Wednesday, August 18, 2021

Muudatustesein V2: Niisiis tulevik saabus … eile


 Hakkame visualiseerima, hakkame  … joonistama tulevikku.

Nagu kirjutab  M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“ ( ÄP 2013 Lk 319): „Ent kui maailm sel moel kiireneb, siis sõltub teie enesetunne võimest muutustega kohaneda, mitte nende eest põgeneda.“. Väga hea nõuanne, kuid harilikult … Teate isegi, et esimese hooga püütakse muutuste vajadust eitada, sulgeda ennast tegelema juba tuntud turvaliste tegevustega, hoogsa, kuid arenguseisukohalt viljatu tegevusega. Niimoodi sattutaksegi Vearuumi, vaiksesse või kiiresse tagasilangusesse, millest Arenguruumi pöörata on veelgi raskem. Kuid niimoodi enam ei saa, ehk nagu õpetavad Austraalia põuavööndist nutikad uustalunikud: „Asi pole selles, nagu ei saaks siin maal talu pidada. Lihtsalt talu ei saa siin pidada nii, nagu see varem tavaks oli“ (lk 263). Sama ka Ühisruumi ja riigikorraldusega, seda ei saa enam pidada „nagu varem tavaks oli.“.

 Muutuda , mitte põgeneda – selles on küsimus (Hamlet nüüdisajal).

 Mnjah, tegelikult polegi kuhugi põgeneda, nn Suur Nihe muudab kõike.Tihtilugu ei saa me aru, millest protsessid alguse saavad. Meie ajal (enam kui kunagi varem) saavad protsessid alguse teadmistest ehk haridusest (ja haritusest). Meie teiega valikud ja omandatud eriala/haridus „programmeerivad“ heas mõttes meie tegevust ja ühtlasi neid protsesse, mida me liigutame. „Brown annab koos raamatu „The Power of Pull“ kaasautoriga edasi sünge hoiatuse: „Maailm teie ümber muutub. See, mis tõstis teid praegusele kohale, ei aita teil seal enam püsida.“ Seda nimetavad nad Suureks Nihkeks, mis juba praegu mõjutab ühiskonna igat tahku. Üliõpilaste kiiresti muutuvate õpivajadustega on hädas eriti haridusasutused. Nagu Ken Robinson 2006 aastal ütles: „Mõelge hoolega, praegu kooli minevad lapsed lähevad pensionile 2065 aastal. Keegi ei tea sedagi, milline maailm viie aasta pärast välja näeb. Ja ikkagi püüame neid selle tarbeks koolitada.““ (lk 317).

 Kui nüüd mõelda hoolega, … kohe päris hoolikalt, siis algab kõik haridusest. Ja just  haridusega oleme me tõelises jamas. Kuidas nii? Aga meie Pisa testid, aga meie … Eee, tegelikult mitte meie vaid meie laste. See näitab lihtsalt kui hea „toormaterjal“ meil harimiseks on. Tegelikult isegi ”IQ-testid ei mõõda loovust, kuigi loovuse ja intelligentsuse vahel on seos. Testid näitavad vaid võimet teha teste. CVd näitavad vaid seda, mida keegi väidab end teadvat ja oskavat.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 88). Niipalju siis testivõitjatest. CV kirjutajatest võiks mainida seda, et Lk 296 „ Säilinud on aga Augustuse curriculum vitae tekst, dokument, mille ta kirjutas elu lõpul ja milles ta võttis kokku kõik oma saavutused (…) See on omakasupüüdlik , erapoolik ja sageli roosilistes toonides teos, mis hoolikalt olematuks seletab või täielikult maha vaikib oma karjääri algupoole mõrvarlikud seaduserikkumised. „ (M Beard „SPQR“ Varrak 2017 lk 296) ja kuigi  Gaiuse (Caligula) ei jätnud endast maha omakäelist CV-d, siis midagi ta maha jättis : „Tema edevad ehitusprojektid on paigutatud loodusseaduste solvamise ja naeruväärse eputamise vahelisse spektrisse.“ (lk 322). Nii, et testid jäägu testideks, tore teada.Ehk nagu Benoz tsiteeris Alan Kayd:“ „Iga vaatenurk on väärt 80 IQ punkti, „ mis tähendab seda, et asjade vaatlemine mitmest nurgast parandab nende mõistmist.““ (B. Stone „Amazoni ja Jeff Bezose lugu“ Rahva Raamat 2017 lk 26). Ka tore teada.

 Meie „Jama“ on selles, et me koolitame inimesi lihtsalt koolitamise pärast, et nad oleksid haritud. Muidugi on seegi tore, kuid kui me koolitame neid valedele erialadele, siis tekitame asjatuid õilmitsejaid sinna kus neid vaja pole ja sinna kuhu neid ilmtingimata vaja on, sinna meile inimesi – õige haridusega inimesi – ei jätku. Protsessid sumbuvad. Vaadake, isegi sellises elementaarses ja silmaga nähtavas (kuid töökohtades teravalt tunnetatav) alal nagu IT koolitus on Dr Riigi poolt nii unarusse jäetud, et viimastel aastatel on ettevõtjad avanud tänuväärselt omaalgatuslikult (ja omarahastuslikult)  IT koole ja kolledžeid, kuid ikkagi on u 6000 spetsialisti puudu. Selle puude eest maksame oma liipava heaolutaseme ja sündimata projektidega. Mitu Ükssarvikut sellest sündimata on jäänud? Ei tea? Kuid teised valdkonnad? IT valdkonna puue/kaotus pole vaid IT ja Ükssarvikute kaotus, see on SKT kaotus, mille oleks saanud suunata valdkondadesse, milles samuti järelaitamist vajavad nagu tervishoid ja haridustehnoloogia ise. Kõik kasutamata võimalused. Kuid olukord vajab muutusi, sest areng kiireneb ja meie kaotused vanaaegses institutsioonilises raamistikus vaid kasvavad. IT ja programmikirjutamise oskus peab (kindlas kõneviisis) olema põhikooli standardprogrammi osa. Nüüd ja tulevikus. See on ju homne elementaarne … kirjaoskus.

Nagu Optimist oma teekonnal tulevikku täheldab:  „Mälusopist kerkib üles see, mida ütles Vicki Buck, kui Uus-Meremaa Kuninganna Charlotte´i väinas purjetasime: „Kardan, et haridussüsteem võtab loovad, kujutlusvõimelised lapsed ning püüab neisse toppida normide järgimist, kuulekust ja distsipliini. Arvestades, et tõenäoliselt peavad need lapsed omale töökohad ise looma, on see õudne.““

John on nõus „Hariduse andmine ise toimub samuti tehasemudeli põhjal. Te loote oskuste varu. Teile öeldi, et mingil hetkel osutuvad need kasulikuks. Aga mis juhtub, kui te sattute maailma, kus oskuste eluiga on kuuekümne aasta asemel viis? Meie praegused haridusasutused on praeguseks peaaegu mõttetud.“ (lk 317). Mida siis teha? Elementaarne, et tehasementaliteet loob üksnes uut tehasementaliteeti, kui sellel on võimalust jätkata samade reeglite ja samade eilsete institutsioonide raames.

Optimisti arvates „ Põhimõtteline konflikt on olemas ja küsimus on selles, kuidas hakata institutsioone ümber kujundama, et sellega toime tulla. Uuenduste tegelikuks probleemiks pole mitte tehnoloogilised, vaid institutsionaalsed uuendused. Me peame hakkama leiutama uut tüüpi institutsioone, mis suudavad käia kaasas infoajastuga.“ (lk 319). Uut tüüpi institutsioonid? Mis need veel on? Või kas on üldse vaja muuta … institutsioone? Kaeme perra.

 Algus algab  algusest. Haridus ka.

 Kõik algab … haridusest. Üks ebaõnnestunumaid valikuid on, kui me hajutame jätkuvalt enda piskud ressursid, tehes igal pool midagi, kõike seda … valel ajal ja vales kohas. Sellise arengu(peetuse) tõenäosus on vägagi suur, kuna see on mugav, vastutust hajutav ja jätab mulje tormilisest tegevusest. Nii kerge on teha üks regulatsioonike juurde (st veel üks kujutletav kord) ja loota, et nüüd lõpuks on igavene õnn saabunud. Aga võta näpust, nii need asjad ei käi, ega vanasõna asjata ütle, et õlekõrs võib murda kaameli selgroo. Nii ka regulatsioonidega. Samas nüüdisajal, kui kõik räägivad vabadusest ja väärtustest, siis tundub, et iga regulatsioon loob ainult üht vabadust – vabadust trahvida. Selline kujutletav kord ei toimi tõhusalt. Nagu märgib Jon M. Huntsman („Võitjad sohki ei tee”  Pilgram, 2012 lk 109): „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta. Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.” On selline suhtuminegi ju hariduse küsimus.

Teisalt, kui vabaduse mõõduks on see, et tõuks peale kasutamist jäetakse ristseliti keset kõnniteed, kus teised kaasinimesed oma jalad võivad murda, siis on see märk hariduse (liiklushariduse ja paljude muude distsipliinide) ja harituse puudulikkusest.

Muudatused? Millest alustada? Muidugi on kõik siin maailmas omavahel seotud, nii majandus kui ka haridus ja meditsiin ja kultuur, kuid keskendume esialgu kolmele tegurile, mis minu ja paljude teiste inimeste arvates määravad meie tuleviku: need on haridus, majandus ja avalik teenistus. Miks just selline valik? Ilma haridussüsteemi muutmata ei ole võimalik muuta ettevõtluse pehmemat poolt ehk teadmisi ja hoiakuid ning avalikku teenistust moderniseerimata ei leia vahendeid ettevõtluse stimuleerimiseks ja hariduse edendamiseks. Seega tegemist oleks muutumise võtmega või kolme vaalaga, millegi muutumise äratõuke paiga sarnase asjandusega, kusjuures avalik teenistus on teenindus kodanikele, mitte trahvimasin.

