Friday, February 21, 2014

Ministeeriumiametnik Konfutsius, konkurents ja muud mutukad


 

Eellugu: kritegu, suritegu või harimatus


Alustuseks üks värskeim näide elust enesest konkurentsialasest harimatusest.  Tegemist ei ole mitte mingisuguse "prügikalaga" juhuavaldusega vaid Eesti juhtiva kalaäri esindajaga kõige siirama ja heasoovlikuma avaldusega ... konverentsil. Uskumatu, aga tõsi, et 20 aastat pärast konkurentsiõiguse kehtimapanemist Eestis on võimalik avalik üleskutse kartelli sõlmimiseks. Mnjah, ilmselt näitab see, et tegemist on mitmel puhul tavaloogikale mittealluva regulatsiooniga. Kas sellisel juhul peab olema regulatsioon karmilt karistav või pigem hariv? Niisiis ...
EP 19.02.14
“Kalaärimees Mati Vetevool: kui tõstame hindu 20%, saaks palgad kasvada kuni 40%

Palgatõusust rääkides selgitas Vetevool, et üksinda ei suuda nad hüppelist palgatõusu pakkuda, kuigi on viimasel ajal korduvalt palku tõstnud. Küll aga pakkus ta välja toidutööstustele konsensusliku lahenduse. Vetevool tõi näiteks oma firma, kus palgakulu moodustab ligi 15% käibest. Tema sõnul lubaks 20% hinnatõus tõsta töötajate palku koguni 40%.

Vetevool tõi näite 150 000 euro põhjal. Kui käive on 150 000 eurot ja palgafond 15%, siis palgakulu on 22 500 eurot. Kui tõsta palku ja hindu 20% siis see tähendab, et palgafond tõuseks 15%-lt 18%-le ja ettevõtte käive samas kasvaks 150 000-lt eurolt 180 000-le. Nii oleks ettevõtte võit 27 000 eurot ning palka saaks tõsta rohkemgi, isegi 40 protsendi võrra. Vetevool kinnitas, et kui selline kokkulepe hinnatõusuks sünniks, tõstaks ta hoobilt ka palka.”

Nüüd küsite, mis selles ettepanekus imelikku on? Igati tore ja inimsõbralik lugu? Jah matemaatiliselt on kõik korras, majandusloogiliselt kaheldav, kuid õiguslikult … kriminaalne värk. Tegemist on lausa suuremastaabilise kehutamisega kuriteo/suriteo sooritamiseks e. keelatud leppe sõlmimiseks. Vaat selline lugu

Väärad teod + kurjad teod = tegevusetus


Jälgin murega meie pidevalt muutuvat, ühiskonnas levivat, lausa hüsteeriliselt karistamissoovi. Sellist tinast, hirmuhigist karistamissoovi, mis pärsib igasuguse initsiatiiviolluse. Selles oleks nagu midagi pahelist, sellist administratiivset sadismi. Hiljuti juhtusin kuulama üht rahvusvahelist lugupeetud advokaati, kes keelamise ja karistamise kohta ütles midagi sellist, et vaid piiratud inimesed (minu viisakaks silutud vabatõlge) tahavad kõike keelata ja siis kriminaalselt karistada, selle asemel, et probleemiga, selle põhjustega, tegelda. No tundub, et meiegi ei lähtu mitte sellest, kuidas ühiskonnas paremaid tulemusi saada, st. tõeliseid tulemusi, mitte mõõta neid karistustes. Maad on võtnud usaldamatus, kuid usaldus iseenesest on ju kapital, ressurss, … usaldamatus on vaid kulu (vt. „Bürokraat, võim ja Vanaema” ptk. Usaldusökonoomika). Vabandage mind, kuid minu arvates on iga karistus, tunnus mitte võidust vaid millegi tegematajätmisest.

Kogu maailm kahes kastis


Kogu inimkonna loo jooksul on inimesed kehtestanud reegleid, et ellu jääda, tõhusalt toime tulla ja edukad olla. Sama kaua on karistatud nendest reeglitest üleastumise eest olenevalt ühiskonnast, kas noomimise/õpetamise või kividega surnuksviskamise kaudu. Mida arenenum ühiskond seda enam püütakse ühiskonna reegleid kehtestada läbi õpetamise, mitte läbi karistamise. Meie oleme oma karistusseadustikus mahutanud kogu inimliku tegevuse ja regulatsioonimaailma kahte kitsasse kasti: väärad teod ja kurjad teod. Lihtsus või lihtsustamine? Primitiivsus? Usk kastistamise imelisse jõusse?  Ei tea, kuid arvata võib, et teoreetilist mudelit taheti proovida lihtsameelselt elus eneses. Jälgides tõmblemist küsimuste ümber, kas kedagi karistada kriminaalkorras või dekriminaliseerida tegu, jääb hapukas mulje, et tegu ei hinnatagi selle järgi, kas see on kuri tegu, väär tegu, paha tegu või vääritu tegu,  vaid selle järgi, milline peaks igal ajahetkel olema selle karistuse suurus ühiskondlikust arvamusest lähtudes igal ajahetkel. See ei saa ju olla efektiivse regulatsiooni aluseks.

Vintsklemine enese piiratud ruumis


Nüüd vintskleme nende kahe kasti vahel, suutmata tihti otsustada, kas me peaksime üht või teist tegu lugema vääraks või kurjaks. Kord viime mingi teo kuritegude alla, siis jälle väärate alla ja kui toimuvad mingid tundlikud juhtumid, siis jälle kurja teo alla. Kas poevargus on kuri tegu või väär tegu? Kui kuri tegu, siis kuhu pann need kurja tegijad panna? Polegi panna, laseme lahti? Niisama lahti lasta ka hästi ei saa, paneme sellele teole nimeks väär tegu ja laseme siis lahti. Kas sellest kõigest tegu muutus? Kas teo nimi või selle muuutmine aitab meil tegu muuta, ära hoida, heastada? Sageli on otsustamise aluseks lihtne tõsiasi, et väär tegu võiks ju olla oma olemuselt väär tegu, kuid selle eest määratav trahv on vääralt väike, oleks vaja suuremat rahalist karistust. Ja niisama lihtsast põhjusest lähtudes sattubki tegu, mis pole mitte kuri, kuid karistus on nadi, kuritegude seltsi. Ajalooliselt samasugune lugu juhtus ka konkurentsiregulatsiooniga, mis esialgselt oli mõeldud käsitleda, kui väärtegusid, kuid karistused olid sellised, mida suurem ettevõtja oleks võinud maksta päevapiletina rikkumise legaliseerimiseks. Ja muide konkurentsijärelvalvega pidi selleaegse arhitektuuri järgi tegelema politsei, kes ei omanud mitte mingit oskusteavet selles vallas. Selline oli tolleaegne piiratud arusaam konkurentsiregulatsioonist.  Konkurentsipeadirektoraadi tungivast järelpärimisest ajendatuna, sest karistused olid naeruväärsed , vaid kuni 50 tuh EEK, (EL kuni 10% ettevõtja majandusaasta käibest),  tõsteti konkurentsirikkumised  kuritegude nimekirja ja pandi karistuse määrale 0 otsa. Niisama lihtne see oligi. Mitte põhimõtteline otsus vaid … bürokraatlik lahendus. Kriminaalmenetlusel on muidugi mõned oma eelised, kuid see on ka raskepärane ning ressursimahukas, vahel nagu varese laskmine kahurist. Koheselt tekkinud kriminaalmenetluse raskepärasus sundis turguvalitseva seisundi rikkumised viima tagasi väärtegude valdkonda, mis samuti polnud mitmel juhul õigustatud, sest karistus oli jällegi vääralt madal (see ongi karistusseadustiku kahe kasti paindumatus ja viga). Kuid olgu parem madalam, kui inimesi asjata aastate kaupa läbi kohtute vedada. Sageli asjatult.  Seega tänasel päeval on meie seadusandluse järgi kurjad teod vaid keelatud lepped e. rahvasuus kartellid. Me kujutame tavaliselt kartellidena ette kui  mingit suurettevõtete, sageli rahvusvaheliste ettevõtjate pahatahtlikku kokkulepet. Keelatud lepped on muidugi tunduvalt laiem mõiste, kui vaid kartellid … ja siin küsimus tekkibki.  Konkurentsiõigus on läbi aegade olnud nö. piibellik, selle keelud on sarnased Raamatute Raamatule: Sina ei tohi mitte tappa, varastada, himustada … See on üldine käsk, kuid kõik muu on hinnanguline. Ja kui pühakirja õpetati inimestele maast madalast, koos kõigi keeldude ja käskudega, siis konkurentsiõigust meil niimoodi ei õpetata. Õigemini olen nendel paljudel seminaridel/konverentsidel, mida olen ettevõtjate juures läbi viinud tundnud ennast, kui misjonäär  äsja hõlvatud metslaste külas. Seega ma saan aru advokaatide teatud murest, kes väidavad, et küllaltki kummastav on kedagi karistada tema justkui kurja teo eest, mis koosneb hinnangutest või lausa konstruktsioonidest. 

Eilsed kogemused, tänased kasud


Kuid vaadake, me oleme jäänud liialt pikaks jäänud keerlema paragrahvi maailma, kuid meie eesmärgiks ei ole ju mitte karistamine kui selline, vaid konkurentsi, kui majandusveduri vaba toimimine. Kas kriminaalkaristus on selleks kõige sobivam, tõhusam, kiirem või on ka mingeid teisi võimalusi?

Paarikümne aasta eest eksisteeris konkurentsi järelevalves kaks enam-vähem stiilipuhast süsteemi: USA kriminaliseeriv süsteem, ja teine, põhjamaade läbirääkimiste/ettekirjutuste süsteem, Esimest tüüpi süsteemid lähtusid lootusest, et karistused võtavad teistel ettevõtjatel tahtmise turutõrkeid tekitada. Teisel juhul  töötasid hoopis erinevad hoovad:  ettevõtjad olid uurimise käigus avatumad ja kompromissialtimad (neid ei ähvardanud uurimise selles faasis mitte mingid sanktsioonid), teiseks eeldas süsteem, et ettevõtjad on mõistlikud inimesed, kes tunnetavad oma osa ühiskonnas. Selline süsteem võimaldas võtta kiiresti turult pinged maha. Esimese süsteemi puhul, mil iga eksimus on karistatav kriminaalkorras, nii isiku, kui ka ettevõtja suhtes, ei leita mingit kompromissi ega võeta ka mingeid pingeid maha niikaua, kuni on läbitud kõik kohtu kolm astet. Seega aeglane, kohmakas ja palju ning pikka aega kõrgkvalifikatsiooniga ökonomiste ja juriste siduv tegevus. Kui arvestada seda tegevust ametniktundides, siis … mitte just väga efektiivne süsteem.

Tänaseks ei ole konkurentsiõigus enam väikese entusiastide rühma võitlus. Tänapäevaks on kogu maailm aru saanud, et mõistlik konkurents on  tuleviku edu aluseks. Kõik on konkurentsi kirjutanud suurte tähtedega oma lippudele. Mitmed riigid on tõdenud, et suurte rahvusvaheliste kartellide lõhkumine on alandanud hindu mitukümmend protsenti, tõstnud protsentide võrra tööhõivet ja SKP-d, kuid mis peamine, see on hoidnud ettevõtluse pidevas arengus, lubades tarbijatel sellest võidust saada oma osa. Seega konkurents „ruulib”.

