Monday, December 14, 2020

Põrketeooria: V5 Ohvrid & kohvrid

 


 

Tänase päeva (14.12.20) poliitturu kliima  ilmestamiseks sobib hästi katke W Herrendorfi raamatust „Miks me varastasime auto“ (Eesti Raamat 2018 Lk 61), kus 14 aastane noormees räägib oma pere (õigemini kisklevate vanemate) eludünaamikast: „Aga millalgi jõudsin järeldusele, et nad karjusid hea meelega üksteise peale. Et nad olid hea meelega õnnetud. Seda olin ma kuskilt ajakirjast lugenud: et leidub inimesi, kes on hea meelega õnnetud. Kes on seega õnnelikud, kui nad on õnnetud.  Kusjuures ma pean tunnistama, et ma ei ole sellest täiesti aru saanud. Midagi sellest asjast oli mulle kohe selge. Aga midagi ei olnud ka.“ Selline siis oli 14 aastase poisi arutlus pereenergiast. Õnnevalemist. Pean selle noore inimesega nõustuma, ka mina ei saa „täiesti aru“ ega üldse mitte, miks inimestel meeldib õnnelikud olla läbi õnnetuks olemise. Oeh, just selline pilt vaatab meile vastu tänase poliitturu olukorrahinnangus. Olla õnnetu, see on nagu kapital, mida saab vabalt vahetada võimu vastu. Hm, võimu aseaine?

 Strateegia: Õnnetuksolemise ümberjagamine

 Ei oska õigesti fikseeridagi millal see meiega juhtus, et me õnne tootmiselt (ja nautimiselt) rivistusime ümber õnnetuksolemise ümberjagamisele? Millalgi see juhtu, kuid millal me eesmärgiteelt mingitele õnnetuste kõrvalrajale eksisime?  Nüüd on iga edasisammu jaoks  vaja kõigepealt tohutute pingutustega jalg sopast välja tõmmata ja siis … katsuda ka kummik kätte saada ja niimoodi ikka edasi, ikka kaugemale eesmärgiteest. Ikka õnnetuma moega. Ikka sopasemalt. Ohvrite masendumeelne armee astub oma murekohvrit kaasa kiskudes lootusetuse silmapiiri poole? Poliitinimeste (ja ka osade massimeedikute) jutupunktidest jääb just selline kuvand.  Kuid see pole tõsi, kuid virisemine ja solvumine on muutunud kaubaks, moekaubaks. Mood on suures osas teadagi veidrus, mis võtab oma ratsionaalse kuju alles kandjate harjumisel sellega või selle hülgamisel. Tõsiasi on, et ilma raskuste ja tagasilöökideta poleks ka õnnetunnet, see oleks imallääge siirup, mille lõhn ise ajab juba öökima. No näete, juba leiaksime uue põhjuse pahuruseks – tülgastav õnnemagusus. Aitab selles soigumisest, alles olime krapsakad, indu täis, meile oli kõik võimalik. Nagu Vanaema Marie ütles „Elu peab olema, tuli peab põlema, ilm on kui roosiaed“. Selline oli inimese arvamus, kes oli elanud rasket ja keerulist elu, kuid oli alati optimistlik, heatahtlik. Mnjah, ilmselt oli tema eluke liiga raske selleks, et raisku lasta kõige pisemgi õnne/ilu/rõõmu kübemeke, nüüd siis … Vastupidi? Kehv mood, ärgem harjutagem endale seda juurde. Nagu (jällegi) Vanaema Marie targalt märkis: „Ma kannata ära, teisel jääb halb mood juurde“. Tundub, et see halb mood ongi paljudele juba juured jäänud, sest halamine on muidugi tunduvalt kergem, kui millegi ehitamine/loomine. Näiteks meid oli töölt saadetud päevaks sõbraga Pirita olümpia purjeregati ehitustöödele. Ehhee, ega ehitamist muidugi ei olnud (me olime kontoriinimesed, mitte ehitajad), pidime ajutist sauna lammutama. No võtsime siis kanalisatsioonitoru nagu keskaegse taraani ja jooksime vastu seina. Sõber märkis elutargalt: „Lammutamine pole ehitamine, muretu ja kiire.“. Kui niimoodi edasi läheb oleme kõik (poliitinimeste meelest) lammutustöölised, ohvrid, ahistatud, kiusatud ja need teised kolesõnalised terminid ning … siis saabuvad poliitprintsid valgetel hobustel ja … Vabastavad meid (loodetavasti ei kipu magajaid suudlema , eriti epideemia ajal) või hoopis … kuritarvitad nad meie õigusi omal spetsiifilisel piiraval moel. Piirangud vabal moel? Ei tea, igatahes poliitinimesed kes on sünge/kurblik/nutunaise olekuga ei tekita usaldust, õigemini nii närtsinud olek ei tekita usaldust selle vastu, et nii (maailmavalust) piinatud tegelane jõuaks kuidagi meid edasi aidata, põrgatamisruumi tekitamisest rääkimata. Seega ärgem võtkem seda kurblikku ohvrihoiakut omaks, olgem pigem sohvrid – oma elu isejuhid.

 Treenides ennast õnnelikuks

 Kuidas selle õnnelikuks olemisega siis asjad on? Kas see on treenitav? Robert  Cialdini („Eelveenmine“ Pegasus 2017 Lk 131) toob huvitava vaatenurga õnnelikuks olemisele: „“ Te võite muuta end õnnelikumaks, täpselt nagu te võite kaotada kehakaalu,“ kinnitas mulle dr Lybomirsky. „Kuid nagu teistmoodi toitumine ja järjekindel treening, nõuab ka see igapäevast pingutust. Te peate sellest kinni pidama““. Ehhee, vahva ju, te peate vaid treenima. Kuid nii nagu dieedipidamine on ka tähelepanu suunamine õnnevektorile „veits“ pingutust nõudev, harjumatu. Tegelikult algab kõik sõnaseadmisest. Hea sõna on meeleolu ja hea keskkonna baastase. Teate küll, kõigepealt oli sõna … Robert  Cialdini raamatus „Eelveenmine“ toob välja, kuidas kujundada firma sisekeele elemente niimoodi, et see oleks kooskõlas organisatsiooni väärtustega. Firma SSM sõnastas seda niimoodi  „Tervishoiuorganisatsioonina oleme pühendunud tervendustegevusele, seetõttu ei kasuta me kunagi keelt, mis seostub vägivallaga. Meil ei ole bullet pointé; meil on information ponts. Me ei ründa probleemi, me läheneme sellele.“ Autor oli skeptiline sellisele, et sellised väikesed sõnamuudatused võiksid avaldada mõju inimeste mõtlemisele ja käitumisele. Kuid katse milles kaks rühma pidid koostama sõnadest lause, milles ühe sõnad andsid kokku põhiliselt agressiivsusega seotud lause ja teistel mitte, veenis teda sõna jõus. „Hiljem osalesid kõik katsealused uues ülesandes, kus nad pidid andma kaaskatsealusele 20 elektrišokki, kusjuures neil lasti endal otsustada, kui valulikud need šokid on. Tulemused olid muret tekitavad: eelnev kokkupuude vägivallaga seotud sõnadega tõi kaasa 48-protsendilise tõusu valitud šoki tugevuses“. Sellise avastuse valguses on vägivallatu keele nõue SSM-i puhul täiesti arusaadav. Tervishoiuasutusena peaks see lähtuma arstieetika põhiprintsiibist „Eelkõige mitte kahju teha““. (Lk 111). Samas ei olnud keelu all saavutamisega seotud sõnad, lihtsalt ähvardavaid assotsiatsioone tekitavad sõnad asendati saavutamisega seotud sõnadega, ehk ära räägi halba, ära tekita halba. Väga mõtlemapanev paralleel.

Tegelikult näeme me treeningu tulemusi ( nii nagu ilmselt ka Vanaema Marie juhtumi puhul) igapäevaselt, eriti vanemaealiste inimeste puhul: (Lk 129) „Vanainimesed meenutavad noortest sagedamini positiivseid mälestusi, mõlgutavad meeldivaid mõtteid, otsivad ja säilitavad soodsat informatsiooni, otsivad ja vaatavad õnnelikke nägusid ning pööravad tähelepanu ostetud kaupade plussidele.“

„Pange tähele, et vanemad inimesed suunduvad nendesse päikselistesse paikadesse äärmiselt tõhusa vaimse manöövri abil, mida oleme juba kohanud: nad keskendavad neile punktidele oma tähelepanu. Ja tõepoolest, kõige suuremat tujutõusu ilmutavad need vanainimesed, kellel on parimad tähelepanu korraldamise oskused (need kes on osavad seda suunama positiivsele ja seal hoidma.). Vanematel inimestel, kellel need oskused on kehvad, ei suuda kontrollida oma tähelepanu, et vabastada end kannatustest. Just nemad on need, kelle tuju vananedes halveneb. Olen valmis kihla vedama, et nemad on ühtlasi need, kes on andnud aluse ekslikule stereotüübile kergesti ärrituvast ja kibestunud vanainimestest, kuna pahurad inimesed torkavad lihtsalt rahulolevatest rohkem silma.“

„Küsisin kunagi professor Carstenilt, kuidas tal tekkis esimest korda mõte, et paljud vanemad inimesed on otsustanud oma järelejäänud päevad maksimaalselt ära kasutada, keskendudes positiivsele, mitte negatiivsele. Ta vastas, et oli küsitlenud vanadekodus elavat õde ja uurinud neilt, kuidas nad tulevad toime negatiivsete sündmuste (…) Õed vastasid korraga. „Oi, meil pole aega, et selle pärast muret tunda“. Carstensen mäletas, et see vastus viis ta segadusse, sest aeg oli ainus, mida pensionäridest õdedel, kellel puudusid töökoht, majapidamisülesanded ja perekondlikud kohustused, oli. Ent siis, mõttevälgatusega, mis pani aluse tema mõjukale ideele eluea motivatsiooni teemal, taipas Carstensen, et „aeg“, millest õed rääkisid, polnud mitte aeg, mis oli nende käsutuses mõnel konkreetsel päeval, vaid hoopis aeg, mis oli nende käsutuses kogu ülejäänud elu. Sellest vaatenurgast võetuna polnud daamidel mõistlik kulutada kuigi suurt osa neile veel jäänud ajast ebameeldivatele sündmustele.“ Vaat see on väärt tähelepanek. Ka meil ei ole aega tegeleda ebameeldivate küsimustega ja kuhu on jäänud põhimõte „Eelkõige mitte kahju teha“? Vaat niimoodi.

 Viljatu põllu võitlused

 Selle asemel, et seada järjekorda eksistentsiaalsed küsimused, on meie poliiturg kokku kogunud ilmatuma hulga vaenukive, mida siis naudinguga üksteisele (kuid tegelikult meile kõigile) kaela kukutada. Nagu märgib R. Jenkiins („Churchill“ Varrak 2011 Lk 737)  „Ja kodusel rindel käis lahing kitsal ja viljatul pinnal.“. Nii ka meil, kitsas, viljatu … nägelemine.

