Sunday, February 3, 2013

Märkmed kogumiselt - rahvakogumiselt.




Mul on küll praegu pooleli paar muinasjuttu nagu näiteks: karjäärisoovitus Laip nr. 118-le ja lugu sellest, kuidas Vägev Vaarao kipskarkass püramiidi hankis, kuid räägime vahelduseks millestki sellisest, mis toimub praegu ja kohe meie silme aal, mis ei ole veel muinasjutuks/ajalooks muutunud vaid toimub meie silme all. Mitte ainult ei toimu vaid me ise võime selles osaleda … kui viitsime. Räägime Rahvakogust.

Iga projekti õnnestumise eelduseks on see, kuidas tööd on planeeritud.  Georgi Potseptsov  oma „Strateegilises sõjas” toob välja mõningad põhimõtted, mida meiegi ei tohiks unustada oma (poliit/majandus/sotsiaal)elu planeerimisel:

- „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.”

-„ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.”

- „Kaitsestrateegiad töötatakse välja sama intensiivselt, kui ründestrateegiaid, kuna kaitsjatel on mida , mida kaotada ja nad võivad kaasata kaitsele sama suuri ressursse kui need, kes ründavad. Kuid kummalisel kombel tuleb tunnistada, et kaitse jääb alatasa hiljaks, kuna ühest küljest võib selle korraldamist lükata ikka ja jälle homsele, teisest küljest on rünnak alati loomingulisem.”

No nii nüüd on põhi paigas: me pole üksi maailmaruumis vaid konkrentsisituatsioonis.

Mul on olnud õnne nii osaleda, kui ka juhendada mitut visiooniprotsessi. Kogemus on näidanud, et  nende protsesside edukaks läbiviimiseks vajatakse  paari mehhanismi: esiteks, et ei surutaks  maha inimeste ideid. Iga idee võib algselt tunduda tobedana, kuid see nn. tobe idee võib vallandada mingi geniaalse idee, nii et pole põhjust loobuda ka esmapilgul veidratest mõtteavaldustest. Teiseks peab olema meeskond, kes suudaks esitatud ideed „läbi seedida”, eraldada korralduslikud (lihtsad) lahenduse nagu tõmbelukumeetod, kahe/kolme/neljakojaline parlament jne, ning sisulised ettepanekud. Idee edasiarenduse (tundmatuseni?) võime tuleb protsessile ka kasuks. Kolmandaks: tagasiside mehhanism, mis annab igale ettepaneku tegijale tagasisidet, mis tema ettepanekust on saanud. No meil on harilikult kujunenud niimoodi, et kantakse ideehunnik kokku ja sinna see jääbki … kuni järgmise korrani. Seisab seal, ei idane, ei mädane – isegi komposti väärtust ei oma. Siis hakatakse järsku, mingi hetkelise emotsiooni najal jälle ideid kokku kandma, kuid siis juba parastatakse, et see ettepanek on juba olnud, selles pole mitte midagi uut. Unustatakse ainult, et seda ettepanekut polegi mitte keegi analüüsinud, süsteemi pannud ja selle „kullaproovi” uurinud. Lihtsalt vana ettepanek, järelikult ei kõlba.

 

Nagu arvata võiski, oli seegi kord ettepanekuid seinast seina. Oli huvitavaid, oli kordavaid, oli jaburaid ja oli naljakaid. Kuigi fookus oli 5 rubriigil, siis läbisid paljud ettepanekud kõiki neid rubriike. Kindlasti on palju neid, kes lähiajal ei suuda vastu panna kiusatusele ja avaldavad oma lõpliku tõe nii erakondade moodustamise, rahastamise, kui ka sundpolitiseerimise kohta. Ma ei näe küll mingit vahet, kas erakonda võib luua tuhande liikmega või sajakonnaga. Kas igamehe taskuparteid teevad midagi paremini, tõhusamalt või … Tulemus sõltub eelkõige iga inimese veojõust, tahtest kaasa rääkida, mitte niivõrd hara/hägu süsteemide loomisest. Seega keskenduksin vaid ühele rubriigile, mis minu arusaamise järgi on põhitähtis st. kaasatusele. Tegelikult on ju kõik kaasa rääkimise/tegemise/vedamise instrumendid kogu aeg olemas olnud. Mnjah, kuulatud on küll vähe, seega kaasatus pole justkui piisav? Kuid kaasatus on selline libe termin, kuidas seda öeldagi, … see on passiivne. Keegi peab mind kaasama, selline mitte aktiivne positsioon, mis ei eelda vedaja või vähemalt aktiivne osaleja vastutust. Seega kaasatus, kui positiivne, pidev, huvitav protsess on küll see, mille poole tasuks pürgida. Aktiivse kaasalöömise puhul on ka see hea külg, et tegevustuhinas jääb vähem aega passiivseks/agressiivseks/kärehäälsetks virisemiseks.  Ehk lahtiseletatult, kui kaasatus on elujõuline, siis on ka erakonnad rohkem sellised nagu me tahame ehk meie tahte väljendajad, siis pole vaja ka tegelda desundpolitiseerimise, valimissüsteemide kavaluste ega erakondade väärrahastamisega, sest läbi kaasatuse hoiame meie, aktiivkaasatud, protsessidel pidevalt silma peal, ega lase neil omasoodu hälbida. Tundub naiivne? Kuid ilma liigse sõnavahuta see baas just selline välja näebki – tähtis on inimeste enese aktiivne tegevus, mitte laudade, kabinettide või kodade asetus.

Seepärast, et mitte jääda vaid paljasõnaliseks, vaid olla aktiivkaasatu, teen väikese vahekokkuvõtte, sellise  osaleja analüüs just kaasamise rubriiki tehtud ettepanekutest. Iseenesest on see huvitav ja kõnekas kogum. Nende grupeerimisega võib tekkida tõsiteadlastel raskusi, erisuunalisi arvamusi on palju, kui paar teemade gruppi jäävad silma. Mina tõsiteadlane ei ole, seega võin mina lasta mõtte vabalt uitama. Ja muidugi on see minu arusaamine asjadest ja nende grupeerimiseks. Vaba rahvas, vaba maa, igaüks võib ise oma jaotuse välja mõelda. Seega:

Esiteks: ehmatamapanevalt palju on demokratiseerimise-kaasamise protsessis karistav-käskivat suunitlust: kaotame, välistada, lõpetada, keelata, peatada, karistada, kohustada. Mõtlemapanev, et kaasamine seostub paljudel inimestel oma arvamuse pealesundimisega. Mnjah, eks seepärast maailm ongi tore, et on palju arvamusi. Kuigi minu arvates, käsukorras ega käskude keeles, kaasatust küll ei arenda. Siiani ongi kogu probleemi idu olnud selles, et meie kaasaskäimine on olnud väheaktiivne. Esiteks on meil olnud võimalik olnud valimistel, paremini või halvemini, oma arvamust avaldada (erakonnamaastiku oleme ju meie ise, valijad, kujundanud). Teiseks, kaasamisportaalides nagu TOM jt. (ka praegu on võimalik teha ettepanekuid nii ministeeriumide kui Riigikogu menetluses olevatesse seaduseelnõudesse … lootuses, et keegi selle üles korjab), on võimalik olnud oma arvamust avaldada, kuid need on kuidagi , kuidas seda viisakamalt öeldagi, huvi puudusel või mittetõsise suhtumise tulemusena tühja jooksnud. On teada tõde see, et headel aegadel meid eriti ei huvitagi, mida „nemad seal” st. seadusandjad/valitsus toimetavad, kõik saavad enam-vähem hakkama. Kui ajad muutuvad keerulisemaks, siis on selge, et tuleb leida … ei mitte lahendus, vaid … süüdlane. Tean omast käest, et harva tundub mulle, et ise olen süüdi, ikka keegi teine on midagi valesti teinud. Ja kui tuleb ilmsiks, et mina olen süüdi, siis vaid seepärast, et keegi teine on selles süüdi. Selline üldinimlik lähenemine.

No ja sinna see energiakene kaobki, tegevuseks enam ei jätku. Kui  midagi keelamist vääriks, siis ehk see, et poliit-inimene, kes juba on valitud ühte ametisse, näiteks Riigikokku, ei kandideeriks lisaks veel igasse võimalikku „külanõukogusse”. Inimlikel võimetel on ju loomulikud/looduslikud piirid. Siingi arvan, et see võiks olla pigem enesekontrolli/eneseväärikuse, kui keelamise küsimus. Kuidagi piinlik on kuulata kärehäälset enesereklaami, et olen parlamendi liige, kuid olen nii asendamatu, et tahan olla ka vallavolikogus ja külakoori dirigent ja … Teate see on suurushullustus, et peale teie ei suuda mitte keegi väärikalt rahva tahet esindada. Või asjale on ka teine seletus, et te ei usalda kohalikke erakonnaliikmeid? Tegelikult on sellisel egomaniakaalsel tegevusel sügavad, lausa fataalsed tagajärjed, kogu teie era-konnale ja kogu-konnale - teil pole loomulikku järelkasvu. Krooks-krooks, järgi jäävad vaid üli-konnad. Pole neid, kes oleksid kasvanud välja nn rohujuure tasandilt, on vaid broilerid. Broilerid teadagi pole just ideegeneraatorid, rohkem käsutäitjad. Jamad juhtuvadki siis, kui toimub midagi reeglipäratut ja pole ülemust ligiduses, kes ütleks mida või kuidas teha.

Ja muide, sellist tegevust ei pea kirja panema mitte mingisugusesse seadusesse, see võiks olla tava – hea tava. Selliseid tavasid on ajaloost mitmeidki võtta. Näiteks mitmetes põhiseadustes on kirjas, et parlamendi liige omab saadikupuutumatust, kuid hea tava on, et parlamendi esimesel kogunemisel in corpore sellest loobutakse. Lihtsalt hea tava. Samuti oli USA-s tava, mitte seadus, et president üle kahe hooaja riiki ei juhi.  Tava lõid esimesed presidendid Washinton ja Jefferson. Seadus tekkis vaid peale seda kui FDR oli seda tava rikkunud (mis küll johtus osaliselt käimasolevast sõjalisest kampaaniast). Samuti oli tava, et valitsus ei osta üle 750 USD maksvaid autosid, seepärast pidi seesama FDR sõitma Kongressi Jaapanile sõjakuulutuseks Al Caponelt konfiskeeritud soomustatud autoga. Seega miks ei võiks meie poliitinimesed nüüd luua sellist tava, et kandideerivad vaid need, kes kindlalt on valmis minema KOV kogudesse ja ei teeks seda kohakaasluse alusel – haltuurana? Poliitikute oleks see (oma)kaitse vahendid: loobunud puutumatusest, loobuda kandideerimast kohaliku külakoori dirigendiks, laske noortel/uutel tulla loomuliku rada mööda poliitikasse. See oleks omamoodi kaitseventiil, muidu tullakse poliitikasse teisel moel, … kogenematult, vihaselt ja lõhkuvalt.

Tuleb tõdeda, et kui lugeda laekunud mõtteid, siis mõned ettepanekute tegijad on aja edenedes läinud  ikka rohkem ja rohkem hoogu. Algselt mõistlikkuse lähedased ettepanekud on muutunud ikka uljamaks. Kohati kipuvad lausa üle võlli virutama. Ikka rohkem keelamisi, karistamisi, välistamisi.  Veel uusi kogusid ja kodasid, mis saaksid midagi keelata, Põhiseadust parandada jne. Hüsteeria on jõudnud juba erakorraliste valimiste ootuseni. Pidagem ikka hoogu, ärgem lõhkugem seda head ja järjepidevat, mis meil on juba olemas. Ega igakord ei pea põllundust alustama alepõllundusest, metsa raatamisest ja kände põletamisest. Täiesti korralikult põllult tuleks lihtsalt mõned ohakad ja naadid välja katkuda.

Kui inimese ainukene sõnum sedastab, et: seda/toda on vaja karistada, seda/toda piirata, siis tuleb TEMA/MINA, puhas, kui lilleke, ja teen nii nagu on õige, siis … mida see teile meelde tuletab? Diktatuuri? Teisalt  pole ka imestada, sellise „lõpliku tõe” väntamise üle, kui isegi ilmateate kohta on võimalik hommikukohvi kõrvale lugeda 23 mitte just positiivset kommentaari. Kuid looduses ei tohi midagi niisama raisku minna lasta, negatiivne energia tuleb muuta positiivseks. Iva peitub igas ettepanekus, kui … tähelepanelikult lugeda. Selline ju Rahvakogu eesmärk oligi?

Teiseks: Ülivõimsalt oli esitatud ettepanekuid seaduste rahvaalgatusliku õiguse ja referendumite kohta. See on muutunud peaaegu sakraalküsimuseks, abiks kõigi maailma hädade vastu, imerohuks. Iseenesest tore idee, kuid sellega ei tohi liiale minna, sellisel juhul muutub see takistuseks ehk nagu arstid ütlevad, et iga hea asi teeb lõppkokkuvõttes kas laisaks või lolliks. Mulle, kui majandusanalüütikule/bürokraatiatehnoloogile, on nii laialdane ihalus referendumite järgi veidi arusaamatu. Rahvaalgatus  ja referendum on väga raskepärased instrumendid, see on nagu miljoni aktsionäriga korporatsiooni igapäevane operatiivjuhtimine läbi aktsionäride üldkoosoleku. Ilus, aga ebatõhus. Tundub, et ideaalmudeliks on mõnelgi puhul nn „täielik rahvavõim” ehk rahvareferendumid ja permanentne hääletamine lintmeetod a`la hommikul enne kohvi ei saa, kui hääletanud ei ole. Väga raskepärast varianti ihaleme.

Kolmandaks: Ikka loodetakse et keegi teine teeb ära, keegi teine on targem, keegi teine vastutab - vanematekogu, tarkadekogu, ülikooliteadlased, spetsialistid jne. Milline oleks nende kogude vastutus? Ikka see mugavusmõttekene,  et keegi teine otsustaks … meie eest ja … vastutaks meie eest. Meie aga saame jätkata virisemist, kritiseerimist ja halvustamist. Jätke meile meie põhiõigus – virisemine. Virisemise „tervendavasse jõusse” ei ole minul  usku, samuti nagu „kastide ümberjoonistamisse”, kodade loomisse. Minul on usku inimese arukusse ja võrgustikest ammutatavasse teadmiste summasse ja sellest kasvavasse mõjuanalüüsidesse ning perspektiivplaneerimisse. Ühesõnaga isiklikku tegevusse.

