Monday, February 1, 2021

Riigiralli eri

 


Möödunud nädala Monte Carlo ralli ja meie poliitturu avariitulemused (olenemata sellest kas meile mingi turuosaliste kombinatsioon meeldib või ei meeldi, siis valitsusevahetus on ikkagi avariiline situatsioon poliitturul) tekitasid mingi kummalise võrdlusparalleeli. Miks? Nii ralli kui poliitturg põhinevad ju võistlusel, kiiruse tunnetamisel, kurvide läbimiseks õige trajektoori leidmisel, pealtvaatajatel ja … avariidel. Selline veider paralleel poliituru ja ralli vahel tekkis, kui ilmnes, et  Monte Carlos tuli meie ekipaažil sõit katkestada.  Jama, jama otsas, kiiruse kadu, tühjad rehvid ja paljad veljed. Sõideti ilmselt vastu kivi, mida legendi koostamise ajal ei märgatud. Just see legendi mainimine kõrvuti KOLE (koalitsioonilepe) arutamise/kritiseerimisega andis õige otsa kätte. Pole ju KOLE olemuslikult midagi muud, kui legend – kaart distantsi kõige tõhusamaks läbimiseks. Kui rallimeeskond alles mõtleb ja vaagib, mis nihu läks ja mida tuleks teha teisiti, siis poliitturul käis asi kähku sõiduk (riigivanker) upitati püsti, uus ekipaaž pandi kokku ja … sõit jätkus.

Strateegia: sõita kahel rallil korraga?

Niisiis, Eesti on saanud uue administratiivtiimi. Nagu sõnavõttudest kuulda oli - „Eesti on tagasi“. Tore, aga kuidas edasi? Kuidas edasi kulgeda kui poliitturg on avarii üle elanud. Kuidas jõuda distantsi lõppu. Edukalt? Longates? Mida selle kohta ütleb sõidulegend. Mulle KOLE meeldib. No nii tore on lugeda nii paljudest headest kavatsustest sel kurjal ajal. Oeh ja kõik see hea saadi kokku napilt kahe nädalaga. Mõelgem kui palju head oleks meile teiega soovitus teha veel siis kui aega oleks olnud terve kuu? Palju rohkem. Ilmselt väljakannatamatult palju. Kuid ärgem jäägem kinni paberkavatsustesse, see on vaid kena … legend. Või isegi mitte legend vaid kavatsus sõita, mille aluseks on … maailmakaart. Tundub, et seekord hüpati sõitu nii kärmelt, et kindlat kaarti, sõidutrajektoori ega liikumissuunda  ei lepitudki kokku. Kiire ju. Lihtsalt anti teada, et tahetakse sõita riigirallit, aga kas tegemist on Monte Carlo või Lõuna Eesti ralliga, see otsustatakse …sõidu käigus. Ärge otsige sellelt kaardilt oma kodutalu koeraputka asukohta. See pole see kaart. , kuigi tuleb tõdeda, et nüüd on paljud kärmelt  otsimas oma koeraputkat sellelt  kaardilt ja on pettunud. Ollakse kriitilised. Kuid asjata. Olles aastaid lugenud (ja analüüsinud) pidukondade valimisplatvorme, strateegiaid ja KOLE-sid olen ma nende suhtes veidi malbem. Ilmselt olen mõistnud, et otsida legendist tegelikkust on üpris ärapidine tegevus. Oma koeraputka pead sa ikka ise ehitama (ja siis seisma selle eest et Dr Riik seda ebaseaduslikuks ehitiseks ei kuuluta). Isegi see mida on programmides ja KOLE-des lubatud, näiteks nagu riigireform, isegi sellele pole veel alust valatud (muide lubadus on jälle sees). Nii, et vaatame seda kui heade soovide kogumit. Punkt. See on hea vaatepunkt, siis ei pea ka pettuma. Kuigi … tegelikult on igasse KOLE-sse peidetud ka mingeid tähtsaid käiviteid. No nagu Joosep Tootsi rosinasaia. Ehhee, ega rosinasai saa koosneda ju ainult rosinatest, kõike peab olema mõõdukalt rosinalisi tummiseid lubadusi ja täitelisi muidulubadusi.  

Pareto printsiip ja poliitturg

KOLE kohta öeldakse, et see olevat ümmargune, pole piisavalt detailne, on täis tühisõnu – tõstame, laiendame, effektiivistame, juurutame ….. Õige. Kuid … kas te mäletate mõnda eelnevat KOLEt, mida ei oleks süüdistatud nendes samades asjades, et see  ümmargune, laialivalguv, tühisõnaline. Just-just, isegi detailirohkeid ja julgeid ettepanekuid KOLE-des on süüdistatud ikka nendes samades pattudes. KOLE kirumine ongi „kolenaljakas“ (ühtlasi kibenukker), sest tegelikkuses osapooled ei mõtle kogu seda vahtu iialgi täitmisele pöörata. Kui nad seda tõsiselt mõtleksid, siis peaks küll kahtlema nende tervislikus seisundis. Kõike täita ei saagi. Ei jõua. Kui kõik viimase 30 a KOLE plaanid oleksid ellu viidud, siis … Paradiis? Või selle pöördväärtus? Pigem utoopia. Igas kokkuleppes on tähtsad paar põhipunkti (need rosinad), kõik muu oleneb nendest. No nagu Pareto printsiip 80/20. „Põhjused, sisendid ja tööpanused jagunevad kahte kategooriasse: enamik, millel on tühine mõju ja väike vähemik, millel on valitsev mõju.“ (Vikipeedia). Sellest printsiibist on tehtud ka järeldus, et  80% asju juhtub 20% otsuste tulemusel. Nii, et ümar KOLE on oma olemuselt täiesti loomulik nähtus, lihtsalt 80% kirjapandust on nende 20% tähtsate eesmärkide puhvriks. Seekordse KOLE muudab eriliseks see, et väikesest ajavarust ja ilmsest soovist ruttu  sõitma tuhiseda, jäid paljud asjad kokku leppimata, millega seoses on tegemist vastandlike eesmärkidega.   Asendatavate kulude printsiibist lähtudes ei saa see olla võimalik, sest ühel momendil märgatakse, et … rehv on jälle toss.

Suuremast maakerast maakera sees

Tänase  KOLEGA on selline lugu, et see on loomulikult ümar (juba lähtudes oma põhiprintsiibist), kuid siiski natukene teistmoodi ümar. See on  ümmargune, isegi mitte ümmargune, see on nagu kaks kattuvümarat. Nagu maakera, mille sees on veel suurem maakera.. Tundub nagu oleks ekipaaž istunud entusiastlikult rooli läbemata kujundada marsruudi legendi. Haarati kaasa suuremastaabiline mandri teedekaarti ja … edasi. Pole ka paha, sest meie teiega nüüd teame, et sõit jätkub. Nagu osapooled tarmukalt väitsid, siis detailides lepitakse kokku …kevadel. Põnevus on laes, mandri teedekaarti järgi võib ralli toimuda nii Monte Carlos, kui ka Lõuna Eestis. Vahva. Tundub, et need rallid võivad ajaliselt  toimuda üheaegselt ja mõlemal osaletakse. Tubli. Igatahes KOLE lubab kõigile kõike, tegemist on ilmselt lähenevast valimistsüklist tulenevate mõjutatustega. Ehitatud on tõeliselt rikkalik püstijalapuhvet, kõik saavad, kelleltki ei võeta (vähemalt kohe ja avalikult) midagi ära. Tore, kuid see ei vasta  ei majandusreeglitele ega ka osaliste eneste murenägudele rahandusseisu osas (ärme aja segi tegelikku rahandusolukorda ja statistilist majandusolukorda). Ei ole võimalik  ju samal ajal eelarve tasakaalu poole püüelda ja pensioneid eelisjärjekorras tõsta,  ei saa elektrifitseerida raudteed ja tegeleda ja elektrijaamu sulgeda ilma alternatiivsete energiaallikateta. Ei saa ühel ja samal ajal ehitada Rail Baltikat, Tallinn-Rohuküla raudteeliini,  Tallinn-Helsingi tunnelit, tuua laevad Eesti lipu alla, ehitada neljarealisi maanteid,  pidada  vajalikuks, et uute kortermajade ja muu taristu rajamisel tagatakse ligipääsetavus kõigile ühiskonnagruppidele (mida iganes see tähendab),  tagada kiire internetiühenduse kättesaadavuse üle kogu Eesti. Selleks, et parandada kaugtöö võimalusi ja suurendada regionaalset konkurentsivõimet, arendame edasi solidaarset tervishoiumudelit, kiirendada viimase miili ühenduste väljaehitamise tempot jne, jne. Selleks kõigeks ei jätku  raha, inimesi ja aega. Kiire interneti tagamisest on „räägitud“ juba kümnend, kuid ilmselt on viimane miil tunduvalt pikem kui kõik eelnevad miilid.  Kõik need eesmärgid on toredad ja vajalikud, kuid need  on asendatavad kulud. Kui teed ühte, siis ei saa teha teist, kui teed teise, ei saa teha kolmandat. Dr Riik  peab tegema valiku. Nii, et … kui keegi kavatseb küpsetada rosinasaia pelgalt rosinate lisamise kavatsusega, seda võimestades sellesamase kavatsusega ning seda kiirendades ja väärindades, siis see pole rosinasai.  Isegi arendada, kiirendada, võimestada, juurutada, suunata, jätkata, väärtustada, suunata, otsida, korrastada, luua, toetada kõike ja kõiki ei ole võimalik teha 2 aastaga. Küll on võimalik mõningate väikeste kuid tõhusate sammudega tekitada eduka toimimise keskkond tulevikuks.  Näiteks, kuidas lahendada see „pisiküsimus“, et meil on 8000 IT spetsialisti puudu? Tore on kui me pöörame tähelepanu 5G tehnoloogiale, viimasele miilile, rohe- ja digipöördele,  kuid baasküsimus, kuidas „toota“ IT spetsialiste meil pole. Sellele lahendust KOLE-st ei leia, isegi alusepanemist pole. Vaat selline lugu.

