Sunday, March 7, 2021

Põrgatamisteooria V7: # mina ka: Liiga hilja

 


 

Kordame üle: Meie praegune kriis on kolmikkriis – meditsiiniline, administratiivne, majanduslik. Kui me seda aru ei saa, seda endale selgeks ei tee ega tegevuspõhjaks ei võta, siis ei oska me ka õiget ravi leida ja meid tabavad üha uued tagasilangused. Nagu on ka kahjuks juhtunud.Tõsiasi on, et meie administratsioonid tegelevad õhinapõhiselt just selle kriisi kahe otsaga, meditsiini ja majanduskriisiga ja administratiivkriis on valdavalt märkamatuks jäänud. Kuid administratiivne otsustamatus, hilinemine ja korrapäratus annavad siirdeid nii meditsiini- kui majanduskriisi. Kuigi meie teiega uneleme kriisist väljumisest ja teeme plaane „tavaeluks“, siis kahjuks on administratiivne otsustamatus (otsusta+matus?) ja eraalgatuse mitteusaldamine,  põrgatanud meid üha sügavamale kriisi ja kaugemale kõigest tavalisest. Kahju. Aga oleks võinud ju teisiti …Minna? Ei, teha. Minna me lasime … juba. .Kõige sellest tulenevaga.

Eilsed uudised homseks

 Lugedes uudisvoogu taban end mõttelt, kas see on ikka tänane leht? Või on mullune? Ühed samad teemad korduvad üha uuesti ja uuesti kogu aasta jooksul. Kasvõi kõige elementaarsem maskiprobleem.  Kas ka homme? Kuidas saab niimoodi olla, et aasta jooksul pole probleeme lahendatud. Kriis on süvenenud. Kui nakatumisjutumite lisandumist jälgida, siis 10-100x. Korda. Uudistevoog: „vaktsineerimiskava uuendamine võtab aega, valitsuses on selle ümber vaidlused“ ; „kaupmeeste liidu juht: riik võiks maski kandmisest keeldujaid trahvida“ (appi, aasta pärast kriisi algust!); „“majandust ei saa sulgeda“  tuletasid meelde  kindral D. MacArthur ütluse, et iga sõjalist nurjumist saab selgitada kahe sõnaga: „Liiga hilja.” Nii ongi, tänaseks teame, et kolmikkriisi  administratiivkriisi osa otsustamatus (otsusta+matus?) on andnud lopsakaid lisaõisi hilinemiskriisi & kommunikatsioonikriisina. Administratiivkriisi irdsõnumid on olnud segadusttekitavad. Kui viimaste küsitluste järgi on 25% küsitletutest kindlalt vastu vaktsineerimisele ja tubli kolmandik on kahtleval seisudukohal, siis on see otseselt Dr Riigi segaste ja hilinenud sõnumite tulemus. Enam ei usuta ametlikke sõnumeid, need on muutunud mitteusutavaks tapeediks. See tühik mõistetavas kommunikatsioonis on tänaseks täitunud vandenõuteooriate üleküllusega : „Paraku jõuab väljamõeldis üle maailma levida juba enne, kui tõde hommikul uniselt silmad avab.“ (A Rutherford  „Kõigi kunagi elanute lühiajalugu“ Tänapäev 2020 Lk 119). Ja miks peakski uskuma kiretut automaatvastajalikku ametlikku juttu, kui see ei ole kooskõlas elementaarse loogika ja tegeliku olukorraga ja kui kogu poliitmaailm on viimase aasta nagu sõgedad üksteise materdamisega tegelenud, selle asemel, et tegeliku päris kriisiga. Üksteise materdamise sõnumid olid vormistatud ja esitletud kõige „imelisemal“ moel, välja on mõeldud terve uute väärtuste kaskaad, ning meditsiinikriisist kuulsime üksnes uinutavaid banaalseid sõnakõlkse. Need ei sisalda informatsiooni vaid eneseõigustust. Erineval moel. Mingit aimu asjade „essust“ seisust andis vaid teadusinimeste arvamus (tänud teile), kuid seda ei saa Dr Riigi „süüks“ panna.

 Pole väitlusklubi aeg

 Nagu D Rumsfeld („Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 Lk 154) nutikalt märkis:  „ Meie maailmas vohavad arvamused, targutused ja oletused. Selgesti avaldatud faktid asenduvad aja jooksul oletustega.“ Nii ongi.

Loodus teatavasti tühja kohta ei salli, see täidetakse nii või teisiti. Meie uuel IT ajastul täidab selle sotsmeedia pööraste vandenõuteooriatega üks jaburam kui teine. Samas … ega Dr Riigi „teadusega looritatud“ praktika eriti parem pole. Vaadake, kui teadmispõhiseid soovitusi praktiseeritakse vaid poolikult, siis oleks see nagu poole maski kandmine. Siin ei saa kasutada õpetaja Lauri soovitust poole rehkenduse kohta. Pool maski, pool meedet on pool mis meie probleemi juures ei tähenda nulli vaid miinusmärgiga tulemust. Tulemus  on … tulemusetus. Selle praktika tulemus on meil praegu käes.

Halloo, meil on käsil päästeoperatsioon, mitte väitlusklubi. Alustada tuleb algusest. Juba sügise alguses rääkisid tervishoiutöötajad usalduslikult, et uus laine tuleb, et sel korral on neil (sic! Juba) ka kaitsevahendid olemas, kuid kevadkriis näitas, et personali ei jätku. Nende soovitus oli kohe sügisest kehtestada range(ma)d piirangud. Dr Riigi jaoks osutus selline valik liiga ebepopulaarseks ja siin me nüüd oleme, Dr Riik ei valmistunud jälle kriisiks piisava tõsidusega ja kukkus suurejooneliselt läbi. Meie teiega ka. Administratiivkriis. Nüüd … Jah eesliin pingutab mitte võimete piiril, vaid kaugelt üle selle, tehes igal päeval ja minutil kangelastegusid, kuid meie Pilvepiir (seadusandja)  ei oska enam arutadagi eksistentsiaalseta küsimuste üle. 

Omaenese mull 

Kui "raadiumit" kuulata, siis tundub, et arutame käib põhiliselt selle üle kas ja kuidas säilitada  reitinguid ka keset laibaloendust. Kui vaadata ka Seadusandja töögraafikut ja teemavalikuid, siis see pole just ülearu koormatud eksistentsiaalsete - kriisitõrje - küsimustega. Kohati jääb mulje, et mingit kriisi ei olegi ja kõik liigub (või õigemini tammub paigal) oma rahulikus rahuaja kapakus. Kummaline. Või on see mull? Mitte see vaba liikumise mull, millest unistati vaid mull oma algses tähenduses? Seekord siis administratiivmull:  „Mida kõrgemale te organisatsiooni hierarhias ronite, seda nõrgemaks jääb teie side tegelikkusega. Mäletate võimu nn surmatsooni? Te ei saa enam oma tegevuse kohta vahetut tagasisidet ning te ei koge ka oma otsuste ja tegevuste tagajärgi nii, nagu teised seda teevad. Te elate mullis, teid ümbritsevad inimesed, kellel on seoses teie võimurolliga omad huvid mängus. Nad võib-olla kardavad teie autoriteeti või olenevad teist, sest teie tagate neile elatise. Teiega seotud olemine suurendab nende karjäärivõimalusi ning nad võivad emotsionaalselt sõltuda teie armastusest ja tähelepanust.“

„Kui kõik teiega samas mullis olijad kinnitavad teie kõrge staatusega rolli, ei näe te enam ennast selgelt ega oska ennast ega oma tegevuse tõhusust hinnata. Veelgi enam – sellisel juhul on kerge langeda ennast toetavate veendumuste ja hinnangute ohvriks, mis teie omakasu veelgi süvendavad. Inimestel ja organisatsioonidel on oht kalduda enda tegevusele kinnitust otsima (…) – me valime välja teabe, mis kinnitab seda, mida me juba niigi teame, ning eirame seda, mis seda ei kinnita. Isegi ilma võimuta on inimestel kombeks uskuda seda, mida nad tahavad uskuda. Faktid käigu kuradile. Teabel, mis on vastuolus sellega, mida tahaksime uskuda, on pea võimatu tungida läbi ego ja selle omakasupüüdlike teooriate tulemüüri.“ (J Diamond „Võim“ ÄP 2018 lk 174). Ilmselt nii ongi.

 Hoolimatus (hooli+matus?)

 Kindlasti teen ma praegu liiga nii mõnelegi, kes on arvamusel, et on ju teinud kõik võimaliku, kuid …Tulemus on nagu ikka? Just. Me ei asu tavaoludes, administratiivkriis on nii sügavas staatilisuses kinni, et isegi ei hoomata, et nüüd on see aeg, mil tuleb rikkuda reegleid, näidata üles initsiatiivi, olla eeskujuks, ühesõnaga näidata - „me hoolime teist“. Tegelikult ka! Nüüd ja kohe! Banaalsed sõnajadad, me peame tegema otsuseid, me peame tegema raskeid otsuseid me peame tegema valusaid otsuseid on ainult õhu liigutamine. Selles mängus ei ole tähtis, et tehakse „midagi“, vaid milline on selle tegevuse resultaat. Tulemus. (Need ristid mida tänases administratiivkriisis maalitakse on hoopis teistsugused, kui eurodirektiivide täitmistabelis). 

Initsiatiiv? Krapsakus? Leiutajavaim? Jah, kõik see on olemas ... eesliinil. Kõik see on olemas ka  eraalgatuses nagu Synlabid, Convidod ja kõik teised valdkonda toetavad ettevõtjad. Kuigi kriisitõrje massi annab riiklik meditsiinisüsteem, siis ilma eraalgatuse abita oleks olukord veelgi trööstitum ja mõnes kitsas segmendis lausa katastroofiline. Ärge unustagem nendegi suurepärast panust ja tänu neile. 

Kuidas on krapsakusega lood administratiivsektorid? Administratiivsektorit ilmestab pigem ...vagur järjekorras seismise ja vaikse rahuaja kapaku mentaliteet. Kas see on hoolimatus (hooli+matus?) või mõistmatus (mõist+matus)? Ei tea, kuid äris see tulemustasuks ei formeeruks. Plaanid ei toimi. Miks banaalplaanid ei toimi? Hm, võib-olla on inimesed lihtsalt liiga rumalad nende mõistmiseks? Ilmselt mitte ja kui Dr Riik niimoodi mõtleks, siis poleks tegemist enam demokraatliku riigikorraldusega, vaid me seisaksime diktatuuri lävepakul. Kuidas nii? Vaadake kodanikud on kõrgeima võimu esindajad, nad on Pilvepiiri ja Dr Riigi tööandjad. Ülemused noh! Ja sellest tulenevalt peab nii Dr Riik kui ka Pilvepiir valdama meisterlikult ülespoole juhtimise kunsti. J. Willink ja  L. Babin („Ülim vastutus“ Lk 233) on kirjeldanud seda järgnevalt:  „Käsuliinipidi üles liikumine nõuab juhtimises taktitundelist asjaajamist otsese ülemusega (…), et jõuda nendele otsustele ning saada sellist tuge, mida teie meeskonnal ülesande täitmiseks ja edu saavutamiseks vaja on. Selleks peab juht oma situatsioonilist teavet käsuliini pidi üles vahendama.“ „Ülemuste juhtimine nõuab palju rohkem tarkust ja oskusi kui alluvate juhtimine. Käsuliini pidi üles liikudes ei saa juht lootma jääda oma ametikoha autoriteedile. Selle asemel peab keskastme juht kasutama oma mõjujõudu, kogemusi teadmisi, suhtlusoskust ning jääma igas olukorras igati professionaalseks.“ „Üks juhi tähtsamaid ülesandeid on toetada omaenda ülemust – vahetut ülemust. (…) Avalik rahulolematus või lahkarvamuse avaldamine õõnestab juhtide autoriteeti igal astmel. Organisatsiooni töötulemustele avaldab see katastroofilist mõju.“

„Eri tasandite juhid ei ole sugugi alati ühel nõul, aga lõppude lõpuks: kui arutelu mingi kindla tegutsemissuuna üle on lõppenud ja boss on otsuse teinud – isegi kui teie sellele otsusele vastu vaidlesite -, peate te plaani ellu viima nii, nagu oleks tegemist teie enda plaaniga.“. Vaat selline lugu ja selle tegemata jätmise pärast on Dr Riigi mitmed tegemised nurjunud. Asjal on ka teine külg ahel- või ringreaktsioon, sest kui kodanikud ei mõista (puuduliku selgitamise tõttu) Dr Riigi plaane, siis iga selline kommunikatiivne ja tegelik ebaõnnestumine vähendab Dr Riigi enesekindlust, mis omakorda segab ja viivitab uute toimivate kavade loomist. Ollakse ebaõnnestumiste ringis.

Muide samasugune ülespoole juhtimise oskus puudub ka administratsioonis sees. Me oleme olnud viimastel aastatel tunnistajateks piinlikele juhtumitele, mil "ametistid" tihtipeale ei adu oma tegelikke kohustusi, seda, et neil on KOHUSTUS valdkonna asjatundjana(kui ta ikka on asjatundja) teha oma ministrile selgeks, kuidas saab teha, kuidas ei saa teha ja mida tuleb teha siis kui ei saa teha, kuid teha on vaja. See kõik on tehnika valikute küsimus ja ametioskuse lahutamatu osa. Päris piinlik on kuulda kui ameti pealik hakkab arvustama Peamist Ministrit tema otsuste osas. Ikka see sama põhimõte: „Eri tasandite juhid ei ole sugugi alati ühel nõul, aga lõppude lõpuks: kui arutelu mingi kindla tegutsemissuuna üle on lõppenud ja boss on otsuse teinud – isegi kui teie sellele otsusele vastu vaidlesite -, peate te plaani ellu viima nii, nagu oleks tegemist teie enda plaaniga.“. Kui pealik pole oma erialalist tõde oma ministrile selgeks teha, siis pole muud võimalust kui lahkuda. Ja siis kritiseerida. Jääda ametisse ja alustada mingit sissisõda on täiesti väär. See ei ole ei demokraatia ega väärtus, see on destruktiivsus. Kui otsus on tehtud, siis tuleb kaasa töötada (kehvast otsusest parim välja pigistada) või lahkuda. Kolmandat võimalust ei ole.

 Seistes vaguralt järjekorras.

 Kõige hämmastavam on tuim rahu, millega suhtutakse vaktsiinide muretsemisse. Tundub, et ainuke strateegia on seista EL ühises ravimijärjekorras. OK, see oli alustuseks hea plaan. Baaslahendus. See saabki olema kõige massilisem vaktsiinide tarne kanal. Umbes nagu igapäevane leib. Kuid siis oleks iga normaalne inimene hakanud otsima võimalus, kuidas leivale natukene võid ja juustu leiva peale muretseda. Õige ju? Meie kuulsime vaid seda, et me oleme väikesed, meiega keegi ei räägi, meil pole võimalusi … See on eneseõigustuslik hala. Maatrikslahenduseks pole meil Dr Riiki vajagi (millest oleks küll kahju), sest sellega tuleks toime ka liiduline jaotustabel. Piinlik lugu. Tõsiasi on see, keegi ei tule pärast kiitma, et olete olnud tublid järjekorras seisjad, õnnitletakse vaid siis kui suudeti saavutada edu. Haletsusväärne heietamine, meie ei suuda, me oleme väikesed, me … Piinlik administratiivriisi ilming. Tõsiasi on, et enam ei ole harjutud otsustada, riskima. Võitma. Kindral Sir R Shirreff ( endine NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja asetäitja) kirjutas kuidas käib sillaehitamine siis kui staabisusserid on „kulusid kärpinud ja see töö mis pidi tehtama kuue mehega tehakse ikkagi kuue mehega. Ainult et teistmoodi : „See tähendab, et kui on vaja Bailey sild valmis ehitada, et mehed üle jõe ja lahingusse saata, ei suuda pioneerid seda füüsiliselt ehitada. Viis meest ei suuda tõsta suurt hulka talasid, mis on ette nähtud kandmiseks kuuele mehele. Niisiis, mida alati leidlik sapöörikolonel sellisel juhul ette võtab? Teades, et see, kas sild saab õigel ajal ja õiges kohas valmis ehitatud, võib olla elu ja surma küsimus, ta läheb ja palub, varastab või laenab number kuue teisest tegevväeüksusest“ („Sõda Venemaaga“ Tänapäev 2017) Just nimelt, ta LÄHEB, mitte ei istu, vaid läheb ja palub, varastab või laenab, sest sild on elu ja surma küsimus. Kas meil on mingi teine küsimus? Identne situatsioon käesoleva kolmikkriisiga. Seepärast asjakohast toimekust ootaks ka Dr Riigilt.  Mitte keegi ei hüüa hurraa kangelaslikult järjekorras seisjatele. Ja-ah järjekorras tuleb muidugi ka seista, kuid oma agarust tuleb igati ülesse näidata. Selle eest saab plusspunkte ja …eee … lisahääli. Kuid eelkõige pälviks initsiatiivi, usutavuse ja krapsakuse see üldise inimliku tänu.