Neljandaks: Valija-saadiku suhe.  Kummaline, et suhe, mis peaks olema ühiskonna sidususe alus, on muutunud probleemiks. Millal see juhtus? Miks see juhtus? Aga millalgi juhtus, meile endalegi märkamatult. Kas meie laiskusest? Meie tähelepanematusest? Meie usalduslikkusest? See küllaltki tihti korduv mõte erinevates ettepanekute rubriikides, tekitab hoopis ümberpööratud mõtte – mitte, kuidas meid kaasata, vaid kuidas meie esindajaid, saadikuid, kaasata meie igapäevaellu. Mitmed saadikud, kes oma valimisringkondades on harrastanud kohtumist  või vähemalt seda üritanud, on tõdenud, et huvi selliste kohtumiste vastu on väike. Mnjah, tänapäeva üha kiirenevas maailmas, kohtuda rahvamaja tolmuses saalinurgas,  pole ilmselt kuigi ahvatlev õhtu veetmise viis. Küll aga oleks võimalik elavdada tava-inimeste ja poliit-inimeste vahelist mõistmist, kui meil oleksid telesaated, kus saadikud arutaksid seduste/muudatuste üle ja seda ei teeks vaid 2-3 erakonna reklaamnägu, vaid kõik peaksid oma tarkust ilmutama. Peeter Suur olevat pannud kõik oma bojaarid kõnet pidama, et teada oleks, kes on tark, kes … mitte nii tark. Kui poliit-inimene usub seadusese muudatusse, selle positiivsesse mõjusse, siis ta oskab seda ilmtingimata ka argumenteeritult selgitada tava-inimesele. Kui ei oska …, siis pole ka seadus mitte midagi väärt.  Ja veel üks poliitikute (oma)kaitse vahendi idee: oleks tore, kui iga poliit-inimene mingi aja tagant esineks selgitusega, miks ta nii või teistmoodi hääletas, puudus või millise ettepaneku/algatuse tegi. Muud elektroonilised vahendid on ka muidugi teretulnud ja lausa soositud, kuid kuna mingi osa meie kaaskodanikest on vaid teleka-inimesed, siis oleks TV variant kõikehõlmavam. Kõik see aitaks kaasata ka poliit-inimesi tava-inimeste ellu ja annaks neile tagasisidet tegelikust eluolust. Muide ma ei kirjutanud mitte juhuslikult poliit-inimene ja tava-inimene, kui eesliide ära jätta, siis on tegemist vaid inimestega. Ärgem siis peljakem poliit-inimesi, nad ju ka inimesed, kaasakem siis kõiki inimesi, isegi poliitikuid, see võib olla neile värskendav kogemus. See kogemus võib olla hariv, distsiplineeriv ja ka treeniv. Treenimisega saab palju erinevaid lihaseid arendada, sealhulgas ka „mõtlemislihast”. Ja uskuge mind, see on hulka mõnusam, kui vaid vaatamislihast harjutada … et näha, kas esimees on üles seadnud punase või rohelise pliiatsi.

Muide, kui harjutakse mõtlema, siis võib ilmneda, et tegemist on tätsa mõnusa tegevusega. Tähelepanu: see võib saada sõltuvuseks.

Viiendaks:  Pakutud on ohtralt uudseid ja erinevaid  demokraatiate vorme, alates igaühe virtuaalsest osalemisest Riigikogu töös, omademkraatiast (deliberative democracy DD), arutlusdemokraatiast, esindusdemokraatiast loobumise ja  selle asendamist "liquid Democracy" tüüpi otsedemokraatiaga, Reykjaviki mudelist ja loteriiga ametipostide täitmiseni välja. Huvitavad mõttearendused kõik, kuigi loterii käib minu jaotuse järgi rohkem kuuenda alajaotuse alla. Siiski pole see mõte mitte päris tuulest toodud, mõningates maades just niisuguse juhuvaliku alusel vandekohtuid koostatakse. Eks demokraatiagi ole omamoodi arenev protsess. Mind ennast intrigeeris mõte, et igal kodanikul võiks olla õigus, iga seaduse üle, ise elektrooniliselt hääletada ja kui ta ei soovi olla ühiskondlikult aktiivne, võib ta oma õigused kõikide otsuste osas delegeerida  kindlaks ajaks teisele isikule või erakonnale. Lugesin seda ettepanekut ja mõtlesin esimese hooga, mis „värk” see on? Seda ütles mulle nimelt kogemus, kui viimase Ülemnõukogu aegu oli iga saadik iseenda eest väljas ja praktiliselt oli võimatu mingitki vähegi keerulisemat seadust ellu kutsuda. Teisalt peaks saadik olema ju meie tahte väljendaja, meie kõnetoru. Või on ta meie tahte väljendaja läbi omaenese tahte või oma tahte väljendaja meie tahtest olenemata? Seega pannes kokku kogemuse ja tulevikuvõimalused, jällegi päris huvitav mõttekese alge. Alge just selles mõttes, et millise tulemuse saame me siis, kui aktiivsed on vaid need nobenäpud, kes 23 korda ilmaennustust kommenteerida suudavad?

Kuuendaks: Kõikvõimalikud haralised ja intellektuaalselt huvitavad mõtted. Kuid ära põlata ei maksa ühtki aktiivsuspuhangut, … isegi mitte „Z” tähe diskrimineerimise lõpetamise taotlust. See viimane näitab, millisesse nõukaaegsesse nomenklatuurilõksu me võime välja jõuda, kui me hakkame ühiskonda või parlamendikohti jaotama kuntslike kvootide, tõmbelukkude, sebrade, rahvusliku kuuluvuse või mingite klubiliste tegevuste alusel (margikorjajad, pudelipaikajad, makaronipuurijad jne.).

Seitsmendaks: Ja lõpuks need ettepanekud, mis minu maitse järgi võiks nõksutada meie elu paremuse suunas. Mulle isiklikult on sümpaatsemad J. Kivirähki „Käivitada Rahvusliku Arenguvõrgustik”, K. Lamboti „Hea õigusloome tava” ja V. Parve „Luua kord prognoosimaks RK ja KOV otsuste mõju”.  Nendeski ettepanekutes pole küll mitte midagi ürguut, tegelikult on kõik see seadustatud ka tänases õigusruumis, kuid ei toimi. Või oleks õigem öelda, et meie ei toimi, või ei nõua piisavalt järjekindlalt? Siiski oleks minu arvates just selliste mehhanismide käivitamine tegelikkuses need hoovad, mis  võiksid suurendada kaasatust selle positiivses ja aktiivses mõttes. Tegemist võiks olla sünergiliste süsteemidega, kus kvantiteet võib üle minna kvaliteediks.

Minu eelpool esitatud liigitus ja vaade asjadele on rangelt erapoolik. Lihtsalt ühe osaleja mõtteharjutus. Majandusanalüütikuna on minu tööks koondada ja tihendada lohmakaid uuringumaterjale, leida neisse peidetud iva. Juhtidel, kes neid ivasid vajavad otsuste tegemiseks,  lihtsalt poleks aega lugeda sadu või tuhandeid ettepanekuid, nemad tahavad lühidat kokkuvõtet.  Samas annavad sellised üldistused mulle endalegi selgema pildi probleemidest ja kindlama tunde.  Kuid eks mindki on vorminud minu töö ja ümbrus. Esiteks olen inimene, kes pikka aega on olnud riigi teenistuses, teiseks erinevalt mõnest, kuid õnneks mitte paljudest, arvan mina, et me oleme 20 aastaga ära teinud tohutu arengu ja virisemiseks pole küll suuremat põhjust. Kuid iga asja annab teha paremini ehk ka riigi pidamist annab korraldada paremini. Toon vaid ühe näite selle nädala teleuudistest: tublid, südamlikud inimesed kogusid 17 tuh EUR selleks, et osta/annetada lastehaiglale hingamisaparaat vastsündinute kopsude ventileerimiseks. Igati tubli ja tänuväärne ettevõtmine, kuid mõtlikuks teeb see, et kas meie ühist raha tõesti ei jätku selliseks esmatähtsaks asjaks nagu väikse inimesehakatise ellujäämisele panustamiseks? Raha ei ole? Aga näiteks elektriautode kompenseerimiseks igale soovijale kuni 18 tuh EUR maksta raha jagub? See on ju meeletus. Need pole võrreldavad asjad - inimese elu ja elektriline mänguasi. Vaat see ongi koht, mis näitab, et areng vajab vahetevahel korrigeerimist, et meelde tuletada, mis on tähtis ja mis lihtsalt ilus või lihtsalt mänguline asi.

Mnjah! Mida me sellest kogust siis saime. Arvan, et kui bilanss kõiksugu hägust puhastada, oleme plussi poolel. Te ei usu? Olete negativist? Kui pahatahtlikult asjale läheneda, siis võib tõesti poriseda, et saime vanu ettepanekuid, uus-vanu ettepanekuid, vanu-uusi ettepanekuid ja pöörasusi. Kuid me ei märkagi, et tegelikkuses kasutame me igapäevaselt nii „pöörasusi”, kui ka  „vanu” ja lausa iidseid ideid, ainult, et uues kuues. Kui aga vaadata positiivselt, siis on nendes ettepanekutes ja tähelepanekutes palju õpetlikku, geniaalsuse ja hulluse vahe võib vahel olla juuspeen. Olen kaugel arvamusest, et kõike tuleks kohe tulipalavalt ellu rakendada (see oleks küll hull lugu), kuid pea igas ettepanekus on mingi iva, mida annaks edasi arendada, siduda teiste ettepanekutega ning saavutada niimoodi uus kvaliteet. Iga uus on harjumatu ja puht inimlikust kaitsemehhanismist lähtudes pelutav. Kuid proovima peab. Kui Richard Fosbury 1968 aasta Mexico olümpiamängudel kõrgushüppes esmakordselt  flopihüppe tegi, siis oli kogu maailma hämmingus. Puhta pöörane oli sisseharjunud rullhüppe maailmas lennata latile selg ees ja kukkudes, enam kui kahe meetri kõrguselt, kuklale. Kuid see pöörasus oli võidukas. Tänapäeval on see ainuvõimalik edukas hüppestiil (kuni järgmise veidriku leiutiseni), kuid see, kes tänapäeval hüppab rulli on ise veidrik. Nii ka meie ettepanekutega, ärme kardame midagi uudset, kuid nagu Fosbury ütles, et kuigi tegemist on stabiilse stiiliga, siis kõigepealt tuleb tehnika kätte saada. Nii ka meil … kui ainult treeningul võhm välja ei läheks ja võistlusteks ära ei väsiks!

 

Meeldetuletus:

 1.Peatükk: Hilinenud bilanss  „Valitseja kuulas mind tähelepanelikult ära, nõustus minu analüüsi ja järeldustega”

„Ja mis siis järgnes?”

„Vaadake, tema väline leplikkus tähendas vähe. Ta jäi ju meelsasti nõusse mitte ainult minuga …”
„Kas ta tõepoolest kõigiga kergelt nõustus?”
„Ei midagi sarnast! See oli näilik. Seesmiselt oli valitseja jonnakas, uskumatult jonnakas. Ta pani ennast ühes punktis paika ja peaaegu mitte kellelgi ei õnnestunud teda paigast nihutada. Ja see oli üks tema hukkumise põhjusi, kuigi võib-olla kaugeltki mitte kõige olulisem. Minu arvates hukutasid tema võimetus manööverdada, vastikus initsiatiivi suhtes, uskumatult kangekaelne klammerdumine tardunud situatsioonidesse, ükskõiksus iga ürituse organisatsiooniliste elementide suhtes …”

2. „Rahvast võõrandunud  riigiaparaat tekitas inimestes nii abitustki ka ärritust, kuigi riik pidanuks teenima inimesi mitte vastupidi.” „Usalduse olid kaotanud ka poliitikud, kes pooldasid hääletustel ebamääraseid, ebatõhusaid ja pettusega seotud abirahade süsteeme, mis muutsid paljud perekonnad terveteks põlvkondadeks abirahadest sõltuvaks.” Lk. 171 „ … minu jaoks tundus kõige suurem probleem hoopis selles, et Ameerika oli kaotanud usu iseendasse. … Meile räägiti, et me peaksime oma ootusi allapoole kruvima; Ameerika ei saa enam kunagi nii jõukaks kui varem ja seda ei oota enam helge tulevik. Ainult, et mina ei olnud sellega nõus. … Meil tuli taas leida oma unistused, eneseuhkus ja uhkus kodumaa üle, see optimism ja usk paremasse tulevikku, mille poolest ameeriklased olid alati teistest maailma riikidest eristunud. (R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012)

 

 

