Tuesday, March 18, 2014

Mina: RIIGI MEES


Cato (Vanem) Rooma riigimees ütles igal esinemisel Rooma senatis „ … ja muide Kartago tuleb hävitada!”, siis ütlen mina „ … ja muide kulureform tuleb ellu viia!”

Olen korduvalt määratlenud ennast kui ökonomisti, no arveametnikku. Nii koolituselt, maailmavaatelt, elukäsitluselt, kui igapäeva töölt. Siiski on tänapäeva majandusmaailm poliitikaga niivõrd läbi põimunud, et on muutunud lausa majanduse kõrgeimaks vormiks. Seepärast, ka siis kui alljärgnevast võib jääda mulje, et selles võib olla poliitika sugemeid, siis vaid niipalju, kuipalju see on seotud majandusmaastikuga, majandusinimese vaatenurgast. Majandusinimesi huvitavad kindlad reeglid ja selged sihid, mitte pidev tõmblemine ja rahvusliku kapitali põletamine. Heleda leegiga. Seega puhas ökonoomika.

Mina pole mitte mingi riigimees, vaid üks neist paljudest, kes on oma valikud juba ammu teinud ja kellel läheb selle riigi saatus korda, me oleme selle riigi mehed ja loomulikult riigi naised. Meile läks korda ja läheb korda ning jääbki korda minema.

Midagi on liikuma läinud, võib-olla on need kevadveed võib-olla vaid pinnavirvendus. Nojah minu kui ökonomisti jaoks on ihalus presidendi otsevalimise, parteide rahastamise suuruse ja võimaluste või suurema arvu parteide järgi tõesti vaid pinnavirvendus. See pole isegi mitte iluoperatsioon, vaid lihtsalt meigitooni valiku vääriline arutelu.  Ärge nüüd mõelge, et ma mingi tobuke olen, kes poliitika tähtsusest või poliitikute osast selles protsessis aru ei saaks. Muidugi saan, kaheksateist aastat, kolmeteistkümne valitsuse teenistuses Bürokraatiamaailmas pealikuks olemist paneb nii mõndagi aru saama. Kuid …  kuid tähtis ei ole see, mis värvi on kass (või armastus) vaid et see hiiri püüaks. Meie vaatame jällegi tihtipeale, et kass va nirakas on valet värvi, seepärast ei kõlba see ka hiiri püüdma. EV President ütles Tuulelohe lennutajate aastakonverentsil, et see, mis meid siia toonud on, meid edasi ei vii. Ja teiseks, midagi sellist, et kui me oma inimesi ei hinda neist ei hooli, siis ta ei tea kuidas edasi …

… Tänan hr President!

Kui me need mõttekesed nüüd enda edenemise juhtmõtteks võtaksime (et tulevik on teistsugune ja inimkond on niikaugele jõudnud vaid läbi koostöö) ning püüaksime edasi minna mitte vaid omavahel junnates, siis võivad meie kehvakesed rahvastiku ja tööjõuprobleemid paremusele pöörata. Me oleme junnamisest, ärapanemisest, alandamisest ja tühja õhu võngutamisest lihtsalt väsinud. Väsinud sellest, et vektoritel aeg/võimalused, toob iga päev otsustega venitamist kaasa valikuvõimaluste vähenemist.  Kas meil on selliseks priiskamiseks piisavalt tugevusvaru. Võib-olla on meil kuskil muinaspõlves, sajandite jooksul, kogutud varusid, et võime endale eksimusi lubada? Nii nagu näiteks rootslastel, kes peale sõdurkunni Karla selle kaheteistkümnenda  lõppu aru said, et sõdimine on kehv äri ja pühendusid järgmised sajandid varade akumuleerimisele ja rohkendamisele. Mnjah, pole nagu märganud.

Seega on meil võimalus positsioneerida ennast kas oleme järellohisejad või eesastujad. Sõltlased, teiste poliitika järgijad? Kopeerijad? Kopeerimine pole pahe, kuid kui sellele jäädakse pidama, siis määratakse ennast tagantvantsijaks.


Vintsklemine.                                                                                                           

Ma ei saa aru, kas seadusandjad ei saa aru või arvavad, et meie ei saa aru, et seadusandlus ei ole mäng? Kus siin aru on? See pole mingi täringuviskamine, et palju silmi tuleb? Näiteks ravimikaubandus on kogu aeg olnud ala, mida iseloomustab kõige paremini muinasjutt Pinociost ja Lollidemaast. Küll keelame, küll lubame, küll jälle lubame ja … Nüüd valitsusvahetuse hämus esitame lausa ravimimüügi „radikaalse muudatuste seadus”. Asjaosalistega läbi arutamata? See on meie ühise ressursi häbematu raiskamine, tagurpidi tegemine. Mitte pole alustatud turu ja sihtgruppide analüüsist, ettepanekutest, vaid diktaatorlikult, nagu Peeter see Suur ütles keset soid ja tühermaad: siia rajame linna … Kuid tänapäeval? Kui me räägime ühiskonna sidususest, kaasamisest, demokraatiast? Oeh! Seda lugu võiks edaspidi käsitleda õpikutes, kui halva halduse ja regulatsioonipoliitika musternäidis. Jääb mulje nagu oleks meil kaks paralleelmaailma. Üks see päris maailm ja teine mängutoa maailm. Ettevõtjate Tuulelohe lennutamisel ilmnes sama tendens, justkui kõik teavad, mida teha, kuid ... kokku ei saa. Justkui ei kuuleks üksteist? Arvutada vist ka ei oska?

Raha põletamise seadused

Ravimikaubanduse muutmine niivõrd radikaalsel moel nõuab pikemat ettevalmistust ja analüüsimist, eriti vananevas/vähenevas ühiskonnas, kus tervisega seotud kulutused ühiskonnas üha suurenevad. Kõik see, mis julgusepuuduses paarikümne aastaga tegemata jäetud, ei saa ühe päevaga muuta, seda enam, et maailm on muutunud. Kas tõesti peab regulatsioonipoliitika "uuendamine" toimuma nagu hädatapmine. No hea küll, kui me ei taha/suuda/oska teha nii põhjalikke läbiarvutusi nagu UK-s erinevate stsenaariumide maksumustega, väljumisstrateegiate ja väljumismaksumustega, siis tehkem vähemalt nagu põhjanaabritel. Mitte ainult nende majandus ei ole 2,8 X tootlikum kui meil, vaid ka seadusloome. Halvasti tehtud seadus on meie inimeste raha raiskamine ja ettevõtjate kapitali põletamine. Põletamine ereda leegiga. Värskem näide: kaks aastat tagasi moodustas Soome MKM töörühma nimetusega "Õiglane ja tark liiklus". Töörühma juhiks oli Jorma Ollila liikmeteks kahe min kantslerid, teised tippametnikud, kahe ülikooli esindajad, ametite ja äri esindajad. Vahemärkusena olgu lisatud, et töörühma liikmeid ei tasustata, see on lihtsalt kodaniku panus oma riigi edendamiseks. Lisaks oli veel mitu alamtöörühma, millised tegelesid seadusandluse, andmekaitse ja taustaraportitega. Vaat niimoodi. Ja raport, isegi mitte seadusloome töörühmaraport, ei sisalda kuivi seaduspunkte vaid kirjeldab erinevaid arengustsenaariume ja te ei usu ... isegi arvestab need läbi. Muidugi pole ka imestada, kuna ministeeriumi väärtusteks on: Julgus, Õiglus, Koostöö. Selline koostöö ja ühiskonna sidusus võimaldab tõhusalt kasutada ühiskonna käsutuses olevaid ressursse. Kui meie tahame edu saavutada, siis peaksime oma inimesi ja ressursse sidusalt kasutama õppima. Ja muide siin ei aita õpetaja Lauri pool rehnungit ... Küll tahaks, et kõigi seaduste mõjude kohta tehtaks „täisarvutus” (mitte täiarvutus), nii nagu ärimaailmas võrdlevate pakkumiste konkurentsilehega erinevate variantide vahel. Vaat see oleks tähtis töö, mis annaks mõtte igale kulutatud ( mitte raisatud) ametniktunnile. Mnjah, unistada ikka võib.