Ajumuskli treenimisest 

Niisiis hariduse muudatustest. Haridus ei ole nüüdisajal mitte niipalju tuupimine, kuivõrd treening ajule. Treening mõtlemisele. Treening loovusele. Nagu kirjutab J. Medina  („Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 Lk 65) „Metsloomade ajud olid 15-30protsenti suuremad, kui nende kodustatud liigikaaslastel.  Ilmnes, et külm ja halastamatu maailm sunnib metslooma pidevalt õppima. Need kogemused panid ka nende ajud väga erinevalt toimima.“  „Sama lugu on ka inimestega. (…) Aju toimib nagu muskel: mida enam tegevust sel on, seda suuremaks ja keerulisemaks see võib muutuda.“ (lk 65/66). See on päris hea võrdlus, et aju on kui muskel, mida tuleb pideva õppimisega treenida. Kuid küsimus on kuidas treenida? Kas meie treeningprogramm on ikka oskuslikult koostatud? J. Medinal on selles suhtes kahtlusi, et mitte öelda muret:  „Mul on meie koolisüsteemi puhul paar muret.

1)    Praegune süsteem põhineb ootustel, et teatud vanuse saabudes tuleks saavutada teatud õpieesmärgid. Ent puudub põhjus uskuda, et õpilaste ajud nende ootustega arvestaksid. Ühevanused õpilased on väga erineva intellektuaalse tasemega.

2)    Sellised erinevused võivad väga palju mõjutada õpilaste sooritust tunnis. Seda on kontrollitud. Näiteks pole umbes 10 protsenti õpilaste ajud piisavalt valmis, et nad suudaksid lugeda vanuses, mil me seda neilt ootame. Paindumatu mudel, mis põhineb pelgalt vanusel, ei sobi kindla peale ajubioloogiaga kokku ja töötab selle vastu.“ (lk 74)

 Aurupumba mudel

 Millised on olnud komplektsed muudatused (sh hariduses) ajaloos. Nagu märgib M Svensson („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 313/314): „Tööstusrevolutsioon muutis kõik. Muutis meie ühiskonnakorraldust, haridust, arusaamist tööst ja ärist. Rajasime taristu, millist eales varem polnud nähtud. Taudteed, teed kanalisatsiooni, veeteed, sadamad. Need olid uued tehnoloogiad. Tänapäeval ei pea me teed ega kanalisatsiooni tehnoloogiaks. Ometi need on seda. Vint Cerf ütles selle kohta: „Kui kasvad üles koos tehnoloogiaga, siis pole see tehnoloogia. See lihtsalt on.“

- „Teisisõnu  ühiskond ehitatakse taristu peale, mitte vastupidi: meie teed ja koolid kujundavad meid märksa enam, kui meie kujundame oma teid ja koole. Või nagu ütles haridustegelane ja Abraham Lincolni fänn Ken Robinson: „Enne 19 sajandit ei olnud maailmas avalikke haridussüsteeme. Need tekkisid selleks, et rahuldada industrialismi vajadusi.“

- „Me lõime oma koolid tööstusrevolutsioonile. Tööstusrevolutsioon ei toiminud sellepärast, et me saatsime inimesed kooli. Ja tööstusrevolutsioon on tänini meiega. Tänapäeva autod ei erine põhimõtteliselt põlvkond varasemast mudelist; sama kehtib rongide, lennukite, raudteede, lennujaamade, õigussüsteemi, koolide, ülikoolide ja valitsemissüsteemide kohta. „Meie taristu on šokeerivalt kaua stabiilne olnud (…) ja me oleme sellele rajanud institutsioonid, mis eeldavadki sellist stabiilsust.““

- J. S. Brown  „Praegu toimub miski, mida me tsivilisatsiooni ajaloos kunagi varem pole kogenud (…). Kõik varasemad taritud on alguses kujunenud aeglaselt kuni kriitilise massi saavutamiseni, mis seejärel põhjustab plahvatusliku laienemise ja omaksvõtmise. Lõpuks asjad rahunevad ja stabiliseeruvad aastakümneteks, tihti 70-100 aastaks. Minu jaoks on huvitav, et taristu, millele me üle läheme, on eksponentsiaalselt kasvav, kuna tehnoloogia areneb eksponentsiaalselt.“

 Nendes väidetes on paar mõttepojukest mida tasub Muudatusteseina komplekteerides tähelepanu pöörata. Esiteks:  ühiskond ehitatakse taristu peale. Teiseks: meie taristu on šokeerivalt kaua stabiilne olnud. Kolmandaks: me oleme sellele rajanud institutsioonid, mis eeldavadki sellist stabiilsust. Neljandaks: taristu, millele me üle läheme, on eksponentsiaalselt kasvav, kuna tehnoloogia areneb eksponentsiaalselt. Kuid kui taristu ega tehnoloogia ei arene enam lineaarselt vaid eksponentsiaalselt, siis millised peaksid olema seda muutust teenidavad/juhtivad/kaitsvad/arendavad institutsioonid? Ilmselgelt ei saa need olla novotseeniaegsed institutsioonid staatilised, ka need peavad olema muutuses. Pidevas?

 Vanad firmad ja vanad institutsioonid ei saa aru ...

J. Medinal on veel üks väide, mis süüvimisel osutub laiemaks kui ettevõtlus või haridus: „Vanad firmad ei tea, miks nad peaksid jooksma kiiremini, et kaotada aeglasemalt“. „Kõik sellised firmade tavad on just täpselt need, mis takistavad neil tempokalt uuenevas maailmas hakkama saada. Neil on rutiinid ja uskumused, mis tuginevad eeldusele stabiilsusest.“ (lk 316). Kui nüüd panna lausesse „Vanad firmad ei tea …“ firma asemele „institutsioon“, siis saamegi üpris pelutava tulemuse, et: „Vanad institutsioonid ei tea, miks nad peaksid jooksma kiiremini, et kaotada aeglasemalt“. „Kõik sellised institutsioonide tavad on just täpselt need, mis takistavad neil tempokalt uuenevas maailmas hakkama saada. Neil on rutiinid ja uskumused, mis tuginevad eeldusele stabiilsusest.“

Ja kui vaadata firmade tulemusi, siis: „ Peaaegu mitte ükski üle 20 aasta vanune firma pole selleks üles ehitatud. Tegelikult väidan ma, et seda pole isegi viie aasta vanused firmad.“ Me peame kiirelt muutuvas maailmas suhtuma loovalt nii firmade, kui ka institutsioonide arengusse/arendamisse. Seega mitte lihtsalt haridus, vaid loovus ja haritus – kindlaim tee ettevõtlikule ja hoolivale ühiskonnale.

 Haldusriigist (majaomanikust majahoidjani)

 Niisiis, milline olukord on meil praegu institutsioonide tasandil? Ärgem unustagem, et praegused institutsioonid ei ole midagi müstilist, need on meie eneste poolt loodud kujutletava korra tagamiseks. Milleks meile oli vaja kujutletavat korda? Selleks, et koostöö inimeste vahel sujuks tõhusalt. Nüüdisajaks … Laseme arvata asjatundjatel:

Y. N. Harari kokkuvõte 21 saj alguse institutsioonide võimekusele on üpris karm: „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suures tulevikunägemused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei juhi seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsoonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“ („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 394).

 „Teatud mõttes on see väga hea. (…) Jumaliku tehnoloogia segamisest suurushullusliku poliitikaga ei saa midagi head tulla. Paljud uusliberaalsed majandus- ja poliitteadlased väidavad, et kõige parem  oleks jätta kõik olulised otsused vaba turu kätte. Sellega annavad nad poliitikutele täiusliku vabaduse tegevusetuseks ja võhiklikkuseks, mis tõlgendatakse ümber sügavaks tarkuseks. Poliitikutel on mugav uskuda, et nad ei saa maailmast aru, sest neil ei olegi vaja sellest aru saada.“ (lk 395).

Hm, kas selles ongi arengupiduri mehhanism: poliitinimestel pole vajagi aru saada, sest nad ei saa aru? Suutlikkus küünib vaid lihtsa haldamiseni (nagu majahoidja/kojamees), mitte enam juhtimiseni (nagu majaomanik)? Paneme selle tähelepaneku Muudatusteseinale.

Õigustuseks 

Mingil määral toetab ja ühtlasi selgitab kujunenud situatsiooni Henry Kissinger paarikümneaasta tagune suurteos „Diplomaatia“: „Praegu kujuneva maailmakorra peavad üles ehitama riigimehed, kes esindavad ülimalt erinevaid kultuure. Nende käsutuses on määratu suured ja sedavõrd keerulised bürokraatiaaparaadid, et riigimeeste energia kulub pigem administratiivse masinavärgi teenimisele, kui eesmärkide põhjendamisele.” (Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 lk 26). Seega sama motiiv mis Y. N. Hararil, et poliitinimene/riigimees on muutunud pigem bürokraatlikuks haldajaks, kui juhiks/õpetajaks. Siiski täpsustab H. Kissinger, et: „Intellektuaalid analüüsivad rahvusvaheliste süsteemide toimemehhanisme. Riigimehed loovad neid. Ja analüütiku ning riigimehe vaatenurk on äärmiselt erinev. Analüütik võib ise valida probleemi, mida ta soovib uurida, riigimehele aga surub tegelikkus probleemid peale. … Riigimees peab tegutsema vastavalt olukorrahinnangutele, mis pole tõestatavad sel hetkel, kui ta oma otsused teeb. Tema üle mõistab kohut ajalugu, …” (lk 26).  Tundub tõene, kuid … selles on vähe lohutavat, kui tunnistada, et tänapäeva poliitinimestel „on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda“, „valitsusest on saanud lihtsalt ametkond, see haldab riiki, kuid ei juhi seda“. Ütleme niimoodi, et ilma Muutustesinale ülesriputamata, poleks selline seisukoht mingit tähelepanu väärinud. Nüüd vaadates seda kildu paistavad paljud Dr Riigi tegevused hulka … arusaadavamad. Mitte õiged, tõhusad ega nutikad, kuid arusaadavad. Kui meie teiega saame aru, siis oleme juba poole targemad oma … valikutes

Vaadake, meie teiega saame suuremalt osalt  hakkama ka ilma kõrgema „juhtimiseta“, kuid halb on see, kui peenhäälestus ja mikrojuhtimine muutub tööga hakkama saamise raskendavaks komponendiks, nagu täheldatud: „Suur osa sellest, mida me kutsume juhtimiseks, kujutab endast inimeste tööga hakkama saamise raskeks tegemist – Peter Drucker“ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 lk 537).

Järgneb ….

 Targutusi:

 G.Burch „Vastupanu on tulutu” „Ilo”

 Lk 66 „ /…/ millegipärast ei kuule sa neid lõikust alustades ütlemas:                 

„Hm, mis siis selle vennikesega lahti on … laskem lihunikud kallale. Oh, muuseas, kas kellelgi on puhast skalpelli? Ma unustasin enda oma maha …” " Arsti isikust sõltumata midagi sellist ei juhtu, sest seda ei tohi juhtuda. Süsteem on nõnda paika pandud, et surm organiseerituse puudumise tõttu oleks välistatud.”