Monday, January 21, 2013

Muinasjutt Vol 8 Pealinn Munalaiule, rändametnikud ja varimeistrid

Teatavasti oli I. Krõlov tuntud vene valmimeister. Valm on õpetav-moraalitsev või satiiriline luule- või proosalühizanr. Peamiselt loomtegelaste kaudu kujutab valm inimese iseloomujooni. Nojah, sellel kuulsal valmimeistril oli üks satiiriline teemaarendus loomade orkestrist või õigemini kvartetist. Loomad loomulikult pille mängida ei osanud, kuid arvasid, et see pole mitte teadmiste puudumise vaid valede istekohtade tulemus. Istusid siis üha uuesti ja uuesti ümber, kuid olenemata sellest kas eesel istus viiuldaja või tšellisti koha peal, õiget muusikat ikkagi välja ei meelitatud. Rohkem nagu kakofoonia moodi tuli välja. Vaat sellised mõtted tulid mul , kui jälle kord ilmus pinnale „geniaalne idee” kõigi hädade ravimiseks: viigem ametiasutused Peamisest Linnast (Tallinnast) välja. No täpselt nagu valmis, et istume ümber, küll siis paremaks läheb. Selliste nippidega on ennegi proovitud asjade käiku parandada, ka enamlased lasid revolutsioonilistel madrustel impeeriumi rahandusministeeriumis laudu ümber tõsta, et kogu proletaarset elukorraldust uut moodi teha. Ei tulnud välja. Pidid väevõimuga endised/kogenud ametnikud tagasi tarima, et midagigi päästa. Nii, et tõsta mis saa tõstad … kui just „ropult ja lolli raha” ei ole, siis lõppkokkuvõttes sobitub kõik oma loogilisele kohale … millalgi …. Niikuinii! Meie oleme sellel ajal küll kaotanud aega raha ja väärtuslikke väljaõppinud asjatundjaid. Oma olemuselt on sellised mängud totrad. Pealegi veel kulukad totrused. Kui üks totrus ehk ülemäärane reguleeritus asendatakse teise totrusega ehk laialijaotatud ülemäärase reguleeritusega, kas meil on siis vähem totrust või lihtsalt teistsugune totrus. Totruse asendamine totrusega on lihtsalt kulukas, mis on omakorda supertotter. Jätkuvalt püüame selliste asendustegevustega elu paremaks muuta, kuid asendustegevus oma olemuselt ei suuda mitte midagi paremuse poole muuta. Tegelikult peaksime praegu usinasti toimetama selle kallal, millist Eestit me tahaksime näha aastaks 2030 ja isegi aastaks 2050 (näiteks just selliseid tärmineid sihib Euroliit). Majandusarengu planeerimine on nagu tulistamine õhulahingus. Kui tahad märki tabada pead teadma, kui palju sihtmärgi ette. Tulistada. Tulistades vastast just sinna, kus ta on tulistamise momendil, panete kindlalt mööda. Tehes seda mida kõik teisedki, oled arenguspiraalil lootusetult hiljaks jäänud ehk oleme mööda pannud. Nojah, eks tegevusi ole kahesuunalisi, ühed on enese positsioonide/arengute markeerimiseks ja teised tegevuse imiteerimiseks. Lisaks tegevustele on tähtis nende tegevuste serveering ja soust. Praeguste tegevuste osas peame olem eriti tähelepanekud, sest valimishooaeg on alanud. Nagu tedremäng. Igaüks püüab oma lehvikut laiemale lüüa ja lauluhääle puudust/tegematusi poliitilise soustiga vürtsitada. Selles segadikus peab „inimene tänavalt” väga tähelepanelikult jälgima, kas see mida pakutakse, ikka pruukida ka kõlbab, või on tegemist vaid meie kulul tehtava tühikargamisega. Poliitikakaubamajja tähelepanematult sisenedes on võimalus väljuda väga veidra tulemusega. Seepärast nagu ütles kuulus tsehhi publitsist: „Inimesed olge valvsad!” Kastmega on sellised lood, et neid võib suures piiris jagada kaheks: ühed on sellised, millega midagi kellelegi lubatakse, millest küll takkajärgi ilmneb, et ei lubatud seda, mida teie tavalise tähelepanelikkuse juures aru olete saanud. Teised on sellised, et kui midagi lubadagi pole, siis tuleb leida keegi , kes on süüdi ja keda võib karistamatult, mõnuga ja pikalt vemmeldada. Vahel segatakse kastmed kokku ja siis … Kuulge, ega see söömiseks mõeldud olnudki, rohkem nagu silmailuks. Näide elust enesest: Laulusalm ütleb küll, et ei kasva ei palme, ei seedreid me maal, kuid … Vale puha. Kasvab küll, kasvab nii jõudsalt, et mõnest kasvab lausa minister. Ja mitte mõni lihtne minister vaid selline minister, kes oleks valmis kogu bürokraatia maad mööda laiali laotama nagu kevadise sõnnik põllule. Bürokraatiat peksta on alati kasulik, isegi siis, kui ise oled sellise bürokraatia tekitanud. Eks asja mõte st. sõnniku laotamisel ja bürokraatia laotamisel ole ühesugune, väetada maad ja panna maa haljendama. Seega ettepanek riigi asutusi maale või vähemalt Mittepealinna asustada, on jällegi puhtaks klopitud ja läikima löödud. Hea teema asendustegevuseks, mida mitu aega lutsida annab. Tegu pole sellise igava teemaga, et kas see on mõistlik, jätkusuutlik või miks need asjad kõik nii Peamise Linna keskseks on kujunenud. Võtad teema üles nagu vanast võlast ja teed tükk aega usinasti eimidagi. Ametiasutuste hajutamine või kontsentreerimine on ikka ja jälle olnud usuküsimus. Tundub, et selliseid äpardunud „usuküsimusi” ja „poliitilise tahtega” viljastatud otsustusi tuleb järgemööda. Ühest küljest pajatame, kuidas tahaks „maaelu” arendada , mis see siis iganes ka poleks (või oleks?). Miks see nn maaelu siis arenenud pole? Või on? Teistmoodi arenenud? Teisalt optimeerib dr Riik oma tegevusi täiesti põhjendatult, mittesuure ja mitterikka riigi majandusliku mastaabisäästu loogika järgi, mitte rikka suurriiklikku asustuspoliitika järgi. Mastaabisäästust võin ma arveametnikuna aru saada, kuid kui seda tehakse „head tegemise” sildi all, mis annavad miinusega resultaadi, siis … Aga kahjuks niimoodi see on, nii kui „head tegema” hakatakse, nii ebatõhusus vohab. Esialgu tunduvad kõik need ideed ju jumekad olevat, kuid tegeliku elu ja riigi pidamise tehnoloogia mittetundmine annab tulemuseks … tulemusetuse. Nojah, isegi tulemusetus oleks hea, kuid tehnoloogilise vead on alati seotud kuludega, praak on alati kulukas, seega negatiivse tulemusega. Näiteks kodualuse maa maksuvabastus, oli küll tore mõttekene, kuid laiemas plaanis viis kohalike omavalitsuse (KOV) maksubaabi kuhtumisele, muutes nad keskvalitsuse dotatsioonisõltlaseks. Samas suurendades see otsus kesaparaadi halduskoormust nii dotatsioonide ümberjagamise, kui ka lihtsalt hallatava maamaksu asendamise ilmselt millegi keerulisemaga. No kuidas me seda nn maaelu arendame, kui vähendame KOV tulubaasi st iseseisvust? Ah jaa, kuna osa maksutulu libises KOV bilansist välja, siis püüavad KOV-id katta seda puudujääki tõstes maksusummat äriga seotud maadele, mis omakorda settib toodete/teenuste omahinda ehk meie maksame selle kinni või kui ei maksa, siis lähevad ettevõtjad pankrotti. Seega puhas kahjum. Üldiselt on maailmaga niimoodi, et vett saab liigutada kahte moodi: esiteks, vesi voolab loomulikku rada mööda mäest alla või teiseks seda mäest ülesse ajada on võimalik vaid ämbriga edasi-tagasi joosta ja vett ülesmäge vedada. Allamäge vett jooksutades on see positiivne erinevus, et see ei maksa meile mitte midagi, vastupidi, kui väike generaator vahele panna, võime isegi elektrit saada. Sama ka organsatsioonide asupaikadega, sinna kuhu need on koondunud, ongi arengu või valitsevate tingimuste seisukohalt nende kõige tõhusamad paiknemiskohad. Need on praegustesse kohtadesse settinud tänu majanduspoliitiliste voolusängide loomulikule toimele. Ja muide ärgem unustagem, et asutuste optimeerimine on olnud dr. Riigi järjekindel poliitika. Kõigepealt ühendati maakondlikud asutused regionaalseteks keskusteks, siis viidi põhifunktsioonid Peamisse Linna, jättes kohapeale vaid teeninduspunktid ja siis liideti Peamises Linnas ametkonnad omakorda kokku. See on olnud kahekümne aastane edukas taganemislahing, mis läks küll raskelt, kuid võimaldas dr. Riigil säilitada oma põhilised teenused ja kvaliteedi standardid. Ja nüüd … kui süsteemid, kontaktid, tavad on sisse töötatud, personal värvatud, kallilt välja õpetatud ja lihvitud, seejärel koondatud, vallandatud ja siis uuesti koolitatud teeme jälle „kannaka”. Ehk kuidas need asutused kõik Peamisse Linna said? Kas ametnikud, sindrinahad, tahtsid Peamise Linna magusat elu limpsida ja Pilvepiiri Ministeeriumi või Universiumi Peremehele lähemal olla? Ei ühti, eks ikka poliitiline tahe oli see, mis kõik liikuma pani. Eks ikka ise tegime, et oleks odavam, mastaabisääst ja puha. No teate küll, meie kõigi huvides! Mõni „pahatahtlik inimesekene” võiks muiates tögada, et maakohtades on elu välja suretatud, pole enam poodi, pole enam koole, posti, arsti jne ning nüüd otsustab dr Riik seda parandada sellega et asendab postkontori … Eesti Loto kontoriga. Mnjah, Nobeli majandusauhinda vääriv mõttepojakene. Vahva! Või on see hetkeemotsioon? RIIGI PIDAMINE. Kuidas pidada riiki ja selle osi, kui see toimub mingi hetkeemotsiooni või kapriisist lähtuvalt. Loome tasuta ühistransport aga 10 000 tänavavalgustuslampi keerame välja, linnatelevisiooni rahastame tõusvas joones edasi, aga lasteaedasid remondime traumapõhiselt, lennuliiklust pidada ei jõua, aga mingisse müütilisse raudteesse, mis ei alga ei kusagilt, oleme valmis miljardeid kühveldama, teid remontida ei jõua, kuid nn kergteedesse matame miljoneid. Kas me sellist … riigipidamist …? Või me pole mõelnud selle üle, kuidas riiki pidada? Minu ettekujutus on selline, et dr Riik on suur koordinaator, mitte riik kui suur kombinaator/mahhinaator. Siiski tundub meil asi sumbuvat just sellesse viimasesse, mitte koordinaaritud tegevusse. Seesam ametiasutuste pagendamine Mittepealinnadesse on üks selliseid näiteid. Te ei saanud aru? Vaadake, küsimus polegi selles, kus mingi asutus asub, vaid selles, milline on selle asutuse mõttekus üldse ja kui see on mõttekas, siis milline on selle töö tõhusus. Kuid me ei arutagi selle üle, kas asutused on tõhusad vaid püüame nende ümberasustamisega paigata hoopis teist probleemi, ehk kuidas elavdada elu väljaspool Peamist Linna. Muidugi on regionaalküsimused tähtsad, ma ütleksin isegi ülitähtsad, kuid neid probleeme ei lahendata sellisel banaalsel paikamise moel. Kui me oleme nii riigiusksed, siis miks me lubasime kunagi energia, posti ja muudel riigi omanduses olevatel firmadel lahkuda maalt? Oleks ju tore olnud, kui igas külas oleks olnud postkontor? Veel mõni kontor? Siin öeldakse kohe, et tegemist on ebatõhusa süsteemiga, kuid kas asutuse kontori toomine maale on tõhusam? Vaevalt. See on sama nagu teil oleks igati ontlik ja korralikult töötav, ütleme poole miljoniline, elektrimootor ning läbi kõrbenud elektrikork. Kuidas probleemi lahendada? Esiteks: te kutsute elektriku ja lasete kaitsme vahetada, teiseks teil on endal kaitse olemas ja te vahetate selle ära. Seda nimetaksin ma tõhusaks ja koordineeritud tegevuseks. Muidugi on ka kolmas variant, selline vanaaegne ja rumal, et te lammutate mootori mähise lahti, võtate sealt vasktraati, paikate kaitsme ära ja … Nojah, Upsti! Mootor ei tööta? Pool „milli” vast pükse, nii kui niuhti? Hoidsite kokku viis eurotugrikut ja kaotasite pool miljonit? Vaat niimoodi tundub mulle ka asutuste lähetamisega, need moodustavad ühe tervikliku süsteemi, oma ajaloolise mälu, logistika ja personaliga, seda loogikat lõhkudes ei saa me head tulemust, ei riigi pidamisel, ei maaelu korralduses. Nojah mingi tulemuse me võime saada. Ühekordse valimistulemuse nimelt. Aga edasi? Mäletate veel, me tahtsime kogu maad ja rahvast õnnelikuks teha. Muide ametnikud on ka rahvas, inimesed noh. Mitte ainult kaadrid, personal ja need teised ropud võõrkeelsed nimetused vaid inimesed, meie kaaskodanikud oma rõõmude/murede ja pangalaenudega. Juba vana Joss teadis öelda, et kaadrid otsustavad kõik. No näiteks Norras otsustati Võistlusamet kolida Oslost Bergenisse. Vahva mõte, kolleegid ütlesid küll, et nende kahe linna vahemaa on sama pikk kui Oslost Roomasse, kuid ega poliitiline tahe ei tunne ajalisi ega ruumilisi piiranguid, kui vaja, siis vaja. Kolimise üleminekuperiood oli mitu aastat ja amet kaotas selle aja jooksul lähes üheksakümmend protsenti oma väljaõppinud/kogenud personalist. Nojah, Bergen on teadagi tuntud tugeva majanduskõrghariduse poolest nii, et kogemusteta, kuid haritud inimesi sai asenduseks värvata küll. Lugu on küll selles, et kogu konkurentsiõigus on nii mitmeti tõlgendatav ja vajab õige otsuse tegemiseks kogemusi, et amet oli päris tükk aega ilma ajaloolise mäluta. Muidugi pehmendas olustikku see, et üleminekuaeg oli viis aastat, mille puhul nn vana personal suutis osa oskusteabest siirdada uude asukohta, et siis suubuda pealinna tööturule. Muide Võistlusametite töötajad oma analüüsivõime ja karastatusega on ihaldusobjektiks paljudele ettevõtjatele ja asutustele. Siirdeaeg oli muidugi võimalik vaid tänu sellele, et Norra on rikas naftamaa, milline võis endale lubada sisuliselt selle ajaperioodi jooksul pidada ülal kahte ametit. Nii, et kui raha on liiga palju, siis võime meiegi seda liiki eksperimente endale lubada küll. Kasahhid, kelle küll maa peal midagi eriti ei ole, kuid seda rohkem on maa all, otsustasid lausa uue pealinna rajada. Ja rajasidki … Ametnikkond pidavat tänase päevani vanast pealinnas uude pealinna tööl käima nagu meie ehitajad Soome, ikka esmaspäeva hommikul kotid kokku ja uude pealinna tööle ning reedel tagasi vanasse pealinna pererüppe. Vaat sedaviisi. Mida siis meie kogemused on näidanud? Mingi osa spetsialiste ei koligi minema, sest kuhu sa õnnetukesekene kolid, kui oled eluasemelaenudega, laste kooli ja lasteaiakohtadega aheldatud oma praeguse elukoha külge. Seega on kaks võimalust, et „pead jätkama” ehk muutud rändametnikuks või lahkud vastu „uutele väljakutsetele”. Harilikult lahkuvad andekamad ja teotahtelisemad. Muidugi on võimalus, et Peamisse Linna jääb „esindus”, mis on suurem, kui see päris asutus. Sellisel juhul on kõik rahul, missioon täidetud, kuid tulemus … kehvakene. Õigemini väga kehvakene, sest paljusid süsteeme on vaja dubleerida. Muidugi lisanduvad kulud seoses uue personali väljaõpetamisega, logistika paikasaamisega, transpordi ja ajakuluga, nii püsipaigutusega ametnike, kui ka rändametnike osas. Vaadake väga lihtne (lihtsustatud?) on väita, et asutuste Peamisest Linnast välja kolimine on hea võimalus tööhõive elavdamiseks ja tugevate tõmbekeskuste tekkimise soodustamiseks. Kas see ongi kõik, mille peale meie helgemad pead tulevad? Et asutuste laialipihustamine ongi tööhõive mootor? Uskumatu! Väidetavalt tähendab asutuste üleviimine Mittepealinnadesse piirkonna jaoks suure hulga kõrgelt kvalifitseeritud ja hästi tasustatud töökohtade lisandumist. Lisaks pidi see tähendama, et inimesed saavad kohapeal teha erialast tööd ja ei pea selleks Peamisse Linna kolima. See loogika jääb mul küll arusaamatuks, kuskohalt tulevad need kohapealsed ametnikud, kes