Thursday, October 9, 2014

Äriplaanide hooaeg ehk Tipu & Täpu


 

 


 

Äriplaan kui pilguheit tulevikku.

Äriplaan pole oma olemuselt ju midagi muud, kui püüe heita pilku tulevikku, see tulevik visualiseerida ja seejärel materialiseerida. Alustuseks, meeleolu sättimiseks, üks tsitaat (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001Lk 69)

„Konkureerimist tulevikule võiks võrrelda rasedusega. Nagu tulevikukonkurentsil on ka rasedusel kolm faasi: viljastamine, kandeaeg ja sünnitus. (….) „Siinkohal peaksid tegevjuhid endalt küsima, missugusele faasile nad pühendavad kõige rohkem aega ja energiat: kas viljastamisele, rasedusele või sünnitusele? Meie kogemus näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub, et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku. Tuleviku kujundamiseks peab aga firma alustuseks unustama ära osa oma minevikust.”

 

Hooaeg


Just nüüd on aeg, mil paljud tulevad välja järgmise aasta äriplaani, visiooni, eelarve projekti ja mitmete muude tulevikku suunatud mutukatega. See on tegelikult vahva aeg, mil võib veel ideelohet vabalt lennutada, uusi algatusi läbi arutada ja isegi unistada. Nojah, mitte küll kauaks enam, varsti on vaja kõik see „lukku lüüa” ja ilma lohetamata see kõik ellu viia. Näe kõik on tänasel päeval äriplaaniusku, isegi dr Riikki esitas oma Äriplaani ehk riigieelarve Riigikogule ja erakonnad on, kes valjuhäälsemalt, kes vaguramalt oma järgmise aasta valimise äriplaani lahti rullimas.

Märk ja pitser


Vahel on hea ka suuremas seltskonnas ennast edasiste suundumuste osas harida lasta. „ÄP” konverents „Äriplaan” on üks neid tähtsündmusi minu jaoks, mida olen külastanud selle algusest peale, teine konverents kuhu tasub minna on Tööandjate  „Tuulelohe lend” (No tegelikult mahub nende vahele veel päris häid erialakonverentse nagu konkurentsi, ühistranspordi jne). Need on sellised sündmused, mis on omamoodi märgilise tähtsusega. Märgilised seepärast, et pole isegi tähtis, kas konverents on suur või väike või mida ettekandjad räägivad, vaid iga kord on kogumis tunda mingit meeleolu/tonaalsust/õhkkonda. See tunne ei seisne sõnades, vaid ettevõtjate meelsuses. Seekordset ÄPL reklaamiti, kui kõige suurema osavõtjate arvuga konverentsi, aga … oli neid harvu kordi, mil Peamist Ministrit (PM) ei olnud konverentsi avamas ja Panga Pealik ei ilmutanud oma palet ärirahvale. Mnjah, eks see pani ka oma teatud pitseri konverentsi tonaalsusele, märgilise tähtsusega tonaalsuse.

Iseenesest oli muidugi arusaadav, et PM esitas oma ÄPL ehk riigieelarvet, Riigikogule, kuid ikkagi jätab kuidagi viisakusetuse mulje. Need on pisiasjad, mis tunduvad märkamatud, kuid … Seda juttu udusulest, milline murrab kaameli seljarootsu ja mäletate. Vaat niimoodi – ei ole pisiasju. Konverentsirahvas märkas ka selle ära, et Pilvepiiri esindajaid oli kohal na vähevõitu ja needki püüdsid esimesel viisakal võimalusel põgeneda. See on muidugi kurb. Nagu mainisin olen ÄPL osalenud selle algusest peale, ikka selleks, et tunnetada eelmainitud õhustikku, meeleolusid, rääkida Inimesekestega. Just meeleolud on need, mis aitavad meid edasi rühkida … või korrektuure teha. Nägin veel paari riigiametnikku-stamkundet, kes on jäänud truuks sellele õhustiku ja nüanside püüdmisele, kuid neid pole palju. Kuid oleks ju tore, kui PM, RAMI, MAMI, PÕMI, SOMI oleksid oma juhtgruppidega saalis ja osaleksid aktiivselt, kui võrdne võrdsete seas, diskusioonides ja äriplaani valjatöötamises. No kui ei osaleks aktiivselt, siis saaksid vähemalt teavet, et milline see ettevõtluse õhustik on. Võiks teha lausa üleskutse, et paneme rahad kokku ja ostame neile järgmiseks ÄPL-s osalusõiguse. Mulle tunduks see hea investeeringuna. Räägime ju pidevalt, et teadmised on tarvilikud, teadmispõhisest majandusest ja Pilvepiiri teadmiste kasvatamise jätame unarusse. See, ei kõlba teps mitte.

Riigirisk ja riskantne riik


Õhustikust. Minu teiseks üllatuseks oli  konverentsi läbiv teatav minoorne joon ehk ettevõtjate teatud solvumus dr. Riigi suhtes: „küll ei mõisteta ettevõtjaid”, „ei aidata”, „ei kuulata”, „ei …”. Lisaks sellele kumas mitmest esinemisest läbi, et äriplaanide tegemisel ei arvestata dr Riigiga mitte kui partneriga, kui majanduskeskkonna ja kindlustunde loojaga, vaid kui … riskiga. Räägiti lausa riigiriskist. Kas meie riik on siis riskantne? Oeh! Ja seda jutukest ei veeretanud mitte mingid ebaõnnestujad, vaid nagu korraldajad olid formuleerinud - suurettevõtjad. Ja mitte ainult suurettevõtjad, vaid edukad suurettevõtjad. Pilvepiir küll ütleb, et ta kuulab, mida ettevõtjad ütlevad, kuid tundub, et ei kuule. Kuulamine, kuulmine ja jutu sisust arusaamine on teatavasti täiesti erinevad asjad. Seega edukaks äriplaaniks on vaid kuulamisest vähe. Pean silmas kahesuunalist tegevust. Märgiline on ka see, et juhtumisi esitasid ettevõtjate esindajad samal päeval oma petitsiooni ka Riigikogu pealikule. Ja see on küll piinlikust tekitav olukord. No petitsioon on teadagi kollektiivne palvekiri. Nagu tsaarile noh! Nii, et norutunne ja palvekirjad on meie edukate ettevõtjate suhtluskanal dr Riigiga. Kui niimoodi vaadata tundub olukord küllaltki inetu.

Selline õhustik ja selle võimalik süvenemine, on natukene häiriv, ütleme isegi ärevust tekitav. Kui me tahame jätkuvalt edu saavutada, peaksime me kõik kuulama kõrv maadligi, nagu vana kütt, kuskohalt kuhu äri läheb. Pole ju mõeldav, et osav kütt jätab piisoni trampimise kuulmata, keskendudes vaid põldhiirte ja koopaoravate heliribale. Või on? Ma mõtlen, et kas selline kütt võib olla edukas? See, et kütt võib keskenduda millele vaid kasvõi tuule sahinale, on kindlasti võimalik, kuid, kas see on ka küti edukuse näitaja? On ju vaid üks tegija, kes loob juurde (või aitab luua või loob võimalused nende loomiseks) uusi väärtusi – see on ettevõtja. Kõik muu on pelk ümberjagamine. Me kõik saame palka/sissetulekut sellest, et osa Inimesekesi on nii hullud, et nad 24/7/375( see ei ole trükiviga) otsustavad hakata ettevõtjateks, õigemini hakata teisi Inimesekesi teenindama. Mis muud, kui teiste teenindamine see on, kui me läheme hommikul sooja valusküllasesse kontorisse/tsehhi, valmis töökohale ja meil tuleb anda vaid oma väike riskivaba panus sellesse, et see olukord jätkuks ja paraneks. Mina arvan, et neid Inimesekesi tuleb kuulda võtta ja nende hullust hõlbustada, mitte püüda seda pidurdada. Muidugi on ettevõtjad väga erinevad, erinevad on ka soovid ja kired, kuid on ka ühisnimetajad. Just neid ühisnimetajaid tuleb leida ja kinnistada. Jutt mingis õnnemaast, mis saabub meile administratiiv/regulatiivses korras,  kui me muudame makse, tõstame palku või võtame laenu on … eee … kuidas seda viisakamalt öeldagi … võib-olla … naeruväärne.

Eesmärki pole, tagajärg on


Edu saavutamiseks peab olema eesmärk, keskkond ja vahendid. Ja kogu selles asjas peab olema teatud järjepidevus ja põhitähtis – kindlustunne. Kindlustunne, et dr Riik ettevõtja investeeringuid põlema ei pane. Sellise maneeriga, mis meil on juurdunud viimasel ajal, et lepime kokku, millal tõstame aktsiise või keskkonnatasusid, aga neis kokkulepetest kinni ei pea või lubame seadusega apteeke teha ja siis ei luba või lubame KOV määratleda kus võib „viina juua” ja siis, upsti, ei luba, küll kaugele ei jõua. Pole eesmärki, pole järjepidevust, pole edu – niisama lihtne see ongi. Ja eesmärgi valiku puhul ei tohiks ära segada eesmärki ennast ja selle saavutamise vahendeid nagu me kipume tegema maksudebattide puhul. Maksud on vaid vahend mingi eesmärgi saavutamiseks ja keskkonna kujundamiseks. Eesmärk on ju midagi muud: Inemesekeste heaolu tõus, kindlustunde kasv, sidus ja rõõmsatujuline ühiskond, … Kui maksud muutuvad eesmärgiks oleme hädas, … suures hädas.

Kleopatra, kui edukas maksupoliitik


Maksude muutmisest on räägitud aegade algusest peale. Ilmselt oli üks osavamaid maksukogujaid Kleopatra (S. Schiff „Kleopatra” Tänapäev 2013

Lk 117)  „Tema alamad maksid soolamaksu, tammimaksu, karjamaamaksu; üldjuhul maksustati kõike, millele sai nime anda”. „See süsteem kutsus end kuritarvitama ning sellele kutsele vastati. (…) Võimu kuritarvitamised olid piiritud.  (…) Kokkuvõttes sai Kleopatra ametnikele osaks sama palju vihkamist, kui pistiseid.”

 

Kuivõrd vähe on maailma uskumused ühe või teise asja kasutamise imeväärsesse jõudu, mis meie ajal tundub naeruväärne,  annab märku järgmine ülestähendus: „Hipokratese kolmesaja-aastane retsept nurisünnituse esilekutsumiseks – seitse korda üles hüppamine, nii et kannad korralikult kannikaid puudutavad – pani mõned esimese sajandi abinõud tundma täiesti mõistlikena. Ämblikumuna, mis enne päikesetõusu hirvenahaga kinnitatakse keha külg, võib kaheteistkümne kuu vältel ära hoida viljastumise. (…) Kleopatra ajal oli oma rasestumisvastaste mõjude poolest krokodillisõnnik, nagu ka muula neerust ja eunuhhi uriinist tehtud keedust.”

Ega te keegi ei tahaks ju tänapäeval ülalnimetatud „imerohtusid” tarvitada? Aga imeline „võlujook” maksutõusust, riigilaenust ja hunnitust palgast läheks küll libedalt alla? No mis „pann” me siis targemad oleme nendest Inimesekestest.

Eelarve, see on imelihtne, nagu … rätsepakunst


Mnjah, niisiis on uskumused, kuid imesid ei ole, küll aga on matemaatika ja loodusseadused (muide see kehtib ka maksude kohta). Maksude muutmine on lihtne risttabeli küsimus. Elementaarne. See peaks olema jõukohane igale majandustudengile, kuid … poliitikas see niisama lihtne ei ole. Nipp on lihtsalt selles, et iga vähegi „normull” Inimesekene saab aru, et kõigi ühiskonna eri gruppide erinevate tahtmiste ja raha pealetuleku vahel on käärid. Tuleb teha valikud jätkusuutlikkuse, selle rohkendamise ja labase raiskamise vahel. Ei väsi siinkohal kordamast vana rätsepa elutarkust: „Kui riie annab valkja ülikonna teeme ülikonna, kui annab välja taskurätiku, teeme taskurätiku.” Lihtne. Taskurätiku jaost riidest ei saa ülikonda teha ja juttudega selle tegemise võimalusest ei maksa hullutada, ei ennast, ei teisi.  Eelarve tegemine on ju imelihtne … eee … kui koolis kasvõi paar talve käidud. Valikute tegemine … juba veidi raskem. Nii või teisiti on tegemist lihtsa ühendatud anumate seadusega. No kellele see seadus ei meeldi, siis energia jäävuse seadus. Mäletate ju? Või on mällu lõikunud vaid ohmu seadus? Oeh, nüüd läks enesel vibama, pidasin silmas Ohmi seadust. (Ohmi seadus: Voolutugevus on võrdeline pingega vooluringi osa otstel ja pöördvõrdeline vooluringi osa takistusega. I=U/R ). Kuid ka see, üks füüsika põhilisi seaduseid määrab ära mis on võrdeline ja mis pöördvõrdeline ja mis seda mitte ei ole. Samad lihtsad seadused määravad meie elu ka rahakulutamise maailmas. MOTT.

Ärgake … kes?


On ammutuntud tõde, et PoliitInimesekesed räägivad eri auditooriumidele oma jutukesi, no kuidas seda viisakamalt öelda, … võib-olla … variatsioonidega? Arvestades kogunenute huve, taset ja „seedimisvõimet”. No ma ei tea, kas on parim strateegiline lahendus just tegevettevõtjatele rääkida seda parun Münchauseni modifitseeritud trikki, kuidas ennast kratti pidi ise mülkast välja tõmmata. Ega kuidagi muudmoodi ei oska nimetada ettepanekut tõsta nelja aasta jooksul alampalka 800 EUR-i kuus. Iseenesest õige mõte, praegune alampalk on nii väike, et ega ma oma sõpruskonnas ühtegi sellist ettevõtjat, kes alampalka maksaks, teagi. Kuid hea ja õige suuna/idee teostus oli küll üks veider tagurpidi jutt. Asju tuleb alustada ikka algusest, ehk luua keskkond, milles on võimalik teha enammaksvaid töid/teenuseid, mis võimaldavad maksta rohkem palka, mitte rääkida palgatõusust, kui kasvustiimulist. Uskumatu. Ja siis veel see kummaline jutt, et ettevõtjad tuleb välja raputada nende mugavustsoonist. No tule seesamune sealtsamusest appi, ma ei tea ühtegi ettevõtjat, kes elaks konkurentsitiheda turu tingimustes ja oleks mingis „mugavustsoonis”. Täitsa veider arusaamine turu toimimisest. Minu arvates peaks dr Riik tegema kõik, et luua: esiteks kindlustunnet ja teiseks keskkonda jätkusuutlikuks arenguks. Kindlustunde all pean ma silmas pikaajalist regulatiivset ettevõtlust soodustavat keskkonda, mitte pidevat muutust nagu hädatapmist. Mis tapetud, see tapetud. Lõppjaam. Ja mida siis dr Riik pakub välja palgatõusu riigipoolse panusena? Pelgalt udujuttu koolitusest. Jutt, sellest, et me aitame koolitada ja ümber koolitada on täitsa sisutu. Tühi jutt, noh! Mida see tähendab? Töötute koolitamist küünetehnikuteks, kui ilusalongid üksteise järel uksi kinni panid ja maaklerite vorpimist hangunud kinnisvaraturule oleme juba näinud. Ja ometi oleks seda õiget sõnumit võinud ka õiges võtmes esitada a`la "Head sõbrad, nagu te ise tunnetate, hakkab meie praegune majandusmudel ennast ammendama, mõtleme õige koos, kuidas edasi toimetada. Võib-olla võiks selleks olla .... Mis on teie arvamus? Kindlasti on teil väärt ettepanekuid, mida heameelega ära kuuleks" Jne, jne. Oleks sõnum kohale läinud ja oleks side loodud, oleks loodud ilmselt usalduslik side, mitte diktaat. Ega igakord barrikaadidele ka ei pea ronima ... eee ... võb enese katki kukkuda. Mnjah. Nüüdne sõnum tekitas vaid vastuseisu, see ei kõlba enam eduka valimiste äriplaani aluseks. Vaat niimoodi.