 1951 a valimistel märkis W Churchill elutargalt, et: „Me oleme kahel eelmisel aastal tänu parteide heitlusele palju kaotanud, mis kuulub valimiste aja juurde. Me ei saa niimoodi edasi minna, kus kaks parteiaparaati parlamendis teineteise kallal hauguvad ja kogu riiki vaevavad. … Me ei saaks seda endale kaua lubada isegi siis, kui maailm oleks rahulik ja vaikne ning me oleksime ise toimetulev riik, kindlam ja sõltumatum kui kunagi varem. … Me ohustaksime oma eksistentsi, kui jätkame oma jõu kulutamist vihastes parteide ja klassikonfliktides. Me vajame mitmeaastast stabiilset perioodi soliidse valitsuse all, kes ei püüa oma partei dogmasid kõigile kaela määrida.“ (Lk 747). Jällegi kurnavalt tuttavlik. Nagu märgitud, poliituru nägelemine pole mitte üksnes nende vaheline nägelemine, see patt nuheldakse lõppkokkuvõttes meie teiega kaela. Seda on ka märgata, sest paljud meist teiega ongi hakanud ennast ohvrina tundma ja kui ta ei ole ohver, siis ta mõtleb selle endale välja. Tänapäeval olla mitteohver on nagu poleks sa täisväärtuslik inimene. Olla normaalne on nagu puue? Pidage hoogu.

Kuidas võivad asjad paigast ära väänduda on ajalugu näidanud ebameeldivalt palju kordi. Harilikult mõtleme seejuures umbes niimoodi, et „Inimesed olid vanasti rumalad, harimatud ja uskusid igasuguseid jamasid.“ Ka õige, kuid tegelikkuses pole midagi muutunud, inimene on sama … mõjutatav. Nii heas kui halvas. Lugesin üht raamatut, kus tütar (kes ei saanud oma isaga läbi, kuigi isa oli püüdnud kindlustada nii tema õppemaksud, kui muud olmelised probleemid) esitas peale psühholoogi juures käimist isa vastu süüdistuse seksuaalses ahistamises. Kuigi isa eitas tõsimeelselt sellist ränka süüd, siis mõisteti ta ikkagi süüdi. Kogu perekond ja kogukond ütlesid sellest süüdimõistetud isast lahti. Elementaarne ju. Kuid umbes 10 aasta pärast sai tütar oma õuduseks aru, et mittemingit seksuaalset ärakasutamist pole toimunudki, see oli kõik psühholoogi poolne, kuidas seda viisakamalt öeldagi … kujundatud pilt. Või siis ühe „professionaali“ resultaadi saavutamise vajadus - ülipüüdlikkus seal, kus midagi leida ei olnudki. Kuna tütrel olid sisemised pinged ja nn siseviha, siis püüdis psühholoog sellest sotti saada. Nii jõutigi samm-sammult selleni et tütrele tundus, et kuna isa püüdis teda ühiskonnas õige joone peal hoida (kuid me kõik teame, et meie kasvueas on aeg, mil me ei taha mingit „joonepeal käimist“ harrastada, vaid kõike ise … untsu keerata), siis tundus et kõik maailma hädad tulevad isast. Mnjah, mage lugu. Tegelikult hirmutav hälbimine. Kuid see oleks olnud üksiklugu, siis see oleks juba olnud piisavalt hirmutav, kuid ilmnes, et see polnud üksiklugu

Y Slezkine („Valitsuse maja“ Varrak 2020 Lk 684) on toonud terve rea „süü tunnistamisi“ pinge all ja hiljem … Näide lähimineviku USA-st:  „Kui lastehoiu skandaal algas, hakkasid sajad täiskasvanud süüdistama oma vanemaid, et viimased on neid lapsena ahistanud. Augustis 1988 meenus Washingtoni osariigi Thurstoni maakonna abišeriifi ja sealse vabariikliku partei osakonna juhi Paul Ingrami tütardele – üks kahekümne ühe ja teine kaheksateistkümneaastane – ühtäkki, et isa on neid sellest saadik, kui nad olid veel  väikesed tüdrukud, regulaarselt vägistanud. Töökaaslaste ees politseijaoskonnas Ingram eitas mistahes süüd, aga lisas, et kuna tema tütred niisugustes asjadest rääkides ei valeta, „peab mul olema mingi tume külg, mida ma ise ei tea.““

 „Juuniks 1993 oli üle nelja tuhande USA lapsevanema saanud oma täiskasvanud lapselt süüdistuse, et vanemad on neid rohkem või vähem kauges minevikus ahistanud. Umbes 17 protsenti süüdistustest rääkis ahistamisest satanistlike rituaalide käigus.“

 „Enamik eksperte, uurijaid ja ülekuulajaid olid politseinikena tegutsenud terapeudid või terapeudi ettevalmistuse saanud politseinikud. Tagajärg oli inkvisitsioonile omane režiim, mille eesmärk oli leida unustatud mälestusi ja varjatud vaenlasi. Nende mälestuste ja vaenlaste arv kasvas otseses proportsioonis otsingutele tehtud jõupingutustega.“ (lk 685)

 „Istungil, kus kohtuotsus välja kuulutati, ütles Ingram: “Teie ees seistes seisan Jumala ees. Ma pole oma tütreid kunagi seksuaalselt ahistanud. Ma pole nendes kuritegudes süüdi.“ Ta mõisteti kahekümneks aastaks vangi võimalusega paluda armu kaheteistkümne aasta pärast. Ta oli vangis viisteist aastat.“ (lk 687). Mõtlemapanev? Küll, eriti kui vaadata ka meie süüdistus ja ohvrikultuse ärevusttekitavat kasvu.

 Šikk ohvripõlv

 M.  Manson on lahti seletanud (jälle kord) pseudoohvrite tekkimise mehhanismi („Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 119/120): “Kahjuks on üks interneti ja sotsiaalmeedia kõrvalnähte see, et vastutuse lükkamine mõne teise rühma või inimese kaela on nüüd lihtsam kui kunagi varem – ka kõige pisemate eksimuste eest. Vastab tõele, et sedasorti avalik süü/häbi mäng on saanud väga populaarseks, mõningates ringkondades peetakse seda koguni „lahedaks“. „Ebaõigluse“ avalik jagamine teenib sotsiaalmeedias sootuks rohkem tähelepanu ja emotsionaalseid väljapurskeid kui suurem osa teisi sündmusi, pakkudes rahuldust inimestele, kes saavad selle abil end lakkamatult ohvrina tunda, tänu aina kasvavale tähelepanule ja kaastundele.“

 „ „Šikk ohvripõlv“ on tänapäeval moes korraga ühiskonna paremal ja vasakul tiival, nii rikaste kui vaeste seas. Tegelikult võib praegu olla inimkonna ajaloos esimene kord, mil absoluutselt kõik võimalikud demograafilised rühmad tunnevad ühel ja samal ajal ennast ebaõiglaselt ohvri rolli surutuna. Ja nad kõik sõidavad huilates sellega kaasneva moraalse üleoleku laineharjal.“

„Tänasel päeval tunneb igaüks, kes on nördinud ükskõik mille pärast – olgu siis ülikooli kursusel lugemisvara hulka arvatud raamat rassismist, kohalikus ostukeskuses ärakeelatud jõulukuused või investeerimisfondide maksumäära tõstmine poole protsendi võrra – et neid mingil määral nagu rõhutakse, mille tõttu on neil õigus tõsta ülekohtu vastu protestikisa ja saada teataval määral tähelepanu.“

 „Kaasaegne meediakeskkond julgustab ja põlistab neid reaktsioone üheaegselt, kuna see on ju ikkagi ärile kasulik, eks ole. Kirjanik ja meediakommentaator Ryan Holidday nimetab seda „nördimuspornoks“: selle asemel, et tõsta esile ehtsaid lugusid ja käsitleda tõelisi probleeme, on meedial palju lihtsam (ja tulutoovam) otsida midagi kergelt pahakspandavat, pasundada sellest laiale publikule, tekitada pahameeletorm ja näidata siis rahvale omakorda seda pahameeletormi viisil, mis tekitab pahameeletormi mõnes teises ühiskonna osas. See kutsub esile omamoodi kaja, milles tõevaba pask põrkub edasi-tagasi kahe kujuteldava poole vahel nagu pingpongipall, juhtides kõigi tähelepanu eemale ühiskonna tegelikest probleemidest. Ei ole mingi ime, et me oleme poliitiliselt enam polariseerunud kui kunagi varem.“

„“Šiki ohvripõlve kõige suurem probleem on see, et ta imeb ära tähelepanu tegelikelt ohvritelt. (…) Mida rahkem on inimesi, kes ühe või teise imepisikese üleastumise tõttu ennast ohvriks kuulutavad, seda raskem on tähele panna, kes tegelikult ohvrid on.“

„Inimesed satuvad pidevalt nördinud olemisest sõltuvusse, sest see annab neile mõnulaksu: ennast maru õigeks pidada ja moraalselt kõigist üle olla teeb hea tunde. Nagu märkis ajalehe New York Times arvamusartiklis poliitiliste pilapiltide autor Tim Kreider. „ Nördimusega on nii, nagu on ka paljude teiste asjadega, mis on mõnusad, aga söövad meid pikapeale seest tühjaks. Ja see on veel reetlikum kui enamus teisi pahesid, sest me isegi ei teadvusta endale, et tegemist on mõnuainega.““ 

Selles arutluses on mitu sõlme, mida peab tendentside arenemisel aru saama. Esiteks on ohvriks olemine „moodne“, teiseks on tegemist mõnuainega ja kolmandaks „šiki ohvripõlve“ nautijad tõmbavad tähelepanu ära nendelt kes tähelepanu (abi ja tuge) vajaksid. Hullem veel, kogu Ühisruum puterdab mingisuguses segadikus olles imenud ära tähelepanu tegelikelt probleemidelt, mida on vaja lahendada.

 

Millest me alustasimegi? Õige - „Aga millalgi jõudsin järeldusele, et nad karjusid hea meelega üksteise peale. Et nad olid hea meelega õnnetud. Seda olin ma kuskilt ajakirjast lugenud: et leidub inimesi, kes on hea meelega õnnetud. Kes on seega õnnelikud, kui nad on õnnetud.“ See tundub olevat meie tänase tegelikkuse mudel – olla õnnelik läbi selle, et olla õnnetu? Prr, loodetavasti õnnestub seda trendi muuta, ma usun rohkem Vanaema Mariet: „Elu peab olema, tuli peab olema, ilm on kui roosiaed.“ (mitte segi ajada riigipea roosiaiaga). Jälle üks meie teiega valik tagasi või edasi põrgatamiseks.