 Tuim ükskõiksus?

 Või lihtsalt võitlusvõime unustanud bürokraatia? D Rumsfeld („Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 Lk 183) toob kujundliku näite, mis võiks ilmestada ka meie administratiivkriisist tulenevat aeglast edenemist: „Nagu Gulliveri lilliputtide maal, köitsid ka ministeeriumi kümned tuhanded niidid, osa neist Kongressiga seotud, osa aga iseenda kätega sõlmitud. Ehkki ainustki liliputtide niit eraldi ei suutnud Gulliveri maa küljes kinni hoida, võtsid kõik need koos talt liikumisvõime. Kõigi Kongressi sätestatud regulatsioonide koostoime muutis kaitseministeeriumi aeglaseks, raskepäraseks ja vähetõhusaks, et seegi, mida tehti, hilines sageli ning raiskas maksumaksja dollareid. Pole siis imestada, et niisugune olukord omakorda kutsus esile veelgi rohkem kongresmenide kurtmisi ning uusi piiranguid ja kontrollimisi, mis kõik veelgi enam takistasid tõhusat tegutsemist.“ Selles jutus on muidugi võtmesõnadeks „takistasid tõhusat tegutsemist“. Lilliputiväe oht on tema ohutu väljanägemine, vehkides seaduste, regulatsioonide, väärtuste ja kogu kujutletava korra massiivse jõuga suudavad nad iga Gulliveri maha joosta. Ettevaatust alahindamisega.  Nagu sedastab „Normani evangeelium“: „Ma mäletan, kui ma kunagi siin Asutuses tööd alustasin, siis ma mõtlesin võimalustest. Ma nägin väljakutseid ja lahendusi ning me muutsime asju. Kui keegi esitas mulle probleemi, siis ma otsisin lahendusi. Kui mulle esitati lahendus ja kästi otsida probleemi, siis ma soovitasin käskijal tutvuda anaalsete sügavustega. Kui lahendusel oli ees bürokraatlik takistus, siis ma leidsin tee, kuidas sellest kõrvale hiilida. Praegu aga … Kui ma praegu mõtlen, siis ma ei näe enam bürokraatia taga lahendusi. Kunagi selgetel ja arusaadavatel teedel kasvavad takistuste metsad. Probleemid tunduvad lahendamatud. Ja ma ei tea, kas see on selle pärast, et probleemid on suuremad, või … või on selles, et mina ise olen muutunud probleemiks.“ (J. L. Norman „Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat“, Argo 2019 250). Tüdimus ja ükskõiksus on tõsised administratiivkriisi ilmingud.

 Vanaema Marie: „Uhkus ajab upakile …

 … kangus käima käpakile“. Meie (kurb)loos on lausa kolm-neli upsakust: upsakus oma naabrite suhtes, upsakus asjatundlikkuse suhtes,  austuse puudus viirusmaailma vastu jne. Oleme upsakad.

Vahel, kui me ennast kokku võtame (peseme käsi, hoiame pikivahet, kanname maski või helkurvesti jne), siis suudame me oma tervisenäitajaid paremuse poole suruda. Kriisi leevendada. Muidugi on kummaline, misasi see „parem“ on, sest mullune 14 (!) nakatunut päevas oli täielik katastroof, kuid nüüdne 1400 nakatunut ööpäevas … No saame hakkama?  Kummaline. Inimene harjub paljude asjadega millega ta ei peaks harjuma. See mentaliteet nähtub ka administratiivkriisis –  harjutakse tuimalt järgmise platooga – a´la mida me ikka saame teha. Kuid viirus ei oota kuni meie oma kujutletava korraga tegeleme. Me peame viirusesse suhtuma täieliku austusega – olenevalt meie tegevusest võib tegemist olla suurvõimu väikevormiga. See suurvõim toitub inimlikust rumalusest ja upsakusest. Meie upsakus ajab meid upakile ja meie rumalus annab viirusele vaid lisakütet. Kui Kindral D. MacArtur ütles :“ Sind mäletatakse, ütles ta prohvetlikult, reeglite põhjal, mida sa rikkusid.“ (P Knight „Jala jälg“ Helios 2016 Lk 45), siis praegu on just see koht ja aeg, kus nii mõndagi reeglit tuleb rikkuda. Mitte seadusetust ei pea me looma reeglite rikkumisel vaid rikkuda tuleb eelkõige mugava äraolemise reeglit ja mittetegemise reeglit (mitte midagi ei saa teha, sest keegi ikka oskab tõlgendada mingitki seaduspügalat nii, et midagi teha ei saa. Nagu näiteks: „Ta ohkas „ Mõtlesin jah. Aga siis lugesin kasutusõpetust. Ei tohi värvida, kui on alla kaheteistkümne kraadi sooja. Ja kui on üle kaheksateistkümne kraadi. Ja ei tohi olla päikest. Ja peab olema täiesti kuiv, eelneva tööpäeva jooksul ei tohi olla sadanud ega kastet langenud. Ja vihma peab vältima ka kakskümmend neli tundi pärast värvimist. See on väga töösäästlik värv“ (Bo Baldersen „parteijuht lahkub surma läbi“ Eesti Raamat 1995 lk 193). Eks ole, niimoodi reegleid lugedes saab palju töid tegemata jätta. Täiesti seaduslikult.

 Teine/kolmas/neljas upsakus

 Kuidagi kummastav on ka see upsakus, mida me väljendame oma naabrite suhtes. Nii kui meil läheb paremini (seda mitte ainult viirusetõrjes),  nii oleme käbedad kõrgid-kõrgelt halvustama nende olukorda. Kuid senini on selline upsakus olnud meie järgmise kukkumise selge ja  kurb eelmäng. Nii, kui peame end paremaks nii … ilmneb, et meie olud on veel hullemad. Veelkord, viirusesse tuleb suhtuda täie austusega, teda ei sega riigipiirid, keelerühmad ega kujutletav kord. Viirust ajendab vaid iidne tung – paljuneda. Ja naabreid tuleb mõista, austada ja aidata, selleks et nemad meidki aidata saaksid. Selles mängus ei ole üksikuid (paremaid) saari, kõik oleme üks tuulealune maa, nii kui keegi köhatab vales suunas ... 

Nagu kirjutas minu üks õpetatud sõber: "Eraldi teemaks on üldine suhtumine ja häälestatus. Nii meie otsustajad kui ka lihtinimesed  kipuvad ennast hirmsasti upitama. Sobivaks näiteks on suhtumine( eriti veel hiljutine) meie Balti naabritesse. Selles on olnud ja  on veel praegugi parajalt tühja üleolekut. Panin seda Riias eriti tähele. Kus me võrdlustes olime ja kuhu me oleme praeguseks välja jõudnud, see  vääriks tõsist analüüsimist. Ma ei hakka siinkohal näiteid tooma, ilmselt tead ka sina neid. Meie edumaa on mitmetes valdkondades ära sulanud ja osades sulab reipa tempoga. Miks on see nii läinud? Mida me oleme valesti teinud?" Ja ilmselt pole see ainus mida me analüüsima peame (kindlas kõneviisis) ja järeldusi tegema.

Ja siis veel see upsakus teadusinimeste ja tervishoiutöötajate arvamuse suhtes. Kui Dr Riik hääldab artiluleeritult välja, et ta ei suuda „reguleerida-järelvalvata-karistada“ seda, mida nõukoda ette paneb, siis … Ilmselt muutun tüütavaks oma korduses, kuid see on administratiivkriis, päriskriisi püütakse ületada vaid regulatsioonisuutlikkuse vaatepunktist regulatsioone kehtestamata. Selline ilmselge allaandmisstrateegia. Teadagi viirusel selliseid enesehävituslikke mehhanisme ei ole, et ta läheks tuttu seni kuni inimesed isekeskis regulatsioone arutavad. Täiesti pöörane mõttepojuke.

Ja kui vaktsiin on kohale jõudunud, siis … suudab Dr Riik meie IT ja elektrooniliste registrite eesrindlikus riigis  „elu eliksiiriga“  tekitada laus segaduse. Järgmise läbikukkumise. Oeh, seda laialivedu oli ju terve aasta aega lihvida ja viimistleda. Kuivtrenni teha, kuni vaktsiini veel polnud. Häbi. Tegeliku vaktsineerimise olukorra võtab väga kujundlikult kokku  perearstide koondvaade: „Kui ma nüüd ikkagi püüan olla aus, nagu ma juba alguses lubasin, siis pean ära rääkima ka selle, et kui tööd on võimatu planeerida, siis võib tõesti juhtuda, et töö edeneb aeglaselt.

Igatahes on perearstid juba kaks kuud hambad ristis proovinud süstida inimestele vaktsiine, mida peaaegu ei ole. No tegelikult, kui päris aus ja õiglane olla, siis ikkagi mõnes kohas natuke on ja mõnes kohas lausa liiga palju ja samas mõnes kohas liiga vähe.

On täiesti arusaadav ja täiesti mõistetav, et perearste tuleks ärgitada vaktsineerima. Perearstid mõistavad peaministri muret ja pingutavad veel rohkem. Kui perearstid pingutavad, küllap siis hakkab ka vaktsiiniauto täiesti iseenesest õiges koguses vaktsiiniga õigel ajal õigesse kohta jõudma." (Karmen Joller: miks nii vähe vaktsineeritakse ehk seletuskiri peaministrile ERR 5.03.21). Kuigi „seletuskiri“ on esitatud humoristlik/sarkastilises vormis, siis pole selles midagi „humoristlikku“, vaid see näitab tegelikult segaduse ulatust ja kannatuse katkemise eelset seisundit. Seda kannatuse katkemise eelset seisundit on tunda juba terves Ühisruumis.

 Allaandmisstrateegia?

 Suurimaks probleemiks peale kroonilist otsustega hilinemist on sõnumite ebaselgus. Muidugi, kui plaani ei ole, siis pole ka sõnumid loogilised ega selged (Kuuldes raadiost uudist, Harju/Viru erimeetmete tühistamisest põhjendusega, et  nakkus oli levinud üle Eesti, arvasin kuulvat valesti. Arusaamatu. Loogiline oleks ju vastupidine). Irdsõnumid. See on just see, mis meid teiega kõige rohkem pahandab. Tõsiasi on see, et kui sõnumid pole selged ega loogilises järjestuses, siis pole neid ka võimalik tõhusalt täita. Üldse pole võimalik täita. Kui kogu maad ja rahvast ei saa seda mõistma panna ja koos hoolima, siis on tegemist hävinguga. Allaandmisega. Kui selline asi juhtub mitu korda, siis juba loobutakse sõnumeid järgimast ja isegi jälgimast, sest ei saa teha seda, mis on ebaveenev. Peale seda võib Dr Riik rääkida mis tahab, see ei jõua enam kohale. 

 Kui mõnede piirangutega võime pikema mõtlemiseta nõustuda, teiste puhul kahelda, siis mõned otsused on lausa ehmatavalt mõttevabad. Kirikus pole nakkusohtu, kontserdil pole nakkusohtu, kaubanduskeskuses (maskiga) pole nakkusohtu, trennis pole nakkusohtu, restoranis pole nakkusohtu, koolis pole nakkusohtu ja need kõik pannakse kinni. Dr Riik ütleb, et suurim nakkusoht on kodus ja tööl. Hm, siis … tuleks ju kõik kodud ja töökohad kinni panna – seal ju levib. Selline meelevaldne järelduste tegemine ja jutuvada seavad kahtluse alla kogu piirangute (ja nende täitmise) poliitika. Miks „pann“ olid Harju ja Viru nädalate kaupa erilihvil, kui teisi ei pandud olude halvenemisel samuti eridieedile? Vastupidi kõrge koormusega piirkonnad vabastati piirangutest Täiesti mõistmatu. Nüüd siis ….Laibaloendus käib. Matus, otsustamatus.

Mainekujundusest ja eeskujudest

Niisiis, kui plaani ei ole, ei ole ka selgeid sõnumeid, ei ole ka eeskujusid. Kuid võiksid olla. Tegelikult eeskujud lausa peaksid olema. Kui  pool elanikkonnast on kõhklev või vastaline vaktsiinidele, siis tuleks selle trendi murdmiseks Dr Riigil vaeva näha. USA-s kasutati ELVIST lastehalvatusvastalise trendi murdmiseks. Kuidas? Lihtne, Elvis tegi läbi kontserdijärgse demonstratiivvaktsineerimise , mille tulemusena oli aasta pärast vaktsineeritud 85% lastest. Tohutu läbimurre. Minu naabriproua, eesliini kangelane (sügav tänu talle ja tema kolleegidele), andis ükspäev teada, et tema on oma korrad juba kätte saanud ja nüüd julgevad ka kolleegid ennast vaktsineerida lasta. Naabriproua, juhinaja inimesena,  näitas eeskuju. Selliseid eeskujusid vajame igal tasandil. Millegipärast kerkivad massimeedikute lugudes kriisiületusstrateegiates esile hoopis jutud soolte süvaturbopuhastajatest ja muudest veidrikest. Ja muide pole vaja iga kolme sekundi järgi näidata TV-st ülima detailsusega kuidas meetripikkune nõel ihusse lükatakse. Võib arvata, et nõrgema närviga inimese pelutab ainuüksi selle pildi taasesitamise taasesitamine vaktsineerimissoovist ära. Kuid massimeedia on kujunenud suures osas festivaliks „Õudusjutte maalt ja merelt“.  Ennatlik, toores … Hämmastav kui toorelt toodi esile ühe noore mehe minek, kes oli vaktsineeritud. Mitte et selliseid juhtumeid (kui seal on põhjuslik seos) peaks varjama, vastupidi. Samas lisainfist ilmnes, et see miks juhtus, mis oli põhjuseks, seda ei teadnud arstid veel isegi. See vajas selgitamist. Analüüse. Vaat siis, kui analüüsid ja selgitamised on tehtud, põhjuslikud seosed kinnitatud (või ümber lükatud), siis tuleks ka tulemused avalikustada. Kui tulevad selgitused, siis … Siis ei mäleta neid keegi ehk nagu mulle kunagi seletati ühte ajakirjanduslikku põhitõde: „Kas temalt varstati kasukas või tema varastas kasuka, seda ei mäleta keegi. Mäletatakse vaid kasuka vargust.“  Selline toorteave on vaid pärituul vandenõuteoreetikutele. Ärge kütke seda ahju.

