Thursday, April 17, 2014

Ettevaatust: Unistus!


Unistustega on niimoodi et need jagunevad elulisteks ja ilulisteks. Enamik neist on ilulikud ehk lihtsalt ilutsemiseks. Selliste unistuste puhul ärge kiirustage unistustega, nautige seda mõtet, seda ootust, seda tabamatut ja tundmatut … midagi.  See on nagu sünnipäeva või jõulude ootus. Ootus iseenesest on väärtus. Ootus unistuse täitumisest - nämma. Nii kui see unistus on teie jaoks realiseerunud, ei ole see ju enam unistus, see on reaalsus, kuid reaalsus, see on vaid väljaminekud. Kui suudate oma unistuse ära unistada ilma et seda realiseeriksite, olete võidumees. Mind paneb imestama nii analüütikute, kui ka lihtsalt Inimesekeste arvamus, et vanuigi võiksid Inimesekesed minna maale elama. Et Inimesekestel olevat selline unistus. Sattusin hiljuti ühele soliidsele, tõsiteaduslikkusele pretendeerivale analüüsile, milles väideti (soovitati), et vanemad inimesed võiksid pensionieas maale kolida. Ettevaatust, see on ohtlik segu noorusromantilistest lätetest ja linnaisimeste maaelu mittetundmisest. Mitte, et mul midagi maaelu vastu oleks, vastupidi, ma olen uhke nende üle, kes on maal elanud ja seal edukalt hakkama saavad. Aga pensionil vanainimene - maainimenseks? Sellise unistuse realiseerimine on sügavaks materiaalseks, mentaalseks ja füüsiliseks ohuks linnainimesele, kellel ei ole vastavat karastust. Maaelu pole ainult jaaniäevalõke ja jõulukuuse otsimine oma lumisest metsast, seee on midagi enamat. Midagi tunduvalt enamat. Kas Inimesekene, kes on oma juured sügavale linnabetooni ja mugavusse istutanud suudab ikka selle uue keskkonnaga hakkama saada? Mina olen unistanud nii talvel Hispaanias elamises, kui kodumaistest lemmiklinnadest Suvapealinnast ja Mudapealinnast. Mnajh, piinlik tunnistada, isegi täiesti kõlvatutele radadele on mõttekesed viinud nagu võiks mingi talu luua looduslikult kaunisse kohta. Aga õnneks pole neid mõtteid realiseerinud. Mõtelda ja uneleda oli küll ilus. Lugu on selles, et mul on mõningane unistuste täitmise kogemus. Ühe vajaduse , mitte unistuse, olen realiseerinud ja see ei olnud nagu mainitud unistus vaid vajadus. Nimelt oli kunagi aeg, kui ühiskorterist oli võimalik parematesse tingimustesse saada, vaid ise maja ehitades. Seega oli küll unistus oma kodu järgi, kuid realiseerida oli seda võimalik vaid ise ehitades. See oli selline unistamise ja selle realiseerimise ristsugutis, kus tegelikult oli tegemist eksistentsiaalse küsimusega, mitte peenutsemise ega ilutsemisega. Sellised unistused tuleb loomulikult realiseerida, Selline pürgimus teebki meist kõige kohanemisvõimelise liigi ehk Inimesekese.  Selle unistuse täitumisega on niimoodi, et ehitatud sai see „unistus” kaks numbrit liiga suur ja kui lapsed lahkusid, siis nüüd on see neli numbrit liiga suur. Kujutate ette mantlit, mis on teile neli numbrit liiga suur? Püüdke seda vööga kohendada palju tahad, mis on suur … see on suur. Lotendab noh! Pealegi ebamugav, ebapraktiline ja ebatõhus. Nüüd on selge, et kesklinnas , kus kõik jääb käigutee kaugusele on see õige … Koht? Eluase? Või lihtsalt unistus? Võib-olla olen oma unistustes liiga piiratud? Unistustel pole enam haaret? Nojah, kui vaadata seda tihedat rebimist Inimesekeste seas, kes tahavad oma kodu rajada Marsile (teate ju küll seda üheotsapileti projekti), siis ilmselt nii see ongi. Kuid … kas on vaja kõiki hullusi kaasa teha?  Ühesõnaga oma praeguse kogemuste pagasi (valatud higi ja nähtud vaeva, aga ka tuntud rõõmu) otsast tundub mulle , et need Inimesekesed, kes unistavad pensionieas elukesest majakeses metsaveerel, on täitsa u-ga hullud. (Analüütikute sellesuunalist unistusi tagant kihutada on täiesti asjatundmatu, et mitte öelda vastutustundetu.) Õigemini unistada ju võib, kuid keskkond ja teha tahtvate tööde maht on ilmselt selline, mille kätte üks keskmine linlane ära nõrkeb. Ja siis hakkate unistama, … elust linnas.
Muide, arvestades kogu arenenud maailma suundumusi ja demograafiat, tuleb meil ka unistama hakata teistmoodi. Kas see tähendab unistuste edasilükkamist või võimaluste tagasitulemist? Ei tea. Kuid kui uute "mõõdikute järgi" on keskiga kuskil 65 eluaastani, siis on ka normaalne uudis, et jaapani memmed õpivad usinasti postitantsu. Huvitav millest need memmed unistavad?
Nii, et hea inimene, kui unistad, siis mõtle sellele, kas Sinu unistus on ELUunistus või ILUunistus. Ja ära ainult mõtle vaid analüüsi ja konsulteeri ja ... siis tee seda veelkord. Unistada ikka võib ...
Targutusi:

C.Clay „Kuningas, keiser, tsaar”” Pegasus 2013
Lk 244 „„Ta kuulub nende inimeste hulka, kelle kohta Goethe on öelnud: „see on diletantide loomuses, et nad ei taipa asjas peituvaid  raskusi ja et nad võtavad alati ette midagi, mis neil üle jõu käib””
Lk 268” „Imperaator ei ole reetlik, kuid ta on nõrk!” märkis keiser ja lisas terase taibuga: „Nõrkus ei ole reetmine, kuid ta täidab samu funktsioone.””
A.    McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001
Lk 158 „Riskid, mida võtab uue firma rajaja, ei pruugi olla suuremad mitmeid põlvkondi püsinud firmade omanike analoogsetest riskidest. Asi on lihtsalt selles, et põlvkondade vältel kogutud jõukusel, vanal jõukusel, on märksa suuremad heast nimest ja reputatsioonist tulenevad jõuvarud ning ta suudab ellu jääda ka seal, kus uus jõukus häviks. Risk, mida iga järgnev generatsioon on suuteline taluma, suureneb proportsionaalselt sellele vanale jõukusele aluse pannud generatsioonide arvuga.

Mitmed sugupõlved püsinud firmad lähevad pankrotti sellepärast, et nad kaotavad soovi ellu jääda. Nad ei  riski enam ega teeni seetõttu ka kasumit oma reservide täiendamiseks, samas kui uut edukat firmat juhib inimene, kes riskib ja soetab endale sellega tagavara. Machiavelli jätkab: „Sest inimesi köidab rohkem olevik kui minevik ja kui neile tundub, et olevik on hea, siis nad rahulduvad sellega ega otsi muud.””

Lk 163 „Ma võrdleksin teda (saatust) nende tormisevate jõgedega, mis ujutavad marutades üle tasandike (…) kõik põgenevad nende eest, kõik taandub nende tulva eest, suutmata mingil moel neile vastu panna. Ja kui jõed ongi oma loomult sellised, siis ei tähenda see veel, nagu ei saaks inimesed ragulikel aegadel tarvitusele võtta ettevaatusabinõusid, rajades tamme ja paise, nii et jõed taas üle kallaste tõuseksid, suubuksid nad kanalisse või ei oleks nende vood nii taltsutamatud ja ohtlikud. Nii on lood ka saatusega, mis näitab oma võimu seal, kus tublidus ei ole valmis talle vastu seisma ning suunab oma löögid sinna, kus ta teab, et tema ohjeldamiseks pole rajatud paise ega tamme.””

E. M. Goldratt J. Cox „Eesmärk” Fontese Kirjastus 1998

Lk 48„Alex, kui sa oled selline, nagu on enamik inimesi siin maailmas, siis oled sa ilma küsimusi esitamata omaks võtnud nii palju tõdesid, et tegelikult sa ei mõtle üldse.”

 
Lk 49 „Mis ma tahan öelda, on see, et efektiivsusel ei ole mõtet, kui sa ei tea, mis on sinu eesmärk.”


V.Flynn „Surmalask” Ajakirjade Kirjastus 2013

Lk 149 „Vaatame tõele silma – ta on laisk, oli laisk ja ilmselt jääb surmatunnini laisaks. Kui oli mingigi võimalus töötegemisest kõrvale hiilida, siis ta selle ka leidis.”

Saturday, April 12, 2014

Poliitikaökonoomika Vol 1: Partei? Pidu? Parteipidu?


 

Kohatu seisukoht.

 
Parafraseerides O. Lutsu „Kevade” algust: Kui mina koos oma arvamusega poliitikaökonoomiateatrisse jõudsin, olid kõik istekohad juba hõivatud, seega jäi mulle, kohatule, vaid seisukoht. Nii ütlemegi kohatu seisukoht.

 
Huvitav „värk” selle põlvnemise mõjude ja DNA koodiga, kuidas see lausa märkamatult mõjutab meid. Ühest küljest märkamatu, … kuid teisalt need mõjud ja mõjutused kerkivad märkamatult ikka uuesti ja uuesti ülesse. Nagu näiteks nimedega. Vanarahvas püüdis vältida loomade otsest nimetamist, ikka püüti leida/leiutada kaudnimesid nagu hunti hüüti näiteks, hallivatimeheks, karu sai nimeks mesikäpp või metsaott, rebane tõsteti lausa vaderi staatusesse. See oli selle aja uskumustest lähtuv pelg, et looma õige nimega nimetades tood kurja karja. Omas ajas igati mõistetav. Usuti ju kõikvõimalikke asju/nähtusi, millel polnud tegelikkusega mitte midagi ühist. Noh sama mõistetav, kui teised uskumused nagu näiteks (S. Schiff „Kleopatra” Tänapäev 2013 Lk 107) „Hipokratese kolmesaja-aastane retsept nurisünnituse esilekutsumiseks – seitse korda üles hüppamine, nii et kannad korralikult kannikaid puudutavad – pani mõned esimese sajandi abinõud tundma täiesti mõistlikena. Ämblikumuna, mis enne päikesetõusu hirvenahaga kinnitatakse keha külg, võib kaheteistkümne kuu vältel ära hoida viljastumise. (…) Kleopatra ajal oli oma rasestumisvastaste mõjude poolest krokodillisõnnik, nagu ka muula neerust ja eunuhhi uriinist tehtud keedust.”

