja unikaalne funktsioon, kuid koolikoka , muide väga hea koka, lausa meisterkoka, teadmised selles valdkonnas piirduvad vaid neerupiruka valmistamisega. Sorry! Seega võib kokk anda teile seaduse mõistes küll hea pirukaretsepti (regulatsiooni ekvivalent), kuid ta ei suuda parandada teie siseorganite tööd. Tema jaoks ei ole need spetsiifiliste funktsioonidega unikaalsed, isetegutsevad ja isetaastuvad üksused mitte midagi muud, kui vaid retsepti komponendid. Kui nüüd käsitleda ettevõtjaid, kui selliseid isereguleeruvaid organeid,  siis saate ju küll aru et nendest aurava pajaprae või mahlase piruka valmistamine, pole just see, mida me regulatsiooni eesmärgina silmas pidasime. Kui seaduseelnõu ettevalmistaja ei ole valdkonnaspetsiifikaga kursis või kui ta ei suuda  probleemi analüüsida kogu majandusmaastiku seisukohalt, kaasates valdkonna asjatundjaid, siis niimoodi just juhtubki.

Mis ikkagi juhtub, kui me neerukivide eemaldamise asemel teema pirukat, sest kokk on lugenud kuskilt raamatust, et see on materjali kõige efektiivsem kasutusviis? Kui me teeme sellisest teadmisepagasist lähtudes seaduse, siis millise tulemuse me saame? Kas näiteks Ravimiseaduse ühe osa ebakohasel muutmisel, üldist konteksti ja vastastikke mõjusid hindamata,  küpsetame 10 apteegist mahlase neerupiruka? Aga võib-olla 20 apteegist? Või 50-st? Olen kuulnud ka pakutavat, et lõppkokkuvõttes on ootamas lausa sada või enam apteegipirukat? Kas te kujutate ette seda ühel ajal valmivate neerupirukate lasu? Milline raiskamine? Kas me üldse tellisime pirukat? Ups! Meelde tuli, me pidime ju neerukivisid eemaldama …

 

Tuleme nüüd peale eellugu, selle pärisloo ehk apteekide asutamispiirangute juurde.

Kunagi aastate eest tehti Ravimiseadusesse parandus, millel oli esialgu vaadates igati õilis eesmärk – sundida ravimimüüjaid avama apteeke ka „maakohtades”, tagasihoidlikumad arvasid, et see küll ei suurenda selliste apteekide arvu, siis vähemalt peatab nende väljasuremise. Selline vaga ja üldinimlik eesmärk. Nagu öeldakse – mõeldud, tehtud (või oli see vastupidi?). Kehtestati piirang, mille tulemusena määratleti, mitme inimese kohta igas piirkonnas võib olla apteek. Tuleb tunnistada, et seadusmuudatuse arhitektid ei läinud liikvele just tühjalt kohalt. Näiteks linnasüdamed nägid tõesti väga omapärane välja, kus domineerivaks kaubanduseks olid kasiinod, apteegid, prilli- ja viinapoed. Muidugi polnud selle põhjuseks, et kesklinnas niipalju apteeke oli, asjaolu, et meie inimesed oleksid olnud keskmiselt haigemad kui muud eurooplased, vaid asjaolu, et meie ravimihinnad olid väga peibutavad Põhjamaade turistidele ehk puht majanduslikud. Samas oli regulatsiooni sätestamine, mille aluseks oli inimeste arv mingis asustatud punktis ja eesmärgiks konkurentsi tekitamine, vastuolus majandusreeglitega. Tulemus oli kurb: ükski ravimimüüja oma poodi Kükitamisemetsas lahti ei löönud, vaid nad ostsid üles väiksemaid apteeke ja kette nende heade asukohtade pärast kesklinnas ja kaubanduskeskustes. Väiksemad lõid punti  ja püüdsid suuremate kattevarju all ellu jääda. Ikkagi mahukaubandus. Seega, selle asemel, et oleksime saanud parema konkurentsiolukorra, saime … sellise, mida eelnõu algatajad ei oodanud, kuid mis oli majandusinimestele algusest peale selge. Piirang tekitas uue olukorra, mille tulemusena ettevõtjad rivistusid ümber, ühinesid, liitusid ja surid välja. Mitte küll kõike korraga, kuid tugevad muutusid tugevamaks ja iseseisvaid jäi ikka vähemaks või vähemiseseisvaks. Selline oli aja nõue ja regulatsiooni (otse vastupidine) tulemus. Kui nüüd tulla tagasi selle asjaolu juurde, et seaduseelnõus peavad olema märgitud muudatustest tulenevad mõjud, siis sellist mõju ei osanud seaduseelnõu esitajad ega vastuvõtjad ilmselt eeldada. Või oskasid? Kui ei osanud, siis miks? Millal peaks ANALÜÜSIMA seadusega seotud kulude ja tagajärgede paikapidavust? Seadus või selle projekt ei ole avalikus teenistuses mitte midagi muud, kui „bisness projekt” ärimaailmas. Kui eesmärk erineb tegelikust saavutusest, siis ärimaailmas analüüsitaks kindlasti projekti luhtumise põhjuseid ja tehtaks vastavaid korrektuure.

 

Probleem sellest tekkiski, et tõsiselt seostest lähtuvat analüüsi teha ei osatud/viitsitud, taheti teha „head” ja oli uskumus, et niimoodi teha on ilus ja hea. Nii, et jälle usuküsimus? Seega tegelikult  piiratigi apteekide asutamist ilma mingisuguse analüüsita. Lihtsalt arvati. Ja mitte lihtsalt ei arvatud vaid arvati primitiivselt. See „arvamine” tõi kaasa kogu turu ümberkorraldumise, haavade lakkumise, uute plaanide  tegemist, uute ärimudelite väljatöötamise ja uutest oludest lähtudes uute investeerimisplaanide koostamise. Nüüd järsku avastame … Upsti! valesti läks … jälle … ja teeme regulatsiooni jälle ümber. Kuid vaadake, seda ei saa enam vanasse konkurentsi olukorda pöörata, sest dr. Riik on andnud sellised lahingureeglid, mis on muutnud turgu. Need lahingureeglid on muutnud põhimõtteliselt turgu/turuosalisi ja olukorra ennistamine on võimatu. Et asi oleks selgem, siis olukord on selline, et seitse aastat tagasi „arvas” dr. Riik, et te võite oma parema käega midagi inetut korda saata ja see tuleb eemaldada ja nüüd teatab dr. Riik, et käe eemaldamine tuleb lugeda tühistatuks, … nüüd võivad kõik mõlema käega toimetada. Mnjah! Kuidas sa selle mitteeemaldatud käega ikkagi peale selle paberil ennistamist edasi toimetada, kui seda enam pole? Kahekümne esimese sajandi mõistatus? Tegemist oli turu sandistamisega, kuidas lugeda sandistamist paberil mittesandistamiseks? Mida ma pean silmas käe eemaldamise ja selle mitteeemaldatuks lugemise all? Aga vaat seda, et ettevõtjad on teinud oma investeeringud teatud regulatsioone ja õiguskindlust arvestades, üles ehitanud teatud tegevusvõrgustikud lähtudes sellestsamasest lahingureeglist ja kuluefektiivsusest. Reeglite muutus tähendab vaid üht ja see on, et osa investeeringuid ehk rahvuslikku kapitali põleb jälle ereda leegiga ja võrgud tuleb üles ehitada täiesti uuel moel, uuest situatsioonist lähtudes, uusi investeeringuid tehes (need kes veel jõuavad teha). Seega kahjum investeeringute põlemisest ja uue võrgu ehitamine tuleb kanda tulemi kulu/miinus poolele. Mõned kannavad, mõned ei suuda ja kukuvad kokku. See kokku kukkumine muide pole niisama kokku kukkumine vaid järjekordne rahvusliku kapitali kadu, töökohtade kadu, kogu turu vaesustumine ehk äraseletatult tähendab see suure tõenäosusega uut kontsentratsiooni, aga mitte konkurentsi lisandumist.

Põhjendustest ja võrdlustest. Vahel (kui kasulik on) võrdleme ennast teiste riikidega, see on muidugi jälle „triki värk”, sest alati võib leida näiteid ühelt poolt või teiselt poolt (Nagu H. Truman olevat öelnud, et leidke mulle ometi üks ühekülgne majandusteadlane, muidu on neil kõigil varuks, et „ühest küljest ja teisest küljest”). See on vana nüke, et maailmapraktika näiteid võib leida ja tõlgendada väga erineval moel. Näiteks sõitsin eelmisel nädalal linnast välja: linnas oli külma -1`C ja maanteel oli külma juba -2`C. Kuidas seda olukorda kirjeldada: et linnas on temperatuur ühe kraadi võrra soojem või et maanteel on temperatuur poole külmem kui linnas? Ravimituruga on sama moodi, igaühel on oma näited ja pann head näited, kuid kas neid on ka analüüsitud meie majandusmaastikust lähtudes? Pean tunnistama, et ravimiturg pole mulle kunagi meeldinud, liiga reguleeritud ja … noh selline maagiline. Aga kunagi ei tee paha, kui keegi heidab kõrvalt ja laiemalt pilgu  olukorrale. No  vaatasin siis mulle kättesaadavaid  erinevate osapoolte avaldatud arvamusi ja tundsin et midagi on viltu ja siis tabasin ennast meenutamas üht vana anekdooti, mille mõte on umbes selline, et kaks vaegkuuljat peatuvad tee ääres ja üks küsib et „Kas  Sul on mootoril midagi viga?” ja teine vastab, et „Ei mul on midagi mootoril viga.”. Mille kohta esimene ütleb, et „OK! Ma arvasin, et Sul on mootoril midagi viga.” Ja nagu näidendites kirjutatakse – vasakule ära. Miks mul selline vaegkuuljate kokkutuleku tunne tekkis, aga seetõttu, et me oleme kogu ühiskonnaga jõudnud sinna maale, et me ei kuula enam teiste arvamusi ära, me ei püüagi tõsiseid argumente ümber lükata, meid ei huvitagi, mis juhtub. Tähtis on, et „meil ja vaid meil on õigus”. Ja kui meil enam muid argumente ei ole, siis virutame Põhiseadusega, kui sellest ei piisa siis Põhiseaduse ja tema sõbra Vaimuga ehk ajame täiesti tavalise majandus(poliitilise) vaidluse juriidiliseks.  On suur vahe, kas arutada asjade sisulise külje ehk ökonoomika või välise vormi ehk juriidika üle. Ideaalis oleks muidugi tore, kui need kaks arutelu kokku langeksid. Kuid mitte kuidagi ei saa ma aru, kuidas Põhiseaduse najal selgeks teha, kas avatud turg toob kaasa proviisorite tõmbamise maalt linna läbi kõrgema palganumbri? Kas Põhiseaduse ülesandeks pole mitte õiguskindlusetuse kasvu tekitamine? Kas minu Põhiseaduslikuks õiguseks on vaid hägune võimalus millalgi saada „kolkakülaelanikuna” teenindatud ulmelise „apteegibussi” poolt või veel jaburam idee - ravimiautomaadi kaudu (tahaks näha seda Kükametsa teeristist kolmanda elektriposti küljes olevat ravimiautomaati, selle töökindlust ja eriti ökonoomikat). Aga mängu ilu ongi selles, et Põhiseaduslikus vaidluses polegi vaja tähelepanu pöörata sellistele segavatele pisiasjadele, kas peale  seda, kui kõik elu pisiasjad on  Põhiseadusega „kooskõlla” viidud, ka keegi ellu jääb? Kas selline ongi rahvatervise arendamise Põhiseaduslik projekt? Sellistele pisiasjadele vaidlejad muidugi ei vasta, sest ei vaielda mitte asjade sisu vaid vormi üle. Ja sisu üle vaielda on pann raske, sest selleks peavad olema teadmised ja oskused. Seega … Kui ikkagi midagi on Põhiseaduse Vaimuga vastuolus, siis seal pole kohta arvutustele, seal tuleb lihtsalt vastavusse viia. Kõik.

