Sunday, January 18, 2015

Poliitilise looma söötmine Vol 5/3 Kas me valime raha (järgi)?


 

Teine välistus

No nii ja siis ma kuulen, et üks endine mässaja läheb „finaalturniirile” selleks, et muuta erakondade rahastamissüsteemi. No, et olukord olevat väljakannatamatu, kuna võidavad need, kes riigikaukast rohkem raha saavad ja ennast rohkem „promoda” suudavad. Möh? Ma ei saa sellest loogikast mitte kuidagi aru. Kas sellise arvamusega püütakse varjatult halvustada valijat, et on teine selline tobu, kes oskab valikuid teha vaid värvipiltide alusel? Ma ei tea kohe, isiklikult pole kunagi teinud oma valikuid reklaamist lähtudes. Muide mida agressiivsemad reklaamid, seda vähem usaldust need minus äratavad. Seega … milleks üldse reklaamid? Mulle meeldiks, kui „viisuris” või „raadiumis” esitaksid „mansad” oma konkreetsed plaanid ja … Vaat üks värk on veel, ma ei laseks neid ühte ruumi. Miks? Kultuur on teatavasti teatud kogemuste, käitumismustrite lubatavuse/mittelubamise läbikatsumine ning üldistamine. Meie „viisuris” esitatavad … eee … vaidlused pole väitlust vaid piinlikkust väljendav ebaviisakuste jada. Tõde ei kusagil. See mis Ürgeniga juhtus oli ammu enne teada, et millalgi lõppeb kontrollimatu sõnadevoog krahhiga. Vaadake, me oleme oma PoliitInimesekesed üle võlli lasknud, me oleme aktsepteerinud nende ülbust, vahelekarjumist, mahategemist, halvastiütlemist ja nüüd nad arvavad, et see … meeldibki meile. Ja keeravad iga esinemisega ikka rohkem vinti peale, ikka enam erutatud barrikaadivõitleja tulisusega, ikka mürgisema ülburi kõigutamatusega. Ja mida meie sellest saame? Rikutud meeleolu. Järelikult tuleb kõigepealt harjutada/treenida väitlust. Umbes niimoodi nagu spordiski, kõigepealt harjutatakse treeningkaaslastega spordisaalis, siis lihvitakse üle sparringupartneritega ja seejärel minnakse võistlustele.

Kuulge me tahame valida soliidseid, tarku, valdkonnaspetsiifikat tundvaid Inimesikesi, mitte mudamaadlejaid. See ei ole „essuloopimise” meistrivõistlus, vaid meie järgmise nelja ja võib-olla neljakümne aasta elu planeerimine. Me peame oma PoliitInimesekesed korrale kutsuma. Me tahame argumente, et MEIE võiksime valiku teha. Selle ebatsensuurse mitteväitlemisega on sama lugu nagu väikese lapsega, kelle tagavärav on mänguhoos  kogemata „priuks” teinud. Laps vaatab vabandavalt, häbelikult täiskasvanute poole ja on valmis vabandama. Kui nüüd täiskasvanud teevad selle kohta nalja, et vaat kus vahva, siis saamegi varsti sellise tulemuse, et ving võtab silmad kissi. Nii nagu lapsi tuleb õpetada, nii ka Poliitinimesi.  Seega harjutamiseks ärgem laskemgi võistlejaid esialgu kokku, las nad harjutavad, sest vaidlusest ei kuule me mitte midagi sellist, mille alusel ma võiksin vähegi mõistliku otsuse kujundada. Vaadake sellistes saadetes/väitlustes ei „promota” niivõrd oma ideed, vaid aeg läheb teise idee mahategemisele. Enese idee selgitamisele ei jää aega, kui „vainlast” on vaja tappa, niisaamegi mingi pooliku ideeräbala. Mida me siis lõppkokkuvõttes saime: kaks vigast ideed. Tänud, ei millegi eest, kui te äris tegutseksite vastavalt kahele vigasele ideele, siis … Seega minu teine nõuanne: ärge panustage kisakõridele/barrikaadivõitlejatele, panustage nendele, kes oskavad oma ideed kirjeldada, … seda viisakalt ja argumenteeritult. Sellisel juhul on suur tõenäosus, et esitleja ise saab aru oma ideest, usub sellesse ja … viib seda ka ellu.

 

Keda valida? Mida valida? Kas me valime raha?

No nagu eelpool märgitud on mingid Inimesekesed tulnud välja mõttepojukesega, et võidavad need (seega me valime neid), kellel on rohkem raha kampaaniateks. Upsti! Väga huvitav mõte. Kas teie valite selle järgi, kui suured on kellegi näopildid või kui tobedad on nende reklaamklipid? Ei vali? Mina ka ei vali. Kes siis valivad? Keegi ei vali, see on vaid järjekordne valimistrikk, et me läheme ja muudame eelarvest erakondadele makstava „ülalpidamistoetuse”,  (st meie enese raha) jagamise õiglasemaks. No ikka niiviisi, et mitte ainult Suur Peeter ei saaks võileiba süüa vaid ka Väike Peeter saaks oma ampsu kätte. Muinasjutus oli asi natukene teismoodi, seal oli niimoodi, et kõigepaelt söödi Suure Peetri võileivad ühiselt ära ja siis sõi igaüks oma võileiba. No muidugi sõid need, kelle võileibu polnud ühiselt juba ära söödud. Jutu mõte on selles, et mulle arveametnikuna ei mahu pähe see, et klubilist üritust, mida MTÜ Party Time ju on, peavad kinni maksma maksumaksjad. No kuulge, kui viskilubi liikmed maksavad liikmemaksu ja „golfarid” maksavad liikmemaksu oma klubilise tegevuse eest, siis miks need klubid Party klubid on meie ülalpidamisel? See on minu isiklik arvamus ehk nii nagu üks kunagine EV minister ütles, et oma kargud ja tõlgid peab igaüks ise kinni maksma. Seega arvan mina, et ka poliitklubilise tegevuse peaksid osalejad ise kinni maksma. Muide see summakene kõigub viie ja kuue miljoni eurotugriku vahe. Pole paha, pole üldse paha. Selles mõttes, et see summa on puhtalt Seadusandjasse pääsenud erakondadele, peale selle on veel Seadusandja enese täiesti õigustatud kulud. Kordan igaks juhuks üle, et mina ei jöriseks seadusandjate tasude üle, see keeruline töö väärib ka väärikat tasu. Samas, kui kuulen, et kandidaat läheb Seadusandjasse palka saama, siis see teeb kõhedaks. Niipalju võiks ikkagi teada, et kogulased ei ole töösuhtes ja järelikult palka ei saa. Puhkust ka ei saa, sest mida sa puhkad kui töösuhtes ei oleja järelikult üldlevinud mõistes tööd ei tee. Kogulased saavad tasu. Tasu selle eest, et meie oleme neile oma tahte annetanud ja nemad peavad seda meile kõige kasulikumal moel kasutama. Mitte ära kasutama. See tasu, aga mitte pidukondade rahastamine on igati õigustatud. Pidukondade rahastamine meie ühisest rahast on ... kuidagi madal. Selline veidi moosise suuga seletamine, et ei tea, kuidas ... eee ... kuid maitseb hea. Nojah, seadusandjad ise seletavad, et rahvas läbi seadusandja on tormiliselt nõudnud erakondade rahastamist eelarvest. No sellest ei tea ma mitte midagi, ainuke mida tean on see, et meie Inimesekesed oleme annetanud oma hääle seadusandjatele otsuste tegemiseks, kuid sellist otsust pole keegi meist soovinud. Vist. See rohkem klubisisene kokkulepe, mitte rahva hääl. Tuletab jälle kord meelde „habemega naise valimist, kes oli mees”? Seega minna valimistele loosungitega, et me tahame ka süüa Suure Peetri võileibu ära rohkem teie võileibu, pole vist väga taibukas … kui keegi vaevub mõtlema. Mina raha pärast valikuid ei tee, vastupidi mida suurem plakat, mida ilusam klipp, seda vähem on osalejatel võimalust minu käest „stiilipunkte” saada. Sada soovitan ka teile, see distsiplineerib Poliitinimesekesi.


 
Erakonnad pidukonnadeks ja abivahendid

Valimine on teadagi raske ülesanne. Mõelge vaid, kui teil on vaid kaks kingapaari, tuleb iga kord teha valik. Kuid kui teil on kaksteistpaari kingi, muutub valiku tegemine ikka raskemaks, sama ka poliitikas. Niisama lihtne see ongi, kuid kui te ei oska oma otsust kohe esimese hooga teha, võtke endale abivahendid. Ei, ei ma ei pidanud silmas parteide programme. Pann võtku jälle see parteijutt, meil on ju erakonnad, partei ju puhta võõrakeelne sõna. Tuleneb vist „inglismannide” keelest ja tähendab ka pidu … eee …, kui nimetaks parteid ja erakonnad selgeltmõistetavaks ilusaks, moodsaks eestikeelseks nimetuseks - pidukonnad. Sest vaadake, mis see „era” ja „konnad” ikka head kokku annavad, vaid eraldatuse, kapseldumise ja muud piiratusega piirnevad veidrus.  Kuid veeretage sõna „pidukonnad” huulil, see on selline mõnus ühendav kõla, positiivne ka. Nämma! Olgu, see oli lihtsalt vahemärkus minu eksliku keelekasutuse kohta, kuid läheme tagasi meie poliitkompassituse abivahendite juurde. Niisiis …

Niisiis - Abivahendid
Järgneb ...