No nii, mille tähtsaga (meigivarjundiga) me siis veel tegeleme? Mnjah, et elu liiga ilus ei tunduks kutsume ise esile valitsuskriisi ja siis kiljume hüsteeriliselt lausa pahelises ihaluses erakorraliste valimiste järgi. Stopp! Erakorralisel valimisel ei ole võitjaid, see on meie ühine kaotus, me kaotame ühe demokraatliku riigi tugipiilari. Erakorralised valimised ongi sellepärast erakordsed, et need on vajalikud/võimalikud vaid erakorralistes olukordades. Täielikus krahhis, noh!  Nagu varuventiil ülerõhu korral. Tehes üks kord ukse lahti erakorralistele valimistele jäämegi … erakordselt valima. Tulemuseks võib olla EW  algusaegade ebastabiilsus a`la igal aastal valimised. Kuhu see välja viis? Mnjah, kehv äri.

Vahepala

„Parteijuht lahkub surma läbi”  Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

Lk 146 Valimiseelne koosolek „Kui kaua me peame seda jaburat juhtimist kannatama!” üürgas mee, kes oli tõenäoliselt paljude valimiskoosolekute hirm.

„Jabur või mitte, selle üle võib alati vaielda,” vastas minister poodiumilt. „Ja tegelikult juhitakse Rootsit ju ainult igal kolmandal aastal, kas te sellele pole mõelnud? Aasta pärast valimisi kulub valitsusel töö sisseseadmiseks. Ja aasta enne valimisi kulub pingutustele, et valimistel võitjaks tulla. Vahepealsel aastal võib esineda teatud juhtimist, tõsi küll. Aga üks aasta möödub nii kiiresti. Ükski valitsus ei jõua selle ajaga kuigi palju korda saata.”

„Noh ma olen nüüd olnud juba hea hulk aastaid minister olnud. Ja istunud paljudes valitsustes. Mitmesuguste parteide esindajana. Ja ühte ma võin teile öelda: ega neil suurt vahet ei ole! Meil on ju neli erinevat demokraatlikku parteid ja enne valimisi on neli erinevat viisi kõiki küsimusi lahendada. Kui meil oleks viis parteid, siis oleks viis erinevat teed. Ja kui meil oleks kuus parteid, siis oleks kuus erinevat teed.” (…)”

„Lõbus, mis? Et see nii täpselt klapib? – Aga pärast valimisi selgub, et peaaegu alati on ainult üks viis küsimust lahendada. Mõistlik ja õige viis. Ja selle tee valitsus valibki. Kui ta üldse midagi valib. Nii, et tegelikult pole sellel mingit tähtsust, millise partei poolt te hääletate.”

Vaat selline küpse demokraatia humoorikas vahepala, kuid tagasi meie huumorivaesesse tänapäeva


Pahatahtlikkus, kui tahte väljenduse uus vorm

Ja seda pahatahtlikkust … Ma ei tea kuskohast seda küll nii lõputult välja immitseb ja kohati lausa vohab. Mitte kellelegi ei tihka me head sõna öelda, kiita, tunnustada. See o juba muutumas normiks, et kui essu sõna kellegi kohta öelnud ei ole on päev täitsa nässu läinud. Päeva kordaminekut võib juba mõõta sellega, kui palju on sappi pritsitud ja muide, mida edukamate inimeste kohta, seda „kordaläinum päev”. Olin möödunud nädalal ühel projekti presentatsioonil. Oli huvitav. Mitte, et ma kõigega nõus oleksin olnud, kuid töörühmad olid ära teinud suure töö, loonud baasi edasisteks diskusioonideks. Vahva! No muus maailmas käivad asjad niimoodi, et iga vähegi viisakas konverentsil küsimuse esitaja kiidab kõigepealt ülevoolavalt ettekande tegijat ja siis esitab oma küsimuse. No mulle meeldib ka kui inimeste tegevust tunnustatakse mitte ainult ei taunita. Meile igiomaselt ei olnud keegi märganud eelnimetatud esitusel tegijaid tänada, küll aga … Jah ikka” ninani maa sisse lüüa” tarkust oli rohkelt  ja oma tarkust näidati. Kahju hakkas, sest sellises õhkkonnas ei saa ka mitte mingeid sisulisi vastuseid, vastaja on lihtsalt suletud tõrjepositsioonil. Huvitav oli see, et minu tänusõnad pigem ehmatasid ettekandjaid. Nende pilgus oli tõeline segadus. Saate aru, me ei ole harjunud enam tunnustamise ja kiitmisega. Me teame, et meie muinasjutt käib sedaviisi, etlähed paremale kaotad pea, lähed vasakule kaotad hobuse ja selle tulemusena ka pea. Väljapääsmatu olukord. Kaunist kuningatütrest ei julge keegi enam unistadagi. Kas see on muutunud normiks? Kui jah, siis seda normi tahaks küll murda.

Tänan härra Peamine Minister

Meile ei kõlba enam keegi, kõigil on mingi viga man. Eelmine Peamine Minister (PM) ei kõlvanud, sest oli peast arvutamises liiga tugev? Statistikas oli ka liiga krapsakas. Üldse teadis liiga palju. Oli liiga kaua oma postil? Krt, keemik ka veel. Jne, jne. Oli avameelne ja ütles, et järgmist valitsust ta ei moodusta. Vaata rajakat, väsinud teine, me ei vaja väsinuid. Kleepisime selle „väsinud” nii väsimatult külge, et igaühte oleks see lõppkokkuvõttes ära väsitanud, kuid massimeedikuid ei väsitanud see teps mitte. Hea tuntud teema, ketrad nagu autopiloot tuntud maanteel. Mnjah, hale. Või pahatahtlik? Kuid kas ei oleks võinud tõlgendada seda teavet, lihtsalt puhta infina, et millised on Peamise Ministri inimlikud kavatsused. Küsite, millist inimlikkust võiks olla Peamises Ministris? Ta ju Raudmees, silm ka ei pilgu (kui rumalaid küsimusi esitada). Tal sopasadu ju palga sisse arvestatud? Stopp!!! See ei lähe nüüd teps mitte, et keegi arvab, et ta võib teist inimest „kottida”, sest see ongi tema ameti üks osa – olla „kotitud”. See ei ole ei õiglane, ei moraalne, ei lubatav. See on pahatahtlikkus. Mõistuslikust isegi mitte heatahtlikkust, vaid just mõistlikkust rakursist vaadatuna tuleks vaid tunnustada sellist Peamise Ministri teadaannet oma edasiste plaanide suhtes.  Meie massimeedikud kogu aeg ju väidavad, et keegi mitte midagi ei avalda, kõike tehakse salaja ja kui avaldatakse, siis … jälle halvasti. Kas peale seda tahab keegi veel mingeid avaldusi teha? Vaevalt! Nojah siis on jälle põhjust kiruda, et pann neid poliitikuid võtku … salatsevad. Ja jälle toodame megatonnides negatiivsust. Pahatahtlikkust.

Siis jätkasime tõusvas joones: järgmine PM kandidaat pidi olema liiga vana, liiga kaua eemal olnud, liiga … Ühesõnaga liiga tark meie jaoks, saadame ta tagasi Euroopa vigvami. Meil pole niisuguseid tarkpäid vaja, kes kunagi lõid riigi mitte millestki, kes oskavad kogu Euroopat juhtida. Ja mälu, tule seesamune sealtsamusest appi, mälu pole ollagi. Paneks õige taastusravile, mälutaastusesse? Nojah, see on nende inimesekeste arvamus, kes ise pole suuri süsteeme juhtinud. Kui keegi on pealik olnud, siis on kindel, et ta ei mäleta, millistele dokumentidele ta paarkümmend aastat tagasi allkirja andis (enamik inimesi ei mäleta sedagi millist võileiba nad viis päeva tagai haukasid). Mälu on üldse üks vahva asjandus, see on ühtlasi üks tähtsamaid enesekaitsebastioneid molekulaarsüsteemis nimega inimene. Tol ajal oli allkirju ilmselt sadu tuhandeid ja suur osa nendest allkirjadest olid „formaalallkirjad” ehk pealik pidi usaldama oma meeskonda, kes dokumente ette valmistas (lükkas). Nii, et tahte väljendajad pahatahtlikkuse vormis võivad alati leida mingi allkirja, transportida selle tänasesse päeva ja öelda, et … see küll ei sobi. Kuid kui te tooksite tänasesse päeva paarikümne aasta vanuse kleidi või püksipaari ja need endale selga paneksite, siis näeksite samuti tobe välja. Seega pole mõtet võrrelda võrreldamatuid asju. Või kuidas sai kaduda mingi raha, mida meil mitte kunagi pole olnudki? Mingi teises riigis olev raha, teise riigi külmutatud ja meie uurime, kas sealt midagi pihta pandi? Kummaline. See on ju puhas illusionism, et võttes selles, mida ei ole, midagi saame … Nojah Joosep Tootsil oli küll selle maakera sees teine maakera, mis oli tunduvalt suurem kui see päris maakera, kuid me naudime seda juttu ju kui head huumorit. Me ei moodusta parlamendikomisjoni, et uurida, kuidas selle sisemise maakeraga siis ikkagi asjad on? Oeh, milline raiskamine, pean silmas teie tänase päeva aja ja raha raiskamine. Võib-olla oleks selle ressursi võinud paigutada ühe korralikult läbi mängitud ja arvutatud ravimiseaduse tegemisse? „Mis te selle kohta arvate, mh, ah?” ütles selle kohta apteeker O. Lutsu „Suves”.

