Tuesday, May 4, 2021

RES – ebapeediline pesumasin


Plaanisin, et sel nädal Põrgatamisteooria järge ei kirjuta, vaid, et on hea mõte kevadtuhinas minna aiakuuri peedist pesumasinat leitama. Vahelduse mõttes. Hakkasingi leiutama, kuid … Kuid kuuris omaette pusides ja „raadiumit“ kuulates ilmnes, et olen hiljaks jäänud – peedist pesumasin juba tehtud. Suurelt tehtud. Pikalt tehtud. Tegelikult pole see isegi mitte sellele aastal tehtud, vaid juba tavapesumasinaks kujunenud. Kenasti juurdunud ja isegi traditsiooniks kujunenud. Kuidas siis niimoodi? Vaadake, vahel ei oska mingite kavalate kaudnimede varjust tõelist leiutist kohe ära tunda, kuid kui endal leiutamistuhin peale tuli, siis alles sain aru, et avastus on juba käigus ja kannab ebapoeetilist (või oli see ebapeedilist) nime – RES (riigieelarvestrateegia). No nii, nüüd on siis järjekordne RES-i mudel kokku pandud, meie teiega finantsstrateegia neljaks aastaks. Hm ütlete, et teie strateegia see küll ei ole? Muidugi ei ole see teie ega meie strateegia, see pole isegi eelarvestrateegia, see on valitsemise strateegiline plaan. See on ebapeediline raha pesu masin. Peale sellest ebapeedilisest pesumasinast läbikäimist on meie teiega raha eepiliselt… kadunud, investeeritud, ära kasutatud, raisatud … Selle koha peal otsustab igaüks ise mida ebapeedilises masinas toimus. Ehk lähtudes oma teadmistest ja rikutuse astmest annab ise hinnangu millega on tegu. Kuid vaatame kas ja kellele (eriti kolmikkriisi ajal ja järel) uuest ebapeedilisest RES-st kasu võiks olla. 


Mittestrateegiate strateegilise rahastamise strateegia

Kõik algab ootustest ja lootustest. Ilmselt ootasime meie teiega seekordselt strateegiadokumendilt midagi uut, midagi murrangulist, midagi … Kasvõi midagigi, mis näitaks meile suunda välja kolmikkriisi kurbusest. Nii, et ootus oli, kuid RES sirvides enam lootust järgneva nelja aasta jooksul midagi mille nimel pingutada. Kahjuks on sattunud niimoodi, et midagi sellist ei leia, RES on banaalsevõitu loksumine pensioni-, rohe- ja digilainetel. Aga ometi oleks just seekord võinud … Oleks lausa pidanud … Oleks … Nikerdati natukene ühte, natukene teist, kuid uut vunki pole. Pettumus. Nii vähe rahulolevust kui selle RES-ga ei tule meeldegi. Tundub, et isegi RES koostajad ise ei ole rahul, kuid kuhu see Dr Riik pääseb, kui KOLE on alla kirjutatud ja (valitsemise) leping vajab täitmist. Tundub, et isegi RAMI, kes pole ju mingi papist poiss (pigem tarmukas, terane terastüdruk), polnud sellega rahul. Igatahes kehakeel ja kerge häälevärin andsid selgelt mõista, et see pole see, mida ta oleks tahtnud saavutada. Mida ta oleks tahtnud saavutada seda me ei tea, sest … me ei tea, kuhu Dr Riik ülepea teel on? Kui on? Milline on siht? Muide, kas te pole märganud, et RES arvustades ei alusta me algusest, me arvustame riigieelarve strateegiat, kuid meil ei ole olemaski RIIGI STRATEEGIAT. Milleks riigi strateegia oluline on? Sellepärast, et: „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk Tallinn 2009 Lk 16). Elementaarne. Meil olid kunagi strateegiad: EL saamise strateegia ja rahaliitu saamise strateegia, meil oli ka eesmärk saada, meil oli eesmärk saada NATO-sse, meil oli eesmärk saada OECD-sse, meil oli eesmärk jõuda viie rikkaima riigi sekka, kuid … seda eesmärki ei pööratud strateegiaks. Aga oleks võinud, meil oli hea arenguhoog, katsetamisjulgus, kokku harjutanud analüüsi-läbirääkimis mehhanism ja meeskonnad ning teotahe täiesti arvestataval tasemel olemas. Kahju. Tehti midagi muud, hakati mängima täiesti kohatult suurriiklikku heaoluriiki. Selle asemel, et nobedalt, paindliku ja tõhusana edasi tuhiseda hakati „peenhäälestama“ ja raha jagama. Ikka üha uued „tasuta“ asjad ja erakorralised pensionitõusud osutusid tähtsamaks, kui kindla eksponentsiaalse arengupõhja loomine. Tasutaasjadega on nii nagu formuleeris Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 61): „Kuidas te inimeste põhivajadusi ka ei määratle, niipea kui tagate kõigile nende tasuta rahuldamise, hakatakse neid võtma iseenesestmõistetavatena ning ühiskondlik võistlemine ja poliitiline võitlus koonduvad mittepõhiliste luksuste ümber – olgu selleks uhked isejuhtivad autod, ligipääs virtuaalreaalsusele tuginevatele teemapakettidele või biotehnoloogia abil parendatud kehad.“ Nii ongi. Dr Riik väsitas enese jagamisega nii ära, et kasvatamiseks enam jaksu ei jagunudki. Kasvustrateegia asendus jagamisstrateegiaga. Nüüd võime juba küsida, kas Dr Riigi strateegia ongi vaestemaja pidada ja kõrgema võimu kandjaid kohelda kui supiköögi väeteid järjekordlasi? Kui see on strateegia, siis … Kuid tundub, et Pilvepiiril ei saada enam arugi, mis asi see tõeline strateegia on, et see tähendab riigi pidevat arendamist, strateegilist arendamist. See omakorda tähendab riigi tegevuse kohandamist vastavalt aja nõuetele. Kuid riigireform jäi tegemata ja selle käes me vaevlemegi. Riigi reformimata jätmine tüsistus administratiivkriisiks. Seega on Dr Riik meile pakkumas eelarvestrateegiat ilma riigi strateegiata. Strateegiata strateegia? Mittestrateegia strateegiline rahastamine? Jabur olukord. Olukord on jabur veel seetõttu, et inimeste meelestatus mingite arengute/mittearengute suhtes kujunevad lähtudes nende ootustest. Seekordsest RES-st oodati midagigi uut, midagi mille nimel tasub pingutada, isegi mille nimel tasub kannatada, kuid uut ei olnud. Kahju, väga kahju. Käivitavat, jõukust tootvat mehhanismi ei olnud, oli vaid jagamise ja ümberjagamise vusserdus. Piinlik, piinlik, piinlik. Kas selles RES on ka midagi positiivset? Ups, tänapäeval on positiivne omandanud uue tähenduse, nii et positiivset selles otsima ei peaks, kuid küsime siis niimoodi, kes on võitjad? Kes siis? Pensionärid? Need kes saavad erakorraliselt paarkümmend eurot juurde? Kuulge seda nalja tehti pensionäridega juba aasta tagasi. Eesliini kangelastele … Kui olete jälginud, siis tervishoiutöötajate (eriti õed/hooldajad) kollektiivlepingu sõlmimine oli sõlmes juba möödunud aastal. Asi kiskusid palgaläbirääkimised juba päris piinlikuks. ja kollektiivlepet aitas sõlmida pigem suurvõimu väikevorm, kui Dr Riigi strateegia. Päästjad said juurde … praktiliselt mitte midagi. Hm, kas päästjate palgaprobleemi lahendamiseks peaks ootama mingit suuremat sorti katastroofihõngulist sündmust, et nende tööd hinnataks vastavalt selle väärtusele? Dr Riigil pole mitte mingit strateegiat ei valdkondade prioriteetidest ega palkade hierarhiast. Kuid Dr Riik peaks ju olema kõige … Targem? Õiglasem? Edumeelsem? Kas nii tark, õiglane ja edumeelne kui EA (st tema enda firma) töötajatega? Kummaline õiglus, kummaline strateegiatus. Kui ebapeedilises RES-is midagi positiivset oli siis see, et vähendati RMK raharaie kohustusi (tulevikuks). Parandati ära see, mida poleks tohtinud ülepea juhtuda. Seega strateegiat ei ole ega … tule? Selle KOLE raames kindlasti mitte. Tegemist on jälle ühe lahkmeelsuse valitsusega ja tundub, et koostatud RES-s on vaid üks võitja – Kahevahel pidukond. Kuidas nii?

 

Hiiliva sammuga hoogne olümpiavõitja

Vaadake, meile võib üks või teine pidukond (või poliitinimene) meeldida või mitte meeldida, me võime mõnda neist jumaldada või jälestada, kuid tõsiasi on see, et lõpuks loeb see, milline on kellegi tulemuslikkus. Kahevahel pidukonda, milline on olnud kolmes viimases valitusvahtkonnas (sh kahes vahtkonnapealikuna), on nahutatud küll selle pärast, et on otsustamatud, vana süsteemi lõhkuvad (või säilitavad vastavalt maitsele), oma positsioonist kinni hoidvad ja visioonitud, kuid nad on saavutanud kõigi nende petlike (konkurentide poolt genereerinud) epiteetide kiuste tulemusi oma eesmärkide täitmiseks, mida teised pole suutnud. Taktikaliselt (eriti esimeses valitsusmansas) tehti hulgaliselt „hulle“ algatusi a´la „tõstame“ poole võrra, karistame poole rohkem, kitsendame …“. Kui hädakisa Ühisruumis tõusis taevani, siis öeldi Peamise Ministri poolt malbelt, et „vastu tulles rahva soovidele …“ tõstame vaid veerandi võrra. Geniaalne taktika, ei mingeid punaseid jooni, vaid tulemuslikkus. Kuidas nii? No seda, et Kahevahel pidukond saavutas oma tegeliku eesmärgi muuta midagi (tõsta, tõugata, lükata) ühe sammu võrra, pakkudes selleks, et soovitud tulemust saavutada muutust kahe sammu peale. See, et „rahva soovist“ lähtudes tehti vaid üks samm, oli justkui vastutulek, kompromiss, mis muutuis hoogsa liikumise … märkamatuks, kui eesmärgipäraseks. Täiesti nähtamatuks. Kahevahel pidukond on sel ajal kui teised pidukonnad kisklevad lärmavad, solvuvad joonistavad maastiku tihedaid punaseid jooni täis (ise nendesse takerdudes) muutnud tasahaaval kuid tunduvalt meie teiega toimimise aluspõhimõtteid. Üritanud kasvatada lausa uue hea ja kurja äratundmise puu. Nii muudabki Kahevahel pidukond samm sammu haaval nii majandus kui poliitmaastikku. Malbelt. See on oskus, mida teistelgi tasuks õppida. Omavahel ja isekeskis kraaklemine on vaid energia kadu.


Head ja pahad


Ka värske RES on järjekordne Kahevahel pidukonna briljantne näide edukast ülevälja mängulustist. Mida te arvate, mida näevad inimesed käesolevat RES vaadates? Kes on mansas „head“, kes „pahad“? Kaeme perra! Pensionärid mõtlevad, et näe Kahevahel pidukond tõi ikkagi laenukatlast välja pensionide ekstratõusu, mitte küll palju, kuid ikkagi. Kas te arvate, et keegi seostab seda tõusu kuidagigi Edasipoole pidukonnaga? Mitte mingil juhul. Küll aga seostatakse Edasipoole pidukonda laste huviringidelt „raha äravõtmisega“, õpetajate, tervishoiutöötajate ja päästjate palkade peaaegu mittetõstmisega jne. Ja kuulge, kui kokkuhoiu/kärpe fännid vaatavad RES-i, siis … Kui „kokku õnnestus hoida“ 60 milj EUR siis see on nutuselt vähe. Ka kärpimises ja kokkuhoius, milles Edasipoole pidukonda ju kõige enam oodatakse/süüdistatakse (kuigi millised oleksid alternatiivid peale riigi pankrotti kuulutamise või hüperinflatsiooni?), siis ka selles Edasipoole pidukond ebaõnnestus. Räigelt. „Kokku hoitud“ summa on umbes sama suurusjärk, mida vajav Rahvusraamatukogu remont. Seal kus oleks pidanud muutma suurelt, kokku hoidma kogukalt - ebaõnnestuti eepiliselt. Nii, et Kahevahel pidukond on oma eesmärgid hiilivalt saavutanud, ikka samm sammult lähemale olümpiavõidule. Malbelt. Täielikus vaikuses. Sihikindlalt. Nii, et jah – RES-s on võitjaid. Vaat selline lugu. Vaat sellised võitjad.