Uued tuuled


Paljude maade konkurentsidokumentides mainitakse kõige otsesemalt konkurentsi, kui üht majanduse elavdajat. Kas see tähendab vaid järelvalvet teostada või ka konkurentsi arendamist? Nii ja naa. Mõned, nagu näiteks britid, on julgemad ja teevad panuse konkurentsi arendamisele ja mitte ainult oma riigis, vaid kogu maailmas.  Samas otsivad kõik riigid selleks tõhusaid töövõtteid, lisaressurssi. Bürokraatiamaailmas on loomulikult esimesteks lahendusteks struktuurimuutused. Viimase aja tendentsiks on ka konkurentsijärelvalve, turu toimimise ja tarbijaküsimuste ühendamine ühtseks organisatsiooniks. Just nüüd 1.04, alustab UK uus ühendatud ametkond, jätkates seniste 40 aastase struktuuride tegevust ehk nagu nad ise väidavad uhkuse ja lootusega, et …  liidetavate summa on suurem, kui liidetavad. Sama on läbi teinud nii Soome, Prantsuse, kui ka teiste maade konkurentsiorganisatsioonid. Teisalt ei piirduta pelgalt administratiivsete muudatustega, vaid haaratakse protsessi kaasa huvirühmi, panustatakse nõustamisele, iseregulatsioonile, konsulteerimisele, dialoogile. Sõnum on selge, konkurents toimib vaid selleks, et tarbijad oleksid rahul, majandus on efektiivne vaid siis, kui tarbija ettevõtjate töö tulemuse ära ostavad ja sellest arengust oma osa saavad. Ehk tulles tagasi eelöeldu juurde, et tänaseks ei ole konkurentsiõigus enam väikese entusiastide rühma võitlus, ei ole see enam ka mingi elitaarne tegevus, vaid sellel peab olema tunduvalt laiem aluspõhi – tarbija huvide põhi.

Meie Konkurentsiamet on teinud tublit tööd, kehtivate mängureeglite tingimustes. Kuid millised võiksid olla homsed tööriistad? Milline on lisaressurss? Ütlete, et mis siis praegu keelab konsulteerimast? Ütleme, et terve mõistus. Kriminaalmenetluse seaduse §6 Kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte sedastab: „Kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust”. Panite tähele – kohustatud. Siin ei ole ametnikul mitte mingit süüd karmuses, ta vaid täidab seadust, nii kui asjaolud ilmnevad … Seega, kas te julgeksite? Või kas teie advokaat julgeks teile sellist konsulteerimist soovitada? Ühte tean kindlalt, advokaadid ei soovita midagi küsida isikustatult, sest siis võib  tekkida advokaadil vastutus. Nojah ja kes siis ikka asjata vastutust tahaks ja niimoodi jääbki … konsulteerimata ja suurem kahju kõigi osapoolte jaoks ära hoidmata. Vaadake, sellise küsimuse peale, et „meil siin üks ettevõtja tegi /tahab teha/ ühel turul ühte asja”, ei saa ametnik professionaalselt vastata. Võib küll vastata, et ühte asja võib teha kahte moodi, kolmel erineval viisil, neljas erinevas kohas, viie erineva tulemusega … Kuid te ei tahtnud ju sellist vastust. Seda te teate isegi. Te tahtsite ju selget vastust, et teha õigesti, aga küsida ei julge, sest … Mida te tahtsite? Võib-olla avatud suhet?

Olen kirjutanud raamatus „Bürokraat, võim ja Vanaema” järgmise mõttearengu, mis peab paika kogu tänases Bürokraatiamaailmas ja kuidas iga juhtum hakkab elama oma isiklikku elu, tihti unustades algpõhjused ja seaduse eesmärgid, regulatsioon ise muutub eesmärgiks, mitte vahendiks:  „Tuleb meeles pidada, et kui mingi menetlus on alanud, siis hakkab see elama oma täiesti iseseisvat elu, olenemata sellest, kas selles on sisu või mitte. Võib-olla on selles juristide jaoks mingi ökonomistile hoomamatu väärtus, kuid kontrolliökonoomiliselt ei ole selleks mingit ratsionaalset alust. Kui näiteks linnapea eksis formaalsete tunnuste järgi korruptsioonivastase seaduse pügalate vastu, tellides hooaja algul suveturismi keskuse sillutise renoveerimise mõistliku hinna ja tähtaegadega, ise kasu saamata ja kätt linna kaukasse ajamata, milline võiks olla siis meie reaktsioon? Kui tegu oli hädaolukorra või eksimusega? Kas peaksime Inimesekest hoiatama või karistama? Pealekasvanud Robespierre’ide põlvkond karistaks kindlasti ja kui võimalik saadaks ka giljotiini alla. Seega on meie valik menetlus, karistus ja kohus. Selline arenguliin tekitab minus kaks küsimust. Esiteks, kas tegemist võiks olla menetlejate otsustusjulgusetusega? Sellise vastutuse hägustamise, küsimuse lükkamisega kohtu kompetentsi? Või on asjatundmatusest tuleneva otsustusjulguse puudumisega? Ja kui mõelda nüüd, kui palju ressursse läheb selleks, et seda linnapead kahe/kolme/nelja aasta jooksul solgutada läbi kohtu kolme astme ja tõdeda lõpuks, et linnapea ei olegi korruptant? Tulemuseks oli see, et tulemust ei olnud. Enamgi veel, Inimesekesele on tehtud rängalt ülekohut, tapetud kõige julmemal moel initsiatiivi, millest mõni ei suudagi toibuda. Me oleme tapnud (moraalselt, psühholoogiliselt) tegusa Inimesekese, me oleme kolme aasta jooksul raisanud avalikku tulikallist ressurssi. Nagu mainitud, hakkab iga juhtum elama oma iseseisvat elu ja kui keegi Reguleerijatest, vaadates juhtumile, teataks, et see on „mögga”, võiks ta ise sattuda korruptsioonisüüdistuse alla. Nii et omaenese alalhoiuinstinktist lähtudes on turvalisem juhtum lõpuni menetleda.” Selline on lihtsalt tänapäeva süsteem, siin ei ole kohta initsiatiivile ega kodanikujulgusele. Initsiatiivi karistatakse kõige rangemal ja julmemal moel. Ja teate, see on ebatõhus ühise raha kasutamine. Lisaressurssi ei kusagil.

Seega nagu näitavad teiste riikide kogemused tekitatakse lisaressurss   ühelt poolt struktuurilised muutused, õiguste täpsustamine ja laiendamine, aga samuti koostöö ettevõtjate ning tarbijaorganisatsioonidega läbi majandusharu standardite kehtestamise, ettevõtjate atesteerimise, nõustamise ja auditite. Seega samade administratiivsete ressursside kitsas järelevalvelik/karistuslik tegevus on laienenud ja tõhustunud läbi ettevõtjate kaasamise ja nõustamisprotsessi.  Tähtsaks lisaressursiks peetakse ettevõtjate eneseregulatsiooni, millel on oluline koht ametite „tööriistakomplektis”
 
Mudelivalik


Mudelivalikus läheme hoopis teise maailma, sõjandusmaailma. Sõjandusmaailma seepärast, et selles ei saa hämada sa kas võidad või ... no kuidas seda viisakamalt öeldagi - ei võida.
M. Solokin „Katastroofi anatoomia” Grenader 2009
Lk 262 „ Aga kokku mõisteti terve sõja jooksul ainuüksi sõjatribunalide otsustega süüdi 994 tuhat Nõukogude sõdurit, kellet 157 593 lasti maha (…). See teeb kümme diviisi mahalastuid!
Kõik sõltub võrdluses (…) Kokku lasti viie sõja-aasta jooksul (…) Wehrmacht`is maga 7810 sõdurit ja ohvitseri. Kakskümmend korda vähem, kui Punaarmees. Ei, need pole lihtsalt erivad arvud ja kogused. See on juba ühiskonna ja võimu erinev kvaliteet.”
Lk 286 „Armeekomandörid ilmusid ja kadusid, jõudmata oma uute alluvatega isegi tutvuda. Küllaltki kähku kujunes sellest peataolekus välja omamoodi universaalne reegel. See ei nõudnud ei alluvate tundmist ega luureandmeid vastase kohta, oluline polnud ka tehnika tundmine. See asendas täielikult taktika ja operatiivkunsti peensuste tundmist. Nende sõnade kaja ja kurdistav kõla liikus staapides, kaevikutes ja blindaažides – „iga hinnaga”!”

M. Solonin „25 juuni 1941: rumalus või agressioon”
Lk 7 „Punaarmee kaotuste mastaabid Nõukoguge-Soome sõjas olid tõesti hirmuätatavad. (…) Nõukogude liit kaotas pöördumatult – tapetud, surnud haavadesse hospidalides, hukkunud sõjavangis olles, teadmata kadunud – üle 200 000 inimese.
Kõik selgub võrdluses. (…) Meie liitlaste (Suurbritannia, USA, Kanada) maaväed kaotasid Lääne-Euroopa vabastamisel – alates Normandia operatsioonist kuni Elbeni jõudmiseni – tapetutena 156 000 inimest.”


A.   Moorehead „Montgomery”  Olion 1996

 
Lk43 „Üksiksõdur, olemata kaugeltki teadvuseta null miljonite omasuguste hulgas , oli tähtsaim isik lahingus. Ta vääris hoolt ja tähelepanu. Teda tuli eelnevalt palju kuid koolitada. Selle asemel et teda teadmatuses hoida, tuli tema roll lahingus talle arusaadavalt selgeks teha. Teda ei tohtinud kunagi kasutada massina teise massi vastu. Võitlusvaim oli kõik, ja kõrge moraali saavutamise ainus viis oli panna sõdur tunnetama, et ta on osa meeskonnast, kes viib ellu tarka plaani, milles on eeldused õnnestuda. „



Võistlus (competition) peab käima turul, mitte kohtusaalis.


 Regulatsiooniökonoomiliselt ja kontrolliökonoomiliselt pole üldsegi vähetähtis see, kuidas me regulatsiooni üles ehitame. Minu arvates võiksime me eeskuju võtta brittidelt, kes on panustanud kaasamisele ja vältimisele, unustamata ka karistada seal, kus tarvis, kuid kes suunavad hoomatava osa ressursi nõustamisele, konsulteerimisele ja konkurentsiaudititele. Seega panustatakse ettevõtjate kaasamisele ja ennetustööle. See on hea näide, kuidas riik, väheste ressurssidega, paigutades neid õigetesse kohtadesse, kasutades kogu turu ressurssi, suudab saavutada tõhusaid tulemusi. Konkurentsiauditi mõte on, et konkurentsi järelevalve ametnikud koostöös ettevõtjatega hindavad igat tegevust konkurentsitõrke seisukohalt. Fikseeritakse ja kaardistatakse ohtlikud tegevused, pannakse paika iga üksiku töötaja vastutus ja tegutsemine ohuolukorras. See tähendab üleminekut konkurentsijärelvalve iseteeninduslikule vormile,  vabastades järelevalve administratiivset ressursi, pannes need kohustused ettevõtjale. Inimlik ja tõhus. Sellise süsteemi poole peaksime meiegi püüdlema. Muidugi tähendab see olulisi muudatusi meie jäika Karistusseadustiku filosoofiasse.