Nojah, tänapäeval me selliseid ravimeetodeid ei usu ja karu nimetame karuks, me oleme ju targad ja kaasaegsed, sellised teadmispõhised inimesed ( nojah vahel pundub poliiitinimeste juttu kuulates, et hoopis vajaduspõhised inimesed oleme). Kuid kuskil sügaval seljaajus, kuskil meie DNA labürindis on säilunud muistne tarkus, et kõike ei maksaks nimetada selle õige nimega. Te ei usu? Üks väike stiilinäide. Oma igapäevases elus rääkides poliitikast kasutame läbisegi mõistena nii partei, kui ka erakond. Tegelikult on see muidugi üks ja sama „loom”, ainult erineva keelelise varjundiga. Parteid (näiteks party) olid juba aastatuhandeid enne, kui meil oma riikigi polnud, kui … olid ajad, mil aas haljendas, kägu kukkus. Olid ajal, mil konnad kevadeti vabalt krooksuda võisid ja intellektuaalid neile ämbritega teeületamisteenust osutama ei pidanud. Riigi loomisega läks meil loomulikult vaja ka parteisid. Suures eestindamise tuhinas said parteid nimeks era konnad, erakonnad. Ei teagi, mis konnad need algselt olid, kas eraldiseisvad konnad või erakordsed konnad. Nojah mine sa võta kinni, miks meid kõiki kokku hakati kutsuma ühiseks konnaks ehk ühiskonnaks või ühisest konnast väiksemaid konnasid kogukateks konnadeks (kogukond) ja rahva lemmiklooma pere konnaks?  ( Vahemärkus: sõbrad „sommid” mõtlesid ka parteile ilusa nime välja – puolue. Kusjuures puolueellinen ei tähenda mitte erakondlast vaid erapoolikut ja puolueeton tähendab erapooletut mitte parteist ilma olijat.). Nojah igatahes sai nimi erakond sellele loomale pandud ja kui me vanaaegse pereiga vahele ei puterda, siis oleme selle nimetusega juba täielikult harjunud ja miks ka mitte. Ilus eestikeelne nimi, see erakond,  ja ei mingit kaude ütlemist, kaude on hoopis erakondade liigitus mittetulundusühingute alla. Erakond ja mittetulus ühing? Milleks meile ühing, millest tulu ei tõuse? No see, et erakond on mittetulus ühing,  on ikka küll kui mitte võllanali, siis küll üle võlli nali. Erakond ei mahu mittetulusa ühingu mõiste alla samamoodi nagu Peamine Linn ei mahu valla mõiste alla. Kaudnimed mõlemad, ei tea mida me häbeneme. Ja häbeneda polegi midagi, valitsev erakond peab olema eriti tulukas ühing, sest tema otsustest oleneb kogu organisatsiooni, EW, tõhusus, tulukus ja ressursijaotus. Meie kõigi tulu ja heaolu. Vaat niimoodi.

Pean siinkohal üle kordama mõned oma põhimõttelised vaatenurgad. Panin kirjutises „Mina: RIIGI MEES” kirja järgmist: „Olen korduvalt määratlenud ennast kui ökonomisti, no arveametnikku. Nii koolituselt, maailmavaatelt, elukäsitluselt, kui igapäeva töölt. Siiski on tänapäeva majandusmaailm poliitikaga niivõrd läbi põimunud, et on muutunud lausa majanduse kõrgeimaks vormiks. Seepärast, ka siis kui alljärgnevast võib jääda mulje, et selles võib olla poliitika sugemeid, siis vaid niipalju, kuipalju see on seotud majandusmaastikuga, majandusinimese vaatenurgast. Majandusinimesi huvitavad kindlad reeglid ja selged sihid, mitte pidev tõmblemine ja rahvusliku kapitali põletamine. Heleda leegiga. Seega puhas ökonoomika.”

Ka järgnevat käsitlen puht majanduslikust vaatevinklist. E-raamatus „Bürokraat, võim ja Vanaema” käsitlesin põgusalt majanduse, bürokraatia ja võimu omavahelise põimumise teemat. Senini pole tundnud mingit tõuget seda käsitlust muuta. Minu käsitluses on poliitika lihtsalt ettevõtluse kõrgeim vorm. Näide:

„Poliitika kui ettevõtluse kõrgeim vorm?


Bürokraatia ongi selliseks tööriistaks, millega viiakse ellu poliitilist tahet. Poliitiline tahe on jällegi selline tahe, mille meie Inimesekesed oleme delegeerinud Poliit-Inimesekestele, et nad meie tahte ellu viiksid. Vaadake, milline vahe tekib, kui kirjutada lihtsalt inimene ja poliitik, need oleksid nagu kaks erinevat liiki, kuid kui kirjutada Inimesekene ja Poliit-Inimesekene, siis on selgelt näha, et ka poliitik on vaid Inimesekene, veidi teistsugune Inimesekene. Kuid põhimõtteliselt ikkagi Inimesekesega ühest liigist olend. Seega ärge peljake Poliit-Inimesekest, ta ju ikkagi oma, ikkagi Inimesekene, suure tahtega Inimesekene. Kõrvalt vaadates tekib vägisi mulje, et poliitiline tahe on siiski perioodiline või hooajaline nähtus. Näiteks pääseb perioodiliselt mõjule poliitiline hangumiskõver – enne valimisi kõik tegevused hanguvad, sest keegi ei taha riskida. Isegi häid ja kasulikke tegevusi tehes on suur risk kaotada hääli, s.t turgu, kliente. Kuidas ma nüüd oma ropu suuga võrdlesin valimisi ja valijaid turu ja klientidega? Aga võib-olla polegi see käsitlus läbinisti vale? Mul on selline omapärane, kuid lihtne ja loogiline seletus poliitika ja majanduse seose kohta. Kunagi koolis õpetati, et kapitalismi kõrgeim vorm on imperialism, kui seda mõtet veidi edendada, siis võib väita, et on olemas ettevõtlus ja firma ning selle kõrgeimaks vormiks on poliitika ja erakond. Nüüd küsite küll, mis hullu juttu sa ajad, erakond ja majanduse kõrgeim vorm? Aga pidage hoogu! Vaadakem, mis on seal ühist ettevõtlusega ja mida ühist seal teps mitte ei ole. Ja kõige tähtsam, mis teeb sellest ettevõtluse kõrgeima vormi? Esiteks on mõlemal oma eesmärgid, visioonid ja äriplaanid/programmid, teiseks on neil oma sümboolika, kolmandaks püüavad nad müüa/edastada oma kaupa/sõnumit, neljandaks püüavad mõlemad võimalikult efektiivselt reklaamida oma toodet/kandidaate/sõnumit, viiendaks on mõlemal oma kaadripoliitika, kuuendaks on mõlema jaoks organisatsioon tuluallikaks, seitsmendaks peavad mõlemad turul karmi konkurentsivõitlust oma positsiooni laiendamiseks ja uute klientide/valijate võitmiseks.

Erakonna tegevus erineb ettevõtlusest esiteks selle poolest, et saanud piisava mõju nõukogus/Riigikogus, on võimalik muuta reegleid/seadusi mitte ainult teiste ettevõtjate/erakondade suhtes, vaid ka oma konkurentide turule pääsemise kohta ehk valimisseadusi. Sellepärast ongi erakond nagu ettevõtlus, kuid midagi tunduvalt enamat, erinedes ettevõtlusest selle poolest, et ei tooda midagi ja rajaneb valijate/klientide usalduse võitmisel „jutuvestjate kaubaturul”. Parim jutuvestja saab rohkem kliente/hääli ja suurema turuosa (kohti Riigikogus), mis võimaldab tal moodustada enamuse nii firma nõukogus (seadusandja) kui ka tegevjuhtkonna (valitsuse). Niimoodi võibki juhtuda, et mõned pennitud Inimesekesed, kes on küll head jutuvestjad, kuid pole ühtegi päeva veetnud ettevõtluses, saavad ühtäkki, nagu võluväel, plirtsti, suurima organisatsiooni juhtimise neljaks aastaks enda kätte. Nüüd on küsimus vaid selles, et kas meile hakatakse realiseerima väärtaktsiaid või muinasjutte ehk rämpsaktsiaid. On esinenud aegu, mil meile püütakse realiseerida finantsinstrumente, mida keegi muidu ei ostaks, ehk siin toimib erakond kui käendaja ja (finants)mõjujõuvõimendus.”

Vaat selline ketserlik käsitlus on mul parteidest, mida me hellitavalt kutsume erakondadeks ja erilise helluse hetkedel mittetulundusühinguteks. Bürokraatia, regulatsiooni mõjude ja võimu vahekorrast ei saanud ma üle ega ümber ka järgmises raamatuhakatises „Võitlustanner Eesti: tõrjelahingud 2030.” Selles mõttefaasis mõistsin, et partei (party) on ju veel üks kaudnimi. Ei usu? Chambers & Tea „Suur Inglise-Eesti seletav sõnaraamat” annab sõnale „party” neli seletust – 1.Pidu, 2. Grupp, 3. Partei, 4. Osapool. Vaat niimoodi: partei ongi pidu. Vahva. Poliitmaastikul võiks veel öelda, et see on osapoolte grupiline parteipidu. Ikkagi vahva. Mnjah, kui nii tark raamat oskab seletada, mis on PARTY neljal erineval moel, kuid ei märgi sealjuures mitte midagi mittetulusat ühingust, eks siis uskugem seda seletust.

Ise tegi

 
Nüüd räägitakse, et parteid on muutunud tõemonopoliks, kartelliks ja  impeeriumiks . Mnjah, mida selle peale kosta? Kas see on tõsi? Või püüab keegi endale reklaami teha? Rohkem parteisid? Veel rohkem parteisid? Ehhe, päris veidrad mõtted – rohkem parteisid, rohkem demokraatiat. Kui te nüüd seda eelnevat lauset vaatate, siis saate aru, et see pole küll lahendus. Värava Villu (B. Gates) on öelnud midagi sellist, et ebaefektiivsuse efektiivistamine vaid rohkendab ebaefektiivsust. Vaat milline „värk”. Et asjast sotti saada peame pöörduma vanarahva tarkuste/targutuste poole.

Teate, küll ju seda vana muinaslugu, kui kangelane pahalasel silmad välja torkis ja ütles siis et tema nimi on Ise Tegin. Kui nüüd pahalane kaaslaste pärimisele, kes tegi vastas, et „Ise tegin”, siis polnudki midagi teha. Nagu öeldakse kavalpea pääses terve nahaga, pahalane sai paraja palga ja … Ja minul on sellele loole mõeldes täpselt samasugune tobe tunne, et see mis juhtus, kui juhtus, juhtus seetõttu, et me ise olime passiivsed ehk tulemus on just selline „ise tegin” tüüpi. Kui vana W. C. ütles, et ei ole midagi ebaefektiivsemat, kui demokraatia, kuid midagi paremat pole ka välja mõeldud, siis oli tal ilmselt õigus. No muidugi on valgustud monarh alati efektiivsem, kuid see on ajutine nähtus, kuna valgus kustub, areng seiskub, seniilsus ja seisak võtab maad ning edasi läheb vaid vaikse mandumisvisinaga või kõva pauguga. Niisiis - demokraatia. Kuid vaadake, demokraatia ei ole vaatemäng, kus ühed etendavad laval oma mängu ja ülejäänud vaatavad, näpp suus, andunult seda pealt. Selline olukord on omane rohkem sellele mittevalgustatud monarhiale. Demokraatias, kui süsteemis, peavad osalema kõik, vaid siis suudab süsteem toimida tõhusalt. Seega demokraatias peab olema omaosalus. Vaadake, see on samasugune tehing nagu iga teine tehing. Näiteks, kui te tahate korterit osta, siis teil peab olema, kui mitte kogu summa, siis vähemalt nõutav omaosalus. Niikaua, kuni teil omandiõigust ei ole, pole teil ka suuremat sõnaõigust, on vaid „mamma kapi taga vait olemise” õigused või üürniku õigused. Üürniku õigused teadagi piirduvad põhiliselt õigusega maksta õiges summas ja õigel ajal üüriraha. Niikaua, kuni te ei omaosale demokraatias, on teil demokraatias vaid üürilise õigused. Nii, et kui küsida, mis juhtus, et … Siis vastus on et „ise tegin” ja ei kasutanud piisavalt tõhusalt omaosalust, kui demokraatlike protsesside juhtimisinstrumente.  Demokraatia ei toimi, kui me ise ei osale, vaid ainult kirume ja parastame. Sellisel juhul me saamegi oma elu korraldama veidrad seadused  ja pukki kas nahahoidjad või diktaatorid. 80-90 olime ju aktiivsed, miks siis nüüd teistmoodi on? Ära väsisime või? Või läks elu liiga heaks? Rantjeedeks hakkasime? Demokraatia rantjeedeks?

