Meie
teiega, igaüks eraldi ja isekeskis koos, saame teha mõndagi meie majanduse
põrgatamiseks edasi, kuid meie teiega, ei igaüks eraldi ega kõik koos, ei saa
muuta mänguväljaku piire. Meie teiega peame mängima väljaku ja reeglite piires.
Mänguväljaku ja piiride asetuse määrab ära meil teatavasti seadusandja –
Pilveliir -, need kelle meie oleme valinud (demokraatlikult ) neid piire määrama. Nii nagu korvpallis, kui
me eksime mänguväljaku piiride või mängureeglite osas siis meid saadetakse
väljakult ära. Seega on just demokraatlik protsess, millest meile küll palju
räägitakse, kuid vähe selle sisu üle mõeldakse mängu ja põrgatamise aluseks. Samas
määratlemine kuidas mängida, kus mängida ja kellega mängida on Pilvepiiri poolt
jäänud kuidagi hägusaks. Pilvepiir justkui ei adu, et nende ootused ja tegelik
väljakupiirid on karjuvas vastuolus, justkui peaks mängima korvpalli
taskurätikusuurusel pinnal. Uh, sealjuures vaieldakse ennastunustavalt teemal, kas taskurätik
võiks olla korvpalliväljaku normaalsuuruse prototüübiks? Pidavat olema
demokraatlik värk. G. . Shaw on öelnud
midagi selliste, et demokraatia on leiutis, mis tagab meile sellise valitsuse,
millise oleme ära teeninud. Nii, et kõik valitsused oleme ise välja teeninud. Kuidas
see demokraatia värk siis toimib? Üks naljahammas on väitnud, et demokraatia on
see, kui kaks hunti ja lammas hääletavad selle üle, mida õhtuks süüa. Ehhee,
pole ka paha mõte, kui oled üks huntidest, aga tegelikult …
Sisu
ja vorm
Kui
eelnevalt püüdsime selgust saada, mis asi see demokraatia on, siis (kuigi me
päris hästi sellest ikkagi aru ei saa, me lihtsalt teame et need on nagu Päike,
Kuu ja tähed. Need lihtsalt on, kuid see ei tähenda, et me kogu aeg mõtleksime
sellele kui palju energiat Maale langeb või milline on kuuvarjutuse mõju)
demokraatia vormidega läheb pilt veelgi kirjumaks:
Suures
piiris eristatakse (Vikipeedia):
-otsedemokraatia ehk vahetu demokraatia, voolav
- või delegeeriv demokraatia s.h huvigrupi põhine
demokraatia,
-või esindusdemokraatia, mis on olemuslikult kaudne
demokraatia,
-või osalusdemokraatia ehk partitsipatoorne demokraatia – kõigil huvitatud
isikutel on õigus avaldada oma arvamust ja võimu teostavad ametnikud võivad
neid võtta arvesse, kuid ei pea lähtuma arvamusavalduste tulemusest.
No
nii, kirju pilt läks veelgi segasemaks selles demokraatiaperekonnas, kuid see
pole veel kõik, sest demokraatiat saab jagada ka:
-enamusdemokraatiaks,
mille puhul otsus langetatakse, kui vähemalt 51% on ettepaneku poolt
-leppedemokraatiaks, mille puhul on
seadusega sätestatud, et poolt hääletanute arv peab olema vähemalt 2/3 või
vahemikus 66-89% ja
-konsensusdemokraatiaks, mille puhul poolt
hääletanute arv peab olema suurem kui 90%.
Kuid
ka see pole veel kõik. Nagu tuntud reklaamlause ütleb, peale selle eristatakse
veel:
-liberaalne demokraatia, kus pööratakse olulist
tähelepanu osalejate vabaduse ning vähemuste huvide kaitsele,
-
sotsiaaldemokraatia ei ole õigupoolest päriselt demokraatliku
valitsusviisi vorm, vaid pigem ideoloogia ja
-
juhitud demokraatiat, pseudodemokraatia vorm, mille puhul vähemus manipuleerib
enamusega,
Eks ole
päris kirju perekond ja asjatundjad liigitavad seda perekonda veel peenemaks,
kuid meile teiega piisab sellestki teadmisest.
Niisiis,
mida meie tahame? Kas esindusdemokraatiast
või otsedemokraatiast. Kas me elame demokraatias oma esindajate kaudu, kellel
me oleme delegeerinud oma võõrandamatu õiguse olla riigi kõrgeima võimu
kandjaks nagu sätestab Põhiseadus või tahame igal teisel pühapäev käia järjekordsel rahvahääletusel? Ka
võimalik, kuid pingutust nõudev. Selleks et millegi üle hääletada peab
kõigepealt enesele selgeks tegema mille vahel on valida või on nii nagu ütles I.
