Sunday, October 11, 2020

Kolmikkriis V 20: Kõigi kriiside algus … ja lõpp

 


Kõik kriisid algavad enamvähem ühtemoodi - ootamatult. Selle vallandab mingi tavaline, võib-olla ebameeldiv, kuid esialgu tähtsusetuna näiv sündmus. Sündmust ennast üksikult võetuna ei peeta ohtlikuks, nagu näiteks eelmise kriisi trikliks olnud Lehman Vennakeste panga aitamata jätmine fõderaalvõimude poolt. Ühe panga kuhtumine pole ju mingi unikaalne sündmus, ka pangad ebaõnnestuvad.  Kõik oleneb tausta talumisvõimest. Võib arvata, et kui oleks osatud arvata, et ühe panga kukkumine (enne seda oli mitmed pangad mitmete keeruliste skeemidega föderaalvahenditega „ära päästetud“) mõjub kogu maailma majandusele nii laastavalt, lausa ülemaailmse kriisina, oleks talitatud teisiti. Kuid ohtu ei hoomatud ja kogu majanduse habrasstruktuurid kukkusid doominoefektiga kokku, maailm läks säästurežiimi, mis omakorda pärsis majanduse tervenemist. Kriisis on esmatähtis õigete ravivõtete leidmine (ärahõõrutud kanda ja nohu ravitakse erinevalt). Täna paistab, et eelmise kriisi ravimeetmed ise olid pigem külma veega karastamine ja siis  palaviku allasurumine, mitte tervendamine. Mingil moel põeme seda kriisi siiani, nüüd siis on meil uus kriis. Milline kriis veel ei tea, kuid tundub, et tegevus maailmas ei keskendu ravimisele st. struktuursetele muudatustele (avaliku teenistuse kaasajastamine, haridussüsteemi muutmine, loovuse kasvatamine, teadus jne), mis suudaksid meie tootlikkust viia uuele puhtamale ja targemale arenguastmele, vaid piirdub eelmisest kriisist tuleneva tagantjärgi tarkusega, et kriisi tuleb uputada rahaga. Tuletab meelde ütlemist, et kindralid valmistuvad ikka eelmiseks sõjaks, majandusjuhid …  eelmiseks kriisiks.

V.U.L kriis ja häiriv hajusus

Nüüdne kolmikkriis osutus eriliseks vaid selletõttu, et selle vallandas meditsiinikriis, muus osas „arvas“ maailm sama valesti nagu kõigi eelnevategi majandus- ja meditsiinikriiside puhul. Lähtudes eelmise epideemia kogemustest, mis tegi poolele ilmale tiiru peale, kuid õnneks väsis enne meieni jõudmist. Loodeti kiiret V kujulist kriisi – oleme mõni kuu isoleeritult, viirus kuhtub ning meie alustame (abipakettide toel) peaaegu sealtsamast, kus olime enne meditsiinikriisi. Kõik on õnnelikud. Oli hea plaan. Tuleb tunnistada, et V mudeli raames olid tõrjemeetmed igati mõistlikud ja … üllatavalt kiired. Kuid ilmnes et tegemist polegi V mudeliga, vaid U (mõnede arvates UUUUU) mudeliga, mis võib üle minna L mudeliks. Mnjah, viimane poolaasta on „arvamise“ osas olnud väga heitlik, nii on ennustatav SKT langus tänavu ja järgnev (ikka veel oodatav) kiire majandustõus saanud väga erinevaid väljundeid kõrgetelt analüüsimajadelt. Meie prognoosid majanduse võimaliku languse osas on kõikunud tänavust aastat silmas pidades -4 ja -14% vahel. Eks me kõik looda, et läheb hästi ja seni on läinudki paremini, kui ka kõige positiivsemad stsenaariumid ette nägid. Tore. Kuid siiski „arvamiste“ hajusus on häirivalt suur, vast on ainuke kalju selles arvamiste paljususes Eesti Panga (EP) kriisialguse „arvamiste võti“, et  iga täiendav nädal piiranguid toob kaasa majanduse kahanemise 0,5% võrra. Nüüd siis on kõrged analüüsimajad esitanud viimased prognoosid ja need on muret tekitavalt haralised, kui RAMI prognoos näitas 2020 a negatiivset majanduskasvu  -5.5% ja järgmisel aastal positiivset kasvab  4.5%, siis EP prognoosis tänavuseks languseks pigem 3.8% ja  2021 a kasvu pelgalt 0.2% ning majanduskasv taastub alles ülejärgmisel aastal. Päris suur erinevus. Millisest prognoosist meie teiega peaksime lähtuma oma kriisilahjendussamme kavandades? Mitmed ettevõtjaid arvavad, et  prognoosides pakutud arv neid ei puuduta, see rohkem poliitinimestele. Hea teada, kuid meie teiega peame oma tugevusvaru arvestused tegema igaüks ise konkreetse turu, konkreetsetest toodetest ja klientidest lähtudes. Samas  Pilvepiiri tasandil, kus määratakse ära riigi strateegia investeerimis- ja abivaldkonnad järgmiseks aastaks, puudutab see prognoos ettevõtjaid vägagi ja otseselt. Selle prognoosi põhjal arvutatakse (arbutakse) ju palju meil järgmisel aastal võiks olla kulutusraha. Seega kas kasv on 0.2% või 4.5% pole naljaasi ega retooriline küsimus, vaid see tähendab eelarve mõistes miljoneid. Põlise optimistina  võiks omalt poolt arvata, et mõlemad majandusprognoosid on …  õiged ehk sel aastal on kahanemine 5.5%, järgmisel tõus 0.2% (kui hästi läheb) ja päris tõus algab alles ülejärgmisel aastal. Ettevõtjate seisukord ja ka seisukoht on väga erinev, sest kuigi tänavusel Äriplaanil tõdeti, et ollakse selges majanduskriisis (tõsiasi on see, et päriskriis pole veel üldiselt kohale jõudnud) ja taastumine tuleb pikk ja aeglane, kuid toru otsast paistab valgus, siis ilmselt oleneb see sellest, millise toru otsas keegi on. Kas see valgus on vabanemine kriisi kammitsaid või on see vastutormava regulatsioonirongi administratiivne esilatern.

Hammaste ja saba suhe

Kui võrrelda käesolevat kriisi eelmiste kriisidega, siis kõik märgid näitavad, et riigi pidamine ise ja selle administreerimine on jõudnud kriitilisse faasi. Visonääride juba paarikümneaastane, üha tungivam, osundamine tõsiasjale, et riigi funktsioneerimist/administreerimist on vaja reformida, on jäänud tulemusteta. Nii kriisid kui head ajad selle tegemiseks on raisku lastud. Enamgi veel, administratiivregulatiivne saba ühiskonna küljes on oma abistavast funktsioonist muutunud raskeks arengut, kiiret liikuvust ja paindlikke muutusi takistavaks ballastiks. Loomulikult peab igas riigis olema kujutletava korra (Y. N. Harari) parimaks toimimiseks regulatsioonipakett, kuid see peab olema tegevusi toetav, mitte iseenese rõõmuks eksisteeriv … saba. Sabariigid on paratamatult sabasörkijad. „Ärge unustage toetuspersonali (saba) ja võitlejate (hammaste) suhtarvu. Saba ainus ülesanne on hammaste abistamine. Mainitud suhtarv on oluline kõigi jaoks, kes üritavad bürokraatiatihnikust läbi raiuda. (…) Tuleb vaeva näha, et toetuspersonal oleks võimalikult väike, kuid ometi laseks rindevõitlejatel oma kohustust täita.“ (D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 lk 183). Lihtne  Juba nüüd näeme oma kohkumuseks (kes viitsib vaadata), et administratiivsaba ei jõua lähiajal enam kriisidega sammu pidada, see on liialt reguleeritud, iseenesesse pööratud, jäik ja … hambutu. Meie esimene kriis (taassünnitus 1990-1994) toimis administreerimine usaldusel, asjatundjate võrgustikel, kreatiivsusel, iga hinna eest lahenduste leidmisel, otsustustasand oli viidud madalale ja seadusi (ja nende eluliselt vajalikke muudatusi) tehti paari päevaga. Eesmärgiks oli ellu jääda.  Eelmises kriisis kooskõlastati ja muudeti riigieelarvet (kokku saamata) kiiresti ja põhjalikult e-kirjade teel, eesmärgiga tulla kriisist välja ja saada veelgi tugevam alus edasiliikumisele. Tänaseks eesmärgiks pole enam ellujäämine, vaid punktuaalne regulatsioonide täitmine, oleme osanud oma riigi lukku reguleerida. Eh, ainuüksi  majanduse elavdamise ekspertkogu idee väljakuulutamisest, selle kokkuistumiseni võttis pea kuus nädalat, väljakuulutamisest kuni ettepanekuteni kolm kuud ja millal neid salaprotokollilisi ettepanekuid ellu viima hakatakse ei tea me siiani. Lihtsalt võrdluseks, suur osa firmasid teevad (ja teevad ümber) plaane igal reedel, siis kui Dr Riik esitleb kriisiolukorda. Need firmad, kes kohe ei muutunud ja veelkord ei muutunud, need pole enam isegi abikõlbulikud. Kiirus kriisis on üks edu pant. See mis eelmistes kriisides Dr Riigil võttis tunde või päevi, võtab nüüd kuid. Kui niimoodi edasi tuterdame lohmakat saba kaasa tarides, siis järgmises kriisis võtaks tegudele jõudmine ilmselt aastaid. Kasvatame saba veelgi massiivsemaks ja hammaste jaoks ei jää midagi. Looduses kooleks selline ebaproportsioon nälga. Paratamatult. Targemad isendid just seepärast vahel ohuolukorras saba maha jätavadki. Enesealalhoiust. 

 Kangelaslik rumalus

 Kuid loomulik alalhoiuinstinkt on meie administratiivpoliitmaastikul kadunud, nagu näitas kevad peaeesmärgiks pole enam mitte ellujäämine vaid punktuaalne regulatsioonide täitmine. Lausa tragikoomiline oli Pilvepiiri ja KOVde punktuaalne Põhiseaduse (PS) kevadkriisi aegne täitmine. Muidugi tuleb seadusi täita, kuid … mõistust tuleb ka kasutada. Näiteks trall Pilvepiiril, kui ilmnes, et, otsuseid ei saa langetada muidu kui füüsilise kohaloleku kaudu, sest niimoodi sätestas PS. Oleme küll digiriik (enese arvates), kuid PS on oma loogika ja mehhanismidega meie poolt heaks kiidetud ju enne digiajastut, PS on ajastuomane. Kui see on ajastuomane, siis tulebki seda tõlgendada vastavalt aja vaimule ja siin on kaks aja vaimu: kriisi eluohtlikkus ja digivõimalused.  Muidu oleme küll kanged hauguldama neid kes oma elu tuhande aastase pühakirja järgi seavad, pidades neid tagurlasteks, ajast mahajäänuteks. Asjata. Ise oleme samasugused. Teeme mõtlematuid tegusid, võtame mõttetuid riske.  „Kangelaslikult“ ületati takistusi ka Pilvepiiri esimehe valimisel, kus valimispunktid hajutati mõõda lossi ja valimine võttis orienteerumismatka vormi.  Minid uhkelt, nagu pühasõdalsed, oma viimasele missioonile. Oeh! PSst täideti kangelaslikult, bürokraatlikult. Tundub, et  õigus oli Prantsuse suursaadik F De Rose´l „Ainsad rumalused, mida ei saa kergesti kõrvaldada, on need, mida loovad väga arukad inimesed.““ (D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 (lk 184).

  Inimliku rumaluse arve.