Piinlik lugu

 
Kallis poliittehnoloogia

Poliittehnoloogia pole oma olemuselt mitte midagi muud, kui tsirkusekoera aretamine, kes hüppaks käskluse pele läbi lõõmava rõnga, sitsiks ja küsiks … toetust. Kas Poliitikute (suure algustähega) poliitika on surnud, see on muutunud poliitikute (väikese, väga väikese tähega) meeldimise poliitikaks? Selles küsimuse pole mitte midagi uut. Ilmselt on niimoodi küsitud läbi aastatuhandete,  seda on Kissinger väga meisterlikult käsitlenud oma „Diplomaatias”.

Õnneks (arengu jätkupidevuse mõistes, mitte hetkeemotsioonina) on niimoodi, et see meeldimine läheb üle pugemiseks, mis lõppeb …. Lõpuga. Kuid see lõpp ehk lõputu meeldida püüdmine ja lõputute katteta lubaduste andmine on ikka ja alati tupik ning …  siis tuleb pärispoliitikat jälle teha. Kasvõi natukenegi aega. See on nagu looduse ringkäik, mitte lõppev vaid üha uuenev. Võib-olla see poliitsurm polegi surm, vaid selline looduse ringkäik, vahepeatus, puhkefaas, nagu talv looduses, mil õitsvast poliitromanikast jääb vaid poliitiline reklaam, seejärel suurpildid ja suuremad pildid ning lõpuks … vaid poliittehnoloogia. Kuid siis tuleb kevad ehk nagu laulusalmis öeldakse talv see möödaläinud mannit-tõnnid kilkavad kõik kõigest väest. Mnjah, poliittehnoloogia on ajutine ja kallis moodus võiduks. Just ajutine. Ükski illusionist ei suuda lõputult žonglöörida, millalgi pudeneb perfektsena püsinud süsteem ikkagi kokku. Poliittehnoloogiat võiks majanduslikus mõttes võrrelda püramiidskeemiga, sellise majandusmudeli kasutamise eesmärgiks ei olegi investorite ootuste täitmine vaid tehnoloogide taskute täitmine.

Samas teevad ma ei tea kas poliitinimesed omaenese tarkusest või ametnikest õhutatud tegevusihast poliittehnoloogilisi enesereklaami seadusi. Näiteks selliseid seadusekesi, milles reguleerime, et ühe pere lapsed peavad saama käia ühes lasteaias. APPIiiiiiiiiii!!!. Kas me tõesti oleme langenud inimestena, selle looduse kroonina, kõige targema molekulaarsüsteemina, nii madalale, et sellist elementaarset asja, et ühe pere lapsed peavad saama käia ühes lasteaias, peame määratlema seaduse jõuga? Ja kuulates seaduseelnõu meisterdajate sõnavõtte, kumab nendest läbi tõeline uhkuse tunne, selline kangelaslikkuse nimbus – no nii, mina ... päästsingi maailma. Lõpuks ometi! Aga mina häbenen selliseid seadusi. Häbenen neid seadusi, häbenen seda, et sellised seadusepojukesed üldse sünnivad ja häbenen, et selliseid seaduskimääre ei häbeneta. Mida me veel peame reguleerima seadustega? Kas hingamissagedust minutis? Tagumiku asendi nurka kempsus? Tulge mõistusele, ärgake üles oma võimunarkoosist. Elementaarset inimlikkust ei ole, ei saa, ei tohi reguleerida. EI TOHI!

Poliitikaökonoomika ainukene tõeline eesmärk saab olla tõhusate, loomulikku, looduslikku isevoolu soodustavate seaduste tegemine, mitte pidev ümberjagamine ja ühiskonna seadustega risustamist. Nagu ütles hiljuti üks idanaabrite analüütik asukohariigi seadusandluse kohta: mõõdutundetult rangeid seaduseid leevendab vaid nende kesine täitmine.

Veel üks näide. (Must kolmnurk Juri Klarov Tallinn „eesti Raamat” 1986 Lk22) „ … millele oli kleebitud kolm kuulsat Peeter I ukaasi pidid kehtestama seaduslikkuse ja korra igavasest ajast igavesti. „… Tühi vaev on seadusi kirjutada, kui neist kinni ei peeta või nendega kaarte mängitakse, neid mastikaupa kokku pannes, mida kuskil mujal pole tehtud nii nagu meil ja osalt tehakse veel praegugi, ning kõiksugu lõustad püüavad ihust ja hingest tõde oma tahtmise järgi väänata.”.”

 
Targutusi:
Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000
Lk 26 „Praegu kujuneva maailmakorra peavad üles ehitama riigimehed, kes esindavad ülimalt erinevaid kultuure. Nende käsutuses on määratu suured ja sedavõrd keerulised bürokraatiaaparaadid, et riigimeeste energia kulub pigem administratiivse masinavärgi teenimisele, kui eesmärkide põhjendamisele.”
Lk 26 „Intellektuaalid analüüsivad rahvusvaheliste süsteemide toimemehhanisme. Riigimehed loovad neid. Ja analüütiku ning riigimehe vaatenurk on äärmiselt erinev. Analüütik võib ise valida probleemi, mida ta soovib uurida, riigimehele aga surub tegelikkus probleemid peale. … Riigimees peab tegutsema vastavalt olukorrahinnangutele, mis pole tõestatavad sel hetkel, kui ta oma otsused teeb. Tema üle mõistab kohut ajalugu, …”
Lk68 „Ricelieu „Inimene on surematu, tema päästmine on tulevikuküsimus, „ ütles ta kord. „Riigile pole surematust antud, kui teda nüüd ei päästete, ei päästeta teda kunagi.”
 
Lk 129 „Kunagi ütles Palmerson Napoleoni riigimehevõimeid iseloomustades: „ … ideed paljunevad selle inimese peas nagu küülikud kuudis.” Õnnetuseks ei seondunud need ideed ühegi valitseva üldpõhimõttega”  Napoleon III
Lk 134 „Taani valitseja surm tekitas ülikeeruka poliitilise, dünastilise ja rahvusvahelise probleemide segapuntra, mida Palmerson oli sunnitud teravmeelselt kirjeldama, kui mõistatust, millest ainult kolm inimest on kunagi aru saanud: üks neist olevat surnud, teine hullumajas ja kolmas tema ise; tema aga olevat lahenduse unustanud.”
Lk 135 „Ent riigimehe kohustus on keeruliste küsimuste lahendamine, mitte lihtsalt nende kallal juurdlemine. Juhtide jaoks, kes ei suuda alternatiivide vahel vahet teha, muutub ettevaatus tegevusetuse õigustamiseks.”
Lk 379 „… erinevalt oma suurtest eelkäijatest lõi 1930-ndate aastate Prantsuse valitsus d värisema, suutmata otsustada, mida rohkem kardavad – kas varitsevat hädaohtu või nende vahendite rakendamist, mida selle vältimiseks vaja oli.”
Lk „389 „Demokraatlike riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad tema enda hetkesoovidele järelandmisest.”
Lk 466 „Riigijuhi suhe avalikkusega on demokraatlikus riigis alati komplitseeritud. Liider, kes rahututel aegadel ei lähe kaugemale, kui tema rahva kogemus lubab, võidab küll ajutiselt populaarsust, kuid seda järeltulevate põlvede põlguse hinnaga, sest ta pole arvestanud nende huvidega. Liiga palju oma ühiskonnast ette läinud liider kaotab oma positsiooni. Tõeliselt suur juht peab olema rahva harija, peab ületama kuristiku oma nägemuse ja tavapärase vahel. Aga ta peab ühtlasi olema valmis üksinda teed rajama, et tema saaks tema jälgedes käia.”
Lk 865 „Riigimehe üks tähtsamaid ülesandeid on mõista, mis küsimused on omavahel seotud ja võimendavad üksteist. Enamasti pole poliitikul siin erilist valikut., lõppude lõpuks ühendab eri küsimusi elu ise, mitte poliitika. Riigimehe osaks on see side ära tabada, kui see tõepoolest olemas on – teiste sõnadega, luua ajendite ja tõkendite võrgustik, et saavutada parim tulemus.”
 
-Alain Danielou „India ajalugu” Valgus 2003
Lk 113 Maurya suurriik 317-180 e.m.a. oli esimene suur katse ühendada kogu India. Keiser Candragupta Maurya dünastia rajaja nõunik, braahman Kautilya millalgi peale 317 atat e. m. a. , kes pidas parimaks valtsemisvormiks konstitutsioonilist monarhiat. Kautilya arvates toetus kuningavõim kolmele jõule : poliitilisele jõule, raha jõule ning innustavale jõule. „Üksnes nende jõudude ühendamise korral saavutab sihi see, kes ihaldab võita.”
Lk 114 „”Kautilya sätestas reegli, et kuningas peab valitsedes võtma arvesse rahva heaolu: „Kuninga hingerahu sõltub tema alamate heaolust, tema edukäik nende omast; ta ei tohi pidada heaks seda, mis talle meeldib, vaid seda, mis meeldib tema alamatele.”
Max Jacobson „Tulevik?” Tänapäev 2006
Lk18 „Soome poliitilised juhid järgisid – nagu mitmete teiste maade juhid sajandite vältel – Machivelli nõuannet:
„Maa päästmiseks ei tohi ära põlata ühtegi vahendit. Rooma julgeolek sõltus sõjaväest ja sõjavägi tuli säilitada iga hinna eest; maa kaitsmine on alati õige, sõltumata sellest, kas selleks kasutatakse ausaid või ebaausaid võtteis. Kui sõjavägi päästetakse, võib Rooma kunagi häbi maha peata; kui sõjavägi kaotatakse, ehkki see langes väga austusväärselt, kaotakse Rooma ja ka selle vabadus.”
Lk148 „Rahvusvahelise Vauutafondi statistika järgi oli Soome 1988. aastal maailma rikkuselt kaheksas maa. Soomlased purjetasid 1990 aastasse esimeses klassis, kuid laeva nimi oligi „Titanic””, kirjutasin  hiljem „
R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012
Lk 55 „FDR ütles, et riiklikud otsetoetused „hävitavad inimvaimu” ja tal oli õigus. Arvan, et kogu oma tarkusele vaatamata ei suutnud FDR mõista, et kui annad bürokraatiale eluõiguse, siis hakkab ta oma elu elama. Pärast bürokraatliku institutsiooni loomist on teda peaaegu võimatu sulgeda.”
Lk 57 „Mul polnud tollal piisavalt teadmisi, et mõista seda, mida hiljem teada sain: bürokraatia esimene seadus on kaitsta bürokraatiat.”
Lk. 94 „Jefferson ütles korduvalt, et parim valitsus on väike valitsus, sest „valitsus pole rahva isand vaid rahva teener”. Abe Lincoln ütles kord, et. „Jeffersoni seisukohad on vaba ühiskonna põhimõtted ja aksioomid.”
 
