Sunday, February 1, 2015

Poliitilise looma söötmine. Vol 5/7 "Ämmaga" voodis?



Rahvahariduse kiituseks

Vaatasin ühel õhtul „viisurit”. Ehhee, hea saade oli – ETV „Foorumi” valimisdebatt nimelt. Lubadusi tuli nagu „Vändrast saelaudu”. Nojah, pikemalt valitsemist harjutanud erakondade esindajad olid tagasihoidlikumad, kuid eks nad tea ka võimalusi paremini ja teiseks, eks nad pea ka olemasolevat olukorda kuidagi põhjendama. Ei saa ju öelda, et vaat, teie kiusuks ei ole paremini teinud.  Uustulnukad, vanad vihamehed ja tagavarapingi püsikunded olid … julgemad. Kohe tunduvalt julgemad … lubama. Kuid ikkagi „igavese õnne” retsepte oli igaühel varuks külluses. No tore on, kui Inimesekesed tahavad head teha. Rõhuga sõnal „tahavad”. Nüüd on võimalus nautida seda vahvat õhustikku terve kuu aega. Inimesekesed, hingake sügavalt lubaduste ja julgete mõttepojukeste  värskendav/kosutavat õhustikku nii kaua, kuni see kestab.  Eee … siis tuleb kevad ... jaanipäev ja ... jõulud ongi jälle käes.

Oeh, pean ikka rohkem pingutama, pean ikka tõsiselt rohkem pingutama, et Inimesekeste, ma ei ütleks isegi, et maailmamõistmist, selle lahutamist muinasjutumaailmast,  vaid lausa nende enese alalhoiuinstinkti järele aidata. No vägisi kipuvad "head" tegema. Head tegemine on mitut moodi, „karu teene”  stiilis head tegemist me ju teame? Või ei tea? Ega tänapäeval pole midagi kindel, mida Inimesekesed teavad, mida ei tea, seepärast olgu üle korratud, et selle väljendi  all mõistetakse olukorda, mil muinasjutukaru tahtis oma peremehele head teha ja magamist segava kärbse eemalepeletamise katsel lömastas peremehe pea. Vaat selline lugu. Karukene tahtis ju vaid head teha, ega ta midagi paha ei kavatsenud, kuid nagu kõlab üks naabrite legendaarseks muutunud ütlus „Aga välja tuli … „. Mina selliseid heategusid ei soovi. Samuti ei soovi ma, kui raha, minu raha, teie raha, kulutatakse, kuidas seda öeldagi? Ilmselt priiskavalt. See, et ühist raha tuleb tõhusalt kasutada, on minu kindel positsioon ja on lihtsalt tervest mõistusest ja loendamatute esivanemate kogemusest ammutatud ellujäämiskood. Niisama lihtne see minu jaoks ongi. On vaid kaine arveametniku loogika. Esivanemate loogika. Kõik need, kes oma elu teistmoodi seadsid, ilmselt ei elanud „talve” üle. Kuid ikka ja alati tekkib neid, kes arvavad, et ehk” talve” ei tulegi, või kui tulebki, siis võib-olla pääseb kellegi juurde manuliseks, seniks … lõbutseme vaid.

Kaksikvennad: Jul & Val (jõulud ja valimised)

On valimilubaduste aeg, unistuste aeg. Inimene peabki unistama, see on edasiviiv jõud. Samas peab iga ühiskond, niisamuti nagu firmagi, leidma oma võimete/vajaduste tasakaalupunkti. Väljalangemine tasakaalupunktist liig energiamahukate või kõrvalteedele viivate unistuste tõttu on äärmiselt ohtlik.

See soovide ja tegelikkuse lahknevus toob mulle alati meelde Vanaema Marie kõrtsiloo. Lugu järgmine. Pimedal, külmal talveõhtul istunud mehed kõrtsis ja rüübanud seda va humalamärjukest. Tuju juba üleva, hääl kõrgel ja ärplemine … tõusvas taktis, kuni üks seltsiline lõi kõiki pahviks ütlusega, et tema tahab nüüd ja kohe üle kõrtsi katuse hüpata. No seda järgnevat oh-hootamist ja narritamist oli omajagu, kuni kuraasitajate vahel sündis teemakohane kihlvedu. Kihlveo võidu hinnaks pidi olema korv õlut. Mindi siis robinal kõrtsiõue, peakuraasitaja viskas kasuka maha ja hakkas hoogsalt manama: Ma tahan üle kõrtsi katuse hüpata! Ma väga tahan üle kõrtsi katuse hüpata! Ma …” Ja nii edasi. Ise koogutab hoogsalt. Väljas külm ilm ja külamehed muutunud kärsituks: „No mis sa seal koogutad, hüppa ometi!”. Üritaja ajanud ennast seepeale sirgu ja ütelnud: „Ehhee, ega ma hüpata lubanud, ma ütlesin, et TAHAN üle kõrtsikatuse hüpata, millist tahet olen juba põhjalikult demonstreerinud ja teil järel katsuda lasknud. Seega olen kihlveo võitnud ja korv õlut on minu. Vaat niimoodi”. Just, just vaat niimoodi tunnen ka mina ennast mõningaid valimislubadusi kuulates. Mõtlen, et vist „tahavad” üle „kõrtsikatuse hüpata”.

Seega mõned lubadused panevad mõtlema. Oleksid justkui jumekad, kuid kui sügavamalt järele mõelda, siis teevad kõhedaks. Pole ju väga palju möödas, kui me elasime ühiskonnas, kus kõik oli odav, palju asju tasuta ja … kõigest oli puuduus..

Ideest järel ja kõrvalmõjuni

Nii, et uljaid ideid on küllaga, kuid andmeid järel ja kõrvalmõjude kohta napilt. Isegi finantseerimisallikatest on lahjalt juttu või … pole need tõsiseltvõetavad. Mõned neis ideedest jäävadki õhuvärinaks, kuid mõned kipuvad suure tõenäosusega realiseeruma. Kõige sellest tulenevaga. Just sellesse ritta kuuluvad mõne muugi ideepojukese seas, üle riigi tasuta ühistransport (ÜT) ja riiklikult toetatud üürikorterite programm . Vaatad ettepanekutele peale ja tunduvad inimsõbralikud, võib-olla isegi õilsad, kuid … kas see on jätkusuutlik lahendus?. Me teeme midagi väga valesti, kui meie Inimesekesed ei ole võimelised oma teenitud (rõhuga „oma teenitud”) raha eest sõitma ja elama. Meie aga selle asemel, et oma majanduskeskkond tulu rohkendavaks muuta, tõsta ettevõtlusjulgust ja kindlust , püüame igapäeva loomulikke teenuseid muuta … sotsiaalabi teenusteks. Totaalselt. Seeläbi põlistades valesid arenguid? Miks? Selleks, et see tundub kõige lihtsam? Mugavam? Vaadake, kui käredal talveõhtul rampväsinult läbi tuisu tatsata, siis võib korraks hange puhkama heitmine ka olla ahvatlev ja mugav, kuid sellel on fataalsed tagajärjed. „Mugavus”  hangeunes ja „mugavad” jätkusuutmatud lahendused majanduses st ühiskonna töö korralduses, mõlemad need lõppevad fataalselt ja üldse mitte mugavalt. Seepärast oleks PoliitInimesekeste ülesandeks näidata eeskuju edasirühkimiseks, isegi kui meie ja ka nemad on rampväsinud, meid kõiki innustada, kui vaja siis ka kannustada, mitte laulda meile unelaulu. Prrr!. Seega Sina Vahekohtunik, nõua, et igas Ideekomplektis peavad olema ka järel- ja kõrvalmõjude analüüs. Kuidas me teame otsustada (ärge unustage, et esitate firma üldkoosolekule oma äriplaani), kas teie ideed „tootmisse” lasta või mitte?

Riiklik vorstivabrik?

Lubadused jaotuvad „poliitlubalas” laias laastus kaheks: ühed on sellised, et me anname teile palkasid/toetusi/pensione juurde ja teised on sellised, et Dr Riik sekkub mingis sektoris otseselt majandusse ja teeb paremini, tunduvalt paremini, kui ettevõtjad. Esimesed lubadused on vaid ühise ja üldise ressursi ümberjagamine, ühiskonna jõukust mitterohendav ja sellel ma peatuda ei tahaks, see rohkem Poliitinimesekeste labraka-tabraka. Kuid otsesest dr Riigi sekkumise lubadustest (ähvardusest?) on, nagu eespool märkisin, silma hakanud kaks valdkonda: üürikorteri turule sisenemine ja tasuta ühistransport üle maa.  Ehee, kakskümmend viis aastat tagasi lauldi, et maa tuleb täita lastega, nüüd siis maa tuleb täita tasuta ühistranspordiga ja riigi üürikorteritega. Ütleme, et soovides, lubadustes ja tulemustes on, kuidas seda viisakamalt öeldagi, … muutus või oli see õige sõna mutatsioon tekkinud.  Või ideede inflatsioon? Ei tea.

 Milleks meile riiklik sekkumine? Kas ÜT firmad ei oska vedada reisijaid või ehitajad ei oska kortereid ehitada? Oskavad ju! Kallis? Kuid ka kingad, juust ja vorst on osale Inimesekestele ka kallid, võib-olla ei oska vorstmeistrid varsti ka vorsti teha, tuleb teha … riigivorstid. Teeme üldise õnne nimel „odavat riigivorsti”? Oot, oot see meil juba oli. See oli siis,  kui kiluvõileibadele ja jahuussidele tehti riiklikke hindu. See tee osutus hukatuslikuks, sest valed hinnad andsid  vale hinnasignaali. Vale signaal tekitab jällegi vääras suunas arengut majanduses. Vale areng majanduses viib … vaesumiseni, … üldise vaesumiseni.

Müügilegendid

„Tasuta” asju ja „odavaid” asju pole olema, kui mitte muinasjutte arvestada, need maksavad kinni teised Inimesekesed. Seega mida ei ole, seda ei ole teps mitte. Seda mida ei ole olemas, või on vaid osade Inimesekeste mõttemaailmas, seda püütakse kirjeldada, nii … sünnivadki muinasjutud/müüdid. „Tasuta asjadega” käib alati kaasas mingi õilistav müüt. Muidu see ei „müü”. Vahel tuletavad  müüdipõhjendused  meelde naljahammaste keerujuttu, kus üks küsib teiselt, et „Kas sa tead, milleks lennukil propellerid on?”. Teine vastama „Muidugi, selleks, et pilootidele tuult puhuda.” „???. Kas ise mõtlesid välja?”, „Ei, kinos nägin, nii kui propellerid seisma jäid, nii piloodid higistama hakkasid!”. Ja-ah, tore põhjusliku seosetuse näide.

No nii, vaagime üht  põhjendust. Korteriüür pidi olema kallis isegi … õpetajatele. Ega see odav ei ole , kuid millal siis elamine odav on olnud? Kas Vaheriigi aja ühiskorteri neli tuba, viiele perele ja neljale põlvkonnale oli odav? Minu kogemus ütleb, et see oli … ebamugavus, mitte odavus. Kuid kui „riigi üürikorterite” ehitamise põhjenduseks tuua  „kurblik” näide, et kaks rikkaima valla õpetajat läksid Soome koristajateks, sest nad ei jõudnud oma palga eest endale korterit üürida, siis see põhjendus … lihtsalt jahmatab. Täitsa Propeller!. Kui te nüüd eelneva mõttepojakese tõlgiksite, siis on asjaolud niimoodi, et rikkaim vald (vald on ju koolipidaja) ei maksa oma õpetajatele jätkusuutlikku palka. Õige? Või mis koolipidaja see vald ikkagi on, ta rohkem „vahelao korrapidaja”, sest raha tuleb ju Dr Riigilt. Niisiis selle asemel, et meie lugupeetavad õpetajatele, meie tuleviku loojatele, maksta väärika töö viljana, väärikat palka, planeerime me neile sotsiaalabi korterit? Kerjakotti? Uskumatu. Niimoodi loome vabade väärikate kodanike asemele sõltlaste kihti, kes omakorda hakkavad õpetama välja järgnevaid sõltlasi. Me kõik anname lastele edasi oma kogemust, millist kogemust annab edasi õpetaja, kellele ei maksta väärikat palka? Selleks, et üürida endale väärt korteri koduvallas või lausa pealinnas, ei pea tegema mingi riigi poolset hookus-pookust, rikkuma turgu, tekitama sõltlasi. Tuleb vaid maksta tegelikult väärt töö eest väärt palka. Muide kordan üle, et tegemist ei ole mingite „pahade” ettevõtjate palgalistega vaid riigipalgalistega. 