Paneme raha suurelt liikuma? Inflatsiooniliselt?


No ma olen veendunud, et palkasid, kui töö hindu, pole võimalik lihtsalt tõsta. Lihtsalt palga tõstmine on paralleellüke hindade tõusule ehk raha keerutamine suures määrades ja viib suure inflatsioonini. Muidugi paar inflatsioonitsüklit parandaks mitmed võitlustuhinas tekkinud haavad, kuid sellest ei parane Inimesekese ostuvõime. Pigem vastupidi. Teisalt oleme me Eurotsooniga seotud teatavate inflatsioonilagedega, nii, et omatahtsi katla rõhku muuta pole meie võimuses. Seda saame teha ikka tasa ja targu vastavalt reeglitele ja meile kehtivad need reeglid täie rangusega, ega me mingisugused „prantsusmaad” ega „itaaliad” ei ole, millised on piisavalt suured ja klubi vanaliikmed, et reegleid rikkuda. Meie saaksime kaela kindlasti rikkumismenetluse ja ega meie uhkus seda lubakski.

Ettevaatust - Kokkupõrkekusssssss


Rääkides vaid palgatõusust, ilma selleni jõudmise teedest, ettevõtluse ja keskkonna ümberkorraldamisest, on tegemist klassikalise laupkokkupõrkega. Räige avarii. Ja ega alampalga tõus ei jää omaette nähtuseks, see tähendab survet ka teistele palkadele „und” hindadele. See on juba hoopis teine „tera”, see paneb kogu süsteemi liikuma, kuid kas me oleme selleks valmis? Õigemini milleks me valmis oleme? Milleks dr Riik valmis on? Millist eeskuju tema võiks näidata?

Palk ja avalikud hanked


Üks kindel ankur, mis hoiab suure osa, mitte just kõige edukamate ettevõtjate palgataset madalal, pole mitte ettevõtjate mugavus, vaid avalike hangete süsteem. Avalikud hanked oma massiivsusega loovad fooni kogu tööturule, nii et kõigepealt peaks dr Riik vaatama oma käitumisele ja tegema vastavad järeldused. Kui ütleme näiteks, et kaubagrupi sisendite jaotus on selline, et 1/3 on kapitalikulud, 1/3 materjalid ja 1/3 töötasud, millest kaks esimest sisendit on maailmaturu hindadega ja seal pole tingida suurt midagi, siis on just palgaga närutamine see võluvits, mis hoiab paljusid ettevõtjaid veel käigus (kurb küll, kuid sellele lisandub ümbrikupalk ehk riigivargus ja töötaja ning tööandja vaheline kurb mäng, mil töötaja varastab tööandja materjale (palgalisa) ja mõlemad teevad näo et nad ei tea sellest midagi). Vahemärkusena olgu öeldud, et põhjanaabrite juures moodustavad sarnase toote omahinnast tööjõukulud 51%, kuid toode ise on 3-3,5 korda kallim meie omast. Nüüd edasi. Paljud hangetel osalejad elavad põhimõtte järgi – võida täna, mõtle homme, sest … homset ei pruugi tullagi. Ütleme, et nad pole jätkusuutlikud? Õige! Kadugu? Mnjah, kas keegi on läbi arvestanud, millise kulu see dr Riigile kaasa võiks tuua, kaduvate maksude ja töötuse toetamise näol? Ei ole? Loomulikult ei ole, sest me elame samamoodi nagu need ebaõnnestunud ettevõtjad – otsusta täna, arvuta homme. Kõige suurem kadu on mittemateriaalne ehk ettevõtlusjulguse, ettevõtlustahte ja ettevõtlusharjumuse kadumine. Mnjah, sellised ettevõtjad kaovadki, kuid me ei saa dr Riigi tasandil teha kahte asja korraga: mõista neid hukka ja mahitada samaaegselt. See on moraalitu. Tagasi hangete juurde. Nojah osa surmavaid alapakkumisi on maandatud või õigemini nuheldud allhankijate kaela või valmistatud ette pankrotivõimalused. Investeerimisvõimest ja tehnoloogilistest uuendustest ei ole mõtet rääkidagi. Piltlikult öeldes firma jääb alati labidameeste firmaks, labidameeste palkadega, sest hankesüsteem ei võimalda investeerida ekskavaatorisse/buldooserisse, sellest tuleneva tootlikkusega ja erimasina juhi palgaga. Ilmselgelt, see pole mitte päris see, mida me avalike hangete korraldamises silmas pidasime, valem : pettus + pettus, ei saa olla riigi jõukuse aluseks. Seega peaks avalike hangete aluseks olla mitte ainult madal hind, vaid ka mingidki kvaliteedinäitajad. Ma saan aru küll, et dr Riik on kõikvõimalike vaidlusmenetlustega ära hirmutatud, kuid me ei pea riiki mitte selleks, et see hirmunud oleks. Nojaa, kui dr Riik tahab , et temale tehtavate teenustes sisalduvad palgad oleksid „õiglased”, siis peaks üheks kriteeriumiks olema just hankel ostetava teenuse valmimiseks oleva palgakulu hind. Lisaks „susserdamise” vähendamisele parandaks see klausel konkurentsiolukorda ja tervendaks turgu. Just terve turg on arengu aluseks. No ütlete, et ei ole võimalik, … aga lapstööjõu kasutamise Aasias ja orjatöö kasutamise Aafrikas me mõistame ju hukka. Mille poolest siis meie olukord erineb neist näidetest. Seega kui dr Riik suureliselt käsib ettevõtjatel „mugavustsoonist”, kus pole mingeid mugavusi, vaid häda ja viletsus, välja tulla, peaks seesama dr Riik tegema oma eeskuju näitavad sammud. Kasvõi väikesed aga märgilised sammud, mis julgustavad ettevõtjaid head eeskuju järgima.

Mugavustsoon


See mugavustsooni jutt ei anna mulle rahu, seega kordan selle üle. On ilmselt vähe variante, et alustada valimisäriplaani nii nurispäiselt, et  süüdistades ettevõtjaid … eee … mugavuses. Palgasurvega tuleks ettevõtjad välja tõugata oma mugavustsoonist, vaat niimoodi. Mugavustsoon? Mis asi see veel on? Olem majandusküsimuste ja ettevõtlusega tegelenud juba päris piraka hulga aega ja olen vaid paaril korral sattunud „mugavatele” ettevõtjatele, kuid … tänapäeval ei ole nad enam ettevõtjad, sest turg karistas neid selle hetkelise valearvamuse eest karmilt ja lõplikult. Ettevõtja, kes toimib turu tingimustes ei saa hetkegi olla mugavustsoonis ehk rahulolev, see on nagu rallisõidus, kus tulemus oleneb mitte sellest, ka keegi paneb kurvis pidurit, vaid et keegi on mingil etapil veidi vähem gaasi vajutanud. Soome keeles on ettevõtja – üritaja. Minu meelest väga kohane termin, ettevõtja üritab kogu aeg, kui enam ei ürita, pole enam ettevõtja. Lõppjaam.

Ma ei tea oma tutvusringkonnast ühtegi ettevõtjat, kes püüaks oma päevi õhtusse veeretada sellega, et saaks töötegijatele võimalikult vähem maksta. Pigem vastupidi, kogu mäng käib selle peale, kuidas timmida oma tooteid niimoodi ja kujundada keskkonda selliseks, et väärt tegijale väärikat palka maksta. Ja seda mitte ainult täna, vaid vähemalt viis aastat ette vaadates. Kõik vähegi mõtlevad inimesed teavad, et inimesi ei jätku. Nagu ütles üks mu sõber, tänapäeval ei ole äri selline, et „Heureka, mul tuli hea idee, teeme ära!”, vaid kui meil on saadaval selline komplekt inimesi, millist toodet me teha saame. Sellest vaatepunktist lähtudes on mõte ettevõtjate „mugavustsoonist välja löömisest” mitte midagi muud kui nende … mahalöömine. Selline vaatepunkt pani ettevõtjad küll dr Riigi peale võõriti vaatama, emotsionaalsest solvumusest rääkimata.

Hala, Mannetus, Matslus


ÄPL järel oli kuulda, et ettevõtjad halavad ja mitte ainult ei hala, vaid halavad asjatult. No see väide pole muidugi tõene, vaid optimistliku meelelaadiga Inimesekene saab olla ettevõtja. Üldiselt on muidugi niimoodi, et ettevõtja ei hala. Mis sa ikka halad, see on asjatu energia raisk, lihtsalt tuleb olukorraga kohaneda.  See on kasutu. Valdav on arusaam, et igaüks peab ise hakkama saama ja dr. Riik … tegutsegu seal omaette, peaasi, et väga ei segaks. Jama küll, kui mingit regulatsiooni jälle muudetakse ja investeeringud korstnasse lendavad, kuid harjume ära, leiame uue tee, klopime ennast tolmust puhtaks, kleebime naeratuse jälle näole ja marss, marss rõõmsalt silmapiiri poole astuma. Kahju, et niimoodi on läinud, … sest see suhe võiks olla partnerlussuhe, mitte ärakannatamise-mittesegamise suhe.

Käitumishäire – ülbus /poliitikas!?/


Mõni terasem on välja toonud, et meil pole dr Riigi ja ettevõtjate vahel tegemist mitte ainult suhtlus/kultuurikriisiga vaid „ … praeguse olukorra kirjeldamisel sõnapaari „vaikiv ajastu“, sest ettevõtjad pelgavad valitsust kritiseerides põlu alla sattuda.” Mnjah, kurb lugu.

Kui kogu maailmas käivad asjad niimoodi, et ühiskonna erinevad grupid (tööandjad, töövõtjad, keskkonnakaitsjad, arstid jne.) uurinud ja analüüsinud oma esindusorganisatsioonide kaudu mingit valdkonnaspetsiifilist probleemi, teevad oma ettepanekud Pilvepiiri Ministrile, Valitsusele, Parlamendile, Presidendile (Pilvepiirile). Mängu reegel on selline, et kaamerate surisedes antakse oma suure vaevaga kogutud ja formuleeritud ettepanekud Pilvepiiri esindajale. Pilvepiiri esindaja võttes vastu esitatud ettepanekud, tänab üleandjaid tehtud suure töö eest, mille peale moodustatakse vastav komisjon huvitatud osapooltest ja valdkonna asjatundjatest . Seejärel valmib raport võimalustest jne. Seejärel esitatakse avalikult ühisseisukohad ja põhjendused. Vanas maailmas ei tule ühelgi PoliitInimesekesel pähegi, keset ilusat päeva ja siledal maal öelda, et ettepanekud on jama ja need esitajad on ka … Ühesõnaga selline tegelane oleks laip, poliitiline laip. Aegade lõpuni. Kõik teaksid, et tegemist on kasvatamatu matsiga. Mängureeglite rikkujaga. Nimelt on vanades demokraatiates mängu reegel selles, et Pilvepiirlased pole mitte taevased (ise)valitsejad, vaid rahva teenrid. Rahva teener peab ilmutama kannatlikkust, viisakust ja isegi alandlikkust (kuid mitte printsiibitust) igas oma teos, kui ta suhtleb kõrgeima võimu kandjatega. Meil … Meil millegipärast peetakse auasjaks nähvata midagi pahatahtlikku igal juhul. Igaks juhuks, muidu ma pole võib-olla küllalt kõva kutt. Mnjah, ei tea, kas on liiga palju vaadatud Metsiku Lääne vesternide kivinägusid, või mõjub Vaheriigi kõvakäelik geneetiline kood, kuid pahatahtlikkust on meil liiga palju. Samas on võimalik paremaid tulemusi saavutada hulka leebemate, inimsõbralike,  Inemesekesi kaasavate võtetega. Seega Pilvepiirlastel on veel palju õppida. Me ei tohiks sallida matslust, see on ilma ravita süvenev haigus, mis päädib tegelikkusele mittevastava kõikelubatavuse seisundiga.

Humanistlik vaimutegelane Sir Thomas More (16 saj Inglismaa) olevat öelnud: Olge üksteise vastu head ja kui te ei jõu olla üksteise vastu head siis olge vähem halvad. Kas pole ilusti öeldus? „Äkiste” prooviks ise ka niimoodi talitada.

Innovatsioonist ja vaesuse kallist teest


Innovatsioon on meil moesõna. Kuid … sellesuunalisi tegusid on vähe. Samas on just järjestikkuliselt toimiv innovatsioon see, mis meid nendest eelkirjeldatus hädadest välja aitaks. Vaesust on väga kallis ülal pidada, Vaadake näiteks vana lahmakat töökoda, millel on suur kütte ja elektriarve, ilmselt ka reovee arve. Soojustad seda vana „ ronti”, kuid  ikka on külm. Lähed remontima … teed kulutusi … tulemus on tulemusetus. Nii see ongi, et mõnda probleemi ravib kõige paremini buldooser ja vastavalt uueaegsele tehnoloogiale püstitatud rajatis (kasvõi  ajutine täispuhutav hall), tänapäevase tehnoloogiga, kui pidev mittetootliku „vanavara” kõpitsemine. Vanade pükste lappimine on vanade pükste lappimine, neist ei saa mitte kunagi uusi pükse. Kuidas liisida endale uued püksid? Võtame laenu?

Riigilaen – riik laenuks?