Targutusi ...

A.   Moorehead „Montgomery”  Olion 1996
Lk 78 M kaitserajatistest „Tema sõnul võinuks arvata, et kõigil on „betoonajud”. Tal puudus usk kaevikutesse, muldkindlustustesse või püsikindlustustesse kaitseliinidesse. Lahing on voolav värk, kinnitas ta. Kaitse oluline tegur on liikuvus.  Kui mehed sulgeda garnisonidesse, kaotavad nad algatusvõime ja muutuvad liialt optimistlikuks oma kaevikute näilise kindluse suhtes. Vaja on tulla välja ja vaenlasele vastu astuda: kogu kaitse tuleb ellu viia ründavalt ja komandöridel olgu liikumisvabadus, et rünnata parimata parimas paigas ja parimal ajal.”
J.Marek „Panoptikum” „Eesti Raamat” 1982
Lk 6. „Härra Bouse jõi grokki ka suvel, ikka selle nohu tõttu, ent iialgi ei maksnud ta selle groki eest, sest alati leidus siin keegi, kes härra Bousele välja tegi, ehkki ta tema lauda ei istunud. Taskuvargad pidasid oma kohuseks hoolt kanda selle mehe tervise eest, kes aina nende eest hoolt kandis. Sest mis saaks maailmast, kui vargus jääks karistamata? Niisugust maailma ei soovinud endale mitte ükski varas, sest näpata saab ainult sealt, kus valitseb kord.”
J.Hasek „Vahva sõdur Svejki juhtumised maailmasõja päevil” Eesti Riiklik Kirjastus. 1960
Lk 400 „ „ Siis on teie lugu sant,” arvas Svejk. „Kuid ärge lootust kaotage, sest kõik võib veel hästi minna, nagu ütles mustlane Janecek Plzenis, kui talle tuhande kaheksasaja seitsmekümne üheksandal aastal kahekordse röövmõrtsukatöö eest köis kaela pandi. Ja aimas õieti. Ta viidi viimasel silmapilgul võlla alt ära, sest keisri sünnipäeval ei või kedagi puua, aga päev, millal teda puua taheti, langes justament keisri sünnipäevale. Ta poodi alles järgmisel päeval pärast keisri sünnipäeva. Ja meest tabas veel sihuke õnn, et kolmandal päeval anti talle armu ja tema protsessi tuli otsast alata, sest kõik asjaolud näitasid et tõeline mõrtsukas oli keegi teine Janecek. Ta tuli vangla surnuaialt välja kaevata ja nagu õige inimene kunagi Plzeni katoliku kiriku kalmistule matta. Alles hiljem tuldi selle peale, et mustlane oli evangeeliumi usku ja ta tuli evangeeliumiusuliste surnuaiale ümber matta, ja siis …”.”
M.Twain „Tom Sawer” Eesti Riiklik Kirjastus 1954
Lk 18 „Varsti mööduvad siit vabad poisid kergejalgselt igasugustele veetlevatele retkedele ja nad heidavad palju nalja tema kulul sellepärast, et ta peab töötama, - juba see mõte põletas Tomi tulena.” …” Sel süngel ja lootusetul hetkel tuli tal äkki hea mõte, lausa inspiratsioon. Ta võttis pintsli ja hakkas rahulikult tööle.” … „Tom jätkas värvimist, pööramata vähematki tähelepanu aurikule. Ben vahtis hetke ja ütles siis: „Hei ! Sa oled ankrusse pandud, mis?” … „Hei, vanapoiss; pandi tööle või?” … „ … Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima, Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.”
See näitas asja hoopis uues valguses.
Ben jälgis iga liigutust, tema huvi kasvas järjest, töö hakkas talle ikka enam meeldima
Tom pidi endale tunnistama, et maailma ei olegi lõpuks nii tühine. Ta oli enese teadmata avastanud tähtsa seaduse inimese tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama , on ainult vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis  oleks ta taibanud, et töö on see, mida inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski ümberajamine on töö, kuna keegli veeretamine või Mont Blanc`i otsa ronimine on ainult lõbu.”

 

 

Wednesday, January 14, 2015

Poliitilise looma söötmine: Vol 5/2 Kastis ruutu risti tegemise kunst


 
Kast, ruut, rist
Ega ma seda jutujada sellepärast kirjuta, et ma kaljukindlalt tean, keda valida. Kirjutan ikka seepärast, et suhtun valimiseelsesse perioodi, nagu öeldakse, teel olekusse. Olen valimiste poole teel ja sellel teel on palju segajaid ja peibutusi, mis valitavate ega valimistega mitte midagi ühist ei oma. Nii, et see järjejutt on nagu minu isiklik eksirännak valimiste pimemetsas ja püüd õiget teeotsa kätte leida. Ärge võtke vihaks ega ärge pange pahaks, et mina sellist pikaldast, keerulist teed, analüütiku teed, kõmbin. Harjumus ja elukutse on selline. Teie leidke muidugi oma meetod, analüüs ja tee, peaasi, et tulemusega rahul oleksite, mitte et pärast vingus näoga istuksite, käsi rusikas taskus ja kiruksite: „kas me siis sellist …”.. Võib-olla võib teil oma arutlustes minu arutlustest kasu olla. Nii et vaadake ringi ja … ärge laske ennast ära petta esialgu päris mõistlikena tunduvatest mõttepojukestest. Valimismõttepojukestest.
Uudis kuudist

Ehhee, kuulasin jälle „raadiumit”. Mida kõike sealt teada ei saa, uskumatu. No ütleme niimoodi, et targaks ei saa, kuid informeeritumaks küll. Segadust kui palju: uued näod - vanad ideed, vanad näod - uued ideed.Küll pajatatakse ... No põhiliselt pajatatakse rahast, ideedest vähem. Kogu jutt käib sellises võtmes nagu väikese kanapoja laul: "Mina ka, mina ka, hakkan varsti munema!". Uusi nägusid on tõesti rohkesti ja see võiks olla hea märk, kuid mida nad teavad oma tulevasest tööst? Seadusandja tööst? Teate küll see kõrgema võimu ehk rahva valitud esindus. Me nimetame seda hellitavalt Riigikoguks ja siis anname sellele erinevaid sisusid ja tähendusi, kuid oma olemuselt on tegemist just Seadusandjaga. Ega enamus kandidaate ise ka aru ei saa, kuhu nad kandideerivad või miks nad kandideerivad. Mnjah, mõni arvab, et Riigikogu liikmena on ta kõrge ametnik. Nojah, muidugi võib väita, et pole tähtis mis värvi kass on, peaasi, et hiiri püüaks, kuid … Kuid, kui kass ei aimagi, et ta hiiri paeks püüdma. Mis siis saab? Kui kass arvab, et temast saab diivanipadi? No siis oleme omadega puhta pannis. Nüüd mil alanud on järjekordne „poliitilise looma söötmise hooaeg”, valimised ju tulekul, on uskumatute jutukeste hulk märgataval kasvuteel. No kas või see, milliseid põhjendusi leitakse … eee … peaaegu oleksin öelnud, et poliitikasse minekul. Kuid kas see peoga (party) ehk parteiga (party) liitumine, enne poliitilist suurturniiri, on ikka „poliitikasse minek”? Muidugi tuleb esimese võimalusena arvestada, et Inimesekesed on nii pann tüdinenud, sellest dr Riigi justkui paigalseisust või tasasest tammumisest. TegudeInimesekesed on alati teretulnud, kuid kas igat asja tuleks ise teha? Näiteks, kui kellelgi teil on ägedad peavalud, siis te ei kandideeri ju Ülemhaigla ajukirurgiks? Kandideerite? Sest te ei usalda kedagi teist? Mnjah. Sellisel juhul on teil probleem. Kui me teie kui kirurgi juurde sattume, siis on ka meil probleem. Teine võimalus on, et ettevalmistamata Inimesekese tõukab kandideerima … enese üleelusuurune ülehindamine? Võib-olla ka teiste takka kiitjate ponnistuse tulemus. Teate küll seda peolaua juttu: „Oh, sa oskad nii maitsvalt küpsetada/keeta, Sa peaksid restorani avama!”. Õnneks enamus Inimesekesi annab endale aru oma kodukokka oskustest ja kviteerib selle heasoovliku märkuse muigel suunurgaga. Nii, et kokanduse vallas on meie enesekriitika meel paigas, kuid poliitikas … Kuid poliitikasse soovitamine, peale paari asjalikku või veidrat märkust riigikorralduse suhtes, tundub kiidetule, et see naabri kikkhabe pani päris täppesse oma arvamusega. Ja siis meenud kõrvust tõstetule läbi udu, et on koolnud kuskilt (mitte lugenud), et iga köögitüdruk peaks oskama/saama riiki juhtida. Nii need asjad ei käi, kui tahad vähegi … eneseväärikust säilitada. Poliitika on töö nagu iga teinegi, mitte niimoodi, et päeval olen kombainer/ajakirjanik/meelelahutaja ja homme kandideerin ajukirurgiks. Muidugi võib seda teha, kuid kui see on tõsisoovlik püüe, siis … on selle jaoks meil spetsiaalsed haiglad olemas. Ma mõtlen neid, kombainereid, kes õhtuks ajukirurgiks tahavad saada. Seal on nii Napoleone, kui muidu „Uudusid”. No poliitikasse minek peaks käima oma loomulikku rada pidi, ikka niimoodi, et alustuseks tegeled mingi pisividinaga kohalikul tasandil ja siis, kui nipid käes ja võrgustik loodud, liigud edasi. Arvate, et liiga aeganõudev? Liiga pingutav? Nojah, kuid niimoodi need arengud käivad, te ei pea ju tõsiseltvõetavaks, kui MM vutimatšil mõni fänn tribüünilt üles kargab ja tahab ka finaalis kaasa lüüa. Ta ise arvab küll, et paarkümmend aastat juba mängu vaadatud, pehme lihas juba päris muljetavaldav  ja mis põhitähtis „teab täpselt” kuidas võitu saavutada  ja kui … lollid kõik väljakumängijad „und” kohtunikud on. Teate sellist suhtumist: „Ma lähen, ma panen, ma muudan …” Eee …  Peate sellist tüüpi ju tobukeseks … jalgpallis ma mõtlen? Parim/halvim millega ta sellel turniiril silma võib paista on palja „peega” väljakule joosta  ja rahvast naerutada/vihastada. No nii, kui nüüd see kujutluspilt üle kanda Seadusandja valimistele, mis on ju meie kõrgeim kogu, meie Inimesekeste ja riigi finaalturniir, siis kas te usute, et need paarkümmend aastat väljaku kõrval vilet lasknud, ärapeetud noorusaja mässajad, kellest tänapäeval on saanud virisevad vanamehed suudavad oma rappuvate õllekõhtudega, või ka ilma nendeta, korraldada meile ühe vahva elamuse? Mina ei usu. Seadusandja töö ongi seaduseid välja anda, mitte vaid „ilus inimene” olla. Seadused muide, kui keegi veel ei tea või enam ei mäleta, on sellised asjandused, mis määravad meie elu pikkadeks aastateks. Lisaks seaduste reguleerivale toimele on neil veel ka koostoime ehk seadusi tuleb tunda süsteemselt, mahuliselt, võrgustikuna ja koosmõjus. Pole ka paha, kui seaduste mõjule osatakse külge panna ka majanduslik mõõde. Poleks paha, poleks üldse paha, kui arvestataks ka inimeste mugavalt tundmise tunne ehk seaduse mõjude tegelik maksumus ühiskonnale. Vaat selline keeruline töö on see seadusandja töö. Kui seda korralikult teha, siis ilmselt oleks see suuremgi väljakutse, kui eduka ajukirurgi töö. Ütleme siis sedapidi, et Seadusandja ongi kogu ühiskonna aju või vähemalt peaks olema. See aju peab reageerima ühiskonnast tulevatele aistingutele, saama aru, kas on soe või külm, kas pudrukaussi täite või laiskasid tööle utsitada. Kõike seda peaks Seadusandja suutma teha -  tema, kui ühiskonna aju. Kui jalalihas peaks täitma aju ülesandeid, siis ilmselt ei oleks me … Inimesekesed, millest oleks kahju.