Nii hoolitsev hell ja hea … käopesa


Kui me püüame mõista käesolevat olukorda, siis peame meeles pidama ka seda tähtsat asja, et valimised on tulekul. Eh, nagu viies aastaaeg. Mis muud, kui rõõmustage valijarahvas, uus ülepakkumiste hooaeg on avatuks kuulutatud kogu oma inetuses ja madaluses. Rõõmustage valijarahvas, pakkumisel on: vähem aga paindlikult (laste elatisraha), rohkem palka õpetajatele, kuid … lastelt võtame raha ära jne. Sõnumid on tegelikult üks kommunikatsioonikatastroof teise järel. Kas tegemist on üdini rumala „aususega“, lausrumaluse või provokatsiooniga? Ei saa aru. Lisaks veel, et kuna ministripositsioonidele on toodud uut rahvast, siis ega enam tavatähelepanelikkuse juures vahet ei tee, milline poliitinimene millisest pidukonnast on või mis vaated tal või pidukonnal laiemalt on. Meie teiega oma igapäeva kiiretes askeldustes ei jõua/viitsi süveneda paljudesse poliitinimeste kummalistesse sõnajadadesse ja ütelustesse. Me elame igapäevaselt rutiinide baasil, enamuse ajast lausa automaatpiloodil. Me teame, et Kahevahel pidukonnal on ühte tüüpi sõnumid, kindlat tüüpi valijatele ja Edasipoole pidukonnal hoopis teistsugused. Kuid, kui kaitseministri, vabandust sotsiaalkaitseministri, sõnul on nii erakorraline pensionitõus kui keskmise vanaduspensioni tulumaksuvabastus valitsuse töölaual tähtsal kohal, siis on see tüüpiline Kahevahel pidukonna repertuaar. Õige ju? Te isegi ei aima, et tegemist on hoopis Edasipoole pidukonna ministriga. Edasipoole pidukonnalt oleks oodanud mingi krapsakat ettepanekute paketti kuid mitte koorilaulu Kahevahel pidukonna eestlauluansamblis. Edasipoole pidukond, kus te elate, millises ajast te elate? Juba ammu oleks olnud aeg süsteem ümber korraldada kasutades inimese enda huvitatust, tööandja pensione ja teisi sellelaadseid süsteeme, mitte hoida pensionivabastust Dr Riigi töölaual. Mida see igand teeb moodsa digipööratud, rohepestud, elegantse, tõhusa riigi töölaual? Sellise suhtumise koht on prügikastis, mitte töölaual. Näha on, et ka selles ülitähtsas kindlustusvaldkonnas pole muudatusi oodata, jätkub järjekindel peedist pesumasina katsetus. Tulumaksu vabastus tähendab tegelikkuses Dr Riigi tulude kõige primitiivsemat vähendamist. Mugavusotsus. Ja muidugi on kogu sel sõnajadal valimishooaja hõng juures: "Meie kõigi eesmärk on tagada neile, tänu kellele saame täna tegutseda vabas Eestis ja tunnistada meie riigi ja inimeste pööraselt kiiret arengut, väärikas vanaduspõlv," "Pensionile jäämine ei saa Eestis tähistada enam vaid millegi lõppu ja trööstitu algust. Pensionile jäämine kaasaegses Eestis peab andma inimesele võimaluse ise otsustada, kuidas väljateenitud puhkust, kui nii võib öelda, veeta". See jutt on õige ja armas, kuid seda ei lahenda vanamoodsalt riigikassast pensionikassasse raha kühveldades. Dr Riik peab lõpuks ära otsustama, kas pensionisüsteem on kindlustussüsteem või on tegemist on riigieelarvest makstava sissetulekust sõltumatu suvalise (st poliitinimeste suvast lähtuv) igakuise väljamaksega. Mõlemat rada mööda korraga ei saa tormata. Praegu tundub igatahes, et Edasipoole pidukond sõtkub Kahevahel pidukonna rajal. Tulemus? Publik teab vaistlikult (ajaloolise mäluga), et see on Kahevahel pidukonna rada ja võidu sellelt rajalt võtab nii-kui-nii Kahevahel pidukond. Ilmselt polnud mitte see esmane Edasipoole pidukonna mõte rada vahetades, et nad jooksevad Kahevahel pidukonnal lihtsalt tuult lahti. Jänesed noh!  Ilmselgelt tuleb sellest rajaputerdusest jälle punkt Kahevahel pidukonnale.


Kui plaane tehakse valedel alustel


Kuid mis asi see RES ikkagi on? Tegelikkuses on RES suuremat sorti oletus, ilmaennustuse laadne toode. No umbes niimoodi, et hommikul vaatad aknast välja – ilus, soe kevadilm – plaanid pikniku pidada. Saadad kutsed laiali ja jääd pidu ootama. Tore plaan, kuid linnupette ajaks on pilved üleval ja kesklõunaks sajab kui oa varrest. Pidu mokas. Mis teha, prognoos oli vale, tulemus nadi. Tundub, et praegune RES on koostatud just sellise optimistliku ilmaprognoosi peale ja peokulutused/kutsed juba laialigi jagamisel. Hm, kuid kui ikkagi kisub rajule (igatahes kolmikkriisi silmapiiril päikesepaistet küll ei terenda)? Igatahes majanduskasvu prognoos jääb mulle sügavalt arusaamatuks ja kui prognoos on vale (kasvõi natukenegi vale), siis jagamispidu asendub sundusliku kärpekrampidega. Kui rääkida kärpimisest, siis … Kas 60 milj EUR on kriisikärbe? Vaadake, kui prognoos näitab kärpevajadust, siis mitte 60 milj EUR poleks see pidanud olema, vaid vähemalt 600 milj EUR (või 2x600?). Kui kärpida poleks põhjust olnud, siis lihtsalt põhimõttekindlusest või moe pärast suppi solkida ka poleks pruukinud. Suheldes aktiivsete ettevõtjate nii suurte, kui väikestega, siis „majanduskasvu raju kiirenemist“ loodab mõni üksik, enamus loodab aasta lõpuks … pelgalt ellu jääda. Kui veab. Väga võimalik muidugi, et lävin ja nõustan valesid ettevõtjaid? Siiski, usutavasti on raskemad ajad alles tulema ning praeguse ebapildi moonutuse annab pigem Dr Riigi poolsete toetuste kõverpeegel. Kui see kõverdus ära võtta … Just, te saite aru – siis näeme tegelikku pilti. Kui headel stabiilsetel aegadel polnud suurt vahet, kui Dr Riik ka eksis natukene prognoosides, mingi teine tegur tasandas eksituse ära, siis nüüdses kolmikkriisis, on hoopis teine prognoosimise loogika. Pole eksimisruumi. Meie väikese majanduse juures on iga väike hälve eksistentsiaalse oht. Kuid nii Dr Riik kui ka kõrged analüüsimajad/nõukogud on kuidagi väga vanamoodsalt rõõmsameelsed prognoosides. Mida siin oma kõrgete analüüsimajade arvamusest erineva arvamuse õigustamiseks öelda? Vast nii, et kui meditsiinikriisi kulgu pole Dr Riik suutnud õigesti prognoosida, üks tagasilöök, nöök ja valearvestus ajab üksteist taga, siis miks peaks majandusprognoos täpsem, õigem ja asjakohasem olema? Eks ole, hea küsimus.


Õhupalli kohtumine keeglipalliga


Õnneks on meil seni eelarveprognooside liigoptimistliku loogika (Dr Riik tahab alati näidata suuremat tulu, et oleks rohkem võimalik jagada) revideerimiseks omamoodi ventiil – asjakohane nõukogu, kuid …  Seekord on ilmselt ventiil kinni kiilunud: ( ERR 29.04.21) „Rahandusministeeriumi kevadprognoosi hinnates leidis eelarvenõukogu, et lähiaastate majanduskasv võib osutuda oodatust kiiremaks. Seda tänu teise pensionisamba väljamaksetele ja kasvanud eratarbimisele ning prognoositust kiiremale palgakasvule. Tänu sellele võivad ka maksulaekumised kujuneda oodatust paremaks. Positiivsema kasvustsenaariumi täitumisel soovitab eelarvenõukogu kasutada täiendavat maksutulu mitte lisakuludeks, vaid eelarvetasakaalu kiiremaks taastamiseks.“ Ikka see roosaprillinduse strateegia, aga … mida soovitab EAN kui prognoos täitsa ebaõnnestub? Et te paremini mõistaksite küsimuse sisu, siis üks prognoosimisalane testküsimus - M Goron B Trainor. „Cobra II“ Eesti Entsoklüpeediakirjastus 2008 Lk 100): „Evean Heulfer, planeerija, kes oli välja pakkunud maismaasõja plaani nime, võttis kujunenud olukorra skeptiliselt kokku, (…): mis saab siis, kui see õhupall, millest kõik Washingtonis räägivad, osutub hoopis keeglikuuliks?“. Kas kolmikkriis on õhupall, pehme kaisukaru või keeglikuul? Jälle hea küsimus. Ja-ah ega keegi ei taha olla halva sõnumi toojad, kõik tahavad olla rõõmsameelsed. Tegelikult oleme jälle sealmaal, et on olemas uus jagamisstrateegi (RES) ilma riigi strateegiata ja alternatiivstrateegiata, kasvustrateegiast rääkimata. Vaat selline lugu. Mis aga puutub majanduskasvu sidumist pensioni II samba raha turule tulekusse, siis nimetada seda majanduskasvu teguriks on umbes sama kui leeklambiga kardinate vahel tuiamist nimetada raketilennuks Marsile. Hetkeline sähvatus, ei mingit kiirendust, kui just maja maha ei põleta. Kesised väikesemahulised hädapärased ostud ja … kütus ongi läbi. Ei mingit majanduskasvu.


Paneme raha …


Teadagi on Euroopa (põhiliselt) moevooluks tänapäeval rohepööre. Kõik pööravad. Mõte muidugi õige, kuid kas me oleme valmis nüüd ja kohe (enne teisi) maksma selle hinda (teiste eest)? Vaadake, ega rohepööre pole niimoodi, et hakkame ühel päeval lihtsalt roheliseks, see tähendab, et kõik läheb meie jaoks kallimaks. Mitte lihtsalt kallimaks vaid tunduvalt kallimaks. Millest teie loobute? Mobiilist? Arvutist? Puhkusereisist? Milline on teie loobumisvalmidus? Niisiis on meil kolmikkriisis juba kaks igaühe meie tulu langetavat komponenti käivitud: rahatrükist tulenev inflatsioonikasv, mis sööb reaalsissetulekuid ja maksutõusud, mis tulenevad meie üle oma võimete elamisest. Nüüd siis lisame me oma elukallidusele ka energia tootmise märgatava kallinemise, mis läbivalt mõjutab kogu majandusahelat (ja konkurentsivõimet). Pole kahtlust, et ületarbimist, raiskamist on vaja vähendada (kindlas kõneviisis) ja uusi energia muundamise viise tuleb leida/leiutada ikka kindlas kõne ja teoviisis ning muuta see igapäevaenergiaks. Kui esimeses osas (raiskamine) saame me teha ise jõupingutusi, siis energia muundamise uute viiside leiutamine, aga eriti nende masskasutatavuse (st mõistliku tarbijahinna saavutamine) võtab aega (raha ja mahukust). See on samasugune  sujuv protsess, mis toimus mobiiltelefonidega, need oli ebamugavalt suured kobakad, meeletult kallid, vaid üksikutele mõeldud eksklusiivtooted, mis tehnoloogia ja konkurentsi arenedes muutusid igaühe baasvarustuse kohustuslikuks elemendiks. Mis on selle jutu mõte? Lihtne, meil ei ole ressurssi, et osta kallist rohepööret, seda peavad tegema suured ja jõukad, kuid meie peame olema nagu surfarid lainerannas, iga laine ilmumisel seda ära kasutama. Rohepööre meie jaoks tähendab tarka pööret. Intelligentset ja elegantset pööret. Nii, vaatame, mida pakub meile RES laineotsingul? Kas oleme ikka lainerannas või istume … kuival? Tundub, et just nii on, oleme kuival. Rohepöördesse  on kavas aastatel 2022-2025 suunata 1,8 miljardit EUR. Tore, kuid … Kuhu see meeletu rahasumma läheb? See on muidugi jälle hea küsimus, sest sõnajad „muu hulgas saavad tuge ettevõtted ressursitõhususe tõstmiseks ja uuenduslike tehnoloogiate arendamiseks, ent rahastatakse ka keskkonnasäästlikku transporti ning tõstetakse elamute ning küttesüsteemide energiatõhusust“ ei ütle meile teiega suurt midagi. Kui loetletud saavad „muu hulgas“, siis kes on see „põhihulk“ kes on kasusaajad? Samas, kui lugeda, et Dr Riik „suunab 22 miljonit EUR uue keskkonna- ja loodusmaja ehitamiseks“ ja uus hoone on puidust,  siis … Ups, ehitasivad  22 milj eest rohepöördelise puumaja! Milleks? Dr Riik teatab uhkusega, et majja kolivad  Eesti loodusmuuseum ning keskkonnaministeeriumi Tallinnas asuvad üksused ja allasutused. Vaat niimoodi seda rohepöörde raha pöörataksegi pöördumatult  … uutesse kontoritesse. Dr Riigi kontoritesse muide. Kogu RES on täis selliseid  jaburusi, loodusmaja märkisin siinkohal vaid selleks, et tundub, et Dr Riik peab seda mingiks saavutuseks, kuid arvestades praegust kolmikkriisi on see täiesti mõttetu raha raiskamine. See on kriminaalne. Ehhee, kuidas see kokku kõlab, et laste huviringidelt võtsivad 7 milli ära ja ehitavad  22 millise kontori/loodusmaja endale? „Tore“ mõte? Kahjuks hõljub õhus rohepöördega seoses vänget kääritushaisu (viisakalt väljendudes), mis ei vii meid lähemale tõeliselt loodussäästlikule maailmale. Kogu sellele rohepöörde „värgile“ peame meie teiega väga tähelepanelikult pilgu peale viskama, läbi arvutama ja pilku püsivalt peal hoidma (püsivalt), muidu lähebki see raha vaid loosungiteks ja tühiajamiteks.