See meis pead tõstnud pahatahtlikkus on nii visa, et isegi kui suudame inimese ära peletada, ei saa me pidama. Ikka veel mõtleme välja erinevaid solvavaid epiteete, ilma et märkaksime, et muutume iga sellise sapipritse järel ikka näotumaks. Põgenes, loobus ….? Veel negatiivseid järelnoppeid? Nüüd on veel julgem rusikat püsti ajada, sest vastajaid ei ole. Oeh, seda meie hunnitut upsakust ja eneseimetlemist, NB!  PM kandidaat ei loobunud valitsuse moodustamisest, vaid ta loobus meist ja … see on kurb. Tema saab meieta läbi, kuid kuidagi piinlik on, nagu oleks hüüdnud Kalevipoega appi, et sortsid maal ja … Ja siis kui avitaja on tulnud, püüame ise tal tasa/sala jalgu alt ära kaksata. Mnjah, pann kui piinlik.

No nii või teisti – tehtud, nagu ütleb üks vana reklaamlause. Üks hea ja andekas tegija jälle kahitud. Aga ega saavutatule pidama saa jääda. Tahet tuleb pidevalt arendada, eriti usinasti tuleb harjutada tahet pahatahtlikkuse vormis. Mine tea, muidu võib juhtuda selline hull lugu, et keegi trügib mingi hea(tahtliku) sõnumiga vahele. Nojah, elu ju seisma ei jää, nii ka poliitika ei peatu. Meil on uus PM kandidaat (ja varsti ilmselt ka PM), kuid oh häda: liiga noor, ei kuulu poliitika tippklassi (?), must hobune, kas sellist PM rahvas siis ootaski jne, jne ringi mööda edasi nagu hullunud koerakari. Kui midagi muud ei leia, siis võiks öelda, et tal on nina kah viltu, mis ei tähenda, et see oleks viltu. Ja siis võiks iga päev küsida, et miks Teil nina viltu on? Ja kui vastab, et ongi viltu, siis tänitada, et see vastus pole piisav, kui aga ütleb, et pole viltu, siis küsida sügavmõtteliselt, et mida tal varjata on? Ja siis võiks veel … Kuid pidagem hoogu, kas see on nüüd tõeti halb? Noorus mõtlen, see mööduv nähtus?  Kas siis, kui Taavet astus Koljati vastu, kas siis kogu vägi ta selja taga „toetas” teda kirglike hüüatustega , et kes see poisike on ja mis pann ling tal on ja tule seesamune sealtsamusest appi, mis kivid need on millega ta lingutama on tulnud … Nii, et laskem ikka Taavetil oma vise ära teha. Vähemalt kontrollvise. Headeks tulemusteks on ju kõik eeldused olemas: parimas eas, noor mees, pereisa, valdkonnaspetsiifikas asjatundja, julge … ilmselt visa. Ärge virisege ja hädaldage. Ja muide noorte ja julgete päralt peab olema maailm. Mina loodan, et midagi uuelaadset saab toimuma, et tulevik pole vaid meigitooni muutmine, et tulevik on tulevik. Kes esimesena tulevikku jõuab, see määrab mängureeglid. Ja imelik lugu, et nende kolmeteist valitsuse jooksul, mil mina teenistuses olin, juhtus küll erinevaid asju, kuid iga PM kohta on mul hea sõna olemas, ühtegi päris kehva meest nende seas ei olnud. Järelikult on sõel ikka väga tihe, päris alamõõdulised maimukesed sealt läbi ei pääse. Kuid enamus neist (PM) olid ju alguses „tundmatud”, nüüd tagantjärgi tunduvad nad meile tuttavad, peaaegu nagu sugulased. Küll, aga oli kõigil neil ühine omadus, nad õppisid kiiresti. Nii, et ärgem peljakem.

Anekdootlik vahelugu noorusest

Üheksakümnendate alguses käis ringi selline rahvatarkus, et kui Savisaar sai valitsusjuhiks, siis näitas see, et Eestil võib olla ÜKS oma PM, kui peaministriks sai Vähi, siis öeldi, et Eestil võib olla rohkem kui ÜKS PM, kui peaministriks sai Laar, siis öeldi, et PM-s võib saada igaÜKS.  Vaat niimoodi arvati noorest PM-st, kes oli kui mitte kogu maailma kõige noorem PM, siis noorim Euroopas kindlasti. Nüüd teame me seda „igaÜHT”, kui Eesti ühte tunnustatumaid PM.  Seega pole vaja ennetavaid järeldusi teha, kui kellelgi midagi kripeldab, siis katsugu see valada huumori vormi, kasvõi anekdoodiks, selleks kriitika positiivseks vormiks. Ehee, millal te viimati head nalja kuulsite? Ei kuulnud? Ah, et essusadu on nii tihe, et läbi potsatuste ei kuulegi midagi? Rumal lugu näh!

Luksepad ja hapnikuvaegus

Mnjah, kui meil kogu aur läheb kellegi mahategemiseks, siis millal jääb aega millegi ülesehitamiseks? Mina Riigi Mees tahaksin näha rohkem riigimehelikkust ja seda mitte vaid riigimeeste poolt, vaid igaühe poolt. Kui me iga kribala skandaaliks puhume siis ei käitu me mitte Riigi Meestena ja ammugi mitte riigimeestena vaid haleda heidikutena, kes viie euro eest viiekümnetuhandesest mootorist vaske varastab. Ja muide see on just see tähtis koht, et vahet tuleb teha mootori parandamisel ja mähise sissevehkimisel. Nagu hoomate, puht ökonomisti arusaam.

Teisalt on teatud kõrkus (kindlusetus, enesekaitse?) ülakorrusel muutunud tavanähtuseks. Muide kõrgustesse tõustes võib hakata kummitama ka hapnikunappus ja see on juba väga ähvardav olukord. M. Roach raamatus „Reisisiht Marss” kirjeldab hõreda õhu ja „kasulikku teadvusel püsimise aega”, kus ca paar minutit peale hapnikumaskita viibimist kõrgusel, kus kasuliku teadvuse aega on 2-5 min anti neile viis ülesannet, millest ühe sisuks oli see, et tuli lahutada oma sünniaastast 20. „Mu enesetunne oli hea, aga mäletan, kuidas ma täielikus segaduses selle üle pead murdsin. Jätsin selle vahele”. Hõredas õhus tekkib inimesel lihtsalt hapnikupuudus, mida piiravad kasuliku teadvusel püsimise aeg ja tohutult aeglustunud mõtlemis- ja otsustusvõime. Kas selline hõreõhk võib olla ka kõrgetes kabinettides? Kas ei tule tuttav ette? Kas poliitikas on samamoodi?

Või on selline ilming õigem?  Juttu on kolonel Joe Kittingeri lennust heeliumõhupalliga 30 km kõrgusel. „ Oma memuaarides „Man High” meenutab Simons, et tema meelest „võttis   Kittingeri üle võimust see veider ja vähetuntud lahtirebimise efekt (---), et teda haaras see veider unelus ja ta tahab justkui hüpnotiseeritult lennata edasi ja edasi, ilma tagajärgedele mõtlemata. Simons võrdles lahtirebimise efekti sukeldujal esineva lämmastikunarkoosiga. See on meditsiiniline seisund – rahu ja kõikvõimsuse tunne, mis võib sukelduja üle 30 meetrist sügavamal võimust võtta. Seda nimetatakse ka Martini efektiks (sügavamal kui 20 meetrit üks klaas iga 10 meetri kohta).”

Alandlikkus (ka vabandamine) on märk enesekindlusest

Samas suured poliitikud, tõelised RIIGIMEHED, on alati osanud vabandada (kui põhjust on). See muudab nad inimlikuks, lähemaks (ekslike) tavainimestega. Inimene on ju ekslik, mis ei tähenda, et ta peaks olema ka pahatahtlik.