Kratsev ühe teise situatsiooni kohta – on
alternatiivide puudumine ehk kaks
mittevalikut. (I.
Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 74 „See, mis veel hiljuti oli kahe
erineva valitsemisviisi – demokraatia ja autoritarismi – konkurents, on
tänaseks arenenud kahe erineva „alternatiivide puudumise“ poliitika
konkurentsiks.“)
Meie
õiguste rentnikud
Meie
siinkandis oleme senini viljelenud esindusdemokraatiat … väikese nostalgiaga muinasaja
kärajate koosviibimise järgi. Kärajate nostalgia on igati arusaadav, sest kui
me elame esindusdemokraatia järgi, mil me loovutame oma võõrandamatu õiguse
olla kõrgeimaks võimuks (tegelikult muidugi mitte kõrgeimaks võimuks, vaid
kõrgeima võimu kandjaks) ja need keda me oleme valinud/volitanud meid teiega
esindama, mängivad mäe otsa mingeid oma võimumänge nii suure kire või lustiga, et ei näe meie teiega tegelikke probleeme siis … Teeb meele mõruks küll, tahaks ju oma hea nõuandega vahele susata,
kuid … ei saa. Oleme oma õiguse neljaks aastaks rendile andnud. Ilmselt just
selline on rahulolematuse tekkimise mehhanism. Mida teha? Ilmselt peame
järgmine kord oma õiguste kasutamise rentnikku paremini valima., sest kogu aeg
referendumitel ja rahvaküsitlustel me tegelikult ju ka osaleda ei taha/jõua/oska.
Kui uudsus kaob, kaob ka huvi osaleda. Mis siis juhtub? Väike entusiastide ring
käib rahvaküsitlustel ja … Milliseid vastuseid me sealt saame? Saame ilmselt
„selgeid“ vastuseid, mis ei ole ilmselt … esinduslikud. No küsitlused on väikesearvulise
osalusega, sest iga pühapäev ju ei viitsi/huvita/taha riiki juhtida. Või olete
teie selleks valmis? Enamus ja pidevalt ilmselt mitte. Pealegi kaasneb sellega (otsuse tegemisega) suur probleem
– vastutus. Kõigi osalenute ( ja loomulikult ka mitteosalenute) vastutus tehtud
otsuste eest. Nii, et enne millegi
valimist peame valima millist demokraatiat me tahame ja siis tegema niimoodi
nagu ütles USA 26 president Roosevelt –
Theodore Roosevelt – et anne on leida inimesi oma eesmärkide täitmiseks ja
omada tarkust neid mitte segada püstitatud ülesannet saavutamast.
Kogu
aeg kurssi muuta ka ei saa, midagi peab juhtimismudelis olema ka püsivat.
Samas, kui juhtimismudel on püsiv, kuid juhid ja organisatsioonid on paindumatud/kapseldunud,
siis sellest ka head nahka ei saa. Just nii nagu meil on juhtunud.
Mulliteooria
ehk väitlus telefoni automaatvastajaga
Nüüdseks
on enamus mainemeistrite poolt infot täis topitud inimesi kas ükskõiksed pideva
poliitilise mudamaadluste suhtes või … kapseldunud oma kindlasse/kõigutamatusse
Infomulli. Täpselt nii nagu poliitinimesed on kapseldunud oma lööklauselistesse
(„punased jooned“, „… on ohus“, „… populistlik“ jne). Lukustunud. Arutada pole
enam midagi ei kellegagi, võimalik. Argumendid? Eh, nalja teete või? Iga
väitlus on nagu väitlus automaatvastajaga. Tüütu ja tulutu. Kas peakski
argumenteerima? Näiteks: „Warren Buffetti sõnutsi
on aktsiaturg lühikeses perspektiivis hääletus ja pikas perspektiivis
kaalumasinaks“. „Mõlemad
mõisted, demokraatia ja turu tõhususe teooria, on sisutud. Nad ainult teatavad
meile, et lühikeses perspektiivis rahvamassid saavad mida tahavad. Pikemas
perspektiivis saab rahvamass seda, mis tuleb“. (? W Bonner A Wiggin „Võla
impeerium“ Balti Raamat 2007Lk 322). Ka nii fatalistlikult võib maailma
suhtuda, kuid … selles pole mängulusti. Argumente ja vastuargumente ,ning sekka
lipsavaid selgeid jaburdusi, kuuldes on maailm hulka huvitavam ja peamine … argumentide
esindajad peavad oma esinemised väga põhjalikult läbi mõtlema. Mingilgi määral.
No omamoodi intellektuaalne trikoovoor.
