Tuesday, December 22, 2020

Põrketeooria: V 6 Rahulik meri … tsunami ootel?

 


 

Pilvepiir lõpetas selleks aastaks istungid nagu öeldakse, pani „poe kinni“. Pani poe kinni nii nagu kogu aasta tegutseti – lahkmeelselt. Isegi Jõulusalme kasutati looritatud vihameelsuseks. Nätaki!  Kuidagi piinlik oli see repertuaar, mida esitati Jõuluvanale, öeldi nii otse kui kaude ja ikka vihuti. Ise kõigil näod säramas oma „essusti“ ütlemise ande üle rõõmu/uhkust tundes. Piinlik. Naljad on üks väärt kaup, kuid neist peab ka aru saama, mitte nii nagu minu tudengipõlves öeldi, et mõni inimene saab ühe anekdoodi üle kolm korda naerda: esiteks siis kui räägitakse, teiseks siis kui talle see ära seletatakse ja „kolmandamal“ korral … kahe nädala pärast kui ta sellest aru saab. Nojah, Pilvepiiri naljade puhul on tegemist sellise omamoodi sisenaljade kogumiga, salakeelega, mida 99% kodanikest küll ei mõistnud. Mingis mõttes iseloomulik ega 99% kodanikest ei saa ka Pilvepiiri seadusloome süvamõttest aru, miks peaks siis naljadest aru saama? Selline kitsas klubiline tegevus. Nojah …  Pealegi, ma nagu mäletan, et jõuluaeg oli vanasti selline malbe rahuaeg, andestamise, leppimise ja aitamise aeg … Kuid tundub, et poliitturg on enese nii sügavatesse kaevikutesse matnud, et üle selle ääre ei suudeta enam aduda, mis maailmas tegelikult toimub, millised on tegelikud probleemid. Tegelikud ohud (mitte ohmud). Vaid paar näidet:

 ÄP 17.20 „Endine Euroopa Keskpanga president Mario Draghi hoiatab koos India ja Hiina tipp-pangajuhtidega, et üle maailma kogub hoogu suur korporatiivne maksejõuetuskriis, mis jääb praegu koroonakriisiga võitlemise meetmete alla peitu. G30 tellitud ja eelmise nädala lõpus avalikustatud raportis kirjutavad kogenud pankurid, et keskpankade ja valitsuste koroonakriisi aegsed meetmed, mis peamiselt koosnevad otsestest ja kaudsetest toetustest ärisektorile, maskeerivad majanduse tegelikku olukorda. See maskeering ei püsi enam kaua.“

 ÄL 16.12.20 „Oleme juba harjunud, et hinnad ei tõuse, ja keskpangad üritavad kuidagigi 2% inflatsioonieesmärgini jõuda. Ent Martin Wolf prognoosib, et pärast koroonapandeemiat liigume uude ajajärku: maailmamajandus teeb pöörde, nagu on varemgi juhtunud, ja seekord on tagajärg 5–10% hinnatõus. „See muudab kõike,” tõdeb Wolf. Tema sõnul on see väljavaade paraku paljudel kahe silma vahele jäänud.“ Nojah, tegelikult on palju asju paljudele kahe silma vahele jäänud.

 Mis on kahe silma vahele jäänud?

 Vaadake, olukord kolmikkriisis on nagu peale maavärinat ja enne tsunamit, meri on taandunud (esimene meditsiinilaine on stabiliseeritud), rõõmsameelsed suvitajad vallatlevad kuivale jäänud kaladega (kõrged analüüsimajad vallatlevad võimalike majanduskasvu numbritega järgmise aasta teises pooles), kuid kaugel müriseb – hiidlaine (majanduse üheksas laine, hoogu koguv suur korporatiivne maksejõuetuskriis). Kui neid kahte hoiatust vaadata, siis Dragi oma, et „üle maailma kogub hoogu suur korporatiivne maksejõuetuskriis“ on ilmne igale majandusinimesele (ja sellele kes suudab lahutada ja liita ka algtasemel) või … Või on kapitalism katki, sest need (hiid)laenud (või tühinumbrid?) mida kriisi summutamiseks on laiali pillutatud, tuleb tagasi maksta. Omanikule tagasi maksta. Kui tagasimakse võime puudub, siis saabubki maksejõetus. Kriis kriisis. Laenata saab vaid seda mis on olemas, mida keegi on teeninud ja mis on kellegi omandus. Piltlikult, raha omanik rendib oma raha (laenab) ajutiseks kasutamiseks kui kaupa raha/kauba vajajale, täpselt samuti nagu üüritakse korterit, autot, tõuksi. Te maksate oma tõuksikasutuse teenustasu ja annate siis tõuksi tagasi omanikule/operaatorike. „Onju“? Elementaarne. Igal teisel juhul olete te ju varas – tõuksivaras – kõige sellest johtuvaga.  Miks te arvate, et raha, kui kaubaga on teistmoodi. Omanik tahab oma vara ka tagasi saada. Miks ta ei peaks tahtma?

 Teine õhkõrn võimalus on, et välja on mõeldud (rahaline) „perertum mobile“, kuid sellele ei tasuks eriti loota. Esiteks olevat juba kaks sajandit tagasi Pariisi Akadeemia uksele pandus silt, et avaldusi „perpertum mobile projektidele“ enam vast ei võeta. Teiseks, kui rahaline „perertum mobile“ ka luuakse, siis … kaotab raha kui kauba ja väärtusmõõdu mõte.

 Nii, et … nagu öeldakse kui me võlgu tagasi ei maksa, siis maksame neid edasi, refinantseerides ja re-re-refinatseerides neid kohustusi, makstes raharenti edasi kuni seitsmenda põlveni, muutes selle meie Ühisruumi püsikuluks.

 Kahe kõrva vahelt … otsides

 Niisiis, maksejõetuskriis on tulemas ja meie … Kuidas meie valmistume selleks? Kõik need kes ei lidu praegu tsunami eest kogu jõust lähima või kaugema mäe otsa, jäädes harjumuslikult vaenama kaevikutesse saavad hukka. Täitsa hukka. Lihtne füüsika. On ka selge, et piduliku kolonnina mäkke tõus ei õnnestu, lihtsalt võimed, aeg/aeglus, harjumused ja uskumused on liiga erinevad. Vaadake, kui kolonni kujundada kaevikumeeste kaudu, siis ei saa kolonn iialgi liikuma. Sellisel juhul köidetakse meid teiega hukkumise külge. Päästmatult. Fataalselt. Praegu peaks majanduse laskma vabakäigule, et igaühel oleks võimalik tegeleda enese ja enese äride päästmisega, neid kiirelt valmistada ette saabuvaks tsunaamiks. Mida rohkem on neid kas ise suudavad oma päästmise organiseerida, seda rohkem on võimalik päästa ka neid keda on paratamatult vaja järgi aidata. Kas me tegeleme millegi sellesarnasega? Hm, loen seitungist, et Elering ja Eesti Energia on pööranud tülli taastuvenergia „soodusskeemide“ üle. No igati õige aeg et Dr Riik pööraks tülli Dr Riigiga (mõlemad riigi omanduses olevad firmad) Hm, mida see tähendab? Kas see on konkurentsivõitlus või sihi kaotanud dotatsioonilüpsi võistlused? Peretüli? Osapooled on lausa nii tülli pööranud, et ähvardavad kohtusse pöörduda. Hm, ühe omaniku (Dr Riik) kaks struktuuriüksust lähevad omavahel kohtusse? Omaniku raha, aega ja ressurssi kulutama? Mida see näitab? Rumalust? Seda muidu. Otsustamatust? Ka see on õige, kuid üldkokkuvõttes näitab see seda, et Dr Riigil puudub tegelik strateegia nii energeetika arendamise, tööhõive kui ka keskkonna alal. Kaks Dr Riigi lapsukest, suurkorporatsiooni, „mängivad konkurentsi“, murdes maha kogu erainitsiatiivil baseeruva energiatootmise ja kisklevad veel ka omavahel. See ei ole konkurentsi mõte, see on konkurentsimõiste kuritarvitamine. Jätkuv muide. Siht on kadunud.

Mis aga eriti muret teeb, siis see mis toimub börssidel. Börsid tõusevad. Uskumatu. Kriis möllab mööda maailma, aga börsid tõusevad. Börsid pidavat tõusma seetõttu, et „odav raha“ otsib … Mida? Pelgupaika? Kuid „odav raha“ polnud ju mõeldud börsikasiinos mängimiseks, selle eesmärk on tasandada kriisi mõjusid. Nagu reklaamlause ütleb: „ka põrand jääb vahetamata“,  siis seda parafraseerides tuleb tunnistada, et kriisi tasandamiseesmärgid rahaga jäid kasutamata. Miks peakski, raha on väga voolav ollus, voolavam kui vesi, leides alati kasulikuma, mitte õigema/sihipärasema koha. See on tüüpiline pillerkaar tsubaamiootel tagasitõmbunud rannas, mis läheb ootamatult üle purustavaks hiidlaineks. Selles valguses teeb mind rahutuks nii administratsioonide, kui analüüsimajade hetkeolukorra projetseerimine paralleellükkega järgmisesse aastasse, mil „aasta teises pooles on oodata tugevat majanduskasvu“. Hm, puudus veel et oleks öeldud, et „raju kasvu“. Kuigi … Õige on ju ka see, mida millega võrrelda ja kui sügavas augus ära käime. Siinkohal on hea teada, mida arvavad kõrged analüüsimajad, kuid selles situatsioonis tuleb mulle alati meelde see kunagine Mosambiigi peaminister, kes ütles, et ta uurib küll SKT aruandeid, kuid täieliku pildi saamiseks jälgib ka kevadparaadi ... kui paljudel on pidukingad jalas, kui paljud on paljasjalgsed. Pidupäeval pole võimalik naabri kingi laenata nagu tantsuõhtule, pidupäev annab tõelise pildi olukorrast. Vaat sellised kavalad nipid. Igatahes, kasutades sama meetodit, siis meie juba "paljasjalgseid" ettevõtjaid vaadates, kes siiani veel püüavad fassaadi säilitada ja naabrilt tantsuõhtuks kingi laenata, siis ... (majandus)tsunaami on tulekul.

 Millal laine tuleb?

