Monday, April 12, 2021

Põrgatamisteooria V12: Kui JFK …


Kevad.  Mingi rahutus oleks nagu hinges pakitsemas. Võib-olla polegi see kevadest, vaid kriisist tulenev kammitsetus, kulutamata, energiast, mis nüüd rakendamist otsib? Igaüks püüab seda energiat maandada omal moel, kes metsajooksul, kes aiamaal ja kuna pidusid enam pole, siis mõned on otsustanud peo asendada  pidukondade (paty/partei) tegevuste analüüsiga või lausa selles osalemisega. Isegi ärirahvalt tulvab ettepanekuid, mitte ainult äri, vaid ka tavaelu edendamiseks. Tore. Kohati naiivne, kuid ikkagi tore, kui ideekülv on aktiivne. Midagi ikka tärkab.

Kevad – puhanguline ideetuul

Nii nagu kevad ja majanduskriisid on tsüklilised, nii on tsükliline ka ideepuhangute aktiivsus. Tundub, et nüüd on ideelennutamiseks hea aeg. Kui vaadata meie inforuumi, siis pea iga päev leiab mingi tuumaka ideeloo või vähemalt asjaliku analüüsi idee tekitamiseks. Mõni idee on lühiperspektiivne, mõni olmeline, mõni jumakalt tuumakas, mõni jabur (esmapilgul). Tähtis on protsess. Ideede lennutamine kui treening mõtlemise taasõppimiseks. Treening, noh! Tõsi see on, et talveuneline Dr Riik oma strateegiadokumentidega (NB! Mitte segi ajada strateegiatega) on veidi kopitanud lõhna külge võtnud. Sumbunud dokumendiuskne õhkkond lausa õhutab uusi ideid arendama. Tore. Nii ongi, vanaviisi enam ei saa ja uutmoodi veel ei osata, kuid proovitakse.

Hullu tohtri diagnoos

Ka Dr Riik pakub välja lahendusi kolmikkriisist väljumiseks, kui kas selles kriisilahenduses on  ka midagi uut välja pakkunud? Muidugi idee „enese kriisist väljalaenamiseks“ oli uudne, kuigi veidi võõras, kuid niimoodi on kogu maailma (valesti?) toiminud. Meie ka. Kuid see on mullune uudsus, see pole see uudsus mida meie teiega homme vajame. See pole metaidee, mida vajame.  Kui üldine „väljalaenamine“ päädib igaühe maksukoormuse tõusuga, siis … mis selles uut on? Maksude tõstmise või uute tekitamine on senini ainsad arutatavad  uuenduslikud elemendid Dr Riigi „uuenduste“ paketis (kuigi jutt käib maksurahust?). Võimalik, kuid seekord maksude tõstmise primitiivne tavaprotseduurid enam ei aita. Pigem vastupidi. Samas mingi üldine muretus on võtmas eri eluvaldkondades maad sh ka analüüsitööstuses. Kuidagi kummastav on, kui meile lubatakse analüüsimajadest raju majanduskasvu. Miks? Sest kriis on mõjutanud vaid ¼ majandusest. Oeh! Selle koha peal ei tahaks sattuda doktori kätte, kes ütleb „Pole hullu, teil on vaid veerandis ihus veremürgitus, minge nüüd ja kohe julgelt jooksurajale … lendstardiga …“. See on hull tohter. Mnjah, majandus on tervik, veerandi vaakumine kandub kogu majanduskeskkonda, mõjutades kõiki ja kõike. Tavaline treeningprogramm pole siin enam kohane. Tõsta maksukoormust/treeningkoormust sellises olukorras? Kahtlane.

Kaassüü rake koorem

Mida veel oodata Dr Riigilt kriisitõrjeks? Tsentraliseerimine/reguleerimine? Jep, see teine igihaljas kriisiületus instrument.  Kuid ka see ei aita enam, sest kahe viimase kriisi rüpes on kõikvõimalikke regulatsioone ja tsentraliseerimisi tekitatud (ikka inimeste „hüvanguks“, kuid tegelikult bürokraatia kasvuks) nii rohkesti, et vaba konkurentsikeskkond on kadumas või juba kadunud. Dr Riigi „tasuta“ projektid on muutunud turutaudiks, tappes loovuse ja iseotsustamise/vastutamise. Kui Dr Riik hakkab midagi pakkuma „tasuta“, siis tähendab see tõlkes, et ta tegelikkuses ei kõrvalda turutõrget, vaid vaba ettevõtluse selles valdkonnas. Totaalselt. Niisama lihtne see ongi. Kuid siiani pole pööratud tähelepanu ühele üliolulisele nüansile – meie teiega kaasosalisusele selles tapatöös. Te ei saanud aru? Vaadake, Dr Riik teeb seda meie teiega rahaga. Kui Dr Riik kasutab valdkonna mõrvaks meie raha, siis oleme meie teiega selle mõrva kaasosalised. Elementaarne Watson.

Konkurentsi kadu on vabaduse kadu

Ja siis, kui vaba ettevõtlus on surutud ettevõtluse äärealadele, hakkab Dr Riik paaniliselt arutama väärtustest ja vabast ühiskonnast, mõistmata et oma mikrojuhtijaliku mentaliteedi ja tsentraliseerimishullusega on ta nendest mõistetest sisu eemaldanud. Tühjad kestad. Uhketest vabadest ettevõtjatest (ja kodanikest), kes iseseisvalt teevad oma otsuseid, on saanud sõltlased, Dr Riigi mugavusteenuse sõltlased. Kuid tehisturg toimib ainuüksi riigihangete rahavoo toel, see pole vaba turg vaid Dr Riigi ehk bürokraatia loodud moonutatud tegelikkuse ja sõltlaste üha uuenev taastootmine. T. Sarrazin („Soovmõtlemine“ EKSA 2017Lk 109/111) näeb sellist trendi: „Üleminek suletud, vabadusteta ühiskonda on sujuv. See algab siis, kui vaba omanditung ja ohjeldamatu leidurivaimu tahetakse piirata, kuna sellisena see segab, või kui riigi reeglitesse hakatakse lubama ideid selle kohta, milliseid tooted on mõistlikud ja millised mitte, milline elu on mõistlik ja milline mitte ning millal on tööhõive liiga suur või liiga väike. „ „Just riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide jämedad möödapanekud finantsturgude reguleerimisel on näidanud, et niipea, kui asi läheb väga keeruliseks, jäädakse turu reguleerimisel hätta. Sellistel juhtudel on lahendus loomulikult mitte reeglitest loobumises, vaid nende intelligentses lihtsustamises.“ Kuna riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd ja eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur. Tähelepanu! Kuhu meie oma 75% tootlikkuse tasemega EL keskmisest paigutume? Mitte uued piirangud/regulatsioonid ja aadrilaskmine/maksutõus ei ravi kehvaveresust, vaid kogu (majandus)elu ümber mõtestamine – reeglistiku intelligentne lihtsustamine ja loovuse kasvutingimuste parandamine.

See tilbendamine 75% tootlikkuse juures juba pikemat aega, kusjuures eesmärgiks seatakse mannetud 80% (mida ka ei täideta) näitab, et meie majandusmudelil sellisel kujul on veorihm maha jooksnud. Teatavasti on iga seisak tagasilangus. See, et meil on üksikuid edulugusid ei muuda tõsiasja et tootlikkus ei kasva. Või kuidas see saakski kasvada, kui meil on igal aastal puudu 6000/7000 IT spetsialisti. Usina heegeldustööga seda vedukvaldkonna auku ei lapi. Mida teha?

Lend Kuule algab mõttest

Unustame hetkeks ära kõik need nn „strateegiadokumendid“ (mis nii meil kui EL on kokku vusserdatud) ja kujutame ette, mida me soovime? Kuhu me tahame jõuda? Me ei suuda? Ette kujutada? Isegi ette kujutada ei suuda? Kas meie unistuste tipp ongi tasuta ühistransport, kurnav pensionisüsteem ja haige ravikindlustus?  Kehvasti. Hm, kuid teised suudavad. Süsteemselt. Näiteks: „(…) kui president John Kennedy 1961 aastal teatas, et Ühendriigid peavad jõudma Kuule, siis õhutas ta rahvast tegema midagi, milleks me polnud võimelised. Meil polnud tööriistu ega varustust – meil ei olnud Kuule jõudmiseks rakette ega stardiplatvorme, skafandreid, arvuteid ega kaaluta olekus sobivat toitu. Vähe sellest, et meil ei olnud vajalikku, me isegi ei teadnud, mida meil võiks vaja minna. Meil polnud varustuse loetelu – tegelikult polnud kellelgi maailmas seda olemas. Meie ettevalmistus oli veelgi hädisem: me ei teadnud isegi seda, kuidas Kuule lennata. Me ei teadnud, missugusel trajektooril on võimalik Maalt sinna jõuda.“ (Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 lk 11). JFK oli sütikuks, mis protsessina tõi kaasa tohutu energiapuhangu. Ütlemine, et:  „Tegelikult ei lähe Kuule üksainus inimene. (…) Oleme seda kindlalt otsustanud. Seda teeb terve rahvas. Sinna jõudmiseks peame töötama kõik.“ tekitas suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks. Tore.

Puhanguline tuul…

Meil on olnud mitmeid ideepuhangu perioode alates iseseisvumisponnistustest, kuni Minu Eesti mõttetalgute, Jääkeldrite ja teiste ideekorjeteni. Mida me nendest saime? Iseseisvuse saime, EL, NATO ja (järelhooga) OECD liikmeks ka saime ja siis jooksis ideegeneraatorilt rihm maha. Ideid küll korjati, kuid neid ideepuhanguid ei pööratud energiaks. Jäime lootma liidurahadele, liiduenergiale ja liidureeglitele. Kahju. Nüüd on jälle aeg vaadata kuidas ideed energiaks pöörata. Igaüks eraldi ja kõik koos.  Nagu minu õpetatud sõber kirjutas: „On ütlus, et "Kui vigu näed laita, siis tule ja aita". Dr. Riiki üks tavainimene parendada paraku ei suuda, irisegu ükskõik mis meedias ja kui palju tahes. Parteidesse ja ühingutesse grupeerituna on isiksustel rohkem võimalusi midagi parendada või ka elu ajutiselt … keerata.“ Nii ongi, mitmedki äriinimesed on astunud erakondadesse või neid rahastama asunud, et oma parima äratundmisega maailma paremaks muuta. Aktiivne eluhoiak on muidugi tore, ainult et … seegi on vaid üksikisiku ponnistus, mis kipub vägevas pidukondlikus poliitmahlas lahustuma.

Vaadakem protsesse õige nurga alt. Poliitturg on omaette turg, see toimib (nii nagu päristurg) siis kui talle avaldatakse survet uue toote turuletoomiseks ja pidukond näeb sellest tootest kasu tõusmas. Kui turg ei sunni süsteemi, sh pidukondi, uuenema ja tootevalikut täiendama, siis uuenemist ka ei toimu. Pakume siis ise, meie teiega,  poliiturule uued tooted, muidu nad jäävadki meile pakkuma läägeid pulgakomme ja suhkruvatti. Te ei taha ju ennast tobedaks diivanikaunistuseks õgida? Liikuda on vaja. Aktiivselt.

Julgusetud julgused

Pidukonnad muidugi ka ponnistavad … Ei-ei, mitte uusi tooteid turule tuua, vaid ära arvata valijate/tarbijate lühisoove. Seega püüavad pidukonnad pakkuda igaks Riigikogu ja KOV valimisteks/hankeks midagi uut, mis on … läbiproovitud vana. Olemuslikult on need „valimishanked“ pigem häälteostu hanked, mitte riigiehituslikud hanked, sest riigiehituslik idee võtab rohkem aega ja vajab laialdasemat ühiskonna heakskiitu ja osalemist (a´la Kuule ei lähe üksainus inimene, seda teeb terve rahvas). Ootame uusi huvitavaid ettepanekuid? Asjata. Ehhee, selle kohta märkisid juba J.Lynn, . Jay administratiivpiiblis „Jah, härra peaminister“ (Varrak, 1999 Lk 54): „Seepeale võttis Humphrey kasutusele raskerelvad. „See oleks teist väga julge, härra minister.“ Ma olin tõeliselt ehmunud! Julge? Ma ei tahtnud midagi julget teha! Karjäärid lõppevad julgete tegudega.“ Nii ei julgetagi olla … julge.