 

Järgneb …

 

Targutusi:

 

K Farrazzi, T Razz „Ei ühtegi einet üksi“ Million Mindset OÜ 2020

 

Lk  50 „Parim definitsioon eesmärgist, mida ühel konverentsil kuulsin pärineb üliedukalt ärinaiselt, kes ütles, et eesmärk on unistus, millel pole tähtaega.“

„Enne kui hakkame  eesmärke paberile ritta seadma, tuleks hoolikalt järele mõelda, millest tegelikult unistame. Vastasel juhul võime end leida olukorrast, kus teekonna lõpus jõuame sihtkohta, mis meid sugugi ei rõõmusta.“

A Rutherford „Kõigi kunagi elanute lühiajalugu“ Tänapäev 2020

 Lk 85 Darwinist „Ainsad mittemuutuvad eluvormid on surnud eluvormid.“

Lk 119 „Paraku jõuab väljamõeldis üle maailma levida juba enne, kui tõdee hommikul uniselt silmad avab.“

 

V Kondor „Patune Budapest“ Regio 2020

 Lk 163 „See ongi tsensuuri mõte, Zsigmond. Asi pole selles, et tsensor praagib selle välja, vaid se, et meie ise tajume sisimas, mille tsensor maha tõmbab, ega hakka seda kirjutamagi. Või kui kirjutame, siis ei pane seda lehte.“

Sunday, December 6, 2020

Põrketeooria: V4 Kui demokraatia läheb katki

 


 

Meie teiega, igaüks eraldi ja isekeskis koos, saame teha mõndagi meie majanduse põrgatamiseks edasi, kuid meie teiega, ei igaüks eraldi ega kõik koos, ei saa muuta mänguväljaku piire. Meie teiega peame mängima väljaku ja reeglite piires. Mänguväljaku ja piiride asetuse määrab ära meil teatavasti seadusandja – Pilveliir -, need kelle meie oleme valinud (demokraatlikult )  neid piire määrama. Nii nagu korvpallis, kui me eksime mänguväljaku piiride või mängureeglite osas siis meid saadetakse väljakult ära. Seega on just demokraatlik protsess, millest meile küll palju räägitakse, kuid vähe selle sisu üle mõeldakse mängu ja põrgatamise aluseks. Samas määratlemine kuidas mängida, kus mängida ja kellega mängida on Pilvepiiri poolt jäänud kuidagi hägusaks. Pilvepiir justkui ei adu, et nende ootused ja tegelik väljakupiirid on karjuvas vastuolus, justkui peaks mängima korvpalli taskurätikusuurusel pinnal. Uh, sealjuures vaieldakse ennastunustavalt teemal, kas taskurätik võiks olla korvpalliväljaku normaalsuuruse prototüübiks? Pidavat olema demokraatlik värk.  G. . Shaw on öelnud midagi selliste, et demokraatia on leiutis, mis tagab meile sellise valitsuse, millise oleme ära teeninud. Nii, et kõik valitsused oleme ise välja teeninud. Kuidas see demokraatia värk siis toimib? Üks naljahammas on väitnud, et demokraatia on see, kui kaks hunti ja lammas hääletavad selle üle, mida õhtuks süüa. Ehhee, pole ka paha mõte, kui oled üks huntidest, aga tegelikult …

 Sisu ja vorm

 Kui eelnevalt püüdsime selgust saada, mis asi see demokraatia on, siis (kuigi me päris hästi sellest ikkagi aru ei saa, me lihtsalt teame et need on nagu Päike, Kuu ja tähed. Need lihtsalt on, kuid see ei tähenda, et me kogu aeg mõtleksime sellele kui palju energiat Maale langeb või milline on kuuvarjutuse mõju) demokraatia vormidega läheb pilt veelgi kirjumaks:

Suures piiris eristatakse (Vikipeedia):

 -otsedemokraatia ehk vahetu demokraatia, voolav

 - või delegeeriv demokraatia s.h huvigrupi põhine demokraatia,  

 -või  esindusdemokraatia, mis on olemuslikult kaudne demokraatia,

 -või osalusdemokraatia ehk partitsipatoorne demokraatia – kõigil huvitatud isikutel on õigus avaldada oma arvamust ja võimu teostavad ametnikud võivad neid võtta arvesse, kuid ei pea lähtuma arvamusavalduste tulemusest.

No nii, kirju pilt läks veelgi segasemaks selles demokraatiaperekonnas, kuid see pole veel kõik, sest  demokraatiat saab  jagada ka:

-enamusdemokraatiaks, mille puhul otsus langetatakse, kui vähemalt 51% on ettepaneku poolt

-leppedemokraatiaks, mille puhul on seadusega sätestatud, et poolt hääletanute arv peab olema vähemalt 2/3 või vahemikus 66-89% ja

-konsensusdemokraatiaks, mille puhul poolt hääletanute arv peab olema suurem kui 90%.

 Kuid ka see pole veel kõik. Nagu tuntud reklaamlause ütleb, peale selle eristatakse veel:

 -liberaalne demokraatia, kus pööratakse olulist tähelepanu osalejate vabaduse ning vähemuste huvide kaitsele,

- sotsiaaldemokraatia ei ole õigupoolest päriselt demokraatliku valitsusviisi vorm, vaid pigem ideoloogia ja

- juhitud demokraatiat, pseudodemokraatia vorm, mille puhul vähemus manipuleerib enamusega, 

Eks ole päris kirju perekond ja asjatundjad liigitavad seda perekonda veel peenemaks, kuid meile teiega piisab sellestki teadmisest.

Niisiis, mida meie tahame?  Kas esindusdemokraatiast või otsedemokraatiast. Kas me elame demokraatias oma esindajate kaudu, kellel me oleme delegeerinud oma võõrandamatu õiguse olla riigi kõrgeima võimu kandjaks nagu sätestab Põhiseadus või tahame igal teisel  pühapäev käia järjekordsel rahvahääletusel? Ka võimalik, kuid pingutust nõudev. Selleks et millegi üle hääletada peab kõigepealt enesele selgeks tegema mille vahel on valida või on nii nagu ütles I. Kratsev  ühe teise situatsiooni kohta – on alternatiivide puudumine ehk  kaks mittevalikut. (I. Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 74 „See, mis veel hiljuti oli kahe erineva valitsemisviisi – demokraatia ja autoritarismi – konkurents, on tänaseks arenenud kahe erineva „alternatiivide puudumise“ poliitika konkurentsiks.“)

 Meie õiguste rentnikud

 Meie siinkandis oleme senini viljelenud esindusdemokraatiat … väikese nostalgiaga muinasaja kärajate koosviibimise järgi. Kärajate nostalgia on igati arusaadav, sest kui me elame esindusdemokraatia järgi, mil me loovutame oma võõrandamatu õiguse olla kõrgeimaks võimuks (tegelikult muidugi mitte kõrgeimaks võimuks, vaid kõrgeima võimu kandjaks) ja need keda me oleme valinud/volitanud meid teiega esindama, mängivad mäe otsa mingeid oma võimumänge nii suure kire või lustiga, et ei näe meie teiega tegelikke probleeme siis … Teeb meele mõruks küll,  tahaks ju oma hea nõuandega vahele susata, kuid … ei saa. Oleme oma õiguse neljaks aastaks rendile andnud. Ilmselt just selline on rahulolematuse tekkimise mehhanism. Mida teha? Ilmselt peame järgmine kord oma õiguste kasutamise rentnikku paremini valima., sest kogu aeg referendumitel ja rahvaküsitlustel me tegelikult ju ka osaleda ei taha/jõua/oska. Kui uudsus kaob, kaob ka huvi osaleda. Mis siis juhtub? Väike entusiastide ring käib rahvaküsitlustel ja … Milliseid vastuseid me sealt saame? Saame ilmselt „selgeid“ vastuseid, mis ei ole ilmselt … esinduslikud. No küsitlused on väikesearvulise osalusega, sest iga pühapäev ju ei viitsi/huvita/taha riiki juhtida. Või olete teie selleks valmis? Enamus ja pidevalt ilmselt mitte.  Pealegi kaasneb sellega (otsuse tegemisega) suur probleem – vastutus. Kõigi osalenute ( ja loomulikult ka mitteosalenute) vastutus tehtud otsuste eest.  Nii, et enne millegi valimist peame valima millist demokraatiat me tahame ja siis tegema niimoodi nagu ütles USA  26 president Roosevelt – Theodore Roosevelt – et anne on leida inimesi oma eesmärkide täitmiseks ja omada tarkust neid mitte segada püstitatud ülesannet saavutamast.

Kogu aeg kurssi muuta ka ei saa, midagi peab juhtimismudelis olema ka püsivat. Samas, kui juhtimismudel on püsiv, kuid juhid ja organisatsioonid on paindumatud/kapseldunud, siis sellest ka head nahka ei saa. Just nii nagu meil on juhtunud.

 Mulliteooria ehk väitlus telefoni automaatvastajaga

 Nüüdseks on enamus mainemeistrite poolt infot täis topitud inimesi kas ükskõiksed pideva poliitilise mudamaadluste suhtes või … kapseldunud oma kindlasse/kõigutamatusse Infomulli. Täpselt nii nagu poliitinimesed on kapseldunud oma lööklauselistesse („punased jooned“, „… on ohus“, „… populistlik“ jne). Lukustunud. Arutada pole enam midagi ei kellegagi, võimalik. Argumendid? Eh, nalja teete või? Iga väitlus on nagu väitlus automaatvastajaga. Tüütu ja tulutu. Kas peakski argumenteerima? Näiteks: „Warren Buffetti sõnutsi on aktsiaturg lühikeses perspektiivis hääletus ja pikas perspektiivis kaalumasinaks“. „Mõlemad mõisted, demokraatia ja turu tõhususe teooria, on sisutud. Nad ainult teatavad meile, et lühikeses perspektiivis rahvamassid saavad mida tahavad. Pikemas perspektiivis saab rahvamass seda, mis tuleb“. (? W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007Lk 322). Ka nii fatalistlikult võib maailma suhtuda, kuid … selles pole mängulusti. Argumente ja vastuargumente ,ning sekka lipsavaid selgeid jaburdusi, kuuldes on maailm hulka huvitavam ja peamine … argumentide esindajad peavad oma esinemised väga põhjalikult läbi mõtlema. Mingilgi määral. No omamoodi intellektuaalne trikoovoor.

  Kinnistest mullidest moodustuvadki lahkkonnad (heal juhul), protsessi arenedes võivad moodustuda ka vaenlaskonnad. J Diamond („Võim“ ÄP 2018 Lk 174) on formuleerinud juhtide kapseldumise mehhanismi järgmiselt:  „Mida kõrgemale te organisatsiooni hierarhias ronite, seda nõrgemaks jääb teie side tegelikkusega. Mäletate võimu nn surmatsooni? Te ei saa enam oma tegevuse kohta vahetut tagasisidet ning te ei koge ka oma otsuste ja tegevuste tagajärgi nii, nagu teised seda teevad. Te elate mullis, teid ümbritsevad inimesed, kellel on seoses teie võimurolliga omad huvid mängus. Nad võib-olla kardavad teie autoriteeti või olenevad teist, sest teie tagate neile elatise. Teiega seotud olemine suurendab nende karjäärivõimalusi ning nad võivad emotsionaalselt sõltuda teie armastusest ja tähelepanust.“

„Kui kõik teiega samas mullis olijad kinnitavad teie kõrge staatusega rolli, ei näe te enam ennast selgelt ega oska ennast ega oma tegevuse tõhusust hinnata. Veelgi enam – sellisel juhul on kerge langeda ennast toetavate veendumuste ja hinnangute ohvriks, mis teie omakasu veelgi süvendavad. Inimestel ja organisatsioonidel on oht kalduda enda tegevusele kinnitust otsima (…) – me valime välja teabe, mis kinnitab seda, mida me juba niigi teame, ning eirame seda, mis seda ei kinnita. Isegi ilma võimuta on inimestel kombeks uskuda seda, mida nad tahavad uskuda. Faktid käigu kuradile. Teabel, mis on vastuolus sellega, mida tahaksime uskuda, on pea võimatu tungida läbi ego ja selle omakasupüüdlike teooriate tulemüüri.“ Tundub hirmuäratavalt tuttav? Nii ongi.

 Petlik ettekujutus informeeritusest

 Sama teemat käsitleb ka  Tim Harford („Kohanemine” Kirjastus Hermes 2012 Lk 51) läbi USA presidentide kaaskondade:  „Johnson arutas asju ainult oma poliitiliste nõuandjatega. Selle põhjal sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist edu ning sõjalised otsused olid ebaõnnestunud. Ideaalne hierarhia maksis kätte, meeskond tiris üksmeelselt vales suunda ning käsuliin tõkestas elutähtsa informatsiooni jõudmist tippu” . Samasugune kapseldumissündroom ilmnes ka JFK meeskonnal (lk 60): „Raamatus ilmneb, kuidas tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.” „ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.”