 Millal siis? Hea küsimus, kuid … Vaadake siinkohal on võimalik välja pakkuda mitmeid võimalusi, kuid enamuses oo kõik sedasorti ennustamised osutunud valeks. Kuid ometi hoiatatakse peale nn Aasia tsunamit (2004) iga maavärina puhul rannikuriike võimaliku tsunaamiohu eest. Loodud on tsunaamide võimalike liikumiste mudelid ja hoiatussüsteemid. Harilikult nii hullusti ei lähe, kui 2004 a, kuid hoiatama peab. Samasugune (majandus)tsunami hoiatussüsteem peaks olema meilgi, kuid ei ole. Vaatame teiega isekeskis looduse märke nagu vanavanaisad ja arvame, et … Niisiis, kui loodust vaadata, siis on ju tore, kui talv kevade poole liigub, päike paistab ja metsaalune kõrge lumi madalamaks vajub. Just sellise ootus ja lootusajana  võiks praegust olukorda võrrelda ka kriiside kulgemises. Vaktsiin on ju loodud, varsti, varsti … on kõik jälle hästi. Meile, inimestele, on lootus ja (õnne)ootus kütuseks, mis meid ikka on aidanud, ikka edasi viinud. Kuid kevadlumel on ka teistsugune mõju, mida linnainimene oma kõrgetest analüüsimajadest ei pruugi aduda, tõsisasi on, et osadele metsaloomadele on kevadine lume sulamine ja uuesti külmumine tõeline nuhtlus, eriti sõralistele, lõhub jalad ja takistab hoogu, samas on olud soodsad kiskjatele, need ei vaju nii kergelt läbi jääkooriku.  Nii, et  vaktsiin on tubli samm olukorra stabiliseerumise poole, kuid eufooriaks on veel varavõitu. Pigem on see olukord mil võidukad väed on tähistamas edu, mis on täiesti loomulik, kuid siis tuleb … hommik.  Selle punktini elame me kõik lootuses ja ootuses, et kõik normaliseerub, kuid ei normaliseeru vaid üksnes stabiliseerub. Normaliseerumiseni ja sealt eduni tuleb alles jõuda. Sel võiduhommikul ärgates näeme, et oleme võidukalt keset laastatud linna, fassaadid on küll püsti, kuid ilma abita need püsti ei jää (kui üldse on vaja jätta, võib-olla „ravib“ neid kõige paremini buldooser?), mõnel on karkass veel korralik, kuid kriis on sisemised reservid ära põletanud, lootusetult läbi põletanud, et uut võitlusringi alustada. Suur osa firmasid on varemeis, neist ongi vaid fassaadid, mis jätavad purustuste ulatusest eksliku mulje. Isegi need kes mäeotsa pommivarjendid ehitasid on hädas, sest uutes tingimustes ei pruugi nende teenused enam turgu omada. Seega, tarneahelad on katkenud, endised kliendid ja tarnijad kadunud, riigid oma abiressursid ammendanud, turgude vajadused muutunud. Sel momendil … Kõik mõistavad, et lootuste aeg on lõppenud, algab kas fassaadide dominoefektiline varisemine või maruline ülesehitus - uute turgude, toodete ja teenuste rekombineerimine. Siis, kui ootus ja usk lähevad üle tegelikkuseks, siis  see koht, kus tuleb aidata neid, kes suudaksid veel aidata ka teisi. Just seeajahetk on järgmise aasta kõige ohtlikum koht, kui areng võib murduda ühele või teisele poole: rühime uuele arengutasandile, ülesmäge või lastakse kõik allavoolu.

 Järgmise aasta soovid ja hoiatused

 Seega on järgmise aasta kõige olulisem soov on paindlikkus, kiire reageerimine ja loovus – kõigile. See on ainukene edu valem. Järgmise aasta hoiatus – tsunaamihoiatus! Mingisugune laine sellest maavärinast (meditsiinikriisist) jõuab igasse randa (majanduskriisi lainena), küsimus on vaid selles, kui suure laine ja purustusjõuga on tegemist. Need küsimused on kõik meist suuresti sõltumatud (loodusjõulised) küsimused kuid meist enestest olenev küsimus on kuidas me seda lööki suudame sujuvalt põrgatada (amortiseerida, absorbeerida ja teised kasulikud kolesõnad). Selle põrgatamise edukus oleneb suuresti meie teiega valitus administratsioonide administreerimisvõimest. Taktikaliselt õige kaitse oleneb õigetest valikutes. Muidugi võib ka niisama ringi ulpida ja öelda, et „meid see ei puuduta“, mis on kujunenud meie põhimantraks, kuid tõsiasi on (nagu minu meelest ütles tabavalt W. Buffet?), et „Noa ei alustanud laevaehitamist, siis kui vihma juba sadas“.

 Peale meid …

 Mnjah, õige mõte, kuid süvakriis pole senini meid veel pannud nägema selle kolmikkriisi kõige ohtlikumat osa ehk administratiivkriisi. Muidugi tundub vale ajana praegu, keset kolmikkriisi,  tegeleda sellise asjaga nagu riigireform, kuid … Kuid millal siis veel? Parem hilja kui mitte kunagi. Teine võimalus on, et me läheme mööda mugavusotsustamatust st. kuna juba vihma sajab, siis mingit laeva ei ehitagi, võtame uhke roomlasliku hoiaku, et „Peale meid tulgu või veeuputus“. Seni pidutseme. Kiskleme. Näägutame. Tundub, et seda retsepti praegu meelekindlalt järgitaksegi.

Mammut ei koosne mammutitest vaid rakkudest, lõppkokkuvõttes pisitillu aatomitest, nii koosneb ka majandus mitte majandusest vaid pisiasjadest. Igast pisikesest ettevõttest ja igast pisikesest ettevõtmisest. Need pisikesed ettevõtmised koos pisikeste probleemidega moodustavad ühtse majandusliku võrgustiku, koos võimalike suurte probleemidega, kui Dr Riik õigel ajal hälbeid ei märka ja ravi ei leia. Arteriaalse verejooksuga ei tohiks Dr Riik sundida ettevõtjat sundida üha uuesti spurtima. Ilmselt oleks mõistlik verejooks peatada ja haav kinni siduda, kuid … Vaatame üht „väikest“ probleemi.  Nagu näiteks  kirjutas Maaleht: „Bussiettevõtted on maanteeameti üle ujutanud sõiduplaanide muutmise taotlustega. Ikka sel eesmärgil, et väheste reisijatega väljumised ajutiselt peatada ja nii vältida suure kahjumi teket. Novembris on võrreldes aasta varasemaga bussireisijate arv vähenenud ligi poole võrra.“ Nii, milline oleks teie reaktsioon olukorras, kui teie tulud langevad poole võrra ja kulud tikusuvad omas rütmis edasi (lahtisest haavast tulveb elumahla välja, kuid peate edasi spurtima)? Muidugi on loomulik, et viite väljumised kooskõlla nõudlusega. Dr Riik niimoodi ei arva. Kostub vaid rõõmsameelsed kilked a´la aga me ei saa midagi teha, sest seadus on selline. Ja pealegi on iga tegemine põhiseadusvastane. See ongi administratiivse kriisi üks sümptomeid – paindumatus, oludega mittekohanemine. Oma tegevusetus varjatakse bürokraatliku sirmi taha. Mõnes mõttes on selline käitumine isegi õige, sest päris seadusetuseks ka minna ei saa (vähemalt kolm tugipunkti – sina ei pea mitte tapma, parempoolne liiklus ja kinnistusraamat – peavad säilima), kuid väga palju on sellist, kus inimesed ja nende moodustatud kehandid suudavad ise „ennast päästa“ ja kohaneda oludega piisavalt paindlikult ja kiirelt. Nagu teravmeelitses R. Reagan:„ Roland Reagan oli 1980 aasta valimised võitnud retoorilise küsimusega, mis on USA 13 kõige ohtlikumat sõna. Ta standardvastus oli: „Tere! Mina olen valitsusest ja ma olen siin selleks, et teid aidata““ („Merkel“ Helios 2018 Lk80). Naljakas? Ei ole naljakas. See on traagiline, kuid ajalooliselt välja kujunenud pahe. Miks?

 Siinkohal tuleb arvestada tõsiasjaga, et Dr Riik ei asu ise „oma äridega“ konkureerival turul vaid konkurentsist „veidi“ kõrgemal, omades administratiivset (super)võimu. Nii, ei ole Dr Riigil mingitki muret näiteks sellest kas rongireisijaid on rongides või mitte (mis suuresti on tõsiasi juba praegu nädala sees), sest Dr Riik (rongifirma) esitab Dr Riigile (MKM) arve oma kulude kohta, mis kuuluvad rahuldamisele. Tulukus pole tähtis, sest tähtis on vaid see, et rongid sõidaksid. Selline eesmärgipüstitus siis. Nojah, lõppkokkuvõttes esitatakse küll arve meile teiega, sest Dr Riik peab „oma äri“ üleval meie ühise raha eest. Just seepärast, et turu tunnetus (oma konkurentsiülese staatusega) on Dr Riigil kuhtunud, ei saa ta ka turuosaliste murest (sh kiirustamisest) aru. Kui nüüd tulla tagasi selle juurde, et seadus ei luba kriisiolukorrale vastavaid muudatusi, siis seegi on vaid näide administratiivsest kriisist ja selle nähtamatust käest. Kuidas kriis, kuidas suutamatus? Töö ju käib. Vaadake, kõik ju teevad „midagi“ – MKM ja MA vastavad kirjadele ja … Kuid turuosalised ei vaja vastuseid, et “ise olete lollid“ (ütelge oma liiniluba üles), või „meil on pöidlad ühel pool“ (me ei saa seadust muuta). Kuidas/mida siis peaks tegema?

 Ajalooline mälu

 Minu ajalooline mälu ütleb, et igat asja saab teha. Saab teha kiiresti, saab teha innuga, saab teha mõtestatult, kuid muidugi saab teha kõike seda ka pöördvõrdeliselt. Kõik oleneb sellest kuidas on eesmärgid püstitatud ja kuidas mingile tegevusele/tegevusetusele reageerib Ühisruum. Kas Ühisruum näeb? Kas oskab analüüsida? Kas suudab järeldada? Ray. Dalio („Põhimõtted“ ÄP 2018 Lk 203) ilmestab seda olukorda järgmiselt:  „Mõistagi ei oska inimesed hinnata seda, mida nad ei näe. Inimene, kes ei oska näha seaduspärasusi ega sünteesida, ei tea seaduspärasustest ja sünteesist rohkem kui värvipime värvide nägemisest. Erinevus meie aju toimimises ei ole kaugeltki nii silmnähtav kui erinevus meie keha toimimises. Värvipimedad saavad lõpuks teada, et nad on värvipimedad, aga enamik ei näe ega mõista kunagi, kuidas nende mõtteviis neid pimestab. Et asju veel keerulisemaks ajada, ei meeldi meile ei enda ega teiste pimealade tunnistamine, kuigi meil kõigil on need olemas. Kui sa osutad kellegi psühholoogiliselt nõrgale küljele, võetakse seda tavaliselt vastu sama soojalt nagu kehalisele nõrkusele osutamine.“

„Kui oled nagu enamik, siis ei ole sul aimugi, kuidas teised ajud näevad, ja mõista püüdminegi ei õnnestu kuigivõrd, sest oled liiga ametis neile selle selgitamisega, mida ise õigeks pead. Teisisõnu oled suletud meelega, eeldad liiga palju. Niisugune meelesuletus läheb kohutavalt kalliks maksma,; seetõttu jäävad märkamata mitmesugused teiste osutatavad imelised võimalused ja ohtlikud ähvardused, peale selle blokeerib kriitika, mis võib olla konstruktiivne või isegi elupäästev.“ Oh, imelised  võimalused …mida me ei näe, sest me pole harjunud maailma vaatama avatud meelega. Aga kui vaataks?