# mina ka

Tänapäeval tehakse iga jaburuse peale mingi "# mina ka“ üleskutse (nagu väikese kanapoja laul: Mina ka, mina ka, hakkan varsti munema!), kuid kriisitõrje kohta … ei märganud suurt midagi. Igav teema? Samas võiks ju massimeedias genereerida liikumise „# mina ka“ -  tahan vaktsiini, kanda maski, olla abiks jne. Või üldisemalt: „#mina ka“ olen kriisitõrjur!  Eks ole, selle peale pole nagu tulnudki, sest … Nojah, see vajab läbimõtlemist, otsustamist, isegi julgust. Tegutsemist. See pole pange külma vee pähe kallamine või oma sisemaailmas kujutluse tekitamine nagu oleks … elu üks must auk.

Üks primitiivselt lihtne kasutamata võimalus on mind selle aasta jooksul hämmastanud. Miks me ei ole oma juhte rakendanud nii kasinuse pidamise, kui vaktsineerimiskartuse leevendamiseks Ühisruumi teenistusse. Näiteks miks me ei vaktsineerinud esimesena … riigipead? Riigi pea vaktsineerimine oleks olnud tugev sõnum ja eeskuju vaktsineerimise kasulikkusest. Paljud kõhklemised oleksid jäänud kõhklemata ja vandenõuteooriad arendamata.  Kuid selle asemel kujundati massimeedikute poolt kõrgemate „ametistide“ võimalik, juhuslik ja isegi doosi päästvat  vaktsineerimist kui „eliitvaktsineerimist“. Mõeldi lausa välja spetsiaalne  termin. Tõsiasi on, et eliitvaktsineerituid oli vaid üks kategooria – vanurid. Kõik muu on juhus. Kuid oleks võinud jällegi olla eeskuju. Tegelikult rikuti ära võimalus alustada propagandat vaktsineerimise kasulikkusest. Uudis oleks ju võinud heatahtlikkuse puhul olla selline, et päästeti üks doos raisku minekust (päästke teiegi!). Tegemist oli sellest vaatevinklist ju positiivse teoga. Kahjuks ei oska paljud meist teiega enam vaadata elule ja inimeste tegevustele heatahtlikult. Paljude tahe avaldub vaid pahatahtlikkuse vormis. Kurb, rõõmutu maailm.   Rikuti ära ka palju muud. Selge see, et pärast SOMI kantselei pealiku alatut süüdistamist polnud ühelgi „ametistil“ enam julgust ennast vaktsineerida lasta. Massimeedikud olid juba loonud standardi, et vajalike ametikohtade vaktsineerimine on midagi pahelist, kuid …

Läksime libedale …

Me oleme oma toores demokraatias mütates kaotanud täielikult sihi, mis on vajalik kogu Ühisruumi jaoks, mis on kujutletav kord, millised on tegelikud väärtused, mis hädavajalik Ühisruumi toimimiseks ja mis on humaanne. Ja kuidas neil vahet teha. Vanamemme vaktsineerimine on muidugi humaanne, kuid riigipea vaktsineerimine hädatarvilik. Niisama lihtne see ongi. See on demokraatiamäng kui me 90 a mammi vaktsineerime, kuid riigipead ei vaktsineeri . Valitsusjuht? Armeepealik? Mida me peaksime peale hakkama haige armeepealiku või politseijuhiga? Kas nemad on „väärtuslikumad/väärtusetumad“ kui hooldekodu patsient? Või ... Ja-ja ma saan aru, et sellist küsimust mitte ei või esitada, vaid juba sellele mõtlemine on kuritegu … tehisvagatsejate silmis. Inimesed on ju võrdsed. Kas on? Mina ei ole võrdne. Mina ei ole võrdne Arvo Pärdiga. Inimesed on erinevad see ongi nende inimeseks olemise põhialus – olla erinev. Võimaluste keskkond peab olema võrdne (isegi mitte võimalused, sest mitte kõik ei tunne võimalusi ära), kuid me ei ole võrdsed. Ja kindlasti ei ole ma võrdne nende „iromantidega“ kes soovitavad kõigi haiguste raviks soolte süvapuhastust. Ma ei ole võrdne olümpiavõitjatega, oma tubli perearstiga ega Elon Muskiga. Kas teie olete? Ei ole? Nii ongi. Kuid vahel me ei viitsi (laiskusest, omakasust?) sügavamalt mõelda, vaid järgime mingeid väljakujunenud (kuid kahtlase väärtusega) tehislikke  banaalstrateegiaid. Vahel on need enesehävituslikud. Vahel me ka ei julge öelda, et sul pole õigus, sest … Me tahame olla grupis, kui võimalik, siis suures grupis - nii olevat turvalisem. Mida loodus arvab võrdsusest: „Aju tarbib keha energiast 20%, kaugelt enam kui ükski teine organ, aga moodustab täiskasvanu kehakaalust kõigest 2%. Organ, mille ülalpidamine nõuab nii palju, pidi kujunema elutähtsate vajaduste täitmiseks.“ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 lk 25). Hm, ma arvan, et seda looduse andi tulebki kasutada vastavalt eesmärgile elutähtsate vajaduste täitmiseks. 

 Suva: kokkulepitud suva & suva suva

Tegelikult on kogu see jutt eliit- ja mitteeliitvaktsineeritutest järjekordne kunstjama. Tähelepanu! Vaktsineerimisele pääsemine või sellest pääsemine sõltub … suvast. Ainuüksi suvast. Vahel on see kokkulepitud suva, vahel lihtsalt suva suva. Suva suva toimub vaktsineerimise kohtades koha peal, seal kus perearstid püüavad (vaatamata sellele et Dr Riik on neile logistilise miinivälja korraldanud) leida võimalikult parima vaktsineerimisskeemi. Muidugi pole see tavatähenduslik suva, vaid suvalised reeglitesse mahtuvad lahenduste leidmine, et defitsiitne vaktsiin raisku ei läheks. Hea ja vastutustundlik suva.  Keeruline? Elu polegi lihtne. Tähtis on et Dr Riigi poolt arstile toimetatud miin (vaktiinitarne valel ajal, vales kohas, vales koguses) käes ei plahvataks, see tuleb deaktiveerida. Igal juhul. Just seepärast leitaksegi kohtadel „loomingulisi lahendusi“. Tubli. NB! Iga vaktsineeritu on üks võimalik pesa vähem viiruse levikuks. Ja vastupidi iga raisku läinud doos võib olla uue kolde põhjaks ja …

Tuleme nüüd alguse juurde tagasi, kui praegu käib selline segasumma suvila vaktsineerimispõllul, siis milline „terra inkognito“ valitses seal veel kuu aega tagasi? Eks ole, hea küsimus? Te ei taha sellele anarhiale mõeldagi? Õige kah. Kas te nüüd kujutate ette, et arst kellel jäi miin kätte helistas SOMI kantseleipealikule ja palus teda appi seda miini deaktiveerida? Millises seisus olid osapooled? Millised olid valikud?  Kas lasta doos raisku, mille peale massimeedikud oleksid kohe küsinud „Ahhaa, lasite vastutustundetult doosi raisku minna? Kes nüüd teie pärast ..."  Siis oleksid massimeedikud ülesse keerutanud ilmselt vastassuunalise skandaali, a´la "Kes nüüd teie pärast ära kuhtus?“ Või „eliitraiskurid“? Skandaali saab igast asjast üles rebida nii nagu Vaheriigi ajal öeldi -  joominguks leiab alati vähemalt kaks põhjust: esimene põhjus on see, et sakuska on ja teiseks see et sakuskat pole. Lihtne. Põhjuse leiab alati. Kuid meil on praegu teised mured, meie mure on efektiivne vaktsineerimislogistika. 

Veelkord: Iga vaktsineeritu (ja mida aktiivsemalt läviv ta on seda enam) on samm vabaduse poole.

Kokkulepitud suva suvalisusest

Kuid on ka kokkulepitud suva. No Dr Riik leppis iseendaga kokku, et kõigepealt vaktsineeritakse eesliini töötajad – kangelased. Õige, väga õige. Kuid siis läks lohale. Humanismist me juba rääkisime ja humanism on Ühisruumi üks tähtsaid osi, kuid järgnev valik on veidi arusaamatu. Või suvaline? Järgmiseks olid õpetajad. Ärge saage minust valesti aru, et õpetajaid ei peaks vaktsineerima, õpetajad on paljude protsesside alus. Tulevikutegijad. Kuid kui kuulata Dr Riigi argumente, et koolides nakatumisi ei toimu ja  neid ei saa kinni panna, siis … Milleks just õpetajad, kui koolides nakatumist ei toimu? Dr Riigi väide on muidugi jaburavata, kuid lähtume sellest. Miks mitte poemüüjad. Toidupoe müüjad? Bussijuhid? Päästjad? Poemüüja puutub päevas kokku sadade, kui mitte tuhandete kundedega, kellest osa, puht statistiliselt, peab olema ka viiruskandjaid. Miks neid ei vaktsineerita, nad on ju ka eesliinlased. Ah, et nad ei kurda. On harjunud iga päev miini otsas istuma ja on hakanud meeldima? Või pole nad äkki nii võrdsed kui õpetajad, tehispühakute vaatevinklist? Ei usu. Või bussijuhid? Jälle kokkupuude sade/tuhandete inimestega. Kui nemad haigestuvad kukub ühistransport kokku. Niimoodi võime jätkata, iga inimene on tähtis. Kuid ka kokkulepitud suva muutub veelgi suuremaks suvaks, kui hooldekodude asukad (see humanistlik funktsioon) eliitvaktsineeriti, kuid hooldekodu töötajad (veel ühed eesliinil töötavad kangelased), neid hakatakse vaktsineerima alles järgmisel nädalal. Head Naistepäeva kõigile! Kui Dr Riik arutab nädalate viisi vaktsineerimisskeemi muutmist, suutmata jõuda kokkuleppele, siis on see täielik ajaraisk ja töö tegemise mängimine. Dr Riigi ainukene ülesanne on laenata/paluda/varastada kokku niipalju vaktsiini kui võimalik ja siis veel natukene ja siis veel … ja veel. Teine ülesanne on luua nende vaktsiinide laialipaigutamise ja kasutamise usaldusväärne ja  täpne logistika. Sõna logistika nimelt ei tulene lonkamisest ega ka logisemisest. Kui täna raadiumis arutati, et kogu vaktsiini kogumist on tuhandeid doose pehmelt öelda tuvastamata kohas, väljunud küll Ameti laost, kuid pole veel inimestele süstitud, siis on midagi väga segast toimumas. Loodetavast ei lähe need raisku. Ja see on põhiline. Kadetsemine selles mängus plusspunkte ei too, plusspunkte toob vaid vaktsineeritute mass. Täpselt samuti nagu maskikasutajate mass nende puhul, kes veel pole vaktsineeritud.

Raisatud võimaluste maa

Nii, kui me nüüd adume kogu vaktsineerimise „kava“ suvalisust, teeme akna süljest ka sapist puhtaks ning välja vaatame, siis leiame me ennast sealt, et riigipea oli kuni viimase ajani ikkagi vaktsineerimata. Kuid vaktsineerima peab. Terve mõistus ütleb, et riigipea tulem vaktsineerida. Peab lausa. Milline võiks olla lahendus? Lahendus on imelihtne, saadame ta Afganistani. Miks? NATO protokoll nõuab sellise reisi jaoks vaktsineerimist (ja õige kah) ning riigipea saab "NATOprotokollivaktsineeritu",  pääsedes seega  eliitvaktsineeritu „häbistavast“ tiitlist. Tubli, üks koldeoht vähem, nagu me eelpool tõdesime. Iseenesest on see kõik jabur ja … valet pidi loogika. Vaadake, kui Dr Riik poleks lasknud luhta võimalust ise vatsineerimisstandardeid luua (mitte lasta neid endale massimeedikute poolt ette kirjutada), olnud julge, otsustav ja kiire, siis oleks riigipea olnud demonstratsioonvaktsineerimise käigus juba turvatud olnud. Oleks olnud vaktsineerimisstaar ja kõik oleksid mõistnud, milleks seda tehti. Siis oleksid ka äsjased Läti/leedu visiidid (Ups! Nüüd siis ka veel Hispaania) olnud kui demonstratsioonesinemised vaktsineerimise hüvest, isegi Afganistani reis poleks olnud midagi imelikku, rääkimata Šveitsi perelisest suusareisist. Kõik see oleks olnud normaalne ja laetud positiivse  energiaga, nüüd … Raisatud võimaluste maal …. Maal, kus heade algatusteni pole jõutud või on nendele vesi peale tõmmatud ning „essuga“ segi mikserdatud,  peame tõdema, et oleme saanud eeskujumängus pika miinuse. Kuidas nii? Kui Dr Riik manitseb meid kõiki kontakte vältima, et viiruse levikut pidurdada, siis lähtub sellegi meetme tõhusus eeskujudest. Kui riigipea sõidab täiesti tuimbürokraatlikult Lätti/Leetu/Afganistani, siis on see tegudejada pöördvõrdeline sellega, mida Dr Riik on meile kõigile soovitanud. Mis te arvate, milline võib olla sellise tegevuse (teadlik sotsiaalse normi ignoreerimine) tulem? Kahju raisatud võimalus(te)est, raisatud võimaluste maal. Selline raiskamine ei tohi  saada harjumuseks.

„Iga nurga peal“ strateegia

Niisiis, plaan paika. Selline plaan paika, millest me kõik aru saame. Arusaamine annab esimese võimaluse seda plaani järgida. Kui Dr Riik ei suuda seda muul moel enda plaani mõistetavalt edastada, siis võiks seda teha kasvõi lahjema viiperäpi vormis. Küll me aru saame, kui on midagi aru saada.