No nii, et niimoodi ei juhtuks asume oma välistusmeetodi juurde.

Esimene välistus

Mina arvan, et Riigikogu saadiku töö on nii keeruline ja vastutusrikas töö, et sinna saab saata vaid parimatest parimaid. Kas te kujutate oma häält andes, justkui valikut tehes, et te annate sellesama lihtsa liigutusega ära oma sünnipärased õigused? Te annate kellelegi teisele õiguse otsustada teie eest. Ei kujuta? Kuid kas te kujutate ette, et te teete notariaalse täisvolituse oma korteri/maja kohta, Inimesekest tundmata? Selle volituse alusel võib ta teie maja maha müüa, pantida jne. Ei kujuta? Te ei annaks tundmatule rokkarile sellist volitust. Te ei annaks sellist volitust ka siis, kui see oleks teie lemmikrokkar? Ja õigesti teete. Kuid vaadake, minnes Riigikogu valimistele, annate te valitutele veelgi suuremad õigused, kui oma maja käsutamise/kasutamise volitus. Seepärast pole valimine vaid „kastis ruutu risti tõmbamine”, see on oma õiguste kellelegi usaldamine. Meie vahva vutifänn võib ju olla tubli hambaarst, pankur või ka ajakirjanik, kuid triblamine ja pommlöögid ristnurka pole talle just omased, ütleme, et see on rohkem tema mõttemaailma kujutelm. Ka seaduseid ei saa tegema minna fännklubist. No või saab küll, kuid siis sünnivadki sellised läbimõtlemata seadused nagu apteekide asutamise piirangutega seotud regulatsioonid, mis olid sillutatud küll headest kavatsustest, kuid polnud reaalse maailmaga midagi ühist. Kui ei ole reaalmaailmaga ühist on see väga kallis lõbu, kogu ühiskonnale ja igale inimesele eraldi. Seega minu esimene soovitus: ärge panustage tulisjalu „head tegema” kippuvatele või kibestunud tüüpidele, valdkonnaspetsiifikat mittevaldavatele Inimesekestele, need oskavad vaid keelata, mitte luua.

Järgneb …
Targutusi:
Eesti rahva ennemuistsed jutud F. R. Kreutzwald. Eesti riiklik kirjastus 1953 „Paristaja-poeg”
 Pikker Paristaja-pojale „Inimeste kergemeel eksib sagedasti taevalikku tarkuse vastu. Seepärast täna õnne, pojuke, et mul jälle võimalik on neid viletsuse jälgi kustutada, mis sinu rumalus rahvale sünnitas.”
Surmainglid Michael Shaara  Tallinn Kunst 1998
Lk 63 kindral Buford „Ta oli varemgi häid positsioone hoidnud ning abipalveid läkitanud, kuid abi jäi tulemata. … Ta ei kartnud surma … Hoopis hullem oli rumalus. Jahmatav, lausa iiveldama ajav rumalus, mis oli nii vastik, et mõnikord tundus, nagu kaotaksid üksnes seda tunnistadeski äkki, vastupandamatult kogu mõistuse. Sellele mõtleminegi oli surmaohtlik. Töö tuli teha siin . Ja kõik sõltub usust.”
Terroristid Maj Sjöwall, Per Wahlöö Talinn Olion 1992
Lk 196 „Kui keegi oleks talt küsinud, mida ta peab töös kõige tähtsamaks, oleks ta tõenäoliselt vastanud, et süstemaatilisust, tervet mõistust ja kohusetundlikkust, just eespool nimetatud järjekorras.”
A.   Moorehead „Montgomery”  Olion 1996
 
Lk43 „Üksiksõdur, olemata kaugeltki teadvuseta null miljonite omasuguste hulgas , oli tähtsaim isik lahingus. Ta vääris hoolt ja tähelepanu. Teda tuli eelnevalt palju kuid koolitada. Selle asemel et teda teadmatuses hoida, tuli tema roll lahingus talle arusaadavalt selgeks teha. Teda ei tohtinud kunagi kasutada massina teise massi vastu. Võitlusvaim oli kõik, ja kõrge moraali saavutamise ainus viis oli panna sõdur tunnetama, et ta on osa meeskonnast, kes viib ellu tarka plaani, milles on eeldused õnnestuda. „

Monday, January 12, 2015

Poliitilise looma söötmine: Järjejutt Vol 5/1


Sissejuhatus
Mõtlesin, et kirjutaks õige valimistest, ega suurt muust tänasel päeval eriti ei kuulegi. Jätkan oma mullust "Poliitilise looma söötmise" lugu. Just aeg seda looma sööta. teatavasti peab olema söötmine regulaarne, seepärast alustan järjejutuga, et Poliitiline loom oleks ikka korralikult söödetud. Vaat sedaviisi!

Valimine see on imelihtne! 

Mäletan kunagi, poisikesepõlves, ilmus selline raamat nagu „Raadio see on imelihtne.”, siis järgnes üllitis „Televiisor, see on peaaegu lihtne” ja niimoodi riburada pidi edasi. Miks ma selle lapsepõlvemälestuse mängu tõin? Lihtsalt seepärast, et kui süsteemi tead või kui ise süsteemi lood, siis ongi kõik imelihtne. Ei, ei see ei pruugi olla kerge, kuid sellest arusaamine on lihtne.