ei pea Peamises Linnas tööl käima? Või hakkame me arendama välja mingeid monokultuurseid asumeid, mis kasvatavad kohapeal välja vaid vanglaametnikke ja vaid selleks ongi võimalik saada? Aga kui ma elan Ida-Virumaal ja tahan saada kunstnikuks/muusikuks? Või kui ma tahan saada Pilvepiiri ministeeriumi ametnikuks? Kas see ei ole siis võimalik/lubatud? Või, kui ma elan Rakveres, kas minust võib kasvada vaid lotoametnik ja mitte mingil juhul vanglaametnik? Põhimõtteliselt ei ole võimalik riigiametite hajutamisega ehk ebaefektiivse teenusepakkuja töö veelgi ebaefektiivsemaks muutmisega luua paikkonna majanduselu elavdamist. Seda on võimalik teha vaid siis, kui tekitada sinna sellised majandust soosivad tingimused, mis innustaksid inimesi ettevõtlusega tegelema. Vaid see on lisandväärtuse allikas, avalik teenistus ei ole lisandväärtus see on kulu. KULU! Targad ettevõtjad on välja arvutanud, et ühe ametniku, kelle kuupalk on 2000 EUR vajatakse ettevõtlussektoris ca 30 keskmist palka saavat maksumaksjat. See on mõtlemapanev. Kas meil ikkagi on vaja kõike ametnik ja seadusjõuga teha? See on ju kallis! Nüüd siis oleme välja mõelnud selle rändametnike „värgi”, et kulusid kokku hoida? Jälle üks valest otsast tehtud asi. Odavamaks saame oma riigi pidamise, siis kui vähendame regulatsioone, mistõttu koheselt väheneb ka vajadus ametnike järele. Õieti on see ainus reserv turu toitmiseks väärt tööjõuga, arvestades meie demograafilist tendentsi. Just, just te saite õigesti aru, ma pean ametnikke väga kvaliteetseks tööjõuks … kui neile selleks loomingulist vabadust anda. See on lausa uskumatu, kui riigiusksed, lausa hooldkanderiigi usksed meie poliit-inimesed sh need kes jutlustavad ettevõtlusvabadusest, on hingelt/tegudelt riigiusksed, mitte inimeseusksed. Aga vaataame mida klassikud ütlevad. Näiteks J.Marek „Panoptikum” („Eesti Raamat” 1982) Lk.214 „Prantsuse kindralid olid tõelised sõnameistrid, sest nad kõik olid lõpetanud L`ecole militaraire`i, kus peeti loenguid retoorikast. Sõja ajal polnud neil sellest oskusest küll vähimatki kasu, aga kindralid polegi ju tegelikult niivõrd sõja-, kuivõrd just rahuaja suured ninad. Sõjas domineerivad eeskätt seersandid ja veltveeblid.” Võib-olla peaks siiski kuulama mitte ainult kindralite (poliit-inimeste) retoorikaponnistusi vaid neid inimesi, kes igapäevaselt asjaga tegelevad, mitte nendega, kes vaid retoorikat on harjutanud. Mõned arvavad, et riigi tasandil oleme lausa vaimses ummikus, et meil on Eestis tosinkond valdkonda, mis vajaksid hädasti prioriteetset tähelepanu. Dr. Riik on segaduses ja laiutab käsi, mahedalt seletades, et raha ei ole. Mida meil siis tegelikult ei ole: raha või ideid?. Pole kuulnud, te raha sünnitaks ideid, see on pigem kiirendi, kui generaator. Siinkohal meenub legendaarne füüsik Niels Bohr, kes olevat öelnud : „Härrased, meil puudub raha, aeg on mõtlema hakata.” Mulle selline mõtlemine ja mõttekäik meeldib. Üliväga meeldib. Kas meil on liiga palju raha veel, et mõelda? Teen selle vahemärkuse, et siiani on meil uskumatult hästi läinud ja seda tänu kiirele reageerimisele ja paindlikule mõtlemisele. Puitumine on meie hukatus. Muide ka mõtlemine vajab pidevat treenimist, kui ei treeni, siis varsti ka ei mõtle. Millest alustada? Kõigepealt peame endale aru andma, mida me tahame? Miks näiteks peaksid inimesed elama maal? Muide , miks just maal? Või miks peaksid inimesed pöörduma tagasi maale, kui nad liiguvad rohkem … välis maale? Kuni me seda enese jaoks selgeks pole teinud, ei tee me ka õigeid otsuseid. Muide väike statistiline nali vahepalaks. Eestist on kujundatud pilt, kui riigist, kus üle poole inimestest elab linnades. Vale puha, vähemalt EL-i statistikaameti uue liigituse järgi pole meil ülepea linnarahvast: 48% meist elab maa- ja 52% poollinnalistes piirkondades. Vaat selliseid trikke võib teha statistikaga. Iga otsustusjada jaoks on vaja toetuspunkti, seda teadis juba Arcimedes. Muidu jäämegi lihtsalt rääkima, et on vaja teha ja siis räägitakse et ei saa teha sest ei saa teha ja sumbume täiesti mõttetusse protsessi ehk kes on süüdi ? Tundub et kindralitel on küll mõttelõng umbe jooksnud, sest mõttekesed, et paneme käima pangabussi, autokaupluse, internetipoe ja nüüd ka apteegibussi, on ikka väga vaimuvaesed ettevõtmised. Mõelda tuleb suurelt ja ettepoole. Mõeldes vaid autolalafkade kategoorias, maaelu arendamist läbi riikliku bürokraatiaaparaadi või kriislahenduse ainsaks lahendusteedeks nähakse, et mehed metsa langetama ja naised käpikuid kuduma, oleme küll hävingule määratud. See kõik on ju asendustegevus. Just, asendustegevus mitte arendustegevus. Asendustegevus ongi selleks, et probleemidelt tähelepanu kõrvale tõmmata. Häirib see, et ei tehta vahet olulisel ja ebaolulisel, põhjusel ja tagajärjel. Üks koolivend on väitnud, et Euroopa Liidus on teaduslikult põhjendatud efektiivse omavalitsusüksuse suuruseks 1,5 miljonit elanikku ehk põhimõtteliselt peaks olema Eestis olema vaid üks omavalitsus, mis tähendab, et põhimõtteliselt võiks meie avalikku sektorit juhtida ühest keskusest. See oleks muidugi kõige lihtsam haldusreformi tegemise viis – Toompea, kui Eest vallamaja. Nojah, ühest küljest on see lihtsustatud vaade asjadele, kuid teisalt otsustab ikka rohkem ja rohkem küsimusi meie eest Euroliit oma otsekohalduvate regulatsioonide näol. Selles valguses jääbki Toompeal vaid üle lahendada vallatasandi küsimusi või … luua selline analüüsimeeskond, mis suudab Euroliidu südames protsesse liigutada. Igal asjal oma algne põhjus ja tähendus. Kui meil on kolme majapidamisega asustus küla siis inglaste küla on meie keskmine linn. Ja selles sudus, et meie küla on väike majadegrupp, mis segab meil teha ka mõistlikku haldusreformi. Aga sudu ja uduga on sellised lood, et keegi ei julge mitte midagi teha. Seega territoriaalset haldusreformi ei julgeta teha, sest kohalikud omavalitsused ja maavalitsused on vastu. Nüüd on veel valimised ka tulemas ja kuidas sa ütled ausalt, et lõpetage jama, paneme asjad korda. Selge see, et siis ei ole head valimistulemust oodata. Aga midagi on ju vaja teha! Aktiivsust ilmutada! Siis ei jäägi muud üle, kui tuleb „tappa anda” nendele, kes võivad küll olla vastu, kuid ei saa vastu midagi öelda ehk riigiasutused. Nii, et miks selline asendustegevus toimub, on meile nüüd selge. Nii ongi, et mitmed protsessid lähevad käima, hakkavad elama oma iseseisvat elu ja mitte keegi ei mäletagi enam, mis oli selle tegevuse esialgne mõte või tähendus. Nagu näiteks nimed on ju kõik mitte lihtsalt nimed vaid neil nimedel on algtähendus. Kui me tänapäeval ütleme, et kellegi nimi on Adolf, siis me kõik teame, et see tähendab üht teatud vuntsidega meest. Kuid see, et tegemist on vana alamsaksa keele „ülla hundiga” või vana ülemsaksa „õilsa sangariga” me ei taju. Seda vanasaksa „värki” me enam ei mäleta, mäletame vaid vuntsidega meest. Nii ka protsessidega, algtähendus ja ka eesmärk võivad ajapikku kaduma minna. Tuletagem siis meelde, et meil on vaja määratleda oma riigi jätkusuutlik tegevus. Selleks peame me kasutama kogu hulluse ja geniaalsuse potentsiaali, lõpetama asendustegevused ja tegelema just sellega, mis on perspektiivne ning mitte raiskama ressursse sinna, kus meil on vaid kahjumit oodata. Kohe paha hakkab kui lugeda/kuulda järjekordseid primitiivseid ettepanekuid. Mõni kiidab takka, et jah vaata kui tublid teenäitajad. TEENÄITAJA kuhu? Sussanin oli ka teejuht. Teate ju see vennike, kes juhatas vaenlastele teed sohu. Kas meie näitel on tegemist meie aja sussaninitega. Ja siis astub järgmine minister rind kummis uhkelt ette ja ütlebki :«Üks asutus üksi ei muuda midagi, aga loodame olla teenäitajad,» Oeh! Peaaegu sama heroiline lausung nagu Armstrongi Kuuvallutus lause. Ma saan aru, et isegi Peamist Ministrit on haaranud ümberkorralduste tuhin, et olevat lausa andnud koduseks ülesandeks ministritele mõelda … (kuid piiratult) … milliseid asutusi saab iga konkreetne minister oma haldusalas Peamisest Linnast välja viia. Seega tegemist on mitte ainult üksikjuhtumiga vaid kollektiivse hullusega. Vaid Riigikontroll on säilitanud kainuse ja arvab, et iga intellektuaalselt huvitavat uitmõlgutust, et mitte öelda totrust, pole mõtet isegi kaaluda. Seega kas riiklik Jüripäev on tulekul, mil sulased/teenijad oma kohalt üles öeldi ja uut kohta pidid otsima? Tundub, et poliitiline tahe järgmiseks umbsopistuseks on küps. - POLIITTAHE või POLIITPAHE ? Niimoodi ongi, et alati ei saa aru, näiteks sisekaitseakadeemia kolimise küsimus on jõudnud punkti, kus poliitikutel tuleb lõplikult otsustada. Kas meie maksumaksjate rahakott lööb vastu regionaalpoliitilistele ambitsioonidele? Kas sellele ambitsioonile tuuakse ohvriks 20 aastat tööd kvaliteetse õppeasutuse ülesehitamiseks? Kas kuulatakse vaid iseenda häälekõla ning asjatundjad jäetakse kõrvale? Muidugi kui kõrvale jäetakse on veel hea variant, harilikult lüüakse neile st. teistsuguse arvamuse omajale, tempel otsaette, et vaenlane. Õnneks on oma seisukoha välja seekord välja öelnud ka asjatundjad, mis baseerus analüüsidel ja küsitlustel. Mnjah, kui ikkagi 150 õppejõudu on kinnistunud Peamisse Linna, siis on küll ühest küljest oht õppekavadele ja teisalt, kui kaks kolmandikku lõpetajatest poleks üldsegi kooli astunud, kui see poleks asunud Peamises Linnas, siis on küll probleem. Ma formuleeriksin selle probleemi niimoodi, et ambitsioonika regionaalpoliitika tuhinas reformitakse Sisekaitseakadeemia ümber Isekaitseakadeemiaks. Just, just! Selline kool, kus ei ole ei õppejõude ega ka õpilasi, küll aga omab kauneid, tühje hooneid looduskaunis kohas, jätab meid ilma sisejulgeolekust/sisekaitsest. Siit ongi vaid samm uue reformini ehk igaüks pead ise ennast kaitsma – Isekaitseakadeemia. MOTT. Ja millest me alustasimegi? Ah jaa, poliitilisest tahtest ja jõudsime välja poliitilise paheni. Kui nüüd ühele kaalukausile visata uue kooli ehitusmaksumus ehk ca 80 miljonit Eurot ja seniste renoveerimine teisele 12 miljonit Eurot, siis ei peaks olema palju arutada. Aga ei, väidetavalt on poliitringkonnad haruldases üksmeeles üleviimise vajalikkuses. Oh kui nunnu, poliit-inimesed on üksmeelel. Möödaminnes peaks märkima, et võib-olla polegi meie dr Riigi jaoks 68 milj EUROT mitte mingi raha? No selline pisike prügi? Kõik sõltub võrdluses. Kuid sellega võiks käigus hoide paarkümmend Tallinna TV-d või kui uskuda „seitungit” siis Pärnumaa kutsehariduskeskuse õpilaskodu (180 inimesele) renoveerimine maksis 2 milj Eurot, ehk korda saaks teha reipalt üle kolmekümne õpilaskodu. No kuhu teie panustaksite? Jah, aga poliit-inimesed niimoodi ei aruta, nad ütlevad lihtsalt et ärge „kidisege”, me teame kuidas „head teha”. Ja hoidku Seesamune Sealtsamusest Sellesamuse eest, kui kool ise tahaks enese käekäigu kohta sõna sekke öelda, sest poliit-inimene pareerib sellise näotu initsiatiivi maotu väitega, et arst ennast ravida ei või ega advokaat ennast kohtuprotsessil esindada. Muide väga tabavalt öeldud, kuid mõistkem seda teistpidi, et otsustajatele meeldiks muidugi, kui keegi neid ei segaks ehk arst kui teda keegi ei aita, siis kuigi ta teaks ja oskaks ennast aidata – surgu parem maha ja tippadvokaat ärgu ennast protsessil, mil otsustatakse tema hukkamine (isegi mitte süüdimõistmine), ei tohi süüdistajate hordile mitte midagi vastu öelda?. Mnjah, kui niimoodi oleks, et kooli juhiksid sellised kodanikujulguseta ussikesed, siis tõest poleks sellist kooli vaja, ei Peamises Linnas, ei Mittepealinnas. Sellises asutuses algab kõik aust ja väärikusest. Kui seda ei ole siis … teeme endale Isekaitseakadeemia. Muide üldine lambumine ongi niikaugele arenenud, et vastuväiteid on esitanud Sisekaitseakadeemia ja riigikontroll . Mnjah, kui minister ei saa aru bürokraatia toime mehhanismist on rumal lugu. Valed eeldused ja meetodid annavad kokku vale tulemuse. Mitte ainult meil ning sellest võiks õppida. Näiteks kirjutab Tim Harford „Kohanemine” (Kirjastus Hermes 2012) Lk 51 „Johnson arutas asju ainult oma poliitiliste nõuandjatega. Selle põhjal sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist edu ning sõjalised otsused olid ebaõnnestunud. Ideaalne hierarhia maksis kätte, meeskond tiris üksmeelselt vales suunda ning käsuliin tõkestas elutähtsa informatsiooni jõudmist tippu”. Samas on kirjeldatud ka positiivset kogemust. ( Kindralmajor Jack Galvin) „Galvin selgitas Petraesele, et tema kõige tähtsam tööülesanne on oma ülemuse kritiseerimine: „Minu töö on divisjoni juhtimine ja sinu töö minu kritiseerimine.” Ning Lk 60 „Raamatus ilmneb, kuidas tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.” „ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.” See on õpetlik just selles suhtes, et võttes õppust Sigade lahe fiaskost, kujundas Kennedy oma nõunike töö ümber, kaasas laiema arvamuste põhja ja tuli seetõttu edukalt välja Kuuba raketikriisist. Päris metsik on mõelda, et kui ta poleks oma esialgsest eksimusest õppinud, milline oleks maailm siis praegu? Prr! Seega veelkord, põhimõtted ja sihid paika või õigemini tuleks need põhimõtted õiget pidi pöörata. Me ei saa elada sellise lihtsustatud maailmakäsitluse järgi, et haige on see kes võtab tablette, see kes ei võta tablette on terve. Kui haige ei võta tablette kas ta siis on terve? Niimoodi vaadates saab igaüks aru, et selline arutlus on jaburus, kuid riigi pidamise asjades … ? Seega ärgem kaotagem lootust ehk nagu on kirjas J.Haseki „Vahva sõdur Svejki juhtumised maailmasõja päevil” (Eesti Riiklik Kirjastus. 1960) Lk 400 „ „ Siis on teie lugu sant,” arvas Svejk. „Kuid ärge lootust kaotage, sest kõik võib veel hästi minna, nagu ütles mustlane Janecek Plzenis, kui talle tuhande kaheksasaja seitsmekümne üheksandal aastal kahekordse röövmõrtsukatöö eest köis kaela pandi. Ja aimas õieti. Ta viidi viimasel silmapilgul võlla alt ära, sest keisri sünnipäeval ei või kedagi puua, aga päev, millal teda puua taheti, langes justament keisri sünnipäevale. Ta poodi alles järgmisel päeval pärast keisri sünnipäeva. Ja meest tabas veel sihuke õnn, et kolmandal päeval anti talle armu ja tema protsessi tuli otsast alata, sest kõik asjaolud näitasid et tõeline mõrtsukas oli keegi teine Janecek. Ta tuli vangla surnuaialt välja kaevata ja nagu õige inimene kunagi Plzeni katoliku kiriku kalmistule matta. Alles hiljem tuldi selle peale, et mustlane oli evangeeliumi usku ja ta tuli evangeeliumiusuliste surnuaiale ümber matta, ja siis …”.” .Mnjah … kas just niisugust lootust/õnne meile vaja on, kuid mõtlemist küll.