Tuletame meelde, PS on ju loodud selleks, et meie inimesed ja riik kestaksid põlvest põlve, seal ei ole kirjas et te peate surema selle punktuaalse täitmisega heasse Põhiseadusesse. Ei, Põhiseadus on ellujäämisõpetus. Seda enam, et administratiivsete „staabiharjutuste“ käigus on poliitinimesed osanud kõige erinevamal (ja vahel ka veidramal) moel „sisustada“ Põhiseadust, rääkimata Põhiseaduse mõtte ja väärtuste kasutamisest piinlikkust valmistava poliitmalakana. Kuid oli ju suur võimalus, et see mõttetu „kangelaslikkus“ lõppeb kogu seadusandja (ja KOVde volikogude) haigestumisega. Enamgi veel - muutudes haiguslehvikuks nagu „vollepomm“? Seekord meil jälle vedas, inimlik rumalus ja regulatsiooniusksus jäi karistamata. Kui Y. N. Harari käsitleb inimlikke regulatsioone kui inimest eneste loodud  kujutletavat korda, mis aitab inimestel ühiselt, üheskoos, saavutada paremaid tulemusi, siis niimoodi tulebki neid regulatsioone käsitleda. Meie eneste loodud  regulatsioone on võimalik ka muuta, vaid loodusseadusi ei saa muuta. Oskab Pilvepiir ju  ühtlase kapakuga luua või muuta aastas (rahuajal) lähes poolttuhandet õigusakti. Pool tuhat õigusakti? Kas keegi üldse mõtleb, kui massiivne peab see administratiivsaba olema, et sellist kogust regulatsioone toota? Mnjah, toota küll suudab, kuid kuna energia on läinud saba kasvatamisele, siis hambad seda enam läbi närida ei suuda. Tulemuseks on funktsionaalsed seedehäired, mida püütakse kaalujälgimise asemel ravida uute regulatsioonidega ehk uuel koogitükiga.

Lennud eikuhugi

Kriisid sünnitavad kõige veidramaid ideid nagu näiteks lennud eikuhugi. Niimoodi müüdi Qantase reis välja kümne minutiga, mis olevat ilmselt kõige kiirem reisi täitumine. Inimestel on lihtsalt harjumus lennata, isegi siis kui see on üksnes lend lendamise pärast ilma, et see viiks kuhugi. Ilmselt on meil midagi sarnast „regulatsioonimaanikumiga“, inimesed on lihtsalt harjunud tegema üha uusi regulatsioone, ilma et need kuhugi viiksid, või midagi parandaks. Lihtsalt rutiin. Kuid mõtleme hetkeks, milline on üks kõige pisemagi õigusakti tööde maht? Tegin aastate eest ühe väikekse seadusekese ajamahulise arvestuse ja sain kokku tublid 3600 ametniktundi  (ametniku u 2 aasta töömaht, ilma kohvi, kempsu ja suitsupausideta jne). Kinnitan teile, et seadusloomega tegelevad ametkondade helgemad pead. Kui kas või pooled esitatud seaduseelnõud olid „tiputeritamised”, siis raiskasime sellisele tegevusele täiesti asjatult u 400 ametniku aastase tööaja. Ja niimoodi igal aastal?  Samas pole ametnike töö tasuta, enamgi veel, see on väga kallis. Helgem pea maksab alates kahekordsest keskmisest palgast, kuni kantslerite, ministrite, seadusandjate, (riigi)kohtunike ja presidendini välja. Seega võime keskmiseks ametniktunni hinnaks võime arvestada kolm pool kuni viis keskmist palka kuus. Ilmselt oleksid võinud need ametnikud (kui neile oleks selline tööülesanne antud, andekad valdkonna asjatundjad ju) tühja kulutatud aja jooksul välja mõelda midagi perpertuum mobile’le lähedast. Kui me arvestame, et ATS-i muutmisega „tegeldi” viisteist aastat, s.t vahetult selle kehtima hakkamisest peale, siis mitu perpertuum mobile’t oleksid need andekad ametnikud, kes on „tegelenud” selle seadusega, välja suutnud mõelda? Teisalt ei ilmne ühestki auditist ega inspektsioonist, kui palju aega sellisele tegevusele kogumina kulutati. Just kulutati, mitte ei kasutatud. Vaevalt keegi mingit kronometraaži sellel alal toimetanud on, kuigi oleks väga huvitav ja hariv teada. Enamgi veel, ma arvan, et kõigi seaduste esitamisel peaks selles seletuskirjas olema osas, mis käsitleb seaduse rakendamise maksumust, kohustuslikult ka seaduse ettevalmistamise kulud, sh selleks kulutatud kronometraažil põhinev aeg (+töötasu ja muud kulud ka. juhtimiskulud). Samasugune ajabilanss ja kogumaksumus võiks olla ka kõigi arengukavade ja strateegiate kohustuslikuks lisaks. Meie teiega aeg ja raha põlevad heleda leegiga igavikulises regulatsioonitõrvikus, kuid mammograafia  bussi  peavad abivajajad ise  hankima annetuste toel ja ka vastsündinute stabiliseerimislaudade ostuks peame küsima samuti annetusi. Samas bürokraatiliseks enesesügamiseks, raudteedele ja akuautodele jagub poliitmaailma jaoks vabalt miljoneid. Kummaline valik. Ja kuhu mahuvad sellise valiku juures paljuräägitud väärtused? Et asi oleks selgem, siis suur osa majandusedust pöörleb mahuturul, kui mahtu on, siis oled edukas, kui mitte, siis … Kui me riigina järelkasvu igat nubelat ei püüa elule päästa ja kui me ka teisest otsast ei püüa inimesi elule säästa, siis kes hakkavad sõitma nendel hunnitutel infrastruktuuridel elektriga või ilma? Eks ole, polegi kedagi. Milleks meile siis miljardiprojektid, kui need on mitte kellelegi? Väärtusetud. Probleem on selles, et kõige elementaarsemaid alteratiivkulusid ei suudeta/viitsita/osata ratsionaalselt läbi kalkuleerida. 

Pöördeline aeg

Meile räägitakse praegu, et meil on pöördeline aeg - digipöörde ja rohepöörde aeg. Tore. Kuid mitte mingit jõulist pööret ei tule kuni me pole administreerimist ja reguleerimist pööranud meile jõukohasesse tasakaalu, et hambad suudaksid saba püsti edasi tuisata, mitte ei pea saba nagu vangipommi kaasas tarima. Meil on tõesti võimalik esimesena tulevikku jõuda, kui me nüüd oma ressursid õigesti ritta sätime. „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA.“ (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 lk 240). „Töötajate intelligentsus, oskused, töökus, täpsus ja tegutsemisind omavad määravat mõju tootmise kulutustele ja kvaliteedile. See on peamine põhjus, miks kõrge palgatasemega riigid, nagu Šveits, Rootsi ja Saksamaa püsivad konkurentsivõimelisena. Töö kvaliteedil on sageli suurem kaal kui ühe töötunni kuludel. Seetõttu ei ole midagi imestada, et intelligentsus, teadmised ja haridus on üksikisikute ja ühiskondade heaolu peamised tegurid. Pigem paneb imestama, kui sageli seda teadmist tõrjutakse ja eiratakse. Paljudele on lihtsalt mugavam ja moraalselt rahuldavam otsida heaolu erinevuste põhjuseid pigem ekspluateerimisest ja möödaniku ebaõiglusest kui ühiskonna praegusest haridustasemest.“ (lk 248). Väga lohutav on teada, et ma pole ainus imestaja. Kogu elementaarne tarkus näitab, et heaolu aluseks on tootlikkus, haridustase pluss intelligentne ja kvaliteetne töö. Miks see tähtis on? „Majanduskasv on tähtis, kuna see võib aidata lahendada palju muid probleeme. Kui Ameerika Ühendriikide SKT kasvaks igal aastal praegu prognoositavast 1% kiiremini, oleksid ameeriklased 2033 aastakse viis triljonit dollarit rikkamad.  Kui see kasv oleks vaid 0,5% kiirem, laheneks USA eelarvepuudujäägi probleemid ilma, et poliitikat oleks vaja muuta. Mõistagi raskendaks aeglasem kasvutempo puudujäägi vähendamist, rääkimata raha eraldamisest uutele algatustele või maksude alandamisest.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 127). See vaatenurk on eriti tähtis tänases päevas, mil elame kriisi (suubumise) oludes, mil kulud ületavad tulusid. Levima hakanud mõttelaad, et praegu võetud laene ei peagi tagasi maksma on väga ohtlik. Selle on tagajärjed, sest kui seda ei pea tagasi maksma, siis on see kas kingitus või vargus. Niisama lihtne see ongi. Ärgem petkem ennast, isegi kui laene ei pea „tagasi maksma“ siis „edasi peab maksma“ kindlasti. Britid refinantseerivad siiani Napoleni sõdade ja Krimmi sõja laene. Vaat selline lugu. Maksavad edasi. Mida teha?

 Ressursid: teadmised

 Kordame üle: „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 223). Just seda tooret – teadmisi – tulebki meil kasutama hakata. Massiliselt. Tänane tööstusrevolutsiooni vajadustest lähtuva haridussüsteem seda ei võimalda, see on liiga staatiline, tuginedes stabiilsusele. Kuid nagu näinud oleme maailm muutub nii kiiresti, et stabiilust endises mõistes enam pole. „Nagu Ken Robinson 2006 aastal ütles: „Mõelge hoolega, praegu kooli minevad lapsed lähevad pensionile 2065 aastal. Keegi ei tea sedagi, milline maailm viie aasta pärast välja näeb. Ja ikkagi püüame neid selle tarbeks koolitada.“ „Kardan, et haridussüsteem võtab loovad, kujutlusvõimelised lapsed ning püüab neisse toppida normide järgimist, kuulekust ja distsipliini. Arvestades, et tõenäoliselt peavad need lapsed omale töökohad ise looma, on see õudne.“ (M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2019). Siinkohal tuleb nõustuda S. Hawkingi arvamusega ( „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ Pegasus  2018 Lk 187): „Suure osa ajast õpib inimene ajalugu, mis olgem ausad, on enamjaolt lolluse ajalugu.“ Vast oleks päramine aeg see süsteem saata, sinna kus selle õige koht on ja alustada loovuse ja käelise osavuse õpetamisega, lollustega … Lolluste õppimisega saab igaüks ise hakkama, seda pole vaja õpetada. Küll aga on vaja õpetada, kuidas kiires homses hakkama saada.