Paar stiilinäidet:

„Kõned, mis muutsid maailma” Pegasus 2006

Lk40 G. Washington Hüvastijätukõne 17 sept. 1796 „ … Vaadates tagasi minu valitsuse ajal toimunud sündmustele, võin öelda, et ma pole kunagi tahtlikult eksinud. Sellegipoolest olen liigagi teadlik oma vigadest, mis lasevad mul järeldada, et olen võib-olla palju vääratanud. Millised need vead ka poleks olnud, palun ma härdalt Kõigeväelist Jumalat, et ta hoiaks ära selle halva, mis taolistest vigadest võib kaasneda, või leevendaks seda. Samuti loodan, et riik ei lakka kunagi olemast mu vigade suhtes salliv ja et pärast seda, kui olen elust nelikümmend viis aastat pühendanud oma riigi ausale ja innukale teenimisele, vajub mu väheste oskuste süü unustuse hõlma, nagu ka ma ise taandun peagi puhkuse häärberisse.

Toetudes nii selles küsimuses kui ka muudes asjades riigi headusele ja olles ajendatud selle vastu lõõmavast armastusest, mis on nii loomulik inimese jaoks, kes näeb selles riigi enda ja eelnevate põlvkondade kodumaad, ootan rahulolevalt oma taandumist, pärast mida saan nautida segamatult oma kaaskodanike keskel vaba valitsuse heade seaduste soodsat mõju. Vaba valitsus on mulle alati kõige südamelähedasem ning see mu uskumist mööda autasu meie ühise muretsemise, ühiste tööde ja ohtude eest.

Lk 44 T. Jefferson Inaugaratsioonikõne 4. Märts 1801

„Mõnikord öeldakse, et inimene ei saa usaldada omaenda valitsust. Kas ta saab siis usaldada teiste valitsust? Või kas me oleme avastanud inglid kuningate näol, kes teda valitseksid? Sellele küsimusele vastaku ajalugu.”

Lk 46. „Ma käitun sageli valesti valeotsuse tõttu. Kui ma käitun õigesti, siis saavad sellest sageli valesti aru need, kelle positsioon ei võimalda vaadet kogu olukorrale. Ma palun teilt leplikkust omaenda vigade suhtes, mis ei ole kunagi meelega tehtud, ja teie toetust parandamaks teiste vigu, et ei mõistetaks hukka seda, millest aru ei saada. Heakskiit, mille vihjavad teie antud hääled, on suur lohutus mulle mineviku eest, ja minu tulevane hool on meeles pidada nende arvamust, kes on andnud selle avansiks., et lepitada teistega, tehes neile kõike head, mis on minu võimuses ja olla kõigi õnne ja vabaduse tööriistaks.”


Vaat niimoodi, sel kohal oleks ilmselt viisakas lõpetada, kuid … meil läheb korda.


Targutusi:

J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc

Lk 142 „ „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.””       

Lk 148 „ Kui oled juht,  leia aega, et teha end inimestele kättesaadavaks. Õpi nende nimesid. Ütle, palju sa neid hindad. Küsi, kuidas neil läheb. Ja kõige tähtsam – kuula. Juhid, kes suhtlevad oma inimestega ja saavad nendega tõesti kontakti, on juhid, kellele inimesed järgnevad kasvõi maailma lõppu.”

Lk 171 „Nende ebakindlus tegi neile teistele volituste andmise võimatuks. Lõpuks õõnestas see nende endi juhipotentsiaali, lõi ümbritsevate inimeste elus kaose ja kahjustas organisatsiooni. (…) Mulle meeldib, kuidas president Theodore Roosvelt seda sõnastas: „Parim tegevjuht on see, kellel on piisavalt mõistust, et valida häid mehi tegema, mida ta tahab tehtud saada, ja piisavalt enesevalitsust, et hoiduda vahele segamast, kui nad seda teevad.”

J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”

Lk 248 „Ole auahne. Auahnuse puudumine toob kaasa vaikse elu saavutuste puudumise kiiluvees. Paljude inimeste jaoks peitub suurim takistus edu saavutamisel nende peas. Nad asetavad isikliku lati liiga madalale. Madalad ootused kipuvad täituma. Auahnetel inimestel on enda ja teiste suhtes kõrged nõudmised. Nad küünitavad tähtede poole. Isagi, kui nad ulatuvad ainult kuuni, on nad ikkagi tunduvalt eespool neist, kelle suurim ootus on järgmise aasta suvel rannas peesitada. Auahnuseta inimesed ei ole kunagi maailma muutnud. Auahned inimesed ei lepi paigalseisuga. Nad tahavad asju muuta ja liikuma panna.”


„Kõned, mis muutsid maailma” Pegasus 2006

Lk 75 C.Darrow Lõpukõne H. Sweeti kaitseks 1926 a aprill

„ Ma ei usu vihkamise seadusse. Võib-olla ma ei ole alati truu oma ideaalidele, aga ma usun armastuse seadusse ja ma usun, et vihkamisega ei saavutata midagi. Ma tahaksin näha aega, kui ligimine armastab oma ligimist, ja unustab oma nahavärvi ja põhimõtted. Me ei saa enne seda aega kunagi tsivileerituks.”

Lk147 J. F. Kennedy Inauguratsioonikõne Washingtonis 20.01. 1963.

„Ja seega minu kaasmaalased, ärge küsige, mida teie riik teie heaks teha saab, küsige mida teie saate oma riigi heaks teha. Minu kaasmaalased kogu maailmas, ärge küsige, mida Ameerika teie heaks teeb, vaid mida me saame koos teha inimese vabaduse heaks.”


Lk215 V. Havel Teadaanne Tšehhoslovakkia rahvale 1.01.1990.

„Inimesed, teie valitsus on teie juurde tagasi tulnud!”

Saturday, March 8, 2014

VÕÕRASMAALASI TOOTES


KODUMAA JA VÕÕRASMAA.

Ma ei tea, kas see on meil mingisugune alaväärsuskompleksi väljaelamine või mõni muu puue, kuid sügav on see kaev, mis toidab meie mõtteviisi paremast elust võõral maal. Kindlasti on mitmelgi pool huvitavam, parem, kergem ja lõbusam, kuid kodu on kodu. Meie kindlus, nii ehitise, kui ka kindlustuspoliisi mõttes. Võõrsil jääd alati võõraks, see on aksioom. Nagu ütles vana inglane küla servas oleva häärberi asukata kohta: „Need  on meil uusasukad, nende vanavana…isa tuli siia koos Villu Vallutajaga”. Selline tohutult hea ja sisutihe Inglise nali, mis tegelikult peegeldab sügavat filosoofiat. Isegi meie külades on täiesti erinevad inimeste ringkonnad olenevalt nende päritolust ja saabumise ajast. Nojah, vanariik püüdis kõike ühtlustada, segada ning ühetaoliseks pügada, kuid mingi inimlik kaitserefleks võõraste, kui ohu vastu, toimib jäädavalt. Kui te pole seda oma külas või suvekülas märganud, olete ilmselt sügava puudega, sügava märkamispuudega, mis võib teile saatuslikuks saada külakogukonnaga suhtlemisel. Küla see on maailma väike ja lihtne mudel. Ja isegi kui te tulite oma külla koos Villu Vallutajaga, siis olete ja jääte ikkagi VÕÕRAMAALASEKS.

Selle võõramaalaseks saamise, hakkamise ja tahtmisega on kaks teed. Esiteks on alati olnud osa Inimesekesi uudishimulikumaid, liikuvamaid ja riskialtimad, need on ka alati liikumises, kuid on terve rida inimesi keda me peletame minema. Vaadake, see on nagu majanduses paremate tulemuste saavutamiseks pead lisama positiivseid faktoreid või vähendama negatiivseid tegureid.  (E. M. Goldratt „Asi pole vedamises” Fontes 1999 Lk 167 „Me teame, et on olemas kahte liiki kasu. Millegi positiivse lisamine või negatiivse ärakaotamine.” „Aga kõige kergemad ja kiiremad lahendused tulevad, kui keskenduda negatiivsete aspektide ellimineerimisele. Klient tunnetab neid oma nahal väga hästi, sa  ei pea talle tõestama, et need on olemas, sa pead teda veenma, et ta võiks nendest lahti saada. „) Mõningal juhul mõtleme liialt lihtsakoeliselt ja ka tegutseme lihtsakoeliselt, kui midagi „ei tööta”, siis püüame karmistada regulatsioone. Ikka üks keeld teise järel ja üks karistus seotud edasiste tegevustega. Ja loodame, et karmistamine lahendav kõik meie probleemid, kuid niisama lihtne see maastikul siiski e ole. Kindlasti olete kuulnud teooriast, et liblika tiivalöök (no või mis löök see on, rohkem kerge hõljutamine) võib kaasa tuua liivatormi Sahara kõrbes? Nii ka regulatsioonidega, me ei pruugi saada kerget liblika tiivalööki vaid terve ahelreaktsiooni tormituultes lahkujateni. Inimestele lihtsalt ei meeldi, kui nendest lugu ei peeta ja iga tühise asja eest karistatakse. Ja õige kah, ei peagi laskma ennast närutada. Nii, et me ei teagi kui paljusid Inimesekesi me oleme oma pahelise karistusihalise keskkonnaga oleme ära tõuganud – teinud neist VÕÕRASMAA ASUKAD.