 Kiirreageerijad – elupäästjad

 Kui 90date alguse kriisis, kui kõigi kõik meeled olid avatud,  sai seaduseid muuta nädalaga ja me jäime ellu, siis mis tänapäeval on teistmoodi? Kui meil on kiirreageerimisväed, kui meil on kiirabi, kui meil on teised kiirüksused, siis miks ei või meil olla kiirreageeriv seadusloome üksus? Põhjanaabrid on praeguses kriisis näiteks teinud hulgaliselt ajutisi ja erandregulatsioone. (Näiteks: Temporary amendments to transport legislation enter into force on 1 June 2020. Temporary amendments will be made to the legislation in the administrative branch of the Ministry of Transport and Communications. They will facilitate business activities and people's daily lives and ensure well-functioning transport operations under the emergency conditions resulting from the coronavirus epidemic. The amendments concern several acts.

Changes to public transport routes and timetables

Through an amendment to the Act on Transport Services, the notification period of providers of passenger transport services will be shortened from 60 days to five days. This will provide the public transport operators an opportunity to change their timetables more quickly and so adapt their business operations to the changing circumstances.) Vaat niimoodi. Ikka selleks, et majandus jääks kestma. Inimesed edasi elama ja … lootma.  Elementaarne.

        Kui me sellist reageerimist ära ei õpi, riigireformi ei tee, ei defineeri ümber avalikku teenistust, kui kodanikke abistavat (tegevuse edukust määratletakse selle järgi, kui paljusid inimesi on ametnikkond suutnud aidata, mitte neile „vastata ettenähtud ajal“ ei midagi), mitte karistavat ja keelavat süsteemi, siis pole meil varinguks tsunamit vajagi. Saavutame oma paindumatusega sama purustavad tulemused. Olenemata sellest kui kõrge või madal laine siiakanti jõuab on meil juba kõik fassaadid kokku kukkunud ja alles jääb vaid Dr Riik kui administreeriv tasand ja riiklik plaanimajandus. Sellisest varemeteväljast on väga raske midagi ülesse kasvatada.  Mnjah, vahel tundub, et võtame eeskuju valedest näidetest, valest ajast, oleme mugavad, väga mugavad: Nagu prantsuse kuningad: „lits de justice (pr. k. ´õigusemõistmise voodi´) kuninga osavõtul peetavad pidulikud kohtuistungid, mida kasutati parlamentide opositsiooni vastu võitlemiseks ja millel kuningas otsese käsuga sundis parlamenti mõnda oma edikti seadusena tunnistama; kuningas oli ruumi nurgas baldahhiinvoodis.“ (Dulong „Mazarin“ Kunst 2002. Lk 54). Ka võimalik, kuid kuhu see kuningakoja viis teame me täna vägagi hästi.

H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 147) räägib ühest intsident Indias, kui rootsi meditsiinitudeng pani käe lifti ukse vahele, et peatada lift, kuna Rootsi ohutusnõuded nägid ette sensori, mis sulgumise peataks. Indias seda muidugi polnud ja … käsi jäigi uste vahele. Selle peale oskas kohalik juhendaja vaid tõdeda, et:  „Hm. Järelikult on teie riik muutunud nii ohutuks, et välismaale minnes on maailm teile ohtlik.“. Ehk, kui me muudame kõik-kõik-kõik nii automaatselt turvaliseks, et inimene ise ei pea millegi pärast muretsema, tema eest mõtleb, reguleerib ja vastutab riik, siis see ülehooldus (e ülereguleerimine) võib meile muutuda olude muutumisel ohtlikuks. Me kaotame ohu tunnetuse, ega oska enam iseseisvalt hakkama saada. Ülehooldus on ohtlik, eksistentsiaalselt ohtlik.

Kui nüüd mõni arvab, et siinkohal läksid selles jutujärjes suusad risti, et ühest küljest peaks Dr Riik rohkem avitama (seal kus vaja) ja teisalt, et Dr Riik ei peaks sekkuma, siis nii see ei ole. Ka mittesekkumine on avitamine ehk seal kus majandus(üksused) saaksid ennast ise aidata peaks tegevuse andma vabaks. Just nagu „pisinäitel“ bussifirmadel ise oma arteriaalne verejooks kinni siduda. Tuleb lihtsalt taastada ettevõtjate võõrandamatud õigused (jutt ei ole mitte ainult bussifirmadest, bussifirmad on vaid üksiknäide, õigus ennast ise aidata peab olema, vähemalt kriisi ajal, kõigi võõrandamatu õigus). Vaadake, liinilubade „andmine“ turupõhiste liinide vedajatele on täielik jaburus. Miks? Kas te olete mõelnud mida Dr Riik jagab? Lubasid? Ei Dr Riik on kuulutanud enese AJA OMANIKUKS. Dr Riik jagab aega millal mingi ettevõtja võin ettevõtlusega tegeleda ja millal mitte. Vahva eks ole? Mida võiks veel kuulutada Dr Riigi omandiks? Eee … Ma parem ei pakuks, ega tea äkki saab keegi veel idee selle ellurakendamiseks. Pigem on praegu kõige õigem dereguleerida, dereguleerida ja veelkord dereguleerida. Dereguleerimine võimaldab kordades tõsta õnnestumise võimalusi tsunaamiga hakkamasaamiseks.

 Järgneb:

 Targutusi:

 Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017

 Lk 338 „Poliitikud, kes teevad tõsiseid vigu ja neid oma järgneva tegevusega veel võimendavad, ei pea ju kohe olema idioodid. Nad tegutsevad mingil eesmärgil ning võtavad rohkem või vähem teadlikult vastutuse sellega kaasnevate tagajärgede eest seni, kuni neid ei saa edukalt enda ja teiste eest salata.“

Lk 415 „Nii näitavad arvamusuuringud järjekindlalt, et inimestele meeldib küll vaba majandussüsteemi vilju nautida, kuid samas ei saa enamus selle toimimisviisist aru. Kui turge reguleeritaks enamuse tunnete järgi, kukuks välja küllaltki plaanimajanduse moodi asi. Paljudes valdkondades on inimestele ehtsana tunduvate soovide ning riigipoolse ratsionaalselt vajaliku tegevuse vahel tundeline lõhe. Esindusdemokraatia mõte peab seisnema selles, et kodanik valib endale esindaja tunde järgi, nondel aga on võimalus teha otsuseid ratsionaalselt.“

Lk 417 „Kuid kehtib ka Kanti hinnang: „Seda, et kuningatest saaks filosoofid  ja filosoofidest kuningad, ei ole oodata, aga seda ei tasu ka soovida, kuna võimu jõud rikub vältimatult mõistuse vaba mõtlemisvõime.“

 Alison Weir „Elizabeth, kuninganna“ Argo 2018

 Lk 577 „Härra spiiker, teie tänate mind, kuid minul on põhjust hoopis teile tänulik olla ja ma annan teile ülesande tänada alamkoda, et minu tähelepanu on neile asjadele juhitud; sest kui ma poleks seda teie käest teada saanud, oleksin võinud pahaaimamatult vea teha, kuna mul puudus tõeline informatsioon. See, et minu antud monopolid peaksid kellelegi muret või häda tooma ja meie patentide all toimub rõhumine, läheb minu valitsejaväärikuse vastu. Kui ma sellest kuulsin, ei saanud ma mõttes  rahu enne, kui olin selle asja korda ajanud., ja teadku mu heatahtlikkuse kurjasti kasutajad, et seda ma taluda ei kavatse.

Enda kohta pean ütlema järgmist: mina pole kunagi olnud ahnitseja või krabaja ega ka range ja kitsi valitseja, samuti mitte laristaja; mu süda pole kunagi olnud seatud maiste hüvede järgi. Seda mida teie mulle kingite, ei kuhja ma kokku, vaid võtan vastu selleks, et jälle teile jagada; jah, omaenda varandust pean ma ka teie omaks, mida tuleb tarvitada teie hüvanguks, ja teie silmad saavad nägema, kuidas seda tehakse.“

Kuninganna kinnitas, et „ei ihka elada kauem kui niikaua, kui ma näen teie jõukust, ja see on mu ainus soov. Sest peale, kui ma kuningannaks sain, pole ma eales välja andnud ühtegi muud monopoli kui ainult neid, mis väideti olevat head ja alamatele kasulikud, ehkki ned pidid tooma veidi kasumiit mu vanadele teenritele, kes olid selle ära teeninud.“ Kui nad süsteemi kurjalt ära kasutasid, siis palus ta et Jumal ei paneks nende üleastumist minu süüks. „

Monday, December 14, 2020

Põrketeooria: V5 Ohvrid & kohvrid

 


 

Tänase päeva (14.12.20) poliitturu kliima  ilmestamiseks sobib hästi katke W Herrendorfi raamatust „Miks me varastasime auto“ (Eesti Raamat 2018 Lk 61), kus 14 aastane noormees räägib oma pere (õigemini kisklevate vanemate) eludünaamikast: „Aga millalgi jõudsin järeldusele, et nad karjusid hea meelega üksteise peale. Et nad olid hea meelega õnnetud. Seda olin ma kuskilt ajakirjast lugenud: et leidub inimesi, kes on hea meelega õnnetud. Kes on seega õnnelikud, kui nad on õnnetud.  Kusjuures ma pean tunnistama, et ma ei ole sellest täiesti aru saanud. Midagi sellest asjast oli mulle kohe selge. Aga midagi ei olnud ka.“ Selline siis oli 14 aastase poisi arutlus pereenergiast. Õnnevalemist. Pean selle noore inimesega nõustuma, ka mina ei saa „täiesti aru“ ega üldse mitte, miks inimestel meeldib õnnelikud olla läbi õnnetuks olemise. Oeh, just selline pilt vaatab meile vastu tänase poliitturu olukorrahinnangus. Olla õnnetu, see on nagu kapital, mida saab vabalt vahetada võimu vastu. Hm, võimu aseaine?

