Wednesday, December 26, 2012
Muinasjutt Vol 5: Minu uusaastasoov, tegevuste lõpetatus ehk VEAME MAAILMA KÄIMA
Veame maailma käima? No nüüd arvate küll, et olen ilmselt kallil pühadeajal hapukapsa ja verivorstidega liialdanud ? Aga ei ühti, lihtsalt tahes kokkuvõtteid möödunud aasta rahmeldamisest, mõtlesin ka tulevikule. Uusaastasoovile. Meie võimalustele. Kas oleme liiga väikesed? Liiga väiksed, et muuta maailma? Või liiga väiksed, et muuta iseennast? Väiksus või suurus pole kunagi olnud probleemiks, probleemiks on pigem tegevuste lõpetatuse ja terviklikkuse eiramine. Suurusest niipalju, et, 1128 a. oli Jeruusalema kuningriigis 593 võitlusvõimelist rüütlit. Muide Pizarrol oli Panamast väljudes kolm laeva, 180 meest ja 27 „cavalier`i”, ometigi vallutas ta mitmesajatuhandelise armeega inkade impeeriumi. Pizarro vägede taustal oli Cortezil Mexico vallutamisel lausa hiigelarmee, tervelt … 600 meest. Või näiteks kirjutab V. Kuzmistsev „Päikesepoegade riigis” (Valgus 1985.Lk 213) „Saatus soosis Pizarrot. … Ta ei teadnud, et läheb vallutama riiki, kus elab üle 10 miljoni elaniku. Kui Cajamarcas, kes vangistati, hiljem aga ka hukati Atahuallpa, teatasid ülejooksikud, et koos segaverelise inkaga on kaasas 50000 sõdalast, arvasid hispaanlased, et indiaanlased ei oska lihtsalt arvutada. Raske on öelda, mida oleksid ette võtnud konkistadoorid, kui nad oleksid teadnud, et indiaanlased arvutavad suurepäraselt, et 50000 sõjameest ei ole mitte valitseja sõjaväes kokku, vaid ainult isiklikus kaardiväes, et käimasolevaks sõjaks kogusid inkad mitmesaja tuhande mehelise armee. Ent hispaanlased ei teadnud seda ja mitteteadmisest sai neil õnnelik õnnestumine.”
Nii, et tähtis pole suurus vaid eesmärgipärasus ja keskendumine ehk nagu kirjutas üks legendaarne tankikindral: ”Asi tuleb suurelt ette võtta!”
Kuid kuidas on lood meie ettevõtmistega? Millised on meie prioriteedid?
Muinasjutud ja prioriteedid meie elus on selle argise elu kaks lahutamatut poolt. Ühest küljest lubavad muinasjutud meil unistada, luua mõttelisi tulevikukonstruktsioone ja teisalt prioriteedid püsida jalgupidi reaalmaailmas ja saavutada seal edu. Mis aga juhtub, kui muinasjutud ja prioriteedid segi lähevad? Kui 1001 öö muinasjuttudes oli prioriteediks rääkida võimalikult palju muinasjutte, et iga muinasjutuga/ööga „osta endale elu”, siis oligi tegemist ühe ja ainuomase prioriteediga, mida täideti päev-päevalt ja just päeval, üha uute muinasjuttude väljamõtlemisega, et ööd üle elada. Seega oli muinasjutt vahend prioriteedi saavutamiseks. Kui meil oleks 1001 prioriteeti ühe muinasjutu ellu rakendamiseks, milline võiks siis olla tulemus? Arvasite ära, tulemus oleks tulemusetus.
Kõrvalpõige: Lühikese teki sündroom
… ja selle alaliik Lapitekk ning Lapitud tekk. Kuidagi väga veider tunduks, kui meil jalad külmetavad, siis ei tõmba me tekki mitte varvastele vaid … lõikame teki ülemise otsa ära ja kribinal krabinal nõelume selle tüki teki alaossa. Mõnus! Tehtud? Nojah natukese aja pärast me muidugi lõikame jällegi muheda siilu teki alaosast ja õmbleme ülaossa Ja jällegi Mõnus! Tehtud? See jätab meeletu ja asjaliku tegutsemise mulje, kuid … mõttetu. Kui ikka tekk on lühike tuleb ennast lihtsalt krõnksu tõmmata ja sooja koguda … kuni teenime raha suurema teki jaoks. Lapitekiga närutamine loob vaid illusiooni probleemi lahendamisest, kuluka ja kasutu illusiooni.
Mina võin siinkohal ju igasuguseid jutukesi ja muinasjutukesi pajatada, kuid pöördugem veelkord autoriteetide poole: „Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov (OÜ Infotrükk Tallinn 2009. Lk 16) „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” Ja veel üks ülitähtis tähelepanek (Lk 17): „ Igal riigil on oma kavandid. S. Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.” Just-just toimub maailmakavandite konkureerimine, sellest peamegi lähtuma, mitte igakord kaasa lohisema viisaka „Meil ei ole vastuväiteid” formuleeringuga.
No nii, nüüd on autoriteedid oma tuumaka sõna öelnud, seega püüan siinkohal teha omapoolse kokkuvõtte möödunust ja formuleerida oma uusaastasoovi. Tuleb tunnistada, et olen väsinud lõpetamata tegevustest, seega minu soov on: kui me midagi teeme, siis tehkem seda tegevust mitte nagu õpetaja Laur õpetas, et kui kogu rehkendust teha ei jõua, siis tee poolgi. See jutt käis hoopis teistsuguse olukorra kohta ja on siinkohal kohatu. Seega lõpetatus. Olen läbi aastate osalenud paljudel visiooninõupidamistel ja strateegiaaruteludel. Kõigil neil on üks ühine omadus, jutuvestjaid on palju, kuid jutukeste süsteemi seadjaid ja nende põhjal tegevuste formuleerijaid on vähe. Ei viitsita vaeva näha ja tegevusi süsteemi koondada, igaks tahab vaid rääkida. . Pidulike kõnede aegu on kõik veel õhevil ja naerusuised, kuid siis kõik … sumbub. Jääb lõpetamata. Ja niimoodi saamegi ladestuse geniaalsetest ideedest, mis on süsteemita kasutu. Ja niimoodi kuni järgmise kampaaniapuhanguni ja sellele järgneval puhangul ja sellele … Toimiv lahendus tuleb leida siis, kui sellest veel kasu on. Lõputu arutelu ei vii meid mitte kuhugi, küll aga kulutab taastamatut ressurssi … aega. Seega pole oluline kas seda arutatakse jääkeldris, kartulikoopas, kuivkäimlas või heinaküünis, tähtis on et tegevus oleks lõpetatud.
Olen osalenud seltskondades, kus on läbi käinud tohutu hulk ideid, kuidas maailma paremaks muuta. Sellest ka mõningaid üldistused visiooniaruteludel tehtud ettepanekute analüüsimise ja realiseerimise kohta:
1.Visiooniarutelud on olnud tõhusaks instrumendiks, et leida uusi ideid ja näha asju uue nurga alt … kui osata kuulata
2. Visioonimeeskondade kogemus on näidanud, et osalejad on väga entusiastlikult kaasa tulnud nende üritustega, kuid nad ootavad ka konkreetsete tulemusti (vähemalt intensiivset huvi). Kui me järgimööda kutsume inimesi kokku, tekitades neile kõrgendatud ootusi ja neid ootusi ei täida (kasvõi osaliselt), kaotame tohutu energeetilise potentsiaali. Ilma toetamata, isevooluteed head ideed harilikult ei edene vaid kärbuvad. Seega saavutamaks järgmistel visioneerimistel maksimaalseid tulemusi ja tõhusalt ära kasutada, analüüsida ning grupeerida genereeritud ideed ja ettepanekud tuleb luua seda edasiviiv organisatsiooniline platvorm:
Esimene postulaat: „Raha ei ole, raha ei tule”. Kui me loome visioonide kavandamiseks mingi nn uue, parema, kuid jäiga organisatsiooni, siis me vaid rohkendame bürokraatiat. St jätkuvalt, et kogu masinavärki saavad vedada üksikud palgalised eestvedajad, administraatorid ja analüütikud.
Teine postulaat: „Kui raha ei ole, kasuta uinuvat ressursi”. Võrgustiku loomine asjatundjatest (silmas on peetud tõesti omaala asjatundjaid, autoriteete, mitte asjaarmastajaid ega ilukõnelejaid) st. inimesi, kes on võimelised vabatahtlikkuse alusel osalema ettepanekute analüüsimisel, läbiarvutamisel, pretsedentide leidmisel. Ma ei taha siinkohal üldse mitte jutlustada mingi elitaarse klubi loomisest vaid viitan tõsiasjale, et meie rahvaarv ei ole just suur, mis tingib selle, et on erialasid, mida meil valdab vaid paar inimest. Nii, et entusiasm on hea, kuid asjatundjateta ka läbi ei saa. Et üldse alustada sellise tasemega asjatundjate võrgustiku loomisega peab sellele juba alguses andma piisavalt kõrge staatuse, seda võib teha ainult väga mõjukas isik. Võrgustik looks meile edaspidiseks arvestatava potentsiaali projektide, programmide läbitöötamiseks ja põhjendamiseks, tekitades võrgustikust asjatundliku ja usaldusväärse partneri. Väidan, et on olemas arvestataval määral inimesi, kellel on teadmisi, oskusi ja tahtmist teha midagi ühiskonna/kogukonna heaks, kuid nad on väga enesekriitilised või hõivatud. Samas ka mõnetunnine osalemine arutelus võib anda häid tulemusi. Ja muidugi ärgem unustagem, et kohalikke võrgustike võimeid ja võimu (olen osalenud valla üritustel, mis oma ratsionaalsuse, ettepanekute ja mõtteviisi poolest oleks „linnauntsakatele” kümme silma etteandnud).
Kolmas postulaat: „Vii töö lõpuni”. Selleks, et ei raugeks hoog ega tekkiks pettumust, peab iga ettepanek saama vastuse, mida tema ettepanekuga on tehtud (liidetud mingi projektiga, esitatakse asjaomasele asutusele) või kus ta saab selles osaleda (töötuba, asjatundjate arutelu). See tekitab inimesel tunde, et tema ettepanek pole asjatu ja on valmis ka edaspidi panustama või vähemalt toetama. Halvim variant oleks ettepanekute eiramine, see on nagu rahvuseepostes karjapoiss hüüab suikunud kangelast „naljaviluks” appi. Teate ju mis nendes muinasjuttudes juhtus? Muidugi, isegi vägilane ei viitsinud enam peale valehäiret appi rutata. Sama ka iga inimese ettepanekuga, ei tohi tekitada pettumust, toota kunstlikult laiskusest/lohakusest/hoolimatusest/asjatundmatusest loobumist. Tagasisidega toodame vaid eimillestki tegutsemisrõõmu.
Kokkuvõtteks: kaasamine, tunnustamine, loovuse treenimine, tagasiside = uus kvaliteet
Ja nüüd te ütlete kindlast, et seda ei saa ju teha! Miks mitte? Kas selle pärast et niimoodi pole mitte kunagi tehtud? Kuid varem polnud inimene ka Kuul käinud? Või me pole harjunud? No kuulge kemmergus harjus meie rahvas käima alles möödunud sajandi algupoolel. Enne seda käidi ikka tanumaal. Oldi harjutud.
Visioonid muutuvad tegelikkuseks vaid siis, kui nullpunkti ja visiooni vahele tekkib kindel regulatsioonimehhanism
-Visioon ja selle saavutamise teed peavad olema teistsugused, kui teistel konkurentidel, kopeerimine võimaldab saavutada sama tulemuse nagu originaal, ainult et kümme aastat hiljem.
-Kui täna hakkad õiget teed mööda liikuma jõuad kohale kontrollajaks, kui hakkad liikuma homme võid kohale jõuda millal iganes pärast kontrollaega.
-Väike kogukond ei saa järgi aimata suuri struktuure, tel pole selleks piisavalt ressursse.
-Kellega tahetakse suhelda? Kasulik? Prestiizne? Huvitav? – Kasulik ja huvitav võib olla suhelda katsetajatega. Vahel järgneb sellele prestiiž. Prestiiz võimaldab olla poliitika kujundaja mitte poliitika järgija. Ja just sellekoha peal on meie võimalus muuta maailma.
Lõpetuseks näpunäiteid autoriteetidelt:
„Ja sada surma” V. Beekman (Eesti Raamat Tallinn1978. Lk 67) „Vaata sõdur, sa oled kange ülem küll ja masin on sul suur, aga noor oled alles. Kes läheb sinna, kuhu kõik lähevad? Lammas läheb. Kunagi enne teisi kohale ei jõua, kõik käivad nii tasa, nagu viletsam käib. Mine alati sinna kuhu teised ei lähe, kergem minna ja rutem saad” Ja veel R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” (Tänapäev 2012.Lk.243) „Lootsin probleemide lahendamisel meie salarelvale: meie tehasetöölistele, farmeritele, ettevõtjatele ja teistele, kes minu arvates suutsid tõestada, et ameeriklastele on omane väga eriline suhtumine, visa püüd lahendada probleeme ja parandada enda, oma laste ja riigi elujärge – ja kui see jõud vabastada teda aheldavaist riigi kehtestatud piirangute kammitsaist, siis teeb see ka lõpu majanduslangusele.”
Ning päris lõpuks:
Humanistlik vaimutegelane Sir Thomas More 16. Saj. Inglismaalt olevat öelnud midagi sellist: Olge üksteise vastu head ja kui te ei jõu olla üksteise vastu head siis olge vähem halvad. Juba selline suhtumine aitaks meid tubli sammukese edasi Eduka Eesti poole liikumisel
Just niimoodi, kogu rahva, ja igaühe eraldi, geniaalsust ja hullust ära kasutades tegutsedes terviklikkuse ja tegevuste lõpetatuse vaimus, on võimalik luua Edukat Eestit. Lõpetamata tegevus, ka kõige geniaalsemas, on toodetud vaid … eimidagit. Tühja kulutatud aeg ja inimressurss.