Strateegia: Masti külge sidumine

Tõsiasi  on ju selles, et nii kurb kui see ka ei ole ega midagi eriti palju Dr Riik muuta ei saa. Protsessidele on juba hoog sisse lükatud. Ütleme nii, et eelnevad ekipaažid (NB! Mitmuses) on teele (raha)rööpad sisse sõitnud, tuleb enam-vähem nendes püsida, sest mittepüsimine oleks uus kraavisõit. Teise kraavi küll, aga ikkagi kraavisõit. Tõsiasi on seegi, et keset Monte Carlo rallit ei saa sõita Lõuna Eesti rallit ehk muuta ei saa niipalju esitlust ennast, kui esitusviisi – sõnaseadet – saab küll. Meie eelmise kriisi kohta arvas J B Hannibalsson („Väikeriikide solidaarsusest“ Hea Lugu 2020 Lk 72/73) „Selle asemel, et parandada oma konkurentsivõimet valuuta devalveerimisega, otsustasid kõigi Balti riikide valitsused end piltlikult öeldes masti külge siduda ja tormi üle elada. Valuuta devalveerimine oleks teinud firmade ja eraisikute pangavõlad, mis kõik olid vääringustatud välismaal, täiesti jätkusuutmatuks.“ „Balti riigid võtsid ette hoopis niinimetatud sisedevalvatsiooni, kärpides vabatahtlikult palku, töötasusid ja muid tootmiskulusid, samuti sotsiaalseid kulutusi, et taastada konkurentsivõime ja motiveerida majanduskasvu. See osutus edukaks. Kriis olgugi ränk, osutus lühiajaliseks.“ „Need olid karmid meetmed, mis nõudsid palju enesedistsipliini ja poliitilist küpsust. Enamikes teistes riikides oleks niisugune kollektiivne ohverdus olnud poliitiliselt võimatu. See edulugu on tuntavalt tõstnud Balti riikide prestiiži Euroopa Liidus.“ (Kõne 21.04.2015. Kiievi konverentsil).

Sireenide laul

Meil oli valida, kas ennast masti külge kinni siduda või püüda laenukütusega kriisist läbi söösta. Eelmine ekipaaž otsustas kasutada laenukütuse varianti, mis kevadkriisi puhul (kiirelt sisse, kiirelt välja) oli küll võõrastav, kuid igati mõistlik lähenemine. Tasus igatahes proovida. Meie oma väiksuses oleksime selle ka välja kannatanud, kuid pikema aegselt … Ilmvõimatu. Mnjah, ilmselt peab just uus tiim võtma oma sisemiste sügavamate tõekspidamiste vastaselt ja „masti külge sidumise“ positiivset kogemuse eirates (eriti selle juhtivpidukond) ette lõputu laenutee. Miks? Esiteks on laenustrateegia juba valitud, masti külge ennast siduda on hilja. Sireenide rahalaul on kogu Ühisruumi veidi segaseks muutnud, et mitte öelda lausalisse pöördesse lükanud. Kõik hädalised, kes eelnevates kriisides oleksid ennast „masti külge sidunud“ ja ära kannatanud, ootavad nüüd uut toetusrahalaulu (kompensatsioone iga Dr Riigi poolse tauditõrje meetodi eest), kuid laeva juhtimine, nii osas erasektoris, seda enam aga administratiivtasandil, on meelest ununenud. Nii võime põrutada karile. (Vikipeedia: Sireenid on Kreeka mütoloogias kolm algselt linnu keha ja naise peaga (hilisemal ajal on lind-naised muutunud kauniteks võrgutajateks-ahvatlejateks) imeilusat ohtlikku kurja deemonit, kes võlusid ja hukutasid oma peibutava lauluga mööda seilavaid meremehi, kes unustasid laevajuhtimise ja sõitsid karidele.). Äratus!

Rööbasteel edasi loksudes

Niisiis kahest sissesõidetud rööpast, mis meie liikumist mõjutavad on esiteks valitud  sireenide rahalaulu kontserti kuulamine, mitte masti külge sidumine. Kuid iga kontsert lõppeb kord ehk nagu ütleb rebane rahvatarkuses, kui talt nahka võeti: „Iga jama lõppeb kord!“ Põhiline on, et poliitinimestel ei tuleks hullu mõtet kogu KOLE-t täitma hakata, siis … oleme küll päästmatult kadunud. Nüüd võib päästa olukorda vaid sellega, et kõik laenud lähevad vaid sinna, kuskohast need meie arengule kasuks tulevad, mitte et need lihtsalt ära kulutatakse. Ja mis põhitähtis, et asju tehtaks õiges järjekorras. Näiteks et suures entusiasmipuhangus ei lammutataks kivijaamasid enne maha, kui rohepööre on tehtud ja tegelikkuses toimib. See veel puuduks, et me keset kolmikkriisi „iseenese tarkusest“ külma, nälga ja pimedasse jääme.

Teine rööbas, mis meid nüüd juba kindlalt suunas kinni hoiab on harjumuste/ootuste rööbas. Esimene laine (kiirelt sisse, kiirelt välja), tõi kaasa ka abimeetmed ettevõtjatele, mis võimaldaksid mõned kuud vastu pidada praktiliselt majandustegevust harrastamata. Seegi oli õige, sest esimese laine taandumisel ärkasid suur osa kunstlikkusse koomasse pandud ettevõtjatest jälle elule. Heameel oli tõdeda, et ettevõtjad kasutasid igat võimalust ellu jääda, mõeldes välja uusi, kuigi ajutisi, teenuseid. Ind ja lootus olid säilunud, kuni … Kuni raksatas meditsiinikriisi teine laine. Mäng muutus. Olukord oli sisse-välja olukorraga kardinaalselt muutunud, kuid ettevõtjate ootused kõige osas Dr Riigilt kompensatsiooni saada oli esialgsest tänulikkusest muutunud nõudlikuks ootuseks. Isegi valjuhäälseks nõudmiseks. Juba räägiti õigustest, kompensatsiooni saamise (põhiseaduslikust) õigusest.  Kuid siinkohal tuleb meile kõigile meelde tuletada, et Dr. Riigil enesel ei ole raha. Dr Riigil on administratiivne võim(e) keelata ja lubada, raha …. Raha on meie teiega raha -  meie ühine raha. Meie teiega oleme kandnud Dr. Riigi kaukasse raha, et see kõige tõhusamal moel kasutatud saaks. Samasugune ühine raha on laenuraha, sest kuigi seda jaotatakse üksikutele (abivajajatele) siis maksame seda tagasi meie teiega kõik koos. See tähendab, et kõik need, kes tahavad saada toetusi, peaksid küsima raha meilt teiega. Kas me oleme nõus ülal pidama aasta (kaks-kolm-kümme?)  ärisid, mis võib-olla (suure tõenäosusega) ei saagi enam hoogu sisse. Mis on sellise toetamise mõte? Kuidas seda raha  võiks tegelikult väärindada? Või peaksid paljud ärid mõtlema sellele, et ennast ümber profileerida? Võib-olla tasub seda protsessi toetada.

Strateegia: kriisist väljakoonerdamine

 Nagu mainitud, on põhimõtteliselt on olemas kaks võimalust kriisis toimimiseks. Esiteks on ennast kriisist välja laenata, tehes investeeringuid sinna (ja nendesse), kellest edaspidi eksponentsiaalset tulu tõuseb. Teiseks ennast kriisist välja koonerdada, et siis kui teised kõik lisakulutustena maksvad oma võlgu, võiksime meie teiega oma koonerdatud ressursside kogumiga  teha õigeid investeeringuid keset varametevälja. Kui eelmine kriis oli põhiliselt enese kriisist välja koonerdamine, kogu EL-s kehtisid karmid kokkuhoiumeetmed, ja kriis ise ületati suhteliselt kiirelt, siis järelmeid sellest kriisist pole majandus päriselt läbi põdenudki ja jätkab lisatugedega oma ebaefektiivset lonkamist. Kuna eelmise kriisi mälestused on värsked ja sellejärel ning kõrvalmõjud ebameeldivad, siis otsustas kogu maailm seekord ennast premeerida hea enesetundega ja ennast kriisist välja laenata. Olemuslikult on see meetod nagu teivashüppaja katse ebaõnnestumisel mitte jännata samal kõrgusel, vaid võtta järgmine kõrgus. Risk (mis harva ennast õigustab), kuid siiski võimalus. Samas, kui hüpe ei õnnestu, siis tulemus on kaks sammu kehvem, kui viimane katse. Nii ka rahamaailmas, selleks et katse ennast kriisist välja laenata vajame väga head koostööd, väga head plaani, väga kindlat distsipliini. Kui meil neid komponente pole, siis on mõistlik panustada. 

 Ralli jätkub

Kurbloolisus  on küll selles, et me ei saa enam ennast ka masti külge siduda, sest me alustasime nii nagu kogu maailm, enese kriisist välja laenamisega, siis nüüd kasinusmeetmeid kasutama hakates võib tegemist olla poliitilise enesetapuga. Keeruline lugu, kuidas olla populaarne ja jääda poliitiliselt ellu. Vaid väga vähesed poliitikud väga erilistes olukordades nagu W. Churchill võisid rahvale lubada higi, verd ja pisaraid ning jääda populaarseks. See on see koht kus riigiralli ekipaaž peab väga tähelepanelikult jälgima seda mida KOLE-ga teha, sest M. Thatcher on öelnud kunagi, et  „Mul on siin leoboristliku partei manifest. Mulle on öeldud, et üks leiboristliku varikabineti liige kirjeldas seda kui „kõige pikemat enesetapukirja, mis kunagi on kirjutatud“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 92). Vaat selline lugu. Tõeline dilemma, kuid ei midagi uut (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 Lk 267): „Poliitikuelus tuleb ette aegu, kui ta on sunnitud vastu võtma ebaõigeid otsuseid. Ebaõigeid majanduslikult, ebaõigeid tööstuse seisukohal, valesid iga mõõdupuu järgi – peale ühe. See on üks kummaline tõsiasi, et miski, mis on kõigist muudest seisukohtadest vaadelduna vale, võib olla õige poliitiliselt.JA MISKI MIS ON POLIITILISELT ÕIGE, EI TÄHENDA MITTE ÜKSNES, ET SELLE abil võib hääli võita – mida kahtlemata võib -, vaid ka seda, et kui mingi poliitika abil võidetakse hääli, siis saab väita, et see poliitika ongi see, mida inimesed soovivad. Ja kuidas saab demokraatlikus riigis vale olla see, mille poolt inimesed hääletavad?“ Mnjah, samas võib asi olla huumorist kaugel

 Tegelikkus

Võib arvata et jõudude (või jõetuse) paigutus poliitturul on selline, et uusi tegemisi eriti loota ei ole. Mitte et ei tahaks, kuid ressursid ja lahkkondluse erinevad huvid ei võimalda. Kui uus, meid teiega ravima asunud administratsioon, (Dr Riik)suudaks kolmikkriisi (meditsiiniline, administratiivne, majandus) meditsiinikriisiga rahuldavalt hakkama saada ja hoiduda selle eest, et meditsiinikriisi teine laine ei kujuneks majanduse üheksandaks laineks, siis võiks pidada  seda tegevusperioodi kordaläinuks. Kuid selle kolmikkriisi keskmikkriisiga ehk administratiivkriisiga, mis pärsib nii meditsiinikriisist kui ka majanduskriisist jagusaamist võhma ilmselt ei jätku. Paljude teiste asjadega ka. KOLE …tore lugeda. Põhiline, et meie teiega jõuaks õigeks ajaks teenindusalasse. Eee ... ekipaaž ka. Võib-olla on see heagi, et peale avariisid väga täpset kaarti pole, sõit käib silma, nina ja kompassiga. Ilmselt aeglasem liikumine, kuid suuremad kivid võib visuaalselt tuvastada. Pealegi ... kui uskuda et meie edasine trass on täis rahalisi auke, eelarveauke, mis on kaetud jääkirmaliste laenurahadega, siis ... Saate isegi aru. Peab olema tähelepanelik