Millised võiksid siis olla meie positiivsed faktorid? Sellised mis soodustaksid meie inimeste jäämist siia? Mnjah, see on raskem küsimus, nagu ülalgi täheldasime, vaatame siis pigem milline võiks olla „negatiivse ärakaotamine”? Äkki võiks selle ühisnimetajaks olla inimlikkus?

LIBLIKA TIIVALÖÖK

Üks näide” liblika tiivalöögist” elust enesest. Niisiis lavakujundus järgmine: Ilus kevadilm kesklinnas. Noor naisterahvas, kes just on lõpetamas gümnaasiumi, viimane eksam tulekul,  ületab tänavat ja siis … me jäime tast ilma. Ei, ei ärge kartke, ta ei jäänud auto alla, ta jäi … riigi alla. Küsite kuidas niimoodi? Väga lihtsalt, neiu kelle pea oli ilmselt eksamimõtteid täis, vaatas vasakule ja paremale, ei mingit liiklust ja astuski julgelt edasi, sest … julgete päralt on maailm. Kuid oh häda, samal ajal oli oma tööd tegemas Kontrolör, kes fikseeris tee ületamise punase tulega. No nii, selge see, et Kontrolöri töö tahtis tegemist ja väär tegu tuli vormistada. Kuid meil on lisaks konkreetse teo karistamisele veel järelmeid, peaaegu nagu mõningates riikides jäetakse ilma valimis-või kodanikuõigustest. Meil on „säherdune” süsteem, et kui oled jalakäiana liikluseeskirjade vastu eksinud, siis juhiluba selle karistuse kustumiseni taodelda ei saa. Just selline oligi situatsioon, et üks teeületus, mida oleks saanud lahendada märkusega, hoiatusega, tähelepanu juhtimisega, päädis mõttetu karistamisega ja … nii-kui niuhti olime Inimesekesest ilma. Inimesekene, kes oli hea sportlane, viieline koolis, aktiivne kogukonnas, kes oleks võinud olla ehteks ja rõõmuks meie ühiskonnas,  kaunistab nüüd toreda Prantsusmaa sallivamat ja inimlikumat ühiskonda. Seepärast ei ole ka kõige väiksem bürokraatlik, või karistuslik tegevus isaleeritud akt, vaid pika vinnaga asi, oma järelmite ja tormidega. Milline on meie bilanss sellisest regulatsioonist? Mõned eurod trahviraha? Kuid teisalt kaotasime aktiivse, haritud, edasipürgiva Inimesekese, tema järglased, terve liini aegade lõpuni ja sealt edasigi.  Mis meile jäi?  Mõni inflateeruv euro, auk rahvuse geneetilises koodis, nagu vigane naeratus,  ja ennast tuimalt taastootev Bürokraatiamaailm. Kehv bilanss. Väge kehv bilanss!

Karistamisega on meil üldse kuidagi vildakas suhe. Ma ei tea, kas see on osadel inimestel seljaajus, DNA-s või pärand vanariigist, kuid osadele inimestele meeldib karistad: lapsi, loomi, kaaskodanikke, peaasi, et karistada saaks. Karistamine pole eesmärgipärane, vaid muutunud mõne Inimesekese lahutamatuks eluosaks, akude täitmise mehhanismiks, oma töögraafiku arvestuse aluseks ja  preemiapunktide kogumise süsteemiks.. Olen suurema osa oma arveametniku elust veetnud asutustes, kellel on võim ja voli Inimesekesi karistada ja … siiani pole ära harjunud … karistamisega. Kuid asjal on ka teine tendents, karistamine on muutunud karmimaks, see mis enne oli administratiivküsimus, vaidlus osapoolte vahel, on muutunud kurjaks teoks. Kui niimoodi edasi läheb hakatakse varsti maha laskma. Aga keegi nagu ei märkakski. Harjumus? Tuimus? Ükskõiksus? Oskamatus? Karistus on meil muutunud eesmärgiks, kuid karistamine ei ole ju ei ühiskonna ega regulatsiooni eesmärk, ei saa olla eesmärk. Karistamine võib olla vaid teatud mehhanism, juhtliin, mingi olukorra saavutamiseks. Ja kui saab läbi ilma karistamata, eesmärki saavutades, siis tulebki just sellised vahendid valida, mis oleksid võimalikult vähem koormavad dr Riigile ja auväärsed Inimesekesele. Näiteks seesama tänavaületamine või valesti parkimine? Kas selle kohta peaks olema väära teo pügal seaduse? Kogu see hunnitu aega raiskav ja väärikust alandav bürokraatlik mehhanism?  Mina arvan et ei pea. Arvan, et kui eesmärgiks on liikluse korraldus või liiklusohutus, siis dr Riik ei peaks Inimesekesele lahtise käega näkku äsama vaid talle teenust pakkuma. Avalik teenistus ongi ju teenussektor. Ma ei tea, et keegi meist oleks tellinud endale käega näkku löömise teenuse. Võib-olla on selleks mingisugune kaduvväike veidra orientatsiooniga osa rahvastikust, kuid see on nende probleem ja jäägu neile nende rõõmud, kuni nad ülejäänuid ei sega. Seega, kui keegi pargib valesti/kauem, siis ta saab avalikkuselt mingi lisa- või eriteenuse. Eriteenuse eest tuleb maksta eri hinda, müüme talle siis selle pileti eriteenuse eest. Müügem talle teenus, mis tal ei unune! Milleks karistada? Küll rahakott karistab, kuid see on juba Inimesekese enese asi - suhe rahakoti ja Inimesekese vahel. Ei mingit bürokraatiat, solvumist, lihtsalt teenuse ostmine. Nagu ütleb üks reklaamlause jupp: Kõigil oleks puhtam ja kuivem tunne. Punkt.

Seega pole keskkonna loomine mitte ainult rahaga turgutamine, vaid keskkond on suuresti see ühisnimetaja, mida me nimetame inimlikkuseks. Thomas More olevat kunagi öelnud: olge üksteise vastu head ja  kui te ei jaksa üksteisele head teha, siis tehke vähem halba. Mnjah, niisama lihtne see ongi.

 

Kurru kartulivõtt

Mu auväärt ämm, kes on olnud elupõline maakooli õpetaja, selline maasoola tüüpi Inimesekene, kuigi uhkest Tartu linnast pärit, kolis ühe saatuse keerdkäigu järele Tapa linna. Oli tal seal väike armas majakene, kopsaka ja lopsaka aiaga, nii et pensionipõlveks tegemist küllaga. Teadagi vanariigis pidi ise hoolitsema selle eest, kui head ja paremat tahtsid. Igapäevane” ködi” oli justkui garanteeritud, aga „magus/maitsva” jaoks pidi igaüks ise initsiatiivi näitama. No ämmakene on mul oma vaiksel, kuid kindlal  moel vägagi initsiatiiviks ja juhuse hooleks jätab harva midagi. Isegi see kuidas lapselapsed teda kutsuma peaksid. Ei jäänud juhuvaliku otsustada. Mõtlete, mis probleem see siis on? No jah, kui te ise selle momendini pole jõudnud, st vanaema staatuseni, siis te ka ei adu selle (au)nimetuse tähtsust. Minul olid näiteks vanaema ja memm (no vanaisa oli ka, nii et olin tõeliselt „rikas laps”). Selge vahe. Kerge on vahet teha,  ka siis kui üks vanaema elab linnas ja teine maal, aga kuidas kutsuda vanaemasid, kui mõlemad elavad linnas: üks Tallinna linnas ja teine Tapa linnas. Kas üks neist peaks olema loogilise tuletisena  „tapavanaema”? Kas nii nagu vanariigi algaastatel pandi Tapa linna ajalehe nimeks „Tapa kommunist”? No seltsimehed said kiiresti aru, et kommunisti tapmisele kutsuv lehe nimi ei ole just kõige sobivam lojaalsuse näitaja nõukogulikus riigis ja muutsidki lehepead. Innukus ja rumalus pole alati mitte kõige paremad nõuandjad nimevalikul, sest leht sai uue stampnime - „Tapa edasi”. Nojah! Saate isegi aru, et seljaajus olev „tapa kommunist” ja uus nimi „tapa edasi” kombinatsioon ei saanud kaua kesta. Selle anekdootliku loo kartuses ei tahtnud minu ämmakene mitte mingil juhul muutuda „tapavanaemaks” ja õige kah. Ämm, elu peremehena,  teatas lihtsalt, et tema vanaema tiitel kõlab nüüd ja igavesti – Kurr. Teate küll seda häälitsust, mida teeb mõnulev ja rahulolev kass. Vaat niimoodi.