Sama ka valimistega, see on imelihtne. Ütlete, et jama? Kuid te valite ju iga päev, sadu , võib-olla tuhandeid kordi. Nii kui hommikul ärkate, hakkate tegema valikuid, kas tõusta ülesse või „maalutada” veel natukene. Arvate, et pole siin midagi valida, töökohta ei taha kaotada hilinemise tõttu? Kui tööle hiljaks jääte, saate töölt lahti? Ehhee, see ongi valik, ehk perspektiivikas valik, te valite selle vahel, kas jääda tööle või mitte. Te ei valigi selle vahel, kas tõusta või mitte, kui te natukenegi ettepoole vaatate. Just samamoodi peaksite ka valima ka Seadusandja valimistel, et … teie … tööst ilma ei jääks. Seega selle näite varal saime selgeks, et valikuid teha on lihtne, kuid nagu eelpool targutasime, see ei peam teps mitte olema kerge. Mul on teile üks nipp, kui te ei tea, keda valida, looge oma välistav süsteem – kes kandidaatidest välistused läbib, see ka valituks osutub … teie jaoks. Nüüd ütleb mõni tarkpea kindlasti, et me ei vali inimeste vahel vaid erakondade ja programmide vahel. Ehhee, kas te kujutate ette, et mõni PR/HR Programm tuleb teie elu uueks looma ja õnne teie õuele tooma? Ei, ei seda teevad ikkagi Inimesekesed, seega kas me usaldame nende väljalubatut, kas see on tõene, kas see on tõhus, kas see viib meie leste elu edasi … selles on küsimus. Programm on paber ja erakond vaid juriidiline konstruktsioon, vaid Inimesekene on see, kes midagi teeb, vahel isegi loob.

Meie Vahekohtunikud

Nagu isegi aru saate on see, millest ma nüüd kirjutama hakkan, päris minu teema, pole üldse minu teema, kuid … Ja siinkohal tulevad kaks „kuid”. Esiteks ei ole ükski poliitika selline, milleks ei oleks vaja majandust ning mille tulemusena majandus ei muutuks. Teine „kuid” tuleneb  pikkadest pühadest. Igavaks läheb ajal, kui kõht kurgumulguni head ja paremat täis ja nagu märkamatult kipub jutt ikka poliitika peale, eriti kui PoliitInimesekesed, eriti vastkoorunud Poliitinimesekesed, oma edevuses seda meile igapäevaselt meelde tuletavad. Teate ju küll, et kui teie ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika teiega. Nii, et seda teemat ei saa kergekäeliselt käsitlemata jätta. Poliitika on hakanud meiega väga, väga, väga tegelema. Nüüd, siis paari kuu pärast on meil võimalus olla vahekohtunik ja vali(tse)ja. Tulemas on suurturniir Seadusandja „mansa” valimiseks. Kuidas valida? Keda valida? Selliseid küsimusi kostub ikka rohkem, mõned teevad seda murega, mõned õhinaga, mõned sellise sarkasmimarinaadiga, mõned … Eks igaühel ole oma sisemine kompass nende valikute jaoks. Nojah, kui ilmub uusi nägusid ja lausa uusi parteisid … eee … või erakondi, siis võib see kompass vibama minna. Täpselt nagu tavakompass magnettormide keerises. Vaatad uus partei (ups erakond ikkagi), aga vanad näod, teises on küll vana erakond, aga uued, täiesti uued näod. Nagu silmamoondus. Lisaks kõik need ärapeetud või tüdinenud massimeedikud ja teised meelelahutajad, kes on küll osavad sõnaseadjad, kuid … ma ei oma kindlust, et riigiehituslikult pole nad Soss.sepa.ee suguseltslased. Ega ma ei teagi nende kõigi „uute” kvalifikatsiooni seadusandjana. Just, just Riigikokku minnakse seadusandjaks, mitte … eee ... Autojuhiks saamisel peavad olema juhiload, mitmed erialad nõuavad sertifikaati ja 4-5 aasta järgi atesteerimiseksamite tegemist, aga riigijuhtimine ei vaja mingit erialast koolitust. Nojah, öeldakse, et rahvas, kui kõrgeima võimu esindaja, valib ja saab mida valib, kuid … Kas te viimast Euorovisioni lauluvõistlust mäletate? Rahvas tahtis habemega naist, kes … oli mees? Vaat selline rahva (vahva?) tahe, kuid see oli meelelahutus ja üheks õhtuks, kuid neljaks aastaks ja riiki juhtima? Pärast küsime nagu peojärgsel hommikul, mil hingeõhk lehkab nagu kõik seitse Päkapikku oleksid seal asjal käinud ja on tulikuum nagu viinaköögist puhul tuul, et kas me sellist … Riigikogu tahtsimegi?

Mnjah. Tihti taban end mõttelt, et võiks olla ju mingid kursused, mis õpetaks valituid selles raskes, keerulises, tõsiselt keerulises  ja mitmetasandilises töös. Aga ei, siin oleme koonerdajad, hoiame kokku, no mitte omavahel vaid rahas. Aga ei pruugiks, siia tasuks kohe rohkelt investeerida. Nii, et valikuid tehes peame me meeles pidama, et oleme vahekohtunikud ja piirikohtunikud ning punkte tuleb anda nii tehnika, kui ka stiili eest. Ärge andke punkte mõnele koperdajale vaid ilusa kostüümi või võrratu „sonkis” eest.
Järgneb ...
Targutusi:


Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005
Lk 54 Ülerahvastamise probleemist „Aastal 500 eKr kirjutas Hiina Filosoof Han Fei-tzu: „Vanasti oli inimesi vähem, kuid nad olid jõukamad ega konkureerinud omavahel … Rahva püsimine sõltub sellest, kas on küllalt toitu, mitte arvukalt inimesi … See on vanim teadaolev kommentaar sündivuse ja rahvastikukasvu kohta.
M. C. Beaton „Uimastisõltlase surm” lk183 Tänapäev 2011
 „Kahjuks ei osanud superintendant Daviot teha vahet kohusetundlikkuse ja pugemise vahel.”

„Augustikahurid” B. Tuchman Eesti Raamat” 1977
Lk 323 „Gallien kutsus enda juurde oma staabiülema kindral Clergerie ja korraldas temaga viimase sõnade järgi  „ühe neist pikkadest nõupidamistest, mida ta tavatses pidada väga tähtsate ettevõtmiste puhul – need kestsid tavaliselt kaks kuni viis minutit” 3. Sept 1914 kindral Gallien Pariisi vägede juht, kui ta märkas Pariisi all kujunenud olukorras võimalust vastulöögiks keiserliku Saksamaa seni võidukale armeele.
Lk 326 „Joffre`il oli küll harva omaenda ideid, kuid ta oskas teiste nõuandeid kasutada …”


Sunday, December 28, 2014

Minu isiklik „Everest”


 

Oeh, teen köögiremonti! Miks oeh? No võtsin ette kapitaalse remondi, kiskusin välisseinani lahti, soojustasin, lihvisin, ilustasin, aga … ikkagi olen veel oleks nagu poolel teel Everesti tippu. Mul tekkis see assosatsioon, siis kui vaatasid migit „viisuri” lugu kus Inimesekesed … eee …  vaevlevad Everesti otsa ronides. Ehhee, jutukesest tuli välja, et seal oli igasorti rahvast, küll sellist, kes edukad pangaonud, kanged kaubandustädid või siis edukad disaininimesed või … Edukad olid kõik, sest Everesti otsa  ronimine on üks kallis ettevõtmine. Edukate veidi kiiva kiskunud harrastus (mitte selles mõttes, et ronimises midagi halba oleks, kuid massiline ronimine on tekitanud kauni lumemäe kohale prügimäe). Milleks siis roniti? See ronimine on ju ilgelt vaevaline, ropp must ja tervistkahjustav. Ikka selleks, et peale kogu selle valu ja roppuse taandumist saada aru, kui pann hästi nad tegelikult elavad. Minu arvates on sellist olukorda kõige värvikamalt kirjeldanud E. Vogt  „Fridtjof Nansen. Mees ja maailm.” (Tänapäev, 2014 Lk. 164) mil Nansen rühkis põhjapooluse poole: „ Jõuluõhtul pööras Johansen särgi pahupidi ja pani alumise kampsuni pealmiseks. Nansen tegi sedasama ja vahetas  lisaks aluspükse – pani jalga teised, mis ta oli soojas vees läbi loputanud. Ta pesi ka keha veerand tassi veega, äravõetud aluspükse nuustikuna kasutades.. „Tunnen end täiesti uue inimesena, „ kirjutas ta, „rõivad ei kleepu enam nii palju keha külge kui enne.”” Prrrrrrr, aga niimoodigi luuakse naudinguid.

 

Nojah, ilmselt on minu köögiremont samasugune Everesti tüüpi ettevõtmine – et tunda, ma elan. Mitte, et ma poleks saanud seda töökest tellida, kuid tegemist on enese proovilepanekuga, täpselt niimoodi nagu need mäemehed. Samas … Pann, kui tüütuks see kõik on muutunud, kuid alustatud asja pooleli jätta ka ei raatsi. Selle enese proovile panekuga on ikka selline lugu, et selleks peab olema tohutut positiivsust ja mõõtmatult optimismi. Miks? Vaadake, ilma optimismita ei algaks ükski enese proovile panek, ei majaehitus, köögiremont, ega mäe otsa ronimine. Sellel on kolm faasi: esiteks ootusärevus, teiseks tüdimus ja kolmandaks rõõm saavutatust. Muidugi on selle toimetamise juures vaja ka helgemaid hetki nn vahepeatusi, kui leiad mingi lahenduse, mida mitu-setu päeva kuidagi ei õnnestunud. Vahel jälle … Vahel ei tule head mõtet, no ei tule ja ei tulegi, vaatad tuimalt seina ja … Ei mingit mõtet, kuni … No siin on kaks võimalust, et kas ootad edasi, kuni „Inspiratsiuuni” puhang kõik jälle õitsele puhub või alustad tuimalt „tuima panema”. No, et töö käigus ehk läheb mõtteke liikuma.