 Strateegia: Õnnetuksolemise ümberjagamine

 Ei oska õigesti fikseeridagi millal see meiega juhtus, et me õnne tootmiselt (ja nautimiselt) rivistusime ümber õnnetuksolemise ümberjagamisele? Millalgi see juhtu, kuid millal me eesmärgiteelt mingitele õnnetuste kõrvalrajale eksisime?  Nüüd on iga edasisammu jaoks  vaja kõigepealt tohutute pingutustega jalg sopast välja tõmmata ja siis … katsuda ka kummik kätte saada ja niimoodi ikka edasi, ikka kaugemale eesmärgiteest. Ikka õnnetuma moega. Ikka sopasemalt. Ohvrite masendumeelne armee astub oma murekohvrit kaasa kiskudes lootusetuse silmapiiri poole? Poliitinimeste (ja ka osade massimeedikute) jutupunktidest jääb just selline kuvand.  Kuid see pole tõsi, kuid virisemine ja solvumine on muutunud kaubaks, moekaubaks. Mood on suures osas teadagi veidrus, mis võtab oma ratsionaalse kuju alles kandjate harjumisel sellega või selle hülgamisel. Tõsiasi on, et ilma raskuste ja tagasilöökideta poleks ka õnnetunnet, see oleks imallääge siirup, mille lõhn ise ajab juba öökima. No näete, juba leiaksime uue põhjuse pahuruseks – tülgastav õnnemagusus. Aitab selles soigumisest, alles olime krapsakad, indu täis, meile oli kõik võimalik. Nagu Vanaema Marie ütles „Elu peab olema, tuli peab põlema, ilm on kui roosiaed“. Selline oli inimese arvamus, kes oli elanud rasket ja keerulist elu, kuid oli alati optimistlik, heatahtlik. Mnjah, ilmselt oli tema eluke liiga raske selleks, et raisku lasta kõige pisemgi õnne/ilu/rõõmu kübemeke, nüüd siis … Vastupidi? Kehv mood, ärgem harjutagem endale seda juurde. Nagu (jällegi) Vanaema Marie targalt märkis: „Ma kannata ära, teisel jääb halb mood juurde“. Tundub, et see halb mood ongi paljudele juba juured jäänud, sest halamine on muidugi tunduvalt kergem, kui millegi ehitamine/loomine. Näiteks meid oli töölt saadetud päevaks sõbraga Pirita olümpia purjeregati ehitustöödele. Ehhee, ega ehitamist muidugi ei olnud (me olime kontoriinimesed, mitte ehitajad), pidime ajutist sauna lammutama. No võtsime siis kanalisatsioonitoru nagu keskaegse taraani ja jooksime vastu seina. Sõber märkis elutargalt: „Lammutamine pole ehitamine, muretu ja kiire.“. Kui niimoodi edasi läheb oleme kõik (poliitinimeste meelest) lammutustöölised, ohvrid, ahistatud, kiusatud ja need teised kolesõnalised terminid ning … siis saabuvad poliitprintsid valgetel hobustel ja … Vabastavad meid (loodetavasti ei kipu magajaid suudlema , eriti epideemia ajal) või hoopis … kuritarvitad nad meie õigusi omal spetsiifilisel piiraval moel. Piirangud vabal moel? Ei tea, igatahes poliitinimesed kes on sünge/kurblik/nutunaise olekuga ei tekita usaldust, õigemini nii närtsinud olek ei tekita usaldust selle vastu, et nii (maailmavalust) piinatud tegelane jõuaks kuidagi meid edasi aidata, põrgatamisruumi tekitamisest rääkimata. Seega ärgem võtkem seda kurblikku ohvrihoiakut omaks, olgem pigem sohvrid – oma elu isejuhid.

 Treenides ennast õnnelikuks

 Kuidas selle õnnelikuks olemisega siis asjad on? Kas see on treenitav? Robert  Cialdini („Eelveenmine“ Pegasus 2017 Lk 131) toob huvitava vaatenurga õnnelikuks olemisele: „“ Te võite muuta end õnnelikumaks, täpselt nagu te võite kaotada kehakaalu,“ kinnitas mulle dr Lybomirsky. „Kuid nagu teistmoodi toitumine ja järjekindel treening, nõuab ka see igapäevast pingutust. Te peate sellest kinni pidama““. Ehhee, vahva ju, te peate vaid treenima. Kuid nii nagu dieedipidamine on ka tähelepanu suunamine õnnevektorile „veits“ pingutust nõudev, harjumatu. Tegelikult algab kõik sõnaseadmisest. Hea sõna on meeleolu ja hea keskkonna baastase. Teate küll, kõigepealt oli sõna … Robert  Cialdini raamatus „Eelveenmine“ toob välja, kuidas kujundada firma sisekeele elemente niimoodi, et see oleks kooskõlas organisatsiooni väärtustega. Firma SSM sõnastas seda niimoodi  „Tervishoiuorganisatsioonina oleme pühendunud tervendustegevusele, seetõttu ei kasuta me kunagi keelt, mis seostub vägivallaga. Meil ei ole bullet pointé; meil on information ponts. Me ei ründa probleemi, me läheneme sellele.“ Autor oli skeptiline sellisele, et sellised väikesed sõnamuudatused võiksid avaldada mõju inimeste mõtlemisele ja käitumisele. Kuid katse milles kaks rühma pidid koostama sõnadest lause, milles ühe sõnad andsid kokku põhiliselt agressiivsusega seotud lause ja teistel mitte, veenis teda sõna jõus. „Hiljem osalesid kõik katsealused uues ülesandes, kus nad pidid andma kaaskatsealusele 20 elektrišokki, kusjuures neil lasti endal otsustada, kui valulikud need šokid on. Tulemused olid muret tekitavad: eelnev kokkupuude vägivallaga seotud sõnadega tõi kaasa 48-protsendilise tõusu valitud šoki tugevuses“. Sellise avastuse valguses on vägivallatu keele nõue SSM-i puhul täiesti arusaadav. Tervishoiuasutusena peaks see lähtuma arstieetika põhiprintsiibist „Eelkõige mitte kahju teha““. (Lk 111). Samas ei olnud keelu all saavutamisega seotud sõnad, lihtsalt ähvardavaid assotsiatsioone tekitavad sõnad asendati saavutamisega seotud sõnadega, ehk ära räägi halba, ära tekita halba. Väga mõtlemapanev paralleel.

Tegelikult näeme me treeningu tulemusi ( nii nagu ilmselt ka Vanaema Marie juhtumi puhul) igapäevaselt, eriti vanemaealiste inimeste puhul: (Lk 129) „Vanainimesed meenutavad noortest sagedamini positiivseid mälestusi, mõlgutavad meeldivaid mõtteid, otsivad ja säilitavad soodsat informatsiooni, otsivad ja vaatavad õnnelikke nägusid ning pööravad tähelepanu ostetud kaupade plussidele.“

„Pange tähele, et vanemad inimesed suunduvad nendesse päikselistesse paikadesse äärmiselt tõhusa vaimse manöövri abil, mida oleme juba kohanud: nad keskendavad neile punktidele oma tähelepanu. Ja tõepoolest, kõige suuremat tujutõusu ilmutavad need vanainimesed, kellel on parimad tähelepanu korraldamise oskused (need kes on osavad seda suunama positiivsele ja seal hoidma.). Vanematel inimestel, kellel need oskused on kehvad, ei suuda kontrollida oma tähelepanu, et vabastada end kannatustest. Just nemad on need, kelle tuju vananedes halveneb. Olen valmis kihla vedama, et nemad on ühtlasi need, kes on andnud aluse ekslikule stereotüübile kergesti ärrituvast ja kibestunud vanainimestest, kuna pahurad inimesed torkavad lihtsalt rahulolevatest rohkem silma.“

„Küsisin kunagi professor Carstenilt, kuidas tal tekkis esimest korda mõte, et paljud vanemad inimesed on otsustanud oma järelejäänud päevad maksimaalselt ära kasutada, keskendudes positiivsele, mitte negatiivsele. Ta vastas, et oli küsitlenud vanadekodus elavat õde ja uurinud neilt, kuidas nad tulevad toime negatiivsete sündmuste (…) Õed vastasid korraga. „Oi, meil pole aega, et selle pärast muret tunda“. Carstensen mäletas, et see vastus viis ta segadusse, sest aeg oli ainus, mida pensionäridest õdedel, kellel puudusid töökoht, majapidamisülesanded ja perekondlikud kohustused, oli. Ent siis, mõttevälgatusega, mis pani aluse tema mõjukale ideele eluea motivatsiooni teemal, taipas Carstensen, et „aeg“, millest õed rääkisid, polnud mitte aeg, mis oli nende käsutuses mõnel konkreetsel päeval, vaid hoopis aeg, mis oli nende käsutuses kogu ülejäänud elu. Sellest vaatenurgast võetuna polnud daamidel mõistlik kulutada kuigi suurt osa neile veel jäänud ajast ebameeldivatele sündmustele.“ Vaat see on väärt tähelepanek. Ka meil ei ole aega tegeleda ebameeldivate küsimustega ja kuhu on jäänud põhimõte „Eelkõige mitte kahju teha“? Vaat niimoodi.

 Viljatu põllu võitlused

 Selle asemel, et seada järjekorda eksistentsiaalsed küsimused, on meie poliiturg kokku kogunud ilmatuma hulga vaenukive, mida siis naudinguga üksteisele (kuid tegelikult meile kõigile) kaela kukutada. Nagu märgib R. Jenkiins („Churchill“ Varrak 2011 Lk 737)  „Ja kodusel rindel käis lahing kitsal ja viljatul pinnal.“. Nii ka meil, kitsas, viljatu … nägelemine.

 1951 a valimistel märkis W Churchill elutargalt, et: „Me oleme kahel eelmisel aastal tänu parteide heitlusele palju kaotanud, mis kuulub valimiste aja juurde. Me ei saa niimoodi edasi minna, kus kaks parteiaparaati parlamendis teineteise kallal hauguvad ja kogu riiki vaevavad. … Me ei saaks seda endale kaua lubada isegi siis, kui maailm oleks rahulik ja vaikne ning me oleksime ise toimetulev riik, kindlam ja sõltumatum kui kunagi varem. … Me ohustaksime oma eksistentsi, kui jätkame oma jõu kulutamist vihastes parteide ja klassikonfliktides. Me vajame mitmeaastast stabiilset perioodi soliidse valitsuse all, kes ei püüa oma partei dogmasid kõigile kaela määrida.“ (Lk 747). Jällegi kurnavalt tuttavlik. Nagu märgitud, poliituru nägelemine pole mitte üksnes nende vaheline nägelemine, see patt nuheldakse lõppkokkuvõttes meie teiega kaela. Seda on ka märgata, sest paljud meist teiega ongi hakanud ennast ohvrina tundma ja kui ta ei ole ohver, siis ta mõtleb selle endale välja. Tänapäeval olla mitteohver on nagu poleks sa täisväärtuslik inimene. Olla normaalne on nagu puue? Pidage hoogu.

Kuidas võivad asjad paigast ära väänduda on ajalugu näidanud ebameeldivalt palju kordi. Harilikult mõtleme seejuures umbes niimoodi, et „Inimesed olid vanasti rumalad, harimatud ja uskusid igasuguseid jamasid.“ Ka õige, kuid tegelikkuses pole midagi muutunud, inimene on sama … mõjutatav. Nii heas kui halvas. Lugesin üht raamatut, kus tütar (kes ei saanud oma isaga läbi, kuigi isa oli püüdnud kindlustada nii tema õppemaksud, kui muud olmelised probleemid) esitas peale psühholoogi juures käimist isa vastu süüdistuse seksuaalses ahistamises. Kuigi isa eitas tõsimeelselt sellist ränka süüd, siis mõisteti ta ikkagi süüdi. Kogu perekond ja kogukond ütlesid sellest süüdimõistetud isast lahti. Elementaarne ju. Kuid umbes 10 aasta pärast sai tütar oma õuduseks aru, et mittemingit seksuaalset ärakasutamist pole toimunudki, see oli kõik psühholoogi poolne, kuidas seda viisakamalt öeldagi … kujundatud pilt. Või siis ühe „professionaali“ resultaadi saavutamise vajadus - ülipüüdlikkus seal, kus midagi leida ei olnudki. Kuna tütrel olid sisemised pinged ja nn siseviha, siis püüdis psühholoog sellest sotti saada. Nii jõutigi samm-sammult selleni et tütrele tundus, et kuna isa püüdis teda ühiskonnas õige joone peal hoida (kuid me kõik teame, et meie kasvueas on aeg, mil me ei taha mingit „joonepeal käimist“ harrastada, vaid kõike ise … untsu keerata), siis tundus et kõik maailma hädad tulevad isast. Mnjah, mage lugu. Tegelikult hirmutav hälbimine. Kuid see oleks olnud üksiklugu, siis see oleks juba olnud piisavalt hirmutav, kuid ilmnes, et see polnud üksiklugu