Pöörame edasi … või tagasi


Üleminekuks ja mõtteaineks rohepöördelt digipöördele üks meeldetuletus. Kuhu ja kuidas energia „kaob“? Maailm on muutunud ja ka energia raiskamine/kasutamine on muutunud, see pole enam ainult kaevandustest segisorgitud maa või prügisaared, see võib olla ka digisse kulutatud energia või infopraht. Näiteks: „Üheainsa Bitcoin´i loomiseks kulub energiahulk, mille keskmine Ameerika majapidamine tarbib kahe aastaga. Kogu Bitcoin´i võrgustikku alal hoidev arvutivõrk kulutab igal aastal sama palju energiat kui mõni keskmise suurusega riik.“ (G. Malkiel „Juhuslik ekslemine Wall streetil“ ÄP 2019Lk 101). Kas see on vajalik energiakulu? Kui räägime plastikpakendite korjamisest võiks mõelda ka sellistele suurkulutajatele nagu … meie teiega oleme: „Üle kahe miljardi Google´i otsingu teostamiseks kulub iga päev rohkem eleltrienergiat, kui kulutavad kolm tuhat majapidamist google´i kodulinnas Mountain Viewś Californias. You Tube, mis kuulub Google´ile, nõuab üle 10 protsendi kogu interneti ühenduskiirusest. Lisame sotsiaalvõrgustikud nagu Facebook ja Twitter, ning digitaalsed filmilaenutusteenust pakkuvad lehed, nagu Netflix, ning sa hakkad mõistma, kes kõige enam interneti ülekandekiirust ahnitsevad. Kõik need teenused vajavad suuri andmekeskusi ehk „serverifarme“, kus käsitletakse bitte ja baite, mis ööpäevaringselt läbi võrgustiku liiguvad. Andmekeskustes tekkiv kuumus tuleb eemaldada ruumidest, kus paiknevad serverid, et neis püsiks normaalne toatemperatuur, umbes 20 *C. Kuumus lastakse tavaliselt lihtsalt õue, mis annab oma panuse planeedi temperatuuri tõusu. Andmekeskustte jahutamiseks kulub enam-vähem sama palju energiat, kui serverid tarvitavad. „ (J. Casti „X-sündmused“ Nebandon 2012 Lk 63) Muide nagu hoomate, on tegemist u 10 aasta vanuste andmetega, võib arvata, et energiakulu selles sektoris üha kasvab. Niisiis, mida toob kaasa digipööre? Kas see on intelligentne, elegantne, energiasäästlik või loosunglik rajuraiskav? Mida ütleb selle kohta pesumasin RES? No tegelikkuses ei suuda Dr Riik neid kahte pööret siduda, need on nagu paaristantsu võistlus … ainult et eri ballisaalides. Niisiis, järgmine populaarne lööklause poliitmaailmas on digipööre. Tore mõte. Kallis mõte? Või alarahastatud mõttepeetus? Digipöördele läheb RES-s pea 343 miljonit EUR. Milleks siis? RES: nii ettevõtete digipöördeks, digiriigi arenduseks kui ka kiirema interneti ja viimase miili lahenduseks, samuti 5G arendamiseks. Oh-hoo. Mida selle peale kosta? No esitaks on digipöördeks umbes viis korda vähem raha eraldatud, kui rohepöördeks (kaasa arvatud puumajad). Hm, kuigi selle eest saaks ehitada tervelt 15 „loodusmaja“, siis kurbloolisus on selles, et kui „digivärki“ strateegiliselt, põhimõtteliselt ja intelligentselt korda ei saa, siis ka intelligentset, elegantset ega optimaalset rohepööret pole tulemaski. Milles küsimus? Vaadake, kuigi digipöördesse justkui investeeritakse, siis tundub, et see millesse investeeritakse, … ega sellest Dr Riik ega Pilvepiir väga hästi aru ei saadagi. Mida ebapeedilises pesumasinas seekord pestakse on mingi segapesu vastava tulemusega. Pesemine pesemise pärast. Teatakse, et digipööre on moesõna, seda on tarvis „kuidagi ja millegagi“ toetada, kuid kus otsast ja kuidas see on veits segane. Niisiis, investeerime küll 343 milj, kuid …meil on puudu 7000 IT spetsialisti? Need 7000 inimest, need on needsamad spetsialistid, kes meil olid puudu möödunud aastal, täna, järgmisel aastal, iga päev, iga tund. Need on need, kes peaksid teostama digipöörde, kuid neid ei ole – ei olnud eile, ei ole täna. Ei ole ka homme. Seda Dr Riik justkui ei märkagi. See on vaid üks näide, et Dr Riigil puudub riiklik strateegia riigi arengukeskkonna loomiseks. Ettevõtjad märkavad, loovad oma akadeemiaid ja koole, kuid Dr Riik … No ei märka. Inimest ei märka. Piinlik. Dr Riik unustas digipöördele aluse luua? Ja kui lugeda selles digipöörde jadas „viimase miili“ juttu, siis on „viimase miili“ juurutamine kokkuvõttes üks küündimatuse mõõdupuu. Ilmselt lõppeb see tehnoloogia mida „viimane miili“ vajab enne ära, kui Dr Riik viimase miiliga hakkama saab. Saamatuse etalon. Viimane miil on tänase ja homse tehnoloogia juures iga päevaga ikka tähtsam tegur. Nii ettevõtluses, kui elukoha valikus, eriti tähtis aga 5G värkvõrgulises maailmas. Kuid siingi pole Dr Riik värkvõrgunduse uusilmas oma strateegiat kujundanud. Isegi võrkude arvu ei suudeta kokku leppida, selle võrgu strateegilistest eesmärkidest rääkimata. Nii ongi, et kuigi strateegiat ei ole, siis eelarveline strateegia mittestrateegia kohta tiksub edasi ja kulutab meie teiega nappi raha tühja. Täitsa tühja. Ehk nagu formuleerib D Rumsfeld („Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 Lk 246): „Kasutage iga föderaaldollarit, nagu oleks see vaevaga teenitud; maksumaksja ongi seda teinud.“


Liikuvus, kui elu alus


Veel võrdlustest. Kui digipöörde raha oli planeeritud 5x vähem kui rohepöörderaha, siis on digipöörde raha isegi vähem kui ühistranspordi (ÜT) toetuseks eraldatud. Hm, kas me tõesti loodame luua konkurentsivõimelist arengutuhinas konkurentsivõimelist digimaailma jättes ühe liikuvuse põhielemendi roikuma konkurentsivõimetu Dr Riigi supiköögi najal toimivaks valdkonnaks? Dr Riik eraldab „järgmisel neljal aastal kokku 413 miljonit EUR, et arendada bussiliinivõrku, tagada pidev saarte ja mandri vaheline lennu- ja laevaühendus ning toetada rongiliiklust.“ Täiesti pöörane raiskamine. Valdkond, milles suudaks suur enamus toimida turupõhiselt, luua ise uusi teenuseid ja tooteid, on pandud riigi sõltlaseke seoses tobedate regulatsioonide ja piirangutega. Kui juba Dr Riik arendab, siis … sadade miljonite eest. Võib arvata, et oleme selles valdkonnas hälbinud õigelt teelt ja jooksnud „tasuta ühistranspordi“ hullusega täiesti rappa. Mitte Dr Riik ei pea (õigemini ei tohi) tegeleda liinivõrkude arendamisega, tasuta teiste inimeste poolt tasutud ÜT laiendamisega, vaid Dr Riigi ülesandeks (lausa kohustuseks) on luua keskkond, milles meie teiega suudaksime teenida nii palju, et ise otsustada millist teenust kasutada ja kellelt seda osta. Dr Riigi „toetus“ on tegelikult konkurentsivõimetuse toetus ja toimivate turgude tapmine. Kuid RES näitab meile, et sellestki peedist üritatakse teha järgmise nelja aasta jooksul toimivat pesumasinat. Kahjuks on see võimatu. See mis võiks olla tulu on muudetud püsivalt kuluks. Üüratu ärivaldkond on muudetud sotsiaalteenuse valdkonnaks. Häbi. Nagu hoomate võiks ebapeedilise pesumasina strateegilisest ebastrateegiast veel pikalt ja põhjalikult arvata, kuid … Eks igaüks arvaku ise. Muide „Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk Tallinn 2009 Lk 17).Ega polegi arvata, et Dr Riigil praeguses kolmikkriisis kerge olla oleks, raske, väga raske on, kuid seda enam tuleb oma ressursse tõhusalt kasutada ja keskenduda tegevustele, mis aitaksid meid teiega edasi eksponentsiaalselt. Kuidas seda teha? Õppige viiruselt. Põhitähtis on see, et kui riigil pole strateegiat, siis eelarvestrateegia arutamine on mõttetu tegevus, pealegi ... Mul vaja minna aiakuuri leiutama.