Järel ja kõrvalmõjud

Mnjah, minnes „odavate riigikorterite” teed, toodame veel juurde veel ühe sektori, kus õigete võtetega turg areneks, kuid lihtsustatud „head tegemisega” tekitame lisakoormuse eelarvele … aegade lõpuni.

Selle tehingu tulemusena ei tea me enam: milline on õige õpetaja töö hind, milline on õige üürihind, milline on korteri hind, suureneb koormus eelarvele, suureneb bürokraatia, suureneb korruptsioonioht.

Illusioon tasuta transpordist

Ka tasuta ülemaaline ühistranspordi lubamine tundub esmapilgul päris jumekas  mõttepojukene, kuid kui süveneda … Kallis värk. Üüratult kallis värk. Ühistransport on ühiskonda siduv majandusvaldkond. „Tasuta” ÜT on mõeldav (kuid mitte soovitatav), siis, kui meil on välja mõeldud, kuidas väheneva ja vananeva elanikkonnaga alal, mis on sattumas maksulõksu, suudetakse genereerida  vägevat ettevõtlustulu. Vaid siis on see võimalik, igal muul juhul on see meie laste tulevikuväljavaadete ahendamine.

 

Kes maksab

Mul oli möödunud kevadel võimalus esineda II Ühistranspordi konverentsil ettekandega „Kes maksab tulevikus?”. No kui mulle seda teemat pakuti tundus see selline lihtne ja vähe aega nõudev etteaste. No, kes ei teaks ühistranspordist … midagigi?  Tuli välja, et edumeelsed vedajad on vahepeal upitanud vana ühistranspordi primitiivteenuse, kui Inimesekeste veo punktist A punkti B ( mitte segi ajada P punktiga), uuele kvaliteeditasandile, pakkudes Inimesekesele keskkonda ehk nauditavust. Vahva. Sellele aitas omajagu kaasa ka järgnev uute rongide tulek. Ühesõnaga, ühistransport kui primitiivteenus oli mitmelgi pool muutunud ühiseks tranaspordika, kui kvaliteetteenuseks. Nii, et minu esialgne arvamus ettekande lihtsusest … eee … ei arvanud ära! No võib-olla olin ma liiga noriv enese suhtes, kuid see paarikümne minutine ettekanne nõudis mult üle paari kuu tihedat mõttetööd ja olukorra analüüsi. Mnjah, kui vaadata kõiki arenguvektoreid lähtudes ettekande pealkirjast, ehk  kes maksab tulevikus, siis uuri ja analüüsi mis pidi tahes, mitte midagi muud ei jää üle, kui igaüks ise peab oma sõidud kinni maksma. Ühiskonna tugi saab olla vaid väga piiratud arvule Inimesekestest või väga erilisteks olukordadeks. Ehk üle korrates vana rätsepmeistri ütlust küsimise peale, mis sellest riidest ka saab : „ Kui riie annab välja, siis teeme ülikonna, kui ei anna välja teeme taskuräti!”. Vaat niimoodi, meil on just taskurätiku jagu riiet, nii et pole vaja hullutada Inimesekesi, et teeme tasuta teile Ülikonna … või kaks ja kui meid valitakse, siis ka mantli ja sulgedega kübara … koos vilede ja tuledega. See on kuidas seda viisakamalt väljendadagi, kui ei taha kasutada negatiivse varjundiga valetamist? Vist muinasjutt. Lihtsalt riie ei anna välja. Nii ka tasuta ÜT-ga. Tasuta ÜT ei kuulu kulutuse tähtsuselt, ütleme nii, et prioriteetide ülaossa.

Niisiis …

Lööme mootori käima ja kaeme „perra” meie olukorda. Lugesin millalgi „seitungist”, et pensionäride arv ületas (maagilise?) 400 tuh piirimaa ja moodustab üle 30% elanikkonnast. Õnnitlen, elu on läinud paremaks, pikemaks. Mitte ainult meil, UK teadlased on välja arvestanud et tänane UK mees peaks töötama 80 eluaastani, et olla samades tingimustes , kui pensionisüsteem käivitati. Nojah, suure tõenäosusega ta ei elagi selleni. 20 saj alguses elasid ka vähesed pensionini. See pani mind mõtlema süsteemis "kes maksab" … praegu. Mitte tulevikus,  vaid tänasel päeval. Vaatasin statistikaameti andmetest ja meil on 0-25 aastaseid inimesi ca 362 tuh, 60-85+ 320 tuh inimest, kokku seega ca 682 tuh inimest. Siia lisandub ca 98 tuh töövõimetuspensionääri ja 431 tuh Tallinna elanikku. Kõik need Inimesekesed saavad soodustusi ÜT-s suuremal või vähemal määral. Nüüd  "suure ringi" küsimus:

Kui palju 1,28 milj inimesest maksavad otseselt ÜT eest? Saame soodustusi ja saame „tasuta”, kuid … ei märkagi seda. Isegi ei tea, et naabrimees õilishing minu rongi või bussisõidu või elektriauto kinni maksab.

Kõik need kategooriad saavad kas täielikult "tasuta" või soodustustega sõita. Neid ei saa küll summeerida, kuid kui arvestada, et osa kategooriaid saavad tasuta osa allahindlusega vedajate endi äriplaanist, lähtudes näit vanurid ja noored (-50% pileti hinnast) siis olukord on üpris omapärane ja seda vaid pileti ostmise korral. Siia tuleb lugeda lisaks nn baasdotatsioon: raudteel 80% ja maakonna-valla liinidel kohati 60-70%.

Seega …. Natukene veel ja meil ongi tasuta ÜT. Mnjah, küsimus on ainult, kas  selline ÜT, selle korraldus on jätkusuutlik ja kas see on nauditav. Või on individuaaltransport kõik üle võtnud, kuid see võtab üle kui: graafikud ei ole piisavalt tihedad, ÜT väljub valel ajal valest kohast valesse kohta, sõit ei ole piisavalt kiire ja sõit ei ole nauditav.

Rakverre … autoga

Ma olen kaugel sellest, et ÜT peaks totaalselt olema turutoimeline, on terve rida tegevusi, mis oleksid kohased Dr Riigile ohjata. Näiteks ÜT teatud koordineerimine. ÜT on mahukaubandus. See on samamoodi nagu looduses suured jõed saavad alguse ojadest ja allikatest. Samuti saab kogu ÜT, kui mahukaubandus alguse maakonna ja vallatasandi vedudest. ÜT saab alguse just  küladest inimeste „kättesaamisest”. Vaid niimoodi, et neil on näiteks „külaringi kasutades” võimalik mugavamalt reisida ÜT-ga, kui oma autoga, tekkib ÜT täiendav maht autode arvelt. „Külaring” on ühe mõttetalgu  sünnitatud idee sellest, et lõppeatustes võiks aidata korraldada Inimesekeste kohale ja laialivedu nagu vanasti olid meiereide piimaringid. Koordineerimise all pean silmas teist mahukaubanduslikku elementi, ehk reisijaid jätkub vedajatele täpselt nii palju kui on nõudlust. Üks näide. Käisin millalgi kaunis Virumaa vallakeskuses mõttetalguid läbi viimas. Tubli vald oli, selline aktiivne ja krapsamas. Kohalikud Inimesekesed tegid ise omaalgatuslikult uskumatult palju asju. Ja tegid hästi. Teate, kui hea tunne oli, et tegelik elu on tunduvalt parem, kui pealinna virisejate koori maalitud hall-nutune hägupilt. Juttu tuli ka liikumisvõimalustest. Niisiis olukord: Virumaa vallakeskuses käib maakonnaliin, vallabuss, koolibuss, „saekaatribuss” ja siis veel mingi firma buss, ning inimesed sõidavad Rakverre …. Autoga. Paradoks: viis vedajat, kuid Maakonnalinna sõita ei saa. Miks? Maakonnaliiniga saaks, kuid ei saa tagasi, vallabussiga saab vaid valla elanik, koolibussiga ja saekaatribussiga saavad sõita vaid kas koolilapsed või saekaatristid. Tulemus on tulemusetus. Üks vedaja võiks Inimesekesed ära vedada ilmselt kahjumita või väikese dotatsiooniga, kuid viie jaoks pole lihtsalt ressurssi – Inimesekesi.  Kõik toodavad kahjumit. Vaat seda ma silmas peangi, et siin peab olema mingi koordineeritus. Konkurents on tore mehhanism, kuid see on vaid vahend, mitte eesmärk. Pealegi võimaldaks koordineeritus kasutada paremini ära meie ülidefitsiitset ja kallist ressurssi, ehk bussijuhte. Sellisel juhul ei oleks mõeldav olukord, mil juht läheb kell kuus hommikul kodunt välja ja tuleb õhtul kell üksteist koju, saades kirja vaid poolteist tundi tööaega, sest ülejäänud aja seisis ta vallapiiri umbpeatuses suure kivi juures. See on raiskamine.

Sisseastumistasu

Praegune reisijatevedu võib mitut moodi liigitada, kuid rahastamise järgi on meil kommertsliinid, mis toimivad kogutud piletitulust lähtudes ja avaliku teenindamise  liinid (ATL), milledest pileti ostja maksab kinni vaid 20-30% sõidu maksumusest. Kui võrrelda taksoga, siis tänapäeva ÜT ATL reisija maksab piltlikult kinni vaid rongi/bussi … istumise tasu, sõidu maksavad kinni teised, enamasti need, kes ei sõida. Seega meil ongi juba vale hinnasignaal, kõigest sellest johtuvaga. Kas võimendada seda valesignaali?

„Ämmale” meeldimisest

Kommertsturul tagame teenuse toimimise meie, reisijad,  ise oma tegevusega. See on nagu  valimistel osalemine, ostes pileti hääletame me selle või teise vedaja toote poolt, selle poolt, kas see toode meile meeldib või mitte. Ehhee, peaaegu nagu Riigikogu valimised. Meie tegevusest, meie tänust, oleneb vedaja hea käekäik. Seetõttu püüab vedaja teha kõik enesest oleneva, et meile meeldida. Hoopis teine on olukord seal, kus turg ei toimi ja turgu püüab imiteerida Dr Riik avaliku teenindamise lepingute kaudu. Seal ei pea vedaja meeldima mitte reisijale, vaid … hanke korraldajale. Kuid see on hoopis teine asi, siin ei toimi otsest sidet vedaja, tema teenuse ja reisija vahel. Vedaja ei pea meeldima reisijale. Reisija ei piitsuta vedajat, ei karista teda kehva teenuse eest. Siin püüab ametnik oma kõige paremate teadmiste ja tunnete piires ära arvata, mida tema arvates reisija võiks tahta (piiratud rahaliste vahendite tingimustes). Seega kommertsvedu ja ATL mõjutavad hoopis erinevad mehhanismid. Piltlikult öeldes, kui kommertsvedudes teeb peigmees kõik, et meeldida pruudile, püüdes aimata tema igat soovi, avades uksi, lauldes serenaadi, tuues lilli, siis ATL puhul püütakse meeldida ämmale. Mnjah, kas te tehete ämmaga „semmida”? Ämmale sumedas suveõhtus serenaadi lõõritada? Ei taha? Muidugi. Sama on ka ÜT-s, kui me seame endale valed eesmärgid, siis saame ikka kehvema tulemuse. Kui „ämm” seab hangetel noorpaari ehk vedajate ette valed eesmärgid, siis sellisest protsessist midagi asja ka ei saa. Maakonnaliikluses on valed eesmärgid st. mitte nauditava teenuse pakkumine, vaid odavalt "ära vedamise" vähempakkumine turu tapnud. Praktiliselt ei voola selles süsteemis enam elumahlad, vaid puhas sapp. Seda rada mööda edasi minnes tapame ka surnud turu ehk isegi ämmale ei püüa keegi enam meeldida.