Juba aastakese kostab vägev võitlushüüd: „Võtkem laenu, võtkem riigilaenu”, „Meie riigilaen on liiga madal, me ei pääse pildile”. Minule, ettevaatliku arveametnikuna teeb see „veits” muret. Mille jaoks võtta laenu, kui meil ei ole kõige elementaarsem arengukava paigas. Riigi arengukava. Ütlete, mis jama see siis olgu, meil arengukavasid ju must miljon. Õige see on, et arengukavadelt ühe ruutkilomeetri kohta oleme ilmselt ühed edukaimad maailmas, ainult et need arengukavad ei peegelda meie ainuomast „midagi”, mis meid teistest kiiremini ja paremini areneda aitaks. Need arengukavad on tööplaanid, kuidas … EL rahasid finantsperioodil „ära jagada” ja kuidas ning millal EL dokumente kohaldada. Tööplaanid noh. Ei midagi enamat. Eesmärki ei ole, kuid tagajärg on. Sellised arengupeetuse kavad teevad meist sõltlased, abisõltlased, risustatud turu abisõltlased, mitte edukad konkureerijad. See on nüüd nagu mingi hullus: Meil on vähe laenu (koormaks) võtame rohkem laenu, sest laenu võimet meil on ja hakkame siis hästi elama! Mnjah? See on nüüd väga libe tee, enne kui me pole oma arenguteed paika pannud ja ära määratlenud mida me selle laenu summaga head saame teha nii, et pärast selle tagasimaksmist meil veel parem oleks. Pealegi paeks selline suur asi rohkem läbi arutatud, kui vaid koalitsiooni otsus. Dr Riigil on ilma surve ja püsikontrollita kalduvus …. leida mugavuslahendusi. Eriti valimiseelsel ajal. Muidu võib juhtuda niimoodi, nagu tavaperes, et perepea on otsustanud SMS laenu võtta, käib perega tivolis, sõpradega kõrtsis, sellesamusega sealsamuses, ostab uued kingad ja pere on sunnitud oma korterist välja kolima … laenude katteks. Kuhu meie koliksime?

Veel on üks väga tähtis, lausa eluliselt tähtis põhjus miks riigilaen peaks olema  laiema kandepinnaga rahvuslik projekt, lähtudes meie, kui riigi, tegelikest vajadustest, mitte sõnavahust. Sellisel juhul, kui lähtume vaid juhtpartei(de) otsusest, saame me midagi sellist, mida me tellinud ei ole, näiteks midagi Peamise Linna televisiooni või … Vaadake sõnamänguga võib teha suuri ja põhimõttelisi asju ilma, et me tavalise tähelepanelikkuse juures sellest arugi saaksime. Näide. Paar valimistsüklit tagasi tundus meile, et maailm on muutunud, meie nii „pann” edukad, et sõjaväeteenistus on raisatud aeg. Osadel Inimesekestel tekkis kohe hea plaan: ostame endale armee ehk teeme palgaarmee. Õnneks sai „hea elu” enne läbi, kui seda mõttepojukest juurutama suudeti hakata. Need naabrid, kes seda proovisid, on täna püsti hädas. Nüüd kuulen uue valimistsükli alguses, et on kavas maksta palka nendele, kes on sõjaväes. Mnjah, kui tööline saab palka, siis on ta palgatööline, kui sõdur saab palka, kes ta siis on? Õige, palgasõdur! Vaat niimoodi, ilma diskussioonita, väikeste sõnanihutustega, administratiivviguritega ongi võimalik muuta riigi eksistentsi põhialuseid, mis siis laenu võtmise tulemuslikkusest ja sihipärasest kasutamisest rääkida.

Seepärast veelkord, ei mingit laenujuttu, kuni äriplaan paigas ei ole. Nagu ütles Vanema Marie „Laenuleib ja laastutuli – need saavad kiiresti otsa.”

Plaan


Plaane on palju tehtud. Ilusad plaanid. No mõned on nendest jumekamad mõned mitte. Üks minu lemmikuid oli Arengufondi poolt veetud visiooniprotsessi „Kasvuvisioon 2018”, sest osalejatel  kujunes välja  kujutluspilt või sõnapilv, millist Eestit nad tahaksid aastaks 2018:  avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik,  innovaatiline,  sõbralik, nutikas, koostööl põhinev,                                               meie/kogukond, väärtuspõhine,  valikuvõimalus, loov, ettevõtlik, haritud jne. On ju tore, me kõik tahaksime elada just sellises Eestis. Kaugele me siis nüüd juba mitme-setme aasta pärast oleme jõudnud? Proovime seda mõtet visualiseerida. Kui see pilv oleks nagu majaehitamise projekt (millele on lisatud tehniline lahendus ehk milliseid reforme selleks peame tegema alates haldamise reformist kuni haldusreformini), siis mitu punkti aitab meid edasi näiteks 2015. a. riigieelarve lõppprojekti ehk riigi eelarve sellise vahva tulemuse saavutamiseks aastaks 2018? Kas me majaprojekti näitel valame alles lintvundamenti, võitleme talvel/kriisis külmakahjustustega või viimistleme juba korstnapitsi? Mitte ei saa aru, aga väga tahaks! Riigi äriplaan e. riigieelarve peaks ju käsitlema selliseid „näitajaid” nagu: avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik,  innovaatiline,  sõbralik, nutikas, koostööl põhinev,                                             meie/kogukond, väärtuspõhine,  valikuvõimalus, loov, ettevõtlik, haritud. See on ju meie eesmärk, mille poole me pürgime, mitte SKT kasv. See on vaid suhtarv. Aga plaani ei ole. Ei ole plaani, kuidas olla õnnelik, ettevõtlik, hooliv, sõbralik, loov … Niisama lihtne see ongi, minge kuhugi, tehke midagi, kulutage midagi, tulemus või tulemusetus peitke suhtarvudesse. Kas me sellist … Ja nii see ongi, et me ei tea mida võrrelda, meil pole ankurpunkti, on vaid suhtarvud samasugustesse arvude jadasse, eelnevatesse ja tulevastesse aastatesse.. Aga ankurpunkti pole! Kõik ujub, kõik on suhteline, nii eesmärgid, saavutused, kulutused kui ka edenemine. Suhtarvudega on aga see jama, et need ei näita eesmärgile lähenemist vaid ainult järgnevate numbrite omavahelist suhet. Suhteliselt hästi läks ka „Titanicu” reis, hinnanguliselt 75% läks väga edukalt, ainult et … eee … laev läks põhja. Ja seda mitte suhteliselt vaid totaalselt. Sama moodi on ka haigla keskmine temperatuur normaalne, kui liita kokku juba külmaks läinud ja kõrge palavikuga patsientide andmed. On see ,siis normaalne tulemus või vaid ujuvad suhtarvud? Või kui me ütleme, et „meil läheb hardusse 7% SKP-st”, mis on kogu Euroopa foonil tubli saavutus, siis mida see küll peaks näitama? Kas seda, et meie hariduse korraldamisega on midagi korrast ära või seda, et meie SKP on liiga madal? Kui meie SKP oleks kaks korda suurem ja haridusse „läheks vaid 5%”, kas meie olukord on, siis kehvem või on see ikkagi pärisrahas tunduvat rohkem? Võib-olla sellise 5% puhul me ei peaks ebaväärikalt rääkima õpetajate väärikast tasust?

Energeetiline ressurss – inimene


300-400 EUR kuupalgaks täistöökohal on muidugi häbematult/naeruväärselt vähe, kuid …. Muide rääkides vaid palgatõusust, siis kes on need Inimesekesed, kes sellist palka saavad? Mis tööd nad teevad? See on ülioluline teada saada, millist „vale” tööd nad teevad, et neile saab nii vähe maksta. Ilmselt on tegemist ressursi raiskamisega. Kui me käsitleme Inimesekest, kui  energeetilist  ressurssi, siis meie tingimustes, on tegemist väheneva, vananeva energiaressurssiga, mis paneb „meitele” hulka suurema „energiasäästu” vajaduse koormuse. Muide ja mitte ainult seal ei ole meie energeetilise ressursi kadu, vaid ka kontrollimis-karistamis-lubamissektoris on meil kinni lubamatult suur mittetootlik (aju)energiaressurss. Just dr Riik on see, kes suudab luua uue enam kodanikuühiskonnast lähtuva keskkonna.

Tulevik ja unistus:


Iga visioon vajab unistust. . Meil on unistus. Me unistame, et aastaks … eee … 2018, enam ei kõlba, liiga lähedal, kuid aastaks  2030 on Eesti  hulgaliselt nutikaid töökohti omav, regionaalselt tasakaalustatud, laialdast võrksüsteemi kasutav mõnus ühiskond, kus igaüks tunneb ennast koduselt ja väärikalt, mis tähendab, et igat inimest väärtustatakse. Sellise tulevikupildi saavutamiseks vajame arengumootorit. Nutikad töökohad ja regionaalpoliitiline heaolu ei tekki iseenesest, seepärast peame esitama endile mõned küsimused. Millist liiki majandust me tulevikus soovime? Kogu maailm jahib nutikaid töökohti ja nutikaid, selles valdkonnas käib tõsine ja tihe konkurents. Kui me tahame edaspidi , et meile tekkiksid/tuleksid/jääksid nutikad töökohad, siis peame oma väiksust ära kasutades mõtlema suurelt. Kas see on linnad ja üksikud töökohad/tugipunktid looduskaunites maakohtades või regionaalselt tasakaalustatud asuala? Viimane vajab eeldusi. Esmajoones on selleks liikumisvõimalus ja kommunikatsioon.  Regionaalpoliitika seisukohalt, nutikas  ei koli iialgi looduskaunisse külla, kui seal ei ole kiiret maanteeühendust ja ühistransporti keskustega, kus lõbutseda ja sõpradega aega veeta. Pole mingitki võimalust, et tuleks nutikas kohta, kus pole tipptasemel side võimalusi, võimalusi laste koolitamiseks ja muid selliseid elementaarseid „mugavusi”, mida tänapäeva inimene peab elu loomulikuks osaks. See ongi see koht, kus me peaksime mõtlema kas, investeerida tulevikku või minevikku. Just haridus, liikumisvõimalus ja mobiilsus on muutumas ühiskonna arengumootoriks. Nendesse aladesse peamegi investeerima oskusi, uudseid lähenemisi ja püsivat ning jätkusuutlikku keskkonda.

Tuleviku planeerimisel peaksime lahti saama regulatsioonikesksusest ja tööstus/majanduskesksusest vaid nägema teenuse (ka regulatsioon on teenus) keskmena INIMEST ja tema vajadusi. Vaid niimoodi on võimalik vähenevaid (inim)ressursse tõhusalt kasutada.

Keskkonna loomine


Majanduskeskkond koosneb väga paljudest komponentidest, samuti nagu looduskeskkond, selles on erinevaid mutukaid ja rohtliblesid, mastimände ja möirakarusid. Ühesõnaga mitmekesisus. Üheks elemendiks, millega saab luua mitmekesisust on maksusüsteem. Maksusüsteem on üldse vahva värk. See võib meile meeldida või mitte, kuid see sunnib meid tegema valikuid. Eelpool käsitlesime Kleopatra maksusüsteemi, mis maksustas kõike, millele nime osati panna, no see ei olnud tänapäeval just eriti nutikas, kuid tänu sellele, et andis „tööd” üüratule hulgale ametnikele, oli võimalik kõike seda, mida maksustati, ka kokku koguda. Mnjah, kõike muidugi ei kogutud monarhile, eks süsteemi õlitamisel olid omad, ja mitte väikesed kulud. Samas Peeter „Essa” otsustas maksustada bojaaride habemed ja „oh sa mu meie” nagu oleks öelnud Vanaema Marie, habemete arv hakkas vähenema. Inimesed pidid tegema valiku, kas habe või raha. Tegidki. Samas keskaegsete linnade komme maksustada tänavapoolseid aknaid viis selleni, et aknad ehitati hoovi poole ja tänavale vaatasid kehva ninarätiku suurused silmakesed. Inimesed tegid valikud. Me teeme iga päev oma valikuid, üks hea ja õpetlik näide: (K. Jennings  „Kaardikirg. Geograafianohikute kirev maailm”  Imeline Teadus 2012 Lk 89) „Baarle-Hertsog Belgias on veelgi huvitavam: see koosneb ei vähem ega rohkem kui 26 eraldiasuvast Belgia maalapist keset Hollandit. … Külakesest on mõned majad kahe riigi vahel suisa pooleks jagatud – teie kodakondsus sõltub sellest, kus asub teie maja esiuks. Sealsed elanikud on tuntud selle poolest, et „emigreeruvad” ehk muudavad oma maja ukse asukohta iga kord, kui muutuvad maksuseadused. „ Päris vaimukas, kas pole? Meil sellist võimalust pole, peame midagi tõhusamat välja mõtlema.

Meie Poliitinimesekeste sõnaseadest kumab läbi, et maksuarendus tunneb vist ainult piiratud arvu võimalusi ehk kas (isiku)tulumaks peaks olema astmeline või astmeteta. Ja kogu aur lähebki sellele: üks ütleb, et sul on nina viltu ja teine ütleb et … No teate isegi neid epiteete on „ontlikul” Inimesekesel raske järele korrata. Kuid kõigepealt tuleks vaadata milleks meil raha vaja on. Ehhee, … äkki on meil see raha juba olemas, kuid … me kasutame seda valesti? Raiskame noh! Teiseks tuleks vaadata, kuskohast oleks seda võimalik kätte saada niimoodi, et selle kokkukandmise kulud oleksid kõige väiksemad, Inimesekesed annaksid ise vanatahtlikult ja hea meelega oma osa edust ühiskonna hüvanguks ja kuskohalt seda tuleb piisavalt palju, et sellega tasuks üldase tegeleda. Samas ma imetlen meie ametnikke, kes maksukorjamisega tegelevad, et nad on suutnud sellise vedela ja nurispidise aluspõhja peale ehitada tunduvalt mõistlikuma ja tõhusama kogumis ja teavitamissüsteemi, kui filosoofiline põhi seda eeldaks (võimaldaks?).  Tubli! Vaadake, kõigi koormistega on niimoodi, et kui neid peetakse mõistlikeks, siis neid ka täidetakse, kui ei siis … inimlikul mõttepaindlikkusel pole piire. Selle lõpmatuse ohjamiseks on vaja lisaressurssi, lisainimesi, lisamenetlemisi, lisa … Ühesõnaga tühikulusid. Seepärast ütleski üks RAMI, et selle valdkonna esindajad ei pea tähestikust teadma rohkem kui kolme esimest tähte: A nagu alkohol, B nagu bensiin ja C nagu sigaretid  ehk maksustati pahesid, mille eest maksti vabatahtlikult /suuremalt jaolt/.

Nüüd astmelisest tulumaksust. Põhimõtteliselt ei saa ma aru, miks peaks see, kes teeb rohkem tööd, maksma selle eest eraldi kõrgemat maksu. Oma hulluse eest ööd ja päevad tööd rabada, maksab selline Inimesekene nagunii rohkem, kui näiteks keskmine palgasaaja + tekitab ta harilikult võimaluse kellelgi teisel tööd teha ehk töökohti. Eduka töö kõrgemalt maksustamine oleks nagu mingi üldrahvalikult maavaralt ressursimaksu maksmine. On siis või? Kas osade Inimesekeste hullumeelne töökus on üldrahvalik maksustatav ressurss? Või on see edukusmaks? No tühja sellest, mind see ei puuduta, kuid filosoofiliselt ja õigluslikult on selline suhtumine vale. Vale suhtumine, loob negativistliku suhtumise, negativistlik suhtumine loob piduri ühiskonda.