Tuesday, December 11, 2012
Muinasjutt: Vol 4: „Neerupirukas”
Reguleerimine on üks „triki värk”. Sellega on sama lugu nagu ravim
asjatundmatu inimese käes - iga ravim, vales koguses või valel ajal, võib
muutuda mürgiks. Lõppeda fataalselt. Üks „kurblich” näide meie regulatsioonikonveierist.
Konsulteerisin hiljuti üht ettevõtjat, hoopis teistes küsimustes ja isegi mitte
Eesti turgu puudutavas asjas, kui juhusliku, kõrvalküsimusena, kerkis üles
Ravimiseaduses sätestatud apteekide asutamispiirang. Kas seda oleks vaja muuta
või mitte? Peaaegu hamletlik küsimus: „Olla või mitte olla”. Igati moodne küsimus, milles igal ühel on oma
arvamus. Siiski pole tegemist niivõrd arvamustega vaid usuga, sest arvamuse
kujundamiseks pole „igaühel” piisavalt huvi, aega või teavet. Seega usuküsimus. Püüame siis sellesse
usuküsimusse tuua ka veidike ratsionaalset iva. Pealegi demokraatia ja
arvamuste paljusus pidid olema head asjad. Õnneks ongi meil demokraatia, see
tähendab, et võimalikud on vähemalt kaks arvamust: otsustaja arvamus ja vale
arvamus. Nii, et demokraatia „ruulib”, isegi siis, kui mul on kolmas arvamus.
Mina ise olen läbi ja lõhki konkurentsiinimene. Seega minu esimene postulaat on
see, et apteekide asutamispiirangu sissetoomine täistuuridel pöörlevale turule,
eelmise aastakümne keskel, oli algusest peale lauslollus. Kuid asi läheb
põnevaks alles siis, kui süüvida selle regulatsiooni arengu edasisse käiku.
Kuna asjade käik tundus huvitav, uurisin seda natukene edasi. Ikka niimoodi, et
kogenud bürokraadina panin paberi paberi kõrvale ja arvamuse arvamuse otsa.
Siis kooruski välja, et suur osa pabereid olid tühipaberid ja arvamused olid
kuulujutud või uskumustel põhinevad jutustused. Peale selle oli veel palju
emotsioone ja tohutul hulgal Põhiseaduslikku õigust. Ühesõnaga, kõige tavalisem majandusregulatsiooni küsimus
oli läinud järsku majandusvaldkonnast
juristide kätte. Üks osapool virutas Põhiseadusliku Vaimu malakaga ja
teine virutas vastu veel suurema Põhiseadusliku Vaimu malakaga ning kogu selle
materdamise juures läks nagu meelest ära, mis oli enne, mida taheti saavutada
ja millised võiksid olla järjekordse „õige otsuse” tagajärjed. Seega minu teine
postulaat on, et lauslollust püütakse ravida „mittelaustarkusega”. Kui
matemaatikas annavad miinus ja miinus kokku plussi, siis kahtlen sügavalt, et
seadusloomes lauslollus ja laualollus annavad kokku laustarkuse.
Vaatame natukene selle loo tausta ja katsume natukenegi seda lugu
lahti sopsutad, et nii tihke ja nätske ei oleks ning et me ise ka midagigi
sellest aru saaksime. Seega „luhvtitame” seda natukene.
Alustame sellest, mida me teame ja milleks me võimelised oleme ehk
Riigikontrolli raportist.
Nagu Riigikontroll ühes oma
auditis sedastas „…, et õigusaktide väljatöötajatel napib oskusi
kõiki mõjusid hinnata ja sageli on selleks liiga vähe aega ning uuringute tellimiseks väljastpoolt ministeeriumi raha ei
jätku.” Tegelikult toob selline väide
hirmuhigi laubale. Täielik õudus, sellest raportist õhkub vastu täie selgusega,
et seadusi teevad inimesed kellel, väga peenelt väljendudes, „napib oskusi”.
Eriti õudne on see, et Riigikontrolli selline raport, mis teatab must valgel,
et dr. Riik rikub nii seaduseid, kui ka häid tavasid ja seda massiliselt,
järjekindlalt ning hoolimatult, ei leidnud mitte mingit vastukaja?. Ei
seadusandjate eneste poolt, ei avalikkuse poolt, ei massimeedikute poolt. Tihke
vaikus. Arusaamatu?! See oleks küll see
olukord, mil kõik viled ja tuled oleksid pidanud üürgama „und” plinkima
hakkama. Igati normaalne oleks olnud, et oleks loodud parlamendi eri-, uurimus-
ja järelvalvekomisjonid „seaduskonveieri” töö uurimiseks ja selle raporti lõpus
oleksid olnud konkreetsed ettepanekud/suunised olukorra vastavusse viimiseks
kehtivate õigusnormide ja heade tavadega. Aga ei tühjagi. Isegi mitte mingit
öö(kimis)istungit! Seega meisterdatakse seaduseid edasi, rikkudes õigusloome
kõige põhilisemaid alustugesid, kasutades nn. olemasolevat ja käepärast
materjali ning jätkates sisseharjunud malli järgi.
Et oleks selgem toome näite. Oletame, et teil on neerukivid ja te
vajate nendest vabanemiseks
meditsiinilist sekkumist. Seega
vajatakse asjatundjat, kuid meie nirudes tingimustes on asjatundja kohale „värvatud”, nagu avaliku
teenistuse seadus väljendab, koolisöökla kokk, kuigi oleks vaja doktorit. Siin
jamad algavadki. Siseorganitel on kõigil oma selge ja unikaalne funktsioon,
kuid koolikoka , muide väga hea koka, lausa meisterkoka, teadmised selles
valdkonnas piirduvad vaid neerupiruka valmistamisega. Sorry! Seega võib kokk
anda teile seaduse mõistes küll hea pirukaretsepti (regulatsiooni ekvivalent),
kuid ta ei suuda parandada teie siseorganite tööd. Tema jaoks ei ole need
spetsiifiliste funktsioonidega unikaalsed, isetegutsevad ja isetaastuvad
üksused mitte midagi muud, kui vaid retsepti komponendid. Kui nüüd käsitleda
ettevõtjaid, kui selliseid isereguleeruvaid organeid, siis saate ju küll aru et nendest aurava
pajaprae või mahlase piruka valmistamine, pole just see, mida me regulatsiooni
eesmärgina silmas pidasime. Kui seaduseelnõu ettevalmistaja ei ole
valdkonnaspetsiifikaga kursis või kui ta ei suuda probleemi analüüsida kogu majandusmaastiku
seisukohalt, kaasates valdkonna asjatundjaid, siis niimoodi just juhtubki.
Mis ikkagi juhtub, kui me neerukivide eemaldamise asemel teema
pirukat, sest kokk on lugenud kuskilt raamatust, et see on materjali kõige
efektiivsem kasutusviis? Kui me teeme sellisest teadmisepagasist lähtudes
seaduse, siis millise tulemuse me saame? Kas näiteks Ravimiseaduse ühe osa
ebakohasel muutmisel, üldist konteksti ja vastastikke mõjusid hindamata, küpsetame 10 apteegist mahlase neerupiruka?
Aga võib-olla 20 apteegist? Või 50-st? Olen kuulnud ka pakutavat, et
lõppkokkuvõttes on ootamas lausa sada või enam apteegipirukat? Kas te kujutate
ette seda ühel ajal valmivate neerupirukate lasu? Milline raiskamine? Kas me üldse
tellisime pirukat? Ups! Meelde tuli, me pidime ju neerukivisid eemaldama …
Tuleme nüüd peale eellugu, selle pärisloo ehk apteekide
asutamispiirangute juurde.
Kunagi
aastate eest tehti Ravimiseadusesse parandus, millel oli esialgu vaadates igati
õilis eesmärk – sundida ravimimüüjaid avama apteeke ka „maakohtades”,
tagasihoidlikumad arvasid, et see küll ei suurenda selliste apteekide arvu,
siis vähemalt peatab nende väljasuremise. Selline vaga ja üldinimlik eesmärk.
Nagu öeldakse – mõeldud, tehtud (või oli see vastupidi?). Kehtestati piirang,
mille tulemusena määratleti, mitme inimese kohta igas piirkonnas võib olla
apteek. Tuleb tunnistada, et seadusmuudatuse arhitektid ei läinud liikvele just
tühjalt kohalt. Näiteks linnasüdamed nägid tõesti väga omapärane välja, kus
domineerivaks kaubanduseks olid kasiinod, apteegid, prilli- ja viinapoed.
Muidugi polnud selle põhjuseks, et kesklinnas niipalju apteeke oli, asjaolu, et
meie inimesed oleksid olnud keskmiselt haigemad kui muud eurooplased, vaid
asjaolu, et meie ravimihinnad olid väga peibutavad Põhjamaade turistidele ehk
puht majanduslikud. Samas oli regulatsiooni sätestamine, mille aluseks oli
inimeste arv mingis asustatud punktis ja eesmärgiks konkurentsi tekitamine,
vastuolus majandusreeglitega. Tulemus oli kurb: ükski ravimimüüja oma poodi
Kükitamisemetsas lahti ei löönud, vaid nad ostsid üles väiksemaid apteeke ja
kette nende heade asukohtade pärast kesklinnas ja kaubanduskeskustes. Väiksemad
lõid punti ja püüdsid suuremate
kattevarju all ellu jääda. Ikkagi mahukaubandus. Seega, selle asemel, et
oleksime saanud parema konkurentsiolukorra, saime … sellise, mida eelnõu
algatajad ei oodanud, kuid mis oli majandusinimestele algusest peale selge.
Piirang tekitas uue olukorra, mille tulemusena ettevõtjad rivistusid ümber,
ühinesid, liitusid ja surid välja. Mitte küll kõike korraga, kuid tugevad
muutusid tugevamaks ja iseseisvaid jäi ikka vähemaks või vähemiseseisvaks.
Selline oli aja nõue ja regulatsiooni (otse vastupidine) tulemus. Kui nüüd
tulla tagasi selle asjaolu juurde, et seaduseelnõus peavad olema märgitud
muudatustest tulenevad mõjud, siis sellist mõju ei osanud seaduseelnõu esitajad
ega vastuvõtjad ilmselt eeldada. Või oskasid? Kui ei osanud, siis miks? Millal
peaks ANALÜÜSIMA seadusega seotud kulude ja tagajärgede paikapidavust? Seadus
või selle projekt ei ole avalikus teenistuses mitte midagi muud, kui „bisness
projekt” ärimaailmas. Kui eesmärk erineb tegelikust saavutusest, siis
ärimaailmas analüüsitaks kindlasti projekti luhtumise põhjuseid ja tehtaks
vastavaid korrektuure.
Probleem sellest tekkiski, et tõsiselt seostest lähtuvat
analüüsi teha ei osatud/viitsitud, taheti teha „head” ja oli uskumus, et
niimoodi teha on ilus ja hea. Nii, et jälle usuküsimus? Seega tegelikult piiratigi apteekide asutamist ilma
mingisuguse analüüsita. Lihtsalt arvati. Ja mitte lihtsalt ei arvatud vaid
arvati primitiivselt. See „arvamine” tõi kaasa kogu turu ümberkorraldumise,
haavade lakkumise, uute plaanide
tegemist, uute ärimudelite väljatöötamise ja uutest oludest lähtudes
uute investeerimisplaanide koostamise. Nüüd järsku avastame … Upsti! valesti
läks … jälle … ja teeme regulatsiooni jälle ümber. Kuid vaadake, seda ei saa
enam vanasse konkurentsi olukorda pöörata, sest dr. Riik on andnud sellised
lahingureeglid, mis on muutnud turgu. Need lahingureeglid on muutnud
põhimõtteliselt turgu/turuosalisi ja olukorra ennistamine on võimatu. Et asi
oleks selgem, siis olukord on selline, et seitse aastat tagasi „arvas” dr.
Riik, et te võite oma parema käega midagi inetut korda saata ja see tuleb
eemaldada ja nüüd teatab dr. Riik, et käe eemaldamine tuleb lugeda tühistatuks,
… nüüd võivad kõik mõlema käega toimetada. Mnjah! Kuidas sa selle mitteeemaldatud
käega ikkagi peale selle paberil ennistamist edasi toimetada, kui seda enam
pole? Kahekümne esimese sajandi mõistatus? Tegemist oli turu sandistamisega,
kuidas lugeda sandistamist paberil mittesandistamiseks? Mida ma pean silmas käe
eemaldamise ja selle mitteeemaldatuks lugemise all? Aga vaat seda, et
ettevõtjad on teinud oma investeeringud teatud regulatsioone ja õiguskindlust
arvestades, üles ehitanud teatud tegevusvõrgustikud lähtudes sellestsamasest
lahingureeglist ja kuluefektiivsusest. Reeglite muutus tähendab vaid üht ja see
on, et osa investeeringuid ehk rahvuslikku kapitali põleb jälle ereda leegiga
ja võrgud tuleb üles ehitada täiesti uuel moel, uuest situatsioonist lähtudes,
uusi investeeringuid tehes (need kes veel jõuavad teha). Seega kahjum
investeeringute põlemisest ja uue võrgu ehitamine tuleb kanda tulemi
kulu/miinus poolele. Mõned kannavad, mõned ei suuda ja kukuvad kokku. See kokku
kukkumine muide pole niisama kokku kukkumine vaid järjekordne rahvusliku kapitali
kadu, töökohtade kadu, kogu turu vaesustumine ehk äraseletatult tähendab see
suure tõenäosusega uut kontsentratsiooni, aga mitte konkurentsi lisandumist.
Põhjendustest ja võrdlustest. Vahel (kui kasulik on)
võrdleme ennast teiste riikidega, see on muidugi jälle „triki värk”, sest alati
võib leida näiteid ühelt poolt või teiselt poolt (Nagu H. Truman olevat öelnud,
et leidke mulle ometi üks ühekülgne majandusteadlane, muidu on neil kõigil
varuks, et „ühest küljest ja teisest küljest”). See on vana nüke, et
maailmapraktika näiteid võib leida ja tõlgendada väga erineval moel. Näiteks
sõitsin eelmisel nädalal linnast välja: linnas oli külma -1`C ja maanteel oli
külma juba -2`C. Kuidas seda olukorda kirjeldada: et linnas on temperatuur ühe
kraadi võrra soojem või et maanteel on temperatuur poole külmem kui linnas?