Monday, January 14, 2013

Priitahtlikud … ärgitajad

Hea meel on. Väga hea meel on, kui inimestel on ideid, kuidas elu paremaks taha. Nüüd tuleb Rahvakogule ettepanekuid nagu paisu tagant. Paljud neist on ühesuunalised, mõned paralleelsed, kuid kogu küsimuse raskuspunkt on selles, mis edasi saab? Kas need vormuvad ka mingiteks seadusteks? Kas see uus entusiasmipuhang jääb vaid hetkeolekuks või muutub püsivaks? Või kuhtub? Mitmed head algatused on sumbunud, kuna puudub mehhanism nende edasi menetlemiseks/arendamiseks. Iga kodanikualgatus vajab mehhanismi ja platvormi, muidu on see vaid õhu võngutamine. Mida siis võiks teha? Näiteks päästekorralduses on meil nn riiklikud päästekomandod, priitahtlikud pritsumehed ja naabrit minnakse ikka aitama, ämber näpus, kui vaja. Seda näidet võiks laiendada ka seadusloomele. Riiklikud komandod ehk ministeeriumid jt. tegelevad igapäevase baasseadusloomega. Kuid niimoodi nagu meil ei ole võimalik igasse külla paigutada tuletõrjekomandot, ei ole meil ka võimekust vaid riiklike ressurssidega seadusloomes selle mõjusid analüüsida. Lihtsalt ei jätku asjatundjaid. Riigikontrolli õigusaktide mõju hindamise korraldamise audit nendib, et iga õigusaktiga kaasneb tavapäraselt rohkem, kui üks mõju ning sageli on mõjud erisuunalised, õigusaktide mõju hinnatakse vähe ja formaalselt, vähe hinnatakse õigusaktide mõju seetõttu, et õigusaktide väljatöötajatel napib oskusi kõiki mõjusid hinnata ja uuringute tellimiseks väljast ei jätku raha ning aega. Seega napib oskusi ja aega, nagu päästevõimekuseski. Nüüd oleme meie kõik ämbritega tormanud Rahvakogule olukorda parendama, kuid oleme unustanud ühe suure ja uinuva ressursi ehk priitahtlikkuse. Meile meeldib lobiseda rohkem kaasamisest ja läbipaistvusest, kuid need on passiivsed nähtused. Priitahtlikkus on aktiivne hoiak. Priitahtlike ja meie, ämbriabiliste, vahe on selles, et me oleme küll entusiastlikud, kuid meil pole valdkonnaspetsiifilisi teadmisi, meid ei ole välja õpetatud tuld kustutama ega seaduseid analüüsima, meil ei ole varustust/oskusi. Kõik see on olemas priitahtlikel pritsumeestel : tahe, kohusetunne, väljaõpe ja varustus. Igaks põhjalikumaks analüüsiks vajame hästi valdkonda tundvate asjatundjate kaasamist. Olenevalt teemast vajatakse seaduste mõjude hindamiseks erinevat komplekti asjatundjaid : laevanduse, kosmose, pedagoogika, äri, juura jne. Meie suurust arvestades, on meil mõne valdkonna peale 1,5 asjatundjat, kui töötatakse välismaal, siis vast 0,3/0,5. Need inimesed on juba kuskil ametis ja hõivatud, kuid tean paljusid, kes oleks valmis ühise asja nimel oma panuse andma. Priitahtlikult. Seega priitahtlikud mõjuanalüüsijad. See täiendaks riiklikku võimekust, mille lükkab käima, meie ämbriabiliste, ärgitav ind ja ideegenereerimise võime. See seltskond peaks moodustuma kogumi nagu priitahtlike pritsumeeste komandod. Selleks on vaja soovi ennast komandosse möllida, omada teadmisi ja vahendeid. Sellisel juhul ei peaks enam Riigikontrolör „viisakalt väljendeid” otsides, teatama, et seaduseelnõude väljatöötajatel „napib teadmisi” ja Õiguskantsler ei peaks, viimase võimalusena midagi muuta, tobeduseks kujunenud regulatsiooni Põhiseadusliku jõuga rammima. Pole midagi uut siin päikese all, sama loogikat kasutas Euroliit meie liitumisläbirääkimistel, loodi nö asjatundjate kogu, kuskohast hädalised endale valdkonna tundjaid sai tellida. Lihtne. Teisalt ei erine selline priitahtlik organisatsioon juba nimetatud pritsumeeste või ka Kaitseliidu loomise põhimõttest, olles toeks seal, kus riigil riiklikke vahendeid ( rahalisi/intellektuaalseid) või paindlikkust napib. Mõistlik. Seadusloomega on veel üks nõks, me ei tea palju ühe seaduse valmis „kribimiseks” aega ja raha läks. Palju sadutuhandeid ametniktunde selleks kulutati? Aga kui seda seaduseelnõud esitatud kujul vastu ei võetud? Kas siis oli tegemist praagiga? Raisatud ressursiga? Need kes on kursis seadusloome tehnoloogilise poolega teavad, et „seadust ei tee” mitte ainult Vabariigi Valitsus ja Riigikogu vaid see käib läbi sadade inimeste käest ministeeriumide osakondade ja ametite töörühmade hellitavate käte ning teravate pilkude alt. Sadade meile tundmatute kangelaste panus on kätketud ühte seaduseelnõusse, hunnitu hulk tasakaalustusi ja kompromisse, mille … Riigikogu ühe parandusega pea peale võib keerata. Kaartimängus nimetatakse seda Jokkeriks, poliitikas … poliitiliseks tahteks. Muidugi võiks meie ühiskonnas levinud „ jokk” mõistet teisendada siinkohal „pokk-iks” ehk poliitiliselt on kõik korrektne. Ei tea kas siis võiks nimetada poliitilist tahet hoopis tükis … pokkeriks? Oeh! Seega teeks õige seda liiki distsiplineeriva ettepaneku, et seaduseelnõude seletuskirja kohustusliku lisana loodaksin näha seaduse tegemise kronometraazi, kes ja kui kaua menetles/osales/marineeris, siis teame kui palju (kümneid/sadu tuhandeid) ametniktunde kulus seaduse tegemiseks. Teaksime ühtlasi, mida see seadus … Mnjah, oleksin juba peaaegu kirjutanud, et palju see seadus väärt on, kuid jäägem ikkagi sündsuse piiresse, niimoodi saame vaid tead seda palju see seaduse tegemine maksab. Selle väärtuse ehk toime efektiivsuse saame eelnevalt mainitud mõjuanalüüse arvestades või siis … mitte arvestades Siinkohal meenub õpetlik märge millalgi loetud raamatust „Strateegiline sõda” (Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk Tallinn 2009) Lk 16 „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” Ja lk 17 „ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.” Seega kõik see mida me teeme, pole lihtsalt niisama, intellektuaalselt huvitav tegevus vaid tihe rebimine konkurentsi olukorras .