Samas, mõnedki maksumaksmise alused ja vormid tuleks üle vaadata, aeg ju muutub ja meie koos nendega. Näiteks arutab EL transpordi Valge Raamat selle üle, kuidas asendada kütuse aktsiisimakse maanteemaksudega. Ja muide just selles võtmes et asendada, mitte lisada. Osades USA osariikides käivad juba testuuringud uue süsteemi sisseviimiseks, kusjuures testitavatele makstakse kütuseaktsiis tagasi. Probleemi püstitus on õige, ökonoomsemad mootorid, hübriidid ja elektriautod on tugevalt kahinud kütuseaktsiisidest tulenevaid makseid. Lausa niivõrd kahinud, et EL arvates ei suuda see enam katta teedehoiu kulutusi. Soomlased uurisid eri võimalusi kaks aastat erinevates variantides ja leidsid, et maanteemaks ei pea olema mitte maksuline tee, vaid autodel peaksid olema seadmed, mis igal ajahetkel fikseeriks millist teed, millal kasutatakse ja vastavalt kellaajale ja kasutustihedusele määraks teekasutuse maksu. Iseenesest vahva idee, mis aitab ühtlasi reguleerida liiklusvoogusid. Nojah, meie pole kaugemale jõudnud mõttepojukesest, et teha osa teid tasulisteks. Oeh, kuidagi primitiivne. Sama primitiivne, kui see, et me ei julge kehtestada sotsiaalmaksu ülempiire või üksikettevõtjatele ei julge müüa tegevuslubasid. Me nagu ei julgeks olla paindlikud.

Väikevormide kiituseks


Majanduselus oleme loosungite tasemel arvamusel, et ettevõtlusjulgust ja tahet oleks vaja rohkem, kuid päriselus oleme regulatsioonid seadnud niiviisi, et väikeettevõtlus hea värkstöölise tasandil pole nii hea kui üheinimese OÜ „Värks & Töö”  tasandil, mis sisaldab sedasama head käsitöölist ja sedasama inimest kehva ja oskamatu juhi rollis. Ei teagi millest see on, kas minevikupärandist, mil ettevõte oli siis ettevõte, kui see oli suur ja väikeäri nimetati spekulatsiooniks? Või vaadates maailma majanduslipulaevade poole püüdleme ennast nendega samastada?

Ega see, et me künka mäeks nimetame või kraavi jõeks, muuda asjade olemust. Edukates majandusriikides on ka edukas ja arenenud väikeettevõtlus. Majanduse toimimiseks on vaja teatud sidusust ja vahekihte, mida täidabki väikeettevõtlus ning mida ettevõtluse suurvormidel pole kasumlik arendada.

FIE-d eelistavad lihtsust ja kindlust ning nende arvates on kehtiv aruandlussüsteem nende jaoks aeganõudev ja keeruline. Seega oleks mõistlik ALTERNATIIVINA luua FIE-le lihtne, selge ja stabiilne regulatsioon, et ta saaks ise oma töödega hakkama ilma lisateenuseid kasutamata kontsentreerumaks vaid oma põhitegevusele. Lihtne ja selge aastamaks oleks kõigile kergenduseks, nii tublidele värkstöölistele, kui ka maksukogumise efektiivsuse seisukohalt.

Ja ärgem unustagem, et väikeettevõtlus on ettevõtjate kasvulava ning sidusaine/mört  suuremate plokkide (suuremate ettevõtjate) vahel. Majandus ilma väikeettevõtluseta on ebapüsiv ja kipakas.

Palgaime


Need kes räägivad palga kasvu vajadusest on tuline õigus. Kuid see probleem ei ole mitte niivõrd alampalga küsimus, vaid oskustööliste ja valdkonnaspetsiifiliste valdkonnaspetsialistide maailma mõistes madal palk. Ja õigus on ka nendel, kes väidavad, et kui suurem palgaraha ringleb, siis see tekitab uued võimalused. Kuid vaadake, siis pole küsimus nagu mitmel korral oleme tõdenud, mitte palkade tõstmises vaid nutikama töö tegemises ja selle nutikama töö nutikam mahamüümine.

Miks on üldse vaja panustada nutikatele töökohtadele? Midagi pole teha, vaid see kaup, mille eest me saame maailmas küsida head hinda, toob meile häid sissetulekuid , häid palkasid ja häid avalikke teenuseid. Meie ainukene käegakatsutav võimalus selleks on nutikus ja selle müümine. Tihti võrdleme ennast põhjanaabritega, tahtes olla nende moodi ja veidi paremadki. Kuid ilmselt teevad nad mingit teist tööd, midagi nutikat. Või kui nad ei tee isegi mingit nutikat tööd, siis nad müüvad oma tööd maailmale nutikamalt. Kui nende keskmine palk on umbes kolm/neli  korda kõrgem kui meil, siis on võimalik tõesti ka kopskaid maksusummasid kokku roopida. See omakorda tähendab, et on võimalik maksta paremat palka, õpetajatele, arstidele, tuletõrjujatele, politseinikele ja … analüütikutele. Mis omakorda tähendab, et nemad saavad osta väärika hinnaga, väärikat kaupa väärikatelt ettevõtjatelt. Niikaua, kuni me teeme maailma tööjaotusahelas selliseid töid, sellise tõhususega, mille eest on võimalik  maksta keskmiselt seitsesada-üheksasada tugrikut kuus ja naabrid teevad selliseid töid tõhususega kakstuhat üheksasada tugrikut kuus, siis olenemata sellest, kui kunstipäraselt ja astmeliselt meie oma seitsmesajast tugrikupuud raputame/pügame või lausa juure pealt maha saeme, ei saa meie mitte iial maksta „õiglast” palka ei arstidele, õpetajatele, tuletõrjujatele ega ohvitseridele. Lihtsalt „riie ei anna välja”. Ja nad lähevad …, need meie enda vähese, higi ja veremaitselise raha eest, kallilt koolitatud ja välja õpetatud Inimesekesed. Ja meie vaatame ringi ning mõtleme, kuskohast saada (sisse tuua, nagu hispaania kurki või poola kartulit) odavamat tööjõudu. Kuid nii nagu liiga palju sissetoodud toitu ei pruugi olla hea meie kõhule, ei pruugi liiga palju sisse toodud (odavat) tööjõudu olla hea meie majanduse/riigi/ühiskonna sidusale arengule. Seega odava tööjõu liin meid ei aita, tekitab vaid probleeme.

Kui majandusloogika lähtub ikkagi mitte „töö tegemisest” vaid töö tulemuste müügi edukusest. Kui lõpptoodangut kallimalt müüa ei õnnestu, pole ka palka võimalik tõsta. Palgatõusu ennaktempo, võrreldes tootlikkuse tõusuga, viib vaid konkurentsivõimetuse ja pankrotini st. töökohtade vähenemiseni. See omakorda tähendab, et tuleb hakata (kallilt) ümber jagama ühist vähest  ressurssi (kõikvõimalikud abirahad, koolituskulud, ümberõpped, ärajäänud maksutulud). Ehk hakkame ümber jagama vaesust. Kui ma eelnevalt väitsin, et rikkus hakkab ise tootma rikkust (kui tehakse õigeid töid õiges järjekorras ja tõhusalt), siis pidasin silmas just seda, et tehes töid, mille eest saab head hinda ja maksta „väärikaid palkasid” nagu põhjanaabritel, hakkab palga ja hinna suhe „justkui iseenesest”  tootma tulu eelarvele  ehk kui inimene  jõuab osta kaupu, mis on kaks ja pool korda kallimad, kui meil praegu, siis käibemaks poleks sama toote eest enam kakskümmend tugrikut vaid näiteks viiskümmend tugrikut. Samasugune „imeline” ühisraha teke on täiesti võimalik ka teiste maksude puhul. See on selline põhjamaine rikkuse ümberjagamise mudel.  Muidugi arveametnikuna tean ma, et „justkui iseenesest” ja „imeliselt” ei juhtu ei midagi. See on rohkem selline peen sarkasm.  Siinkohal ei saa ma öelda, et „Vaat, niimoodi”  ja „niisama lihtne see asi ongi”. See asi ei ole üldse lihtne, kuidas vaesuse tootmise ringist üle minna rikkuse tootmise ringi. See ei ole lihtne ja pidada selleks võluvõtmeks palgatõusu on kurjast.

Muide asjaolu, et ka heaolu riigis, kõrge tootlikkuse ja kõrgete palkadega on alati raha puudu. See hüpoteetiline põhjamaa, kellest eeskuju püüame võtta ja kelle palgad on meie omadest mitu korda kõrgemad, oskab oma rahaga niimoodi „head teha”, et nende riigieelarve puudujääk on sama suurusjärguline, kui meie eelarve koos naha ja karvadega kokku. See tähendab muidugi ebamõistlikke, tulevikumaksjatele lükatud kulutusi, sest lisaks „head tegemise” ostmisele, peavad nad (tänased otsustajad) ostma raha, ehk maksma laenuintresse (tulevikumaksjad). Aga olgu see juba nende probleem, meil oma probleeme niigi küllaga.

Tagasi tulles meie probleemide juurde, siis Dr Riigi poolt lihtsalt palkade survestamine on mitte lihtne vaid lihtsustamine. Et „head teha” tahtmise tuhinas tõsiasjad meelest ei läheks kordame üle oma võimalused.

Korduseksam


Kõigi oma otsuste juures peame me arvestama homseid võimalusi. Just võimalusi, sest vajadused sunnivad ise meile peale. Seega iga otsuse eel vaadakem „megamuutujate” ühte arenguvektorit ja … mõelgem. Mõelgem, millele meil on võimalik kulutada, milliseid dr Riigi funktsioone tuleks kahida, et selle riigi algosakesed, võimu kandjad, ehk Inimesekesed alles jääksid.

. Tõsiasjad vol 1:


- Statistikaameti prognoosi kohaselt väheneb  Eesti rahvaarv järgmise ligi 30 aasta jooksul  125 000 inimese võrra ning 2040. aastal elab Eestis 1 195 000 inimest

- 2040. aastaks rahvastiku soo-vanuskoosseis muutub.  Rahvastik vananeb tunduvalt. Pensioniealiste (65-aastased ja vanemad) osatähtsus rahvastikus tõuseb praeguselt tasemelt (18,0%) 2040. aastaks 27,6%-ni.

-Laste (alla 15-aastaste) osatähtsus väheneb 15,5%-lt 13,6%-ni.

- Kokku tõuseb ülalpeetavate määr (laste ja vanaduspensioniealiste) osatähtsus tööealistega võrreldes 50,9%-lt 70,2%-le

-Praegu on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist, siis 2040. aastal on kahe ülalpeetava kohta kolm tööealist.

- 327 Eesti külas elab kolm või vähem isikut ning 102 külas pole püsielanikke üldse.

(paneme siia punase täpi ¤)

. Tõsiasjad vol 2:


„Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013

Lk 169” Vanade šokk. Pole vähematki kahtlust, et ilma valitsuse mingisugusegi sekkumiseta põhjustab demograafiline muutus riigi rahanduse kaose.”

Lk 170” Reitinguagentuur Standard & Poor`s (S&P) tehtud prognoosid kuni aastani 30 arenenud riigi kohta on sama ebameeldivad. (…) Need näitavad, kuidas vananemisest tingitud surve eelarveile alates 2020 aastast tugevneb. Ajavahemikul 2010-2050 kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr keskmises arenenud riigis umbes 10% võrra SKP-st. Nagu ka Ameerikas, mängivad pensionifondid teist viiulit, panustades neist kümnest protsendist kolm. Tervishoid on kõige suurem probleem, mis moodustab poole kogu kasvust. Sellele lisab pikaajaline hooldus veel 1,3%. Eeldades, et maksud jäävad samale tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st koguvõlg miinus vähem likviidese finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKP-st 2010 aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju langeb rämpsvõlakirja tasemele”

„Hiina võib küll areneda kaelamurdva kiirusega, kuid sealne elustandard jääb endiselt alla Lääne omale, seega on nii Hiinal kui teistes kokku kuivanud sündimusega arengumaades oht, et nad jäävad enne vanaks, kui saavad rikkaks.”

„Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki. (…) Nagu seda olukorda kirjeldas London Scool of Economicsi avalike tulude spetsialist Tony Travers: „NHS //riiklikud tervishoiuteenused// sõi ära kaitse-eelarve ja võtab nüüd ette suure osa ülejäänud eelarvest.”

Lk 171 „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.”

 

Paneme siia sinise täpi ¤

Ja nüüd ning igavesti olgu meie arenguplaanide nurgal need kaks täppi, meie oma Tipu & Täpu, et meelest ära ei läheks, milline on tulevik.

¤ ¤


Mille poolt?


Paindlikkuse poolt. Praegune maksusüsteem on „kaldu betooni poole”, nagu ütles kunagi üks IT ettevõtja, mitte ajuressursi kasutamist soodustav. No kasvõi see paljuräägitud käibemaksutagastuse süsteem. Kui oled ehitaja, saad ostetud materjalidelt käibemaksutagastust, kuid „nutikate töökohtade” puhul …? Põhiline kulu ongi ajukulu ehk tööjõukulu, see on küll käibel, kuid ei käibi.  Mnjah, on mille üle mõtelda, mille üle vaielda, mida arutada ja mida läbi arvutada. Seda kompleksust võiksimegi arutada, mitte ühte täiesti banaalset ja ühiskonda lõhkikäristavat tulumaksu astmelisust.

Ja veelkord Vanaema Mariest, kes ütles: „Enne töö ja siis palk” ehk enne kui reformid (haldusreform, avaliku teenistuse reform, käskude/keeldude audit) pole tehtud ja ühise raha kasutamine tõhusaks pole tehtud, ei mingit raha juurde küsimist. Teate, küll „saadud rahal” pole väärtust, rohkem „saadud rahal” pole samuti väärtust ja lisaks „saadud raha” on üldse väärtusetu. Maksudega on selline lugu, et need on otseselt seotud meie toimetulekuga, ehk need settivad toote/teenuse omahinda, muutes selle hinna kallimaks ja neil, kes seda hindadesse kanda ei saa, sellel väheneb konkurentsivõime ja Inimesekesel ostuvõime. Ostuvõime langus omakorda halvendab ettevõtluskeskkonda, mis halvendab sotsiaalkeskkonda. Ja niimoodi mööda ringi edasi ja … alla. Kui kunagi mõeldi välja tulumaks, kuningliku sõjakäigu rahastamiseks, siis nähti selles vajalikku pahet. Muide see pidi olema ajutine, kuid pole ilmas midagi püsivamat, kui ajutine.  Kuna rohkem saadud ( väärtusetut) raha sünnitab vaid rohkem väärtust mittetekitavaid otsuseid, siis kuulutagem moratoorium „saadud raha „ suurendamisele, niikaua, kuni reformid pole tehtud. Ehk ärimaailma filosoofiast lähtudes pole „lolli raha” ei saa ka lollusi teha.