Targutusi:

 J. Casti „X-sündmused“ Nebandon 2012

 Lk 110 „Nagu Max Plansk kunagi ütles, uusi teooriaid ei võeta eales omaks, need peavad lihtsalt ootama, kuni nende vastased surevad.“

 G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014

 Lk 59 „Antiikaja loogikud ning nende keskaegsed mantlipärijad tegid kindlaks terve rea loogikavigu, nagu see tuntud näide: „Koeral on neli jalga, sellel loomal siin on samuti neli jalga, järelikult on see loom koer.““

 

      Beigbeder  „17,90 E“ Varrak 2011

 

Lk 67 „Tuleb tõdeda, et see, mis toimub selle planeedi pinnal, pole universumi mastaabis kuigivõrd oluline. Seda, mida kirjuta üks maalane, võib lugeda vaid teine maalane. Tõenäoliselt ei lähe galaktikatel põrmugi korda teadmine, et Microsfti käive võrdub Belgia rahvusliku koguproduktiga ning et Bill Gates´i varandus maksab hinnanguliselt 100 miljardit dollarit.“

Monday, January 25, 2021

Põrgatamisteooria V2: Mida Juku ei õpi …

 

 


Järgnev arutlus hariduse aja töö iseloomu üle (millest üks on vaid teise komponent) hõlmab töö olemust korilasküttidest kuni küborgideni. Segadusttekitav? Kindlasti, kuid kui me kasuta kogemusi, mida me oleme õppinud ega planeeri oma liikumist, siis  … kuhu me üldse läheme? Milleks? Niisiis …segadus alaku.

Just uus hariduslik põhi, meie edasise elu ja loovuse kujundamiseks, on see, mis määrab tegelikult meie arengutempo ja heaolu taseme. Praegune aegunud, mingist eelmisest arengufaasist tulenev, institutsioonide ja avaliku teenistuse ülesehitus, ei suuda meid enam piisavalt heatasemeliselt teenida/teenindada – need on muutunud arengu takistajateks. Süsteem kohmakas ja loovust pärssiv. See on probleem, probleem mida meie teiega küll tunnetame, kuid mis igapäevaaskeldustes vajub kuidagi tahaplaanile. Administratiivvõimul, sellel meie poolt loovutatud kõrgeima võimu (kandmise) teostajal ei jätku samuti mahti niivõrd kaugele horisondi taha vaadata, sest … No te ju teate, millega poliitturul tegeletakse, millega kaubeldakse, igatahes ei ole need rammusad tulevikuoptsioonid ega –visioonid. Kuid peaks ju.

 Õpetatud tarkused kui … laojäägid

 Kõik see, milliseks me kujuneme, kelleks me saame, saab põhja lapsepõlvest ja kooliteest. Nii või teisiti mõjutab meid see keskkonna, enamgi veel see suuresti defineerib meid ja ka … programmeerib meid. Me kõik oleme eelprogrammeeritud, vahe on vaid selles, kas me oleme programmeeritud isearvajaks või mugavusarvajaks. Väga tõsist tähelepanu väärib  M Svensson („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013) kirjutatu, et  praegu kooli minevad lapsed lähevad pensionile 2065 a ja meie ei tea sedagi, milline maailm viie aasta pärast välja näeb, kuid ikkagi püüame neid selle tarbeks koolitada. (Vahemärkusena arvan, et nad ei lähe mitte 2065 ega ka 2075 a pensionile, igatahes meil mitte. Töö saab olema elukestev ja õppimine ka. See on midagi sellist nagu rockstaari elu (näiteks Susi Q) kes suurlavad vahetas Antsla laada vastu. Kõik me peame tegelema võimetekohase tööga). Ehk siis mille „selle“ jaoks me oma inimesi harime? Svensson kardab, et haridussüsteem võtab loovad, kujutlusvõimelised lapsed ja püüab neisse toppida normide järgimist, kuulekust ja distsipliini. „Arvestades, et tõenäoliselt peavad need lapsed omale töökohad ise looma, on see õudne.“ Just õudne, me kasvatame töötute põlvkonda. Juba pragu on paljude erialadega niimoodi, et me koolitame inimest 15-20 aastat, et temast saaks … töötu. Erialasid, mida õpitakse Ühisruum lihtsalt ei vaja, kuid kujutlusvõimet ja loovust, millega ta saaks oma teadmised rekombineerida lähtudes Ühisruumi ja aja vajadustest, talle ei õpetatud. 20 aastat õpetati normide järgimist ja distsipliini, mitte ise endale (ja teistele) töö(koha) loomist. Kahju. Kuid see pole nende 20 aastat töötuks õppinute kahju, vaid see on  aegade lõpuni päritav kahju (kui seda ei kaksata läbi), sest õppimine, isegi mitte õppimine, vaid „hariduse andmine“ hariduse enese andmise pärast, muutub tavaks ja seda tava antakse põlvest põlve edasi. See muutub liturgiaks. Juku võib küll õppida, kuid … Kõik see on kasutu, kuna ta kogub oma „lattu“ teadmisi, mis uutes tingimustes on kasutud. Teadmised ei muutu vaid siis kasutuks, kui neid kasutatakse loominguliselt, a´la kui haamrit ei ole lööd naela seina kirvesilmaga.

Kuid „Hariduse andmine toimub jätkuvalt tööstusrevolutsiooniaegse  tehasemudeli järgi Te loote oskuste varu. Teile öeldi, et mingil hetkel osutuvad need kasulikuks. Aga mis juhtub, kui te sattute maailma, kus oskuste eluiga on kuuekümne aasta asemel viis? Meie praegused haridusasutused on praeguseks peaaegu mõttetud.“ Teile jäävad kätte kasutamatud laojäägid. Kahjum. Ühisruumi ja iga indiviidi kahjum.

 Vedamisest

 Haridusega on nagu iga muugi asjaga, selles peab olema mingigi komponent vedamist. Mul on õpetajatega vedanud. Juba Vanaema Marie õpetussõnad, et: „Ära vaata pelgalt seda, mis asi see on, vaid mida sellest teha saab.“ on tervet omaette aktiivinimese loengusarja vääriline. Mitte ära tee tingimata seda, mida sulle õpetati, sind treeniti, vaid laienda selle piire, keera uus vint peale, muuda kvantiteet uueks kvaliteediks ja tee seda, mida teised teha ei taha.  Muidugi oli Vanaema Marie pärit ajast ja oludest kus tuligi teha ei millestki midagi, tuli olla nutikas. Isa õpetas mulle pikkadel vestlusjalutuskäikudel taktika ja strateegia vahet ja nendevahelist suhet. Asjade tegemise õiget järjekorda. Jäle vedamine. Tööõpetusõpetaja oli tõeline leiutaja, kes nakatas meidki uurima ja kätt proovima sh fotograafiaga tegelema. Puhas vedamine, peale seda pole „peedist pesumasina tegemine“ mingi kunst.  Emakeele õpetaja oli loova mõtlemisega, kes eraldas minu õigekeeleoskuse ja kirjandiidee niimoodi, et ei pannud seda ühte rahuldavasse hindesse, vaid kahte hindesse, mis näitas milles olen hea ja milles tuleks ennast järgi kasvatada. Kuid kõige suurem vedamine ja eelprogrammeerimine toimus ikkagi Ülimkoolis, kus ajastuomaselt tuima käsutäitliku ja tühiainete seas oli ka vaimustavaid kogemusi. Vedamine oli see selles mõttes, et planeerimiseriala, milleni lõpuks peale erinevaid valikuid jõudsin (tegelikult oli see minu viies valik), osutus see valdkonnaks, kuhu olid kogunenud selle aja ühed parimad asjatundjad, majandusmõtlejad, kes lähtusid pigem oma välismaa stažeerimise kogemusest, kui kehtivast planeerimis- ja juhtimisreeglistikust. Puhas vedamine, puhas kuld, mis on likviidne olnud ka aastakümnete möödudes. Muidugi oli selles perioodis ka palju sellist, mis oli vaid aja täitmise distsipliinid. Kuuest semestrist statistikast ei mäleta ma suurt midagi (peale põhimõtete muidugi), kuid standardiseerimise õppejõu avalauset, et „Ma ei ole siin selleks, et teile reegleid pähe istutada, vaid selleks, et õpetada teile seda, mida ja kuskohalt otsida, kui teil elus juhtub seda vaja minema.“ Geniaalne. See üks lause oli minu jaoks väärtuslikum (ja kasulikum) kui lõputute (u pooleteistleheküljeliste) valemite pähetuupimine.

 Mida Juhan ei mäleta

 Muide, kas teate hr  Hermann Ebbinghausi? Ei tea? Ei mäleta? Tuletame meelde: „Teda teatakse peamiselt kui ühe kõige kurvema haridust puudutava fakti avastajaks: inimesed unustavad 90% õpitust 30 päevaga. Edasi näitas ta, et suurem osa unustatakse paar tundi pärast õppetunni lõppu.“ J. Medina „Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 lk 107). Vaat selline lugu ehk mida Juku õpib, seda Juhan nagunii ei mäleta. Ei saagi mäletada, kuid kui ta mäletab seda, mida soovitas meile meie standardiseerimisõppejõud ehk ta mäletab kuskohalt mida otsida ja seda mida ütles Vanaema Marie ehk vaata, mida sellest teha annab, siis võiks ju lugeda harimisprotsessi kordaminekuks. Õnnestunuks. Me saame indiviidi, kes suudab mõelda „ Aju toimib nagu muskel: mida enam tegevust sel on, seda suuremaks ja keerulisemaks see võib muutuda.“