Tuimalt seina vahtides

Tundub, et ma pole selles tunnetuses üksik vaid üksik üksikute seas - massimeedikutega on sama lugu, vahid tuimalt seina, mõtet ei tule, kuid tuim professionaalne „seljaaju” ütleb, et kirjuta … ametnike aastalõpupidudest või osturallist. Eh, peale pühi saab veel ülesse tõmmata preemiate ja lisatasude küsimuse. Vahva, võta nagu vanast võlast. Kõik me oleme harjunud nende teemadega ja ei viitsi mõeldagi, mis selle taga tegelikult on. Kas see mida tehakse on paha või mitte nii paha. Võib-olla lausa hea? Võib-olla kasulik?

Nojah, mul on veel üks oma isiklik „Everestivallutuseunistus”, nimelt oma väikese, pisitillukese, panuse lisamine … eee … administreerimise vähendamisse, et dr Riik toimiks mõistlikult. Mõned räägivad RIIGIREFORMIST, kuid igaüks mõistab seda ja sisustab selle mõiste isemoodi.  Omamoodi? Tühja sellest, et igaüks sisust isemoodi aru saab, põhiline et riigireform sisutühjaks ei muutuks. See minu unistuste mäkkeronimine on olnud pikk ja vaevaline, kuid nii nagu köögiremonti ei saa jätta poole peale, nii ei saa ka dr Riigi paremaks timmimist lõpetada. Vanasti julgustasid treenerid, et kui ikka treenida, küll siis ka muskel suuremaks läheb. Sama käib ka aju kohta, treenid mõtlemist, erinevate konstruktsioonide loomist ja … maailm polegi enam hall tasandik, teate küll seda „juhanliivilikku” „igav liiv ja tühi väli” tunnet.  Mõeldes muutub maailm ruumiliseks ja värvirohkeks. Ei usu? Teeme proovi! No võtame näiteks selle ametnike osturalli tapeedi ja teeme selle kolmemõõtmeliseks. Niisiis …

Tapeedi sisustamine

…  aastast aastasse käitatakse lookest aastalõpu ostud. Nojah, niimoodi esmapilgul peale vaadates tundub, et täiesti õigustatud teema. See on kujunenud aksioomiks, nii nagu matemaatikas see, et paralleelsed sirged ei lõiku ei iialgi. Nojah, tegelikult me teame, et kuskil, kunagi, need sirged lõikuvad nii-kui-nii. Maailm pole lihtsalt nii perfektne, et need ei lõikuks. Seega aksioomiks hea küll, kuid tegelikkusele mittevastav. Võib-olla on selles aastalõpu ostupöörasusega samuti, et selle tegelikkus ei vasta ajakirjanduslikule aksioomile. No nii, üks ostudega laialtlevinud ja tümitatud arusaam on, et ametnikud sindrinahad raiskavad aasta lõpus kogu neile eraldatud raha ära, tehes … asjatuid, tobedaid oste. Ega pattu saa salata, juhtub sedagi. Kellega meist, Inimesekestest, seda poleks juhtunud, et satume liialt hoogu? Olen aastate jooksul kogenud ikka päris pööraseid asju. No mõnele mõjub positsioon (rahva teenri positsioon?) niimoodi, et Päikesekuningas kahvatub selle kõrval. Kuid aastalõpuostud pole üldse nii ühemõisteline ja hukkamõistetav, kui algul paistab. Igal asjal on põhjus ja tagajärg. Vahel ka ajend.

Põhjustest:

 Mida külvad seda lõikad ehk kõik algab regulatsioonidest. Muidugi on täiesti tobe nõue, et eelarvega eraldatud raha tuleb kulutada eelarveaasta jooksul. Kas teie toimite  niimoodi, et nii kui uus aasta kukub, nii meie pangaarve nullitakse? Ei ole ju? Kui see niimoodi oleks, püüaksid ka Inimesekesed vana aasta viimasel päeval meeleheitlikult kulutada oma säästud, et need raisku ei läheks. Inimene on ju tark ja … alalhoidlik … kui midagi on hoida. Vale või ohusignaali puhul ostaksime varuks kummuteid ja õlut ning loomulikult kempsupaberit. Kui raha veidi rohkem oleks, ostaksime kaatri/lennuki, läheksime koolitusele, muidu lolliks või broneeriks  reisi. Igati inimlik. Millegipärast arvame, et avalikus teenistuses peaks see teisiti olema. Ehhee, see oleks loogika ja loodusseaduste vastane. Esiteks on ametkond näinud kurja vaeva, et tõestada talle eraldatud vahendite hädavajalikkust ja järgmise eelarve kaitsmisel peab ta õigustama ennast, miks jäi tal raha kulutamata ehk tõlkes tähendab see, et püstitatud eesmärk/töö (mitte eesmärk raha raisata, vaid raha oli ju mingi eesmärgi täitmiseks, suure tõenäosusega seda eesmärki ei täidetud) jäi saavutamata/tegemata. Tööplaanide ja eelarvete koostamine on triki värk. Nende kaitsmine veelgi trikim värk. Kuigi me räägime, et me koosta eelarveid mingil uuel moel, vastavalt tegevustele ja tegevusetusele, siis … see on jutuks hea küll. Sama hea nagu mõned „tegevusedki”. Tegelikkus on see, et „baas” istub meie alateadvuses edasi. Tahame või ei taha, märkame või ei märka, tunnistame või ei tunnista, otsuseid teeme ikkagi midagi millegagi võrreldes. Kõige käepärasem võrdlus on eelmise aasta plaan ja selle täitmine ehk … Mis asi? Muidugi baas! Nii või teisiti on kõige aluseks  võrdlus.

Maailmast kah ehk banketi lõpp

Juba ammu on targemad avaliku teenistuse korralduse organiseerijad teistest riikidest aru saanud, et liigne piiramine ja iga sammu kontrollimine ei too tulu, vaid kulu. Näiteks sellesama eelarveaasta raha on võimalik kasutada veel kahe järgneva aasta jooksul ja vaid siis loetakse see raha „üleliigseks” ja raha laekub tagasi eelarvesse. Esiteks, ei tekita selline olukord aastalõpu tormamist, vahel aga lausa … lollust. Lauslollust? Ja siinkohal tuleb tunnistada, et tähtaja saabumise hirmus tehakse tõesti mõtlematuid oste, selliseid mida kogumisvõimaluse juures ei toimuks. Teiseks, annab selline lahendus võimaluse paremini organiseerida ametkonna tööd ja säästa raha suurematele ostudele. Kas te ei usu, et ametnikud võiksid koguda vahendeid, et neid ressursse paremini kasutada? Ei usu? Aga mina tean, et oskavad ja teeksid, kui selleks võimalus oleks. Vaat niimoodi. Nagu hoomate, lihtne ja loogiline. Ka meil on seda kasutatud, kuid väga väikeses mahus. Pole usaldust? Raha kasutamisest ja usaldusest veel nii palju, et kui meil on eelarve kulud fikseeritud ja neid ei tohi ametkonna pealik isetahtsi muuta, siis ühtede minu heade väliskolleegide arvestus ja aruandlus muutus päris radikaalselt pärast seda, kui süsteemi aluseks sai leping ministeeriumi ja ametkonna vahel, mis ühelt poolt sätestas tulemussihid ja teine pool rahastas seda. Piltlikult öeldes oli neil enne nagu meilgi, iga asja kohta oli eelarves rida, kuid uute reeglite järgi oli täiesti ükskõik, kas ametkond maksis oma ressursist Inimesekestele palka või pidas külluslikke suvepäevi, rahal ei olnud enam märki küljes. Tulemuseks oli see, et külluslikke suvepäevi enam ei peetud. Ehk nagu näete, on täiesti loomulike vahenditega, ilma ajakirjanduse ja Riigikontrolli tümitamiseta, võimalik saavutada mõistlikke tulemusi. Meie süsteem on eriti jäik. Ameti pealik, kes peab korraldama ametkonna töö võimalikult parimal ja tõhusamal moel, ei oma põhimõtteliselt õigust näiteks olukorras, mil tal on lõppenud vahendid lähetuste realt, kasutada lähetusteks paberi ostmiseks ette nähtud raha. Seadusandja arvates on selline raske otsustamine ühele ameti pealikule üle jõu käiv ülesanne, selleks peab loa saama Pilvepiiri ministeeriumist. No tõe huvides mainime, et väike vangerdus (kuid mitte vingerdus) on lubatud, kuid jälle vaid mõne protsendi osas ja see ei muuda põhimõtet ja süsteemi olemust. Hullemaks läheb lugu, kui oleks vaja tõsta ümber midagi palgarahade ja majandamiskulude vahel. Sellest on tehtud sellise raskusastme küsimus nagu … sõja kuulutamine ehk selleks peab valitsus pöörduma seadusandja poole ja vaja läheb lausa Riigikogu otsust. No tule Seesamune Sealtsamusest appi. Tegemist on ikkagi seaduse muutmisega. Kas üks tavaline operatiivmajandamise küsimus peab nii jäik olema, on küsimus omaette. No minu arvates mitte ainult ei peaks vaid ei tohiks. Selline jäikus näitab vaid seda, et ka kõige pisemates asjades ei usaldata neid, kellele on … usaldatud, mitte ainult ametkonna juhtimine, vaid ka väärate tegude ja isegi kurjade tegude menetlemise õigus. Isegi õigus seaduseelnõusid koostada on neil Inimesekestel, aga vaat seda, kas raha toob paremat tulu kõrgprofessionaali palkamisest või kempsupaberi ostmisest, seda me neile usaldada ei saa. Mnjah.  Minul aga tekib küsimus, milleks üldse pidada ametis selliseid Inimesekesi, keda me ei usalda? Tegelikult on niiviisi, et nii või teisiti vastutab pealik naha ja karvadega kõige eest, mis tema valdkonnas toimub. Sellisel juhul laske tal ka otsustada, et vastutada ja ärgem segagem teda oma strateegilis-taktikalist kava välja ladumast. Eelpool nägite ju kuidas iseotsustamise õigus lõpetas rahaga priiskamise ja tegi „võõrast, saadud rahast” oma raha. Lihtne!