H.Bruch, S. Ghoshal „Tegutsemisvalmidus” Fontes 2004

 Lk 39 „Sihikindlad juhid on eneseteadlikumad kui enamik teisi inimesi. /…/ Nad valivad oma eesmärke – ja lahinguid – palju teadlikumalt kui teised meie uuritud juhid. /…/ Defineerimata nõudmised ja suured küsimused pakkusid meie jälgitud juhtidele teretulnud võimalust haarata initsiatiiv, pakkuda välja uusi lahendusi ja liikuda oma projektidega edasi.  Üks Lufthansa juhtivtöötajaid, kes vastutas reisifirmade komisjonitasude vähendamise eest, ütles meile:” Ma arendasin välja filosoofia, „Kui keegi ei vastuta, siis mina vastutan. Ma võin seda küsimust enda omaks pidada ja teha seda, mis tundub vajalik”. Nii ma talitasingi – kui just ja kuni (tegevjuht) Jürgen Weber mind tagasi ei hoidnud.”

Lk 109 „Sihikindlad juhid võtavad formaalse reeglistiku suhtes aktiivsema hoiaku. Nad mitte ainult ei sea kahtluse alla kehtivaid norme, mis tunduvad neile aegunud või kohatutena, vaid rikuvad neid või hiilivad neist mööda, kui see on eesmärgi saavutamiseks absoluutselt vajalik. Üks Conoco müügijuht ütles meile: „On hulgaliselt reegleid, mis on absurdsed. Kui ma oleksin neid järginud, ei oleks ma saavutanud pooltki seda, mis praegu. See on nagu köiel kõndimine – sa pead olema firmale lojaalne ja mitte pidama sissisõda. Aga nagu ma kuskilt lugesin, „Mõnikord on parem vabandada kui luba küsida”. Ma elan üsna suurel määral selle põhimõtte järgi. Keegi ei ütle sulle kunagi aitäh reeglitest kinnipidamise eest – küll aga tehakse seda fantastilise töö eest.”

 

 

Tuesday, August 17, 2021

Muudatustesein V1: Külgseina joonistades


 Maailm meie teiega ümber muutub, aga … enamus meist teiega ajab ikka vana igavat juttu. Muutub metsiku kiirusega, kuid meie teiega ... Ikka igavat juttu. Vana juttu. Isegi arvamusfestivalil oli enamus teemasid … eilsed. Olid üksikud toredad ja üllatavad arenguettepanekud, kuid need ei sidustunud ülejäänuga. Ei sidustunud igavaga. Ei sidustunud vanaga. Kuid peaks sidustuma, sest muutus juba käib. Muutub kõigis valdkondades – hariduses, majanduses, transpordis, elustiilis, institutsioonides. No või vähemalt peaks muutuma. Igaühel on siin retsept kuidas selle muutusega toime tulla, seda ära kasutada või vastu seista.

Meie teiega loeme iga päev nii huvitavaid, tarkasid, kui ka mitte eriti tarkasid arutlusi võimalike muudatuste kohta ja … unustame need. Kuni järgmise sensatsioonini. Informatsiooni ja eriti infimüra on lihtsalt nii palju, et seda ei jõua omastada. Sarnane lugu oli ka Paide Arvamusfestivalil – palju huvitavaid ideid ja ettepanekuid, kuid kuidas neid kokku kõlama panna … seda kostab harva. Pigem kuuleme pahatihti mingi idee mahategemist, kui selle teostamise võimaluste uurimist. Ilmselt mingid Vaheriigiaegsed tüsistused nagu:  „Igor ja Boriss on puruvaesed talupojad, kes suuavad hädavaevu oma väikeselt maatükilt piisavalt saaki koguda, et oma peresid toita. Ainus erinevus nende vahel  on, et Borissile kuulub üks luider kits. Ühel päeval saabub Igori juurde haldjas ja lubab täita ühe ta soovi. Igor ütleb: „Ma soovin, et Borissi kits maha kõngeks.“ Anekdoodi mõte on mõistagi selles, et kaks talupoega on saanud võrdsemaks, ent kummagi olukord ei paranenud, kui jätta välja fakt, et Igor sai oma pahatahtlikku kadeduse rahuldatud.“ (S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 129). Mnjah, ikka see mine, minu …ja naabri kits/idee/firma kärvaku.

 Restaureerimine ja rekombineerimine

 Harva püüame erinevaid kilde kokku panna, kuid … Kuid just üksikutest irddetailidest võib vahel kokku sada midagi kvalitatiivselt uut. Vahel inetut, vahel ilusat, vahel kasulikku. Mina panin näiteks kuuriseina tihedalt täis vanaaegseid tööriistu, hobuseraudu, aidahingi vikatirootse ja sain … rauaseina. Tore vaadata.

Sama võib/peab teha ka muudes valdkondades, isegi Muudatusteseina loomisel. Lükkides oma Muudatustesinale irdosiseid tekkis igatahes üpris kummaline, et mitte öelda pelutav pilt. Võib-olla on Muudatustesein lõppkokkuvõttes sama staatiline kui minu rauasein 8kuigi oma Muudatusteseina püüan ma pidevalt uuendada), kuid … Ikkagi peaks kaaluma muudatuste ja nende kiiruste võimalikku variantsust. Ka suunda ja suunamuutusi.

Edasine ongi  Muudatustesinale kuhjatud killud nende mõtetest/väljaütlemistest/analüüsidest, kes muudatuste vajadust ja suundi on tõsiselt vaaginud. Olen neid mõtteid (täpselt samuti kui rauaseinal) sobitanud ja grupeerinud, et moodustada mingit tervikut.  Kuid eks igaüks ise vaatab, kas ja kuidas neid kilde kohendada või hoopis oma pilt kokku panna. Ärge peljake, nagu märgivad P. H. Diamandis, S. Kotler: „Mõtteviis on ülioluline. Kui sa arvad, et suudad midagi teha, või arvad, et ei suuda – sul on igal juhul õigus.“ („Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 89). Meie teiega suudame ju!!!

 Joonistades tulevikku Muudatusteseinale

 Suuremaid projekte olen ikka alustanud sellest, et joonistan võimalikud tegevuse, mõjud, ja suuna ülesse suurele joonestuspaberile. See võimaldab haarata tervikpilti, unustamata mõnda valdkonda või tegevust. Muutuste puhul on kerge midagi juurde sodida või läbi kriipsutada. Tähtis on see, et visuaalne kuvand oleks olemas. Niimoodi sai alustatud nii hinnareformi, konkurentsiõiguse maaletoomisega meie majandusruumi, kui ka avaliku teenistuse mõjude analüüsist raamatus „Bürokraat, võim ja Vanaema“. Joonista ja sa näed. Joonista ja sa saad aru. Joonista ja sa hoomad sidemeid. Joonistad ja sa näed võimalusi.

Sama lugu on ka Muudatusteseinaga, seda „joonistades“ tekkib visioon, sidusus ja võimaluste paljusus.

 Riputades külgseinale (... et meelest ära ei läheks)

 Esiteks riputame Muudatusteseinale  keskkonnaküsimused ja … jätame selle teema rahule. Keskkonnaküsimused on muidugi ülitähtsad, kuid praeguses lapsemeelsuses või paanilises tegutsemispalavikus tehakse ilmselt rohkem rumalusi, kui kasulikke tegevusi. Nii, et las laagerdub natukene. Ka meie endi sellesuunalised tegevused näiteks liikuvusstrateegiates venitavad pigem väikeste tihedate valesammude ja pseudokeelamistega pigem süsinikujälge pigem laiemaks, kui vähendavad seda. Kuid see on eraldi teema ja paigutatuna Muudatustesinale, siis vilgub see tuluke meil meeldetuletuseks, nõudes suuremat omaette Muudatusteseina. Miks ometi?

Nagu Y. N. Harari tabavalt täheldab, siis „Tänapäeval on kombeks kõike kliimamuutustega seletada, aga samas jääb tõsiasjaks see, et Maa kliima ei puhka kunagi. See on pidevas muutumises. Kõik ajaloosündmused on leidnud aset mingit laadi kliimamuutuste tausta.“ (Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 93). Niisiis on tegemist püsimuutujaga.

J. Medina täpsustab eelnevat väidet: „Ökosüsteemid on karmid, nad purustavad elu sama kergesti kui toetavad. Teadlaste hinnangul on 99,99% kõigist kunagi elanud liikidest praeguseks välja surnud. Meie kehad, aju kaasa arvatud, läksid kaasa igasuguse geneetilise kohastumisega, mis aitas meil ellu jääda. See asjaolu üksnes ei ole tagapõhjaks kõigile aju toimimise reeglitele, vaid selgitab ka, kuidas meist said maailma vallutajad.“ „Keskkonna julmusest võitu saamiseks on kaks viisi: te muutute kas tugevamaks või targemaks. Meie valisime teise viisi. Asjaolu, et selline füüsiliselt nõrk liik võis planeedil võimust võtta mitte skeletile muskleid vaid ajule neuroneid lisades, tundub äärmiselt ebatõenäoline. Aga me saime sellega hakkama (…)“  („Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 Lk 39)

Ebastabiilseid ja kiire keskkonnamuutusega perioode on ikka ette tulnud.  Kliimamuutustest … Näiteks 100 000 a tagasi võisite sündida arktilisse keskkonna, paarkümmend aastat hiljem „võtsite ära oma niudevöö, et lasta rohumaade päikese kuldseis kiiri endale lähemale“

„Sellisel ebastabiilsusel pidi olema suur mõju igale seda taluma sunnitud olendile. Enamik seda ei suutnud.“

„Muudatused oleksid olnud liiga aeglased poleks olnud põhjust areneda, liiga kiired oleks kohe liigi lõpetanud „Tingimused olid just meile sobivad. Muutusest piisas, et meid mugavast kohast puu otsas alla raputada, ent maandudes me otsa ei leidnud.“

„Ent maandumine tähendas vaid raske töö algust.“ „Harjumatu on mõelda, et meie evolutsiooniline teekond algas tundmatul horisontaalsel tasandikul ja meie eellaste tagumikul oleks olnud otsekui olnud kirjas „Söö mind, olen saakloom.“ (lk 43)