 

Sunday, April 6, 2014

Teateid tegelikkusest: Istuva Tamme meetod


 

Seljaaju

Inimlike seadustega/regulatsioonidega on üks imelik värk, suur osa nendest toimivad tavaelust eraldi. Suurt osa regulatsioon me tunnetame „seljaajuga” st. mingi sisemise lokaatori tasandil. Võib-olla on see omadus pärit sellest Raamatute raamatus mainitud hea ja kurja äratundmise puu ajajärgust. Seepärast on eriti ohtlik ilustada seaduseid, muutes nende senise toimimise loogikat või muutes selle tavatähenduses loogika vastaseks. Parimaid ja näitlukumaid „killukesi” leiab liikluskorraldusest ja liiklusseadusest. Niisiis … Kui me senini teadsime, et mopeed on nisuke kaherattaline sääreväristaja vurhvi liiklusvahend, siis nüüd võib see olla ka kolme- või lausa neljarattaline. Kuidas siis liikluses vahet teha, et see mis sõidab neljal rattal, mis näeb välja nagu auto, käitub nagu auto ja liikleb nagu auto … on tehelikult kuudiga sääreväristaja? Kas need kuudiga sääreväristajad on mingit erilist värvi? Et oleks aru saada, et selle juriidilisele monstrumile kehtivad peaaegu, et tõukeratta õigused või, et seal võib rooli väänata mõni lapsuke? Teine näide:  kes meis mõõdaks autode vahelist distantsi sekundites? Aga seadus ütleb, et asulasisesel teel peab aeg, mis kulub üksteise järel liikuvate sõidukite vahelise pikivahe läbimiseks, olema normaaltingimustel vähemalt kaks sekundit ja asulavälisel teel vähemalt kolm sekundit. No nii, see tähendab ilmselt et Inimesekene peaks mingil momendil kahestuma ja üks osa jääb rooli ja teine osa ,see tema isiklik inspektor, käib ja mõõdab võimalikke sekundeid teisendades neid meetriteks? Ilus mõte aga … jabur. Kuid see mida tehti vaese jalgratturiga ületab ka kõige julgemaid mõttearenguid. Kui enne oli selge, et jalakäia on jalakäia, sest ta käib jala, teised kõik olid mingi liiklusvahendi „operaatorid”, kellele laienesid kõik juhi õigused/kohustused, siis nüüd peaks ilmselt autojuht kogu aeg stopper käes jooksma ümber jalgratturi, et aru saaks, mis või kes ta on. Ehk tantsuterminites ei saa mitte aru, kas tantsitakse parasjagu valsi või tangot? Ja milleks see kõik? Et teha valijatele silma, näidata, et otsustajad on: esiteks, moodsad Inimesekesed, teiseks, et teede ehituse/remondiga on räbalad lood ja kolmandaks, et osa Inimesekesi ei täitnud kehtivat liikluskorraldust. Vaadake seaduse muutmistega on samamoodi nagu tantsusammudega. Kui te õpite tantsu, siis te alguses tõest mõtlete igale tantsusammule ikka  „ … kaks sammu vasakule, kaks sammu paremale …”, kuid kui te juba oskate, siis te liuglete pika sammuga üle põranda, täiesti vabalt lobisedes galantselt partneriga. „Seljaaju” automaatika juhib teid. Kuid kui nüüd on heasoovijad teinud järku sellise paranduse, et tantsite küll inglise valsi, kuid iga kolmas samm olgu tangost?  Tulemuseks on totaalne segadus, koperdamine, rikutud tuju ja äratambitud varbad. Sama ka regulatsioonidega, mõttetud regulatsioonid ainult rikuvad tuju ja ühiskonna sidusust. Muide seadusekuulekust ka. Sellest saavad kasu vaid need, kes usuvad karistamise viljastavasse jõudu ja trahvimajandusse kui majanduse kandvaima suuna olemasolusse.

 

Rätsepaülikond ja masstoodang.

Vanasti, kui vabrikuülikonnad olid sellised, mis kõlbasid vaid kolhoosi meeskoori ühekordseks riietamiseks pärast oma riietega suplust, tellisin ülikondi vaid rätsepalt. See oli tõeline katsumus, ka põnevus, nagu ajastuomaselt kohane. Kõigepealt oli tegu, et korralikku riiet leida. No selle triki, samuti nagu lipsusõlme sidumise, õpetas mulle isa juba varakult selgeks. Hoopis suurem oli probleem rätsepa leidmisega. Tõelise rätsepa leidmisega. Tõeliselt hea rätsepa leidmisega. Polnud ju mitte mingit kasu heast inglise villasest, kalasaba mustriga, riidest, kui nõelur sulle veel hullema koti selga õmbles, kui masstoodang oli. Muide heade rätsepadega juhtus ka ikka niimoodi, et üle ühe oli „see midagi”, mis pani sind õhtu „kunnina” tundma, puudu. No ülikond oli ikkagi väga hea, kuid enesetunne polnud see … Siis järsku nägin ühel sõbral soome valmisülikonda. Mnjah, see nägi välja parem, kui minu rätsepaülikond. Kallis see ju oli, peaaegu sama kallis, kui minu rätsepaülikond, kuid kohe said proovida, kas ja kuidas sobis, polnud enam seda käsitöönduslikku ärevust, et kas tuleb välja või mitte. Kiirelt sai kätte ka, polnud vaja käia kolmes-neljas proovis ja oodata kuu-poolteist. Ühesõnaga masstoodang muudeti niipalju mugavamaks ja niivõrd nägusaks, et pakkus tõsist konkurentsi rätsepatööle. Sama tendents on toimunud ka teistel aladel. Mehhaniseeritult, suurtes kogustes, küll isikupäratu kuid piisavalt mugav. Justkui kõik oleks korras, kuid inimene … on sellega juba harjunud. Kui inimene millegagi harjub, ka hea asja/toote/teenusega, siis ta ka tüdib sellest ja tahab midagi muud … kasvõi kallimat, kasvõi korraks, kuid omanäolist, sellist … hingega toodet. Hingesoojusega toodet. Ja mida rohkem on inimesel võimalusi, seda rohkem oskab ta tahta: eneseküpsetatud leiba, suitsuliha, omavalmistatud koogikesi, küpsiseid või isegi seepi. Maailm on jõudnud oma teenusepakkumise tuhinas uude ajastusse, enam ei saa pakkuda teenust üldse, vaid see peab olema maksimaalselt tarbija soovidele/ootustele vastav. Nagu tema mõõtude järgi temale väga isikupäraselt õmmeldud ülikond. Kõik muu oleks raiskamine, see ei jõuaks enam tarbija südamesse.

Tundub, et midagi sellist „rätsepaülikonna värki” on tunda ka ühiskonna, kogukonna, perekonna sisestes ja vahelistes suhetes, enam ei piisa sellest, et keegi kuskil teeb kellelegi, kellegi jaoks või kellegi vastu reeglistikke, inimesed tahavad ise kaasa rääkida. Ja see rääkimine pole enam selline vanaaegne ühesuunaline rääkimine, „minu jutleb”, vaid inimesed tahavad tagasisidet. Osaleda noh!. Inimesed tahavad näha oma „nõelapistet selles rätsepaülikonnas”. Tegelikult on see osalus tore, ka valepisted on kohe näha ja võib üle kohendada, aga … võib-olla mõne teise riidetüki sünni alguseks olla.

Šampanja ja kõhulahtisus

Alles hiljuti kohtas ikka rohkenevat suhtumist, et „meie teame kuidas peab, kuidas tohib, kuidas on hästi”. Ärge segage meid eksida, sest isegi siis kui me eksime, on meie eksimusel statistiline väärtus. Eksimustel on kindlasti suur osa inimkonna arengus. Kas see võib olla elu arendamise ainukene alus? Kes on need „meie” kellel on õigus eksida? Kes on need „meie” kellel on pidevalt õigus eksida? Kas eksituste rada viib hallitusjuustu ja šampanja  loomiseni või kosmosesüstiku purunemiseni? Mnjah, hallitusjuust „juhtus” üksainus kord, kuid kõhulahtisus ja  katastroofid juhtuvad pidevalt. Seega õigus eksida ja keerata näiteks lennuki agregaati vale polt, ei ole ainult eksiva mehaaniku probleem, vaid  suure tõenäosusega sadade/tuhendete inimeste probleem. Õigemini eksistentsi, kui probleemi lõpp. Mis juhtub, kui me oma mogri  märdilikus upsakuses, „ma ise tean”, riigimasinas vale poldi/regulatsiooni/lootuse/ lubaduse sisse keerame? Kas mõõdutundetu lubadus on vaid lubadus, ühekordne sumbuv  heli võnge õhus või püütakse seda ka materialiseerida? Kas mõõdutundetu lubadus on vale polt vales masinas või … innustus? Inimesed on läbi aastatuhandete fantaseerinud, unistanud ja muinasjutte loonud. See on olnud (lisaks inimlikule laiskusele) mootoriks meie avastuste teel, kuid ohtlik on, kui neid ebarealistlikes tingimustes püütakse ellu rakendada. Mulle teeb üha enam muret see meie ühiskonnas lubatud, mitte kokkulepitud, mentaliteet, et midagi on tasuta. Me teame, et füüsika seaduste nagu energia jäävuse seaduse järgi ei saa mitte millestki mitte midagi tekkida (suletud süsteemis) ja ei saa ka ära kaduda. Tasuta” asju maksavad kinni teised  e. enamuses mittekasutajad. Netomaksjad noh! Nagu Euroliidu netomaksjad. Seega kui mulle pakutakse midagi tasuta, siis ma oleksin ettevaatlik. Väga ettevaatlik. Väga, väga …  Suurima ja veriseima XX sajandi muinasjutu ellurakendamine on inimkonnale maksma läinud miljoneid elamata jäänud ja kümneid miljoneid muserdatud elusid. Kui mõelda vaid postulaadile, et „igaühele tema vajaduste järgi”, siis inimese vajadused ei ole mingi lõplik suurus vaid lõputult kasvav ahne loom. Seda ei ole võimalik täita. Küll aga võib tunduvalt enam saavutada neidsamu ressursse nutikalt kasutades. Siinkohal üks väike mõtteharjutus ehk

ÜHENDATUD ANUMATE SEADUS.