Kinnistest mullidest moodustuvadki lahkkonnad
(heal juhul), protsessi arenedes võivad moodustuda ka vaenlaskonnad. J Diamond („Võim“
ÄP 2018 Lk 174) on formuleerinud juhtide kapseldumise mehhanismi järgmiselt: „Mida kõrgemale te organisatsiooni hierarhias
ronite, seda nõrgemaks jääb teie side tegelikkusega. Mäletate võimu nn
surmatsooni? Te ei saa enam oma tegevuse kohta vahetut tagasisidet ning te ei
koge ka oma otsuste ja tegevuste tagajärgi nii, nagu teised seda teevad. Te
elate mullis, teid ümbritsevad inimesed, kellel on seoses teie võimurolliga
omad huvid mängus. Nad võib-olla kardavad teie autoriteeti või olenevad teist,
sest teie tagate neile elatise. Teiega seotud olemine suurendab nende
karjäärivõimalusi ning nad võivad emotsionaalselt sõltuda teie armastusest ja
tähelepanust.“
„Kui kõik
teiega samas mullis olijad kinnitavad teie kõrge staatusega rolli, ei näe te enam
ennast selgelt ega oska ennast ega oma tegevuse tõhusust hinnata. Veelgi enam –
sellisel juhul on kerge langeda ennast toetavate veendumuste ja hinnangute
ohvriks, mis teie omakasu veelgi süvendavad. Inimestel ja organisatsioonidel on
oht kalduda enda tegevusele kinnitust otsima (…) – me valime välja teabe, mis
kinnitab seda, mida me juba niigi teame, ning eirame seda, mis seda ei kinnita.
Isegi ilma võimuta on inimestel kombeks uskuda seda, mida nad tahavad uskuda.
Faktid käigu kuradile. Teabel, mis on vastuolus sellega, mida tahaksime uskuda,
on pea võimatu tungida läbi ego ja selle omakasupüüdlike teooriate tulemüüri.“
Tundub hirmuäratavalt tuttav? Nii ongi.
Petlik ettekujutus informeeritusest
Sama teemat käsitleb ka Tim Harford
(„Kohanemine” Kirjastus Hermes 2012 Lk 51) läbi USA presidentide kaaskondade: „Johnson arutas asju ainult oma poliitiliste
nõuandjatega. Selle põhjal sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist
edu ning sõjalised otsused olid ebaõnnestunud. Ideaalne hierarhia maksis kätte,
meeskond tiris üksmeelselt vales suunda ning käsuliin tõkestas elutähtsa
informatsiooni jõudmist tippu” . Samasugune kapseldumissündroom ilmnes ka JFK
meeskonnal (lk 60): „Raamatus ilmneb, kuidas tugev meeskond, mis sarnaneb pigem
perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude
eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.”
„ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate
seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda
teadvustamata üksteist oma eksimatuses.”
Just see petlik ettekujutus, et
arvestatakse paljude erinevate seisukohtade ja kriitikaga on tabanud meiegi
poliitsüsteemi. Süsteemi tervikuna ja igat pidukonda eraldi. Automaatvastajad
kordavad kord salvestatud teksti lõputult, olemata võimetud kuulama mida teine
osapool ütles. Kuulama ja mõtlema, et … Võib-olla oleks sellest võimalik midagi
kasutusele võtta ja olemasolevad rekombineerida millekski täiesti uueks? Teate
küll seda ütlust, et ühe inimese prügi võib olla teise aare. Muide ei käi
ainuüksi „prükkarite“ kohta, vaid on elulisem ja tänapäeva taaskasutusmaailmas
igati kohane vaatenurk (näiteks see mis enne ladustati prügimägedele ja oli
keskkonnaohtlik jääde on nüüd energeetiline- ja tooraineressurss).
Y. N.
Harari jätkab sama teemat („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 241): „ Mis veelgi hullem, suur võim paratamatult
moonutab tõtt. Võimu eesmärk on pigem tegelikkust muuta, kui tõtt tunnistada.
Kui teie käes on haamer, paistab kõik naelana, ja kui teie käes on suur võim,
paistab kõik teid sekkuma kutsuvat. Ka siis, kui sellest tungist kuidagi üle
olla suudate, ei unusta teid ümbritsevad inimesed ometi hetkekski hiiglaslikku
haamrit, mida te käes hoiate. Kõigil,
kes teiega räägivad, on mingi teadlik või alateadlik tagamõte, mis tõttu te ei
saa nende sõnu kunagi täielikult uskuda. Ükski valitseja ei saa kunagi usaldada,
et tema õukondlased ja alamad talle tõtt räägivad.“ „Suur võim toimib seega
nagu must auk, mis väänab end ümbritsevat ruumi.“
Koera
naeratus
Eelnevaid
tendentse aitaks vast ravida B Fensteri
tähelepanek („Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 Lk 254): „Või nagu
sõnastas Ann Landers: „Ärge võtke oma koera imetlust kui lõplikku tõendit, et
olete suurepärane inimene.“ Tundub ju lihtsa õpetusena, kuid raske järgida,
meie enese ajud töötavad sellele „koera imetluse“ sündroomile vastu.