Ravimituruga on sama moodi, igaühel on oma näited ja pann head näited, kuid kas
neid on ka analüüsitud meie majandusmaastikust lähtudes? Pean tunnistama, et
ravimiturg pole mulle kunagi meeldinud, liiga reguleeritud ja … noh selline
maagiline. Aga kunagi ei tee paha, kui keegi heidab kõrvalt ja laiemalt
pilgu olukorrale. No vaatasin siis mulle kättesaadavaid erinevate osapoolte avaldatud arvamusi ja
tundsin et midagi on viltu ja siis tabasin ennast meenutamas üht vana
anekdooti, mille mõte on umbes selline, et kaks vaegkuuljat peatuvad tee ääres
ja üks küsib et „Kas Sul on mootoril
midagi viga?” ja teine vastab, et „Ei mul on midagi mootoril viga.”. Mille
kohta esimene ütleb, et „OK! Ma arvasin, et Sul on mootoril midagi viga.” Ja
nagu näidendites kirjutatakse – vasakule ära. Miks mul selline vaegkuuljate
kokkutuleku tunne tekkis, aga seetõttu, et me oleme kogu ühiskonnaga jõudnud
sinna maale, et me ei kuula enam teiste arvamusi ära, me ei püüagi tõsiseid
argumente ümber lükata, meid ei huvitagi, mis juhtub. Tähtis on, et „meil ja
vaid meil on õigus”. Ja kui meil enam muid argumente ei ole, siis virutame
Põhiseadusega, kui sellest ei piisa siis Põhiseaduse ja tema sõbra Vaimuga ehk
ajame täiesti tavalise majandus(poliitilise) vaidluse juriidiliseks. On suur vahe, kas arutada asjade sisulise
külje ehk ökonoomika või välise vormi ehk juriidika üle. Ideaalis oleks muidugi
tore, kui need kaks arutelu kokku langeksid. Kuid mitte kuidagi ei saa ma aru,
kuidas Põhiseaduse najal selgeks teha, kas avatud turg toob kaasa proviisorite
tõmbamise maalt linna läbi kõrgema palganumbri? Kas Põhiseaduse ülesandeks pole
mitte õiguskindlusetuse kasvu tekitamine? Kas minu Põhiseaduslikuks õiguseks on
vaid hägune võimalus millalgi saada „kolkakülaelanikuna” teenindatud ulmelise
„apteegibussi” poolt või veel jaburam idee - ravimiautomaadi kaudu (tahaks näha
seda Kükametsa teeristist kolmanda elektriposti küljes olevat ravimiautomaati,
selle töökindlust ja eriti ökonoomikat). Aga mängu ilu ongi selles, et
Põhiseaduslikus vaidluses polegi vaja tähelepanu pöörata sellistele segavatele
pisiasjadele, kas peale seda, kui kõik
elu pisiasjad on Põhiseadusega
„kooskõlla” viidud, ka keegi ellu jääb? Kas selline ongi rahvatervise
arendamise Põhiseaduslik projekt? Sellistele pisiasjadele vaidlejad muidugi ei
vasta, sest ei vaielda mitte asjade sisu vaid vormi üle. Ja sisu üle vaielda on
pann raske, sest selleks peavad olema teadmised ja oskused. Seega … Kui ikkagi
midagi on Põhiseaduse Vaimuga vastuolus, siis seal pole kohta arvutustele, seal
tuleb lihtsalt vastavusse viia. Kõik.
Mainisin ennist, et erinevaid seisukohti võib leida üle
maailma erinevaid nagu öeldakse seinast seina. Käid nagu „Näidete Kaubamajas”
ja valid endale sobivad näited välja sarnaselt ülipoest vorsti või leiva valimisega. Nii, et igaüks võib leida endale
maitsekohase leiva/vorsti/näite. See selleks, kuid vaatame millised näited mind
ärevaks teevad. Näiteks Ungari apteekide avamisõiguse liberaliseerimine kukkus
läbi, hinnad tõusid ja kvaliteet langes. Me võime küll suureliselt öelda, et no
jaa need madjarid ei oska üldse majandada, on kogu oma majandusega rappa läinud
ja ega ravimikaubandus midagi muud ei ole. Muide suurelisuseks pole mitte
mingit põhjust, sest, kui meie siin ranget plaanimajandust viljelesime, siis
nemad harjutasid jätkuvalt turuelemente. Samas,
ega Rootsi riikliku apteegivõrgu erastamine ka väga positiivselt
lõppenud, ikka hinnatõusuga. Ja ka britid pidid mullu jäigemale süsteemile
tagasi minema, et tagada eesmärkide täitmine. Muide täieliku
„ökonoomilis-bürokraatliku mõnuelamuse” sain brittide apteekidega seonduva
süsteemi muutmise põhjendusest võrdlevast analüüsist. Seal oli võrreldud kolme
võimalikku regulatsiooni varianti: nende maksumust nii riigile, kui
tarbijatele, arutati teenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse, turult väljumise ja
paljugi muu üle. Vaat sellisest seaduse mõjude analüüsist olen ihalenud alati.
Ja ega selles midagi kummalist ole, isegi nõuka ajal tehti importostude osas konkureerivate
ostude arvestused, tänapäeva ärimaailmast rääkimata. See on ju valikute
küsimus, kellel on parim/kvaliteetseim/jätkusuutlikum
kaup/lahendus/regulatsioon? Eeltoodud ebaedu lood on kõik on üksikud juhtumid,
mis tulenevad erinevatest, laiemast majandusregulatsiooni kontekstidest. Kuid
sellised läbikukkumise teevad ettevaatlikuks. Nüüd tagasi meie apteekide
asutamise piirangu tühistamise ettepaneku juurde. Minu jaoks on ohu märgiks
see, et tegemist on „vundamentalistliku” usuküsimusega: ühtede ja samade
argumentidega soovitatakse nii piirata, kui … mittepiirata apteekide asutamist.
Küsimus on vaid rõhuasetuses. Ehk kui te mäletate, siis piirangu kehtestamise
üks mõte oli see, et nn maaapteegid välja ei sureks (nii kiiresti) ja julgem retoorika käis selliselt, et siis lähevad
ravimikaupmehed ja täidavad maa … apteekidega. Aga ei ühti, majanduslikult
polnud see mõeldav ja pole mõeldav ka edaspidi. Küll, aga näitab statistika, et
kohalikke apteeke on kinni pandud vähem, kui linnaapteeke. Asi seegi, kuid see
pole tekkinud mingist „poliitilise geniaalsuse” tulemusena, vaid ettevõtjate
tubli töö, kulude meeletu kahimise ja võrgustike väljaehitamise tulemusena.
Vaadates aga maaapteekide tulemeid, on lausa hämmastav ja samas austust vääriv,
apteegipidajate ennastsalgav tegevus. Nad ripuvad majanduslikus mõttes „viimase
vindi” küljes, kuid alla pole (senini) andnud. Kohusetunne? Autunne? Ametiau?
Ilmselt need kõik kokku ja palju muidki häid omadusi. Muide ilma
missioonitundeta inimesed oleksid juba oma poele tabaluku ette riputanud ja …
linna läinud. Niisiis, suur tänu teile. Ja nüüd me (jälle ilma läbi arvutamata,
lihtsalt kõhutundest ja juriidilise megamalakaga ehk Põhiseadusega
virutades), kasutame me samu argumente
et „ piirangud ei suutnud maale rohkem apteeke luua”, pöörame protsessi tagasi.
Ja otse loomulikult me teeme neile jälle „head”. Oh neid „rumalaid
inimesi/apteekreid” küll, nad ei saa aru, et neile tahetakse teha head ja
kirjutavad protestikirju. Täitsa mõistmatud kohe! Ei lase head teha … vägisi.
Senini on täiesti kontrollimata väide, et asutamispiirangute kaotamisel
tõmbavad linnatuled ja keskuste parem palk proviisorid vastupandamatu jõuga
linnadesse? Mõningate prognooside kohaselt on üle kolmandiku maaapteekide
personalist seda kaalunud. Kas on niiviisi? Või on see asjatu kartus? Aga kui
on ikkagi alust selliseks kartuseks? Mis siis juhtub? Kuulge pole ju
tõsiseltvõetavad ettepanekud rändapteekidest (ega see mingi rändtsirkus ei ole)
või ravimiautomaatidest. Mis saab siis regionaalpoliitikaga? Kas viimane
kustutab lihtsalt tule või viskab rohupudeliga lambi puruks? Kõik teised on
juba lahkunud ju, politseinikest külapoodide ja pangaautomaatideni. Ja sellist
segadust tekitavat lobajuttu, et me anname „maaapteekidele” elus püsimiseks
dotatsiooni, ei maksa, puusalt tulistades, ajada. Kõigepealt algab
defineerimine, mis „loom” see „maaapteek” ülepea on? Kas Tallinna külje all näiteks Laagris olev
apteek on „maaapteek”? Aga Ülenurmel?
Või ainult Alutaguses? Kuskohas algab maa ja kuskohal apteek? Kas see
võib olla „ketiapteek”? Aga lepinguliselt seotud apteek? Kas ei tekki
Põhiseaduslikku vastuolu, kui maaapteekidele antakse dotatsiooni ja
linnaapteekidele ei anta? Aga võib-olla peaks ka iseseisvatele linnaapteekidele
andma? Neil ju ka raske? Siis võime kohe „tekitada” järgmise Põhiseadusliku
probleemikese, et miks maaapteegid saavad dotatsiooni aga
maakuplused/kingaparandused/töökojad ei saa dotatsiooni? Selge tegevusalapõhine
diskrimineerimine? Või kui palju ja millistest kriteeriumidest lähtudes dotatsiooni
maksta? Kas asukohapõhiselt või efektiivsuspõhiselt? Kui keegi on loru, kas
siis tuleb ka maksta? Või kuskohalt seda raha võtta, kui tänased
juurdehindlused on sellised, et apteekide keskmine kasumimarginaal on vaevu 1,2
%? Kas Rahandusministeerium on valmis avama uut dotatsioonilüpsi sektorit? Nagu
hoomate, probleem oli, on ja jääb keeruliseks ning küsimusi on senimaani rohkem
kui vastuseid. Meie peame läbi analüüsima kõik variandid enne kui otsustame.
Meil ei ole lihtsalt õigust eksida ja veelkord eksida, see ei ole matemaatika,
kus miinus ja miinus annavad plussi, selle tehte tulemus on suur miinus. Mitte
visklema, mitte kriisikustutusega tegelema! Eksperimenteerida võime analüüse
tehes ja vaieldes. Päriselus juhtuvad asjad päriselt.
Põhiküsimus ei ole
üldse selles, kas mingi seaduse kõverat paragrahvi tõlgendatakse Põhiseaduse
Vaimu vastaseks või mitte, vaid põhitähtis on teada, et ravimituru küsimustele
on alati lähenetud mingi üksiku killu/fragmendi kaudu, kiirustades,
julgusetult, nagu tegu oleks hädatapmisega, mitte pikaajalist isetoimivat
süsteemi luues. Nii, et … kas vaidleme paragrahvi kõveruse üle kuni
väljasuremiseni või … räägime asjast? Muidugi oleks rääkimisest parem mingi
pikemaajaline strateegia (pärisstrateegia, koos ressursside ja ajakavadega,
mitte tühipaber). Praegusel juhul on küll selge, et kuigi kõik, kes on teinud
ettepaneku asutamispiirangute likvideerimise asjus, on tegelikult tulnud välja
kahe tähtsa väitega, esiteks, et tuleks leida mingi tõhusam mehhanism ja …
asutamispiirang kaotada. Kuid kogu selle ponnistuse juures on kõlama jäänud
vaid kaotamine, uuest mehhanismist ei midagi. Ei tea kas läks tekstis kaduma,
„vää”? Vaadake, loomulikult toimib siis
kergema vastupanu teele libisemine, on ju tunduvalt lihtsam midagi tühistad või
keelata, kui toimivat süsteemi välja töötada. Seega alustame protsessi jäälegi
valest otsast ja jällegi … tüki kaupa.
Juhul, kui me alustaksime õigest otsast ehk sektori analüüsimist,
siis tehkem seda ikkagi tõsiasjadest, mitte soovunelmatest lähtudes. Esmalt
ärgem unustagem, et konkurents või mitte, kuid ostjate maht ja ka nende
tarvidused on piiratud. Kas meil on üldse ettekujutust millist mudelit me
tahame üles ehitada, kui see on võrgupõhine kuluefektiivne kontrollitud
konkurents, siis on see üks mudel, kui me tahame kõva konkurentsi, siis on see
teine asi? Kui me tahame peavalupulbrit ja kõhurohtu müüa ülipoodide sokileti
kõrval, siis on see täiesti erinev pilt. E-apteekide lisandumine apteekide
maailma, muudab seda veelgi. Ja muidugi küsimus sellest, kui palju me oleme
valmis põletama selle reformi käigus rahvuslikku kapitali. See tähendab, et
meie (või õigemini, teie, otsustajad) põletate võõrast kapitali, loote uhkete
ettevõtjate asemele julgusetute ja heitunute massi. Kas te olete valmis selleks
vastutust võtma? Või ainult tasu/hüvitist? Iga erineva lahendusvariandi puhul
on omad head ja vead, kuid meil/teil tuleb leida neist optimaalseim. Meile
kasulik. Erinev on ka koormus, mis langeb riigieelarvele so. meile ja millise
halduskoormuse üks või teine variant kaasa toob so. jällegi meile. Veelkord üle
korrates, olenemata sellest, kas meie apteekide asutamine on piiratud või
mitte, kas neis müüakse konkurentsi korras või reguleeritud konkurentsi korras,
kas peavalutabletti saab selvepudu poest või mitte, kas meil on interneti
apteegid või mitte, on tarvidus ravimite järgi konstantne (oletatavasti, sest
elanikkond väheneb, kuid samal ajal vananeb, koos kõigest sellest tulenevaga).