Targutusi: A.Dib „Üheleheküljeline turundusplaan“ ÄP 2020

Lk 155 „Ma loodan, et te ei leia ennast sellest õnnetust olukorrast, kus vajaksite südamekirurgi abi. Kui see juhtuma peaks, kas tahaksite siis kõige odavamat kirurgi. Ma kahtlen selles.“

Lk 234 „Üks minu kunagisi mentoreid ütles ikka: „Raha armastab kiirust.“ Parim aeg puu istutamiseks oli eile. Paremuselt teine aeg on täna.“

Lk 237 „Ettevõtja jaoks ei ole aeg raha. Aeg on kõigest üks asi, mida tuleb väärtuse loomiseks panustada. Tehke turundusest igapäevane protsess. Koostage omaenese üheleheküljeline turundusplaan ja, mis kõige olulisem, rakendage see ellu. Kulutage oma aega iga päev ettevõtlusega tegelemisele ja väärtuse loomisele.“„Ettevõtjatele makstakse palka üksnes väärtuse loomise eest – mitte aja eest. Jah, väärtuse loomine võtab aega, aga ainult väärtuse eest meile makstaksegi.“

D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020

Lk 154 „ Meie maailmas vohavad arvamused, targutused ja oletused. Selgesti avaldatud faktid asenduvad aja jooksul oletustega.“

Lk 156 „Igaüks, kes midagi teab, ei räägi, ja igaüks, kel vähegi aru peas, vaikib samuti. Seetõttu on meediaga rääkivad inimesed juba määratluse kohaselt need, kes midagi ei tea ning kellel aru jätab tublisti soovida.“

Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019

Lk 201 Miks nad üldse sõtta läksid? (…) See kõik oli lihtsalt rumal valearvestus. 1930 aastatel jõudsid Jaapani kindralid järeldusele, et ilma kontrollita Korea, Mandžuuria ja Hiina ranniku üle tabanuks Jaapanit majandusseisak. Nad kõik eksisid. Tegelikkuses sai Jaapan kuulus majandusime alguse pärast seda, kui Jaapan oli kaotanud kõik mandril asunud valitsusalad. Inimese rumalus on üks suurimaid toimejõude ajaloos, kuid me kipume seda pahatihti eirama.“

Tuesday, April 27, 2021

Põrgatamisteooria V14: Tähelepanu, tulekul majanduslik Iron Man

Mõned nädalad tagasi võttis massimeedia ülesse teema inflatsiooni võimalikkusest. Lõpuks ometi. Madala inflatsiooni ajastu pidavat mööda saama ja hindade tõusuks oleks tark juba täna valmis olla. Seega administratiivselt „kauaigatsetud“ inflatsioon on kätte jõudnud, kuigi ilmselt mitte oodatud moel. Teame ju, kui ajakirjandus probleemi ei käsitle, siis seda polegi. Nüüd siis on. Päramine aeg sellega tegeleda. Ärksam rahvas tundis seda juba mullu ja püüdis oma riske igipõliselt maandada kinnisvarasse, asi seegi, midagi on päästetud. Ettevõtluses üldiselt nii kergete nippidega hakkama ei saa, mõned sektorid alles sisenevad kriisi, teised on juba oma varad lõpuni põletanud. Logistika- ja tarnehäirete (ja peatse ringvõlgnevuse) dominoefekt lükkab hindu nii üles kui alla. Nüüd on rahatrüki taganttuul ja majanduse lombakas taastumine viimas meid lausa „uude inflatsiooniajastusse“. USAs kerkisid märtsis hinnad aastatagusega võrreldes pea kolme aasta kiireimas tempos, 2,6%, Kanada inflatsioon ulatus märtsis 2,2 protsendini so 2x kiirem kui ainult kuu varem (inflatsioonipelglikud keskpangad on viidanud, et ei kavatse sellele kuidagi reageerida). Meie inflatsiooni kohta ütlevad kõrged analüüsimajad, et märtsis kasvas tarbijahinnaindeks 1,1% ja deflatsioonist murdis Eesti majandus end välja aasta alguses. Nii, et inflatsioon, see möödunud kriisi järelmite loodetud imeravim, tuleb. Lõpuks ometi, kuid valel ajal ja vales mõõdus. Küsimus on selles, kas see on „tavaline“ inflatsioon“, mis vaikselt absorbeerib kriisikadusid või koputab ta uksele uus tegelane, tutvustades ennast: „Saame tuttavaks, minu nimi on Hüperinflatsioon!“. Prr.


Kuidas valmistuda? Valmistuma peab, kuigi strateegiliselt ei sõltu paljugi meist, sest (liig)raha pumbad ei asu meil, siis taktikaline valmistumine on puhtalt meie endi teha. Valikute küsimus. Valmistudes taktikaliselt valesti, andes järgi hetkeemotsioonidele, võime majanduse põhjalikult tuksi keerata. Tegelikult ei oska keegi valmistuda ja kui valmistutakse, see on nagu kindralid valmistuvad eelmiseks sõjaks, nii poliitinimeste ettevalmistus piirdub eelmiseks kriisiks valmistumisega. Kahjuks. Kuid variandid tegutsemiseks peavad ikka olemas olema. Kuigi Keiserliku Saksamaa staabiülem feldmarssal v. Moltke vanem ütles, et plaanid ei pea esimeses lahingus vastu rohkem kui viis minutit, siis ometi planeeris (ja kalkuleeris) ta kogu tegevuse läbi. Planeerimise protsess ise aitas leida optimaalseid lahendeid ja olude muutudes nende teisendeid. Millised on meie plaan? Teisendid?

Ravimenüü

Kriisimenüüs on harilikult kolm valikut: esiteks ebavajalikust (headel aegadel tekkinud liialdustest) loobumine. See oleks tõhusaim viis suunata meie teiega ühisressursid kriisist jätkusuutlikuks väljumiseks, kuid …. Selleks pole suurt lootust. Kasutades Soome näidet seoses kriisijärgsete valikute otsimisega „ …valitsusallikate sõnul ei lähe kulutuste kärpimine tõenäoliselt korda. Poliitiliselt on lihtsam kokku leppida lisalaenu võtmises kui loobuda parteidele tähtsatest plaanidest.“ (ERR 22.04.21). Poliitmaailma kuldreegel. Kui panete tähele  -  loobuda ei saa „parteidele tähtsatest plaanidest“. Jätame selle mõttetera meelde. Mis veel?  Teiseks teeks on maksutõus. Kuskilt peab ju raha Dr Riigile kulutamiseks tulema. Veel midagi? Adminkuldreeglitesse kuuluvad veel: piiramine, reguleerimine, tsentraliseerimine, karistamine. Pole küll abiks kriisiravis, kuid jätab Dr Riigist energilise tegutseja mulje. Tegelikult on iga Dr Riigi esmareaktsioon kriisides alati olnud maksumeetmed. Refleks. Tulemused on kiired, raporteerida kerge, kui asi viltu kisub … küll pärast on aega õigustada ja siluda. Ka kõrged analüüsimajad arvavad, et rahatrükk ei toida defitsiiti lõputult ja pikemas plaanis on maksutõusud vältimatud. Esimene väide on õige, kuid teine vanamoodne. Pigem tuleb luua keskkond, mis veaks majanduse topelttootlikuks. Pole võimalik? Ikka on. Dr Riik seda ise muidugi ei suuda, kuid ei peagi, Dr Riik peab avatud meelega looma loomingulise keskkonna tootlikkuse kasvuks. Eraalgatuslik loovus teeb ülejäänu. Elementaarne. Kas meie teiega oleme kuulnud midagi konkreetset loova keskkonna ettepanekutest? Ei? Maksutõusudest küll. Panustamine maksutõusudele on loobumine edust.

(Eba)Reaalsus

Tõsi see on, et uus reaalsus tähendab meile teiega (NB! paigalseisu korral) väiksemat (reaal)sissetulekut ja suuremaid makse (reaalselt). Seega kahekordne reaalne tagasilangus. Kas me sellist .... tahtsimegi?  Seda on peljatud mullusest, kui tekkis kriisiravi uus üleilmne imeretsept - ennast kriisist välja laenata. Kiirkriisi puhul oleks see olnud hea plaan, nüüd … No ma ei tea, kui kaugele oleme jõudnud enese kolmikkriisist väljalaenamisega, sest meditsiinikriis veel kestab (ärevaks tegevate tagasipõrgetega ja üleoleva suhtumisega suurvõimu väikevormidesse), majanduskriisi me alles siseneme ja administratiivkriis tüsistab oma jäikuses nii meditsiini- kui majanduskriisist väljumist, kuid raha on juba otsas. Pole õnnestunud ennast välja laenata. Ega õnnestugi. No välja me muidugi enese puterdame sellestki kriisist, ilmselt otsatu pingutamise ja karmi dieediga. On aeg valmistuda majandusliku Iron Man`i võistluseks, sest just see seisab meil ees. Valmistusprogrammi eesmärgiks on: „sotsiaalmajandusliku kasu“ lodevusrasv maha higistada ja loominguline konkurentspõhine sooritusvõime muskel üles ehk majanduse suunamine targale turumajanduslikule konkurentsipõhisele alusele. Majanduslikud lödimaod Iron Mani võistlustel finišisse ei jõua. Isegi „sotsiaalselt kasulikku“ finišisse mitte. Meie ainukene võimalus selles võistluses edukas olla põhineb õigel taktikal ja see ei ole maksutõusude taktika.

Õigest otsast alustades

Loovuse ja ettevõtluse kasvatamine lahendab ka maksuprobleemid. Maksud on nagu hinnakujundus, mõistlikud hinnad ja täismaja on üldjuhul kasumlikum, kui närune täituvus kõrgete hindadega. Hindu ei kujundata eeldusest, et „ma tahan raha“ vaid, kas ja kuidas turg selle vastu võtab. Praegu turg vara-, auto, aktsiisi- ja maksumakse vastu ei võta. Dr Riigi maksunduse kujundamise eeldused, et meil on madalad maksud on küsimuse lahendamine valest otsast. Tõsiasi on, et meil on mõned maksud madalad, kuid ka palgad on madalad, meie palgad on madalad seepärast, et meie tootlikkus/tööviljakus on madal, me toodame asju, mille eest turg maksab madalat hinda. See, et meil on edulugusid, sh. ükssarvikuid (kuigi needki piirduvad põhiliselt „raha sisse võtmisega“) on tore, innustav, kuid meie keskmine tootlikkus on ikkagi vaid 75+% EL keskmisest. See on näruselt vähe. Kriminaalselt vähe. See on koht mida tuleb (kindlas kõneviisis) parandada. Koht kuskohalt edu ja jõukust ammutada. „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA“ . (T. Sarrazin „Soovmõtlemine“). Elementaarne. Sellest peakski alustama, mitte unelema maksutõusudega Dr Riigi kulutusvõime parandamisest. Kui me tootlikkuse taset tõsta ei suuda, siis pole ka mingit võimalust suurendada meie ühiselt kasutatava raha mahtu. Pigem vastupidi.

Majanduse vereringed

Maailma majandust hoiavad reipas ringluses kaks vereringlust: raharinglus ja transport/logistika (laiemalt energia). On ka teisi jadasid (toorained, tööjõud jne), kuid häire vereringlussüsteemides on fataalsed. Raharinglusega juhtub ilmselt see, mis kriiside ajal raharinglusega ikka juhtub, see muutub … eklektiliseks. Kohatiseks. Kriisis süveneb tendents „kõik on kõigile võlgu“, hinnad kasvavad hüppeliselt ja rahaasutused muutuvad üha umbusklikumaks, siis ongi käes oht raharingluse häireks, tromboosiks. Või kujutate ette mingit kohatist ringlust, et kord ringleb ja siis … No, te saite ise aru, see kas ringleb või ei ringle. Need kõik kes jäävad teisele poole „ringlust“ on kutud. Nende jaoks on äri selleks korraks lõppenud. Kui nüüd selles ohtlikus majandustsüklis lisada maksukoormuse tõus, siis viimasel piiril ponnistavad firmad kaovad, jättes maha võlad ja töötuse. Praegu on suur osa firmasid just sellises seisus. Ponnistavad veel. Harjumusest? Pigem isiklikust uhkustundest. Jonnakusest ka. Niisiis, raharingluses seisavad meil ees ringlushäired, kui Dr Riik kasvõi natukenegi taktikas eksib. Vanaema Marie ütles sel puhul ikka, et: „Tunne tuuri, asja järgi uuri!“. Kuid praegune mõttepojuke koormata majanduse teine vereringe lisanduvate auto-, CO2- ja lisanduvate aktsiisimaksudega on täiesti pöörane. See on eesmärgipäraselt trombi tekitamine. Transpordisüsteemi koormamine aktsiisitõusuga tekitab omakorda duubeldatud ringlushäire nii transpordis, logistikas, kui ka raharingluses. Kui lisada sellesse valemisse keset kolmikkriisi auto-, vara-ja maksumaksud, siis võtab see ühiskonnast välja veel viimased päästetud säästud, siis oleme saanud täiusliku majanduse hävitamise retsepti. Tekib kolmekordne ringlushäire. Kõik see tuletab meelde munakana supipotti hakkimist. Ühekordne lõbu ja pikka paastu.

Neljanda häire näljased tagajärjed

Kui me sellele lisame veel väga vajaliku (hügieenilise) rohepöörde, mille sügavamat sisu hoomavad vähesed, kuid mida õhinapõhiselt püütakse teostada primitiiv-vulgaarsete instrumentidega, siis näljutame oma munakana kondikubuks, millest ei saa suppigi. Tõsi see on, et inimkond on sattunud ületarbimise lõksu tarbides nüüd juba üle1,5 planeeti aastas. Tarbitud ressursside taastootmiseks jäätmete lagundamiseks kulub pea 20 kuud. See on pöörane. Kuid rohepöörde põhiline tegevussuund paistab tähendavat mitte uute lahenduste jätkuv, järk-järguline, sünergiline kasutuselevõtt, vaid kõige keelamist, kõige maksustamist, kõige … Meie teiega murekoht peaks olema selles, et õige eesmärgi nimel tehakse asjatundmatuid, lihtsustatud kiirotsuseid mitte uue ja vana sümbioosest ülekasvamist novatseeniks (J. Lovelock´i mõiste). Nii me ei hävita mitte ainult oma majandust, vaid ka … suurema osa inimkonnast. Vaadake, inimkond on saanud kasvada 7+ mlrd tänu sellele, et on avastatud ja kasutusele võetud üha uusi energiakandjaid, kui nüüd keelata ajalooliselt kasutusele võetud energiakandjad ilma uue asendusenergiata ja seada eeskujuks tööstusrevolutsiooni algusaeg, mil inimkonna suuruseks oli u 1 mlrd, siis … Mnjah, rumal lugu, kuid siis oleks meil 6 mlrd inimest „üleliigsed“. Mida nendega teha? Hea küll, mõningate omandatud tarkustega võime energeetiliselt varustada veel miljardi või kaks, kuid mida teha ülejäänuga? Tuttu panna? Keda? Kas nad lepivad sellega? Millisel elukvaliteedi tasandil? Vaevalt. Muidugi peame me loodust säästma, kuid … mõistlikult. Eriti meie. Oma demokraatia ja arengu nooruses ei saa me veel alati aru, mis on mõistlik, oleme liialt täis pulbitsevat õhinapõhisust. 