Koostöö kiituseks


Audit annab ka teise efekti – neid inimesi, kes osalesid aktiivses auditis ei saa enam „ära kasutada”, nad teavad oma kogemustest/õpitust, mis on lubatud, mis mitte. Auditeerimine kordistab konkurentsiõiguse alaseid teadmisi ja neid teadmisi omavate inimeste hulka. Auditeerimine käib tegevuste ja sisendite kohta nii üles, kui alla, kui küljele. Näiteks „seebitopside tootmiskunn”  teab milline on tema oletatav positsioon turul iga toote ja teenuse suhtes. Kuid ta teab ka milline on tema positsioon ja tema partnerite positsioon tema suhetes, näiteks elektrikompaniiga, prügivedajaga, poeketiga.  Kus tema partner võiks olla domineerivas seisus, kus ta ise on domineerivas positsioonis ning mida sa tohid ja mida mitte. Seda „mida”, saab ta nõuda ka teistelt. Ma ei tea, ka see on seotud auditifilosoofiaga, kuid  uurisin PKK palvel milliseid regulatsioone on maailmas suhetes põllumajandussaaduste tootjat, töötlejate ja kaubandusega. Teate ju küll seda igipõlist  küsimust et kõik osapooled kahtlustavad, et neile liiga tehakse (selle probleemi kõige õudsem „bürokraatiline” lahendus oli vanariigi Agroprom).  Ilmneb, et see probleem polnud ainult meil aktuaalne, vaid ka UK, Iirimaa, Prantsusmaa, Ungari, Läti, aga ka Kanada, Uus-Meremaa  jne olid selle probleemiga tegelenud.  See on omamoodi klassikaline valdkond, kus võivad (kuid ei pruugi) kokku saada nii turguvalitseva seisundi kuritarvitamine kui ka keelatud lepped.  Kusjuures olenevalt ajahetkest ja turuseisust võib igaüks kolmest olla turguvalitsevas positsioonis. Niikui keegi saab turusituatsiooni muutudes sõltlase seisust välja, ei unusta ta kogu solvumist teiste osapoolte peal välja elamast. Ja niimoodi ringiratast edasi … Osa riike püüdis seda olukorda reguleerida erinevate kaubandustegevuse seaduste kaudu, osa majandusharu standardite ja heade tavade kokkulepete kaudu. Näiteks  lätlased püüdsid olukorda lahendada konkurentsiseadusega ja … põrusid ” täiega”. See regulatsioon oli liiga raskepärane ja jällegi hinnanguline. Vahel tuleb lihtsalt aduda, et kõiki maailma hädasid ei saa lahendada seadustega ja karistustega, vahel tuleb lihtsalt mõistust kasutada. Jälle jäi silma UK mitmetasandiline analüüs. Mida teha?  Kas piisab tööstusharude vahelisest kokkulepe standardist, teha reguleeriv seadus, või jätta nii kuis on? Selge oli see, et  kui jätad „kuis on”, nii pead perioodiliselt asjaga tegelema ja oma ülikallist ressurssi kasutama. Pole mõttekas? Muidugi, see oleks ressursikadu. Teine variant seaduse meisterdamine, tundus liiga kohmakas, pealegi nagu mainisime, lätlased proovisid ja  ei mänginud välja, liiga palju vaidlusküsimusi liiga palju auke. Kolmas variant, mis edestas teisi variante, oli kokkulepitud standardid. Mõistlik. Vanad koloniaalriigid teavad, kuidas minimaalsete ressurssidega maailma valitseda. UK süsteemis meeldib mulle kõige rahkem, et regulatsioonid ja nende muudatused ARVUTATAKSE kõigepealt läbi. Ja mitte lihtsalt ei arvutata läbi vaid seda tehakse nagu hanget, konkurentsilehega, vähemalt kolme variandi vahel ja selle oletatavad kulud ja tulud. Sellise arvutuse otsa sattusin, kui uurisin apteekide asutamispiirangute süsteeme teistes riikides. UK oli kõik läbi arvutatud, millised on mõjud turgudele, ettevõtjatele, tarbijatele, kindlusele, riigikassale ja pange nüüd tähele … ettevõtjate ärist väljumisele. Vägev! Ma ütleksin, et lausa ühe paadunud arveametniku unistus. Nojah, kõik see, mis meil toimus apteekide asutamise küsimuses, nii piiramine, kui sellest loobumine, selle küsimuse põhiseaduslikuks tegemine, oli lihtsalt piinlik. Oma vaesustunnistusele alla kirjutamine. Piinlik. (vt. „Neerupirukas”). Sama piinlik, kui kesklinna baaride üleöö kehtestatud lahtiolekupiirangute kehtestamine. Muidugi on öise müraga vanalinnas probleeme, kuid see probleem on olnud 20 aastat. Selle aja jooksul oleks võinud teha kokkuleppeid avamiste/sulgemiste osas, üleminekuperioodid, väljumistärminid jne. Oleks võinud leida juba 10 aastat tagasi mõistliku osapooli rahuldava lahenduse. Aga ei, siis ei oleks ju saanud võimu näidata. Asjad ei peaks käima  niimoodi, et saadan e-kirja., et esmaspäevast alates on sinu ööbaarist saanud lastehommikubaar. Aga ettevõtja investeeringud? Laenud? Põlegu? Vanad demokraatiad teavad, et niimoodi asjad ei käi. See tekitab vaid vimma ja vähendab ettevõtlustahet. Nojah ega Brittidel pole ka põhiseadust vaid aastasadade jagu kogemust ja paindlik meel

Ekskurss ajalukku


Mind, kui ajaloohuvilist on alati huvitanud koloniaalriikide korraldus, mitte et mulle kolonialism meeldiks, ei, ei, kuid mulle on alati tundunud, et igat asja pulkadeks lahti võttes leiad sealt seest ka midagi kasulikku. Noh, nagu näiteks kõva/kalgi pähkliga pole mitte midagi kasulikku teha niikaua, kuni pole tuumani jõudnud.  Mis siis meie lookese tuumaks võiks olla?  Kõik me teame ajaloost, millised hiilgavad väejuhid võitsid lahinguid, sõdu, riike, kuid asjata ei öelda, et iga mehe edu tagant otsi naist. Nojah, naist otsida (ja tunnustada) on muidugi tore, kuid iga edu taga on ka … edukas administreerimine, nö. võidu kindlustamine.  Analüüsides koloniaalriikide edu sh. majanduslikku edu, kumab taustalt alati läbi just tõhus  administreerimise  süsteem ehk kuidas väheseid vahendeid kasutades hõlmates ja sidudes huvigruppe saavutada uskumatuid tulemusi. Või mida te mõtlete, kuidas algselt suhteliselt vaene, kuid südikas, Inglismaa, asetsedes maailma veerekesel, keset põhjakaaremerd (mööngem siiski, et koos Golfi hoovusega) liivaste ja tuuliste rannikutega, suutis jõuda selleni, et valitseda poolt maailma? Või pisikene Holland? Või Portugal? Kuidas õnnestus neil hõlvata suured ja kauged kolooniad ning, mis põhitähtis, pikkadeks sajanditeks seal võim säilitada? Jõuga? Massiga? Ei, ei, polnud ju ei jõudu ega massi. Milline mass oli brittidel võrreldes India massiga?  Õige, kärbsemusta jagu võrreldes elevandiga. Edu taga olid õiged administratiivsed otsused seega edu saavutati õigete, tulevikku suunatud otsustega ja nutika administreerimisega, ressursside võimendamisega … ei millestki.

Painduvate kaidega turvasadam?


Tagasi meie konkurentsiolukorra juurde. Seega kas eesmärk, mõistlik konkurentsiolukord saavutatakse sõnumitega, õpetusega, läbirääkimistega, vigade tunnistamisega ja nende kõrvaldamisega või karistamisega, see on küsimus, millele peaksime vastama. Kuidas karistada tõlgendatavuse tingimustes? Meenub, et peadirektorite nõupidamisel Brüsselis arutasime poolteist aastat, selle üle, millised peaksid olema täpsed tegevused turgu valitsevale ettevõtjale, mida ta tohib teha, mida mitte: nn valged ja mustad nimekirjad. Piltlikult öeldes pidime looma ettevõtjatele kindla sadama, et kõigil oleksid selged juhised, mis on lubatud, vältides pidevat tõlgendamist.  Mingil momendil leiti, et kõike ei ole võimalik kirjeldada ja nimekirjades peaks olema paindlikkust. Mnjah, seepeale arvas meie auväärt Saksamaa kolleeg, et tema küll ei tahaks olla kipper, kes peab laeva viima painduvate kaidega sadamasse. Mina ka ei tahaks. Vaat niimoodi. Nojah, ja see vaidlus käis turgu valitseva seisundi kuritarvitamise üle ( ja üldsegi mitte kriminaalkaristuste valguses), mis on üldiselt hulka selgem valdkond, kui keelatud lepingud.

Ametniktund


Kui nüüd võrrelda ametniktunde, mis kulub ühele auditile, kaasamisele ja nõustamisele ning ühele kriminaalmenetlusele, siis on selge, et esimene variant on lihtsalt tõhusam, kiirem ja mis peamine inimlikum, säilitades töötuju ja tahte. Mina ei usu sellesse maailma, et inimesed ärkavadki mõttega hakata kohe ja massiliselt seadust rikkuma, ei konkurentsijuhtumitel on enamasti tegemist teadmatusega. Lihtsa, labase harimatusega, mida kinnitavad ka kohtumaterjalid. Kurb on lugeda kohtumaterjale näiteks e-kirju” lepime kokku, aitame teid teie aitate meid” selline vana külakogukondlik lähenemine, mitte grupiviisiline röövmõrv. Kas teadsite, et külmik külapoes võib olla kriminaalne? Ei, ei ärge saage valesti aru, ma ei pea silmas, et poepidaja kasutab seda laiba hoidmiseks. See on selgelt kriminaalne „värk”. Kuid leping külmiku ainukasutamise kohta võib olla keelatud leping, mille  alusel nii külmikuomaniku (näiteks jäätisetootja) kui ka külapoekese pidajat võib oodata kriminaalne karistus. Naiivsus ja rumalus, mida oleks võimalik õige raviga vältida.

Jah, ka mulle ei meeldi konkurentsitõkked, olen olnud üks konkurentsiõiguse „maaletoojatest” ning usun kaljukindlalt konkurentsi toimimise ja edendamise vajadusse, kuid ma ei usu, et oleme selle edendamisega kõige tõhusamal teel. Nojah, mina arvan muidugi, et arvestades meie ressursse, demograafiat ja tööjõu liikumist, peaksime üle vaatama ja mitte ainult konkurentsiregulatsiooni, vaid kogu riigipidamise, lihvides seda meile parajaks. Enne kui meie ülehoolitsus meile ülejõu käivaks osutub. See omakorda tähendab rohkem iseregulatsiooni, arbitraaži ja kodanikuühiskonda koos kodanikujulguse ja kodanikuvastutusega. Meil lihtsalt ei ole võimalik aastaks 2030+ pidada üleval nii suurt administratiivaparaati ja riiklikult järele valvata nii paljude regulatsioonide üle. Jääma peavad vaid üksikud elulised regulatsioonid, nagu elulised tugipunktid. Seega muutub oluliseks, mida kõrgeltkvalifitseeritud valdkonnaspetsiifikat valdavad ja ka vääriliselt tasustatud ametnikud tulevikus teevad, kui palju ametniktund maksab ja mida selle raha eest saab. Ühesõnaga tõhusus. Muidugi tähendab selline korraldus, et ametnik on oma ala autoriteet. Parimatest parim. Kui keegi nüüd väidab, et ilma vägivallata/terrorita/karistamiseta ei saa mitte, siis kuidas kõrge ministeeriumiametnik Konfutsius sai ilma vägivallata lihtsa põhimõtte kaudu, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sinule tehakse või kuidas Gandhi suutis vägivallatult, vaid oma kindla meelega vabastada India? Teine võimalus on, et me käitume nagu Timur? Küsite, kes see veel oli? Mõnele meenub kindlasti vanariigi aegne propagandalookene „ Timur ja tema meeskond” , kuid see Timur, kelle kohta minu küsimus käib on hoopis teine Timur. Ilmselt oleks õige öelda, et edukas vallutaja, kes tappis ühes linnas  100 000 inimest, järgmises linnas 70 000, ehitades maharaiutud peadest kakskümmend kaheksa torni, igaühes täpselt 1500 pead, sealjuures  kaotamata kunagi ühtegi lahingut. Nonii, paljud meis teavad Timurit? Kuid Konfutsiust ja Gandhit ikka teatakse. Mnjah, ja olemegi jõudnud tagasi jutukese algusesse, mida see tunnustatud advokaat ütleski regulatsioonipahe ja karistusiha kohta …

Ärgem unustagem peamist, meie eesmärgiks on tõhusalt toimiv ettevõtlus, mitte karistamine ning kõik turutõkked mis ilmnevad tuleb maha võtta võimalikult kiiresti, mitte aastatepikkuse kohtuvaidluse käigus. Konkurentsijärelvalve on ja jääb paljuski hinnanguliseks ja suhteliseks (relatiivne). Tegemist on omamoodi „hea ja kurja äratundmise puuga”. Igal konkreetsel juhul hinnatakse tõendite kogumit ja selle mõju turgudele … ja igal konkreetsel juhtumil võib kõik oleneda kirjavahemärgist: tappa, mitte armu anda või tappa mitte, armu anda

Seadused on meie eneste tehtud, mingite eesmärkide saavutamiseks, need ei ole mingid lõplikud tõed, kui olukord muutub ja eesmärke on võimalik saavutada tõhusamal viisil, kuid teisel moel, siis tuleb ka meie eneste poolt meie eneste seadusi muuta. Halvim on, kui eesmärk kaob silmist ja järgi jääb vaid elutu regulatsioon ehk vahend muutub eesmärgiks. See on raiskamine. Meie ühise raha raiskamine.