 Kriiside lahendamise Päiskivi

 Kui te naudite vanade ehitusmeistrite kaarlagesid ja sammastikke, siis pea alati on nende konstruktsioonide kokkusiduvaks osiseks kaare päiskivi. See viimane kiiljas kivi, mis seob ehitise tervikuks, andes sellele tugevuse ja püsivuse. Ilma päiskivita kukuks konstruktsioon kokku. Ühiskonnas on selleks päiskiviks institutsioonide võimekus. Nii nagu vales mõõdus, vale nurga all tahutud päiskivi muudab konstruktsiooni ohtlikuks, nii muudab ka aja vaimule mittevastav institutsionaalne struktuur ühiskonna ebastabiilseks, rabedaks. „Ent kui maailm sel moel kiireneb, siis sõltub teie enesetunne võimest muutustega kohaneda, mitte nende eest põgeneda.“  „ Põhimõtteline konflikt on olemas ja küsimus on selles, kuidas hakata institutsioone ümber kujundama, et sellega toime tulla. Uuenduste tegelikuks probleemiks pole mitte tehnoloogilised, vaid institutsionaalsed uuendused. Me peame hakkama leiutama uut tüüpi institutsioone, mis suudavad käia kaasas infoajastuga.“ („Optimisti teekond“ lk 319) Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 393/394) kõhklus tuleviku suhtes on palju sügavam, tema pelgab, et:  „Tänapäevased demokraatlikud struktuurid ei suuda olulist informatsiooni sedavõrd kiiresti koguda ja töödelda ning suurem osa valijaist ei tunne bioloogiat ja küberneetikat sedavõrd, et neil kujuneks neis küsimustes välja kindel seisukoht. Seega on traditsiooniline demokraatlik poliitika kaotamas kontrolli sündmuste üle ega suuda pakkuda meile mõtestatud tulevikunägemust“. „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suures tulevikunägenused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei juhi seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsooni süsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“. Hm, kui oletada, et tulevikku ehitatakse nii segase plaani järgi, ilma päiskivita, siis … võtab kõhedaks

 Kolm vaala

 Ütleme, et tulevik ei pruugi olla nii masendav, kuid kiirus millega me harjunud ei ole teeb küll ärevaks. Me pole veel kohanenud sellistel pöörastel kiirustel otsuseid tegema. Vajab harjutamist, sest harjumiseks aega ei anta. Kuid kui me tootlikkuse kasvu ei saavuta ja seda teadmiste kui ressursi kasutamise läbi, siis pole midagi heaolu loota. Millest alustada? Muidugi on kõik siin maailmas omavahel seotud, nii majandus kui ka haridus ja meditsiin ja kultuur, kuid keskendume esialgu kolmele tegurile, mis minu ja paljude teiste Inimesekeste arvates määravad meie tuleviku: need on haridus, majandus ja avalik teenistus e. kolm vaala. Miks just selline valik? Ilma haridussüsteemi muutmata ei ole võimalik muuta ettevõtluse pehmemat poolt ehk teadmisi ja hoiakuid ning avalikku teenistust moderniseerimata ei leia vahendeid ettevõtluse stimuleerimiseks ja hariduse edendamiseks. Eh, nagu kolm vaala. Oleks kahju, kui me nüüd isegi vaaladest oskame mööda astuda. Kes vaalast mööda astub see homsesse ei jõua.

NB! 

}  Selleks, et  2030 a. oleks Eesti hulgaliselt nutikaid töökohti omav võrkstruktuurne mõnus ühiskond, SELLEKS:

}   ON VAJA ARENGUT SOODUSTAVAT KESKKONDA JA MOOTORIT

}   Arengumootor  =  ülihea haridus + ülihea ühistransport + ülihea elektrooniline side

 

Järgneb ...

Targutusi:

P. Heimanen „Häkkeri eetika ja informatsiooniajastu vaim“ Kunst 2003

 Lk 26 „Näiteks käskis Benedictuse kuuenda sajandi kloostrireeglistik kõiki munki võtta neile antud tööd kui kohusetäitmist ja hoiatas tööd võõrastavaid vendi, et „tegevuseta kätele leiab tegemist Kurat.““

Lk 29 Enne protestantismi oli nägemus tööst kirikule täiesti võõras. „Reformatsiooni eel kaldusid kirikumehed juurdlema seda laadi küsimuste kallal nagu „Kas surma järel on elu?“, aga keegi neist ei tundnud muret, kas elu järel on tööd. Töö ei kuulunud kitiku kõrgemate ideaalide hulka. Jumal ise tegi kuus päeva tööd ja puhkas seitsmendal päeval. Inimelu kõrgeim või lõplik eesmärk seostus arusaamaga, et nii nagu pühapäev on tööst vaba, ollakse tööst vaba ka taevas. Patradiislikult mõnus „äraolemine“ oli in ja argine vaevarikas „ärategemine“ oli out. Võiks öelda, et ristiusk andis küsimusele „Mis on elamise mõte?“ algselt vastuseks: „Elamise mõte on pühapäev.“

See ei olnud nali. Näiteks leidis kirikuisa Augustinius viiendal sajandil, et inimese maapealse elu on samahästi kui reede (päev, mil vastavalt kiriku õpetusele leidis aset Aadama ja Eeva pattulangemine ja Kristus kannatas ristil). Taevas aga valitseb Augustinuse järgi igavene pühapäev. (pühapäeval puhkas Jumal loomistööst ja pühapäeval leidis aset ka Kristuse ülestõusmine): „See saab tõesti olema sabatite sabat, mil õhtu ei saabu kunagi.“ Elamine pidi niisiis olema ainult pika nädalalõpu ootamine.

Et kirikuisad ei näinud töös midagi muud kui ainult pattulangemise tagajärge, olid nad Aadama ja Eeva Paradiisi aegset käitumist kirjeldades oma sõnavalikus eriti hoolikad. Kui Aadam ja Eeva Paradiisis midagi tegidki, siis tööks seda kutsuda ei sobinud. Augustinius näiteks toonitas, et Eedenis tehtav olnud „mõnus“ mitte aga „vaevarikas“ – ei midagi enamat kui meeldiv harrastus.“

R. M. Edsel, B. Witter „Monumendimehed“ Tänapäev 2013

 

Lk 169 „Veel üks juhtum peegeldab  Dampierre`is valitsevat olukorda. Sakslased olid kasutanud raamarukogu kuulsaid Bossuet`kirju tualettpaberina, kuid pärast nende lahkumist leidis valvur metsast hunnikud, puhastas kirjad ja viis need raamatukogusse tagasi. See alles oli pühendumus. Mäherdune kohusetunne.“

Lk 218 USA kokkuhoiust sõjaajal „Säästmaks riiet telkide ja mundrite jaoks, kandsid naised lühemaid kleite. Harry nägi nende vormikaid sääri, kui nad jalgsi kodu poole tõttasid või järgmist bussi ootasid. Samal põhjusel ei tohtinud mehed kanda püksimansette.“

 


Sunday, September 20, 2020

Kolmikkriis: V19 : Positsioonis & O-positsioonis

 


Sügis rahapõllul 

Riigieelarve kokkupanek on alati olnud üks imeline ja lausa maagiline protsess. Büdžetipealikud ühed väga hinnatud osised meie tuleviku kujundamisel. See on peaaegu maagis ... kui mehhanismi ei tea. Vahel jääb kõrvalvaatajale mulje, et ei millestki tehakse surel hulgal midagit ja seda suurel hulgal, see ongi büdžetipealiku kõige trikim trikk, kuidas panna klappima poliitmaailma soovid/lubadused ja tegelikkus. Senini on hakkama saadud. Nüüd on olud paljuski muutunud ja küsimus on pigem selles, kas vanad (raha) külvi tehnoloogiad veel kehtivad või peaks külvikordasid muuta.

Külviaeg, rahakülvi aeg. Kätte on jõudnud  aeg, mil pannakse paika järgmise aasta riigieelarvet, külvatakse meie raha meie tulevikku või tuulde. Rahakülviga on nagu viljakülvigi, kui liiga laia kaarega külvata, siis viib tuul osa seemet (meie ühist raha) minema ja meie oleme järgmise saagikoristuse  ajal hädas. Ikalduse aastatel, aga mida muud see majanduskriis on kui ikaldus majanduspõllu, tuleb seemneviljaga väga hoolikalt ümber käia. Selles protsessis on kaks tasandit, esiteks oleme me valinud rahapõllule toimetama oma esindajad, keda meie teiega (kogumis mitte üksikute valikuna) pidanud selle vääriliseks. Ja teiseks, kuigi külvavad need, kes on selleks valitud ja seatud, siis huvitatud pool selle külvi juures oleme ikkagi meie teiega – kõrgema võimu kandjad, raha omanikud. Oma võõrandamatute õiguste delegeerimine esindajatele ei vabasta meid hoolsuskohustusest ja vastusest, rääkimata huvist. Just seepärast on järigmis(t)e aastate eelarvete koostamine meie kõigi hool ja kohustus. Meie teiega hoolsuskohustus on see, et me külvajatele head nõu annaksime. Lähtudes Jaapani vanasõnast, et koos oleme me targemad, kui kõige targem meie seast, siis võrgustuslikku tarkust, sünergiat ja tuge  peaksime pakkuma igal juhul. Pole vaja häbeneda nõu andmast, oleme teiega kõik hädas, sest vanasõna võib ka teistpidi tõlgendad – kui osa meist on hädas, siis oleme hädas kõik. Kolmikkriis on mõjutanud/mõjutamas meie eluolu rohkem kui me tahaksime ja nagu prognoosid näitavad, kipub meie oma seemnevili  kesiseks jääma, peame läbi saama laenuseemnega. Kuid nagu ütles Vanaema Marie „Laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua“ Seepärast on tähtis, et iga seeme, eriti laenuseeme, läheks õigesti ja rammusasse pinnasess.

 Kirumismasina toitmisest

Meie küll oleme teinud omad valikud Pilvepiiri valimisel, kuid osa meie valikust on täna Positsioonis, kus nad saavad määrata kuidas rahakülviga toimetada, mida üldse külvata või kas üldse külvata.  Teine osa meie valikust on vaid O-positsioonis ja saavad … Jaa-ah, mida nad saavad? Oleneb O-positsiooni taiplikkusest. Harilikult on ikka vähemalt kaks võimalust, esiteks kas kiruda valjuhäälselt, kunstipäraselt ja sisutühjalt Positsioonisolijaid, mis on tulemuslikult nullilähedane või teha midagi sellist, mis oleks märgiline, mõõdetav ja üldkasutatav. Esimese valikuga on kõik korras – kirumismasin töötab täiel tuuril. Näha, kuulda ja lausa tunda on, et suvel on patareisid laetud ja nüüd kui aeg on eelarvearutluste käes, siis kirumistakt ainult tõuseb. Kirumise takt, on eesmärk omaette? Vaevalt. Eriti kriisiajal. Tegusaid tegusid ootaks. Kuid tegusid ilmselt ei tule, sest arvestades eelmise hooaja praktikat, mil kogu O-positsiooni energia kulus kirumismasina toitmisele ja kuulates tänaseid sõnaseadeid võib arvata, et uuele eelarveeelnõule, milline see ka ei tule, tehakse tuhat kiuslikku parandusettepanekut (millesse asised ideed ära upuvad), tuhande detaili ja tuhande pausiga. Tulemuseks on tuhat tühikargamist. Hm, kas seda me vajamegi? Hajusat kirumist ja õnnetut virisemist? Lõputut ebakonstruktiivset vastasseisu? Ei oota. Konkurentsiinimese ja arveametnikuna ootaks midagi muud. Midagi hoopis muud.  Ootaks konkureerivaid pakkumisi. Konkureerivaid terviklahendusi. Kirumine võib küll olla poliitklubiliselt vahva tegevus, mida oskavad hinnata vaid siseringi liikmed, kuid valijaid, ka O-positsiooni valijaid, on see ära tüüdanud. See on muutunud tapeediks, mida inimesed enam tõsiselt ei võta. Isegi ei kuulda (kaasamõtlemisest rääkimata). Telekapult on teadagi apoliitiline. Mis aga veelgi hullem, harjudes kirumismasina tühikäigulise õhuvõngutamisega, ei oodata enam O-positsioonis olijatelt mingeidki edasiviivaid või meid kolmikkriisist väljaaitavaid ettepanekuid. Vaat selline lugu. Ja see on „kurblich“.