 Kuigi J. Page viidates H.L. Menckeni arvamusele, et: „Igale keerukale probleemile leidub lahendus, mis on lihtne, selge ja ekslik.“ riskin välja pakkuda „lihtsate lahenduste nn iga nurga peal jada“ (siis teab Dr Riik millised on ekslikud lahendused). Esiteks: vaba testimine välipunktides, et inimesed saaksid esimese kahtluse puhul minna ennast kontrollima, mitte ootama päevi perearsti suunamist (Täiesti pöörane oli olukord, kui ainsad kiirvõimalused olid Tartus/Pärnus. Kas testija oleks pidanud autoga või rongiga sõitma Tartusse ja tagasi tehes avarii või nakatades teel kümneid kaaslasi?) See, et mõni on saritestija, pole määrav, see on vaid kaasnev kulu ülihoolsuses, kuid aitab mingi osa haigestunuid selekteerida. Teiseks, antikehade test „iga nurga peal“, et saada teada kes on haiguse „vaikselt“ läbi põdenud ja ka ohutu.  Kolmandaks, maskid kohustuslikuks, maskid/kilekindad tasuta „iga nurga peal“. Kohati tundub, et Dr Riigil on väärtuste skaala segamini. Kui maskikandmise kohustus „võib olla põhiõiguste riivamine“ (kuigi keelu puudumine on oht kogu ühiskonnale), siis  armastatud lapsele soovikohase (kuid ametnike arvates mittekohase)  nime panemise keelamine pole põhiõiguste riivamine? Kummaline. Neljandaks, „räigelt põhiväärtusi rikkuv“ ettepanek, et me ei peaks kõiki maskituid vaktsineerituid/põdenuid võõrastavalt vaatama, disainige mingi positiivne märgis, et meie (kes me veel pole vaktsineeritud) saaksime tunda rõõmu teie üle. Viiendaks kiire vaktsiinide ostmine nii nagu on seda teinud kõige edukamad (nende moto: ole kiire, maksa üle, pressi takka). Nagu ütles D. MacArturi : „Sind mäletatakse (…) reeglite põhjal, mida sa rikkusid.“ Ühiskond ei oota Dr Riigilt vaguralt ühisjärjekorras seismist, vaid tulemust.  Arvamus, et on tehtud kõik võimalik on eneserahustuslik mugavustsoon. Me ei asu tavaoludes, nüüd ongi see aeg, mil tuleb näidata „me hoolime teist“. Tegelikkuses. Nüüd ja kohe. Kuuendaks,  kui väidetakse et majandust ei saa sulgeda, sest seda ei saa sulgeda, kuid reegliteta mäng sulgeb majanduse selle kokkuvarisemise läbi. Seega kõik mitteesmane distantssuhtlusele. Mitte teadmistesse, kultuurikasutusse ega musklikasvatusse ei jää augud vaid ühiskonda. Seitsmendaks, kiirtestid  „iga nurga peale“, Kaheksandaks,  selged/ühesuunalised sõnumid, miks midagi tehakse. Mida me peaksime peale hakkama sellise enesepettusliku infoga, et kontserdil, koolis, kinod, kirikus, kõrtsis nakatumist ei toimu, seepärast pole piiranguid vaja. Sama hingetõmbega teatakse, et nakatumine toimub tööl ja pereringis. Tähendab, et need tuleks sulgeda? Täielik jaburus. Edasi. Nädalaid kestnud Viru ja Harju eripiirangud andsid visasid, kuid positiivseid tulemusi, kuid meie eneste püsimatus ja rumalus levitas viiruse mööda maad laiali. Hoolimatus. Selle asemel, et piiranguid laiendada ja olukord jälle kontrolli alla saada, tehti vastupidi, piirangud kaotati. Üldse. Milline oli selle otsuse sõnum? Et riiklikud piirangud on mõttetud? Kui need on mõttetud, siis ei pea neid ka täitma?  Milleks me siis sundisime inimesi koju ja maksime neile palgatoetust oma miinuseelarvest? Edasi. Kui Dr Riik manitseb meid vältima kontakte/reisimist siis on see ainuõige, kuid millise sõnumi/eeskuju saadab see inimestele, kui riigipea reisib Lätti/Leetu/ (ja tule seesamune sealtsamusest appi ka Afganistani)? Koos seltskonnaga. Suure/väikese/keskmise  seltskonnaga siit ja sealtpoolt? Reisibüroo Eesti Wabariik teadanne: Kõik reisinäljalised reisima. Nüüd ja kohe!“. Täiesti pöörane sõnum. Selline jõuline tegudesõnum nullib täielikult Dr Riigi haleujeda üleskutse, püsige kodus, ärge reisige, ärge … Mida „panni“, kui vaktsineerimatu riigipea reisib, siis võin ju mina ka? Dr Riik peab oma sõnumid paika saama. Suunatult. Sihikindlalt. Tegudega kinnitatult. Kui USA-s viiekümnendatel võttis maad vastaseis lastehalvatuse vaktsineerimisele, siis piisas ainuüksi sellest, et Elvis lasi peale kontserti teha demonstratsioonvaktsineerimise, mille tulemusena oli aasta pärast vaktsineeritud 85% lastest. Dr Riik sõnumid meile peavad olema selged, ühesuunalised (ühekorraga parem- ja vasakpoolset liiklust rakendada on ohtlik) ja tingimatud. Soome (u. 4x rohkem inimesi) alustas hädaolukorrale üleminekut juba 300+ nakatanu puhul, meie … Otsustamatus. Me juba proovisime soovitusi, sotsiaalseks normiks kujundamise juttu, need ei toiminud.

Rahast ka? Muidugi

Kuskohalt saada raha kriisi kõige kiiremaks lahendamiseks (sh "iga nurga peal" strateegiaks)? Milleks meil üldse oleks vaja midagi teha? Vaadake, senine otsustamatus on menüüsse jätnud kaks valikut: kooleda  viirusega või … kooleda viiruseta, siis on päramine aeg tegevusstrateegiat ja taktikat muuta. Kui pea kogu tervishoiuressurss on hõivatud esmatähtsaga ehk viiruse ohjamisega (mis on ka ainuõige), siis need kes enam oma muude hädadega leevendust ei saa on järgmised või viiruse kaasnevad ohvrid. Nii, et kui rahast rääkida, siis … raha leidub alati, inimesi mitte. Kui kõik see raha mis läheb nüüd otsustamatuse ja hilinemise tulemusel ravisüsteemi tööshoidmiseks, kõik see mis läheb majanduse seisuaja kompenseerimiseks oleks läinud ennetamisse ja vaktsiinide muretsemisse ehk oleks kuulatud eesliini infi, siis oleks meie väljatulek olnud kiire. Oleks tekkinud vaba liikumismull, mitte otsustamatuse jutumull. Kui Dr Riik ei suuda probleemi tõsidust meile teiega selgelt edastada, niimoodi, et meie kõik isiklikult ja innuga osaleme kriisi ületamises, siis ärge imestage. Tarkjutt ei huvita kedagi, huvitavad tulemused. Nagu ütles Nokia nõukogu esimees kriisis: „Me saime endale lubada katsetusi, aga mitte ajaraiskamist.“ Administratiivkriis on muutnud viiruskriisi üldrahvalikuks kriisiks. Igaühe kriisiks.

Kahte pidi rehkendus

 Vaktsiinide doosihinnast pole meile eriti palju räägitud ( Sic! tundub, et test on poole kallim, kui vaktsineerimine). Teate küll – konfidentsiaalne. Ärisaladus. Siiski on mõndagi välja imbunud. Moderna tegevjuht (CEO) Stéphane Bancel paljastas nüüd ka nende loodud vaktsiini hinna: 25–37 USA dollarit (21,1–31,2 eurot) annus. Täpne hind oleneb tellitud kogusest. Bancel nentis, et see hind jääb samasse suurusklassi nagu gripivaktsiin, mida tuleb soetada 10–50 dollari (8,4–42,1 euro) eest doosi kohta.

Belgia minister lekitas kogemata sotsiaalmeedias Euroopa Liidu tellitavate koroonavaktsiinide hinna. Ehkki pole kindel, et Eesti maksab täpselt nii palju, annab see ikkagi alust arvata, et vaktsineerimine läheb meile maksma kümneid miljoneid.

Vaktsiinide hinnad erinevad võimsalt: lekkinud andmete põhjal on näiteks Moderna arendatava vaktsiini doos peaaegu kümme korda kallim kui odavaim, AstraZeneca oma.

Meie prof A. Merits kirjutas et: „Kui ma õigesti mäletan, oli kõigi seitsme eelostulepingu peale, millega oli kokku broneeritud Eestile 2,1 miljonit vaktsineerimist (…), oli kokku arvestatud 80–90 miljonit eurot. Enamvähem on ühe 40 euro lähedal vaktsineerimise (20 eurot süsti) kohta. See on muidugi koos kogu logistikaga (külmikud, süstlad ja arstide töötasud kaasa arvatud“ (Vooremaa 5.01.21). Samu suurusjärke on maininud teisedki. Lähtudes neist kaudhindadest võib öelda, et vaktsiinid on suhteliselt odavad võrreldes sellega, mis juhtub siis kui viirust ei saada kontrolli alla (kevadised palgatoetused üksi olid veerand miljardit, lisaks päästelaenud, toetused, meditsiinikulud jne). Kontrolli alla saamiseks on vaid kaks teed, organisatsioonilised ja võimalikult kiire/massiline vaktsineerimine. Mõlemad meetmed on Dr Riigi käes, kuid meie kõigi käes on võimalus oma käitumisega mõnda suunda võimestada. Valik oli tegelikult naeruväärselt lihtne, kas kulutada kiire reageerimisega  ja õigete (kulukate valikutega) paar miljardit ja siis veel mõni miljardit ennetusele, leviku piiramisele, vaktsiini intensiivhankimisele või kogu kupatuse kokkukukkumise vältimiseks 20 miljardit. Tundub, et meie valik pole kumbki vaid edasine otsustamatus maksab  meile 30 miljardit. Palju õnne!

Kui nüüd Pilvepiir, Dr Riik ja valdkonnaspetsialistid üheselt mõistetavat strateegiat ei koosta, jätkatakse mingite teiseste küsimuste arutamist ja rahastamist, siis ... Mitmetes riikides on viimasel piiril kehtestatud täielik liikumiskeeld, majandus ja kaubandus suleti (Saksamaal avati mitmete kuude järgi esmakordselt juuksurid), tänavatele toodi kaitsejõud ... Kui nüüd Dr Riik veelkord komistab, siis selle me saamegi. Kui otsustamatus riimub matusega (prr!), siis otsustavus riimub hästi ustavusega. Ustavust ja otsustavust soovikski. Dr Riik ole endast suurem.  „Nagu kirjutas teaduskirjanik Robert Andrey: „Me oleme halvailmaloomad, stiihia kauneimad lapsed. Evolutsiooni mõistlikemail põhjustel näitab inimene end paremast küljest halvimatel aegadel.““ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 246). Nüüd oleks päramine aeg seda näidata

 

Järgneb …

Targutusi:

S. Bythell „Raamatukaupmehe päevik“ Ühinenud ajakirjad 2019

 

Lk 117 „Üks tema paljudest hindamatutest nõuannetest kõlas „Minu moto on sama, mis Rooma sõjaväel: SPQR – small profit, quick return.“

Lk lk 182 Aiandustoa riiuleid korrastades leidsin kalanduse alt „Odüsseia“. Ma küsin Nickylt selle kohta, aga vastus on kindlasti selline: „Muidugi, aga nad olid laevas hulk aega. Mida nad sinu meelest sõid? Eks ole. Kala. Said nüüd pihta?““

 

G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014

 

Lk 52 „Väga lihtne on eeldada, et kuna sina ise ja inimesed, kellega sa tavaliselt koos töötad, on antud teemaga kursis, siis on iseensest mõistetav, et ka kõik teised on sellega kursis.“

Lk 61 „Einstein ei näidanud, et Newton eksis, ta näitas vaid, et Newtoni seadused moodustavad kehtiva, kuid piiratud alamhulga neist seadustest, mida on tarvis liikumise kirjeldamiseks.“

 

M Goron B Trainor. „Cobra II“ Eesti Entsoklüpeediakirjastus 2008

 

Lk 324 „Või, nagu üks rügemendi liikmetest hiljem ütles: oodati 100-protsendilist õnnestumist 50-protsendilise plaani aluse.“

Lk 382 „(…) või nagu Dailey enda mehed teravmeelitsesid – tal oli piisavalt otsusekindlust, et portsjon suhkruvatti hoiupõrsa pilust sisse pressida.“

 

 

Monday, March 1, 2021

Põrgatamisteooria V6: "Prükkari" hõrgutisest Plaan B&C&+ni

 


Nüüd Vabariigi aastapäeva hillitsetud pidumeeleolust välja tulles tuleb heameelt tunda selle üle, mis meil head on olnud, kus me edukad oleme olnud. Tublid noh! Vahel tuleb tuju ülalhoidmiseks ise ennast kiita. Õlale patsutada. Ja ei saa salata Eesti on olnud edukas, kuid  edu saavutamine madaltasemelt suure tahte ja mõjusa sotsiaalse kapitaliga on üks asi ja selle edu hoidmine/edasiarendus, püsinähtuseks muutmine on hoopis teine asi. See on teekond, kus ei tohi hetkegi mugavaks jääda. Edu võib nõrgemale süsteemile mõjuda suigutavalt, isegi laastavalt. Laastavus seisneb selles, et libedale sattudes ei suudeta enam  pingutada, kuigi võimeid/võimalust/väge oleks küllaga.

See on selline suigutav hetk, kui tundub, et nüüd oleme „kunnid“ ja meid ei ohusta miski, elame selles eduuimas ja …Nii need libisemised algavad, esialgu märkamatult, peaaegu mõjuta, kuid suund on juba vale. Tähelepanu on hajunud ja kõik toimib vaid inertsis ja rutiinis.

 Klassikaline edulibastus

 Risto Siilasmaa (Nokia nõukogu esimees murranguaastatel) kirjeldas oma raamatus „Paranoiline optimist“ Nokia langust ehmataval ja hoiataval moel. Kõik libisemise elemendid olid klassikalised, mille sidus kokku endise edu ülbus. Nelja aasta jooksul kui libisemine võimsaimast turuosalisest põhja toimus (see oli just libisemine, mitte kukkumine), siis „suuri vigu“ justkui ei tehtudki (muide sama fenomen nagu Kodaki puhul ehk Kodaki efekt), eksiti väikeste sammude kaupa. Algatuseks üks maailma trendide mittetajumine, mis tõi kaasa valearvestused  prognoosides, ajahorisondis ja arendustes, see omakorda investeerimise valedesse (kiirelt vananevatesse) tehnoloogiatesse, mis omakorda tingis arendustegevuse ja uute toodete kroonilise hilinemise. Mulksti ja oldigi järsku mitte eestvedaja vaid tagaajaja. Krooniline.  

Eksiti küll justkui pisiasjades, kuid tegelikult oli eksimus katastroofiline, asuti totaalselt vale (arengu)teel. Kuna juhtkond (nõukogu) ei käinud ka väga peale, siis stagneeruti oma töömoraalilt (aega küll, me oleme selle tehnoloogia ise leiutanud, keegi pole meist parem, me ju teeme …) Lõpuks … Nagu me mäletame, siis oli Nokia seis 2012 aastaks pankrotiküps. Massimeedia arutas üha tihedamini, mitte kas vaid millal.

Mürgine edu?

R. Sillasmaal on üks peatükk, mille nimi on „Mürgine edu“. Mis see siis on ? Kuidas saab edu olla mürgine?  „Nokia strateegilised eesmärgid olid mõistlikud ja me püüdsime anda endast parima, et teha õigeid otsuseid. Sellegipoolest näitasid kõik märgid halba. Aga lihtne oli suurest infotulvast keskenduda üksnes positiivsele 90 protsendile ning jätta tähelepanuta ülejäänud 10 protsenti, mis teatasid halbadest uudistest.“

 „Kõik ettevõtted teevad vigu, aga pikaajalise ja meeletu edu tagajärgede käes kannatav ettevõte ei pruugi enam suuta oma vigu tunnistada ega neid isegi nähe, mistõttu talle muutub olemuslikult võimatuks neid vigu parandada.“ (R. Siilasmaa „Paranoiline optimist“ Pegasus 2020 lk 87). Ja kui nõukogu esimees ütleb korduvalt nõukogu liikmele, et ära topi oma nina protsessidesse, sina tuled väikesest firmast ega mõista ülemaailmse konglomeraadi tegutsemise loogikat, siis ongi tekkinud ühesuunaline juhtimine (mis tegelikult on juhitamatus) ja pole mingitki lootust, et firma oma vigu tunnistaks. Ta isegi ei näe neid, lähtudes sellestsamasest 90% heade uudiste määrast.

 Millised siis on mürgise edu neli sümptomi? 1) halvad uudised ei jõua sinu või su töörühmani. 2) Töörühmad ei näe ise vaeva halbade uudiste ega ebameeldiva info leidmisega. 3) Otsuseid lükatakse pidevalt edasi ja lahjendatakse. 4) Sageli on olemas kõigest üks plaan ilma alternatiivideta. Tuleb tuttav ette?