Mõõtmispoliitika

Kuid „roheline“ on mitte lihtsalt roheline, vaid see on meie poolt kokku lepitud värv. Me oleksime võimud kokku leppida, et see mida me praegu nimetame roheliseks, oleks hoopis „hobune“. Sõnad sh värvid on meie kokkulepe, et me nimetamme midagi ühtemoodi, sama on ka tegevustega. Kui me nimetame et meil on rohepööre, siis mida see tähendab? Kas see on samasugune vabavaraline sõna nagu riigireform, väärtused, vastutus? Igaüks sisustab selle sõna ise? Nii ei saa, me peame mõõtma oma tegevusi, nii ka seda kas me oleme ja kui rohelised me oleme. Muidugi oleneb tulem ka mõõtmisest ja eriti mõõtmispoliitikast. Senini on kasutusel kaks erinevat rohepüüdluste mõõteriista: siseriiklik materjalitarbimine (energia & materjalide tarbimine kindlal territooriumil) ja materjali jalajälg (arvestab ka teiste asjassepuutuvate riikide tarbimist). Nende kahe „rohelise“ vahe arenenud riikides võib olla 3-5x. See pole enam väga roheline ehk  "Kui näiteks Taani ostab turbiine Hiina ettevõttelt või Taani toodab ise oma tuuleturbiine, aga kasutab selleks Kongo Vabariigist pärit materjale, siis materjali jalajälje indeks võtaks arvesse kogu materjalikulu. Mitte ainult Taani riigi territooriumil tarbitud materjali, vaid ka Taani riigi tõttu tarbitud materjali“ (A. Harrik 23.03.21 Novaator). See on mõtlemapanev käsitlus, mis puudutab ka meid teiega. Kas meie õhinapõhine „roheline“ on roheline või on see vaid kõmisev loosung? Või on meie „roheline“ tegelikult vaid punane latern arengute sabas?

Taaskasutus ja elutsükli pikendamine 

Võtame lihtsa näite. Kui me näeme infovoos üha uuesti kohalikke pealikke rõõmustamas uute gaasibusside hangete taustal rohepöörde edenemise üle, siis kas see on rohepööre või hoopis … probleem? Keskkonna, mitte pidukondliku nähtavuse kantekstis? Pigem probleem. Esiteks on gaas, kuigi puhtam, ikkagi taastumatu fossiilkütus. Teiseks üha uute busside ostmine on … suuremahuline keskkonna reostamine ja Maa ressursside tüüpiline ületarbimine. Rootsi, Norra ja Soome KOV-d (need rikkad unistustemaad kõrgete maksudega) ei saa endale lubada uute busside ostmist (mitte materiaalselt vaid mentaalselt), vaid olemasolevatele bussidele tehakse üha tihemini elutsükli värskendus ( tehakse muide Eestis). See hoiab kokku nii KOV raha, kui ka loodusressursse. Värskenduse tegelik olemus on selles, et hoitakse kokku ühe hanketsükli jagu materjali e. loodusressurssi. Põhjala teguviis on arenenult roheline ja majandust säästev. Nad kasutavad oma majanduse käitamiseks teadmisi. See on ka meie ainsaks tõsiseltvõetavaks võimaluseks – panustada teadmistele. „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“) Ja olemegi saanud perfektse tegevusjuhendi kriisist väljumiseks. Eduks ka.

Intuitiivsest …

 

Head ühiskondlikud teenused ja sidusus tulevad kõrgest tootlikkusest, loovusest, kasumist ja heast palgast, mitte kõrgetest maksudest. Oleks hea kui alustaksime sel korral õigest otsast. Ma möönan, et võin eksida, kuid nagu täheldas J. Lovelock( „Novatseen“ PM 2020 Lk 27) : „Enne kõne ja kirja teket mõtlesime meie ja kõik teised loomad intuitiivselt“ „Hiljutised mõõtmised näitavad, et see vaistlik reaktsioon käivitub 40 millisekundi jooksul ohu äratundmisest. See on märkimisväärselt varem, kui te järsaku olemasolu teadvustate. Teisisõnu teid päästab instinkt, mitte ratsionaalsed teadvustatud mõtted kukkumisohust. Inimtsivilisatsioon tegi halva käigu, kui ta hakkas intuitsiooni halvustama. Selleta me hukkuksime. Ehk nagu arvas Einstein: „Intuitiivne mõtlemine on püha kingitus ja ratsionaalne mõtlemine ustav teener. Oleme loonud ühiskonna, mis kummardab oma teenrit ja on unustanud kingituse.““. Kolmikkriis on just see ajahetk, kui ma eelistaksin mõelda ja tegutseda intuitiivselt. Kõrged analüüsimajad ja Dr Riik ei pruugi oma tabelite ja fooride varjus mõista protsesside sügavamaid tendentse. Administratiivne mustkunst pole tekitanud mitte mingit kindlust edasise suhtes. Hullem veel, kui analüüse ja foore kasutatakse vastastikku iseenda, teiste ja meie teiega valerahulikkuse tekitamiseks. Tundub, et just seda rada mööda protsessid arenevad ( kui Sina ei juhi protsessi, siis juhib protsess ennast ise ja gravitatsioon veab kõike allapoole). Mida hakkame me peale mustkunstniku „pooleks saetud naistega“, kui mustkunstnik lavalt lahkub? Pigem oleksin valmis riskima olla intuitiivne kui mitte. Neile, kes arvavad, et midagi ei saagi teha, siis:„Sõjaajaloolane Sir Michael Howard nentis korra, et sõja alguses saavad harilikult kõik asjast valesti aru (…) Howard jätkas, et tähtis ei ole mitte olla õigel seisukohal kohe algusest peale – see on peaaegau võimatu ülesanne -, vaid olla võimeline ennast muutma. „Niisuguses olukorras, mil kõik algavad valesti, saavutab eelise see pool, kes suudab kõige kiiremini uue ja tundmatu keskkonnaga kohaneda ning omaenda vigadest õppida.“ Ta ütles, et seega on eesmärgiks arendada suutlikkust selle hetke saabudes kõigest kähku õigesti aru saada.“ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 lk 385). Algus on, mil kõik eksisid on möödas, on aeg ennast muuta.

Järgneb … 

 

Targutusi:

K Farrazzi, T Razz „Ei ühtegi einet üksi“ Million Mindset OÜ 2020

Lk 50 „Parim definitsioon eesmärgist, mida ühel
konverentsil kuulsin pärineb üliedukalt ärinaiselt, kes ütles, et eesmärk on
unistus, millel pole tähtaega.“

„Enne kui hakkame eesmärke paberile ritta seadma,
tuleks hoolikalt järele mõelda, millest tegelikult unistame. Vastasel juhul
võime end leida olukorrast, kus teekonna lõpus jõuame sihtkohta, mis meid
sugugi ei rõõmusta.“

A Rutherford „Kõigi kunagi elanute lühiajalugu“ Tänapäev 2020

Lk 85 Darwinist „Ainsad mittemuutuvad eluvormid on surnud eluvormid.“

V Kondor „Patune Budapest“ Regio 2020

Lk 163 „See ongi tsensuuri mõte, Zsigmond. Asi pole selles, et tsensor praagib
selle välja, vaid se, et meie ise tajume sisimas, mille tsensor maha tõmbab,
ega hakka seda kirjutamagi. Või kui kirjutame, siis ei pane seda lehte.“

Monday, April 19, 2021

Põrgatamisteooria V13: Riigiselfie


Marsikulgur Curiosity tegi endast selfie mis on kokku pandud kahe kaameraga tehtud 71 fotost.
NASA/JPL-Caltech/MSSS

Meie teiega võime olla rahul viimase kolmekümne aasta arengutega sellel hõreasustuslikul, pisimaalisel, suurushulluslikul, kuid kohati väga nutikal, järjepideval ja õigusjärgsel maanukil. Meil on olnud paremaid ja halvemaid aegu, on olnud aegu, mil iseenese rumalusest või hetkelisest mugavusest oleksime äärepealt valelt teeharult maha keeranud, kuid … ei keeranud. Visa püüdlus? Enesealalhoiuinstinkt? Õnnelik juhus? Hiljem osutusidki need teeotsad oma virvatulukestega lihtsalt äratuntavateks miraažideks. Oleksime sattunud paksu pahandusse. Seda võiksime meelde tuletada, kui praegu kolmikkriisis rabeleme ja vahel „lihtsaid“ või „populaarseid“ lahendusi otsime. Eriti praegu. Eriti järgmine poolaasta. Topelt valimishange poliitturul kipub juba oma mõju avaldama nii nägemisselgusele, kui kuulmisteravusele.

Hoo ja hoota

Meil on olnud mitmeid ideepuhangu ja hoogtöö perioode, mille tulemusel saime Iseseisvuse ja seejärel EL, NATO, OECD liikmeks. Tubli. Ja siis …. Kas jooksis ideegeneraatorilt rihm maha või tuli tukk peale? Väsimus? Eduväsimus? Ideid küll korjati, kuid neid ideepuhanguid ei julgetud enam pöörata energiaks. Jäime lootma liidurahadele, liiduenergiale ja liidureeglitele. Muutusime nii liiduuskseks, et ei saanud enam aru, et liit on tõhus vaid seetõttu, et see on aktiivsete osanike ühendus, mitte padjaklubi. Kahju. Regulatsioonimaailm, mis enne oli pigem voolav, toetav ja tulevikku suunatud muutus jäigaks kastisüsteemiks. Nii nagu Karistusseadus toppis kogu inimtegevuse kahte kasti - kurjad teod ja väärad teod - nii lihtsustus kogu riigijuhtimine tasandile kas „tegevus“ on kooskõlas EL reeglitega või ei ole – seega kas tegevus on hea või halb. Muidugi peavad ühes klubis osalejad järgima üldiseid klubi reegleid (viskiklubis on viskiklubi reeglid ja piimaklubis piimaklubi reeglid), kuid klubis tuleb osata ka esindada enda huvisid. Kogu virin, et meid ei kuulata, meie oleme väikesed, meie … Just selle koha peal, kui keegi hakkab mõtlema ( ja hoidku selle eest, et veel ütlema), et teda ei kuulata, tema on väike … ta väikeseks ja mõttetuks ka muutub. Ise muudab. Tegelikult: „Kujutage et te peate kokku lööma kõik viimase kahesaja aasta jooksul peetud sõjad, kus on vastamisi olnud väga suured  ja väga väikesed riigid (…) Mis te arvate, kui tihti suurem osapool võidab? Ma usun, et enamik meist hindaks seda numbrit kuskile 100 protsendi ligidale. (…) Kui politoloog Ivan Arreguin-Toft selle arvutuse mõni aasta tagasi tegi, sai ta tulemuseks 71,5 protsenti. Natuke vähem kui kolmandikul juhtudest võidab nõrgem riik. Arreguin-Toft küsis seejärel sama küsimuse natukene teistmoodi. Mis juhtub sõdades tugevate ja nõrkade vahel, kui nõrgem osapool teeb seda, mida tegi Taavet, ja keeldub  sõda pidamast sellisel moel nagu suurem pool seda soovib, võttes kasutusele hoopis mingisuguse ebatavalise või sissisõja taktika? Vastus on, et neil juhtudel kargab nõrgema osapoole võiduprotsent 28,5 protsendi pealt 63,6 peale.“