Toetuspunktist

Aga ideid terviklahendusteks ilmselt pole, kirumismasina Moolok õgib kogu energia. Pealegi lähtutakse sõnajada koostamisel täiesti valedest eeldustest. Näiteks kuidagi kummaline on süüdistada Positsioonis olejaid selles, et nad rahastavad oma valimislubadusi. Valimislubadused ongi need hoovad millega pidukonnad oma maailma käsitlust ellu viivad. Meile võivad need meeldida või mitte, kuid just niimoodi näevad Positsioonis olevad poliitinimesed maailma ja nad on meile seda täiesti avalikult, lausa suurte plakatitega teada andnud. Hm, kas nad peaksid teiste pidukondade valimislubadusi ehk maailmavaadet, ellu viima? Millal see viimati meil või maailmas juhtus, et viiakse ellu teise pidukonna valimislubadusi? Hm, ei mäleta? Sellist asja tuleb ette vaid vähemusvalitsusega riikides (nagu Taani), kus on vaja otsuste läbiminekuks hääli hankida laialt põhjalt või kui Positsioonis olev pidukond teeb teise pidukonna valimislubadusest ümbermodifitseeritult oma pidukonna eesmärgi (nagu Saksamaa mil kristlikud demokraadid võtsid üle mitmed sotsdemide ideed). Me teame, et traditsiooniliselt on O-positsioonil võimalik töötada kas Positsioonil olijatele vastu või kaasa. Meil on O-positsioon valinud esimese variandi. Kuid praeguses kolmikkriisis see ei toimi, tuleb leida muu lahendus: „Kui paremat kätt on kaljud ja vasakul torm, siis valib arukas kapten kolmanda kursi.” (G. R.  Martin „Vareste pidusöök” Varrak 2012 lk 196). Kolmas võimalus (kurss) võiks olla, töötada paralleelselt, leida oma toetuspunkt olude mõjutamiseks, teha oma eelarve, oma tegevuskavaga, oma tasuvusanalüüsiga, moodustage toetuspunkt aruteluks.

Arhimedes olevat öelnud midagi sellist, et andke mulle toetuspunkt ja ma tõstan maailma paigast. Kuid O-positsioonil ei ole praegusel juhul toetuspunkti, on vaid verbaalkaigas millega vehkida. Tuttav olukord. Harilikul ajal ei hakkaks meie teiega sellel teemal ilmselt arutama, igasuguseid valitsusi on tulnud ja läinud, oleme näinud igasuguseid jaburusi, kuid ka vaimuhiilguse sähvatusi. Meie kannatame ära. Muide täpselt niimoodi ütles üks kodanik Vabadussamba klaasmaja kohta, kui see valmis sai – me kannatame ära. Mitte et me oleme uhked ja väga vinge lahendus vaid me kannatame ära. Kakskümmend aastat tagasi, kui menetleti Karistusseadustikku, siis tõestas konkurentsirahvas, et keelatud lepete menetlemine kriminaalmenetlusena on ebaefektiivne nagu varblase laskmine kahuriga, kuid tegijad arvasid, et kogu inimtegevuse paigutamine kahte kasti, väärteo- ja süüteokasti on ainuvõimalik inimeksistentsi alus. Nüüd loeme rõõmusõnumit, et „Kartellis osalejaid on varsti palju lihtsam vahele võtta“ ÄP 13.09.20. Nimelt on  lähitulevikus muutumas see, et kartelli kuritegu ei menetleta enam kriminaal-, vaid  haldusmenetluses. Miks siis selline meelemuutus?  Lihtne, seda näeb ette EL direktiiv, kuna kriminaalmenetlus on raskepärane, kallis ja osapooli koormav. Haldusmenetluses oleks kartellide avastamine ja ka tõendamine lihtsam. Kõik taandub rikkumise puhul vaid suurele trahvile … Nagu 20 a tagasi oli. Eh, kannatasime ära sellegi. Me oleme harjunud „ära kannatama“, see on olnud meie ellujäämise DNA kood. Me „kannatame ära“, kuid teeme ikkagi … omamoodi. Teeme tavatarkusest ja tavaõigusest lähtudes.

Kiires kolmikkriisis

Kuid nüüd on maailm läinud nii kiireks ja meie aeglane „ ära kannatamine“ hakkab mõjuma meie eksistentsile. Ressursid hakkavad ära lõppema, kuigi petlik mulje lõputust eororahakülvist ja mõõtmatust ajaressursist tekitab meile eksliku mulje valikute paljususest . Tähelepanu, majanduskriis ei ole veel kohale jõudnud. See, et kõrgete analüüsimajad teatavad, et meil on läinud (keskmiselt) paremini kui kardeti, siis see on tore ja lohutav, kuid mitte lõplik, liiga palju on tundmatuid muutujaid mudelis. Piltlikult öeldes on praeguses majanduslikus maavärinas meil ilmnenud majandushädad vaid krohvipraod fassaadil, mitte raju maavärina mõjud või järelmõjud ise. Loodame kõik muidugi parimat, kuid isegi kui nüüd - tänapäev - kõik viirused maha kukuksid, siis põeks maailma majandus meditsiinikriisi laastamistööd pikalt. Kui logistilised ahelad on auklikud, tarnepartnerid kas kadunud või kättesaamatud, inimesed ja kontaktid hajunud ning hirmufaktor pole ületatud, siis võtab majanduse kokkulappimine ja uute võrgustike loomine  omajagu aega. Võrgustik on teistsugune, maksab erinevalt, kulu ning tulubaas on erinev ja tulemused on teistsugused. Teistsugused on ka tarbijate soovid, vajadused, ootused ja uued harjumused.

Altenatiivkulude tähtsusest

Majanduskriis oleks pidanud niikuinii tulema, maailm ja selle majandus oma ebaloomulike regulatsioonidega, oli juba muutunud nii ninnu-nännutamiseks, et see pärssis loovust. Meditsiiniline kriis lihtsalt kiirendas ja võimendas ebatõhususe kokkukukkumist. Niisiis me peame ülesse ehitama uue majandusstruktuuri. Millised on siis meie ideed? Investeerime? Õige. Kuhu? Tundub, et jätkame investeerimist (ainult kiiremini) heade aegade projektidesse, mitte homse majandusstruktuuri muutmisse. Kui kuuled et investeerimine põhiliselt tähendab investeerimine sadade miljonite (ja ilmselt ka miljardite) eest ehitamist siis on see ju investeerimine betooni. Kui kuuled et investeerime megasummasid raudteesse (elektrifitseerimine, rongid, Haapsalu raudtee, RB) siis on seegi investeerimine, kuid … kuidagi vanaaegne, eilsesse, mitte homsesse. Kui meil on raudtee elektrifitseerimisse (kõigi kuue rongi jaoks, mis ostetakse?) pool miljardit ja läänerannikule raudtee rajamiseks 100 milj EUR, siis kuidas me räägime mingit haledat juttu sellest, et me peaksime pingutama teaduse rahastamises, et jõuda üha (näruse) protsendini. Ja uueaegse haridusmudeli ülesehitamisest pole me teiega midagi kuulnud. Me ei investeeri mitte kuidagi majandusstruktuuri muutmisse ega tootlikkuse kasvu. Kui me tootlikkuse kasvu ei suuda tagada, siis tagame … maksutõusu. Tagame maksutõusu, tagame investeeringute vähenemise. Elementaarne. Kas me selle „kannatame ka ära“? Kes kannatab? On valikute aeg. Valik eilse ja homse vahel. Selles peame meie teiega kindlasti osalema, sest see rahakülv määrab ära meie tulevase saagi. Me kõik peame vaatenurka muutma. Ja muide ärge liialt jääge kinni sõna "investeerimise" maagiasse, nii nagu paljud sõnad võib ka selle sõna sisu muutuda. „Investeering. Esimesena tõmbas sõna algsele tähendusele vee peale Briti valitsus, asudes avaliku sektori meeletuid, ohjeldamatuid kulusid õigustama. Kuna kulutamine on halb ja investeerimine hea, siis nimetati kulutamine ümber investeeringuteks ning halb nähtus omandas parema kõlavarjundi.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” lk 163) Vaat niipalju investeerimisest siis. Tuleb tuttav ette?

Arusaadav vaatenurk ja pimenurk

Vaatenurga muutmise vajadus kehtib ka O-positsiooni kohta. Senine pimenurgaline kirumistaktika ei toimi, see on vaid ajaraisk, kuid toimiks see, kui oleks pakkuda välja omapoolne terviklahendus. O-positsioon, kas kõik koos või igaüks eraldi,  võiks (peaks?) koostama oma tervikliku eelarveeelnõu koos tegevusplaaniga, kuhu ja milleks raha kasutatakse ning prognoosiga kuidas see meie majanduskeskkonda muudaks. Oleks tuumakas võrdlusmaterjal. Aasta pärast võiks öelda, et kui oleksime teinud sellised valikud oleksid niisugused tulemused. Täiesti tehtav, sest andmed eelarve koostamiseks on avalikud, pealegi nagu äsja kuulsime, on Statistikaamet pungil täis operatiivandeid, mida siiani keegi kasutada pole jõudnud/suutnud/tahtnud. O-positsioon ei suuda? See on juba kehvem lugu. Vaadake, kuidas meie raha omanikud,  teame, et kui O-positsioon saab Positsiooni, siis on tal toimiv tegevuskava? Või hakatakse siis peale tühjalt kohalt, et luuakse komisjonid, nõukogud, monitooritakse, vaagitakse, tõstetakse lauale, kooskõlastatakse, vaadatakse otsa, tehakse ekspertiis ja …pühitakse vaiba alla? See variant ei tööta, meil on kiire, iga otsustamatusele kaotatud ajaühik vähendab meie eduvõimalusi. Nii, et kui O-positsioon tahab olla tõsiseltvõetav, siis sel sügisel tuleb kirumismasin asendada toimivate terviklahenduste tegemisega. Seda sama soovitan ka kõigile meile teiega. Kui me praeguses kolmikkriisis ei vääna õigeks vääna õigeks tulevikulist haridussüsteemi, ei rahasta teadust ja ei modifitseeri riiki kõigis tema tegemistes, siis me ei jõua tulevikku. Nagu ütles Vanema Marie: „Mida külvad, seda lõikad.“

Kimääri ehitamine

Mulle on juba aastaid tundunud, et meie eelarvemenetluse protsessis on midagi valesti. Põhimõtteliselt valesti. Eelarve peab olema ju tervik, see on plaan mingi eesmärgi täitmiseks. Tundub, et just see eesmärgistatuse ja teviklikuse aspekt on eelarveprotsessis kaduma läinud. kõik need parandusettepanekud .... No ma ei tea, kui projekt on ehitada kosmoselaeva ... eee ... võtame midagi lihtsamat, näiteks jalgratast, siis esitatakse projekt ehitada jalgratas. Kuid kui eesmärk on ehitada jalgratas siis kuhu sellesse projekti mahuvad parandusettepanekud lisada roosasid õhupalle, prügiurne, kivipuure, WC potti, korstnajalga ja kalluri porilaudu?  Eks ole? Sellisel juhul ei kujuneks teie jalgrattaprojekt jalgrattaprojektiks vaid mingiks veidraks vanakraamilaoks. Jalgratas sellest igatahes ei saa, sõita ka ei saa. Jääte istuma ja teised kes on suutnud keskenduda jalgrattaprojektile tuhisevad rõõmsameelselt juuste lehvides teist mööda. Teie ... teie istute, tigetsete, kirute ja jääte üha rohkem maha eessõitjatest. Te olete ehitanud mitte jalgratta, vaid kimääri. Prr. Kui te nüüd natukene mõtlete, siis saate aru, et sellesse süsteemi ei mahu mitte kuidagi nn katuserahad, need on süsteemivälised. Need on lausa süsteemivastased, need on ... Muide katuseraha on täiesti tabav nimetus, kuigi seda kasutati algselt justkui läbijooksvatele koolimajadele uute katuste ehitamiseks, siis olemuslikult on need enam näiteks Bütsansi keiserriigi andam avaaridele et neid ei rünnataks või meilgi lähiajaloost tuntud "katuserahade" süsteem. Igatahes piinlik on et seda bütsanslikku süsteemi kasutab Pilvepiir, mis räägib/kirjutab/kirub  ennastunustavalt võrdseusest, inimõigusest ja põhiseaduspärasusest. 