Lk 44 „Kuidas siis sai sellisest vankuvast ja õrnast vähemusest hämmastav seitsme miljardiline inimkond, mis ikka kasvab? Richard Potts, Smithsoniani muuseumi inimese päritolu programmi direktor, sõnab, et selleks on vaid üks võimalus. Te loobute stabiilsusest. Te ei püüa muutusi tagasi tõrjuda. Te ei hooli mingist elupaiga järjepidevusest, kuna järjepidevus ei tule kõne alla. Te kohanete muutuse enesega.“

„See osutus suurepäraseks strateegiaks. Selle asemel, et õppida ära, kuidas ühes-kahes ökoloogilises nišis ellu jääda, võtsime ette terve maakera. Need kes ei suutnud kiirelt uusi probleeme lahendada või vigadest õppida, ei  elanud piisavalt kaua selleks, et oma geene edasi anda. Selline evolutsiooni mõju seisnes selles, et me ei muutunud tugevamaks. Me muutusime nutikamaks. Kasvatasime endale mürgihambad mitte suhu vaid pähe. See osutus mõistlikuks strateegiaks.“ (lk 44). Ilmselt on see strateegia endiselt jõus. Seega tunnistagem, et kliima muutub ja … muutub ja …. Muutub jätkuvalt. Mõned muudatused on meie teha, mõned mitte. Kuid … Inimühiskond põhineb teatud reeglitel, uskumustel, müütidel. Neid järgitakse, kuni … tekkivad uued müüdid, mis muutuvad uuteks regulatsioonideks. Regulatsioonid … kehtestame me ise või … Või no peaaegu ise, sest valime endale endi seast seadusandjad, kes loovad ise müüte mida nimetatakse seadusteks. Kõik inimliku aju sünnitis, kujutlus.

 Kujutletavast korrast

 Sellega seoses, mida me usume ja milliseid valesid endile loome, mida samuti usume, siis Y. N. Hararil veel üks tähelepanek, mida ei tasuks muutusteseina veerele sättida: „Tegelikult on inimesed alati elanud tõejärgsuse ajastul. Homo sapiens on tõejärgne liik, kelle võim sõltub asjade väljamõtlemisest ja oma vaimusünnitisse uskumises. Kiviajast peale on isevõimenduvad müüdid aidanud inimkooslust omavahel liita. Homo sapiens alistas maakera eelkõige just tänu inimestele ainuomasele võimele pettekujutusi välja mõeldama levitada. Me oleme ainsad inimesed, kes suudavad suure hulga võõrastega koostööd teha ainult seetõttu, et suudme leiutada väljamõeldud lugusid, neid laiali kanda ja veenda miljoneid liigikaaslasi neisse uskuma. Kuni kõik usuvad samu lugusid, allume kõik samadele seadustele ja suudame seetõttu tõhusalt üheskoos tegutseda.“ ( „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 253)

Y. N. Harari käsitluses on müüdid (kujutletav kord) ühistööks ilmtingimata vajalikud.  „Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö – olgu selle vormiks siis tänapäeva riik, keskaegne kirik, muistne linn või arhailine suguaru – tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses.“ „Ometi ei eksisteeri need asjad kuskil mujal kui üksnes lugudes, mida inimesed välja mõtlevad ja üksteisele räägivad. Väljaspool inimeste ühist kujutlust ei eksisteeri kogu universumis ühtki jumalat, ühtki rahvust, ühtki ettevõtet, ei mingit raha, ei mingeid inimõigusi, ei mingeid seadusi ega ka õiglust.“

„Inimestel on lihtne aru saada, et „primitiivsete inimeste“ usk vaimudesse ja hingedesse ning täiskuu ajal lõkke ümber tantsimine on vahend, millega tagada sotsiaalne kord. Samas ei suuda nad kuidagi näha, et meie tänapäeva institutsioonid toimivad täpselt samadel alustel. Võtkem näiteks kasvõi ärimaailm. Praegused ettevõtjad ja juristid ei ole tegelikult muud kui võimekad maagid. Peamine erinevus nende ja suguharude šamaanide vahel seisneb selles, et juristid räägivad tunduvalt veidramaid lugusid.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 42)

„Me usume mingisse kindlasse korda, mitte sellepärast, et see ka objektiivselt olemas oleks vaid sellepärast, et usk selle olemasollu võimaldab meil edukalt koos töötada ja luua paremat ühiskonda. Kujutletavad korrad ei ole sugugi salakavalad vandenõud või kasutud soovunelmad. Pigem on need viis, kuidas suur hulk inimesi saab üksteisega tulemuslikult koosööd teha.“ (lk 146). Kord, kui usu küsimus?

Ja siis hakkame meie teiega seda kujutletavat korda kasutama oma igapäevaelus püüdes müütides vilkuvaid eesmärke täita. Lähtudes müütidest unustame loodusseadused. „Teadvustades kõrgema tasandi tagajärgi, millest lähtuvalt loodus asjad paika paneb, olen mõistnud, et harva saavutavad eesmärke inimesed, kes annavad liigselt kaalu otsuste esmastele tagajärgedele ning ignoreerivad teiseseid ja kõrgema tasandi tagajärgi. Põhjus on selles, et esmased tagajärjed on sageli teiseste tagajärgedega vastuolus ja see põhjustab suuri otsustusvigu.“ „Päris sageli on esmased tagajärjed kiusatused, mis lähevad meile maksma selle, mida tegelikult tahame; vahel on esmased tagajärjed meie teel seisvad takistused. Tundub peaaegu, nagu jaotaks loodus meid selle järgi, et annab meile mõlema tasandi tagajärgi kaasa toovaid trikiga valikuid ja karistab neid, kes otsustavad ainuüksi esmastest tagajärgedest lähtudes.“ (Ray. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018 Lk 173)

 „ Ära aja segi eesmärke ja iha. Korralik eesmärk on miski, mida sul on tõesti vaja saavutada. Iha on soov millegi järele., mis võib sul takistada eesmärkide saavutamist. Üldjuhul on ihad esmased tagajärjed. Näiteks võib su eesmärk olla hea kehaline vorm, aga iha süüa maitsvat, kuid ebatervislikku toitu. Ära mõista mind valesti: kui tagad olla diivanikaunistus, ei ole mul selle vastu midagi. Võid püüda saavutada ükskõik milliseid eesmärke. Aga kui sa diivanikaunistus olla ei taha, siis parem ära tee krõpsupakki lahti.“ (lk 190)

 Hoiatus … värvide nägemisest või mittenägemisest.  

 R Dalio toob eriti õnnestunult välja ühe justkui kõrvalise, kuid arenguid määrava teguri, mille peame ilmtingimata Muudatusteseina veerele kinnitama: „Mõistagi ei oska inimesed hinnata seda, mida nad ei näe. Inimene, kes ei oska näha seaduspärasusi ega sünteesida, ei tea seaduspärasustest ja sünteesist rohkem kui värvipime värvide nägemisest. Erinevus meie aju toimimises ei ole kaugeltki nii silmnähtav kui erinevus meie keha toimimises. Värvipimedad saavad lõpuks teada, et nad on värvipimedad, aga enamik ei näe ega mõista kunagi, kuidas nende mõtteviis neid pimestab. Et asju veel keerulisemaks ajada, ei meeldi meile ei enda ega teiste pimealade tunnistamine, kuigi meil kõigil on need olemas. Kui sa osutad kellegi psühholoogiliselt nõrgale küljele, võetakse seda tavaliselt vastu sama soojalt nagu kehalisele nõrkusele osutamine.“

„Kui oled nagu enamik, siis ei ole sul aimugi, kuidas teised ajud näevad, ja mõista püüdminegi ei õnnestu kuigivõrd, sest oled liiga ametis neile selle selgitamisega, mida ise õigeks pead. Teisisõnu oled suletud meelega, eeldad liiga palju. Niisugune meelesuletus läheb kohutavalt kalliks maksma,; seetõttu jäävad märkamata mitmesugused teiste osutatavad imelised võimalused ja ohtlikud ähvardused, peale selle blokeerib kriitika, mis võib olla konstruktiivne või isegi elupäästev.“ (lk 203)

 „Palju inimesi võitleb tõe vastu, kui see ei ole see, mida nad tahavad tõeks pidada. See on halb, sest halbade asjade mõistmine ja nendega hakkama saamine on olulisem; head asjad laabuvad ise.“ (lk 153)

Sellega on kõrvalseinalised meeldetuletused ja hoiatused tehtud ja läheme oma Muudatustetahvli enda juurde.

 

Järgneb …

 

Targutusi:

 

                L. Freedman „Strateegia“ Grenader

                 

 Lk 10. Eessõnas kirjutab brigaadikindral M. Kiili väga leebelt, et. „ Eesti strateegiate üldpilt on võrdlemisi avar ja kirju. Strateegiateks nimetatud dokumendid varieeruvad suhteliselt korratutest üksteisega mittehaakuvate lausete kompleksidest kuni korralikult struktureeritud ja keeleliselt viimistletud mõttekogumiteni. (…) Termin  strateegia  kirjatüki pealkirjas mõjub atraktiivselt ja aitab tõmmata tähelepanu, paraku ei oma aga enamikul juhtudel praktilist ega teoreetilist väärtust.“ 

 „Juba enam kui kaks ja pool aastatuhat tagasi on Hiina väejuht, riigimees ja filosoof Sun Zi öelnud: “ Strateegia, ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata viib paratamatult lüüasaamiseni.“

N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ Elmatar 2008

 

Lk 23 „Ühisel ükskõiksel eiramisel! Millist sõnumit edastab niisugune lause ja pilt, mida näidatakse selles reklaamis? See ütleb vaatajatele, et hoolimata saastava käitumise kangest hukkamõistmisest, teevad paljud inimesed seda ikkagi. Kuigi niisugune käitumise hukkamõistmine võib kindlasti osutuda motiveerivaks, väljendab teave, et see käitumine on valdav, siiski teatavat sotsiaalset heakskiitu sellelesamale halvale käitumisele. Kuna sotsiaalse heakskiidu põhimõte kinnitab, et inimesed kipuvad järgima kõige populaarsemat tegevust, võib sellel olla nii kahjulik kui ka kasulik sisu.“

Lk 24 „Teie pärandi kallal vandaalitsetakse iga päev. Varguse tõttu kaob igal aastal 14 tonni kivistunud puitu – igaüks võtab kaasa vaid tükikese.“ (…)

Mees sai sildi lugemise ajal šoki, kui tema igati seadukuulekas kihlatu müksas teda küünarnukiga ja sosistas: „Me peame ruttu oma tükikese kaasa võtma.“ (…)

Katsetulemused, mis peaksid rahvuspargi juhtkonna ehmatusest soolasambaks muutma, näitasid, et võrreldes ilma sildita kontrollaladelt, kust võeti kaasa 2.29%puutükke, varastati negatiivse sotsiaalse heakskiidu sõnumiga alalt rohkem – 7,92%. Sõnum peaaegu kolmekordistas vargusi. Nii et see ei olnud mitte väärtegude ennetamise strateegia vaid väärtegude arvu suurendamise strateegia.