Kuna julge uuendus on liiga pingutav ja tulemus on kahtlane (50/60),  siis piirduvadki pidukondade ettepanekud maksutõusude, pensionäride moosimise ja karistusmäärade karmistamisega. Kogu lugu. Rihm on generaatorilt ikka maas ja puhangulisest ideetuulest ei genereerita energiat ühiskonna liigutamiseks, vaid sumistatakse uinutaval tühikäigul. Nii on ka eelmiste avalikkuse ideede korje käigus juhtunud, et ideepuhanguid oli vägevalt (tean kogemuslikult, sest olin ise mõne arutelu vedanud), kuidagi märkamatult veorattalt ära nihkunud. Ideed muutusid ajapikku  ideetus keskkonnas statistikaks,  anonüümseteks ilma isikupärata ja jõuetuks kantseliidiks. Neid ideid ei kandnud enam edasi  inimesed “kelle südame asi see oli“ (sest korje järgselt ideede autorid lahutati ideedest), vaid arveametnikud, kes tahtsid ruttu tabelit täita. Tehtud. Ideekogum muutus statistikaks, keskpärasuseks. Kuid alaväärtuslikku keskpärasust (75%) ei ravita statistilise keskpärasusega, vaid hiilgavate ideede ja nende tõhusa rakendamisega. Tohutus ideekuhjas pole olnud süsteemi ega kokkulepet - tervikut. Ideekuhjad muutusid prügihunnikuteks. Saasteks. Keskkonnareostuseks, sest vaadake, kui te teete üks kord läbimõeldud ettepaneku, teine kord ja ka viies kord, siis lõpuks väsite ära ja muutute ükskõikseks. Heal juhul.

Mida teie…

JFK lõpetas ta oma ametisseastumise kõne pöördumisega, millest sai kuulus meeldetuletus ameeriklastele, et nemad on iseenda valitsus, et nemad on iseenda riik.  „Mu kaasameeriklased,“ ütles ta, „ärge küsige, mida teie riik saaks teie heaks teha, küsige hoopis, mida teie saate oma riigi heaks teha.““ (Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 lk 330).  Pange tähele JFK meeldetuletust – kodanikud ise on iseenda riik. Meil kõigil on unistusi, kuidas võiks, kuidas peaks… Kas tõesti on meie unistuseks 75% EL tootlikkus ja sellest tulenev elustandard? Senini on Dr Riik kujundanud just sellise keskkonna on loovusele ja erainitsiatiivile. Päh, vaid 75%. Kuidas tulla välja harjumuspärasest mugavustsoonist ja teha midagi tõeliselt märgilist?  P. H. Diamandis, S. Kotler („Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 179) on välja pakkunud järgneva hankemeetodi: „Asja mõte on selles, et iga kord, kui sa vajad midagi, mis on väljaspool sinu tavapärast kohustuste täitmise protsessi, püüa kasutada rahva võimekust ja oskusi teha seda kiiremini, odavamalt paremini.“ Te arvate, et see on diletantlik? Kuid nagu üks tark inimene on öelnud, Titanicu ehitasid asjatundjad, Noa laeva asjaarmastaja. Üheks märkimisväärseks sellise (rahva)hanke näiteks on  2010 aasta BP naftapuurtorni plahvatusest Mehhiko lahel (tekkis Havai suurune reostusala) tekkinud puhastusvõimsuse hüppeline vajadus. Valdkonnas oli älja kujunenud kaks näitajat: naftatõrje kiirus (ORR, kogus mida on võimalik minutis koguda) ja tõrje tõhusus (ORE,  koristatud nafta kogust sõltuvalt vee mahust). Aastakümneid oli ORR olnud u. 1100 gallonit/min. Konkursi eesmärgiks oli tõhusust vähemalt kahekordistada nii, et ORE oleks vähemalt 70%.  Osalema registreerus u. 350 tiimi. Seitse tiimi ületasid kahekordselt seni parima ORE. Võitja saavutas ORE 85% ja ületas 6000 gallonit/min. ehk 5X rohkem senisest suutlikkusest. Vägev! Võib-olla olid need varju hoidunud profid? Ka seda, kuid kõige üllatavam oli meeskonna tulemus, kes olid kohtunud tätoveerimissalongis ja tehnoloogia disainer oli tätoveerija, keda rahastasid salongi kliendid (katsetai kavandit mullivannis.) ja…  milline kahekordistas koristuskiirust. Kas meil oleks kosmeetikasalongi või kringlikoja baasil võimalik luua meeskondi, millised aitaksid tekitada keskkonna, mis tagaks „tagasihoidlikul“ tootlikkuse kahe kordse tõusu? 150% EL keskmisest? Pole paha! Pole ka võimatu.

Õppides Wikipediast

Kui BP näide pole piisav ja jääb enamusele kaugeks, siis S. Godin („Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012 Lk 25) toodud Wikipeedia näide peaks igaühele kohale jõudma:  „Seadus on selline: iga projekt mis on jagatud piisavalt väikesteks ja etteaimatavateks osadeks, on võimalik teoks teha peaaegu ilma rahata. Jummi Wales juhtis tillukest Wikipedia meeskonda, mis tegi lõpu kõigi aegade suurimale teatmeteosele. Ja peaaegu kõik nad töötasid tasuta. „Encyslopedia Britannica“ sai alguse 1770 aastal ning seda hoiab töös enam kui sada täiskohaga töötavat toimetajat. Viimase 250 aastaga on entsoklüpeedia loomine ja toimimine maksma läinud arvatavalt enam kui sada miljonit dollarit. Wikipedia seevastu on palju suurem, oluliselt populaarsem ja käib märkimisväärselt rohkem ajaga kaasas ning loodi peaaegu tasuta. Keegi poleks seda suutnud teha omaette. Isegi mitte tuhandepealine meeskond. Kuid jagades artiklite arendamise miljoniteks ühelauselisteks või ühelõigulisteks projektideks, kasutas Wikipedia ära nn mehhaanilise türklase seadust. Selle asemel, et tugineda käputäiele hästimakstud inimestele, kasutades vaid nõrgalt koordineeritud miljonite asjatundlike inimeste tööd, kes kõik hea meelega tervikusse ühe pisikese osakese panustavad.“ Eks ole, innustav. Godini arvates on kaks võimalust võita: „ Võida, olles tavalised, standardsem ja odavam. Või võida, olles kiirem, tähelepanuväärsem ja inimlikum.“ (lk 24). Esimene variant meile meie väiksuse ja ressursivaesuse tõttu ei sobi, seega …

Tõmmates rihma veorattale

Nagu eelmiste korjete kogemus on näidanud, siis ideid meil jätkub, kuid enne kui need suudetakse pöörata ühisenergiaks jookseb administratiivne veorihm maha ja energia jääb kasutamata. Senine ametkondlikkusel põhinev  administratiivvariant ei tööta, peame looma oma eluolu uuendamiseks ka uuendusliku formaadi. Millise? Minnes tätoveerimissalongi jälgedes võiksime näiteks teha ühe tõsise rahvahankelise terviklahenduste konkursi. Võime välja kuulutada konkursi „Riigimeister“, kus tiimid esitavad terviklahendused edasiseks arenguks. Selles osas on näiteks suure töö ära teinud lp. Jüri Raidla nn „kümne käsu“ projekt. Tegelikult on riigi reformimine Riigimeistrite töö aluseks, mida selle peale ehitada on juba iga satsi mõttelennu küsimus. Kuid ka irdideede kogumine on tarvilik, sest väga võimalik et sealt leidub ideid, mis parandavad tunduvalt terviklahenduste sooritusvõimet. Siin aitaks näiteks Wikipedia variant. Peamine on nende ideede grupeerimine ning pidev tagasiside ideede esitajatega. Poliitturule tuleb peale suruda oma tootevalik, tekitada konkurents nii ideed, toodete kui pidukondade vahel, vaid siis võtavad nad seda tõsiselt. Nad teavad, et poliiturul sõltub kõik täpselt samuti nagu päristurul klientide/valijate otsusest ja mis põhitähtis ja poliitinimese jaoks põhihirm „Ükskõik kus sa oled, klient võib su vallandada.” „”See ülemus on klient. Kui klient ärist loobub, pole isegi sinul enam tööd” (G.Burch „Vastupanu on tulutu” „Ilo” Lk 99). Meie valijad olemegi see klient. Olgem valivad. „Oleme otsustanud minna sel aastakümnel Kuule ja teha veel nii mõndagi muud mitte seepärast et see on kerge, vaid seepärast, et see on raske, seepärast, et see eesmärk aitab meil end kõige paremini kokku võtta ning oma energiat ja oskusi kõige paremini rakendada.“ (R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004 Lk 394) Kuhu meie oleme otsustanud minna? 

Järgneb… 

Targutusi:  

J. Webster „Spioon 29 nimega” AS Ajakirjade kirjastus 2014

Lk 287 „Keegi ei muuda maailma, kui vaid täht-tähelt reegleid järgib.”

M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001

Lk 50 „Keegi on kunagi öelnud, et tsiviliseeritud ühiskonna madalaim vorm on selline, mis põhineb seadustähe võimul. Teised on täheldanud, et mida rohkem on organisatsioonis reegleid, seda vähem on usaldust.”

Lk 102 „Pascale kirjeldab tegevust pärssivat keskkonda ühe GM-i keskastme juhi sõnade näitel: „GM-i kõrvalseisja pilguga vaadates  võivad mõned asjad, mida me teeme, näida hullumeelsusena. Lähemal vaatlusel selgub aga, et kõik me oleme tegelikult päästepaadis ja keegi ei julge välja hüpata. Püüdke aru saada, et see süsteem, mille alusel me täna töötame, on kõigile ainult kasu toonud. Juhte tasustab see väga-väga heldekäeliselt. Ka meie ebaefektiivsus tähendab vaid seda, et headel aegadel saavad tunnitöölised ületunde tehes topelt palka, mis on soodne ka neile. GM-is töötab ajapalgalisi, kes teenivad aastas 40000 dollarit ja nad ei saa loobuda sellisest sissetulekust, sest muidu ei suudaks nad säilitada elatustaset, millega on harjunud /…/

Teine aspekt: kui tõesti annate töötajatele õigusi ja võimaldate initsiatiivi liikumist alt üles, siis sellega te seate privileegide õigustatuse kahtluse alla. Esiteks vähendab see palgaliste töötajate tähtsust ja võib-olla isegi nende arvu. See seab kahtluse alla paljud juhtkonnale võimaldatud soodustused. Direktoritel on mahagonipuust kabinetid, mitte mingid illuminaatoriga kuudid.  Nad pargivad talvel autod soojendusega garaaži. Nad einestavad eraldi sööklas, kus teenindavad ettekandjad. Ja neile makstakse suuri preemiaid. Ma olen veendunud, et kui te küsite erineva taseme juhte firmas, siis näete, et mitte keegi neist ei oleks valmis kõigest sellest loobuma, kuid just seda tuleks teha ja kõige sellega peaksime riskima juhul kui me peaksime sisse viima süsteemi, mida kasutavad sellised firmad nagu Toyota või Honda. Kokkuvõttes võib nentida, et General Motors´i süsteemi ebaefektiivsus tuleb inimestele kasuks. See teeb meile palju „head”.”