Mainisin ennist, et erinevaid seisukohti võib leida üle maailma erinevaid nagu öeldakse seinast seina. Käid nagu „Näidete Kaubamajas” ja valid endale sobivad näited välja sarnaselt ülipoest vorsti või leiva  valimisega. Nii, et igaüks võib leida endale maitsekohase leiva/vorsti/näite. See selleks, kuid vaatame millised näited mind ärevaks teevad. Näiteks Ungari apteekide avamisõiguse liberaliseerimine kukkus läbi, hinnad tõusid ja kvaliteet langes. Me võime küll suureliselt öelda, et no jaa need madjarid ei oska üldse majandada, on kogu oma majandusega rappa läinud ja ega ravimikaubandus midagi muud ei ole. Muide suurelisuseks pole mitte mingit põhjust, sest, kui meie siin ranget plaanimajandust viljelesime, siis nemad harjutasid jätkuvalt turuelemente. Samas,  ega Rootsi riikliku apteegivõrgu erastamine ka väga positiivselt lõppenud, ikka hinnatõusuga. Ja ka britid pidid mullu jäigemale süsteemile tagasi minema, et tagada eesmärkide täitmine. Muide täieliku „ökonoomilis-bürokraatliku mõnuelamuse” sain brittide apteekidega seonduva süsteemi muutmise põhjendusest võrdlevast analüüsist. Seal oli võrreldud kolme võimalikku regulatsiooni varianti: nende maksumust nii riigile, kui tarbijatele, arutati teenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse, turult väljumise ja paljugi muu üle. Vaat sellisest seaduse mõjude analüüsist olen ihalenud alati. Ja ega selles midagi kummalist ole, isegi nõuka ajal tehti importostude osas konkureerivate ostude arvestused, tänapäeva ärimaailmast rääkimata. See on ju valikute küsimus, kellel on parim/kvaliteetseim/jätkusuutlikum kaup/lahendus/regulatsioon? Eeltoodud ebaedu lood on kõik on üksikud juhtumid, mis tulenevad erinevatest, laiemast majandusregulatsiooni kontekstidest. Kuid sellised läbikukkumise teevad ettevaatlikuks. Nüüd tagasi meie apteekide asutamise piirangu tühistamise ettepaneku juurde. Minu jaoks on ohu märgiks see, et tegemist on „vundamentalistliku” usuküsimusega: ühtede ja samade argumentidega soovitatakse nii piirata, kui … mittepiirata apteekide asutamist. Küsimus on vaid rõhuasetuses. Ehk kui te mäletate, siis piirangu kehtestamise üks mõte oli see, et nn maaapteegid välja ei sureks (nii kiiresti) ja julgem  retoorika käis selliselt, et siis lähevad ravimikaupmehed ja täidavad maa … apteekidega. Aga ei ühti, majanduslikult polnud see mõeldav ja pole mõeldav ka edaspidi. Küll, aga näitab statistika, et kohalikke apteeke on kinni pandud vähem, kui linnaapteeke. Asi seegi, kuid see pole tekkinud mingist „poliitilise geniaalsuse” tulemusena, vaid ettevõtjate tubli töö, kulude meeletu kahimise ja võrgustike väljaehitamise tulemusena. Vaadates aga maaapteekide tulemeid, on lausa hämmastav ja samas austust vääriv, apteegipidajate ennastsalgav tegevus. Nad ripuvad majanduslikus mõttes „viimase vindi” küljes, kuid alla pole (senini) andnud. Kohusetunne? Autunne? Ametiau? Ilmselt need kõik kokku ja palju muidki häid omadusi. Muide ilma missioonitundeta inimesed oleksid juba oma poele tabaluku ette riputanud ja … linna läinud. Niisiis, suur tänu teile. Ja nüüd me (jälle ilma läbi arvutamata, lihtsalt kõhutundest ja juriidilise megamalakaga ehk Põhiseadusega virutades),  kasutame me samu argumente et „ piirangud ei suutnud maale rohkem apteeke luua”, pöörame protsessi tagasi. Ja otse loomulikult me teeme neile jälle „head”. Oh neid „rumalaid inimesi/apteekreid” küll, nad ei saa aru, et neile tahetakse teha head ja kirjutavad protestikirju. Täitsa mõistmatud kohe! Ei lase head teha … vägisi. Senini on täiesti kontrollimata väide, et asutamispiirangute kaotamisel tõmbavad linnatuled ja keskuste parem palk proviisorid vastupandamatu jõuga linnadesse? Mõningate prognooside kohaselt on üle kolmandiku maaapteekide personalist seda kaalunud. Kas on niiviisi? Või on see asjatu kartus? Aga kui on ikkagi alust selliseks kartuseks? Mis siis juhtub? Kuulge pole ju tõsiseltvõetavad ettepanekud rändapteekidest (ega see mingi rändtsirkus ei ole) või ravimiautomaatidest. Mis saab siis regionaalpoliitikaga? Kas viimane kustutab lihtsalt tule või viskab rohupudeliga lambi puruks? Kõik teised on juba lahkunud ju, politseinikest külapoodide ja pangaautomaatideni. Ja sellist segadust tekitavat lobajuttu, et me anname „maaapteekidele” elus püsimiseks dotatsiooni, ei maksa, puusalt tulistades, ajada. Kõigepealt algab defineerimine, mis „loom” see „maaapteek” ülepea on?  Kas Tallinna külje all näiteks Laagris olev apteek on „maaapteek”? Aga Ülenurmel?  Või ainult Alutaguses? Kuskohas algab maa ja kuskohal apteek? Kas see võib olla „ketiapteek”? Aga lepinguliselt seotud apteek? Kas ei tekki Põhiseaduslikku vastuolu, kui maaapteekidele antakse dotatsiooni ja linnaapteekidele ei anta? Aga võib-olla peaks ka iseseisvatele linnaapteekidele andma? Neil ju ka raske? Siis võime kohe „tekitada” järgmise Põhiseadusliku probleemikese, et miks maaapteegid saavad dotatsiooni aga maakuplused/kingaparandused/töökojad ei saa dotatsiooni? Selge tegevusalapõhine diskrimineerimine? Või kui palju ja millistest kriteeriumidest lähtudes dotatsiooni maksta? Kas asukohapõhiselt või efektiivsuspõhiselt? Kui keegi on loru, kas siis tuleb ka maksta? Või kuskohalt seda raha võtta, kui tänased juurdehindlused on sellised, et apteekide keskmine kasumimarginaal on vaevu 1,2 %? Kas Rahandusministeerium on valmis avama uut dotatsioonilüpsi sektorit? Nagu hoomate, probleem oli, on ja jääb keeruliseks ning küsimusi on senimaani rohkem kui vastuseid. Meie peame läbi analüüsima kõik variandid enne kui otsustame. Meil ei ole lihtsalt õigust eksida ja veelkord eksida, see ei ole matemaatika, kus miinus ja miinus annavad plussi, selle tehte tulemus on suur miinus. Mitte visklema, mitte kriisikustutusega tegelema! Eksperimenteerida võime analüüse tehes ja vaieldes. Päriselus juhtuvad asjad päriselt.

Põhiküsimus ei ole üldse selles, kas mingi seaduse kõverat paragrahvi tõlgendatakse Põhiseaduse Vaimu vastaseks või mitte, vaid põhitähtis on teada, et ravimituru küsimustele on alati lähenetud mingi üksiku killu/fragmendi kaudu, kiirustades, julgusetult, nagu tegu oleks hädatapmisega, mitte pikaajalist isetoimivat süsteemi luues. Nii, et … kas vaidleme paragrahvi kõveruse üle kuni väljasuremiseni või … räägime asjast? Muidugi oleks rääkimisest parem mingi pikemaajaline strateegia (pärisstrateegia, koos ressursside ja ajakavadega, mitte tühipaber). Praegusel juhul on küll selge, et kuigi kõik, kes on teinud ettepaneku asutamispiirangute likvideerimise asjus, on tegelikult tulnud välja kahe tähtsa väitega, esiteks, et tuleks leida mingi tõhusam mehhanism ja … asutamispiirang kaotada. Kuid kogu selle ponnistuse juures on kõlama jäänud vaid kaotamine, uuest mehhanismist ei midagi. Ei tea kas läks tekstis kaduma, „vää”?  Vaadake, loomulikult toimib siis kergema vastupanu teele libisemine, on ju tunduvalt lihtsam midagi tühistad või keelata, kui toimivat süsteemi välja töötada. Seega alustame protsessi jäälegi valest otsast ja jällegi … tüki kaupa.  

Juhul, kui me alustaksime õigest otsast ehk sektori analüüsimist, siis tehkem seda ikkagi tõsiasjadest, mitte soovunelmatest lähtudes. Esmalt ärgem unustagem, et konkurents või mitte, kuid ostjate maht ja ka nende tarvidused on piiratud. Kas meil on üldse ettekujutust millist mudelit me tahame üles ehitada, kui see on võrgupõhine kuluefektiivne kontrollitud konkurents, siis on see üks mudel, kui me tahame kõva konkurentsi, siis on see teine asi? Kui me tahame peavalupulbrit ja kõhurohtu müüa ülipoodide sokileti kõrval, siis on see täiesti erinev pilt. E-apteekide lisandumine apteekide maailma, muudab seda veelgi. Ja muidugi küsimus sellest, kui palju me oleme valmis põletama selle reformi käigus rahvuslikku kapitali. See tähendab, et meie (või õigemini, teie, otsustajad) põletate võõrast kapitali, loote uhkete ettevõtjate asemele julgusetute ja heitunute massi. Kas te olete valmis selleks vastutust võtma? Või ainult tasu/hüvitist? Iga erineva lahendusvariandi puhul on omad head ja vead, kuid meil/teil tuleb leida neist optimaalseim. Meile kasulik. Erinev on ka koormus, mis langeb riigieelarvele so. meile ja millise halduskoormuse üks või teine variant kaasa toob so. jällegi meile. Veelkord üle korrates, olenemata sellest, kas meie apteekide asutamine on piiratud või mitte, kas neis müüakse konkurentsi korras või reguleeritud konkurentsi korras, kas peavalutabletti saab selvepudu poest või mitte, kas meil on interneti apteegid või mitte, on tarvidus ravimite järgi konstantne (oletatavasti, sest elanikkond väheneb, kuid samal ajal vananeb, koos kõigest sellest tulenevaga). Üldkokkuvõttes muutub praeguse „aja tagasi keeramise” projekti korral vaid see, keda dr. Riik vääriliseks peab turul toimima ehk … tegelikult me räägime suure tõenäosusega sellest, et turud ja rahad sektoris jagatakse ringi.