Usaldus, kui ressurss

„Bürokraat, võim ja Vanaemas” käsitlesin pikemalt sellist majandamiseressurssi nagu usaldusökonoomika, vaatame seda teemat veidi edasi. Usaldusel on ka teine lisaväärtuslik külg, kui me usaldame pealikku vabamat strateegiat ja taktikat kasutama seatud eesmärkide saavutamiseks, siis muutub tähtsaks seos ressursi kasutamise ja tulemuse vahel, mitte baasi ja pelgalt käskude täitmise vahel.

Kaks võimalust

Näiteks kontor, kus on viiskümmend Inimesekest keskmise Peamise Linna palgaga, võib, kuid ei pruugi olla tõhus oma ülesannete täitmisel.

Need kontorid, mis vajavad häid analüütikuid ja juriste, on tegelikult pideva palgasurve all, kuna sellistele Inimesekestele on alati turud valla. Olen ise olnud olukorras, mil advokaadibürood käisid meie kontoris nagu kaubahoovis ja valisid endale kaadreid („Selle me võtame!”), kelle olime mitmete aastate jooksul välja õpetanud, sealhulgas ka Euroopa riikides. Miks ei võiks olla vastupidi, et avaliku teenistuse kontori pealik käib advokaadibüroo ja audiitorfirmade kabinette mööda ja ütleb: „Selle me võtame! Seda ei võta, naa toorevõitu veel, praktiseeri veel paar aastat.”? Tundub ju absurdne?

Kaubahoov & „rangeid”

Tegelikult pole selles midagi absurdset, kui me usaldaksime pealiku strateegiaplaani (peaaegu oleksin kirjutanud otse ja ausalt, et äriplaani). Võib-olla jõuab ta tulemusteni poole kiiremini, kui kasutab eesmärkide saavutamisel viiekümne „keskmise” Inimesekese asemel viitteist või kümmet Inimesekest, kuid see-eest tipptegijaid: advokaate, audiitoreid, insenere, energeetikuid. Pealegi ei vaja kümme inimest nii palju kulutusi „soojale toale”. Kui nüüd arvestada tänapäeva tehnilisi võimalusi, vajataks kontoriks vaid (veel) ühte vastuvõtukabinetti Inimesekeste-kodanike või Inimesekeste-ettevõtjate vastuvõtuks ja ühte ruumi umbes kümne Inimesekese nõupidamisvõimalustega. Tänapäevased vahendid annavad võimalused teha kodutööd ja võrgutööd ning pole vaja iga päev kulutada aega liiklusummikutes passimiseks, kord nädalas või vastavalt vajadusele kokku saada on täiesti piisav. Küsite, miks siis tänasel päeval sedasi teha ei saa? Miks ei saa, saab küll, aga ei ole mõistlik. Kas mäletate, et püha „baas” istub meie tahtest ja jutust olenemata meie seljaajus ja järgmisel eelarve kaitsmisel võib ilmneda, et Inimesekeste palgad on „liiga kõrged”, või lähetuskulud on proportsioonist väljas jne, mis tähendab, et te pole kaitstud kärbete eest, eriti kehvadel aegadel. See, et keegi kokku hoiab, ei tähenda seda, et see pilvepiirilt vaadatuna kiiduväärt oleks. „Baas” karistab „koonerdajat” st sellist pealikku, kes käib eelarve rahaga ringi nagu oma isikliku „värkstöökoja” rahaga,  varem või hiljem. Siis öeldakse  … Ei, ei, mitte tänan, vaid et baas on teil kehvakene, peate läbi ajama sellega, mis teil on. Seega võib aegade ja asjaolude muutumisel, seoses eelarve vahendite mõõdutundetu kokkuhoidmise tulemuseks olla eelarves  …  „suur pommiauk”.  Niipalju siis initsiatiivist ja kokkuhoiust. Moraal sellest võiks olla, et ärge iial tehke rohkem ega paremini, kui süsteem ette näeb. Initsiatiiv on teatavasti karistatav. Nii et kokkuhoiuks ei ole ei stiimulit ega ka kindlust.

Kui nüüd võrrelda ühelt poolt tänast süsteemi, palju ressursse eraldatakse standardkontorile standard-Inimesekestega, kes teevad standardse avaliku teenistuse kvaliteediga tööd, siis teisalt ülalkirjeldatud tulemus-usaldus-mudel võimaldab sama raha eest saada kiiremat ja kvaliteetsemat tulemust/teenust. Mis põhitähtis, meie rahvastikutrendidest lähtudes, lisaks, perspektiivis vabastaks selline töökorraldus meile nii vajalikku inimressurssi.

Mõtteharjutuse „tuunimine”

No näete nüüd, kuhu  välja jõudsime aastalõpu rahade kasutamise mõtteharjutusega. Ega sellega veel piirduda saa, aju tahab treenimist ja nagu raadioreklaam ütleb „… lisaks saate veel … ja siis saate veel … „. Räägime nüüd nüanssidest.

Esiteks, on loomulik, et päriselus planeerib vastutustundlik peremees oma tegevust, eriti kulutusi. Eriti tähtis on planeerimine ja reservide olemasolu kitsastes oludes ja väikese eelarve tingimustes. Olete märganud sellist reeglipärasust? Enese jätkusuutlikkuse tagamine ja kindlustamine on täiesti erinev väikestel ja suurtel ametkondadel, täpselt samuti nagu äriettevõtetelgi. Kui suurel ametkonnal tekib mingi ootamatu kulu, on sellel võimalik manööverdada oma eelarve piires (isegi siis, kui manööverdamisõigus on piiratud), tõstes kulutusi ringi (kui pilvepiir lubab). Väikesel ametkonnal seda võimalust ei ole, sellel on ainukene võimalus manööverdada ajas. Aeg on raha – hästituntud ütlemine, kuid antud situatsioonis toimib veidi erinevalt tavamõistest. Nihe ajas on omamoodi riskikindlustus. Riskikindlustus seisneb vaid selles, et kulutused on vaja ajastada aasta lõpupoole, mil risk ootamatute lisakulutuste tekkeks on minimaalne. Näiteks ei või iial teada, millised võivad olla tegelikud lähetusvajadused või näiteks jookseb printer kokku. Seepärast ongi mõistlik „närutada” selliste kulutuste tegemisega ja …  uus printer soetada aasta lõpus. Muide, sama lugu on näiteks koolitusrahadega, kui printer tuksi ei läinud, on võimalik Inimesekesi koolitada, kui läks tuksi, on ka asi koolitusega tuksis … selleks aastaks. Niisama lihtne see asi ongi. Polegi sensatsiooni, on vaid optimeerimine ja riskikindlustus.

Venivillemite kiituseks

Teiseks, lisaraha leidmise seisukohalt peaks aastalõppu nihutatud ostude sooritajaid mitte mõnitama, vaid hoopis kiitma neid. Küsite, mis jama see nüüd olgu? Jama pole siin mingit, vaid lihtne aritmeetika. Jälle üks proosaline optimeerimine. Näiteks kui ametkond ostis oma printerid kohe aasta alguses, muutus see riigieelarve jaoks kohe väljaminekuks, kuid kui see osteti aasta viimastel päevadel, siis oli riigikassal võimalik seda raha pööritada „üheteist +” kuu vältel, tekitades riigikassa jaoks niiviisi lisaressursi. Lisaraha, nagu plirtsti, maast leitud.

Usaldus ja VVV

Vaid usaldus on tõhususe aluseks. Usaldusökonoomika. Ärgem segagem juhtidel juhtida ja Inimesekestel oma tööst (tööst kui edukast loomingust) rõõmu tundmast.

On asju, mis ajas ja ruumis on aegumatud, lihtsalt väljendudes – avalikus teenistuses ja muide ka rahvast teenides - on VVV (valetamine, võltsimine, varastamine) keelatud. Niisama lihtne see ongi ja sellest tuleb kinni pidada. Seega mõelda vaid kui palju raha ja põhimine inimressurssi on läinud tühja mingite mõttetute eetika-, moraali- käitumise ja muude koodeksite väljatöötamisele? Uh! Valus hakkab! Lihtsalt VVV! Seda ei pea ilustama ega üle kordama, seda tuleb lihtsalt täita. Lihtsus ei pea olema häbiasi.

Nojah, ma saan aru küll, et ma olen hüüdjaks hääleks kõrbes, kuid ma ei tea, olen selline järjekindel. Upsti! äkki ma polegi järjekindel, võib-olla olen lihtsalt isekas? Isukas? Ei tea.