Tulles tagasi selle jutukese käivitusmehhanismi juurde ehk „ Meie kogemus näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub, et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku. Tuleviku kujundamiseks peab aga firma alustuseks unustama ära osa oma minevikust.”

Siis vaat just niimoodi, tihtipeale ootame midagi, mille saabumiseks me pole midagi teinud, ainult õhku väristanud. Aga see ei lähe arvesse – teod loevad.
Sellised mõttepojukesed siis tuhandete majandus ja poliitäriplaanide ettevalmistamise leitsakus. Hooaeg ju!

Kokkuvõtteks:

Ma arvan, et sellest peamegi lähtuma, kui edasisi häid tulemusi tahame saada: vaatama lahtise pilguga tulevikku ja unustama ära osa oma (ka edukast) minevikust ja … marss, marss rõõmsameelselt silmapiiri poole liikuma, kuid … eesmärgipäraselt. ¤ ¤

 

Targutusi:


Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000

Lk 865 „Riigimehe üks tähtsamaid ülesandeid on mõista, mis küsimused on omavahel seotud ja võimendavad üksteist. Enamasti pole poliitikul siin erilist valikut., lõppude lõpuks ühendab eri küsimusi elu ise, mitte poliitika. Riigimehe osaks on see side ära tabada, kui see tõepoolest olemas on – teiste sõnadega, luua ajendite ja tõkendite võrgustik, et saavutada parim tulemus.”

Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012   

Lk134 „Tundub, et probleem on selles, et valitsusel meeldib toetada kaotajaid. Piisab kui meenutada kõiki neid suurpanku ja autotööstureid. Paistab, et valitsuse toetuse saamisel on eelisjärjekorras ettevõtted, kes on väga suured ja äris äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil taastoodetakse ebaõnnestumist. Võib-olla seetõttu ongi enamik selliseid projekte äpardunud.”

M.Twain „Tom Sawer” Eesti Riiklik Kirjastus 1954

Lk 18 „Varsti mööduvad siit vabad poisid kergejalgselt igasugustele veetlevatele retkedele ja nad heidavad palju nalja tema kulul sellepärast, et ta peab töötama, - juba see mõte põletas Tomi tulena.” …” Sel süngel ja lootusetul hetkel tuli tal äkki hea mõte, lausa inspiratsioon. Ta võttis pintsli ja hakkas rahulikult tööle.” … „Tom jätkas värvimist, pööramata vähematki tähelepanu aurikule. Ben vahtis hetke ja ütles siis: „Hei ! Sa oled ankrusse pandud, mis?” … „Hei, vanapoiss; pandi tööle või?” … „ … Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima, Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.”

See näitas asja hoopis uues valguses.

Ben jälgis iga liigutust, tema huvi kasvas järjest, töö hakkas talle ikka enam meeldima

Tom pidi endale tunnistama, et maailma ei olegi lõpuks nii tühine. Ta oli enese teadmata avastanud tähtsa seaduse inimese tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama , on ainult vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis  oleks ta taibanud, et töö on see, mida inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski ümberajamine on töö, kuna keegli veeretamine või Mont Blanc`i otsa ronimine on ainult lõbu.”

 

G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

 

Lk 35 „Tänase liidripositsiooni kaitsmine ei saa asendada homse liidripositsiooni kujundamist”

Lk 42 „ … võidujooks tulevikku seisneb avanevate võimaluste konkureerivas kujundamises ja kehtestamises, uue konkurentsiruumi piiritlemises. Tuleviku kujundamine on hoopis raskem tagaajamismängudest, sest liikumise trajektoor tuleb paika panna ise. Eesmärk ei ole lihtsalt jõuda järele konkurendi toodetele ja protsessidele, tema meetodite jäljendamisele, vaid suveräänse hoiaku kujundamine homsetest võimalustest ning nende kasutamisest. Teerajamine on järelejõudmisest palju tänuväärsem ettevõtmine. Teiste kiiluvees tulevikku esimesena ei jõua.”

 

E. M. Goldratt J. Cox „Eesmärk” Fontese Kirjastus 1998

Lk 48„Alex, kui sa oled selline, nagu on enamik inimesi siin maailmas, siis oled sa ilma küsimusi esitamata omaks võtnud nii palju tõdesid, et tegelikult sa ei mõtle üldse.”

 

Lk 49 „Mis ma tahan öelda, on see, et efektiivsusel ei ole mõtet, kui sa ei tea, mis on sinu eesmärk.”

Saturday, August 30, 2014

Vabadust ei tuntud ära?


 

No nii, maailm on selles suhtes tore asjandus, et oskab pakkuda üha uusi ja uusi üllatusi. Neid on nii positiivseid, kui mitte nii positiivseid ja lausa totraidki. Mõtlesin, et olen ka kõiksugu totrusi juba näinud, aga ei arvanud ära. Maailma totruste mõõt on ilmselt lõpmatus. Kusjuures seda totrust tehakse mitte häbenedes, vaid rõõmuga, … lausa uhkusega.  Ma ei tea, mis kirp meid hammustanud on, kuid ilmselt kannab see edasi mingit  „alkoholist rääkimise tungiva vajaduse pisikut”. Ilmselt väga vinget pisikut. Ei usu? Kas sel suvel mingi teine teema teile nii aknast ja uksest sissetungiv on olnud? Isegi Ukraina lahingutandrid kahvatuvad selle „rääkiva massrünnaku” kõrval. Normaalne, terve Inimesekene ei suudaks ju nii pikalt ei miskist jahvatada – järelikult vinge pisiku süü. Tundub, et oleme enese ainuüksi alkoholist rääkides nii „äksi” täis ajanud, nagu oleks käes padujoomise viimane faas. Uskumatu. Keeran siis omaltpoolt vinti juurde, ehk hakkab mõnel nii valus, et võtab jälle pildi ette ja saab „tarblike” asjadega tegeleda.  Või keerab maailmapildi õigeks.

Asendustegevus

Ma ei teagi, kas see alkohoooooolsete jookide tarbimise küsimus avalikus ruumis on mingi suitsukate või aseaine tegelike probleemidega tegelemisest möödahiilimiseks ( Ega ma ei saa kogu küsimuse püstitusest aru, mul endal pole kunagi probleeme olnud, et peaksin kesk tänavat, märjukese kibekähku lahti korkima, kuid see on ilmselt minu viga, seega ajan ilmselt asjatundmatut juttu). Ja nagu hoomate „tegeleb asjaga” tuhandeid inimesi 24/7, ma mõtlen ametimehi ja PoliiInimesekesi. Ma arvan, et need kellest räägitakse on tunduvalt vähem, kui neid kes räägivad. Vähemus noh! Sellise uhkusega hääles ja tulihingelise võitleja pilguga tegelaste aktiivne mittemidagitegemine on pigem eneseõigustus, probleemide mittemõistmisele, nende lahendamisele, selline eneseõigustus, et me tegeleme „väga intensiivselt” „väga tähtsa küsimusega”. See „intensiivne ja tähtis”  vääriks ladusalt toimivas, mõtestatud Bürokraatiamaailmas mingit kolme närust rida valla ukaasis ja kolmekümmet minutit tööaega, … see  pole ei intensiivne ega ka tähtis, see on rutiin. See mida selle bürokraatliku rutiini asemel, mil üks regulatsiooni vorm asendub teisega, see suuremõõtmeline enesekiitmine ja teiste laitmine,  on … asendustegevus noh! Tegelikult „bürokraatiliselt” probleemi ju pole! Ei ole probleemi. Dr Riik ei käskinud ju, et jooge igal pool ja igal ajal, vaid et kallid kaaskodanikud, nüüd on teil enesel, nagu „Mogri Märdis” kirjutati, iseenese tarkusest, võimalik määrata, kuidas teie kodukandis asjad käivad.

Äratus

Hallooo – kallid Inimesekesed MEILE enestele anti vabadus määratleda, mida ja kuidas me teeme või mida me sallime, mida mitte. Nüüd on tõusnud mingi äraspidine pahameeletorm dr Riigi vastu, et „rsk jooma ajab”. Tegelikult on ju olukord selline, et peame olema pahased eneste peale või vähemalt eneste valitud KOV peale, millised ei ole suutnud vormistada, kõige elementaarsemat paberikest: mida/kus/millal tohib, mida mitte. Ilmselt on KOV-d ise nii üllatunud, et on saabunud vabadus otsustada … äää …, mida sellega veel peale hakata, mitte vabadust ei tahtnud me, vaid andke raha. Raha andke.

Vabadust ei tuntud ära

Nojah, see ei käi muidugi kõigi KOV-de kohta, Suvepealinn ja mitmed teisegi KOV-d reageeris kohe ja asjalikult, mõned  … mitte nii kiiresti. Mõni arvas, et suvine aeg, me puhkame, ei saa siin kiirel suvitamise ajal volikogusid koormata, küll sügisel … No senikaua viriseme ja … iriseme. Sügavalt häiriv on, et sellesse probleemi pole peaaegu keegi viitsinud süüvida võib-olla vaid Prefekt oma filosoofilis-praktilise traktaadiga kodanikuühiskonnast ja vastutusest/vabadusest on asjade olemuse ja sisu lahti harutanud. Mnjah, tegemist on pigem kahe filosoofilise kihi kokkupõrkega: ühelt poolt vabadus ja vastutus ning teisalt käskude/keeldude ootamine ja siis nende kirumine ning  … mittetäitmine. Mind paneb kõige rohkem hämmastama, see, et me ei olnud valmis … vabaduseks. Ja mis veel hullem, ka meie poolt volitatud PoliitInimesekesed ei saanud aru, et tegemist ei ole mitte keelu tühistamisega, vaid regulatsiooni tasandi ja mehhanismide muutumisega. Vabadust ei tuntud ära?!

Peamise linna saba ja sarved

No aga Peamine linn „sülitas ikka kõik üle”. Kui kuuled linnapealike käest sellist mõttetut, taevani tõusvat totrust, et „ …praegu võivad napsitajad vabalt linna peal juua ja laaberdada, … tasuta kontserdil tuikus lava ees enneolematult palju purjus inimesi jne”., siis on see ilmne näide, et regulatsioonist, KOV kohustustest ja õigustest ei saada ülepea aru. Pole sellel jutul saba ega sarvi, tühi sõnade jada. Pealegi on selles jutus kaks asjasse mittepuutuvat väidet. Esiteks ei tohtinud, ei enne ega nüüd ega homme purjus päi lällata avalikus kohas ehk, see on igal juhul politsei pärusmaa. ( Muide „tarvitamine” ei tähenda, et peaks kohe ämbritäie „kangerit” ära jooma ja pildituna kodumaa kamarale langema). Teiseks, kui mingil linnaväljaku kontserdil (kas KOV korraldatud?) käis ohjeldamatu ja vääritu märjukese liig- ja kuritarvitamine, siis oli see KOV tegemata jäänud töö, nende regulatsioonipuudulikkus. Ning puändiks on muidugi linnapealike otsus, et Tallinn siiski täidab oma kohust ja piiritleb alkoholi manustamise raamid, kuid oma äraspidisel, veidral moel, et „Tallinna  jääb paar märgistatud kohta, kus inimesed võivad ( sic! Mitte kus ei tohi) avalikult alkoholi juua ehk määruses on avaliku napsitamise piirkonnad täpsemalt välja toodud, need jäävad Toompea lossi ja Kadrioru lossi ümbrusesse ja siis veel viimane kabjahoop „ seega kohtadesse, kus avalikku alkoholitarvitamist riigi poolt soositakse”.

Uskumatu, kui palju peab PoliitInimesekestel olema kogunenud sappi, et sellise totrusega välja tulla. Kõik need linnapealikud ja aseülemad oleksid nagu koerapöörirohtu söönud, mingis äraspidises kättemaksurõõmus loodud paberikesega püütakse kergitada oma egokest, et ehhee, lõpuks saime dr Riigile tema koha kätte näidata. Ainult, et tegemist ei olnud koha kättenäitamisega, vaid kõige ehtsama oma isikliku töö tegemata jätmise reklaamiga. Oma asjatundmatuse suuremahulise eksponeerimisega Inimesekestele „head tegemise” sildi all. Kuid head ei tehta, tehakse kurja, mängitakse tobu ja seda kõike meie raha eest. Kui mõelda, kui palju aega väärkasutati selle tühidokumendi tootmiseks,  nõupidamisteks, vormistamiseks, kooskõlastamiseks, õigus ja mitteõigusosakondades ja pressikates, siis oleks võinud nende kümnete tuhandete „euronite” väärtuses midagi kasulikku teha.

 

Ikka spiraali mööda alla või üles.

Loed/kuulad neid avaldust ja ei usu oma silmi ega kõrvu. Ja ega sellega siis veel ei piirduta oma tegematajätmiste eksponeerimisel. Järgmine aseülem „paneb aga hagu juurde”, et ega see määrus nüüd korrektne (juriidiliselt) ei ole, sest lauskeelamist ju seadus ette ei näe, aga vaat niimoodi on mõnusam dr Riigile äsada. Möh? Kuhu me sattunud oleme? Kas see on mingi kõverpeegliline riigi(omavalitsuse) valitsemine?  Kas tõesti on avalik võim niivõrd alla käinud. Ei, ei - riik ega vald/linn pole tsirkus, need on tõsised asjad, tõsiste inimestega, tõsistele inimestele, tõsistele tegevustele.

Dr Riik kui lapsehoidja

Ma ei tea. Kas dr Riik oleks pidanud võtma KOV-d, nagu lapsukesed käekõrvale, ja ütlema, et on selline „seadusekesekene” tegemisel, mis annab teile ise vaba voli määrata, kas, kus ja millal Inimesekene teie oma valitsemise alal „viina visata” tohib ( ei tohi). No nii need asjad ei käi, KOV on ju Põhiseaduse järgi … sõltumatud, … oleks tõusnud taevani kostev lärm, et keskvõim ahistab KOV-i, surub neid raamidesse. Mnjah, kui mõni vald tahab ikka olla „Viska viina viltulõug” vald, las see siis olgu, seal, kus inimesed on vastutustundlikumad , kus oleks välja kujunenud tavaõigus, vastastikune austus, oleksid ilmselt piirangud pidanud olema vähesemad, kuid seal kus kasvatamatud, maotuid inimesi rohkem kokku kogunenud, piirangud ka  karmimad. See ongi KOV ülesanne – hoolitseda oma inimeste eest. Tegelikult on see KOV ainuke ülesanne.

Muide, Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus,  kehtib juba 1993 aastast. Mida tarka, see seadus meile siis ütleb? Aga palun:

§ 3. Kohaliku omavalitsuse põhimõtted

Kohalik omavalitsus rajaneb järgmistel põhimõtetel:
1) kohaliku elu küsimuste iseseisev ja lõplik otsustamine ja korraldamine;
2) igaühe seaduslike õiguste ja vabaduste kohustuslik tagamine vallas ja linnas;
3) seaduste järgimine oma ülesannete ja kohustuste täitmisel;
4) valla- ja linnaelanike õigus osaleda kohaliku omavalitsuse teostamisel;
5) vastutus oma ülesannete täitmise eest;
6) tegevuse avalikkus;
7) avalike teenuste osutamine soodsaimatel tingimustel.