Eelarve on  tervik, mitte kui vaeste abikassa. Instrument mingi eesmärgi saavutamiseks. Tihtipeale räägitakse eelarvete koostamisel võrdsuset. Õige kah, kuid siin on vaja vahet teha võrdsete võimaluste ja see on meil olemas ja võrdsete tulemuste/hüvede saamise vahel, mida peab igaüks meist teiega ise endale võrdsete võimaluste najal ehitama. Margaret Thatcher on selle kohta öelnue (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 Lk 26/27) „Kui ainusaks võimaluseks on olla võrdne, siis pole tegemist võimalusega.“. „Tahame ühiskonda, kus oleme vabad tegema valikuid, tegema vigu, olema lahked ja osavõtlikud. Seda mõistamegi moraalse ühiskonna all – mitte ühiskonda, kus riik vastutab kõige eest ning mitte keegi ei vastuta riigi eest.“ Päris hea retsept, mida ka eelarve tegemisel aluseks võtta. Ja veel üks väärt mõtteavaldus mida tasuks meeles pidada, kuna meil püütakse kõike rüütada võrdsuse ja inimõiguste rüüsse, siis  (Lk 146) „Inimõigused ei saanud alguse Prantsuse revolutsiooniga … (need) pärinevad tegelikult judaismi ja kristluse segust … (meil, inglastel) oli 1688 ndatel omaenda vaikne revolutsioon, mille käigus parlament rakendas oma tahet kuninga üle … See polnud sedasorti revolutsioon nagu Prantsusmaal … „vabadus, võrdsus, vendlus“ – ma arvan, et nad unustasid kohustused. Ja siis läks vendlus muidugi pikaks ajaks kaduma.“ Just kohusetunne on see, mida tasub arendada, et oleks rohkem ... vendlust ja vähem ... õelust. 

Järgneb ...

Targutusi: 

I. Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019

 Lk 10 „Eurooplased elavad lagunemishirmus, samal ajal kui liit ise näeb rohkem kui kunagi varem välja saatuseliiduna.“

Lk 11 „See on hetk, mil nii poliitilised liidrid kui ka tavakodanikud kõiguvad palavikulise aktiivsuse ja fatalistliku passiivsuse vahel, hetk, mil see, mis oli kuni viimase ajani mõeldamatu – liidu lahunemine -, hakkab paistma möödapääsmatuna. Ja see on hetk, kui narratiivid ja eeldused, mis alles eile juhtisid meie tegusid, hakkavad paistma mitte üksnes aegununa, vaid lausa arusaamatuna. Nagu me ajaloost teame, tõsiasi, et miski paistab absurdne ja irratsionaalne, ei tähenda sugugi, et seda juhtuda ei saaks. „

P. Pomerantsev „See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019                      

Lk 70 „Tänapäeva valitsused on hädas üheainsa ideoloogia sõnastamisega – õigupoolest ei olegi neil võimalik seda teha, kui nad soovivad jääda võimule sama taktikaga nagu seni, saates erinevatele inimestele erinevaid sõnumeid -  ja nii saab mõttest, et me elame vandenõusid täis maailmas, omaette maailmavaade. Vandenõu ei toeta ideoloogiat, vaid asendab seda.“

„Ja maailmavaatena pakub see kõigile, kes selle enda omaks tunnistavad, teatavaid rõõme: kui  kogu maailm on üks suur vandenõu, siis ei ole su isiklikud läbikukkumised enam sinu enda süü. Fakt, et sa saavutasid vähem kui lootsid, et su elu on sasipundar – see kõik on vandenõu süü.“

Mis veelgi olulisem: vandenõu on kontrolli säilitamise viis.“ // publik tuleb külvata küüniliste väidetega kõigi inimeste tagamõtete kohta, iga näiliselt heatahtliku ajendi taga on kuritahtlik skeem, kuni nad kaotavad usu teistesse võimalustesse. Sina väike inimene ei suuda midagi.//  „Selles hämaruses on kõige parem usaldada tugevat kätt, mis sind juhib.“

Lk 81 „Mitte, et üks veebikonto muudaks kellegi meelt – asi on selles, et hulgakesi loovad nad ersatsnormaalsuse“

„ (…) inimesed lähevad kaasa enamuse arvamusega, selleks et sisse sulanduda. Soov kuhugi kuuluda on üks sügavamaid vajadusi, väitis Noelle-Neumann, ning inimesi motiveerib isolatsioonihirm. Just sellepärast on eksiil, kogukonnast väljaheitmine, üks vanimaid karsistusvorme.“

Lk 107 „Nagu ütlevad libekeelsed diplomaadid, ei ühildu  väärtused ja huvid alati omavahel.“


Sunday, September 13, 2020

Kolmikkriis/Administratiivkriis V18: Investeeringute põletamise aeg

 



Ilmunud Ärilehes 13.09.20. 

Inimene on võrdlusloom, ta võrdleb ennast, enda olusid ja enda olemist pidevalt teistega. Võrdlus võimaldab meil korrigeerida enda tegemisi. Edenemine selles võrdluses teeb meid (harilikult) õnnelikuks. Samas on õnn üks ütlemata subjektiivne ja ajaliselt piiratud nähtus.  Nagu märgib Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 43): „Õnne klaaslage hoiavad paigal kaks kindlat sammast, millest üks on psühholoogiline ja teine bioloogiline. Psühholoogiliselt sõltub õnn pigem ootustest kui tegelikest oludest. Meid ei rahulda rahulik kulgemine ega külluslik elu. Me oleme rahul pigem siis, kui tegelikkus vastab meie ootustele. Halb uudis on see, et elutingimuste paranedes paisuvad ka meie ootused. Eluolu märgatav paranemine viimastel aastakümnetel on kaasa toonud pigem suuremad ootused, mitte suurema rahulolu. Kui me midagi ette ei võta, siis ei pruugi tulevasedki saavutused meid rahulolematusest päästa.“ Nii, et päris õnnelikuks ei saa me kunagi, alati on midagi veel … Ilmneb, et võrdlemine tegelikkust ootustega on üks inimese tegutsemismootoreid. Kuid mida teha, kui harjunud võrdlusmoment kaob? Või kui võrdlus muutub mõttetuks? Mõelge, millised olid meie mullused ootused? Igatahes sellist kolmikkriisi ei oodanud keegi. Täna laiub meie ootuste ja tegelikkuse vahel sügav rahulolematuse kuristik. Meie ootuste ja õnne klaaslagi on meile pähe kukkumas ja … Ega keegi ei tea õigesti mida teha, osad otsivad rutuliselt ja nutikalt uusi tooteid/turge, teised jätkavad … võrdlemist. Võrreldamatuga?

Aeg, kui tähtsaim ressurss

Eelmine nädal oli heade uudiste nädal, Dr Riik teatas: „Oleme uueks laineks valmis, enam kui kunagi varem“,  ja analüütikud teatasid, et „Uh,  Eesti majandus pääses halvimast“. Mõlemad on äreval ajal lootustandvad teadaandmised. No vähemalt meeleolu tõstvad. Kuid kui vaadata raportite taha, siis on pilt veidi kirjum. Tõsiasi on, et paljud mullused „näitajad“  on muutunud kolmikkriisis mõttetuks. Kuigi kolmikkriisi on võrreldud nii eelmise finantskriisiga, suure depressiooniga või sõjaga, siis needki võrdlused on kunstlikud, meelevaldsed ja sageli eksitavad.  Seda kriisi ei saa võrrelda mitte ainuüksi eelmiste kriisidega, võrdlusmoment  paljudes sektorites ja paljudel turgudel üldse puudub. Sellega seoses on administratsiooni meeleheitlik püüd trahviähvardusel kokku koguda statistilisi andmeid majandusaasta tulemuste kohta oludes, kus majandusaasta aruannete Äriregistrile esitamise tähtaeg on seadusemuudatusega viidud oktoobrisse veidi kohatu. Ettevõtjail on praegu tähtsamat teha, kui tühiandmetega tegeleda. Muidugi on selline seisukoht ekslik, kui eesmärgiks pole mitte majanduslik laibaloendus, et kes ei vasta see on … Statistika seegi. Praegu on peatähtis aja võimalikult tõhus kasutamine kõigil elualadel eraldi ja ühiskonnana kogumina. Tühitegevusteks, harjumuspäraseks plaanitäitmiseks ja harjumuseks pole selles kriisikomplektis kohta.  

Käesoleva kriisi haldamise eripära ja selle kiire levik  johtub asjaolust, et tehnilis-majanduslik seotus ja isiklik läbikäimine maailmas on saavutanud sellise taseme, et see on andnud tohutud kasvuvõimaluse majandustele. Läbikäimine ja integreeritus on tänase edu aluseks. Seega integreeritus on olnud hea majandusele, kuid soodne keskkond ka pahalaste levile. Ilma tiheda integreerituseta tuleks luua uued majandusmudelid - paikkondlikud. Maailm peaks vanade loogikate järgi mingiks ajaks kapselduma, kuid nagu kevadpraktika näitas on sellel omad katastroofilised järelmid.  Selline muutus tähendaks, et turud, tööhõive, logistika ja hinnad muutuksid suuresti. Seega mida võrrelda? Oma teadmatust teiste teadmatusega? Käesolevat  olukorda on küll  võrrelda  näiteks sajanditaguse Hispaania gripiga, kuid see võrdlus on sama kui võrrelda Ford T ja  Teslat. Autod ju mõlemad, kuid …. Võrdlusmoment puudub. Turud on teised, mõjud on teised ja turutõrked on teistsugused. Suur osa meist teiega on  täiesti uues olukorras, kus enamus toimib …  nagu oleks jätkuvalt tavaolukorras. Võrdlus uue olukorra ja veel aastaalguse plaanide/ootuste vahel tundub nii vägivaldne, et paljud ei tahagi midagi võrrelda. Mida sa ikka võrdled investeeringute põletamist?

Kuldajastu põletamise ajastu

Aga muidugi mingi võrdlus peab olema, ega me tühjas ruumis pole. Küsimus on selles, mida me võrdleme ja milliseid järeldusi nendest teha võib/saab. Tänaseid tulemusi ei saa võrrelda möödunudaastastega, sest olenemata sellest, kui raske kellelgi meil teiega mullu oli, oli see ikkagi hea aasta. Me saame seda aastat mäletama kui kuldajastut, lootuste ja unistuste ajastut. Sellel on mõnus ajalooline väärtus. Tavatingimustes oli just äsja aeg mil oli kokku  pandud suurema osa firmade aastaaruandeid ja … Sellel, nagu nägime, ei ole mittetavatingimustes enam omanike ega nõukogude jaoks muud väärtust, kui ajalooline. Täna elatakse (kes veel elab) hoopis teistes tingimustes ja teisel turul. Möödunud aasta(d) on tähtis vaid sedavõrd, kui palju suudeti koguda varusid investeerimiseks, kuid mida nüüd tuleb heleda leegiga põletada olematul turul püsimiseks, lootuses turu taastumisele. Mnjah, investeering seegi ju. Võrreldavad pole ei möödunud aasta kvartali ega kuu võrdlused tänavusega (va mõned valdkonnad nagu maskitootjad, ravimifirmad ja kilekinnaste tootjad). Seal pole midagi võrrelda, ei kulu, ei tulumudelit, kõik tuleb uuesti ülesse ehitada. Tegelikult tuleb uued tooted üles ehitada. Luua uus turg. Muuta ennast, mitte ainult ainulaadseks vaid  asendamatuks.