Y Slezkine („Valitsuse maja“ Varrak 2020 Lk 684) on toonud terve rea „süü tunnistamisi“ pinge all ja hiljem … Näide lähimineviku USA-st:  „Kui lastehoiu skandaal algas, hakkasid sajad täiskasvanud süüdistama oma vanemaid, et viimased on neid lapsena ahistanud. Augustis 1988 meenus Washingtoni osariigi Thurstoni maakonna abišeriifi ja sealse vabariikliku partei osakonna juhi Paul Ingrami tütardele – üks kahekümne ühe ja teine kaheksateistkümneaastane – ühtäkki, et isa on neid sellest saadik, kui nad olid veel  väikesed tüdrukud, regulaarselt vägistanud. Töökaaslaste ees politseijaoskonnas Ingram eitas mistahes süüd, aga lisas, et kuna tema tütred niisugustes asjadest rääkides ei valeta, „peab mul olema mingi tume külg, mida ma ise ei tea.““

 „Juuniks 1993 oli üle nelja tuhande USA lapsevanema saanud oma täiskasvanud lapselt süüdistuse, et vanemad on neid rohkem või vähem kauges minevikus ahistanud. Umbes 17 protsenti süüdistustest rääkis ahistamisest satanistlike rituaalide käigus.“

 „Enamik eksperte, uurijaid ja ülekuulajaid olid politseinikena tegutsenud terapeudid või terapeudi ettevalmistuse saanud politseinikud. Tagajärg oli inkvisitsioonile omane režiim, mille eesmärk oli leida unustatud mälestusi ja varjatud vaenlasi. Nende mälestuste ja vaenlaste arv kasvas otseses proportsioonis otsingutele tehtud jõupingutustega.“ (lk 685)

 „Istungil, kus kohtuotsus välja kuulutati, ütles Ingram: “Teie ees seistes seisan Jumala ees. Ma pole oma tütreid kunagi seksuaalselt ahistanud. Ma pole nendes kuritegudes süüdi.“ Ta mõisteti kahekümneks aastaks vangi võimalusega paluda armu kaheteistkümne aasta pärast. Ta oli vangis viisteist aastat.“ (lk 687). Mõtlemapanev? Küll, eriti kui vaadata ka meie süüdistus ja ohvrikultuse ärevusttekitavat kasvu.

 Šikk ohvripõlv

 M.  Manson on lahti seletanud (jälle kord) pseudoohvrite tekkimise mehhanismi („Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 119/120): “Kahjuks on üks interneti ja sotsiaalmeedia kõrvalnähte see, et vastutuse lükkamine mõne teise rühma või inimese kaela on nüüd lihtsam kui kunagi varem – ka kõige pisemate eksimuste eest. Vastab tõele, et sedasorti avalik süü/häbi mäng on saanud väga populaarseks, mõningates ringkondades peetakse seda koguni „lahedaks“. „Ebaõigluse“ avalik jagamine teenib sotsiaalmeedias sootuks rohkem tähelepanu ja emotsionaalseid väljapurskeid kui suurem osa teisi sündmusi, pakkudes rahuldust inimestele, kes saavad selle abil end lakkamatult ohvrina tunda, tänu aina kasvavale tähelepanule ja kaastundele.“

 „ „Šikk ohvripõlv“ on tänapäeval moes korraga ühiskonna paremal ja vasakul tiival, nii rikaste kui vaeste seas. Tegelikult võib praegu olla inimkonna ajaloos esimene kord, mil absoluutselt kõik võimalikud demograafilised rühmad tunnevad ühel ja samal ajal ennast ebaõiglaselt ohvri rolli surutuna. Ja nad kõik sõidavad huilates sellega kaasneva moraalse üleoleku laineharjal.“

„Tänasel päeval tunneb igaüks, kes on nördinud ükskõik mille pärast – olgu siis ülikooli kursusel lugemisvara hulka arvatud raamat rassismist, kohalikus ostukeskuses ärakeelatud jõulukuused või investeerimisfondide maksumäära tõstmine poole protsendi võrra – et neid mingil määral nagu rõhutakse, mille tõttu on neil õigus tõsta ülekohtu vastu protestikisa ja saada teataval määral tähelepanu.“

 „Kaasaegne meediakeskkond julgustab ja põlistab neid reaktsioone üheaegselt, kuna see on ju ikkagi ärile kasulik, eks ole. Kirjanik ja meediakommentaator Ryan Holidday nimetab seda „nördimuspornoks“: selle asemel, et tõsta esile ehtsaid lugusid ja käsitleda tõelisi probleeme, on meedial palju lihtsam (ja tulutoovam) otsida midagi kergelt pahakspandavat, pasundada sellest laiale publikule, tekitada pahameeletorm ja näidata siis rahvale omakorda seda pahameeletormi viisil, mis tekitab pahameeletormi mõnes teises ühiskonna osas. See kutsub esile omamoodi kaja, milles tõevaba pask põrkub edasi-tagasi kahe kujuteldava poole vahel nagu pingpongipall, juhtides kõigi tähelepanu eemale ühiskonna tegelikest probleemidest. Ei ole mingi ime, et me oleme poliitiliselt enam polariseerunud kui kunagi varem.“

„“Šiki ohvripõlve kõige suurem probleem on see, et ta imeb ära tähelepanu tegelikelt ohvritelt. (…) Mida rahkem on inimesi, kes ühe või teise imepisikese üleastumise tõttu ennast ohvriks kuulutavad, seda raskem on tähele panna, kes tegelikult ohvrid on.“

„Inimesed satuvad pidevalt nördinud olemisest sõltuvusse, sest see annab neile mõnulaksu: ennast maru õigeks pidada ja moraalselt kõigist üle olla teeb hea tunde. Nagu märkis ajalehe New York Times arvamusartiklis poliitiliste pilapiltide autor Tim Kreider. „ Nördimusega on nii, nagu on ka paljude teiste asjadega, mis on mõnusad, aga söövad meid pikapeale seest tühjaks. Ja see on veel reetlikum kui enamus teisi pahesid, sest me isegi ei teadvusta endale, et tegemist on mõnuainega.““ 

Selles arutluses on mitu sõlme, mida peab tendentside arenemisel aru saama. Esiteks on ohvriks olemine „moodne“, teiseks on tegemist mõnuainega ja kolmandaks „šiki ohvripõlve“ nautijad tõmbavad tähelepanu ära nendelt kes tähelepanu (abi ja tuge) vajaksid. Hullem veel, kogu Ühisruum puterdab mingisuguses segadikus olles imenud ära tähelepanu tegelikelt probleemidelt, mida on vaja lahendada.

 

Millest me alustasimegi? Õige - „Aga millalgi jõudsin järeldusele, et nad karjusid hea meelega üksteise peale. Et nad olid hea meelega õnnetud. Seda olin ma kuskilt ajakirjast lugenud: et leidub inimesi, kes on hea meelega õnnetud. Kes on seega õnnelikud, kui nad on õnnetud.“ See tundub olevat meie tänase tegelikkuse mudel – olla õnnelik läbi selle, et olla õnnetu? Prr, loodetavasti õnnestub seda trendi muuta, ma usun rohkem Vanaema Mariet: „Elu peab olema, tuli peab olema, ilm on kui roosiaed.“ (mitte segi ajada riigipea roosiaiaga). Jälle üks meie teiega valik tagasi või edasi põrgatamiseks.

 

Järgneb …

 

Targutusi:

 

K Farrazzi, T Razz „Ei ühtegi einet üksi“ Million Mindset OÜ 2020

 

Lk  50 „Parim definitsioon eesmärgist, mida ühel konverentsil kuulsin pärineb üliedukalt ärinaiselt, kes ütles, et eesmärk on unistus, millel pole tähtaega.“

„Enne kui hakkame  eesmärke paberile ritta seadma, tuleks hoolikalt järele mõelda, millest tegelikult unistame. Vastasel juhul võime end leida olukorrast, kus teekonna lõpus jõuame sihtkohta, mis meid sugugi ei rõõmusta.“

A Rutherford „Kõigi kunagi elanute lühiajalugu“ Tänapäev 2020

 Lk 85 Darwinist „Ainsad mittemuutuvad eluvormid on surnud eluvormid.“

Lk 119 „Paraku jõuab väljamõeldis üle maailma levida juba enne, kui tõdee hommikul uniselt silmad avab.“

 

V Kondor „Patune Budapest“ Regio 2020

 Lk 163 „See ongi tsensuuri mõte, Zsigmond. Asi pole selles, et tsensor praagib selle välja, vaid se, et meie ise tajume sisimas, mille tsensor maha tõmbab, ega hakka seda kirjutamagi. Või kui kirjutame, siis ei pane seda lehte.“

Sunday, December 6, 2020

Põrketeooria: V4 Kui demokraatia läheb katki

 


 

Meie teiega, igaüks eraldi ja isekeskis koos, saame teha mõndagi meie majanduse põrgatamiseks edasi, kuid meie teiega, ei igaüks eraldi ega kõik koos, ei saa muuta mänguväljaku piire. Meie teiega peame mängima väljaku ja reeglite piires. Mänguväljaku ja piiride asetuse määrab ära meil teatavasti seadusandja – Pilveliir -, need kelle meie oleme valinud (demokraatlikult )  neid piire määrama. Nii nagu korvpallis, kui me eksime mänguväljaku piiride või mängureeglite osas siis meid saadetakse väljakult ära. Seega on just demokraatlik protsess, millest meile küll palju räägitakse, kuid vähe selle sisu üle mõeldakse mängu ja põrgatamise aluseks. Samas määratlemine kuidas mängida, kus mängida ja kellega mängida on Pilvepiiri poolt jäänud kuidagi hägusaks. Pilvepiir justkui ei adu, et nende ootused ja tegelik väljakupiirid on karjuvas vastuolus, justkui peaks mängima korvpalli taskurätikusuurusel pinnal. Uh, sealjuures vaieldakse ennastunustavalt teemal, kas taskurätik võiks olla korvpalliväljaku normaalsuuruse prototüübiks? Pidavat olema demokraatlik värk.  G. . Shaw on öelnud midagi selliste, et demokraatia on leiutis, mis tagab meile sellise valitsuse, millise oleme ära teeninud. Nii, et kõik valitsused oleme ise välja teeninud. Kuidas see demokraatia värk siis toimib? Üks naljahammas on väitnud, et demokraatia on see, kui kaks hunti ja lammas hääletavad selle üle, mida õhtuks süüa. Ehhee, pole ka paha mõte, kui oled üks huntidest, aga tegelikult …

 Sisu ja vorm

 Kui eelnevalt püüdsime selgust saada, mis asi see demokraatia on, siis (kuigi me päris hästi sellest ikkagi aru ei saa, me lihtsalt teame et need on nagu Päike, Kuu ja tähed. Need lihtsalt on, kuid see ei tähenda, et me kogu aeg mõtleksime sellele kui palju energiat Maale langeb või milline on kuuvarjutuse mõju) demokraatia vormidega läheb pilt veelgi kirjumaks:

Suures piiris eristatakse (Vikipeedia):

 -otsedemokraatia ehk vahetu demokraatia, voolav

 - või delegeeriv demokraatia s.h huvigrupi põhine demokraatia,  

 -või  esindusdemokraatia, mis on olemuslikult kaudne demokraatia,

 -või osalusdemokraatia ehk partitsipatoorne demokraatia – kõigil huvitatud isikutel on õigus avaldada oma arvamust ja võimu teostavad ametnikud võivad neid võtta arvesse, kuid ei pea lähtuma arvamusavalduste tulemusest.