 Riik kui kontsern

Milleks see pikk jutt Nokia kontserni, sellest Soome kroonijuveeli ja meie eduideaali  ebaõnnestumisest? Ikka seepärast, et tegemist on väga õpetliku looga, millel on õnnelik lõpp. Meie kontekstis tasuks neid õppetunde võrrelda riigi kui administratiivsüsteemi võimaliku edu ning ebaeduga. Ka  riik koos oma administratsiooniga on olemuslikult kontsern, me nimetame seda lihtsalt teisiti, kuid oma hierarhiliselt süsteemilt (aktsionärid, juhatus, nõukogu ehk valimisõiguslikud kodanikud, riigikogu, valitsus) ja toimemehhanismilt on tegemist kontserni juhtimisega. Kontsern võib olla edukas pikaajaliselt (Toyota kata – pidevalt iseuuenev ja arenev süsteem) või võib väga kiirelt kukkuda upsakusest (sinivereline Nokia) kõige madalamale tasandile. Kuid sealt madaltasandilt võib uuesti saavutada äratõuke (nagu tegi Nokia), kui tehakse oludest õiged järeldused, loobutakse heaaegsetest rutiinidest, sest: „Tormides vastupidiselt, ehk juurutades ettevõttes faktidele keskendunud analüüsikultuuri, süvenedes korrapäraselt probleemide sisusse juurpõhjuste leidmiseks, suhtudes alalise paranoiaga konkurentidesse ja turgudesse, kinnistades kultuuri, mis soosib halbade uudiste viivitamatut avaldamist ja nõuab alternatiivide otsimist igas olukorras, on võimalik tõrjuda mürgist edu ja valmistuda paremini eesootavateks tormideks.“ Kuid juhi roll selles protsessis on määrav. Juht loob töökultuuri ja töömoraali.  „Kõik võtavad juhist eeskuju. Juhtkonna iga tegu – ja tegemata jätmine – on sõnum millegi kohta. Kui midagi ei tehta ja küsimusi ei esitata, on sõnum selge.“ Vaat niimoodi

 Ettevaatust: tegutsedes liiga pikalt õigesti

 Nokia puhul oli nii allakäigu, kui (mõlema) ülesronimise põhiliigutajaks juhi poolne õnnestunud või mitteõnnestunud töökultuuri juurutamine ning olude muutumisel muutustega kaasamineku või selle ignoreerimise loogika. Ehk „Viga ei olnud selles, et Nokia oleks tegutsenud valesti, vaid pigem selles, et see tegutses liiga kaua õigesti. Riistvara eelistamine tarkvarale oli õige suhtumine lihtsate mobiiltelefonide ajastul. Uuel nutitelefonide ajastul olukord muutus. Nüüd sõltus konkurentsivõime tarkvarast ja eriti operatsioonisüsteemist“ (lk 44). Vaat niimoodi … liiga kaua õigesti tegemise needus. Tundub, et riigina oleme just selles situatsioonis, meie teiega oleme küll aru saanud, kuid administratsioon pole mõistnud, et maailm on muutunud – edukad on ammu  „riistvaralt“ üle läinud „tarkvarale/operatsioonisüsteemidele“. Tulemus …

Pole piduaeg, on otsustamisaeg. Niikaua kuni meie poliitmaailm viidab „oma  kvaliteetaega“ (risustades meie eluaega) otsustamatusega, lõbustades üksteist ulmeliste majandusprojektidega, mis ka Vendadele Grimmidele fantaasiavallas silmad ette teeksid, nimeseaduste, vihaseaduste, a´la puupäisuse ühildamisest puujalgsusega küsimuste arutamisega,  libiseme me ikka madalamale. Meie teiega libiseme. Kuhu me selle libisemisega jõudnud oleme? Kõige paremini ilmestab seda olukorda  nn „Normani evangeelium“: „Tänapäevase totaalselt ülereguleerimise tingimustes on päev, kus me Juristiga oma tööd tehes ei ole juba enne lõunat sunnitud rikkuma vähemalt kolme seadust, olnud märkimisväärselt aeglane.“ „Ei,“ täpsustab Jurist „ palun jäta meelde, ja ma rõhutan veel eraldi: me täidame kõiki seadusi 101 protsendilise täpsusega, kuid meie kohaldamise praktika ja tõlgendus erinevate paragrahvide rakendamisest võivad erineda teiste asutuste vastavatest seisukohtadest.“ J. L. Norman „Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat“, Argo 2019 lk 122) „Loomulikult on see nii, aga sama paragrahvi lõige 3 sätestab konkurentsi ärakasutamise, ning sa pead järgima ju seadust tervikuna, mitte valikuliselt seadust tõlgendades hakkama omavoliliselt riigi rahaga efektiivselt ringi käima“ (lk 150). Ja niimoodi iga päev, ikka rohkenevas mahus. Eksponentsiaalses mahus? Küsimus: mis meil sellisest tühitegevusest kasu on? MIKS me sellist tegevust rahastame? Edu seisneb tegutsemises ja loovuses, mitte ümberjagamises ja karistamises.

 Uus mudel: Jõudsimegi lõpuks „oma Nokiani“?

 Kui Esmariigipea üheksakümnendatel tõi meile eeskujuks Nokia, et me looksime endale omaenese edufirma, siis ei pidanud ta silmas seda, et me peaksime igast provintsi kummikutehasest elektroonikagigandi aretama ( mis poleks muidugi paha), vaid pigem kehutas ta meie teiega paindlikku ja pürgivat leiutajavaimu leidma nagu Toyota kata sätestab. Millegipärast ei saanud mitte kõik sellest lihtsast, kuid elulisest ideest (kui seisma jääd, siis langed tagasi) aru. Meie edumudel on pöördumas mürgiseks eduks, uuenduslikkus on loosungites, otsustusvõime on piinlikult madal. Meie edu ainukene eeldus käesolevates majandussüsteemides on meie innovaatilise ideede jagamine ja ka pealesurumine liidus (ei ole vaja siinkohal alustada Hädamiku laulurefrääni: me oleme väikesed, meie ei suuda, meid ei kuulata, meid ei mõjuta. See on piinlikkust tekitav administratiivkriisi mugavuslalin)  on asendunud lepliku direktiivitäitlikusega. Tüüpilised mürgis edu sümptomid. Me olime edukad, kõik see, mida ja kuidas meie teiega saavutasime - kiire majanduskasv, liitumine rahvusvaheliste organisatsioonidega, elatustaseme pidev edenemine – kõik see oli tõeline, reaalne edu. Siis … langesime rutiini. Me ei valinud Esiriigipea kehutatud leiutajavaimu vaid  bürokraatia.  Edu muutus mürgiseks eneseimetluseks ja kõnekõminaks. 

Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 27) on toonud ühe tabava võrdluse, mis käib küll terroristide tegevuse kohta, kuid oleks täiesti asjakohane kuidas meiesugused pisi-pisid peaksime Liidupealinnas „oma asja“ ajama: „Terroristid on nagu kärbsed, kes üritavad portselanipoodi hävitada. Kärbes on nii nõrk, et ei suuda ühtainsatki teetassi paigalt nihutada. Niisiis otsib ta härja, poeb talle kõrva ja hakkab seal sumisema. Härg läheb hirmust ja ärritusest marru ning peksab portselanipoe segamini. „ Nii, et meie võimalikkus selles öko/majandussüsteemis edukas olla on leida igas meid huvitavas küsimuses huvitatud liitlased. Oma „härg“. Niisama pinisemisest pole tõesti midagi kasu. See on tüütu. Kõigile.

 Kõrvkliil endale

 Tundub, et kõige grotesksemal moel on Riigipea kunagine innustav soov oma Nokiast, saanud mugavusbürokraatia ammendamatu energia toel reaalsuseks. NB! Oleme  saanudki oma Nokia … 2012 aasta (põhjakaape)Nokia. Me ei märganud seda aeglast libisemist edulainelt otsustusvõimetuse libelauale: „Need sümptomid ei avaldu kohe. Alles mõõna ajal näed kes on alasti, kes kannab trikood. Hetkeline edu võib kergesti varjata homse päeva võimaliku ebaõnnestumise. Pidevalt ja ärksalt tuleb otsida viiteid muutuste-vastasest ettevõtluskultuurist. Alati, kui ettevõttes hakatakse pidama enda konkurentsieelist nii tugevaks, et uustulnukaid ei peeta isegi konkurentideks, tuleks anda endale kõrvakiil ja öelda: „Ma eksisin, kuigi ma veel isegi ei tea milles.“ (lk 90). Tähelepanu, seda kogemust vahendab juht, kes on suurkukkumise läbi põdenud ja sellest haigusest ennast välja võidelnud. Ehhee, tänapäeva mõistes võiks neid õpetussõnu käsitleda kui vaktsiini mügise edu vastu.

 Strateegia ja „pikem soovinimekiri“

 Kuid jah, tundub, et nii nagu meditsiinis nii ka praktilises majanduses pole vaktsineerimine (ega elementaarne enesealalhoiuinstinkt) moodne. Tundub, et uuseestilik olek eeldab kiuslikult  majandus- ja meditsiinikriiside läbipõdemist ja nendes kangelaslikku kannatamist. Rumaluse ruulimine on saavutanud uskumatu kvantitatiivse mahu (mis võib teatavasti üle minna uueks rumaluskvaliteediks). Esmane hoolsus ja hädade ennetamine on esialgu poliitmaailmas ja siis laiemalt muutunud vaid sõnajadaks, mis tegelikkuses viib kõik kulutused nii majandus- kui meditsiinikriisis lõppfaasis kordades kõrgemaks. Meie administratsioonid pole alustanud ei majandus- ega meditsiiniküsimuste lahendamist algusest, vaid lõpust. Alustades nullpatsiendist on administratsioon olnud kogu aeg hilineja positsioonis, mida korvab vaid eesliini kangelaslik ja ennastsalgav tegevus. Sügav kummardus ja tänu neile. Kangelastele.  Administratsioon samas....justkui teeb midagi, usinasti, kuid kogu aeg liiga hilja, liiga pehmelt, liiga ebaveenvalt. Miks me üldse reageerime? Kas me üldse reageerime? Kas selleks, et niisuguses olukorras on kombeks "midagi" teha või seepärast, et saavutada tulemust. Meid teiega ei huvita ju poliitinimese telefoni automaatvastaja pidev jutt, et „me peame tegema valikuid“, „me peame tegema raskeid valikuid“, „me peame tegema valusaid valikuid“ ja siis teha … hilinenud ja kasutuid valikuid. Tühijutt. Meid teiega huvitab tulemus.

Dr Riik  ei küsi siiani kõige tähtsamat küsimust - MIKS? „Kui öeldakse: „me tahame jõuda sinna“, on see vastus küsimusele, mida tahetakse saavutada. Kui öeldakse: „teeme neid kolme asja“, et oma eesmärki saavutada“, on see vastus küsimusele, kuidas eesmärki saavutada. Lisaks tuleb küsida: „Miks need kolm sammu on piisavad? Miks me pole teinud seda varem? Miks see meil seekord õnnestuma peaks?“ Küsimus miks kohustab meid sügavamaks olukorra analüüsiks ja nõuab teema üksikasjalikumat käsitlemist. Minu meelest on miks alati tähtsam küsimus, kui mida ja kuidas.“ (lk 49). Meiegi poliitturg pole harjunud küsima küsimust MIKS? Vastama ka mitte. Meiegi poliitturu „strateegiad“ on nagu osa „pikemast soovinimekirjast“. Need ei ole tegevusjuhised. MIKS ometi?

 MIKS?

 MIKS küsimus on väga ebameeldiv küsimus, see vajab süvenemist, analüüsimist ja otsuste tegemist. Just konkreetsuse pärast püütakse sellest mööduda ja minna järgmiste, meeldivamate tegevuste manu nagu näiteks raha jaotamine suurtes hulkades. MIKS lubada jagada seda mida ei ole (seda peame küsima meie teiega)? Selle ilmingu nimi on mugavustegevusetus. Kui loen, et meil on vaja üht või teist maksu lisada (või tõsta), sest … heaoluriigis on kärped rasked tulema, siis … Jälle: MIKS on vaja tõsta makse? Kas hea olu riigis muutub heaolukamaks, kui makse tõstetakse (kas see on samasugune kasv nagu elektrihinna tõus toob kaasa majanduskasvu?)? Kõrgemad maksud toovad kaasa heaolu? Täiesti pöörane mõte. Miks pole alternatiive (plaan B, plaan C)? 

Kaevutäis heaolu 

Muide, MIKS me heietame heaoluriigist? Mis mõttes heaoluriigist? Me oleme küll olnud edukad arenejad (mingi aeg), meil on siin peaaegu hea olla. Tubli saavutus. Kuid me ei ole heaoluriik, meil on heaoluriigini veel pikk tee minna, tükk tööd taha ja vaev vaevata. Me oleme olnud hea riik, kuid me pole olnud hea olu riik, see on vaid eesmärk, mitte tegelikkus. Meie areng on võimaldanud meile alustassijagu heaolu (sedagi liitlaste abiga), meil ei ole  kaevutäit heaolu. Kaevutäis heaolu on meie eesmärk. Üllas siht! Sellest reaalsusest tulebki lähtuda. Nüüd, kui kolmikkriis on meie õhukese alustassil oleva heaolumahla ära aurustanud, rääkida juttu nagu meil oleks kaevu jagu heaoluressurssi on pentsik. Pigem isegi eksitav, mis võib  piirneda kuritegelikkusega. Kõigepealt tuleb kaev kaevata (muide õige veesoone peale), et alles siis heaoluteenuseid taastada ja võib-olla isegi laiendada. Seni püsib meie „heaoluriik“ ainult tänu sellele, et meil on kasutada suures hulgas liidurahasid. Nii, et kaevu kaevamisest (Plaan A) ei pääse, mis tähendab, et tuleb teha hulgaliselt „musta- ehk päris tööd“, rajult kärpida kõik kujutletavad heaoluriigi tühikargamised. Vaid niimoodi saame me ressurssi edasiseks arenguks. Plaan B on: „Ärge lükake mind kaevu ..“, „Aevu …“ „U…“ Mulks.

Kulueffektiivsus – poliitiline vaeslaps

 Kui meie teiega kriisiolukorras vaatame, mida me oleme teinud liiga (raha)lõdva randmega ja need tegevused tuttu pannud, siis Dr Riigi tasandil pole kokkuhoiust veel juttugi. Kuluefektiivsusest ja laristamise lõpetamisest on saanud ülemaailmne poliitiline vaeslaps. Teda peab taluma sõnades, kuid tegelikkuses pole see Dr Riigi pärsilaste Tsentraliseerimine, reguleerimine, Uusmaksud ja Maksutõusud võrdne pereliige. Ja kuigi KOLE deklareeris maksurahu, siis käib juba hassetamine (ka raharingkondade poolt) makse lisada. No, et mis siis ikka teha kui raha otsa saab? See on samalaadi küsimus, mida pangaröövlilt küsiti, mille vastus oli umbes selline, et tal sai raha otsa ja pangas ju raha on. Pangaröövli filosoofia, mitte vastutustundlik Ühisruumi strateegia. Muidugi, lõppkokkuvõttes pole ka maksude tõstmisest ja lisamisest pääsu, sest meie teiega peame poliitturu valeotsused ja laristamise kinni maksma. Niikuinii! Kes siis veel? Küsimus on vaid selles, kui suurel määral ja kas midagi annaks veel kujunenud seisus päästa?. Praegune olukord on nagu maja remondiga,   tegemist on nagu majavammiga, kahjustunud osad tuleb välja lõigata, ülejäänud antiseptikuga stabiliseerida, tampoonida ja siis pinnakattega ilustada. Dr Riigi tasandil tähendab see mõttetute regulatsioonide väljalõikamist, administratsiooni töökorralduse muutmist, vaid hädatarvilike administratiivülesannete säilitamist, administratsiooni tööaluste muutmist (mõõde ei ole karistamiste või uute regulatsioonide arv vaid inimeste abistamine ja suunamine) vaat kui kõik see on tehtud, igandosad välja lõigatud, tegelik maht ja kulu tasakaal saavutatud, loomingulisus ettevõtluses taastatud, siis tuleb vaadata mida teha maksudega (kas tõsta või langetada?). Senini on kõik vaid administratiivvammi klantsvärviga värvimine. Nii, et küsimus: „Kas kokkuhoiu ja avalike teenuste piiramise asemel tasuks ehk mõelda automaksule?» ei ole aja- ega asjakohane. See ei ole MIKS küsimus. See on soov edasi kulutada meie teiega taskust raha võttes. Ilma tegeliku baasita heaoluriiki mängides võib juhtuda nagu Kreekaga finantskriisi ajal: „Kreeka heaoluriik muutus „sõjaoluriigiks“. Valitsus, suutmata ümber jagada jõukust, tegi ületunde selle nimel, et ümber jagada süüd.“ (I. Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019 lk 71)

 Põhjuse leiab alati …

 Sattusin hästi targa inimese kirjutatud artiklile, mis väitis, et CO2 maks on üldlevinud ja just seepärast tuleks kehtestada … Mis asi? Loomulikult automaks? Kuid küsimus MIKS leidis väga veidra väljundi. Nimelt: „Kas tänases veidras majanduskeskkonnas tasub seepärast üldse muretseda? Nagu öeldud, raha on vaba ja euroala ühe madalaima laenukoormusega liikmena on meil lihtne puudujääk laenu arvelt katta. Ent mis edasi saab? Eelarvekulud suurenevad indekseeritud pensionite ja elanikkonna kasvavate ravikulude tõttu kiires tempos. Kas jäämegi neid tasuma laenu arvelt ja kui suure võlakoormuseni oleme valmis jõudma? Või hakkame kuskilt otsast kulusid kärpima? Heaoluriigis on kärped rasked tulema. Kokkuhoid on paberil lihtsam kui päriselus. Mida aasta edasi, seda enam võtab elu Eestis ühe tavalise, heaoluga harjunud, Lääne-Euroopa riigi nägu, kus kärped avalikes teenustes või hüvedes tunduvad mõeldamatuna.