Monday, April 5, 2021

Põrgatamisteooria V 11: Loksudes liidutankeri taktis - keskpäraselt

 


Äsjane (kuid iga aastane) konverents „Tuulelohe lend 2021“ oli omamoodi märgiline.  Ei-ei, mitte selles mõttes märgiline, et toimus piirangute ajale vastavas vormis, see on juba  … tavaline. Ebatavaline oli miski muu. Kuigi teemaks oli „Kes on võitjad muutuvas maailmas?“, siis tähelepanu väärib, et konverents päädis  ettevõtjate omamoodi mässuga. No vähemalt (suulise) mässukatsega.  Nagu kirjutas ÄP: „Kriisist võitjatena väljumiseks tuleb suurettevõtjate sõnul riigil Brüsseli bürokraatia kõrvale jätta ja ise tegutseda. Seni pole poliitikud meeste sõnul kriisijuhtimisega hakkama saanud ning viimane aeg on erasektor kriisi lahendamiseks kaasata.“ Ehk Eesti tippettevõtjate sõnum oli - peame Brüsselilt ohjad üle võtma. Ütleme, et see on ettevõtlike kuid mittepoliitiliste aktiivinimeste suhtumise omamoodi kvantiteedi (nurisemine, et EL toimib liiga jäigalt, liiga aeglaselt, liiga ühtlustavalt) ülekasvamine uueks kvaliteediks (EL ei saanud hakkama, võtame üle jne). Aktiivsuspuhanguks. Ja see on hea märk, sest pole midagi halvemat tuimast ükskõiksusest. Samas see ettevõtjate vaade polnud ju kriitiline suhtumine mitte ainult EL suunal, vaid ka meie oma administratiivsuutlikkuse pihta. Võib-olla on EL suunaline kriitikatulv kaasnev pahameel selles suhtes, et meie oma administratsioonid pole ilmutanud aktiivset tegutsemisvalmidust, taibukust ja nobedust liidu mängureeglite ärakasutamisega? No umbes selline reageering nagu vanamehenässil, kelle perenaine tainarulliga üle on  tembeldanud ja selle frustratsiooni kompenseerimiseks koera lendu togib. Ei tea, kuid mõlemad administratsioonid on … kuidas seda viisakamalt öeldagi? Võib-olla … eee …mannetud kolmikkriisi haldamisel ja administreerimisel. Nojah, ilmselt on kriisil administreerimises … administratiivkriisi mõju. 

Seega muutusi vajab nii EL kui ka meie oma administratiivmaastik. Mõlemad on muutunud liialt tsentraliseerituks ja raskepäraseks. Laisaks ja enesega rahulolevateks. Kohmakaks noh! Selline omamoodi siirupis ujumine, mis võib ju olla magusasõbra unistuste tipuks, kuid edasi liigutakse keskäraselt aeglaselt ja magus/kleepuv muutub ruttu tüütavaks lääguseks. Prrr. Nii vähemalt on pärismaailmas. R. Kattel kirjutas („Keskpärasuse impeerium“ PM 09.02´.21) tabavalt: „Kui Euroopa Liidu elanikkonnast on alla nelja protsendi vaktsineeritud koroonaviiruse vastu, siis Inglismaal on juba ligi viiendik inimesi saanud vähemalt esimese doosi. Möödunud nädalal oli Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen sunnitud tunnistama, et EL alahindas vaktsiinide tootmise komplekssust. Enamgi veel, von der Leyen (edaspidi vdL) võrdles ELi tankeriga, mille manööverdamisvõime on väga aeglane. Inglismaa käitus Euroopa Komisjoni presidendi arvates kiirkaatrina.“ Vaat niimoodi. „Kadunud poja“ tegutsemiskiirus on 5X suurem, kui loksuval liidutankeril. Milliseid järeldusi sellest võiks teha? Alahindamine – on ilmselgelt planeerimisviga. Sellisel tasandil nii primitiivse vea tegemine on juhtimisviga. Ilmselt süsteemne viga. Tegelikult on vdL väljaütlemine väga ilmekas (mitte hea) ja silmiavav näide (kuigi rohenäpu EL võrdlemine, tema enda tippjuhi poolt, tankeriga on küll kuidagi kummastav) EL toimemehhanismist ja enesega rahulolust.

Otsides oma  identiteeti

Kuid kui seda vdL mõttepojukest edasi arendada, siis on täiesti selge, et meie ei ole ei tanker ega kiirkaater. Kes me siis oleme? Milline on meie identiteet?  Me kujutame ette et oleme … tanker, loksume ju tankeri taktis … solidaarselt. Kuid kas me oleme tanker? Hm, tundub veider? Või oleme … Trümmis loksuv nafta? Nafta, mis järgmises sadamas välja pumbatakse? Nii ikka ei saa, et me oleme nii padu liiduusksed, et enam ise üldse ei mõtle ja oma initsiatiivimuskli ära laseme känguda. Me oleme ajapikku seda liitu täiesti valesti mõistma hakanud. Ja ilmselt mitte ainult meie, vaid enam-vähem kõik „rõõmuoodi rahvad“. EL ei ole sohva pikaks pikutuseks, see on pigem pidev rassimine jõusaalis. Muidugi, kui tahad edukas olla. Ka ei ole EL indulgentsivabrik kohalikele administratsioonidele oma küündimatuse ja  tegematajätmiste õigustamiseks. Lisaks, kui meie administratsioon midagi tegemata jätab (millele järgnevad rikkumismenetlused), siis sünnib see mitte põhimõttelisest vastuolemisest (selleks oli aeg siis kui ühisregulatsioone koostati), vaid puht hooletusest, koordineerimatusest ja ükskõiksusest.

Nüüd on teised ajad, tuleb olla krapsakam. Vaadake, muutuval (kiiresti ja dramaatiliselt muutuval) ajal peavad isegi need kes liiguvad tankeril (või tankeris) omama oma isiklikku pääste(kiir)paati. Varu- või lisaväljapääsu. Kuningas Richard oleks siinkohal hüüdnud: „Pool kuningriiki pääste(kiir)paadi eest!“. Meie? Meie loksume trümmis edasi? Mnjah. Oleks päramine aeg endale selgeks teha kes me oleme, kuidas me suhestume maailma „majandustankeritesse“ ja milline saaks olla meie tõhus roll selles uues öko- mis on ka ühtlasi ekosüsteemis.

 

Kuhu me läheme, kes me oleme?

Nagu  V. Beekmani „Ja sada surma“ („Eeesti Raamat Tallinn1978 Lk 67) tegelane talumeheliku tarkusega ütles: „Vaata sõdur, sa oled kange ülem küll ja masin on sul suur, aga noor oled alles. Kes läheb sinna, kuhu kõik lähevad? Lammas läheb. Kunagi enne teisi kohale ei jõua, kõik käivad nii tasa, nagu viletsam käib. Mine alati sinna kuhu teised ei lähe, kergem minna ja rutem saad „ Nii, et … oleme lambakari? Või oleme midagi …Paremat? Teistsugust? Hm, missugust? Kesssugust? Siinkohal kipun ennast kordama, et oleme liitu mõistnud veidi (kui mitte väga) valesti. Me suhtume liitu kui mugavusteenusesse, kustkaudu saab (lõputult) hüvesid ja oleme harjunud nende hüvedega. Kuid me pole olnud piisavat aktiivsed meie oma erilise huvi selgeks tegemisel ja vaeva näinud liitlaste leidmisel. Meie teiega oleme lasknud bürokraatiaveskil (nii meil, kui liidus) jahvatada omasoodu. Meie bürokraatia pärsipatt on selles, et  andis mugavusest kõik reguleerimishoovad liidulise bürokraatia toimetada. Me ei saa enam mõjutada, kas jahvatatakse nisupüüli või loomasööta. See on suurte süsteemide viga. Meile, süsteemne viga. Nagu kirjutas üks minu tark ja õpetatud sõber: „ See , mis käib üksikute inimeste sobivuse kohta on laiendatav ka organisatsioonidele - näiteks peetakse ka Euroopa Liitu nn heade aegade ühenduseks. Kriisides kipub ta hätta jääma. seda me oleme näinud ja näeme ka praegu.“ Just-just, headel aegadel jäävad paljud ebakohad meile märkamatuks, no pole mugav, kuid ka ei sega eriti. Talutav noh! 

 Neli liitu ühes liidus?

Nagu sedastas G. Friedman („Tulipunktid“ PM 2019 Lk 140): „Euroopa Liiduga oli see häda, et eurooplastel ei olnud pakkuda muud kui rahu ja jõukust – oodi rõõmule. Mis saab aga siis, kui rõõm lahtub, kui rahu või jõukus otsa saavad? Mis jääb siis inimesi vennalikult koos hoidma ja mis jääb Euroopa Liitu koos hoidma.“ See on hea küsimus. Eriti meie jaoks. Pealegi millisest EL –st me üldse räägime? I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 10) on arvamusel, et: „Eurooplased elavad lagunemishirmus, samal ajal kui liit ise näeb rohkem kui kunagi varem välja saatuseliiduna.“ Kuid see saatuseliit koosneb G. Friedmani tõlgenduses mitmest eraldiseisvast liidust:  „Euroopa liite on tegelikult neli. On Saksa riigid (Saksamaa ja Austria), ülejäänud Euroopa riigid, Vahemere riigid ja piirialade riigid.“ „Euroopaid on neli ja need neli killustuvad omakorda, kuni alles jäävad neid moodustavad rahvusriigid ja ollakse tagasi ajaloo juures, mida taheti selja taha jätta.“ (lk 279). Et probleemi olemus  oleks veelgi reljeefsem, siis: „Politoloogide James Dawsoni ja Sean Hanley meelest on demokratiseerimise kokkulaulatamine Euroopa integratsiooniga aidanud kaasa sellele, et idas tekkis n-ö ilusa ilma demokraatia, millele jäädakse truuks ainult soodsatel aegadel, ning koos sellega  poliitiline eliit, kellel puudub tõeline pühendumus liberaalsetele väärtustele.“ (I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 76). Meie oleme siis ilusa ilma demokraatia? Või oleme ilusa ilma liiduliige?  Hm, päris kange keedus? Kuidas seda läbi seedida ennast ära katkestamata?  I. Kratsevi arvates: „See on hetk, mil nii poliitilised liidrid kui ka tavakodanikud kõiguvad palavikulise aktiivsuse ja fatalistliku passiivsuse vahel, hetk, mil see, mis oli kuni viimase ajani mõeldamatu – liidu lagunemine -, hakkab paistma möödapääsmatuna. Ja see on hetk, kui narratiivid ja eeldused, mis alles eile juhtisid meie tegusid, hakkavad paistma mitte üksnes aegununa, vaid lausa arusaamatuna. Nagu me ajaloost teame, tõsiasi, et miski paistab absurdne ja irratsionaalne, ei tähenda sugugi, et seda juhtuda ei saaks. „ (lk 11). Kuskohal selles supis asume meie?

Liidud, mis said valmis ja  …

 

EL on oma algideelt suurepärane, kuid väga habras konstruktsioon, tuletas meelde mõningal määral Hansa Liidu põhimõtete reinkarnatsiooni või isegi foiniiklaste kaubariiki: „Vahemere asukaile, esmajoones kreeklastele, olid foiniiklased olnud alati veidi õudsaks mõistatuseks. Hellenid ei mõistnud, kuidas õnnestus sellel tillukesel rahval rajada riik, mis hõlmas peaaegu kogu piirkonna Gibraltari ja Liibanoni ranniku vahel; nad said sellest aru seda vähem, et see riik tegelikult mitte kuskil konkreetseks  ei muutunud. See ei avaldunud mitte tugevate linnade ja suurmaavaldustena, vaid pigem kaubamarsruutide tiheda võrguna, mis oli nähtav ainult laevade hapra kiiluvee jäljena.!“ (G. Herm „Foiniiklased. Antiikaja purpuririik” Olion 1998). Tore, paindlik, kiire võrgustik kui selline. Samasugune oli ka Hansaliit – paindlik, kiirelt kohanev:  „Asjaolu, et see tavatu õiguslik moodustis püsis 16. Sajandi lõpuni, mil kaotati tema privileegid Inglismaal, tõendab hansa (majanduslikku) jõudu rohkem kui mõni võidetud merelahing” Selles mõttes oli ta tõesti varjatud ülemvõim” Mnjah, jälle inglased. Varjatud ülemvõimu lõhkujad? Liidulõhkujad? Ei-ei, pigem muutus liit nende jaoks liiga jäigaks ja nad otsustasid minna oma teed. Nagu tänaseks teame, siis edukalt. Hansaliidu üheks allakäigu põhjuseks oli majandusmaastiku muutus. Turuosaliste jõuvahekordade muutus ja nende uute mänguosaliste iseteadvuse kasv  „Tegelikult avaldus selles edukate käsitööliste ja kaupmeeste järjest kasvav  iseteadvus. Nende moto oli: „Kui sul midagi on, siis pead sa ka midagi olema”” (lk 112)

Mis sai edasi sellest omaaegse varjatud ülemvõimust?  „Hansa järkjärguline majandusliku allakäigu tähtsamaid põhjusi on, et ta minetas võime uutele olukordadele adekvaatselt reageerida. Tema suurim voorus hiliskeskajal oli paindlikkus, ehkki otsuste vastuvõtmiseks kulus vahel lõputult aega.” (lk 176)  „Sundseisus hansas hakkas senise kaubandusseltsi asemel kujunema konföderatsioon. Täpselt sätestatud kohustustega konföderatsioon on vabakaubandusettevõttest märksa jäigem, nii et tegevusvabadust, millega hansa hiliskeskajal silma paistis, polnud enam jälgegi.” (Gisela Graichen ja Rudolf Hammel-Kiesow „Hansa liidu ajalugu. Varjatud ülemvõim” Tänapäev 2012 lk 182). Niisiis Hansaliidu ajalugu jälgides saab selgeks, et nii nagu mitmetel muudel juhtudel, soovist luua tugevat organisatsiooni (tõhusa konkurentsipositsiooni saavutamiseks)  aetakse segi tugevus ja jäikus.  Muide üks mitte vähetähtis komponent liidu lagunemiseks  oli veel. Progress nimelt. Innovatsioon. Õigemini kompassi leiutamine, mis muutis Visby kunagisest kaubateede kohustuslikust ristumiskohast … lihtsalt saareliseks asukohaks, mitte sihtkohaks. Niisugune kurb lugu Hansaliidu jäikusega.