No nii, kirju pilt läks veelgi segasemaks selles demokraatiaperekonnas, kuid see pole veel kõik, sest  demokraatiat saab  jagada ka:

-enamusdemokraatiaks, mille puhul otsus langetatakse, kui vähemalt 51% on ettepaneku poolt

-leppedemokraatiaks, mille puhul on seadusega sätestatud, et poolt hääletanute arv peab olema vähemalt 2/3 või vahemikus 66-89% ja

-konsensusdemokraatiaks, mille puhul poolt hääletanute arv peab olema suurem kui 90%.

 Kuid ka see pole veel kõik. Nagu tuntud reklaamlause ütleb, peale selle eristatakse veel:

 -liberaalne demokraatia, kus pööratakse olulist tähelepanu osalejate vabaduse ning vähemuste huvide kaitsele,

- sotsiaaldemokraatia ei ole õigupoolest päriselt demokraatliku valitsusviisi vorm, vaid pigem ideoloogia ja

- juhitud demokraatiat, pseudodemokraatia vorm, mille puhul vähemus manipuleerib enamusega, 

Eks ole päris kirju perekond ja asjatundjad liigitavad seda perekonda veel peenemaks, kuid meile teiega piisab sellestki teadmisest.

Niisiis, mida meie tahame?  Kas esindusdemokraatiast või otsedemokraatiast. Kas me elame demokraatias oma esindajate kaudu, kellel me oleme delegeerinud oma võõrandamatu õiguse olla riigi kõrgeima võimu kandjaks nagu sätestab Põhiseadus või tahame igal teisel  pühapäev käia järjekordsel rahvahääletusel? Ka võimalik, kuid pingutust nõudev. Selleks et millegi üle hääletada peab kõigepealt enesele selgeks tegema mille vahel on valida või on nii nagu ütles I. Kratsev  ühe teise situatsiooni kohta – on alternatiivide puudumine ehk  kaks mittevalikut. (I. Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 74 „See, mis veel hiljuti oli kahe erineva valitsemisviisi – demokraatia ja autoritarismi – konkurents, on tänaseks arenenud kahe erineva „alternatiivide puudumise“ poliitika konkurentsiks.“)

 Meie õiguste rentnikud

 Meie siinkandis oleme senini viljelenud esindusdemokraatiat … väikese nostalgiaga muinasaja kärajate koosviibimise järgi. Kärajate nostalgia on igati arusaadav, sest kui me elame esindusdemokraatia järgi, mil me loovutame oma võõrandamatu õiguse olla kõrgeimaks võimuks (tegelikult muidugi mitte kõrgeimaks võimuks, vaid kõrgeima võimu kandjaks) ja need keda me oleme valinud/volitanud meid teiega esindama, mängivad mäe otsa mingeid oma võimumänge nii suure kire või lustiga, et ei näe meie teiega tegelikke probleeme siis … Teeb meele mõruks küll,  tahaks ju oma hea nõuandega vahele susata, kuid … ei saa. Oleme oma õiguse neljaks aastaks rendile andnud. Ilmselt just selline on rahulolematuse tekkimise mehhanism. Mida teha? Ilmselt peame järgmine kord oma õiguste kasutamise rentnikku paremini valima., sest kogu aeg referendumitel ja rahvaküsitlustel me tegelikult ju ka osaleda ei taha/jõua/oska. Kui uudsus kaob, kaob ka huvi osaleda. Mis siis juhtub? Väike entusiastide ring käib rahvaküsitlustel ja … Milliseid vastuseid me sealt saame? Saame ilmselt „selgeid“ vastuseid, mis ei ole ilmselt … esinduslikud. No küsitlused on väikesearvulise osalusega, sest iga pühapäev ju ei viitsi/huvita/taha riiki juhtida. Või olete teie selleks valmis? Enamus ja pidevalt ilmselt mitte.  Pealegi kaasneb sellega (otsuse tegemisega) suur probleem – vastutus. Kõigi osalenute ( ja loomulikult ka mitteosalenute) vastutus tehtud otsuste eest.  Nii, et enne millegi valimist peame valima millist demokraatiat me tahame ja siis tegema niimoodi nagu ütles USA  26 president Roosevelt – Theodore Roosevelt – et anne on leida inimesi oma eesmärkide täitmiseks ja omada tarkust neid mitte segada püstitatud ülesannet saavutamast.

Kogu aeg kurssi muuta ka ei saa, midagi peab juhtimismudelis olema ka püsivat. Samas, kui juhtimismudel on püsiv, kuid juhid ja organisatsioonid on paindumatud/kapseldunud, siis sellest ka head nahka ei saa. Just nii nagu meil on juhtunud.

 Mulliteooria ehk väitlus telefoni automaatvastajaga

 Nüüdseks on enamus mainemeistrite poolt infot täis topitud inimesi kas ükskõiksed pideva poliitilise mudamaadluste suhtes või … kapseldunud oma kindlasse/kõigutamatusse Infomulli. Täpselt nii nagu poliitinimesed on kapseldunud oma lööklauselistesse („punased jooned“, „… on ohus“, „… populistlik“ jne). Lukustunud. Arutada pole enam midagi ei kellegagi, võimalik. Argumendid? Eh, nalja teete või? Iga väitlus on nagu väitlus automaatvastajaga. Tüütu ja tulutu. Kas peakski argumenteerima? Näiteks: „Warren Buffetti sõnutsi on aktsiaturg lühikeses perspektiivis hääletus ja pikas perspektiivis kaalumasinaks“. „Mõlemad mõisted, demokraatia ja turu tõhususe teooria, on sisutud. Nad ainult teatavad meile, et lühikeses perspektiivis rahvamassid saavad mida tahavad. Pikemas perspektiivis saab rahvamass seda, mis tuleb“. (? W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007Lk 322). Ka nii fatalistlikult võib maailma suhtuda, kuid … selles pole mängulusti. Argumente ja vastuargumente ,ning sekka lipsavaid selgeid jaburdusi, kuuldes on maailm hulka huvitavam ja peamine … argumentide esindajad peavad oma esinemised väga põhjalikult läbi mõtlema. Mingilgi määral. No omamoodi intellektuaalne trikoovoor.

  Kinnistest mullidest moodustuvadki lahkkonnad (heal juhul), protsessi arenedes võivad moodustuda ka vaenlaskonnad. J Diamond („Võim“ ÄP 2018 Lk 174) on formuleerinud juhtide kapseldumise mehhanismi järgmiselt:  „Mida kõrgemale te organisatsiooni hierarhias ronite, seda nõrgemaks jääb teie side tegelikkusega. Mäletate võimu nn surmatsooni? Te ei saa enam oma tegevuse kohta vahetut tagasisidet ning te ei koge ka oma otsuste ja tegevuste tagajärgi nii, nagu teised seda teevad. Te elate mullis, teid ümbritsevad inimesed, kellel on seoses teie võimurolliga omad huvid mängus. Nad võib-olla kardavad teie autoriteeti või olenevad teist, sest teie tagate neile elatise. Teiega seotud olemine suurendab nende karjäärivõimalusi ning nad võivad emotsionaalselt sõltuda teie armastusest ja tähelepanust.“

„Kui kõik teiega samas mullis olijad kinnitavad teie kõrge staatusega rolli, ei näe te enam ennast selgelt ega oska ennast ega oma tegevuse tõhusust hinnata. Veelgi enam – sellisel juhul on kerge langeda ennast toetavate veendumuste ja hinnangute ohvriks, mis teie omakasu veelgi süvendavad. Inimestel ja organisatsioonidel on oht kalduda enda tegevusele kinnitust otsima (…) – me valime välja teabe, mis kinnitab seda, mida me juba niigi teame, ning eirame seda, mis seda ei kinnita. Isegi ilma võimuta on inimestel kombeks uskuda seda, mida nad tahavad uskuda. Faktid käigu kuradile. Teabel, mis on vastuolus sellega, mida tahaksime uskuda, on pea võimatu tungida läbi ego ja selle omakasupüüdlike teooriate tulemüüri.“ Tundub hirmuäratavalt tuttav? Nii ongi.

 Petlik ettekujutus informeeritusest

 Sama teemat käsitleb ka  Tim Harford („Kohanemine” Kirjastus Hermes 2012 Lk 51) läbi USA presidentide kaaskondade:  „Johnson arutas asju ainult oma poliitiliste nõuandjatega. Selle põhjal sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist edu ning sõjalised otsused olid ebaõnnestunud. Ideaalne hierarhia maksis kätte, meeskond tiris üksmeelselt vales suunda ning käsuliin tõkestas elutähtsa informatsiooni jõudmist tippu” . Samasugune kapseldumissündroom ilmnes ka JFK meeskonnal (lk 60): „Raamatus ilmneb, kuidas tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.” „ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.”

Just see petlik  ettekujutus, et arvestatakse paljude erinevate seisukohtade ja kriitikaga on tabanud meiegi poliitsüsteemi. Süsteemi tervikuna ja igat pidukonda eraldi. Automaatvastajad kordavad kord salvestatud teksti lõputult, olemata võimetud kuulama mida teine osapool ütles. Kuulama ja mõtlema, et … Võib-olla oleks sellest võimalik midagi kasutusele võtta ja olemasolevad rekombineerida millekski täiesti uueks? Teate küll seda ütlust, et ühe inimese prügi võib olla teise aare. Muide ei käi ainuüksi „prükkarite“ kohta, vaid on elulisem ja tänapäeva taaskasutusmaailmas igati kohane vaatenurk (näiteks see mis enne ladustati prügimägedele ja oli keskkonnaohtlik jääde on nüüd energeetiline- ja tooraineressurss).

 Y. N. Harari jätkab sama teemat („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 241):  „ Mis veelgi hullem, suur võim paratamatult moonutab tõtt. Võimu eesmärk on pigem tegelikkust muuta, kui tõtt tunnistada. Kui teie käes on haamer, paistab kõik naelana, ja kui teie käes on suur võim, paistab kõik teid sekkuma kutsuvat. Ka siis, kui sellest tungist kuidagi üle olla suudate, ei unusta teid ümbritsevad inimesed ometi hetkekski hiiglaslikku haamrit, mida te käes hoiate.  Kõigil, kes teiega räägivad, on mingi teadlik või alateadlik tagamõte, mis tõttu te ei saa nende sõnu kunagi täielikult uskuda. Ükski valitseja ei saa kunagi usaldada, et tema õukondlased ja alamad talle tõtt räägivad.“ „Suur võim toimib seega nagu must auk, mis väänab end ümbritsevat ruumi.“

 Koera naeratus

 Eelnevaid tendentse aitaks vast ravida  B Fensteri tähelepanek („Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 Lk 254): „Või nagu sõnastas Ann Landers: „Ärge võtke oma koera imetlust kui lõplikku tõendit, et olete suurepärane inimene.“ Tundub ju lihtsa õpetusena, kuid raske järgida, meie enese ajud töötavad sellele „koera imetluse“ sündroomile vastu.