Lugemisoskus: Kunstlike võrdluste reaalsed otsused

 Pealegi on võrdlustel veel üks viga man, need on kunstlikud: „Üks probleem on selles, et esitatavad andmed jõuavad kohale hilinemisega, neid manipuleeritakse, et need näeksid paremad välja (motivatsiooniskeemide tõttu) ja, nagu ütleb professor H. Thomas Johnson, on nende näol niigi tegu tegelikkuse abstraktsiooniga. Andmed on inimese loodud abstraktsioon, tegelikkuse loob loodus” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 lk 156).  Vaat niimoodi. Näiteks loeme, et maksulaekumise vähenes mais võrreldes mullusega 6%? Ainult? Hea tulemus, see pole -16% ega -26% nagu oli käivete ja ekspordi langus. Muidugi on -6% (ka -7% või -8%) vaid illusioon, kohendatud abstraktsioon, sest meie ühisraha ümberpumpamise tulemusel  palgatoetustesse on meetmete perioodil riigil ekstrakulusid olnud juba üle veerand miljardi EUR jagu, siis nii seda tulebki lugeda. Kui tugi ära kaob, siis … Mnjah, siis on maksulangus muidugi vastav käibelangusele või ilmselt enamgi. Nüüd septembris, hakkavad tööturu kunstfassaadid juba langema, kõige sellest tuleneva ja järgnevaga.

Kuid selleks ajaks tulebki leida teised teed, et turgu tagant piitsutada, uusi tooteid luua, uuelaadseid mobiilseid töökohti luua ja uued turud käima tõmmata. Kõige lähemal olukorrakirjeldusele ja turu peatamisele, on ilmselt Raivo Vare (ÄL 13.07.20) viidates paralleelidele eelmistes suursõdades ja epideemiates  „Aga turg ei saa ju toimida olukorras, kus vaba turu tingimusi ei ole. Kõige jaburam ongi see, et me ei taha endale teadvustada: see ei ole tavaline majanduskriis. Ma ei ole riigiusku. Hetkeline kinnipanek ei võimalda ju vabal turul toimida. Vaba turg toimib siis, kui teda administratiivsete vahenditega ei piirata. Sajaprotsendiliselt ei hakka turg kohe toimima. Vaba turg ei toiminud ka eelmiste kriiside ajal. Midagi ei ole teha, kriiside lahendamisse tuleb kaasata riiklikku ressurssi. Seda tuleb targalt teha. Riik ei peaks mitte nii palju raha peo peale maksma, kuivõrd toetama tegevusi, mis võimaldavad minna edasi.“  Elementaarne. Edasiminekut toetavad tegevused, kaasabi, on see mida Dr Riigilt oodatakse. Need on need hoovad, mis võimaldavad turutõrget ületada, mitte Dr Riigi isiklik kohalolek kõikjal. Mikrojuhtimine kriisis on pigem hukatuslik, kui toetav.

 Võrreldamatuse normaalsus & normaalsuse võrreldamatus

 Kuid ajal mil mitte miski pole võrreldav on võrreldamatus uus normaalsus. Millist võrdlust see uus võrreldamatu normaalsus meile annab. Isegi siis kui andmeid ei ole või need pole võrreldavad võivad need olla vägagi informatiivsed. Andmete kokkukuhjamine on kasutu, kui neid ei osata tõlgendada või tõlgendatakse valesti. Üks näide statistiliste andmete lugemisest H Roslingi „Faktitäius“ (Tänapäev 2018 lk.84) ainetel kus Pascola Mocumbi (Mosambiigi PM 1994-2004) avaldas oma arvamust majanduskasvu mõõtmisest SKP-ga: „Ma uurin neid andmeid küll, „vastas ta, „aga need ei ole täpsed. Seepärast on mul lisaks saanud harjumuseks vaadata iga-aastast esimese mai rongkäiku. See on meie riigis populaarne traditsioon. Ma tean, et inimesed tahavad sellel päeval eriti head välja näha. Tean, et nad ei saa sõbra käest kingi laenata, sest ka sõber on rongkäigul. Nii ma siis jälgin. Ja näen, kas nad kõnnivad paljajalu või on neil viletsad jalanõud või on neil kvaliteetsed kingad. Ja ma saan võrrelda sellega, mida ma nägin eelmisel aastal. Lisaks vaatan ma riigis ringi sõites pooleli olevaid ehitusi. Kui rohi kasvab värsketel vundamentidel, on pahasti. Aga kui laotakse uusi telliseid juurde, siis tean, et inimestel on raha investeerimiseks, see ei kulu ainult igapäevaseks tarbimisele.“ Tark peaminister küll vaatab andmeid, kuid mitte ainult andmeid.“

Nii, et tõlgendamine on kogemuste ja teadmiste kogusumma. Kuid  ka andmete mitteesitamine on statistika, enamgi veel, selle põhjal saab teha mitmeid järeldusi ja juhtimisotsuseid.  Ärgem alahinnakem mittesitatud andmeid. Esitamata andmetest võib välja lugeda veel terve portsu tendentse nii muudatustes majanduses, kui ka muutumatuses avalikus sektoris … kui tahtmist, vajadust ja nutikust jätkub.  Kuid üks on selge, ega trahvimine laibaloenduse tulemust ei paranda. Sunniraha? Laibad, ka majanduslikud laibad, trahve ei maksa. Siinkohal ongi põhitähtis mõista, et kolmikkriisi kõige tõhusam ravipunkt asub administratiiivkriisi ravimises, mis tähendab eilse käskimise, keelamise karistamise asendamist avaliku teenistuse muutmiseks tugiisikuks ja loovjuhiks. Koos võrgustikuna suudame leida parimaid lahendusi.

 Kui koos on väga eraldi

 Kevadel tekkis juba lootus, et ka administratiivkriisiga hakatakse tegelema, Dr Riigi initsiatiiv luua majanduse elavdamise ekspertkogu tekitas lootuse kriisilahenduste võrgustatud lahendite leidmiseks. Ekspertkogu koosseis sai muljetavaldav ja lootused olid kõrged, kuid … Esiteks on ajakasutus selles protsessis uskumatult veniv, sest kui 28 mail andis Dr Riik teada ekspertkogu loomise kavatsusest, siis kogu ise asus kokku alles 29 juunil ning 19. augustil tutvus  majandusarengu komisjon tutvus oma istungil majanduse elavdamise ekspertkogu ettepanekutega. Edasi läks niimoodi, et nende ettepanekutega hakkasid kuuldavasti tööle ministeeriumid ja  kabinetinõupidamisele esitatakse täpsemad tegevused ekspertide soovituste elluviimiseks. No ja siis tulevad eelarveläbirääkimised mille käigus arvestame ettevõtjatelt ja majandusekspertidelt saadud ettepanekutega. Tore.  Ainuke viga on see, et avalikkus ei tea majanduse elavdamise ekspertkogu liikmete ettepanekuid. Teab vaid üldsõnalisi valdkondlikke loosungeid ehk administratiivset ümberjutustust nendest. Ka see ongi kõik? Kas kolm kuud kulda väärt aega kulus vaid parteikongressivääriliste loosungite kribimiseks? Ei usu, teades neid inimesi peab selles komplektis olema julgeid ja huvitavaid mõttearendusi. Üldsus ei vaja eksitavaid ümberjutustusi vaid konkreetseid ettepanekuid, et kaasa mõelda, ekspertide ideid edasi arendada ja ekslike põhimõtete parandamist. Küsite, mis mõttes parandada? Näiteks, kui meie teiega loeme, et ekspertkogu liikmed tõid välja rea põhimõtted, millest majanduse edasisel toetamisel lähtuda, mille seas on ka põhimõte, et tuleb jätkata riigireformi elluviimist, siis teeb mind nõutuks (ja valvsaks). Kui Jaak Aaviksoo, Alar Karis, Jüri Raidla ja Urmas Varblane kirjutavasid alles 24 augusti ühispöördumises riigireformi vajalikkusest ja sellest, et  14.septembril saabub riigireformi tõehetk (jälle?) selle alustamise suhtes, siis kuidas saab suhtuda ekspertkogu poolset põhimõtet jätkata seda, mida … veel pole? Selline kohmakas administratiivne ümberjutustus seab kahtluse alla kogu ettepanekute (administratiivse ümberjutustuse) paketi.  Nii, et oleks aeg ekspertkogu ettepanekud avalikuks teha ja lasta võrgustikel ja platvormidel neid kasutatavateks lihvida.

Eneseeksitusest

Aeg kaob tohutu kiirusega sel ajal kui administratiivtasand harjumuslikult jätkab andmete kogumist ja nõukodades olude rahulikku vaagimist, mis tekitavad vaid eksliku mulje olukorrast.  Senini on majanduskriisi kontekstis räägitud eeskätt turismindusest, lennundusest, toitlustusest, meelelahutusest, maasikakasvatusest (kui meie majanduse lipulaevast?), karjanaistest ja … toetustest. Toetustega läks esimeses kriisilaines küll hästi, kuid  jälgides majandusülevaateid ja asjaosaliste kommentaare ilmneb, et ettevõtluse eesliin teab, et asjad on jätkuvalt halvad ja väga hapuks veel kisuvad.  Nii on Maksu- ja tolliameti andmetel kriisi ühed suurimad kaotajad tööstusettevõtted (muidugi näevad nemad (ja pangad) kõige esimesena, kellel hakkab võhm välja minema), kuid sektori ettevõtjate sõnul võib mõnes valdkonnas tõeline madalseis saabuda alles järgmisel aastal. Selle kriisi eripära on see, et osades valdkondades mõjus see kohe laastavalt, kuid enamuse jaoks on peitaeg väga pikk. Seesama efekt et, ettevõtjad põletavad kangelaslikult investeeringuteks kogutud raha, püsimaks sandistatud turul, lootuses selle taastumisele. Veel tehakse vaprat nägu, kuid kui kauaks? No kauaks neid varusid jätkub tühikäiguks? Tugevamatel ja „poolpihtasaanutel“ (need kelle turg mõningal määral on taastunud ja logistilised augud on hädapäraselt kokku paigatud) ilmselt tuleva aasta II kvartali alguseni, siis …  Sealt see tõeline madalseis tulebki. Kuid selles uudises on kaks tähtsat teavet, esiteks teavad tööstusettevõtted, et tegelik langus jõuab meieni (teieni ka!) alles järgmisel aastal, kuid teisalt iga päev, mis suudetakse toimetada „enne madalseisu“ on tõeline võit. Iga madalseisueelne päev annab võimalusi kohendada nii firmadel (kui Dr Riigil) olusid enda/meie  kasuks.