„Me mõtleme pisitegijate võidust nagu ebatõenäolistest juhtumitest: sellepärast on Taaveti ja Koljati lugu kõigi nende aastate jooksul nii valjusti kõlama jäänud. Aga Arreguin-Toft leiab, et need pole üldse ebatõenäolised. Pisitegijad võidavad kogu aeg.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 lk 27) Kogemuslikult on selge, et kui liidusiseselt leida endale liitlasi ja näidata samm-sammult, kuidas ühisreegliteni jõutakse või kuidas see ühisreeglit parandab (küll omal moel ja omas rütmis), siis on seda võimalik ka saavutada. Muide, saba peab vahel ka koera liputama. Profülaktika mõttes. Kõigega nõustuja pole klubi liige, vaid klubiliste kuulekas jooksupoiss. Lakei. Nii olemegi enese ülekoormanud kõikvõimalike liiduliste regulatsioonidega, lisades neile veel kamaluga omad jaburusi. Kuidas meie süsteem tegelikult, kogumis ja tervikuna välja näeb, ja kuhu liipab, pole kellelgi aimu. Riigikontroll teeb küll väga asjalikke auditeid, analüüse ja ülevaateid, kuid Dr Riik ei võta neid kui raviretsepti vaid kui tüütut rituaaltantsu. Asjata. Mnjah, ja tervikpilti pole ka neil. Me ei tea, kes me oleme

Aeg teha selfie

Kui Soomet nimetatakse tuhande järve maaks, siis meid võiks nimetada tuhande strateegia maaks. Eh, saate ju isegi aru, et kui on olemas tuhat strateegiat, siis strateegiat ei ole. On segadus. Suur osa nn strateegiaid on koorunud kahest pesast: esiteks strateegia on ametkonnale kui finantsvõimendusinstrument, millega ametkond püüab riigieelarvest endale suuremat suutäit ampsata ja teiseks EL dokumentide (sisu ja eesmärke mõistmata) ümberkirjutamine enda ideetuse ja tegevusetuse õigustamiseks. Tegevus toimub ju! Usin tegevus! Vaheriigi ajal öeldi, et „kontor kirjutab“. Nii sünnivadki ühe juriidilise isiku piires vastuolulised strateegiad ja tegevused, nagu Natura ala äärmuslik kaitse ja samal ajal RB ehitamine läbi nendesamade alade, veelised loodushoiualad ja ohtlike veoste ümberpumpamine selle piirimail, taastuvenergia suurejoonelise hulluse taustal suurima hüdrojaama lõhkumise kirglik soov, suuresõnaline metsa kaitse ja samal ajal RMK-le üha kõrgemate plaanimajanduslike rahaliste näitajate kehtestamine riigieelarve aukude katteks. Kõik need mainitud ( ja paljud mainimata) strateegiad on kehtestatud Dr Riigi enda poolt, kuid kui Dr Riik nendest kinni peab pidama, siis … „Leitakse“ lahendus. Seletatakse ära. Seega strateegiates tuleb selgus saada (ja enamusest nendest lahti saada), kui süsteemi vigadest. Kuidas? Lugesin hiljuti vahvat uudist (PM 31.03.21): „ Künka otsa roninud marsikulgur Curiosity tegi endast selfie. Pilt on pandud kokku kulguri kahe kaameraga tehtud 71 fotost. Fotode tegemise ajal oli kulgur kuue meetri kõrguse künka otsas.“ Mis sellel lool meie strateegiatega pistmist on? Vaadake, kui pisikene marsikulgur pidi enesest tervikkuvandi saamiseks tegema 71 fotot, siis meil läheb tunduvalt rohkem selfiesid vaja, et saada kokku kogupilti meie regulatsiooni ja strateegiasüsteemide toimetõhususest. Ja kuigi me ei pea selleks kulgurit Marsile saatma, siis arvestades huvide virr-varri, nende  tugevtõmbeid, lõplike (kuid vananenud) tõdede kivistumist saavad turbulentseid olema millegi selgitamiseks, seda enam tõhustamiseks olema tunduvalt raevukamad kui Marsi tormides tehtavad selfied. Kuid lugu on selles, et kui me selfiiet ei tee, ei saa me ka aru kes või mis me oleme. Eh, võib-olla oleme lihtsalt prügimägi? Või antikvariaat? Või marsikulgur? Ei tea. L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2010 eessõnas kirjutab brigaadikindral M. Kiili väga leebelt, et: „ Eesti strateegiate üldpilt on võrdlemisi avar ja kirju. Strateegiateks nimetatud dokumendid varieeruvad suhteliselt korratutest üksteisega mittehaakuvate lausete kompleksidest kuni korralikult struktureeritud ja keeleliselt viimistletud mõttekogumiteni. (…) Termin strateegia kirjatüki pealkirjas mõjub atraktiivselt ja aitab tõmmata tähelepanu, paraku ei oma aga enamikul juhtudel praktilist ega teoreetilist väärtust.“ Lausete komplektid ei ole strateegia, see on bürokraatlik liturgia, püüd oma oskamatust varjata.„Juba enam kui kaks ja pool aastatuhat tagasi on Hiina väejuht, riigimees ja filosoof Sun Zi öelnud: “ Strateegia, ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata viib paratamatult lüüasaamiseni.“ 

Nokia selfie

Kuidas seda teha? Siinkohal meenus mulle (jälle) R. Siilasmaa („Paranoiline optimist“ Pegasus 2020) arutlus Nokia allakäigust ja selle uuest tõusust hoopis teisel turul. Nii mõnigi häda, mis Nokiaga juhtus tuletab meelde meiegi probleeme. Ohtlikult sarnased meeleolud ja mittevalikud. Siilasmaa tõdeb, et: „Kõik ettevõtted teevad vigu, aga pikaajalise ja meeletu edu tagajärgede käes kannatav ettevõte ei pruugi enam suuta oma vigu tunnistada ega neid isegi näha, mistõttu talle muutub olemuslikult võimatuks neid vigu parandada.“ See tõdemus on väga võimas tähelepanek nn selfie nr üks. Olles igapäevaselt süsteemi osaks ei pruugi me märgata oma vigu, vaid püüame neile leida … Lahendusi? Ei-ei pigem selgitusi, miks peaks just samamoodi jätkama. Eriti raske on vigu tunnistada, kui „veel läheb hästi“ ehk kogu infotulvast võetakse arvesse vaid positiivsed uudised (neid ka võimendatakse enda jaoks), kuid ohu märgid, olgu neid vaid mõned protsendid, jäetakse tähelepanuta, kui ebaolulised.

Ka Nokia strateegilised eesmärgid olid igati mõistlikud, püüti anda endast parimat, et teha õigeid otsuseid. Sellegipoolest näitasid kõik märgid (kui neid märgata taheti) halba. Miks?

Edu mürgine pool – mürgine edu

Nii meie kui Nokia olid omaaegsed imelapsed, kiirarenejad, millest tekkis nii edu kui ka …mürgine edu. Mürgise edu neli sümptomi: 1. halvad uudised ei jõua sinu või su töörühmani;  2. töörühmad ei näe ise vaeva halbade uudiste ega ebameeldiva info leidmisega; 3 otsuseid lükatakse pidevalt edasi ja lahjendatakse; 4 sageli on olemas kõigest üks plaan ilma alternatiivideta. Hm, näeb välja nagu tüüpiline kabinetiistung?

Nokia kukkumiseelne 3 a strateegia nägi välja sama „mõistlik“ ja loosunglik nagu meiegi strateegiad: valmistada parimaid mobiilsideseadmeid, keskenduda rikastatud kontekstiga teenustele, tugevdada kliendisuhet usaldusväärsete klientidega.  „Kõik need mõtted olid mõistlikud, aga kokkuvõttes kõlasid need pinnapealselt ja suhteliselt ebamäärasena: pigem oli see nimekiri eesmärkidest, ilma konkreetse selgituseta ja miks just meie lähenemine toimib ja kuidas see maid võidukaks teeb. „Pakkuda tarbijale parimat kliendikogemust“ ei selgita seda, miks me ei suutnud seada teha juba varem, kuidas tuleks kurssi muuta ja miks peaksime suutma tulevikus teistmoodi toimida, see pärast jättis see pigem mulje soovist pikemas soovinimekirjas.“ Täpselt sama laialivalguv nagu meie strateegida „sotsiaalmajandusliku kasu“, „rohepööre“, „lõhede likvideerimine“ liturgiaga. Liturgiline osa on ju õige, kuid … Kuid miks seda tehakse? Milline on mehhanism? Seda pole. Tegemist ei ole strateegiatega vaid loosunglike ilulausetega.

Miks me ei küsi MIKS?

Nokia selfie teine põhjapanev tõdemus oli: „Kui öeldakse: „me tahame jõuda sinna“, on see vastus küsimusele, mida tahetakse saavutada. Kui öeldakse: „teeme neid kolme asja“, et oma eesmärki saavutada“, on see vastus küsimusele, kuidas eesmärki saavutada. Lisaks tuleb küsida: „Miks need kolm sammu on piisavad? Miks me pole teinud seda varem? Miks see meil seekord õnnestuma peaks?“ Küsimus miks kohustab meid sügavamaks olukorra analüüsiks ja nõuab teema üksikasjalikumat käsitlemist. Minu meelest on miks alati tähtsam küsimus, kui mida ja kuidas.“. Tundub ju lihtne? Kuid pole, sest selfie nr 1 mõjutab õigete küsimuste esitamist. Õigemini, õigeid küsimusi ei esitata – süsteemirike.

Nokia selfie on meile nagu katse-eksituse laboratoorne eksperiment, sest äriettevõttes (kuigi globaalne hargmaine) on otsuseid teha võrratult lihtsam, kui riigi (ükskõik kui väike see riik siis ka on) tasandil. Õppematerjalina, kui simulaatoriharjutus, on see hindamatu väärtusega: „Kui ettevõte peab alustama karmi võitlust majandusliku ellujäämise nimel, tuleb sel teha pinnale jäämiseks kolm olulist sammu. Esiteks tuleb kulusid kärpida nii palju, et ettevõttel oleks lisaks ellujäämisele võimalik investeerida tuleviku seisukohalt olulisematesse arendusvaldkondadesse. (…) Teiseks tuleb jätkata oma tuumiktegevuse arendamist pikaajalist perspektiivi silmas pidades, võttes eesmärgiks kasvu ja kasumlikkuse. (…) Kolmandaks tuleb investeerida tulevikku.“ Niisiis, meie teiega, kes me oleme keset kolmikkriisi, millised on meie strateegia punkt 1, punkt 2, punkt 3? Teie ei tea? Mnjah, ilmselt keegi ei tea. Selfiet ju pole. Nokial läks selfie tegemisega nii kaua aega, et: „Nokia olukord oli nii vilets, et meil oli ausalt öeldes üks jalg hauas ja teine banaanikoorel.“. Siis … Siis hakati ennast välja kaevama ja üles ehitama.

Töö & Kultuur(itus)

Kolmas Nokia selfie on sama põhjapanev kui eelnevad: „Korraga selgus mulle peamine põhjus, mis mind hämmeldanud ja nüüdseks juba kaks aastat närviliseks ning murelikuks teinud. Viirus oli levinudkogu ettevõttes ja nakatanud kogu selle töökultuuri. Meie varasem edu oli suutnud haigust varjata ja viirus toitus läbikukkumise hirmust, muutes olukorra veelgi hullemaks: see peitis halbu uudiseid ja lämmatas tahtmise vastutada.“ Sama on juhtunud ka meil, suur osa administratiivtasandi töökultuurist on nakatunud. Initsiatiivitu, kapseldunud. Suunatu.

Vaat niimoodi, kuni me riigiselfiet pole teinud ei tea me kas meil on näpud põhjas või jalad põhjas. Saate ju aru, et nendel tulemitel on kaks täiesti erinevat strateegilist lahendust. Kõige halvem on kui meil on näpud põhjas ja jalad pole põhjas, kuid ka see teadmine on väärt teadmine, mille peale kolmikkriisist väljumise strateegiat ehitada. Teadmatus on hukatuslik. Kui USA kaitseministri parem käsi 1960 aastal tegi ettepaneku: „Taandame kõik sõjalised probleemid majandusküsimusteks. Needki seisnevad ju ressursside otstarbekas jaotamises ja kasutamises.“ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2010 lk 173), siis oli tal tuline õigus. Lõppude lõpuks on kõik ressursi loomise ja jaotamise logistilis-majanduslik küsimus. Nii võib ka poliitmaastiku teisendada majandusküsimusteks, eelkõige turukonkurentsiks.