Kui eelnevad tarkinimesed kirjeldavad olukorda, siis T. Phillips pakub välja ka mehhanismi ( „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“ Tänapäev 2019 Lk 30): „Kuid just selles probleem seisnebki: meie ajudele ei meeldi teada saada, et neil pole õigus. Kinnituskalduvus on meie ärritav komme keskenduda lausa laserkiire täpsusega igale tõendikillule, mis toetab seda, mida me juba usume, ning eirata rahulolevalt vahest palju suuremat hulka tõendeid, mis näivad viitavat sellele, et oleme asjast täiesti valesti aru saanud. „. „Võib  arvata, et kui oleme teinud otsuse, hakanud seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et asi hakkab jubedalt viltu kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga paraku mitte. On selline asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…) Oma keerukamas vormis on see põhjuseks, miks valitsuse ministrid kinnitavad jätkuvalt, et „läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju edusamme“ veel ka siis, kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on tehtud, seega pidi see olema õige, kuna meie tegime selle.“

Kõigi nende tendentside hindamisel tuleb arvesse võtta ka sellist ülijõudu nagu võim. Võim teha, kuid ka võim mitteteha. J Diamond „Võim“ ÄP 2018 Lk 50) „Võim on midagi enamat kui jõud midagi teha: see: otseselt või kaudselt mõju avaldada ja volitusi anda. See on vabadus mitte teha; mitte sobituda, mitte kohanduda ja mitte tunda teiste survet. Võim muudab meid ühiskondlike ootuste suhtes immuunseks.“

Lk 57 „Täpsemalt öeldes, kõrge staatus ja suur võim pidurdavad meie võimet näha asju kellegi teise vaatenurgast. Psühholoogias on teise vaatenurgale asumine oluline sotsiaalsete sidemete loomise ja säilitamise viis. Enese kellegi teise nahka kujutlemise võime on väga tähtis sotsiaalne oskus – hädavajalik sõprade leidmiseks, lähedaste suhete säilitamiseks ja konfliktide lahendamiseks. Samas oskavad kõrge positsiooni ja suure võimu omajad seda kehvasti. Õigupoolest peab see paika meie kõigi puhul, kui meile saab osaks väikseimgi võimukübeke. Nagu Mindell otse välja ütleb: kõrge staatuses kaotame me teiste suhtes teadlikkuse.“ Pange tähele, J Diamont ei väida, et „need pahad“ kes on võimul vaid, … et „võim muudab MEID“, „MEID KÕIKI“, kui meile saab osaks võimuvägi. Näiteks võib tuua möödunud kriisi ajal leiutatud reisisaatja (töö)kohad töötutele. See sotsiaalne halastuskoht (mitte töökoht) pani nii mõneski tõsise „saatja“ hinges ja käitumises võimuka ülemusetunde kihama. Panite tähele, isegi võimu ei olnud (tegelikult isegi töökohta ei olnud), kuid juba otsis võimuta, kuid ametisse määratu haamer, millistele naeltele valu anda. Võimu poolt ametisse määramine ise andis võimu(tunde). Mis siis arvata neist kel on kõige pisemgi võim teha või mitte teha, sobituda või mittesobituda? Muide ei kehti ainult poliitturu kohta vaid samamoodi ärimaailma kohta, eriti siis kui tegemist on (administratiivse ja/või majandusliku) turuvalitsejatega.

 Katki

 No nii, siin me nüüd oleme – oleme kapseldunud, õigust täis ja usume oma koera imetlust. Ei mingeid läbikäimisi, ei mingeid kavalaid läbirääkimisi, ei mingit mõistmist üksnes vastasseis ja punased jooned. No punaseid jooni tõmmatakse kogu aeg ja neid …  ka rikutakse. Punase joone jutt (või vereva juti jutt?) on rohkem vastase heidutamise, kui tegeliku piirijoone mõte. Pigem tungiv palve (märgu andmine?), et ole hea, ära tee, muidu … Muidu pean mina ka midagi tegema, kuid ma ei taha/viitsi/saa/oska. Tegelikult on tegemist ühe vaikiva kokkuleppe vorme. Harilikult seisneb „tegu“ uue punase joone tõmbamises koos nägu säilitavate keeruliste sõnastustega. Ilmselt mäletavad paljud oma lapsepõlvest seda, kui kraaklemise käigus sai toikaga maha tõmmatud joon ja teisele tatikale öeldud, et kui sa sellest üle tuled, siis saad „ketuka“. Selle joone ümber sai pikalt kraageldud, küll jalga piiri äärde asetades, küll õhus üle piiri vibutades. Rüseleti ka, kuid … Põhiliselt oli see mäng, mitte kaklus (kaklust ei mäletagi). Pigem pooside võtmine ja sõnaseadmisoskuse arendamine. Pärast … Pärast mini üheskoos õunaraksu. Kuulge, kui me tatikatena suutsime mängida ja kujutletavaid jooni tõmmata ja siis neid eirates ühismängu mängida, siis miks praegu kõik algab ja lõppeb vaenutegevusega. Kas koera imetlus on taandanud meie oskused mängu edasi mängida ja mängu juhtida? Taandareng?

Kuid taandarengul on ka halvem külg – elementaarne füüsika.  Newtoni kolmas seadus (mõju ja vastasmõju seadus) sätestab, et kaks keha mõjutavad teineteist jõududega, mis on suuruselt võrdsed ja vastassuunalised. Lihtsamalt seletades mõjule mõjub vastumõju ja vastupidi. 

Vaatame kuidas see mõjude seadus toimib Pilvepiiril. Teatavasti on meie demokraatia süsteem selline, et meie teiega valime Pilvepiirile oma esindajad, need moodustavad pidukondade koalitsioone, sest meie süsteem ei võimalda (seni ja suure tõenäosusega edaspidigi) ühe pidukonna valitsust. NB! Võitjad on need kes suudavad omavahel esimesena kokku leppida ühistegevuses, mitte ilmtingimata need, kes on saanud suurema häältesaagi. Seda, et valimiste võitja pidukond on tegelikult võimu kaotanud on, nii palju kui mäletan, juhtunud kahel korral.

Need, kes jõudsid kiirelt kokkuleppele ja moodustasid valitsuskoalitsiooni on heas positsioonis, et ellu viia oma eesmärgid. Need kes hiljaks jäid või kokku ei leppinud, need … Jah nemad ei moodusta midagi, neist moodustub opositsioon – o-positsioon. O-positsioon võib olla mõjukas (nagu näiteks Taani vähemusvalitsuste puhul), kuid võib olla ka … mõjutu. Vaadake täht „O“ võib olenevalt šriftist olla äravahetamisi sarnane numbriga „0“, mis tähendab, et on mitte o-positsiooniga vaid lausa null-positsiooniga. Kuid kui mõju ei ole, siis pidukond peab ennast ikkagi kogu aeg tegusana näitama, et „me ju teeme midagi(gi)“. Mida? Näiteks avaldame järgipanu positsioonis olevatele ministritele umbusaldust. Hm, kord aastas oleks täiesti loogiline (hoiaks kõiki osapooli heas sportlikus vormis), kuid „igal esmaspäeval“ umbusalduse treimine on kõiki juba ära väsitanud. See on priiskamine. See ei toimi enam sellena mida see peaks tegema, vaid vastumõjuna,  halvendab o-positsiooni tõsiseltvõetavust  veelgi. Mängumaa ei ole enam null vaid miinuseline. Kuidagi nukraks teeb kui tohutuks töövõiduks kuulutatakse ühe positsiooniministri tüdimuslikku lahkumist ja samal päeval teisele umbusalduse esitamist. Mille poolest meie teiega kui kandjate, kõrgeima võimu kandjate, eluolu kirkamaks muutus? Poliitteatri mänguilu? Klubiline tegevus? Mull? Mullimõnu? Ei tea. Lihtsalt kurblich tunne.

 Poliitiliste hingamisteede teadlikust ahendamisest

 Lisaks umbusaldusele on O-positioonil on enese nähtavaks tegemiseks veel üks võimas mõjuvahend ehk obstruktsioon, kui seda osatakse kasutada. Obstruktsioonil on kaks tähendust. Esiteks on obstruktsioon hingamisteede ahenemise tagajärjel tekkinud õhu liikumise häirumine kopsudes ( sagedasteks põhjustajateks suitsetamine ja astma).  Teiseks on obstruktsioon  Pilvepiiri/Parlamendi töö takistamine opositsiooni poolt, mida tehakse harilikult  ülipikkade kõnede vormis. Meil on asi lihtsam, kuna osavaid kõnemehi on vähe, siis avaldub meil seadusandja töö takistamine … pausidena. Pikkade ja sagedaste pausidega. Seda on ka kasutatud, kuid … tegemist on väga tundliku instrumendiga, mille kasutamisega ei tohi üle pingutada. Vaadake, instrument ise võib olla hävituslik eesmärgile. Hm, kuidas siis nii? J.L. Gaddis („Külm Sõda” Tänapäev 2007 Lk 62) on toonud näite tuumarelva valdkonnas, mis tundub hästi sobivat meie seadusandja töö segamise konteksti:  „Kui sõja eesmärk on riigi julgeoleku tagamine – ja kuidas saakski teisiti olla? – siis peavad sõjad olema piiratud. Just seda pidas Clausewitz silmas, kui ütles, et sõda on „poliitika jätkamine teistsuguste vahenditega … Poliitiline kavatsus on eesmärk, sõda on vahend, ja vahend ei ole kunagi mõeldav ilma eesmärgita”. Riigid võivad langeda sõja ohvriks, kui relvad muutuvad nii hävitavaks, et seavad ohtu eesmärgid, mille pärast sõda peetakse. Sellisel juhul tähendab jõu kasutamine selle hävitamist, mida tegelikult tahetakse kaitsta .” Väga asjakohane tähelepanek, mida peaks meeles pidama iga poliitinimene – kas see mida ta teeb kas see mitte ei hävita seda mida tahetakse kaitsta.

Kuid  tuumapommi leiutamisega muutus tegelikult jõu kasutamise võimalikkuse kontseptsioon: „Hoolimata revolutsioonilisest iseloomust, olid pommid loodud vana ja harjumuspärase mõttemalli järgi: kui see toimib, siis tuleb seda ka kasutada.” Thruman sai aru, et kasutades  tuumapommi, siis muutub Clausewitsi põhimõte sõjast kui poliitika jätkamisest teiste vahenditega mõttetuks, see muutub nii hävitavaks, et seab ohtu sõja eesmärgid ehk poliitika eesmärgid. „Ta pööras pahupidi inimliku käitumise malli, mille alged ulatusid juba aegade hämarusse – põhimõtte, et kui relv on loodud, tuleb neid ka kasutada.” (lk 66). Ka Thrumani ametipärija lähtus samast printsiibist ja ei nõustunud Korea sõja ajal ellu viima kindral MacArturi nõudmist kasutada seal tuumarelva. Tuumarelv küll oli, kuid leiti teised lahendused.