Kuid võib karta, et Ühisruumis, kus meie praegu äratõuget soovime sooritada, milles kõike püütakse standardiseerida, tsentraliseerida, reguleerida ja turvata muutub iseseisev mõtlemine … kuidagi teisejärguliseks. Eee … võib-olla pole mul õigus, täpsustagem siis järgnevalt: teisejärguliseks (isegi mittesoovitatavaks) muutub mõtlemislihase arendamine „vanaemamarielikus“ suunas, st. iseseisva mõtlemise ja iseseisva toimetuleku mõistes, kuid areneb jõudsalt suunas kuskohalt saab taodelda abi, toetusi ja kes (teine) vastutab. No iga lihas pole veel lihas, ehk mõni „lihas“ on nagu lödi „õllelihas“. Igatahes pole see loovmõtlemise konkurentsilihas. Üha suurem hulk inimesi mõtleb tänapäeval juba sellele, kuidas toetusi saada, ehk teiste loodut ümber jaotada, kui ise luua. Mida annab pidevas konkurentsisituatsioonis tegutsemine näeme metsloomade peal.  „Metsloomade ajud olid 15-30protsenti suuremad, kui nende kodustatud liigikaaslastel.  Ilmnes, et külm ja halastamatu maailm sunnib metslooma pidevalt õppima. Need kogemused panid ka nende ajud väga erinevalt toimima.“ (lk 65). Meie teiega maailm võib saada vale suuna, otsime õnne valest kohast. Võib arvata, et praegused toetused ei ole nagu inimeste põhiõigused (mis on ju ka väga värske õigus) mida tuleb vastuvaidlematult täita,  ja siis tuleb ise hakkama saada või … Maailm ei koosne õigustest, toetustest, vikerkaarest ja roosamannast, vaid õiguste ja kohustuste tasakaalusüsteemist. Kõik muu on eksitav ja fataalsete järelmitega. Ah, et niimoodi on lapsi haritud aastakümneid? Mismoodi? Kui mina Ülimkoolis õppisin, siis õpetati meile arvutiasjanduses Malgol keelt (ja keskkoolis esperantot). Te ei tea, mis see on? Polegi vaja tead, kui te just arheoloogiks ei õpi, see on üks unustatud arvutikeel koos unustatud perfokaartide, lintide ja toasuuruste arvutitega. Kuid, kui me võtame aluseks et „niimoodi on alati tehtud“, siis … te saate aru, et selline mõtlemine ei vii kuhugi, see on kalkuni mõtlemine  „Menuraamatu „The Black Swan“ autor Nissiam Taleb on rääkinud loo kalkunist, keda talunik igal hommikul toitmas käib ja nii 1000 päeva järjest. Kalkunil tekkib sellest järeldus, et taluniku külaskäik tähendab toiduportsjonit. Kuna niimoodi on alati olnud, mõtleb kalkun, et ainult nii see olla saabki. Kui tuhat päeva on möödunud, on kalkun selles nii veendunud, nagu olla saab – ja see veendumus põhineb tõendatud kogemuspagasil. Kuidas saaks sellise tõendusmaterjaliga midagi üldse valesti minna? Aga siis saabub tuhane esimene päev. Kahe päeva pärast on tänupühad  ja (…)“ „Kalkun saab kiiresti aru, kui katastroofiliselt ekslikud  tema järeldused olid – vanad head ajad ei jäänud igavesti kestma.“ Kogemus, minevikukogemus, pole alati tõendusmaterjal vaid hoiatus.

 Kui homme …

 Kuid nüüd seisame me tõesti ja tõeliselt uue ajastu lävel, kus enam ainuüksi vedamisest ei piisa. S. Hawking („Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ Pegasus  2018 lk 181/185) : „Kui tehisintellekt muutub arukamaks kui selle loonud inimesed, nii et on suuteline end iseeneses ja ilma inimese abita täiendama, võime seista silmitsi intellektiplahvatusega, mille tulemuseks on masinad, mille intellekt ületab meie oma rohkem kui meie arukus tigude oma. Kui see juhtub, peame tegema kõik, et meie eesmärgid ühtiksid masinate omaga.“.

 „Lühidalt väljendudes: üliintelligentse tehisintellekti sünd on kas parim või halvim asi, mis inimkonnaga eales juhtuda saab. Tehisintellekti tegelik oht ei seisne mitte pahatahtlikkuses, vaid pädevuses. Üliintelligentne tehisintelekt suudab hiilgavalt oma eesmärke ellu viia ning kui need eesmärgid ei lange kokku meie omadega, oleme suures jamas. Tõenäoliselt pole te õel sipelgavihkaja, kes puhtast pahatahtlikkusest sipelgatele peale astuks, aga kui teie juhtida on hüdroelektrilise rohelise energia projekt ning üleujutamisele mineval alal kõrgub sipelgapesa, siis … paha lugu küll, sipelgad. Ärgem asetagem inimkonda nende sipelgate seisu. Me peame plaane tehes tulevikule mõtlema.“

 "Lõpliku õnne" poole?

Kui homme on meie teadmised vananenud, kasutud ja kui meie ise oleme töötud, siis mida me tegema hakkame, kui meid pole õpetatud isegi mõtlema ega rekombineerima? Nagu Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 342) pakub ühe variandina oludes, kui masinad on „töö“ (ja õppimise) üle võtnud:  „Mida nad siis päevad läbi tegema hakkavad? Üheks vastuseks võivad olla narkootikumid ja arvutimängud. Tarbetud inimesed võivad veeta üha rohkem aega 3D-virtuaaltegelikkuse maailmas, mis pakuvad neile palju rohkem pinget ja emotsionaalset rahuldust kui välise maailma morn tegelikkus. Kuid selline areng annaks surmahoobi liberaalsele usule inimelu ja inimkogemuste pühadusse. Mida on püha kasututes loodrites, kes veedavad päevi lollidemaal enesesse tehiskogemusi ahmides?“ Ka see ongi „lõplik õnn“? No ja vaevalt meie teiega mõtleme, et ülim õnn on olla omas mullis istuv narkarist mängusõltlane.

Nii, et töö … peab olema ja selle eelkomponendid tuleviku planeerimine ja haridus peavad ka olema.  Ehhee, kasvõi selleks, et olla vahelduseks pidevale mängimisele. Vaadake, kui tegemist on pideva mänguga (ükskõik millises vormis see ka pole), siis see pole enam lõbu, see on …töö. Sunnitöö. Töö ja lõbu on vahetanud kohad. Harari käsitluses on õnne ja õnne ootusega sellised lood: „Õnne klaaslage hoiavad paigal kaks kindlat sammast, millest üks on psühholoogiline ja teine bioloogiline. Psühholoogiliselt sõltub õnn pigem ootustest kui tegelikest oludest. Meid ei rahulda rahulik kulgemine ega külluslik elu. Me oleme rahul pigem siis, kui tegelikkus vastab meie ootustele. Halb uudis on see, et elutingimuste paranedes paisuvad ka meie ootused. Eluolu märgatav paranemine viimastel aastakümnetel on kaasa toonud pigem suuremad ootused, mitte suurema rahulolu. Kui me midagi ette ei võta, siis ei pruugi tulevasedki saavutused meid rahulolematusest päästa.“ (lk 43). 

Niisiis, mida me peaksime ette võtma? Kuidas ühildada arengukiirendust, tööd, õnne(tunnet) ja haridust. On suur vahe, kas me tegeleme mängulise tööga või mängime töö tegemist. Ja haridusel on selles osas otsustav käiviti funktsioon. Töö on muutunud ja muutub ikka edasi, meie teiega ei saa jääda endisteks. Kuid arendades hariduse andmise/võtmise süsteemi peame aduma, et tegemist on kahepoolse funktsionaalsusega, mitte ainult tänapäevase „andmise“ vaid ka õpetatava poole nõudliku „võtmisega. Praeguse haridussüsteemi nõrkuse juurpõhjus ongi selles, et „targad tädid ja onud“ (TTO) annavad, harilikult vägisi, nn tarkust õpetatavale, kuid see ei vasta enam tänapäeva „võtmise“ vajadusele. Kui TTO „annavad“ vägisi teadmisi (nagu minugi tudengipõlves), siis pöördub „eluline vajadus“ teiste allikate poole ja administratiivne normeeritud süsteem kaotab üha enam „võtjaid“. Kaob ka administratiivse süsteemi võime suunata õpetatavaid eneses loovuse arendamisele. Selle koha peal lähebki haridussüsteem katki. Õigemini ongi juba läinud.

 Harari arvates „Bioloogiliselt määrab meie ootused ja õnne pigem biokeemia kui majanduslik, sotsiaalne või poliitiline olukord. Epikurose sõnul oleme me õnnelikud siis, kui tunneme meeldivaid aistinguid ja oleme vabad ebameeldivustest.“ „Me ei reageeri kunagi välismaailmas aset leidvatele aistingutele, vaid alati üksnes oma keha aistingutele.“ (lk 43). Vaat selline lugu ka veel.

 Kuid kuidagi me peame noori aitama õige arengutee otsale, sest töö kui selline, elu kui selline nõuab oskusi ja teadmisi. Just aitama, sest ma pole enam väga kindel, et seda saab teha läbi tänapäevase mõiste „õpetama“. Õpetamine muidugi jääb, kuid selle sisu muutub, muutub pigem suunamiseks. Täpselt samuti muutub töö mõiste. Vargamäe andreselik mõte, et tee tööd siis tuleb ka armastus … Ma pole päris kindel, et see mõtteliin on reformismi igand, pigem võiks seda mõtet laiendada läbi töö mõiste laiendamise, sest …

 Töö mõiste ajas

 … ka töö pole alati olnud lihtsalt töö.  Töö on kas nauding, eesmärk või sunnitöö. Esimese kohta kõlbab M. Thacheri ütlus (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 Lk 141) „Meie, konservatiivid, vihkame töötust. Me vihkame mõtet, et meestel ja naistel pole võimalik oma oskusi kasutada. Me taunime rahvuslike ressursside raiskamist ning inimväärikuse sügavat solvamist, kui inimene on tööst eemal mitte enda süül.“. Selles ütlemises on eesmärki ja järgnevas naudingut. „Jätkan tegutsemist, kuni astun sisse taevaväravatest ja ütlen, olen kohal – kas teil on mulle juba tööd?“ (lk 226) Eks ole nii eesmärk, kui nauding on paigas, kuid on ka teistmoodi arvamisi:  „Põhimõtteliselt ütles ta, et tema intervjuude põhjal sarnanes siin töötamine mõnikord „oma juuste põlemapaneku ja seejärel tulekahju vasaraga kustutamisega””. (E.Doty „Kompromissilõks” Äripäev 2011 lk 189). Ja see on kurb ja sihitu töötamine. Töö on kaotanud mõtte? Paha lugu.

Just siis leidsin ühe vaimustava töö muutumise käsitluse P. Heimaneni raamatust  „Häkkeri eetika ja informatsiooniajastu vaim“ Kunst 2003. Raamat ise käsitleb just seda, mida pealkiri ütleb, kuid töö mõtte ja maailma käsitlemine läbi selle oli üpris huvitav, et mitte öelda meie teiega tuleviku planeerimise seisukohalt silmiavav. Töö jääb tööks, kuid tööle tuleb anda mõte – eesmärk. Just selle koha peal on tuumlahendus. Tööd ei „tehta“ töö pärast ja haridust ei „anta“ hariduse pärast, vaid haridus on suunaja, mis võimaldab meil (õigemini meie teiega lastlastel) leida tööle (ükskõik mis selle sisu siis oleks) eesmärk ja selle eesmärgi täitmisel nauding. 