Üldkokkuvõttes muutub praeguse „aja tagasi keeramise” projekti korral vaid see,
keda dr. Riik vääriliseks peab turul toimima ehk … tegelikult me räägime suure
tõenäosusega sellest, et turud ja rahad sektoris jagatakse ringi.
Reeglite tegemine/muutmine on nagu vanasti kaubatee suuna
muutumine, ühed rikkad linnad kidusid ja surid välja, teised kolkakülad
muutusis õitsvateks metropolideks. Ja kui keegi tahab mulle vastu vaielda, siis
vaadake mõnd populaarteaduslikku filmi linnadest, millest kaubatee on ära
pööranud. Kujutasite ette? Minul kangastuvad mitte linnad vaid liiva täismattunud
varemed kõrbedes ja džungli rohelusse mässitud tühjus.
Ja analüüsile järgnevaid samme seades tuleks ikkagi tänaseks
väljakujunenud olukorrast lähtuda (mitte sellesse klammerdudes vaid julgelt
tulevikku vaadates), kus meil eksisteerivad võrgud, kus meil on vertikaalselt
integreeritud ettevõtjad ehk ei maksa uneleda tõelise turuvõitluse üle kui see
jäi 20 aastat tagasi tegemata, kas julguse puudusest, rumalusest või
ükskõiksusest. Võib küll vaadata maailma läbi O. Lutsu mõnusa apteekri pilgu,
koos tema Punsli eli, snabilivopski ja sügava filosoofiaga, kuid arenguid
sellest lähtudes planeerida oleks kurjast. Maailm on lihtsalt edasi liikunud.
Võitjad ja kaotajad. Siiski tundub mulle, et me elame mingis
võlumaailmas, me käsitleme maailma nagu
võiksime aega tagasi pöörata, kuid firmad on kulgenud dr, Riigi poolt maha
pandud rööbaste ja sõiduplaani järgi ning ei maksa imestada, et oleme jõudnud
sinna kuhu jõudsime. See on kõik otsustamisjulguse, ütleme ausalt, lausa
argpüksluse tulemus. Kuid algas kõik ju sellest, et me kaotasime ära
proviisorite ainuõiguse apteeke pidada, me lubasime moodustad kette ja
kontsentreerumist ning vertikaalset lõimumist. Siis, kui turg oligi üles
ehitatud täiskonkurentsile, tegime järgmise laustobeduse ja tekitasime
apteekide asutamise piirangud. Nüüd siis teeme jälle kannapöörde. Kes võiksid
olla võitjad ja kes kaotajad. Arvestades üldist turu seisu ja tendentse on minu
arvates kaotajad kõik ravimikaupmehed, nii suured kui väikesed. Miks ma
niimoodi arvan? Eelkõige tähendab see konkurentsi teravnemist linnades, mis
tähendab, et mitte maa ei täideta apteekidega vaid kaubanduskeskused täidetakse
apteekidega. Siinkohal võiks hüüda „Palju õnne Kaubamajad!”, sellesse kõige
atraktiivsemasse paika püüaks ennast sisse seada ilmselt kümmekond apteeki
(muudes kaubanduskeskustes oleks 3-4 apteeki) ja rendiraha tuleb nagu niuhti.
Rendiraha on peavad apteegid maksma, kuid käive langeb drastiliselt, mina küll
ei kavatse kümnest apteegist järjepanu peavalupulbrit osta, et ravimifirmasid
veepeal hoida. Kas teie ostate ühe kõhupuhituse pilli asemel kümme? Ei osta?
Muidugi ei osta. Ja nii neist apteekidest mingi aja pärast kotid kokku
panevadki – pankrot. Isegi linnas. Miks ma niimoodi arvan? Kõik ju teavad, et
apteegid ja apteekrid on „rikkad”, kuid nähes üht hiljutist autoriteetse
rahvusvahelise audiitorfirma raportit, siis hakkas mul kõhe. Samas uute
apteekide avamise põhieeldus on see, et sinna oleks võimalik palgata
proviisoreid. „Valmis proviisoreid” on olema kindel hulk, ehk proviisorid tuleb
ümber jagada. Jagamise kiireim ja uute apteekide avajate seisukohalt
mõistlikuim viis on maksta rohkem ,kui maal, kus keskmine brutosissetulek on ….
(ma ei taha seda välja öelda, piinlikult väike on). Seega, kui maaapteek jääb
ilma proviisorist on see ilma ka apteegist enesest. Nii, et kaotajad on kõik,
siiski võib-olla mingi aja pärast toodab konkurentsivõistlus/võitlus parema
müügimudeli. Rõhuga sõnadele „võib-olla” ja „millalgi”. Tegelikult on muidugi
niimoodi, et millalgi olukord stabiliseerub ja areng läheb edasi … madalamalt
tasandilt, kuid kindlalt. Niimoodi oli kui hunnid vallutasid Euroopa, ja samuti
kui Tsingis Khaan vallutas „pool maailma” jne. jne. Areng jätkub nii või teisiti,
küsimus on vaid selles, millise hinnaga. Hinnalangusesse küll ei usu, sest kõik
muud tegurid: võrgud, vertikaalne sidusus, väikesest turust genereeritav väike
käive, ereda leegiga põlenud investeeringud ja tulu ravimiühiku kohta jäävad
samaks. Seega tarbija … mnjah, ärgu lootkugi paremat, jätkusuutlikumat ja
odavamat teenust. Ah jaa, ärgem unustagem eeltõstatatud küsimusi, ehk kui me
käsitleme maaapteeke eraldi, siis peame me neid doteerima hakkama, ehk hakkama
sinna maksma meie ühist raha, mis tähendab, et kogu süsteem läheb kallimaks.
Siis veel tekkiv nn ebavõrdsuse
printsiip, ehk millisel alusel ühtedele apteekidele antakse dotatsiooni, teistele
mitte? Kas siit ei kisu keegi üles järjekordse Põhiseadusliku Vaimu malaka?
Miks ühed saavad, teised ei saa, miks apteek saab, aga pood, postkontor jne ei
saa? Meie tahame ka saada ja suubumegi üldisesse dotatsioonilüpsi ootuseks. Ja
kui me selle kõige üle veel vaielda tahame, siis lisagem ohtralt aja ja
kohtukulusid.
Nüüd on aeg võtta julgus kokku, teha valikud, mitte solgutada
ettevõtjaid ja kliente. On ilmselge, et süsteemi valik tingib ka võimaliku
apteekide arvu ja paiknemise, ehk kui me läheme tagasi sinna kuskohalt me
poleks mitte kunagi pidanudki ära liikuma ehk täiskonkurentsi, siis palju
tänasel päeval jääks apteeke alles ja kui me tahame regionaalpoliitikat
harrastada, siis kui palju peaks riigieelarvest neile „maaapteekidele” peale maksma, et need üldse toimida saaksid.
Miks ma ütlen, et me poleks pidanud täiskonkurentsist ära liikuma, aga
seepärast, et siis oleks praegune turg olnud hoopis teistsugune, ilmselt
oleksid ka probleemid teistsugused, kuid need probleemid ei oleksid tekkinud
dr. Riigi mahitustel tekkinud valedest investeerimisotsustest ja rahvusliku
kapitali kaost. Jah, probleemid oleksid tekkinud nii või teisiti, kuid
loomuliku arengu tulemusel. Neid loomulikke probleeme oleks olnud loomulik
ravida loomulikul teel.
Head sõbrad, kui teeks nüüd viimaks õigesti, seaks süsteemi
keskpunktiks inimese, nii selle inimese kes tarbib teenust ja neile, kes
teenust osutuvad. Alustaks sellest, et
vaataks kõigepealt üle võimalikud seosed ja nende muutuste kaskaadi, arvutaks
muutused läbi ning siis vaataks kuidas oleks kõige parem inimestele,
ettevõtjatele, Dr Riigi rahakotile, rahva tervisele ja isegi rahvatervisele. Oleks
ju igati sümpaatne ja sümboolne, kui me riigi pidamise ravitsemist alustaks
rahva tervisest ja ravimisektorist. Terviklikult! Tervislikult! Perspektiiviga!
Ehk nagu kõige kuulsam apteeker O. Lutsu „Suves” oma lausetesse poetas: „Mh?
Ah?”
Saturday, December 8, 2012
Muinasjutt: VOL 3. JUURAAJASTU SAABUMNE JA VUNDAMENTALISTLIK (WABA)RIIK
Eelmise muinasjutu lõpus ei maininud ma juhuslikult Põhiseaduse
Vaimuga lajatamist. Üldiselt on niimoodi, et Põhiseadus on see vaadete,
põhimõtete ja liikumissuundade kogum, vundament, mille alusel on üles ehitatud
kogu riigi/ühiskonna regulatsioon ehk peenlihvimine. Seega igas juhtumis
viidata Põhiseadusele on kurjast. See on sama nagu näiteks mingis pühakirjas
mainitakse, et Sellesamuse Sealtsamusest
nime asjatult pruukimine on kurjast. Ja täiesti õige. Hea asja pideva
käperdamise ja lutsimisega ei maksa head asja ära rikkuda. Omast kogemustest
tean, et Põhiseaduse Vaimuga hakati vehkima/lajatama siis, kui mitte mingeid
ratsionaalseid argumente ei leitud või neid ei olnudki. Siis viidati väga
võitluslikult Põhiseadusele ja selle Vaimule. Hoomasid iga keharakuga sellist
tehis püha ja tihke võltsvagatsemise segu … tugeva annuse verejanulisusega. No
ega sellised süüdistused ja kaebused kaugele ei jõudnud , sellised
kaebused/konstruktsioonid tekitasid küll tühja tüli, aja ja ressursikulu, kuid
olid resultaadita. Tänasel päeval tundub mulle, et asi on võtnud uue pöörde.
Võiv-olla jõudnud isegi uuele kvalitatiivsele tasandile. Nüüd me püüame juba kõike
juhtida vaid juura ning Põhiseaduse ja
selle Vaimu järgi. Iseenesest väga mugav variant, kõik on löödud kastidesse,
kantud lahtritesse ja ei mingit isetegevust. Mugav kuid ohtlik. Surmavalt
ohtlik. Lahtrid ja seadused on vajalikud kuid need on abivahendid, meie elu korraldamiseks,
mitte eesmärk. Kui vahend muutub eesmärgiks, olemegi allakäigu spiraali
kiirteele asunud.
Vaadake, kuidagi
on „juhtunud” niimoodi, et kõik need, kes loomulikku rada mööda, on kutsutud ja
seatud, vahel aga „säästuhangetel” valitud, otsustama, oleksid justkui … Ma ei oska isegi
selgitada, mis või kes nad on? Kas nad on kaabakad? Kas nad on tobud? Kas nad
on asjatundmatud? No ei ole ju, põhimõtteliselt/põhiliselt on tegemist
vastutustundlike professionaalidega. Või vastupidi, et nad väga asjatundlikud?
Liiga asjatundlikud noh? Ei tea. Üks on selge, et kui keegi vaid juhtub
midagigi otsustama, nii tekkib suur võimalus ka, et talle „juriidiline kahvel” turja, tempel mällu,
otsa- ja tagaotsa lüüakse ning otsustustase läheb … hoopis muusse kohta ehk
justiitsametnike kätte. Seega: esiteks, kas ei otsustata või teiseks, minnakse
laialdase/mõttetu kooskõlastamise ringile, et vastutust hajutada.
Kuidas siis seletada seda pahelist ihalust kõiges
süüdlasi, süüd ja „kurja tegijaid” näha? Kuidas me oleme sellise
ühiskonnamudelini jõudnud? Tekkinud olukorra mõistlikuks selgitamiseks on kaks
võimalust:
-Esimeseks võimaluseks on, et me olemegi otsustajateks
valinud „kurja tegijad”, sellised vääritud tegelased, kes ei tohikski
otsustada. Oot, oot, kuidas siis juhtus et „kurja tegijad” said otsustajate
kohale? Kes nad sinna valis? Mnjah, ma ei taha seda teemat rohkem arendada, see
oleks tupiktee ja haige vandenõuteooria. Nagu mainisin teenistuses on õnneks alati
olnud küllaltki hea, kuid minimaalne, komplekt inimesi. Jah, mulle tundub, et nad
on ühiskonna poolt liiga vähe hinnatud. Siiski saavad nad hakkama nende
hunnitute, üha lisanduvate, sageli mõttetute, ülesannetega, mis neile pandud. Mõttetute
tegevuste mõttekas selgitamine on maailma üks raskemaid ülesandeid, kuigi …
mõttetu. Tundub, et paljudel juhtudel tekkivad „kurjad teod” tavaõiguse, tavade
puudumise ja mingite eriarvamuste baasil nende vahel, kes otsustavad ja nende
vahel, kes ei otsusta teps mitte. Ma ei tea, võib-olla olen ma liiga sinisilmne
(musta masenduse maailmas elamine pole mulle omane), kuid pikkade aastate
jooksul pole minu tutvusringkonnas küll tobusid juhte olnud. Nojah, võib-olla
paar veidrikku ja valesse kohta eksinud inimest on olnud, kuid see kaob
veapiiri taha. Seega on tegemist ilmselt mingi teise selgitusega. Mingem siis
edasi.
-Teine seletus oleks selline, et meil on saabunud … Juuraajastu.
Juural on teadagi kaks tähendust: esiteks keskaegkonna teine ajastu ja teiseks,
õigusteadus. Tundub, et ühe sõnaga on nimetatud kahte täiesti erinevat asja.