Siinkohal meenub mulle Tim Harfordi ütlus („Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012     Lk 228), et „Turu suutlikkust on alahinnatud … Samas on iga õnnestunud tehing siiski midagi märkimisväärset – see on võhivõõra inimese tunnustus sinu tööle.” Just, just, see on hinnang ehk see on võimalus ennast ja teiste tehtut tegelikkuses võrrelda ehk just see on üks konkurentsi põhielemente, arengumootoreid. Kommertsveos luuakse iga päev homset, iga ostuga toimub vedaja ja tarbija partnerlus, mõlemal on toote loomisel omaosalus ja omavastutus. ATL toimub järelreageerimine tekkinud olukorrale, päästepaat luhtunud turule. See on vaid abivahend. Mõeldes homsele ja toimivale turule peaksime mõtlema meetmetele, mis aitaks vedajatel ATL liine sõita kommertsliinideks, aga mitte vastupidi, läbi „tasuta” ÜT suurendada ÜT kulutusi ühiskonnale. Nagu on näidanud teiste maade praktika, viib see omakorda teenuse kvaliteedi langusele, mis omakorda … Õige, see viib reisijate arvu vähenemisele, mis omakorda … Õige, see viib kvaliteedi langusele. Ja niimoodi mööda allakäigu spiraali pikeerides kuni fataalse kokkupuutepunktini.

Käsulaudadest ka

Muide Ühistranspordi seaduses (§3)on kirjutatud, et ÜT kavandamise ja korraldamise eesmärk on: vähendada ühiskonna kulutusi transpordile. Just, just ühiskonna kulutusi, mitte üksikindiviidi kulutusi läbi dotatsioonide kasvu. Kuidas võiksid ühiskonna kulutused väheneda tasuta ÜT puhul?

Ja siis veel EL Valge Raamat, mis sedastab, et: Õigete hindade kindlaksmääramine ja moonutuste vältimine, tähtis osa hinnasignaalidel. Transporditasud ja -maksud tuleb ümber kujundada nii, et rohkem kohaldataks põhimõtteid „saastaja maksab” ja „kasutaja maksab”. Suurem sotsiaal-majanduslik kasu ja positiivne välismõju õigustavad mõningast riiklikku rahastamist, kuid tulevikus peaksid kasutajad maksma kinni praegusest suurema osa transpordikuludest.

Jällegi jääb arusaamatuks kuidas sellesse pilti sobib tasuta ÜT? Kas selle käsulaua eitamine võiks viia lisaks dotatsioonide suurenemisele ka mingil ajal perioodilise trahvini EL kaukasse?

Tulevik

Põhjanaabrid on juba tükk aega tagasi adunud olukorra sügavaid muutusi, elanikkonna vähenemine, vananemine ja osade piirkondade tühjenemine (kas tuleb tuttav ette?) ning formuleerinud oma tegevused nn Transpordirevolutsioonis ja Transpordi arengukavades. Sellel on kaks lihtsat alustala: vähemaga rohkem ja kõige keskmes on inimene. Inimese vajadusi püütakse maksimaalselt rahuldad, kaasates teda nii reisijana, kui ettevõtjana uute toodete väljaarendamisse. Vahva!

 Mida peaksime meie siis tegema, et oma väheste ressursside juures saavutada maksimaalset tulemust? Konkurents? Kindlasti. Kuid konkurents peab olema selline, mis aitab ettevõtlusel areneda . Isegi konkurentsiks on vaja tingimusi. Neid tingimusi peabki DR Riik looma, mitte tormama ise Piilupart rongijuhiks või maakonnaliini bussijuhiks.

Müütidest rääkides, siis tasuta ÜT käivitamise müüdiks on selline jutujada, et ÜT on nii kallis, et Inimesekesed ei saa selle pärast tööle minna, kaugematesse kohtadesse. No siin on sama loogika, mis eelneva üürikorterite ja vorstivabriku puhulgi, et ÜT ei ole kallis, vaid tehakse töid, mille eest makstakse liiga väikest palka.  Muide, kuidas see Inimesekene paremini tasuta ÜT tööle saab, kui see tasuta „liikur” väljub endiselt valel ajal, valest kohast, valesse kohta? Õige ta ei saagi. Nii või teisiti langeb see Inimesekene kehva ÜT korral selle tarvitajate ringist välja. Muide väljalangemise piir on üllatavalt  … eee … mittesuur.

Riigi ülesanne ei ole mitte dotatsioonilüpsi korraldamine, tasuta ÜT korraldamine, vaid tuhanded väikesed korralduslikud liigutused, mis esiteks: parandavad kogu majanduskeskkonda ja teiseks, suurendavad reisijate arvu (õiged liinid, õigel ajal, lõpppeatustes transpordiringide stimuleerimine, tegevuste koordineerimine, töösuhtepiletid, ratta mugav transport ÜT-s, stiimulite loomine vedajatele, kes suudavad dotatsiooniliini sõita kasumisse, liini lõpus transpordiringi loomisele kaasaaitamine  jne). Veelkord, ÜT on mahukaubandus, just sellised väikesed sammud aitavad kasvatada reisijate arvu, sujuvust, mugavust, ühtlasi vähendada dotatsioonivajadust.

Mnjah, ütlete, et keeruline? Et kõik need tuhanded pisiasjad on keerulised teha? Õige, see on keeruline ja vajab visa tööd ning pühendumist, kuid lõppkokkuvõttes on see tunduvalt mõistlikum/mugavam, kui hanges fataalunne suikuda.

Tasuta ÜT kõrval ja järelmõjudest: teenuse kvaliteet langeb, ÜT osatähtsus väheneb, suureneb dotatsiooni vajadus, suureneb koormus dr Riigile ehk bürokraatia kasv, süveneb bussijuhtide defitsiit, halveneb kogu regionaalpoliitiline maastik

Tõsiasjadest üldiselt

-Tänapäeval ei ole enam piisav, kui keegi saab oma alal hakkama, tänapäeva maailm on mänguline, mis eeldab ka uuelaadse teenuse pakkumist. Tänapäeva inimene ei rahuldu vaid lihtsa teenusega, vaid tahab keskkonda. Uue aja väljakutse ongi, kuidas luua teenuseid, kui keskkonda: keskkonda tööks, keskkonda ajaviiteks, suhtluskeskkonda. Uus teenus annab tarbijale hindamatu väärtuse – lisaaja ja mugavuse

- „Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki. (…) Nagu seda olukorda kirjeldas London Scool of Economicsi avalike tulude spetsialist Tony Travers: „NHS //riiklikud tervishoiuteenused// sõi ära kaitse-eelarve ja võtab nüüd ette suure osa ülejäänud eelarvest.” („Megamuutus: Maailm aastal 2050” lk 170). Milliseid riigi funktsiooni me oleme valmis hülgama, kui teeme valesid valikuid?

 

-Igat otsust tehes peame mõtlema ühiskonna võimalustele seda välja kannatada ja leida tasakaalupunkt. Tunnistama tõsiasju. Statistikaameti prognoosi kohaselt väheneb  Eesti rahvaarv järgmise ligi 30 aasta jooksul  125 000 inimese võrra ning 2040. aastal elab Eestis 1 195 000 inimest . Rahvastik vananeb tunduvalt. Praegu on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist, siis 2040. aastal on kahe ülalpeetava kohta kolm tööealist.

 Mida see jada meile ütleb? Millisteks Dr Riigi põhifunktsioonide hülgamiseks oled valmis Sina austatav Vahekohtunik? Mulle ütleb ülaltoodud arvujada, et viimane aeg on lõpetada kõikvõimalike iluasjadega tegelemine ja  alustada tegevustega (mitte segi ajada „lubamisega üle kõrtsikatuse hüpata”), mis koosneb ühest osast paratamatusest ( niikuinii suurenevad kulutused, pensionidele, ravile, hooldusele) ja kümnest osast tuleviku ennetamises ( esmajärjekorras tegevustele, et noored suudaksid edukalt selles muutunud maailmas hakkama saada, maksimaalselt ja tõhusalt panustada nende oskustesse ja õigesse haridusse). Sinna ma panustaksin. Just seal on Tasakaalupunkt. Ja nagu Vanaema Marie ütles, „hunt mulle väänaku läbi kadaka põõsa kõveraga”, kui ma raiskaksin kümnes osast tuleviku ennetamisest kas või kümnendiku „tasuta” hangeune peale.

 

Järgneb …

Targutusi:

T.Clancy, M Greaney „Käsuõigus” Tänapäev 2014

Lk 366 „Douglas MacArtur ütles kord, et iga sõjalist nurjumist saab selgitada kahe sõnaga: „Liiga hilja.”

V.Suvorov. „Kõigi vastu” Tänapäv 2014

Lk 227 „Seltsimees Brežnev luges NLKP XXVI kongressil silpidena kokku seda, mida referendid olid kirjutanud: ma-jan-dus peab o-le-ma ma-jan-dus-lik! Saal tagus haigutust maha surudes harjumuspäraselt käsi kokku.”
R. M. Edsel, B. Witter „Monumendimehed” Tänapäev 2013.:
 lk 217 „Buss möödus laternapostile kleebitud plakatist „Kui sõidad üksinda, siis sõidad koos Hitleriga.” See oli palve kasutada ühistransporti või vähemalt jagada autot kaassõitjaga.
„Üsna linlikus New Jersseys kasvatas igaüks tibatillukeses eesaias ube, porgandeid kapsaid, nagu Eleanor Roosvelt Valge Maja  esisel muruväljaku. „Võiduaiad”, nõnda nende kohta öeldi.”
 
R.W. Sonnenfeldt „Ma olin Nürnbergis”
LK 33. „Kui Göringilt küsiti, kas saksa rahvas oli tahtnud sõda, kirjeldas ta lõbusalt, kui kerge oli rahvast lollitada:
„Ei, muidugi rahvas ei taha sõda. Miks peaks mõni õnnetu talunikunäss tahtma riskida oma eluga sõjas, kui parim, mis ta saab, on naasta kord ühes tükis oma tallu? Loomulikult ei taha tavalised inimesed sõda ei Venemaal, Inglismaal, Ameerikas ega Saksamaal. See on arusaadav. Ent poliitika üle otsustavad ikkagi riigijuhid ja alati on olnud lihtne rahvast kaasa tassida, olgu demokraatia, fašistlik diktatuuri, parlamendi või kommunistliku diktatuuriga. Rahvast saab alati panna täitma oma juhtide käsku. See on lihtne. Sa pead neile ainult ütlema, et neid on rünnatud ja süüdistama patsifiste patriotismi puudumises ning riigi ohustamises. Töötab sama hästi igas riigis.””

M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009

Lk 145 „ Jaguuda on hindikeelne sõna, mis tähendab „kiire ja räpakas kohendus”.

„Kohalikud jakuudad – inimesed, kes oskavad hästi asju parandada – ehitavad jaguda- autosid: puidust kärusid, mille mootorid on pärit veepumpadest. Nende sõidukite halb omadus on 24 miiline maksimaalne tunnikiirus ja pidevalt ülesütlevad pidurid. Hea külg on aga see, et nende pealt ei pea maksma liiklusmaksu ja nende hind 1000 dollarit – on selline, mida saavad endale lubada ka inimesed, kelle aastane sissetulek on 1700 dollarit.

Lk 175 „Meid edutatakse meie tegude eest. Häda on selles, et lõppude lõpuks võib see, mida sa tead, olla vale, vanamoodne, aegunud, kasutu ja koguni ohtlik.”

 

K. Le Billon „Kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida.” Tänapäev 2014

Lk 25 Prantsuse psühholoogid ja toitumisspetsialistid on süstemaatiliselt hinnanud, kui mitu korda peavad lapsed uusi toite keskmiselt proovima, enne kui on nõus neid vabatahtlikult sööma – keskmiselt seitse korda, kuid enamik kasvatusraamatuid soovitab katsetamist jätkata 10-15 korrani. Tuleb välja, et sellal, kui mina eeldasin, et minu lastele lihtsalt ei meeldi teatud liiki toidud, siis minu prantslastest sõbrad eeldasid, et nende lapsed ei olnud seda toitu veel piisavalt palju kordi proovinud, ja tavaliselt täitsid lapsed vanemate ootusi.”