Sunday, December 30, 2012

Muinasjutt Vol 7: Talvemuinasjutt: Demokraat Talv ja Tuulekülm

Väljas kena talveilm. Selline parajalt külm, kuid mitte liiast, valge lumevaibaga ning kerge tuulega. Talv on selline omamoodi loodust puhastav periood/protsess. Talv, aga eriti aastavahetuse kant, on ka see aeg, mil on rohkem aega mõelda … ja mõnigi asi saab looduse, kui keskkonna, najal selgemaks. Oma olemuselt on kõik keskkond, nii looduskeskkond, kui majanduskeskkond kui poliitkeskkond. Tim Harford raamatus „Kohanemine” võrdleb tippjuhtide ja majanduse üldisemalt arengut bioloogilise evolutsiooniga ning lähtudes mitmete majandusteadlaste uuringutest tõstatab küsimuse, kas bioloogiline väljasuremine ja äriline ebaedu järgivad sama mustrit. Seega on majanduselu üks päriselu alamliike, mis allub teatud kindlatele seaduspärasustele. Niisiis, on olemas loodusseadused, mille osa on majandusseadused. Ja siis on veel olemas „iseenese tarkusest” tehtud seadused, mis peaksid olema osade inimeste/poliitikute arvates paremad, kui loodus kokku, aga … ei ole, sest need ei tööta. Või õigemini need võivad isegi töötada, kuid selleks on tarvis üüratu hulk energiat. Nagu mäeküljest vett üles ajades. Mida varem me seda endale tunnistame ja sellest aru saame, seda parem. Seda väiksemad on kahjud meile kõigile. Seepärast, enne mingi süsteemi ummisjalu parandama tormamist, peksime me kõigepealt sellegi süsteemi lahti võtma ja meenutama, mille jaoks meil seda vaja oli. Kuid nüüd tagasi hr Talve juurde tulla, siis tema on tõeline demokraat. Küsite, mis jama see siis olgu? Aga ei ühti! Vaadake mis toimub talvel meie inimlike regulatsioonidega? Ei toimu? Või ei toimi? Lihtne näide teedeehituse ja liikluse vallast. Näiteks mitut jalgratturit te täna jalgrattateel kohtasite? Mul vedas, mina kohtasin ühte, kuid seegi ei liikunud nn kergteel vaid lihtsalt sõiduteel. Teie ei kohanud? No siis on küll halvasti, sest nn kergteid ehitame me ju ennaktempos. Kas ennaktempos tehtav hullus? Kas ennaktempos maha visatud raha? Mitte päris, kuid … hr Talv näitab igatahes selle suundumuse tõelist palet. Või teine näide. Kui te nüüd vaatate kõiki neid inimesekese „omaenese suurest tarkusest” teedele maha tõmmatud jooni: mitu sõidurada kuskile mahub või kuhu saab/tohib parkida, siis saate kindlasti aru, et hr Talv on neisse teinud põhimõttelised korrektiivid. Ta on võtnud meie regulatsioonid pulkadeks lahti ning … asendanud selle piltlikult öeldes … kodanikuühiskonnaga. Autojuhid ei sõida, nüüd talvel, enam niivõrd regulatsioonide/joonte järgi, kuivõrd võimaluste, tavade ja kaine mõistuse järgi. Ja õige kah! Kui ikkagi parkimiskoht on markeeritud lumehangena, siis vaatamata sinu regulatsioonilisele õigusele seal parkida, see lihtsalt pole võimalik. Ja seega kõik need suve hakul, raske töö ja suure rahaga, maha joonitud parkimiskohad muutuvad mõttetuks. Pargitakse kuidas võimalik ja … hulka loogilisemalt. Võiks ju minna hr Talve meisterklassi ja midagi õppida. Midagi looduslikku, loomulikku ja tõhusat. Sama ka sõiduradadega, kui ikka kolme sõidurea asemel on, vaatamata regulatsioonile, vaevalt poolteist rida sõidukõlblikku liikumisvõimalust, siis niimoodi ka sõidetakse. Muide sõidetakse sujuvamalt, kui regulatsioonis, üksteisega arvestades, inimlikkust ja solidaarsust ilmutades. Sõidetakse kasvõi maleruudus, inimene on ju leidlik, kui ta ise PEAB otsustama ja ise ka VASTUTAB. Jälle nagu sammuke kodanikuühiskonna poole. Seepärast nimetangi hr Talve suureks Demokraadiks, ta muudab tühiseks paljud mõttetud inimese poolt kunstlikult ja ebapraktiliselt teostatud regulatsioonid. Demokraat Talv? Kui me juba loodusest ja keskkonnast pajatasime, mis see regulatsioon siis on? Kas reeglite kogum, et meil oleks lihtsam toime tulla igapäevaelus? Kaitsekilp? Või religioon? Enne kui me muutsime reeglid „iseenese tarkusest” religiooniks, olid need tarvilikud liigi ellujäämiseks. Vaid need isendid, kes täitsid teatud reegleid, suutsid ellu jääda ja järglasi anda ning seda mitte ainult inimühiskonnas, vaid kogu looduses. Seega – loodus kui tohutu bürokraatlik süsteem? Miks ka mitte. Looduses on lihtne: rohttaimest ei kasva mastimändi ja ta ei püüdlegi selle poole, tal on oma nišš ja kõik need, kes on püüelnud kõrgustesse ehk rikkunud reeglistikku, pole enam ei rohttaimed ega ammugi mitte mastimännid. Neist kõigist on saanud kompost, nafta või põlevkivi. Samuti ei püüdle mesilane elevandiks saama, pole neil mesilastel selleks ei komiteesid, töörühmi, tegevusplaane ega missiooni kirjeldusi. Ei, mesilased lihtsalt arendavad oma väga efektiivset võrkstruktuuri ega tee elevantidest väljagi. Elevant on küll nende maailmaga seotud, kuid peaaegu teine universum. Huvitav, kuidas me oleme oma maailmapildi ja sellest lähtudes ka regulatsioonid üles ehitanud. Kunagi arvati, et planeet Maa on lapik nagu pannkook ja üle serva võib alla kukkuda. Pealegi pidi see seisma kolme vaala või elevandi turjal ja muidugi pidi Päike tiirutama ümber Maa. Õnneks Päike sellisest meie suurushullustusest ei solvunud ja üle Maa ääre ka keegi alla ei pudenenud. Tänapäeval tundub meie harjunud maailmapilt nii elementaarne ja eelkäijatele vaatame natuke üleolevalt. Samas mõned tõed nagu arhimedeslik mõte, et andke mulle toetuspunkt ja ma tõstan maailma paigast, pole kuskile kadunud. Toetuspunkt – just see on võlusõna, just seda me otsime. Me otsime toetuspunkti ja kui ei leia seda, loome ta ise. Matemaatikas oleme selleks loonud aksioomide ja teoreemide süsteemi, st et aksioomid ei vaja tõestamist, vaid neid kasutatakse teoreemide tõestamiseks. Majanduses ja õiguses on selliseks aksioomiks kinnisturaamat, kõike muud peab kohtus tõestama. Aga kui aksioom on vaieldav? Mis siis juhtub? Naljakas lugu, aga tavaliselt ei juhtu mitte midagi. Näiteks ütleb matemaatika põhitõde, et paralleelsed sirged ei lõiku ei kunagi, ei kuskil. Samas on tõestatud ka vastupidist, et kuskil ,lõpmatuses, lõikuvad nad nagunii. Või näiteks oma ajaarvamist peame alates härra Kristuse sünnist, kuid teadlased on välja arvutanud, et seoses valestimõistmiste, rehkendusvigade ja ümberkirjutustega oleks õige sünniaeg pigem pluss-miinus kolm/kuus aastat üldlevinud sünniajast ja aprillikuus. Kas me peaksime nüüd oma ajaarvamist muutma? Muidugi mitte. Need näited on toodud pigem selleks, et meie välja mõeldud tugisüsteemid ja abivahendid ei pruugi oma tõestuses vastu pidada, kuid võivad isegi paralleelteooriate korral aidata meil, meie igapäevaelu korraldada. Need on lõppkokkuvõttes vaid kunstlikult loodud teooriad/regulatsioonid/süsteemid, mis toimivad … teatud tingimustes. Vastupidiselt, kui tingimused muutuvad, siis peavad muutuma ka tugisüsteemid. Näiteks maiade tugisüsteem/religioon ütles, et meie, valitsejad/bürokraadid, anname jumalatele ohvrid ja nemad annavad teile korraliku vihmasaju ja viljasaagi, siis pikaajalise põua korral see süsteem ei töötanud. Kui oli kümneaastane põud, siis see, et ohverdati ikka rohkem ja rohkem, st täideti bürokraatlikke protseduure, mis viis kogu kõrgkultuuri väljasuremiseni, näitas, et tugisüsteem oli vale. Süsteem oli paindumatu ega suutnud muutuda vastavalt olude muutumisele. Selline muutuste, põhjuste, vahendite ja eesmärkide muutumise ning vastastikuse seose mittemõistmine viis süsteemi lagundamisele. Tihti ongi raske vahet teha, mis on regulatsioonides primaarne ja mis sellest tulenev. Lihtne näide. Enamik meist arvab, et hommikukohvi teeb magusaks sinna lisatud suhkur ja lusikat kasutatakse vaid selleks, et suhkrut segada. Samas on ka täiesti teistsugune teooria ja nimelt, et hommikukohv muutub magusaks lusika liigutamisest ja suhkrut lisatakse vaid selleks, et oleks põhjust lusikat liigutada. Mnjah, see oli nali, kuid igapäevaelus usume paljusid absurdsemaid väiteid. Seepärast on igati tore, kui me ise ei adu enam, et me ei asu lõputu suve ja regulatsioonipühamu palmisaarel, hr Talv meile meelde tuletab, et regulatsioon regulatsiooniks, kuid need peavad alluma loodusseadustele ja nende alamliigile ehk majandusseadustele. Talv võib olla nii majanduslik, kui ka poliitiline. Kui me tihti vaatame „viisurist” dokfilme Serengetist, mis mõjub oma põuaajaga paljudele loodussõpradele masendavalt, kuid oma olemuselt pole seegi mitte midagi muud, kui meie talve vaste, mis kahib välja nõrgemad. Lihtne loogiline protsess. Sama ka majanduses ja poliitilises elus … Nojah, poliitikaelu osas pole koht targutada talvest ja Serengetist. Siin on kõik tegelejad nii kõvast puust, et tavaline külm neid lõhki ei löö. Kuid siin on hoopis teine talvega tihedalt seotud faktor ehk tuul, koos indeksiga. See pole just see tuul, mis õrna priisina paitab meie palgeid palmisaare regulatsioonipühamus, kaunil suvepäeval vaid tuulekülm, mis raiub oma karmid jäljed meie kõigi silmnäkku, või mällu või kuhu iganes. Mida ma pean silmas tuulekülma all? Väga lihtne. Kui te vaatate meie majanduse arengukõverat või oma/nende/meie reitinguid erakondade statistika vaatevinklist, siis polegi justkui viga? Tegelikult, kui me räägime, Eesti arengust, siis see on olnud tõesti märkimisväärne, me pole ei iial enne elanud nii vanaks ja nii jõukalt. Kuid kõik sõltub võrdlustest ja … meeleoludest. Meeleoluindeksil on poliitikas sama tappev mõju, kui tuulekülma indeksil talvekülmas. Meeleoludega on niimoodi, et mingist looduse vingerpussist lähtudes püüab inimene alatasa võrrelda võrreldamatuid asju/olukordi/süsteeme. Teeselda kedagi teist. Kedagi targemat, ilusamat, pikemat või jõukamat. Hull lugu on selles, et me ainuüksi ei teeskle seda vaid aeg-ajalt püüame nende eeskujul ehitada üles meile ülejõu käivaid süsteeme. Meie püüame teeselda, et oleme sama rikkad kui „vanad riigid”. Püüame nende eeskujul ehitada üles meile ülejõu käivaid süsteeme. Olgem realistid, isegi edukas kuid „uus riik” ei ole lihtsalt suutnud akumuleerida nii palju vahendeid kui „vana riik”, kuigi vurtsu on rohkem. Püüe teiste eeskujul ehitada üles uhkeid süsteeme (ilutsevad ja nn elamisväärsed) on ju inimlikult igati mõistetav, kuid meil puudub selleks ressurss. Tihti kipume ennast