Avaliku-ühisraha kasutamine. Pole olemas mingit müstilist „riigi raha”, „valla raha”, „kooli raha”, „selle ja tolle ministeeriumi raha”, veelgi enam ei ole olemas … „tasuta raha”. Kas pole pöörane mõte – tasuta raha?  Milline raha see on ? Või kas see on üldse raha? Või ainult pettekujutis? Pettus?  Ei, ei on olemas vaid meie, inimeste ja ettevõtjate poolt kokku kogutud ühine raha. Seda raha tuleb kasutada optimaalselt ja tõhusalt. Nagu enda raha. Oma isiklikku raha. Tõhus - on meie keeles täiesti kindel mõiste ja kindlasti ei hõlma see näiteks lihtsalt  raha ära kasutamist. Selle kohta on eesti keeles terminid nagu raiskamine, laristamine jne. Kui näiteks lugeda „seitungist”, et siseministeerium andis Saaremaa omavalitsuste liidule 7000 EUR toetust uuritaks välja, mis on selle  maakonna tõmbekeskus, siis … kes keda tõmmata tahtis? Maavanem, tark inimene, teatas kohe, et see keskus on kahtlemata Kuressaare, aga Bürokraatiamaailm sellist tõhusust ei usu. Enne kui 7000 EUR kulutatud ei ole, niikaua ka tõmbekeskust ei ole. Nojah, ütlete, see ju väike raha, mis siin norida! Kuid kui te vaatate oma rahakotti, … oma isiklikku rahakotti, kas seal on teil üle selline summake? Vau 7 000 EUR! Ei ole? Seega ei ole see tühine summa. Seitse tuhat eurotugrikut on mõne inimese AASTASISSETULEK!. Vaat niimoodi.

Ei ole olemas sellist raha nagu väike raha, on vaid selline raha, mis meile mitte midagi  ei ütle või me ei oska seda panna konteksti või see suurusjärk ei kõneta meid. Kõik selgub võrdluses. Üks näide. Kuulsin millalgi, ühe haigla toetusfondi, rõõmustavast aruandest, et nad olid kogunud vabatahtlikelt annetajatelt ca 17 tuh EUR väikelaste hingamisaparaadi soetamiseks. See on ju suurepärane tulemus, kodanikuaktiivsuse, aidatasoovimise ja hoolimise ere näide, kuid … Kuid samal ajal nägin reklaami, et on võimalik soetada endale elektriauto, millest kuni pool kompenseeritakse, kuid mitte üle 18 000 EUR. 18 000 EUR? Tekkis ehe võrdlusmoment. Mitte ainult võrdlusmoment vaid kõhedus. Kuidas hinnata dr Riigi tegevust sellises kontekstis? Peaaegu sama palju annab dr Riik kellelegi raha, ma ei teagi milleks, kas kütusekompensatsiooniks, moevoolu toetamiseks või millekski muuks, kui entusiastid koguvad annetustena kokku väikelaste hingamisaparaadiks? Nüüd võiks panna käe puusa, ajada lõua ette, astuda postamendile ja küsida „Mis on tähtsam, kas …?”. Mnjah, midagi oleks justkui viltu. Mingid jämedad traagelniidid sellel rätsepa ülikonnal , mida ilmselt pole teinud rätsep vaid mingi teine sepp. Võib-olla soss-sepp? Välja kukkus, kuidagi näotult kokkukortsitud asjandus. Kui nüüd reklaamimaailmas edasi sumada, siis nägin alles hiljuti, teleklipis rõõmsameelset prouat, kes teatas, et elektriauto ost (ja riigi toetus) võimaldasid tal tunduvalt kokku hoida kütusekulusid. Mis siis välja tuleb? Tuleb välja, et dr Riik annab igale elektriauto ostjale kingituseks kaasa 18 tuh EUR väärtuses kütust? See on umbes kahe sama klassi mitteelektriauto maksumuse jagu kütust? Nojah, jõukas värk!

Suurte arvude seadus ja väikeste arvude seadus.

 Kas see on väike raha, kui dr Riik annab mulle 18 tuh?  Kõik selgub võrdluses. Me kõik ostame vahel asju mida me ei vaja, mis on mõttetud, kuid prestiižed ja ülehinnatud, kuid toetus Minu, Sinu, Teie rahast on kurjast. See ei ole ühise raha heaperemehelik käitamine. Peame hakkama/õppima, väheneva ja vananeva rahvana, raha lugema ka pisiasjades. Kui me räägime, et elektriauto on keskkonnasõbralik liikumisviis, siis arvestades asjaolu, et kuskil tuleb mittekeskkonnasõbralikest ainetest elekter toota, toota akusid, mis pole kaskkonnasõbralik ja kuskil tuleb, eriti kulukalt, utiliseerida akud, siis pole ilmselt tegemist niivõrd keskkonnasõbralikkusega globaalses mõttes, vaid pigem paikkondlikkus mõttes. Ehk saastamise koht jaotatakse ümber või laotatakse laiali. See mõtteviis on täiesti omal kohal suurtes umbe sõidetud linnades. Muus kohas … pole veendunud. Samas jutu tasandil ja isegi seadusandluses oleme tõdenud, et kõige mõistlikkum liikumisviis on ühistransport. Muide on olemas isegi selline seadus nagu Ühistranspordi seadus (ÜTS) ja  ühistranspordi seadus sätestab:

 Ühistranspordi kavandamise ja korraldamise eesmärk on:

1) ressursside kasutamise sotsiaalset ja majanduslikku otstarbekust arvestades tagada ühistransporditeenuse pakkumise vastavus nõudlusele, mis tuleneb elanike ja nende eri kategooriate (sealhulgas puuetega inimesed, vanurid, õpilased ja üliõpilased, saarte ja väikesaarte elanikud) liikumisvajadusest;

2) soodustada ühissõidukite eeliskasutamist sõiduautode ja teiste individuaalsõidukitega võrreldes, vähendades sellega transpordi negatiivset mõju keskkonnale ja sellest põhjustatud tervisekahjustusi ning aidates kaasa liiklusõnnetuste ja liiklusummikute ärahoidmisele;

3) vähendada ühiskonna kulutusi transpordile ja energiale ning sotsiaalsele ja majanduslikule infrastruktuurile.

Ja õige kah! Kuid mida siis tähendaks 18 000 EUR, kui püüaks lähtuda ÜTS-t? Aga palun: see on ca 1 800 bussireisi Tallinn-Tartu või Tallinn-Pärnu või Tallinn-Viljandi liinil. Narva oleks see keskmiselt 2 250-2 500 piletit. Rongiga veidi rohkemgi. Rongiga võrdlemine on jällegi veidi triki värk. Kui uskuda MKM aruandeid, siis piletitulu katab vaid 20% tehtud kulutustest, eesmärgiks olevat küll jõuda selleni, et pool kulutustest kataks piletitulu, aga selleni on veel tükk maad oodata. Kui niipidi jällegi võtta, siis võiks püstitada täiesti müstilise teesi, et ühe ca 200 kohalise rongi täituvuse dotatsioonist võiksime igale metsatagusele osta liiklemiseks  oma auto? Ei usu? Lihtne aritmeetika. Hei-hopsti hajaasutuse ala transpordiprobleem lahendatud nagu niuhti!

Mulle sellised arvestused meeldivad. Ütleme nii, et need on lustlikud. Oleme juba harjunud ja tüdinud kõikvõimalikest statistika väänamistest, mis suudavad ära põhjendada (näiliselt) ka kõige tobedama, ups, vabandust sõnakasutuse pärast, ebatõhusama otsuse. Mul on selle vast rohi olemas – see on Istuva Tamme primitiiv-nahaalne meetod, mis võimaldab vaadelda asju veidi teise nurga alt ja nn targad otsused viia absurdi ja groteski piirile. Seda meetodit kavatsen edaspidigi kasutada ohjeldamatult. Niisiis …

Mis see „akuraha” veel võiks olla, kui see oleks „meie raha”? 2012 tervishoid ja sotsiaalhoolekanne keskmine brutopalk  822EUR.  Avalik haldus ja riigikaitse 1037EUR ehk iga dr Riigi osalus elektriauto ostul maksab sama, mis enam, kui kahe tervishoiutöötaja aastapalk koos maksudega? Või äkki hoiaks üks dr Riigi sutsakas  elektriautode ostu stimuleerimise asemel kaitseväkke ära Eesti ohvitseride põgenemise palgaarmeedesse? Piraadikaitsevägedesse? Nende päästmise India  vanglatest? Ühine raha ei ole mingisugune müstika, see on meie raha ja me peame väga kiivalt vaatama kuhu, miks, kellele ja millal me maksame. Kui meid jääb vähemaks, aga eriti kui jääb vähemaks aktiivseid väärtuse loojaid, siis peame aru saama, et varsti pole enam kedagi kes maksaks … ülepea.

Mõtlete jälle, et mis siin jahuda mingist 18 000 EUR-t? Kuid taotlusi on rahuldatud viimase statistika järgi (7.01.14) 259 korral, kui oletada, et nad said kõik „täislaksu”, siis on see üle 4,6 milj EUR. Kas see on juba „suur raha”? Või veel ei ole? Vaat niimoodi muutuvadki väikesed arvud suurteks.

Väikeste arude seadus muutub suurte arvude seaduseks ka teistmoodi. Ühest küljest öeldakse meile, et me saame mingeid asju „tasuta”, näiteks saaste kvoodi müügist. Kuid kas see on tasuta? Me ju väidame, et saaste on paha/pahe  - see rikub tervist. Kui meil on midagi saaste vallas müüa, siis on tore, järelikult on meie ilm puhtam, kui eelneval „aruandeperioodil”. Kuid see tähendab, et me müüme/vahetame oma möödunud perioodidel tekkinud potentsiaalseid tervisekahjustusi ja nende tagajärgi. Järelikult me müüme oma akumuleeritud tervist või tevisetust. Tasuta asjad asju ei ole olemas, see mõte iseenesest on fundamentaalsete loodusseaduste sh. energia jäävuse seaduse vastu. Tasuta asjad kaovad kui udu, kui tolm. Tasuta asjadel ei ole väärtust, me ei hinda neid. Ups! Pidage hoogu!  Praegu on kevad, kas olete kohanud juba kevadist Tolmutonti? Tolmutont ei kao kuhugi, see  mõrvar. See massimõrvar. Vaat niiviisi. Kõike seda vaadates meenus mulle, et juhtusin lugema üht aruannet, kus oli toodud välja näitajad, kui palju lühendab liigne tolm Peamise Linna õhus keskmiselt inimeste eluiga. Kui ma õieti mäletan tähendas see umbes pool aastat elamata elu. Teeme nüüd sellise arvestuse, et kujutame inimese eluiga basseinina, mille täituvus on keskmine eluiga, siis tuleb

Istuva Tamme primitiiv-vulgaar meetodit

 kasutades välja, et meie Peamises Linnas tapetakse seoses tolmutormide ja kehvkoristusega 3000 keskmise eluea jagu inimelusid aastas. Te ei saanud aru? Koolis ikka olete käinud? Algkoolis? See on nagu „ilge” kooli basseiniülesanne, kus basseini mahtuvus on meie näitel üks keskmine eluiga ja see täidetakse elamata elude mahuga. Niimoodi saamegi ca 3000 basseini täit elamata elusid aastas. Tegelikult on see arv veelgi suurem, sest Peamises Linnas käib „tapal” tunduvalt rohkem inimesi, kui siin kodanikke on. Nii, et võiksime basseinide arvu ilmselt suurendada veel tuhande või paari tuhande basseini võrra, kuid ärgem nii metsikuks ka mingem. Niigi nukrameelne lugu. Seega kokkuvõttes jääb pealinnas elamata 7-8 inimese eluea jagu elu iga päev? Kas see on sarimõrv? Ja me ei märkagi? Mida me siis märkame? Või on see genotsiid linnaelanike ja külaliste vastu? See 3000 keskmise inimea jagu inimesi on ju mitu Mõisaküla linna jagu inimesi? Või kui kümne aasta perspektiivis vaadata, siis 2,5 Haapsalu linna jagu inimesi. Vähe? Aga millal küllalt on?