Wednesday, January 28, 2015

Poliitilise looma söötmine Vol 5/6 Infovaakum keset infouputust


Vaikijast oraatoriks

 

Vaikselt valitseda on paljud tahtnud, kuid … Kuuldavasti olla juba Peeter Suur käskinud oma bojaaridel sunduslikult kõnet pidada, et astugu ette ja pidagu kõne, et aru saada, kes … tobuke on ja kes ei ole. Seega oli PS suur „avalikustaja”. Vist. Tahtmata vihjata millelegi ebaväärikale, lausa vastupidi, oletades, et osal rahvaesindajatel pole lihtsalt võimalust antud sõnavõtuks, võiks muuta rahvaesindajate sõnavõtud kohustuslikuks. No esiteks selleks, et agaramad ja edevamad seadusandjad tagasihoidlikumata ja töökamate eest aega ära ei krahmaks. Esinemisaega noh. Teiseks selleks ikka, et saada aimu kõigi meie täisvolitusega esindajate  tarkusest ja uudsest/põhimõttekindlast lähenemisest. Sellisest tõelisest arengust, mis õnne meie õuele tooks. Püsivalt, mitte üheks söögikorraks. Muide, diskuteerime sügavmõtteliselt, lausa põhimõtteliselt, selle üle, kas ja kui palju peaks meil olema mitte-eestikeelseid tele-raadio programme, et neid Inimesekesi teavitada meie elust ja arengutest. Mnjah, õige kah, kuidas seda targad Inimesekesed formuleerisidki, midagi sellist, et teadmatus või uinuv mõistus sünnitab kimääre. Ei mäleta enam täpselt, kuid midagi paha sellest igatahes sündis. Ma mõtlen uinuvast mõistusest. Kuid kui palju on meie enda emakeelne Inimesekene informeeritud meie elust, muutustest? Äkki polegi küsimus informeerituses vaid infotraumeerituses. Mõelge vaid. Isegi rahvaesindajaid meie Inimesekesed ei tea, kuid … „padjaklubi pilvede all viimase võmmi” tegelasi teavad une pealt. Oeh! Võib-olla polegi saadikutel võimalik oma positsiooni erinevates küsimustes ilmutada? Pole tribüüni? Või pole hoopistükis tribuun? Rahvatribuun (Vanas Roomas algselt plebeide, hiljem kõigi kodanike õiguste ja huvide kaitse /ENE9/)? Peaks ikka „sebima” neile mingi oma kanali, et … Muidu ei saa meie, Inimesekesed, aru, millist sõnumit te meile edastada tahate, et see valge lipp, mille te uhkelt heisanud olete, pole mitte allaandmise märk, vaid heroiline lahingustandard valgest kotkast valgel põhjal. Tore oleks kuulata ka teie, täisvolitatute, isiklikku arvamust, ärge laske võtta endalt „esmasündinu õigust”, lastes esineda vaid neil juba tuntud ja tublidel viieteistkümnel Inimesekesel, kes räägivad kogu aeg ühte ja sama (õiget) juttu.

Pangaomanik või palgaline volitatu?

No ja muidugi olge valvsad  kandidaatide lubadustega. Olete märganud, et nad tahavad kõiki õnnelikuks teha – nüüd ja kohe. Pole paha, pole üldsa mitte paha. Pärismaailmas ei ole see teps mitte võimalik. Ikka tuleb teha valikuid. Panna asju ja tahtmisi tähtsuse/vajalikkuse/võimalikkuse  järjekorda. Vaid esmakordselt ema kõpskingi järellohistav tirtsuke , kellel nina juba peegli lauani küünib, võib vastata ühe hingetõmbega, et „Kui ma suureks saan, siis tahan saada lauljaks (kuulsaks), missiks, baleriiniks, näitlejaks, astronaudiks ja advokaadiks ja siis veel … ”. Mnjah, mul on tunne, et sellisest segaste tunnete teismelisusest kasvatakse millalgi ikkagi välja. No harilikult ju kasvatakse? Nojah, kui ei kasva … siis on meil häda majas. Vaadake, need kes teismeeast välja on jõudnud ja oma tööga, oma raha teeninud teavad, et kõik need lubadused maksavad. Isegi lubamine maksab … eee … või ei maksa? Tunduv, et mõnes maailmas lubamine ei maksa midagi. See vaid õhu hääbuv võngutamine. No nii või teisiti, minu maailmas  maksavad reaalsete lubaduste realiseerimised raha. Dr Riigi tasandil on see raha meie raha. Seepärast oleksingi väga tähelepanelik, mida minu/sinu raha eest lubatakse. Lubajad on ju Inimesekesed, kellest enamikul pole harilikult, tavaelus, nagu Vanaema Marie ütles:  „penni peesse pista”. See rahaga ringikäimise kogemusetus ei tekita kindlust, kas ta oskab selle meie rahaga optimaalselt ringi käia. Mingil määral tundub mulle, et  Pilvepiiril on  Pilvepiiri enese rolli hägustunud. Panga palgaline direktor on hakanud ennast pidama justkui panga ja selle raha omanikuks. See ei ole õige suhtumine, raha on ju meie oma . Kas teile meeldib Inimesekene, kes teie isiklikku raha, millega te ostate temalt teenust, aga riigi pidamise teenust me just ostamegi, selle lihtsalt ära raiskab, lihtsalt põlema paneb. Sest ta varbakesed külmetavad. Teate küll neid Kadripäeva laule. Sellist suhtumist ja sellist tüüpi ära vali, see lõppeb pankrotiga … ja mitte ainult panga pankrotiga. Seega, …  igale lubadusele hinnasilt juurde. Risttabel juurde – kuskohalt võetakse raha, kuhu pannakse. Kui palju juurde toodab, mitte niimoodi, et kulutasime ära ja ... kulutasimegi ära. Kasu peab ka sündima, isegi riigipidamise teenuse juures.
"Potipõllumeeste" kiituseks
Esiteks nii palju seletuseks, et Vaheriigi ajal nimetati "potipõllumeesteks" (halvustavalt) neid eluterve mõtlemisega Inimesekesi, kes ise oma ajas võimaalapil endale kõöögivilja/aiarehelist kasvatas. Halvustavalt seepärast, et kogu toidukraami pidi kindlustama sotsialistlik põllumajanduslik suurmajapidamine. Istegemist peeti selliseks kodanlikuks rudimendiks. No üheõnaga oli iga plaaniväline initsiatiivi näitamine Vaheriigi ajal paha, paha. Samas iga „potipõllumees” teadis, et kui pannakse kevadel pang kartuleid maha, siis tahetakse vähemalt kolm pange sügisel ülesse võtta. Kui ikka paned pange maha ja ülesse võtad pool pange, siis … on nälg majas. Lihtne, sest kõhunäpistus annab pann kiiresti märku, kas valest tegevusest või viletsast tööst. Ma olen mitmel korral toonud näiteid, et kui tehakse otsus maksta elektriautode kompensatsiooni 18 tuh eurotugrikut, siis see on see raha, mille vabatahtlikud kogusid kokku pika aja jooksul annetustest väikelaste hingamisaparaadi jaoks. Arvestades meie rahvastiku vähest suurenemist (positiivselt väljendudes), vananemist ja elustiilimuutust , oleks see raha marjaks ära kulunud nii noore soo harimisele, elule aitamisele, kui ka tervishoiu ja hooldussektoris. Kuid raisata seda kellegi niigi enesega toime tuleva Inimesekese ca 5 aasta kütusekompensatsiooniks? No selle investeeringuga on mindud täitsa rappa. Nii, need väikesed asjad kogunevad ja moodustavad juba päris „tõsise summa”. Kokku pandi selle programmiga  „põlema” kümne miljoni eurotugriku ringis meie ühist raha, kui ma õigesti mäletan. Arusaamatu! Sama arusaamatu nagu Peamise Linna „viisuri” tegemiseks. Selle raha eest saaks osta näiteks 115 tuhat ust. Nagu 115 tuhat ust oleks lõkkesse visanud, aga … isegi sooja ei saanud. Mnjah, võite olla kindlad, et peale selliseid „rahapaigutusi” ehk maakeeli raiskamist, tulevad nad, ma mõtlen raiskajaid, teie juurde uute müütidega ja ütlevad, et makske veel, sest kõiki pole õnnestunud veel õnnelikuks teha. Kõiki uksi pole veel lõkkesse loobitud. Tahaks, et ustest õnnelõke veelgi kõrgemalt loidaks. No ja kui teile uste näide ei meeldi, siis võtke mingi teine toode/teenus ekvivalendiks. Ikka on hirmus. Ei usu? No see summa on võrdne ca 220-250 õpetaja aastapalgaga. Ei, ei nii see ei lähe, kui ikka kandidaat konkreetset kulude ja tulude bilansi ei esita … ärge sellist valige.

Massimeedikute invasioon

No see on küll uskumatu, ei möödu päevagi, kui ei tule teadet (teavet?), et järjekordne massimeedik on avastanud oma ranitsast (või tänapäevasemalt arvutikotist) marssalikepi(kese) ja kohe "padavai" ... seadusandjaks kandideerima. Nagu kevadine innaaeg oleks või poliitiliste sarvede mahajooksmise aeg või … ma ei teagi kohe, mis lahti on. Huvitav, kuidas see hullus nüüd nii massiliselt välja lõi? Kas see on isikliku sisekaemuse tulemus või kavalate poliittehnoloogide ettesöödetud lähtekoodi sünnitatud segadus? Ei tea. Ega mul midagi asiste Inimesekeste vastu ei ole, eriti, kui nad suudavad (rõhuga sõnal suudavad) ellu viia uusi, tõhusaid ideid. Kuid, kuidas nüüd äkki, nagu … Vaheriigi ajal kutsuti lööktöö ehitustele, näiteks „Kõik noored BAM-i ehitama!”. Jõudu tööle innukad lööklased!!! Kuid pange tähele, nii nagu looduseski, kui te nüüd ebaõnnestute, siis on meid ootamas pikk põuaaeg … pürgijate osas. Ja siin ongi konks.
"Tünnisõidu" kiituseks
Eelmine selline puhang oli kui hulk noori Inimesekesi tuli poliitikasse, sest nad tunnetasid kea arengu taustal siiski mingit hangumist. Poliitikamaailm oli muutunud liiga aeglaseks. Nad tahtsid muuta kohe ja praegu. Teate, ma mõistan seda tunnet. Ma isegi tahaksin paljudele asjadele hoogu juurde anda, kuid poliitmängus lisaks kompromisside tegemise kunstile veel üks tähtis reegel - ei tohi ära lahustuda. Nojah ilmselt on nüüd jälle see arenguspiraali osa käsil, mil suur osa ühiskonnast ei ole rahul tempodega. Tempot tuleb hoida, muidu kaotame kapitali, sotsiaalset kapitali ja mida me siis peale hakkame? Meie tohutu tugevus ja edu võti on selles, et me tahame teha, me tahame saavutada ja me oleme paindlikud. Kui me võtame meilt meie ettevõtlustahte/julguse ja paindlikkuse, siis oleme nagu herbaariumisse naeluatatud koiliblikas. Mina ei taha olla herbaariumi koiliblikas. Ma kujutan ette elu pigam tünnisõiduna. Ehhee, kas teate mis on tünnisõit? Kui olin väike poiss, oli Keskturu juures vahel tsirkusetelk ja vahel üks teine atraktsioonitelk. See oli suur puidust tünnikujuline konstruktsioon, kus esialgu üks, seejärel mitu mootoratturit sõitsid kiirust lisades seinale. Kiirtse kasvades jõuti oma tiirutamisega seina ülemisse äärde välja. Väikemehe jaoks oli see uskumatu möödavihisevate mootorite võiduhõige ja ühtlasi tavamõistete murdmine. Peale atraktsiooni lõppu last mootorite tuurid mõõdetult alla ja tuldi turvaliselt mööda spitaali seinalt alla. Vaat sellisena kujutan ma elu ette. Samas, kui keegi püüaks tünnisõidu ülaservas mul hoogu maha võtta ... Ma saaksin ka pahaseks. Ütleme niimoodi, et ma saaksin väga pahaseks ... väga, väga, väga pahaseks.
Sama on ka ühiskonnaga, kui me püüame kõikvõimalike käskude, keeldude ja naeltega tünnisõitvat ühiskonda peatada, et vaadake tünni ääre peal tiirutamine võib olla ohtllik teie tervisele, siis see ühiskond kaotab kiirust ja kui ei hukku just, siis käib alla. Käib alla turvaliselt ja ei pürgi iialgi enam tähtede poole. Aga meie unistame ju ... tähtelele jõudmisest? Või mõtleme vaid turvaliselt/arglikult tünnipõhjas tiirutda jalad kõrval liivas lohisemas. Hea ikka, et isa mind tünnisõitu vaatama viis, sain koolituse kogu eluks, kuidas elus asjad käivad.
Ah jaa, millest me pajatasimegi? Õige, uutest tulijatest. "Uutel" uutel tulijatel on väga suur vastutus, sest see tulemine on nagu karjapoisi hundi hüüdmine. Kui üks kord on hüütud ja küla (st ühiskond) on hoomanud, et hunti polegi, oli vaid karjapoisi nali, hüüti teien kord ... Kolmas kord, kui tõesti hunt karjas on, kas siis on kedagi appi tulemas? Või arbab küla, et uus karjaposs teeb vana nalja? Mul oleks hea meel, kui uued tulijad püüdleksid tähtede poole ja ... ei lahustuks põhimõtete kompromissi mugavustes.