§ 6. Omavalitsusüksuse ülesanded ja pädevus


 (3) Lisaks käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatud ülesannetele otsustab ja korraldab omavalitsusüksus neid kohaliku elu küsimusi:
1) mis on talle pandud teiste seadustega;
2) mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada.


 

Kõik ju ilusasti paigas, miks siis ühed KOV-d saavad teha, teised … mitte?

 

Ja nüüd siis selline Peamise linna käsulaud, mille kohta aseülemad rõõmsameelselt kõkutavad, et me mööname, et juriidiliselt me teeme nihu, kuid niimoodi saab kõige paremini dr Riigile käkki keerata. Karjapoisi temp, aga mitte suurima omavalitsuse pealike vastutustundlik, riigimehelik käitumine. Fui! Oma vaesustunnistusele allakirjutamine. Kui see oleks olnud klipp „Ärapanijast” või Rohke Tebelaki „Libauudistest” oleks saanud suutäie naerda, kuid nüüd …

Rätsepaülikond

Vaatame veelkord olukorda. Jutt pole ju sellest, et dr Riik lubab nüüd kõigil, pulsi kaotuseni, igal pool ja igal ajal juua (napsi). Jutt on hoopis regulatsioonimehhanismide muutumisest, sellest, et KOV on antud vabadus ise otsustada, kuidas ja mis. Vastavalt vajadusele. Nagu rätsepaülikond. Dr Riigi poolt tehtud massülikond on tihtipeale selline, mis ei sobi peaaegu mitte kellelegi, kellele jääb lotendama, kellel kaenla alt kisub  (Piragovi pargis joodi (kultuurselt), kuid me nagu ei märganudki seda ehk rikkusime seadust, ehkki inimesed korda ega kaaskodanike rahu ei rikkunud)) . Tuleb välja, et me oleme millalgi (millal siis ometi?) harjunud sellise näotu ja maotu ülikonnaga, mis meile küll ei meeldi, kuid kui meile antakse luba ise oma ülikond disainida, hakkame valjuhäälselt protestima. Peame rätsepaülikonda räigeks diskrimineerimiseks. Me oleme minetanud oskuse ise oma vabadusi koostada ja neid nautida. Rumal lugu. Eriti rumal on Peamise linna pealike reaktsioon: ah nii te annate meile õiguse ise otsustada, siis oksendame me teie revääri peale. Oeh!

Huvitav on see, et ka kõige sügavamal/süngemal karjapoisteajal leidub riigi mehi isegi riigimehi. Tulevad justkui tühjast, nagu eelmainitud Prefekt, kellest ma enne midagi kuulnudki ei olnud, kuid … mul on tõsiselt hea meel, et sellised arukad riigi mehed ja ka naised on olemas. Suur tänu teile!

Mis nüüd edasi?

Edasi … äää … või tagasi. Tundub, et mitte edasi vaid siiski tagasi. Näe JUMI juba  nendib kurvalt, et tahtsime anda õigust aga ei tulnud välja. Et ilmselt ei ole me veel valmis. Oeh, milleks me valmis ei ole? Kas selleks, et määratleda, millisel pargipingil võib pikniku pidada või millise puu all võiks koer jalga tõsta. Mjah, vabadus on kange kraam, tükimaad kangem kui alkohol, seda tuleb osata pruukida. Täpselt samuti nagu alkoholi tuleb osata pruukida ehk nagu Vanaema Marie ütles „,Šnaps on vaid tarkade inimeste jaoks, tobud teeb see veel tobumaks”. Vaat niimoodi, ei tea, kas vabadus on ka tarkade inimeste jaoks, tobud teeb see … Tahaks loota, et ajapikku teeb see, et peab ise mõtlema ja ise otsustama, isegi ise vigu tegema ja neid ise parandama, ka mittetargad Inimesekesed targemaks, lihtsalt harjutada on vaja, mitte loobuda … mõtlemast … vabadusest.

Siiski, lootus ei ole kadunud, sest JUMI nentis, et „ … mina usun inimeste korrektsusesse ja sellesse, et enamiku asju reguleerivad inimesed ise ilma seadustetagi oma käitumises, oma lugupidamises teiste vastu.” Vaat see on tore ja kindlat meelt ning hälbimatust talle sellel teel.

Aga üks on selge, pealikel tuleb teha pealiku tööd, riigimehe või vähemalt riigi mehe tööd, isegi siis kui ta on linnapealik, mitte mängida karjapoissi. Ja muide see vabadus millest mina räägin on vabadus otsustada, mitte vabadus juua Mnjah, võib-olla peaksime me asutama „Vabaduse äratundmise kooli”, kui me muidu vabadust ja isetegemise lusti ära ei tunne. Mh, ah, nagu küsis vana apteeker O.Lutsu „Suves”?

 

Targutusi:

M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013

Lk 33 „Arvan, et viimase paari-kolme aasta suur viga on olnud see, et valitsus on püüdnud tagada või seadustega reguleerida peaaegu kõike. Selle poliitika juured on osaliselt sõjajärgse ülesehitusplaanides, kui valitsused võtsid endale kõikvõimalikke kohustusi. Selline suund oli omal ajal ehk õigustatud, (…)”

Lk 34 „ Kui alustasime, soovis rahvas, et valitsus teatud valdkondades rohkem sekkuks. See soov täitus. Ühes sellega saabus hetk, kui sekkumine oli kasvanud sedavõrd ulatuslikuks, et valitsus sellega enam toime ei tulnud ning vaja läks järjest rohkem ametnikke ja bürokraate. Praegu on inimestel raske, kui mitte võimatu pääseda otsuseid langetava ametniku jutule ja paradoksaalsel kombel – kuigi sekkumise määr on suurem – on valitsus liikunud inimestest järjest kaugemale. Seetõttu on demokraatliku protsessi tänane tulem järjest suurenev autoritaarsus.”

 

Lk 205 „Liiga tihti serveeritakse riigi valukohti ühiskonna valukohtadena. Samamoodi: kui on vaja tegutseda, kutsutakse reageerima ühiskonda. Aga ühiskonda kui sellist pole olemas, välja arvatud mõistena. Ühiskond koosneb inimestest. Just inimestel on kohustused ja veendumused ja meelekindlus. Just inimesed teevad asju.”

Ta (Margaret Thatcher) eelistab mõelda üksikisikute ja perekondade tegudest kui ühiskonda tegelikult koos hoidvatest sidemetest, mitte ühiskonnast kui abstraktsest mõistest. Tema lähenemine ühiskonnale peegeldab tema sügavat usku isiklikku vastutusse ja valikusse. Asjade jätmine „ühiskonna” hooldeks tähendab põgenemist tõeliste otsuste, praktilise vastutuse ja tõhusa tegutsemise eest.

A.   Tuchman „Augustikahurid”  Eesti Raamat 1977

 Lk 9. „Bismarck oli soovitanud Saksamaal leppida maaväega, kuid ta järeltulijad polnud mingid Bismarckid, ei eraldi ega üheskoos. Bismarck oli kõrvalekaldumatult taotlenud selgeid eesmärke; nood aga kobasid laiema silmapiiri pool, täpsemalt mõistmata, mida nad õieti tahavad. Holstein oli Machiavelli ilma poliitikata, kes lähtus ainult ühest põhimõttest: kahtlusta igaüht! Bülow`l polnudki põhimõtteid: ta on nii libe, et tema kolleeg admiral Triitzi kurtmist mööda oli angerjas temaga võrreldes kaan. Kergesti innustuv, püsimatu, alatasa tühja tuult tallav keiser seadis endale iga tund erinevaid eesmärke ning käsitas diplomaatiat kui mingit igiliikurit.”

 

Lk 220 „ Sõja teine traditsiooniline paarimees viin pandi keelu alla. Viimase mobilisatsiooni ajal 1904 aastal, kui reservväelased tuigerdades kohale saabusid ja tsaariarmee tagavarapolgud joobnud magajate ja katkiste pudelite segaputru meenutasid, oli korratuse likvideerimine võtnud  terve nädala lisaaega. Nüüd, kus prantslased iga päevapikkust viivitust elu ja surma küsimuseks pidasid, kehtestas Venemaa mobilisatsiooniperioodiks ajutise abinõuna keeluseaduse. (…) … iseloomuliku hilisromaanovliku järelemõtlematusega kehtestas valitsus  22 augusti ukaasiga keeluseaduse kogu sõja ajaks.. Et viinamüük oli riigi monopol, lõikas see toiming hoobiga ära kolmandiku valitsuse sissetulekuist. „

 

J.P. Kotter „Edujanu” AS Äripäev 2009

Lk 11”Edu sigitab rahulolu. See ei pea olema isegi viimase aja edu. Ettevõtte õitseaeg võib jääda kümnekonna aasta taha, kuid õitsengu rahulolu kestab edasi, sest sageli juhid ei märka seda. Arukal ja elukogenud juhil ei pruugi olla aimugi, et organisatsiooni hierarhias temast kaks tasandit allpool valitseb selline rahulolu, et tema tulevikuunistused ei saa kunagi tõeks. Ta võib olla niisama pime sellegi suhtes, et ta ise on ohtlikult rahulolev.”

 

C v. Clausewitz „Sõjast”  Eesti Keele Sihtasutus 2004

Lk 31 „Kui tahame vaenlast alistada, tuleb meil kohandada oma jõupingutusi vastavalt tema vastupanujõule; see väljendab tulemis, mille tegureid ei saa üksteisest lahutada, nimelt: olemasolevate vahendite mahus ja tahtejõu tugevuses.”

Lk 133 „Lõppeks on eripäraseks raskuseks veel kõigi andmete suur ebakindlus sõjas, sest kogu tegevus toimub mõnes mõttes pimedas kobades, mis lisaks kõigele muule annab üsnagi tihti , otsekui udus või kuuvalgel, asjadele ülepakutud ulatuse, groteskse väljanägemise.

See, mida see nõrk valgustus täielikust nägemusest varju jätab, peab anne ära arvama, või jääb see hea õnne hooleks. Seega on siis jällegi anna või koguni juhuse soosing see, mida tuleb objektiivse tarkuse puudumisel usaldada.”

Sunday, August 24, 2014

Vest ja Vaal


Festivaaaal, arvamus festival või vaid vest ja vaal

Kirjutan seda jutujora Balti keti 25 aastapäeval ning uhke on tõdeda, et nii palju oleme saavutanud. See on lausa uskumatu. Olen tõeline optimist ja seepärast tahan, et see hea hoog ka jätkuks. Et edaspidine oleks pelk tõhus tegusus, mitte kastutult tuulde lastud võimaluste tühiväli. Tahan … edasi liikuda. Edasi saavad protsesse liigutada vaid inimesed ise, oma mõtte, teo ja arvamusega. Seega …

Arvamusfestivaal

Mulle see arvamusfestivali mõte meeldib. Kohe väga meeldib. Tore mõte, tore algatus, tore … Nii, ja mis edasi. Järgmine aasta jälle? Muidugi. Ja kui niimoodi vaadata, siis kui rockfesivalil käia, ega siis keegi ka mingit ilmamuutust või maailmaparandust sellest ei oota. Lihtsalt teeb ühel „õhtal” meele rõõmsaks ja tuju heaks. Kui arvamusfestivali eesmärk on samasugune „tujutõstjaks” olemine, siis on kõik korras, kuid … midagi jääb nagu kripeldama. Mitte ainult kripeldama, lausa kriginal kriipima, et nii palju head mõttematerjali kulus … kuidas seda viisakamalt öeldagi … äää … võib-olla – vaid õhu soojendamiseks? Nojah, kuid see on minu kui arveametniku, kes kõigest tahab kasu saada, eriarvamus.

Heade arvamuste kompostiväli

Olen läbi aegade näinud tohutu hulga häid ideid ja samavõrd nende kuhtumist. Idee on nagu lilletaim, kui sa seda ei väeta, kasta ja toe(s)ta, siis ilusat lille, ega magusat marja otsa ei tule. Näiteks Minu Eesti mõttetalgud, Visioonikonverents Eesti 2018+, Jääkeldriprotsess, rahvakogud olid suurepärased üritused, suurepäraste mõttevälgatustega, kuid … sinna see jäigi. Olen ise olnud juhtimas paari mõttetalgut ja see on hämmastav, kui palju tuumakaid ettepanekuid võivad inimesed paari-kolme tunni jooksul genereerida. Ja muide see ei olene sellest, kas see on „ääremaa” või tippjuhtide või isegi töötute seltskond – tarku mõtteid ja tähelepanekuid jagub kõigil. Talgujuhina formuleerisin ettepanekud Bürokraatiamaailmale arusaadavaks, kuid sinna kuskile paberiväljadele (või elektroonilise impulsside väljale) need kadusidki. Kõik tühja toimetatud. Isegi aitäh ei öeldud ettepanekute tegemise ja üritamise eest nagu tsiviliseeritud maailmas kombeks. Tühja sest minu tööst, mina olen karastunud dokumenditreial, kuid need „lihtsad” inimesed, kes silmade särades ja põskede õhetades oma aruteludel elu edendamise parimaid variante vaagisid (ja muide need ei olnud sellised ettepanekud, et andke meile raha või riik peab või kas me sellist …), nende ind ja kirg läksid luhta. Kui kaua nad on veel valmis mõttelippude alla kogunema, kui malev kunagi liikuma ei lähe. Sööb oma mõttekaraskid kohapealsed vainul ära, peab mokalaata ja läheb koju tagasi … võidutult. Tekkib tüdimus ja selline abituse tunne, mis viib omandatud abituseni. Ja siis hakkab pihta: riik peab, KOV peab, mul on õigus, mul on veel rohkem õigust … saada … saada jne. Kuid alles  eile oli see Inimesekene valmis andma, andma oma arvamusi, andma enda energiat nende mõtete elluviimiseks. Olla kaasatud. Mnjah, kehv väljavaade , ehk see ressurss, mida me võiksime kasutada edasiliikumiseks kasvatame me pikemas perspektiivis ümber … abivajajateks. Ja mitte ainult abi vajajateks vaid abi valjuhäälseteks nõudjateks. Seda me ju ei tahaks? Õigemini, me ei saa seda endale lubada. Meid on nii pann vähe ja me muutume ikka vanemaks.