Targutusi:


- Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

Lk 109 „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta.

Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.”

lk 143 „Enamik firmasid ja inimesi otsivad edu ja austust. Nende sihtideni jõudmine vajab oskust teistele kaasa tunda ja soovi teisi õnnelikuks teha. Õnnelikkus on meie elus äärmiselt tähendusrikas. See tabab meid sageli siis, kui üritame ise teisi õnnelikuks teha. Lahkus on nakkav.”

V. Suvorov „Puhastus” Olion” 2000

Lk 82 „Ma olen alati kahtlustanud endas peituvat hullumeelset: (…). Siin ei ole ju midagi avastada. Kuid miks mina näen seda kokkulangevust, teised aga mitte?”

 

E. M. Goldratt J. Cox „Eesmärk” Fontese Kirjastus 1998

Lk 48„Alex, kui sa oled selline, nagu on enamik inimesi siin maailmas, siis oled sa ilma küsimusi esitamata omaks võtnud nii palju tõdesid, et tegelikult sa ei mõtle üldse.”

 

A.   Junger, M.D. A. Greeven „Puhastumine”

Lk 94 „Loodus on loonud meid ellu jääma ja paljunema ning aastatuhandete jooksul oleme sellega hakkama saanud uskumatult edukalt. Sümptomid, mida inimesed tunnevad, on osa evolutsiooni kõige võimsamast ja targemast liikumapanevast jõust – ellujäämistungist. Vabanemine sümptomitest neid põhjustanud tingimusi muutmata on keha intelligentsuse solvamine.”

R. S. Sharma „Juht ilma tiitlita” Pilgram 2011

Lk 91 „Geniaalsel ideel üksi pole väärtust. Hindamatuks teevad selle elluviimise kvaliteet ja kiirus. Tegelikult isegi keskpärane idee, mida viiakse ellu suurepäraselt, on väärtuslikum kui geniaalne idee, ent halvasti ellu viidud idee.”

„Augustikahurid” B. Tuchman Eesti Raamat” 1977

Lk 326 „Joffre`il oli küll harva omaenda ideid, kuid ta oskas teiste nõuandeid kasutada …”

A.    McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001

Lk 163 „Ma võrdleksin teda (saatust) nende tormitsevate jõgedega, mis ujutavad marutades üle tasandike (…) kõik põgenevad nende eest, kõik taandub nende tulva eest, suutmata mingil moel neile vastu panna. Ja kui jõed ongi oma loomult sellised, siis ei tähenda see veel, nagu ei saaks inimesed rahulikel aegadel tarvitusele võtta ettevaatusabinõusid, rajades tamme ja paise, nii et jõed taas üle kallaste tõuseksid, suubuksid nad kanalisse või ei oleks nende vood nii taltsutamatud ja ohtlikud. Nii on lood ka saatusega, mis näitab oma võimu seal, kus tublidus ei ole valmis talle vastu seisma ning suunab oma löögid sinna, kus ta teab, et tema ohjeldamiseks pole rajatud paise ega tamme.””
S. Bedell Smith „Kuninganna Elizabeth. Moodsa monarhi elu.” Kunst 2012
„„Erinevalt Ameerika põhiseadusest, mis on kujunenud kirjapanemise teel ja kus öeldakse kõik välja, on brittide oma tekkinud seadustest ning  kirjapanemata traditsioonidest ja pretsedentidest. See on paindlik ning sõltuv inimestest, kes sündmustele reageerides langetavad otsuseid ja teevad reegleid isegi ümber. Anson nimetas seda üpris plaanituks rajatiseks, mis sarnaneb majaga, mida palju järjestikuseid omanikke on ümber ehitanud.” Konstitutsioonilise monarhia kohustused  ja eesõigused on ähmased. Võim seisneb pigem selles, mida kuningas ei tee, kui selles, mida ta teeb.”

 

Monday, February 3, 2014

Riigiaudiitor



Tuleks, peaks … sellised on nii ettepanekud, kui ka programmid, strateegiad ja muud mutukad, aga … siis kõik hääbub. Teeme seekord teistmoodi, teeme ära.

ÄP:  „Nii nagu iga ettevõtte juht või omanik peaks oma äriühingu struktuuri ja toimimispõhimõtteid mingi aja tagant üle vaatama, tuleks seda teha ka riigi toimimiseks vajalike tegevuste puhul ehk avalikus sektoris tervikuna, kirjutab kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman”

Lugege kord mõttega seda lauset, … selle lause iga sõna, … sest igas sõnas paistab terve universum. Seega jutt käib sellest, et meie, kui omanikud peaksime mingi aja jooksul (vastavalt olukorra muutustele, sisendite muutustele ja loodetavatele tulemustele) vaatama üle oma äri struktuuri ja toimimispõhimõtted. Ja nagu tavaliselt libisevad kommentaarid  sujuvalt kärpimisele: „me kärbime juba seitse aastat”, „kärpimises ei ole midagi uut” jne, kuid küsimus ei ole ju mitte kärpimises, kui ühes instrumendis, vaid toimimispõhimõtete uuendamises, vananenud tegevuste väljakahimises. Kas kõik see, mida me teeme on vajalik, kas see on tõhus? Mida võiks sama ressursi juures rohkem saavutada?

Meie riigi kulude kahimise metoodikal on üks  põhimõtteline viga: kui me kujutaksime riigi toimimist ette nelinurgana, mille tipud on1. raha, 2. inimesed, 3. aeg, 4. tegevused, siis kokkuhoidu alustatakse rahade kärpimisest. Dieedist, mis toob kaasa järgmised sammud: 1. paremad valdkonna asjatundjad lahkuvad avalikust teenistusest, mille tõttu võtab kogu protsess rohkem aega (on ebakvaliteetsem) ja selle tulemusena on terve hulk regulatsioone, mida ei suudeta (ei millalgi ) kontrollida (lihtsalt füüsilist mahtu ei ole). See omakorda tekitab seaduskuulmatuse. Kuna seadused ei toimi, siis tehakse kogu aeg uusi (kriminaal) seadusi juurde, ehk tekitatakse üha suurem vahe vajalike regulatsioonide, võimalike regulatsioonide ja tegeliku olukorra vahele. Seega meie toimimispõhimõtete korrastamist tuleb alustada hoopis nelinurga 4.  Alustada tuleb juba olemasolevate regulatsioonide ja tegevuste auditist, nende vähendamisest, mis lubab tegelda nende väheste regulatsioonide täitmisega, mis on eluliselt vajalikud. Tegelda põhjalikult, mis võimaldab säästa raha ja palgata neid tegevusi tegema asjatundjad.

Terve rida austatud inimesi on teinud juba aastaid ettepanekuid,  kuidas tuleks riiki tõhusamaks ja veel edukamaks muuta, kuid … Tulemuste saavutamiseks lõpetagem „tulevikus oletatav tegevus” (tuleks) ja alustame juba täna, … kohe praegu selle ümberkorralduse protsessiga. Üks on selge, et protsessijuht,  peab olema laialdaste volitustega, et  saada infi, kindlustada koostöö kõigi ametkondadega, kaasata valdkonnaspetsiifika asjatundjaid.

Esimene võimalus: Kiireim tee on ilmselt, kui Riigikogu moodustaks uurimiskomisjoni või probleemkomisjoni. Vaid selline organ, mis omab suuri volitusi saab uurida igakülgselt ministeeriumide tegevuste sisu tõhusust.

Teine võimalus: Loome ajaliselt piiratud laialdaste volitustega sõltumatu uurimisüksuse, nimetagem teda hellitavalt RIIGIAUDIITORIKS, milline peab tegevuste auditi lõpuks esitama muudatuste põhjendatud kava (mitte segi ajada Riigikontrolliga, mis teeb tänuväärset tööd, kuid on riigireformi toimetamiseks liiga spetsiifiline ja piiratud õigustega). Nii või teisti on muudatusteks vaja poliitilist tahet, meil ikkagi parlamentaarne riik.

Auditi aluseks on mõttekas võtta vana hea ametniktund ja selle maksumus. Näiteks seadused, mida meisterdame maksavad meil sadu tuhandeid ja miljoneid ametniktunde. Samas tõdeb RK ühes analüüsis „ …  et õigusaktide väljatöötajatel napib oskusi kõiki mõjusid hinnata ja sageli on selleks liiga vähe aega ning uuringute tellimiseks väljastpoolt ministeeriumi raha ei jätku.” Mnjah … Sellise hinnangu peale peaks kõik kellad ja viled hüüdma hakkama, kuid … Õige, tihke vaikus. Kuulmishäire?

Sama on arengukavade ja strateegiatega, mille ümber askeldavad suuresti need, kes selle tegemisest, mitte sellese endast,  kasu saavad, samuti sadu tuhandeid ametniktunde. Ametniktund ei ole pelgalt ametniktund, vaid see on ametniktund + kogu infrastruktuur (büroo, soe tuba, elekter, kempsupaber, lähetused jne) + nn reguleeritavate raisatud aeg, kes peavad ebamõistlikke regulatsioone täitma, kohale jooksma, aru andma. Ehk iga ametniktund tuleks kulupoolele kandes korrutada vähemalt kolmega. See on puhas raha. Ja küsimus ei ole üldse selles, et see on kallis, kui see aeg läheb õige asja ette, võiks ja peaks see olema veelgi kõrgem. Tõhus, loominguliselt mõtlev, tulevikku aduv, regulatsioonide tuuma tabav ametnik väärib tunduvalt kõrgemat tasustamist ja esiletõstmist. Küsimus on selles, et kas kõik need tegevused on tarvilikud tegevused, mida tehakse või on need vaid „hõimu rituaaltantsud”? Meelelahutus? Ilmselt saame ja suudame me ise kodanikuühiskonnana, mitte karistusühiskonnana, palju asju ise teha. Regulatsioonide tuuma ja tulevikutrendide mittetajumine toob kaasa tormilise asendustegevuse ehk seaduste muutmise igaks juhuks, äkki toimib? Ei toimi? Teeme uuesti.  ( „Browni liikumine edasiliikumist ei garanteeri. Usume hoopis otstarbekam on loovus, mis on rakendatud selgelt sõnastatud strateegilise tahte teenistusse. (…) Strateegiline tahe piiritleb laias laastus kuhu, ent ei ütle ette kuidas.”  G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes)

 

Pidev tõmblemine nagu hädatapmine on mõttetu ja raiskav. Hädatapmine on teadagi hädas tapmine, et midagigi päästa, majanduses vormub see rahvusliku kapitali põletamiseks. Ja üldse ei peaks me rääkima niivõrd maksureformist vaid kulureformist, mille üheks osaks on riigireform. Ja muide, nii nagu detsimeerimine ei ole sõjaväereform, ei ole kärpimine riigireform.
 