Just see petlik  ettekujutus, et arvestatakse paljude erinevate seisukohtade ja kriitikaga on tabanud meiegi poliitsüsteemi. Süsteemi tervikuna ja igat pidukonda eraldi. Automaatvastajad kordavad kord salvestatud teksti lõputult, olemata võimetud kuulama mida teine osapool ütles. Kuulama ja mõtlema, et … Võib-olla oleks sellest võimalik midagi kasutusele võtta ja olemasolevad rekombineerida millekski täiesti uueks? Teate küll seda ütlust, et ühe inimese prügi võib olla teise aare. Muide ei käi ainuüksi „prükkarite“ kohta, vaid on elulisem ja tänapäeva taaskasutusmaailmas igati kohane vaatenurk (näiteks see mis enne ladustati prügimägedele ja oli keskkonnaohtlik jääde on nüüd energeetiline- ja tooraineressurss).

 Y. N. Harari jätkab sama teemat („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 241):  „ Mis veelgi hullem, suur võim paratamatult moonutab tõtt. Võimu eesmärk on pigem tegelikkust muuta, kui tõtt tunnistada. Kui teie käes on haamer, paistab kõik naelana, ja kui teie käes on suur võim, paistab kõik teid sekkuma kutsuvat. Ka siis, kui sellest tungist kuidagi üle olla suudate, ei unusta teid ümbritsevad inimesed ometi hetkekski hiiglaslikku haamrit, mida te käes hoiate.  Kõigil, kes teiega räägivad, on mingi teadlik või alateadlik tagamõte, mis tõttu te ei saa nende sõnu kunagi täielikult uskuda. Ükski valitseja ei saa kunagi usaldada, et tema õukondlased ja alamad talle tõtt räägivad.“ „Suur võim toimib seega nagu must auk, mis väänab end ümbritsevat ruumi.“

 Koera naeratus

 Eelnevaid tendentse aitaks vast ravida  B Fensteri tähelepanek („Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 Lk 254): „Või nagu sõnastas Ann Landers: „Ärge võtke oma koera imetlust kui lõplikku tõendit, et olete suurepärane inimene.“ Tundub ju lihtsa õpetusena, kuid raske järgida, meie enese ajud töötavad sellele „koera imetluse“ sündroomile vastu.

Kui eelnevad tarkinimesed kirjeldavad olukorda, siis T. Phillips pakub välja ka mehhanismi ( „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“ Tänapäev 2019 Lk 30): „Kuid just selles probleem seisnebki: meie ajudele ei meeldi teada saada, et neil pole õigus. Kinnituskalduvus on meie ärritav komme keskenduda lausa laserkiire täpsusega igale tõendikillule, mis toetab seda, mida me juba usume, ning eirata rahulolevalt vahest palju suuremat hulka tõendeid, mis näivad viitavat sellele, et oleme asjast täiesti valesti aru saanud. „. „Võib  arvata, et kui oleme teinud otsuse, hakanud seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et asi hakkab jubedalt viltu kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga paraku mitte. On selline asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…) Oma keerukamas vormis on see põhjuseks, miks valitsuse ministrid kinnitavad jätkuvalt, et „läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju edusamme“ veel ka siis, kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on tehtud, seega pidi see olema õige, kuna meie tegime selle.“

Kõigi nende tendentside hindamisel tuleb arvesse võtta ka sellist ülijõudu nagu võim. Võim teha, kuid ka võim mitteteha. J Diamond „Võim“ ÄP 2018 Lk 50) „Võim on midagi enamat kui jõud midagi teha: see: otseselt või kaudselt mõju avaldada ja volitusi anda. See on vabadus mitte teha; mitte sobituda, mitte kohanduda ja mitte tunda teiste survet. Võim muudab meid ühiskondlike ootuste suhtes immuunseks.“

Lk 57 „Täpsemalt öeldes, kõrge staatus ja suur võim pidurdavad meie võimet näha asju kellegi teise vaatenurgast. Psühholoogias on teise vaatenurgale asumine oluline sotsiaalsete sidemete loomise ja säilitamise viis. Enese kellegi teise nahka kujutlemise võime on väga tähtis sotsiaalne oskus – hädavajalik sõprade leidmiseks, lähedaste suhete säilitamiseks ja konfliktide lahendamiseks. Samas oskavad kõrge positsiooni ja suure võimu omajad seda kehvasti. Õigupoolest peab see paika meie kõigi puhul, kui meile saab osaks väikseimgi võimukübeke. Nagu Mindell otse välja ütleb: kõrge staatuses kaotame me teiste suhtes teadlikkuse.“ Pange tähele, J Diamont ei väida, et „need pahad“ kes on võimul vaid, … et „võim muudab MEID“, „MEID KÕIKI“, kui meile saab osaks võimuvägi. Näiteks võib tuua möödunud kriisi ajal leiutatud reisisaatja (töö)kohad töötutele. See sotsiaalne halastuskoht (mitte töökoht) pani nii mõneski tõsise „saatja“ hinges ja käitumises võimuka ülemusetunde kihama. Panite tähele, isegi võimu ei olnud (tegelikult isegi töökohta ei olnud), kuid juba otsis võimuta, kuid ametisse määratu haamer, millistele naeltele valu anda. Võimu poolt ametisse määramine ise andis võimu(tunde). Mis siis arvata neist kel on kõige pisemgi võim teha või mitte teha, sobituda või mittesobituda? Muide ei kehti ainult poliitturu kohta vaid samamoodi ärimaailma kohta, eriti siis kui tegemist on (administratiivse ja/või majandusliku) turuvalitsejatega.

 Katki

 No nii, siin me nüüd oleme – oleme kapseldunud, õigust täis ja usume oma koera imetlust. Ei mingeid läbikäimisi, ei mingeid kavalaid läbirääkimisi, ei mingit mõistmist üksnes vastasseis ja punased jooned. No punaseid jooni tõmmatakse kogu aeg ja neid …  ka rikutakse. Punase joone jutt (või vereva juti jutt?) on rohkem vastase heidutamise, kui tegeliku piirijoone mõte. Pigem tungiv palve (märgu andmine?), et ole hea, ära tee, muidu … Muidu pean mina ka midagi tegema, kuid ma ei taha/viitsi/saa/oska. Tegelikult on tegemist ühe vaikiva kokkuleppe vorme. Harilikult seisneb „tegu“ uue punase joone tõmbamises koos nägu säilitavate keeruliste sõnastustega. Ilmselt mäletavad paljud oma lapsepõlvest seda, kui kraaklemise käigus sai toikaga maha tõmmatud joon ja teisele tatikale öeldud, et kui sa sellest üle tuled, siis saad „ketuka“. Selle joone ümber sai pikalt kraageldud, küll jalga piiri äärde asetades, küll õhus üle piiri vibutades. Rüseleti ka, kuid … Põhiliselt oli see mäng, mitte kaklus (kaklust ei mäletagi). Pigem pooside võtmine ja sõnaseadmisoskuse arendamine. Pärast … Pärast mini üheskoos õunaraksu. Kuulge, kui me tatikatena suutsime mängida ja kujutletavaid jooni tõmmata ja siis neid eirates ühismängu mängida, siis miks praegu kõik algab ja lõppeb vaenutegevusega. Kas koera imetlus on taandanud meie oskused mängu edasi mängida ja mängu juhtida? Taandareng?

Kuid taandarengul on ka halvem külg – elementaarne füüsika.  Newtoni kolmas seadus (mõju ja vastasmõju seadus) sätestab, et kaks keha mõjutavad teineteist jõududega, mis on suuruselt võrdsed ja vastassuunalised. Lihtsamalt seletades mõjule mõjub vastumõju ja vastupidi. 

Vaatame kuidas see mõjude seadus toimib Pilvepiiril. Teatavasti on meie demokraatia süsteem selline, et meie teiega valime Pilvepiirile oma esindajad, need moodustavad pidukondade koalitsioone, sest meie süsteem ei võimalda (seni ja suure tõenäosusega edaspidigi) ühe pidukonna valitsust. NB! Võitjad on need kes suudavad omavahel esimesena kokku leppida ühistegevuses, mitte ilmtingimata need, kes on saanud suurema häältesaagi. Seda, et valimiste võitja pidukond on tegelikult võimu kaotanud on, nii palju kui mäletan, juhtunud kahel korral.

Need, kes jõudsid kiirelt kokkuleppele ja moodustasid valitsuskoalitsiooni on heas positsioonis, et ellu viia oma eesmärgid. Need kes hiljaks jäid või kokku ei leppinud, need … Jah nemad ei moodusta midagi, neist moodustub opositsioon – o-positsioon. O-positsioon võib olla mõjukas (nagu näiteks Taani vähemusvalitsuste puhul), kuid võib olla ka … mõjutu. Vaadake täht „O“ võib olenevalt šriftist olla äravahetamisi sarnane numbriga „0“, mis tähendab, et on mitte o-positsiooniga vaid lausa null-positsiooniga. Kuid kui mõju ei ole, siis pidukond peab ennast ikkagi kogu aeg tegusana näitama, et „me ju teeme midagi(gi)“. Mida? Näiteks avaldame järgipanu positsioonis olevatele ministritele umbusaldust. Hm, kord aastas oleks täiesti loogiline (hoiaks kõiki osapooli heas sportlikus vormis), kuid „igal esmaspäeval“ umbusalduse treimine on kõiki juba ära väsitanud. See on priiskamine. See ei toimi enam sellena mida see peaks tegema, vaid vastumõjuna,  halvendab o-positsiooni tõsiseltvõetavust  veelgi. Mängumaa ei ole enam null vaid miinuseline. Kuidagi nukraks teeb kui tohutuks töövõiduks kuulutatakse ühe positsiooniministri tüdimuslikku lahkumist ja samal päeval teisele umbusalduse esitamist. Mille poolest meie teiega kui kandjate, kõrgeima võimu kandjate, eluolu kirkamaks muutus? Poliitteatri mänguilu? Klubiline tegevus? Mull? Mullimõnu? Ei tea. Lihtsalt kurblich tunne.

 Poliitiliste hingamisteede teadlikust ahendamisest

 Lisaks umbusaldusele on O-positioonil on enese nähtavaks tegemiseks veel üks võimas mõjuvahend ehk obstruktsioon, kui seda osatakse kasutada. Obstruktsioonil on kaks tähendust. Esiteks on obstruktsioon hingamisteede ahenemise tagajärjel tekkinud õhu liikumise häirumine kopsudes ( sagedasteks põhjustajateks suitsetamine ja astma).  Teiseks on obstruktsioon  Pilvepiiri/Parlamendi töö takistamine opositsiooni poolt, mida tehakse harilikult  ülipikkade kõnede vormis. Meil on asi lihtsam, kuna osavaid kõnemehi on vähe, siis avaldub meil seadusandja töö takistamine … pausidena. Pikkade ja sagedaste pausidega. Seda on ka kasutatud, kuid … tegemist on väga tundliku instrumendiga, mille kasutamisega ei tohi üle pingutada. Vaadake, instrument ise võib olla hävituslik eesmärgile. Hm, kuidas siis nii? J.L. Gaddis („Külm Sõda” Tänapäev 2007 Lk 62) on toonud näite tuumarelva valdkonnas, mis tundub hästi sobivat meie seadusandja töö segamise konteksti:  „Kui sõja eesmärk on riigi julgeoleku tagamine – ja kuidas saakski teisiti olla? – siis peavad sõjad olema piiratud. Just seda pidas Clausewitz silmas, kui ütles, et sõda on „poliitika jätkamine teistsuguste vahenditega … Poliitiline kavatsus on eesmärk, sõda on vahend, ja vahend ei ole kunagi mõeldav ilma eesmärgita”. Riigid võivad langeda sõja ohvriks, kui relvad muutuvad nii hävitavaks, et seavad ohtu eesmärgid, mille pärast sõda peetakse. Sellisel juhul tähendab jõu kasutamine selle hävitamist, mida tegelikult tahetakse kaitsta .” Väga asjakohane tähelepanek, mida peaks meeles pidama iga poliitinimene – kas see mida ta teeb kas see mitte ei hävita seda mida tahetakse kaitsta.