Reeglite tegemine/muutmine on nagu vanasti kaubatee suuna muutumine, ühed rikkad linnad kidusid ja surid välja, teised kolkakülad muutusis õitsvateks metropolideks. Ja kui keegi tahab mulle vastu vaielda, siis vaadake mõnd populaarteaduslikku filmi linnadest, millest kaubatee on ära pööranud. Kujutasite ette? Minul kangastuvad mitte linnad vaid liiva täismattunud varemed kõrbedes ja džungli rohelusse mässitud tühjus.

Ja analüüsile järgnevaid samme seades tuleks ikkagi tänaseks väljakujunenud olukorrast lähtuda (mitte sellesse klammerdudes vaid julgelt tulevikku vaadates), kus meil eksisteerivad võrgud, kus meil on vertikaalselt integreeritud ettevõtjad ehk ei maksa uneleda tõelise turuvõitluse üle kui see jäi 20 aastat tagasi tegemata, kas julguse puudusest, rumalusest või ükskõiksusest. Võib küll vaadata maailma läbi O. Lutsu mõnusa apteekri pilgu, koos tema Punsli eli, snabilivopski ja sügava filosoofiaga, kuid arenguid sellest lähtudes planeerida oleks kurjast. Maailm on lihtsalt edasi liikunud.

Võitjad ja kaotajad. Siiski tundub mulle, et me elame mingis võlumaailmas, me  käsitleme maailma nagu võiksime aega tagasi pöörata, kuid firmad on kulgenud dr, Riigi poolt maha pandud rööbaste ja sõiduplaani järgi ning ei maksa imestada, et oleme jõudnud sinna kuhu jõudsime. See on kõik otsustamisjulguse, ütleme ausalt, lausa argpüksluse tulemus. Kuid algas kõik ju sellest, et me kaotasime ära proviisorite ainuõiguse apteeke pidada, me lubasime moodustad kette ja kontsentreerumist ning vertikaalset lõimumist. Siis, kui turg oligi üles ehitatud täiskonkurentsile, tegime järgmise laustobeduse ja tekitasime apteekide asutamise piirangud. Nüüd siis teeme jälle kannapöörde. Kes võiksid olla võitjad ja kes kaotajad. Arvestades üldist turu seisu ja tendentse on minu arvates kaotajad kõik ravimikaupmehed, nii suured kui väikesed. Miks ma niimoodi arvan? Eelkõige tähendab see konkurentsi teravnemist linnades, mis tähendab, et mitte maa ei täideta apteekidega vaid kaubanduskeskused täidetakse apteekidega. Siinkohal võiks hüüda „Palju õnne Kaubamajad!”, sellesse kõige atraktiivsemasse paika püüaks ennast sisse seada ilmselt kümmekond apteeki (muudes kaubanduskeskustes oleks 3-4 apteeki) ja rendiraha tuleb nagu niuhti. Rendiraha on peavad apteegid maksma, kuid käive langeb drastiliselt, mina küll ei kavatse kümnest apteegist järjepanu peavalupulbrit osta, et ravimifirmasid veepeal hoida. Kas teie ostate ühe kõhupuhituse pilli asemel kümme? Ei osta? Muidugi ei osta. Ja nii neist apteekidest mingi aja pärast kotid kokku panevadki – pankrot. Isegi linnas. Miks ma niimoodi arvan? Kõik ju teavad, et apteegid ja apteekrid on „rikkad”, kuid nähes üht hiljutist autoriteetse rahvusvahelise audiitorfirma raportit, siis hakkas mul kõhe. Samas uute apteekide avamise põhieeldus on see, et sinna oleks võimalik palgata proviisoreid. „Valmis proviisoreid” on olema kindel hulk, ehk proviisorid tuleb ümber jagada. Jagamise kiireim ja uute apteekide avajate seisukohalt mõistlikuim viis on maksta rohkem ,kui maal, kus keskmine brutosissetulek on …. (ma ei taha seda välja öelda, piinlikult väike on). Seega, kui maaapteek jääb ilma proviisorist on see ilma ka apteegist enesest. Nii, et kaotajad on kõik, siiski võib-olla mingi aja pärast toodab konkurentsivõistlus/võitlus parema müügimudeli. Rõhuga sõnadele „võib-olla” ja „millalgi”. Tegelikult on muidugi niimoodi, et millalgi olukord stabiliseerub ja areng läheb edasi … madalamalt tasandilt, kuid kindlalt. Niimoodi oli kui hunnid vallutasid Euroopa, ja samuti kui Tsingis Khaan vallutas „pool maailma” jne. jne. Areng jätkub nii või teisiti, küsimus on vaid selles, millise hinnaga. Hinnalangusesse küll ei usu, sest kõik muud tegurid: võrgud, vertikaalne sidusus, väikesest turust genereeritav väike käive, ereda leegiga põlenud investeeringud ja tulu ravimiühiku kohta jäävad samaks. Seega tarbija … mnjah, ärgu lootkugi paremat, jätkusuutlikumat ja odavamat teenust. Ah jaa, ärgem unustagem eeltõstatatud küsimusi, ehk kui me käsitleme maaapteeke eraldi, siis peame me neid doteerima hakkama, ehk hakkama sinna maksma meie ühist raha, mis tähendab, et kogu süsteem läheb kallimaks. Siis veel  tekkiv nn ebavõrdsuse printsiip, ehk millisel alusel ühtedele apteekidele antakse dotatsiooni, teistele mitte? Kas siit ei kisu keegi üles järjekordse Põhiseadusliku Vaimu malaka? Miks ühed saavad, teised ei saa, miks apteek saab, aga pood, postkontor jne ei saa? Meie tahame ka saada ja suubumegi üldisesse dotatsioonilüpsi ootuseks. Ja kui me selle kõige üle veel vaielda tahame, siis lisagem ohtralt aja ja kohtukulusid.

 

Nüüd on aeg võtta julgus kokku, teha valikud, mitte solgutada ettevõtjaid ja kliente. On ilmselge, et süsteemi valik tingib ka võimaliku apteekide arvu ja paiknemise, ehk kui me läheme tagasi sinna kuskohalt me poleks mitte kunagi pidanudki ära liikuma ehk täiskonkurentsi, siis palju tänasel päeval jääks apteeke alles ja kui me tahame regionaalpoliitikat harrastada, siis kui palju peaks riigieelarvest neile „maaapteekidele”  peale maksma, et need üldse toimida saaksid. Miks ma ütlen, et me poleks pidanud täiskonkurentsist ära liikuma, aga seepärast, et siis oleks praegune turg olnud hoopis teistsugune, ilmselt oleksid ka probleemid teistsugused, kuid need probleemid ei oleksid tekkinud dr. Riigi mahitustel tekkinud valedest investeerimisotsustest ja rahvusliku kapitali kaost. Jah, probleemid oleksid tekkinud nii või teisiti, kuid loomuliku arengu tulemusel. Neid loomulikke probleeme oleks olnud loomulik ravida loomulikul teel.

 

Head sõbrad, kui teeks nüüd viimaks õigesti, seaks süsteemi keskpunktiks inimese, nii selle inimese kes tarbib teenust ja neile, kes teenust osutuvad.  Alustaks sellest, et vaataks kõigepealt üle võimalikud seosed ja nende muutuste kaskaadi, arvutaks muutused läbi ning siis vaataks kuidas oleks kõige parem inimestele, ettevõtjatele, Dr Riigi rahakotile, rahva tervisele ja isegi rahvatervisele. Oleks ju igati sümpaatne ja sümboolne, kui me riigi pidamise ravitsemist alustaks rahva tervisest ja ravimisektorist. Terviklikult! Tervislikult! Perspektiiviga! Ehk nagu kõige kuulsam apteeker O. Lutsu „Suves” oma lausetesse poetas: „Mh? Ah?”

 

 

Saturday, December 8, 2012

Muinasjutt: VOL 3. JUURAAJASTU SAABUMNE JA VUNDAMENTALISTLIK (WABA)RIIK


 

Eelmise muinasjutu lõpus ei maininud ma juhuslikult Põhiseaduse Vaimuga lajatamist. Üldiselt on niimoodi, et Põhiseadus on see vaadete, põhimõtete ja liikumissuundade kogum, vundament, mille alusel on üles ehitatud kogu riigi/ühiskonna regulatsioon ehk peenlihvimine. Seega igas juhtumis viidata Põhiseadusele on kurjast. See on sama nagu näiteks mingis pühakirjas mainitakse, et Sellesamuse  Sealtsamusest nime asjatult pruukimine on kurjast. Ja täiesti õige. Hea asja pideva käperdamise ja lutsimisega ei maksa head asja ära rikkuda. Omast kogemustest tean, et Põhiseaduse Vaimuga hakati vehkima/lajatama siis, kui mitte mingeid ratsionaalseid argumente ei leitud või neid ei olnudki. Siis viidati väga võitluslikult Põhiseadusele ja selle Vaimule. Hoomasid iga keharakuga sellist tehis püha ja tihke võltsvagatsemise segu … tugeva annuse verejanulisusega. No ega sellised süüdistused ja kaebused kaugele ei jõudnud , sellised kaebused/konstruktsioonid tekitasid küll tühja tüli, aja ja ressursikulu, kuid olid resultaadita. Tänasel päeval tundub mulle, et asi on võtnud uue pöörde. Võiv-olla jõudnud isegi uuele kvalitatiivsele tasandile. Nüüd me püüame juba kõike juhtida vaid juura ning  Põhiseaduse ja selle Vaimu järgi. Iseenesest väga mugav variant, kõik on löödud kastidesse, kantud lahtritesse ja ei mingit isetegevust. Mugav kuid ohtlik. Surmavalt ohtlik. Lahtrid ja seadused on vajalikud kuid need on abivahendid, meie elu korraldamiseks, mitte eesmärk. Kui vahend muutub eesmärgiks, olemegi allakäigu spiraali kiirteele asunud.

Vaadake,  kuidagi on „juhtunud” niimoodi, et kõik need, kes loomulikku rada mööda, on kutsutud ja seatud, vahel aga „säästuhangetel” valitud,  otsustama, oleksid justkui … Ma ei oska isegi selgitada, mis või kes nad on? Kas nad on kaabakad? Kas nad on tobud? Kas nad on asjatundmatud? No ei ole ju, põhimõtteliselt/põhiliselt on tegemist vastutustundlike professionaalidega. Või vastupidi, et nad väga asjatundlikud? Liiga asjatundlikud noh? Ei tea. Üks on selge, et kui keegi vaid juhtub midagigi otsustama, nii tekkib suur võimalus ka, et talle  „juriidiline kahvel” turja, tempel mällu, otsa- ja tagaotsa lüüakse ning otsustustase läheb … hoopis muusse kohta ehk justiitsametnike kätte. Seega: esiteks, kas ei otsustata või teiseks, minnakse laialdase/mõttetu kooskõlastamise ringile, et vastutust hajutada.