Kui
eelnevad tarkinimesed kirjeldavad olukorda, siis T. Phillips pakub välja ka
mehhanismi ( „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“ Tänapäev 2019 Lk
30): „Kuid just selles probleem seisnebki: meie ajudele ei meeldi teada saada,
et neil pole õigus. Kinnituskalduvus on meie ärritav komme keskenduda lausa
laserkiire täpsusega igale tõendikillule, mis toetab seda, mida me juba usume,
ning eirata rahulolevalt vahest palju suuremat hulka tõendeid, mis näivad
viitavat sellele, et oleme asjast täiesti valesti aru saanud. „. „Võib arvata, et kui oleme teinud otsuse, hakanud
seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et asi hakkab jubedalt viltu
kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga paraku mitte. On selline
asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…) Oma keerukamas vormis on
see põhjuseks, miks valitsuse ministrid kinnitavad jätkuvalt, et
„läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju edusamme“ veel ka siis,
kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on tehtud, seega pidi see
olema õige, kuna meie tegime selle.“
Kõigi
nende tendentside hindamisel tuleb arvesse võtta ka sellist ülijõudu nagu võim.
Võim teha, kuid ka võim mitteteha. J Diamond „Võim“ ÄP 2018 Lk 50) „Võim on
midagi enamat kui jõud midagi teha: see: otseselt või kaudselt mõju
avaldada ja volitusi anda. See on vabadus mitte
teha; mitte
sobituda, mitte kohanduda ja mitte tunda teiste survet. Võim muudab meid
ühiskondlike ootuste suhtes immuunseks.“
Lk 57
„Täpsemalt öeldes, kõrge staatus ja suur võim pidurdavad meie võimet näha asju
kellegi teise vaatenurgast. Psühholoogias on teise vaatenurgale asumine oluline
sotsiaalsete sidemete loomise ja säilitamise viis. Enese kellegi teise nahka
kujutlemise võime on väga tähtis sotsiaalne oskus – hädavajalik sõprade
leidmiseks, lähedaste suhete säilitamiseks ja konfliktide lahendamiseks. Samas
oskavad kõrge positsiooni ja suure võimu omajad seda kehvasti. Õigupoolest peab
see paika meie kõigi puhul, kui meile saab osaks väikseimgi võimukübeke. Nagu
Mindell otse välja ütleb: kõrge staatuses kaotame me teiste suhtes
teadlikkuse.“ Pange tähele, J Diamont ei väida, et „need pahad“ kes on võimul
vaid, … et „võim muudab MEID“, „MEID KÕIKI“, kui meile saab osaks võimuvägi.
Näiteks võib tuua möödunud kriisi ajal leiutatud reisisaatja (töö)kohad
töötutele. See sotsiaalne halastuskoht (mitte töökoht) pani nii mõneski tõsise „saatja“
hinges ja käitumises võimuka ülemusetunde kihama. Panite tähele, isegi võimu ei
olnud (tegelikult isegi töökohta ei olnud), kuid juba otsis võimuta, kuid
ametisse määratu haamer, millistele naeltele valu anda. Võimu poolt ametisse
määramine ise andis võimu(tunde). Mis siis arvata neist kel on kõige pisemgi
võim teha või mitte teha, sobituda või mittesobituda? Muide ei kehti ainult
poliitturu kohta vaid samamoodi ärimaailma kohta, eriti siis kui tegemist on (administratiivse
ja/või majandusliku) turuvalitsejatega.