Seega me peame edaspidi loobuma gigantomaaniast, suurustlevast suhtumisest, mis need mõned tuhanded eurotugrikud või pooleluaastad ikka loevad ja mõtlema kas me edaspidi teeme iluasju või tarbeasju. Selles on küsimus.

Ja, et meelde tuletada seda tõsiasja, et ka ühine raha on meie igaühe raha, mitte mingi anonüümne, kosmiline fluidum, siis ütlus ühelt USA presidendilt, kes  on öelnud, midagi sellist et : valitsusel ei ole teile anda midagi, mida ta ei ole teilt eelnevalt ära võtnud ja  valitsus, mis on piisavalt suur, et anda teile kõik, mida te soovite, peab olema piisavalt suur, et võtta kõik, mis teil on.

Targutusi:

A.    Tuchman „Augustikahurid”  Eesti Raamat 1977

 Lk 9. „Bismarck oli soovitanud Saksamaal leppida maaväega, kuid ta järeltulijad polnud mingid Bismarckid, ei eraldi ega üheskoos. Bismarck oli kõrvalekaldumatult taotlenud selgeid eesmärke; nood aga kobasid laiema silmapiiri pool, täpsemalt mõistmata, mida nad õieti tahavad. Holstein oli Machiavelli ilma poliitikata, kes lähtus ainult ühest põhimõttest: kahtlusta igaüht! Bülow`l polnudki põhimõtteid: ta on nii libe, et tema kolleeg admiral Triitzi kurtmist mööda oli angerjas temaga võrreldes kaan. Kergesti innustuv, püsimatu, alatasa tühja tuult tallav keiser seadis endale iga tund erinevaid eesmärke ning käsitas diplomaatiat kui mingit igiliikurit.”

Lk 36 „Avastades, et suur hulk kindraleid „ei ole võimelised mitte ainult oma vägesid juhtima, vaid isegi neile järgnema”, võttis ta omaks Theodore Roosvelti soovituse panna kõik kindralid hobuse seljas manöövreid juhtima.” Prantsuse sõjaminister alates 1911.

Lk 37 „Omada õigust ja lasta end võita – seda vastutavale ametiisikule ei andestata, ning Michel maksis oma läbinägelikkuse eest nagu kord ja kohus. Ta lasti lahti …”

Lk 70 ”Pärast kaheksa aastat kestnud välisministri ametit krooniliste „Bosniate” perioodil, nagu Bülow neid kutsus, oli Grey omandanud täiusliku kõnemaneeri, kus sõnadel oli võimalikult vähe mõtet. Selgesõnalisuse vältimine oli tal kujunenud omamoodi meetodiks, nagu keegi ta kolleeg väitis.”

 

M. Solokin „Katastroofi anatoomia” Grenader 2009

Lk 262 „ Aga kokku mõisteti terve sõja jooksul ainuüksi sõjatribunalide otsustega süüdi 994 tuhat Nõukogude sõdurit, kellest 157 593 lasti maha (…). See teeb kümme diviisi mahalastuid!

Kõik sõltub võrdluses (…) Kokku lasti viie sõja-aasta jooksul (…) Wehrmacht`is maga 7810 sõdurit ja ohvitseri. Kakskümmend korda vähem, kui Punaarmees. Ei, need pole lihtsalt erinevad arvud ja kogused. See on juba ühiskonna ja võimu erinev kvaliteet.”

 

M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013

Lk 33 „Arvan, et viimase paari-kolme aasta suur viga on olnud see, et valitsus on püüdnud tagada või seadustega reguleerida peaaegu kõike. Selle poliitika juured on osaliselt sõjajärgse ülesehitusplaanides, kui valitsused võtsid endale kõikvõimalikke kohustusi. Selline suund oli omal ajal ehk õigustatud, (…)”

 

Lk 74 „See on põhjus, miks mina ja minu kolleegid väidame, et riiklike kulutuste kasv võtab ära raha ja ressursid, mida majandus vajab toimimiseks, laienemisest rääkimata. Suured riiklikud kulutused mitte ei leevenda tööpuudust, vaid on tegelik põhjus, miks ettevõtluses ja kaubanduses kaovad töökohad ja toimuvad pankrotid. (…) kohalikud omavalitsused peavad õppima kulusid kärpima samal viisisl, nagu seda teevad ettevõtted.”

Lk 74 „ Kui priiskav kulutamine oleks meie riigi ees seisvate probleemide lahendus, meil probleeme ei olekski. Kui üks riik on kunagi ülemäära kulutanud, siis just meie. Nüüd on unelmad otsas.”

 

E.    Lefevre  „Aktsiamänguri pihtimus” Perioodika 2000

Lk 38 „Oma vigadest õppimine võtab inimesel kõvasti aega. Öeldakse, et igal asjal on kaks külge. Kuid aktsiaturul on vaid üks külg ja see pole mitte tõusev või langev külg, vaid õige külg.”

Lk 104 „Kui inimene vigu ei teeks, võiks ta kuu ajaga kogu maailma omandada. Aga kui ta oma vigadest ei õpi, ei saa tal kunagi mitte midagi olema.”

Saturday, March 29, 2014

Riigireform & TitulaarMinistrid


Riigireformist

Räägitakse uuest valitsusest. Palju räägitakse. Kirglikult räägitakse. Räägitakse, et ... Nojah räägitakse palju, kuid mitte küll selle sihtidest, vaid enam väljapaistvatest  pisiasjadest: ministritest, portfellidest, rahast, kuid võimalikest … suurtest muutustest ei midagi. Vaikus. Pimetähn. Kas neid suuri muutusi üldse ongi? Võib-olla lihtsalt niisama vaikne loksumine? No kui lugeda vennastumislepingu ühe peatüki pealkirja – RIIGIREFORM, siis muudatused võiksid olla lausa revolutsioonilised. Mnjah, võib-olla polegi selles kirjatükis pealkiri ja sisu väga tihedas seoses, kuid suured teod algavad väikestest sammudest. Ja mis kõige kummalisem, sõna ise tingib teatud tegevused.
Siiski, uue valitsusliidu lepe ja PM-i esinemine tekitavad igatahes ootusäreva tunde (nii mõnegi jaoks ähvardava tunde). No vähemalt verbaalselt on muudatusi, ka põhimõttelisi muudatusi, oodata. See on hea algus. Meeldivaks üllatuseks on kiire tegudele asumine. Eriti seetõttu, et kogu publikum on määratlenud valitsust, kui midagi ajutist, asendus ja üleminekuperioodi, kelle ülesandeks on vaid … kohta järgnevatele soojas hoida.  Aga nagu öeldakse, ei arvanud ära, tundub, et tegemist on energilise/teotahtelise „mansaga”. Ette on võetud ka mõned väga pika sihikuga tegemised nagu mainitud riigireform. Riigireform, selle olemus, seostub minu jaoks eelkõige Jüri Raidlaga visa riigiraformi propageerijana. See on omamoodi riigi kohandamine meie võimalustele ja vajadustele vastavaks. Siiani pole selliseid eksistentsiaalseid küsimusi tahetud tõsiselt arutada. Nüüd -  Riigireform.  Kas tõesti? Nii kiiresti? Või on sügavmõttelisest ja vajalikust ettevõtmisest kaaperdatud vaid pealkiri ja täidetud tühi kest bürokraatiaga? Või on ikkagi tegemist millegi suurema algusega?

Mitut moodi RIIGIREFORM

Riigireformi võib teha mitut moodi:

-Esimene on puht formaalne, a´la  liidame ja lahutame asutusi lootes … Lõpuks kõik korrutavad, et ei jaga enam midagi. Puhas matemaatika? Tegelikult pole selle variandi puhul tähtis tulemus, tähtis on tegevus e. tegevus ise ongi eesmärk. See on omamoodi illusionistlik trikk tegevusest. Seda on küll vahva tsirkuses vaadata, kui keegi kappi ära kaotatakse või pooleks saetakse, kuid päriselus me seda ju ei usu. Või usute? Poolekssaagimist? Nojah, jäägu igaühele tema usk, kuid ministeeriumide poolitamine, ametite ümbertõstmine ja ministrikohtade juurdetegemine või ka kahimine, ei ole reform. Heal juhul on see töökorralduse muutmine, halvimal juhul segaduse tekitamine. Täpselt samuti nagu tsirkuseillusionistidel. Võiks püstitada sellise lihtsustatud bürokrattehnoloogilise hüüdlause, et „Palju õnne kahe ministeeriumi rahvas, ennelõunat oli teil üks minister ja juba pärastlõunat kaks ministrit. Hüüdkem nüüd kõik ühises heameele tuhinas „Riigireform on sündinud!”. „. Mnjah, kuid see kõik oleks vaid bürokraatehnoloogia, mitte elu edendamine.

-Teiseks teeks on kindlatele visiooniga määratletud tulemusele suunatud tegevus. Ehk vastavalt eesmärgile valida kohased mehhanismid selle saavutamiseks. Senine probleem ongi seisnud pikas mitteotsustamises ja siis selle kompenseerimises kiirustamisega. See omakorda viib esimese variandi ihaluseni, mil vahend muutub eesmärgiks ning eesmärk … ununeb. NB! Riigireform iseenesest ei ole eesmärk, see on vaid vahend, visiooni saavutamiseks, et me paremini toime tuleksime muutuvates oludes.

Iga visioon vajab unistust. Kas me unistame, et aastaks 2030 on Eesti  hulgaliselt nutikaid töökohti omav, regionaalselt tasakaalustatud, laialdast võrksüsteemi kasutav mõnus ühiskond, kus igaüks tunneb ennast koduselt ja väärikalt, mis tähendab, et igat inimest väärtustatakse? Sellise tulevikupildi saavutamiseks vajame arengumootorit. Tuleviku planeerimisel peaksime lahti saama regulatsioonikesksusest ja tööstus/majanduskesksusest vaid nägema teenuse keskmena INIMEST ja tema vajadusi. Vaid niimoodi on võimalik vähenevaid ressursse tõhusalt kasutada.