Kuid, kas need on ikka nii erinevad? Võib-olla on neis midagi sarnast, või
ühendab neid meie aeg? Targad raamatud räägivad juuraajatust sellist juttu: „Juura – keskaegkonna teine ajastu,
järgnes triiasele ja eelnes kriidile. Algas 190 +- 5 mln. aastat tagasi, kestis
55-60 mln aastat. Selgroogsetest arenesid liigirohkeiks roomajad. Ilmusid
esimesed linnud. „
Loen seda
selgitust ja taipan, no nii, ja nüüd on see siis käes. Nimelt, Juuraajastu on
saabunud. Kumb nendest Juuradest, pole päris selge, kuid üks kindlasti. No ja
ega midagi imestada ka ei ole, kõik kes koolis on käinud teavad, et areng
toimub spiraali mööda, justkui ennast korrates, kuid pidevalt edasi liikudes.
Ajaloo kordumine on harilikult kas katastroofiline või groteskne. Seega meie grotesksus
(loodetavasti ei arene see katastroofiks) seisneb selles, et loosunglikult räägime
kodanikuühiskonnast, läbipaistvusest ja kaasamisest, kuid saime juura kriidiajastu sugemetega.
Teate seda kriidiajastut? See on selline, mil osa poliitinimesi on kriidiga
hääle peeneks teinud, et kitseema kombel mökitada ja väikseid armsaid kitsekesi
lollitada. Mida me võima ülaltoodud aegkonna definitsioonist välja lugeda, et
juuraajastu on pikk periood, pann pikk periood, mil eriti liigirohkeks arenesid
roomajad ja esimesed linnudki … ilmusid. Pealegi on järgmine kriidiajastu. Kas
tuleb kuidagi tuttav ette? On, kuidas on, kuid roomajaid ja eneseimetlejaid
sulelisi on küll palju siginenud.
Miks ma
niisuguse primitiiv-vulgaarse ulmekonstruktsiooni püstitasin? Tundub, et kuidagi
märkamatult oleme läinud otsustusjulguselt üle mingisugusele vesisele/soisele
ringkäendusele. Kuna kõik otsustajad on juba risti ja põiki kinni naelutatud,
siis ongi kogu tegelik otsustusõigus kogu oma täiuses läinud … justiits
ametnike kätte. Pean siinjuures jälle kord pöörduma Forbes 500 mehe Jon
Huntsmani poole, kes kirjutas, et: „… enamikul juristidest puudub ärikogemus. Nad
kalduvad keskenduma sellele, miks midagi ei peaks tegema või ei saa teha.
Reeglites näpuga järge ajavad juristid moodustavad keeldujate koori …” ja
„Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste
meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta,
ära valeta.”. Ütlete, et nüüd ma ilmselgelt liialdan, aga ei ühti. Ma arvan, et
Juuraajastu on kaaperdanud nii otsustusjulguse, innovaatilisuse, kui ka võimu. Võimu just selle pärast, et
otsustamine on nii õigus, kohustus, kui ka vastutus, kuid eelkõige on see võim.
No vaadake ise, milliseid „häid” uudiseid otsustest/töövõitudest kuuleme: firma
nõukogu, milline kannab seaduses ettenähtud ulatuses vastutust oma tegevuse
eest, planeerib oma tegevust, kaaludes erinevaid variante, kuid … Riigikontroll
arvab, et näiteks kai või laoplatsi ehitamine on riigile kahjulik. Mõtte koht …
Väga mõtlikuks võtab, kui Riigikontroll teab paremini, kuidas firmat, juhtida, kui firma juhtorganid. Ja kui see
niimoodi on, siis oleks kohe tänapäev mõistlik teha niimoodi, et kahime
edaspidi firmade juhatused ja nõukogud ära ja las firma lähebki Riigikontrolli
otsese juhtimise alla. Mõnus mõttepojake: saaks juhtorganite palga pealt kokku
hoida ja ei mingit rikkumist enam. Ei iial! No vähemalt niikaua, kuni see firma
toimiks. Riigihangete pealt võiks ka kena „nutsu” kokku hoida, protsessi
sujuvas ja kiireks muuta, sellega võiksid tegeleda kohe ja otse
Riigiprokuratuur ja kohtud, sest üldlevinud arvamus on, et nagunii tehakse
„sullerit” ja lõplik vastus/võitja ilmneb alles Riigikohtus … paari aasta
pärast. Kuigi mitte ammu olid ajad, mil vaidlused lahendati loetud nädalatega
Vahekohtus. Ah jaa, Riigikohtuga on niisugune lugu, et see võiks täiesti
edukalt asendada Riigikogu, sest seadus saab oma tegeliku eluõiguse alles siis,
kui seadus on läbi käinud Riigikohtu sõelast, kus Riigikohus seletab ära mida Riigikogu
mõtles, kui seadust menetleti ja see vastu võeti. Selline „seletamine nendele
tobudele”, kes siiani seadusest aru ei saanud, ongi Riigikohtu lõplik
ainuõigus. Seega kogu Riigikogu ärakahimise pealt saab jälle üpris kopsaka
kokkuhoiu kirja panna, kokkuhoitud ajast ja selgusest rääkimata. Uuem hitt on
see, et Õiguskantsler on mitmel puhul leidnud, et üks või teine regulatsioon on
vastuolus Põhiseadusega. No Põhiseadust on riivatud. Oleme saanud endale mitte
lihtsalt Põhiseaduse, vaid pidevalt ja räigelt riivatud Põhiseaduse. Kuna
ministeeriumid ja kogu valitsus ei oska riigi majandust juhtida ja mõistlikke
regulatsioone projekteerida, siis need ka ära kahida. Jälle kokku hoitud!
Tehtud. No jah, demokraatia ja Põhiseaduse kahisime ka ära, kuid neid tuleb
lugeda „lahingutegevusega kaasnevateks kadudeks”. Prrr!
Nii, et polegi vaja rohkem institutsioone ega otsustajaid
Eesti riigi ja inimese õnne arendamiseks kui Riigikohus, Riigikontroll,
Riigiprokuratuur ja (Riigi)Õiguskantsler. MOTT.
Loodan, et mõni sellest lorajutust/õudusjutust liiga
hoogu ei läinud ja seda endale ideaalmudeliks ei võta. Vastupidi, leian, et
just sellise veidra ja vildaka süsteemi poole oleme teel. Tekkinud on süsteemne
süsteemitus. Tegelikult seisneb süsteemne süsteemitus selles, et erinevad riigi
institutsioonid ei tegele oma otsese tööga/ülesannetega vaid püüavad teha ära
teiste, neisse absoluutselt mittepuutuvat, tööd. Urgitseda, targutada ja
laiutada aladel, kus nende oskusteave jääb napiks ja mille kompenseerimiseks
kõike vähegi loomingulist tegevust püütakse suruda mingisse veidrasse
juriidilisse vormi. Kogu see juriidiline mürriaad ehk Juuraajastu on viinud otsustusjulguse
katastroofilise languseni. Otsustusjulguse langus viib innovaatilisuse ja uute
algatuste languseni. See viib … Ja teil on õigus, see viib stagnatsiooni.
Laskem nendel kelle kohustus on otsustada, otsustada ja ärgem otsustagem nende
eest kõike ära. Siinkohal teile kaks stiilinäidet Moorehead`ilt II MS päevilt:
1) Kindral Auchinleckist 1942 aasta suvel Egiptuses. „Kõik tema jõupingutused
olid uppunud üksikasjadesse. Isegi kriisi haripunktil oli ta teinud äpardunud
katse korraldada oma peakorteris kokkuhoiukampaania: ohvitseride toidusedel ja
olmemugavused kärbiti kõrbes miinimumile. Kairos viibivatel ohvitseridel kästi
lahkuda oma linnakabinettidest ja elada telkides püramiidide lähedal.” Ja „Montgomery poolt mahapandud üldraamistiku
piires jäetakse neile suur tegevusvabadus. Nad võivad teha kõike oma
äranägemise järgi ühel tingimusel – et nad saavutavad edu.”
Te ju teate kes oli edukas? Õigus, see oli Monty.
Ja ärgem unustagem, et mitte ainult Juuraajastul vaid
igal ajal on seaduse enese valmimine seotud kuludega. See on nende inimeste
palgad, kes seaduseid kokku kirjutavad, soe
tuba ja kulunud aeg (see kõige kallim taastumatu ressurss). Manades ette kogu
seda mõjurite jada, mis mõjutab ja võib mõjutada seadusloome ökonoomikat, tuleb
tagasi tulla seadusloome alguse juurde. Kas kõik asjad peavad olema ikka
seadustes kirjas? Aga tavad? Aga ühiskondlikud kokkulepped? Kunagi ammu, kui
tegelesin Võistlusseaduse „maaletoomisega”, ütles mulle üks väga tark kolleeg,
et vara veel sellise regulatsiooni kehtestamiseks, kuna selles osas ei ole
välja kujunenud tavaõigust. Tookord, oma nooruserumalusest , ei saanud ma aru,
mida ta silmas pidas, kuid tänaseks olen kogemus(t)e võrra rikkam ja imetlen
tema ettenägelikkust. Tõesti, kui tava ei ole, siis tuleb kõik üles kirjutada
ja kohtus käia ja siis juurde kirjutada ja lisaks kirjutada, ja jälle kohtus
käia, mille lõpuks ei tea me enam isegi, mis selle seaduse mõte oli? Jäänud on
vaid karistamise vorm! Kuid mõtet enam ei ole.! Kas tõesti peavad kõik seadused
olema nii koostatud, et vaid Riigikohus oskab seda LÕPUKS ja ÕIGESTI selgitada?
Kirjutan „lõpuks” seepärast, et (reeglina) pole enam kuskile edasi kaevata, kui
oleks veel mingi Kõrgem kohus ja sellele lisaks Kõrgeim kohus, siis poleks
Riigikohtu lahend „lõplik” ja „õige” vastuse seaduse tõlgendamisele annaks
alles Kõrgeima kohtu otsus. Vahel tekib küll kuri kahtlus, et kas me mitte
meelega ei loo süsteeme, mis sisaldavad varjatud pöörduksi ja miiniväljasid
ning duaalsust. Selline süsteem jätab küll väga toimeka mulje, kuid on väga
raskepärane ja kallis. Vandenõuteoreetikutel oleks siin jällegi tööd küllaga,
kuid arvan, et niimoodi lihtsalt juhtub: kas kiirustamisest, „ilusa” süsteemi
ihalusest, ükskõiksusest, seoste mittemõistmisest, kompromissidest või valest sõnakasutusest.
Imetlesin kunagi Vana Maailma seadusi, see oli mitte ainult vana, vaid ka väga
mitmekihiline, mitte selline, millest lihtne kodanik esimese hooga aru saab. Kui meie oleme
harjunud ütlema, et see asi on näiteks hall, selline maahall nagu lamba päss, siis nendes
seadustes oli kõik hulga „targemalt” kirjas. Alustuseks tõdeti, et see ei ole
valge ja otse loomulikult ei ole see ka must, see on midagi, mis liigub valge
suunast musta suunas ja tihti ka vastupidi, kuid ei ole ikkagi kunagi ei must ega
valge. Samas on täheldatav, et värvide muutus ühest suunast teise toob kaasa
varjundite muutuse ja võib tõdeda, et see nähtus asub musta ja valge vahel.
Olenevalt lisanduvatest asjaoludest ja detailidest võib täheldada varjundite
muutust kas valge või musta suunas ja igal üksikul juhul määrab õige tulemuse …
Vaat selline pikk ja segane lugu, selle asemel, et ütelda näiteks: „Tegemist on
räpase lambukesega.”
Täpselt nii on ka meie tänapäeva seadustega – kui kõvera
paragrahvi lõppu jõuad, on algus juba meelest läinud. Kui aga juhtub selline
hull lugu, et on vaja hinnata mitme seaduse koosmõju, siis on ökonoomne
pöörduda õigustippasjatundja manu. Kuid seegi ei anna mitte mingit kindlust
kuna …. Muide, millist õiguskindlust ja õigusselgust võime loota, kui mõne
esindusorgani õiguskomisjoni esimees (jurist) ei tea ühte avaliku halduse
põhitõde, et hõimlaste/sugulaste ja huvidega seotud küsimuste hääletamisel
taandatakse ennast? Kuid tegijal juhtub mõndagi ja vahel oleme lihtsalt oma
mõtetega hajevil. Sellisel juhul võiks lihtsalt öelda „Ups. Juhtus. Vabandage!”
Selle asemel kuuleme hoopis valjuhäälset selgitust, miks just selline käitumine
oli õige, isegi kui see on fundamentaalväärtustega ja isegi terve mõistuse ning
enesealalhoiuinstinktiga vastuolus. Kui meil tavasid ei ole, äkki peaksime
genereerima „Vabandamise seaduse”? Kuid asjal on ka teine külg. Tegelikult ei
olegi võimalik vabandada, sest armutu robespierre’lik aparaat fikseerib teile koheselt
seaduse rikkumise. Vabandamisega olete ju tunnistanud enese eksimist! Ja
ikkagi, kas hajameelsust või rumalust tuleb alati ravida seaduse ja giljotiini
jõuga? Kas vahel pole me mitte üle pingutanud, kui isegi juristid, ei saa
õigusest aru. Mida peaks sellisel juhul tegema tavakodanik, Inimesekene, kellel
pole aimugi seaduse peensustest? Jah, keeruline aeg see tavatu (tavadeta) Juuraaeg.
Ajas muutub seadusloome protsess, selle
kiirus ja ka ökonoomika. Kui ühest küljest on meil tänapäeval seadusloomes
märgatavalt rohkem juriste ja kogemust,
mis võimaldab ka ilu pärast seadusi teha, siis teisest küljest on mõned
seadused nagu kinni külmunud. Kuigi kõik teavad, et seadus ei reguleeri enam ei
midagi ja elu käib tavade järgi. Nagu te aru saate, see on lausa irooniline,
lausa saatuse irvitus, kui seadus ei toimi, siis … tavad toimivad ikka. Oh seda inimlikku
upsakust ja tema usku kõige reguleerimisse. Kui veel mõnda aega tagasi toimus
seaduste dünaamiline muutmine vastavalt aja vaimule ja tegijad nägid missiooni
end ümbritseva keskkonna, sealhulgas seaduskeskkonna parandamises, siis nüüd on
peale kasvanud tõsiusklike põlvkond.