Katki
No nii,
siin me nüüd oleme – oleme kapseldunud, õigust täis ja usume oma koera
imetlust. Ei mingeid läbikäimisi, ei mingeid kavalaid läbirääkimisi, ei mingit
mõistmist üksnes vastasseis ja punased jooned. No punaseid jooni tõmmatakse
kogu aeg ja neid … ka rikutakse. Punase
joone jutt (või vereva juti jutt?) on rohkem vastase heidutamise, kui tegeliku piirijoone
mõte. Pigem tungiv palve (märgu andmine?), et ole hea, ära tee, muidu … Muidu
pean mina ka midagi tegema, kuid ma ei taha/viitsi/saa/oska. Tegelikult on
tegemist ühe vaikiva kokkuleppe vorme. Harilikult seisneb „tegu“ uue punase
joone tõmbamises koos nägu säilitavate keeruliste sõnastustega. Ilmselt
mäletavad paljud oma lapsepõlvest seda, kui kraaklemise käigus sai toikaga maha
tõmmatud joon ja teisele tatikale öeldud, et kui sa sellest üle tuled, siis
saad „ketuka“. Selle joone ümber sai pikalt kraageldud, küll jalga piiri äärde
asetades, küll õhus üle piiri vibutades. Rüseleti ka, kuid … Põhiliselt oli see
mäng, mitte kaklus (kaklust ei mäletagi). Pigem pooside võtmine ja
sõnaseadmisoskuse arendamine. Pärast … Pärast mini üheskoos õunaraksu. Kuulge,
kui me tatikatena suutsime mängida ja kujutletavaid jooni tõmmata ja siis neid
eirates ühismängu mängida, siis miks praegu kõik algab ja lõppeb
vaenutegevusega. Kas koera imetlus on taandanud meie oskused mängu edasi
mängida ja mängu juhtida? Taandareng?
Kuid
taandarengul on ka halvem külg – elementaarne füüsika. Newtoni
kolmas seadus (mõju ja
vastasmõju seadus) sätestab, et kaks keha mõjutavad teineteist jõududega, mis
on suuruselt võrdsed ja vastassuunalised. Lihtsamalt seletades mõjule mõjub
vastumõju ja vastupidi.
Vaatame kuidas see mõjude seadus toimib Pilvepiiril.
Teatavasti on meie demokraatia süsteem selline, et meie teiega valime
Pilvepiirile oma esindajad, need moodustavad pidukondade koalitsioone, sest
meie süsteem ei võimalda (seni ja suure tõenäosusega edaspidigi) ühe pidukonna
valitsust. NB! Võitjad on need kes suudavad omavahel esimesena kokku leppida
ühistegevuses, mitte ilmtingimata need, kes on saanud suurema häältesaagi.
Seda, et valimiste võitja pidukond on tegelikult võimu kaotanud on, nii palju
kui mäletan, juhtunud kahel korral.
Need, kes jõudsid kiirelt kokkuleppele ja moodustasid valitsuskoalitsiooni
on heas positsioonis, et ellu viia oma eesmärgid. Need kes hiljaks jäid või
kokku ei leppinud, need … Jah nemad ei moodusta midagi, neist moodustub
opositsioon – o-positsioon. O-positsioon võib olla mõjukas (nagu näiteks Taani
vähemusvalitsuste puhul), kuid võib olla ka … mõjutu. Vaadake täht „O“ võib
olenevalt šriftist olla äravahetamisi sarnane numbriga „0“, mis tähendab, et on
mitte o-positsiooniga vaid lausa null-positsiooniga. Kuid kui mõju ei ole, siis
pidukond peab ennast ikkagi kogu aeg tegusana näitama, et „me ju teeme midagi(gi)“.
Mida? Näiteks avaldame järgipanu positsioonis olevatele ministritele
umbusaldust. Hm, kord aastas oleks täiesti loogiline (hoiaks kõiki osapooli heas sportlikus vormis), kuid „igal esmaspäeval“
umbusalduse treimine on kõiki juba ära väsitanud. See on priiskamine. See ei
toimi enam sellena mida see peaks tegema, vaid vastumõjuna, halvendab o-positsiooni tõsiseltvõetavust veelgi. Mängumaa ei ole enam null vaid
miinuseline. Kuidagi nukraks teeb kui tohutuks töövõiduks kuulutatakse ühe
positsiooniministri tüdimuslikku lahkumist ja samal päeval teisele umbusalduse esitamist.
Mille poolest meie teiega kui kandjate, kõrgeima võimu kandjate, eluolu
kirkamaks muutus? Poliitteatri mänguilu? Klubiline tegevus? Mull? Mullimõnu? Ei
tea. Lihtsalt kurblich tunne.
Poliitiliste hingamisteede teadlikust ahendamisest
Lisaks umbusaldusele on O-positioonil on enese nähtavaks
tegemiseks veel üks võimas mõjuvahend ehk obstruktsioon, kui seda osatakse
kasutada. Obstruktsioonil on kaks tähendust. Esiteks on obstruktsioon
hingamisteede ahenemise tagajärjel tekkinud õhu liikumise häirumine kopsudes (
sagedasteks põhjustajateks suitsetamine ja astma). Teiseks on obstruktsioon Pilvepiiri/Parlamendi töö takistamine
opositsiooni poolt, mida tehakse harilikult
ülipikkade kõnede vormis. Meil on asi lihtsam, kuna osavaid kõnemehi on
vähe, siis avaldub meil seadusandja töö takistamine … pausidena. Pikkade ja
sagedaste pausidega. Seda on ka kasutatud, kuid … tegemist on väga tundliku
instrumendiga, mille kasutamisega ei tohi üle pingutada. Vaadake, instrument ise
võib olla hävituslik eesmärgile. Hm, kuidas siis nii? J.L.