Kuidas siis seletada seda pahelist ihalust kõiges süüdlasi, süüd ja „kurja tegijaid” näha? Kuidas me oleme sellise ühiskonnamudelini jõudnud? Tekkinud olukorra mõistlikuks selgitamiseks on kaks võimalust:

-Esimeseks võimaluseks on, et me olemegi otsustajateks valinud „kurja tegijad”, sellised vääritud tegelased, kes ei tohikski otsustada. Oot, oot, kuidas siis juhtus et „kurja tegijad” said otsustajate kohale? Kes nad sinna valis? Mnjah, ma ei taha seda teemat rohkem arendada, see oleks tupiktee ja haige vandenõuteooria.  Nagu mainisin teenistuses on õnneks alati olnud küllaltki hea, kuid minimaalne, komplekt inimesi. Jah, mulle tundub, et nad on ühiskonna poolt liiga vähe hinnatud. Siiski saavad nad hakkama nende hunnitute, üha lisanduvate, sageli mõttetute, ülesannetega, mis neile pandud. Mõttetute tegevuste mõttekas selgitamine on maailma üks raskemaid ülesandeid, kuigi … mõttetu. Tundub, et paljudel juhtudel tekkivad „kurjad teod” tavaõiguse, tavade puudumise ja mingite eriarvamuste baasil nende vahel, kes otsustavad ja nende vahel, kes ei otsusta teps mitte. Ma ei tea, võib-olla olen ma liiga sinisilmne (musta masenduse maailmas elamine pole mulle omane), kuid pikkade aastate jooksul pole minu tutvusringkonnas küll tobusid juhte olnud. Nojah, võib-olla paar veidrikku ja valesse kohta eksinud inimest on olnud, kuid see kaob veapiiri taha. Seega on tegemist ilmselt mingi teise selgitusega. Mingem siis edasi.

-Teine seletus oleks selline, et meil on saabunud … Juuraajastu. Juural on teadagi kaks tähendust: esiteks keskaegkonna teine ajastu ja teiseks, õigusteadus. Tundub, et ühe sõnaga on nimetatud kahte täiesti erinevat asja. Kuid, kas need on ikka nii erinevad? Võib-olla on neis midagi sarnast, või ühendab neid meie aeg? Targad raamatud räägivad juuraajatust sellist juttu: „Juura – keskaegkonna teine ajastu, järgnes triiasele ja eelnes kriidile. Algas 190 +- 5 mln. aastat tagasi, kestis 55-60 mln aastat. Selgroogsetest arenesid liigirohkeiks roomajad. Ilmusid esimesed linnud. „

Loen seda selgitust ja taipan, no nii, ja nüüd on see siis käes. Nimelt, Juuraajastu on saabunud. Kumb nendest Juuradest, pole päris selge, kuid üks kindlasti. No ja ega midagi imestada ka ei ole, kõik kes koolis on käinud teavad, et areng toimub spiraali mööda, justkui ennast korrates, kuid pidevalt edasi liikudes. Ajaloo kordumine on harilikult kas katastroofiline või groteskne. Seega meie grotesksus (loodetavasti ei arene see katastroofiks) seisneb selles, et loosunglikult räägime kodanikuühiskonnast, läbipaistvusest ja kaasamisest,  kuid saime juura kriidiajastu sugemetega. Teate seda kriidiajastut? See on selline, mil osa poliitinimesi on kriidiga hääle peeneks teinud, et kitseema kombel mökitada ja väikseid armsaid kitsekesi lollitada. Mida me võima ülaltoodud aegkonna definitsioonist välja lugeda, et juuraajastu on pikk periood, pann pikk periood, mil eriti liigirohkeks arenesid roomajad ja esimesed linnudki … ilmusid. Pealegi on järgmine kriidiajastu. Kas tuleb kuidagi tuttav ette? On, kuidas on, kuid roomajaid ja eneseimetlejaid sulelisi on küll palju siginenud.

Miks ma niisuguse primitiiv-vulgaarse ulmekonstruktsiooni püstitasin? Tundub, et kuidagi märkamatult oleme läinud otsustusjulguselt üle mingisugusele vesisele/soisele ringkäendusele. Kuna kõik otsustajad on juba risti ja põiki kinni naelutatud, siis ongi kogu tegelik otsustusõigus kogu oma täiuses läinud … justiits ametnike kätte. Pean siinjuures jälle kord pöörduma Forbes 500 mehe Jon Huntsmani poole, kes kirjutas, et:  „… enamikul juristidest puudub ärikogemus. Nad kalduvad keskenduma sellele, miks midagi ei peaks tegema või ei saa teha. Reeglites näpuga järge ajavad juristid moodustavad keeldujate koori …” ja „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta.”. Ütlete, et nüüd ma ilmselgelt liialdan, aga ei ühti. Ma arvan, et Juuraajastu on kaaperdanud nii otsustusjulguse, innovaatilisuse, kui ka  võimu. Võimu just selle pärast, et otsustamine on nii õigus, kohustus, kui ka vastutus, kuid eelkõige on see võim. No vaadake ise, milliseid „häid” uudiseid otsustest/töövõitudest kuuleme: firma nõukogu, milline kannab seaduses ettenähtud ulatuses vastutust oma tegevuse eest, planeerib oma tegevust, kaaludes erinevaid variante, kuid … Riigikontroll arvab, et näiteks kai või laoplatsi ehitamine on riigile kahjulik. Mõtte koht … Väga mõtlikuks võtab, kui Riigikontroll teab paremini, kuidas firmat,  juhtida, kui firma juhtorganid. Ja kui see niimoodi on, siis oleks kohe tänapäev mõistlik teha niimoodi, et kahime edaspidi firmade juhatused ja nõukogud ära ja las firma lähebki Riigikontrolli otsese juhtimise alla. Mõnus mõttepojake: saaks juhtorganite palga pealt kokku hoida ja ei mingit rikkumist enam. Ei iial! No vähemalt niikaua, kuni see firma toimiks. Riigihangete pealt võiks ka kena „nutsu” kokku hoida, protsessi sujuvas ja kiireks muuta, sellega võiksid tegeleda kohe ja otse Riigiprokuratuur ja kohtud, sest üldlevinud arvamus on, et nagunii tehakse „sullerit” ja lõplik vastus/võitja ilmneb alles Riigikohtus … paari aasta pärast. Kuigi mitte ammu olid ajad, mil vaidlused lahendati loetud nädalatega Vahekohtus. Ah jaa, Riigikohtuga on niisugune lugu, et see võiks täiesti edukalt asendada Riigikogu, sest seadus saab oma tegeliku eluõiguse alles siis, kui seadus on läbi käinud Riigikohtu sõelast, kus Riigikohus seletab ära mida Riigikogu mõtles, kui seadust menetleti ja see vastu võeti. Selline „seletamine nendele tobudele”, kes siiani seadusest aru ei saanud, ongi Riigikohtu lõplik ainuõigus. Seega kogu Riigikogu ärakahimise pealt saab jälle üpris kopsaka kokkuhoiu kirja panna, kokkuhoitud ajast ja selgusest rääkimata. Uuem hitt on see, et Õiguskantsler on mitmel puhul leidnud, et üks või teine regulatsioon on vastuolus Põhiseadusega. No Põhiseadust on riivatud. Oleme saanud endale mitte lihtsalt Põhiseaduse, vaid pidevalt ja räigelt riivatud Põhiseaduse. Kuna ministeeriumid ja kogu valitsus ei oska riigi majandust juhtida ja mõistlikke regulatsioone projekteerida, siis need ka ära kahida. Jälle kokku hoitud! Tehtud. No jah, demokraatia ja Põhiseaduse kahisime ka ära, kuid neid tuleb lugeda „lahingutegevusega kaasnevateks kadudeks”. Prrr!

Nii, et polegi vaja rohkem institutsioone ega otsustajaid Eesti riigi ja inimese õnne arendamiseks kui Riigikohus, Riigikontroll, Riigiprokuratuur ja (Riigi)Õiguskantsler. MOTT.

Loodan, et mõni sellest lorajutust/õudusjutust liiga hoogu ei läinud ja seda endale ideaalmudeliks ei võta. Vastupidi, leian, et just sellise veidra ja vildaka süsteemi poole oleme teel. Tekkinud on süsteemne süsteemitus. Tegelikult seisneb süsteemne süsteemitus selles, et erinevad riigi institutsioonid ei tegele oma otsese tööga/ülesannetega vaid püüavad teha ära teiste, neisse absoluutselt mittepuutuvat, tööd. Urgitseda, targutada ja laiutada aladel, kus nende oskusteave jääb napiks ja mille kompenseerimiseks kõike vähegi loomingulist tegevust püütakse suruda mingisse veidrasse juriidilisse vormi. Kogu see juriidiline mürriaad ehk Juuraajastu on viinud otsustusjulguse katastroofilise languseni. Otsustusjulguse langus viib innovaatilisuse ja uute algatuste languseni. See viib … Ja teil on õigus, see viib stagnatsiooni. Laskem nendel kelle kohustus on otsustada, otsustada ja ärgem otsustagem nende eest kõike ära. Siinkohal teile kaks stiilinäidet Moorehead`ilt II MS päevilt: 1) Kindral Auchinleckist 1942 aasta suvel Egiptuses. „Kõik tema jõupingutused olid uppunud üksikasjadesse. Isegi kriisi haripunktil oli ta teinud äpardunud katse korraldada oma peakorteris kokkuhoiukampaania: ohvitseride toidusedel ja olmemugavused kärbiti kõrbes miinimumile. Kairos viibivatel ohvitseridel kästi lahkuda oma linnakabinettidest ja elada telkides püramiidide lähedal.” Ja  „Montgomery poolt mahapandud üldraamistiku piires jäetakse neile suur tegevusvabadus. Nad võivad teha kõike oma äranägemise järgi ühel tingimusel – et nad saavutavad edu.”

Te ju teate kes oli edukas? Õigus, see oli Monty.

Ja ärgem unustagem, et mitte ainult Juuraajastul vaid igal ajal on seaduse enese valmimine seotud kuludega. See on nende inimeste palgad, kes  seaduseid kokku kirjutavad, soe tuba ja kulunud aeg (see kõige kallim taastumatu ressurss). Manades ette kogu seda mõjurite jada, mis mõjutab ja võib mõjutada seadusloome ökonoomikat, tuleb tagasi tulla seadusloome alguse juurde. Kas kõik asjad peavad olema ikka seadustes kirjas? Aga tavad? Aga ühiskondlikud kokkulepped? Kunagi ammu, kui tegelesin Võistlusseaduse „maaletoomisega”, ütles mulle üks väga tark kolleeg, et vara veel sellise regulatsiooni kehtestamiseks, kuna selles osas ei ole välja kujunenud tavaõigust. Tookord, oma nooruserumalusest , ei saanud ma aru, mida ta silmas pidas, kuid tänaseks olen kogemus(t)e võrra rikkam ja imetlen tema ettenägelikkust. Tõesti, kui tava ei ole, siis tuleb kõik üles kirjutada ja kohtus käia ja siis juurde kirjutada ja lisaks kirjutada, ja jälle kohtus käia, mille lõpuks ei tea me enam isegi, mis selle seaduse mõte oli? Jäänud on vaid karistamise vorm! Kuid mõtet enam ei ole.! Kas tõesti peavad kõik seadused olema nii koostatud, et vaid Riigikohus oskab seda LÕPUKS ja ÕIGESTI selgitada? Kirjutan „lõpuks” seepärast, et (reeglina) pole enam kuskile edasi kaevata, kui oleks veel mingi Kõrgem kohus ja sellele lisaks Kõrgeim kohus, siis poleks Riigikohtu lahend „lõplik” ja „õige” vastuse seaduse tõlgendamisele annaks alles Kõrgeima kohtu otsus. Vahel tekib küll kuri kahtlus, et kas me mitte meelega ei loo süsteeme, mis sisaldavad varjatud pöörduksi ja miiniväljasid ning duaalsust. Selline süsteem jätab küll väga toimeka mulje, kuid on väga raskepärane ja kallis. Vandenõuteoreetikutel oleks siin jällegi tööd küllaga, kuid arvan, et niimoodi lihtsalt juhtub: kas kiirustamisest, „ilusa” süsteemi ihalusest, ükskõiksusest, seoste mittemõistmisest, kompromissidest või valest sõnakasutusest. Imetlesin kunagi Vana Maailma seadusi, see oli mitte ainult vana, vaid ka väga mitmekihiline, mitte selline, millest lihtne kodanik  esimese hooga aru saab. Kui meie oleme harjunud ütlema, et see asi on näiteks hall,  selline maahall nagu lamba päss, siis nendes seadustes oli kõik hulga „targemalt” kirjas. Alustuseks tõdeti, et see ei ole valge ja otse loomulikult ei ole see ka must, see on midagi, mis liigub valge suunast musta suunas ja tihti ka vastupidi, kuid ei ole ikkagi kunagi ei must ega valge. Samas on täheldatav, et värvide muutus ühest suunast teise toob kaasa varjundite muutuse ja võib tõdeda, et see nähtus asub musta ja valge vahel. Olenevalt lisanduvatest asjaoludest ja detailidest võib täheldada varjundite muutust kas valge või musta suunas ja igal üksikul juhul määrab õige tulemuse … Vaat selline pikk ja segane lugu, selle asemel, et ütelda näiteks: „Tegemist on räpase lambukesega.”