Minumoodi RIIGIREFORM


Räägime praegugi ülevoolavalt inimestest, kaasamisest, kuid kaasamine vaid loosungliku kaasamisena ei toimi. Inimesed tüdinevad olles kaasatud … tühjusse. Kaasamises peab olema struktuur, õigused, vastutus ja mis peatähtis tagasiside koos väljundi, tulemusega. Kõige selle puudumine on praeguse korralduse nõrkuseks, kuid samas ka … ammendamatuks kasutamata ressursiks. Praegused ministeeriumide tegutsemis/võimaluste mudel on tõeline ime selles mõttes, et püütakse ise toime tulla kõigi küsimustega nii sügavuti, kui laiuti. Siiski inimlikel võimetel on kindlad piirid, mis määravad ära ka tulemused. Maailm on muutunud, muutuma peavad ka juhtimisstruktuurid. Kui naturaalmajapidamises künti põldu, lüpsti lehma, raatati metsa jne. igas talus, siis oli see igati mõistlik kogukonna ellujäämiseks. Tänapäeval? Tänapäeva maailm on spetsialiseerunud, võrgustunud ja seda kasutame me riigi korraldamisel häbematult vähe. Ehk kuigi me elame kosmose, IT, geenitehnoloogiate ajastul, siis riigijuhtimisstruktuurid on meil naturaalmajapidamisaegsed. Alepõllundus. Tänapäeval peame me hulka rohkem analüüsima, nii oma tegevuse mõjusid, kui ka kõrvalmõjusid. Just niimoodi edukad riigid teevadki, raiskamata ja tõhusalt. Meie ei analüüsi, meie „toodame” üha uusi regulatsioone, olenemata sellest, kas need toimivad või mitte.

Nagu kirjutatud jutukeses „Mina: RIIGI MEES”, kas tõesti peab regulatsioonipoliitika "uuendamine" toimuma nagu hädatapmine. No hea küll, kui me ei taha/suuda/oska teha nii põhjalikke läbiarvutusi nagu UK-s erinevate stsenaariumide maksumustega, väljumisstrateegiate ja väljumismaksumustega, siis tehkem vähemalt nagu põhjanaabritel. Mitte ainult nende majandus ei ole 2,8 X tootlikum kui meil, vaid ka seadusloome. Halvasti tehtud seadus on meie inimeste raha raiskamine ja ettevõtjate kapitali põletamine. Põletamine ereda leegiga. Tihti vaatame juba veidi üleolevalt põhjanaabri poole, kuid asjata.  Soome MKM moodustas kaks aastat tagasi töörühma nimetusega "Õiglane ja tark liiklus". Töörühma juhiks oli Jorma Ollila, liikmeteks kahe min kantslerid, teised tippametnikud, kahe ülikooli esindajad, ametite ja äri esindajad. Vahemärkusena olgu lisatud, et töörühma liikmeid ei tasustata, see on lihtsalt kodaniku panus oma riigi edendamiseks. Lisaks oli veel mitu alamtöörühma, millised tegelesid seadusandluse, andmekaitse ja taustaraportitega. Vaat niimoodi. Ja raport, isegi mitte seadusloome töörühmaraport, ei sisalda kuivi seaduspunkte, vaid kirjeldab erinevaid arengustsenaariume. Muidugi pole ka imestada, kuna ministeeriumi väärtusteks on: Julgus, Õiglus, Koostöö. Selline koostöö ja ühiskonna sidusus võimaldab tõhusalt kasutada ühiskonna käsutuses olevaid ressursse. Kui meie tahame edu saavutada, siis peaksime oma inimesi ja ressursse sidusalt kasutama õppima. Ja muide siin ei aita õpetaja Lauri pool rehnungit ... Küll tahaks, et kõigi seaduste mõjude kohta tehtaks „täisarvutus” (mitte täiarvutus), nii nagu ärimaailmas võrdlevate pakkumiste konkurentsilehega erinevate variantide vahel. Vaat see oleks tähtis töö, mis annaks mõtte igale kulutatud ( mitte raisatud) ametniktunnile. Mnjah, unistada ikka võib.

LiigutajaMinistri RIIGIREFORM


Nagu hoomate, mitte see pole tähtis mitu ministrit ministeeriumis on, vaid see, kuidas läbi ministeeriumi, kui sünteesikeskuse, saada kokku meie vähesed parimate valdkonnaspetsiifika asjatundjate arvamused/arvestused, et seeläbi anda ministrile vajalik „laskemoon”, visioonide edasi liigutamiseks. Ja pole tähtis, kas seda visiooni liigutab edasi üks või kaks ministrit, põhiline on, et midagi oleks edasi liigutada. Mitte edasi-tagasi liigutada. Ma ütleksin, et see sünteesist ja prognoosist tekkiv liigutamisjõud on just see jõud mis meid edasi võib aidata. E. Lefevre on kirjutanud „Aktsiamänguri pihtimuses” lk 65 „Pole diagnoosi, pole ka prognoosi. Pole prognoosi, ei ole ka kasumit.”

Siiski see, et VV on asunud uuendama ministrite rolle on samm õiges suunas. Ainult, et … Bürokraatiamaailm on julm. Väga julm. Kui alumised korrused reformimisega kaasa ei tule, veelgi hullem, kui nad tunnetavad selles enesele ohtu, siis see reform ka sureb. Jah paberil võidakse seda „poolelus hoida”, kuid kasu asemeel toob see vaid kahju ja … kahjumit. Nendest neljast ministrist, kes juhivad tulevikus, kas kahte lõhestatud (lõhutud) ministeeriumi või annavad uue hingamise ministeeriumide, kui ühiskonna vajaduste sünteesikeskustele, ja seega kogu riigireformile, sõltub väga palju. Sõltub, kas juhtimisuuendus õnnestub või vajub see tagasi oma vanasse sängi. Kui õnnestub, tekitab see VV ja PM kindlustunnet üritada enamatki. Väga keeruline  olukord, neil ministritel ja PM-l (ega teisedki ministrid varju jää, kõik on ju käe alla pannud, nii et pärast pole kellelgi parastamisruumi), seda enam, et kõike tuleb teha käigult. Kui meedias on viidatud Soome ja Rootsi kogemustele, siis nendes kultuurides analüüsitakse EELNEVALT võimalikke arenguvariante, et leida optimaalne. (Meie bürokraatkultuuris on asjalood veidi teistmoodi, selles tuleb kõiki üllatada, lausa tummaks lüüa, siis võib mingi väärt algatus isegi idanema haklata.) Soomlased tegid mitu aastat enne oma juhtimiskorralduslikke muudatusi selja ja sülega  analüüse, lisaks töörühmad, tagasiside, ettevalmistus, üleminekuaeg, koos ametnike teavitamise ja uue juhtimisstruktuuri promomisega.  … ja õnnestusidki. Näiteks liideti tööjõuküsimused majandusministeeriumi haldusalasse. Küsite miks? Aga see on ju lihtne Watson! Tööjõud ei ole mitte midagi muud, kui tooraine komponent majanduse jaoks. Pole tööjõudu, pole majandust! Niisama lihtne see ongi. Meil millegipärast seostatakse tööjõudu haigusega. Haige tööjõud? Tööjõud kui tooraine haigemajadele ja ravimitööstusele? Ei saa aru. Nojah ja ega mina ei peagi kõigist maailma loogikatest aru saama. Samas see, et Töötuskassa nimi muudetakse Töökassaks on jumet. Just nimi annab sellele asutusele tema õige suunitluse. Positiivsus ruulib! Kui nüüd veel muutmistuhinas Haigekassa nimi ära muuta (kasvõi Tervisekassaks), siis oleme lihtsamate muutmistega ühele poole saanud ja võime tõsisematele asjadele keskenduda. (Haigekassa nimi iseenesest on segadusttekitav: Miks see kassa haige on? Kui haige on? Kas seda usaldada saab, kui on haige? Jne. Peaaegu sama mitmetimõistetav nagu „Terve Eesti … „, aga miks keegi ei pöördu oma reklaamides   haige Eesti poole. Või „Hea klient … „, aga kuhu jääb halva kliendi „moosimine”?).
Seega soovin nii neljale ministrile, kui kahele ministeeriumile edu ja ärge unustage, et … kogu Bürokraatiamaailm vaatab teie peale. Kas kadeduse või kahtlusega, see oleneb teist.

TitulaarMinistrite RIIGIREFORM


Seega siseriiklikult ei sõltu meie edenemine mitte ministrite arvust, vaid asjatundjate (ja ka asjatundmatute) võrgustike toimimise võimekusest. Veidi teine lugu on väljapoole suunatud tegevustega. See väljapoole on muidugi tinglik, kuna suurema osa meie elu korraldavatest otsustest tehakse juba nüüd EL-s e. ühiselt. EL regulatsioonid on teadagi otsekohalduvad, olenemata sellest, kas need meile sobivad või mitte. Seega, on meil ühest küljest vaja oma riiki reformida niimoodi, et meie huvid oleksid meie võrgustikele toetudes kaitstud juba kaugelt enne EL otsuste vastuvõtmise protsessi. See on jällegi analüüs, aktiivne, isegi agressiivne, liitlaste otsimine, huvi tekitamine ja lahenduste pakkumine. Teisalt muutub just siin kriitilise tähtsusega elemendiks ministrite arv. Vaadake, meie võime siin küll arvata et võime „karjapoisiga” iga male suurmeistri alistada, kuid maailmas valitsevad oma kindlad hierarhilis/bürokraatlikud reegid/lävendid. Nemad ei aimagi meie suurelise meele olemasolu. Kui ministrite nõupidamislaua taha ilmub  meie asekantsler või os. juhataja (tavaliselt seinaäärsele pingile) , siis on see märk meie mittetõsisest suhtumisest arutatavasse küsimusse. Kui see on valveametnik, kes ei valda sisulist küsimust, kuid teab vaid üldtunnustatud eurostandardset õiget sõnavara (tavaliselt „Meil ei ole vastuväiteid”), siis on see märk meie mittetõsisest suhtumisest. Meie suhtumisele vastavad on ka tulemused. Siin on just see koht kus pole mõtet koonerdada, ei rahaga ega ametinimetustega, pagunid loevad. Niisiis, meil oleks vaja ministreid, kes on kiire mõtlemise ja osava ütlemisega. Võitlusväljale minnes tuleb minna õigele võitlusväljale ja tuleb minna õigete vahenditega, antud juhul mitte ainult esinduskujudega, vaid tõeliste liidritega - nimetagem neid hellitlevalt titulaarministriteks.