Teisalt, uskumatu , kui kiiresti nn uute ideedega inimesed lahustuvad „oma uue kodu” poliitseltskonna üldises mentaliteedis. Isegi jõudmata veel peol (party) olla, vaevu sinna astununa, ollakse juba kohendatud oma maailmapilti. Nagu, mingi (selginemise) nõks oleks käinud. Või klõps? Krõks? Ollakse valmis kaasa minema kõige veidramate avalduste ja reklaamidega. Lauldakse sallide lehvides poolkinnise suuga isamaalisi laule, kuid lauludes puudub jõud. Laul on ju jõud? Jõu demonstratsioon! Nõrk laul on nõrkuse demonstratsioon. Või kas tasub  küsida kõrgeima võimu esindajalt, kas nad teevad vahet arvudel 300 ja 800? Et anda vihjet õigest vastusest ei pakuta abivarianti 50/50 ja sõbrale helistamist, vaid antakse ette vastus, et kas Inimesekesed tahavad saada 300 euronit või 800 euronit jalga/ajju/kätte? Ärimaastikule tõlkides peaks see tähendama altkäemaksu pakkumist. Või on see konkureeriv pakkumine? Oeh, ei tea kohe, kas see on arusaamatus tehtavast või lihtsalt uue asja katsetamise õhin. Ei tea. Mida ma kindlalt tean, on see, et neid tublisid Inimesekesi tuleb koolitada. Koolitada nii käituma uues keskkonnas, kui ka tööd tegema väga erilises keskkonnas. Kuidas seda vanasti öeldigi? Vist midagi sellist, et kandidaat tuleb parketiküpseks lihvida. Vaat niiviisi.

Tagasi kooli

Nii, et … kuidas siis on nende uute hoogtööliste kvalifikatsiooniga. Koolitusega? Seadusandja töö mõistmise ja … oskamise koolitusega. Vaheriigi ajal ironiseerisime reklaami üle, mis lubas Inimesekesest kuue kuuga trollijuhi teha ja nende tublide töökangelaste: traktoristide, lüpsjate jne istumise/istutamist üle „ekvivalentkogus” ehk Ülemnõukogus. Et, mis nemad ka teavad riigi juhtimisest ja nüüd teeme ise samamoodi, kuid … arvame eri moodi. Nüüd meile tundub, et Laine Kägupuhu on tublim seadustreial, kui Laine Pihkvajärv? No teadagi Vaheriigi ajal ei tikkunud lüpsjad ise esindusorganisse, oli plaanimajandus oma kvootidega, mis nägi ette kui palju peab olema mingis „organis” ülemusi, kui palju treialeid. Aga nüüd? Advokaadiks ei saa enne vandeadvokaadi eksamite äraõiendamist, sama lugu kohtunike, notarite ja mitmete teiste elualade esindajatega, kes „riigi asja ajavad” või riigiga asja ajavad. Tule Seesamune sealtsamusest appi, isegi kutseline maakler, kes vahendab teile paarisaja eurotugrikulist üüritehingut, on kutselise maakleri nimetuse saamiseks, karmi koolituse kadalipu läbinud, eksamid ära õiendanud ja nüüd need, kelle kätte me usaldame igal aastal kümnekonna miljardi euroni kasutamise ja meie elu reguleerivate seaduste vastuvõtmise, siis siin kvalifikatsiooni vaja ei ole. Et teeme katse eksituse meetodil? Vaatame, kuidas välja tuleb? Harjutame nagu rattasõitu? Algul kuku(tab), küll pikapeale midagi ikka välja tuleb. Peab olema vaid rahva tahe, pidukonna heakskiit ja … kogu lugu. Demokraatia? Ilmselt. Kuid kas selle parim vorm?

Enne vastutus, siis õigus
Tõeline demokraatia toimib ju niiviisi, et õigused ja vastutus, kohustused ja  õigused on tasakaalus. Pluss veel suur annus pühendumist. Või olen ma midagi valesti aru saanud? Eksitustega Seadusandja töös ei järgne ju vastutust. Miljonid võivad põlevad ereda leegiga, kuid see on vaid … poliitika. Kui pole vastutust … Jah, mis siis on , kui pole vastutust? Vohav karistamatuse tunne? Ülbus? Vaadake jälle kord sedasama apteekide asutamise piirangute seaduse lugu. Kõigepealt tehti paari seadusandja „isikliku initsiatiivi” baasil piirang (muide see seaduseelnõu ei tulnud läbi täitevvõimu ehk VV kaudu, enamgi veel kogu asjaomane struktuur oli sellise lapsikuse vastu), mida mitte keegi ei tahtnud, sest majandus niimoodi ei toimi. Käsukorras. Siis veeti seda , vabandage väga väljenduse eest, „tatti” dr Riigi tasandil seitse aastat, küll Konkurentsiameti analüüside, Õiguskantsleri tormilise tegevuse, Riigikogu allumatuse ja Riigikohtu otsusega ikka edasi ja edasi, nagu hullu lõppematut unenägu. Tulemus: tulemuseks on üüratu hulk ärapõletatud töötunde (raha) dr Riigi tasandil ja veelgi suurem raha sunnitud põletamine ettevõtluse poolt Nüüd kui kõike peab veelkord ümber seadistama, peavad ettevõtjad jälle kord panustama raha turu muutustega toimetulekuks.  Apteegiküsimusega suudeti tekitada lausa Põhiseaduslik kriis, kuna Riigikogu ei allunud Riigikohtu otsusele ja … Millist kasu on kogu sellest segapuntrast saanud Inimesekesed? Õige, ei mingit ja kõike seda seepärast, et esiteks paar seadusandjat tahtsid teha head (või ennast upitada), kuid ei vallanud majandusloogikat, teiseks, ülejäänud saadikud ei viitsinud süveneda õigusloogikasse ja selle võimalikku vastuollu Põhiseadusega. Aga, kui need Inimesekesed oleksid enne „posti otsa saamist” koolitust saanud, oleks ju miljoneid kokku hoitud. Või mis? Vähemalt puhtam ja kuivem tunne oleks olnud nagu väidab tuntud mähkmereklaam. Mnjah, imelikud on need maailma asjad mõne euroni pärast veame Inimesekesi aastaid läbi kohtute, kuid miljoneid põletades poleks nagu kellegi asi. Äh, las põleb.

Põhiline võimu seadus ehk kes on kõrgeima võimu võim?

Järgnevat arutlust ärge võtke väga tõsiselt. See on vaid üks paralleelmaailma lustkil või mitte nii lustlik käsitlus. Apteekide kohtusaaga tekitab omaette Põhiseadusliku küsimuse. Kui kõrgemaks võimuks on rahvas ja Riigikogu esindab teda volituse alusel, sest meil on demokraatlik parlamentaarne vaba riik, siis kuidas on võimalik, et rahva esinduskogu on rikkunud kõige põhilisemat seadust. Lausa kurjalt tarvitanud seda seadust. Mnjah, mõtlema panev – Seadusandja, kui seaduserikkuja. Seadusandja kui seadusrikkuja, kelle rikkumisele ei järgne mitte midagi peale veel rohkema õhu võngutamise? Seadusandja töö seaduslikkuse kontrolliks on seesama Põhiline seadus määranud ka kvaliteediosakonna – EV Presidendi, kes vaatab läbi selle, et seadusandja töö oleks Põhiseaduse pärane ja kuulutab selle välja. Iseenesest on see vajalik etapp, sest nagu eelnevalt saime aru, Inimesekene on ekslik. Ikka juhtub, et midagi läheb meelest ära või ei pane tähele. Justkui kõik klapib. Nii see võikski jääda, kuid ei, see oleks liiga lihtne. Elu on aga keeruline, see koosneb huvidest, … paljudest huvidest. Paljudest erisuunalistest huvidest. Lausa vastandlikest huvidest. Varem või hiljem tekkib kellelgi huvi, harilikult isiklik huvi, tõlgendad seadusekest veidi teistmoodi ja … Ja mida ta siis teeb? Muidugi esitab kaebuse Õiguskantslerile. No, et hull lugu küll, kuid tema põhilisi  (ellujäämise) õigusi on rikutud. Rängalt rikutud. Õiguskantsler kaeb asja ja teeb otsuse, et Seadusandja kurinahk ongi Põhiseadust kurjalt tarvitanud. Või siis … ei ole. Kujutate ette, meie maa 101 parimat tütart „und” poega istuvad mäepeal tagaotsi laiaks ja kurjalt tarvitavad Põhiseadust. Pluss veel kogu sinna juurde käiv kõrgjuriidiline personal nagu nõunikud jne. Siis veel liitub sellega oru st. Kadrioru kontor ja ka kurjalt tarvitab, kõige näotumal moel, sedasama Põhiseadust kuna ei jätnud seda kuritarvidust välja kuulutamata. No ja kui vaadata protsessi retrospektiivselt, siis, tule Seesamune sealtsamusest appi, enne kõiki on Põhiseadust julmalt ja kurjalt tarvitanud VV ja kõik ministeeriumid, kogu Pilvepiir, rida ameteid, maakondi ja omavalitsus-, kutse-, ja ametiliite. Mitte keegi nendest sadadest kõrgkvalifikatsiooniga juristidest ja muidu tublidest Inimesekestest pole sellel pikal seadusloome protsessi teel märganud vastuolu Põhiseadusega? Kuid üks märkas. Õigus! Õiguskantsler. Kui nüüd Riigikohus ka märkab, et Põhiseadust on kurjalt tarvitatud, siis peab Seadusandja seaduse ära muutma. Õige kah! Kuhu me niiviisi jõuame, kui tarvitme kurjalt põhilist seadust. Kuid mind jääb teatud kihelus hinge, et meil ei ole kõrgema võimu esindajaks mitte rahvas, nagu määrab seesama ajutiselt kurjalt tarvitatud Põhiseadus vaid … kohus. Riigikohus? Nojah, selle kandi pealt vaadates tundub, et Seadusandjat polegi vaja, piisab riigikohtust ja õiguskantslerist. Sest, kui Seadusandja ei ole Seadusandja vaid faktiliselt  on Seadusandjaks ametimehed õigusmajast ja kohtumajast, siis milleks meile üldse Seadusandja? Kas ainult selleks, et kohtumaja saaks Seadusandjale nina peale visata, et ta on nii tobu, et ei oska tõlgendada isegi iseenese poolt vastu võtud seadusei? Huuu!  Kuidas seda riiki siis nimetada? Võib-olla Õiguskohtu riik? Või … Ja, et pilt oleks täielik siis keerame veel vinti peale: me teame, et ministeeriumid ei oska hankeid korraldad, selles osas on kõige terasem prokuratuur, paneme prokuratuuri riigihankeid korraldama, sealt pole enam kauge mõtteke, et nad võiksid üldse kogu ministeeriumide töö üle võtta. VV tööd oskab aruannete järgi kõige paremini organiseerida Riigikontrollile, igatahes on nende analüüsid tuumakamad, kui Pilvepiiri arengukavad. Seega Riigikontrollile võikski panna valitsuse ülesanded. Kokkuhoid missugune. Oeh, loodetavasti saite aru, et see viimane oli lihtsalt ülevõlli lora. Et teid lõbustada.