 Oodates … pühapäeva

 Niisiis pole töö alati olnud selline nagu me tänapäeval seda mõistame, töö tugisüsteemid ja motivaatorid on olnud teised, hoopis teised.  Enne protestantismi oli nägemus tööst kirikule täiesti võõras. „Reformatsiooni eel kaldusid kirikumehed juurdlema seda laadi küsimuste kallal nagu „Kas surma järel on elu?“, aga keegi neist ei tundnud muret, kas elu järel on tööd. Töö ei kuulunud kiriku kõrgemate ideaalide hulka. Jumal ise tegi kuus päeva tööd ja puhkas seitsmendal päeval. Inimelu kõrgeim või lõplik eesmärk seostus arusaamaga, et nii nagu pühapäev on tööst vaba, ollakse tööst vaba ka taevas. Paradiislikult mõnus „äraolemine“ oli in ja argine vaevarikas „ärategemine“ oli out. Võiks öelda, et ristiusk andis küsimusele „Mis on elamise mõte?“ algselt vastuseks: „Elamise mõte on pühapäev.“

See ei olnud nali. Näiteks leidis kirikuisa Augustinius viiendal sajandil, et inimese maapealse elu on samahästi kui reede (päev, mil vastavalt kiriku õpetusele leidis aset Aadama ja Eeva pattulangemine ja Kristus kannatas ristil). Taevas aga valitseb Augustinuse järgi igavene pühapäev. (pühapäeval puhkas Jumal loomistööst ja pühapäeval leidis aset ka Kristuse ülestõusmine): „See saab tõesti olema sabatite sabat, mil õhtu ei saabu kunagi.“ Elamine pidi niisiis olema ainult pika nädalalõpu ootamine.

Et kirikuisad ei näinud töös midagi muud kui ainult pattulangemise tagajärge, olid nad Aadama ja Eeva Paradiisi aegset käitumist kirjeldades oma sõnavalikus eriti hoolikad. Kui Aadam ja Eeva Paradiisis midagi tegidki, siis tööks seda kutsuda ei sobinud. Augustinius näiteks toonitas, et Eedenis tehtav olnud „mõnus“ mitte aga „vaevarikas“ – ei midagi enamat kui meeldiv harrastus.“ (lk 29)

 Kui pühapäevast sai… reede

 Ja siis tuli reformatsioon, mis muutis kogu … võib öelda, et kogu maailmapilti.  „Sisyphose saatuseks oli lõputu kiviveeretamine mäkke, kust kivi aga alati alla veeres, nii seda tuli jälle hakata veeretama. Sisyphost ja Dante „Põrgu“ patuseid kannustab lähenev pühapäev – mis aga iialgi ei saabu. Nad on mõistetud igavesse reedesse.

See taust võimaldab paremini aru saada, kui sügav oli reformatsiooniga kaasnev muutus suhtumisest töösse. Piltlikult öeldes kanti raskuspunkt pühapäevalt reedele. Protestantlik eetika muutis ideoloogilist orientatsiooni nii põhjalikult, et Taevas hakkas toimuma see, mis oli seni aset leidnud Põrgus ja ümberpöördult. Kui tööst sai maapealse elu iseväärtus, oli kirikumeestel raske näidata Taevast jõudeolemise ja ajaveetmise paigana, tööd aga Põrguga seotud karistusena. Reformist Johann Kaspar Lavater selgitas 18 sajandil, et isegi Taevas „ei saa õndsaks, kui puudub amet. Amet tähendab seda, et on kutsumus, töökoht, oma ülesanne tuleb täita“. Baptist William Clarke Ulyat võttis 20 sajandi alguses niisuguse arusaamise Taevast lühidalt kokku sõnadega „praktikas tähendab see töökoda.“ (lk 31) Vaat selline huvitav pööre. Põhimõtteline pööre, sest protestantlik eetika muutis ideoloogilist orientatsiooni nii põhjalikult, et Taevas hakkas toimuma see, mis oli seni aset leidnud Põrgus ja ümberpöördult. Tööle oli tekitatud täiesti uus tugisüsteem, enam ei oodanud inimene mitte pühapäeva, kui lõputut leotamist, vaid oma isiklikku töökoda, millele ilmekalt viitab ka M.Thacheri tsitaat.

 Eesmärgiks on … töötus

 Kui nüüd räägitakse meile tehisintellekti kiirarengust, mil inimene jääb tööta nagu üks Harari käsitlus sedastab ja mida kordab üle ka A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ ( PM 2018 Lk 224), siis tundub, et ring on täis saamas. Või kas on?  „Defitsiidiprobleem asendub palju meeldivama küsimusega, mida hakata peale ülevoolava jõukusega ning ohtra vaba ajaga. Nagu olevat väitnud Arthur C. Clarke: Tulevikueesmärk on täielik töötus, nii et me saaksime mängida.““, siis kas see tähendab … püsivat sisenemist igavesse pühapäeva – paradiisi maa peal? Kuigi jah, selle käsitluse juures jäi mul veidi arusaamatuks, kuskohalt tuleb " ülevoolav jõukus"?

 Või on see midagi muud? Midagi veel ürgsemat?

 Mida me sellises paradiislikus keskkonnas peaksime õppima? Milliseid teadmisi vajame me uutes oludes? Ka see on haridusstrateegia küsimus.  Kas meie teadmised peaksid olema spetsiifilisemad või universaalsemad? Juba täna on meie teadmised väga kitsukesse ratta aetud, kuidas edasi?  „Tänapäeval ei ole suuremal osal industriaalühiskondade inimestest vaja kuigi palju teada, et ellu jääda. Kui palju peab üks arvutiinsener, kindlustusagent, ajalooõpetaja või tehasetööline tundma loodust, et hakkama saada? Ta peab teadma palju omaenda konkreetse tegevusala kohta, kuid kõiges muus toetub ta pimesi valdavalt asjatundjate teadmistele, mis omakorda piirnevad üksnes nende endi kitsa pädevusalaga. Inimkond tervikuna teab tänasel päeval tunduvalt rohkem kui meie varased eelkäijad. Üksikisiku tasandil aga on kogu ajaloo vältel kõige rohkem teadmisi ja oskusi olnud just toonastel küttidel-korilastel.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 71). Hm, ärgem sellest tehkem järeldust, et küttkoriluse aeg oli teadmiste paradiis, kuigi … ka see aeg oli „vähetöötamise“ mõistes kuldaeg.

Lk 72 „ Kui tänapäeva jõukates ühiskondades töötavad inimesed keskmiselt 40-45 tundi nädalas ja arengumaades 60 ja koguni 80 tundi nädalas, siis praegused kütid-korilased, kes elavad kõige keerulisemates keskkonnatingimustes üldse – näiteks Kalahari kõrbes -, töötavad keskeltläbi üksnes 35-45 tundi nädalas. Nad peavad tihti jahti kolm korda päeva jooksul ning tegelevad korilusega kolm kuni kuus tundi päevas. (…) Pealegi lasus küttide-korilaste õlul palju väiksem majapidamistööde koorem. Nad ei pidanud nõusid pesema, vaipu tolmust puhtaks imema, põrandaid poleerima, mähkmeid vahetama ega arveid tasuma.“ (lk 72). See osa elukorraldusest oleks muidugi paljudele meeltmööda, kes see ikka tahab tolmu imeda ja põrandat poleerida. Ah jaa, üks positiivne nüanss veel - jäätmeprobleemi polnud ka. Niisiis: „Varasel pärastlõunal olid nad juba laagris tagasi, et süüa teha. Nii jäi neil hulgaliselt aega keelepeksuks, juttude vestmiseks, lastega mängimiseks ja lihtsalt olemiseks. Loomulikult tuli ette, et mõnikord sai tiiger nad kätte või hammustas neid madu, aga nad ei pidanud kokku puutuma autoõnnetuste ja tööstussaastaga.“ (lk 73). Nojah, muidugi oli see kõik idülliline, kui õnnestus ellu jääda, kuigi need kes ellu jäid „võisid edukalt elada 60- ja mõned isegi kuni 80-aastaseks.“

Ja siis tuli põllumajandusrevolutsioon …

  „Põllumajandusrevolutsioon  suurendas kindlasti inimkonna kasutada olnud toiduvarusid tervikuna, kuid lisatoit ei tähendanud automaatselt paremat toitumist või rohkem vaba aega. Pigem tõi see endaga kaasa demograafilised plahvatused ja ärahellitatud eliidi. Keskmine põlluharija nägi rohkem vaeva kui keskmine kütt-korilane ning sai vastutasuks nigelama toiduvaliku.“ (lk 110) Veider, eks ole? Kuid kui vaadata eluslooduse liikumapanevaid jõude, siis saab kõik selgeks:  „Evolutsiooni vääringuks ei ole mitte nälg või vaev, vaid pigem DNA heeliksite koopiad. Just nii nagu ettevõtte majandusedu mõõdetakse selle pangakontol olevate dollarites, nii mõõdetakse ühe liigi evolutsiooni edukust selle järgi, kui suur on selle DNA koopiate arv. (…) Sellest vaatenurgast vaadatuna on tuhande koopiat alati parem kui sada. Just selles seisneb põllumajandusrevolutsiooni olemus: võimes hoida kehvemates tingimustes elus rohkem inimesi.“. „Milleks peaks ükski täiearuline inimene langetama oma elukvaliteeti üksnes selleks, et paljundad Homo sapies´i genoomi? Inimesed ei valinud põllumajanduslikku revolutsiooni. Nad langesid lõksu.“ (114)

Ja siis tuli bürokraatia

 „3500-3000 aastal e.m.a. leiutasid sumeri geeniused süsteemi, mille abil oli võimalik andmeid ka mujal kui vaid peas töödelda ning mis oli mõeldud just selleks, et tulla toime suure hulga matemaatiliste andmetega. Selle sammuga vabastasid sumerid oma ühiskondliku korra inimaju piirangutest ja rajasid teed linnade, kuningriikide ja impeeriumide tekkeks. Sumerid leiutatud andmetöötlussüsteemiks oli kiri.“ (lk 163)

 „Nagu kõik muistsest ajast kuni tänapäevani välja väga hästi teavad, ei mõtle ametnikud ja arvepidajad nii, nagu ülejäänud inimesed. Nad mõtlevad nagu kartoteegikapp. See ei ole nende süü. Kui nad sel moel ei mõtleks, läheksid nende sahtlid sassi ning nad ei saaks oma valitsusele, ettevõttele või organisatsioonile vajalikku teenust pakkuda. Kirja kõige olulisem mõju inimajaloole seisneb just selles, et see on järk-järgult muutnud viisi, kuidas inimesed mõtlevad ja maailma näevad. Vabad seosed ja holistline mõtlemine on asendunud lahterdamise ja bürokraatiaga.“ (lk 173). Kahju küll, kuid me mõtleme tõesti nagu kartoteegikapid, me ei oska enam seostada ilmselgelt seoses olevaid asju/protsesse, sest see üks või teine tegevusvaldkond asub teises ministeeriumis, ametis või kartoteegikapis.