Täpselt nii on ka meie tänapäeva seadustega – kui kõvera paragrahvi lõppu jõuad, on algus juba meelest läinud. Kui aga juhtub selline hull lugu, et on vaja hinnata mitme seaduse koosmõju, siis on ökonoomne pöörduda õigustippasjatundja manu. Kuid seegi ei anna mitte mingit kindlust kuna …. Muide, millist õiguskindlust ja õigusselgust võime loota, kui mõne esindusorgani õiguskomisjoni esimees (jurist) ei tea ühte avaliku halduse põhitõde, et hõimlaste/sugulaste ja huvidega seotud küsimuste hääletamisel taandatakse ennast? Kuid tegijal juhtub mõndagi ja vahel oleme lihtsalt oma mõtetega hajevil. Sellisel juhul võiks lihtsalt öelda „Ups. Juhtus. Vabandage!” Selle asemel kuuleme hoopis valjuhäälset selgitust, miks just selline käitumine oli õige, isegi kui see on fundamentaalväärtustega ja isegi terve mõistuse ning enesealalhoiuinstinktiga vastuolus. Kui meil tavasid ei ole, äkki peaksime genereerima „Vabandamise seaduse”? Kuid asjal on ka teine külg. Tegelikult ei olegi võimalik vabandada, sest armutu robespierre’lik aparaat fikseerib teile koheselt seaduse rikkumise. Vabandamisega olete ju tunnistanud enese eksimist! Ja ikkagi, kas hajameelsust või rumalust tuleb alati ravida seaduse ja giljotiini jõuga? Kas vahel pole me mitte üle pingutanud, kui isegi juristid, ei saa õigusest aru. Mida peaks sellisel juhul tegema tavakodanik, Inimesekene, kellel pole aimugi seaduse peensustest? Jah,  keeruline aeg see tavatu (tavadeta) Juuraaeg.

Ajas muutub seadusloome protsess, selle kiirus ja ka ökonoomika. Kui ühest küljest on meil tänapäeval seadusloomes märgatavalt rohkem  juriste ja kogemust, mis võimaldab ka ilu pärast seadusi teha, siis teisest küljest on mõned seadused nagu kinni külmunud. Kuigi kõik teavad, et seadus ei reguleeri enam ei midagi ja elu käib tavade järgi. Nagu te aru saate, see on lausa irooniline, lausa saatuse irvitus, kui seadus ei toimi, siis …  tavad toimivad ikka. Oh seda inimlikku upsakust ja tema usku kõige reguleerimisse. Kui veel mõnda aega tagasi toimus seaduste dünaamiline muutmine vastavalt aja vaimule ja tegijad nägid missiooni end ümbritseva keskkonna, sealhulgas seaduskeskkonna parandamises, siis nüüd on peale kasvanud  tõsiusklike põlvkond. Seadususklike (mitte segi ajada seaduskuulekatega) põlvkond.  Kas olete sattunud olukorda, kus räägite mingist probleemist, mõne ametiisikuga,  siis kirub ta teiega koos, kui nõme üks või teine seadusepügal on, kuid lisab kiiresti ja poliitkorrektselt: „Aga me ei saa midagi teha, sest seadus ütleb nii ja naa. Kahju küll.” Kahju tõesti, aga mitte selles suhtes, et midagi teha ei saa, vaid sellepärast, et inimesest on vormunud (vormitud?) missioonitu pulk süsteemis. Missioonitud pulgad jooksutavad süsteemi lõppkokkuvõttes kokku, kuna ei oska/saa/taha süsteemi ravida. Suhtumine, et mina ei saa midagi teha, on üdini vale. Inimene, seda enam ametnik, saab ja peab saama alati teha, „midagi”. Tema „midagi” on seadusparanduse esitamine. Ei maksa unustada, et mis nägu on tema, seda nägu on ka süsteem. Formaaljuriidiliselt ei saa inimene sellel konkreetsel ajahetkel mitte midagi teha, ta ei saa ja ei tohi  seadust muuta, sest seadused on täitmiseks ja kui neid ei täideta, siis neid rikutakse, mis võib viia lausa põhiseadusevastase tegevuseni. Kuid kõik avalikud teenistujad on vandunud truudust Põhiseaduslikule korrale, nii et seda vannet tuleb pidada, kuid ei vanne ega Põhiseadus ütle, et inimene peab olema initsiatiivitu/ükskõikne/irrogantne/laisk/loll/lohakas. Vastupidi, vastavalt põhiseaduse preambula mõttele „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki …”, peaks iga inimese kohuseks olema teha ettepanek, kui näeb midagi, mis on vastuolus seaduse mõttega. Eriti peaksid sellisele tegevusele mõtlema need, kelle põhimääruses on õigus ja kohustus teha ettepanekuid seadusandluse muutmiseks. Seega pole seadused meile antud mäe pealt, nagu kunagi vanal ajal kodanik Moosesele, vaid need seadused oleme me ise teinud, mis tähendab, et meie ise saame neid ka muuta. Muidugi pole oma seisukohtade kaitsmine ja selgitamine lihtne, selleks tuleb leida liitlasi, tuleb veenda otsustajaid, varuda kannatust, kuid … tuleb tegutseda. Mitte midagi tehes ei sünni mitte midagi, niisama lihtne see maailma asjade korraldus ongi ehk nagu Vanaema Marie ütles: „Tegijal juhtub mõndagi, magajal ei midagi.”.

Ja veelkord tulles tagasi Põhiseaduse ja tema sõbra Vaimu juurde. Nagu eespool käsitlesime, see on alus paljudele headele asjadele, kuid see on vaid põhimõtete kogum, see ei ole igapäeva elu peeninstrument, sellega ei juhita igapäevaelu. See on liiga jäik ja üldine igapäevatoimetuste jaoks. See on vundament. Kui me käsitleme igapäevaelu vaid vundamendist lähtudes e. „vundamentistlikult”, siis võib-olla oleme me … fundamentalistid. Te ju teate, kuidas demokraatiad suhtuvad fundamentalismi, mil pühamatest pühamate kirjade järgi püütakse riikide ja rahvaste igapäevaelu korraldada? Mille poolest meie lähenemine siis teistsugune on? Kas vaid selle poolest, et meie Põhiseadus ja tema Vaim ehk seaduste seadus on paarkümmend aastat vana ja teistel paar tuhat aastat, pluss veel paar tuhat aastat? Sellest ei muutu ju asjade olemus, fundamentalism jääb fundamentalismiks, olenemata sellest, kas see on noor või vana fundamentalism.

Seega ärgem lörtsigem Põhiseadust ja tulgem sellest eksirännakult tagasi, kui te just ei taha lõpetada Juriidilises Vundamentaal Waba (vaba arvata ajalooliseks rudimendiks) Riigis. Vundamendiga on nimelt selline lugu, et kui seda tahetakse kasutada katuseaknaks, siis oma ebakohasuse, ebaproportsionaalsuse ja raskusega varistab see maja kokku. Nii, et vundament jäägu ikka vundamendi kohale ja katuseaken katuseakna kohale, igaühel hea vaadata ja rõõm harmoonilisest süsteemist.

PS. Juuraajastu ladestusi uurides ei pruugi sellele ajastule järgneda ajaloospiraalil Kriidiajastu vaid,   ajaloo grotesksust arvestades, jäik ja paindumatu Vundamentalistlik Kipsiajastu. Täitsa „kipsi” võidakse lüüa.

Tuesday, December 4, 2012

Muinasjutt: Vol 2. Prioriteet nr 1001+


 

 

Hauk! (nagu ütlesid vanad indiaanipealikud) Riigikontrolör on (jälle) rääkinud (õigust), et raha tuleb kasutada heaperemehelikult, et isegi riigieelarve rahade planeerimine peab olema heaperemehelik, nagu oma isikliku majapidamise raha planeeriks. Lisaks sellele peaks olema riigieelarve planeerimine seotud mingite pikemaajaliste eesmärkidega ehk mida me tahame saavutada ja palju see eesmärgi saavutamine maksab. Kuid Riigikontrolli analüüsidest ilmneb, et eesmärki pole ja eelarvet pannakse kokku matemaatiliste mudelite järgi nn joonlaua süsteemist lähtudes.