Luumurru strateegia

Niisiis, kui  konstruktsioon muutub jäigaks, siis on sellel oht kukkuda kildudeks. No nagu luumurd jäikluulise vanemaealise puhul. Muidugi on võimalus, et (liigne) ühtlustamine muutub ideeks/eesmärgiks omaette ja sellisel juhul murtakse hoopis üksikute konstruktsiooniosalise luid. Miks? Ikka selleks, et ühtlustuse (mitte segi ajada ühtsusega) idee puhtust säilitada. Kahju, kuid nii see on, süsteemi jäikus on süsteemi lõpu kindel algus ja ka … lõpppunkt.

EL on oma arengus teinud läbi tohutu arengu, kuid ka mutatsiooni majandusliidust, millekski … muuks. Kas enamaks, bürokraatlikumaks, jäigemaks või väärtustepõhisemaks oleneb vaataja arusaamisest maailma asjadest.  EL muutumist on mõjutanud nii püüdlused, väärtused, visioonid, kui ka … kriisid. Liit on muutunud kriiside mõjul (või toel?) üha tsentraliseeritumaks, ühtlustatumaks. Kuid on selge, et kõik liidu piirkonnad ei ole ühesuguse arengutasemega, tuletagem vaid meelde Friedmani nelja liidu kuvandit, mis tähendab, et igal piirkonnal võib olla ka mingi oma kuvand liidust ja tema koht selles liidus. Loosungina me ju teame, et erinevus rikastab, kuid tegudes … läheme pahatihti kergema vastupanu ehk ühtlustamise teed.

Tuletame meelde … naisi. Tarku naisi.

M. Thatcher oma kõnes ajast, mil UK alles astus EL (EMÜ) nägi liitu järgnevalt: „Suurbritannia ei unista omaette äraolemisest Euroopa Majandusühenduse äärealal. Meie saatus on Euroopas, osana majandusühendusest. See ei tähenda, nagu oleks meie tulevik seotud ainult Euroopaga. Aga sama kehtin ka Prantsusmaa ja Hispaania, tegelikult kõikide ühenduse liikmete kohta. Majandusühendus ei ole asi iseeneses. Samuti pole see institutsionaalne vahend, mida tuleb mingi abstraktse intellektuaalse kontseptsiooni ettekirjutuste tõttu pidevalt muuta. Samas ei tohiks seda ka lõputute regulatsioonidega kivistada.

Euroopa majandusühendus on praktiline vahend, millega Euroopa tagab oma rahvaste jätkuva heaolu ja turvalisuse maailmas, kus eksisteerib palju teisi võimsaid rahvaid ja rahvaste rühmi. Meie, eurooplased, ei saa endale lubada energia raiskamist sisevaidlustes ja raskesti mõistetavates institutsionaalsetes vaidlustes.

Mitte miski ei asenda efektiivset tegutsemist

Euroopal tuleb valmis olla täielikuks panustamiseks nii oma turvalisusse kui kaubanduslikku ja tööstuslikku konkurentsivõimesse maailmas, kus edukad on need riigid, kes soodustavad isiklikku initsiatiivi ja ettevõtlikkust, mitte need, kes seda alla suruvad.“ („Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 125) Ja veel: „Me usume vabasse Euroopasse, mitte standardiseeritud Euroopasse. Vähendage liikmesriikide hulgas mitmekesisust ning te vaesustate kogu Ühenduse. Me nõuame, et Euroopa ühenduse institutsioone juhitaks nii, et need suurendaksid üksikisiku vabadust kogu kontinendil. Neid institutsioone ei peaks lubama langeda bürokraatiasse. Mil iganes institutsioonid vabaduse suurendamises ebaõnnestuvad, tuleks neid kritiseerida ning tasakaal taastada.“

 „Minu esimene juhtpõhimõte on valmisolek ja aktiivne koostöö iseseisvate sõltumatute riikide vahel … Euroopa on tugevam just selle pärast, et tal on Prantsusmaa Prantsusmaana, Hispaania Hispaaniana, Suurbritannia Suurbritanniana – igaüks oma kommete, traditsioonide ja identiteediga. Oleks rumal püüda sobitada neid teatud sorti euroopaliku isikupära identiteedimalli.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 Lk 144). Vaat niimoodi. Võib-olla on see ka vastus, miks UK liidust nüüd (jälle) välja astus. Raamistik ja iseotsustamise kihk muutusid ikka suurenevas tsentraliseerimistuhinas liialt koormavaks. UK purjetas minema ja otsib oma teed. Vaktsineerimise osas on nende „tee“ olnud igatahes (5x) tõhusam, kui liidutankeril. Vaat niimoodi. Liit jäi igatahes vaesemaks ühe stabilisaatori ja innovaatori võrra. Kahju. Ja lahkuminek muutus jagamise asemel  jagelemiseks? Mnjah, eks me pea siis edasi laperdama ja uut tasakaalupunkti otsima, kuid …

Ideaalid, milleni ei küünita on ohtlikud                                                                     

Kõik ei jõua isegi liidu sees neile kõrgetele ideaalidele järele, mille on püstitanud tsentraalne EL. Ja kui I. Krastev kirjutas, et: „ Võimalik, et Euroopa postmodernistlik kord on muutunud nii eesrindlikuks ja keskkonnaspetsiifiliseks, et teistel on võimatu seda järgida.“ (Lk 15), siis ilmselt kehtib see mõttepojukene mitte ainult liiduväliste vaid ka liidusiseste riikide kohta. Oma raamatus „Pärast Euroopat“ on autor märkinud, et: „„Järgnev on mõtisklus Euroopa saatusest Antonio Gramsci „intellekti pessimismi, tahte optimismi“ vaimus. Olen üks nendest, kes usub, et lagunemise rong on Brüsseli jaamast lahkunud – ja kes kardab, et see viib maailmajao laosesse ja globaalsesse tähtsusesse.„. Kas see on hoiatus (hoiatus Hansaliidu näitel?), et varjatud ülemvõim võib kuhtuda keskpärasuse impeeriumiks ja siis tähtsusetusse?

Oleme näinud, et segastes oludes tehakse totraid otsuseid, kuid hirmuseisundis … Hirmu seisundis tehakse paanilisi otsustamatusi. Kas pelk enesekaitse? „Hirmust, et liit laguneb laiali, ja soovist kindlustada end niisuguse tulemuse vastu võivad paljud Euroopa liidrid ja valitsused astuda samme, mis muudavad Euroopa projekti kollapsi juba möödapääsmatuks. Ja kui lagunemine aset leiab, siis mitte seepärast, et minema jookseks ääremaad, vaid seepärast, et mässu tõstab kese (Saksamaa, Prantsusmaa).“  (lk 15/16). Nagu tänaseks teame UK, üks liidu keskmeid, on juba lahkunud ja jõuvahekorrad liidus muutunud/muutuvad. Mida teevad selles uues olukorras  idas tekkinud  n-ö ilusa ilma demokraatiad ( või soodsate aegade demokraatiad)? Isepäiseid eriarvamusi leidub paljudes küsimustes nii asutajaliikmete kui uusliikmete seas. Mnjah, kõigil on ju ka omad spetsiifilised huvid. Vaktsiinisõjas on  Tsehhi, Slovakkia ja Austria eiranud EL keskset lähenemist ja pöördunud alternatiivsete võimaluste poole. Ehhee, Itaalia plaanib juba Sputnikutehaseid rajama hakata, kuigi EL pole sellele kaadervärgile veel kasutuslubagi (lennuluba?) andnud. No ja siis? Siis ongi nii, et iga järgneva piirangu puhul tehakse piirkondlikke otsuseid ja siis … Nii need liidud lagunevadki. Sisemise kokkuvarisemise tulemusel.  Oma isepäisust ja kangekaelsust on juba mitmetes küsimustes  ilmutanud ka (Suur-) Poola ja Ungari. Käib aktiivne jõukatsumine EL ja nende riikide vahel. Esialgu küll kohtute tasandil, kuid mis edasi? Vaevalt Poola ja Ungari praegused administratsioonid tunnustavad kohtu arvamust, kui see pole neile soodne. Edasi? Või tagasi? Mnjah, majandusliit pole enam majandusliit, sest kui rahajagamismehhanism on ühtlasi poliitväärtuste ühtlustusmehhanism, siis …

Lootus jääb

Raskeks läheb meil selles liidus, kui me ise ei suuda luua oma huvide tagamise aktiivset süsteemi. Kuid ärge kaotage lootust, sest: „ „ Siis on teie lugu sant,” arvas Svejk. „Kuid ärge lootust kaotage, sest kõik võib veel hästi minna, nagu ütles mustlane Janecek Plzenis, kui talle tuhande kaheksasaja seitsmekümne üheksandal aastal kahekordse röövmõrtsukatöö eest köis kaela pandi. Ja aimas õieti. Ta viidi viimasel silmapilgul võlla alt ära, sest keisri sünnipäeval ei või kedagi puua, aga päev, millal teda puua taheti, langes justament keisri sünnipäevale. Ta poodi alles järgmisel päeval pärast keisri sünnipäeva. Ja meest tabas veel sihuke õnn, et kolmandal päeval anti talle armu ja tema protsessi tuli otsast alata, sest kõik asjaolud näitasid et tõeline mõrtsukas oli keegi teine Janecek. Ta tuli vangla surnuaialt välja kaevata ja nagu õige inimene kunagi Plzeni katoliku kiriku kalmistule matta. Alles hiljem tuldi selle peale, et mustlane oli evangeeliumi usku ja ta tuli evangeeliumiusuliste surnuaiale ümber matta, ja siis …”.” (J. Hasek „Vahva sõdur Svejki juhtumised maailmasõja päevil” Eesti Riiklik Kirjastus. 1960 Lk 400). Nii, et ärge kaotage lootust. Raudpolt!

Strateegia: ebakõlaline lahkmeelsus? 