Kui vaadata valdkondasid, kus Eesti riik kulutab täna Euroopa keskmisest märkimisväärselt enam, siis on raske uskuda, et ükski tulevane koalitsioon neid oleks valmis kärpima – kultuur, haridus ja riigikaitse. See-eest on meil ilmselgelt arenguruumi sotsiaalsfääris. Kui keskmiselt kulutavad Euroopa Liidu liikmesriigid sotsiaalkaitsele 19 protsenti SKTst, siis Eestis on see osakaal vaid 13 protsenti. Elanikkonna vananemine ja kasvavad ootused riigi poolt pakutavatele teenustele tähendavad pigem, et edaspidi vajab valdkond oluliselt lisaraha.

Võrreldes võrreldamatut. 

Maksustamisel oleme pigem tagasihoidlikud. Kuidas on tulude poolega? Enne kriisi, 2019. aastal, kogus Eesti maksudena kokku 33 protsenti riigi SKTst. Meie tavapärastes eeskujuriikides Soomes ja Rootsis on see osakaal umbes 10 protsendi võrra kõrgem. Lisaks on rahandusministeeriumi andmetel maksumäär suhtena SKT-sse lähiaastatel veelgi langemas.“ Ja see on väga hea ja tarmukas analüüs, ka minule on juba algusest peale teinud muret meie võimalikud katteallikad, sest võlg on võõra oma, kuid lahendus on nagu antiikkreeka paradoks „ Koeral on neli jalga, siis see loom (kits?) on ka koer.“ Võrreldes meie panust Soome või Rootsi panusega  sotsiaalsüsteemi, siis see on ajahorisondiliselt … eee … kitse võrdlemine koeraga. Kui meie jaoks „lõppes sõda“ 30 aastat tagasi, Rootsi pole sõda näinud paarsada aastat ja Soome väljus kangelaslikust võitlusest 77 aastat tagasi, siis pole siin midagi võrrelda. Pigem võiksime võrrelda seda aega mil Napoleoni marssal Bernadot sai Rootsi kunniks või Soome 1974 olukorda. Kuid moevoolud elavad omarada ja vahel on need head ettekäänded turu muutmiseks. Mingi maksu kehtestamine pole ju olemuslikult midagi muud kui turutingimuste  muutmine. Sellel võivad olla nii positiivsed, kui ka negatiivsed tagajärjed. Maksud on nagu aadri laskmine, selle mõõdukas doseerimine võib olla süsteemile kasulik, kuid järjestikune aadrilaskmine kurnab organismi fataalselt. Poliitilistel raharoopimistel on tavaliselt negatiivsed tagajärjed. Niisiis luuakse poliitturule järgmine alibi lisamaksude kehtestamiseks: „Võttes arvesse uue valitsuskoalitsiooni jõulisi lubadusi kliimaeesmärkide täitmiseks, sobiks CO2 heitmel põhinev automaks nende ambitsioonidega suurepäraselt. Keda keskkonna asemel huvitavad rohkem rahanumbrid, siis ainuüksi sõiduautosid imporditakse Eestisse aastas umbes miljardi euro eest. Maksubaasi nagu jaguks? (SEB. Foorum 19.02.21)“ Hm, kas CO2 maksustamine puudutab vaid sõiduautosid? Uusi sõiduautosid? Kõiki sõiduautosid? Või puudutab see, ka veoautosid, laevu, ronge, lennukeid, busse, sääreväristajaid? Ka fossilil toimiv elektritootmine, mida laetakse elektritõuksi on „jalajäljega“. Kas ka seda on vaja eraldi maksustada (kaks korda)? Tõsiasi on see, et kui kogu see jada maksab „automaksu“ siis võetakse see elumahl välja kogu majandusest (tootmine, transport, teenindus, kaubandus, logistika jne) ja võetakse välja ka iga üksiku inimese ostuvõimest ja ... See mille Dr Riik võtab välja iga ettevõtja tulubaasist, muutes selle kuluks ja iga üksiku isiku sissetulekust muudab turu tarbimisvõimet languse suunas. Selle koha peal peaksime me jälle küsima MIKS? MIKS me vähendame oma konkurentsivõimet ja … heaolu? Sest meil on vaja maksta kinni kujutletava heaolu kujutletavad heaoluteenused? Ilma milleta enam elu ettegi ei kujuta? Millised teenused? MIKS ei kujuta? Kas need on ikka heaoluteenused või on need poliitturu lubadustest tulenevad väärarengud?

NB! Automaks ei vähenda riigieelarve miinuse tekkimise peapõhjust – priiskamist – vastupidi, see annab võimaluse priisata edasi. Alustame ravi valest otsast. Kui raha ei ole tulevad mõttesse nutikad lahendused. Me ei saa iialgi heaoluriigiks, kui me ei tee vahel eluasjadel ja iluasjadel. 

Kõik algab vundamendist

 Ja muide, praeguses kolmikkriisis tuleb väga tähelepanelikult jälgida mida majandusollusest välja võtta, mida juurde lisada, see on nagu betoonisegu, kui tsement välja võtta, siis ei saa te vundamenti valada. Laudrakis (regulatsioonid) hoiavad küll märga liiva kinni, vähene allesjäänud tsemendikogus võib anda ka petliku hallika varjundi, kuid kui laudis ära võtta, siis vajub liiv laiali. Sedasi võivad lapsed rannas liivakooke meisterdada. Niimoodi ka maksudega, need võivad majandusest tsemendi välja võtta ja vundament majandustõusuks jääb ära ja kui betoonisegusse kõvasti vett uhada (katteta raha), siis peseb see samuti tsemendi välja ja vundamendist asja ei saa. Nii nagu majavundamendi ehitamine on üks peen kunst, nii on ka majandusvundamendi ehitamine administratiivkelluga üks triki värk. Mis peatähtis, kolmikkriis on meie vundamendimaterjali juba niigi nõrgendanud, nüüd vajame erilist nutikust selle püsivuse säilitamiseks. Praegused strateegiad on kas tunamullused (mis ei vasta enam maailma ega majandusolukorrale ega muutunud muutunud tarbimishierarhiale ja puhtusepidamisele) või on prügikastiideed. Ideed, mis on eelmiste kaalumiste käigus osutunud kõlbmatuteks ja leidnud tee prügikasti. Nüüdses üksteise materdamistuhinas ja mõttelaiskusest on neid teemasid jälle püütud lauda veeretada, kui hõrgutisi. „Prükkari“ hõrgutis? Ööks! Võtke või jätke? Kuid alternatiivid? Plaan B? Plaan C? Plaan +? Plaanid B&C&+ peaksid olema pigem tsementi lisavad plaanid, kui sellega närutamine ja veega asendamine. Vaat niimoodi. Vajame paremat ettevalmistust ja läbimõeldud kava uutes oludes. Otsustavust ka. Kui me aasta peale kriisi algust peame lugema Kaupmeeste liidu pealiku appihüüet, et riik võiks maski kandmisest keeldujaid trahvida, sest Dr Riik pole suutnud sedagi pisiasja ära OTSUSTADA, siis on meil lõtv riik. See ei ole demokraatia, see on otsustamatusest lodev riik. Nii ei saa … isegi mitte rallit sõita

 Vaimne distsipliin ja alternatiivid

Mida võiksime õppida Nokia peaaegu uppumisest? Pingutamisest, otsustamisest, valikute tegemisest? Kuidas tulla välja olukorrast mille kohta R. Siilasmaa („Paranoiline optimist“ Pegasus 2020 lk 283) ütles, et: „Nokia olukord oli nii vilets, et meil oli ausalt öeldes üks jalg hauas ja teine banaanikoorel.“? Loodetavasti pole meie olukord nii hull, kuid juhi, kes „põhjaminekust uustõusu“ läbi põdenud on tasuks võtta tõsiselt ka  meie tingimustes. Niisiis:

  „On loomulik, et võimalikult palju aega tahetakse kulutada tõenäoliste stsenaariumide kaalumisele, aga selle töömeetodi tugevus seisneb just selles, et piisavalt palju aega kulutatakse ka ebatõenäoliste stsenaariumide uurimisele. Nõuab tugevat vaimset distsipliini koostada nimekiri kõigist stsenaariumidest, pööramata eriti tähelepanu nende usutavuse või võimalikkuse hindamisele. Veelgi enam distsipliini nõuab see, et ebatõenäolisi stsenaariume kõrvale ei lükataks, kuna just teadlikult kriitikavaba lähenemine avab meeled uutele võimalustele.“

 „Järelikult: kui süveneda põhjalikult plaani B, ei tohi üldse mõelda võimalusele A, isegi juhul kui arvatakse, et plaan B on lihtsalt ajaraiskamine. Kui nii on varem ühiselt kokku lepitud, suunavad kõik oma mõttetöö maksimaalselt sellele, kuidas võidukas stsenaarium teoks võiks saada, isegi kui see vajaks väikest imet.“

 „Alternatiivsete stsenaariumite kaardistamise mõte seisnebki selles, et avada oma mõtlemine võimalustele. Sel teel tekib mõistmine alternatiivide olemasolust“

 „Ma ei suuda piisavalt rõhutada, kui oluline see on. Kui alternatiive ei ole, pole võimalik ka valikuid teha – need tehakse sinu eest. Ja ümberpöördult – mida rohkem on valikuid seda paremini on võimalik mõista, et saatus on sinu enda kätes. Kas oled parasjagu kriisiolukorras või pead tegema igapäevaseid otsuseid, igal juhul aitab stsenaariumidega töötamine otsustada, kas oled juht või kaassõitja.“ (lk 221)

Kokkuvõtteks:  „Kui ettevõte peab alustama karmi võitlust majandusliku ellujäämise nimel, tuleb sel teha pinnale jäämiseks kolm olulist sammu. Esiteks tuleb kulusid kärpida nii palju, et ettevõttel oleks lisaks ellujäämisele võimalik investeerida tuleviku seisukohalt olulisematesse arendusvaldkondadesse. (…) Teiseks tuleb jätkata oma tuumiktegevuse arendamist pikaajalist perspektiivi silmas pidades, võttes eesmärgiks kasvu ja kasumlikkuse. (…) Kolmandaks tuleb investeerida tulevikku.“  (lk 274)

Vaat niimoodi. Tundub ju lihtne. Ei midagi keerulist. Meie teiega väärime parimat. Teeme ära.

 

Järgneb …

Targutusi:

R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011

 Lk 141 Kaubandusameti juhina 14.03.1908 „Ma näen üle asjatundmatuse lünkade ähmaselt poliitikat, mida nimetan miinimumnormiks. See on pigem üleriiklik  kui ametkondlik poliitika. Ma kahtlen, kas mul on jõudu sellele konkreetset kuju anda. Kui ma seda teen, siis vist lähen peagi vastuollu mõnega oma parimate sõpradega – näiteks John Morleyga, kes pärast elutöö lõpetamist on tulnud järeldusele, et midagi ei saa teha.“

Lk 710 Reageering Pearl Habori ründamisele „Alanbrooke kurtis, et see tegi tühjaks kaheööpäevase staabitöö, Churchill aga arvas: „Nii et ma võitsin ikkagi!“. Selline oli vahe tubli staabiohvitseri ja maailmamainega riigimehe vahel.“

Lk 517 Chamberlaini tagasiastumisest „Seepeale tõusis peaminister püsti ning lisas mõne sõnaga oma poliitilisele hauale veel paari tolli jagu sügavust (…)“

 

R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004

 Lk 181 „Töötanud Senatis kõigest kolm kuud, ütles Jack ajakirjanikule: „Olen tihti mõelnud, et riigile võiks olla parem, kui meie, senaatorid, ja jooksupoisid vahetaksid kohad.“.

„Samuti meeldis Jackile väga kaplan Edward Everett Hale´i vastus küsimusele: „Kas te palvetate senaatorite eest, dr Hale?“ „Ei,“ kõlas vastus, „ma vaatan senaatoreid ja palvetan riigi eest.“

Lk 206 „(…) kordab ta mõtet vaimuelu esindajate tähtsusest. Ta ütleb oktoobris 1963 Amhersti kolledžis peetud kõnes. „Need kes kujundavad võimu, annavad ühe rahva suurusse asendamatu panuse, aga need, kes kuulutavad võimu küsitavaks, annavad sama asendamatu panuse, eriti kui nad teevad seda omakasupüüdmatult, sest nendest sõltub, kas meie kasutame ära võimu või kasutab võim ära meid.““

 

M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012

 

Lk91 „Iirimaa pärispatt“ lk 92 „Iirimaa finantskatastroofil leidus mõningaid ühiseid jooni Islandi omaga. Krahhi põhjustajaks olid seda tüüpi mehed, kes ei kuula oma naise soovitust kinni pidada ja õiget teed küsida.“

„Suurejoonelisi kahjusid tunnistades on kogu Iirimaa majandus lausa sõnakuulelikult kokku varisenud“

Lk 98 „Iirlaste kinnisvarabuum sarnanes pisut perekondliku valega: see on talutav seni, kuni küsimusi ei esitata, ja küsimusi ei esitata seni, kuni see tundub talutav.“

Lk 103 Pangasüsteem rajaneb usul: see püsib niikaua, kuni inimesed sellesse usuvad.(…) „Iirimaal arvasid kõik, et kuskil valvab nende raha üks väike vana tark mees ja nüüd nägid nad teda esimest korda,“ (…) Nad nägid teda ja imestasid: kes kurat see niisugune on?! Kas see ongi see persevest, kes minu raha valvab?! Ja siis haaras kõiki paanika.“

Monday, February 22, 2021

Põrgatamisteooria V5: Briketil töötavast elektrirongist

 


Kunagi olevat Bletchley Parki koodimurdja A. D. Knox  küsinud: „Mis suunas liiguvad kellaosutid?” Päripäeva? Knoxi arvates olenes suund sellest, kas oled kell või vaatleja. Nii ongi. Enamus meist teiega läbivad elu vaatlejana, näeme kahte seierit justkui eraldi probleemi, kuid kella poolt vaadates on tegu ühe mehhanismi/protsessiga, mis liigutab seiereid (ärgem unustagem vaadata sekundiosutit, see edasitormaja ilmestab, kuidas me iga sekundiga võimalusi, aega ja raha kaotame). Kolmikkriis (meditsiini, administratiivne, majandus) on sundinud meid paljutki ümber hindama. Vaatama „teiselt poolt“. Vajaduste hierarhia on muutunud. Mugavustsoon on lõppenud, muutused on saanud hoo sisse,. See A. D. Knoxi motiiv, et asju on võimalik vaadata ja ka mõista hoopis teistmoodi kui senini harjutud hakkas mind paeluma. Hm, kui palju asju me oleme vaadanud tänaseni ühte moodi, kuid võib-olla on neid uutes tingimustes õige vaadata hoopis teiselt poolt. Näiteks inimese poolt? Tulge … kella taha ja te näete. Mida?