Kuid  tuumapommi leiutamisega muutus tegelikult jõu kasutamise võimalikkuse kontseptsioon: „Hoolimata revolutsioonilisest iseloomust, olid pommid loodud vana ja harjumuspärase mõttemalli järgi: kui see toimib, siis tuleb seda ka kasutada.” Thruman sai aru, et kasutades  tuumapommi, siis muutub Clausewitsi põhimõte sõjast kui poliitika jätkamisest teiste vahenditega mõttetuks, see muutub nii hävitavaks, et seab ohtu sõja eesmärgid ehk poliitika eesmärgid. „Ta pööras pahupidi inimliku käitumise malli, mille alged ulatusid juba aegade hämarusse – põhimõtte, et kui relv on loodud, tuleb neid ka kasutada.” (lk 66). Ka Thrumani ametipärija lähtus samast printsiibist ja ei nõustunud Korea sõja ajal ellu viima kindral MacArturi nõudmist kasutada seal tuumarelva. Tuumarelv küll oli, kuid leiti teised lahendused.

 Kurakäeliste kolmas tuumapommi katsetus sel aastal

 Nüüd on Kurakäeline pidukond leiutanud uue obstruktsioonirelva. Juba Pensioniseaduse eelnõuga katsetati pea tuhande parandusettepanekuga seaduseelnõu menetlust kokku jooksutada. Katsetused osutusid edukaks, kuigi positsioonis olijad leidsid kokkujooksutamisvastase vahendi/tuumavarjendi (eelnõu sidumine  VV usaldushääletusega), oli see märk uuest relvast ja uuest relvastumisest.

Juba juunis tegid kurakäelised uue tuumakatsetuse. Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) likvideerimise eelnõule tehti juba 50 000 muudatusettepanekut, et takistada selle eelnõu vastuvõtmist. Tegemist oli mitte sisuliste, vaid tehniliste ettepanekutega eelnõu vastu võtmise takistamiseks. Mida tähendaks sellise arvu parandusettepanekute menetlemine? Arvestused näitasid, et  50 000 muudatusettepaneku hääletamine Pilvepiiril võtaks ööpäevaringselt iga päev töötades umbes aastakese, mis oleks teatavasti võimatu. Kuid kuna ERJK küsimus polnud nii tähtis siis küsimus vaikselt kuhtus.

Nüüd on sama ähvardus õhus rahvaküsitluse/hääletuse algatamise ja küsimuste sisu kohta.

Võimuliit on paika saanud abielu puudutava rahvahääletuse/küsitluse küsimused, kuid ... Opositsiooni kuuluvad kurakäelised lubavaid juba  rahvahääletuse otsuse eelnõule sedavõrd palju parandusettepanekuid esitada, et eelnõu ülepea menetleda ei saakski. See tähendaks, et eelnõu poleks tegelikkuses võimalik üldse menetleda ehk riigikogu ei saaks rahvahääletuse korraldamist otsustada. Punkt. Või hoopis ahelreaktsiooni trikkel ja …tuumakatastroof?

Meie teiega saame vägagi hästi aru kurakäeliste ja teiste o-positiooniliste mängulustist, isegi mänguilust. Kuid sellel mängul on ka tagajärjed. Kas selle peale on keegi mõelnud? Te ei saanud aru,? Mis trikkel? Mis mäng? Vaadake, o-positsioonist saab kunagi mingis kombinatsioonis positsioon ning positsioonist o-positsioon, mängu (vabandust, demokraatia) loogika on lihtsalt selline. Mida siis tänane o-positsioon arvab/loodab uue o-positsiooni tegevusmustrist? Et uus o-positsioon ei kasuta tuumatriklit? Ei kasuta seda jõuliselt? Naudinguga? Parastamisega, et ise te selle relva lõite, sähke siis. Nautige uut ja lõputut (poliitilist) õhupuudust ja tuumatalve. Ja selle koha peal läheb demokraatia katki. Täitsa katki. Kurakäeliste tuumakatsetused muudavad senise demokraatia mõttetuks, see muutub nii hävitavaks, et seab ohtu demokraatia eesmärgid. Kuidas nii? Elementaarne:

Esiteks ei saa edaspidi ükski valitsus viia ellu oma valimislubadusi, oma poliitikat,  vaid peab ellu viima o-positsiooni poliitikat (sic!). Kuid see ei ole ju valimiste mõte, et rahvas (see kõrgeima võimu kandja) teeb valiku mingi talle meeldiva poliitika kasuks ja saab hoopis sellise poliitika, mida ta ei ole valinud. Me saame demokraatliku protsessi asemele täiesti vastupidise tulemuse – pöörddemokraatia. Kraatia, millel pole midagi ühist demoga.

Teiseks kui jäädaksegi kasutama seda eelnõude kinnijooksutamise mudelit, siis … jookseb riik kinni, kui riik jookseb kinni, siis … Jah, mis siis juhtub, kui demokraatlikud protsessid/mehhanismid ei toimi ja riik jookseb kinni? Eks ole hea küsimus, kuid … halb vastus. See ei ole enam demokraatia, see on poliitiline tuumatalv. Kui hästi läheb siis … heal juhul juhitav tuumatalv.

Pole midagi uut siin taeva all „Isokratese tsitaat „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“ Isokrates 436–338 eKr Vana-Kreeka  retoorik (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 Lk 89). Mnjah, seda demokraatia hävitamise mehhanismi demokraatia kaudu teati juba üle kahe ja poole aastatuhande tagasi. Kui niimoodi juhtub, siis ei põrka me ei edasi ega tagasi vaid mänguväljakult välja. Mängust ka!

 Poliitturu investeerimislõks

 Olen mitmel juhul avaldanud arvamust, et poliitturg on samasugune turg, kui kõik teised turud, oma Heureka hetkedega, pimenurkade, uskumatute totruste, naeruväärsete ülbuste, investeerimisotsuste ja konkurentsiga. Vadake, kui me nimetame asju õigete nimedega, siis on meil ka kohe selge, miks mingi sündmus toimus ja miks just selline sündmus toimus. Selline vaade võimaldab sama selgelt näha protsesse, kui me lähtume omandiõigusest või valitud enamuse otsustusõigusest. Kõik ilujutud mingitest turgude erilisusest, omandi ümberjaotamisest või mingid muud susserdused viivad pildi üksnes vibama ja mainemeistritel on kerge meid teiega hullutada.

Põhi paika! Siis on võimalik teada ka seda kas peame tümapinnalt sujuvvetruvalt ja ettevaatlikult või kindelpinnalt kohe kogu vedru vungiga. Neid kahte äratõuke erisust ei tohi ära segada, tulemused võivad olla fataalsed.

Kui meil äratõuke tingimused on selged, siis järgmine otsustuspunkt, millele keskenduda on investeerimine. Poliitturul tehakse täpselt samasuguseid investeeringuid enda (ja oma erakonna) edu nimel nagu pärisäris. Vahe on vaid selles, et poliituru investeerimisotsused on enamuses immateriaalsed (keelates ühtedel midagi teha ja lubades teistel midagigi mittemitte teha) ja kui need otsused ongi materiaalsed, siis need pole mitte investeerija taskust, vaid meie teiega ühisest rahast (ärge solvuge, tegemist o vaid konkreetse turu eripäraga). Kuid investeerimine on investeerimine ja kui poliitinimesed on investeerinud mingisse „projekti“, olgu see siis tasuta ühistransport, pensionisammastik või midagi muud, siis sellest taganeda on raske. Nagu märgib Adam Grant  („Anna ja võta“ ÄP 2016 Lk 164):  „Kui investeering ei taha end ära tasuda, ja isegi juhul, kui oodata on kahjumisse jäämist, kipume me üha edasi investeerima. Majandusteadlased selgitavad seda käitumist kui „pöördumatute kulude lõksu“ – tulevaste kultuste väärtust hinnates ei suuda me enamasti varem tehtuid arvesse võtmata jätta. „. „Kõige võimsam tegur on oht enesehinnangule: kui ma investeerimist ei jätka, siis jätan ma endast rumala mulje ja tunnen end lollina. „ Ja selles on A.G tuline õigus, mitte keegi ei taha jätta endast rumalat muljet, mille tulemusena jätkub „ohverdus“ nii kaua, et sellega harjutakse, kui elu osaga, või unustatakse.

Ohverdusmehhanismi kohta on Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 313) kirjutanud väga illustreerivalt: „ On paradoksaalne, et mida rohkem ohvreid me väljamõeldud loo nimel toome, seda jonnakamalt hoiame sellest kinni, sest me tahame neile ohvritele ja kannatustele, mida me oleme põhjustanud, meeleheitlikult tähendust leida. Poliitikas tuntakse seda nähtust meie-poisid-ei-surnud-ilmaasjata sündroomina.“ ( Näiteks: I MS Itaalia-Austria Insonzo jõe joone lahingud. Esimeses lahingus hukkus 15 tuh, teise 40 tuh, kolmandas 60 tuh. Lõpuks otsustas Austria teha vasturünnaku 12 lahingus paiskas itaallased peaaegu Veneetsiani. Lõpptulemus: 700 tuh langenut, haavata üle milj.)„Kuidas saanuksid poliitikud minna tuhandete langenud Itaalia sõdurite vanemate, naiste ja laste juurde ning neile teatada : „Vabandage, juhtunud on eksitus (…)“, Nii pidasid nad maha ka teise ja kolmanda lahingu ja kaotasid veelgi rohkem mehi.“ Ehk „Mida valusam on ohver, seda rohkem on inimesed veendunud selle kujutletava vastuvõtja olemasolus. Jupiterile hinnalise härja ohverdanud vaene maaharija hakkab uskuma, et Jupiter on tõepoolest olemas, sest kuidas muidu rumalat tegu seletada. Talupoeg ohverdab seejärel veel ühe härja, siis teise ja veel ühe, et ta ei peaks tunnistama, et kõik eelnevad härjad on asjatult raisatud“ (lk 315) . Täpselt sama toimub poliitturul, kuigi kõik märgid näitavad, et „projekt“ on luhtunud püütakse sellesse ikka investeerida, kasvõi … kõigi härgade või poliitilise tuumatalve hinnaga. Vaat selline lugu

„ Inimesed vihkavad kaotust (…). Millegi kaotamine muudab teid keskmiselt kaks korda õnnetumaks, kui sama asja saamine õnnelikuks teeks. Võiks öelda, et inimesed „väldivad kaotusi“.“ (R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018 Lk 47) Näide „Kui ma kruusi saan, ei taha ma sellest loobuda. Kui mul seda ei ole, ei tunne ma ka erilist vajadust seda osta. See tähendab, et inimesed ei omista asjadele kuigi konkreetset väärtust. Aga kui nad millestki loobuma peavad, teeb see neile rohkem haiget, kui sama asja omandamise rõõm.“ Ilmselt on sama korrelatsioon kehtiv ka idee tekkimise ja nendest loobumise vahel. Kuid ikkagi mõralise tassi me viskame harilikult minema (see on ohtlik võib puruneda käes), miks siis mitte ka mõralist ideed minema visata? 

 

 

 

Jätkub …

 

Targutusi:

 

Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013

 

Lk 146 „Inimõigused ei saanud alguse Prantsuse revolutsiooniga … (need) pärinevad tegelikult judaismi ja kristluse segust … (meil, inglastel) oli 1688 ndatel omaenda vaikne revolutsioon, mille käigus parlament rakendas oma tahet kuninga üle … See polnud sedasorti revolutsioon nagu Prantsusmaal … „vabadus, võrdsus, vendlus“ – ma arvan, et nad unustasid kohustused. Ja siis läks vendlus muidugi pikaks ajaks kaduma.“

 

Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

 

Lk134 „Tundub, et probleem on selles, et valitsusel meeldib toetada kaotajaid. Piisab kui meenutada kõiki neid suurpanku ja autotööstureid. Paistab, et valitsuse toetuse saamisel on eelisjärjekorras ettevõtted, kes on väga suured ja äris äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil taastoodetakse ebaõnnestumist. Võib-olla seetõttu ongi enamik selliseid projekte äpardunud.”