(…) Järelikult: selle asemel et edastada negatiivse sotsiaalse heakskiidu sõnumit, peaks selle koostajad seda tüüpi  olukordades suunama sihtrühma tähelepanu sellele, kuidas peaks sellises kohas käituma. Või kui asjaolud lubavad , võib suunata sihtrühma tähelepanu kõigile neile inimestele, kes käituvad positiivselt.

Tuesday, August 10, 2021

Vearuumis V2: Laikana kosmoses

 


Pilt: Laika kõrgustes.
Pilt on illustreeriv tegemist pole koeraga kosmoses vaid Laikaks hüütava kassiga puu otsas.
 

NB! Meeldetuletus Vearuumist: „…organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu” („Strateegiline sõda” G. Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 Lk 9).

Eelmise pikkjutu jälgedes sain kirja õpetatud sõbralt, et minu käsitlused olevat liiga pessimistlikud. Hm? See oli üllatus, sest pean ennast üdini optimistlikuks inimeseks. Minu lapsepõlv on (mälestustes) täidetud vaid päikesepaiste ja rannasirega. Seal ei ole kohta katkikukutud põlvedele, nügimistele või vastasseisudele. Need olid ka, kuid mälestustes on vaid päikesepaiste ja… Puhtalt treeningu ja ilmavaate küsimus. Te ei usu? Aga palun: „Te võite muuta end õnnelikumaks, täpselt nagu te võite kaotada kehakaalu,“ kinnitas mulle dr Lybomirsky. „Kuid nagu teistmoodi toitumine ja järjekindel treening, nõuab ka see igapäevast pingutust. Te peate sellest kinni pidama““ (R Cialdini „Eelveenmine“ Pegasus 2017 lk 131). Vaat selline treeningusoovitus ajal mil suur osa heaoluinimkonnast tunneb naudingut šikist ohvripõlvest. Ilmselt on tänapäevane šikk ohvripõlv tingitud segadusse ajavast liigsest valikuvõimalustest, ehk nagu „Filosoof Erich Fromm kirjutas 1941 aastal raamatu „Põgenemine vabaduse eest“. Ta märkis, et kaasaegse demokraatia tingimustes ei ahista inimest mitte üksnes võimaluste puudumine, vaid ka peadpööritav võimaluste paljusus. (…) Probleemiks on selle unistusega kaasaskäimine.“ (D Ariely „Irratsionaalne inimene“ Hermes 2011 lk 150). Ränk lugu.

Kuna aeg minu lapsepõlves oli selline nagu oli, mis tähendas, et peaaegu kõik oli keelatud (või vähemalt taunitav), siis tuli leida võimalusi… ise. Demokraatiat tänapäeva mõistes ega valikuid, seda enam peadpööritavat võimaluste paljusust, polnud. See arendaski välja oskuse leida võimalusi ka seal kus neid ei paistnud esmapilgul olevat. Nagu see jutt kahest autojuhisst, kus  „Ühel ja samal teekonnal näeb õnnelik autojuht kõiki rohelisi valgusfoori tulesid, tema kõrval istuv õnnetu reisija märkab ainult punaseid. Sarnane kogemus võib näida õnnelik või õnnetu, olenevalt sellest, millise stsenaariumi valid.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” Lk 180)

Hea on olla see juht, kes otsib (ja leiab) rohelisi foore isegi kui teistele paistab, et ees on vaid punaste fooride (murd)laine. Olen(d) optimist, on huvitavam elada. Soovitan seda otsivat suhtumist ka kõigile teistele, algul on harjumatu, kuid siis võib ka meeldima hakata.

Optimist Kodaki efektist

Teine minu õpetatud sõber kirjutas, et: „Sinu poolt kirjeldatud pilt pole üldse mitte naljakas. Selle asemel harrastatakse (Pilvepiiril) asendustegevusi. Mis on alternatiiv?“ Optimistina ei vaidle vastu – tõesti… pole üldse mitte naljakas. Iga sõna selles sõbrakirjas on õige, eriti alternatiivi küsimus, kuid alternatiivi suhtes… Mnjah, küsimusele „kuidas peaks olema/tulema“ on vastus enam-vähem selge, kuid kuidas sinna jõuda, see on… veidi hägusem. Tegelikult on see vaid soovitud seisundi määratlemise, otsustamise ja kättevõtmise asi. Kuid just see ongi kõige raskem otsustamatuse (otsusta+matus) ja vastutuse hajutamise ajastul. Võimalikke arengu- ja ka taandarenguteid on tohutult. Meie teiega valik, siin ja praegu, määrab meie tuleviku. Nagu targad inimesed on öelnud minevik on selge rada, kuid tulevik on pidev risttee, kus tuleb teha valikuid. Te võib-olla ei taha nõustuda, kuid  ärgem unustage, et me asume sügaval Vearuumis. Ikka veel. Kuigi meie areng viimase kolme kümnendi jooksul on olnud muljetavaldav, lausa fenomenaalne, siis majandusinimese kategooriates mõeldes… Kas te teate, mis on Kodaki efekt? Ei tea? „Paljud ajaloolised nimekad suurettevõtted (nagu Kodak), kelle äri kunagi õitses, jäid loorberitele puhkama. Yale´i professori Richard Foresteri sõnul oli 1920 aastatel S&P 500 ettevõtete keskmine eluiga kuuskümmend seitse aastat. (…) … vähendades 21 sajandi S&P 500 ettevõtte keskmise eluea vaid viieteistkümnele aastale. (…) „2020 aastaks on enam kui kolm neljandikku S&P ettevõtetest need, millest me praeguseks veel kuulnudki ei ole“ Edule puhkama jäämine ongi hoiatav  Kodaki efekt: „Tere tulemast kogema uut Kodaki hetke – hetke, kui eksponentsiaalne jõud sunnib lineaarse ettevõtta pankrotti. (…) Ja neid lineaarselt mõtlevaid juhte, kes püüavad vägisi oma tööst kinni hoida, viib see paratamatu tulemuseni: hullumine, depressioon ja lahkumine. Aga eksponentsiaalsete ettevõtjate jaoks on need kodagi hetked küpsed uuteks võimalusteks.“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 lk 31/33). Vaat selline efekt – Kodakiefekt.  Kuid seda efekti pole kogenud vaid Kodak,  M. Lissack´i.

Vulkaani jõud ja Titanic

J. Roos`i  „Uus mõtteviis” ( Fontes 2001 Lk 80)  toob veel ühe huvitava valikute „mahamagamise“  näite:  „Oli aeg, mil IBM-ile kuulus 25 protsenti Inteli aktsiatest, kogu Windows, ja neil oleks olnud võimalik osta üles nii Microsoft kui Apple. Kõik mahamagatud ja kasutamata jäänud võimalused on tõestus sellele, et IBM-i juhtide peas keerelnud eraldiseisvad sündmused olid tähendusmaastikul tegelikult kõik omavahel seotud künkad. Mis oleks juhtunud siis, Kui IBM oleks haaranud kinni mõnest neist võimalustest? Kivikuningas oleks enda valdusesse saanud terve vulkaani jõu. Kuid oma künkale truuks jääde, pilgates sündmusi kõvadeks graniidimürakateks ning otsimata sügavuses peituda võivaid vulkaanilisi jõudusid, jäi IBM ise laviini alla”. Nii juhtub, kui meie teiega ei suuda seostada omavahelisi protsesse ja käsitleme neid mingite eraldiseisvate nuppudena, lasdes ennast pimestada statistikast… mida ise väga hoolikalt valime. Nii võimegi sattuda täbarasse olukorda, mida Max Jacobson kirjeldas Soome „lama“ näitel:  „Rahvusvahelise Valuutafondi statistika järgi oli Soome 1988. aastal maailma rikkuselt kaheksas maa. Soomlased purjetasid 1990 aastasse esimeses klassis, kuid laeva nimi oligi „Titanic”. („Tulevik?” Tänapäev 2006 Lk148). Õige, väga õige, kuigi… No peale seda juhtus põhjanaabritel ka Nokiaga Kodaki efekt, kuid nad on alati osanud nendest ebaõnnastumistest leida uue õnnestumise alge – ennast otsustavalt rekombineerides. Seni on neid päästnud Soome „sisu“ ja probleemid lahendatakse