 Tänase sihverplaadi kaks põhiseierit on energia- ja digipööre. Kaks pööret? Tegelikult  ajab üks sama mehhanism edasi mõlemat seierit, tegemist on seotud protsessiga. Sarnane lugu on mõne teisegi asjaga (maa/linn, maantee/raudtee jne), need pole võitluspaarid, vaid seierid  sidususe mõistmise ja nutikuse mehhanismi teljel. Võimalus sünergiaks. Tahtes tõesti saavutada midagi kvalitatiivselt etemat oma elustandardis ja teadmistepagasis, siis just nii see on, energia- ja digipööre on lahutamatud. Digipööret ei ole võimalik läbi viia, kui me ei suuda pöörata energeetikat. Ega me digipööret briketiga küta? Digipööre tähendab massiivaset elektrienergia kasutamist. Sellist hulka energiat, nagu eeldab digipööre, pole võimalik saavutada fossiilkütustega. Juba ainuüksi selline mõte viib energiakriisi. Energiapööre pole pelgalt rohepööre, see on energia muundamise uute viiside pöördeline leiutamine ja kasumlikuks (NB!) muutmine. Milleks? Vaid selleks, et inimeste mõtestatud elu (mitte aruannete) jaoks paremaks muuta.

 Viimane miil ja esimene meeter

Korraliku kellaga on selline lugu, et selle seiereid ajavad edasi kellamehhanism, kui seda püüda käsitsijuhtida (näiteks tahate tunniosutit kiiruselt minutiosutile järgi aidata, siis lõhute ilmselt kellamehhanismi ära. Seepärast on mitte ainult kellada juures mõista toimemehhanismi, vaid ka teistes protsessides. Muidu lõhume mehhanismi ära ja … Jääbki  vaid krooniline käsijuhtimine, kuid see pole ju kokkulepitud ajamõõt. See on universumi direktori suva. Üks teema, milles meil ei aduta ilmselgelt liikumapanevat mehhanismi on linnavurlede lausa hullumeelne vajadus parandada „maarahva“ elu-olu. Tekkivad veidrad kabinetiideed kuidas seda kõige kummastavamal ja kallimal moel teha.  Mnjah, kas maa- ja linnainimesed peaksid olema võitluspaar? Kaks loperdavat seierit? Liiki? Seegi on homseks kunstlik eraldatus. Aastasadu on tuldud linna (mindud ka). Vaevalt see tendents muutub, kuigi puht füüsiliselt juurdevool väheneb. Esmamõte, et tullakse linna tööle (töökohti napilt) ei pruugi olla liikumise esmane põhjus. Kui me vaatame kella tagant, siis eraldatust pole, on üks sama inimesi liikuma panev vägi – huvid ja mugavus.  Nii linnas kui maal. Mõistmata tegelikke mehhanisme tekivadki kummalised ideed administratiivsete töökohtade levitamiseks ääremaadele.  Lahendis on kaks viga: esiteks, hajutamine on ebatõhus, teiseks on need ajutised kohad. Liigsed. Kunstlikud. Sellised ametikohad  (ja enamgi veel) tuleb riigireformi käigus kaotada. Ilmtingimata.

 Tänapäeva maailmas on paiksusnõue ja sunnismaisus kadunud, linnatuledegi sära on kolmikkriisis tuhmunud. Paljud pagesid selle eest  maakodudesse, leides sellest uue elustiili. Lahe. Töö? Lõbu? Osa probleemi on lahendatav digitaalselt, kuid ega kontaktelugagi midagi võimatut pole. Eesti on  enamus sõiduotsi tunni/pooleteise kaugusel. Eee … umbes nagu suurlinnas ja kui „viimased“ tee/digimiilid valmis saaks, siis polegi meil enam ääremaid. Siit ka vaate muutus - inimesele on „riigi viimane miil“, kuid  kodu esimene meeter. 1.meeter määrab elu võimalikkuse mingis paikkonnas. Käsitlegem Eestit kui suurlinna, millel on ees/aed/satelliit linnad. Arendame ääremaa ääre(aed)linnadeks. Me käime ju täna tööl/koolis/lasteaias äärelinnadest Pirita/Nõmme, satelliitidest Viimsi/Peetri/Keila (ja vastupidi). Mastaap võimaldab. Kuidas? Tulevikuks tuleb valmistuda täna. Selleks on vaja teha maanteed kiireks ja kvaliteetseks. Lõpuni. Koduukse 1. meetrini. Te ei ole nõus? Teie ei vaja lisanduvat õhusaastet? Õige, meie ka, kuid … Kas see on vaade seisva seieri poolt? Digi/energiapööre on lähimas tulevikus saamas tõsiasjaks. Tehisintellekt ka. Ilmselgelt hakkab kogu värkvõrk toimina elektripõhiselt. Iseautod liiguvad elektriga või vesinikelemendil (te ei saada autot ju „bensukasse“ lohvi lutsima?). Liikuvus muutub oma olemuselt, selleks ajaks peavadki meil olema taristud, kuni iga üksiku kodu 1. meetrini valmis. Paindlik ühine- ja ühistransport muutuvad tingimatuks liikuvuse süsteemi osadeks, muutes elamise kõikjal sidusaks, nauditavaks (lisaväärtusena hoiame kokku sirgusoodesse riigimajade ehitamiselt). Tänaseks on ettevõtlus loonud  edukaid planeerimis/jagamisplatvorme, mis iseautode puhul muutuvad tõhusa liikuvuse aluseks. Kaob piir linna ja maa vahel. Kanal, vesi, internet, elekter, tee iga majani -  ülejäänuga saame ise hakkama. Raha pole? Ikka on! Ropult! Sellele ju, et vanem saaks õiguse „Y“ kirjutada, peab ta käima 2 aastat 2x3 kohtuastmes ja raudtee mõne liini elektrifitseerimisele oleme valmis hukkama pea miljard (arvutused u 500 milj EUR + kallinemiskoefitsient/kõrval/järelkulud), siis tundub, et riigil raha on. Järjestus on vale.  Otsustel on tagajärjed. Lõpetame tühitööd. Kogu administratiivsektor tuleb ümber mõtestada ja muuta teenussektoriks. Tulge teisele poole kella ja vaadake maailma uuel moel. Pole eraldi (käsitsi liigutatavaid) seiereid, kõik need liiguvad koos. Tulge. Vaadake.

 Vaadates roheliste lukssõnade taha

 Kahju küll, kuid kui kella poolt vaadata, siis mõiste „rohepööre“ on muutunud sisutühjaks. See on iga poliitinimese kohustuslik kõneosa, kuid selle täitmine on jäänud nõdraks. Teatavasti loodus ei tühja kohta ei salli, ta täidab selle. Antud juhul täidab mõiste „rohepööre“ bürokraatia … endale kõige sobivamal moel. Tõsiasi on see, et alates Kyoto protokollist on paljud riigid, ja nende ühendused, püüdnud leida lahendust maailma (ja oma koduukse esise) puhtaks hoidmiseks. Mõte ja idee on ju üllas, kuid nagu kirjutas üks minu õpetatud sõber et: „Kliimat inimkond mõjutada ei suuda. Inimtegevus suudab solkida vaid olusid oma tegemiste lähiümbruses. Meie ainus kliimaregulaator on PÄIKE, mis meie üldtemperatuuri tema tegemiste rütmis normis hoiab. Kõik muud maailma püüdlused maailmaparandusele (CO2 vähendamine jne) on ajutine ... Ükski maailma seadus või regulatsioon ei saa päikese vastu. Inimkonna osa maa temperatuuri kujundamise osas on lausa olematu.“ Mnjah, ka võimalik. Kuid üks on selge - kogu see aeg on erineva taseme bürokraatiad püüdnud sellesse õilsasse püüdlusse parandada keskkonda valada oma mõõdetavat (mõõdikuid) sisu ja … raha. Tulemused … Tulemustega on niimoodi, et osad ettevõtjad said aru, et kliimaregulatsioonid on võimalus uueks  äriks, suureks äriks, ja  asusid seda tühja turgu hõlvama. Teised ettevõtjad, kes on saanud aru maailma suundumustest (nagu näiteks diiselmootorite tootjad) ja teinud järelduse, et kui isetahtsi ei muututa, siis muudetakse vägisi ja valusalt. Selles tuules on need firmad leidnud lahendusi ja ellujäämise nimel muutunud. Muutnud oma toodangu ajakohaseks. Normisobilikuks. Tore. Roheenergia on muidugi hea eesmärk (mulle on alati meeldinud mittemillesti millegi tegijad), kuid … Kuid see ei sünni üleöö. Tavaenergia tõhus ja puhas kasutamine enne kui uued tehnoloogiad välja töötatakse (ja need majanduse jaoks kasumlikuks muutuvad) on ka tubli samm õiges suunas puhtama maailma poole.

Kepphobuse industrialism?

Tõsiasi on, et energiat läheb meil üha enam vaja ja need administraatorid kes arutavad mitte energia rohkendamise üle, vaid selle puudusel meie teiega väljalülitamise üle on täiesti valel teel. Kui vaadata kasvõi praegust reisikihku lõunasse (nagu rändlinnuparved) keset kolmikkriisi, siis ilmselt ei ole see seltskond homme valmis kasutama põhilise liikumisvahendina  … kepphobust. Kahjuks pole bürokraatia sellest aru saanud ja jaurab oma staabiõppustel omandatut, mille järgi ühed energialiigid on head, teised pahad, ühed transpordiliigid head, teised pahad. Muidugi on olemas eelistuste hierarhia, kuid iga elekter ei ole veel roheenergia. Vahel kipuvad administratsioonid seda pisiasja unustama.  Kuid kui veidikene küünega rohejutu pealispinda kriipida, siis selgub tõsiasi, et pahatihti valatakse raha just nendesse valdkondadesse, kus on harjutud nägema keskkonnakasu, kuid mis tänapäeval on muutunud kokkuvõttes saastavamaks kui vahepeal edasi arenenud energiakasutusliigid.

 Energia kui liikumapanev jõud ja paberkavad

 Tuleb tõdeda, et raha õiges järjekorras kasutamisega ja rohepöörde tegelikkusega on kehvad lood. Tegelikkuses on   mõlemas suhtes tegemist  priiskamisega. Vaatasin siis (värsket)Eesti ühistranspordi arendamise tegevuskava 2021-2025 eelnõu ja (veidi vanemat) Transpordi ja liikuvuse arengukava 2035 eelnõu, lootuses leida midagi mis mahuks tegelikku rohepöördesse ja sündsasse rahakasutusse. Tuleb tunnistad tegemist on mahukate dokumentidega, milles on ka huvitavaid üksikilmingute analüüse, kuid need kavad on lootusetult vanaaegsed. Justkui poleks kolmikkriisi ega maailma muutumist olnudki ja justkui jätkuks pidev ja lõputu rahasadu. Jätkub sama üleolev mentaliteet, et meie teeme, meie reguleerime, meie … Näiteks: „Arenguprogrammiga täpsustatakse 2021-2025 aasta tegevusi Transpordi ja liikuvuse arengukava 2035 eesmärkide täitmiseks.  „Tegevussuund 2: toome ühistranspordi inimestele lähemale ning muudame selle kasutamise mugavamaks targema planeerimise ja nutikama piletimüügikorralduse abil.“ Tohoo pele, kes on see salapärane „meie“, kes toob ühistranspordi inimestele lähemale? Muudab selle kasutamise mugavamaks? See on riikliku planeerimise keskne suurushullustus. Üksnes mitteriiklikud ettevõtted on suutnud ja suudavad tuua ühistranspordi lähemale ja mugavamaks, administratiivvõimu planeeritud lähemale toomine lõppeb harilikult reisija rongi alla lükkamisega. Kas tõesti eelmine Transpordiarengukava (TAK) ei õpetanud, et staabikaartidel välja mõeldud lahendused on ebatõhusad ja kulukad.

Üks võtmetegur meie igapaikse ja kestva arengu tagamiseks on liikuvuse käsitlemine uuel/homsel viisil. Näiteks: mitte iga talu taha ei tule riigitehas või riigimaja ehitada et taluperel oleks hea lähedal tööl käia, vaid mobiilsust tuleb tõsta niimoodi, et pere kõik liikmed pääseksid liikuma ajal ja suunas mis neile kõige sobilikum on.  Liikuvus on kui hästitoimiv vereringe  

 Meid on hoiatatud

 Äsjased paar külma ööpäeva näitasid, et asume oma energiabilansiga üpris ohtlikult ääre peal, seda isegi meie kivijaamadest energiat välja nõristades. Meil ei ole juba praegu tõsiseltvõetavat alternatiivi, kui külmad peaksid jätkuma pikemalt, mida mitmed eelnevad aastad on kujukalt näidanud. Elektrienergia kasutusaladega peab olema mõistlik, mittepriiskav. Varsti-varsti on see aeg, kui energiapööret veel pole (mastaapselt ja kasumlikult) toimunud, kuid värkvõrgud nõuavad oma suurenevat elektrienergia osa. Siis, sellel kahe maailma vahel ulpides on hea, kui meil on mõnigi asi võimalik liikuma panna tänapäevaste keskkonnasäästlike lahendustega, kuid veel vanamoodsal küttel.

Just seepärast tekitab rohepöörde loosungiga raudtee viimine elektriküttele küsimuse, kas see on õige samm? Mille arvelt see massiivne energiavajadus rahuldatakse, kui meie bilanss on niigi võimalikul piiril?. Õigemini kelle arvelt? Nagu kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli professor Alar Konist: „Meie sõltuvust elektrienergiast ja varustuskindluse olulisust näitab hästi möödunud nädal, mil sündis viimase 15 aasta võimsusrekord. Nimelt oli 10. veebruari hommikupoolikul elektri tarbimisvõimsus 1447 MW. Nädal, mille sisse jäi tarbimise tipuga 10. veebruar, oli ka muus osas märgiline. Võrreldes 2020. aasta sama perioodiga, kasvas veebruari teise nädala elektri tarbimine ligi 21 protsenti, kusjuures koduklientide tarbimise kasv oli koguni 49 protsenti.

Tarbimise kasvu oli võimalik katta tänu põlevkivienergiaplokkidele, mis näiteks 11. veebruari hommikul töötasid kõik täisvõimsusega 1174 MW.

Nende andmete taustal on selge, et varustuskindluse tagamine peab olema hoolsalt läbi mõeldud. Seni oleme olnud talvisteks ilmadeks hästi valmistunud, kuivõrd tootmisvõimsusi on rohkem, kui tarbimisrekorditeks tarvis – umbes 1800 MW. Seega on tõsine mõttekoht, kas 2030. aastaks Eestisse järele jäävast 1000 MW reguleeritavast tootmisvõimsusest piisab siinse varustuskindluse tagamiseks või mitte, samas kui selleks ajaks prognoositav tiputarbimine on üle 1600 MW. On see ju senisest oluliselt erinev olukord, kus reguleeritavad võimsused ei kata tiputarbimist ja energia puudujäägi katmiseks tuleb otsida teisi lahendusi.“ (PM 22.02,21). Nende arvude valguses (või hoopis pimeduses) peab hindama nii kivijaamadest loobumist, raudtee elektrifitseerimist ja kepphobuse strateegiat kui energiabilanss kokku ei tule. Nagu väga teraselt väitis üks minu õpetatud sõber: „Energiamajanduses on samaaegselt toimumas nii palju muudatusi ( roheenergiale üleminek kõikides tema ilmingutes, forsseeritud loobumine põlevkivi kasutamisest, elektrivõrgu lahti haakimine Venemaast , soov rajada tuumajaam jne.), et dr. Riigil  oleks  hädasti vaja pikaajalisemat selget valdkondlikku arenguplaani. Kuna vajaminevad investeeringud on väga pika tsükliga, siis 4 aastane poliittsükkel jätab ühepäevaotsustajatele parajalt võimalusi midagi olulist maha magada ja asi sootuks untsu keerata. Jätta asi ainult turu otsustada annaks sama tulemuse - liig palju on erinevaid huvisid.“. Vaat selline lugu. Kui me energeetikas kõiki moevoolusid järele aimama hakkame niimoodi nagu on juhtunud raudteearenduses, siis … olemegi kepphobuse indutrialismis. Prr.