Lk 142 „Ta näitas, et on asjaga hästi kursis, aga ometi ei saanud millestki aru. … Ta ei suutnud vahet teha probleemi olemusel ja lahenduse lihtsusel”

Monday, November 30, 2020

Põrketeooria: V3 Tulemuslik … omavärav?

 


Tundub, et meie Ühisruum on eksistentsiaalsed probleemid täielikult unustanud ja sukeldunud enesepettuslikult pseudoküsimuste lahendamisse. Isegi (või siis just seepärast, et mitte mõelda eksistentsiaalsetele küsimustele?) kõige kibedama kolmikkriisi ajal.

 Teine meditsiinikriisi laine on kohal, tervishoiutöötajad eesrindelt ütlevad, et läheb raskeks, läheb väga raskeks (muide  seda öeldi murelikult kolm nädalat tagasi)  ja … Meie selle asemel, et tegeleda kriisiküsimuste lahendamisega, tegeleme kirglikult selliste teemadega nagu ministri lapsehoidjate/autojuhtide/kokkade küsimus, süvasukeldumisharjutuste süvamõtestamisega  ja abielu mõistega. Tegeleme ennastunustavalt (tuletage meelde energia jäävuse seadust). Uh, osasid neid eelnimetatud küsimusi isegi riiklikult tähtsa küsimusena. Nagu hoomate mõnedes turvalistes staapides käib töö täie hooga. Samal ajal on eesliinlased (need tervishoiutöötajad, kes igapäevaselt tegelevad meditsiinikriisi tõrjumisega) tõsiselt mures kriisimeetmete aeglase otsustusprotsessi suhtes.  Oeh, lõpuks sai Dr Riik ka maskikandmise kohustuse paika ja mõtiskleb lausa selle üle, et kas huviringe peaks sulgema või nakatagu edasi. Staabiohvitserid mängivad endiselt demokraatiat, sügades vastastikku kõhtu ning nurruvad sõnaosavuse mõnust. Otsustamatus ei ole demokraatia – otsustamatus on lihtsalt … otsustamatus. Eesliinlased kes igapäevaselt tegelevad elupäästmisega arvavad, et Dr Riik oleks pidanud sulgema kõik ja kohe - nii nagu kevadel (kui kevadel oli otsustus- ja materjalinappus, siis nüüd on personali nappus). Asjatundmatuna valdkonnas ei oska ma midagi rohkemat teha, kui kuulata asjatundjaid. Muide naabrinaine (üks neid kangelasi, kes seisid/seisavad rinnet hoides nii kevadel kui praegu) on asjatundja. Teda ma usun ja tema arvab just nii nagu eelnimetatud eesliinlaste seisukoht on. Eesliin ju, tema ei tohi, saa ega või eksida nii nagu …. staabiohvitserid.

 Hea elu sündroomi kõrvalmõjud.

 Kolmikkriisi administratiivkriis (julgus- ja otsustuskriis) jätkub, majanduskriisi üheksas laine on üpris pea kohale jõudmas.  Meie … Mida meie teiega teeme? Hm, kutsume kokku maskidevastase massimeeleavalduse? Peamine minister ütleb, et vaba rahvas, vaba maa – meeleavaldused on lubatud. Õige ka, aga süsteem „vaba maa-vaba rahvas“ eeldab ka teistega arvestamist. Isiklikku vastutust. Samas, tundub, et hea elu on mõnedel täielikult tasalülitanud kogu eluslooduse ühe põhifunktsiooni ehk enesekaitse ja enesesäiltamistungi. Mis aga on eriti murettekitav, siis see, et  „maskieitus“ – üks neist lõpututest „ei kampaaniatest – on sügavalt egoistlik. Siinjuures pole isegi küsimus selles, kas maskid aitavad või ei, vaid tegemist on egoismi manifestatsiooniga. Mika? Kui ma õigesti aru olen saanud, siis „kirurgilised maskid“ mida me kanname, on mõeldus selleks et maskikasutaja (näiteks kirurg) ei kannaks oma saastust/nakatust üle teistele (näiteks patsiendile). NB! Individuaalne kaitsevahend kaitseb Ühisruumi pigem …  indiviidi eest, mitte ei kaitse indiviidi Ühisruumi eest. Kui sellest vaatepunktist vaadata, siis meie teiega, kes kanname maske kaitseme ei-iste võimaliku nakatumise eest, samas kui nende võimalik nakkus levib vabalt Ühisruumi nakatades maskikandjaid. Nagu märgitud on mask pigem selle kandja saasta Ühisruumi kandmise pärssimiseks kui kandja kaitseks välismõjude vastu. Võib-olla pole ma õigesti aru saanud – ma pole ju selle ala asjatundja – kuid asjatundjate selgitustest jääb just selline mulje. Sellisel juhul on ei-istide demonstratsioon mitte sügavalt egoistliku maailmapildi demonstratsioon. Muidugi tekitas ei-istide demonstratsioon kohe vastudemonstratsiooni, ega ja-istidki maga. Tegeleme …jamaga. Või demokraatiaga?

Kuidas teile tundub, kas me põrgatame praegu (midagi) edasi või tagasi? Tegeldes pseudoprobleemidega kaotame vaid aega ja strateegilist manööverdusruumi/vabadust. Just see on vabadus, kui meil on vabadus teha valikuid.

 Strateegia: tagasisööt ehk ei-ism kõiges

 Kes võiksid meid edasi põrgatada? Hea küsimus. Lahedatel/rahulikel aegadel on neid kes seda staapides mudelites ja tabelites teevad hulgi. Meil on isegi loodud terve rida institutsioone ja institutsioonikesi, millised tegelevad tulevikumudelitega (ust mudel, mitte tegelikkus). Maailmas on sellisteks „nõiaköökideks“ kujunenud mainekad mõttekojad, millised koondavad oma ala asjatundjaid. Meilgi on mõned mõttekojad.

 Lugedes arveametniku pilguga, et mõttekoja Praktika (lad. praxis) pealik lahkub enneaegselt oma ametipostilt, et vedada käima järjekordset „ei kampaania“, siis arvasin, et … kahju ( „ei kampaania“ nimetus ise on negativistlik, ei lenda, ei uju ja jätab ka kahetise mulje – mida siis eitatakse?). Miks kahju? Inimese vaba valik ju. Kuid üks võimalik edasipõrgataja kukkus ju vedajate mängusüsteemist välja. Energia bilanss on rikutud. Edasipõrgatajast sai tagasisöötja? Mnjah, kas üldse peaksin midagi sellisest valikust arvama? Vaba rahvas, vaba maa, igaüks teeb nii nagu õigemaks peab, kuid … Kuid midagi jäi nagu arveametniku hinge vaevama. Mingi seletamatu tunne. Kahjutunne? Nukrus? …? Midagi oleks nagu pöördumatult raisku läinud? No midagi pole teha, kui inimene tundis tungi selline valik teha, siis on tal selleks ilmselt tungiv vajadus. Samas põrgatamisteooria järgi on mäng võtnud täiesti uue pöörde. Võib-olla on arveametniku arvamus harjumatu, kuid kui sellise kaliibriga mängijad väljuvad veosüsteemist (edasipõrkest) ja panustavad söötudele tagasi, siis oleme jõudnud väga haprasse seisu. Ainult kaitsemänguga mänge ei võideta. Kui kõik ründemängijad oma korvi all ringi sebivad (isegi kui nad seal salkades sebivad), siis punkte ei koguta. Korve ka. Pigem vastupidi. Võib küll „korvi saada“ nagu neiult tantsusaalis, kuid see pale asi millega skoorida. Asi võib olla ka proosalisem, kui asendada „neiu“ sõnaga „valija“ ja sõna „tantsusaalis“ sõnaga „valimised“. Iial ei tea, milline on tulemus, kui me üle tantsupõranda sammume ja kummardame … neiud ja valijad on … eee … valivad.  Neiud (ja ka valijad) harilikult virisejaid ei vali. Vaat niisugune tähelepanek.

Päevakorrapunkt nr 1 & nr 2

 Kuid kui ka targad inimesed hakkavad tegelema rumalate pseudoprobleemidega, siis kas see on tark või rumal tegu? Alati pole vaja kiirustada ja „puhtusega pidamisega“ üle pingutada, mõni asi tahab lihtsalt aianurgas laagerdumist, et … kasutuskõlblikuks muutuda. Kui te iga päev komposti (või sõnniku) hunnikut ümber pöörate, siis saate kehva tulemuse ja igapäevaselt rohkelt halba  haisu. Laagerdamisel saate sellest samast kooslusest vägeva kasvurammu ja aednikul sära silmadesse. Teisalt keerukamate süsteemide puhul tuleb muudatuste esilekutsumisega alustada tasa ja targu, selle kohta on N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini( „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ Elmatar 2008 Lk 73) teinud tähelepaneku:  „Hobust on kõige lihtsam juhtida sinnapoole, kuhu hobune läheb,“ nagu öeldakse. Nii et ainult siis, kui kohandate end kõigepealt hobuse suunaga, on võimalik aeglaselt ja plaanipäraselt juhtida teda sinnapoole, kuhu teie tahtsite minna. Kui püüate lihtsalt niisama hobust soovitud suunas tirida, siis kurnate ennast ära ja ajate tõenäoliselt hobuse närvi“. Nii meil ongi juhtunud halb hais käib taevani, oleme ennast ära kurnanud ja hobune, vabandust, Ühisruum on ka närvis. Tulemuseks on tulemusetus.

 Igatahes on kurb lugu, kui targad inimesed kapselduvad/kapseldatakse pseudotegevusse. Ühisruumi energia ja aja raiskamine. Nagu väga hästi sõnastas minu õpetatud ja tark sõber: „ Ilmselt suudab iga vähegi terasem inimene panna ritta arvukalt olulisi sotsiaalseid , majanduslikke ja muid probleeme, mis vajavad hädasti lahendamist.  Mitmed neist  (näiteks õpetajate alatasustamine) on olnud üleval juba aastakümneid, mõned alles selgumas ( aastaks 2030 ennustatakse elektritarbimise tippkoormuse ajaks   arvestatavat defitsiiti). Oleks ju lubamatu, et probleeme hakatakse lahendama siis, kui kuri  on juba karjas. Paraku selles suunas just liigutaksegi. Juhul kui  ühist raha valesti kasutatakse, siis räägitakse sellest kui mittesihipärasest kasutamisest, mis on kui mitte kuritegelik siis taunitav igal juhul. Kui aga raisatakse aega ja sotsiaalset energiat, siis let`s go - mõisa köis, las lohiseb. Eesti meedia võiks toimuvale jahmerdamisele lähenda ka sellest küljest. selle asemel antakse aga näiteks kõikidest kanalitest Repsile "pasunasse" ametiauto väärkasutamise eest ( ma ei soovi teda siin õigustada). See on ju palju lihtsam ja rahvale peale minev ettevõtmine. Vägisi meenub mulle nõukaaegne anekdoot, milles kirjeldatakse kolhoosi üldkoosolekut, millel on päevakorras kaks punkti:1. uue kuuri ehitamine 2. kommunismi ehitamine. Kuna esimese punkti juures tõdeti, et puuduvad lauad kuuri ehitamiseks, siis keskenduti teisele teemale.“ Olen temaga täiesti nõus, eriti selle osaga, mis paljudele arvajatele, arutajatele, analüütikutele, poliitinimestle jääb märkamatuks,  et pseudoküsimuste ennastunustaval, kirglikul ja lausa vihasel moel raiskame meie  aega (seda taastumatut ressurssi) ja sotsiaalset energiat. Lisaksin vaid niipalju, et minu meelest on sotsiaalne energia kogu Ühisruumi ühisenergia ja kuigi märgitud energia kadu on meile mõistetav eelkõige selles, et Pilvepiir ja Dr Riik  ei tegele esmaselt mitte kõige esmaste vajadustega, siis tegelikult kaob pseudoküsimustele keskendumisega ka kõigi meie teiega energia. Toimub meeletu energiakadu, mida näitas ka mõttekoja Praktika pealiku lahkumine mängusüsteemist (ja mitte ainult tema lahkumine, vaid lahkumine veosüsteemist toimub salkade kaupa?. Mängusüsteem vaesustub, energia kaob. Kui M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 147) kirjutas, et:  „Ulmekirjanik Larry Niven ütles kord: „Dinosaurused surid välja, sest neil ei olnud kosmoseprogrammi. Ja kui meie sureme välja, sest meil pole kosmoseprogrammi, siis on see meile õieti paras!““, siis … oli tal õigus. Ei tahaks et seda mõtet parafraseeritaks kunagi niimoodi, et „Eestil ei olnud toimivat homseprogrammi,  et elu edasi põrgatada ja … paras neile!“ Prr.