Niisugune (segane) lugu siis EL-ga. Igatahes oli UK lahkumine liidust väga halb enne liidule ja halb eeskuju liikmetele. Ka kesksetele stamliikmetele. Võib-olla läheb kõik õnneks ja kriisist „tullakse välja tugevamana kui kunagi varem“ (nagu ütlevad propagandaloosungid), kuid võib olla saab tulevik olema nagu „Franz Grllparzer kirjutas oma Viini päevikus 18. Aprillil 1848:” Kui tore rahvas on austerlased! Nüüd arutavad nad, kuidas Saksamaaga ühineda, ilma et nad peaksid Saksamaaga ühinema! See läheb neil raskeks, umbes nagu paarikestel, kes püüab suudelda, olles seljad vastastikku!” (Euroopa Nõukogu „Euroopa ajaloo ristteed” Argo 2012 Lk45). Hullem oleks see, kui tulevik põhineks samadele alustele nagu Jugoslaavia moodustamine peale I Ilmasõda . „(…) ühinesid riigiks, mida ühendav põhimõte oli ebakõla“ (G. Friedman „Tulipunktid“ PM 2019 lk 164)  Ebakõlade ühendus? Väga trööstitu valik. Veel võib kõne alla tulla ristisõdade aegne ebakõlade sundtegevuse variant: „ Aineliste vallutuste ja nende põhjustatud poliitilise konkurentsi baasil puhkes kriis, mis viis lõpuks välja Jeruusalemma pealetungile. 1. Novembril 1098 aastal läksid juhid peaaegu käsitsi kokku. /…/ Ainult sõjaväe põhimassi häälekaks muutunud surve sundis vürste kuidagi omavahel leppima: „lahkmeelsus” oli väljend, mille üks pealtnägija hindas nende suhteid.” (Tyerman  „Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu” Lk 144). See „lahkmeelsuse“ variant tundub juba praegu toimivat, kuid … Nagu hoomate, tekitas lahkmeelse ühtsuse eesmärk (Jeruusalemma vabastamine/vallutamine) ja põhimassi häälekas suve (saagi- ja kuulsuselootus). Kes peaks või oleks EL see häälekas põhimass? Ja milline oleks selle hääleka põhimassi eesmärk?

Mida me peame sellest järeldama?

Ettevõtjate mure konverentsil „Tuulelohe lennul 2121“ on mõistetav, sest kriis on toonud välja mitmeid eksistentsiaalselt ohtlikke olukordi nii meie oma administratsiooni, kui EL töökorralduses. Ülereguleerimine, aeglus, eneseõigustus, olukorra mittemõistmine ja mittemõistmisest tulenev reageerimine on vaid mõned olukorda ilmestavad terminid. Kuid see mis toimub meil praegu vaktsineerimisega on täielik segapuder. Kuidas saab üldse tekkida vaktsiini defitsiidi olukorras massvaktsineerimise nädalavahetusi (nagu kommunistlikud laupäevakud Vaheriigis?), kui süsteem peaks toimima läbi tervishoiuasutuste ja perearstide? Defitsiit ju! Seda mida on puudu, ei saa olla üle. Elementaarne. Kas toimub mingi ressursside varjatud ümberjaotamine?  Ega vaktsineerimine kui selline ju tasuta tegevus ei ole. Tasutud ikkagi ja tasutud meie ühisest rahast. Tundub, et (majanduslikud) huvid lähevad kõige imelikumal moel lappama ka keset rängimat kriisi. Nii, et segadus … on korra ema? Anarhistid proovisid seda varianti ja … Kuigi minu sügava äratundmise järgi on iga vaktsineerimine hea vaktsineerimine olenemata vaktsineerimise põhimustrist. Kui nädalavahetusel kasutasid ka vanemaealiste sihtgruppi mitte jõudnud inimesed aktiivselt võimalust saada oma esimene vaktsiinisüst, siis neid hurjutati – võtate vanainimestel vaktsineerimisvõimaluse. Uh, rängalt öeldus, kuid … Kuid milline oli nädalavahetuse sutsakate bilanss? Bilanss oli selline, et 2000 doosi jäi kasutamata. Samas said 5000 süsti need, kes polnud veel vanusepiirini jõudnud. Jälle halvasti? Jälle skandaal? Kuid kas see ei oleks olnud skandaal, kui üle oleks jäänud 7000 doosi? Aitäh, teile nooremad aktivistid, kes te ennast lasite usinasti vaktsineerida, sest niimoodi suleti nädalavahetusega reaalselt 5000 (lisa) võimalikku nakatuskollet ja kahju küll, kuid 2000 kollet jäid sulgemata. Administratsiooni organiseerimatus või pigem asjatundmatu organiseerimine, on ületanud igasuguse mõistetavuse ja talutavuse piirid. Praegune administratsioonide töökorraldus ei ole enam aja nõuetega kooskõlas. See on nagu nimetab seda P. Drucker : „Suur osa sellest, mida me kutsume juhtimiseks, kujutab endast inimeste tööga hakkama saamise raskeks tegemist “ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 lk 537)

 

Eneseõigustusstrateegia

Kui eelmise massvaktsineerimise ettekäändeks olid „eksperiment“ vaktsineerimissüsteemi töökindluse testimiseks ja süüdi olid „laisad“ (või vähemalt vähetõhusad) perearstid, siis seekord olid „süüdi“ juba patsiendid ise. Vanad, tobud ja aeglased. Ei mõista kiires nobedate näppude voorus osaleda ja ei oska esimese vile peale kiirelt jäähalli tormata. No ei tea, kas seda oli ikka vaja, et laupäeval korraldada (või provotseerida?) vaktsineerimisüritusi nagu laulupidu, kus „saajad“ ja „soovijad“ hulgakesi koos? Teine päev (peale „mittevanade“ hurjutamist) kujunes nagu „raadiumi onud“ ütlesid pigem toolide süstimise ürituseks või … Käbedamad peale eelmise päeva massimeedikute arvamusi ei tahtnud enam nii aktiivselt katsetada. Nii jäigi 2000 doosi „üle“.  UPS! Ja täna saame teada, et Kuressaare haiglas jääb selle nädala massvaktsineerimine ära, sest … doose ei jätku. No tule seesamune sealtsamusest appi! See on nagu vanas Vaheriigi sõjaväeanekdoodis kus kindral küsib soldanitelt kas neil süüa jätkub? Vastus: „Jätkub ja jääb ülegi!“, kindral küsima, mida ülejäänuga teete? Jälle reibas vastus: „Sööme ära ja jääb puudugi!“. Eks ole … sarnane ju!.  Süsteemne kriis – administratiivkriis.

Selles on ettevõtjatel tuline õigus, et ilma erainitsiatiivita riik ei toimi. Teatavasti on lendu tõusmiseks vaja kahte hea kandevõimega tiiba, vaid ühega … Lendu ei tõuse, vaid paterdab või laperdab niisama ringi. Kuid süsteemi, strateegiat ja eraettevõtluse kaasamist ju pole, on vaid irdideed (või ideetus) ja …riigihanked. Riigihanked on kuid rahvahanget pole. Visiooni pole. Milleks meile strateegiline visioon?  „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.”  „ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 16/17). Vaat niimoodi. Kuid kogu strateegilise planeerimise juures tuleb arvestada, et: „Majanduskasvul on üks omadus, mis sageli unustatakse. Nimelt, mida suurem on poliitiline üksus, seda püsivam on kasv. Riik on buumidele ja kriisidele vähem tundlik kui linn, kontinent aga vähem tundlik kui riik. Planeedi kasvumäär on veelgi püsivam, muuhulgas seepärast, et planeet ei saa laenu võtta. (…) Maailma SKP maht inimese kohta on 1970 aastast saadik kahekordistunud. Kui see järgneva 40 aasta jooksul samamoodi läheks, oleks planeedi keskmise elaniku aastaseks sissetulekuks umbes 22 000 dollarit tänases vääringus – rohkem kui mitmetes Euroopa Liidu riikides praegu.” („Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013 lk 314)

Uuele ringile

Viimasel ajal on ilmunud hunnitult palju ettepanekuid aktiivsetelt (või aktiviseerunud?) inimestelt mida ja kuidas teha, inimesed on mõistnud, et niimoodi poliitlüürika järgi toimida pole võimalik. Kui vaadata kasvõi ÄP, siis ettepanekuid tuleb nagu robinal, kuid mis neist edasi saab? Kas saab? Või juhtub sama mis eelmistel kordadel  "Teeme ära mõttetalgud" kampaaniaga, Jääkeldri ja neile järgnenud ideekorjed. Suurepärased üritused, täis edasiviivat energiat. Kuid need jäidki irdettepanekuteks, huvitavateks, kuid omavahel sobimatuteks eredateks intellektuaalseteks sähvatusteks, mis kuhtusid bürokraatlikusse sõnamulinasse. Nüüd siis …

Järgneb …

Targutusi:

J. Angelos „Täielik katastroof“ Tänapäev 2016

Lk 83 „“Kui poisid on Saksamaale tulnud,“ ei naase me enam kunagi Kreekasse rohkem kui vaid külla. Me ei hoolitse oma tuleviku eest, „ ütles ta. „Me mõtleme oma laste tulevikule ja paraku Kreekas nende jaoks tulevikku ei ole.““Lk 155 „Tema raamaturiiuli kohal oli tahvel Vana-Kreeka aforismiga: „Pole kindlamat vaenlast kui tänamatu abisaanu.““

 G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014

Lk 52 „Väga lihtne on eeldada, et kuna sina ise ja inimesed, kellega sa tavaliselt koos töötad, on antud teemaga kursis, siis on iseenesest mõistetav, et ka kõik teised on sellega kursis.“Lk 61 „Einstein ei näidanud, et Newton eksis, ta näitas vaid, et Newtoni seadused moodustavad kehtiva, kuid piiratud alamhulga neist seadustest, mida on tarvis liikumise kirjeldamiseks.“

A.    G. Malkiel „Juhuslik ekslemine Wall streetil“ ÄP 2019

Lk 18 „Juhuslik ekslemine on selline, kus tulevasi samme ja kursse ei saa ajaloolise info põhjal prognoosida. Börsi kontekstis tähendab see, et aktsiate lühiajalised muutused on ettearvamatud. Investeerimisnõustamine, kasumiprognoosid ja aktsiagraafikud on kasutud. Wall Streedil on „juhuslik ekslemine „ ropp väljend. See on akadeemilises maailmas välmitud termin, mida kasutatakse solvanguna professionaalsete ennustajate aadressil. Loogilise äärmuseni jõudes tähendab see, et kinniseotud silmadega ahv, kes börsinimekirja pihta nooli viskab võib koostada  niisama eduka portfelli kui aktsiaid selekteerivad eksperdid.“

 

Monday, March 29, 2021

Põrgatamisteooria V10: Demineerimise eri ehk nurka kinni värvimise õpetus

 


Te ju teate neid naljaklippe, kus oskamatu (harrastus)remontija värvides õhinapõhiselt põrandat, leiab ennast usina tegevuse lõppfaasis ukse vastaspool nurgast. Ta on enese nurka kinni värvinud. Ups! Kuidas värsket värvi rikkumata nurgast pääseda? Appi! Päris naljakas? No jah, kui see juhtub komöödiažanris, siis küll, elus … Elus eneses pole see üldse naljakas. Kurb. Kogu tegevusõhin on välja voolanud tagajärgahastuseks.

Vearuumis

Tundub, et just sellisesse olukorda on sattunud Dr Riik kolmikkriisi „menetledes“ – ta on enese nurka kinni värvinud ehk sattunud vearuumi. Georgi Potseptsov („Strateegiline sõda” OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 29) järgi on  vearuum selline oponendi seisund, kus vearuumi tõmmatu igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Tegutsemine, olgu või, aktiivselt, ei too talle edu. Just sellises olukorras oleme olnud kogu kolmikkriisi aja – veatsoonis. Väga näitlik oli Peamise Ministri meeldetuletus meile teiega, et kui me eneseisolatsiooni ja muude tauditõrje meetmetega tõsiselt ei tegele, siis vaevalt meil sellist suve nagu me loodame (kasvõi sellist nagu meil oli eelmisel aastal) tuleb. „Suvi jääb ära“ oli väga tugev sõnum, mis vearuumita oleks kõigile selgeks ja tugevaks hoiatuseks olnud, nüüd … Nüüd on see ütlemine saanud pilkealuseks, sest see tehti vearuumis.