Kurb, kuid tõsi, et: „Kirjast, mis sündis inimteadvuse teenijannana, on üha enam saamas isand. Meie arvutitel on raske mõista, kuidas Homo sapiens räägib, mida ta tunneb ja millest unistab. Seega õpetame me Homo sapiens´i rääkima, tundma ja unistama numbrite keeles, millest arvutid aru saavad.“ (175). Nojah, arvutid saavad, kuid meie teiega ikka ei saa aru. Teisalt kui arvutite kiirarengu tulemusel (Moore´i seadus) tulemuse tekkib tehisintellekt ja inimesel pole enam vaja tööd teha, kas siis on arenguring täis saanud? Või on tegemist spiraalikeeruga? Kas ülespoole? Või alla? Kas meie teiega saaksime neid võimalikke tendentse arvesse võtta meie hariduse ja töö suunamisel? Peaks ju! Vähemalt planeerimise seisukohalt. Või laseme sellel kõigel isevoolu (allavoolu?) kulgeda?

Tuleviku poole …

Nagu kirjutas M.Rother („Toyota kata” ÄP 2014 Lk 27/29) lähtudes Toyota arengustrateegia alustest: „Kuna tulevikku me ei näha ei saa, ei pruugi tänased lahendused osutuda tõhusaks homme. Organisatsiooni konkurentsieelis ei ole mitte lahendustes endis – olgu need siis kulusäästlikud tehnikad, tänase päeva kasumlik toode  või midagi muud -, vaid organisatsiooni võimes tingimusi mõista ja luua sobivaid, nutikaid lahendusi.” „Tee siit, kus me oleme, sinna kuhu tahame jõuda, on hall ala täis ettenägematuid takistusi, probleeme ja küsimusi, mis ilmnevad alles teele asudes.” „Just seda – võimet liikuda edasi uue soovitud olukorra poole läbi ebaselge ja ennustamatu ala, olles tundlik ja reageerides tegelikule olukorrale – peangi ma silmas, kui ma selles raamatus räägin pidevast arengust ja kohenemisest. „  „Idee on esmalt määrata, kuhu tahate minna ning seejärel, kuidas sinna rahaliste ja muude piirangute raames jõuda. Just siin mängib rolli visioonist tulenev suunataju. Ärge laske finantsarvutustel üksi määrata suunda, kuna sellisel juhul muutub organisatsioon kohanduva asemel sissepoole vaatavaks, pendeldab juhtumipõhiselt, Salmet millegi poole püüelda, otsib ja rakendab valmis lahendusi, mitte ei arenda nutikaid uusi. Majanduslik tasuvuspunkt on sõltuv muutuja, mitte aga suunda määrav sõltumatu piirang.” (lk 62). Hm, see on küll huvitav vaatepunkt. Veidi võõrastav, kuid kui järele mõelda, siis uusi ideid just niimoodi tegelikkuseks muudetigi – suunatajuga, mitte majandusliku kasumiga, mitte rabeleva eilse taastootmisega. 

Mida see Juku peaks õppima? Kas Juhan teab seda? Kas mäletab?

 

Järgneb …

Targutusi:

A.    Dib „Üheleheküljeline turundusplaan“ ÄP 2020

 

Lk 11 „Statistika esimese viie aasta jooksul hävinenud ettevõtete kohta on erinev. Mõnede hinnangute kohaselt on neid 90 protsenti. Ma ei ole kunagi näinud, et see oleks allapoole 50 protsenti. See tähendab, et ka superoptimistlikuna on ikkagi vaid 50-50 šanss, et teie uksed on lahti ka  viie aasta pärast. Siin lähevad asjad aga nüüd juba õige hulluks. Statistika võtab nimelt arvesse ainult neid ettevõtteid, mis uksed lõplikult kinni panevad. See ei arvesta firmasid, mis jäävad madalseisu kiduma ja vaikselt oma omanike elu hävitama või põrguks muutma.“

Lk 16 „Teisisõnu Pareto printsiip sõnastab, et 80 protsenti tagajärgedest sünnib 20 protsendil põhjustest.“

Lk 17 „Raskustes ettevõtete omanikud kulutavad aega, et säästa raha, aga edukad omanikud kulutavad raha, et säästa aega. Miks on oluline neil kahel asjal vahet teha? Sellepärast, et raha saab alati juurde teenida, aga aega juurde võita ei saa. Seega on oluline, et aega kulutataks just neile asjadele, millel on suur mõju.“

Monday, January 18, 2021

Põrgatamisteooria V1: Rekombineerimine

 


Niimoodi, Põrketeooria võimalused on suures piires läbi katsutud, mille tulemusena võib teha kokkuvõtte, et kui me mängu strateegiat ei muuda, kolmikkriisi kõigi kriisidega eraldi ja kõigiga koos aktiivselt ülesmäge põrgatama ei hakka, siis Põrketeooriast lähtudes põrkub kõik allamäge … üha suurenevate hüpetega. Võib öelda, et sellisel juhul toimub põrkamine meie tahtest sõltumatult ja vääramatult  eksponentsiaalses taktis. Kehv lugu? Just seepärast peame mängu strateegiasse tooma esialgu aktiivse taktika ja seejärel minema üle uuele intuitiivsele strateegiale. Ehitame senise Põrketeooria alusele Põrgatamisteooria, kui aktiivse tegevuse

Vaadake, tõsiasi on see, et meil teiega on aktiivseks põrgatamiseks kõik vahendid olemas, tulemus oleneb vaid  nutikast materjalikasutusest – rekombineerimisest. Kuidas siis nii? Me kuuleme iga päev, et meil on puudus sellest ja tollest ja siis veel ….

Tegelikult pole me „puudulikkuse teooriast“ lähtudes saanud aru maailma toimimisest – see on üks pidev rekombineerimine. Taaskasutuse suurvorm. Nagu väljendus M. McKeown („Kogu tõde innovatsioonist” ÄP 2009 Lk 28): „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. Üllatav on see, et olgugi, et sa oled peaaegu täielikult tehtud ainult kolme tüüpi aatomitest, oled sa unikaalne. Sinu seitse miljardit-miljardit-miljardit vesiniku-, hapniku- ja süsinikuaatomit on identsed minu omadega. Me oleme samad – ainult erinevad.

Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.” Muide samuti taaskasutuslik idee sest F Johansson raamatus „Medici efekt“ (Pegasus 2008 Lk 2) toob rekombineerimise näite 15 saj Itaaliast: „Selle raamatu idee on lihtne: kui sa astud valdkondade, distsipliinide või kultuuride ristmikule, võid olemasolevaid kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid. Nimetus, mille ma sellele nähtusele olen andnud – Medici efekt -, on pärit 15. Sajandi Itaalias toimunud silmapaistvast loomingupurskest.

Medicid olid Firenzes elav pankuriperekond, kes rahastas erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi. Tänu sellele ja mõnele teisele sarnasele perekonnale koondusid Firenzesse skulptorid, teadlased, poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud ja arhitektid. Seal leidsid nad üksteist, õppisid üksteiselt ja lammutasid maha kultuuride ja distsipliinide vahelised barjäärid. Koos rajasid nad uue maailma, mis põhines uutel ideedel – selle all tunneme renessanssi. Selle tulemusel muutus linn loovuspahvatuse epitsentriks, kus käivitus üks ajaloo kõige uuenduslikum periood.“ Kusjuures just Leonard da Vinci võis olla kõigi aegade suurim ristmikel kõndija (ja renessansiajale sisu andnud mees). Ta uskus, et millegi läbinisti mõistmiseks tuli vaadata seda vähemalt kolmest erinevast vaatepunktist.

 Uskumatult täppi pandud, lihtne ja … innustav. Mida meile siis öeldi? Hm, et elu on üleüldine taaskasutussüsteem? Kui niimoodi nüüd mõelda, siis oleme me kõik ise ja meie ideed veidi … taaskasutatud (et mitte öelda välja alasti tõde, et täiesti taaskasutuse ja taastaastaastaaskasutuse uhked tulemid), aatomeid ju kuskilt juurde ei tule. Ühest küljest nagu … noh pelutav, võib-olla isegi solvav, et me polegi kogu oma ilus ja tarkuses täiesti uued, isegi sündides mitte, kuid siiski … me oleme (nagu märgitud) unikaalsed. Teisalt on selles mõtteviisis üks lohutav sõnum, nimelt,  et meie algosad pannakse kunagi uuesti kokku ja loodetavasti veel paremas kvaliteedis , tarkuses ja ilus. Lootma ikka peab. Ühesõnaga rekombineerimine tulgu ja rekombineerimine saagu … elu normiks.

 Arengukoridorid

Niisiis kähku rekombineerima. Kuigi kiire on, väga kiire, siis on selge, et kiirelt pöörata Ühisruumi pole tõenäoline. Kui me seda tahaksime teha, siis kaasneks sellele sund, isegi vägivald, kuid vägisi tehtud asjad pole kunagi hea lõpuga ega saa armsaks. Edukaks ka mitte. Iga asi/protsess peab küpsema, et selleks üleüldine rõõm tõuseks. Niisiis, tundub niimoodi, et Ühisruumi parimale võimalikule arenguteele suunamiseks peab pigem looma paar suunavat arengukoridori, mis piisava järjepidevuse juures annavad (justkui iseenesest) Ühisruumile  edasikäigu, mõistmise ja  võimendava jõu rekombineerimiseks. Millest alustada? Muidugi on kõik siin maailmas omavahel seotud, nii majandus kui ka haridus, meditsiin, kultuur ja tuhat teist  tegevusvaldkonda, kuid keskendume esialgu kolmele tegurile, mis minu ja paljude teiste  arvates määravad meie tuleviku: need on haridus, majandus ja avalik teenistus. Miks just selline valik? Ilma haridussüsteemi muutmata ei ole võimalik muuta ettevõtluse pehmemat poolt (sh loovuse suunamist) ehk teadmisi ja hoiakuid ning avalikku teenistust moderniseerimata ei leia vahendeid ettevõtluse stimuleerimiseks ja hariduse edendamiseks ning vaba loovuse arenguks. Seega tegemist oleks muutumise võtmega või kolme vaalaga, millegi muutumise äratõuke paiga sarnase asjandusega. („Bürokraat, võim ja Vanaema“ Eesti Digiraamatute Keskus 2012). Tundub ju nämma, kuid …