Alternatiivide alternatiivid

Vaadake, selleks et hakata mingit probleemi (või kriisi) lahendama, peame esmalt hindama, milline on olukord, millesse oleme sattunud. Maailm koosneb vaid muinasjuttudes lillelõhnast ja ükssarvikutest, pärismaailmas… Majanduse igal tasandil on hinnatakse pidevalt olukorda ja tehakse igal ajahetkel valikuid. Tehakse nii tõhusaid otsuseid, kui ka mitte nii tõhusaid otsuseid, kuid reaalturgude olukorra ja mängureeglid määrab suuresti ära jutuvestjate virtuaalne poliitturg. Poliitturg võib teha kas tõhusaid või mitte nii tõhusaid otsuseid, alamad turud toimivad lihtsalt nende tõhusust soosivate või pärssivate tingimuste raames. Mitmel korral on pikkjuttudes olnud jutuks see, et poliitturg ei ole midagi muud kui omaette kaubaturg, mis olemuslikult allub samasugustele turureeglitele nagu kempsupaberi või hambapasta müük. See, et hankeprotsessis/valimistel on suuresti tegemist jutuvestjate turuga ei muuda olemuslikult turu reegleid. Ainuke erinevus on selles, et poliitturul ei kaitse tarbijat/valijat üürivaidluste komisjon, tarbijakaitse ega konkurentsijärelvalve, vaid kogu kaitse on meie teiega (valijate) eneseabi ja enesekaitse korraldada. Meie valime, meie vastutame. Kedagi teist pole süüdistada. Kui hanke võitja meile ei meeldi, siis on see meie endi valik kogumis. Meie teiega ülesanne on hankel osaleda ja siis võime loota vaid enese otsuste (valiku) õigusele. Nagu öeldakse tõusuvesi kergitab kõiki paate, kuid mõõn/kriis… Raskeke läheb, kui mõõna ajal on hankel valitud meeskonnad, millised pole paindlikud ega otsustavad tegutsejad. Jäikus mõtlemises, julgusetus otsustamises… Tuleb meelde üks Vaheriigi anekdoot, milles tehti katseid šimpansiga, et kas ja kuidas ta õuna puu otsast kätte saab. Algul šimpans hüppas ja püüdis õuna kätte saada, siis visati tema lähedusse roigas ja… oh imet, ahv võttis roika ja udjas õuna alla. Katse sooritatud. Siis laiendati katset erinevatele inimrühmadele, millest miilitsakatse osutus eriti huvitavaks. Miilits muidugi alustuseks hüppas… Tulutult. Siis visati talle roigas… Miilits hüppas ikka… Katse korraldajad suunasid siis katsealust, et mõtle natuke: puu – roigas – õun… Mille peale katsealune vastas (ilmselt solvunult), et „Mis siin ikka mõelda, hüpata on tarvis.“ Mnjah, ilmselt hüppab siiamaani. Mis on selle jutukese mõte? Lihtne, kui meeskondadel pole sidusat ja paindlikku mõtlemist, millele järgneb tegu, siis sõidame kõik mõõna ajal karidele. Just seepärast tuleb hinnata olukorda ja fikseerida soovitud seisund, mille poole püüelda. Hetkeolukorrast lähtuv populism viib meid vaid kiiremini ja valusamalt karile. Niisiis tõdeme, et kriis milles oleme, on kolmikkriis: meditsiiniline, administratiivne ja majanduslik. Kõik need kriisid eraldivõetuna on juhitavad, kui… Kui need ei esineks üheaegselt, ei võimendaks üksteist ja me ei oleks Vearuumis. Vearuum teadagi tähendab, et suure tõenäosusega kõik aktiivsedki tegevused pöörduvad teostaja vastu. Kui olukorrahinnangut poliitturul paika ei saa, Vearuumist väljumise strateegiat ei julgeta ette võtta, siis kujuneb kolmikkriis paratamatult juhitamatuks poliitiliseks kriisiks, siis… Siis ärgem imestagem. Just seepärast on minu õpetatud sõbra küsimus „Millised on alternatiivid?“ tähtis. Mitte ainult küsimus pole tähtis vaid ka laialdane lahenduste otsimine ja nende kasutamine on tähtis.

Õhtumaa alternatiiv

Kuna tegemist on avatud platvormiga, siis on igaühel muidugi oma võti alternatiivideni jõudmiseks, kuid arveametnikuna, ajades järge majanduslike kriiside lahendamise strateegilistes alustes, leidsin kaks justkui vastandlikku strateegiat – lahendada kriise hüpetega kiiresti ja kasvõi valesti (põhiline on tegutsemine) või areneda tasahaaval kriisi sattumata. Hm, esmapilgul justkui vastuolus nagu relatiivsusteooriad ja kvantteooria, kuid nii nagu needki teooriad töötavad ka kriisistrateegiad erinevates keskkondades erinevalt, kuid tõhusalt.

 J. Owen esitab sellise retsepti: „Edukad reaktsioonid kriisidele tuginesid kolmele põhimõttele, mida juhid võivad igapäevases äris rakendada („Oskus mõjutada.” 2012 „Ersen Lk 197).

-Lepi tõsiasjaga et probleem eksisteerib. Mida kauem toimub eitamine, seda hullemaks paisub kriis.

-Keskendu lahendusele. Vaata edasi, mitte tagasi. Väldi süüdistamismängu.

-Tegutse kiiresti. Midagi teha on alati parem, kui tegevusest hoiduda. See võib olla väike samm või samm vales suunas, kuid vähemalt näitad oma  juhtimisvõimet, külvad hirmu asemele lootust ja paned aluse õigetele ootustele: päästerõngaks ei kujune analüüsimine, vaid tegutsemine.”

Igati hea näpunäide nendele, kes suudavad „leppida tõsiasjaga et probleem eksisteerib“. Nüüd tekib küsimus, milline probleem meil teiega eksisteerib? Kuid häda on selles et meil pole tegemist üksnes ühe probleemiga, vaid multiprobleemiga. Mullu kevadest ravitakse „meditsiiniprobleemi“, kuid administratiivne suutlikus, poliitiline otsustavus ja pärsitud elementaarne enesealalhoiuinstinkt on selle asemele tekitanud üha uusi probleeme. Ehk, „mida kauem toimub eitamine, seda hullemaks paisub kriis“. Algne poliitiline ja administratiivne otsustamatus on tekitanud uue probleemi - kõigevastalisuse (mitte ainult vaktsineerimisvastalisuse). Lõdva püksikummi lobajutt „sotsiaalse normi“ kujunemise vajalikkusest, tekitas Ühisruumis segaduse, et tehke nagu tahate - igal indiviidil ongi võimalik valida, kas sõita tänaval parempoolset või vasakpoolset liiklusskeemi kasutades. Nüüd sõidavadki ja … tekitavad lisaprobleeme.

Teine klausel – keskendu lahendustele – on muidugi õige, millele siis veel keskenduda. Olles ise viiendas suuremas majanduskriisis on kogemus näidanud, et vaid lahendusele tasubki keskenduda, kõik muu on vaid segav. Probleem. Kuid praeguses kriisijuhitamatuses pole võimalik tuvastada millele keskendutakse. Praegu tundub, et keskendutakse Riigipea valimistele. Kas Riigipea on probleem? Hm. Jätkuvalt eklektiline ja pidetu keelamisstrateegia ei viita probleemile keskendumisele vaid juhitamatusele. Vaadake, kui piirangute mõttekusest aru ei saada, siis neid ka ei täideta.

Tundub tõenäoline, et ilma probleemi tuvastamata sellest ka välja rabeleda ei õnnestu. Pigem püütakse lahenduse leidmise asemel mängida süüdistamismängu.  Kui loota ainult kolmandale klauslile, et „Tegutse kiiresti.“, mida ei tehta, siis ilmselt Oweni kriisilahendusmudelit Dr Riik kasutada ei kavatse. Tundub, et kiiret pole kuhugi, kui mitte arvestada SoMi kantseleipealiku tagasikutsumist keset puhkust, siis… Eh, seegi tundub nagu oleks peretüli käigus kui emme-issi  teadmata kuidas omavahelist tüli lahendada, tutaka kõrvalseisvale lapsele andnud. Lähisuhte vägivald? Piinlik. Kiiresti tegutsemise all ei peetud just sellist kiirustamist silmas. Edasi: „Midagi teha on alati parem, kui tegevusest hoiduda. See võib olla väike samm või samm vales suunas, kuid vähemalt näitad oma  juhtimisvõimet“ Mnjah, oleks ju tore, kuid selleks tuleb kaks esimest klauslit käivitada, sest muidu väändub kolmanda klausli lõpp viltu ja „külvab lootuse asemel hirmu“. Siis jääb ära ka lunastuslik lõppakord, et „ paned aluse õigetele ootustele: päästerõngaks ei kujune analüüsimine, vaid tegutsemine.”.

Idamaade alternatiiv

Niisiis Oweni strateegiat meil ei kasutada, millised on teised alternatiivid? Tundub, et idastrateegia pigem püüdleb pideva järk-järgulise arengu poole, püüdes vältida (sügavaid) kriise. M.Rother „Toyota kata” (ÄP 2014 lk 27/29/30/31/32/33/37/56/62/83/118) on põhjalikult uurinud Toyota kontserni, kui ühe läbi aegade kõige püsivama ja ajamuutusliku organisatsiooni arengufilosoofiat. Tundub samuti väga sümpaatse võimalusena. Muidugi täiesti teistsuguse võimalusena, täiesti teistsuguses keskkonnas. See nõuab pidevat arengut ja pidevat kohenemist, mitte rapsimist. Ja muidugi algab kõik nii nagu Owenilgi – teha esmalt selgeks tõene pilt, kuskohal me asume ja määratleda siis soovitud seisund ehk eesmärk.

Niisiis alustame: „Kuna tulevikku me ei näha ei saa, ei pruugi tänased lahendused osutuda tõhusaks homme. Organisatsiooni konkurentsieelis ei ole mitte lahendustes endis – olgu need siis kulusäästlikud tehnikad, tänase päeva kasumlik toode või midagi muud -, vaid organisatsiooni võimes tingimusi mõista ja luua sobivaid, nutikaid lahendusi.”

 „Tee siit, kus me oleme, sinna kuhu tahame jõuda, on hall ala täis ettenägematuid takistusi, probleeme ja küsimusi, mis ilmnevad alles teele asudes.”

„Just seda – võimet liikuda edasi uue soovitud olukorra poole läbi ebaselge ja ennustamatu ala, olles tundlik ja reageerides tegelikule olukorrale – peangi ma silmas, kui ma selles raamatus räägin pidevast arengust ja kohenemisest.„

„Kui keegi räägib kindlusest, kui asi puudutab soovitud sihtkohta jõudmiseks vajalikke samme, siis peaks see meile olema ohu märk. Ebakindlus on normaalne – teed ei saa täpselt ennustada – seega on viis, kuidas me seda käsitleme ,ülima tähtsusega ning sellest peame leidma ka oma kindluse ja eneseusu.”

 „Väikesed, järkjärgulised sammud lasevad meid edasiliikumisel õppida, kohenduda ja leida selle raja, kus me tahame olla. Kuna me ei saa näha eriti kaugele ette, ei saa me tugineda ainuüksi eelnevale planeerimisele. Täiustamine, kohanemine ja isegi uuendused tulevad suurel määral väikeste sammude kogunemisest, iga õppetund aitab meil hakkama saada järgmise sammuga ja täiendab meie teadmisi ning võimeid.”

„Lepime kokku pideva täiustamise definitsiooni: see tähendab, et te täiustate kõiki protsesse iga päev. Toyotas toimub täiustamine igas protsessis (tegevuses) kõigil ettevõtte tasanditel iga päev. Ja see täiustamine jätkub ka siis, kui kõik näitajad on saavutatud, Muidugi võib igapäevane täiustamine tähendada väga väikeseid samme.”