Targutusi:
A.    McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001
Lk 127 „Kokkuhoiu motiiviks peab alati olema ettevõtte töö efektiivsus, mitte kunagi enesenäitamine. Tavaliselt juhindutakse firmades, kus kokkuhoid on juhtlauseks, just ettevõtte liidrite edevusest.”
G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001
 
 
Lk 42 „ … võidujooks tulevikku seisneb avanevate võimaluste konkureerivas kujundamises ja kehtestamises, uue konkurentsiruumi piiritlemises. Tuleviku kujundamine on hoopis raskem tagaajamismängudest, sest liikumise trajektoor tuleb paika panna ise. Eesmärk ei ole lihtsalt jõuda järele konkurendi toodetele ja protsessidele, tema meetodite jäljendamisele, vaid suveräänse hoiaku kujundamine homsetest võimalustest ning nende kasutamisest. Teerajamine on järelejõudmisest palju tänuväärsem ettevõtmine. Teiste kiiluvees tulevikku esimesena ei jõua.”
Lk 69 „Konkureerimist tulevikule võiks võrrelda rasedusega. Nagu tulevikukonkurentsil on ka rasedusel kolm faasi: viljastamine, kandeaeg ja sünnitus. (….) „Siinkohal peaksid tegevjuhid endalt küsima, missugusele faasile nad pühendavad kõige rohkem aega ja energiat: kas viljastamisele, rasedusele või sünnitusele? Meie kogemus näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub, et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku. Tuleviku kujundamiseks peab aga firma alustuseks unustama ära osa oma minevikust.”
S. Johnson „Kust tulevad head ideed. Innovatsioon läbi aegade.” Äripäev 2013
Lk 155 „ Viga juhatab tihti rajale, mis viib inimese tema mugavatest eeldustest kaugele-kaugele.” „Õiged oletused hoiavad inimesi paigal. Eksimine sunnib inimest avastustele.”
J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc
Lk 77 „Kuid tavapärasele mõtlemisele vastupidiselt usun mina, et juhtimise põhituum ei seisne selles, kui kaugele jõuame meie, vaid kui kaugele aitame jõuda teistel. See aga saavutatakse teisi teenides ja väärtustades nende elu. … Kui oled juht, siis usu mind, sul on inimestele, keda juhid kas positiivne või negatiivne mõju. … Sageli ei saa vähendajad ise arugi, et nad teistelt midagi vähemaks võtavad. Ütleksin, et 90 protsenti vähendajaist teevad seda tahtmatult. Nad ei saa aru, et neil on teistele negatiivne mõju. Ja kui juht on vähendaja ega muuda oma viise, on see ainult aja küsimus, mil ta mõju muutub vähendajast jagajaks ehk killustajaks.
Erinevalt vähendajatest teeb 90 protsenti neist, kes teisi väärtustavad, seda ettekavatsetult. Miks ma seda ütlen? Sest inimene on loomult omakasupüüdlik. Mina olen omakasupüüdlik. Selleks et olla liitja, peab iga päev lahkuma oma mugavustsoonist ja mõtlema, kuidas teisi väärtustada. Kuid selleks et olla juht, keda tahetakse järgida, tuleb mul seda teha. Tee seda piisavalt kaua, ja sa mitte üksnes ei lisa kasu, vaid hakkad seda kordistama.”

 
 

Friday, November 15, 2013

ÜHISE RAHA „KONTSEPTSUUN”


 

 

Seega nüüd räägime rahast. Meie ühisest rahast ja just sellises võtmes, nagu see oleks meie isiklik raha. Räägime oma isiklikust rahast. Teema paremaks mõistmiseks võtame näiteks midagi lihtsamat ja elulähedasemat – korteriühistu.  Korteriühistu näite põhjal panevad kõik oma isiklikku raha „ühise raha hunnikusse”, olenemata sellest, kas ta elab esimesel või üheksandal korrusel. Sest vaadake, üheksanda korruse Inimesekesel pole sooja ega külma sellest, kas esimese korruse all olevat keldrit soojustatakse või mitte, täpselt samuti nagu sellel esimese korruse Inimesekesel on „savi”, kas lift töötab või mitte, kuid pannes oma isiklikku raha ühisesse rahasse on nii ühed, kui teised valvsad selles osas, et see ühine raha saaks tõhusalt kasutatud. Ilmselt ei läheks läbi ettepanekud nikerdustega klaasliftide soetamiseks või sissekäigu vooderdamine kuldlehtedega. Või näiteks teeb juhatus ettepaneku uurida võimalust lülitada lifti renoveerimine kosmoselendude programmi ja ühildada see kiirtrammi ehitusega. Absurd? Muidugi.

 Dr. Riigi tasandil jääb küll mulje, et teeme  otsuseid, mis on veel kraadi võrra absurdsemad. Ilusad, aga ikkagi absurdsed. Õnneks ei juhtu seda liiga tihti. Milles siis asi? Arvan, et asi on  rahanumbrite hoomatavuses/hoomamatuses ja suhtumises ühisesse rahasse. See, mis dr. Riigi tasandil tundub võõras ja hoomamatu, on korterühistu ühise raha kasutamise puhul juba täiest hoomatav. Sain väljatrüki ja vaatan, ahaa, minu rahast läks 20 Eurot katusetöödeks ja 20 senti torutöödeks. Aga miks läks 20 Eurot, mitte 18 Eurot? Seega lihtsalt kontroll ühise raha üle on nii tugev ja numbrid nii hoomatavad, et mõttetud ulmeprojektid ei lähe läbi. Nii samuti peaks olema ka riigi tasandil. Pole olemas mingit müstilist „riigi raha”, „valla raha”, „kooli raha”, „selle ja tolle ministeeriumi raha”, on olemas vaid meie, Inimesekeste ja ettevõtjate poolt kokku kogutud ühine raha. Seda raha tuleb kasutada optimaalselt ja tõhusalt. Ja mitte ainult tõhusalt vaid ka mõistetavalt. Vaadake, kui mingi riigieelarve rida näitab, et mingi hüpoteetiline projekt maksab 200 milj Eurot, siis Inimesekesele ei ütle see mitte midagi, ta tahaks teada oma osalust selles protsessis. Ühel mõttetalguil tehti päris huvitav ettepanek, et Inimesekene ei peaks maksuhaldurilt teda saama mitte ainult seda palju ta peab ühisesse kassasse raha juurde maksma või sealt tagasi saama vaid, et perioodi lõpus teatatakse talle, et „Lugupeetav Inimesekene, Teie maksulaekumistest on läinud 126,7 Eurot haridusele, sh. X Eurot õpetajate palkadeks, 23,4 Eurot päästevõimekusele, 18,6 Eurot teedeehitusele jne.” Sellisel juhul tekkib Inimesekesel kohe ka vahetu seos oma panuse, võimaliku teenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi suhtes. Siis ma vaatan elule võib-olla hoopis teise pilguga, et uskumatult toredad on need õpetajad, kes kantseldavad minu viite last ainult minu isikliku panuse 20 Euro eest aastas. Või milline õigus on mul lõugu laiutada, kui minu osalus päästeteenistuse korraldamisse aastas on võrdne kahe pätsi leiva hinnaga? Esmapilgul võib selline teavitus tunduda küll tarbetu, võib olla isegi segav, kuid kui siduda see meie korteriühistu näitega, siis on selge, et Inimesekesel tekkib just niimoodi vahetu side tema poolt makstud ühise raha ja selle kasutamise tõhususe ja otstarbekuse vahele. Ärgem siis häbenegem oma Inimesekestele, vabandust Kuningatele, esitamast aruannet, kuidas see ühine raha kulus.

 

Universaalne tingühik

Kuulates, kui lobedalt arutatakse riigieelarve, meie ühise raha,  kasutamise üle tekkib vahel kõhedus, kas asjaosalised ise ka aru saavad oma otsustuste tagajärgedest või on see vaid mingi tehniline protseduur. Rituaaltants. Ja „heateod” ei taha lõppeda, isegi peale valimisi mitte. Riigieelarvesse on tehtud üle 400 parandusettepaneku, kuidas head teha. Sellisel juhul, kui niipalju parandusi on tahtmine teha võiks ju teha uue nn oma eelarve, sellise varikabineti eelarve. Tegelikult oleks see päris hea mõte, sest vaid opositsioonis olevad poliitjõud teavad kuidas head ja õiget eelarvet teha, Nii, kui nad valitsusse sattuvad … Ilmselt unustavad selle oskus. Seega peaks kasutama juhust ja tegema hea eelarve, koos põhjenduste, arvutuste ja perspektiividega, mitte sellise nagu tänane jutt käib, et on tarvidusi ja kui on tarvidusi, siis on vaja ka raha sinna suunata. Mõtlen kõhedusega, nüüd see siis ongi käes … teeme oma projekte vajadustest lähtudes. Vajadustepõhises ühiskonnas pole rahal mitte mingit tähendust, sest igaüks saab ju oma (lõputute)vajaduste järgi.

Mul on säilinud õhkõrn lootus, et me elame reaalses füüsilises maailmas, kus kehtivad loodusseadused, nende hulgas ka füüsika ja majandusseadused. Sellisel juhul võiksime käsitleda raha, kui universaalset energiat (vabandagu lp. füüsikud mind selline  omavoliline parallelism) ning lähtugem energia jäävuse  seadusest (e.j.s.).  E.j.s. on üldine loodusseadus, mille kohaselt suvalise suletud süsteemi energia on kõigis protsessides jääv, ta võib ainult muud liiki energiaks muunduda või süsteemi ühelt komponendilt teisele kanduda. Millise seaduse võiksime lähtudes ülaltoodud parallelismist tuletada raha kohta? Võib-olla võiks raha, kui puhta/universaalse energia, jäävuse seadust defineerida niimoodi, et raha ei tule juurde ega lähe vähemaks suletud süsteemis (st mingi rahvaarvu, tootmise tõhususe ja mahtude juures) vaid ta läheb ühest taskust teise? Isegi börsikrahhi, majanduskriisi ega pankroti puhul ei kao raha mitte kunagi, mitte kuhugi, see läheb vaid ühest taskust teis. Raha jäävuse seadus lihtsalt (R.j.s.). Seepärast polegi ükskõik, kuhu (millisesse taskusse) see puhas energia läheb, vaid tuleb võrrelda, kas see raha paneb meil rattad käima või läheb tühja. Eriti vajalik on võrdlus suurte otsuste ja rahasummade korral.