Seadususklike (mitte segi ajada seaduskuulekatega) põlvkond. Kas olete sattunud olukorda, kus räägite
mingist probleemist, mõne ametiisikuga, siis kirub ta teiega koos, kui nõme üks või
teine seadusepügal on, kuid lisab kiiresti ja poliitkorrektselt: „Aga me ei saa
midagi teha, sest seadus ütleb nii ja naa. Kahju küll.” Kahju tõesti, aga mitte
selles suhtes, et midagi teha ei saa, vaid sellepärast, et inimesest on
vormunud (vormitud?) missioonitu pulk süsteemis. Missioonitud pulgad
jooksutavad süsteemi lõppkokkuvõttes kokku, kuna ei oska/saa/taha süsteemi
ravida. Suhtumine, et mina ei saa midagi teha, on üdini vale. Inimene, seda
enam ametnik, saab ja peab saama alati teha, „midagi”. Tema „midagi” on
seadusparanduse esitamine. Ei maksa unustada, et mis nägu on tema, seda nägu on
ka süsteem. Formaaljuriidiliselt ei saa inimene sellel konkreetsel ajahetkel
mitte midagi teha, ta ei saa ja ei tohi
seadust muuta, sest seadused on täitmiseks ja kui neid ei täideta, siis neid
rikutakse, mis võib viia lausa põhiseadusevastase tegevuseni. Kuid kõik
avalikud teenistujad on vandunud truudust Põhiseaduslikule korrale, nii et seda
vannet tuleb pidada, kuid ei vanne ega Põhiseadus ütle, et inimene peab olema
initsiatiivitu/ükskõikne/irrogantne/laisk/loll/lohakas. Vastupidi, vastavalt põhiseaduse preambula mõttele
„Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki …”, peaks
iga inimese kohuseks olema teha ettepanek, kui näeb midagi, mis on vastuolus
seaduse mõttega. Eriti peaksid sellisele tegevusele mõtlema need, kelle
põhimääruses on õigus ja kohustus teha ettepanekuid seadusandluse muutmiseks.
Seega pole seadused meile antud mäe pealt, nagu kunagi vanal ajal kodanik
Moosesele, vaid need seadused oleme me ise teinud, mis tähendab, et meie ise
saame neid ka muuta. Muidugi pole oma seisukohtade kaitsmine ja selgitamine
lihtne, selleks tuleb leida liitlasi, tuleb veenda otsustajaid, varuda
kannatust, kuid … tuleb tegutseda. Mitte midagi tehes ei sünni mitte midagi, niisama
lihtne see maailma asjade korraldus ongi ehk nagu Vanaema Marie ütles: „Tegijal
juhtub mõndagi, magajal ei midagi.”.
Ja veelkord tulles tagasi Põhiseaduse ja tema sõbra Vaimu
juurde. Nagu eespool käsitlesime, see on alus paljudele headele asjadele, kuid
see on vaid põhimõtete kogum, see ei ole igapäeva elu peeninstrument, sellega
ei juhita igapäevaelu. See on liiga jäik ja üldine igapäevatoimetuste jaoks.
See on vundament. Kui me käsitleme igapäevaelu vaid vundamendist lähtudes e. „vundamentistlikult”,
siis võib-olla oleme me … fundamentalistid. Te ju teate, kuidas demokraatiad
suhtuvad fundamentalismi, mil pühamatest pühamate kirjade järgi püütakse
riikide ja rahvaste igapäevaelu korraldada? Mille poolest meie lähenemine siis
teistsugune on? Kas vaid selle poolest, et meie Põhiseadus ja tema Vaim ehk
seaduste seadus on paarkümmend aastat vana ja teistel paar tuhat aastat, pluss
veel paar tuhat aastat? Sellest ei muutu ju asjade olemus, fundamentalism jääb
fundamentalismiks, olenemata sellest, kas see on noor või vana fundamentalism.
Seega ärgem lörtsigem Põhiseadust ja tulgem sellest
eksirännakult tagasi, kui te just ei taha lõpetada Juriidilises Vundamentaal
Waba (vaba arvata ajalooliseks rudimendiks) Riigis. Vundamendiga on nimelt
selline lugu, et kui seda tahetakse kasutada katuseaknaks, siis oma ebakohasuse,
ebaproportsionaalsuse ja raskusega varistab see maja kokku. Nii, et vundament
jäägu ikka vundamendi kohale ja katuseaken katuseakna kohale, igaühel hea
vaadata ja rõõm harmoonilisest süsteemist.
PS. Juuraajastu ladestusi uurides ei pruugi
sellele ajastule järgneda ajaloospiraalil Kriidiajastu vaid, ajaloo grotesksust arvestades, jäik ja
paindumatu Vundamentalistlik Kipsiajastu. Täitsa „kipsi” võidakse lüüa.
Tuesday, December 4, 2012
Muinasjutt: Vol 2. Prioriteet nr 1001+
Hauk! (nagu ütlesid
vanad indiaanipealikud) Riigikontrolör on (jälle) rääkinud (õigust), et raha
tuleb kasutada heaperemehelikult, et isegi riigieelarve rahade planeerimine
peab olema heaperemehelik, nagu oma isikliku majapidamise raha planeeriks.
Lisaks sellele peaks olema riigieelarve planeerimine seotud mingite
pikemaajaliste eesmärkidega ehk mida me tahame saavutada ja palju see eesmärgi
saavutamine maksab. Kuid Riigikontrolli analüüsidest ilmneb, et eesmärki pole
ja eelarvet pannakse kokku matemaatiliste mudelite järgi nn joonlaua süsteemist
lähtudes.
Muidugi on
meil olemas arengukavad ja strateegiad, neid on olemas lausa hunnitu hulk …
paberil. Kuid tõsiasi on ,et kuni need kavad on ressursiga st. rahalise, inim- ja ajalise ressursiga katmata, ei ole need
mitte arengukavad, vaid pelgalt muinasjutud. Seega just see teema, mis (muinas)jutuvestjale
kohane. Meil on sadu arengukavasid ja strateegiaid, kuid prioriteete ei ole. Ei
ole ju tõsiseltvõetav, et te täidate mingit kaheksasaja kolmandat prioriteeti? Või
on? Kas te oma koduses majapidamises kujutate ette, et te tegelete küsimusega,
mis on teil tähtsate asjade loetelus … kolmandas sajandis või napilt esimeses
tuhandes? Sellisel juhul peab olema veel prioriteetideülene prioriteet ehk
superprioriteetide nimekiri, mille tipus on hüperprioriteedid. Naljakas lugu,
mis toob mulle meelde „1001öö muinasjutu” kogumiku. Teate küll neid araabia
muinasjutte. Muidugi teate! Isegi, kui
te pole lugenud „Kalevipoega”, „Nibelungide laulu”, „Iliast”, „Odüsseiat”, „Kalevalat”, „Karutapjat” jne.
siis seda muinasjutukogumikku olete ikka lugenud. Mainitud muinasjutukogumik on
muide üks õpetlik lugu strateegiast, taktikast ja prioriteetide seadmisest.
Selles kogumikus pidi kaunis orjatar igal ööl valitsejale jutustama ühe loo,
mis oleks nii köitev, et sellel tahetaks veel järgegi kuulata. Tegemist oli
pikaajalise ellujäämisstrateegiaga, mida kujundati läbi hoolikalt
ettevalmistatud taktikaliste sammude ehk muinasjuttude. Täpselt nii nagu
poliitikas kirjutada kokku üks arengukava/ strateegia teise järel, mis aitaks üle
elada tekkinud kriisiolukorrast. Kuid need 1001 muinasjuttu ei olnudki mõeldud
täitmiseks, nende eesmärgiks oli aega võita. Iga õnnestunud
muinasjutt/arengukava andis võimaluse ellu jääda. Siiski ei tasu vaadata seda
muinasjutuvestmise tööndust, kui puht tühikargamist, sest lõppkokkuvõttes tõi
heade muinasjuttude vestmine kaunile orjatarile kaasa peavõidu, ellujäämise ja
kustumatu armastuse. Ülimaks prioriteediks oli, on ja jääbki … ellujäämine. Siiski
pole mul kindlat tunnet, et meie arengukavad/muinasjutud niisama hea lõpuga on
kui „1001 öö muinasjutud”. Meie
muinasjuturida on kuidagi rabe, hüplev ja tõmblev, tihti nagu hädatapp. Ja
muide päriselus ei ole niimoodi, et raha tuleb läbi „(l)abraka-tabraka” , seda
juhtub vaid muinasjutus. Muide isegi muinasjutu rahamasinatele on olemas täiesti
mõistlikke seletusi. Soomlaste legendide kohaselt olla neil olnud selline küllusemasin
nagu Sampo. Mõned teadlased on avaldanud arvamust, et tegemist oli Turu linna
kauplemisplatsiga, mille vapil ilutses nn Rolandi sammas. Rolandi sammas oli
selline märk, mis pärines juba Rooma impeeriumi aegadest ja tähendas, seda, et
need kes omasid sellist märki, olid turvalised kauplemisalad, kus valitsesid
teatud kindlad ühtsed kauplemisreeglid. Just need kaks asja turvalisus ja
kindlad reeglid võimaldasid sambaga (Sampoga) määratletud aladel „raha teha”. Seega
ei midagi muinasjutulist, vaid püsiv/pikaajaline kord ja reeglid. Muide
needsamad teadlased pakuvad, et sampo tuleb eestikeelsest samba mõistest. On
kuidas on, kuid tore on teada, et lõunasoomlased olid eestlased. Vaat selline
mõistlik seletus ühele muinasjutulisele rahamasinale ehk Sampole.
Väljume nüüd
korraks muinasjutumaailmast. Raha kasutamisega on sellised lood, et raha ei ole
kunagi piisavalt. Ja kui teil hetkeks tekkib selline ekslik tunne, et raha on
(küllalt?), siis ärge muretsege, see tunne läheb kiiresti üle. No nii! Üks lugu
on see, kuidas me raha kasutame, kuid teine lugu on selles, kuskohast see raha
tuleb? Tegelikult on kaks võimalust, me kas maksustame mingeid tegevusi ja
kogume kokku meie ühist raha või müüme meie ühist omandit.
Omandi
müümisega on niiviisi, et see on nagu kukesupi (märgime võrdõiguslikkusest
lähtudes, et supp võib olla täiesti vabalt ka kanasupp, ja et ka loodusõpru
rahustada, siis kuke kasutamine supis on puht kujunduslik trikk) keetmine, üks
kukk ja üks supp … ning pikalt kõhutühjust. Küsimus on pigem selles, kuidas
kanu munema panna (siin jään võrdõiguslikkusega jänni, sest munevast kukest
pole me veel mitte midagi kuulnud, aga ärgem heitkem meelt, kui teadlased
piisavalt pingutavad, küll saame üle ka sellest probleemist), viljakalt ja
palju. Veelgi parem oleks kui nad muneksid kuldmune. Ja muide see ei ole see
muinasjutt, et ”minu soovil, havi käsul!” ehk nagu targad inimesed ütlevad, „… majanduskasvu ei loo riik, vaid inimesed.
Mida valitsus saab teha, on julgustada inimesi oma leidlikkust proovile panema
ja ettevõtjaks hakkama, kuid sellega riigi roll ka piirdub.”.
Järelikult on
põhiline jõukuse kasvatamise vahendiks sellise keskkonna loomine, mis võimaldab
tekitada rohkem ühiskondlikku rikkust, mis võimaldab ka rohkem maksuraha
korjate, et siis seda targalt, või siis mitte nii targalt, kasutada. Ka selleks
koostame me ju arengukavasid, selliseid suurejoonelisi tühipabereid, mis
imiteerivad kirglikku ja tihedat tegevust. Need arengukavad elaksid nagu
omaette maailmas, võib-olla paremas, võib-olla halvemas. Ei tea, paber saab
vaid kirjeldada elu, kas see on parem või halvem oleneb meie meelelaadist ja
pealehakkamisest. Tegelikus elus jääb tihtipeale mulje, kipume lähtuma
pigem mingist uitmõttest ja selle alusel muutma seadusi, ilma neid läbi
kalkuleerimata. Vabandage mind selle korduva arveametniku jöra pärast, et
eelnõud on vaja läbi kalkuleerida, kuid see pole mitte mingi SMS laen, mida
emotsiooni ajel tehakse (kui tehakse.), siin on järelmid hulka laialdasemad,
pikaajalisemad ja katastroofilisemad. No ja, vahel on sellisele muudatusele
viisakuse mõttes viidatud ka arengukavadele, kuid kas meil on mingi
pikemaajalisem strateegiline plaan? Või on vaid hetkeajenditest tingitud rabe
liikumine ? Selles seisnebki arengukava, kui justkui tühipaberi salakavalus, et
mingil momendil hakkab see elama oma elu. Hakkab toimima seaduse läbisurumise
tungrauana: „Et vaadake, meil oli see juba arengukavas kirjas see ja too
põhimõte, kavatsus või tegevusetus. Nojah, polnud just päris see, aga ikkagi
sinna suunda jne. jne.” Seega tekitatakse optiline pete, illusioon, justkui
oleks tegemist mingi soliidse arvamusega, mille tõttu seaduseelnõule mitte
mingit analüüsi polegi vaja teha. Samas võib arengukava olla väga vabalt mingi
ministeeriumi uitmõtete kogum, kindlasti mitte läbi arvestatud mitme variandiga
mõjuanalüüs. Seega ettevaatust arengukavadega!
Selleks, et te ei arvaks, et ma ajan mingit kiusujuttu,
ei aita muud, kui pöördume jälle autoriteetide ehk Riigikontrolli poolt tehtud
analüüside poole. Seekord õigusaktide mõju hindamise korralduse auditi poole.