Siinkohal oleks mõistlik hoiduda sellest segadust rohkendavast üksteise süüdistamisest, et süüdi on hoopis eelmine ja üleeelmine ja … Vaat nemad on süüdi. Nagu lastelaul: „Mina kivi kuningas, sina essu labidas!“ (ja vastupidi). Tegelikult on selline käitumine sügavalt mõttetu, sest kui meil on üks ja ainumas Eesti Vabariik (mille osanikud me oleme kõrgeima võimu kandjatena), siis nii praegune, mullune, kui tulevane valitsus meie endi loodud juhtimisstruktuurid. Parafraseerides A Alliksaart: „Ei ole paremaid ega halvemaid aegu, on vaid hetk milles viibime praegu“ siis asendades sõna „aegu“, sõnaga „Dr Riike“ saame selle millele tuleb keskenduda.

Poliitmaailma kohta oskas seda parimal kujul sõnastada 19 sajandi Briti riigimees lord Palmerston: „Meil ei ole igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on igavesed ja alatised ja meie kohus on neid huve järgida“. Kui tal paluti nimetatud huvisid ametliku välispoliitika kujul täpsemalt määratleda, siis tunnistas Briti võimu paljukiidetud valvur: Kui inimesed küsivad minult … mida nimetatakse poliitikaks, siis ainus vastus on, et me püüame iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“. (H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017 Lk 33). Seega me peaksime lähtuma usaldusküsimusest ja uskuma, et Dr Riik püüab (NB!) iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes meie riigi huvid (st meie teiega huvid) oma peamiseks juhtmõtteks. Tore mõte. Kuid ei tööta vearuumis. Seega on Dr Riigi esmaseks ülesandeks ennast nurgast välja mängida. Olukord on seda „essum“, et selles kinnivärvitud nurgas pole Dr Riik niisama, et võib oodata, kuni värv ära kuivab ja siis uhkelt välja jalutada, öeldes suureliselt: „Nii see oligi mõeldud. Eksperiment.“ Praegu asutakse nurgas/vearuumis koos viitsütikuga pommiga. Tikk-takk, tikk-takk.

Milline oleks see juhtlõng, et veatsoonist välja saada? Lennata? Hüpata? Karguga? Kõik kehvad variandid: kas utoopilised või segadust suurendavad. See on just see koht, kus aitaks ühine mõistmine ja üheskoos tegutsemine. Kuid mõistmine ja „üheskoos“ tulenevad kogemusest ja usaldusest. Seega eelkõige tuleb tegeleda usalduse tootmisega. Just tootmisega. Masstootmisega.

Uskumatus (usku+matus) ja usaldamatus (usalda+matus)

Praeguse kriisi juhtimise (ja juhtimiskriisi) viga lähtub administratiivsüsteemi vanaaegsest töökorraldusest, vigasest kommunikatsioonist, segastest ja mitteusutavatest sõnumitest ja üha hilinevast tegutsemisest ehk tegutsematusest (tegutse+matus). Kogu kolmikkriisi haldamine on olnud vigane ja … variserlik administratiivsoperdus. Kui möödunud aasta möödus maskikandmise „sotsiaalseks normiks aretamise“ tähe all, siis käesolev aasta vaktsiini jaotamise administratiivsegaduse tähe all. Milline usaldus võiks Dr Riigi vastu tekkida, kui meie teiega kuuleme, et kõigepealt vaktsineeritakse eesliini töötajad (õige!), siis riskirühmad(ka peaaegu õige) … Nojah, selle koha peal läheb süsteem juba veidi lappama, sest mõiste „riskirühm“ on tegelikkuses väga veniv mõiste (miks õpetajad, kuid mitte bussijuhid, poemüüjad jne) No olgu, nagunii on oludes, kus vaktsiini ei jätku iga süsteem vigane. Siiski mingi süsteem, isegi ebatäiuslik, on parem kui süsteemitus. Kuid seda vaid juhul, kui Dr Riik tegeleb hüperaktiivselt lisavaktsiinide kiire hankega (… mida ei tehtud). Edasi läheb asi, süsteemianalüütiku jaoks, puhta imelikuks. Kuidas nii? Kui algselt andis Dr Riik teada, et AZ ei kõlba vanemaealistele ja seda süstitakse vaid noorematele, siis oli see selge sõnum. Arusaadav. Hooliv eksperthinnang. Kuid kui võimalike AZ kõrvalmõjude ilmnemisel andis Dr Riik teada, et AZ sobib „nüüd ja praegu“ just vanemaealistele, siis … Vaheriigi ajal oli ka kindel taks, et kui võid ei jätkunud (mune, vorsti, leiba jne), siis võis ajalehtedest lugeda või/munade kahjulikkusest tervisele. Nii, et vanemaealised oskasid oma kogemustest lähtudes lugeda selle sõnumi ridade vahelt ja kujundada välja oma isiklikud vandenõuteooriad. Kuid Dr Riik otsustas hoolitseda ka vanemaealiste meelelahutusprogrammi eest (kaks ühes meditsiini- ja meelelahutusprogramm?). Administratsioon algatas 65+ ealistele veebipõhise vaktsiinijooksu. Pilootprojekt selline. No ka hea, vähemalt ei läinud defitsiitne ressurss raisku. Kuid kui see jutt nüüd tavainimese arusaamamudelisse ( kes kuuleb pidevalt vastukäivaid infokilde sh Dr Riigilt), siis ei tea iial, mida saadi aru ja kas saadi aru. Mida peaks inimene sellisest teavitusest ja tegevusest aru saama? Millised järeldused tegema? Milliseid vandenõuteooriaid see toidab? Kui nüüd liita sellele kompotile Dr Riigi toorsõnum, et eesliin ei ole praegu prioriteet, siis … Usaldamatus (usalda+matus) on selle veatsooni nimi milles Dr Riik praegu sipleb. Uskumatus ja usaldamatus (usalda+matus).

 Juht, Jalutaja, Kaassõitja

 Usaldus on nagu likviidne ressurss, mida saab kasutada ka siis kui muud ressursid kipuvad kokku kuivama.  J. C. Maxwell („21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc Lk 89) on defineerinud usaldust niimoodi, et:  „Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.” Just-just, kui usaldust ei ole siis pole ka kedagi juhtida. Nagu kirjutab R. Siilasmaa („Paranoiline optimist“ Pegasus 2020 Lk 197): „Öeldakse, et juht, kellel ei ole järgijaid, on lihtsalt jalutav inimene. Organisatsiooni kultuuri muutmine eeldab juhtkonna pühendumist muutustele. Juht peab olema see, kes suudab panna inimesed harjumusi muutma ja enesele järgnema.“ Juht peab endale looma usalduse ja manööverdusruumi alternatiivsete valikute vahel. „Alternatiivsete stsenaariumite kaardistamise mõte seisnebki selles, et avada oma mõtlemine võimalustele. Sel teel tekib mõistmine alternatiivide olemasolust.“ Millised on meie alternatiivid? Plaan C? Plaan D? Kui Dr Riik tuima järjekindlusega väidab, et pole mingeid teisi (lisa)võimalusi vaktsiinide hankimiseks, kui Dr Riik väidab, et kiirtestid on mõttetud, kui Dr Riigil pole juhist, kuidas kergendada haiguse kulgu, siis ei näita see alternatiivide olemasolu. Isegi mitte nende kaalumist. „Ma ei suuda piisavalt rõhutada, kui oluline see on. Kui alternatiive ei ole, pole võimalik ka valikuid teha – need tehakse sinu eest. Ja ümberpöördult – mida rohkem on valikuid seda paremini on võimalik mõista, et saatus on sinu enda kätes. Kas oled parasjagu kriisiolukorras või pead tegema igapäevaseid otsuseid, igal juhul aitab stsenaariumidega töötamine otsustada, kas oled juht või kaassõitja.“ (lk 221) Nagu märgib Maxwell: „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.” (142)

 Kuula Sonny …

Tegelikult toimivad kõik tõhusad organisatsioonid samade põhireeglite järgi. Isegi maffia.

(M. Puzo „Corleone perekond” Ersen 2012 Lk 288): „Selles äris nagu eluski on lugupidamine kõik. Selles elus Sonny, sa ei saa nõuda lugupidamist, sa pead seda valitsema.” Ja edasi, pealikul on pealiku vastutus – vastutus, mis põhineb usaldusel ja usaldus mis põhineb vastutusel: „Ma pean mõtlema igaühele, Santino. Tessiole ja Clemenzale je nende meestele ja kõigile nende perekondadele. Ma olen vastutav,” lausus ta ja pidas siis pausi, otsides õigeid sõnu. „ma olen vastutav igaühe eest,” jätkas ta, „kogu meie organisatsiooni eest, igaühe eest.” „Sa ei tea mitte midagi. Ja kui sa hakkad mõistma, kui vähe sa tead, siis võib-olla, võib-olla hakkad sa lõpuks kuulama.” Ta laskis Sonny lõua lahti ja sikutas oma kõrva. „kuula, „ käskis ta. „See on algus.” (lk 304/305).

Dr Riigi paljasõnaline sõnajada, et me ei saa iseseisvalt (lisa)vaktsiine muretseda ja ka kiirtestid on „päh“,  pole usaldust tekitav. Selline selgitus on pigem administratiivne argpükslikkus. Tegutsematus (tegutse+matus) pole just parim alus usalduse tekkimiseks.

Kõik koos ja igaüks eraldi

Sellistes oludes, kus Dr Riigi kommunikatsioon, suunised ja isegi käsud on vastuolulised ja mittemõistetavad, mis ei kõneta igat kodanikku, täidab selle tühjuse kibekiirelt vandenõuteooriate ja kuulujuttude vabrik. Siis pole ka imestada, et osa inimesi on segaduses, teine osa paanikas ja kolmas lihtsalt vihased piirangute peale, mida nad ei mõista. Selle asemel, et „lõkke äärde maha istuda“ ja kõik ära (ning üle) seletada lükatakse segadusse aetud inimesed ühte kuhja, kui vaktsiinivastalised. Absurd. Me teeme midagi valesti. Väga valesti. Segaduse lisafaktor ja kurbloolisus on selles, et on tekkinud „ühe valdkonna“ asjatundjad, kes ei adu üldpilti ja nendega on liitunud hulgaliselt eri valdkondade  administratiivinimesi,  kes mõtlevad välja seda kuidas ja miks … mitte midagi teha ei saa. Isegi ei tohi, tuues nende tegematuste (tege+matus) põhjenduseks võrdsuse ja vabaduste üllad põhimõtted. Kõige kummastavama viimase aja jutupauna leidsin 26.03.21 ERR lehelt: „Professor: vaktsiinipassi nõudmisega tekib oht diskrimineerimiseks“. Milles küsimus? Ilmneb, et „Euroopa Liidu asutatud globaalne digitaalsete inimõiguste võrgustik on aga valmis saanud vaktsiinipasside kasutuselevõtu analüüsi. Selles jõuavad 21 riigi teadlased järeldusele, et vaktsiinipassi alusel saab inimestele erisusi pakkuda alles siis, kui vaktsineerimine on kõigile inimestele kättesaadav. "Nii kaua kui riik seda ei võimalda, põhimõtteliselt ei saa seda teha, et nõutakse vaktsineerimispassi eeldusena ligipääsuks mõnele riigiteenusele või tegelikult ka eraõiguslikele teenustele. See põhiline oht on diskrimineerimises," selgitas Tallinna ülikooli inimõiguste professor (…)

Ta lisas, et inimese põhiõigustest ja Euroopa inimõiguste põhimõtetest lähtuvalt ei saa ka eraettevõte eelistada vaktsineeritud kliente. "Eraettevõtte kohustus on samamoodi austada inimõigusi, teha seda selgete ja arusaadavate standardite alusel.“ Hm, kõlab kui sarimõrvari õiguste loetelu. Ehk siis sarimõrv, kui inimõigus? Üldine hüve? Kummaline, huvitav, kas viirus ka teab, millised liitlased tal levikuvabaduse alal kaasa aitavad? Ilmselt ei tea, kuid kasutab ära. Kindlasti. Kui diskrimineerimistemaatikat üksikult, puht teoreetiliselt, võtta , siis on jutt ju väga õige, kuid pannes selle tegelikku olukorda, siis näitab see veelkord kuivõrd irdunud on osa seltskonnast elu tegelikkusest. 