Gaddis („Külm Sõda” Tänapäev 2007 Lk 62) on toonud näite tuumarelva valdkonnas,
mis tundub hästi sobivat meie seadusandja töö segamise konteksti: „Kui sõja eesmärk on riigi julgeoleku tagamine
– ja kuidas saakski teisiti olla? – siis peavad sõjad olema piiratud. Just seda
pidas Clausewitz silmas, kui ütles, et sõda on „poliitika jätkamine
teistsuguste vahenditega … Poliitiline kavatsus on eesmärk, sõda on vahend, ja
vahend ei ole kunagi mõeldav ilma eesmärgita”. Riigid võivad langeda sõja
ohvriks, kui relvad muutuvad nii hävitavaks, et seavad ohtu eesmärgid, mille
pärast sõda peetakse. Sellisel juhul tähendab jõu kasutamine selle hävitamist,
mida tegelikult tahetakse kaitsta .” Väga asjakohane tähelepanek, mida peaks
meeles pidama iga poliitinimene – kas see mida ta teeb kas see mitte ei hävita
seda mida tahetakse kaitsta.
Kuid tuumapommi leiutamisega
muutus tegelikult jõu kasutamise võimalikkuse kontseptsioon: „Hoolimata
revolutsioonilisest iseloomust, olid pommid loodud vana ja harjumuspärase
mõttemalli järgi: kui see toimib, siis tuleb seda ka kasutada.” Thruman sai aru, et kasutades tuumapommi, siis muutub Clausewitsi põhimõte
sõjast kui poliitika jätkamisest teiste vahenditega mõttetuks, see muutub nii
hävitavaks, et seab ohtu sõja eesmärgid ehk poliitika eesmärgid. „Ta pööras
pahupidi inimliku käitumise malli, mille alged ulatusid juba aegade hämarusse –
põhimõtte, et kui relv on loodud, tuleb neid ka kasutada.” (lk 66). Ka Thrumani
ametipärija lähtus samast printsiibist ja ei nõustunud Korea sõja ajal ellu
viima kindral MacArturi nõudmist kasutada seal tuumarelva. Tuumarelv küll oli,
kuid leiti teised lahendused.
Kurakäeliste kolmas tuumapommi katsetus sel aastal
Nüüd on Kurakäeline pidukond leiutanud uue obstruktsioonirelva. Juba
Pensioniseaduse eelnõuga katsetati pea tuhande parandusettepanekuga seaduseelnõu
menetlust kokku jooksutada. Katsetused osutusid edukaks, kuigi positsioonis
olijad leidsid kokkujooksutamisvastase vahendi/tuumavarjendi (eelnõu
sidumine VV usaldushääletusega), oli see
märk uuest relvast ja uuest relvastumisest.
Juba juunis tegid kurakäelised uue tuumakatsetuse. Erakondade
Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) likvideerimise eelnõule tehti juba 50
000 muudatusettepanekut, et takistada selle eelnõu vastuvõtmist. Tegemist oli mitte sisuliste, vaid
tehniliste ettepanekutega eelnõu vastu võtmise takistamiseks. Mida tähendaks
sellise arvu parandusettepanekute menetlemine? Arvestused näitasid, et 50 000 muudatusettepaneku hääletamine
Pilvepiiril võtaks ööpäevaringselt iga päev töötades umbes aastakese, mis oleks
teatavasti võimatu. Kuid kuna ERJK küsimus polnud nii tähtis siis küsimus
vaikselt kuhtus.
Nüüd on sama
ähvardus õhus rahvaküsitluse/hääletuse algatamise ja küsimuste sisu kohta.
Võimuliit on paika saanud abielu puudutava rahvahääletuse/küsitluse
küsimused, kuid ... Opositsiooni kuuluvad kurakäelised lubavaid juba rahvahääletuse otsuse eelnõule sedavõrd palju
parandusettepanekuid esitada, et eelnõu ülepea menetleda ei saakski. See
tähendaks, et eelnõu poleks tegelikkuses võimalik üldse menetleda ehk riigikogu
ei saaks rahvahääletuse korraldamist otsustada. Punkt. Või hoopis
ahelreaktsiooni trikkel ja …tuumakatastroof?
Meie teiega saame vägagi hästi aru kurakäeliste ja teiste
o-positiooniliste mängulustist, isegi mänguilust. Kuid sellel mängul on ka
tagajärjed. Kas selle peale on keegi mõelnud? Te ei saanud aru,? Mis trikkel?