Mnjah, tea, kas nüüd oli seda kõike vaja kirjutada, võib-olla oleks pidanud lihtsalt tuimalt seina vahtima, et äkki tuleb mingi huvitavam mõte, kuid … Ka väikesed mõtted on vajalikud, mäkke minnes ei saa kohe tippu karata, ikka tuleb samm sammu järel sättida. Nii ka dr Riigi paremaks vuntsimisega, ikka tuleb pakkumisi teha, iialgi ei või teada millal ajas ja ruumis tekkib see aken millest oma ideekesega või lausa filosoofilise süsteemiga läbi lipsata. Võib tekkida vajadus, võib tekkida karjuv vajadus, riigi ratsionaalsemaks muutmiseks ja see vajadus, … see tuleb. Kindlasti! Mnjah, mis oli selle jutukese mõte? Mõte on lihtne, hakake mahuliselt mõtlema, … see võib meeldima hakata. Just nii!

Niipalju siis Everesti otsa ronimisest, oma isikliku Everesti otsa ronimisest. (No küll ma selle köögiremondi ka kunagi valmis saan. Kindel see!). Kuid kui me vaatame  eelmainitult   kolm faasi Riigireformi käigu seisukohalt  : esiteks ootusärevus, teiseks tüdimus ja kolmandaks rõõm saavutatust, siis kus me asume? Kas on juba tüdimus või alles eeltüdimus? Ehhee, või on asjalood sellised et alles kuri kaasa tänitab meid, " ... et millal sa sindrinahk remonti tegema hakkad?" Mnjah, see oleks küll kurb lugu, kui remonti peaks tegema käsukorras, mitte entusiasmipuhangus. Sellisel juhul ärge hakake ise torkima, palgake asjatundjad, saate parema tulemuse, kaasa rahul, omal tervis korras ning üldse puhtam ja kuivem tunne ... nagu üks tuntud reklaamlause ütleb. Vaat sellised rahutud mõtted rahulikul pühadeajal, mil istume ja vahime tühja pilguga seina. Vist.
Ja muide, igaüks mõtleb enese jaoks välja oma enese, isikliku Everesti, mis on teie ... Everest?

 

Targutusi:

Max Jacobson „Tulevik?” Tänapäev 2006

Lk18 „Soome poliitilised juhid järgisid – nagu mitmete teiste maade juhid sajandite vältel – Machivelli nõuannet:

„Maa päästmiseks ei tohi ära põlata ühtegi vahendit. Rooma julgeolek sõltus sõjaväest ja sõjavägi tuli säilitada iga hinna eest; maa kaitsmine on alati õige, sõltumata sellest, kas selleks kasutatakse ausaid või ebaausaid võtteis. Kui sõjavägi päästetakse, võib Rooma kunagi häbi maha peata; kui sõjavägi kaotatakse, ehkki see langes väga austusväärselt, kaotakse Rooma ja ka selle vabadus.”

S. Bedell Smith „Kuninganna Elizabeth. Moodsa monarhi elu.” Kunst 2012

„„Erinevalt Ameerika põhiseadusest, mis on kujunenud kirjapanemise teel ja kus öeldakse kõik välja, on brittide oma tekkinud seadustest ning  kirjapanemata traditsioonidest ja pretsedentidest. See on paindlik ning sõltuv inimestest, kes sündmustele reageerides langetavad otsuseid ja teevad reegleid isegi ümber. Anson nimetas seda üpris plaanituks rajatiseks, mis sarnaneb majaga, mida palju järjestikuseid omanikke on ümber ehitanud.” Konstitutsioonilise monarhia kohustused  ja eesõigused on ähmased. Võim seisneb pigem selles, mida kuningas ei tee, kui selles, mida ta teeb.”

Otto Carius „Tiigrid poris” Grenader

Lk 156 „Igas lahingus on otsustava tähtsusega see, et üksused ei töötaks mitte lihtsalt kõrvuti, vaid ühiselt.”

 

Mark Solnin „Katastroofi anatoomia” Greif 2009

Lk 144 „Kuid mitte asjata ei hoiatanud seltsimees Stalin veel 5. Mail 1941 a sõjaväeakadeemia lõpetajaid: „ … riigid hukkuvad, kui nad sulgevad silmad puudujääkidele, innustuvad liialt oma edusammudest , jäävad loorberitele puhkama.””

 

G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

 

Lk 42 „ … Tuleviku kujundamine on hoopis raskem tagaajamismängudest, sest liikumise trajektoor tuleb paika panna ise. Eesmärk ei ole lihtsalt jõuda järele konkurendi toodetele ja protsessidele, tema meetodite jäljendamisele, vaid suveräänse hoiaku kujundamine homsetest võimalustest ning nende kasutamisest. Teerajamine on järelejõudmisest palju tänuväärsem ettevõtmine. Teiste kiiluvees tulevikku esimesena ei jõua.”

Saturday, December 6, 2014

Seletuskiri


 

Mulle meeldisid kunagi Agu Sivka lood, need olid sellised lustakad, mis elavaloomulise noormehe äraseletamisel omandasid hoopis uue värvingu. Vahva. Eriti vahva oli, et enamus jutukesi/seletuskirju algas umbes sellise sisseütlemisega: "... selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama möödunud aasta oktoobrist ...." Ei tea ilmselt olen selle noorukiajal loetu lõksu jäänud, kuid mulle meeldib hirmsasti asja ära seletada. Niisiis ...

Paar päeva tagasi ilmus Äripäevas minu artikkel "Igaühe maksureform". See on selline blogipostituse „Kalkullimise” lühi-lühivariant. Teate küll neid lühivariante, need võivad vahel segadust tekitada.
 
Maksureformita maksureform
 Seepärast seletan asjad veelkord üle, miks just igaühe maksureform, mis pole maksureform, kuid on maksude kasutamise reform, mis omakorda ongi üks õige maksureform.  Seega täpselt nagu Agu Sivka seletuskiri.

Enne valimisi on peaaegu igaühel välja pakkuda oma maksureform. Kui kõigil on, siis ega mina kehvem olla ei saa, minul ka oma maksureform ... nagu varnast võtta. Nagu väikse kanapoja laul: "Mina ka, mina ka hakkan varsti munema!". Kuulates Poliitinimesekesi on selge, et mitte ainult tarvilik, vaid lausa hädatarvilik on, et mitte öelda eluliselt tähtis, on tõsta makse. Poliitinimesekesed, tahavad ju meie rahaga meile jällekord head teha. Mina arvan, et maksudega peab olema sama ettevaatlik, kui aadri laskmisega. Liigne aadrilaskmine võib lõppeda fataalselt. Lihtne tõde ütleb, et selleks, et midagi välja lasta, peab kõigepealt midagi peale jooksma. Teisalt, mis kasu on sellisest autost, mis saab sõita vaid bensupumba vooliku raadiuses, sest mootori ebatõhusus rüüpab kogu pealevoolava kütuse ära? Mnjah, kas tahate „ilusat autot” või tõhusat autot? Kui tõhusat, selles mõttes, et saate sellega oma tarbeasjad aetud, siis peate keskenduma kulule, kütusekulule. Nii ka maksukogumisega. Kui kõik senised kulud, mis on juba tarbetud, või lausa raiskavad, ära unustada ja nendega mitte tegeleda, siis on lood kehvad, me jäämegi tiirutama kütuselohvi raadiuses. Maailm meie ümber muutub tohutu kiirusega ja see, mida veel mõnikümmend aastat tagasi võisid „rikkad riigid” endale lubada, et osasid kulutusi „enam ei mäletata” (majandusinimesed ütlevad, see on läinud baasi), siis tänapäeval pole see enam võimalik. Kõik peavad midagi varem või hiljem kahima. Kui värske riigipidamise reformi kava analüüs näitab, et meie rahvaarvu dünaamika on selline, et iga aasta peab avalikust teenistusest kahima 1000 inimest, siis … Midagi tuleb tõesti põhjani ümber hinnata ja see ümberhindamine ei ole selline, et andke meile rohkem raha, küll me siis … Kes peaksid olema need, kes rohkem maksavad … ?