 „Mõte on selles, et protsess, kas liigub tagasi või täiustub, ning parim ja isegi ainus viis vältida tagasilibisemist on püüda liikuda edasi, isegi kui see toimub väikeste sammude haaval. Pealegi tähendaks paigalseis konkurentsiturul mahajäämist, kui konkurendid liiguvad edasi. Lihtsalt taseme hoidmine, isegi kui see võimalik oleks, võrdub ikkagi libastumisega.”

„Toyota peab ettevõtte tugevaks küljeks just organisatsiooni kõigi inimeste täiustumisvõimet. Sellest vaatenurgast on organisatsiooni kohanemisvõimele, konkurentsivõimelisusele ja ellujäämisele kasulikum, kui suur hulk inimesi astub täiustamiseks süstemaatiliselt, metoodiliselt, iga päev palju väikesi samme, mitte aga see, kui väike rühm teeb aeg-ajalt suuri projekte ja üritusi.”

„Inimesed saavad suure osa oma turvatundest ja enesekindlusest – mida psühholoog Albest Bandura nimetab „eneseusuks” – ennustatavatest rutiinidest: asjade ikka ja jälle samal viisil tegemisest. Paraku ei saa meie tegevuse sisu jääda samaks ja kui püüamegi seda kunstlikult säilitad, põhjustaks see probleeme, kuna kohandume reaalsusega liiga hilja ja järsult. Konkurentsieelis on igal organisatsioonil, mille liikmed saavad käsitleda ennustamatuid ja ebakindlaid olukordi (mis on tavalised) enesekindlalt ja tõhusate tegudega, kuna neil on sel viisil toimimiseks õpitud käitumisrutiin.”

„Pikaajaline visioon või suund aitab keskenduda meie mõtlemist ja tegutsemist, kuna ilma selleta hinnataks ettepanekuid sõltumatult, mitte aga osana mingi eesmärgi poole püüdlemisest.

Pikaajalise suuna/visiooni defineerimine võib olla keerukas ja isegi ohtlik. Näiteks: Kui meil pole võimalik näha seda, mis on tulemas, võib üksnes meie tänastel paradigmadel, pädevusel, toodetel või tehnoloogiatel põhinev visioon piirata liigselt meie tulevasi kohanemisvõimalusi. Selle vältimiseks peaks visioon keskenduma enam kliendile ja klientide laiematele vajadustele kui meile endile.”

 „Idee on esmalt määrata, kuhu tahate minna ning seejärel, kuidas sinna rahaliste ja muude piirangute raames jõuda. Just siin mängib rolli visioonist tulenev suunataju. Ärge laske finantsarvutustel üksi määrata suunda, kuna sellisel juhul muutub organisatsioon kohanduva asemel sissepoole vaatavaks, pendeldab juhtumipõhiselt, Salmet millegi poole püüelda, otsib ja rakendab valmis lahendusi, mitte ei arenda nutikaid uusi. Majanduslik tasuvuspunkt on sõltuv muutuja, mitte aga suunda määrav sõltumatu piirang.”

„Soovitud seisundi määramine on protsessi efektiivseks täiustamiseks ja juhtimiseks sedavõrd oluline, et Toyota tavaliselt ei hakka proovimagi midagi täiustada või edasi viia, enne kui soovitud seisund pole määratud. See tagab, et inimeste jõupingutused on keskendunud tegelikele vajadustele, mitte aga mitmesugustele arvamustele ideedele selle kohta, mida võiks teha.”

 „Enamikus olukordades pole hetkeolukorda paraku võimalik kohe täielikult näha ja mõista ning seega ei saa ära defineerida ka väga detailset soovitud seisundit. Kujutleme näiteks, et asume looma või turustama uut toodet. See tähendab, et veel ei tea täpselt, mida kliendid tahavad.

Soovitav on jääda ettevaatlikuks, sest olukordades, kus te hetkeseisundit täpselt hinnata ei  suuda, ehk enamikus olukordadest, võib teil tekkida ekslik enesekindlus. Tihti ei saa me aru oma teadmatuse ulatusest ja võime lihtsalt libastuda, defineerides soovitud seisundi üksikasju, tuginedes pettepildile.”

Väikeselt panustades võidad suurelt… kui oskad

Päris muljetavaldav arengustrateegia. Need olid vaid mõned meie teemale olulised nopped, „Toyota kata“ ise on hulka mahukam, tõeline organisatsioonifilosoofia. Kuid mida me võiksime nendest nopetest enese jaoks (nii oma isikliku tegevuse, kui ka riigiarengu, seisukohalt) meelde jätta ja teejuhiks võtta? Esiteks tundub kataõpetus olema vastuoluline kus ühest küljest räägitakse justkui sellest, et pikk plaan võib olla kahjulik kuna me ei tunne seda halli ala, mida me peame läbima ja samas öeldakse, et pikaajaline visioon või suund aitab keskenduda meie mõtlemist ja tegutsemist. Või siis juhtlause, et ärge laske finantsarvutustel üksi määrata suunda, kuna sellisel juhul muutub organisatsioon kohanduva asemel sissepoole vaatavaks, pendeldab juhtumipõhiselt ja samas, et idee on esmalt määrata, kuhu tahate minna ning seejärel, kuidas sinna rahaliste ja muude piirangute raames jõuda. Või geniaalne (kuid vastuoluline) traditsioonilise turvatunde ja enesekindluse ja  ennustatavatest rutiinide asendamine organisatsiooniga, mille liikmed saavad käsitleda ennustamatuid ja ebakindlaid olukordi (mis on tavalised) enesekindlalt ja tõhusate tegudega, kuna neil on sel viisil toimimiseks õpitud käitumisrutiin. Muutused kui rutiin? Just seda me vajame, sest kiirelt muutuvas maailmas ei saa meie tegevuse sisu jääda samaks ja kui püüamegi seda kunstlikult säilitad, põhjustaks see probleeme, kuna kohandume reaalsusega liiga hilja ja järsult. See kõik nõuab pidevat ja väga paindlikku muutusprotsessi. Mida see tegelikkuses tähendab? „Toyota usub, et väikeselt panustades võidad suurelt. Ühel aastal tegid nende töötajad rohkem kui 750 000 parendusettepanekut. Ettevõte kasutas neist ära üle 80 protsendi! Eraldi võttes oli enamik ideid väikesed ja olemasolevat täiendavad. Kuid kolmveerand miljoni paranduse ühine mõju tugevdab kindlasti Toyota innovatsioonikultuuri  - paremaks saamine on komme, milleni jõutakse harjutades.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 Lk 33). Pidev, sujuv täiustamine, kuid meie probleem on selles, et ”Me kiirustame vastumeetmete kasutamisega. /…/ Inimest tasustatakse probleemi lappimise, tulekahju kustutamise eest, mitte aga analüüsimise eest, ehkki edaspidi võib probleem tagasi tulla, kuna sellest ei saadud piisavalt aru.” (TK lk 48). Nii need probleemid tagasi tulevadki. Vaat selline valik rapsimiskultuur ja pideva arengu kultuur.

NB! Toyota 750 000 parandusettepanekut aastas on tõesti parandusettepanekud, mitte 750 000 ettepanekut, kuidas liiva töötavasse mootorisse sokutada nagu tihtilugu meie „parandusettepanekutega“ taodeldakse.

Paltsinski printsiibist

Muidugi pole pideva arengu ja väikeste sammude kontseptsioon ainuüksi ida pärusmaa. Tim Harford („Kohanemine” Hermes 2012 Lk 30/23/32/33/156) toob näiteks esile Vene insenerist Paltsinski printsiibi: „Ka Paltsinski mõistis, et enamik tegelikke probleeme on keerukamad kui me arvame. Need sõltuvad inimestest ja kohalikest oludest ning muutuvad tõenäoliselt koos olude muutumisega. Tema meetodi võiks kokku võtta kolme Paltsinski printsiibina.

Esiteks, otsi uusi ideid ja katseta uusi asju;

teiseks, katseta uusi asju sellises mahus, mille puhul kaotused on talutavad;

kolmandaks, kogu tagasisidet ja õpi oma vigadest.”

„Me teame, et evolutsiooni suunavad variatsioonid ja valik. Bioloogiline variatsioon sünnib tänu mutatsioonidele ja sugulisele paljunemisele, mille puhul kombineeruvad vanemate geenid. Valik seisneb selles, et edukamad isendid jõuavad enne surma anda elu järglastele, kes nende geene kannavad. Sama mehhanism toimib ka turumajanduses – edutud ideed surevad, kuid head ideed paljunevad, sest konkurendid püüavad neid kopeerida. Katse-eksituse meetod ongi evolutsiooniline protsess.”

„Variatsiooni takistab organisatsioonides kaks loomupärast suundumust. Üks neist on suurushullustus – nii poliitikutele kui ka ärijuhtidele meeldivad suured projektid …. Sellised projektid äratavad tähelepanu. Kuid sellised projektid on vastuolus Paltsinski esimese printsiibiga.  Enamasti tehakse palju vigu, samas pole suured projektid piisavalt kohanemisvõimelised. Teine suundumus väljendub püüdluses kehtestada kõikjal ühesugused standardid. Lihtne ja mugav on teha midagi ühtemoodi …”

„Kui tahaksime tõepoolest pöörata variatsioonide osale, ei ole ühetaliselt  kõrged standardid mitte üksnes võimatud, vaid ka ebasoovitavad.

Sama keeruline on lugu valikuga. Pjotr Paltsinski õpetuse järgi tuleks tegutseda sammhaaval, kuid poliitikutele ei meeldi objektiivses mõõdikutega ettevaatlikud pilootprojektid. Osalt on põhjuseks asjaolu, et poliitikutel pole aega. Nende ametiaeg kestab vaid mõne aasta ja selle ajaga ei jõua ükski eksperiment õieti tulemusi anda.”