Niisiis :” Õigusaktide mõju hinnatakse vähe ja
formaalselt. Kõigi auditeeritud õigusaktide
seletuskirjades puudusid mõjuhinnangud rohkem kui pooltes nõutud mõjuvaldkondades. Mõjuhinnangute esitamatajätmise
peamiseks põhjuseks on puudulik kontroll
mõjuhindamise reeglite täitmise üle ja
mõjuhindamise alatähtsustamine. Vähe hinnatakse õigusaktide
mõju ka seetõttu, et õigusaktide väljatöötajatel napib oskusi kõiki mõjusid hinnata ja sageli on selleks liiga
vähe aega ning uuringute tellimiseks
väljastpoolt ministeeriumi raha ei jätku.” Ja just niimoodi ongi, et
analüütikud on suures koondamistuhinas ära kahitud ja järgijäänud,
Karistusseadustiku ja selle veidra tõlgendamise hirmust, ei julge enam lävida
nendega, kes asjast midagigi teavad. Niimoodi tekivadki otsused ja mingid
imelikud konstruktsioonid kabinetivaikuses, mis on üpriski pelutav. Pelutav
just seepärast, et teevad need, kes asjast mitte midagi ei tea, millest neil
pole aimugi pluss (või õigemini miinus) see, et ei konsulteerita nendega, kes
teavad. Vaadake kui veidraks (kõverpeegliks?) on kujunenud see maailm: ühest
küljest räägime kaasamisest, koostööst, avatusest ja läbipaistvusest, kuid
selle järgi tegutsedes ähvardab meid hoopistükkis süüdistus mõjuvõimuga
kauplemises, korruptsioonis ja teistes hirmsa nimega asjades. Mnjah, niimoodi
kujundame sumbunud ja kurja maailma enese sees ja ümber. Teisalt, pelgavad need, kes oskavad vaid EL
määrusi ritta panna ja nende punktuaalset täitmist planeerida, et peale
konsulteerimist valdkonnaspetsiifikat tundvate asjatundjatega, ei peeta neid
enam tarkadeks inimesteks. Kuskilt raamatust on meelde jäänud ütlemine, et: „Mu
härra, kui te vait oleksite olnud,
oleksin pidanud teid intelligentseks inimeseks.” Vaat niimoodi ja lähtudes eeltoodust
püütakse olla vait. Ehk jätab intelligentse mulje. Seega toimub konsulteerimine
suuresti isekeskis, samasuguste, mitte teadjate ringis. See on sama hea, kui te
traktoristilt küsite, kuidas oma põiepõletikuga toime tulla, siis vastab ta
teile ilmselt, et sügavamalt on vaja künda ja „essu” oleks ka vaja vahele
sumada. Ilmselt poleks teil sellise teadmisega mitte midagi peale hakata, kuid
kui tegemist on traktoristiga tänapäevase tehnika intelligentse käitlejaga,
soovitab ta teil ilmselt pöörduda arsti poole. Nojah, teisalt tekkib uus
dilemma, miks peaks mõistuslik inimene küsima põiepõletikus abi traktoristilt?
Ärge seda minult küll küsige, ütleme, et see on avaliku teenistuse korralduse
eripära. Samas Riigikontrolli arvates : „Õigusloomesse kaasamise hea
korraldus on eelduseks edukale mõjuhindamisele. Kaasamise eesmärk on,
suurendades mittetulundus-, era- ja avaliku sektori osalust otsuste
ettevalmistamisel ja langetamisel, parandada otsuste kvaliteeti ja
ühiskondlikku legitiimsust. Ametiasutus, kes eelnõu koostab, peab kaasama
otsustusprotsessi huvirühmi kõigist neist sektoritest. See tagab väljatöötatava
õigusakti tasakaalustatuse ja lähtumise avalikust huvist.”
Oeh! Kõik on ju nii ilusti ja täpselt kirjas napilt nelja
tolli paberi peal, aga … ikkagi teeme vastupidi. Kas lisaks Riigikontrollile
peaksime looma Riigi Karistamise Kantsli, et sundida dr. Riiki iseenda vastu
võetud seadusi ja põhimõtteid täitma? Absurd? Täitsa nõus, me kõik ju eeldame,
et dr. Riik teeb kõik õigesti. Aga näe vahel ei tee, sest mitte teha on
mugavam. Nagu mugavam on kasutada taatlemata mõõteriistu, kui kand maha lüüa ja
öelda, dr. Riik pole meile raha andnud korralike mõõteseadmete ostuks … me ei
mõõda. Sellisel juhul peaks keegi liigutama hakkama, et mõõteriistu muretseda
ehk meie näitel, kui pole seaduse eelnõu ei ole läbi arvutatud ja kaasatud,
siis seda ka ei menetleta. Sellisel juhul peaks dr Riik ennast liigutama, mitte
salakavalalt karistushimus asjade käiku jälgima ja siis loomulikult ka
karistama. Ma nimetaksin seda rikkumisele ahvatlemiseks. Lugesin kunagi ühest
raamatust II MS aegsest saksa sõjaväe sisekorraeeskirjast, et karistati ka neid
„soldaneid”, kes oma kapi ukse lukustamata jätsid, karistati kamraadi vargusele
ahvatlemise eest. Vaat niimoodi.
Eks see ilmselt õige olegi, nii mittesuure riigi ja
rahvastiku puhul nagu meie siis Läänemere kaldal, mida enamus selle mere ümber
elavaid inimesi küll Idamereks kutsub, ei jätkugi riigi teenistusse igale
valdkonnale asjatundjat. Lihtsalt seda ressurssi ei ole, seda enam oleks vaja
kasutada laiapõhjaliselt võrgustikku, kogu olemasolevat potentsiaali, et seadused
mida me teeme, toodaks meil kuldvillakuid, aga mitte kärnaseid pässe. Me ei
peaks OMA INIMESI KARTMA, ME EI TOHI NEID KARTA. Me kitsendame selle
väljakujunenus kartuse foobiaga, et kõik ajavad „mingit oma salakavalat liini”,
võimalike abiliste ja liitlaste ringi. Aga ise, vaid ametnikkonnaga, dr. Riik ka ei jõua/suuda/mõista. Ülatoodud auditi võiks lühidalt kokku võtta
nii, et tegijad ise valdkonda ei valda ja teistelt ka ei küsi.
Muidugi on mõjuanalüüse võimalik teha erinevalt, kuid
siis me vähemalt näeme, mida arvestused näitavad, kas eesmärk saavutati?
Senini on seletuskirjade nurgakiviks kaks asja, millest
üks on kindlasti see, et vastavalt Euroopa parlamendi ja Euroopa Komisjoni
määrusele number see ja see, mida on täiendatud määrusega too ja too, tuleb
teha nii ja naa. Teiseks, tuleb kasutada mingit populaarset trendi/sõna/mõistet
nagu konkurents, kaasamine, läbipaistev jne.. Kuna ma ise olen veendunud
konkurentsiinimene, siis märkan tihti viidet sellele, et eelnõu parandab
konkurentsiolukorda. Sellisele asjale olen igati poolt, kuid halloo, konkurents
on vaid vahend mingi eesmärgi saavutamiseks, mitte eesmärk iseenesest.
Eesmärgiks saab olla vaid parem, kvaliteetsem, kindlam, püsivam, inimsõbralikum
teenus või toode. Aga sellest, kuidas valdkond toimib, millised saavad olema
mõjud turul, kas turuosalisi tuleb juurde või väheneb, kas tooted muutuvad
kvaliteetsemaks või on võimalik soetada vaid „säästupaketti”, … mitte sõnagi. Võib-olla on tegemist näiteks „transiitveo
konkurentsi tekitamisega umbtänavas”? Veelgi tähtsam nendes analüüsides ei ole
mitte kunagi arvestatud sellega, kui palju ettevõtjaid selle „hea ja kasuliku”
seadusmuudatusega lõpetavad tegevuse. Meie suhtumine nii ettevõtjatesse, kui ka
lihtsalt inimestesse, et vaadaku ise kuidas hakkama saavad ja kui ei saa, siis
on see nende viga. Mind on alati riivanud meie ignorantne suhtumine töökohtade
kaosse. Kusjuures nendes maades, kelle moodi me tahame olla, on lausa välja
toodud, kui palju läheb maksma ühe uue töökoha loomine. Sama suhtumine on ka
ettevõtjate suhtes. Iga ebaõnnestunud muutus seadusandluses toob kaasa mingi
osa rahvusliku kapitali kaost. Ja kui me seda ebaõnnestumist parandama läheme
(Upsti! juhtus.), siis põletame, juba uue olukorraga kohanenud turul, ereda
leegiga järjekordse portsu rahvuslikku kapitali. Kas me oleme tõesti nii
rikkad, et võime endale lubada:
a) kehtivas
regulatsioonis tehtud investeeringute kadu,
b) töökohtade kadu ja
c) ettevõtlustahte kadu.?
Tegelikult on asi lihtne, kõik ettepanekud tuleb läbi
kaaluda ja arvutada ja mitte lihtsalt kaaluda vaid kaaluda tuleb variantsust.
Täpselt niisama moodi nagu äriplaanide arutamisel, või muinasjutu lainel
lõpetades: „Kui lähed paremale kaotad pea, kui lähed vasakule kaotad hobuse.”
Õige vastuse nipp on selles, et kui lihtloogiliselt arvata, siis tühja sest
hobusest, peaasi, et pea alles jääks, kuid arvestades kolm käiku ette, on
selge, et lihtne „hobuse variant” toob kaasa
ka pea kaotuse. Kuidas selles olukorras ellu jääda ja igavest armastust
leida võite iseseisvalt lugeda oma lapsepõlve muinasjutu raamatutes. Meie aga
käitume nagu oleksime sajajalgsed, üha uuesti ja uuesti kasvavate lohepeadega.
Veider värk. Mittemuinasjutuliselt jätkates, ilma sõltumatu analüüsikeskuseta
jäämegi üksteisele Põhiseaduse Vaimuga lajatama ja vaid üksteisele muinasjutte
pajatama, selline Muinasjutu Vestjate Vabariik.
Oot-oot, läkski päris
meelest ära, mis meil see prioriteet siis oli? Prioriteet NR1? Prioriteet NR 2?
Või ongi niimoodi, et meil on vaid selge, milline on Prioriteet NR 1001+?
Sunday, December 2, 2012
1000 ja enamgi öörahu muinasjuttu Vol 1. Mina (Muinas)Jutuvestja
1000 ja
enamgi öörahu muinasjuttu
Vol 1. Mina (Muinas)Jutuvestja
Täna hommikul
ärkasin üles ja … otsustasin hakata muinasjutuvestjaks. Vaat selline lugu. Mis
see muinasjutt muud on, kui stiliseeritud, üldistatud ja kaunistatud jutud
tõsielust, mis on aegade hämusse segatud
unistuste ja unustusega. Miks ka mitte, kõik teised ju vestavad: kes muinasaegset
lugu, kes niisama lugu, kes lobalugu. Mõni vestab rehapulka ka. Ilmselt on need
veidrad mõtted öörahu või oli see töörahu puudumise kõrvalnähud. Ega ma ise
küll öösel üleval ei passinud, ega ma mõni poliitik ei ole, kuid ööistungitel raisatud
ajast on küll kahju. Mida kõike head ja paremat sellel ajal, kui seadusandjad
valgusreostust nautisid, ära oleks võinud teha. Aga ei päevast üksi enam ei
jätku nüüd tuleb nii päevad, kui ööd üksteisele lugusid vesta. Ainult, et igaüks
vestab oma muinasjuttu ja naudib seda kogu oma pahelisuses, kuid mitte kedagi
pole kuulamas. Mitte et ei kuulata, isegi ei kuulda, sest samal ajal ketrab
sagara vahel oma jutuke. Igav! Igav! Väga igav! … on kõigil teistel siin
Maarjamaal, ainult poliitinimesed ei väsi isekeskis mängimast omasid mänge ja
tegelda klubilise tegevusega. Igav! Vääääägga igav!
Et te mu
jutust valesti aru ei saaks, siis ega ma poliitinimestest üldiselt, kuidas seda
viisakamalt öelda, ebasündsalt ei mõtle. Eriti neist, kes Riigikogus. Iseäranis
neist, kelle nime ette võib Poliitinimene kirjutada suure tähega. Kui
Põhiseaduse Vaimu uskuda, siis on sinna ju kokku saanud meie maa parimad tütred
ja pojad (kui on?). Aga nii nagu metsaski, kõik ei küüni mastimändideks, osa on
lepavõsa, osa mustikmari ja mõni on seesamune seen. Nii, et kõike juhtub. Ka
Poliitmaailmas. Mulle lihtsalt ei meeldi lobajutt. Eriti ei meeldi mulle kui
mind tobuks peetakse. Kuid ümbrus vormib meid kõiki, oma halastamatu jõuga. Ka
mind. Mina olen näiteks parandamatu ökonoomikafriik ja selle erivormi,
konkurentsiküsimuste friik. Mulle tundub loomulik, et kõik arengud/mittearengud
on seotud majandusega ja ilmtingimata on seal mingi võistluskomponent. Inimesed
lihtsalt näevad maailma erinevalt ja erinevad on ka nende „pimetähnid”. Mulle
näiteks meeldib väga loodus, kuid ma ei näe ise kõiki tärkavaid lillekesi ja
kõrrekesi. Kui aga mulle öeldakse: „Kas sa neid krookuseid või iiriseid juba
nägid, milline huvitav värv?”, siis ma vaatan teesklematu huviga. Lihtsalt
võrratu! Seepärast ütlengi sõpradele, et olen loodushuviline, aga mu lemmikpuu
on tegelikult 5x15 pruss. Prussijuppi, ükskõik kus see ka ei oleks, märkan ma
kindlasti. Ja ega me kõik ei peagi olema
kõik ühesugused, see oleks juba mingi haiglase fantaasia robotmaailm.
Piiks-Piiks.