XXXX

(KÕVER KÕRVALLUGU: Keskkonnast, poliitturu keskkonnast

Ei tahaks tõsist tulevikuarutelu poliitturu soustiga ära rikkuda, kuid poliiturg on just see plats, kus lepitakse kokku edasised arengud või taandarengud. Ilma poliitturu otsuseta jääb kõik vaid õhu võngutamiseks.  Samas poliituru olukorrahinnanguta liikuma hakkamine on täpselt sama nagu ilma geoaluseta (ja –uuringuta) maja ehitada. Põhi peab kindel olema. Just selleks, et leida tehnilis/tehnoloogilised lahendused edasiliikumiseks, kus vaja seal tunnel läbi mäe ehitada, kus vaja ebakindlasse pinnasesse vaiasid rammida. Seega midagi ei jää üle, meie teiega peame teadma millised on (poliit)keskkonnalised olud liikumissuunal, sest vastavalt ikoonilisele poliitevangeeliumile „Jah, Härra Minister“ (J.Lynn, A. Jay Varrak. 1999 Lk 267) võib juhtuda, et meil teiega on õigus, kuid: „Poliitikuelus tuleb ette aegu, kui ta on sunnitud vastu võtma ebaõigeid otsuseid. Ebaõigeid majanduslikult, ebaõigeid tööstuse seisukohal, valesid iga mõõdupuu järgi – peale ühe. See on üks kummaline tõsiasi, et miski, mis on kõigist muudest seisukohtadest vaadelduna vale, võib olla õige poliitiliselt.JA MISKI MIS ON POLIITILISELT ÕIGE, EI TÄHENDA MITTE ÜKSNES, ET SELLE abil võib hääli võita – mida kahtlemata võib -, vaid ka seda, et kui mingi poliitika abil võidetakse hääli, siis saab väita, et see poliitika ongi see, mida inimesed soovivad. Ja kuidas saab demokraatlikus riigis vale olla see, mille poolt inimesed hääletavad?“

Mis tähendab, et kui meie teiega peame arengu poliitinimestele magusmaitsvaks ja häälterikkaks muutma. Teisiti ei tule lihtsalt välja, see on peaaegu põhiseaduslik reegel.

 Kuid kas Pilvepiiril on sellist tahteühtsust, et midagi tõsist ette võtta? Nüüd ja praegu? Viimased arengud poliitturul on näidanud, et loota Pilvepiiri nii äkilist indu (lausa kooskõlalist plahvatuslikku meie teiega elu mõttekamaks muutmisel),  pole põhjendatud. Nagu juristid ütlevad, et siin pole tegemist õigustatud ootustega.  Pigem jätkub nii, et: „See oli ikka vana tuntud „N.I.H.“ sündroom: mitte-siin-leiutatud (Not Invented Here)“ J. Carlton „Apple“ K-Kirjastus 2000 Lk 295). Kuid N.I.H. sündroom pole ainuke takistus, olukord Pilvepiiril on läinud veelgi pingelisemaks.

Tundub,  et kaabuvahetustrikk(mustad kaabud marssisid välja, punased kaabud sisse) tekitas Ühisruumi pigem ussitamist juurde, mitte ei vähendanud pingeid. Miks? Elementaarne Kõik poliitturu osalised on suuremal või vähemal määral solvunud, duubeldades seda veel kogu Ühisruumis levinud „šiki ohvripõli sündroomiga“, siis saamegi supersolvunud Pilvepiiri (peaaegu igaüks eraldi ja enamvähem kõik kokku). Esiteks on konservatistid solvunud, kuna tunnevad ennast (ja ka väljenduvad valjusti) reedetutena, teiseks on kurakäelised kibestunud, kuna uue administratsiooni kokkupanekul ei tulnud nemad üheski koalitsiooniskeemis jutukski, Maaisa pidukond on solvunud, sest on kahes eelmise administratsiooni kokkupanekul ( ja sellest kahe eelmise lõhkumises) olnud võtmepidukonnaks, Edasipoole pidukond on pea kahe aasta jooksul (ja sellele eelnenud kahe aasta jooksul) o-positsioonis istudes enesesse kogunud nii palju hapuks läinud solvumust ja jõuetusetunnet, et see pööratakse nüüd ilmselt täie jõuga (mõnuga?) täitmisele, Kahevahel pidukond … Kahevahel pidukond on ainsana rõõsa ja rahulik, nemad saavutavad läbirääkimistel (nagu siiani kuulda on olnud) kõik oma eesmärgid, milleks ÜmarKOLE (ümmargune koalitioonilepe) kindlasti ka palju lisavõimalusi pakub.  Nagu viimasel ajal ikka kasutab Kahevahel pidukond taktikat kaks sammu edasi, üks tagasi, mille bilansiline väärtus on (märkamatult) üks samm ikkagi edasi oma eesmärkide poole. Mis aga puutub Pilvepiiri töövõimesse, siis … Raskeks läheb, väga raskeks läheb. Nagu märgib D Rumsfeld oma raamatus  „Rumsfeldi reeglid“ ( PM 2020 Lk 184): „Ainsad rumalused, mida ei saa kergesti kõrvaldada, on need, mida loovad väga arukad inimesed.“ Prantsuse suursaadik F De Rose“ Mnjah, need järjestikused obstruktsioonipillerkaared, mida kurakäelised koos edasipoolsetega konservatistidele lahkelt (koos praktiliste õpitubadega) selgeks õpetasid, saavad kardetavasti usina õpilase poolt innukalt ja täie mõnuga kasutatud ja ka ära kasutatud. Korduvalt. Ühesõnaga järgmise Poliitturu hankeni Pilvepiiri komplekteerimiseks tuleb meil läbi ajada ülitoksilises keskkonnas. Kahju. Aeg ja energia kaovad … Võimalused ka

Kummaliselt hästi sobib meie teiega olukorda ilmestama  Briti mereminister Winston Churchill innustunud kirjaread enne I Ilmasõda: „Kõik kisub katastroofi ja hävingu poole, „kirjutas ta 28 juunil oma abikaasale. „Olen elevil ja õnnelik.””  (C.Clark „Uneskõndijad” Varrak, 2015 Lk 434). Mis sellest välja tuli teame tagantjärele tarkusest kõik. Siiski … Selline olukorrahinnang ja kõrvallugu siis. Kõrvalloo lõpp

 XXXXX

 Tõeline rekombineerimine: Hariduse eri

 Tagasi, õigemini edasi, meie arengukoridoride manu. Niisiis milline võiks olla tõeline rekombineerimine? Kui eelpool sai tõdetud, et rekombineerimiskoridorid võiksid olla haridus, majandus ja avalik teenistus, siis arvate ilmselt, et alustan majandusinimesena …majandusest. Ei arvanud ära. Kuigi majandus on kõige alus (minu kui arveametniku arvates), siis saab see edasi areneda vaid siis, kui meil on kasvatatud ette põlvkond ajastukohase haridusega initsiatiivikaid loovinimesi. Miks? P.F. Drucker („Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ Lk152/173) toob välja, et: „Füüsilise töö tegija produktiivsus on loonud nähtuse, mida me tänapäeval nimetame arenenud majanduseks. Enne Taylorit sellist asja ei tuntud – kõik majandused olid võrdselt alaarenenud. Tänapäeva alaarenenud või ka arenevad majandused on need, mis pole suutnud – vähemalt praeguseni – füüsilise töö tegijat produktiivseks muuta.”  “Teadmustöötajate produktiivsus on 21 sajandi juhtimise suurim väljakutse. Arenenud riikide jaoks on see esimeseks püsimajäämise tingimuseks. Mitte ühelgi teisel viisil ei suuda arenenud riigid end ülal pidada, rääkimata oma juhtpositsiooni ja elustandardite säilitamisest.”. Vaat selline lugu

Meie praegune  haridussüsteem ei vasta homse maailma nõuetele. See ei vasta isegi tänase nõuetele. Majanduse seisukohalt on haridus/teadus ja loovus tähtsad sest nagu väidab Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 223) on tegemist ressursi: „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“. Teadmised on kõige alus, tuleviku põhiressurss.

 Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ (EKSA 2017 Lk 240/248) on veelgi konkreetsemalt esile toonud teadmiste ja heaolu seosed: „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“

„Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei ole aga tulenenud töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem suid ära toita, ning tööhõive määra kasv pärsib keskmise tööaja lühenemine. Heaolu kasvas pigem tööviljakuse kasvu najal.“

 „Töötajate intelligentsus, oskused, töökus, täpsus ja tegutsemisind omavad määravat mõju tootmise kulutustele ja kvaliteedile. See on peamine põhjus, miks kõrge palgatasemega riigid, nagu Šveits, Rootsi ja Saksamaa püsivad konkurentsivõimelisena. Töö kvaliteedil on sageli suurem kaal kui ühe töötunni kuludel. Seetõttu ei ole midagi imestada, et intelligentsus, teadmised ja haridus on üksikisikute ja ühiskondade heaolu peamised tegurid. Pigem paneb imestama, kui sageli seda teadmist tõrjutakse ja eiratakse. Paljudele on lihtsalt mugavam ja moraalselt rahuldavam otsida heaolu erinevuste põhjuseid pigem ekspluateerimisest ja möödaniku ebaõiglusest kui ühiskonna praegusest haridustasemest.“

 Hariduslik ja institutsionaalne kriis

 Vaat selline lugu, kuid need on teatud säravad mõtteavaldused on teatud mõttes tagasivaated või õigemini konstateering, mis on tegelikult olnud meie viimase aja kiire arengumudeli aluseks, kuid kuidas on homsega? Sellega mida meil meeldib planeerida. Strateegiaid tehakse ju kümneks aastaks ette, isegi maakondlikke bussihankeid tehakse kümneks aastaks. Kas keegi suudab ette ennustada, milliseid teadmisi meil oleks vaja 10-20 aasta pärast? Ega vist, kuid noori õpetame ikka vanade käsulaudade ja meetoditega. Isegi sellistest igapäeva asjadest nagu lepinguõigus või rahakasutus, mida vajab tänapäeval iga inimene, on nad pehmelt öeldes nõrgad, muust keerukamast rääkimata. Selleks et seda hariduslikku puuet tasandada on otsustatud tekitada üha uute järelvalveametite tekitamisega. Täiesti valetpidi arengud. Milleks luua katkiseid vaase, et neid siis „riiklikult“ kokku liimida? Täiesti arusaamatu, nagu massiline karguparaad. J. Medinal  („Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 Lk 74) toob siinkohal välja veel ühe haridussüsteemi jäikusest tuleneva ressursi raiskamise valdkonna: „Mul on meie koolisüsteemi puhul paar muret. Praegune süsteem põhineb ootustel, et teatud vanuse saabudes tuleks saavutada teatud õpieesmärgid. Ent puudub põhjus uskuda, et õpilaste ajud nende ootustega arvestaksid. Ühevanused õpilased on väga erineva intellektuaalse tasemega. Sellised erinevused võivad väga palju mõjutada õpilaste sooritust tunnis. Seda on kontrollitud. Näiteks pole umbes 10 protsenti õpilaste ajud piisavalt valmis, et nad suudaksid lugeda vanuses, mil me seda neilt ootame. Paindumatu mudel, mis põhineb pelgalt vanusel, ei sobi kindla peale ajubioloogiaga kokku ja töötab selle vastu.“ Kahju. Kui arvata, et tervelt 10% õpilasi on edasises elus kogenud edasijõudmise raskusi seetõttu, et süsteem on liiga jäik, siis … milleks meile selline „süsteem“?