No näete nüüd, miks ma räägin seadusandjateks pürgijate koolitamise vajadusest. Sellise ürglihtsa näitega nagu oli „apteegisaaga”, mis kujunes/kujundati lausa põhiseaduslikuks küsimuseks, peaks kõigil olema selge, et seadusandja töös ei ole mitte midagi kerget. Teha seda kõike koolituseta, … puusalt tulistades? Ei usu, et sellest head nahka saaks.
Pruutpaari kokkupanek
Kui keegi nüüd arvab, et tühja neist valimistest, valitavatest ja lubadustes, lasta kõik see pundis allavett 5 senti/tk, siis on ta täiesti valesti sammuma asutanud. Mäletate, eelnevalt käsitlesime valimist, kui väga tähtsat protsessi – oma sünnipäraste õiguste loovutamist usaldusväärsele Inimesekesele? Vaadake, kui te valimistes ei osale, siis … Siis valitakse teie eest ja teie saate seda, ... mida teised tahavad. Tulemus on see, et teie soove keegi ei arvestagi. Või õigemini, mida arvesta, neid ei teatagi, ... isegi ei aimata. Te olete ju oma tahtest loobunud. Vabatahtlikult. Ja pole üldse tähtis, kas te tegite seda protestiks või lihtsalt laiskusest. Lõpptulemus on üks, te loobusite oma tahtest. Siis on hilja viriseda, et „Ma ju … Mulle ju … Kas me sellist …” Valimised on nagu pruutpaari kokku panek, tseremoonial küsitakse kas kellelgi on midagi selle liidu vast? Kui küsimise ajal ei ole vastuväiteid, ärgu pärast „kobisegu”! Vaat niimoodi. Kõik valima! Mnjah, ja jällegi üht analoogi kasutades, ärge pärast kurtke, et teie „peika” lubas teile tähed ja kuu ning, et ta on „Apollo” astronaut (programm, mis on ammu lõpetatud). Ärge süüdistage selles stiilis „ kas me sellist … eee … peikat tahtsimegi?”, te olete ise teinud oma valikud ja kui lubatud palgatõus ja pensionilisa asenduvad millegi vähem luulelisega, näiteks ostujõu langusega, siis  teate, et valik on vale.

 

Järgneb …

Targutusi:

J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”

Lk 64 „Panganduse ülempreestrid võivad kõrvalise isiku analüüsi mängleva kergusega kõlbmatuks kuulutada. Isegi kui mul on õigus, võivad nad tõestada, et eksin. Üldiselt kehtib reegel et eales ei tasu vaielda beebide, taksojuhtide ja jumalaga: sellest pole mingit kasu, isegi kui sul on õigus. Sellesse nimekirja võib lisada kindlustusametnikud, finantseksperdid ja muud tehnilised asjatundjad: ära mõtlegi nende lemmikteemal vaidlust alustada.”
Lk 79 „Mõjuvõimu loovutamine on nagu delegeerimine. Sa võid delegeerida võimu, kuid mitte vastutust. Sellegipoolest muudad oma rolli olemust. Sinu väärtus ei seisne enam käsutamises, valitsemises, mõõtmises ja hindamises. Sinu väärtus avaldub toetamises, juhendamises, poliitiliste ummikseisude klaarimises, ressursside tagamises ning teiste huvirühmadega, näiteks tippjuhtidega lävimises. Teisisõnu lood uue rolli, kus annad meeskonnale reaalset lisaväärtust, selle asemel et moodustada järjekordne bürokraatiakiht. Mõjuvõimu delegeerimine ei laasta juhtkonda, vaid suurendab selle osatähtsust.”

E. M. Goldratt „Asi pole vedamises” Fontes 1999
Lk 81 „”Alex, kas sa tead, kui palju tippjuhte unustab, et nende firma eesmärk on teenida raha? Nad pühenduvad tootmisele, kuludele, strateegiatele _ ja unustavad väga tihti ära, et need on ainult vahendid, mitte eesmärgid. (…) Mõnikord tundub, et tippjuhtkond unustab ära, et see pole nende firma, vaid aktsionäride oma.””.
„ Mõnikord teeb juhtkond vale otsuse, sinna ei saa midagi parata. Aga kui nad hakkavad oma halbu otsuseid kaitsma, siis me peame vahele astuma. See on meie töö. Tuleta meelde, et eesmärk on raha teenida.”
J. Grisham „Väljapressija” Varrak” 2013
„Ehkki Frostburg  on ametlikult laager, on see siiski vangla ja siin on palju pingeid.  Üks kõige olulisemaid etiketireegleid on respekt üksteise ruumivajaduse suhtes. Ära kunagi järjekorras vahele tule. Ära kunagi küünita millegi järele. Kui vajad soola või pipart, palu kellelgi neid ulatada.”
C.Clay „Kuningas, keiser, tsaar”” Pegasus 2013
Lk 244 „„Ta kuulub nende inimeste hulka, kelle kohta Goethe on öelnud: „see on diletantide loomuses, et nad ei taipa asjas peituvaid  raskusi ja et nad võtavad alati ette midagi, mis neil üle jõu käib””
Lk 268” „Imperaator ei ole reetlik, kuid ta on nõrk!” märkis keiser ja lisas terase taibuga: „Nõrkus ei ole reetmine, kuid ta täidab samu funktsioone.””


Saturday, January 24, 2015

Poliitilise looma söötmine. Vol 5/5 Malle erosioon


 

Poliitikaturg

Mnjah, ka see turg on muutunud. Enne olid konnad, teate küll, need erakonnad eredavärvilised, väljendades mingi kindla seltskonna visioone ja vaateid. Millalgi tekkis osale Poliitinimesekestest mõttepojuke, et peaks suureks kasvama. No mitte niivõrd meie esivanemate mõttekesest tõukuvalt, et saame suureks vaimult, vaid puht majandusliku mahukaubanduse vaatevinklist. Mastaabiefektilt. Mõeldud, tehtud! Hakati liikmeskonda kasvatama, seejärel hakati erakonda meelitama ning seejärel võtma: võeti algul valitult, seejärel vajalikult ja lõpuks valimatult. Suurus loeb: elevandi väike „essuhunnik” on alati suurem, kui hiire suur „essuhunnik”. Kuid igaühele on oma koht looduses ette nähtud. Kui on ette nähtud. Suurel turul on oma seadused, väikesel turul on oma seadused, seda ka poliitikaturul. Suures mängus  ei ole väga kitsas spetsiailiseerumine enam võimalik. Suurus tähendab majanduses näiteks seda, et spetsialiseerunud rauapoodide/kübarakaupluste/pagaritöökodade asemele tekkisid universaalkauplused, lausa hypermarketid. Täpselt nagu meie ülipoed, kõike on kõigile, kuid mitte midagi konkreetset. Ühesõnaga polte on, mutreid on, kuid teie naelapoe naelu enam ei ole. Nimi on samaks jäänud – „Rauapood”. Värvinäitel on asi veel hullem. Segasin kunagi hädapärast kokku kollast ja punast värvi, sinist ka, ega rohelinegi puudunud ja sain teate mis värvi? Ei arvanud ära, ärge mõelge nii rikutult. Võiks poliitkorrektselt öelda, et sain … määrdunud värvi.

Butiigipartei või universiumpartei?

Mnjah, nii see on ka poliiturul, kui kasumit (hääli) tahad saada, siis pead olema universaalne või leidma oma nišši. Majanduses võid küll olla edukas niššiettevõtja, näiteks pakkuda kvaliteetveini, juustu, mereande jne, kuid poliitikas „butiiki” pidada? „Butiigipartei?” Õige, see on kallis lõbu. Seepärast moodustuvadki universaalühendused, seejärel globaalühendused, seejärel läheb kõik nii pann „määrdunud” värvi, et need, kes tahavad kärtskollast seina enam vastu ei pea ja … globaalühenduse jalgealuse ära õõnestavad. Turg kontsentreerub, kuni … on liialt kontsentreerunud, siis läheb protsess jälle uuele ringile. Täpselt nagu majanduses, firmad arenevad, suurenevad, koonduvad, muutuvad monopolideks ja … Ja muutuvad liialt enesekindlaks, jäävad laisaks, misjärel nad ära lagunevad. Selline see eluring juba on, nii majanduses, impeeriumides, monopolides, kui ka parteide arengus. Meenub ühe kuulsa suusatreeneri ütlus, mis võiks olla selline, et elu on pidevas arengus, praegu on taandarengu faas. Positiivselt mõeldes, kui meil oleks poliitturul taandarengu faas, siis oleks see hea, sest seejärel tuleb edasiareng. … mida ka kõrvalolevalt pildilt hoomata on. Uusi parteisid tuleb lausa robinal.

Positiimootoritest … jälle

 Elu on võimalik elada kahte moodi, näiteks niimoodi, et pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. See on selline negativistlik lähenemine. Minul, kes ma üldjuhul kuulan, on tõesti piinlik kuulata, kuidas PoliitInimesekesed hüüavad valju häälega, kui rumalad ja halvad kõik teised PoliitInimesekesed on. Selline mulje on jäänud, et loodetakse sooritada mingit kübaratrikki, nii hunnitut, et enda poliitküündimatus jääb selle taustal märkamatuks. Võimalik?  Või pannakse nii paksult sedasamust, et kõik enesega seonduv tundub lausa normaalne, … peaaegu talutav. Sellisel juhul tulekski väärtusskaalasid muuta nii, et valitavate mõõtskaalal oleks valida lollikese, lollaka ja lollakaima vahel. Nukker väljavaade? Õnneks niimoodi ei ole, kuid vahel on ka PoliitInimesekesed ilmselt segaduses: midagi on vaja teha, kuid mida? Siis on kerge tekkima mõtteke, et teeme lollust. Muidugi töötab osade Inimesekeste mootor, nagu tõdesime, negatiivkütusel, et kui pole kellegi kohta „essu” sõna terve päeva jooksul öelnud, siis on päev hukka läinud. Täitsa hukka. See on masendav maailm. Prrr, masendav. Teine võimalus on selline, et üks auväärt Inimesekene, isegi kui ta on Poliitinimesekene pöördub teiste auväärt Inimesekeste poole. Nagu  Kindral Paulus pöördus Stalingradi katlast feldmarssal Mansteini poole e. viisakas käitumisstandard ja sellest kinnipidamine igas olukorras. „ Mu armas feldmarssal, „kirjutas Paulus, „kui ma tohin, siis ma kõigepealt vabandan paberi kvaliteedi ja selle pärast, et kiri on kirjutatud käsitsi …” (Chris Bellamy „Absoluutne sõda” Varrak Tallinn 2012. Lk 534). Mnjah, see pole mitte lastetuba vaid terve kvartalitäis viisakust.

Narritamisest, narridest ja narratiividest

Tihi räägitakse, et me vajame oma teed, isegi eesmärki. Võõrsõnu valdavad Inimesekesed räägivad lausa uue narratiivi vajadusest, kuid, miks ei võiks olla üheks eesmärgiks (üllaks?), muuta poliitkäitumist. Kui nüüd keegi väidab, et kogu maailma poliitikas käibki asi niimoodi, et tümitatakse üksteist ja esitatakse ilgeid süüdistusi, siis miks ei võiks meie teha omamoodi, uutmoodi. Ütlete, et vaid narrid usuvad selle võimalikkust? Aga olgugi see siis narride narratiiv. Maailmas on hulka uskumatumaid ja esmapilgul narrusena tunduvaid toimetamisi tõeks saanud. Just siin võiksime me teha natukene omamoodi, võiks elu läbida positiivmootoritel. PoliitInimesekestelt ootaks, et nad näitaks meile kõigile, mille poolest just nemad on … paremad, aktiivsemad, krapsakamad, kui teised PoliitInimesekesed. Ega Inimesekene-Valija pole lollike, isegi mitte lollakas, tema saab ajapikku kõigest aru ja … teeb omad järeldused. Muide, Inimesekene on kannatlik, kuid resoluutne: kuulab, vaatab ja sülitab …, kui vaja. Inimesekene saab väga hästi aru, kui PoliitInimesekesed mängivad nn „oma mänge”.