Ühise raha kasutamisega on meil kuidagi imelik suhe, see ühine raha oleks nagu mingi võõras raha, mitte meie oma. Et aru saada mis on mis, tuleb leida mingi võrdsustav tingühik nagu tingtraktorite (15 hj), tingtoosid.  Me räägime riigieelarve miljonitest … sügava ükskõiksusega, sest me ei hooma neid. Need ei ole võrreldavad meie igapäevaeluga, seepärast meid ka ei huvita, „mida nad seal jagavad”. Milline võiks olla selle  meie mõistmise tingühik? Millega võrrelda? Primitiiv-vulgaarselt arvestades oleks 1 milj EUR näiteks : 0,6 milj m2 tuuletõkkeplaati või 0,4 milj. l laevärvi või üle 30 tuh siseukse. Kuid ka need on nii suured arvud, et ei ütle meile mitte midagi, kellel meil ikka on vaja poolt miljonit liitrit värvi? Kuulsin millalgi ühe haigla toetusfondi rõõmustavast aruandest, et nad olid kogunud vabatahtlikelt annetajatelt ca 17 tuh EUR väikelaste hingamisaparaadi soetamiseks. Igati tubli ja suuremeelne tegu. Kuid see teave sattus ühte ritta elektriautode reklaamiga, mis sedastas, et elektriauto ostu toetust on võimalik taotleda uute autode ostmiseks, mis on puhtalt elektrisõidukid või laetavaid hübriidid 50% auto hinnast, kuid mitte rohkem kui 18 000EUR auto kohta. Ehk kas  iga elektriauto toetus = üks hingamisaparaat? Või siis selline näide, et Riigikogu viimane „ööetendus” läks maksma üle 15 tuh EUR, ehk peaaegu üks hingamisaparaat või elektriauto kompensatsioon? Kui meil on piiratud ressurss, mida siis valida? Peaaegu sama suurusjärk on muide ka keskmine palk aastas, võib-olla võiks see olla võrdluse tingühikuks?  Niimoodi võrreldes tekkib meil ka pilt, mille kasuks otsustatakse ja mida ei peaks mitte otsustama. Ehk võiksime tühja ja suurelise jutu asemel mõelda otsuste tegemisel TingEuro-des ning raiskavate otsuseid  ilmestamiseks TüngEuro-de kulu … Vaatad projektile peale ja kohe selge et mitukümmend tuhat TingEurot (aastapalka) prügikasti visatud. R.j.s. lähtudes on eelarve ühendatud anumad.

Vaikne (öine/unine) paleepööre

Nüüd on siis meie parimad tütred ja pojad asunud öölaagrisse. Ei teagi enam, kuidas viisakalt selle kohta ütelda. Võib-olla niiviisi, et tegemist on raha raiskamisega, eks me saame pärast tead, mitu Tüngühikut see meile maksma läks. See, et erinevatel poliitinimestel on erinevad vaated sellele, kuidas „head teha” on täiesti normaalne, kuid on olemas teatud reeglid. „Oma õiguse” ajamine ja enese mina mõõdutundetu upitamine ei käi teps mitte kokku sellega, mida peetakse silmas demokraatia all. Muide see puudutab kõiki meie poliitjõude. Toome ühe lihtsama näite. Äris on niimoodi, et omanikud valivad oma äri etteotsa nõukogu, milline määrab tegevjuhtkonna. Täpselt sama mudel nagu poliitikas rahvas, kui kõrgema võimu kandja ehk omanikud palkavad sellise nõukogu, kes on neile esitanud kõige usutavama äriplaani. Oletame, et tegemist on poldivabrikuga, mille opereerimiseks üks seltskond pakub, et teeme rohkem ja kiiremini polte, mille tulemusel kasum kasvab …% ja teine seltskond pakub, et tõstame lihtsalt hindu ja loodame, et kasum kasvab. Poldivabriku omanik pole ju topski, tunneb turgu ja teab, et hinna tõstmine toob tegelikult kaas müügi vähenemise ja seisaku käitise töös ning valib esimese seltskonna oma varaga toimetama. Sama ka poliitikas, kui valijad andsid õiguse ühetüübilisele seltskonnale teha vastavaid otsuseid, siis on see omanike tahe. Muidugi ei tähenda see seda, et omanikud peaksid järgmised neli aastat vait olema ja rahulikult vaatama, kuidas areng vale suuna võtab või päris kraavi kipub minema. Siiski on see omaniku öelda, mitte konkureeriva operaatori otsus. Kui senine operaator ei sobi omanikule, siis vahetab ta selle välja ja uus operaator saab võimaluse näidata, kuidas kogu „poltide maailma õnnelikuks teha”.

Nojah seda võiks seletada ka sedapidi, et vastavalt Põhiseadusele on kõrgemaks võimuks rahvas, järelikult on rahvas otsustanud midagi teha ühiselt ja millegi eest ühiselt maksta. Kui nüüd kellelgi läks selle konstruktsiooni lugemisel järg käest ära, siis kujutage jälle kord ette suurmaja korteriühistut. Kujutasite? Ühistus on niimoodi, et oma korteris laseme me remonti teha oma raha eest, tellides remonditeenuse, kuid koridoride värvimine, prügiveo, katuse tõrvamise ja lifti hoolduse tellime ühiselt, ühiselt kogutud raha eest. Vaat niimoodi nagu korteriühistu on prügiveo tellimisel ja trepikodade puhastamise osas tellija, nii oleme meie kõik ka avaliku teenistus/teenuse kliendid. Ja nüüd on juba lihtne, kui meie oleme kliendid, siis oleme meie ju kuningad. Teate ju seda vana ütlemist, et klient on kuningas? Nii, et olgem ja käitugem nagu Kunnid!

Nojah, vaadates eelkirjutatut, hakkasin ma kahtlema, kas korteriühistu näide olukorras, kus me oleme loonud prügiveoteenuse pakkumisel peaaegu loomulikud monopolid, mille määravad meile konkursi alusel kohalikud omavalitsejad on ikka õige. Teisalt veidi järele mõeldes, on korteriühistu ja prügiveo monopol just õige tänapäevase riigi(teeninduse) mudeli väike näide. Küsite, mis jama see nüüd siis olgu? Aga pidage hoogu, kui asetate korteriühistu asemele valijad, prügimonopolide asemele erakonnad/parteid, perioodilise riigihanke kohale valimised, siis saate …. Mille? Õige, meie riigikorralduse. Oeh! No see selgitus läks nüüd küll napilt korda.

Nii või teisti otsustavad omanikud nii operaatori palkamise, kui ka arengu põhisuunad valimistel. Kõik muu on omaniku tahtevastane tegevus, ka see, et tõstame makse. Muide see ei puuduta mitte ainult tulumaksu % tõstmist, selle tegemist astmeliseks või hambuliseks, vaid ka selliseid väikseid, piinlikult hiilivaid, kuid pidevaid „nihutamisi” – alkoholiaktsiisid, keskkonnatasud, autode käibemaks jne. Nendes tegevustes ei olnud kokku lepitud. Eriti inetuks teeb selle asjaolu, et nii nagu eluski, me võime omavahel kõiksuguseid asju kokku leppida, kuid see tähendab KOKKU LEPPIMIST, mitte DIKTAATI. Hädaseisundis (masu) on muidugi paljud asjad õigustatud, et ellu jääda ja selle eest tuleb ka tunnustada nagu „käigu pealt” käibemaksu tõstmine, pensionikindlustuse II samba „kunstlikusse koomasse” viimine jne., kuid see ei tohi muutuda igapäevaseks tegutsemisstiiliks. Seega kui keegi püüab „kohendada” riigieelarvet enese vaadetele kohasemaks pakkudes katteallikateks keset hooaega tulumaksu tõusu või teisi kavalaid maksutõuse, siis see on katse väärata omaniku tahet. Teil ei ole seda mandaati, selle mandaadi peate te omanikult taotlema … järgmisel üldkoosolekul. Ilma üldkoosoleku otsuseta on see … Just, just sanktsioneerimata pööre.

Nii, et kõik „öölaagrid” ja „mina tean kuidas teile head teha” on lõppkokkuvõttes bilanss Tüngühikutes Kuningatele. Meile.

 

Meie Kunnid

Kuidas peaksime meie Kunnidena toimima? Kõigepealt peaksime enese jaoks selgeks tegema, mida me oleme tellinud ja mida mitte. Asja mõte on selles, et teenindussektoris ei saa/tohi teenindaja ülbitseda teenuse tellijaga (sellist teenust pole talt tellitud) ja teiseks, teenindaja ei saa laiendade/asendada/muuta teenust, kui ta ei ole seda tellijaga enne kooskõlastanud. Sama põhimõte peaks kehtima ka avaliku teenistuse teenuse pakkumisel.

Peab märkima, et selline Kunni rolli sisse elamine on küllaltki raske, aga põhiline harjumatu. Peaaegu kogu meie ajaloo vältel on riigiaparaat olnud midagi võõrast, pigem repressiivaparaat, mingisuguste valitsejata huvide, nende püsimajäämise kaitseks ja nüüd järsku …. oleme ise kuningad. Oleme ise need kes tellivad muusika ja … oma huvide kaitse.

Oeh, ja ega ma sellega taha seda öelda, et peaks olema mingi müstiline rahvavalitsus, kargajad/kärajad/käratsejad või Novgorodi rahva WC või oli see vetse, aga paneme lihtsalt asjad oma õigele kohale, kes on kes ja miks. Siis on meil endal ka selgem ja turvalisem elada. Kuid peatähtis, siis on meil võimalik oma arengut õigesti ja jätkusuulikult kavandada. Seega avalik teenistus, kui meie, kuningate, poolt tellitud teenus on paigas.

Mingem nüüd edasi ja vaadakem kuidas me kõige tõhusamal viisil saaksime seda teenust hankida. Päriselus oskab enamik meist ja enamuses oma kulud ja tulud üpris hästi paika panna. Me teame täpselt millal ja missuguse auto või maja me saame endale osta või millal selline aeg kätte jõuab. Kui jõuab … kui ei jõua ei osta. Kuid riigi majanduse ja rahva heaolu planeerimisel tabab meid harilikult mingi müstiline võimaluste ülehindamise tunne. Selline omamoodi finantsiline kanapimedus. Justkui kõik oleks võimalik, keegi dr. Riik „köhigu rohkem pappi välja” ja ärgu närutagu. Kui ei jätku, siis tõstku makse. Ainult, et meie ise olemegi need maksjad. Seega lõpetagem müstika ja vaadakem asju/protsesse selliselt nagu need on … mitte nii nagu me tahaks. See tahtmine on ka tähtis, kuid see on vaid eesmärk, mille poole pürgid, mitte sündinud tõsiasi.

Targutusi:

Surmainglid Michael Shaara  Tallinn Kunst 1998

Lk 63 kindral Buford „Ta oli varemgi häid positsioone hoidnud ning abipalveid läkitanud, kuid abi jäi tulemata. … Ta ei kartnud surma … Hoopis hullem oli rumalus. Jahmatav, lausa iiveldama ajav rumalus, mis oli nii vastik, et mõnikord tundus, nagu kaotaksid üksnes seda tunnistadeski äkki, vastupandamatult kogu mõistuse. Sellele mõtleminegi oli surmaohtlik. Töö tuli teha siin . Ja kõik sõltub usust.”

Lk 114 „Ta oli suurepärane diviisiülem, kuid nüüd juhatas ta korpust, aga sõjaväes valitses halastamatu tõde, et on mehi, kes juhivad küll laitmatult rügementi, kuid ei tule brigaadiga toime, ja tublisid diviisiülemaid , kes ei saa korpuse juhtimisega hakkama. Seda pole võimalik ette arvata. Jääb üle ainult mehesse uskuda.”

Terroristid Maj Sjöwall, Per Wahlöö Talinn Olion 1992

Lk 195 „ Hiljem oli temast saanud politseinik ja aja jooksul oli ta pidanud tihti tegema kompromisse rumalate ülemustega, kuid ta oli suutnud taluda nii seda kui ka paljusid distsiplinaarmäärustikke, oma hinge kahjustamata.”

Lk 196 „Kui keegi oleks talt küsinud, mida ta peab töös kõige tähtsamaks, oleks ta tõenäoliselt vastanud, et süstemaatilisust, tervet mõistust ja kohusetundlikkust, just eespool nimetatud järjekorras.”

Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

Lk 8 „Mulle torkas äkki pähe, et ta oli käitunud päris normaalse inimese kombel. Ja ministri kohta oli see absoluutselt ebanormaalne … Nojah, see, kes tahab leida loogilist seletust ministri kõikide veidratele avaldustele, see ei jõua päeva jooksul muud teha …”

Lk 11 Peaminister pensionäridest „Tund ja kümme minutit! Nii kaua ei saa ma rääkida ühegi teise publiku ees, ilma et see rahutuks läheks. Pensionärid on poliitilise sõnumi ideaalsed tarbijad. Harjunud ootama, harjunud vaikselt istuma, ei looda mingeid sensatsioone ega nalju.”

Hasso von Manteuffel „Tankilahingud Teises maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011

Lk 142 Staabiohvitseridest „”Siin me istusime nende vastas. Meie olime tulnud rindelt ja tundsime asja. Ja nemad ei tahtnud kõike seda üldse teada! Nende illusioonid tähendasid neile rohkem kui tõsiasjad …”

„Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen As Äripäev 2013

Lk 341 „Ärge piirduge lihtsalt elamisega, vaid pühendage oma elu millelegi, mis on suurem kui te ise. Olge vajalik oma perekonnale, kogukonnale ja riigile.”

Lk 227 „Peale kõige muu pidime me võitlema ka „heade ideede haldja” vastu. (…) tema kohalolekut hakkame märkama siis, kui juhtkonnal liiga palju aega tekib. Siis hakkavad ohvitserid ja planeerijad unistama ebarealistlikest stsenaariumidest, mida me oma missioonidel peaksime ellu viima.” Lk 228 „kui me oleksime tagasi saanud aja, mis meil kulus võitluseks heade ideede haldjaga, oleks see meie elu kindlasti mitme aasta võrra pikendanud.”

Sunday, November 10, 2013

Poliitilise looma söötmine Vol 4: Obama Nustaku vallavanemaks.


 

Poliitreklaamidest on kirjutatud tihkelt ja tigedalt, mõnusalt ja muhedalt, aga … Mulle meeldis K.T. artikkel „Pildialbum poliitilistele idiootidele”. Ise küll mõtlesin, et mine tea võib-olla  peaks see lugu olema kirjutatud mitmuse seestütlevas? Ilmselt oleks niimoodi kohasem.

 Ja nüüd, kui etendus on lõppenud … Tunnen ennast nagu orvukene, pole enam poliitikute valevaid palesid  meie üle linnaruumis valvamas. Üksindus? Sügisnostalgia? Valimiste eel ilmestas linnapilti „iganurga”  heatahtlikult naeratav onkel, mõni karmkuri põrnitseja, lahked emmed ja vilkad memmed. Meeleolukas oli. No poliitikud ise ütlevad, et see kõik oli valimisvõitlus, … sõnumi edastamine. Või oli see appikarje? Mis nende appikarjete, mida hellitavalt poliitreklaamiks nimetatakse, sõnum siis on:

1.    Vali mind?

2.    Mina oskan teisi kõige paremini kritiseerida?

3.    Mina kulutan teie raha kõige …? Otstarbekamalt? Pikema perspektiiviga? Kiiremini?

 

Mõni ütles küll, et tahtis programmi tutvustada (aga ei tulnud välja). Programmide tutvustamine? Millist programmi te olete näinud plakatitel? Ehee. Andke meile võim? See ei ole programm, kui tegemist on üldse millegi tutvustamisega, siis edeva näotutvustamisega, omamoodi näotuvastusprogrammi pahavaralise söötmisega valijasse. Oeh! Vilksatavaid plakateid vaadates on raske aru saada, kas tegemist maakleri, jõusaali või parteilasega. No töötab, no sööb, no joob, no magab ja teeb teisi hädas vajalikke asju, mida seal reklaamida on.  No ei mõju selline reklaam, pigem paneb kahtlema nende nägude (reklaamitootjate?) no kuidas seda pehmemalt öeldagi … võib-olla tõsiseltvõetavuses? Igatahes raisatud raha.

Võib-olla olen  tõre seepärast, et need reklaamid pole minule suunatud, ega kõneta mind, „Hea Eesti inimene, meie … „.  Miks küll keegi minu poole ei pöördu, mina ei ole hea inimene, mina olen halb inimene, no või vähemalt pole ma väga hea inimene. Hea inimene on raske olla. Mõned reklaamid algavad niimoodi, et „ … terve Eesti ….”. Mnjah, aga kuhu jääb sellisel juhul haige Eesti? Tegemist on muidugi sõnademänguga, kuid „kogu”, „terve”, „hea” jne ei kõneta inimest, need on liiga umbisikulised, seega tühja läinud raha.

Mind paneb see rahajutt üldse natukene muretsema, et mida rohkem raha, seda paremad valimistulemused. Ma ei usu sellesse juttu. Mitte üldse ei usu. Vähemalt pole ma kokku puutunud selliste inimestega , kes teevad oma valikuid reklaamidest lähtudes. Kas teie olete? Ei ole? No nii, kes on siis need saladuslikud valijad, sajad tuhanded valijad, kes teevad massilisest/kallist/suurpildilisest reklaamist oma valikuotsuseid? No niimoodi, järelikult on tegemist müüdiga ja jälle kord raisatud rahaga. Täitsa tühja läinud rahaga.

Reklaami, mis sa reklaamid, kuid teod ( või nälkjad?) räägivad harilikult iseenda eest. Miks algavad reklaamid sedasi, et meie teema teid õnnelikuks, meie anname teile tasuta transpordi, meie anname teile lasteaia, aga mitte niimoodi, et me panema teie taskusse oma karvase (või siis epileeritud käe) ja võtame sealt teie raha ja kasutame seda enese nimel, et raha ebatõhusalt laiali jagada? Miks ei ole reklaamis majasuuruste tähtedega kirjas „ Mina olen kõige tõhusam raiskaja, vali mind!”, „Mina suudan kõige sügavamale Sinu taskusse, kallis valija, oma käekese libistada!”  Valimisperioodil lubatakse meile kõike ja siis see  … järsku lõpeb. Mahehäälsed valimisaegsed, kriidiga peenikeseks tehtud hääled (kes tegelikult on kuri hunt), muutuvad valimiste lõppedes kärehäälseteks, ärge segage meid teile head teha ja meil on teie mandaat neljaks aastaks. Nagu tegemist oleks maailma lõppemisega, veel neli aastat ja siis tulgu või … uus lubamisring.

Tundub, et meie poliitinimeste lipukirjaks on „Ära sina mitte lase järelkasvul areneda, klooni neid”. Teiste sõnadega „Kuidas tappa järelkasvu?”.  Lihtne, ära anna neile võimalust arenguks, kandideeri ise kõigil tasanditel, kasvata sõltlasi, tänuvõlglasi, lennuvõimetuid parte ja … ilusamaiks aariaks kujunebki „Prääks, prääks”. No jah ega teise konna, erakonna,  „Mää, mää” ka parem ei ole.

Mida kõike välja mõeldakse eneseõigustuseks

1.    Kui ma oma praegusest kohast (valitsuses, riigikogus) ilma jään siis ma heameelega.

2.    Võimaldab olla kursis kohaliku eluga

3.    Loob usalduskrediidi

4.    Aitan erakonda

Seletus, et riigikogu ja KOV valimiste perioodid on nihkes, on kohalikesse volikogudesse valituks osutunud praegustel riigikogu liikmetel võimalus riigikogu liikme mandaadi lõppedes asuda tööle volikogus. No, selle jutu peale ei oska midagi muud arvata, kui et tule seesamune sealtsamusest appi, mitte valimisperiood ei ole nihkes vaid õige ja vale äratundmine on nihkes.

Vaadake seda  tavapraktikat, et  olen  Eurosaadik, kuid kandideerin ka riigikogu valimistel, kuigi ma ei kavatsegi seal töötada. Lisaks sellele kandideerin ma ka kohaliku omavalitsusse ilma õhkõrnagi mõttepojakesega  selle töös osaleda, kui võimalik, kandideeriksin ma ka külavanemaks. Kui vähegi võimalik juhataksin rahvamaja segakoori ja kui vähegi võimalik, siis ... Saate ju aru, ma olen asendamatu, kõige targem ja ilusam ilmapeal. Mida selline olukord teile meelde tuletab? Seejuures räägitakse lääget juttu umbes sellises stiilis, et mulle on nii südamelähedane minu kodukoht ja ma tulin üleüldse oma erakonda aitama. Vanaema Marie rääkis mulle ka kunagi juttu üheksakümneaastasest taadist, kes tikkus aitama oma seitsmekümneaastast poega, et: „Pojuke, ära rassi, sa veel na noorukene, lase ma aitan!” See poliitikute aitamise jutt on selline, mille kohta  öeldakse valskus või edevus. Kui see ei ole just haiglane võimuiha ja oma isiku mõõdutundetu esilekergitamine, siis see ongi valskus. Vähemalt on see niimoodi tavalise ühiskonna  jaoks, ükskõik millist poliitkastet või -garneeri sinna juurde ei pakuta. Hullem veel, see on täielik arengupidur ja kõigi kogude ühenäoliseks muutmine (kloonimine). Seega kui valimistel lubatakse meile, et nende huvide eest hakkab seisma Jaan, kuid asendusasendusasendusliikmena ei saa selleks isegi mitte Juhan, vaid Jussike, siis ongi tegemist valskusega. Arvate teisiti? Üks lihtne näide. Oletame, et ülikaupluses on väljapanek  Boschi, Philipsi, Brauni habemeajamisaparaadid. Üks uhkem kui teine, küll akudega, küll veekindlad, küll …, kõik avaldavad toetust ja tõstavad usaldusreitingut … lambapügamiskääride vastu. Mh? Ei meeldi? Kaebate, kuhu vaja? Ei osta lambakääre superhüperakupügaja asemel? Ja õige kah. Kuid miks me siis valimistel seda lubame? Oleme harjunud selle moosisuise jutuga, et ma siin aitan erakonda ja maailma paremaks muuta. Mida võiks muuta paremaks kui valime Juhani saame Jussikese või lambapügamiskäärid? Mnjah, maailmas on niimoodi, et kõrgema taseme poliitikud avaldavad toetust oma parteikaaslastele, kuid ei tiku ise maakonna šerifi valimistel osalema. Obama, käib kihutuskoosolekutel, rääkimas kui tubli on üks või teine kuberner või senaator, kuid ei osale ju kuberneri valimistel, et ma küll kandideerin California kuberneriks (või Nustaku šerifiks), kuid selleks, et toetada oma parteid ning jätkan ikkagi presidendina, kuid minu asendusliige kuberneri (asekuberner?) kohal on … Oeh! Selline olukord oleks ju täiesti pöörane, peale seda poleks selline poliitik enam tõsiseltvõetav, isegi maakonna šerifiks mitte. Ka kantsler Merkel ei käi mööda liidumaid või KOV-si, et ma kandideerin sest ma toetan oma parteid. Ei, ta avaldab toetust ja sellest piisab, sest ta on sõnakas, sõnapidaja ja tõsiseltvõetav poliitik. Seepärast lõpetagem ometi see inetu moosisuine jutt iseenese asendamatusest. Ma arvan, et selle kohta on olemas meditsiiniline diagnoos. Ah jaa, et mitte vaid meditsiinilise poolega piirduda, siis praktikas saame mitte Linnavolikogu vaid Asendusvolikogu. Mõtlete mis jama see nüüd siis olgu? Aga ei ühti, Peamise linna parlamendis on asendusliikmeid nipilt-napilt pool, nii et tere tulemast uus Põhiseaduslik institutsioon – Asendamatute Asenduskogu. Vahva? Või mitte nii vahva? Piinlik? Kurb! Kurb kui ebanormaalsus kujuneb normiks.