Demokraatlikud diktatuuriehitajad

Selline suhtumine on võõras, sellel pole demokraatia, õiguse ega vabadusega mingit pistmist. Kuid seda teadis ja hoiatas juba Vana-Kreeka filosoof Isokratese: „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 Lk 89). No nagu teate, siis on demokraatia peale seda väljaütlemist ka mitmel korral hävinenud. Seega praktikas läbiproovitud mõttetera. Seda ei pea üha uuesti katsetama. Kuritarvitades vabaduse ja võrdsuse mõistet loob nihkes demokraatiajutt teed vaid diktatuurile. Demokraatia (mida keegi siis selle all just mõistab) läheb selle sõna ja mõiste väär ning kuritarvitamisel  katki. Tundub, et kõik need kes poevad vabaduste ja õiguste varju, et varjata enda otsustamatust (otsusta+matus) pole aru saanud, et see kolmikkriis on eksistentsiaalne kriis, mida saab võita vaid motoga, et selles peavad osalema kõik koos, kuid ka igaüks eraldi. Mõtteviis, et need kes on kontrollitud ja pole nakkusohtlikud ei või oma kollektiive, kogukondi & perekondi kaitsta niikaua kuni kõigile on mingi kaitsevahend (näiteks vaktsiin) kätte saadav on ju … väga segadusttekitav. Kas see tähendab, et vaktsiinipasse võib kasutama hakata vaid siis kui vaktsiin on saadaval kõigile 7+ miljardile inimesele? Hm, kui me jääme ootama millal kõigile saab vaktsiin kättesaadavaks, siis me küll taudi kontrolli alla ei saa. Elementaarne. Mitte kuskil ei saa. Tekkivad uued tüved ja uued probleemid, siis … Siis ootame jälle … Siis … Ikka ootame …

Uskudes asjatundjaid

Viroloog Andres Merits on arusaadavalt selgitanud, et: „Uus tüvi ei ole tekkinud vastusena vaktsiinide kasutamisele. Koroonaviirusel on palju erinevaid variante, mis on üksteisele väga lähedased. Kuna immuunsus seda viirust hetkel ei takista, on suund, kuhu kõik bioloogiliselt mõtestatud mutatsioonid on suunatud, see, et soodustada viiruse levikut. Ainus, millega meil viiruse levikut seni on takistatud, on kontaktide vähendamine, maskide kandmine ja kätepesu. Reaalne ja loogiline on sellisel juhul variandi, mis ka nendes tingimustes levida suudab, tekkimine. Seda ei saa võtta nii, et need meetmed viivad või on viinud paremini levivate viiruse variantide tekkimisele. Sellistel variantidel oleks levikueelised nii ehk nii. Õige on hoopis vastupidine – meetmete ebapiisav kasutamine on võimaldanud viirusel nakatada piisavalt palju inimesi – umbes miljon päevas – mis on loonud võimaluse palju enamate uudsete viirusvariantide tekkimiseks, mille hulgas leiduvad ka paremini levivad variandid. Kui viirusega nakatumine oleks – efektiivsemate meetmete rakendamise tõttu – sada korda väiksem, oleks sada korda väiksem ka selliste variantide tekkimise ja levimise tõenäosus.

Sama olukord jääb püsima ka vaktsiinide kasutamisel – mida rohkem anda viirusele võimalusi (st mida rohkem viirusel on sõpru ehk siis vaktsineerimisest keeldujaid), seda rohkem ebameeldivaid üllatusi oodata on. Reaalne võit viiruse üle on võimalik, kui viiruse vastu genereeritakse kollektiivne või karjaimmuunsus, mis tähendab siis seda, et kui keegi ka viirusega mis iganes meetodil nakatub, siis tõenäosus, et temaga kohtub rohkem kui üks inimene, kes on võimeline nakatuma, on väiksem kui 100%. Kui meil on 100 inimest, kellel tekib 100 produktiivset kontakti, siis nakatunute arv püsib stabiilsena. Kui see on alla saja, siis läheb nakatumine alla. Need inimesed, kes on viiruse vastu immuunsed, kes on vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud, on viiruse seisukohast nagu tühjad kohad. Kui haige kontakteerub mittevaktsineeritutega, siis seal tekib palju uusi juhtumeid, kui ta kohtub nendega, kes on vaktsineeritud, ei teki midagi, või kui, siis väga vähe.“ (Vooremaa 5.01.21)

Ehk nagu A. Merits tõdeb: „Radikaalselt uusi omadusi SARS-CoV-2 uurimused viimasel ajal välja toonud ei ole. Pigem on ta on osutunud teistele viirustele hoopis sarnasemaks, kui eelmise aasta alguses arvasime. Peamine probleem on ikka suured nakatunute arvud. Kui viirusel lastakse nii laialt levida, tabavad meid tõenäoliselt mitmed väga ebameeldivad üllatused. Praegu on sel viirusel ikka lastud teha väga palju, mida ei oleks tohtinud lubada.“ Just-just liiga palju on sõnavahtu ja liiga vähe ja ajakohast tegutsemist. See on lausa pelutav.

Ehitades ühismüüri

Seega „vaktsiinipassi“ taktika (vaktsineerimisstrateegias) pole välja mõeldud inimeste diskrimineerimiseks, vaid taudi leviku tõkestamiseks, omamoodi tulemüür viiruse kaoks tühjadest kohtadest, mis piiravad nakatumise võimalust. Kuid tulemüüri saab ehitada vaid tulekindlatest kividest, pannes ühte müüri nii tulekindlaid telliseid, kui turbapätse ei saa te tulekindlat müüri, te saate tule müüri. Vaat niimoodi. Siduda ühtse tulemüüri ehitamist  kuidagi inimõigustega … Täiesti pöörane. Ütleme niimoodi, et see ajab segadusse. Juhtimisõpetustes tuletatakse ikka meelde, et kui probleem on keeruline, siis võtke see osadeks lahti ja visualiseerige see. On kergem aru saada ja lahendusi leida. Hea mõte. Teeme proovi. Niisiis: 

Kasutamata varjendi strateegia?

 Kas need, kes räägivad „õigustest“ (tuleb möönda, et erinevates oludes võivad olla nii „päris“ õigused, kui ka kujutletavad õigused, mida võib olla esmapilgul raske eristada) räägiksid sama tõsiselt diskrimineerimisest näiteks lauspommitamise tingimustes.  Ehitatud on teatud arv pommivarjendeid (ehitamine jätkub täie hooga), kuid neid ei tohi kasutada niikaua kuni igaühele pole valmis saanud tema isiklik varjend(võimalus)? Jabur ju? Pigem on pommitamine kui selline inimõiguste vastane, mitte pommitamise korral käepäraste kaitsemeetmete aktiivne kasutamine (kahjuks ei saa me esitada viirusele süüdistust inimvastasest kuriteost).

Vaadake Riik on üks meie teiega ühiselt hakkamasaamise instrument - meie ühislooming. Kui meie ajaloolised kogemused on näidanud, ja me oleme otsustanud, et meditsiinikriisi lahendamise instrumentideks on isolatsioon, testimine, vaktsineerida ja kohustuslikud maskid (kellele ja millal), siis nii ka peab olema. Sellise käitumisliini täitmine on kohustuslik. Vaadake, kui meil on parempoolne liiklus, siis me ei sea ju kahtluse alla, et vastassuunalise liikluse kasutamise keelamine on õiguste piiramine?  Elementaarne. Ei saa olla parempoolset ja vasakpoolset liiklust üheaegselt? Või muidugi saab, kuid see ei ole mõistlik, see ei ole seotud ei vabaduste ega õigusega, see on lihtsalt elukorralduslik ühisreegel. Sama põhimõte ka tauditõrjel, ei saa niisugust massiivset/agressiivset taudi tõrjuda, kui selles osaleb vaid osa elanikkonnast. Poole maski kandmine on mõttetus. Hullemgi veel, kui te olete pannud tähele, siis asjatundjad on rõhutanud, et nn kirurgiline mask ei kaitse niivõrd kandjat, vaid hoiab ära kandjapoolse võimaliku nakkuse levimise Ühisruumi. Selles valguses pole arvamine, et (PM 25.03.21): „ Iga inimene peab ise oma tervise eest hoolitsema, ei ole valitsuse asi piirata vabadust, olgu päästikuks kasvõi epideemia. Solidaarsed piirangud pole põhjendatud. Just selles on veendunud need, kes sõitsid laupäeval kolonnidena protestimärgiks ja aktsiooni korras rahvuslippude lehvides Eesti suuremates linnades ringi.“ Mingi vabaduse piiramine.

Hm, Mille vastu me ikkagi mässame, kui maskikandja kaitseb eelkõige Ühisruumi nakatumist, mitte iseenese nakatumist. Seega kaitsevad need, kes kannavad maske, eelkõige neid kes … maske ei kanna? Samas, kui mittevaktsineeritud ja mittemaskikandjad on potentsiaalsed nakatajad. Potentsiaalne sarimõrvar? Kelle õigusi (elule) siinkohal on piiratud? Täitsa pöörane egoism. Kas õigus olla sarimõrvar on nüüd siis igaühe põhiseaduslik õigus? Niikaugele oleme siis oma väärtuste, õiguste ja vabadustega jõudnud? Siinkohal oleks paslik tuletada meelde M Thatcheri ütlemist:  Lk 146 „Inimõigused ei saanud alguse Prantsuse revolutsiooniga … (need) pärinevad tegelikult judaismi ja kristluse segust … (meil, inglastel) oli 1688 ndatel omaenda vaikne revolutsioon, mille käigus parlament rakendas oma tahet kuninga üle … See polnud sedasorti revolutsioon nagu Prantsusmaal … „vabadus, võrdsus, vendlus“ – ma arvan, et nad unustasid kohustused. Ja siis läks vendlus muidugi pikaks ajaks kaduma.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 146). Vaat selline lugu. Kõik algab kohustusest. Kui kohustusest ei alustata, siis lähevad  vendlus ja vabadus pikaks ajaks kaduma

 Aeg annab arutust

Teisalt, meie maailmamõistmine ja selles orienteerumine ei seisa paigal ja väga võimalik, et me oleme nii mõnestki järjestikku toimuvatest sündmustest valest aru saanud, pidades neid põhjuslikult seotuteks. Näiteks USAs viidi läbi uurimus, mis võrdles basseini uppunute ja N Cage  esinemiste arvu filmides. Ilmnes, et neil aastatel kui N Cage esines rohkemates filmides oli ka uppunute arv suurem, millest oleks võinud teha järelduse, et mida vähem filmiesinemisi, seda väiksem oli õnnetusjuhtumite arv. Enamgi veel, kõige parem oleks olnud (kui sellel oleks põhjuslik seos), et näitleja üldse ei oleks esinenud filmides, kuid … Siinkohal pole tegemist põhjusliku seose vaid juhusega. Kokkusattumustega.

Sama uskumatud on olnud ka ravisoovitused. Mäletan mitmeid (naljakaid?) Vanaema Marie raviõpetusi. Mõni aitab siiani, mõni … paneb muigama. Kuid mitte ainult Vanaema Marie polnud hea raviõpetaja,  S. Schiff („Kleopatra” Tänapäev 2013 Lk 107) toob järgmise näite:  „Hipokratese kolmesaja-aastane retsept nurisünnituse esilekutsumiseks – seitse korda üles hüppamine, nii et kannad korralikult kannikaid puudutavad – pani mõned esimese sajandi abinõud tundma täiesti mõistlikena. Ämblikumuna, mis enne päikesetõusu hirvenahaga kinnitatakse keha külg, võib kaheteistkümne kuu vältel ära hoida viljastumise. (…) Kleopatra ajal oli oma rasestumisvastaste mõjude poolest krokodillisõnnik, nagu ka muula neerust ja eunuhhi uriinist tehtud keedust.”. Prrr. Tänapäeval me ilmselt ei kasuta selliseid „nõuandeid“. Samas pole möödunud just palju aega sellest kui me kõik käisime kümnendi tervishoiuasutustes sinisussides, sest see oli … tarvilik. Kasulik. Me kõik uskusime seda ja allusime. Kasulik ju! Ilmselt oligi kasulik … sussitootjatele ja sussisahistajatele bürokraatiarindelt. Ühtäkki sinisussi nõue kadus ja nüüd võid oma poriste kotadega marssida rahumeeli nii sünnitaja manu, kui intensiivravi palatisse. Jälle usume. Või teine näide. Peamise Linna keskel, Kaarli kiriku ristmiku ümbrus tehti ühtäkki kiiruspiiranguga 30 km/h. Terve kümnend käis nimetatud rajoonis „päti-võmmi mäng“, mil autojuhid püüdsid ebeloomulikku piirangut „mahendada“ ja muuta liiklust taas sujuvamaks, mille eest nad said ka korrakaitsjailt „rahalise tunnustuse“ osaliseks. Ühtäkki piirang kadus ja midagi hullu ei juhtunud, liiklus muutus vaid sujuvamaks. Miks, mida, kes otsustas … pole teada. Just seepärast peavad olema piirangud selgelt põhjendatud, mitte suvaliselt kehtestatud. Selline suva on küll vabadusi … eee … pole just päris kindel, kuid kui nuputada, siis ka inimõigusi piirav.