Mis mäng? Vaadake, o-positsioonist saab kunagi mingis kombinatsioonis
positsioon ning positsioonist o-positsioon, mängu (vabandust, demokraatia)
loogika on lihtsalt selline. Mida siis tänane o-positsioon arvab/loodab uue
o-positsiooni tegevusmustrist? Et uus o-positsioon ei kasuta tuumatriklit? Ei
kasuta seda jõuliselt? Naudinguga? Parastamisega, et ise te selle relva lõite,
sähke siis. Nautige uut ja lõputut (poliitilist) õhupuudust ja tuumatalve. Ja
selle koha peal läheb demokraatia katki. Täitsa katki. Kurakäeliste
tuumakatsetused muudavad senise demokraatia mõttetuks, see muutub nii hävitavaks, et seab ohtu
demokraatia eesmärgid. Kuidas nii? Elementaarne:
Esiteks ei saa edaspidi ükski valitsus viia ellu oma valimislubadusi,
oma poliitikat, vaid peab ellu viima
o-positsiooni poliitikat (sic!). Kuid see ei ole ju valimiste mõte, et rahvas (see
kõrgeima võimu kandja) teeb valiku mingi talle meeldiva poliitika kasuks ja
saab hoopis sellise poliitika, mida ta ei ole valinud. Me saame demokraatliku
protsessi asemele täiesti vastupidise tulemuse – pöörddemokraatia. Kraatia,
millel pole midagi ühist demoga.
Teiseks kui jäädaksegi kasutama seda eelnõude kinnijooksutamise mudelit,
siis … jookseb riik kinni, kui riik jookseb kinni, siis … Jah, mis siis juhtub,
kui demokraatlikud protsessid/mehhanismid ei toimi ja riik jookseb kinni? Eks
ole hea küsimus, kuid … halb vastus. See ei ole enam demokraatia, see on poliitiline
tuumatalv. Kui hästi läheb siis … heal juhul juhitav tuumatalv.
Pole midagi uut siin taeva all „Isokratese
tsitaat „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja
võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks,
seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“ Isokrates
436–338 eKr Vana-Kreeka retoorik
(M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 Lk 89). Mnjah, seda demokraatia hävitamise
mehhanismi demokraatia kaudu teati juba üle kahe ja poole aastatuhande tagasi.
Kui niimoodi juhtub, siis ei põrka me ei edasi ega tagasi vaid mänguväljakult
välja. Mängust ka!
Poliitturu investeerimislõks
Olen
mitmel juhul avaldanud arvamust, et poliitturg on samasugune turg, kui kõik
teised turud, oma Heureka hetkedega, pimenurkade, uskumatute totruste,
naeruväärsete ülbuste, investeerimisotsuste ja konkurentsiga. Vadake, kui me
nimetame asju õigete nimedega, siis on meil ka kohe selge, miks mingi sündmus
toimus ja miks just selline sündmus toimus. Selline vaade võimaldab sama
selgelt näha protsesse, kui me lähtume omandiõigusest või valitud enamuse
otsustusõigusest. Kõik ilujutud mingitest turgude erilisusest, omandi
ümberjaotamisest või mingid muud susserdused viivad pildi üksnes vibama ja
mainemeistritel on kerge meid teiega hullutada.
Põhi
paika! Siis on võimalik teada ka seda kas peame tümapinnalt sujuvvetruvalt ja
ettevaatlikult või kindelpinnalt kohe kogu vedru vungiga. Neid kahte äratõuke erisust
ei tohi ära segada, tulemused võivad olla fataalsed.
Kui
meil äratõuke tingimused on selged, siis järgmine otsustuspunkt, millele
keskenduda on investeerimine. Poliitturul tehakse täpselt samasuguseid investeeringuid
enda (ja oma erakonna) edu nimel nagu pärisäris. Vahe on vaid selles, et
poliituru investeerimisotsused on enamuses immateriaalsed (keelates ühtedel
midagi teha ja lubades teistel midagigi mittemitte teha) ja kui need otsused ongi materiaalsed,
siis need pole mitte investeerija taskust, vaid meie teiega ühisest rahast (ärge solvuge, tegemist o vaid konkreetse turu eripäraga). Kuid
investeerimine on investeerimine ja kui poliitinimesed on investeerinud
mingisse „projekti“, olgu see siis tasuta ühistransport, pensionisammastik või
midagi muud, siis sellest taganeda on raske. Nagu märgib Adam Grant („Anna ja võta“ ÄP 2016 Lk 164): „Kui investeering ei taha end ära
tasuda, ja isegi juhul, kui oodata on kahjumisse jäämist, kipume me üha edasi
investeerima. Majandusteadlased selgitavad seda käitumist kui „pöördumatute kulude
lõksu“ – tulevaste kultuste väärtust hinnates ei suuda me enamasti varem
tehtuid arvesse võtmata jätta. „. „Kõige võimsam tegur on oht enesehinnangule:
kui ma investeerimist ei jätka, siis jätan ma endast rumala mulje ja tunnen end
lollina. „ Ja selles on A.G tuline õigus, mitte keegi ei taha jätta endast
rumalat muljet, mille tulemusena jätkub „ohverdus“ nii kaua, et sellega
harjutakse, kui elu osaga, või unustatakse.