Huvitava põike probleemistikku toob H Rosling „Faktitäius“ (Tänapäev 2018  Lk 238): „Maailm muutub aga pidevalt ja võhiklike täiskasvanute probleemi ei lahenda järgmise põlvkonna õpetamine. See, mida te maailma kohta koolis õpite, ei ole 10 või 20 aastat pärast lõpetamist enam aktuaalne. Nii tuleb meil leida võimalusi ka täisteile õpetasime. Autotööstuses kutsutakse autod tagasi, kui avastatakse mõni viga. Te saate tootjalt kirja, mis ütleb: „Kutsume teie auto tagasi, sest tahame asendada selle pidurid.“ Kui aeguvad faktid, mida te koolis ja ülikoolis maailma kohta õppisite, peaksite samuti saama kirja: „Vabandage, see mida ei vasta enam tõele. Tagastage oma aju tasuta uuenduseks kasvanute teadmiste värskendamiseks.“ Võibolla peaks selle probleemiga tegelema hoopis teie tööandja: „Palun töötage see materjal läbi ja tehke test, et vältida Maailma Majandusfoorumil või muul sarnasel üritusel häbisselangemist.“ Nii, et uuendagem oma teadmisi ja vaadake, et olete õige GPS sisse lülitanud sest: „Suuri muudatusi on alati raske ette kujutada. Ent see on kindlasti võimalik ning minu arvates saab see teoks kahel lihtsal põhjusel. Esiteks on eluga toimetulek faktipõhises maailmapildist rohkem kasu, täpselt nagu GPS on kasulikum linnas õige tee leidmisel. Teiseks, ja see on tõenäoliselt olulisem: faktipõhine maailmapilt on mugavam. See tekitab vähem stressi ja lootusetust kui dramaatiline maailmapilt, lihtsalt sellepärast, et dramaatiline on liiga negatiivne ja hirmutav. Kui meie maailmapilt tugineb faktidele, näeme, et maailm ei ole nii halb kui tundub – samuti mõistame, mida saame teha selle üha paremaks muutmiseks.! „ (lk 242)

 Suur Nihe

 Selle koha peal tuli mul meelde M Svensson („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 317): „Brown annab koos raamatu „The Power of Pull“ kaasautoriga edasi sünge hoiatuse: „Maailm teie ümber muutub. See, mis tõstis teid praegusele kohale, ei aita teil seal enam püsida.“ Seda nimetavad nad Suureks Nihkeks, mis juba praegu mõjutab ühiskonna igat tahku. Üliõpilaste kiiresti muutuvate õpivajadustega on hädas eriti haridusasutused. Nagu Ken Robinson 2006 aastal ütles: „Mõelge hoolega, praegu kooli minevad lapsed lähevad pensionile 2065 aastal. Keegi ei tea sedagi, milline maailm viie aasta pärast välja näeb. Ja ikkagi püüame neid selle tarbeks koolitada.““

 „Mälusopist kerkib üles see, mida ütles Vicki Buck, kui Uus-Meremaa Kuninganna Charlotte´i väinas purjetasime: „Kardan, et haridussüsteem võtab loovad, kujutlusvõimelised lapsed ning püüab neisse toppida normide järgimist, kuulekust ja distsipliini. Arvestades, et tõenäoliselt peavad need lapsed omale töökohad ise looma, on see õudne.““ John on nõus „Hariduse andmine ise toimub samuti tehasemudeli põhjal. Te loote oskuste varu. Teile öeldi, et mingil hetkel osutuvad need kasulikuks. Aga mis juhtub, kui te sattute maailma, kus oskuste eluiga on kuuekümne aasta asemel viis? Meie praegused haridusasutused on praeguseks peaaegu mõttetud.“

Just see ongi probleemi iva, me õpetame inimestele üha uusi kargukasutusreeglistikke, käsutäitlikkust, abiootust, mitte loovust ja taaskasutuslikku rekombineerimist. Nii, et arutada administratsioonide tasandil selle üle, et lapsed jäävad tobuks kuna nad on paar nädalat või kuu kaugjuhitaval õppel, on probleemi olemuse mittemõistmine ja aegunud süsteemi reanimatsioon. Viga on selles, et tööstusrevolutsiooni ajastu on läbi, alanud on uus ajastu: „Me lõime oma koolid tööstusrevolutsioonile. Tööstusrevolutsioon ei toiminud sellepärast, et me saatsime inimesed kooli. Ja tööstusrevolutsioon on tänini meiega. Tänapäeva autod ei erine põhimõtteliselt põlvkond varasemast mudelist; sama kehtib rongide, lennukite, raudteede, lennujaamade, õigussüsteemi, koolide, ülikoolide ja valitsemissüsteemide kohta. „Meie taristu on šokeerivalt kaua stabiilne olnud (…) ja me oleme sellele rajanud institutsioonid, mis eeldavadki sellist stabiilsust.““ (lk 314) See tõdemine haakub hästi kolmanda koridori teemaga  ehk avaliku teenistuse ja riigireformi hädavajalikkusega.

 Uus geoloogiline ajastu

 Meie koolid ja institutsioonid on tööstusrevolutsioonile vastavad koolid ja institutsioonid, kuid teadus tehnika ja majandus on juba järgmises geoloogilises ajastus. Mis mõttes geoloogilises ajastus? Kuskohast see veel tuli? James Lovelocki raamatu „Novatseen“ (PM 2020 lk 11) eessõnas kirjeldab B. Appelyard  uut geoloogilist ajastut niimoodi. „Novotseen on nimi, mille Jim annab uuele geoloogilisele ajastule planeedi ajaloos – ajastule, mis järgneb 1712 aastaga alanud ja peagi lõppevale antropotseenile.“ Olen kindel et enamus meist teiega polnud kuulnud ei midagi antropotseenist ja seda vähem novotseenist, kuid selle (raamatu kirjutamise ajal 99 a) äärmiselt mitmekülgse ja mõtteerksa teadlase mõttejadale tasub pöörata tähelepanu. Tõsist tähelepanu. See pole mitte ainult mõtterida, vaid teatud punktiir võimalikku tulevikku. Milline areng või valik on õige ning millised tuleks üle vaadata on meie teha, kui me ennast liiga kinni ei pitsita olemasolevatesse vormidesse ja loogika süsteemidesse (a´la kitsel on neli jalga, järelikult on see koer kits). Näiteks „Keerulised kõnesüsteemid ja kiri teevad meid loomade hulgas ainulaadseks, kuid mis hinnaga? Mulle tundub, et kuigi suuline ja kirjalik suhtlemine alguses inimese ellujäämisvõimalusi parandas, on see olnud kahjulik meie mõtlemisvõimele ja lükanud edasi novotseeni tõelise esiletõusu. Kuidas võis kõne, see evolutsiooni suurepärane and osutuda ebasoodsaks? Minu arvates põhiliselt seetõttu, et muutis lineaarse mõtlemise dogmaks, lubades intuitsiooni halvustada. Olen leiutaja ja tagasi vaadates mõistan, et peaaegu kõik mu edukad leiutised on mulle pähe tulnud intuitiivselt. Ma ei leiuta, rakendades loogiliselt teaduslikke teadmisi. Aga ma teadvustan, et nende teadmiste olemasolu ajus toob need kuidagi intuitiivselt kokku leiutiseks.“ (Mul on kuri kahtlus, et olen vähemalt ühe sellise intuitiivse leiutise oma kits-koer loogikaga maha surunud. Kahju. Piinlik ka). Vaat selline lugu. Teadmised on loomulikult vajalikud, kuid intuitiivsust seda enam. Just seda peame me ka haridussüsteemis kasutama, eriti kui arvestada, et meie järgnevad põlvkonnad võivad suure tõenäosusega elada ja töötada uues geoloogilises ajastus.

 Y. N. Harari on kirjutanud: „Iga punkt ajaloos on oma olemuselt risttee. Minevikust olevikku toob üksainus sissetallatud rada, kuid tulevikku suunas hargneb tee lugematuks hulgaks harudeks.“ Ja  „Inimesed, kes mingit perioodi kõige paremini tundsid – need kes just sel ajal elasid -, olid tegelikult kõige suuremas teadmatuses. (310/311). Siin me nüüd oleme ristteel ja … teadmatuses. Vaid kaks asja on teada, paigalseis tähendab tagasiminekut ja tagasiminek on …tagasi minek.

Eespool konstrueeritu on üks võimalikke arenguteid, tüüpiline juba olemasolevate ideede taaskasutus ehk rekombineerimine. Proovige ka, võimalik, et ... harjute ära ja siis hakkab meeldima.

Järgneb ….

 

Targutusi:

F Forsyth „Šaakali päev”

 Lk 28 „Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et olukord selline on, aga ma olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei vaata, jäämegi lolliparadiisi edasi elama.”

 

         Hadfield „Astronaudi soovitused eluks maal“ Ersen.2016

 Lk.35 „Põhimõtteliselt on astronaudid teenindustöötajad – me oleme rahva teenrid, valitsuse töötajad, kellele on antud ülesanne teha midagi keerulist meie riigi inimeste nimel“

Lk 47 „Kosmoses on oluline suund – kuhu sinu alussõiduk Päikese, Maa ja teiste kosmoselaevade suhtes ninaga osutab. Kui sa oma suunda ei kontrolli, juhtub kaks asja – alus hakkab pöörlema, nii et kõik pardalviibijad satuvad segadusse, ja see kaldub kursilt kõrvale, mis võib aja- või kütusepuuduse korral tähendada elu või surma.“

 

 

      Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016

 

Lk 153 „Kui Bloomi meeskond maailmaklassi pianistide ja nende vanemaid intervjueerima hakkas, ootas neid ees järgmine üllatus. Pianistid polnud oma klaverõpinguid alustanud silmapaistvate klaveriõpetajate käe all. Tavaliselt võtsid nad alguses klaveritunde mõnelt naabruskonnas elavalt õpetajalt. (…) „Teaduse vaatenurgast paistis asi sedamoodi, nagu oleksid uurijad avastanud, et maailma kõige kaunimate luikede esivanemad pärinevad laudaõue kanakarjast.““

Lk 151 „1960 aastal tuli edumeelne psühholoog Raymond Cattell välja intelligentsuse investeerimine teooriaga. Ta pakkus välja, et just huvi millegi vastu on see, mis sunnib inimesi investeerima oma aega ja energiat mingite kindlate oskuste ja teadmistebaasi arendamiseks. Nüüdseks on leitud veenvaid tõendeid, et andekuse väljakujunemisele eelneb huvi. Tuleb välja, et motivatsioon on põhjus, miks inimestel üldse mingil alal andekus kujuneb.“