Kidumise statistikat arvestades

Seega esitamata andmete pärast ei tasu paanikasse sattuda, ettevõtted liiguvad lihtsalt mööda oma elukaart, need alustavad ja lõpetavad. Tavaline elutsükkel. No kolmikkriis lükkas mõne lõpetamist varasemaks, andis ajendi ja viisaka põhjuse. Üldiselt on nii, et  „Statistika esimese viie aasta jooksul hävinenud ettevõtete kohta on erinev. Mõnede hinnangute kohaselt on neid 90 protsenti. Ma ei ole kunagi näinud, et see oleks allapoole 50 protsenti. See tähendab, et ka superoptimistlikuna on ikkagi vaid 50-50 šanss, et teie uksed on lahti ka  viie aasta pärast. Siin lähevad asjad aga nüüd juba õige hulluks. Statistika võtab nimelt arvesse ainult neid ettevõtteid, mis uksed lõplikult kinni panevad. See ei arvesta firmasid, mis jäävad madalseisu kiduma ja vaikselt oma omanike elu hävitama või põrguks muutma.“ (A. Dib „Üheleheküljeline turundusplaan“ ÄP 2020 Lk 11). Mida me sellest statistikast võime arvata? Kui palju on meie elujõulisi ettevõtjaid järgmisel aastal (olenemata sellest kas 2/9 tuleb või mitte), kui me ei leia lahendust administratiivsele kriisile. Vaadake, niikaua kuni adminstratiivkriis pole lahendatud, pole ka meditsiiniliseks kriisiks valmisolekut olemas. Jah, on tublid ja ennastsalgavad eesrinna kangelased, kes teevad võimatust võimaliku, kui tervishoiuadministratsioon neid teovõimetuks ei kontrolli (või hangi, või reorganiseeri), kuid majandus ja kõik muu sellest lähtuv kuni kultuuri ja sotsiaalhooldeni langeb koomasse ehk vaikselt hääbuvasse riiklikku plaanimajandusse. Sellise (taand)arengu puhul saab majanduse kõige levinumaks ettevõtlusvormiks … kidumine. Statistiliselt elus, kuid majanduslikult mõttetu. Mis aga puudutab halejutte, et avalikust teenistusest ei saa kärpida, sest kas me tahame vähendada tervishoiutöötajate, politseinike, õpetajate palkasid, vähendada turvalisust ja kaitsevõimet, siis see on puhas vanaaegne arengut pidurdav demagoogia. Samasugune paradoks oli käibel juba antiikajal, mil võis väita, et koeral on neli jalga, siis iga neljajalgne on koer. Uh. ega keegi ei mõtlegi kärpimist seal, kus raha peaks hoopis lisama ja leidma uued mudelid, küsimus on selles, kuidas kärpida mõttetust ja vanaaegsust. Vaadake „Aja jooksul kipub igasse organisatsiooni kogunema vajalikust rohkem inimesi. Tavaliselt rassivad nad keskmistel tasanditel, kus otsivad endale tegevust allpool asuvate töötajate kontrollimisega. Mõnikord läheb asi käest ära, sest nende keskmiste hulk kasvab. Enne kui seda mõistetaksegi, on loodud terve kontrollijate kogukond, kes kontrollivad inimesi, kes kontrollivad teisi inimesi, kes omakorda kontrollivad kolmandaid. See on valitsuse endeemiline, ehkki mitte ainulaadne fenomen.“ (D.    Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020. lk 195). Sealt rammusast olemisest ja mõttelaiskusest tulebki alustada.

Uuest mudelist, uuel turul

Siinkohal ilmnebki administratiivse suutlikkuse (ehk kolmikkriisi keskmise osa) küsimuse üliolulisus. Ülesandepüstitus avalikule teenistusele peab olema lihtne: kuidas ületada administratiivkriis, luua avaliku teenistuse asemel avalikkuse teenindamise teenus, et majanduses oleks uusi mudeleid ja uusi tooteid võimalik igaühel meist teiega iseseisvalt ehitada.  Luua üha uusi tooteid, ehitada uusi turge. Riik ei suuda igale poole, ehk nagu ütles M. Thatcher: „Me ei tohiks oodata, et riik ilmuks hea haldjana ekstravagantses maskeeringus iga ristimise juurde, oleks jutukas kaaslane igal eluetapil, tundmatu leinaja igal matusel.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 133). Vaadake, kui administratsioon jätkab tavalise kapakuga eelmisel aastal kinnitatud tööplaanide tuima täitmist, mida me paljudel juhtudel oleme kogenud, siis oleme kõik hädas, administratiivkriis areneb üldiseks pikaajaliseks L tüüpi kriisiks. Kui  majanduse pole midagi millegagi võrrelda, siis ka vanade tööplaanide järgi plaanitäitmine, kontrollimine, analüüsimine on ühiskonna edu mõistes mõttetu. Kurnav, kulukas ja kuritegelik. Igatahes kahjulik ja kõigi aega (refrään: seda ainukest taastumatut ressurssi) kuritarvitav. Asi on selles, et avalik teenistus ei saa käia teist jalga võrreldes kogu muu riigiga, majandusega, ka siin tuleb ehitada üles uued teenused. Avalik teenistus on teenussektor, mis elab reaalselt majanduses toimuvast.

(Majandus)Keskkonna kaitse: vanade plaanide ümbertöötlemise vajalikkusest.

 Aega ei saa küll ümber töödelda, kuid vananenud plaane saab küll ümber töödelda, sellega säästes aega ja teisi ressursse. Selles kriisis tundub, et kahte asja, mida eelmistes kriisides polnud – raha ja aega – on kuhjaga. A. Einstein on küll väitnud, et tema teada on vaid kaks lõputut asja, inimese rumalus ja universum, kuid teise osas pole ta mitte päris kindel. Nii, et lõputu inimlik rumalus tekitab meile teiega pildi lõpmatust aja- ja raharessursist. Kuid tavatarkusest lähtudes … Muidugi, te saite aru – see pole võimalik. See on illusioon. Seega on meie praegune strateegia pakkuda mõõtmatult ja lõputult illusiooni? Kuid see ei saa olla nii ei loodus- ega majandusseaduste järgi. Illusioon lõpeb ja mida me siis teeme? Siis tegeleme selle lahja lurriga, mis  teistest üle jäänud?

Moraal on selles, et igal ajal tuleb olla valmis kriise juhtima, eelnevat eirama, võtma vastu aja- ja asjakohaseid otsuseid. Vaadake, kui Apollo 13 kriisis käskis  juhtimiskeskus kinnitatud lennuplaani kaaned ära rebida, sest selle plaani ainuke kasulikkus ilmnes nende kaante kasutamises CO2 taseme aparaadi vahetüki ehitamiseks, siis me peaksime tegema sama moodi, vanad plaanid nurka viskama, need on kasutud. Kui me püüame vana lennuplaani järgi edasi toimetada, siis saame katastrooffilmi laadse toote, kuid kahjuks … tegelikkuses.

 Aeg kaob, meie võimalused teha häid eksistentsiaalseid lahendusi väheneb iga kaotatud ajaühikuga. Kõik see viib selleni, et riigireform tuleb lõpuks seadusandja poolt sisustada ja määratleda niimoodi, et riik, kui meie teiega ühisettevõtmine muutuks tõhusaks võrgustatud platvormiks milline oleks meile tugiisikuks ja loovjuhis, seda nii kriisis, kui tavaelus.


Järgneb ...

Targutusi:

 A.    Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020

Lk 154 „ Meie maailmas vohavad arvamused, targutused ja oletused. Selgesti avaldatud faktid asenduvad aja jooksul oletustega.“

Lk  176 „Aga kui seal on inimesi, kes ennast bürokraadiks peavad, siis mina pole neid veel küll kunagi näinud. Firma keskastme juhid ega miljonid valitsusametnikud ei tutvusta ennast sõnadega. „Mina olen teie koalik bürokraat.“

Lk 177 „Katsed „kirjutuslaudade võimu“ – umbes niimoodi võib sõna „bürokraatia“ tõlkida – kärpida põrkavad tavaliselt ühele füüsika põhiseadusele: igale jõule leidub võrdne ja vastassuunaline jõud.“

Lk 183 „Nagu Gulliveri lilliputtide maal, köitsid ka ministeerumi kümned tuhanded niidid, osa neist Kongressiga seotud, osa aga iseenda kätega sõlmitud. Ehkki ainustki liliputtide niit eraldi ei suutnud Gulliveri maa küljes kinni hoida, võtsid kõik need koos talt liikumisvõime. Kõigi Kongressi sätestatud regulatsioonide koostoime muutis kaitseministeeriumi aeglaseks, raskepäraseks ja vähetõhusaks, et seegi, mida tehti, hilines sageli ning raiskas maksumaksja dollareid. Pole siis imestada, et niisugune olukord omakorda kutsus esile veelgi rohkem kongresmenide kurtmisi ning uusi piiranguid ja kontrollimisi, mis kõik veelgi enam takistasid tõhusat tegutsemist.“

T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015

Lk 287 „Meedik Canterno tähendas ka, et „killustamine“ ehk ohvitseride mõrvamine granaatide abil oli tavaline, kuid ta ütles, et „killustatud inimene oli selle harilikult ära teeninud … killustati ainult asjatundmatuid ohvitsere.“

Lk 289 „Kui jaoülemal on keegi, kes räägib neile mitte üksnes, mida tuleb teha, vaid ka kuidas seda on vaja teha, siis ei ole ta enam ülem, ning niisamuti on see ka rühma- ja kompaniiülematega. Algatusvõime on maha surutud ja otsustamine asendunud käskude ootamisega. (…) Noorte ohvitseridaja allohvitseride juhipotensiaali hävitamiseks ei ole tõhusamat viisi kui võtta neilt võimalus langetada nende ametis vajalikke otsuseid.“

Lk 306 „1983 aastal tehti ühe uuringuga kindlaks, et veerandit uutest brigaadikindralitest pidas nende alluvuses pataljone käsutanud ohvitserid kindraliameti jaoks sobimatuks. Selle uuringu kohaselt, mille viis läbi maaväe sõjakolledži õppurist kolonelleitnant Tilden Reid, teatasid 110 pataljoniülemat, et ligikaudu kolmandik uutest kindralitest ei hooli oma sõduritest, ei tegele alluvate arendamisega ja on rohkem haldajad kui juhid. Sama suur osa neist ütles veelgi hukkamõistvamalt, et neile tuttav uus kindral ei tohiks lahinguid juhtida ja nad ei taha enam selle kindrali alluvuses teenida. Pooltes uutes kindralitest nähti mikrojuhte.“

Lk 361 „Ameerika sõjaväe läbipõrumises Iraagis ei olnud ei Francsi ega Sanchezi ajal süüdi eesliinisõdurid. Iraaki siirdunud Ameerika sõjaväelased olid triksis-traksis ja hea väljaõppega. Väljaõpe valmistab siiski üldiselt ette juba tuntud probleemide jaoks, haridus aga tundmatu, prognoosimatu ja ootamatu jaoks. Iraagis maaväge juhtinud kindralite ja nende tsiviilametnikest järelvaatajate hariduses oli suur lünk. Nad ei olnud vaimselt valmis selle sõja jaoks, millega nad Iraagis silmitsi sattusid. „Sõdurid olid esimesest päevast peale head selles, mida neil kästi teha,“ nentis pikka aega strateegiat ja juhtimist uurinud erukolonel Robert Killebrew. Hoopis kindralid olid need, kes ei osanud oma sõduritele öelda, kuidas tuleks mässule vastu astuda. „Oleks kohe teisel päeval võetud kasutusele mässutõrje, oleksid nad /sõdurid) kohanenud. (…) Nagu sõjas sageli juhtub, ei seisne küsimus mitte selles, kas sõdurid suudavad kohaneda, vaid selles kas juhid on kohanemisvõimelised. Oma juhtide harimise maksavad nagu ikka kinni sõdurid.“ Et maaväe juhid hakkaksid lihtsalt midagi kuulmagi, kulus rohkemkui kolm aastat – st enamvähem sama palju, kui Ühendriikide sõjaväägi veetis Teises maailmasõjas.“

Lk 362 „Taktikalise asjatundlikkuse, kuid strateegilise saamatuse tagajärg oli see, et Ameerika maavägi Iraagis oli küll võimas, aga halvasti juhitud.  