Muidugi kandideerimise eesmärk ongi võita. Kuid olukorras, mil riigikogu/valitsuse liikmed ja nüüd ka maavanemad kandideerivad kõikjal, piltlikult väljendudes alates akadeemilisest koorist kuni külakapellini, tekib küsimus, kas nad häbenevad oma erakonna kohalikke liikmeid või ei usalda neid? Nii või teisiti on selle tulemuseks kohalikul tasandil tibutallide teke, kuna kommunaal- poliitinimeste edu ei sõltu enam nende inimeste isiklikust tulemusest , vaid kõrgpoliitikute loovutatud, lausa annetatud,  kohtadest. Tegelikult tekitab ta arengupeetuse selles regioonis, tõrjudes välja võimalike uute inimeste esilekerkimise. Kui ikka keegi hoolib nii väga oma kodukandist, siis ei maksa kodustele sellist käkki keerata, et tekitab seal planeeritud arengupeetuse.  See on jällegi selline salapuss, mida asjaosalised ise võib välja kannatada, mis võib muutuda lausa harjumuseks, lausa nauditavaks, kuid kõik teised ümberringi mõtlevad A. H. Tammsaare kõrtsmiku moodi põlglikult – litsid mehed need Vargamäe mehed. Niisamuti ka poliitelus ja otsustes, igatahes ei lisa selline susserdamine ja eneseõigustamine kõrge kogu liikmetele väärikust.

Kõik see on asendustegevus, mis ei muuda meie elukest karvavõrdki paremaks, isegi lõbusamaks mitte. Niimoodi lähebki esialgne heatahtlik tögamine üle huumoriks, siis kriitikaks ja lõpuks tülgastuseks. Asjaosalised ise (poliitinimesed) ei märkagi ühiskonnas toimunud muudatusi ja … Vaadake, see on sama, kui kaheksakümne aastane taat/memme püüab teeselda kaheksateistkümne aastast. Keegi ei võta selliseid tüüpe enam tõsiselt, heal juhul peetakse neid veidrikeks. Ja siis tekkivad igasugused asendused ja asendajad ning nende asendajad. Seda kõike olukorras, kus „ruulivad” asendamatud. Asendusasendusasendusliige on tegelikult  aseaine või … aheraine. Olukord on seda nilbem, et nn. asendamatud ei mõtlegi olla asendamatud, vaid demokraatliku valimismudeli asemele pakuvad rojalistlikku sõltlaslikku pärimismudelit. Samas kohalikud poliitinimesed on ise täiesti võimelised olema täisliikmed, mitte asendus, ammugi mitte aherainelised liikmed.

Kõike seda, viisakamalt nimetades, „ pulli”, tehakse meie enda raha eest, plakatid ülesse, plakatid alla, vale plakati - menetlus, plakat valel ajal vales kohas - menetlus, tegid propagandat - menetlus. Oeh ja kõike seda meie raha eest, meie aja eest meie elu arvel, milline raisatud administratiivne ressurss, milline raisatud ajaline ressurss. Nagu liiklusreklaam  „ .. ja mis on selle tulemus ….” – tulemus on hunnik prügi. Reageerimine välireklaamile on nagu liputaja rõõmustamine, ärgem lihtsalt märgakem neid. Kui ei reageeri, pean silmas poliitilisi  väliplakateid, küll need siis ka ära kaovad. No vähemalt teame, kes on sündsamad. Rahast rääkides, siis võiks kokku arvutada, kui palju tuhendeid ametniktunde on läinud nendele "menetlustele". Kui palju see maksab, ehk kui lastehaigle toetusfond kogus annetustes seitseteist tuhak euronit vastsündinute hingamisaparaadi tarvis, siis mitu hingamisaparaati jäid nende reklaamide kehtestamise ja nende menetlemise tulemusena ostmata. Aga tühja selle rahaga, võiks mõnigi suureliselt öelda, kuid ärgmisena arvutaksin ma taastumatau ressursi - aja kulu. Kui palju aega kulus selleks, et rikkumise kohale minna, tuvastada reklaami olemasolu, "kliendi" väljakutsumine, tema ülekuulamine, selgituse kirjapanek, väärteo otasuse tegemine, trahvi määramine, kohtus esinemine, järelkontroll jne. Kas meil on politseinikke liiga palju? Pole nagu kuulnud. Teisalt võiksime küsida, et kui ametnikud oleksid selle aja jooksul menetleda/uurida mingit tõelist/tõsist kuritegu, siis kui palju oleka ühiskond sellest võitnud.  Võime selle küsimuse esitada ka teistpidi, ehk mitu tõsist kuritegu jäi seetõttu tuvastamata, kuna ametimehed, pidid poliitinimeste tagant reklaame koristama? On mille üle mõeda ressursiökonoomika seisukohalt.

Nüüd on kuulda, et poliitinimesed on välja tulemas juba uute ettepanekutega, kuidas valimisreklaami piirata. Nojah, tüüpiline bürokraatlik lahendus – paneme keele keelu kõrvale ja trahvi trahvi otsa. Ja kui see ei aita siis veel üks ring keeldusid koos veel karmimate trahvidega. Järgmisel korral tõdeme, et jälle ei „töötanud”, et keegi leidis veel vingema juriidilise nipi keelust ümberminekuks. Aga peatugem kord selles meeletus kihutamises ja mõelgem, mida me tahame ja keda me tahame? Peatusite …? No nii, me tahame väärikaid esindajaid. Punkt. Sellest lihtlabasest mõttekesest lähtudes on mul kaks ettepanekut: lõpetada administratiivse ressursi raiskamine ja lasta kõigil kandidaatidel teha agitatsiooni „viimase hingetõmbeni” ja igal pool. Kõik agitatsiooni piirangud on kunstlikud, segavad eelkõige valijaid ja järelvalvamine sööb meie raha. Teiseks, valimistel saavad osaleda vaid need, kes tõesti lähevad valitud kogu tösse osalema. Punkt.
Ei ole vaja lihtsaid asju keeruliseks ajada.

… ja puhtam ning kuivem tunne on, nagu väidab üks mähkmereklaam.

 

Targutusi:

Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

 

-lk 109 „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta.

Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.”

Eesti rahva ennemuistsed jutud F. R. Kreutzwald. Eesti riiklik kirjastus 1953 „Paristaja-poeg”

 Pikker Paristaja-pojale „Inimeste kergemeel eksib sagedasti taevalikku tarkuse vastu. Seepärast täna õnne, pojuke, et mul jälle võimalik on neid viletsuse jälgi kustutada, mis sinu rumalus rahvale sünnitas.”

Terroristid Maj Sjöwall, Per Wahlöö Talinn Olion 1992

Lk 195 „ Hiljem oli temast saanud politseinik ja aja jooksul oli ta pidanud tihti tegema kompromisse rumalate ülemustega, kuid ta oli suutnud taluda nii seda kui ka paljusid distsiplinaarmäärustikke, oma hinge kahjustamata.”

Lk 196 „Kui keegi oleks talt küsinud, mida ta peab töös kõige tähtsamaks, oleks ta tõenäoliselt vastanud, et süstemaatilisust, tervet mõistust ja kohusetundlikkust, just eespool nimetatud järjekorras.”

Must kolmnurk Juri Klarov Tallinn „eesti Raamat” 1986

Lk22 „ … millele oli kleebitud kolm kuulsat Peeter I ukaasi pidid kehtestama seaduslikkuse ja korra igavasest ajast igavesti. „… Tühi vaev on seadusi kirjutada, kui neist kinni ei peeta või nendega kaarte mängitakse, neid mastikaupa kokku pannes, mida kuskil mujal pole tehtud nii nagu meil ja osalt tehakse veel praegugi, ning kõiksugu lõustad püüavad ihust ja hingest tõde oma tahtmise järgi väänata.”.”

Lk115 „”Kerbel pole neid vaimust vaeseid , kes neljakäpukil ringi ronivad ja peavad ennast kas Julius Caesariks või vene Kainiks. Tema hullumeelsus on geeniuste oma : ülev, minu meelest koguni lugupidamist väärt.”

„Lugupidamist väärt?”

„Just. Omavahel, nelja silma all rääkides, et tema teada ei saaks, „ Kartasov osutas sõrmega ülespoole, „on ka kõigevägevam natukene naljakas … Kui ta oli inimsoo loonud ja selle kõikvõimalike pahedega varustanud, lootis ta neid pahesid oma kümne käsuga talitseda …”

Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

 

Lk 102 Opositsioonipoliitikute koosolek „Asjad paistavad ju minevat kohutavalt hästi. Majanduslik seis on praegu liiga halb, et olla tõsi”

„Jah, seisukord on tõepoolest hiilgavalt vilets! Kui edaspidi läheb sama hästi, peab lõpuks kindla peale katastroof saabuma.”

„Üksnes toredad numbrid: kogutoodang läheb alla. Laenuprotsendid üles, tööhõive alla, hinnad üles.”

„Aga kahjuks pean ma esile tooma ka midagi ebameeldivat. Jah, valuutavarud. Need on viimastel kuudel kasvanud.”

„ Ooh, ära ole alati pessimist! Mul on ka hetki, kus ma näen kõike mustades värvides. Nagu näiteks märtsis, kui me saime need kohutavad andmed ekspordi kohta, kus kõigil rinnetel oli tõus kümme kuni viisteist protsenti. Siis olin ma tõesti hirmul, et kogu majandus hakkab tõusma. Naine ütleb, et ma olin siis mitu päeva mossis ja täitsa võimatu. Järsk pahur, ei hoolinud ei lastest ega koerast.”

„Minu naine kurdab ka, et mul on keskkonnakahjustused. Kui poiss tuli koju ja ütles, et sai kolmes aines viie, süttis mu silmades metsik pilk, ma rebisin tunnistuse oma kätte ja karjusin: „See ei või tõsi olla! See ei tohi tõsi olla! Statistikaga on midagi paigast ära!””.”

„Ei selles ametis ei ole ühtegi rahulikku hetke. Eriti mitte valimiste aastal. Mis kõik ei või viltu vedada ja hakata õiget teed minema …”

Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

 

Lk50 „Parimad ideed sünnivad võimalikult mitmekesise  koosseisuga rühmas, kus tekib rohkem erinevaid ideid ja ühtlasi välditakse ka enamuse pealesurutud üksmeelt”

Lk 51 „Johnson arutas asju ainult oma poliitiliste nõuandjatega. Selle põhjal sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist edu ning sõjalised otsused olid ebaõnnestunud. Ideaalne hierarhia maksis kätte, meeskond tiris üksmeelselt vales suunda ning käsuliin tõkestas elutähtsa informatsiooni jõudmist tippu”

Lk 60 „Galvin teadis, et sisekriitikat eiravad organisatsioonid teevad varem või hiljem saatusliku vea …” „Jack Galvini arvates ei piisa sellest, et erimeelsusi üksnes talutakse, vaid oma lahkneva arvamuse avaldamist tuleb vahel lausa nõuda.”

Kindralmajor Jack Galvin „Galvin selgitas Petraesele, et tema kõige tähtsam tööülesanne on oma ülemuse kritiseerimine: „Minu töö on divisjoni juhtimine ja sinu töö minu kritiseerimine.”

Lk 60 „Raamatus ilmneb, kuidas tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.” „ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.”

Lk 71 „Tuleviku organisatsioonis  ei tehta kõige olulisemaid otsuseid mitte kõrgtehnoloogilises juhtimiskeskuses, vaid eesliinil.”