võrdlema naabritega (põhjast), kuid seejuures unustame ajahorisondi. Kui me lähtume, et Soome väljus pärast kaht sõda ja raskeid rahutingimusi viimasest sõjast üle kuuekümne viie aasta tagasi, siis on neil olnud enda süsteemide ülesehitamiseks ja vigade tegemiseks ning nende parandamiseks kulunud just nii palju aega. Sama palju on olnud aega ka ühiskondliku rikkuse kasvatamiseks. Rootsil võib akumuleerimisperioodi lugeda sajanditega. Hea põhjanaabri töö on olnud selle aluseks, et täna võivad nad nautida ca kolm ja pool korda kõrgemat keskmist palka, kui meie, pluss teatavaid sotsiaalseid garantiisid ning avalikke teenuseid. Kui meie peame enda jaoks taasiseseisvumist sõja lõpuks (või võõrvägede lahkumist), siis oleme suutnud vaid paarkümmend aastat saavutada hämmastavat edu ja koguda väheseid, kuid mingeidki tagavarasid. Kui võrrelda 1965. aasta elatustaset Soomes (just siis oli möödunud kakskümmend aastat sõja lõpust) ja meie elatustaset tänasel päeval, siis oleks patt nuriseda. Ja just seepärast, et oleme kiiresti reageerinud ning mõelnud ka tagavaradele, ei tohigi me üles ehitada kalleid regulatsioonisüsteeme. Meil lihtsalt pole piisavalt ressursse ja seda piskut peame kasutama targalt. Iseseisvus on kallis kaup, iseseisev riik, olgu suur või väike, peab tegema ja tagama teatud tegevusi, ilma milleta see ei ole riik. Puht majandusliku mastaabisäästu loogika järgi tuleb „riigi pidamine” suurtele riikidele, nagu suurtele poekettidelegi, odavamalt kätte. Meie saame oma pudupoodi pidada vaid kiirelt ja paindlikult reageerides. Mis see siis olgu, kas tõesti edu tekitab masendava meeleolu, seepärast, et me pole veel, veel, veel … kiiremini astunud oma arenguteel? Tuleme nüüd tagasi oma talvemuinasjutu juurde. Nagu me just äsja tõdesime, siis põhimõtteliselt, nii statistiliselt, kui ka tegelikult, on meil läinud hästi, kuid need meeleolud meenutavad mulle hommikusi ilmateateid, mil teadustaja sedastab, et väljas on kuusteist kraadi külma, kuid vali tuul annab tuulekülma näol tunde nagu oleks alla kahekümne kraadi. Vaat, poliitmaastikul ongi inimeste meeleolu see tuulekülm. Me võime seletada nõrkemiseni, et meie paarkümmend protsenti on parem, kui kunagi varem, et meie riik on hästi hoitud, et meie näitajad on maailma parimad, … Kõik see on asjatu, sest tuulekülma meeleolu on tekitanud meis lõdiseva külma tunde. Õigemini meeleolu sellise muutuse, mis laseb meil kummalisel kombel igat, ka tegelikku, head sõnumit paista kas kelkimise, hämamise, mõõdutundetuse või lauslollusena. See, kui enne oli ebamugavast küsimusest võimalik vabaneda mingi numbrikombinatsiooniga või vemmalvärsiga ja edasi naeratada, on tänases situatsioonis vaid üldist ärritust tekitav nähtus. Vaadake, mis on selle protsessi juures huvitav, külmakraadid ehk olukord pole muutunud (pigem toimub areng paremuse poole), muutunud on vaid meeleolud ehk tuulekülma indeks. Lavale on astunud uus ja ootamatu tegelane – pr. Tuulekülm ja kogu lavaseade uppi keeranud. Vastase naeruvääristamine, numbrimaagia, „ära libisemine” ja ülbe hoiak a`la mida teie (matsikari) ka teate, enam ei aita, need muutuvad vaid järgmiseks tuulekülmaks. See, mis enne tundus muheda naljana , tundub täna naeruväärsusena. Naeruväärsus omakorda muutub pikapeale vihaks ja põlguseks. Viha ja põlgus transformeeruvad valimistulemusteks. Ja mis puutub siia meeleolu? Aga vaadake, inimene ei taha, et teda tobuks peetakse, isegi kui ta seda on. Eriti just viimatimainitud juhul, ei taha ta et seda talle otse silmnäkku öeldakse. Igas mängus, sealhulgas ka demokraatias, on omad reeglid ja nendest tuleb kinni pidada. Isegi siis, kui suur pealik arvab, et ta teab rohkem, kui kogu ülejäänud universum kokku, isegi kui tal on tekkinud tugevakujuline peapööritus oma isiku võimetest ja ta arvab, et mitte keegi teine ei ole võimeline olukorrale pihta saama, isegi siis … ja eriti siis ei tohi kodanikele öelda, et teiega pole mõtet arutada „te ei tea, mitte poolt pudrunuiagi” ja „te ei saa niikuinii aru”. See ei käi demokraatliku süsteemi mängureeglitega kokku, selles mängus tuleb kodanikku veenda, teda meelitada ja enese poole võita. Talle asi selgeks teha. Ärikeeles väljendudes, talle tuleb see projekt maha müüa. Ühesõnaga veenvus on see, mis annab mandaadi tegutsemiseks, mitte nõukaaegne mentaliteet: „Mina ülemus, sina loll, sina ülemus, mina loll.” Nagu öeldud, see viimane ei ole kodanikuühiskonna mentaliteet vaid diktaadiühiskonna mentaliteet. Mingi aja võivad inimesed seda isegi taluda, kuid kuna talumine toob kaasa ürgülemuste üha halvustavama suhtumise kõigesse ja kõigisse, kui alamatesse, siis „talumine” muutub talumatuks. Kokkuvõtteks: ma tean ja tunnustan, et suurte pealike töö on tänamatu, pingeline, et neil on teavet rohkem, kui inimesel tänavalt, et me ei saa mitmetest asjadest aru, kuid selle tühja asja pärast ei tohi ülejäänud publikumi tobudeks pidada. Üleoleva käeviibutusega kõrvale tõrjuda. Inimese meel on küll paindlik, kuid uhke. Meie inimene on pikameelne. Kuulab, mõtleb, jälle mõtleb … mõmiseb vaikselt, kirub saunaõhtul kõvahäälselt, mõtleb veelkord … ja alles siis teeb oma otsuse. Kuid sellisel juhul pole seda otsust võimalik mitte millegagi kõigutada. See pole mitte mingisugune kohtuotsus, mida võib lõpmatuseni edasi kaevata, advokaatide ilukõnesid imetledes. See pikameelsete otsus ei kuulu edasikaebamisele. See on lõplik. Nagu tõdesime, igal mängul on reeglid. Mõned reeglid on kirjutatud, mõned kirjutamata, kuid need toimivad seda kindlamalt, mida rohkem on need tavadel põhinevad. Tavad põhinevad kogemustel, õigemini küll kogetud vigadel, ja nende parandamisel/vältimisel. Maailma demokraatlikus osas on tava, et need poliitikud, kelle osas pikameelsetel tekkib kahtlus, mitte kahtlustus, siis need astuvad pikaaegsetest kogemustest lähtudes tagasi. Puht enesekaitse instinktist. Kahtlustuse tekkimisel … Oeh! Pole vaja neid hirmulugusid rääkidagi. Tihti pole tähtis isegi see, kas konkreetne isik seda tegi või millistel motiividel ta seda tegi, vaid see, et tema tegude vormilise külje ja motiivide suhtes on tekkinud pikameelsetel usaldusdefitsiit. Oma lähimate naabrite juurest mäletame, et üks pealik pidi tagasi astuma, ütleme, mingi hetkelise hajeviloleku tõttu. Polnud tähtis, et tal ametireisi ajal sukasilm jooksma hakkas ja kombeka inimesena oli tal need vaja välja vahetada. Polnud oluline, et ta ekslikult kasutas selle ostu tegemiseks valitsuse krediitkaarti ja koheselt reisilt tagasi tulles selle summa tagastas. Mõelge vaid üks jooksev sukasilm ja hetkeline hajevilolek läks maksma karjääri tipu, oli ta ju peaaegu kohe, („viie minuti pärast”) saamas valitsusjuhiks. Ei mingeid miljoneid, ei mingit jokkimist, ei mingit pokkimist (poliitiliselt on kõik korrektne), ei armu ega kinnisvara afääre … usaldus hajus ühes neetud sukasilmas. Niisama kerge ongi sattuda jupiteride küpsetusahjust tuulekülma. See, et too tark ja kogenud inimene tagasi astus, oli puhtalt kombekuse, pikaajaliste tavade ja enesealalhoiuinstinkti ilming. Ta teadis lihtsalt kehtivaid mängureegleid. Sõjalistes terminites väljendatult oli tegemist tõrjevõiduga, sest peale ajutist patukahetsust oli tal jälle olnud võimalus olla valitsuse liige. See paralleel paneb mõtlema, et kus on meie poliitinimeste enese alalhoiu instinkt? Või on neil ainult „mina ja minu õigus” instinkt? Ehk nagu ütles hiljuti Riigikontrolör arupärimisel: „Taoliste juhtumite puhul on oluline mitte ainult see, et nad oleksid ausad, vaid et nad ka näiksid ausad,» Veelgi reljeefsemalt väljendus usalduse ülim väärtus ja väärtustamine meie põhjanaabrite juures, kui mõned aastad tagasi sidus selleaegne Parlamendi esimees ühe eelnõu hääletuse usaldushääletusega enese suhtes. Ma ei mäleta täpselt, palju ta usaldushääli sai , kuid kõvasti üle nõutud häälte. Aga ei, … see ei olnud tema mõõdupuude, kasvatuse ja tavade järgi piisav usalduskvoot. Ta teatas et kavatseb lahkuda, kuna usaldamatuid oli tema isikliku siseväärtuste mõistes liiga palju ja parlamendi esimees ei saa juhtida niivõrd soliidset seadusandlikku kogu, kui tema tegevuse kohta ei ole täisusaldust. Vaat, selline sisemine au ja väärikus. Sellest teost ilmnes, et usaldus poliitiku vastu on tema jaoks ülim vara. Võib-olla ainus vara. Nüüd on see inimene riigipea. Mnjah, on mida õppida. No ja vaatad siin meie talvemaastikku ja pisar külmub silmanurka kinni. Kuuled vaid õigustamisi, vabandama ei küüni keegi, kõik oleksid nagu vanad ratsaväelased, kes oma setukad maha müünud ja mõõga alla neelanud. Käiakse ringi selg kange, nägu moosine ja seletatakse, et … Oeh, piinlik on. Ja tühja sest piinlikkusest, nagu mõni arvab, et „häbiga saab läbi”, kuid tagasi/kõrvale astumine või vabandamine on oma olemuselt demokraatliku ühiskonna kaitseventiili. Kui me nüüd vaatame enese sisse, hästi sügavale, siis saame aru, et kellelegi ei meeldi, kui kellelgi teisel on kogu aeg õigus. Kõik me oleme ekslikud, kogu inimsugu. Ja siis tulevad järsku inimesed kes ei eksi. UFO-d? Midagi pole parata, tavaline inimene tahab kogeda, et ka pealikud on ekslikud. Nagu pärisinimesed. Seega õigeaegselt lavalt (ajutiselt) lahkumisega jäärapäiselt viivitamine kiilub üha tihkemalt kinni seda kaitseventiili. Põmm! Tuulekülm ja ülerõhk võivad täiesti fataalselt muuta kogu „mittetulundusühingu” imagot, see võib muutuda täiesti tulutu ühingu imagoks. Kuivõrd uskumatult kiiresti võivad need protsessid toimida peaksime mäletama lähiajaloost. Ühel päeval olid ilus, õilis, üllas, suur, uppumatu nagu Titanic ning siis käib krõps ja aasta pärast ei mäletata enam selle tulutu ühingu nimegi enam. Ohtlik värk see tuulekülm. Tuulekülm on ennegi neid rändureid, kes vaid statistilist kraadiklaasi jälgisid, eksitanud. Paljud neis on ka surnuks külmanud. Loodame, et meie poliitinimestel nii kehvalt ei lähe nagu Scotil pooluse avastamisel. Ehk oskavad ikkagi meeleolusid, tuulekülma ja mis põhitähtis tuule suunda, arvestada, vajalikud setukad ja kelgukoerad välja vahetada ning kogu ekspeditsiooni päästa. Muinasjuttudes igatahes just niimoodi juhtub.