 

Teatejooks ja auruvile

No nii, tagasi arvamusfestivali juurde. Arvata on tore, kuid arvamine, õigemini geniaalse idee sähvamine, on vaid asjade käigu esimene etapp, mitte lõppfaas. See on nagu teatejooks, vähe on sellest, kui esimese vahetuse jooksja maailmarekordi püstitab ja järgmine …  Ehhee, järgmine jooksja asub järgmisel staadionil. Ja ootab, ja ootab ja …. Sellest kujuneb lihtsalt tsirkus, pole festivali on vaid Vesti Vaal. Seega, kas see arvamusfestival saab olema vesti suurune kujunduselement või lausa vaala mõõtmetes tegu/tulemus, oleneb sellest, kas keegi teatepulka ka edasi kannab? Ega sooja jutu ajamine kedagi edasi ei vii, ikka tegu peab sellele järgnema. Korraldajad, festivali korraldajad,  ise on teinud uskumatu algatuse (BRAVO!) , õigemini uskumatu teo,  … ei millestki, loonud uue platvormi, kuid „keegi” meist (pange tähele umbisikulisest) peaks (määramatus) selle ka edasi viima. See peab olema mingi  (määramatuse määramatus) … oeh, olen sellest kirjutanud korduvalt, kuid mis siis ikka, kirjutame siis veelkord ja kui vaja siis veel kord ja veel … Luua tuleb Analüüsikeskus, milline kõik ettepanekud läbi analüüsiks, need sobivasse maatriksisse paneks ja ettepanekute tegijatele aitüma ütleks ning teada annaks, mis nende ettepanekuga juhtunud on. Siis tekib ka harjumus ettepanekuid teha. Ja nende kulgu järgida. Nõudlikult, mitte nõutult. Teatepulka tuleb edasi viia, mitte häbelikult maha poetada (Täpsemad ettepanekud „Bürokraat, võim ja Vanaemas” ja eelmistes postitustes nt. „Lõpetamatus hullem kui tegevusetus”, „Märkmeid kogumiselt – rahvakogumiselt” jne)

Elu on nagu igavene võitlusväli. Võitluse käigus koguneb pingeid, tekib arusaamatusi ja ülerõhkusid. Normaalne.  Vahel on ka auru vaja välja last, isegi vilet on vaja lasta, kuid vaadake, aurumasina eesmärgiks ei ole vaid vilet lasta ja rõhuklappi kuritarvitada. Inimkond mõtles aurumasina välja ikka selleks, et see ta elu kergemaks teeks, mitte kui vilet andva kuluelemendi. Ikka kasu ja mugavuse eesmärgil. Sama on ka arvamustega, olgu need arvamused tehtud või vest väel või vaala kõhus, tähtis on nagu öeldakse, kas mõte muutub … lihaks. Mõtte elustamine, selle materialiseerumine.

Teie reisisiht?

Kui Aadu, tubli mees,  kunagi, olles ajast tüki maad ees, arvas „tarbliku” olevat rahvusliku kokkuleppe loomist, et kuidas kõige tõhusamalt ühiselt edasi toimetada, siis poliitringkondades ei leidnud see kuidagi mõistmist. No see oli ka mõneti arusaadav, alles kunstlikkust koomast väljunud riigi tegelastel oli energiat üleliia, veri vemmeldas ja tegu tahtis tegemist ja järsku mingi rahvuslik kokkulepe? Ütleme, et poliitinimeste jaoks oli see kohatu, lausa solvav ettepanek, see justkui võttis ära tükikese nende mängumaast. Isegi tuntud demokraatiatugisambad arvasid, et meil Riigikogu ju  töötab ja valimistel saadud mandaadid kestavad 4aastat (nagu vanasti autojuhi tervisetõend), vastavalt sellele ka toimetame. Mis, pann kokkulepet siin veel vaja on? Kuid see ei ole päris niimoodi, ma arvan, et mingid suured plokid arenguteel tuleks kokku leppida, vaid siis saame me tõhusa tulemuse (näiteks ei saa ühel ajal arendada head elu/töövõrgustikku kogu riigis ja samal ajal koguda kogu elanikkonda Tallinnasse ja . Vaadake, kui me lepime kokku minna Paidesse, näiteks arvamusfestivalile, siis ei saa samaaegselt minna Narva  ja Haapsallu. Saite ju aru! Kui hakkate minema kõiki kolme kohta korraga, ei saa te Tallinna Bussijaamast kaugemale. Kogu lugu. Seisak. Ja mitte ainult seisak, nagu poleks midagi teinud, vaid kogu ressurss on ära kulutatud ja tulemus on tulemusetus. Sama kehtib ka arenguteede valikute kohta. Valida tuleb oma sihtpunkt ja siis ressursid paigutada selle sihi saavutamiseks. Muide ega see parem ei ole, kui iga valimiste järel muutub sihtpunkt, küll on selleks Paide, küll Haapsalu, küll Narva, kompromissina saame nimetu ja kuulsusetu teivasjaama. Erinevatel poliitinimestel on erinevad ettekujutused, kuidas meid „lihtsaid” inimesi „õnnelikuks teha”, kuid see ettekujutus on vaid duunimine, parima lihvi andmine projektile. See, mida duunida peame me ikka ise valmis meisterdama. Vaat sedaviisi.

Ohud: lõpetamatus ja ülevõtmine

Muide mulle tudub, lõhna järgi, et arvamusfestivali ähvardab lõpetamatuse kõrval veel üks oht – ülevõtmise oht. Praegu veel on tunda tegijate puhast tegemise rõõmu, kuid õhus on tunda ka teatud kindla voolusängi, lausa kanali loomise, sellise institutsionaliseerutud ürituse tekitamise soov. Inimene on ekslik ja võib-olla ma eksin seekord, kuid on kaks eri moodust asju ajada: kas inimesed tulevad kokku ja esitavad oma „sõnanumbreid” ja poliitinimesed püüavad sellest voost lantida endale „kasulikke” ideepojukesi järgmiseks valimisperioodiks või püüavad poliitinimesed oma , mis asi see nüüd oligi, ah-jaa, programmilisi-maailmavaatelisi vaateid seltskonnale sisse sööta. Programmeerida noh! Ühesõnaga „valimispropat”  teha. Kui see kanaliseerib viimase stsenaariumi järgi, siis on kogu ettevõtmine omadega … kanalisatsioonis. Seega valvsust! Nii, et kes kelle  üle võtab, kas inimesed või poliitinimesed, on tähtis küsimus.  Tundub, et juba on tekkimas „korralduslik” raamistik, mis hakkab suunama voogu õigesse sängi. Säng võib olla väga mitmetähenduslik ja otstarbeline: säng võib olla voodi, ehk üritus pannakse tuttu või voolusängi ehk muudetakse see keskkonnale kahjutuks või pannakse midagi liikuma nagu hüdroturbiiniga või vesiveskiga.

Kas see on platvorm, mis genereerib uusi (hästi unustatud vanu) ideid või võtavad poliitinimesed selle kanali üle ja püüavad selle kaudu oma „agendat” arendada. Aga kas me seda üldse tahamegi? Kas see isetegemise tahtmise jutt on „äkkiste” muutunud vaid sõnakõlksuks. Poosiks, mida viisakas seltskonnas tuleb mitte ainult üle vuristada vaid soravalt ja ilmekalt ette kanda? Võib-olla on ka rahulolematus Pilvepiiriga viisakas seltskonnajutt, … kedagi peab ju kiruma. Tegelikult meile võib-olla meeldib, et meie eest otsustatakse: endal väiksem energiakulu ja vastutaja on ka nagu varnast võtta. Nagu ätilt küsiti, et mis vahet on puulõhkumisel ja teejoomisel? Te ei tea seda lorajuttu? Ehhee, taat, mõtles, maigutas suud ja ütles elutargalt: „ Vaata pojuke, lõhkuda puid või juua teed, pole mitte mingit põhimõttelist vaget – higistad nii või teisiti, aga teed juues on tolmu vähem.” Mnjah.

Alt ülesse või ülevalt alla

Aga arutleme selle üle natukene. Niisiis, võib-olla oleme me minetanud … ma ei teagi täpselt mida … võib-olla tervet mõistust või tulevikku vaatavat pilku või seda imelikku ajamis on vabadus. Vabadust,  ise otsustada ja ise vastutada. Me ei tahagi võib-olla ise otsustada, me tahamegi, et keegi kuskil kaugel ja kõrgel otsustab ja siis ka vastutab. Ehhee, ja meie muudkui parastame, et vaata lollikesi seal Pilvepiiril, ei oska otsustada ega midagi. Äh, ei teagi, kas läksin liiga pateetiliseks või? Pidumeeleolu ju! Kuid midagi pole teha, tunne on vaat selline. Vaatame seda asja tahtmise, tegemise ja vastutuse „värki” veidi edasi. Nii, massimeedikud on ju, ma ei tea enam täpselt mitmes võim, kuid kuna tegemist on massimeedikutega, siis võim on ka massiline/massiline. No vaat, needsamad massimeedikud on ju „über” demokraatiakaitsjad, kuid vahel …  Vahel kaotavad nemadki valvsuse, vahel lööb läbi kiiskava demokraatiajutu välja Vanariiklik ülevalt käskimise/keelamise ihalus. Vahel … Seejuures, kõrvalõikena, tuleb meelde üks vana anekdoot vanariigist. Jutt selline, et impeeriumi pealinna jõudis kuuldus, et taiga taga, külmal maal, on üks taat, kes unikaalselt kõhutuulega oskab välja võluda imelisi muusikapalu. Impeeriumipealikud läksid ka õhku täis, et telliks selliselt unikaalselt sellilt, peaaegu kohalik Nokia, lähenevaks pidupäevaks hümni esitluse. No ega selles ju ka midagi imelikku ei ole, oleme ju kuulnud nii jalkamatšide, kui ka muude suurürituste algatuseks, selliseks omamoodi apetiiteriks, kõige veidramaid hümnitõlgendusi. No nii, selle impeeriumihümniga oli aga selline lugu, et harjutati mis harjutati, aga vahetult enne pidustusi kanti ülemustele ette, et muidu on kõik korras, aga vaat selle koha peal, kus on sõnad „ … läheb elu meil ikka paremaks …”, vaat just selle koha peal, kipub „vahel” vedelat vahele viskama. Vaat selline „vahel” juhtumise õpetlik looke. See „vahel” tuli mul meelde ühte „raadiumi” saadet kuulates. Nojah, millest mehed ikka räägivad: esiteks räägivad nad …., siis räägivad nad … äää … ja siis räägivad viinast. Muidugi rääkisid nad viinast, mitte neist kahest esimesest võimalusest. Ega nad tobud ei ole, nendest esimestest punktidest poleks sünnis rääkida, võid tahtmatult eksida, siis on juba ette teada, et saad sugeda. Demokraatia. Demokraatia enesetsensuuri vormis. Viinast või õigemini alkoholi tarbimise lõputu saaga on kahjutu jututeema, selline omamoodi täidismaterjal, mida võib alati arutada. Lõputult. Mõttetult.  Ikka kas seda võib lubada avalikus kohas ja kas selle peaks kinnitama KOV või dr Riik ise. Samas avaldas üks Politseiprefekt väga sügavmõttelise artikli just sellel seadusemuudatuse ja selle mõjust vabadusele teemal, kuid „raadiumi” saade kujunes mõningal määral Politseiprefekti üle ilkumine. Uskumatuna näiv lugu, et hierarhilise süsteemi pealikul oli mõisted vabadus, iseotsustamine ja demokraatia paremini paigas, kui massimeedikutel, neil igipõlistel vabaduse ja demokraatia valvuritel. Mis siin pattu salata, eks see oli ka väga hea artikkel, väga … harjumatu artikkel. Nõudis mitte ainult lugemist, vaid ka süüvimist ja mõtlemist. Süvamõtlemist. Ma ei hakka seda artiklit ümber jutustama, kuid soovitan lugeda. (PM 15.08.14„Alkoholil peab ikka võimas mõju olema, kui ainuüksi sellest rääkimine võib kaine mõtlemise varjutada.”)  Ups! Antaksegi õigus ise otsustada ja … tulebki otsustada. Siin koorubki välja Isetegemine valuline sünd  ja Totaalriiklik kõige tipust otsustamise erinevus. Mõttemaailma jäikus. Uskumatu. Osad KOV teevadki juba „oma alkohoolsete jookide tarbimise piiramise” kordasid. Las teevad, see muutub harjumuseks … ise teha. Tekkibki lõpuks OMA valitsus, mitte ISE valitsus. Mnjah, tahame olla iseseisvad, teha ise otsuseid, kuid otsuseid võtku vastu keegi teine, sest … siis ta ka vastutab selle otsuse eest. Ja tehtud vigade eest ja … Ei. Ei nii need asjad ei käi.

Kokkuvõtteks. Seni kuni ülekande ja tagasisidemehhanismi jutu ja tegude vahel ei ole tekkinud laseme vaid vilet, seekord siis arvamusvilet.

Ja mehhanismidest, ülekandemehhanismidest veel niipalju, et  M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” on väitnud:

 „Hierarhia ja ajaloo salanõuks on ühendada mõtlev osa tegevast osast lahti. Kui mõtlemine ja tegemine ei ole omavahel ühendatud, on innovatsioon võimatu. Kreeka filosoofid kavandasid teleskoobi, kuid ei suutnud seda teoks teha seetõttu, et ei suhelnud klaasi tootvate käsitöölistega. 1600 aastat hiljem muutsid kolm klaasilihvijat teleskoobi tõelisuseks.”

 

Kas niimoodi ongi?

 

 
Targutusi:

P. Kriwaczek „Babülon. Mesopotaamia ja tsivilisatsiooni sünd” Imeline ajalugu 2014M.

Lk. 65 „Need ühiskonnad, kus tõsidust, traditsioonide austamist, kuuletumist ja ammustel aegadel kehtestatud (ning sageli jumala poolt ette kirjutatud) tegutsemisviise peetakse reegliteks, mida tuleb rangelt järgida, on läbi aegade kogu maailmas enamuses olnud. Niisugused inimesed ei paista silma huumorimeele ega lennukate käsitlustega ning naeratus ilmub nende näole harva. Muudatused on nende jaoks alati kahtlasevõitu ja enamasti hukkamõistu väärt ning inimühiskonna arengusse on nende panus pisemast pisem.”

 
M. R. Beschloss, S. Talbot „Kõige kõrgemal tasandil. Külma sõja lõpu telgitagused II osa” ERSEN 2014

Lk. 108 „ See on klassikaline väljakutse meile kui superriigile. Me peame maailmale tõestama, et oskame kõndida ja nätsu närida samal ajal, kui tegeleme kahe kriisiga korraga.”

 
K. Le Billon „Kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida.” Tänapäev 2014

Lk 25 „Prantsuse psühholoogid ja toitumisspetsialistid on süstemaatiliselt hinnanud, kui mitu korda peavad lapsed uusi toite keskmiselt proovima, enne kui on nõus neid vabatahtlikult sööma – keskmiselt seitse korda, kuid enamik kasvatusraamatuid soovitab katsetamist jätkata 10-15 korrani. Tuleb välja, et sellal, kui mina eeldasin, et minu lastele lihtsalt ei meeldi teatud liiki toidud, siis minu prantslastest sõbrad eeldasid, et nende lapsed ei olnud seda toitu veel piisavalt palju kordi proovinud, ja tavaliselt täitsid lapsed vanemate ootusi.”

 

M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009

 

Lk 28 „Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.”