 Kurakäeliste kolmas tuumapommi katsetus sel aastal

 Nüüd on Kurakäeline pidukond leiutanud uue obstruktsioonirelva. Juba Pensioniseaduse eelnõuga katsetati pea tuhande parandusettepanekuga seaduseelnõu menetlust kokku jooksutada. Katsetused osutusid edukaks, kuigi positsioonis olijad leidsid kokkujooksutamisvastase vahendi/tuumavarjendi (eelnõu sidumine  VV usaldushääletusega), oli see märk uuest relvast ja uuest relvastumisest.

Juba juunis tegid kurakäelised uue tuumakatsetuse. Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) likvideerimise eelnõule tehti juba 50 000 muudatusettepanekut, et takistada selle eelnõu vastuvõtmist. Tegemist oli mitte sisuliste, vaid tehniliste ettepanekutega eelnõu vastu võtmise takistamiseks. Mida tähendaks sellise arvu parandusettepanekute menetlemine? Arvestused näitasid, et  50 000 muudatusettepaneku hääletamine Pilvepiiril võtaks ööpäevaringselt iga päev töötades umbes aastakese, mis oleks teatavasti võimatu. Kuid kuna ERJK küsimus polnud nii tähtis siis küsimus vaikselt kuhtus.

Nüüd on sama ähvardus õhus rahvaküsitluse/hääletuse algatamise ja küsimuste sisu kohta.

Võimuliit on paika saanud abielu puudutava rahvahääletuse/küsitluse küsimused, kuid ... Opositsiooni kuuluvad kurakäelised lubavaid juba  rahvahääletuse otsuse eelnõule sedavõrd palju parandusettepanekuid esitada, et eelnõu ülepea menetleda ei saakski. See tähendaks, et eelnõu poleks tegelikkuses võimalik üldse menetleda ehk riigikogu ei saaks rahvahääletuse korraldamist otsustada. Punkt. Või hoopis ahelreaktsiooni trikkel ja …tuumakatastroof?

Meie teiega saame vägagi hästi aru kurakäeliste ja teiste o-positiooniliste mängulustist, isegi mänguilust. Kuid sellel mängul on ka tagajärjed. Kas selle peale on keegi mõelnud? Te ei saanud aru,? Mis trikkel? Mis mäng? Vaadake, o-positsioonist saab kunagi mingis kombinatsioonis positsioon ning positsioonist o-positsioon, mängu (vabandust, demokraatia) loogika on lihtsalt selline. Mida siis tänane o-positsioon arvab/loodab uue o-positsiooni tegevusmustrist? Et uus o-positsioon ei kasuta tuumatriklit? Ei kasuta seda jõuliselt? Naudinguga? Parastamisega, et ise te selle relva lõite, sähke siis. Nautige uut ja lõputut (poliitilist) õhupuudust ja tuumatalve. Ja selle koha peal läheb demokraatia katki. Täitsa katki. Kurakäeliste tuumakatsetused muudavad senise demokraatia mõttetuks, see muutub nii hävitavaks, et seab ohtu demokraatia eesmärgid. Kuidas nii? Elementaarne:

Esiteks ei saa edaspidi ükski valitsus viia ellu oma valimislubadusi, oma poliitikat,  vaid peab ellu viima o-positsiooni poliitikat (sic!). Kuid see ei ole ju valimiste mõte, et rahvas (see kõrgeima võimu kandja) teeb valiku mingi talle meeldiva poliitika kasuks ja saab hoopis sellise poliitika, mida ta ei ole valinud. Me saame demokraatliku protsessi asemele täiesti vastupidise tulemuse – pöörddemokraatia. Kraatia, millel pole midagi ühist demoga.

Teiseks kui jäädaksegi kasutama seda eelnõude kinnijooksutamise mudelit, siis … jookseb riik kinni, kui riik jookseb kinni, siis … Jah, mis siis juhtub, kui demokraatlikud protsessid/mehhanismid ei toimi ja riik jookseb kinni? Eks ole hea küsimus, kuid … halb vastus. See ei ole enam demokraatia, see on poliitiline tuumatalv. Kui hästi läheb siis … heal juhul juhitav tuumatalv.

Pole midagi uut siin taeva all „Isokratese tsitaat „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“ Isokrates 436–338 eKr Vana-Kreeka  retoorik (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 Lk 89). Mnjah, seda demokraatia hävitamise mehhanismi demokraatia kaudu teati juba üle kahe ja poole aastatuhande tagasi. Kui niimoodi juhtub, siis ei põrka me ei edasi ega tagasi vaid mänguväljakult välja. Mängust ka!

 Poliitturu investeerimislõks

 Olen mitmel juhul avaldanud arvamust, et poliitturg on samasugune turg, kui kõik teised turud, oma Heureka hetkedega, pimenurkade, uskumatute totruste, naeruväärsete ülbuste, investeerimisotsuste ja konkurentsiga. Vadake, kui me nimetame asju õigete nimedega, siis on meil ka kohe selge, miks mingi sündmus toimus ja miks just selline sündmus toimus. Selline vaade võimaldab sama selgelt näha protsesse, kui me lähtume omandiõigusest või valitud enamuse otsustusõigusest. Kõik ilujutud mingitest turgude erilisusest, omandi ümberjaotamisest või mingid muud susserdused viivad pildi üksnes vibama ja mainemeistritel on kerge meid teiega hullutada.

Põhi paika! Siis on võimalik teada ka seda kas peame tümapinnalt sujuvvetruvalt ja ettevaatlikult või kindelpinnalt kohe kogu vedru vungiga. Neid kahte äratõuke erisust ei tohi ära segada, tulemused võivad olla fataalsed.

Kui meil äratõuke tingimused on selged, siis järgmine otsustuspunkt, millele keskenduda on investeerimine. Poliitturul tehakse täpselt samasuguseid investeeringuid enda (ja oma erakonna) edu nimel nagu pärisäris. Vahe on vaid selles, et poliituru investeerimisotsused on enamuses immateriaalsed (keelates ühtedel midagi teha ja lubades teistel midagigi mittemitte teha) ja kui need otsused ongi materiaalsed, siis need pole mitte investeerija taskust, vaid meie teiega ühisest rahast (ärge solvuge, tegemist o vaid konkreetse turu eripäraga). Kuid investeerimine on investeerimine ja kui poliitinimesed on investeerinud mingisse „projekti“, olgu see siis tasuta ühistransport, pensionisammastik või midagi muud, siis sellest taganeda on raske. Nagu märgib Adam Grant  („Anna ja võta“ ÄP 2016 Lk 164):  „Kui investeering ei taha end ära tasuda, ja isegi juhul, kui oodata on kahjumisse jäämist, kipume me üha edasi investeerima. Majandusteadlased selgitavad seda käitumist kui „pöördumatute kulude lõksu“ – tulevaste kultuste väärtust hinnates ei suuda me enamasti varem tehtuid arvesse võtmata jätta. „. „Kõige võimsam tegur on oht enesehinnangule: kui ma investeerimist ei jätka, siis jätan ma endast rumala mulje ja tunnen end lollina. „ Ja selles on A.G tuline õigus, mitte keegi ei taha jätta endast rumalat muljet, mille tulemusena jätkub „ohverdus“ nii kaua, et sellega harjutakse, kui elu osaga, või unustatakse.

Ohverdusmehhanismi kohta on Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 313) kirjutanud väga illustreerivalt: „ On paradoksaalne, et mida rohkem ohvreid me väljamõeldud loo nimel toome, seda jonnakamalt hoiame sellest kinni, sest me tahame neile ohvritele ja kannatustele, mida me oleme põhjustanud, meeleheitlikult tähendust leida. Poliitikas tuntakse seda nähtust meie-poisid-ei-surnud-ilmaasjata sündroomina.“ ( Näiteks: I MS Itaalia-Austria Insonzo jõe joone lahingud. Esimeses lahingus hukkus 15 tuh, teise 40 tuh, kolmandas 60 tuh. Lõpuks otsustas Austria teha vasturünnaku 12 lahingus paiskas itaallased peaaegu Veneetsiani. Lõpptulemus: 700 tuh langenut, haavata üle milj.)„Kuidas saanuksid poliitikud minna tuhandete langenud Itaalia sõdurite vanemate, naiste ja laste juurde ning neile teatada : „Vabandage, juhtunud on eksitus (…)“, Nii pidasid nad maha ka teise ja kolmanda lahingu ja kaotasid veelgi rohkem mehi.“ Ehk „Mida valusam on ohver, seda rohkem on inimesed veendunud selle kujutletava vastuvõtja olemasolus. Jupiterile hinnalise härja ohverdanud vaene maaharija hakkab uskuma, et Jupiter on tõepoolest olemas, sest kuidas muidu rumalat tegu seletada. Talupoeg ohverdab seejärel veel ühe härja, siis teise ja veel ühe, et ta ei peaks tunnistama, et kõik eelnevad härjad on asjatult raisatud“ (lk 315) . Täpselt sama toimub poliitturul, kuigi kõik märgid näitavad, et „projekt“ on luhtunud püütakse sellesse ikka investeerida, kasvõi … kõigi härgade või poliitilise tuumatalve hinnaga. Vaat selline lugu

„ Inimesed vihkavad kaotust (…). Millegi kaotamine muudab teid keskmiselt kaks korda õnnetumaks, kui sama asja saamine õnnelikuks teeks. Võiks öelda, et inimesed „väldivad kaotusi“.“ (R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018 Lk 47) Näide „Kui ma kruusi saan, ei taha ma sellest loobuda. Kui mul seda ei ole, ei tunne ma ka erilist vajadust seda osta. See tähendab, et inimesed ei omista asjadele kuigi konkreetset väärtust. Aga kui nad millestki loobuma peavad, teeb see neile rohkem haiget, kui sama asja omandamise rõõm.“ Ilmselt on sama korrelatsioon kehtiv ka idee tekkimise ja nendest loobumise vahel. Kuid ikkagi mõralise tassi me viskame harilikult minema (see on ohtlik võib puruneda käes), miks siis mitte ka mõralist ideed minema visata? 

 

 

 

Jätkub …

 

Targutusi:

 

Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013

 

Lk 146 „Inimõigused ei saanud alguse Prantsuse revolutsiooniga … (need) pärinevad tegelikult judaismi ja kristluse segust … (meil, inglastel) oli 1688 ndatel omaenda vaikne revolutsioon, mille käigus parlament rakendas oma tahet kuninga üle … See polnud sedasorti revolutsioon nagu Prantsusmaal … „vabadus, võrdsus, vendlus“ – ma arvan, et nad unustasid kohustused. Ja siis läks vendlus muidugi pikaks ajaks kaduma.“

 

Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

 

Lk134 „Tundub, et probleem on selles, et valitsusel meeldib toetada kaotajaid. Piisab kui meenutada kõiki neid suurpanku ja autotööstureid. Paistab, et valitsuse toetuse saamisel on eelisjärjekorras ettevõtted, kes on väga suured ja äris äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil taastoodetakse ebaõnnestumist. Võib-olla seetõttu ongi enamik selliseid projekte äpardunud.”

Lk 142 „Ta näitas, et on asjaga hästi kursis, aga ometi ei saanud millestki aru. … Ta ei suutnud vahet teha probleemi olemusel ja lahenduse lihtsusel”