 Ja siin me nüüd oleme, …

… meil on hädavajalik enne kriisi täies jõus kohale jõudmist tegeleda vähemasti „kuuri ehitamisega“, kuid meie tegeleme mingi nr 2/3/4 punktiga. Ei maksa arvata, et me ei peaks ka nr 2 punktide arutamisega tegelema, vastupidi, kindlast peame, kuid siis kui selleks on õige aeg, kuid kriisi lahendamisele ei anna see midagi. Praegu …. Praegu, sel ajal kui kolmikkriis meie teiega eluolu ikka ahtamale pinnale surub, tegeleme hoopistükkis ennastunustavalt üha uute lahkkondade loomisega. Nagu kirjutab C Gallo („Jutuvestja saladused“ Million Mindset OÜ 2020 Lk 38) Sõites rongiga San Fransiscos „Uurisin enda ümber istuvate inimeste nägusid. Vaid mõni paistis õnnelik. Nad põrnitsesid mossis näoga mobiiltelefoni või vaatasid igatsust täis pilguga aknast välja. Sära nende silmis oli kustunud. Kuskil olid nad oma kire kaotanud.“ Aga kuhu meie kaotasime oma sära silmist? Millal? Miks? Saime liiga targaks? Pigem ülbeks. Mõtleme et teame kõike, aga …  „Tänapäeva inimesed on peaaegu kõik nagu zombistunud nuumhaned: tähtsusetut infot nii silmini täis topitud, et nad on ühtaegu pundunud ja hirmul, samas tuimad, pooleldi koomas.“ („Õllepunkatid“ lk 190). Vaat selline lugu. Täis, infot täis topitud! NB! Topitud.

Vägev vaenlane … jälle

Kõikvõimalikud staabid jätkavad vaenlaskujude loomist, sest mida  oleksid staabid väärt ilma (kujutletavate) vaenlasteta kellega võidelda? Kui  Mainemeister väitis, et  „Populism ei ole ideoloogia, see on strateegia.“ (lk 196), siis seda strateegiat (mis ei ole ideoloogia) toetab tänapäeval olemuslikult sotsiaalmeedia. Kuid see ongi strateegia mõte, lasta ürsed jõud valla ja vaid veidikese suunata nende kirgede ja lahkkondade  üleskruvimist. Seletame selle mehhanismi lahti: „Sinu eesmärk on pöörduda nende erinevate gruppide poole täiesti erinevat moodi, sidudes valimiskäitumise, mida soovid saavutada, sellega, millest nad kõige rohkem hoolivad.

Sedasorti peensihtimine, kus üks valijategrupp ei pea teistest tingimata teadma, eeldab mingit suurt, tühja identiteeti, mis kõiki neid erinevaid rühmasid ühendaks, midagi nii laia, et need valijad saavad end sellele projetseerida – selline kategooria nagu „rahvas“ või „ enamus“ . Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Faktid muutuvad selle loogika juures teisejärguliseks. Lõppude lõpuks ei üritagi sa ju võita tõenduspõhist debatti ideoloogiliste mõistete üle avalikus ruumis; sinu eesmärk on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha.“

„Sellise improviseeritud identiteedi lukku panemiseks on vaja vaenlast: „mitte-rahvast“. Kõige parem on ka seda hoida nii abstraktsena kui võimalik, et igaüks saaks ise leiutada oma versiooni sellest, mida see tähendab (…)“

„Ma usun, et hästiosundatud vaenlane annab häältele tõenäoliselt 20% juurde,“ Vaat niimoodi! Andekas mehhanism ju? Kuid siinkohal tuleb tähele panna paari Meistri „avameelsust“ (mis võivad omakorda olla propaganda propagandas), nimelt eeldab sellise mehhanismi käivitamine et: (1) rahvas on killustunud rohkem kui kunagi varem, (2) faktid muutuvad teisejärguliseks, (3) meistrid improviseerivad uue identiteedi (rahvale ja rahvast), (4) publik suletakse verbaalse müüri taha. Punkt. Meistrite improviseeritud identiteet ongi lukku pandud. Muide ei maksa seda lukku panemist vaadata vaid ühelt poolt, kõik turuosalised püüavad lukustada meid teiega. See ongi turu loogika, lihtsalt osade poliittehnoloogide lukud on rabedamad kui teistel (neist me saame aru ja vääname luku lahti). Sellega on nagu IQ punktidega, erinevad vaatenurgad muudavad selle väärtust „ Ehk nagu Benoz tsiteeris Alan Kayd:“ „Iga vaatenurk on väärt 80 IQ punkti,  mis tähendab seda, et asjade vaatlemine mitmest nurgast parandab nende mõistmist.““ (B. Stone „Amazoni ja Jeff Bezose lugu“ Rahva Raamat 2017 lk 26). Eee, kas me tahame siis omada 80 punktilist IQ-d? Ei? Vaatame siis mitmest punktist ja mitmel viisil ehk saame kogumis targemaks.

 Räägime demokraatiast …

 Päevast päeva räägitakse meile demokraatiast või … ohust sellele. (Viimasel ajal on küll jutuvestjad kaldunud demokraatia teemadelt Õigusriigi teemadele. Hm, kas demos/rahvas on asendumas riigi õigusega?)  Aga mida me mõistame demokraatia all? Mida igaüks meist mõistab selle sõna/mõiste all? Või on seegi vabasõna – vabalt tõlgendatav, vabalt sisustatav? Hm, tundub nii. Kuid esiteks ametlik definitsioon:

Vikipeedia: „ Demokraatia (ka rahva võim) on valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine. Rahvas teostab võimu konsensuse, otseste referendumite (otsedemokraatia) või rahva poolt valitud esindajate kaudu (esindusdemokraatia)“

Euroopa Nõukogu:  „Sõna demokraatia tuleb kreekakeelsetest sõnadest demos, mis tähendab inimesi, ja kratos, mis tähendab võimu. Järelikult võib demokraatiat mõista kui rahvavõimu, juhtimisviisi, mis sõltub rahva tahtest. Üle maailma on nii palju demokraatliku valitsuse eri vorme, et sageli on lihtsam mõista demokraatiat läbi selle, mida see kindlasti ei ole.“ Nendes definitsioonides on kaks head tähelepanekut: esiteks et demokraatia võib olla nii otsedemokraatia, kui ka esindusdemokraatia ja teiseks demokraatia on nii mitmekesine et seda on kergem defineerida läbi selle mida see ei ole (sic!).

Kui see on nii, siis mõned silmapaistvate mõtlejate (ja naljavendade) käsitlus demokraatiast.

              Beigbeder  „17,90 E“ Varrak 2011 Lk 16 „… Churchill on teile juba vastanud. Ta ütles: „Demokraatia on halvim valitsemisviis, kui välja arvata kõik teised.“ Ta ei tõmmanud meid tillist. Ta ei öelnud, et see on parim elukorraldus. Ta ütles „halvim“.“

 W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 121 „Demokraatia ei ole tegelikult jumala valik. See ei ole tegelikult universaalne konstant; see ei ole täiuslik kõikide rahvaste jaoks alatiseks. Mis on pannud demokraatia kaasaegses maailmas edu saavutama on ehk see, et demokraatia on edukam kodanikelt ressursside võtmisel, kui monarhia või diktatuur, kuid harva võtab liiga palju. „

 Tammert „Poliitilised valikud“ Aimwell 2017 Lk 42 „Demokraatia laienemine ning hääleõiguse andmine suurele hulgale inimestele, kes ise midagi ei tooda ning põhjus-tagajärg seoseid ei mõista, suurendas nende mõju poliitikale. Tänu sellele tõusis võrdsuse ja inimõiguste teema rahvaesindajate valimistel oluliseks ning kujunes välja koalitsioon riigi abist ülalpeetavate valijate ning populistlikke lubadusi jagavate parteide vahel, kes esindasid riigi bürokraatliku organisatsiooni huvisid.“

Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 29 „Demokraatia tugineb Abraham Lincolni põhimõttele: „Sa võid lollitada kõiki inimesi mõnda aega ja mõnda inimest kogu aeg, kuid sa ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg.““

 Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 Lk 107 „Demokraatiatel, nagu inimolenditelgi, on kalduvus lõdvestuda, kui kõige hullem on möödas.“

 I. Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 73 „Me võime piirata demokraatiat, et suurendada konkurentsivõimet rahvusvahelisel turul. Me võime piirata globaliseerumist lootuses kindlustada demokraatlikku legitiimsust oma kodumaal. Me võime demokraatiat ka globaliseerida, kuid rahvusliku suveräänsuse arvel. Aga meil ei ole mitte mingil juhul võimalik nautida ühekorraga hüperglobaliseerumist, demokraatiat ja suveräänsust. Ometi just seda enamik valitsusi tahab. Nad tahavad, et inimestel oleks valimisõigus, aga nad ei taha lubada inimestel valida „populistlikke poliitikaid.“

„Niisiis selle asemel et valida suveräänse demokraatia, globaliseerunud demokraatia või globaliseerumissõbraliku autoritaarsuse vahel, püüab poliitiline eliit demokraatiat ja suveräänsust niimoodi ümber defineerida, et võimatu muutuks võimalikuks. Tulemus aga ei toimi: selleks on ilma valikuteta demokraatia, ilma tähenduseta suveräänsus ja ilma legitiimsuseta globaliseerumine.“

 Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 307 „Nüüdisaegsetes, demokraatlikult valitsevates tööstusriikides jääb juba saavutatud heaolutaseme tõttu ära suurem osa neist küsimustest, mida mõni filosoof  või ühiskonnareformaator oleks sada aastat tagasi õigluse aspektist arutanud. Nende asemele on tekkinud uus põhimõtteline probleem: mida vähem on suuri ja lähedalt puudutavaid probleeme, seda suuremaks peetakse väikeseid ja kaugeid. Probleemid on alati suhtelised. Kui inimesel on piisavalt süüa ja ka muidu vähe muresid, mõtleb ta ikka intensiivsemalt kanade vabapidamisele.“ Lk 109 „Üleminek suletud, vabadusteta ühiskonda on sujuv. See algab siis, kui vaba omanditung ja ohjeldamatu leidurivaimu tahetakse piirata, kuna sellisena see segab, või kui riigi reeglitesse hakatakse lubama ideid selle kohta, milliseid tooted on mõistlikud ja millised mitte, milline elu on mõistlik ja milline mitte ning millal on tööhõive liiga suur või liiga väike.“

 Kui teile tundub viimase autori väljendusviis liiga turupõhine, lausa räigelt „parempoolne“ siis olete sügavalt eksinud T.S. on olnud Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku pidukonna liige, olnud   Berliini finantssenaator (liidumaa rahandusminister) ja olnud 2009–2010 oli  Riigipanga juhatuse liige. Nii, et … ka kurakäelised võivad majandusloogikast aru saada. Tore, kuid … Ups! Värskeim Vikipeedia inf annab teada, et „Thilo Sarrazin (…) on Saksa poliitik ja majandustegelane. Ta kuulus Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikusse Parteisse, kust Sarrazin tema "poliitiliselt ebakorrektsete" veendumuste tõttu 31. juulil 2020 välja heideti“ Mnjah, niipalju siis vabast mõtlemisest ja demokraatiast. Ka vabadus olla väljaheidetu on … vabadus.