Töö ja mäng: kuus korda loe ja siis …

Muide tühja neist mängudest, me kõik vajame oma ellu mängulist komponenti, kuid oma tööd tuleb teha südamega. No ütleme, et peaga ka. Kuid siin ongi üks järjekordne küsimus: kas need keda me valime teevad seda õiget tööd, milleks nad on kutsutud ja seatud või ainult mängivad? Kurbloolisus oleks, kui Inimesekene, keda me valime (ekslikult, sest ka valija on Inimesekene, seega ekslik) ei valda seaduste loogikat ja mehhaanikat. No sellisel juhul ei oska ta ka sellel teemal kaasa rääkida. Ta võib vaid kaasa … lohiseda. Parteiree peal mõnusalt  külitada järgmiste valimisteni. Vaadates mõnegi seadusandja silmavaadet ja ilmavaadet, pole ma päris veendunud, et nad valdavad seaduste lugemise kunsti, rääkimata nende analüüsimise ja mõjude tunnetamise kunsti. Igatahes mina oma piiratuses loen seadust kordi ja kordi, et nendest sotti saada. Esimene kord loen üldmulje saamiseks, teisel korral juba tähelepanelikumalt, kolmandal korral hakkan alla joonima, neljandal korral püüan leida seoseid erinevate regulatsioonide vahel, siis konsulteerin seda valdkonda hästi tundvate Inimestega, ja kuuendal korral kujutan ette, et tean sellest seadusest juba midagigi. Muidugi on see ettekujutus ekslik, sest maailm on pidevas liikumises, mis tähendab, et kõike tuleb ikka uuesti ja uuesti üle korrata. Küsite, miks ma seda seaduse lugemist nii keerulisel moel teen? Aga vaadake, mina ei saa oma kliendile öelda, et ma arvan või et ma ei tea. Mina pean oma kliendile andma ammendava vastuse. Hei, PoliitInimesekene, kas ka Sina suhtud oma klienti (oi, vabandust, valijasse) samamoodi? Nii, et kõik Poliit-Inimesekesed, kes te olete ju minust tunduvalt targemad, sest olete valmis saama seadusandjaks, kontrollige palun, kas te olete ikka valmis selliseks tüütuks, ränkraskeks katsumuseks. Kes on valmis, palju õnne teile kõigile! Ja muidugi edu ka!

 

Identifitseerimine

Kas teie teate kõiki seadusandjaid? Riigikogulasi? Äkki teate pooli? Või 50-60? Või nii nagu enamus kümmekonda enimeksponeeritud seadusandjat? Miks see küll niimoodi on, et need, kes iga nelja aasta tagant naba paigast ära pingutavad, sooled keerdu ajavad, suu vahtu jahvatavad ja krapsakalt poeustel teid tervitavad järsku … kuhtuvad peale valituks osutumist. Kas jaks sai otsa?  Nagu talveunne oleksid laskunud … eee … tegelikult veelgi hullem, norisevad ühtejärgi magada nagu pensionil Lumivalgeke. Ei ärka, ega ärka ja ühegi printsi suudlusele ka juba ammu ei reageeri. Toome veel ühe võrdluse. Kas te teate missivõistlust, kuhu kõik innukalt kandideerivad, kuid võistluse ajal, no sel ajal kui päris võistlus käib ehk võisteldakse,  on vait ja … kardina taga? Ei tea? Mina ka ei tea, kuid seadusandjate mõningast osast jääb just selline mulje. Või on nad nii pann tagasihoidlikud? Mnjah, huvitav … Huvitav, miks Inimesekesed üldse lähevad Riigikokku, kui neid seal näha ega kuulda ei ole? Päriselus ei lähe ju Inimesekene laulukoori, kui ta laulda ei taha. Seisab kogu kontserditsükli koorikaaslaste seas, kuid suud lahti ei tee. Pole ju loogiline? Kas vaiki olemine tuleneb oskamatusest, pahatahtlikkusest või lihtsalt kiusu pärast? Sellepärast ka kordame küsimust, miks nad lähevad Riigikokku? Kui tänavaküsitlus näitab, et Inimesekesed tunnevad nägu- ja nimepidi (nimepidi küll vähem, sest tavaline on see, et öeldakse: „Noh see, teate küll, see …ee...”) umbes kümmet-viitteist rahvaesindajat. Harilikult vastatakse sellele, et neid, keda keegi ei tunne, need on meil sellised … vaiksed asjatundjad, kes töötavad komisjonides ja eelnõudega ja valijatega ja üldse …, on väga töökad. Huvitav, rahvaesindajad, keda rahvas ei tunne? Nagu mingi salaselts kohe.

Mallest Pilleks

Vaatasin ükspäev jälle „viisurit” ja … No rohkem, kui keskmiselt Pilvepiiri tegemistest huvitunud Inimesekesena on minulgi juba üpris raske identifitseerida, kes millises erakonnas parajasti paikneb. Vaatad Inimesekesele peale ja seljaaju ütle, et see on Kahevahel erakonna liige, kuid ei ole enam, nüüd on ta   … täitsa uus Inimesekene, ta on Muutusteerakonna esindaja  Siinkohal tuleb meelde üks vana sõber, kes ükskord külla tulles, oli hakanud oma kaasat, Mallet, nimetama Pilleks. Mnjah? Ütleme, et olukord oli segadusttekitav. Kas tal on kaasa õige nimi meelest läinud, selline suurpatu maiguline värk või on naist vahetanud. Mine sa tea, kuigi naisevahetuse stress välja ei paistnud. Kuid palju siis Inimesekese tõelisest loomusest ikka välja paistab? Sõbra, va naljahamba, selgitus oli lihtne: „Vaata, ma olen sellises eas, et kõik mu sõbrad juba vahetavad naisi, mõni juba teist/kolmandat ringi. No tahtsin ka moodne olla, kuid naist vahetada selle tühja asja pärast ei viitsinud. Liiga palju jama ja armsakene teine ka, mis tast siis vahetada. Otsustasin siis, et ei vaheta naist, vaid naise nime, hakkan teda kutsuma Pilleks.” Haa-ha! Niimoodi saigi Mallest Pille. Nojah, mis selle loo moraal on – nime võib muuta, kuid Inimesekene jääb ikka sellekssamaks Inimeseks. Vähemalt sõbra kaasaga oli niimoodi. Taasiseseisvuse algaastatel lõi sellised erakonda vahetajad Kuningriiklaste erakonna poolt suure pühalikkusega „Rändrüütliteks”. No vähemalt nalja sai ja ilmselt tõrjus nii mõnegi ülehüppaja selline väline tähelepanu tagasi oma kodupartei raamidesse või … viis hoopis poliitikast välja. Ja ega tänapäeval PoliitInimesekeste käitumisel ka enam vahet ei tee, Inimesekene on ju sama. Ühesõnaga oli Muutusteerakonna esindaja silmavaade selline, mis oleks võinud olla omane pigem oponendile ja oponendi silmavaade oli täiesti selgelt omane Muutusteerakonnale.

Erosioonist korrosioonini

Ja ega midagi imestada polegi, läbi aastakümnete on toimunud Kahevahel erakonnas (liikmete) erosioon (ehhee, lausa kaadrite sepikoda, kui klassikuid tsiteerida) , mis teiste erakondade jaoks on olnud (liikmete) emissioon. Kokkuvõttes on toimunud (usaldusväärsuse) inflatsioon ja tulemuste korrosioon. Arvatavasti olete isegi ennast tabamas vahel mõttelt, et: „Oo, oot, mis erakonnast see Inimesekene nüüd ongi?”. Nagu ütlesin, et isegi keskmisest tähelepanelikumal poliitikahuvilisel läheb vahel järg käest ära. Aga see ei ole sobilik, et kõrgeim võim oma volitatuid ära ei tunne. Üldse kohe ei sobi. Võib-olla võiks Poliit-Inimesekesed selguse mõttes kanda erakonna logoga ürpi või vähemalt nokatsitki? Et oleks kohe kaugelt ära tunda. Ja Riigikogu liikme nokatsil võiks olla kuldne lint (Või oleks kuldne loorberipärjakene sündsam? Nagu admiral?) ja nimi, et kõik Inimesekesed näeksid ja ära tunneksid: „Sealt tuleb seadusandja, Poliit-Inimesekene, see Inimesekene, kellele mina, täitsa tavaline Inimesekene, volitasin enese sünnijärgsed õigused.” Siis ei tuleks enam ette neid piinlikke momente, kui Inimesekeselt tänaval küsitakse, kas te teate … ja tema vastab, et … eee. Siis teaksid Inimesekesed tänavalt mitte esimest viitteist jutuvestjat, vaid ka seda kõige viimast, saja esimest nimelt. Ja ega seda ka ei maksa häbeneda, et ajapikku nägijaks on saadud ja erakonda on vahetatud. Selle jaoks võiks olla mütsikese küljes endise erakonna värvides lint. Noh umbes niimoodi, nagu armees on haavatasaamise lint. Kui ikka Inimesekene on erakonda vahetanud, eks ta siis ilmselt on ka haavata saanud, kuid … on kogemuse võrra rikkam. Seda kogemust ja rikkust tuleb ka välja näidata, et see mitte ajalootolmuga ei kattuks.

Järgneb …
Targutusi:
S. Johnson „Kust tulevad head ideed. Innovatsioon läbi aegade.” Äripäev 2013
Lk 155 „ Viga juhatab tihti rajale, mis viib inimese tema mugavatest eeldustest kaugele-kaugele.” „Õiged oletused hoiavad inimesi paigal. Eksimine sunnib inimest avastustele.”
J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc
Lk 77 „Kuid tavapärasele mõtlemisele vastupidiselt usun mina, et juhtimise põhituum ei seisne selles, kui kaugele jõuame meie, vaid kui kaugele aitame jõuda teistel. See aga saavutatakse teisi teenides ja väärtustades nende elu. … Kui oled juht, siis usu mind, sul on inimestele, keda juhid kas positiivne või negatiivne mõju. … Sageli ei saa vähendajad ise arugi, et nad teistelt midagi vähemaks võtavad. Ütleksin, et 90 protsenti vähendajaist teevad seda tahtmatult. Nad ei saa aru, et neil on teistele negatiivne mõju. Ja kui juht on vähendaja ega muuda oma viise, on see ainult aja küsimus, mil ta mõju muutub vähendajast jagajaks ehk killustajaks.
Erinevalt vähendajatest teeb 90 protsenti neist, kes teisi väärtustavad, seda ettekavatsetult. Miks ma seda ütlen? Sest inimene on loomult omakasupüüdlik. Mina olen omakasupüüdlik. Selleks et olla liitja, peab iga päev lahkuma oma mugavustsoonist ja mõtlema, kuidas teisi väärtustada. Kuid selleks et olla juht, keda tahetakse järgida, tuleb mul seda teha. Tee seda piisavalt kaua, ja sa mitte üksnes ei lisa kasu, vaid hakkad seda kordistama.”
Lk 142 „ „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.””           
A.    Mayo „Ettevõtte inimväärtus „ Kirjastus Pegasus 2004
Lk 1. „”Teooria X” eeldab, et inimesed on töövahendid – inimressursid – ja et juhtimine seisneb tööülesannetega tõhusas toimetulemises, kusjuures töösooritusele läheneti „piitsa ja prääniku” – meetodil. Teiselt poolt väitis McGregor, võib lähtuda seisukohast, et inimesed otsivad tegelikult väljakutset ja huvipakkuvat tegevust ning et juhtimise ülesanne on pühendumist maksimeerida ning ideed ja võimed valla päästa. Sellele pani ta nimeks „teooria Y”.
Lk 3 „Organisatsioonid, mis näevad oma töötajaid üksnes ressursside ja kuludena, on eelmisesse aastatuhandesse maha jäänud.”

Thursday, January 22, 2015

Poliitilise looma söötmine. Vol 5/4 Abivahendid


 

 


Nagu hoomate valimisvõitlusse astumise põhjuseks võib olla „mis iganes”, kuid harilikult on see rüütatud head tegemise toogasse. See võib olla kas eelnevalt mainitud kellegi/millegi rahastamise mudel, raha ise või … Oot, oot hiljuti lugesin, et (… Varrak, 2014 Lk 85) „ … tähtsaimad ideed olid tõeliselt suurejoonelised. Neile meeldisid linnad, tööstus, proletariaat ja riiklik planeerimine. Nad uskusid, et kogemusi saab jõuga kehtestada. Nad kiitsid korda ja kontrolli. Nende prioriteet oli pakkuda enda arvates tsivilisatsiooni põhivajadusi: töö, tervishoid, sotsiaalne kindlustatus, toit, peavari ja haridus. Nad olid arvamusel, et teavad kõike paremini kui rahvas, kelle hüvanguks nad tegutsesid. Lõpuks – ja see lõpp pidi … meelest lähedal olema – pidi rahvas nende tarkust mõistma ja tunnistama”. Olen paigutanud teksti punktiirid, sest kuigi see tekst on konkreetsete olude kohta, on see minu meelest üpriski üldistav. Selleks et osata otsustada kõikvõimalike lubaduste vahel tähtis nendesse mitte ära eksida nagu põlismetsa, … kus liiga palju puid. Vajame kompassi, abivahendit.