Muidugi on meil olemas arengukavad ja strateegiad, neid on olemas lausa hunnitu hulk … paberil. Kuid tõsiasi on ,et kuni need kavad on ressursiga st. rahalise, inim-  ja ajalise ressursiga katmata, ei ole need mitte arengukavad, vaid pelgalt muinasjutud. Seega just see teema, mis (muinas)jutuvestjale kohane. Meil on sadu arengukavasid ja strateegiaid, kuid prioriteete ei ole. Ei ole ju tõsiseltvõetav, et te täidate mingit kaheksasaja kolmandat prioriteeti? Või on? Kas te oma koduses majapidamises kujutate ette, et te tegelete küsimusega, mis on teil tähtsate asjade loetelus … kolmandas sajandis või napilt esimeses tuhandes? Sellisel juhul peab olema veel prioriteetideülene prioriteet ehk superprioriteetide nimekiri, mille tipus on hüperprioriteedid. Naljakas lugu, mis toob mulle meelde „1001öö muinasjutu” kogumiku. Teate küll neid araabia muinasjutte. Muidugi teate!  Isegi, kui te pole lugenud „Kalevipoega”, „Nibelungide laulu”, „Iliast”,  „Odüsseiat”, „Kalevalat”, „Karutapjat” jne. siis seda muinasjutukogumikku olete ikka lugenud. Mainitud muinasjutukogumik on muide üks õpetlik lugu strateegiast, taktikast ja prioriteetide seadmisest. Selles kogumikus pidi kaunis orjatar igal ööl valitsejale jutustama ühe loo, mis oleks nii köitev, et sellel tahetaks veel järgegi kuulata. Tegemist oli pikaajalise ellujäämisstrateegiaga, mida kujundati läbi hoolikalt ettevalmistatud taktikaliste sammude ehk muinasjuttude. Täpselt nii nagu poliitikas kirjutada kokku üks arengukava/ strateegia teise järel, mis aitaks üle elada tekkinud kriisiolukorrast. Kuid need 1001 muinasjuttu ei olnudki mõeldud täitmiseks, nende eesmärgiks oli aega võita. Iga õnnestunud muinasjutt/arengukava andis võimaluse ellu jääda. Siiski ei tasu vaadata seda muinasjutuvestmise tööndust, kui puht tühikargamist, sest lõppkokkuvõttes tõi heade muinasjuttude vestmine kaunile orjatarile kaasa peavõidu, ellujäämise ja kustumatu armastuse. Ülimaks prioriteediks oli, on ja jääbki … ellujäämine. Siiski pole mul kindlat tunnet, et meie arengukavad/muinasjutud niisama hea lõpuga on kui „1001 öö muinasjutud”.  Meie muinasjuturida on kuidagi rabe, hüplev ja tõmblev, tihti nagu hädatapp. Ja muide päriselus ei ole niimoodi, et raha tuleb läbi „(l)abraka-tabraka” , seda juhtub vaid muinasjutus. Muide isegi muinasjutu rahamasinatele on olemas täiesti mõistlikke seletusi. Soomlaste legendide kohaselt olla neil olnud selline küllusemasin nagu Sampo. Mõned teadlased on avaldanud arvamust, et tegemist oli Turu linna kauplemisplatsiga, mille vapil ilutses nn Rolandi sammas. Rolandi sammas oli selline märk, mis pärines juba Rooma impeeriumi aegadest ja tähendas, seda, et need kes omasid sellist märki, olid turvalised kauplemisalad, kus valitsesid teatud kindlad ühtsed kauplemisreeglid. Just need kaks asja turvalisus ja kindlad reeglid võimaldasid sambaga (Sampoga) määratletud aladel „raha teha”. Seega ei midagi muinasjutulist, vaid püsiv/pikaajaline kord ja reeglid. Muide needsamad teadlased pakuvad, et sampo tuleb eestikeelsest samba mõistest. On kuidas on, kuid tore on teada, et lõunasoomlased olid eestlased. Vaat selline mõistlik seletus ühele muinasjutulisele rahamasinale ehk Sampole.

Väljume nüüd korraks muinasjutumaailmast. Raha kasutamisega on sellised lood, et raha ei ole kunagi piisavalt. Ja kui teil hetkeks tekkib selline ekslik tunne, et raha on (küllalt?), siis ärge muretsege, see tunne läheb kiiresti üle. No nii! Üks lugu on see, kuidas me raha kasutame, kuid teine lugu on selles, kuskohast see raha tuleb? Tegelikult on kaks võimalust, me kas maksustame mingeid tegevusi ja kogume kokku meie ühist raha või müüme meie ühist omandit.  

Omandi müümisega on niiviisi, et see on nagu kukesupi (märgime võrdõiguslikkusest lähtudes, et supp võib olla täiesti vabalt ka kanasupp, ja et ka loodusõpru rahustada, siis kuke kasutamine supis on puht kujunduslik trikk) keetmine, üks kukk ja üks supp … ning pikalt kõhutühjust. Küsimus on pigem selles, kuidas kanu munema panna (siin jään võrdõiguslikkusega jänni, sest munevast kukest pole me veel mitte midagi kuulnud, aga ärgem heitkem meelt, kui teadlased piisavalt pingutavad, küll saame üle ka sellest probleemist), viljakalt ja palju. Veelgi parem oleks kui nad muneksid kuldmune. Ja muide see ei ole see muinasjutt, et ”minu soovil, havi käsul!” ehk nagu targad inimesed ütlevad,  „… majanduskasvu ei loo riik, vaid inimesed. Mida valitsus saab teha, on julgustada inimesi oma leidlikkust proovile panema ja ettevõtjaks hakkama, kuid sellega riigi roll ka piirdub.”.

Järelikult on põhiline jõukuse kasvatamise vahendiks sellise keskkonna loomine, mis võimaldab tekitada rohkem ühiskondlikku rikkust, mis võimaldab ka rohkem maksuraha korjate, et siis seda targalt, või siis mitte nii targalt, kasutada. Ka selleks koostame me ju arengukavasid, selliseid suurejoonelisi tühipabereid, mis imiteerivad kirglikku ja tihedat tegevust. Need arengukavad elaksid nagu omaette maailmas, võib-olla paremas, võib-olla halvemas. Ei tea, paber saab vaid kirjeldada elu, kas see on parem või halvem oleneb meie meelelaadist ja pealehakkamisest. Tegelikus elus jääb tihtipeale mulje,  kipume  lähtuma pigem mingist uitmõttest ja selle alusel muutma seadusi, ilma neid läbi kalkuleerimata. Vabandage mind selle korduva arveametniku jöra pärast, et eelnõud on vaja läbi kalkuleerida, kuid see pole mitte mingi SMS laen, mida emotsiooni ajel tehakse (kui tehakse.), siin on järelmid hulka laialdasemad, pikaajalisemad ja katastroofilisemad. No ja, vahel on sellisele muudatusele viisakuse mõttes viidatud ka arengukavadele, kuid kas meil on mingi pikemaajalisem strateegiline plaan? Või on vaid hetkeajenditest tingitud rabe liikumine ? Selles seisnebki arengukava, kui justkui tühipaberi salakavalus, et mingil momendil hakkab see elama oma elu. Hakkab toimima seaduse läbisurumise tungrauana: „Et vaadake, meil oli see juba arengukavas kirjas see ja too põhimõte, kavatsus või tegevusetus. Nojah, polnud just päris see, aga ikkagi sinna suunda jne. jne.” Seega tekitatakse optiline pete, illusioon, justkui oleks tegemist mingi soliidse arvamusega, mille tõttu seaduseelnõule mitte mingit analüüsi polegi vaja teha. Samas võib arengukava olla väga vabalt mingi ministeeriumi uitmõtete kogum, kindlasti mitte läbi arvestatud mitme variandiga mõjuanalüüs. Seega ettevaatust arengukavadega!

Selleks, et te ei arvaks, et ma ajan mingit kiusujuttu, ei aita muud, kui pöördume jälle autoriteetide ehk Riigikontrolli poolt tehtud analüüside poole. Seekord õigusaktide mõju hindamise korralduse auditi poole. Niisiis :” Õigusaktide mõju hinnatakse vähe ja formaalselt. Kõigi auditeeritud õigusaktide seletuskirjades puudusid mõjuhinnangud rohkem kui pooltes nõutud mõjuvaldkondades. Mõjuhinnangute esitamatajätmise peamiseks põhjuseks on puudulik kontroll mõjuhindamise reeglite täitmise üle ja mõjuhindamise alatähtsustamine. Vähe hinnatakse õigusaktide mõju ka seetõttu, et õigusaktide väljatöötajatel napib oskusi kõiki mõjusid hinnata ja sageli on selleks liiga vähe aega ning uuringute tellimiseks väljastpoolt ministeeriumi raha ei jätku.” Ja just niimoodi ongi, et analüütikud on suures koondamistuhinas ära kahitud ja järgijäänud, Karistusseadustiku ja selle veidra tõlgendamise hirmust, ei julge enam lävida nendega, kes asjast midagigi teavad. Niimoodi tekivadki otsused ja mingid imelikud konstruktsioonid kabinetivaikuses, mis on üpriski pelutav. Pelutav just seepärast, et teevad need, kes asjast mitte midagi ei tea, millest neil pole aimugi pluss (või õigemini miinus) see, et ei konsulteerita nendega, kes teavad. Vaadake kui veidraks (kõverpeegliks?) on kujunenud see maailm: ühest küljest räägime kaasamisest, koostööst, avatusest ja läbipaistvusest, kuid selle järgi tegutsedes ähvardab meid hoopistükkis süüdistus mõjuvõimuga kauplemises, korruptsioonis ja teistes hirmsa nimega asjades. Mnjah, niimoodi kujundame sumbunud ja kurja maailma enese sees ja ümber.  Teisalt, pelgavad need, kes oskavad vaid EL määrusi ritta panna ja nende punktuaalset täitmist planeerida, et peale konsulteerimist valdkonnaspetsiifikat tundvate asjatundjatega, ei peeta neid enam tarkadeks inimesteks. Kuskilt raamatust on meelde jäänud ütlemine, et: „Mu härra,  kui te vait oleksite olnud, oleksin pidanud teid intelligentseks inimeseks.” Vaat niimoodi ja lähtudes eeltoodust püütakse olla vait. Ehk jätab intelligentse mulje. Seega toimub konsulteerimine suuresti isekeskis, samasuguste, mitte teadjate ringis. See on sama hea, kui te traktoristilt küsite, kuidas oma põiepõletikuga toime tulla, siis vastab ta teile ilmselt, et sügavamalt on vaja künda ja „essu” oleks ka vaja vahele sumada. Ilmselt poleks teil sellise teadmisega mitte midagi peale hakata, kuid kui tegemist on traktoristiga tänapäevase tehnika intelligentse käitlejaga, soovitab ta teil ilmselt pöörduda arsti poole. Nojah, teisalt tekkib uus dilemma, miks peaks mõistuslik inimene küsima põiepõletikus abi traktoristilt? Ärge seda minult küll küsige, ütleme, et see on avaliku teenistuse korralduse eripära. Samas Riigikontrolli arvates : „Õigusloomesse kaasamise hea korraldus on eelduseks edukale mõjuhindamisele. Kaasamise eesmärk on, suurendades mittetulundus-, era- ja avaliku sektori osalust otsuste ettevalmistamisel ja langetamisel, parandada otsuste kvaliteeti ja ühiskondlikku legitiimsust. Ametiasutus, kes eelnõu koostab, peab kaasama otsustusprotsessi huvirühmi kõigist neist sektoritest. See tagab väljatöötatava õigusakti tasakaalustatuse ja lähtumise avalikust huvist.”

Oeh! Kõik on ju nii ilusti ja täpselt kirjas napilt nelja tolli paberi peal, aga … ikkagi teeme vastupidi. Kas lisaks Riigikontrollile peaksime looma Riigi Karistamise Kantsli, et sundida dr. Riiki iseenda vastu võetud seadusi ja põhimõtteid täitma? Absurd? Täitsa nõus, me kõik ju eeldame, et dr. Riik teeb kõik õigesti. Aga näe vahel ei tee, sest mitte teha on mugavam. Nagu mugavam on kasutada taatlemata mõõteriistu, kui kand maha lüüa ja öelda, dr. Riik pole meile raha andnud korralike mõõteseadmete ostuks … me ei mõõda. Sellisel juhul peaks keegi liigutama hakkama, et mõõteriistu muretseda ehk meie näitel, kui pole seaduse eelnõu ei ole läbi arvutatud ja kaasatud, siis seda ka ei menetleta. Sellisel juhul peaks dr Riik ennast liigutama, mitte salakavalalt karistushimus asjade käiku jälgima ja siis loomulikult ka karistama. Ma nimetaksin seda rikkumisele ahvatlemiseks. Lugesin kunagi ühest raamatust II MS aegsest saksa sõjaväe sisekorraeeskirjast, et karistati ka neid „soldaneid”, kes oma kapi ukse lukustamata jätsid, karistati kamraadi vargusele ahvatlemise eest. Vaat niimoodi.