Järgneb …

Targutusi:

P Knight „Jala jälg“ Helios 2016 Lk 102 „Olin kohanud teisigi raamatupidajaid, kes numbreid tundsid, kes olid numbritega päris sina peal, aga Hayes oli numbrite sekka sündinud. Igati tavapäraste neljade ja üheksate ja kahtede tulbas paljastus ürgne ilu. Ta vaatas numbreid pilguga, millega poeet vaatab pilvi, geoloog kivimeid. Ta võis neist välja võluda ekstaatilisi lauluviise, igapäevatõdesid.“

Krõlov „Valitud valmid“ ERK 1952

„Valitseja armulik, eks lubanud sa ise maksu meil võtta kasukate jaoks – ees talv on pikk; see maks on väike, täitsa mööda jaksu; ei rohkem ega vähem – nõnda oli jutt – kui ühe naha annab iga utt.“ Noh olgu nõnda, pidage siis silmas, et ainult ühe, (…) ja  valskust teha – mitte ilmas! Või muidu  lõpp sel lool võib saada sant“. (lk58) „Kes annab au ja jõu, ent mitte tarka nõu, ei head see tee ka siis, kui süda – parim pant.“

Kvartett: „Meil noodid olemas ja pillid ka, kuid – kuidas istuda käib üle jõu.“ „Et muusik olla, vaja osata ja vaja kõrvu, õrnemaid kui antud teile, „ Nii vastas Ööbik neile. „Kuid teie, istuge kas nii või naa, teist mängumehi ikkagi ei saa.“

Monday, April 12, 2021

Põrgatamisteooria V12: Kui JFK …


Kevad.  Mingi rahutus oleks nagu hinges pakitsemas. Võib-olla polegi see kevadest, vaid kriisist tulenev kammitsetus, kulutamata, energiast, mis nüüd rakendamist otsib? Igaüks püüab seda energiat maandada omal moel, kes metsajooksul, kes aiamaal ja kuna pidusid enam pole, siis mõned on otsustanud peo asendada  pidukondade (paty/partei) tegevuste analüüsiga või lausa selles osalemisega. Isegi ärirahvalt tulvab ettepanekuid, mitte ainult äri, vaid ka tavaelu edendamiseks. Tore. Kohati naiivne, kuid ikkagi tore, kui ideekülv on aktiivne. Midagi ikka tärkab.

Kevad – puhanguline ideetuul

Nii nagu kevad ja majanduskriisid on tsüklilised, nii on tsükliline ka ideepuhangute aktiivsus. Tundub, et nüüd on ideelennutamiseks hea aeg. Kui vaadata meie inforuumi, siis pea iga päev leiab mingi tuumaka ideeloo või vähemalt asjaliku analüüsi idee tekitamiseks. Mõni idee on lühiperspektiivne, mõni olmeline, mõni jumakalt tuumakas, mõni jabur (esmapilgul). Tähtis on protsess. Ideede lennutamine kui treening mõtlemise taasõppimiseks. Treening, noh! Tõsi see on, et talveuneline Dr Riik oma strateegiadokumentidega (NB! Mitte segi ajada strateegiatega) on veidi kopitanud lõhna külge võtnud. Sumbunud dokumendiuskne õhkkond lausa õhutab uusi ideid arendama. Tore. Nii ongi, vanaviisi enam ei saa ja uutmoodi veel ei osata, kuid proovitakse.

Hullu tohtri diagnoos

Ka Dr Riik pakub välja lahendusi kolmikkriisist väljumiseks, kui kas selles kriisilahenduses on  ka midagi uut välja pakkunud? Muidugi idee „enese kriisist väljalaenamiseks“ oli uudne, kuigi veidi võõras, kuid niimoodi on kogu maailma (valesti?) toiminud. Meie ka. Kuid see on mullune uudsus, see pole see uudsus mida meie teiega homme vajame. See pole metaidee, mida vajame.  Kui üldine „väljalaenamine“ päädib igaühe maksukoormuse tõusuga, siis … mis selles uut on? Maksude tõstmise või uute tekitamine on senini ainsad arutatavad  uuenduslikud elemendid Dr Riigi „uuenduste“ paketis (kuigi jutt käib maksurahust?). Võimalik, kuid seekord maksude tõstmise primitiivne tavaprotseduurid enam ei aita. Pigem vastupidi. Samas mingi üldine muretus on võtmas eri eluvaldkondades maad sh ka analüüsitööstuses. Kuidagi kummastav on, kui meile lubatakse analüüsimajadest raju majanduskasvu. Miks? Sest kriis on mõjutanud vaid ¼ majandusest. Oeh! Selle koha peal ei tahaks sattuda doktori kätte, kes ütleb „Pole hullu, teil on vaid veerandis ihus veremürgitus, minge nüüd ja kohe julgelt jooksurajale … lendstardiga …“. See on hull tohter. Mnjah, majandus on tervik, veerandi vaakumine kandub kogu majanduskeskkonda, mõjutades kõiki ja kõike. Tavaline treeningprogramm pole siin enam kohane. Tõsta maksukoormust/treeningkoormust sellises olukorras? Kahtlane.

Kaassüü rake koorem

Mida veel oodata Dr Riigilt kriisitõrjeks? Tsentraliseerimine/reguleerimine? Jep, see teine igihaljas kriisiületus instrument.  Kuid ka see ei aita enam, sest kahe viimase kriisi rüpes on kõikvõimalikke regulatsioone ja tsentraliseerimisi tekitatud (ikka inimeste „hüvanguks“, kuid tegelikult bürokraatia kasvuks) nii rohkesti, et vaba konkurentsikeskkond on kadumas või juba kadunud. Dr Riigi „tasuta“ projektid on muutunud turutaudiks, tappes loovuse ja iseotsustamise/vastutamise. Kui Dr Riik hakkab midagi pakkuma „tasuta“, siis tähendab see tõlkes, et ta tegelikkuses ei kõrvalda turutõrget, vaid vaba ettevõtluse selles valdkonnas. Totaalselt. Niisama lihtne see ongi. Kuid siiani pole pööratud tähelepanu ühele üliolulisele nüansile – meie teiega kaasosalisusele selles tapatöös. Te ei saanud aru? Vaadake, Dr Riik teeb seda meie teiega rahaga. Kui Dr Riik kasutab valdkonna mõrvaks meie raha, siis oleme meie teiega selle mõrva kaasosalised. Elementaarne Watson.

Konkurentsi kadu on vabaduse kadu

Ja siis, kui vaba ettevõtlus on surutud ettevõtluse äärealadele, hakkab Dr Riik paaniliselt arutama väärtustest ja vabast ühiskonnast, mõistmata et oma mikrojuhtijaliku mentaliteedi ja tsentraliseerimishullusega on ta nendest mõistetest sisu eemaldanud. Tühjad kestad. Uhketest vabadest ettevõtjatest (ja kodanikest), kes iseseisvalt teevad oma otsuseid, on saanud sõltlased, Dr Riigi mugavusteenuse sõltlased. Kuid tehisturg toimib ainuüksi riigihangete rahavoo toel, see pole vaba turg vaid Dr Riigi ehk bürokraatia loodud moonutatud tegelikkuse ja sõltlaste üha uuenev taastootmine. T. Sarrazin („Soovmõtlemine“ EKSA 2017Lk 109/111) näeb sellist trendi: „Üleminek suletud, vabadusteta ühiskonda on sujuv. See algab siis, kui vaba omanditung ja ohjeldamatu leidurivaimu tahetakse piirata, kuna sellisena see segab, või kui riigi reeglitesse hakatakse lubama ideid selle kohta, milliseid tooted on mõistlikud ja millised mitte, milline elu on mõistlik ja milline mitte ning millal on tööhõive liiga suur või liiga väike. „ „Just riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide jämedad möödapanekud finantsturgude reguleerimisel on näidanud, et niipea, kui asi läheb väga keeruliseks, jäädakse turu reguleerimisel hätta. Sellistel juhtudel on lahendus loomulikult mitte reeglitest loobumises, vaid nende intelligentses lihtsustamises.“ Kuna riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd ja eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur. Tähelepanu! Kuhu meie oma 75% tootlikkuse tasemega EL keskmisest paigutume? Mitte uued piirangud/regulatsioonid ja aadrilaskmine/maksutõus ei ravi kehvaveresust, vaid kogu (majandus)elu ümber mõtestamine – reeglistiku intelligentne lihtsustamine ja loovuse kasvutingimuste parandamine.

See tilbendamine 75% tootlikkuse juures juba pikemat aega, kusjuures eesmärgiks seatakse mannetud 80% (mida ka ei täideta) näitab, et meie majandusmudelil sellisel kujul on veorihm maha jooksnud. Teatavasti on iga seisak tagasilangus. See, et meil on üksikuid edulugusid ei muuda tõsiasja et tootlikkus ei kasva. Või kuidas see saakski kasvada, kui meil on igal aastal puudu 6000/7000 IT spetsialisti. Usina heegeldustööga seda vedukvaldkonna auku ei lapi. Mida teha?

Lend Kuule algab mõttest

Unustame hetkeks ära kõik need nn „strateegiadokumendid“ (mis nii meil kui EL on kokku vusserdatud) ja kujutame ette, mida me soovime? Kuhu me tahame jõuda? Me ei suuda? Ette kujutada? Isegi ette kujutada ei suuda? Kas meie unistuste tipp ongi tasuta ühistransport, kurnav pensionisüsteem ja haige ravikindlustus?  Kehvasti. Hm, kuid teised suudavad. Süsteemselt. Näiteks: „(…) kui president John Kennedy 1961 aastal teatas, et Ühendriigid peavad jõudma Kuule, siis õhutas ta rahvast tegema midagi, milleks me polnud võimelised. Meil polnud tööriistu ega varustust – meil ei olnud Kuule jõudmiseks rakette ega stardiplatvorme, skafandreid, arvuteid ega kaaluta olekus sobivat toitu. Vähe sellest, et meil ei olnud vajalikku, me isegi ei teadnud, mida meil võiks vaja minna. Meil polnud varustuse loetelu – tegelikult polnud kellelgi maailmas seda olemas. Meie ettevalmistus oli veelgi hädisem: me ei teadnud isegi seda, kuidas Kuule lennata. Me ei teadnud, missugusel trajektooril on võimalik Maalt sinna jõuda.“ (Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 lk 11). JFK oli sütikuks, mis protsessina tõi kaasa tohutu energiapuhangu. Ütlemine, et:  „Tegelikult ei lähe Kuule üksainus inimene. (…) Oleme seda kindlalt otsustanud. Seda teeb terve rahvas. Sinna jõudmiseks peame töötama kõik.“ tekitas suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks. Tore.

Puhanguline tuul…

Meil on olnud mitmeid ideepuhangu perioode alates iseseisvumisponnistustest, kuni Minu Eesti mõttetalgute, Jääkeldrite ja teiste ideekorjeteni. Mida me nendest saime? Iseseisvuse saime, EL, NATO ja (järelhooga) OECD liikmeks ka saime ja siis jooksis ideegeneraatorilt rihm maha. Ideid küll korjati, kuid neid ideepuhanguid ei pööratud energiaks. Jäime lootma liidurahadele, liiduenergiale ja liidureeglitele. Kahju. Nüüd on jälle aeg vaadata kuidas ideed energiaks pöörata. Igaüks eraldi ja kõik koos.  Nagu minu õpetatud sõber kirjutas: „On ütlus, et "Kui vigu näed laita, siis tule ja aita". Dr. Riiki üks tavainimene parendada paraku ei suuda, irisegu ükskõik mis meedias ja kui palju tahes. Parteidesse ja ühingutesse grupeerituna on isiksustel rohkem võimalusi midagi parendada või ka elu ajutiselt … keerata.“ Nii ongi, mitmedki äriinimesed on astunud erakondadesse või neid rahastama asunud, et oma parima äratundmisega maailma paremaks muuta. Aktiivne eluhoiak on muidugi tore, ainult et … seegi on vaid üksikisiku ponnistus, mis kipub vägevas pidukondlikus poliitmahlas lahustuma.

Vaadakem protsesse õige nurga alt. Poliitturg on omaette turg, see toimib (nii nagu päristurg) siis kui talle avaldatakse survet uue toote turuletoomiseks ja pidukond näeb sellest tootest kasu tõusmas. Kui turg ei sunni süsteemi, sh pidukondi, uuenema ja tootevalikut täiendama, siis uuenemist ka ei toimu. Pakume siis ise, meie teiega,  poliiturule uued tooted, muidu nad jäävadki meile pakkuma läägeid pulgakomme ja suhkruvatti. Te ei taha ju ennast tobedaks diivanikaunistuseks õgida? Liikuda on vaja. Aktiivselt.