  Niipalju siis demokraatia visioonidest eri nurkade alt. Ilmselt võiks küll huvitavate nüanssidega jätkata, kuid ilmselt viiks see meid teiega veelgi suuremasse segadusse. Nii ja kui meile tundus, et meil on juba mitme nurga alt demokraatiat vaadeldud ja meie IQ on juba enneolematu punktivõidu saavutanud, siis tuleb Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 398) ja keerab kogu meie demokraatiamõistmise  pea peale: „Me kujutame sageli ette, et demokraatia ja vaba turg võitsid, kuna need on „head“. Tegelikkuses viis võidule vaid see, et need muutsid ülemaailmse andmetöötlussüsteemi tõhusamaks.“  Põmaki. Niisiis kogu demokraatia mõte on … olla tõhusaim ülemaailmne andmetöötlussüsteem. Hm, kas tõesti? Niipalju siis vabadusest ja demokraatiast? Kummaline, kuid … mine sa tea, võrreldes kõigi teiste kummalisustega päris lopsakas mõttepojuke.

 Sõna on vaba, raha on vaba, kõik on … vabad kahtlema

Tegelikult me ei tunneta (isegi kui me seda oleme) ennast andmetöötlussüsteemina, algoritmina. Teisalt võib-olla just seepärast me niipalju vaidlemegi demokraatia ja turu üle, et me püüame pidevalt täiustada süsteemi? Katsetame kas vabadus on otsetee või  … lühiühendus. Katsetused jätkuvad. Nagu me viimasel ajal oleme tead saanud, siis sõna on vaba (seda võisime lugeda lausa riigipea kampsikult), nüüd teame Maaisa pidukonna reklaamist, et ka raha on vaba. Tore. Elame justkui õnnelikul ajal – kõik on vaba ja kõigil on õigused. Mis veel on vaba? Millised õigused meil on? Ilmneb, et inimesed on vabad ka demokraatias kahtlema (see lausekatke tundub mõnelegi pühaduserüvetusena, kuid pidage hoogu, lugege edasi). Nagu I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 67) märgib: „Euroopa üldist meeleolu saab kokku võtta järgmiselt: „ Üks põhjusi, miks paljud inimesed demokraatias kahtlevad, on tõsiasi, et neil on selleks õigus.“ 2012 aasta Euroopa tuleviku uuring näitas, et ainult kolmandik eurooplasteks usub, et nende hääl Euroopa Liidu tasandil ka maksab, ning tühised 18 protsenti itaallastest ja 15 protsenti kreeklastest usuvad, et nende hääl maksab isegi nende omal maal.“  Vaat selline õigus ja vabadus kahelda. Ja inimesed on hakanud ka kahtlema

 Valides ...

Selleks et millegi üle hääletada/valida peab kõigepealt enesele selgeks tegema mille vahel on valida või on nii nagu ütles on kaks mittevalikut, kaks alternatiivide puudumise poliitikat nagu seda väljendas I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 74). Piltlikult: Kui teilt küsitakse, kas te valite sinihallitusjuustu või valgehallitusjuustu, siis on see tõesti valikuga küsimus, kuid kui teilt küsitakse kas te tahate sinise või valge hallitusega leiba, siis see pole valik – see on mittevalik. Kuid kõik oleneb lugudest. Ja jutuvestjatest. Ja meist teiega, kas me viitsime neid lugusid kuulata ja mida me nendest aru saame.

Lood ... 

Y Harari, kes väidab et maailm koosneb lugudest kirjutas tähendusrikkalt, et: „Enamikku lugudest hoiab koos pigem nende katuse raskus kui alustalade kandetugevus.“

„Niipea kui isiklik identiteet ja ühiskondlikud süsteemid on rajatud mingile loole, muutub selles kahtlemine mõeldamatuks – mitte seda toetavate tõendite tõttu, vaid selle pärast, et selle koostlagunemine tooks kaasa nii isikliku kui ühiskondliku katastroofi. Ajaloolises plaanis on katus mõnikord vundamendist tähtsam.“ (lk 301)

Kuid mis põhitähtis „Rahvahääletused ja valimised puudutavad alati inimeste tundeid, mitte mõistust. Kui demokraatia seisneks mõistuspärases otsustamises, ei oleks põhjust anda kõigile inimestele võrdset valimisõigust – kui üldse mingisugust valimisõigust. On hulk tõendeid, et mõni inimene on teistest tunduvalt targem ja mõistlikum, eriti kehtib see kindlate majanduslike ja poliitiliste küsimuste puhul. Brexiti hääletuse järel protestis  tuntud inglise bioloog Richard Dawkins, et suuremal osal Ühendkuningriigi alamatest – sealhulgas temal endal – ei tohiks kunagi paluda rahvahääletusel osaleda, sest neil puuduvad vajalikud taustateadmised majandusest ja riigiteadusest.. „Sama hästi võiks korraldada üleriigilise plebistsiidi, et otsustada, kas Einstein tegi oma arvutused õigesti, või lasta reisijatel hääletamise teel otsustada, millisele lennuväljale piloot peaks maanduma““ (küsimus  sellest „Kuidas te tunnete …“ ja „mida te arvate?“ „Olgu kuidas on, aga valimised ja rahvahääletus ei ole seotud sellega, mida me arvame. Need on seotud tunnetega.“ (lk 65)

M Manson („Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 43) arvab tunnetest sedamoodi: „Otsuste langetamine vaid emotsionaalse vaistu ajel, ilma mõistuse abita, mis seda ohjaks, viib praktiliselt alati metsa poole. Kas tead, kelle kogu elu põhineb ainult emotsioonidel? Kolmeaastaste laste oma. Ja koerte. Ja tead  mida kolmeaastased lapsed ja koerad teevad? Situvad vaiba peale.“

„Tunnetes kinni olemine või neile üleliia suure rõhu panemine veab meid alt ühel lihtsal põhjusel – tunded ei kesta kuigi kaua. Mis iganes meid täna õnnelikuks teeb, ei tee seda enam homme., kuna meie bioloogiline olemus vajab alati midagi veel. Õnnele keskendumine viib vältimatult alati lõputu „millegi veel“ jahtimisele – uue kodu, uue suhte, veel ühe lapse, veel ühe palgatõusu. Ja kõigist meie higistamistest ja pingutustest hoolimata jõuame tagasi sellesama tundeni, mille juurest me alustasime: puudulikkus.“

„Psühholoogid kutsuvad seda mõistet vahel „hedooniliseks jooksurattaks“: me teeme alati rasket tööd, et oma elujärge muuta, kuid tegelikult ei tunne me end kunagi eriti teistmoodi.“

„Sellepärast ongi meie probleemid korduvad ja vältimatud. Inimene, kellega abiellud, on samuti inimene, kellega sa kõige rohkem tülitsed. Maja, mille sa ostad, on ka see maja, mida sul parandada tuleb. See unistuste töökoht on ka see, mille pärast sa kõige rohkem stressis oled. Kõigega kaasneb möödapääsmatu ohverdus – mis iganes annab meile hea tunde, see toob meile tahes-tahtmata ka halva tunde. Mida saame, on ühtlasi see, mida me kaotame. See mis loob meile positiivseid kogemusi, defineerib ühtlasi meie negatiivseid kogemusi.

See on päris raske pala alla neelata. Meile meeldib mõte, et kuskil on mingil kujul olemas ülim õnn, mida on võimalik saavutada. Meile meeldib mõte, et meil on võimalik kõiki oma tundest, et oleme kõik saavutanud ja eluga täiesti rahul, igavesti. Kuid seda me ei saa.“ Nii, et meie valik on …

Andestamatus 

Meie valik küll, kuid kui uskuda Henry Kissingeri („Diplomaatia Varrak 2000 Lk 389), siis „Demokraatlike riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad tema enda hetkesoovidele järelandmisest.” Saite nüüd aru, meie teiega soovime hetkesoovidele vastutulekut, kuid … ei andesta seda. Keeruline valik? (Lk 466) „Riigijuhi suhe avalikkusega on demokraatlikus riigis alati komplitseeritud. Liider, kes rahututel aegadel ei lähe kaugemale, kui tema rahva kogemus lubab, võidab küll ajutiselt populaarsust, kuid seda järeltulevate põlvede põlguse hinnaga, sest ta pole arvestanud nende huvidega. Liiga palju oma ühiskonnast ette läinud liider kaotab oma positsiooni. Tõeliselt suur juht peab olema rahva harija, peab ületama kuristiku oma nägemuse ja tavapärase vahel. Aga ta peab ühtlasi olema valmis üksinda teed rajama, et saaks tema jälgedes käia.” Vaat selline lugu. Nagu vanas muinasjutus: lähed paremale kaotad elu, lähed vasakule kaotad hobuse (ja elu). Mida valid? Targad kosjalise leidsid lahenduse, õnne, mittetargad …

 

Järgneb …

 

Targutusi:

 C. Newport „Süvenemine“ ÄP 2019

 Lk 45 Rööprähklemine – multitasking ja tähelepanu jääk. „“Ühelt koosolekult teisele jooksmine, ühe projekti kallal töö alustamine ja kohe järgmisele hüppamine on asutuste igapäevaelu osa.“ „Niisuguse töökorralduse probleem on aga Leroy arvates selles, et ülesandelt A ülesandele B ümber lülitudes ei tule kogu tähelepanu kohe kaasa – tähelepanu jääk jääb ikka algsele ülesandele. Jääk on eriti suur siis, kui ülesande A kallal tehtud töö oli enne ümberlülitumist vähse süvenemise ja nõrga intensiivsusega; ent isegi juhul, kui algne ülesanne enne edasiliikumist lõpetataks, jääb tähelepanu mõneks ajaks hajusaks.“

Lk 65 „Hõivatusd olek, kui produktiivsuse näitaja. Kuna puuduvad selged näitajad selle kohta, mida tähendab olla oma töös produktiivne ja väärtuslik, pöörduvad paljud teadmustöötajad tagasi tööstusajastul kasutusel olnud tõhususnäitajate juurde: teha palju asju nähtaval moel“ (e-kirjdele vastamine, koosolekud  jne)

Lk 126 „Cristensen selgitas hiljem, et eraldusjoon mida ja kuidas vahel on oluline, kuid sageli jäetakse see professionaalide hulgas tähelepanuta. Tihti tahetakse panna kiiresti paika eesmärgi saavutamiseks vajalik strateegia, kuid selle strateegia elluviimisega jäädakse hätta.“

Lk 199 „ Me veedame suure osa oma päevast autopilootolekus., st me ei pööra kuigi palju tähelepanu sellele,mida me oma ajaga teeme. See on probleem.“