Kulureform

Üldine hädakoor pasundab kõrvulukustavalt ja tervet mõistust kurdistades - meil on vaja lisaraha ... ja siis veeeeeeel lisaraha ja siis veel ... Et teha ebatõhusaid asju, ebatõhusal moel? Ja nii nad "välja surivadk". Seega kuidas maksureformi mitte tehes teha maksureform? Tuleks teha maksureformi asemel kulureform. Küsimus pole mitte selles, et me vähe raha kokku roobime, vaid kuhu me seda kulutame. Meil on raha olemas, seda on vaid vaja tõhusalt kasutada. Pole vaja pakkuda dr Riigi poolt teenuseid, mis on 400% kahjumis, kui sealjuures on olemas eraalgatuslik, sama hinnatasemega toode, mis suudab toota kasumit. Pole vaja ehitada teid, mida mööda keegi ei sõida. Pole vaja ilutseda, raha tuleb panna sinna, kus see on kõige suuremat tulu tagasi andmas ja siinkohal ma ei mõtle vaid rahalist tulu, vaid ka ühiskonna turva ja kindlustunnet. Näiteks, kui me doteerisime elektriautode ostu, siis selle akuraha eest oleks saanud lastekodust välja kasvanud lapsele osta ühetoalise korteri. See oleks olnud dr Riigi poolne panus noorte inimeste ellu astumisel. Selline vanemlik žest. Žest, mis oleks aidanud neid noori läbi kogu elu ... sooja tundega südames oma isa maa ja ema keele vastu. See on vaid üks näide, elusaatuste kaalule heidetud kaaluviht, kuid neid võrdlusi on teisigi. Selliseid võrdlusi, mis toodaksid ühiskonnale selget kasumit. Surmanuhtluse kaotamisest rääkimata (või kuidas muudmoodi nimetada olukorda, mil osadeks ravimiteks või protseduurideks raha ei jätku). Seepärast olengi nii "jürt" seniste "maksureformide" ettepanekute peale. Kõigepealt peavad olema selged eesmärgid, ajud peavad liikuma, siis tuleb alles raha liigutada. Elu on nagu vorsti toppimine, kui ühte otsa kinni ei seo, ehk eesmärki ei fikseeri, siis jäädki toppima. Ja topid ja topid, kirud ja topid, materjal läheb raisku, aga vorsti ikka ei saa. Kõik tühja. Seepärast kutsungi igat ühte eraldi ja kõiki koos tegema ... ei, ei mitte maksureformi, vaid kulureformi. Just kulureform on igaühe maksureform.

 Just selleks, et ühel momendil me ei peaks tõdema, et dr Riik on sunnitud „hülgama” osasid oma funktsioonidest peame tegema inventuuri oma praegustes tegevustes/kulutustes. See meeletu karusell, et mõtleme välja üha uusi keelde ja käske, muudame neid, reformime, mitte ei panusta kodanike ühiskonnale, kus suhted reguleeruvad omavahelises läbikäimises, ei ole jätkusuutlik. See on näilikkus, asendustegevus.

Kütus otsakorral?

Midagi oleks nagu liikuma läinud. Rahandusminister, tark analüütik, ütles, et arvestades rahvastiku muutumise dünaamikat, oleks vaja iga aasta viia avalikust teenistusest välja 500 inimest. Õige. Uued riigireformi autorid on leidnud, et neid tuleks vähendada lausa 1000 inimest aastas. Politseipealik (PP), südikas sõnumitooja, ütles, et kõik tema ressursid on töös, kuid ülesandeid aina lisandub. Õige. Kütust e. raha, lihtsalt rohkem ei ole. Millegipärast kõik teavad, et valimised võidab see, kellel on rahkem raha, kuid AT kohta arvatakse, et pane neile rohkem ülesandeid, võta raha vähemaks, sõima ja alanda, siis saab õige teenuse. Nii need asjad ei käi. Ametnike vähendamise mõte on õige, ainult et püüame lahendad probleemi valest otsast, mitte ametnikke ei peaks nörritama, vaid regulatsioone tuleb vähendada. Seega samamoodi edasi minna ei saa, tuleb teha valikuid.
Aeglane detsimeerimine?

Valik ei saa olla selline, et vähendame avaliku teenistuse (AT) kulutusi, eelkõige palkasid. Või kahime igal aastal mehhaaniliselt 500/1000 ametnikku, see tundub detsimeerimisena. Teate mis detsimeerimine oli? See oli Vanas Roomas ennast lahingutes häbistanud väeosade karistusmeetod, kus igal kümnendal pea maha võeti. Muide, mitte selle järgi, kas keegi kangelaslikult võitles või plagama pani, vaid järgijäänute asetuses rivis. Lihtsalt iga kümnes – astu ette ja pane pea maha. Ka näiliselt aktiivne tühitoimetamine uute ATS-e väljamõtlemisel ei aita, me võime kasvõi kümme ATS kirjutada, hinnad tööjõule kujunevad ikkagi turul. Tasu vähendades saame vaid aeglasemalt toimiva AT ja nagu väga õigesti märkis kangelaslikku kodanikujulgust ilmutanud PP … teid pannakse ootejärjekorda. Muide niimoodi on see alati olnud, lihtne aritmeetika/füüsika: koosseisude vähendamisel menetlusaeg pikeneb. Sellises surves, kus tähtajad pikenevad, ressursid vähenevad ja palk pole konkurentsivõimeline, ei meeldi inimestel töötada. See pole innustav töökeskkond ja toimub aktiivsema osa väljauhtumine AT-st. Mistõttu saame … veelgi aeglasema teenuse. Lõppkokkuvõttes on terve rida regulatsioone, mis on küll seadustes kirjas, kuid neid ei kontrolli keegi ja ei täida ka keegi, kuni … kellelgi on vaja näidata oma agarust/asendamatust. See kõik mõjub laastavalt inimeste seaduskuulekusele.
Pärituult ja allamäge.
Kui kütus on otsas, siis aitab vaid loodus ise ehk pärituule ja allamäge saavutatud hoo ärakasutamine. Kui kütus on otsas ei saa kohe mäest üles rühkima hakata, tuleb lisaks loodusele ka mõistust kasutada. Täpselt niimoodi nagu päästeti "Apollo 23" missioon. Kogu seda olukorda saab parandad mitte läbi AT ressursside kärpimise, vaid läbi riigireformi ja regulatsioonide auditi. Enne kui dr Riik „hülgab” rea oma tegevusi, tuleb läbi riigireformi valmistada nende sujuvaks üleandmiseks kodanike ühiskonnale. See reform vabastab inim-, raha- ja põhitähtis ajaressursse, millegi loomiseks, mitte pelgalt ümberjaotamiseks. Asjatundjate/kodanike võrgustikele toetuv AT muutuks kvaliteetsemaks ja mobiilsemaks. … ja odavamaks.

Muide, kas Tiput& Täput ¤¤ veel mäletate?

Targutusi:

A. E. Vogt „Fridtjof Nansen. Mees ja maailm.” Tänapäev, 2014

Lk. 164 „Uue, 1896. Aasta künnisel teeb Nansen pöördelise tähtsusega ettepaneku –nad ei pruugi enam teineteist teietada. Johansen märkis oma päevikusse, et see valmistas „rõõmu”. Norra polaarekspeditsioonides valitses palju suurem võrdsus kui brittide rangelt klassidesse jaotunud meeskondades – kuid klassivahe, mis eraldas Nansenit Johansenist, oli kolmveerand aastat nendega koos ühises magamiskotis, enne kui nad sinatama hakkasid.”

Lk 164 Põhjapooluse poole, Nansenist „ Jõuluõhtul pööras Johansen särgi pahupidi ja pani alumise kampsuni pealmiseks. Nansen tegi sedasama ja vahetas lisaks aluspükse – pani jalga teised, mis ta oli soojas vees läbi loputanud. Ta pesi ka keha veerand tassi veega, äravõetud aluspükse nuustikuna kasutades.. „Tunnen end täiesti uue inimesena, „ kirjutas ta, „rõivad ei kleepu enam nii palju keha külge kui enne.””

Lk 174 „Ta oli küll oma eesmärgid arukalt ümber defineerinud; enam ei olnud varem püstitatud eesmärk vallutada põhjapoolus ja võita see Norrale. Eesmärk on saavutatud, kirjutas ta Otto Irmingerile, Taani Geograafia Seltsi presidendile. See oli nimelt tungida läbi tundmatu polaarmere. Nansenil oli harukordne võime poolel teel oma ambitsioone korrigeerida ja alati võitjana välja tulla. „

 

 

M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009

 

Lk 145 „ Jaguuda on hindikeelne sõna, mis tähendab „kiire ja räpakas kohendus”.

„Kohalikud jakuudad – inimesed, kes oskavad hästi asju parandada – ehitavad jaguda-autosid: puidust kärusid, mille mootorid on pärit veepumpadest. Nende sõidukite halb omadus on 24 miiline maksimaalne tunnikiirus ja pidevalt ülesütlevad pidurid. Hea külg on aga see, et nende pealt ei pea maksma liiklusmaksu ja nende hind 1000 dollarit – on selline, mida saavad endale lubada ka inimesed, kelle aastane sissetulek on 1700 dollarit.

Lk 175 „Meid edutatakse meie tegude eest. Häda on selles, et lõppude lõpuks võib see, mida sa tead, olla vale, vanamoodne, aegunud, kasutu ja koguni ohtlik.”

Lk176„Öeldakse, et eksperdid teavad aina rohkem ja rohkem aina vähematest asjadest. Heakene küll. Me vajame ekspertide sügavaid teadmisi kitsastel teemadel. Kui eksperdid teavad aina rohkem ja rohkem üha ebaolulisematest asjadest, on meil probleem. Ja kui eksperdid teavad aina rohkem ja rohkem, kuid neid huvitavad üha vähem inimeste teadmised ja arvamused, on meil samuti probleem. Ja kui eksperdid ajavad rohkem teadmise segi kõiketeadmisega või mõtleva, et nende ühiskonna oletused võrduvad teadmistega, on ka see probleem. Nad kaitsevad vanu positsioone ja ründavad uusi lähenemisviise.”

Lk 178 „Usu mind, seda ei juhtu mitte kunagi” on liigne enesekindlus, mis põhineb õhukesel minevikuteadmisel ja soovmõtlemise jääl.”