Aga mitte nimevalikust ei tahtnud ma teile pajatada vaid, ühest tähelepanekust seal Kurri aias ehk  kartulipõllust. See võiks olla mingis mõttes väikeseks mudelvõrdluseks meie rahvastikupoliitikale. No nii, kõigepealt tuleb tõdeda, et vanariigi linnainimene oli küll kartuliga kindlustatud, kuid enamuses oli see selline vesine, maitsetu sinakas „plönn”, mis oli küll asjakohane kõhu täitmiseks, kuid maitse saamiseks pidi rohke soustiga üle katma või suitsusingiga praadima. Võib öelda, et veerand sajandi eksistentsi jooksul ei teadnud ma sellist mõistet nagu kartuli hea maitse, kui ühtäkki kõik muutus. Just, just Kurri kasvatatud punakooreline kartul tekitas minus täiesti ootamatu maitsešoki. Kartul oli iseenesest maitsev! Vägev. Seda lõbu sai maitsta paljude aastate jooksul, kuni … Jah, midagi juhtus, sest saak jäi ikka kehvemaks ja kartulid väikemaks, mis omakorda viis selleni, et suuremad söödi ära ja väiksemad läksid seemneks ja … niimoodi ringi mööda edasi. Ja siis enam kartuleid ei kasvatatud. Küsite, mis sellel meie rahvastikuprobleemiga ühist on? Aga sellel on ju otsene seos! Esiteks väikesel territooriumil millegi viljelemine ilma seemet uuendamata, suuremaid/andekamaid isendeid välja kahides (lähevad patta või siirduvad tööle välismaale), jääb kodu(maale)aeda ikka väiksemad pabulad, millest järgmisest saagist jällegi kobedamad lähevad patta või välismaale ja … nii edasi. Siis ühel momendil on olukord, mil paned pange kartuleid maha ja võtad ülesse sama pange jagu kartuleid, sellest järgmise ringiga juba pool pange. Nii nagu põllumajanduses, nii ka inimmajanduses kehtib reegel, kui ei vaheta kasvukeskkonda, jätad edasikasvuks kesise seemne ja ei uuenda sorte, siis jookseb süsteem kokku. Põllumajanduses oleks muutuste läbiviimine lihtsam, kas jätad ühel aastal oma kartulid söömata ja paned kõik ilusad kartulid tallele, et järgmisel aastal jälle tugeva seemnega alustada või ostad uue seemne (kasutad sissetoodud tööjõudu) ja sööd ühe talve jagu riisi ja „kevadekuulutajaid” ehk makarone. Aga inimühiskonnas? See ei ole niisama, et meie kesiselt põllulapilt osa aktiivsemast seltskonnast lahkub või peletatakse lahkuma, see viib selleni, et me saame tulevikus pange seemnekartuli kohta pool pange saaki (miinus seemnekartul) ja sellisel juhul talve me üle ei ela.

Nojah tagasi meie kartulite juurde. Kartulimaad meil enam ei ole, küll aga on Kurr. Ka tema kolis Peamisse linna, kus elukestev õpe ja töö lähemal ning jõukohasem. Ja kuigi  Kurr sai mullu „kolmas kord kolmekümne aastaseks”, pole tema töötahe raugenud. Ma ei tea kuidas praegu, kuid kaheksakümne viieselt taheti teda vägisi tööle värvata. Siiski, siiski südikust on temas rohkem kui paljudel nendel, kelle kesta aastanumber alles esimest korda kolmkümmend näitab. Ja virisemist … Mis asi see on? Pension väike? Mis küsimus see veel on kui pea ja käed küljes on? Võin teile öelda, et selliseid suurlina või käpikumustreid nagu tema neid välja on mõelnud ja teostanud, näete te haruharva. Need on kaunistanud nii presidendilossi kui väljamaa uhkeid kodusid. Ja tundub, et see teadmine ei lähe kaduma, sest noored magistri ja doktorikraadi omandajad käivad temalt tänuga „šnitti võtmas”. Tahe teha ja rõõmu pakkuda, on teda kogu aeg vormis hoidnud. Mingis mõttes on meie kartulijutu kaudu Kurrist saanud meie tulevikumudel. See on isetehtud väärikas vananemine, kuid mitte üksinduse. Mitte selles mis tundub toitvat massimeedikuid et „ärge segage meid” tüüpi headtegijaid. Liiga palju on siginenud selliseid „Palun laske mul rahus … kannatada” tüüpi Inimesekesi. Kas trend? Loodetavast lihtsalt ajutine kõrvalekalle.

 

Mnjah, võib-olla ma olen siin tühja jahvatanud? Võib-olla polegi meie eesmärgiks/visiooniks tasakaalustatud ja nutikate töökohtadega kaetud keskkond Eesti, selline Tehnopark Eesti? Võib-olla on meie eesmärgiks Etnopark Eesti ja alepõllundus? Ei tahaks uskuda, kuid mingi alepõletuslik mõttelaiskus tundub küll meil või neil kontides olema. Kuskohast leida siili , kes Kalevipojale ütleks „Ikka serviti, Kalevipoeg, ikka serviti”

 "SIILI" aher päev

Mis meie „siilid” (poliitikud) siis välja on pakkunud

1 tehkem lapsi

2 elagem kauem/tervelt

3 andkem lastele valimisõigus

4 töötagem kauem

Kas teiel ei tundu, et see „siil” ütleb hoopis, et "löö lauaga"? No kuulge, Kalevipoeg uheb juba tükki aega lauaga vehkida, milleks talle siis seda õpetada. Sama hästi võiks õpetada, et  „lapiti”, „lapiti” … „lapitult”. Aga mis see "serviti" siis ikkagi on?
 
Targutusi
Surmainglid Michael Shaara  Tallinn Kunst 1998
Lk 63 kindral Buford „Ta oli varemgi häid positsioone hoidnud ning abipalveid läkitanud, kuid abi jäi tulemata. … Ta ei kartnud surma … Hoopis hullem oli rumalus. Jahmatav, lausa iiveldama ajav rumalus, mis oli nii vastik, et mõnikord tundus, nagu kaotaksid üksnes seda tunnistadeski äkki, vastupandamatult kogu mõistuse. Sellele mõtleminegi oli surmaohtlik. Töö tuli teha siin . Ja kõik sõltub usust.”
Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