Julgusetud julgused

Pidukonnad muidugi ka ponnistavad … Ei-ei, mitte uusi tooteid turule tuua, vaid ära arvata valijate/tarbijate lühisoove. Seega püüavad pidukonnad pakkuda igaks Riigikogu ja KOV valimisteks/hankeks midagi uut, mis on … läbiproovitud vana. Olemuslikult on need „valimishanked“ pigem häälteostu hanked, mitte riigiehituslikud hanked, sest riigiehituslik idee võtab rohkem aega ja vajab laialdasemat ühiskonna heakskiitu ja osalemist (a´la Kuule ei lähe üksainus inimene, seda teeb terve rahvas). Ootame uusi huvitavaid ettepanekuid? Asjata. Ehhee, selle kohta märkisid juba J.Lynn, . Jay administratiivpiiblis „Jah, härra peaminister“ (Varrak, 1999 Lk 54): „Seepeale võttis Humphrey kasutusele raskerelvad. „See oleks teist väga julge, härra minister.“ Ma olin tõeliselt ehmunud! Julge? Ma ei tahtnud midagi julget teha! Karjäärid lõppevad julgete tegudega.“ Nii ei julgetagi olla … julge.

Kuna julge uuendus on liiga pingutav ja tulemus on kahtlane (50/60),  siis piirduvadki pidukondade ettepanekud maksutõusude, pensionäride moosimise ja karistusmäärade karmistamisega. Kogu lugu. Rihm on generaatorilt ikka maas ja puhangulisest ideetuulest ei genereerita energiat ühiskonna liigutamiseks, vaid sumistatakse uinutaval tühikäigul. Nii on ka eelmiste avalikkuse ideede korje käigus juhtunud, et ideepuhanguid oli vägevalt (tean kogemuslikult, sest olin ise mõne arutelu vedanud), kuidagi märkamatult veorattalt ära nihkunud. Ideed muutusid ajapikku  ideetus keskkonnas statistikaks,  anonüümseteks ilma isikupärata ja jõuetuks kantseliidiks. Neid ideid ei kandnud enam edasi  inimesed “kelle südame asi see oli“ (sest korje järgselt ideede autorid lahutati ideedest), vaid arveametnikud, kes tahtsid ruttu tabelit täita. Tehtud. Ideekogum muutus statistikaks, keskpärasuseks. Kuid alaväärtuslikku keskpärasust (75%) ei ravita statistilise keskpärasusega, vaid hiilgavate ideede ja nende tõhusa rakendamisega. Tohutus ideekuhjas pole olnud süsteemi ega kokkulepet - tervikut. Ideekuhjad muutusid prügihunnikuteks. Saasteks. Keskkonnareostuseks, sest vaadake, kui te teete üks kord läbimõeldud ettepaneku, teine kord ja ka viies kord, siis lõpuks väsite ära ja muutute ükskõikseks. Heal juhul.

Mida teie…

JFK lõpetas ta oma ametisseastumise kõne pöördumisega, millest sai kuulus meeldetuletus ameeriklastele, et nemad on iseenda valitsus, et nemad on iseenda riik.  „Mu kaasameeriklased,“ ütles ta, „ärge küsige, mida teie riik saaks teie heaks teha, küsige hoopis, mida teie saate oma riigi heaks teha.““ (Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 lk 330).  Pange tähele JFK meeldetuletust – kodanikud ise on iseenda riik. Meil kõigil on unistusi, kuidas võiks, kuidas peaks… Kas tõesti on meie unistuseks 75% EL tootlikkus ja sellest tulenev elustandard? Senini on Dr Riik kujundanud just sellise keskkonna on loovusele ja erainitsiatiivile. Päh, vaid 75%. Kuidas tulla välja harjumuspärasest mugavustsoonist ja teha midagi tõeliselt märgilist?  P. H. Diamandis, S. Kotler („Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 179) on välja pakkunud järgneva hankemeetodi: „Asja mõte on selles, et iga kord, kui sa vajad midagi, mis on väljaspool sinu tavapärast kohustuste täitmise protsessi, püüa kasutada rahva võimekust ja oskusi teha seda kiiremini, odavamalt paremini.“ Te arvate, et see on diletantlik? Kuid nagu üks tark inimene on öelnud, Titanicu ehitasid asjatundjad, Noa laeva asjaarmastaja. Üheks märkimisväärseks sellise (rahva)hanke näiteks on  2010 aasta BP naftapuurtorni plahvatusest Mehhiko lahel (tekkis Havai suurune reostusala) tekkinud puhastusvõimsuse hüppeline vajadus. Valdkonnas oli älja kujunenud kaks näitajat: naftatõrje kiirus (ORR, kogus mida on võimalik minutis koguda) ja tõrje tõhusus (ORE,  koristatud nafta kogust sõltuvalt vee mahust). Aastakümneid oli ORR olnud u. 1100 gallonit/min. Konkursi eesmärgiks oli tõhusust vähemalt kahekordistada nii, et ORE oleks vähemalt 70%.  Osalema registreerus u. 350 tiimi. Seitse tiimi ületasid kahekordselt seni parima ORE. Võitja saavutas ORE 85% ja ületas 6000 gallonit/min. ehk 5X rohkem senisest suutlikkusest. Vägev! Võib-olla olid need varju hoidunud profid? Ka seda, kuid kõige üllatavam oli meeskonna tulemus, kes olid kohtunud tätoveerimissalongis ja tehnoloogia disainer oli tätoveerija, keda rahastasid salongi kliendid (katsetai kavandit mullivannis.) ja…  milline kahekordistas koristuskiirust. Kas meil oleks kosmeetikasalongi või kringlikoja baasil võimalik luua meeskondi, millised aitaksid tekitada keskkonna, mis tagaks „tagasihoidlikul“ tootlikkuse kahe kordse tõusu? 150% EL keskmisest? Pole paha! Pole ka võimatu.

Õppides Wikipediast

Kui BP näide pole piisav ja jääb enamusele kaugeks, siis S. Godin („Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012 Lk 25) toodud Wikipeedia näide peaks igaühele kohale jõudma:  „Seadus on selline: iga projekt mis on jagatud piisavalt väikesteks ja etteaimatavateks osadeks, on võimalik teoks teha peaaegu ilma rahata. Jummi Wales juhtis tillukest Wikipedia meeskonda, mis tegi lõpu kõigi aegade suurimale teatmeteosele. Ja peaaegu kõik nad töötasid tasuta. „Encyslopedia Britannica“ sai alguse 1770 aastal ning seda hoiab töös enam kui sada täiskohaga töötavat toimetajat. Viimase 250 aastaga on entsoklüpeedia loomine ja toimimine maksma läinud arvatavalt enam kui sada miljonit dollarit. Wikipedia seevastu on palju suurem, oluliselt populaarsem ja käib märkimisväärselt rohkem ajaga kaasas ning loodi peaaegu tasuta. Keegi poleks seda suutnud teha omaette. Isegi mitte tuhandepealine meeskond. Kuid jagades artiklite arendamise miljoniteks ühelauselisteks või ühelõigulisteks projektideks, kasutas Wikipedia ära nn mehhaanilise türklase seadust. Selle asemel, et tugineda käputäiele hästimakstud inimestele, kasutades vaid nõrgalt koordineeritud miljonite asjatundlike inimeste tööd, kes kõik hea meelega tervikusse ühe pisikese osakese panustavad.“ Eks ole, innustav. Godini arvates on kaks võimalust võita: „ Võida, olles tavalised, standardsem ja odavam. Või võida, olles kiirem, tähelepanuväärsem ja inimlikum.“ (lk 24). Esimene variant meile meie väiksuse ja ressursivaesuse tõttu ei sobi, seega …

Tõmmates rihma veorattale

Nagu eelmiste korjete kogemus on näidanud, siis ideid meil jätkub, kuid enne kui need suudetakse pöörata ühisenergiaks jookseb administratiivne veorihm maha ja energia jääb kasutamata. Senine ametkondlikkusel põhinev  administratiivvariant ei tööta, peame looma oma eluolu uuendamiseks ka uuendusliku formaadi. Millise? Minnes tätoveerimissalongi jälgedes võiksime näiteks teha ühe tõsise rahvahankelise terviklahenduste konkursi. Võime välja kuulutada konkursi „Riigimeister“, kus tiimid esitavad terviklahendused edasiseks arenguks. Selles osas on näiteks suure töö ära teinud lp. Jüri Raidla nn „kümne käsu“ projekt. Tegelikult on riigi reformimine Riigimeistrite töö aluseks, mida selle peale ehitada on juba iga satsi mõttelennu küsimus. Kuid ka irdideede kogumine on tarvilik, sest väga võimalik et sealt leidub ideid, mis parandavad tunduvalt terviklahenduste sooritusvõimet. Siin aitaks näiteks Wikipedia variant. Peamine on nende ideede grupeerimine ning pidev tagasiside ideede esitajatega. Poliitturule tuleb peale suruda oma tootevalik, tekitada konkurents nii ideed, toodete kui pidukondade vahel, vaid siis võtavad nad seda tõsiselt. Nad teavad, et poliiturul sõltub kõik täpselt samuti nagu päristurul klientide/valijate otsusest ja mis põhitähtis ja poliitinimese jaoks põhihirm „Ükskõik kus sa oled, klient võib su vallandada.” „”See ülemus on klient. Kui klient ärist loobub, pole isegi sinul enam tööd” (G.Burch „Vastupanu on tulutu” „Ilo” Lk 99). Meie valijad olemegi see klient. Olgem valivad. „Oleme otsustanud minna sel aastakümnel Kuule ja teha veel nii mõndagi muud mitte seepärast et see on kerge, vaid seepärast, et see on raske, seepärast, et see eesmärk aitab meil end kõige paremini kokku võtta ning oma energiat ja oskusi kõige paremini rakendada.“ (R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004 Lk 394) Kuhu meie oleme otsustanud minna? 

Järgneb… 

Targutusi:  

J. Webster „Spioon 29 nimega” AS Ajakirjade kirjastus 2014

Lk 287 „Keegi ei muuda maailma, kui vaid täht-tähelt reegleid järgib.”

M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001

Lk 50 „Keegi on kunagi öelnud, et tsiviliseeritud ühiskonna madalaim vorm on selline, mis põhineb seadustähe võimul. Teised on täheldanud, et mida rohkem on organisatsioonis reegleid, seda vähem on usaldust.”

Lk 102 „Pascale kirjeldab tegevust pärssivat keskkonda ühe GM-i keskastme juhi sõnade näitel: „GM-i kõrvalseisja pilguga vaadates  võivad mõned asjad, mida me teeme, näida hullumeelsusena. Lähemal vaatlusel selgub aga, et kõik me oleme tegelikult päästepaadis ja keegi ei julge välja hüpata. Püüdke aru saada, et see süsteem, mille alusel me täna töötame, on kõigile ainult kasu toonud. Juhte tasustab see väga-väga heldekäeliselt. Ka meie ebaefektiivsus tähendab vaid seda, et headel aegadel saavad tunnitöölised ületunde tehes topelt palka, mis on soodne ka neile. GM-is töötab ajapalgalisi, kes teenivad aastas 40000 dollarit ja nad ei saa loobuda sellisest sissetulekust, sest muidu ei suudaks nad säilitada elatustaset, millega on harjunud /…/

Teine aspekt: kui tõesti annate töötajatele õigusi ja võimaldate initsiatiivi liikumist alt üles, siis sellega te seate privileegide õigustatuse kahtluse alla. Esiteks vähendab see palgaliste töötajate tähtsust ja võib-olla isegi nende arvu. See seab kahtluse alla paljud juhtkonnale võimaldatud soodustused. Direktoritel on mahagonipuust kabinetid, mitte mingid illuminaatoriga kuudid.  Nad pargivad talvel autod soojendusega garaaži. Nad einestavad eraldi sööklas, kus teenindavad ettekandjad. Ja neile makstakse suuri preemiaid. Ma olen veendunud, et kui te küsite erineva taseme juhte firmas, siis näete, et mitte keegi neist ei oleks valmis kõigest sellest loobuma, kuid just seda tuleks teha ja kõige sellega peaksime riskima juhul kui me peaksime sisse viima süsteemi, mida kasutavad sellised firmad nagu Toyota või Honda. Kokkuvõttes võib nentida, et General Motors´i süsteemi ebaefektiivsus tuleb inimestele kasuks. See teeb meile palju „head”.”