Poliitikamaailm
on tekitanud/vorminud osades poliitinimestes kustumatu vajadust „teha head”,
kas või vägisi, aga head. Head tegemine on hea asi. Kiiduväärt! Kuid ärgem
segage ära kahte erinevat asja, see on esiteks
tõesti head teha ja teine võimalus on see, et ennast upitada. Selleks teiseks variandiks peab olema väga
head jutuvestja oskused. Sellised jutuvestja oskused, mis suudavad ka kõige
tobedamaid tegevusi näidata heategudena. Ka jutuvestja oskused on oma olemuselt
ürgne moodus teadmiste levitamiseks. Siin on teatud vastuolu, ehk hea tegu ei
pruugi alati olla kõige tõhusam tegu ja ka iga ilusaks räägitud tegu ei pruugi
õnne meie õuele tuua. Mida väiksem on meie kui inimeste/valijate
võimalus/võime/võimekus ise informatsiooni ammutada, seda suuremas sõltuvuses
oleme ümberjutustajate kutsemeisterlikkusest. Muide, sõna „ammutama” ei tule
sõnast „ammuma”. See, mis ennevanasti oli suuline pärimus oma õpetussõnade,
käitumisreeglite ja tavadega, on tänapäeval vormunud seadusandlikesse
aktidesse. Kuid hoolimata regulatsiooni vormidest, kas suuline või kirjalik, on
tegemist kogukonna tugisüsteemiga, sellise tugisüsteemiga, mis annab eelkõige
kindlustunde. Tugisüsteem, nagu nimigi ütleb, on meile toeks, seda ei saa
lihtsalt ära võtta või teatada, et upsti! täna hommikul sain nägijaks ja ütlen
teile sõnaselgelt ja täie vastutustundega, et senine tugisüsteem on vale. Kehtiva ja toimiva
tugisüsteemi asemele tuleb pakkuda mingi sama usaldusväärne, kuid parem või
vähemalt mugavam süsteem, kui siiani toimiv. Tugisüsteem võib olla usk
millessegi või kellessegi, religioon, pühakiri, seaduste kogum, kuid alati
moodustab see mingi terviku, pahatihti ka ainukese pidepunkti kogukonna jaoks, et oma elu korraldada. Vahva on see et,
pole isegi tähtis, kas see tugisüsteem vastab tegelikkusele või on see lihtsalt
kujutlus millestki. Üpris ükskõik on, kas paralleelsed sirged ristuvad või ei
ristu, kas Newtonile kukkus õun pähe või Einstein sai inspiratsiooni
raudteejaamas istudes, kas maa on lapik või..., peaasi, et need üksteisele
järgnevad tugisüsteemid on meid ja meie elukorraldust aidanud. Kui me läheme
nüüd „head tegema” ja ütleme Inimesekesele, et tema usk on vale, siis … ei
maksa imestada, et heal juhul Inimesekesed meid ei mõista või karmimal juhul
pilluvad kividega. Kuid me ei tahtnud ju mitte midagi halba, me tahtsime
lihtsalt teha head. Me väga tahtsime teha head. Aga välja tuli … teadagi.
Poliitinimestega on täpselt sama lugu, et kui te ei suuda meile selgeks teha,
milles see „hea/õnn” seisneb, siis pole mõtet ka muuta, head nahka sellest nii
või teisiti ei saa.
Omaette hagu annab tulle veel kutselise
jutuvestjad/kirjatsurad - massimeedikud. Tänapäeva „seitung” ei ole teps mitte
teabe edastaja, õpetaja, vaid meelelahutus. Ja siis lähebki lahti.
„Viisuuriinimesed” esitatavad tänaval juhuslikult valitud kodanikule tõsimeeli,
sellise hauataguse häälega, põhimõtteline küsimus, lausa serviti nagu
Kalevipoja siil, et „Mida te arvate järgmise aasta riigieelarvega?” Möh? No
nii! Milline võiks olla selle küsimuse või vastuse tõsiseltvõetavus? Olen
tegelenud paljude eelarvetega ja uurinud ka riigi tasandil eelarveid, seega
tean nendest kindlasti rohkem, kui keskmine inimene. Siiski peab tunnistama, et riigieelarve on nii
keeruline kulude ja tulude klapitamise süsteem, et mina küll ei oska iga rea
kohta õiget vastust anda ja olen sügavalt veendunud, et vastust võib anda vaid
Rahaministeeriumi büdzetipealik, see ülim võlur.. Seega kodanik tänavalt, kes ei ole näinudki
eelarvet, selle lugemisest rääkimata, ei saagi avaldada arvamust eelarve kohta.
Inimene võib vaid avaldada arvamust selle kohta, kas talle meeldib ühe või
teise poliitinimese jutustus sellest eelarvest.
Nüüd avaldabki ootamatult tabatud kodanik arvamust eelarve kohta (mida
ta näinudki pole) ja oletame, et teleka ette juhtub selline komplekt vastajaid,
kes arvab näiteks kaheksakümne protsendi ulatuses, et riigieelarve ei kõlba
kuskile. Saatejuht vangutab teadvalt/halvustavalt pead ja mainib, et näe, kehva
eelarve olete teinud. Möödaminnes tuleks ära märkida, et saatejuht ise ka pole seda eelarvet näinud, kuid
pealiigutus on soliidne. Seda jutukest annab nüüd kohe mitu päeva veeretada ja
rääkida, et seadusandja pole oma tööga toime tulnud, kuid … Õigupoolest ei puutu ju kogu see küsimine ja vastamine üldse
mitte tegelikku eelarvet, vaid seda kompotti, kuidas poliitinimesed suutsid/tahtsid
oma ümberjutustuse eelarvest esitada, kuidas kuulajad sellest aru said, kuidas
oli erakonnaliikmeid instrueeritud/installeeritud ja millised inimesed juhtusid
saadet vaatama või küsimustele vastama. Sama edukalt võiks küsida Sauna Antsu
ja Kuusiku Kusti koduküla rahvalt arvamust :” Kas te sooviksite, et homme Päike
tõuseks kell 6.30?” ja võib suure tõenäosusega arvata, et üle poole vastanutest
pole sellega rahul. Mis siis selle teadmisega peale hakata? Kas sellisel
küsitlusel on mõtet või on tegemist vaid meelelahutusliku nipiga? Või tuleks
algatada liikumist „Päike tõusku kell 7.30!” millele opositsioon vastaks
omapoolse sirgjoonelisusega, et : „Päike tõusku kell 5.30 ja mitte sekunditki
hiljem!” Ja kui meie argumentidega ei arvestata, siis tulevad lisaistungid,
mustad kui unetu öö. Ja ongi loodud konflikt, mida massimeedikud saavad
ekspluateerida mõnuga ja kaua. Päikese puhul on ainult see hea asi, et Päike ei
tea nendest jutuvestjatest mitte midagi ja liigub omasoodu, maised asjad
seevastu tihti ähmastuvad tohutus meediasudus.
Ega sedagi
lavaseadet, et anname aga sellele raha ja teeme teistele soodustusi, ei saa tõsiselt
võtta, võtke seda kui eneseupituslikku (kuigi meie raha eest) lavaseadet. Alati
ei teagi kuidas sellesse suhtuda, no päris naljatükk ka ei ole, sest võib
pöörata väga ootamatult tragöödiaks. Enamusele paistab kogu see tühja
targutamine ja tühjade lubaduste andmine tragikoomiliselt. Osatäitjad ise ei
saagi aru, et omaarust osaledes süvateoses „Olla või mitte olla?”, osalevad nad
külajandis „Ollallaa ja trallallaa”. Ja siis istuvad jälle targad inimesed poliitikalaval
sõbralikult koos ja vaagivad kuidas selles meie maakeras on hulka suurem
maakera ära peidetud. Mõnus kuulata ja
oma finessides väga hariv. Arveametnikule, nagu mina, on sellise arutelu
kuulamine puhas rõõm, sest mina ju tean, et maakera sees ei saa olla suuremat
maakera, kui see meie oma, aga arutajad ei tea. Samas on kõik geniaalsed
avastused lihtsad. Avastamise nipp on selles (s.t avastuseni on kõik teadnud),
et seda ei saa teha või toimuda, siis tuleb aga keegi mägedest, kitsekarja
juurest, ja ei tea, et seda ei saa teha, ja … teeb ära. Selline ongi avastuste
ajalugu ja avastaja saatus. Muide lugesin kuskilt, et juba ülemöödunud sajandil
olla Pariisi Akadeemia uksele pandud silt, mis teavitab, et avaldusi perpertuum
mobile’de avastamise kohta enam vastu ei võeta. Kuid teadagi inimloomad on
püsimatud ja uskumatud ning ikka proovivad … ja proovivad … ja … Milles siis
seisneb minu rõõm? Esiteks selles, mille kohta ma ütlesin, et mina tean, et
seda ei saa teha, aga … Aga võib-olla on üks nendest arutlejatest selline, kes
ei tea (kuigi tundub, et enamik ei tea), on tulnud parajasti mägedest, kitsede
juurest, ja oma teadmatuses teeb vägeva avastuse. Tõsi küll, siiani pole minu
ootused mitte just täielikku rahuldust leidnud, kuid põnevust ja mõttemudeleid
on olnud küllaga. Vägisi jääb mulje, et põhiline pole mitte pakkuda toimivat
süsteemi (arveametnikuna eelistaksin korralikku risttabelit), vaid põhiline on
see, et poliitinimesed pakuksid üha uusi õnneretsepte. Uusvanade retseptide üha
uuesti esitamine erinevates variatsioonides on tähtis seepärast, et põnevus
säiliks. Muidu tekib tunne nagu vana filmi üha uuesti vaadates. Ei tahaks
langeda sellisele tasemele nagu kaks kinokülastajat, kes veavad kihla, kas peategelane
hüppab kaljult alla või mitte. Võitja küll tunnistab pärast seanssi, et oli
seda filmi juba enne näinud, mille peale kaotaja vastab, et eks temagi oli seda
enne näinud, kuid ei uskunud, et peategelane nii pann loll on ja uuesti hüppab.
Nii ootusrikas ja naiivne ma igatahes ei ole. Seega igaüks lubab midagi,
tagasihoidlikumad lubavad näiteks, et pensionid ei lange, julgemad ütlevad, et
paneme lastetoetustele juurde (häbelikult mööndes, et nii kui võimalused
tekivad, nii kohe), eriti julged soovitavad „tasuta” kõrgharidust või
ühistransporti. Ühtlasi mööndakse, et sotsiaalmaksu küll tõsta ei saa.
Tööjõumaksud olevat niigi kõrged! Ja
siis läheb alles huvitavaks, ilmneb kogu (piiratud) fantaasia pagas „… kuid
riigil (kes see kaunis kõrvalseisja siis on?) on raha küll ja seda raha tuleb
võtta eelarvest (sic!)”. Lihtne ja loogiline, me ei võta eelarvest, kuid
me võtame eelarvest. Tehniliselt on asi muidugi natukene teistmoodi, kuid, et
riigil pole mitte mingit „oma raha”, see kõik on meie ühine raha. Aga see
selleks. Seega, kas meie, kanname selle rahakese kokku pensionifondi või
riigieelarvesse või mingisugusesse teise nimetusega hunnikusse, pole mitte
mingit tähtsust, nagunii võime vaid meie ise selle rahahunniku kokku kanda. Ka
sellel pole mitte mingit vahet, kui me mängime seda ringmängu, et kanname
rahakest kahte hunnikusse või kanname rahakest kahest hunnikust ühte
hunnikusse. Liidetavate summa teatavasti nende järjekorrast matemaatiliselt ei
muutu, kui … sinna midagi ei lisata. Bürokraatiamaailmas on jällegi selline
lugu, et kokku ja lahkukandmine ei toimu tasuta, vaid selle pealt tuleb maksta
administreerimiskulusid ehk kahe hunniku kokkukandmise summa on väiksem (vahel
lausa hoomatavamalt väiksem), kui kaks endist eraldi (raha)hunnikut. Nii, et
kasu ei kusagilt, ainult tühi jutt ja
kulu.
Vahva oleks,
kui me suudame tagada helge tuleviku meie
rahvale kõrge vanuseni, nii, et nad ise ei peaks kõrt kõrre peale panema, kuid
arveametnikuna on mul kuri kahtlus, et kogu selles jutus on loogikaviga. Nimelt
ehitatakse üldjuhul hästi toimivaid süsteeme üles (kusjuures kõik toimivad) võimalustest,
mitte vajadustest lähtudes. Vaid muinasjutte võib esitada
vajadustest/unistustest lähtuvalt. Vajadus ja nende kasv on lõputu suurus - unistus.
Näiteks viimane majandussurutis, isegi mitte majanduskriis, pani meie
pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tugevalt hingeldama. Õnneks suudeti kunstliku
koomaga (teise samba trikk) olukord stabiliseerida. Kuid, kui me võtame arvesse
oma ressurssi ehk vähenevat elanikkonda, vananevat elanikkonda ja avatud
tööjõuturgu, siis peaksin möönma, vana rätsepa kombel, et teie riidest ei tule
kahjuks välja ülikonda, küll aga õnneks annab välja taskurätiku . Sellest
peaksimegi lähtuma, et meil on taskurätiku jagu võimalusi ja ei maksa
Inimesekesi hullutada juttudega „igaühele oma ülikond”. Siis lisab järgmine
konkurent, hagu ahju ajades, et minu poolt vest ka, ning tublimad tuututavad,
et kübar ja keep on meie poolt, kuid … teie raha eest. Kui me esitaksime ärimaailmas
sellise ülespuhutud plaani firma aktsionäridele, siis oleks see lihtsalt VVV.
Poliitikas ütleme hellitavalt, et tegemist on poliitilise väitlusega. Tühjade
lootuste jagamine on ohtlik, sest see loob võltskindlustunde, sellise olukorra,
mil me selle asemel, et ise millegi kindlustamise/arendamise/kogumisega tegelda,
loodame kellegi teise peale. … ja siis teatatakse Upsti! ei tulnud välja. Ega
sest midagi, tegijal juhtub mõndagi, magajal ei midagi, kuid see on just see
koht kus tuleb isekust üles näidata, selles mõttes, et ise tuleb teha ja ise
tuleb vastutada.
Vaat niimoodi,
sellepärast otsustasingi hakatagi täna hommikul ka muinasjutuvestjaks.
Eeskujusid ja vahvaid lugusid nii õpetlikke, kui ka anekdootlikke, on ju küllaga.
Vaat selline (muinas)jutt
Subscribe to:
Posts (Atom)