Ohverdusmehhanismi
kohta on Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 313)
kirjutanud väga illustreerivalt: „ On paradoksaalne, et mida rohkem ohvreid me
väljamõeldud loo nimel toome, seda jonnakamalt hoiame sellest kinni, sest me
tahame neile ohvritele ja kannatustele, mida me oleme põhjustanud,
meeleheitlikult tähendust leida. Poliitikas
tuntakse seda nähtust meie-poisid-ei-surnud-ilmaasjata sündroomina.“ ( Näiteks: I MS
Itaalia-Austria Insonzo jõe joone lahingud. Esimeses lahingus hukkus 15 tuh,
teise 40 tuh, kolmandas 60 tuh. Lõpuks otsustas Austria teha vasturünnaku 12
lahingus paiskas itaallased peaaegu Veneetsiani. Lõpptulemus: 700 tuh langenut,
haavata üle milj.)„Kuidas
saanuksid poliitikud minna tuhandete langenud Itaalia sõdurite vanemate, naiste
ja laste juurde ning neile teatada : „Vabandage, juhtunud on eksitus (…)“, Nii
pidasid nad maha ka teise ja kolmanda lahingu ja kaotasid veelgi rohkem mehi.“
Ehk „Mida valusam on ohver, seda rohkem on inimesed veendunud selle kujutletava
vastuvõtja olemasolus. Jupiterile hinnalise härja ohverdanud vaene maaharija
hakkab uskuma, et Jupiter on tõepoolest olemas, sest kuidas muidu rumalat tegu
seletada. Talupoeg ohverdab seejärel veel ühe härja, siis teise ja veel ühe, et
ta ei peaks tunnistama, et kõik eelnevad härjad on asjatult raisatud“ (lk 315)
. Täpselt sama toimub poliitturul, kuigi kõik märgid näitavad, et „projekt“ on
luhtunud püütakse sellesse ikka investeerida, kasvõi … kõigi härgade või poliitilise tuumatalve hinnaga.
Vaat selline lugu
„
Inimesed vihkavad kaotust (…). Millegi kaotamine muudab teid keskmiselt kaks
korda õnnetumaks, kui sama asja saamine õnnelikuks teeks. Võiks öelda, et
inimesed „väldivad kaotusi“.“ (R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“,
Tänapäev 2018 Lk 47) Näide „Kui ma kruusi saan, ei taha ma sellest loobuda. Kui
mul seda ei ole, ei tunne ma ka erilist vajadust seda osta. See tähendab, et
inimesed ei omista asjadele kuigi konkreetset väärtust. Aga kui nad millestki
loobuma peavad, teeb see neile rohkem haiget, kui sama asja omandamise rõõm.“
Ilmselt on sama korrelatsioon kehtiv ka idee tekkimise ja nendest loobumise
vahel. Kuid ikkagi mõralise tassi me viskame harilikult minema (see on ohtlik võib puruneda käes), miks siis mitte
ka mõralist ideed minema visata?
Jätkub …
Targutusi:
Dale,
G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013
Lk
146 „Inimõigused ei saanud alguse Prantsuse revolutsiooniga … (need) pärinevad
tegelikult judaismi ja kristluse segust … (meil, inglastel) oli 1688 ndatel
omaenda vaikne revolutsioon, mille käigus parlament rakendas oma tahet kuninga
üle … See polnud sedasorti revolutsioon nagu Prantsusmaal … „vabadus, võrdsus,
vendlus“ – ma arvan, et nad unustasid kohustused. Ja siis läks vendlus muidugi
pikaks ajaks kaduma.“
Tim Harford
„Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012
Lk134 „Tundub, et probleem on selles, et
valitsusel meeldib toetada kaotajaid. Piisab kui meenutada kõiki neid suurpanku
ja autotööstureid. Paistab, et valitsuse toetuse saamisel on eelisjärjekorras
ettevõtted, kes on väga suured ja äris äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil
taastoodetakse ebaõnnestumist. Võib-olla seetõttu ongi enamik selliseid
projekte äpardunud.”
Lk 142 „Ta näitas, et on asjaga hästi kursis,
aga ometi ei saanud millestki aru. … Ta ei suutnud vahet teha probleemi
olemusel ja lahenduse lihtsusel”