Ennetus RIIGIREFORM


Raskuspunkti suunamine EL suunale oleks nagu haiguste ennetamine, mitte ravimine. Mõtlete mis jama see nüüd olgu? Aga ei ühti, puhas ökonoomika. Praegu töötab Bürokraatiamaailm niimoodi, et suurte otsuste juures, mida EL tehakse meie kohalolekut ei märgata või  meid ei ole, mis tähendab seda, et ellujäämiseks peame kodus tegelema kahjude minimiseerimisega. Ehk maakeeli lahtiseletatult, kõiki neid otsekohalduvaid regulatsioone oma kavalustega ja nihverdamisega meile mitte nii otse kohaldama. No see, et EK-e illusionisti tempu teha (jätta mulje, et täidame, aga ei täida) on vaja väga kõrget kvalifikatsiooni, ehk kallist ressurssi. EL bürokraatiamasin on aastakümneid näinud neid „karjapoisse”, kes püüavad neile „ära teha”, seletades suu kõrvuni moosine, et nemad ei tea mitte midagi.  Ma arvan, et neil, st Eurobürokraatial,  on piinlik nii mõnegi selgituse üle. Kuulaksid nagu jälle ja jälle vana ärakedratud anekdooti.  I. Shaw „Noored lõvid” Eesti Raamat 1969 Lk 748 „” … Niisugust anekdooti kuulis kahtlemata juba Makedoonia reamees Anakreon kuningas Philippose kampaania ajal Pärsiasse kuskil Bagdadi külje all, et Caius Publius, Caesari leegionide tsentuurio, jutustas umbes samasuguse õpetliku loo paar päeva pärast maabumist Britannias; et Julian Saint-Crique Murat` Korpuse adjutant ajas oma sõjamehed naerma selle anekdoodi õnnestunud tõlkega enne Austerlitzi lahingut. See lugu oli tuntud kindlasti juba lipnik Robinsonile Walesi sapöörirügemendist, kes võitles Ypres`i all … ning samuti veltveebel Fugelheimerile Tannenbergi all, või seersant Vincent O`Flahertyle esimesest merejalavärügemendist, kes kuulis seda lühikese puhkehetkel teel Aregonne`i metsa”
Nojah, kui meie läheme seda lugu üle jutustama, siis … Tüdimus on vist õige sõna.

Raskuspunkti ümbertõstmisel oleks ka teine positiivne külg, ehk kui me koormame Bürokraatiamaailma mõistlike ja vajalike analüüside/prognooside ning regulatsioonide meisterdamisega, siis jääks vähem aega mittemõistlike jaoks. Pealegi uskuge mind, inimene teeb parema meelega mõtestatud tööd, kui tegeleb mõtestatud töö imiteerimisega. Praegu ongi nii, et kuna meie oma seadusandlus on valmis, uued regulatsioonid tulevad suures osas EL-st, siis „masina soojas hoidmiseks”, mõeldakse kunstlikult välja kõikvõimalikke piiranguid, nagu näiteks: asi, mis näeb välja nagu auto, liigub nagu auto on tegelikult „sääreväristaja”, või kaua võib lapsi üksi jätta jne. Kas olete viimase viie aasta jooksul näinud mingit regulatsiooni, mis lubaks? Ei ole? Muidugi, ikka keelata on vaja, nagu tavainimene oleks mingi tobukene. Nojah see ülehooldus muutub teatavast ülejõu käivaks hoolduseks. „Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen As Äripäev 2013 Lk 227 „Peale kõige muu pidime me võitlema ka „heade ideede haldja” vastu. (…) tema kohalolekut hakkame märkama siis, kui juhtkonnal liiga palju aega tekib. Siis hakkavad ohvitserid ja planeerijad unistama ebarealistlikest stsenaariumidest, mida me oma missioonidel peaksime ellu viima.” Lk 228 „kui me oleksime tagasi saanud aja, mis meil kulus võitluseks heade ideede haldjaga, oleks see meie elu kindlasti mitme aasta võrra pikendanud.”

 

Ekspordiartikkel RIIGIREFORM


Seega kasutades oma võrgustike ja titulaarministrite oskusi/võimeid väljaspool kodukamarat, ennetame ka paljude otsekohaldatavate mitteotsekohaldamiseks kohendamise vaevast. Oeh!. Kui nüüd kellelgi ei meeldi see haiguste ennetamise teooria, siis võib seda ressursi rõhuasetuse ümberpaigutamist käsitleda ka kui meie ekspordiartiklit. Meie administratiivse suutlikkuse eksporti. Kui me midagi toodame, siis püüame ju mahu ja kasumi jahil hõlvata välisturgusid. Õige? Sama ka reeglite, kehtestamises – kes kehtestab reeglid, see lõikab kasumi. Kes jõuab esimesena homsesse, see kahtestab reeglid ja … lõikab kasumi. Vaat niimoodi.

 

 
Lihtne juriidilis-rahvalik RIIGIREFORM

Muidugi saab ka lihtsamalt . Kui lugeda kommentaare, siis jääb mulje, et mitte keegi ei oska midagi õigesti teha (välja arvatud kommenteerija ise). Ikka loed, et Riigikogu on niisugune ja VV on naasugune, PM on vähemalt nina viltu ja tule seesamune sealtsamusest appi, need ministrid …  Mida me sellise sapisaju ja „kõva käe” summaarumine saaksime? Aga palun järgnevalt üks „rahvalik” variant (järgnevat palun võtta mittenaljaka naljana)! Riigikogu „ei oska” seadusi teha, mida näitab see, et Õiguskantsler ja Riigikohus peavad neid ümber tegema. Kui ei oska teha, kahime ära. Ilmne kokkuhoid olemas. Las seadusandlusega tegelebki Riigikohus Õiguskantsleri abiga. Basta! Kuna enamuse seaduseid esitab valitsus  ( min poolt ette valmistatud), siis neid ka pole vaja. Järelikult ka ära kahida. Valitsus nagunii ei tule mitte millegagi toime, nii, et kahime ära. Ainsana, kes mõistab midagi valitsemisest on Riigikontroll, mida näitavad ilmekalt selle asutuse suurepärased auditid ja analüüsid. Las siis valitseb. Personali ja hanketegevusega võiks tegeleda Riigiprokuratuur kuna vaid sealt saab lõppkokkuvõttes teada, kes oskab hankeid korraldada ja kes oma omadustelt juhiks sobib. Seega uus riigikorralduse, Justiitsriik,  mudel: Riigiprokuratuur + Riigikontroll + Riigikohus. Mnjah, siis on jälle põhjust küsida: kas me sellist riiki tahtsimegi. Muidugi, nagu hoomasite, siis valitsus, milline püüaks sellist reformi korraldad, leiaks et tal endal pole uues skeemis enam kohta.

Nii, et kuhu lähed Riigireform? Kas sellest on jäänud järgi vaid kõmisev, kuid tühi kest? Kas raidlalik Riigireform või selle  pealkiri on kaaperdatud? Kas me tahame üles ehitada modernset riigikorraldust, kui vahendit?

Aga üldiselt on niimoodi, et minge metsa (valige ise millist tähendust te selle soovitusel anda tahate, vaba rahvas, vaba maa), ilm on nii ilus, et toas istumist küll kellelegi  ei soovita. Minge ja tuulutage oma pead, siis paistavad paljud asjad mis olid keerulised lihtsatena. Siis saate aru Mark Twainist, kes ütles, et „Ma olen vana mees ja mul on olnud palju muresid, kuid enamikku neist muredest pole kunagi olemas olnud.”. Võib-olla tõesti?

 

 

Targutusi:

V. Suvorov „Puhastus” Olion” 2000

Lk 82 „Ma olen alati kahtlustanud endas peituvat hullumeelset: (…). Siin ei ole ju midagi avastada. Kuid miks mina näen seda kokkulangevust, teised aga mitte?” 

Roland Kessler „FBI saladused” Tänapäev 2012

Lk 22 „Muelleri üks esimesi käske oli seada akadeemias //FBI akadeemia// sisse analüütikute väljaõppekursus ning muuta põhjalikumaks andmeotsingute ja juhtimiskoolitus. Ta rajas 2008 aastal FBI luurekooli, kus põhitähtsus on sõnadel „ennetav tegevus”. Väljaõppel olijatele õpetatakse, et oluline on „teada mitte ainult seda, mida me teame, vaid ka seda, mida me ei tea”, ütleb agent Jeffrey Mazanec. „Kui tead täpselt, mida sa veel ei tea, saad selle kohta teavet koguda. Me peame ennetavalt tegutsema; me ei saa endale lubada luksust oodata, mis juhtuma hakkab, ja reageerida alles sellele”.”

 

C.Clay „Kuningas, keiser, tsaar”” Pegasus 2013

Lk 244 „„Ta kuulub nende inimeste hulka, kelle kohta Goethe on öelnud: „see on diletantide loomuses, et nad ei taipa asjas peituvaid  raskusi ja et nad võtavad alati ette midagi, mis neil üle jõu käib””

Lk 268” „Imperaator ei ole reetlik, kuid ta on nõrk!” märkis keiser ja lisas terase taibuga: „Nõrkus ei ole reetmine, kuid ta täidab samu funktsioone.””

Lk 274 „Konstitutsioonilise monarhina teadis Edward VII, kuidas vabandada. Kuid ta ei võtnud oma tegu tagasi …”

 
G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

 

Lk 73 „Sügavalt sissejuurdunud minevikukogemused, mida antakse ühelt juhtide põlvkonnalt edasi teisele, on igale organisatsioonile ohtlikud kahes mõttes. Esiteks võivad inimesed aja jooksul unustada seda, mida usutakse. Teiseks võivad tegevjuhid hakata arvama, et see mida nemad ei tea, ei tasugi teadmist. (…) Eilsest „heast ideest” saab tänane „poliitiline joon” ja homne „käsk”.

Lk 74 „Teine ja ehk suuremgi oht seisneb selles, et üksikisikud ei tea, mida nad ei tea. Mis veelgi hullem, nad ei tea isegi seda, et nad ei tea. See on iga organisatsiooni üks tõsisemaid väljakutseid: kuidas saada teada seda, mida ei teata?”

Terroristid Maj Sjöwall, Per Wahlöö Talinn Olion 1992

Lk 195 „ Hiljem oli temast saanud politseinik ja aja jooksul oli ta pidanud tihti tegema kompromisse rumalate ülemustega, kuid ta oli suutnud taluda nii seda kui ka paljusid distsiplinaarmäärustikke, oma hinge kahjustamata.”

Lk 196 „Kui keegi oleks talt küsinud, mida ta peab töös kõige tähtsamaks, oleks ta tõenäoliselt vastanud, et süstemaatilisust, tervet mõistust ja kohusetundlikkust, just eespool nimetatud järjekorras.”
Must kolmnurk Juri Klarov Tallinn „eesti Raamat” 1986
Lk22 „ … millele oli kleebitud kolm kuulsat Peeter I ukaasi pidid kehtestama seaduslikkuse ja korra igavasest ajast igavesti. „… Tühi vaev on seadusi kirjutada, kui neist kinni ei peeta või nendega kaarte mängitakse, neid mastikaupa kokku pannes, mida kuskil mujal pole tehtud nii nagu meil ja osalt tehakse veel praegugi, ning kõiksugu lõustad püüavad ihust ja hingest tõde oma tahtmise järgi väänata.”.”
Lk 37 uurija Rõtsalov „Jah kahjuks olime hooletud,” möönis Rõtsalov, „Kahetsusväärne tõsiasi. Oleksime tookord pihta hakanud, poleks me praegu nii täbaras olukorras. Võimalus kukkus meile lausa sülle …”