Eks see ilmselt õige olegi, nii mittesuure riigi ja rahvastiku puhul nagu meie siis Läänemere kaldal, mida enamus selle mere ümber elavaid inimesi küll Idamereks kutsub, ei jätkugi riigi teenistusse igale valdkonnale asjatundjat. Lihtsalt seda ressurssi ei ole, seda enam oleks vaja kasutada laiapõhjaliselt võrgustikku, kogu olemasolevat potentsiaali, et seadused mida me teeme, toodaks meil kuldvillakuid, aga mitte kärnaseid pässe. Me ei peaks OMA INIMESI KARTMA, ME EI TOHI NEID KARTA. Me kitsendame selle väljakujunenus kartuse foobiaga, et kõik ajavad „mingit oma salakavalat liini”, võimalike abiliste ja liitlaste ringi. Aga ise, vaid ametnikkonnaga, dr. Riik  ka ei jõua/suuda/mõista.  Ülatoodud auditi võiks lühidalt kokku võtta nii, et tegijad ise valdkonda ei valda ja teistelt ka ei küsi.

Muidugi on mõjuanalüüse võimalik teha erinevalt, kuid siis me vähemalt näeme, mida arvestused näitavad, kas eesmärk saavutati?

Senini on seletuskirjade nurgakiviks kaks asja, millest üks on kindlasti see, et vastavalt Euroopa parlamendi ja Euroopa Komisjoni määrusele number see ja see, mida on täiendatud määrusega too ja too, tuleb teha nii ja naa. Teiseks, tuleb kasutada mingit populaarset trendi/sõna/mõistet nagu konkurents, kaasamine, läbipaistev jne.. Kuna ma ise olen veendunud konkurentsiinimene, siis märkan tihti viidet sellele, et eelnõu parandab konkurentsiolukorda. Sellisele asjale olen igati poolt, kuid halloo, konkurents on vaid vahend mingi eesmärgi saavutamiseks, mitte eesmärk iseenesest. Eesmärgiks saab olla vaid parem, kvaliteetsem, kindlam, püsivam, inimsõbralikum teenus või toode. Aga sellest, kuidas valdkond toimib, millised saavad olema mõjud turul, kas turuosalisi tuleb juurde või väheneb, kas tooted muutuvad kvaliteetsemaks või on võimalik soetada vaid „säästupaketti”, …  mitte sõnagi. Võib-olla on tegemist näiteks „transiitveo konkurentsi tekitamisega umbtänavas”? Veelgi tähtsam nendes analüüsides ei ole mitte kunagi arvestatud sellega, kui palju ettevõtjaid selle „hea ja kasuliku” seadusmuudatusega lõpetavad tegevuse. Meie suhtumine nii ettevõtjatesse, kui ka lihtsalt inimestesse, et vaadaku ise kuidas hakkama saavad ja kui ei saa, siis on see nende viga. Mind on alati riivanud meie ignorantne suhtumine töökohtade kaosse. Kusjuures nendes maades, kelle moodi me tahame olla, on lausa välja toodud, kui palju läheb maksma ühe uue töökoha loomine. Sama suhtumine on ka ettevõtjate suhtes. Iga ebaõnnestunud muutus seadusandluses toob kaasa mingi osa rahvusliku kapitali kaost. Ja kui me seda ebaõnnestumist parandama läheme (Upsti! juhtus.), siis põletame, juba uue olukorraga kohanenud turul, ereda leegiga järjekordse portsu rahvuslikku kapitali. Kas me oleme tõesti nii rikkad, et võime endale lubada:

 a) kehtivas regulatsioonis tehtud investeeringute kadu,

b) töökohtade kadu ja

c) ettevõtlustahte kadu.?

Tegelikult on asi lihtne, kõik ettepanekud tuleb läbi kaaluda ja arvutada ja mitte lihtsalt kaaluda vaid kaaluda tuleb variantsust. Täpselt niisama moodi nagu äriplaanide arutamisel, või muinasjutu lainel lõpetades: „Kui lähed paremale kaotad pea, kui lähed vasakule kaotad hobuse.” Õige vastuse nipp on selles, et kui lihtloogiliselt arvata, siis tühja sest hobusest, peaasi, et pea alles jääks, kuid arvestades kolm käiku ette, on selge, et lihtne „hobuse variant” toob kaasa  ka pea kaotuse. Kuidas selles olukorras ellu jääda ja igavest armastust leida võite iseseisvalt lugeda oma lapsepõlve muinasjutu raamatutes. Meie aga käitume nagu oleksime sajajalgsed, üha uuesti ja uuesti kasvavate lohepeadega. Veider värk. Mittemuinasjutuliselt jätkates, ilma sõltumatu analüüsikeskuseta jäämegi üksteisele Põhiseaduse Vaimuga lajatama ja vaid üksteisele muinasjutte pajatama, selline Muinasjutu Vestjate Vabariik.
Oot-oot, läkski päris meelest ära, mis meil see prioriteet siis oli? Prioriteet NR1? Prioriteet NR 2? Või ongi niimoodi, et meil on vaid selge, milline on Prioriteet NR 1001+?

Sunday, December 2, 2012

1000 ja enamgi öörahu muinasjuttu Vol 1. Mina (Muinas)Jutuvestja


1000 ja enamgi  öörahu muinasjuttu
Vol 1. Mina (Muinas)Jutuvestja

Täna hommikul ärkasin üles ja … otsustasin hakata muinasjutuvestjaks. Vaat selline lugu. Mis see muinasjutt muud on, kui stiliseeritud, üldistatud ja kaunistatud jutud tõsielust, mis on  aegade hämusse segatud unistuste ja unustusega. Miks ka mitte, kõik teised ju vestavad: kes muinasaegset lugu, kes niisama lugu, kes lobalugu. Mõni vestab rehapulka ka. Ilmselt on need veidrad mõtted öörahu või oli see töörahu puudumise kõrvalnähud. Ega ma ise küll öösel üleval ei passinud, ega ma mõni poliitik ei ole, kuid ööistungitel raisatud ajast on küll kahju. Mida kõike head ja paremat sellel ajal, kui seadusandjad valgusreostust nautisid, ära oleks võinud teha. Aga ei päevast üksi enam ei jätku nüüd tuleb nii päevad, kui ööd üksteisele lugusid vesta. Ainult, et igaüks vestab oma muinasjuttu ja naudib seda kogu oma pahelisuses, kuid mitte kedagi pole kuulamas. Mitte et ei kuulata, isegi ei kuulda, sest samal ajal ketrab sagara vahel oma jutuke. Igav! Igav! Väga igav! … on kõigil teistel siin Maarjamaal, ainult poliitinimesed ei väsi isekeskis mängimast omasid mänge ja tegelda klubilise tegevusega. Igav! Vääääägga igav!

Et te mu jutust valesti aru ei saaks, siis ega ma poliitinimestest üldiselt, kuidas seda viisakamalt öelda, ebasündsalt ei mõtle. Eriti neist, kes Riigikogus. Iseäranis neist, kelle nime ette võib Poliitinimene kirjutada suure tähega. Kui Põhiseaduse Vaimu uskuda, siis on sinna ju kokku saanud meie maa parimad tütred ja pojad (kui on?). Aga nii nagu metsaski, kõik ei küüni mastimändideks, osa on lepavõsa, osa mustikmari ja mõni on seesamune seen. Nii, et kõike juhtub. Ka Poliitmaailmas. Mulle lihtsalt ei meeldi lobajutt. Eriti ei meeldi mulle kui mind tobuks peetakse. Kuid ümbrus vormib meid kõiki, oma halastamatu jõuga. Ka mind. Mina olen näiteks parandamatu ökonoomikafriik ja selle erivormi, konkurentsiküsimuste friik. Mulle tundub loomulik, et kõik arengud/mittearengud on seotud majandusega ja ilmtingimata on seal mingi võistluskomponent. Inimesed lihtsalt näevad maailma erinevalt ja erinevad on ka nende „pimetähnid”. Mulle näiteks meeldib väga loodus, kuid ma ei näe ise kõiki tärkavaid lillekesi ja kõrrekesi. Kui aga mulle öeldakse: „Kas sa neid krookuseid või iiriseid juba nägid, milline huvitav värv?”, siis ma vaatan teesklematu huviga. Lihtsalt võrratu! Seepärast ütlengi sõpradele, et olen loodushuviline, aga mu lemmikpuu on tegelikult 5x15 pruss. Prussijuppi, ükskõik kus see ka ei oleks, märkan ma kindlasti.  Ja ega me kõik ei peagi olema kõik ühesugused, see oleks juba mingi haiglase fantaasia robotmaailm. Piiks-Piiks.

Poliitikamaailm on tekitanud/vorminud osades poliitinimestes kustumatu vajadust „teha head”, kas või vägisi, aga head. Head tegemine on hea asi. Kiiduväärt! Kuid ärgem segage ära kahte erinevat asja, see on esiteks  tõesti head teha ja teine võimalus on see, et ennast upitada.  Selleks teiseks variandiks peab olema väga head jutuvestja oskused. Sellised jutuvestja oskused, mis suudavad ka kõige tobedamaid tegevusi näidata heategudena. Ka jutuvestja oskused on oma olemuselt ürgne moodus teadmiste levitamiseks. Siin on teatud vastuolu, ehk hea tegu ei pruugi alati olla kõige tõhusam tegu ja ka iga ilusaks räägitud tegu ei pruugi õnne meie õuele tuua. Mida väiksem on meie kui inimeste/valijate võimalus/võime/võimekus ise informatsiooni ammutada, seda suuremas sõltuvuses oleme ümberjutustajate kutsemeisterlikkusest. Muide, sõna „ammutama” ei tule sõnast „ammuma”. See, mis ennevanasti oli suuline pärimus oma õpetussõnade, käitumisreeglite ja tavadega, on tänapäeval vormunud seadusandlikesse aktidesse. Kuid hoolimata regulatsiooni vormidest, kas suuline või kirjalik, on tegemist kogukonna tugisüsteemiga, sellise tugisüsteemiga, mis annab eelkõige kindlustunde. Tugisüsteem, nagu nimigi ütleb, on meile toeks, seda ei saa lihtsalt ära võtta või teatada, et upsti! täna hommikul sain nägijaks ja ütlen teile sõnaselgelt ja täie vastutustundega, et  senine tugisüsteem on vale. Kehtiva ja toimiva tugisüsteemi asemele tuleb pakkuda mingi sama usaldusväärne, kuid parem või vähemalt mugavam süsteem, kui siiani toimiv. Tugisüsteem võib olla usk millessegi või kellessegi, religioon, pühakiri, seaduste kogum, kuid alati moodustab see mingi terviku, pahatihti ka ainukese pidepunkti kogukonna  jaoks, et oma elu korraldada. Vahva on see et, pole isegi tähtis, kas see tugisüsteem vastab tegelikkusele või on see lihtsalt kujutlus millestki. Üpris ükskõik on, kas paralleelsed sirged ristuvad või ei ristu, kas Newtonile kukkus õun pähe või Einstein sai inspiratsiooni raudteejaamas istudes, kas maa on lapik või..., peaasi, et need üksteisele järgnevad tugisüsteemid on meid ja meie elukorraldust aidanud. Kui me läheme nüüd „head tegema” ja ütleme Inimesekesele, et tema usk on vale, siis … ei maksa imestada, et heal juhul Inimesekesed meid ei mõista või karmimal juhul pilluvad kividega. Kuid me ei tahtnud ju mitte midagi halba, me tahtsime lihtsalt teha head. Me väga tahtsime teha head. Aga välja tuli … teadagi. Poliitinimestega on täpselt sama lugu, et kui te ei suuda meile selgeks teha, milles see „hea/õnn” seisneb, siis pole mõtet ka muuta, head nahka sellest nii või teisiti ei saa.