Sunday, September 6, 2020

Kolmikkriis/Administratiivkriis V 17: Kui koos on väga eraldi

 


 

Inimene on võrdlusloom, ta võrdleb ennast, enda olusid ja enda olemist pidevalt teistega. Võrdlus võimaldab meil korrigeerida enda tegemisi. Edenemine selles võrdluses teeb meid (harilikult) õnnelikuks. Samas on õnn üks ütlemata subjektiivne ja ajaliselt piiratud nähtus.  Nagu märgib Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 43): „Õnne klaaslage hoiavad paigal kaks kindlat sammast, millest üks on psühholoogiline ja teine bioloogiline. Psühholoogiliselt sõltub õnn pigem ootustest kui tegelikest oludest. Meid ei rahulda rahulik kulgemine ega külluslik elu. Me oleme rahul pigem siis, kui tegelikkus vastab meie ootustele. Halb uudis on see, et elutingimuste paranedes paisuvad ka meie ootused. Eluolu märgatav paranemine viimastel aastakümnetel on kaasa toonud pigem suuremad ootused, mitte suurema rahulolu. Kui me midagi ette ei võta, siis ei pruugi tulevasedki saavutused meid rahulolematusest päästa.“ Nii, et päris õnnelikuks ei saa me kunagi, alati on midagi veel … Ilmneb, et võrdlemine tegelikkust ootustega on üks inimese tegutsemismootoreid. Kuid mida teha, kui harjunud võrdlusmoment kaob? Või kui võrdlus muutub mõttetuks? Mõelge, millised olid meie mullused ootused? Igatahes sellist kolmikkriisi ei oodanud keegi. Täna laiub meie ootuste ja tegelikkuse vahel sügav rahulolematuse kuristik. Meie ootuste ja õnne klaaslagi on meile pähe kukkumas ja … Ega keegi ei tea õigesti mida teha, osad otsivad rutuliselt ja nutikalt uusi tooteid/turge, teised jätkavad … võrdlemist. Võrreldamatuga?

Aeg, kui tähtsaim ressurss

Eelmine nädal oli heade uudiste nädal, Dr Riik teatas: „Oleme uueks laineks valmis, enam kui kunagi varem“,  ja analüütikud teatasid, et „Uh,  Eesti majandus pääses halvimast“. Mõlemad on äreval ajal lootustandvad teadaandmised. No vähemalt meeleolu tõstvad. Kuid kui vaadata raportite taha, siis on pilt veidi kirjum. Tõsiasi on, et paljud mullused „näitajad“  on muutunud kolmikkriisis mõttetuks. Kuigi kolmikkriisi on võrreldud nii eelmise finantskriisiga, suure depressiooniga või sõjaga, siis needki võrdlused on kunstlikud, meelevaldsed ja sageli eksitavad.  Seda kriisi ei saa võrrelda mitte ainuüksi eelmiste kriisidega, võrdlusmoment  paljudes sektorites ja paljudel turgudel üldse puudub. Sellega seoses on administratsiooni meeleheitlik püüd trahviähvardusel kokku koguda statistilisi andmeid majandusaasta tulemuste kohta oludes, kus majandusaasta aruannete Äriregistrile esitamise tähtaeg on seadusemuudatusega viidud oktoobrisse veidi kohatu. Ettevõtjail on praegu tähtsamat teha, kui tühiandmetega tegeleda. Muidugi on selline seisukoht ekslik, kui eesmärgiks pole mitte majanduslik laibaloendus, et kes ei vasta see on … Statistika seegi. Praegu on peatähtis aja võimalikult tõhus kasutamine kõigil elualadel eraldi ja ühiskonnana kogumina. Tühitegevusteks, harjumuspäraseks plaanitäitmiseks ja harjumuseks pole selles kriisikomplektis kohta.  

Uuest mudelist, uuel turul

Siinkohal ilmnebki administratiivse suutlikkuse (ehk kolmikkriisi keskmise osa) küsimuse üliolulisus. Ülesandepüstitus avalikule teenistusele peab olema lihtne: kuidas ületada administratiivkriis, luua avaliku teenistuse asemel avalikkuse teenindamise teenus, et majanduses oleks uusi mudeleid ja uusi tooteid võimalik igaühel meist teiega iseseisvalt ehitada.  Luua üha uusi tooteid, ehitada uusi turge. Riik ei suuda igale poole, ehk nagu ütles M. Thatcher: „Me ei tohiks oodata, et riik ilmuks hea haldjana ekstravagantses maskeeringus iga ristimise juurde, oleks jutukas kaaslane igal eluetapil, tundmatu leinaja igal matusel.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 133). Vaadake, kui administratsioon jätkab tavalise kapakuga eelmisel aastal kinnitatud tööplaanide tuima täitmist, mida me paljudel juhtudel oleme kogenud, siis oleme kõik hädas, administratiivkriis areneb üldiseks pikaajaliseks L tüüpi kriisiks. Kui  majanduse pole midagi millegagi võrrelda, siis ka vanade tööplaanide järgi plaanitäitmine, kontrollimine, analüüsimine on ühiskonna edu mõistes mõttetu. Kurnav, kulukas ja kuritegelik. Igatahes kahjulik ja kõigi aega (refrään: seda ainukest taastumatut ressurssi) kuritarvitav. Asi on selles, et avalik teenistus ei saa käia teist jalga võrreldes kogu muu riigiga, majandusega, ka siin tuleb ehitada üles uued teenused. Avalik teenistus on teenussektor, mis elab reaalselt majanduses toimuvast. 

Võrgu(s)tamisest 

Ma olen võrgustikuuskne, ma usun, et heas seltskonnas põrgatades ideed võib see saada ootamatuid lisandusi ja algsest kohmakast või kohmetunud ideepojukesest kasvab midagi erakordet. Usun Medici efekti, erinevate distsipliinide ristteel tekkivast uuest kvaliteedist. Usun, sest ... ma olen sel olnud. Ja ma kinnitan teile, et see on hea tunne, see on nagu ... Kevadel tekkis juba lootus, et ka administratiivkriisiga hakatakse tegelema, Dr Riigi initsiatiiv luua majanduse elavdamise ekspertkogu tekitas lootuse kriisilahenduste võrgustatud lahendite leidmiseks. Ekspertkogu koosseis sai muljetavaldav ja lootused olid kõrged, kuid … Esiteks on ajakasutus selles protsessis uskumatult veniv, sest kui 28 mail andis Dr Riik teada ekspertkogu loomise kavatsusest, siis kogu ise asus kokku alles 29 juunil ning 19. augustil tutvus  majandusarengu komisjon tutvus oma istungil majanduse elavdamise ekspertkogu ettepanekutega. Edasi läks niimoodi, et nende ettepanekutega hakkasid kuuldavasti tööle ministeeriumid ja  kabinetinõupidamisele esitatakse täpsemad tegevused ekspertide soovituste elluviimiseks. No ja siis tulevad eelarveläbirääkimised mille käigus arvestame ettevõtjatelt ja majandusekspertidelt saadud ettepanekutega. Tore.  Ainuke viga on see, et meie teiega ei tea majanduse elavdamise ekspertkogu liikmete ettepanekuid. Teame vaid üldsõnalisi valdkondlikke loosungeid ehk administratiivset ümberjutustust nendest. Ka see ongi kõik? Kas kolm kuud kulda väärt aega kulus vaid parteikongressivääriliste loosungite kribimiseks? Jälle? Ei usu, teades neid inimesi, peab nende ettepanekute komplektis olema julgeid ja huvitavaid mõttearendusi. Tegelikult jääb arusaamatuks, miks need ettepanekud asendati mageda loosungliku ümberjutustusega. Mingi salaprotokoll või? Miks? Üldsus ei vaja eksitavaid ümberjutustusi vaid konkreetseid ettepanekuid, et kaasa mõelda, ekspertide ideid edasi arendada ja ekslike põhimõtete parandamist. Küsite, mis mõttes parandada? Või kuidas me üldse julgeme midagi nii kõrgetasemelist parandada? Kuid inimene on teadagi ekslik.  Näiteks, kui meie teiega loeme, et ekspertkogu liikmed tõid välja rea põhimõtted, millest majanduse edasisel toetamisel lähtuda, mille seas on ka põhimõte, et tuleb jätkata riigireformi elluviimist, siis teeb mind nõutuks (ja valvsaks). Kui Jaak Aaviksoo, Alar Karis, Jüri Raidla ja Urmas Varblane kirjutavasid alles 24 augusti ühispöördumises riigireformi vajalikkusest ja sellest, et  14.septembril saabub riigireformi tõehetk (jälle?) selle alustamise suhtes, siis kuidas saab suhtuda ekspertkogu poolset põhimõtet jätkata seda, mida … veel pole? Selline kohmakas administratiivne ümberjutustus seab kahtluse alla kogu ettepanekute (administratiivse ümberjutustuse) paketi.  Nii, et oleks aeg ekspertkogu ettepanekud avalikuks teha ja lasta võrgustikel ja platvormidel neid kasutatavateks lihvida.

Aeg kaob, meie võimalused teha häid eksistentsiaalseid lahendusi väheneb iga kaotatud ajaühikuga. Kõik see viib selleni, et riigireform tuleb lõpuks seadusandja poolt sisustada ja määratleda niimoodi, et riik, kui meie teiega ühisettevõtmine muutuks tõhusaks võrgustatud platvormiks milline oleks meile tugiisikuks ja loovjuhis, seda nii kriisis, kui tavaelus.

Järgneb ...

Targutusi: 

M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 

Lk 112 „Nagu ütles kord näitekirjanik George Bernard Shaw: „Mõistlik inimene kohaneb maailmaga: aga see, kes pole mõistlik, üritab visalt maailma enda järgi kohandada. Seepärast sõltub kogu progress maailmas sellest mõistetamatust inimesest.““

Lk 189 „On öeldud, et enamik revolutsioone ei põhjusta eeskätt mitte revolutsionäärid, vaid valitsuse rumalus ja jõhkrus ütles kord Sean MacStiofain, IRA eelkäia esimene juhataja.“

J.Lynn, . Jay „Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999 

Lk 403 „Jälle kerkis esile küsimus tõest (on vist mingi selline asi) ja Bernardi ekslik arvamus, et protokoll peab olema tõele vastav aruanna  nõupidamise käigust. (…) Ma püüdsin selgitada talle võimalikult arusaadavas vormis ära järgmised teesid:

        Protokolli mõte ei ole sündmuste ülestähendamine.

        Selle mõte on inimeste kaitsmine.

         Üles ei kirjutata seda, kui peaminister ütleb midagi, mida ta ei tahtnud öelda, eriti kui see on vastuolus sellega, mida ta antud teemal on avalikkuse ees öelnud.

        Lühidalt, protokoll peab olema k o n s t r u k t i i v n e. See peab p a r a n d a m a öeldut, esitama seda taktitundeliselt, loogilisemas järjekorras.

        Mingit eetilist probleemi siinjuures ei ole. Seretär on peaministri teener.

Lühidalt, protokoll on lihtsalt millegi ametlikuks vormistamiseks ja kokkulepitud tegevuskava ( kui seda oli) jäädvustamiseks tehtud ülestähendus.“

        Bregman „Neetud võit“ Sinisukk 2016

 Lk 74 „Okupatsiooni ülesehitus“Lk 76 „Nende üldiste põhimõtete kõrval kerkis esile keerukas lubade jagamise kord, millest tasapisi kujunes okupatsiooni üks silmatorkavam ja väga palju pahameelt põhjustav eripära. Palestiinlased pidid lube ja litsentse taotlema peaaegu kõigeks: finantstegevuseks, kodu ehitamiseks, piiritaha reisimiseks,õppimiseks, elamiseks väljaspool elukohana registreeritud linna või küla, loomade karjatamiseks teatud piirkonnas, isegi teatavate puu- ja köögiviljade kasvatamiseks

„Palestiinlane ei tohi loata istutada tomatit (…) (ega) vakla,saani. Ei tohi maja üle lubjata, Ei tohi purunenud aknaklaasi asendada. Ei tohi kaevu ehitada (…)“

„Loa saamiseks kaasnes tihti pikk protsess, mis tähendab formularide täitmist, tasude maksmist (millest sai okupatsioonile tähtis sissetulekuallikas) ja tihti ka pikk küsitelu“