 

Lellega luurele

Kui me ei oska midagi otsustada või sattume uude olukorda, püüame leida midagi sarnast olukordadest või tegevustest, mis on meile tuttavad või vähemalt tuttavalikud. No enamus Inimesekesi teeb oma valikud nii-kui-nii selle järgi, kas talle „tüübe” meeldib või ei meeldi. Seega võiks enese jaoks olukorra lihtsaks teha ja küsida eneselt „sõnaselgelt ja täie vastutustundega”, et: „ Kellega te luurele läheksite?”. Kas viriseva solvunud tüübiga. Ärapeetud koorijuhiga? Sellise sarisolvunuga? Või toimeka tüübiga? Võite küsida, et .”Miks me peaksime luurele minema?”. Ega ei peagi, see mõte turgatas mul üht vana anekdooti meenutades. Lugu järgmine, et partei koosolekul, võetakse vastu noorliikmeid. No teate küll, sellist sündmust püütakse meeldejäävaks muuta mõnede prominentsete Inimesekeste kohaloleku garanteerimisega. Nii ka seekord, kohal oli elupõline vabadusvõitleja, kes olevat teinud kunagi midagi … aga mida seda enam ei mäleta ja näinud … Teda Ennast. Vist saunas. Kõik läks nagu õlitatult, kuni ürituse moderaatoril tuli koosolekut elavdav mõte ja küsis külaliselt, et kas ta uusliikmega luurele läheks. Vana  jäi mõtlikuks ja ütles pahuralt, isegi veidi häiritult, et ei läheks. Põmm, sensatsioon, saal elavnes, noorliige suri (parteiliselt). Kui ühe üritaja kohta küsitud ,tuli ka teiste kohta küsida, et kas … ? Vana ei olnud kellegagi nõus luurele minema, muutus vaid iga uue küsimuse puhul murelkumaks. No nii, koosolek läks lörri, tuju porri ja viimasena lahkus austatav külaline, kes porises omaette: „No, kus ikka küsisid, kellega ma luurele läheks? No miks pann, ma ülepea peaksin  luurele minema?”. Vaat niimoodi, küsige oma küsimusi õigesti ja teile vastatakse. Vist.

Liigitus ja liigirohkus

Abivahendiks võiks olla ka PoliitInimesekeste liigitamine. Olen seda varianti ise proovinud. Selle tegevuse juures on selline vahva värk, et võidate nagunii, kui see valimisotsust ei kergendagi, siis lõbu pakub laialt. Ja mida meil siis vaja on, kui mitte rõõmsameelsust? Rõõmsameelsus ja optimistlik meelelaad on see, mis viib elu edasi. Kirjutasin enne eelmisi valimisi „Bürokraat, võim ja Vanaemas”, millised PoliitInimesekeste liigid mulle silma olid jäänud on ( Ilmavaade ja Silmavaade, Väsimatud ja Väsinud, „Head” Inimesekesed, Üks plaat, Kuldsuu, Pisaranõristaja, Õhuke riik, Gigandid ja Põlvlased, Noored (uued?). Ega mul eriti seda liigitamist ja abivahendeid vaja olegi, olen nii kaua poliitlombi veeres kõhutanud, et tean juba peaaegu igat kala sulpsu järgi, kuid olukorras, kus liikmeid pistetakse kogu aeg ringi, ei tohi valvsust kaotada. No ja muidugi on see ajugümnastikale hea. Hoiab heas vormis „und” tervise juures.

Uus liik: solvujad ja sarisolvujad

Teadagi majanduses turud ei püsi paigal, seal toimub pidev liikumine. Mõnele küll meeldiks seisev turg, kuid aeg, see ei peatu. Ka PoliitInimesekesed on arengus. On tekkinud uusi liike ja liigikesi, mõni vana on mugandunud või värvi vahetanud. Kuid tekkinud on ka täiesti uus elujõuline liik: solvujad. Kui veel mõni aeg tagasi kaubitseti häbiga, siis nüüd on trendiks muutunud solvumine. Häbiga kauplemine on jäänud rohkem lihtsama rahva pärusmaaks, kus „viisuris” räägitakse õhinaga välja asju, mida isegi pimedas kodukeldris sosinal ei julgeks kuuldavale tuua. Milleks? Vaid paari minuti „kuulsuse” eest? Nojah. Nii, lähme edasi. Solvumine, kui kaup? Oeh, nagu lasteaed. Lasteaed, küll, kuid „solvumusheide” poliitmatil on toonud täiesti selge tulemuse – vastase … eee … või oli see liitlase kahimise. Seda edu märgati. Nüüd proovivad paljud sellise sügavsolvuja poosi sisse võtta. Tekkimas on lausa sarisolvujad. Palju õnne neile … või sooviks neile lihtsalt paranemist raskemeelsusest. Muidugi solvata ei tohi ja matslus meie poliitmaastikul tuleb välja juurida, kuid sarisolvumus on lihtsalt poos. Väga halb poos. Pealegi pole tõepärane. Mulle tundub, et see on natukene allavööd löök. Veits räpane nagu … solvaminegi.   Seega solvujat  ma ei valiks, see on kas ebastabiilse närvisüsteemiga tegelane või morn keelduja tüüp, ühesõnaga negativist, kellest pole arendajat. Kogu energia läheb vaid virisemisele ja enesehaletsemisele. Selline teguviis on kergema vastupanu teed minek, kuid ei loo ühiskonna jaoks mitte mingit uut väärtust. Reeglina. Nagu öeldakse, sellisega ma luurele ei läheks. Mõtlete, et mis sellest luurele minekust? Jälle? Õige! Kuid meie ja teie ei lähe mitte luurele, kus võib varjuda, maastikuga ühte sulada ja … vait olla. Me läheme ju pöörasesse avastusekspeditsioonile  parema dr Riigi eest. Siinkohal on väga tähtis, kas tegemist on asiste, usaldusväärsete  kaaslastega või saadavad nad sulle seljatagant kuuli selga. Ise  järgmises lahingus, vabandust valimistsüklis, seletades, et tegemist oli halastuslasuga. Seega peame valima väga hoolikalt. Äärmiselt hoolikalt.

Jälle luurele …

Ning ikka see põletav küsimus: „Keda valida? Kuidas valida?” Seda ei saa ma teie jaoks valmis nämmutada, kuid  igaüks ise peab enese jaoks välja mõtlema, kellega ta oleks valmis … luurele minema. Kui te muudmoodi ei oska valida, siis kasutage välistusmeetodit. Nagu eespool selgus oleme oma välistusprotsessis juba mitu sammukest edasi astunud. No ma ei tea, kuidas teie, kuid  mina isiklikult virisejaid, ”ärapeetuid”,  happunägusid, sarimatse ja sarisolvujaid ei vali (kindlas kõneviisis). Neist ei ole tolku, oskavad vaid targutada ja seletada, miks midagi teha ei saa või kui rumalad kõik teised on. Ikkagi viib igat ideed ja asja edasi energia. Kui trehvate noort (või vähemalt nooruslikku), teotahtest pulbitsevat ja teile ideepaketilt lähedast kandidaati, siis teda valgegi. Energia loeb!

Energia ja tahe

Mina isiklikult ei usaldaks neid Inimesekesi, kes kogu aeg virisevad, et kõik on halvasti, valest ja üldse … Sellisest mõttelaadist ei saa mitte midagi head tulla, need on nagu Inimeseksesed, kelle jaoks on kogu aeg öö. Ehhee, tulge lihtsalt õigel ajal hommikul, varavalges ülesse ja te näete, et päev eksisteerib. Pikk päev. Enamgi veel, mina kuulun selliste Inimesekeste seltsi, kes arvad, et põhiolemuselt on asjad hästi. Kuid kunagi ei tohi saavutatule pidama jääda, see on tagasiminek. Nii, et mulle meeldiks dr Riiki tuunida efektiivsemaks, tunduvalt efektiivsemaks.

Mõni pigistab pisarat, et me oleme väikesed ja meil ei ole ressursse, kuid … Maailma ajalooliselt ja füüsikateaduse  seisukohalt on meil mõlemat. Kas teate, et kui Inimesekene täitsa lahti lammutada, siis on temasse seotud niisama palju energiat, mida jagub paarikümne keskmise termotuumapommi valmistamiseks. No nii ja korrutage see rahvaarvuga, siis saate teada, et see on kolossaalne ressurss. 26 miljonit kõva põmaka jagu energiat on siia maanurka kätketud, ja te ütlete, et meil on vähe ressursse. Või siis võtke see kõverjalgne Pizzarro, kes läks kolme karavelli ja 180 „kavaleriga” inkade impeeriumi vallutama ja … vallutaski. Või pisiriikide Portugal, Holland, Belgia koloniaalvallutused, rääkimata Briti „väikesaare” maailmaülesest impeeriumist. Kuidas nemad suutsid vallutada ja põhitähtis aastasadu hallata, enesest kordi ja kordi suuremaid alasid? Vinge virisemisega? Ehhee, see oli usk iseendasse ja oma võimetesse. Seega asi pole ressursside puuduses, inimeste vähesuses, vaid nende oskuslikus kasutuses. Kui ma mõnd sellist, kes niimoodi ressursse kasutada oskab näen, siis … tema ma ka valin. Keda? No, seda peate ise välja „aurutama”. Ei taha teps mitte teie valikurõõmu ja iseotsustamise õhinat rikkuda. Ja muide ega ma mingi valimisreklaamplakatiks kehastuda ka ei kavatse. Ajaloolise tõe mõttes, peab märkima, et selliseid inimesekesi on olnud ja on praegugi. Mitmeid erinevast soost tegijaid olen tundnud ise, kuigi mõnigi neist on omadega pärastpoole rappa läinud. Inimlik ju!  Ega me ilmeksimatuid masinaid ennast esindama ei taha, ikka Inimesekesi oma nõrkuste ja tugevustega. Meie valiku alus on ainult välja setitada need, kelle tugevused on tublimad, kui nõtrused.

Järgneb …
Targutusi ...
„Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013
 
Lk  160 „Kuulujutt on riskivaba. Väikeses mastaabis agiteerimine on lihtne ja lahe. Sarnaste vaadetega inimestele pole üheskoos auru väljalaskmine kunagi nii lihtne olnud, isegi kui nad ei suitseta. See on kodanikuväärikuse tähtis komponent: võimalus kaevelda avalikult, selle asemel, et omaette uriseda. „
Lk 165 „Kuhu siis edasi? Ebaõnnestunuks ei saa vaid lugeda Lääne poliitiliste süsteemide kestlikku levimist itta ja lõunasse. Ka kodus ähvardavad kaks suurt ohtu: paanika ja enesega rahulolu. Paanika muudab inimesed ettevaatlikuks. Nad hakkavad igatsema tugevaid juhte ja lihtsaid lahendusi. Nad hakkavad muretsema oleviku, mitte tuleviku pärast ning hoolivad enam erahuvidest kui avalikest. Õige juhtimise korral võib rahvuslik oht käivitada uskumatu kodanikujulguse.”
Guido Knopp „Tippspioonid” Olion 2001
Willy Brandt luureskandaali kohta lk 184 „Ma tolvan, poleks pidanud ilmaski teise tolvani nõuannet kuulama!”
G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001
 
Lk 73 „Sügavalt sissejuurdunud minevikukogemused, mida antakse ühelt juhtide põlvkonnalt edasi teisele, on igale organisatsioonile ohtlikud kahes mõttes. Esiteks võivad inimesed aja jooksul unustada seda, mida usutakse. Teiseks võivad tegevjuhid hakata arvama, et see mida nemad ei tea, ei tasugi teadmist. (…) Eilsest „heast ideest” saab tänane „poliitiline joon” ja homne „käsk”. (näide nalja ahvi ja posti otsas oleva banaanikimbu ning pangetäie külma veega)
Lk 74 „Teine ja ehk suuremgi oht seisneb selles, et üksikisikud ei tea, mida nad ei tea. Mis veelgi hullem, nad ei tea isegi seda, et nad ei tea. See on iga organisatsiooni üks tõsisemaid väljakutseid: kuidas saada teada seda, mida ei teata?”