Omaette hagu annab tulle veel kutselise jutuvestjad/kirjatsurad - massimeedikud. Tänapäeva „seitung” ei ole teps mitte teabe edastaja, õpetaja, vaid meelelahutus. Ja siis lähebki lahti. „Viisuuriinimesed” esitatavad tänaval juhuslikult valitud kodanikule tõsimeeli, sellise hauataguse häälega, põhimõtteline küsimus, lausa serviti nagu Kalevipoja siil, et „Mida te arvate järgmise aasta riigieelarvega?” Möh? No nii! Milline võiks olla selle küsimuse või vastuse tõsiseltvõetavus? Olen tegelenud paljude eelarvetega ja uurinud ka riigi tasandil eelarveid, seega tean nendest kindlasti rohkem, kui keskmine inimene. Siiski  peab tunnistama, et riigieelarve on nii keeruline kulude ja tulude klapitamise süsteem, et mina küll ei oska iga rea kohta õiget vastust anda ja olen sügavalt veendunud, et vastust võib anda vaid Rahaministeeriumi büdzetipealik, see ülim võlur..  Seega kodanik tänavalt, kes ei ole näinudki eelarvet, selle lugemisest rääkimata, ei saagi avaldada arvamust eelarve kohta. Inimene võib vaid avaldada arvamust selle kohta, kas talle meeldib ühe või teise poliitinimese jutustus sellest eelarvest.  Nüüd avaldabki ootamatult tabatud kodanik arvamust eelarve kohta (mida ta näinudki pole) ja oletame, et teleka ette juhtub selline komplekt vastajaid, kes arvab näiteks kaheksakümne protsendi ulatuses, et riigieelarve ei kõlba kuskile. Saatejuht vangutab teadvalt/halvustavalt pead ja mainib, et näe, kehva eelarve olete teinud. Möödaminnes tuleks ära märkida, et saatejuht  ise ka pole seda eelarvet näinud, kuid pealiigutus on soliidne. Seda jutukest annab nüüd kohe mitu päeva veeretada ja rääkida, et seadusandja pole oma tööga toime tulnud, kuid … Õigupoolest ei  puutu ju kogu see küsimine ja vastamine üldse mitte tegelikku eelarvet, vaid seda kompotti, kuidas poliitinimesed suutsid/tahtsid oma ümberjutustuse eelarvest esitada, kuidas kuulajad sellest aru said, kuidas oli erakonnaliikmeid instrueeritud/installeeritud ja millised inimesed juhtusid saadet vaatama või küsimustele vastama. Sama edukalt võiks küsida Sauna Antsu ja Kuusiku Kusti koduküla rahvalt arvamust :” Kas te sooviksite, et homme Päike tõuseks kell 6.30?” ja võib suure tõenäosusega arvata, et üle poole vastanutest pole sellega rahul. Mis siis selle teadmisega peale hakata? Kas sellisel küsitlusel on mõtet või on tegemist vaid meelelahutusliku nipiga? Või tuleks algatada liikumist „Päike tõusku kell 7.30!” millele opositsioon vastaks omapoolse sirgjoonelisusega, et : „Päike tõusku kell 5.30 ja mitte sekunditki hiljem!” Ja kui meie argumentidega ei arvestata, siis tulevad lisaistungid, mustad kui unetu öö. Ja ongi loodud konflikt, mida massimeedikud saavad ekspluateerida mõnuga ja kaua. Päikese puhul on ainult see hea asi, et Päike ei tea nendest jutuvestjatest mitte midagi ja liigub omasoodu, maised asjad seevastu tihti ähmastuvad tohutus meediasudus.

Ega sedagi lavaseadet, et anname aga sellele raha ja teeme teistele soodustusi, ei saa tõsiselt võtta, võtke seda kui eneseupituslikku (kuigi meie raha eest) lavaseadet. Alati ei teagi kuidas sellesse suhtuda, no päris naljatükk ka ei ole, sest võib pöörata väga ootamatult tragöödiaks. Enamusele paistab kogu see tühja targutamine ja tühjade lubaduste andmine tragikoomiliselt. Osatäitjad ise ei saagi aru, et omaarust osaledes süvateoses „Olla või mitte olla?”, osalevad nad külajandis „Ollallaa ja trallallaa”. Ja siis istuvad jälle targad inimesed poliitikalaval sõbralikult koos ja vaagivad kuidas selles meie maakeras on hulka suurem maakera ära peidetud. Mõnus  kuulata ja oma finessides väga hariv. Arveametnikule, nagu mina, on sellise arutelu kuulamine puhas rõõm, sest mina ju tean, et maakera sees ei saa olla suuremat maakera, kui see meie oma, aga arutajad ei tea. Samas on kõik geniaalsed avastused lihtsad. Avastamise nipp on selles (s.t avastuseni on kõik teadnud), et seda ei saa teha või toimuda, siis tuleb aga keegi mägedest, kitsekarja juurest, ja ei tea, et seda ei saa teha, ja … teeb ära. Selline ongi avastuste ajalugu ja avastaja saatus. Muide lugesin kuskilt, et juba ülemöödunud sajandil olla Pariisi Akadeemia uksele pandud silt, mis teavitab, et avaldusi perpertuum mobile’de avastamise kohta enam vastu ei võeta. Kuid teadagi inimloomad on püsimatud ja uskumatud ning ikka proovivad … ja proovivad … ja … Milles siis seisneb minu rõõm? Esiteks selles, mille kohta ma ütlesin, et mina tean, et seda ei saa teha, aga … Aga võib-olla on üks nendest arutlejatest selline, kes ei tea (kuigi tundub, et enamik ei tea), on tulnud parajasti mägedest, kitsede juurest, ja oma teadmatuses teeb vägeva avastuse. Tõsi küll, siiani pole minu ootused mitte just täielikku rahuldust leidnud, kuid põnevust ja mõttemudeleid on olnud küllaga. Vägisi jääb mulje, et põhiline pole mitte pakkuda toimivat süsteemi (arveametnikuna eelistaksin korralikku risttabelit), vaid põhiline on see, et poliitinimesed pakuksid üha uusi õnneretsepte. Uusvanade retseptide üha uuesti esitamine erinevates variatsioonides on tähtis seepärast, et põnevus säiliks. Muidu tekib tunne nagu vana filmi üha uuesti vaadates. Ei tahaks langeda sellisele tasemele nagu kaks kinokülastajat, kes veavad kihla, kas peategelane hüppab kaljult alla või mitte. Võitja küll tunnistab pärast seanssi, et oli seda filmi juba enne näinud, mille peale kaotaja vastab, et eks temagi oli seda enne näinud, kuid ei uskunud, et peategelane nii pann loll on ja uuesti hüppab. Nii ootusrikas ja naiivne ma igatahes ei ole. Seega igaüks lubab midagi, tagasihoidlikumad lubavad näiteks, et pensionid ei lange, julgemad ütlevad, et paneme lastetoetustele juurde (häbelikult mööndes, et nii kui võimalused tekivad, nii kohe), eriti julged soovitavad „tasuta” kõrgharidust või ühistransporti. Ühtlasi mööndakse, et sotsiaalmaksu küll tõsta ei saa. Tööjõumaksud olevat  niigi kõrged! Ja siis läheb alles huvitavaks, ilmneb kogu (piiratud) fantaasia pagas „… kuid riigil (kes see kaunis kõrvalseisja siis on?) on raha küll ja seda raha tuleb võtta eelarvest (sic!)”. Lihtne ja loogiline, me ei võta eelarvest, kuid me võtame eelarvest. Tehniliselt on asi muidugi natukene teistmoodi, kuid, et riigil pole mitte mingit „oma raha”, see kõik on meie ühine raha. Aga see selleks. Seega, kas meie, kanname selle rahakese kokku pensionifondi või riigieelarvesse või mingisugusesse teise nimetusega hunnikusse, pole mitte mingit tähtsust, nagunii võime vaid meie ise selle rahahunniku kokku kanda. Ka sellel pole mitte mingit vahet, kui me mängime seda ringmängu, et kanname rahakest kahte hunnikusse või kanname rahakest kahest hunnikust ühte hunnikusse. Liidetavate summa teatavasti nende järjekorrast matemaatiliselt ei muutu, kui … sinna midagi ei lisata. Bürokraatiamaailmas on jällegi selline lugu, et kokku ja lahkukandmine ei toimu tasuta, vaid selle pealt tuleb maksta administreerimiskulusid ehk kahe hunniku kokkukandmise summa on väiksem (vahel lausa hoomatavamalt väiksem), kui kaks endist eraldi (raha)hunnikut. Nii, et kasu ei kusagilt, ainult  tühi jutt ja kulu.

Vahva oleks, kui me  suudame tagada helge tuleviku meie rahvale kõrge vanuseni, nii, et nad ise ei peaks kõrt kõrre peale panema, kuid arveametnikuna on mul kuri kahtlus, et kogu selles jutus on loogikaviga. Nimelt ehitatakse üldjuhul hästi toimivaid süsteeme üles (kusjuures kõik toimivad) võimalustest, mitte vajadustest lähtudes. Vaid muinasjutte võib esitada vajadustest/unistustest lähtuvalt. Vajadus ja nende kasv on lõputu suurus - unistus. Näiteks viimane majandussurutis, isegi mitte majanduskriis, pani meie pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tugevalt hingeldama. Õnneks suudeti kunstliku koomaga (teise samba trikk) olukord stabiliseerida. Kuid, kui me võtame arvesse oma ressurssi ehk vähenevat elanikkonda, vananevat elanikkonda ja avatud tööjõuturgu, siis peaksin möönma, vana rätsepa kombel, et teie riidest ei tule kahjuks välja ülikonda, küll aga õnneks annab välja taskurätiku . Sellest peaksimegi lähtuma, et meil on taskurätiku jagu võimalusi ja ei maksa Inimesekesi hullutada juttudega „igaühele oma ülikond”. Siis lisab järgmine konkurent, hagu ahju ajades, et minu poolt vest ka, ning tublimad tuututavad, et kübar ja keep on meie poolt, kuid … teie raha eest. Kui me esitaksime ärimaailmas sellise ülespuhutud plaani firma aktsionäridele, siis oleks see lihtsalt VVV. Poliitikas ütleme hellitavalt, et tegemist on poliitilise väitlusega. Tühjade lootuste jagamine on ohtlik, sest see loob võltskindlustunde, sellise olukorra, mil me selle asemel, et ise millegi kindlustamise/arendamise/kogumisega tegelda, loodame kellegi teise peale. … ja siis teatatakse Upsti! ei tulnud välja. Ega sest midagi, tegijal juhtub mõndagi, magajal ei midagi, kuid see on just see koht kus tuleb isekust üles näidata, selles mõttes, et ise tuleb teha ja ise tuleb vastutada.

Vaat niimoodi, sellepärast otsustasingi hakatagi täna hommikul ka muinasjutuvestjaks. Eeskujusid ja vahvaid lugusid nii õpetlikke, kui ka anekdootlikke, on ju küllaga.

Vaat selline (muinas)jutt