Raudtee, kõigi moevoolude segapundar

 Mis siis raudteel moevoolude ristjõududes juhtunud on?  Kas uus moevooluline raudtee elektrifitseerimine on ikka prioriteet rohepöörde osas. Või mis selles elektrifitseerimises rohelist on kui energia tuleb ikkagi kivijaamadest (heal juhul). Tegelikult on raudteemajanduses täielik segapuder. Esiteks saame me seoses RB-ga kaks rööpmelaiust. Jälle. Kaks eraldiasetsevat rongiriiki. Kuid see pole veel kõik. See tähendab, et Tallinn-Tapa-Narva-Tartu suuna ronge ei saa kasutada RB-l ja vastupidi. Pole asendatavad. Seega RB liinile, kui seal tahetakse tegeleda ka sisemaise reisijateveoga (Tallinn-Pärnu), tuleb osta arvestatav hulk elektrironge. Millalgi. Millal, ei tea. Kuigi RB tuleb elektrifitseeritud, siis kaubarongid on ilmselt ikkagi fossilküttel ja  neidki ei saa kasutada Tallinn-Narva suunal. Rööpmelaius ei luba. Siis on meil veel olemasolevad elektrirongid (Tallinna lähirongid), mida saabki kasutada vaid Tallinna ümbruses, sest RB-le need ei kõlba kuna rööpmevahe jällegi ei sobi. Nii, et kui tarbijavajadus muutub lääne või idasuunal, siis ühtesid ronge teise mahu järgiaitamiseks kasutada ei saa. Regulatsioon nõuab vedajalt reservi olemasolu, seega peab meil olema kaks eraldi reservi. Tegelikult peab muidugi olema neli reservi, sest ka RB- l (rahvusvahelisel) peab olema reserv ja Tallinn-Narva-Tartu reisijateveo suunal peab olema reserv. NB! Ükski neist pole asendatav. Siis on meil „vanad diiselporgandid“, mis sobivad vaid senistele liinidele, sest RB suunal neid (jällegi) kasutada ei saa. Lisaks tulevad 2024 aastaks kahesüsteemsed rongid mida saab kasutada jälle vaid siseriiklikult Tallinn-Tapa-Narva-Tartu suunal. Peale selle on kaubaveod, mis on nagunii fosiilküttel. Oeh! Nii, et meil on kokku seitse süsteemi (RB-l kolm, siseriiklikul neli) , mis ei ole asendatavad. Palju õnne! See on majanduslik ja keskkonnaline katastroof.

 Briketil töötavad elektrirongid?

 Millest see lisarongide jant lahti läks? Idee oli selles, et meil justkui ei jätku istekohti tipptundidel (paarile väljumisele nädalas). Muide see on huvitav, et kui elektritootmises väidavad valdkonnas toimetajad täiesti tuimalt (ja mingi määrani kindlast õigesti), et tipukoormusele vastavat tootmisvõimsust ei kavatsetagi püsti panna (mis on ka loomulik),  vaid algavad väljalülitamised (tegelikult ka koormuste hajutammised), siis rongiliikluses püütakse millegipärast luua tipuvajadusele vastavat ulmelist masinaparki. Selline mõte on lihtsalt nonsenss. Nii või teisiti, kahjuks suudeti see majanduslik veidrus poliitinimestele rohke rohejutuga „maha müüa“. Esialgu olevat olnud vajadus nelja lisarongi järgi. No mööname, et kui meil oleks raha nii palju, et enam kuskile toppida ei ole, siis … tühja kah, las põleb. Vaadake, see kus tekib vajadus lisakohtade järgi on reede õhtul ja pühapäeva õhtul, teistel päevadel ja kellaaegadel on tegemist kroonilise diiselrongide alatäituvusega. Tühjad või peaaegu tühjad rongid tossutavad valdava enamuse nädalast tühivedusid. Alatäidetud rong on saaste tekitaja. Saaste tekitaja suures hulgas ja ilma mingi sihi ning õigustuseta. Rongi liigutamine punktist A punki B pole veo eesmärk, eesmärk on reisijate vedu. Nagu tõdesime, siis veo mahtu ega läbilaskevõimeid ei planeerita ei energeetikas ega transpordis tipukoormuse järgi. Selleks ei ole majanduslikult mõistlik. See on kahjumlik. Kõikjal kasutatakse probleemi lahendamiseks tipu hajutamist ( nädalapäevade, kellaaegade lõikes, kui ka paindliku ja kiirelt reageeriva maanteeliikluse näol). Meil? Meil ostetakse ronge tipptunni koormuse järgi. Täielik jaburus.  

Pildi muudab Ühisruumi jaoks veidi häguseks asjaolu, et reisijate vedu rongiga on kõik need aastad olnud sügavas kahjumis, piletihind katab vaid väiksema osa tegelikust kulust. Nii, et mida rohkem ronge, seda kahjumlikum on tegevus nii riigieelarvele kui loodusele. Muide, seda kahju loodusele toetab Dr Riik meie teiega rahast – riigieelarvest. Oleme kaasosalised looduse kroonilises risustamises. Mis te sellest arvate? Kaasosalisusest?

Nüüd siis, kui me selle kõigega peaaegu harjusime, on  protsess võtnud päris veidrad pöörded. Nüüd muudetakse doteeritav teenus  veel ka doteeritavaks luksuslikuks tooteks (söögikohad, rataste vedu reisijasalongis jne) Luksustoode ei tohi olla doteeritud. Tuletame meelde, et alguses oli ju tarvidus nelja „hariliku“ rongi järgi, mis vormus kuueks kahesüsteemseks rongiks, mis teatavasti on kallimad kui ühesüsteemsed. Jutuvada rohepöördest ei lubanud osta harilikke ronge, see poleks poliitjutuliselt korrektne olnud, niisiis ostetigi kahesüsteemsed. Nüüd juba hassetatakse, et tuleks realiseerida ka järgmise kümne rongi ostuvõimalus. Vägev!

Kuid kui vaadata tegelikkust, siis on asjalood päris pöörased. Niisiis: uued rongid saabuvad meile 2024  aastal, raudteede elektrifitseerimise esialgne planeeritud valmimise aeg on märgitud 2028 aastaks. Samas pole see tärmin kindel, sest KOLE näitab, et alustatakse etapiviisiliselt. Nüüd kui täpsustada, millistest liinidest juttu on, siis ilmneb, et tegemist on põhiliselt Tallinn-Tapa liiniga haruteedega Narva ja Tartu suunal. Läänesuunas on ühest küljest Edela Raudtee infra, mis on teatavasti eraalgatuslik „värk“ ja nende mure seda infrat korras hoida ning RB, mis on nagunii elektripõhiseks planeeritud (millalgi).

Kuid ikkagi, tõsiasi on, et kahesüsteemsed saabuvad meile 2024 aastal, liinid saavad etapiliselt valmis … millalgi. No igatahes aastatel 2024-2028+ sõidavad elektrivõimekusega rongid … briketiküttel. Võib-olla jäävadki sõitma, kui kolmikkriis Dr Riigist rahamahlad nii välja pigistab, et kõigi totrustega tegemiseks raha lihtsalt ei jätku. Ja isegi siis kui rongiliiklus (reisirongi, sest kaubarongid liiguvad ikkagi fossiilil) lähebki üle elektriküttele, siis pole see rohepööre, sest elekter ise toodetakse ikkagi, nii nagu ennemuistegi, fossiilist. See jutt, et meie kasutame rohesertifikaadiga elektrit on muidugi kena kuulata, kuid elektronidel pole märki küljes, et üks on roheline ja teine sinine, üldine energiabilanss on vaja ikkagi kokku saada ja selles saavad kokku ja segunevad nii puhas kui läbi halli tsooni tarnitud tökatmust energia. Üks tähelepanek siinjuures, raudtee saab osta nn rohesertifikaadi energiat üksnes  seepärast, et ei ole seotud ökonoomikaga, kulu ja tulu tasakaaluga nagu seda on turupõhised ettevõtjad.  Tema „saab“ raha riigieelarvest, mitte ei pea nii nagu teise, turupõhised, veoettevõtted enda kulude katte ja investeeringud teenima välja kasutajapoolse heakskiiduna. Nii, et elektrirongid meie keskkonda puhtamaks ei muuda, paigutavad vaid saaste ringi.

Sellisel silmapettel on veel üks nüanss, nimelt kui me fossiilidega kütame elektrijaamu ja siis mööda alajaamu ning liine seda energiat vedurisse kallame, siis on esiteks kulud elektri tootmisele kallimad kui puhta fossiili kasutamine ja kaod liinidel tekitavad veelgi tühja kulutatud energia hulka. Kogumis saame kroonilise õhu kütmise (fossiile põletades), mis ongi ju kliima soojendamine rohepöördeliste teooriast lähtudes. Otsekütmisega, kasutades kvaliteetseid kütuseid ja tänapäevaseid mootoreid oleks koormus loodusele hoomatavamalt väiksem. Vaat selline lugu. Rohepööret tehes peaks analüüsima, millise tulemuse me tegelikult saame. Mood … Mood on muutuv. Kuid see, et administratsiooni soov olla sõnamoodne (isegi keset kolmikkriisi), pannes tuimalt miljardi magama, on küll kurjast.

 Liikuvusstrateegia: kuidas segada liiklust

 Muidugi on võimalus, et ma olen kogu asjast valest aru saanud, kuid avalikest andmetest tekkib just selline pilt. Jälle teeme põhimõtteliselt õigeid asju, kuid vales järjekorras, mis muudavad need vähesed õige asja komponendid selles ahelas valedeks asjadeks. Kuid kõik see on vaid näpuharjutus võrreldes nende liikuvusstrateegiate ülbe raharaisuga, mis meid ees ootavad. Liikuvuskavad peaks ju parandama liikuvust, tegema seda sujuvamaks, kiiremaks, vähendama saastet, kuid praegu valminud ja kohe-kohe valmivad kavad on pigemini liikluse segamise kavad. Samas lihtne tõsiasi, et liiklusvoo kunstlik kitsendamine toob kaasa ummikud, kus mootorid tühikäigul põrisevad jääb justkui märkamata. Mingi äraspidine mentaliteet on võtnud võimust liikuvuse planeerimisel, mitte sujuvus, ühildatavus ja ajasääst, vaid kiuslik, kohati lausa vihameelne kitsendamine (teed kitsamaks, et kiirusi langetada), piiramine (tänavad ühesuunaliseks) viivad tegelikkuses saastatuse suurenemisele. Kuid, kui ei saa sõita otse, siis sõidetakse ringiga, kuid kütust kulub 2-3x rohkem. Selline saastamisevastane strateegia siis. Nojah, siinkohal ütlevad sellise strateegia eestvõitlejad, et polegi vaja autoga sõita, just seepärast me teie elu nii ebamugavaks teemegi, et sellest loobutaks, kuid … Kuid asemele ju midagi ei pakuta. See et sõitke rattaga või käige jala või istuge kodus ei ole transporti arengu kava, see on liikumatuse kava. Olematute alternatiivide puhul (hästi toimiv, sujuv, asjakohane, nauditav ühistransport) ongi nii, et inimestel ei jäägi muud võimalust, kui kasutada autot. Nad ei käi jala ega kasuta kepphobust. Nad kasutavad autot.  Ebamugav pidada kuid kindel. Rohevõitlejad palun ärge sundige inimesi autosid kasutama!  

Praegused kavad ei põhine konkurentsivõimel ja konkurentsist tuleneval sünergial, vaid need on püüd luua ülimalt kallist riiklikku plaanimajanduslikku ühiskondlikku transporti (sic!). See on jäik ja ebatõhus. Põhirõhk kavades pole pandud mitte turu loovale toimele vaid on pandud ametkondadele töö tekitamiseks, lõputuks monitoorimiseks ja turuosaliste tegevuse pärssimiseks. Selline mõtteviis suretab eraalgatuse viimseni välja.  Riiklik ATL liinid ei suuda iialgi täita reisijate vajadust, see on nagu kargu pakkumine kipsi pandud terve inimese abistamiseks. ATL on jäik ja üüratult kallis. Vaid eraettevõtlus läbi tulukuse suuda genereerida sellist liiklusvoogu mis asendaks osaliselt individuaalsõidukeid.

Tantsutempo tõuseb

Meie teiega  elame igapäevaselt kiire foksi tempos, kuid liiklust surutakse meile peale aeglase valsi taktis. Selline kakofoonia ei toimi. Inetu ja sündsusetu. Kui eelmisesse arengukavasse hukati hunnitu 711 miljonit EUR ainuüksi ühistranspordi mugavamaks muutmise meetmesse ja selle tulemusena ÜT osakaal tööl käijatest vähenes 22%lt  20%le (kusjuures sihtarv oli ülimalt madal 25%),  siis uus kava on oma raharohkuseliselt ettekujutluselt justkui paduvihma kätte sattumine. Niisugune lugu siis kabinetistrateegidega ja rahakrattidega, kes usuvad riiklikusse plaanimajandusse. Põnev kui palju hunnituid lisamiljonid suudavad seekord ühistranspordi osakaalu liikuvuses vähendada?

Kui nüüd keegi seisva seieri strateegiat viljeleb ja väidab, et mehhanismid pole oma loomulikul viisil seotud ja vastastikkuses sõltuvuses ja parim kella seierite liigutamine on mitte loomulik aja areng, vaid käsitsijuhtimine, siis … Te lõhute kella ära.

Ja muide veel üks meeldetuletus, ärgem unustagem vaadata sekundiosutit, see edasitormaja ilmestab, kuidas me iga sekundiga võimalusi, aega ja raha kaotame.

 

Järgneb …

Targutusi:

R Goffee/ G Jones „Miks peaks keegi siin töötama?“ Fontes PMP 2016

 

Lk 20 „Marx ennustas õigesti, et kapitalism tungib maailmamajanduse igasse nurks, Weberi sünge ennustus ütles, et inimkond satub „iseenda valmistatud raudpuuri, millest ei ole pääsu“ – ja see raudpuur on bürokraatia.“

 

A Rutherford „Kõigi kunagi elanute lühiajalugu“ Tänapäev 2020

 

Lk 85 Darwinist „Ainsad mittemuutuvad eluvormid on surnud eluvormid.“

 

J. Lovelock „Novatseen“ (PM 2020)

 

Lk 21 „Võimalik, et on raisatud väga palju aega, otsides elu mujal valel eeldusel, et Maa praegune keskkond on lihtsalt geoloogiliste sündmuste tagajärg. Tegelikult on Maa keskkond tohutult kohandatud, et hoida seda elamiskõlblikuna. Elu ise ongi kontrollinud Päikeselt pärinevat soojust. Kui elu Maal täielikult kaoks, oleks võimatu siia elama asuda, sest see muutub liiga kuumaks.“

Lk 41 „Kui Newcomeni aurumasina kasutamine poleks olnud majanduslikult kasulik, elaksime ikka alles XVII sajandi maailmas. Newcomeni masina tähtis omadus oli tulu. Pelgalt masina idee poleks suutnud kindlustada selle arengut. Selle suur tähtsus – olgu heas või halvas mõttes – seisnes selles, et see oli odavam jõuallikas kui inimesed või hobused.“