Lk 33 „Toyota usub, et väikeselt panustades võidad suurelt. Ühel aastal tegid nende töötajad rohkem kui 750 000 parendusettepanekut. Ettevõte kasutas neist ära üle 80 protsendi! Eraldi võttes oli enamik ideid väikesed ja olemasolevat täiendavad. Kuid kolmveerand miljoni paranduse ühine mõju tugevdab kindlasti Toyota innovatsioonikultuuri  - paremaks saamine on komme, milleni jõutakse harjutades.”

Lk 93 „Tuleviku mahamüümine toimub siis, kui keskendutakse rohkem ettevõtte lühiajalistele tulemustele, mitte pikaajalisele tervisele.”

Lk 175 „Meid edutatakse meie tegude eest. Häda on selles, et lõppude lõpuks võib see, mida sa tead, olla vale, vanamoodne, aegunud, kasutu ja koguni ohtlik.”

Lk176 „Öeldakse, et eksperdid teavad aina rohkem ja rohkem aina vähematest asjadest. Heakene küll. Me vajame ekspertide sügavaid teadmisi kitsastel teemadel. Kui eksperdid teavad aina rohkem ja rohkem üha ebaolulisematest asjadest, on meil probleem. Ja kui eksperdid teavad aina rohkem ja rohkem, kuid neid huvitavad üha vähem inimeste teadmised ja arvamused, on meil samuti probleem. Ja kui eksperdid ajavad rohkem teadmise segi kõiketeadmisega või mõtleva, et nende ühiskonna oletused võrduvad teadmistega, on ka see probleem. Nad kaitsevad vanu positsioone ja ründavad uusi lähenemisviise.”

Thursday, August 7, 2014

Laisalt rannal lebades: Vol 4: Ratas kui "lemmikloom"

No nii, on ikka veel suvi, kuid … Jah minu jaoks liiga kuum, teate küll - põhjamaa inimese värk. Ühed sõbrad läksid just Kreekasse „suvitama”, oeh, küll on tore, et inimestel on nii palju võhma ja kannatlikkust. Kui nüüd tahta viriseda, siis vesi meie meres on ka külmaks läinud ja … Kuid ei virise, kõik on ju tegelikult vahva. Ühesõnaga – suvi. Nagu vanaema Marie ütles "Laizguuz gondiidez". Ja nii ongi.

Vaatan, paljud inimesed on randa tulnud jalgratastega, mõned koertega. Mina tulin jala. Nojah, rangelt võttes ei tohiks rannas ju koeraga käia, vähemalt sellised märgid on väljas, samamoodi nagu ei tohi randa minna purgisupi ja klaaspudelis õllega, aga …Keeld on keeld, elu on elu, kuhu sa ikka oma lemmiklooma jätad. Nüüd tekkiski mul kuumaga, mõtteühendus, et paistab nagu oleks osad „randlejad” nii kiindunud oma rattasse, nagu koeraomanik koera. Lemmiklooma, noh! Lisaks lugesin just üht artiklit, kus „Lugeja” küsib: „Kuhu panna linnakorteris jalgratas, kas riputan elutoa lakke või?”.("Vää?"). Võib-olla need kaks asja: „rannalaiskus” ja see lakke tõmmatud ratas tekitasidki mul sellise imeliku rattafilosoofilise mõttekese. Niisiis …

Nojah, kui niimoodi sisusse süüvimata lugeda, siis igati normaalne küsimus. Umbes nagu need „Lugeja” küsimused ikka on: kaua makarone keeta või kas lambapügamiskääridega muru tohib pügada? Kuid, kui küsitakse „kas tõmban ratta lakke „vää””, siis on tegemist kas raskekujulise omandatud abitusega või rattamaailma filosoofia mittetundmisega.

Olen sõitnud rattaga ja olen elanud ka kortermajas, nii et probleem on tuttav. Tõesti kortermajas on ratta „paneku” võimalused piiratud: paned keldrisse virutatakse ära, jätad koridori, ikka virutatakse ära … Muidugi oleneb ka kortermajast, selle asukatest, nende aktiivsusest ja pealehakkamisest. Võiks ju öelda ka "mariantonetilikult", kui ei ole kortermajas ratast kuskile panna,... ehitage endale eramu. Täiesti eraklik eramu. Muide meie naabrusse just üht sellist ehitatakse - betoon-terasaiad jne, sealt juba mingit ratast "põtsata" ei saa. No nali naljaks, kuid millised on lood/võimalused sellises hoolimatus-keskmises ühistus. Sellises mittekodanikuühiskodlikus? Ilma naabrivalveta? Ainuke kindel moodus on, et panete selle korterisse, kas esikusse või rõdule. No selline elamine, kus rõdu või lausa lodža on, on lausa lustiline olukord „rattaistile”. Teisalt, kui panete rattakese esikusse, siis on see suure tõenäosusega teistele korteriasukatele risuks jalus. Selline paigutus nõuab ilmselgelt perekonna/korterikaaslaste konsensuslikku nõusolekut. Ja siit algabki rattamaailma filosoofia, sest kui te ei taha panna ratast esikusse/tuppa, siis pole te ka „ratta võtmiseks” valmis. Just ratta võtmiseks, sest ratas on meie elu üks osa või lausa osaline elus, nagu lemmikloom (kass, koer, jne). Kui te näiteks kassipoja võtate (perre), siis te ju ei mõtle, et „Väk, ajab tolmu, toob tuppa liiva ja … „. Sama lugu on rattaga, kui teie ja teie pere ei ole valmis „kooseluks” rattaga, ärge seda võtke. Nagu öeldud, te ei ole selleks valmis, hajutage esmalt ennast ja teisi selle mõttega, kuni „küpseks” saate. Kui ei ole valmis, siis tuleb sellest otsusest vaid stressi ja jamasid, siis te küsitegi, kas tõmmata ratas lakke ja … Muide kui te kassioja endale võtate, kas te siis ka küsite, kuhu ta panna? Keldrisse, koridori, … lakke? Ei küsi ju. Vastupidi nunnutate nagu tobuke ümber selle karvakera, teete peent kitseema või kriiti söönud hundi häält ja olete õnnelik tema järelt loike koristades. Sama ka rattaga, ratta „võtmine” ei ole vaid uhke„kimamine” siidiste juuste lehvides, ratta omamine on ka töö ja hoolitsus. Ratta korteris „pidamine” nõuab selle omanikult pidevat hoolitsust ratta eest. Küll on seda vaja tolmust puhastada, vihmast kuivatada, sopast rookida ja … seda iga kord, kui tuppa tulete. Täpselt samuti, kui oleksite koeraomanik ja oleksite käinud temaga madaltaevalisel, vihmasel hommikul jalutskäigul. Just, just –jõudis kohale. Seega nii koera, kassi kui ratta „võtmisel” tuleb kõigepealt luua tingimused: perekonna nõusolek, hoolas suhtumine rattasse ja puhtuse pidamine. Kui neid tingimusi pole täidetud, ärge parem ratast võtke, te hakkate seda (teda?) vihkama ja ratas vastab teile samaga, küll on pidurid tuksis, küll ratas kõver, küll kumm toss. Te ei ole lihtsalt valmis. Lisaks arvestage veel sellega, et peate panema ratta talvetavotti ja kevadel kõik jupid lahti võtma ning üle määrima/puhastama/õlitama. Ilma selleta pole teie „kooselu” rattaga just pikaaegne.

Selles vist viga ongi, et me ei lähene „rattaismile” tervikliku filosoofilise süsteemi kaudu, vaid sellisel barbaarsel, poolmaterialistlikul moel. Just poolmaterialistlikul moel, sest ka see materialism on lõpetamata tegevus –poolik. Riiklikul tasandil räägime palju rattasõidu kasulikkusest, isegi vajalikkusest, lausa transpordiarengukavas on see osa transpordist saanud suure osakaalu, kuid filosoofilist süsteemi … ei näe. No või vähemalt tegudega ei kinnita. Muidugi on dr Riik (ja KOV-d) investeerinud üüratu raha „kergliiklusteedesse”, mis algavad ei kuskilt ja lõppevad ei kuskil. Kuid tee ise on vaid imepisike osa rattamaailmast. Vahel tundub, et KERGliiklusteid on vaja vaid selleks, et neid on KERGE pidulikult avada. Ülejäänud aja seisavad need lihtsalt tühjalt ja kergliiklejad, kellele need teed justkui loodud oleks, liiklevad edasi maanteel. Ega sellest igaratturi mõttemaailmast ka alati aru ei saa, kui maantee ja rattatee kulgevad paralleelselt, siis miks ikkagi maanteele tükkida? Kius? Harjumus? Mõtlematus?

Ja see lõpetamatuse sündroom vaevab meid igakülgselt, sest me pole asju läbi mõelnud, me tormame kohe tegema, nii nagu tühja tehtud jäätmejaamadega, mis osutuvad lõppkokkuvõttes ise jäätmeteks või hunnitute ristmikega, kus keegi ei sõida. Ka see muutub jäätmeks. Samas juhtusin hiljuti olema tunnistajaks juhtumile, kus noored inimesed olid kavandanud rattamatka, kuid mitte kesklinnast, vaid Harjumaa kaunist kalurikülast. Tore mõte, et paneme rattad bussi „pagassi” ja sihtjaamas tuhiseme vabade hingedena tuule vihisedes edasi …sai vastulöögi, kuna „pagassi” lubati panna vaid lahti võetud ja kotti pakitud ratast. Täielik absurd. Kujutate ette: tulete kodunt, sõidate Balti jaama, harutate tööriistakompsu lahti ja võtate rattad lahti. Seejärel elegantse käeliigutusega libistate rattahunniku kotti ning paigutate bussi kõhu alla. Sihtkohas avate jällegi rattatöökoja ja … Ja-ja, nii need rattasõidu mõttepojakesed välja surevadki. Juba eos. Järgmine kord need noored isegi ei mõtle sellisele põnevale rattamatka võimalusele. Minul pani see juhtum mõtte liikuma laiemas plaanis. Miks ei võiks just bussidega rattavedu olla üks transpordiarengukava osa, on ju need liinid põhiliselt Avaliku Teenindamise Liinid (ATL). Seega meie kõigi ühise rahaga ülalpeetavad liinid. Nendele saaks dr Riik küll kehtestada nõuded rattaveoks. Muide see mõttekesekene on laiem kui vaid lõbusõit ja rattamatk, see võimaldab ka hajaasustusega piirkondade inimeste jõudmise bussile ja tagasi koju. Vaat selline „suvekuumussegane” lugu.

Miks ma arvan, et jalgrattasõit ei ole vaid jalgrattas + inimene, vaid see on tihedate seostega läbipõimunud terviklik filosoofiline süsteem? Ja kas seda kuskil ka juurutatud on? Paarkümmend aastat tagasi sattusin ühte põhjanaabrite ministeeriumisse. Ministeerium, kui ministeerium ikka, palju tarku inimesi ja palju tarka juttu, kuid … Peale jutu oli ka tegusid, mis muutsid personali elu süsteemselt mugavaks: siseõuest pääses „rattatalli”, kuhu rattaga tulnud said panna oma lemmikud (koos ratta puhastamise võimalusega), seejärel siirduti riietusruumi, kus igaühel oli oma riidekapp. Edasi läks libedalt, spordiriided maha, higi dušši all maha pestud, kontoririided selga, värske ja reipana tööpäevaks valmis. Vaat seda nimetan ma süsteemseks lahenduseks. Ja kellelgi polnud küsida, kuhu ma oma ratta panen? Lihtsalt tegemist oli lõpetatud tsükliga, millest kõigil oli heameel.

Sellest kogemusest on paarkümmend aastat möödas, kuid meie pole veel süsteemset juhtimist selgeks saanud. Jah sadulasse oleme küll karanud, teid ehitanud (mis sest et ei kuskilt, ei kuhugi), küsime ikka kuhu rattas panna. Kui nüüd olla loova mõtlemisega, aga peamine ettevõtlik, mitte abitusest vaevatu, siis oleks päramine aeg korteriühistus kokku tulla ja oma lemmikule korralik „tall”organiseerida. Võib-olla isegi koos remondi(töökoja) ja dušši võimalusega. Ehhe, elu oleks nagu põhjanaabri ministeeriumiametnikul. See oleks selline kogukondlikkusest kantud filosoofia. Muide kogukondlikkus on jälle üks filosoofia, millest räägitakse palju, kuid tehakse … mitte nii palju. Nii, et kõik siin maailmas on seotud: liikumisvõimalused, rattasõit ja kogukondlikkus. Kuid kõike seda ei tule keegi teine tegema teie/meie eest, seda tuleb teha ise. „Lemmiklooma”heaks pole seda just palju nõutud. Või mis?

Kupsu täna ei lähe. Tundub, et kisub hoopis vihmale. Vaat niimoodi

Targutusi:

Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

Lk 224 „Eitamise jõudu demonstreerib hästi paljude juristide reaktsioon DNA-analüüside tulemuste kasutamisele kohtuasjade lahendamisel, mille tagajärjel muudeti paljude varem kindlalt süüdi tunnistatud süüaluste kohtuotsuseid.”

„Prokuröri jaoks on vale inimese süüdimõistmine rabav avastus. Sotsiaalpsühholoog Richard Ofshe sõnul on see üks hullemaid ametialaseid vigu, mida prokurör teha saab. Teda võib võrrelda arstiga, kes eksikombel vale käe amputeerib. Õige oleks mõelda nii : „Olen küll hea inimene ja kogenud prokurör, kuid sellest hoolimata tegin vea.” Seda on ilmselt raske teha.”

A. Hailey„Kõrged ametikohad” Ersen 2000


Lk 26 „Meie ei saa küll riigiteenistujaid vallandada, kuid see-eest leidub rohkest sahtleid, kuhu võime neid toppida.” Kanada peaminister oma ministrile kaadrivahetusest.

J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”

Lk 129 „Mida rohkem annad, seda vähem seda hinnatakse. Mõtle, kas või näiteks Marsi šokolaadile. Kui annad lapsele ühe Marsi, siis on ta väga rõõmus. Ka teine kaob kiiresti kõhtu. Ahnem laps suudab ehk isegi kolmanda šokolaadi nahka pista. Ent kui talle antakse neljas, viies või kuues Mars, siis ta juba ägab. Seitsmendasse šokolaadi suhtub ta nagu millessegi eemaletõukavasse. Ole heldusega mõõdukas. Midagi, mida napib, hinnatakse kõrgemalt, kui seda, mida on külluses.”

Lk164„ –Esimene kord: sõnum jääb muude sõnumite tulvas kuulmata.

-Teine kord: sõnumit kuuldakse, kuid sellest ei tehta välja

-Kolmas kord: sõnumit kuuldakse, kuid ei tehta välja.

Neljas kord: sõnumit kuuldakse ja usutakse, kuid mõistetakse valesti

-Viies kord: see on tõenäoliselt pärale jõudnud.”

Lk 180 „Ühel ja samal teekonnal näeb õnnelik autojuht kõiki rohelisi valgusfoori tulesid, tema kõrval istuv õnnetu reisija märkab ainult punaseid. Sarnane kogemus võib näida õnnelik või õnnetu, olenevalt sellest, millise stsenaariumi valid.”