Lk 125 „Ma olen vana mees ja mul on olnud palju muresid, kuid enamikku neist muredest pole kunagi olemas olnud. Mark Twain”
Lk 130 „Need, kes külvavad õelust, kättemaksuhimu ja ebaõiglust, lõikavad neidsamu omadusi. Me tavatseme muutuda sellisteks, keda me alandada üritame”
-lk 143 „Enamik firmasid ja inimesi otsivad edu ja austust. Nende sihtideni jõudmine vajab oskust teistele kaasa tunda ja soovi teisi õnnelikuks teha. Õnnelikkus on meie elus äärmiselt tähendusrikas. See tabab meid sageli siis, kui üritame ise teisi õnnelikuks teha. Lahkus on nakkav.”
Lk144 „Siiralt käitumisel on ka materiaalne külg. Töötajad, kliendid ja turustajad on inimesed, kes mõistavad ning hindavad viisakust ja kombekust. Tavaliselt vastavad nad samaga ja see võib kasumeid kergitada. Sellist filosoofiat järgides oleks firmade tulu võimalik märkimisväärselt suurendada.”
Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995
Lk 8 „Mulle torkas äkki pähe, et ta oli käitunud päris normaalse inimese kombel. Ja ministri kohta oli see absoluutselt ebanormaalne … Nojah, see, kes tahab leida loogilist seletust ministri kõikide veidratele avaldustele, see ei jõua päeva jooksul muud teha …”
Lk 11 Peaminister pensionäridest „Tund ja kümme minutit! Nii kaua ei saa ma rääkida ühegi teise publiku ees, ilma et see rahutuks läheks. Pensionärid on poliitilise sõnumi ideaalsed tarbijad. Harjunud ootama, harjunud vaikselt istuma, ei looda mingeid sensatsioone ega nalju.”
Lk „on küll hea, kui Rootsi poliitikul on nägemused. Ja suurepärane, kui tal on selgelt seatud sihid. Ja lausa võrratu, kui tal on energiat, entusiasmi ja hea kuulsus. Aga see, mida ta tõeliselt vajab, on raudne kõht. Kõht, mis talub piiramatut arvu kohvitasse ja peaaegu piiramatut kogust saiu ja kooke.”
Lk 39 Minister ja PM paadis lõõgastumas „”ja ma mõtlesin banaalse aga sama hästi ka targa mõtte, et kui palju rahulikum oleks maailm, kui rohkem poliitikuid niiviisi lamaksid ja õõtsuksid”

Monday, February 24, 2014

150 aastane Bismarc & kulureform


150 aastane Bismarc & kulureform

Eelugu: püramiidskeem


R.Sormunen kirjutas äsja „ÄP-s” tänuväärse arutluse „pinsiajast”. No, et tasakaalu saavutamiseks pensionikassas, peale reservide ammendumist,  tuleks tõsta sotsiaalmaksu pea 40%-ni. Uljamad (irvhambad) onjuba pakkumisringil teinud panused lausa 50% + tulumaks 50% + töötuskindlustusmaks hädised 3%, mis viiks maksukoormuse palgalt 103%. Julgeid mõtteid, kuidas meie maakera sees on teine maakera, mis on tunduvalt suurem kui meie enda maakera on ikka pakutud. Mõned neist on olnud Napoleonid, mõned …  No igaüks saab aru, et selline lahendus ei ole lahendus vaid „äratuskell”. Selles mõttes on Sormuneni artikkel nii probleemi markeerimise, kui ka võimalike lahenduspakkumistega igatai omal kohal. Ja seda artiklit tulebki lugeda, kui „äratuskella”. Mida edasi teha? See näitab, et midagi on väga valesti, kuskil on ülekulu või alatulu. Nii või teisiti elame üle oma võimaluste. Harilikult pakutakse sellistel juhtumitel kahte lihtsustatud teed: esimene ongi eelmainitud maksumäära tõstmine ja teiseks tööea pikendamine. Kuid niisama lihtne see asi ka ei ole. Meie tänane pensionisüsteem, mis aastakümnete eest arenenud maades kasvava elanikkonnaga toimis edukalt on tänaseks väheneva ja väljarändava elanikkonna puhul muutunud kõige ehtsamaks püramiidskeemiks.

40/50 tühjad-vihased  pihud


Muide probleem ei ole üldse mitte tänastes pensionärides, kõige suurem ja lootusetum probleem tekkib nendel, kes täna tööturule astuvad, aga eriti neil, kes on umbes 50 aastased. Tänased tööle asujad võivad veel teha valikuid, kui täielikus lõksus on just need 40-50 aastased, kes on oma osamaksud teinud juba täielise Eesti Vabariigi ajal – neile jääb tänaste populistlike otsuste kinnimaksmise au. Tühjad pihud noh!. Loodetavasti pole tühjad pihud vihast rulli keeratud pihud. Nii, et kui tahame vältida tohutuid sisepingeid, peame otsuste tegemisel loobuma populistlikest otsustest ja vältima nendega kaasnevaid lõkse. Ja siin räägivad poliitikud ja tegelikkus eri keelt. (E. M. Goldratt „Vajalik, kuid mitte piisav”  Goldratt Baltic Network 2001Lk 60 „ Meie räägime oma keeles, arvutisüsteemide keeles, mitte aga kliendi keeles. See on aga korraliku müügitöö kõige põhilisema reegli rikkumine.”). Senine jätkamine, tegemata muudatust kogu töö, töötuse, pensioni süsteemi on nagu kuristikku tormamine (Lk 72 „Me oleme lihtsalt üks ummisjalu kuristiku poole tormav loomakari, (…) Ja keegi ei pilguta silmagi; kogu nende tööstusharu käitub nii, nagu ei oleks kuristikku olemas. (…) Kas võib asi olla selles, et nad lihtsalt ei näe, kuhu me tormame? Ei seda mitte. Praeguseks ei ole see enam loogiline ennustus, vaid igapäevaelu kurb reaalsus, millega me kõik hädas oleme. Ta oigab. „Nad ei räägi samal põhjusel mis minagi.” (…) Ja mina ei räägi sellepärast, et hädakella löömisest ei ole kasu, ainult kahju. (…) .”)

 

Võitlusvälja valik


Öeldakse, et elu on võitlus. Õige see on, kuid me peame teadma, kus, millal ja kuidas oma lahinguid pidada, muidu polegi mingit lahingut, on vaid pidev klohmi saamine ja lohisemine. See on valus. Edu võimalused on suuremad nendel, kes ise valivad oma lahinguvälja. Nojah, selleks, et kuhugi kand maha saada, peaksime me teadma, kuskohas see võitlus võiks toimuda ja millal. Võtame puht hüpoteetiliselt, et  aastaks 2030 on Eesti  hulgaliselt nutikaid töökohti omav, regionaalselt tasakaalustatud, laialdast võrksüsteemi kasutav, mõnus ühiskond, kus igaüks tunneb ennast koduselt ja väärikalt, mis tähendab, et igat inimest väärtustatakse. Vaat selline ambitsioonikas kanna mahapaneku üritus. Kui me lähtume sellisest visioonist, siis on hädatarvilik teha mitmeid strukturaalseid muudatusi nii majanduses (mida toota), hariduses (keda toota), regionaalpoliitikas (kus toota) st uue keskkonna loomist. (R. S. Sharma „Juht ilma tiitlita” Pilgram 2011 Lk36 „Paljud inimesed lähevad tööle mõeldes, et kui nad saavad kõrgema tiitli ja rohkem vastutust, küll nad s i i s alles näitavad end parimast küljest ja panustavad rohkem sellesse, mis nad teevad. Aga restoran on ainus koht, mida ma tean, kus saad hea asja enne ja pärast maksad selle eest. Tööl – ja elus üldse – pead maksma edu eest enne hüvede saamist.”)

Kuid struktuuride ja tuleviku loomisel peame vältima sellel teel olevaid ahvatlevaid lõkse.

 

Lõksud lõksudes


Just valik selle vahel kas dr Riik on igaühe kaitseingel ja ninaaluse pühkija või keskkonna looja, ongi esimeseks lõksu langemise võimaluseks. Riik saab olla vaid keskkond, selline keskkond, mis võimaldab vaba initsiatiivi. Igasugune ülehooldus viib vaid Inimesekestes omandatud abituse sündroomile ja ülejõu käivatele kohustustele dr Riigile. Sellisel juhul … Põmm! (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 33 „Arvan, et viimase paari-kolme aasta suur viga on olnud see, et valitsus on püüdnud tagada või seadustega reguleerida peaaegu kõike. Selle poliitika juured on osaliselt sõjajärgse ülesehitusplaanides, kui valitsused võtsid endale kõikvõimalikke kohustusi. Selline suund oli omal ajal ehk õigustatud, (…)” Lk 34 „ Kui alustasime, soovis rahvas, et valitsus teatud valdkondades rohkem sekkuks. See soov täitus. Ühes sellega saabus hetk, kui sekkumine oli kasvanud sedavõrd ulatuslikuks, et valitsus sellega enam toime ei tulnud ning vaja läks järjest rohkem ametnikke ja bürokraate. Praegu on inimestel raske, kui mitte võimatu pääseda otsuseid langetava ametniku jutule ja paradoksaalsel kombel – kuigi sekkumise määr on suurem – on valitsus liikunud inimestest järjest kaugemale. Seetõttu on demokraatliku protsessi tänane tulem järjest suurenev autoritaarsus.”)