Teised võimalused          

Niisiis kuidas on valikuvõimalustega, mida pidas kriisi ületamiseks eeltingimuseks Nokia nõukogu esimees? Meil ei ole, kuid ERR 29.03.21 tõi huvitava uudise Slovakkiast. Nemad nimelt võtsid massiliselt kasutusele kiirtestid, mille tulemuste analüüsi „kohaselt langes masstestimiste järel nakatumisnäitaja riigis ligi 60 protsenti. Kui arvestada sinna juurde eelnenud nakatunute arvu kasv, siis 70 protsenti.“ Vägev saavutus!

„Kampaania käigus tuvastati ligi 5,3 miljoni testi abil 50,5 tuhat nakatunut, kes pidid jääma koos terve leibkonnaga seejärel karantiini. Vaid tavapärasele PCR-testile lootes oleks tulnud sama arv positiivseid teste tulnud kokku 40 päevaga. Suurema osa riigi elanike testimine nõudis märkimisväärsel hulgal inimressursi. "Eriti tervishoiutöötajatega läks kitsaks, kümme tundi enne pilootkatse algust oli meil veel puudu 2500 arsti ja palusime lõpuks Austria sõjaväe abi," meenutas Pavelka  (Slovakkia tervishoiuministeeriumi epidemioloog). Kogu riigi testimine nõudis veel rohkem vaeva. Ligi 5000 testimispunkti mehitamiseks läks tarvis kokku 40 000 inimest, sh 15 000 tervishoiutöötajat.“
„Martin Pavelka märkis, et kiirtestide riikliku programmiga lõimimine aitab optimeerida testimisega seotud kulusid. Möödunud aastal Slovakkias korraldatud masstestimise tarbeks ostis riik Lõuna-Koreast 50 miljoni euro eest 13 miljonit testi. Võrdlusena tuleb iga võrreldavalt täpse testi eest Eesti apteekides välja käia enam kui kümme eurot. Sellele lisandusid testimise endaga seotud kulud, mis olid näiteks Bratislavas ühe testitu kohta kaks eurot. Kuludele vaatamata leidis Pavelka, et see tasub end ära. Möödunud kevadel kehtestatud piirangute tõttu langes Slovakkia SKT ligikaudu kümme protsenti. "Iga valitsus peab ise selle arvutuse läbi tegema, kui sageli on nad valmis inimesi testima. Kui saame majanduse varem avada, võib isegi nädalas 100 miljoni euro kulutamine end õigustada. Näiteks läheks kogu majanduse, sh tehaste sulgemine Slovakkiale maksma suurusjärgus kaks miljardit eurot nädalas.“ Siinkohal tasub üle korrata, et võimaliku majandusliku kasu tõi välja epidemioloog. Vaat see on pühendumus. Seda inimest ma usaldaksin.
“ Mis selle loo juures veel õpetlikku on, siis see, et kõike (oma rahva päästmiseks) ei pea tegema kõrgete (ja kaugete) ülemuste käsulaudade järgi, oma peaga tuleb mõelda. Tuleb vananenud arusaamu ja reegleid murda.  „Seejuures ei saa tema sõnul alati lootma jääda suuremate rahvusvaheliste organisatsioonide juhistele. Näiteks muutis Maailma Tervishoiuorganisatsioon kiirtestide osas meelt alles möödunud septembris. "Olen nõus, et kevadel Hiinast tulnud testid olidki saast, aga teiste riikide toodang muutus õige pea paremaks ja täpsemaks. Slovakkiat taheti aga vahepeal isegi vastutusele võtta, sest me ei kasutanud antigeeniteste ette nähtud viisil ja eirasime WHO sõnul meditsiinilisi eeskirju. Nüüd näevad nad aga, et neil on tõesti testimisstrateegias oma koht olemas.“ Vaat selline väga õpetlik lugu. Kus on meie lugu. Ei, ei mitte hala (me peame tegema otsuseid, me peame tegma raskeid otsuseid, me peame tegema valusaid otsuseid), vaid lugu. Slovakid uurisid, otsustasid, valmistusid ja … tegid. Väga tubli. Meil … eee … võiks kaaluda massnakatumise piirkondades, lõpueksamite ajal … Oh 

Kõik otsivad oma teed

Kõik otsivad alternatiive. Soome on piiranguuskne. Oli juba eelmise laine ajal ja sellest oli abi. Kuid ka loogiline, sest taudiraviks on alati kasutatud jada. Testi, tuvasta, isoleeri, vaktsineeri. Muud võimalust eriti polegi. Slovakkide varianti me juba käsitlesime. Eriti meeldis mulle epidemioloogi (sic!) arutlus majanduslikust tasuvusest ja ressursside kontsentreerimise kohast. Kuid mõned „otsingud“ on arusaamatud, kui mitte veidrused, nagu see, et „Serbia pealinna suurima vaktsineerimiskeskuse ukse taha oli moodustunud pikk järjekord bosnialastest, montenegrolastest ja põhjamakedoonlastest, kes olid mõnel juhul tulnud kogu perega vaktsiini saama. Järjekorra toimetamist jälgis kõrvalt politsei.“ Ka omamoodi huvitav eksperiment, kuid … Palju küsimärke. Meil on ikka seesama alternatiivitu alternatiiv – ootame vaktsiine. Kuid on terve rida elementaarseid ja üldse mitte keerulisi tegevusi, mida Dr Riik võiks kohe ära teha. Nojah, kõigepealt peab ta muidugi vearuumist välja saama, kuid mõistetav selgesõnaline kindlas kõnes kava on üks võimalusi ka ennast nurgast välja manööverdada. Üks on selge, et Dr Riik peab julgelt tegema kulutusi taudi kontrolli alla saamiseks. Ikka seesama jadavalem, ei midagi keerulist. Teste, tasuta kiirteste, tasuta maske, kiiret vaktsineerimist ja sellele järgnevat paari päevast tasulist taastust, haigestumisel kohe esimesest päevast tasu haigekassast jne. Mulle ei meeldi tasuta asjad, mis teatavasti ei ole tasuta, kuid meie ühisraha on vaja just sellistel puhkudel kasutusele võtta, kui Ühisruum on tõsiselt hädas. Nüüd on see (häda) aeg käes. Ja veel üks korduslik meeldetuletus: mitte hetkekski ei tohi selles võitluses muutuda üleolevaks, ülbeks ja suurustavaks. Tasane vaikne tänu meie kangelastele eesliinidel, kes peavad kinni lappima administratiivkriisi praagi, tänu ka kõigile kaaskodanikele kes hoolivad oma kaaskodanike tervise eest, mis tähendab et nad hoolivad ka teiste eest. See ongi kõik ühe eest, üks kõigi eest ehk kõik koos ja igaüks eraldi ka.

 Demineerimine vs varemete koristus

Kes seni veel olukorrast aru pole saanud (ja on eksinud segadussõnade ja vandenõuteooriatelodumetsa) on illustreerivaks teejuhiks järgmine lihtsustav olupilt. Meie/teie aeda on kukkunud aegsütikuga pomm, nüüd on küsimus selles, kas suunata ressurss demineerimisele nagu kogemuslikult soovitab Slovakkia (epidemioloog) või kehtestada selle ümber liikumispiirang nagu teevad soomlased või … Või lasta kogu see kupatus koos maja, aia ja elanikega rahulikult vastu taevast ning siis koristada varemeid ja lappida vigastatuid. Tundub, et just selle viimase variandi on Dr Riik valinud. Piiranguid ei taheta kehtestada ( kuigi nüüd on need kehtestunud), ennetavate meetmete ja demineerimisega ei tegeleta, kogu ressurss suunatakse varemekoristusse, kõige sellest tulenevaga. See, et osa seltskonnast pole üldse aru saanud, et meie oma koduaias on tiksuv pomm ja püüavad seda manasõnadega olematuks mõelda või lippude lehvides sellest üle sõita/hüpata (kommi-nommi, vanamees hüppas üle pommi?) ei muuda pommi olematuks, küll aga muudab pidev sebimine ja kõnede pidamine pommi ümber ja otsas tagajärjed raskemaks. Mida veel? Viies järjekordse laadungi raamatuid taaskasutusse jäi pilk peale ühele Vaheriigi aegsele menukile „Blokaad“ (a. Tšakovski lk 476), kus sapööriüksuse komandör nähes 1941 a taganemisel Leningradi all värskeid vägesid tunneb rõõmu. Lõpuks ometi. Sel kohal ütleb ta autojuht: „Vaadake seltsimees major, need on ju kursandid“. „Rõõm tuhmus. „Isegi kursandid!“ (…) „Tähendab, näpud on põhjas ja reservid on läbi!“. Kursantide (viie minuti pärast valmis ohvitseride) saatmine reakoosseisuna rindele augu täiteks oli meeleheitlik samm, ressursi kõige ebatõhusam kasutamine, kuid … Millegi pärast meenus seejuures kolmesaja arstitudengi vabatahtlik ülesastumine minna kriisi, eksistentsiaalset kolmikkriisi abistama. Aitäh teile. Meenusid ka teised vabatahtlikud. Meenus ka Slovakkia tervishoiuministeeriumi epidemioloogi kriisitõrje isepäine demineerimine ja ressursside õiges järjekorras kasutamine. Meenus ka Läti ja Soome valmisolek meie tervishoiusüsteemile appi tulla, kui me ennast oma isekuses ja oskamatuses (oska+matus) õhku laseme. Meenusid need vabatahtlikud, kes seni on kõige erinevamal moel olnud abiks olukorra leevendamisel. Meenus … Jah, näpud on põhjas, reservid on läbi, kuid see võitlus mida praegu peetakse on ühisvõitlus. Vaid siis kui kõik annavad oma panuse on võimalik normaliseerida olukord. Dr Riik keskendu pommi demineerimisse. Pomm tiksub. Tik-tak.

Järgneb…

Targutusi:

T. Pocock „Admiral Nelson“ Kunst 2012

 Lk 342 „Ma pole kellegagi nõu pidanud. Seetõttu jääb süü mu eksliku arvamuse kujundamise eest ainuüksi minu kanda. Ma ei lubaks ühelgi mehel  röövida kübetki minu kuulsusest, kui ma oleks Prantsuse laevastikku kohanud; niisamuti ei soovi ma, et keegi teine peaks jagama minuga vastutust. Kõik kuulub mulle, nii tõde kui vale …“

Lk 351 „Ma ei taha olla ühegi partei tööriist, kuid kui mul tuleb olla valitsuse liige, siis on olukord teine.“

 M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015

 Lk 53 „Psühholoog James Grubman kasutab esimese põlvkonna miljonäride kirjeldamiseks ülihead väljendit „jõukuse immigrandid“ – selle all peab ta silmas seda, et neid ootavad oma lastega suhtlemisel ees samad väljakutsed, mis ootavad ees ka ükskõik millisesse riiki immigreerunud inimesi.“

Lk 77 „Stoufferi mõte oli see, et meie mulje ei teki mitte globaalsel tasandil, mitte sedasi, et me asetame enda kõige suuremasse võimalikku konteksti, vaid see tekib kohalikul tasandil – me võrdleme end inimestega, kes on „meiega samas paadis“. Meie arusaam sellest, mis meil puudu jääb, on suhteline.“