„Esimeses peatükis avastasime, et ka majandus on evolutsiooniline keskkond, kus detsentraliseeritud katse-eksituse meetodi abil tekib hulk leidlikke kasumile orienteeritud strateegiaid. Evolutsioon on meist targem. Majanduslik evolutsioon kavaldab üle kõik reeglid, mis tema ohjeldamiseks luuakse.“

Jällegi mitu meie praktikat arvestades harjumatut mõtet nagu näiteks et kõrged standardid on… ebasoovitatavad. Kuid tõsi see on, et kui kõik on standardiseeritud, reguleeritud ja muudatused arenguks on keelatud, siis oleme tagasi punaste fooritulede maailmas ja tossutame tühja ajaloo arengu risttee. Samas tõdemine, et poliitikutel pole aega, sest nende ametiaeg kestab vaid mõne aasta ja selle ajaga ei jõua ükski eksperiment õieti tulemusi anda, on praktikas ennast kinnitanud. Tasub samuti silmas pidada

Valimatus (vali+matus)

Mida valida? Mnjah, tundub, et mõlemad variandid Kohetegutsemine ja Sammsammulinepidevmuutus omavad oma kohta teatud ajal ja teatud ruumis. Vaadake, kui süsteem on uus nagu noor puu, siis annab seda painutada järsult ja teravalt (pärast viskab see muidugi oma algasendisse tagasi, kuid selleks vajalikuks korraks on vajalik muutusteenergia saavutatud), kuid süsteemi arenedes muutub see ikka jäigemaks, selle järsk painutamine võrdub murdmisega ehk ühe suurushullustuse vormiga. Me saame lõhutud süsteemi. Garanteeritult. Nii, et kui mõelda pikaajalisele jätkusuutlikule süsteemile, siis peaksime eelistama süsteemi tarka püsivat koolutamist. Koolutamine peab olema pidev protsess, sest muutused, üha kiirenevad muutused,  on pidev protsess. Kuid kui valitsema jäävad otsustamatus (otsusta+matus) ja valikute mittetegemine (vali+matus), siis see on kõige nadim… valik.

Astronaudina vales laevas?

Vearuumist väljumine nõuab erilist energia kontsentreerimist, erilist otsustavust ja erilisi lahendusi ja erilist konsensust. Uusi lahendusi vajame nii hariduses, nii majanduses, nii poliitturul ja institutsioonides. Kõiges. Praegu veel… Me ju teame, et: „Inimesed lähevad karjas hulluks, tulevad taas mõistusele aeglaselt ja ükshaaval.“ (J. Gleick „Informatsioon“ Imeline Teadus 2014 Lk 430 1841 C. Mackay rahva hulluse sedastus), mulle tundub, et nüüd on selline aeg kätte jõudnud, kui kõik lähevad… kõigil on õigused, kõik on solvunud, kõik… kuid tagasitulijaid on veel harvalt.

Muidugi võib olla, et optimisti roheliste tulede otsimine on ajast ja arust, et maailm on muutunud niipalju nagu ütleb „Psühholoog James Grubman kasutab esimese põlvkonna miljonäride kirjeldamiseks ülihead väljendit „jõukuse immigrandid“ – selle all peab ta silmas seda, et neid ootavad oma lastega suhtlemisel ees samad väljakutsed, mis ootavad ees ka ükskõik millisesse riiki immigreerunud inimesi.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 lk 53). Minu õpetatud sõbrad pole küll jõukuse immigrandid, kuid administratiivse suutlikkuse, otsuste langetamise ja planeerimise seisukohalt tunnevad paljud need kes kolmkümmend aastat tagasi kiirelt ja otsustavalt pidid tegutsema, nagu oleksid sattunud võõrasse riiki. Kahju. Ka see pole esmakordne (ega viimane) sellekohane tõdemus. Mitte, et peaks põrunult  arvama, et „noored on hukas“, vastupidi, noored on meie edasiarendus, uuem mudel, palju tõhusam/targem, kui meie. Avatud uutele võimalustele. Väga hea. Kuid mis kasu on uuest, tõhusast, nutikast külmkapist, kui seda energiavõrku ei lülitata? Mnjah, igal edasiarendusel peab olema ka võimalus (ja kohustus) seda edasiarendust omakorda edasi arendada jne, jne, jne.

     Kõrvalepõige kosmonautikasse, et... asju selgemalt näha

     Esiteks suund (muutumatu tegur): „Kosmoses on oluline suund – kuhu sinu alussõiduk Päikese, Maa ja teiste kosmoselaevade suhtes ninaga osutab. Kui sa oma suunda ei kontrolli, juhtub kaks asja – alus hakkab pöörlema, nii et kõik pardalviibijad satuvad segadusse, ja see kaldub kursilt kõrvale, mis võib aja- või kütusepuuduse korral tähendada elu või surma.“ (Hadfield „Astronaudi soovitused eluks maal“ Ersen.2016 lk 47). Suuna tajumine on igas protsessis tingimatult vajalik ja muutumatu nõue, ka Vearuumist lahkumiseks.

Teiseks inimesed (muutuv tegur):„ Gemini või Apollo meeskonnad ning lennud kestavad nädalaid või kuid, mitte päevi. See kõik teeb Mercury ajastu „õigetest meestest nüüd valed mehed. Astronaudid peavad olema sellised, kes saavad teistega hästi läbi. NASA astronautide soovitatavate omaduste nimekirjas on võime suhtuda teistesse tundlikkuse, tähelepanu ja empaatiaga. Kohanemisvõime, paindlikkus, õiglustunne. Huumorimeel. Võime luua stabiilseid ja häid suhteid. Tänapäeva kosmoseagentuur ei oota mitte ülbet vaprust. Enesekindlus peab olema „asjakohane” ja riskivalmidus peab olema „eluterve”. Õiged mehed ei ole enam bravuurikad, agressiivsed ja matsolikud.” Nii, et ilmselt ei ole ma enam „õige mees“ neid asju arutama, samas „Võrreldes 40 aasta taguse ajaga on tänapäeval ekspeditsioonide planeerimisel üks probleem selles, et NASA on kasvanud palju suuremaks. Liiga palju kokkasid ei suuda kokku leppida, kuidas suppi keeta. Nagu Apollo programmi isa Wernher von Braun on Kuule maandumise kohta öelnud: „Kui meil oleks olnud rohkem inimesi, poleks see õnnestunud.” (Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012 lk 30/175). Igatahes, kui uskuda seda viimatimainitud - „Kui meil oleks olnud rohkem inimesi, poleks see õnnestunud“ – siis just niimoodi ongi juhtunud. Kõige lihtsamgi juhtimine enam ei õnnestu, sest otsustajate ring on aetud nii laiaks, et tegusaid otsuseid enam ei tule.  Juhtimine on asendunud haldamisega… Inimesed võivad küll vahetuda, need on muutuv komponent, kuid suunataju peab olema tagatud ka muutunud tiimide puhul. Vähemalt kogumis.

Halvasti juhitud võimsus

Nagu kirjutas T. E. Ricks „Kindralid“ (Grenader 2015 lk 362/361) „Taktikalise asjatundlikkuse, kuid strateegilise saamatuse tagajärg oli see, et Ameerika maavägi Iraagis oli küll võimas, aga halvasti juhitud.“. Vägagi kohane võrdlus meie olukorraga.  „Ameerika sõjaväe läbipõrumises Iraagis ei olnud ei Francsi ega Sanchezi ajal süüdi eesliinisõdurid. Iraaki siirdunud Ameerika sõjaväelased olid triksis-traksis ja hea väljaõppega. Väljaõpe valmistab siiski üldiselt ette juba tuntud probleemide jaoks, haridus aga tundmatu, prognoosimatu ja ootamatu jaoks. Iraagis maaväge juhtinud kindralite ja nende tsiviilametnikest järelvaatajate hariduses oli suur lünk. Nad ei olnud vaimselt valmis selle sõja jaoks, millega nad Iraagis silmitsi sattusid. „Sõdurid olid esimesest päevast peale head selles, mida neil kästi teha,“ nentis pikka aega strateegiat ja juhtimist uurinud erukolonel Robert Killebrew. Hoopis kindralid olid need, kes ei osanud oma sõduritele öelda, kuidas tuleks mässule vastu astuda. „Oleks kohe teisel päeval võetud kasutusele mässutõrje, oleksid nad /sõdurid) kohanenud. (…) Nagu sõjas sageli juhtub, ei seisne küsimus mitte selles, kas sõdurid suudavad kohaneda, vaid selles kas juhid on kohanemisvõimelised. Oma juhtide harimise maksavad nagu ikka kinni sõdurid.“ Et maaväe juhid hakkaksid lihtsalt midagi kuulmagi, kulus rohkem kui kolm aastat – st enamvähem sama palju, kui Ühendriikide sõjavägi veetis Teises maailmasõjas.“. Hm, kas meie pealikud vajavad ka kolme aastat et „lihtsalt midagi kuulmagi hakata“? Eee… Poolteist on juba läinud…

Kui tahame Veatsoonist ja multikriisist väljuda, siis tuleb haldamise hallus asendada kaasaegse juhtimisega. Ah, et mida ma siin targutan geminiinimesena, kui tänapäeva juhid tahavad hiilata apolloinimestena? Vaadake, mul pole apolloinimeste vasti midagi ja kuigi ma olen geminiinimene olen ma ikkagi inimene ega taha, et juhitamatus haldamises ja haldamatus juhtimises meid teiega Laikadena üheotsa piletiga tühjusse lennutatakse. Haldamatult. Juhitamatult. Oleks päramine aeg endale selgeks teha juhtimise ja haldamise erinevus.

Järgneb…

 

Targutusi:

     Tuchman „Augustikahurid”  Eesti Raamat 1977

Lk 9. „Bismarck oli soovitanud Saksamaal leppida maaväega, kuid ta järeltulijad polnud mingid Bismarckid, ei eraldi ega üheskoos. Bismarck oli kõrvalekaldumatult taotlenud selgeid eesmärke; nood aga kobasid laiema silmapiiri pool, täpsemalt mõistmata, mida nad õieti tahavad. Holstein oli Machiavelli ilma poliitikata, kes lähtus ainult ühest põhimõttest: kahtlusta igaüht! Bülow`l polnudki põhimõtteid: ta on nii libe, et tema kolleeg admiral Triitzi kurtmist mööda oli angerjas temaga võrreldes kaan. Kergesti innustuv, püsimatu, alatasa tühja tuult tallav keiser seadis endale iga tund erinevaid eesmärke ning käsitas diplomaatiat kui mingit igiliikurit.”

A Beevor „Ardennid 1944“ ÄP 2021

Lk 381 „Otse öelduna , oleme leidnud, et parim süsteem on kartliku ja löödud vangi korral „täis kõht ja tühi põis“, ülbe ja iseteadliku korral „täis põis ja tühi kõht“.

Lk 341 „Hindamatu Freddie de Guingard oli taas oma ülema tema talumatu isiksuse käest päästnud“ Monty ja Eisenhoweri vastasseisust.

Lk 396  Patton Bradleyśt „Ta on tubli ohvitser(…) „kuid see „miski“ puudub tal täielikult. Kahju küll“