Friday, December 28, 2012

Muinasjutt Vol 6: Jutustus kavalast lõksuseadjast ja kasulikust karistajast ehk kas Eesti vajab Trahviministrit.

„Hurraaa! Edu võti lõpuks ometi leitud!”, „Heureka! Eesti, kui maailmade trahvimajanduse esivedur!” umbes sellised ajalehtede pealkirjad kangastusid mulle kuulates „raadiumist” meie uljaid tänava kaitsesõdalasi raporteerimas, kui mitu liiklusreeglite rikkujat nad kinni püüdsid Tallinna Spordihalli juures ühesuunalisel tänaval, vales suunas liikumas. Kui vaatad sellele teatele peale tavatähelepanelikkusega, siis on ju kõik kõige paremas korras. Ka korrakaitsjate tegevus oli korrektne ja õige, tubli töö, aga … Midagi jäi nagu kripeldama. Esialgu ei saanud arugi, mis see on, kuid siis meenus aeg, kui meie kontor asus veel Lõkke tänaval. See pole just lai tänav ja autosid on seal pargitud paljude ametiasutuste tõttu rohkesti (rajooni võiks kutsuda lausa Ametite City`ks) autosid pargitud. Selge see, et talv parkimistingimusi ei paranda. Juhid püüavad tervest mõistusest ja alalhoidlikkusest lähtudes parkida masinaid võimalikult ohutult, kuid vahel tuleb selleks lõivu maksta ka liiklusmärke eirates. Minu aknast oli ilus vaade ühele sellisele „terve mõistuse” kohale. Kontori ees olid parkimiskohad, kuid lumega on niimoodi, et see tuleb ju alati ootamatult ja koristustöödes jäävad vaeslapseks just parkimiskohad. (Muide, kas te olete aru saanud millise tänavapuhastuse me oleme tellinud? Kas see on kesktee puhastamise teenus? Teeäärde, kuhu on autod pargitud, seda osa ju ei puhastata? Mitte iial! Autojuht peab enese ise välja kaevame lumevallist. Vaat selline kõrvalpõige.) Veelgi hullem, tänavapuhastajad lükkavad saha kiirteel/kiirtööl lumevalli parklasse. Niimoodi siis juhtubki, et parkla täitub lumega ja autode taguotsad venivad ikka rohkem ja rohkem sõiduteele. Sellest üksi poleks midagi, kuid ka teiselpool teed on parkimine lubatud paralleelselt kõnniteega. Seega vahe teine teisel pool tänavat pargitud autode vahel muutub „nireks”. Ohtlikuks nireks. Ja nüüd hakkavadki jamad peale, õigemini algab võitlus „bürokraatilise meele” ja terve mõistuse vahel ehk autojuhid püüdes säilitada ohutut liikumiskoridori, pargivad ühe rattaga kõnniteele. Ja kogu lugu, väär tegu ongi tehtud., sest sellist märki, mis osaliselt kõnniteel parkida lubaks selles kohas ju pole. Ega bürokraatia ei saagi olla nii kiire reageerimisega, kui elu tegelikult on. Kuid kas see peab olema nii eluvõõras? Nii südametu? Mina nii ei arva. Huvitav oli jälgida kuidas Linnamiilits iga päev käis nagu sissesöödetud kalastuskohas saagi järgi st. trahve välja kirjutamas. Kui nüüd kujutada ette, et ametnik on kutsutud ja seatud inimesi teenima, mitte vaid tuimalt trahve välja kirjutama, siis oleks ta pidanud tegema ettepaneku, liiklusohutuse tagamiseks, et antud kohas muudetaks liiklusmärke, et autojuhtidel oleks võimalik seadust rikkumata ohutult parkida. Nojah, seda hullust poleks muidugi kuigi kerge ette kujutada, sest siis kaob ju ära kindel kalastuskoht. Kuidas siis raporteerida tööülesannete täitmisest? Nii see asjalugu ongi, et kui eesmärgiks on trahve teha, siis tulebki panna võimalikult palju ebakohaseid märke, tekitada ohtlikke liiklusolukordi, sest … siis on võimalik trahvi teha. Missioon täidetud. Vaenlane hävitatud! Kuid kes on vaenlane? Meie oma kaaskodanik? Imelik arusaam teenindusest.
Samasugused tunded valdasid mind eelpool mainitud Spordihalli juhtumi juures. Huvitav, kas need juhid, kes valesti sõitsid, tegid seda puht rikkumise lustist, pahatahtlikkusest, kiusust või seaduseiramise naudingust? Kui nii, siis on süsteem õigesti üles ehitatud ja nagu öeldakse tänu Sellelesamusele Sealtsamusest, et süsteem toimib. Kuid kui nüüd manada silme ette meie kikilipsukujulise linnakese liiklusolukord, siis tekkib tunne, et neid juhte on lausa provotseeritud rikkumisele. Mõelge ise, linna põhilisi tuiksooni on seoses ühistranspordi hullusega ahendatud pea poole võrra, lisaks on veel Filtri tee pikaajalises remondis. Nii, et kui te seda olukorda inimese peal ette kujutaksite, siis on tegemist raskekujulise veresoonte ahenemisega, koos trombide tekkega, kui kuskilt rõhku välja ei lase, siis … No nii, sellises olukorras püüavadki mõned ja mõnekümned juhid lähtudes tervest mõistusest „trombe” vältida.
Mnjah, see ülalkirjeldatu polnud mõeldud mitte oodiks liiklusrikkujatele vaid sellele, et trahvimised ei lahenda olukorda, need vaid peidavad tekkinud pingeid. (Kõrvalpõikena olgu öeldud, et patrullid teevad oma tööd, niipalju kui mina kuulnud olen, heas mõttes kõrgel professionaalsel  tasemel,  viisakalt ja vilkalt, lähtudes neile seatud ülesannetest. Nii, et siin ei ole mingeid etteheiteid.) Tekitavad petliku mulje aktiivsest tegevusest, kuid mitte lahendusest.  Trahvid ei paranda mitte kuidagi liikluskorraldust. Ei vähenda rõhku, ei väldi trombe. Võib-olla tegelme  vale asjaga? Tühikargamisega? Võib-olla peaks seal olemagi kahesuunaline liiklus? Tegelikult peaksid sellised trahvid olema indikaatoriks, et midagi on korrast ära. Mida rohkem trahve, seda rohkem on midagi korrast ära. Tuleks leida uudseid lahendusi, kuid … kesse ikka viitsib nendega mässata. Pealegi on üldtuntud tõsiasi, et initsiatiiv on karistatav. Muidugi oleks olukord hoopis teistsugune, kui töö tulemuslikkust ei hinnataks mitte trahvimise järgi vaid inimeste abistamise järgi. Avalik teenistus on ju teenindussektor. Muide kõrvalpõikena, ma pole kunagi aru saanud, milleks peab vormistama inimestele nende tegude eest trahve või rahalisi karistusi? Milleks luua endale kurjategijaid, kui sama, et mitte öelda parema, tulemuse saavutaks laheda teenindusega. Võib-olla võiks seda käsitleda, kui lisateenust. Personaalset teenust noh! Nagu personaalpangandus. Näiteks sõidad ilma piletita, ikka juhtub, et ei jõudnud osta või läks meelest ära ning lahke teenindaja müüb viisaka naeratuse saatel teile teie personaalpileti. Nojah pileti hind oleks küll krõbe, kuid meeleolu hoopis teine. Rõõmsameelne tunne. Ikkagi personaalne teenindus. Muide ka õnn on ressurss, rõõmsameelne ja õnnelik inimene on palju enamaks võimeline, kui äranärutatud/alandatud/väärkoheldud inimene. Ärgem seda väärtuslikku energiaressurssi unustagem.
Kuidas siis rõõmsamat meelt saavutada? Mingi aja eest tegelesin koos bussivedajatega ühise transpordi visiooni väljakujundamisega aastani 2030. Näha on, et vanaviisi liinikilomeetreid sõita enam ei saa, on vaja mingit uut lahendit. Et teada, mis maailmas sünnib, tuhnisin läbi teiste maade transpordiministeeriumide lehtedel avaldatu. Huvitavat oli Britanniast kuni Austraaliani, kuid kõige innovaatilisem lähenemine tundus mulle üleaedse, Soome, variant. Soome arengukava kandis pretensioonikat nime „Transpordirevolutsioon”. Ajahorisondiks oli määratletud aasta 2050. Kuid tähtis polnud nimi ega ajahorisont vaid põhjanaabrid kavandasid oma arengu modelleerimist hoopis uuel viisil, nad alustasid mõttemallide muutmisest. Ja teiseks, nad seadsid kogu arengukava keskmesse inimese. Inimene, kui reisija, inimene, kui bussijuht/tehnik/mehhaanik, inimene, kui maksumaksja. Vaat selline vahva ja perspektiivikas lähenemine. Tähtis ei ole mitte maantee või raudtee kilomeetrite ehitamine, läbitud liinikilumeetrid vaid inimese vajadused ja mugavused. Vahva! Nüüd küsite, mida on sellel transpordirevolutsioonil ühist Spordihalli ühesuunalise tänavaga? Et täiesti erinevad asjad? Ei ühti! Õpetlik iva on selles, et isegi nii traditsioonilises ja igavas valdkonnas, kui seda on transport, alustasid nemad maailma muutmist … mõttemudeli muutmisest. Kui meiegi näiteks alustame sellest, millest soomlased alustasid transpordirevolutsioonis ehk mõttemallide muutmises, sest vanamoodi enam edasi ei saa, siis peaksime meiegi muutma oma mõttemalle regulatsioonide ülesehitusel ja seaduskuulekuse tagamisel. Ärge ehmuge, mängime üht fantaasiamängu. Mängime sellist mängu, et meie töö tulemuslikkust ei mõõdeta enam trahvide määramise arvust vaid sellest kui paljudel kordadel on järelvalvaja suutnud ära hoida seaduse rikkumist, teavitanud kaaskodanikku, aidanud inimest. Ma saan aru, et paljudel tulihingelistel „roberspieridel” tõuseb ainuüksi selle mõtte juures juuksed püsti, kuid ikkagi. Mäng on mäng. Oletame, et eelnimetatud tee on selline, et mitte kuidagi ei saa sinna kahesuunalist liiklust lubada. Noh, et polegi nagu tee, rohkem selline rada. Kuidas me toimime praegu? Õige, praegu me paigutame patrulli teelõigu lõppu ja kõik toimub nagu noodapüügiga, rikkujal pole mitte mingit pääsu. Kindel võrku sattumine nagu Liivi lahe räimel. Rikkumine on rikkumine ja trahv on trahv. Punkt! Nii, kas teil ei jäänud selle mudeli juures midagi märkamata? Ei jäänud? Oot, oot, mis oli regulatsiooni eesmärk? Eesmärgiks oli, et sellel teelõigul liigeldakse vaid ühes suunas, kuna tehnilised tingimused teist varianti ei võimalda. Kuid liikumine ju toimus, vaatamata trahvimisele,  kahes ehk lubamatus suunas, ega siis trahv seda sõitmist ära ei hoidnud. Vastupidi, tekitas trahvimisel segadust ja ummikuid. Äkki oleks meil võimalik seaduse täitmise tagamine korraldada kuidagi teisiti? Uut moodi? Rõõmsamalt? Kui töö tulemuslikkuse näitajaks oleks see, et hoiti ära seaduse rikkumine ja trahvi tegemine näitaks hoopistükkis seda, et ametnik ei tulnud oma põhitööga ehk ärahoidmisega toime, siis oleks vaja kontrollimine üles ehitada hoopis teist pidi. Uue mudeli järgi. Sellisel juhul peaks patrull asuma keelatud sissesõidu suudmes ning soovitama soojalt/viisakalt/veenvalt  juhte valida seaduskuulekuse tee. Seega oleks missioon täidetud, seadust ei rikutud, kõik olid rõõmsad ja teavad ühtlasi, et pole mõtetki proovida ummisjalu keelumärgi alt sisse lennata … kohe antakse head nõu … kuhu sõita. Mnjah, nagu ütlesin selline mudel vajab esmalt mõttemudeli muutmist ja … pingutust. Kuid mulle tundub, et niimoodi täidame me mitte ainult seadusi parema meelega ja rõõmsamalt, vaid täidame ka seaduse mõtet. Tasuks mõelda.
Seniks kuni mõtleme laseme muidugi pöörase kiirusega edasi karusellil keelata, trahvida, trahvida, keelata. Ikka rohkem ja rohkem trahve koguda oleks nagu mingi auasi. E-raamatus „Bürokraat, võim ja Vanaema” käsitlesin põgusalt kontrolliökonoomika peatüki all, sellist teemat, et trahvimist võiks vaadelda omaette majandusharuna. Mõtlete, et ajan jälle täitsa segast juttu? Pidage hoogu! Kui te vaatate enda ümber, siis te näete, et peaaegu iga liigutuse eest võib meil tõsimeelse „roberspieri” kohalolekul mingi trahvikese saada. Trahvide ja rahaliste karistuste määr on juba selline, et võiks küll rääkida omaette ettevõtlusharust. Ja ega me ju saavutatule peatuma ei ole jäänud. Ei mingil juhul, me toodame oma rikkujaid juurde, tootes üha uusi ja uusi käske ning keelde. Ei usu? Mõned killukesed elust enesest.
Mullu suvel lugesin sügavmõttelisi arutelusid selle üle, et passi halva/hooletu hoidmise eest tuleks karistav pügal välja mõelda ja väär tegu fikseerida. Eks ikka selleks, et trahvi saaks sellise ebaväärika teo eest kasseerida. Siis sain aru! Lambike läks põlema! Mõtlesin, et oh sa pele, tohho tont, kas tõesti on toimunud härra Majakovski ülestõusmine koos Stalini ja Beriaga oma punase passi uhke hoidmise hulluses. Täpselt sama tunne oli nagu nõuka ajal, kui minu lauale  maandus bürokraatia tipptobeduse  meistriteos ehk  zookaupade hinnakiri, millega taheti kinnitada riiklikud hinnad puruvanakestele ja jahuussidele. Kujutate ette impeeriumi  hinnad jahuussidele? Mis see kehvem rumalus on kui passihoidmise regulatsioon seaduses. Halloo, kõike ei ole vaja dr Riigi jõuga reguleerida, osa asju reguleeruvad isegi. Kasvõi selle passi korras hoidmise puhul, kui ikka keegi hoiab passi järjekindlalt panni all, siis on tema pass ju sellises seisus, et see on kehtetu. Kui pass on kehtetu, siis tuleb lunastada endale uus pass. See uue passi hind ongi ju karistus passi „väärkohtlemise” eest. Umbes samal ajal käis tõsimeelne, isegi kärehäälse nõudmisega, et tuleks määrata aeg, kui kauaks võib last üksinda jätta. Kas te kujutate ette, kuidas inimkond ülepea tänaseni arenenud on ja säilunud, kui siiani pole dr Riigi edikti, kui kauaks te oma last üksi jätta tohite? Järgmisena mõtleme välja mingi hingamise regulatsiooni. Nii, kui valel ajal hingad, nii trahvi kohe ka saad. Kui hingamata jätad, kooled maha. Koolemine on igaühe õigus, kuid hingamine … vist ei ole. Appi! Need asjad toimivad täiesti loomulikul viisil. Järgmisena võidakse meid üllatada urraugu pühkimise manuaaliga kolmes köites, milleks väljatöötamiseks kasutatakse ilmselt suure uhkusega mingeid Euroliidu struktuurifondide vahendeid? Kas selline ongi meie eesmärk? Tulevik? Vanasti oleks selle kasutusjuhendiga kasvõi seda aukugi pühkida, niigi palju kasu raisatud ajast ja tööst. Tänapäeval pole seegi võimalik, kuidas sa ikka elektroonilise manuaaliga … Äh! Jätame selle viljatu arutelu. Lootkem lihtsalt, et inimene ei hälbi nii kaugele oma loomulikust algest.
Kuivõrd me oleme kaotamas täiesti loomulike tegevuste, loomulikku lahendust, näitab ka üks Vaimupealinna uudis. Uudis oleks muidugi omal kohal, kui see oleks ilmunud naljakuul, kuid … Lugu ise järgmine, et linnavalitsus olevat saatnud ministeeriumile kirja, millega teeb ettepaneku muuta liiklusseadust reguleerimaks parkimise algusaja tähistamist. Selle kohani on kõik korras, kuid edasi läheb asi imelikuks. Ilmnes, et Vaimupealinnal on olnud probleeme kahe osutiga parkimiskelladest üheselt arusaamisega. Probleeme tekitavat osutitega parkimiskellal oleva aja tõlgendamine juhtudel, mil juht ei ole parkimiskellale aja märkimisel lähtunud mehhaanilise kella tööpõhimõtetest st., et kellaaja lugemisel hinnatakse mõlema osuti asukohta. Kella väike osuti tuleks parkimiskellal asetada eelneva ja järgneva tunni vahele samasuguses ulatuses, kui on tunni raames liikunud minutiseier. Kogu selle keerulise jutu mõte on ilmselt selles, et kell peab välja nägema nagu kell. Oeh! Kas tõesti peab dr Riik määrama selliseid elementaarseid asju?
Või kas tõesti saab meie kallis demokraatilises riigis arutada või isegi välja pakkuda ideed, saata munitsipaalpolitsei kontrollima ja karistama neid peresid, kes lapse kesklinna kooli saamiseks fiktiivse registreeringu elanikeregistris teevad. Nojah, selleks oleks hädasti vaja seaduslikku alust. Veel ei ole, kuid pingutatakse. Tegelikult on ju asi selles, et tobe, eluvõõras ja loodusseaduse vastaline koolidesse võtmise süsteem on provotseerinud inimesi leidma „loomingulisi lähenemisi”. Lõpetagem ebaloomulikud regulatsioonid ja oh üllatust: pole vaja nihverdada, pole vaja kontrollida, pole vaja karistada. Kõigil on seejuures, puhtam, kuivem ja õnnelikum tunne. Õiglane ja odav variant pealegi. Vaat niimoodi, et avalikku teenistust on kutsutud ja seatud teenima kodanikke mitte lähtuda hüüdlausest: „Pekske raiskasid, kui peksta ei saa, siis vähemalt trahvige neid!”
 Mul on arvamus, et selline kõige keelamine/käskimine on selge ilming kodanikujulguse, otsustusjulguse ja vastutustunde puudusest. Nagu möödaminnes asendatakse tegelik elu, tavad ja kodanikuühiskonna toimemehhanismid, oma seljataguse kindlustamiseks, tormilise reeglite kehtestamise ja trahvimajandusega.  Vaadake nüüd seda esitatud pisitillukest kollektsiooni, mis pole täielik loend rumalustest vaid üksikud fragmendid ja te hoomate, et iga käsitletud tegevus eraldi on nagu tühiasi, justkui tarvilik, võib-olla tähtiski … peaaegu möödapääsmatu, kuid kogumina annavad nad kokku koletusliku tulemuse.
 
Inimene olevat ennast ise reprodutseeriv molekulaarne süsteem, pluss ise ennast arendav süsteem. Sellisel juhul ei saa see süsteem eksisteerida ja areneda bürokraatide välja mõeldud keeldude ja keelamiste süsteemis. See ei võimalda arengut, see on regress, seisak, …  see on väljasuremise valem.
Vaadake, regulatsioon peab olema inimlik. See regulatsioon on ju koostatud vabade inimeste poolt, vabade inimeste jaoks. Meil ei ole ju aadlit ja pööblit, okupante ja okupeerituid. Meil on vaid inimesed. Inimliku süsteemi loomist võiks vaadelda muruväljaku näitel. Seda muruväljakut ületavad teed ja rajad, need ongi meie näitel regulatsioonid. Seda probleemi on võimalik lahendada kahel viisil. Esimene võimalus, et Targad inimesed ütlevad kuhu teed teha ja sinna need tehaksegi. Kuid teed ilmselt tehakse mingi üldstandardi või päevamoe ajel (võib-olla ka poliitilise kompromissi vaimus). Need ei pruugi siiski vastata väljakut ümbritsevate inimeste  liikumisvajadustele. Sellisel juhul on meil vaja inimesi sundida neid standardradasid kasutama. Korra hoidmiseks on vaja muidugi korravalvureid/trahvureid, sest neid teid, mis ei vasta kohalike inimeste vajadustele, tuleb … sundida kasutama. Tulemuseks on inetud mudarajad, korravalvurid ja trahvid. Muide, ega sellest väljak ilusemaks ei muutu,kui trahve teha, sest kui valvureid ei ole, minnakse ikkagi otse. Ehk valed regulatsioonid õhutavad seaduskuulmatust. Teine võimalus on lasta inimestel kõigepaelt rajad sisse talluda ja siis nende suundade järgi teed teha . Tundub ju mõistlik? Miks me ei võiks samamoodi oma regulatsioone teha.
Muidugi on ka kolmas võimalus ehk inglise muru kasvatamine. Teate kuidas see käib? Ei tea? No see on imelihtne. Rullid ja pügad, pügad ja rullid ja niimoodi … kolmsada aastat järge möödu ja upsti! … valmis see ongi. Umbes niimoodi toimib ka inglise bürokraatia, Bürokraatilised kogemused on neil sellise rullimise ja rullimisega  nii hästi välja arenenud, et neil pole isegi põhiseadust vaja. Inglaste nipp on muidugi selles, et nad on vägivallaga ja sunniga piisavalt katsetanud, nüüd panustavad nad partnerlusele, kaasamisele ja osalemisele. Pole neilgi enam ressurssidega priisata. Regulatsioon minu maitse järgi: iseteenindus, efektiivne, odav. Elegantne ju?
Kuid tuleme oma muinasjuttude juurde tagasi. Ehk muinasjutt Trahviministrist. Mõningat informatsiooni annab riigi suundumustest, kui vaadata milliseid ministeeriumeid ühes või teises riigis peetakse. Näitab see ju, mis selles riigis on tähtis, millele panustatakse. Mõnel maal on majandusministeerium,  mõnes turismiministeerium, mõnes IT ministeerium, mõnes arenguministeerium. Gruusias olevat vanglaminister. Nojah, eks ta ole, igal maal on  omad prioriteedid ja majanduse põhisuundumused. Vaadates nüüd meie suundumust karistus- ja trahvimajanduse eelisarendamise radadele, peaks meil MAMI koha kohe ja päevapealt ära kaotama ja selle asendama  trahviministri kohaga. Küsite miks nii? Väga lihtne, kuna trahvimajandus on tõusmas meie majanduse liidriks ja lipulaevaks, on MAMI kogu oma arengu ja innovatsiooniga seda trendi vaid segamas. Niisiis, oleks tarvis tõsta täie teravusega üles küsimus, kas Eesti majanduse kasvuveduriks on trahvimajandus, kas Eesti vajab Trahviministrit?
Või siiski mitte?