Teiseks lõksuks on ühest küljest tööjõu ülejääk ja teisalt lausa paaniline tööjõu puudus. Tegemist on strukturaalse tööpuudusega. Võime ka väita, et … Mnjah, mida siin väita? Kas seda, et meie majanduse struktuur on vale? Mis pidi vale? Kas seda pidi, et madala kvalifikatsiooniga labidamehed ja ketrajad saaksid tööd? Kes seejuures saavad ajukirurgi või geenitehnoloogi palka? Kui me hakkame majandust üles ehitama lähtudes madala kvalifikatsiooniga tööjõu vajadustest/mugavusest, siis sellisel juhul … Põmm!

Kolmandaks lõksuks on eelmisest lõksust lähtudes haridus. Mitte lihtsalt haridus, vaid selline haridus, mis vastab uue visooni nõudmistele. Tootes sihitult „laia profiiliga haritlasi”, toodame me tegelikult 15-17 aasta jooksul töötut. Sellisel juhul … Põmm! (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 32. Üks kõrghariduse kiire leviku tulemusi on, et inimesed oskavad nüüd peaaegu kõike kritiseerida ja küsimärgi alla seada. Ja mõned, paistab, ongi jäänud selle juurde pidama …”)

Neljandaks lõksuks on populaarsuse magus lõks, mille tulemusena ei tehta majanduse ümberkorraldamiseks pikaajalisi koordineeritud samme vaid rabelevaid juhuotsuseid nagu hädatapmisel. Sellisel juhul … Põmm! (McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001 Lk 119 „Edu on hukutanud rohkem firmasid kui ebaedu. Just edu paneb juhtkonna raha laenama, et finantseerida oma laienevat äritegevust ning ulatuslik laienemine viib peaaegu alati vältimatu krahhini.” Lk 125 „Tööandja, kes himustab helde inimese mainet, võtab tegelikult firmast liiga palju raha välja ja seab sellega ohtu oma alluvate töökohad ja elatusallikad. „See muudab ta vähehaaval oma alamate silmis vihatuks, kui ta on vaesunud, ei pea temast enam keegi lugu.” Sellise hoiatuse edastab Machiavelli priiskavale tööandjale. Paraku on see hoiatus vastuolus inimloomusega, sest viimase lahutamatu osa on soov olla armastatud ja selle eesmärgi saavutamise nimel on inimesed mõnikord valmis riskima kõigega.”)

Viies lõks: lõpetamatus. Kehv reform ei saa olla hea tulemusega, läbimõtlemata reform ei saa olla hea tulemusega, automaatselt välismaistelt välismaalastelt koopeeritud reform ei saa olla hea tulemusega. Kuid kõigi nende reformide puhul ilmneb reformi mõttetus varem või hiljem. Ilmselt oleme raisanud asjatult energiat ja inimressurssi. Sellisel juhul … Põmm!

Kuid kõige hullem on kui mõistlik reform jääb kiduma/lõpetamata, kas vedaja lahkumise või omavaheliste erimeelsuste tõttu. Sellisel juhul … Põmm! (R. S. Sharma „Juht ilma tiitlita” Pilgram 2011 Lk 91 „Geniaalsel ideel üksi pole väärtust. Hindamatuks teevad selle elluviimise kvaliteet ja kiirus. Tegelikult isegi keskpärane idee, mida viiakse ellu suurepäraselt, on väärtuslikum kui geniaalne idee, ent halvasti ellu viidud idee.”)

Kuues lõks: karjäärivõimaluse lõks. Murrangulised sündmused ühiskonnas viivad arengu/edenemise oma tavapärasest loogikast välja. Näiteks, oli normaalne, et ametkonna/ministeeriumi/panga osakonna pealikuks saadi ca neljakümneviieaastaselt. Murrang tõi majandusse uut/agressiivset/edukat kontingenti, kelle vanus oli kahekümne viie ja kolmekümne aasta vahel. Nad hüppasid oma loomulikust arengust üle, nad hüppasid üle ka nendest (neljakümneviiestest), kes olid kannatlikult oodanud oma karjääri tippu. Me kandsime selle ootepõlvkonna maha ja neist edukamad/kohanemisvõimelisemad alustasid „puhtalt lehelt” ja „uut elu”. Kindlasti polnud see kerge, kuid parafraseerides üht tuntud kõnekäändu: edukus ei püsi kotis. Nüüd on olukord, mil endised kahekümne viiesed on juba neljakümneviiesed st. nad on jõudnud „normaalse ühiskonna” parimasse pealikuikka. Kuid neil on võhma ja tahtmist olla pealik ka kuuekümneviieselt ja seitsmekümneviieselt. Siin ongi ohu koht, et need, kes on olnud pealikud „kaks hooaega”, valmistuvad olema pealikud ka „kolmandal hooajal”. Äraseletatult tähendab see seda, et veel üks põlvkond pürgijaid Inimesekesi jääb karjäärinälga. Tänane karjäärinälg on hoopis näljasem nälg kui kahekümne aasta eest maha kantute nälg, maailm on avatud ja me kaotame selle initsiatiivika grupi maailma näljastel tööturgudele, kes just selliseid elu edasiviijaid ootavad. Sellisel juhul … Pömm! Geneetilise koodi muutus?

Seitsmes lõks: pensionilõks. Vähenev ja vananev elanikkond, milline teeb vaid lihtsaid töid ei suuda enam maksta pensione olenemata sellest, kuidas me neid nimetame, kas sammasteks või hanejalgadeks. Lihtsalt riie ei anna välja. Kõik need kes on täna pensionärid või saavad selleks homme on õnnega koos, nemad veel saavad pensione. Ilmselt on kõige räbalamas (mahakantud põlvkond) seisus tänased neljakümneviiesed, kes on kogu oma tööea kandnud makse meie oma pensioni kukrutesse … Põmm! Põmm! Põmm!

Kaheksas lõks: Pettekujutelmad ja fetišid. Kaks vahvat sõnapaari: struktuurireformid ja majanduskasv. Õige, kuid nii reforme, kui ka kasvu vaadeldakse eilsete saavutuste põhjal. Kui me teeme reforme ja majandus kasvab, siis mis sellest johtub? Keegi peab selle kasvu ju ära ostma, peab jõudma seda ära osta. Rauakooli ajal ütles mu professor kuldsed sõnad plaanimajanduse kohta (kuigi siis oli tegemist vastupidise olukorraga), et planeeritud kasvu ületamine 5-10% võrra hullem, kui 5%-e alatäitmine, see on raiskamine, sest seda toodangut pole tasakaalustatud plaanimajanduses mitte kellelegi tarvis. Sama ka majanduskasvuga, kasv saab toimuda vaid siis, kui kellelgi on nõudlus selle kauba järele ja muidugi ostuvõime. Seega vaid üldsõnaline möönmine, et toota tuleb kõrge lisandväärtusega tooteid/teenuseid üksi ei piisa, heaks tulemuseks on vaja mõtteerksust. (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 Lk 307 „Deemonid, kellega hädas ollakse on inertsus, enesega rahulolu ja lühinägelikkus.” ” Tuleviku nimel peetavates lahingutes on kasuahnete kaubanduspartnerite ebaaususest hoopis reaalsemaks ja olulisemaks vaenlaseks unisus, harjumus, lühinägelikkus ja elitaarsete pooside võtmine.”)

Üheksas lõks: noorelt tööle, kellele tööd pole pakkuda, sest vanad on ees ja vanad peaksid töötama elupäevade õhtuni, kuid … siis jäävad noored tööst ilma. Nagu lühikese teki jama, tõmbad rinna peale ja jalad külmetavad, tõmbad varvaste manu ja ülakeha jahtub maha. Kas peaks kägarasse tõmbama nagu koerakirp? Kõik on rahulolematud. Tekkib tohutu negatiivne energia … Põmm!

Et vältida neid lõkse, nagu püünismiine lahinguväljal, peame leidma õige hoo.

Õige hoog


Vaatame, mida on targad inimesed hoo ja hoobi kohta kirjutanud. Muidugi enne hoo võtmist, tuleb teada nii alguspunkti, kui ka võimalikke trende. A Beevor „D-päev” „Tänapäev” 2009 Lk 353 „Kiire pealetung andis võitlusvaimule tohutu energialaengu. Patton kirjutas järgmisel päeval: „Sõjaväsimus (see on arguse uus nimi) ja enesevigastamise juhtumite arv on pärast liikuma hakkamist oluliselt kahanenud. Inimestele meeldib olla võiduka meeskonna poolel.” E. M. Goldratt „Asi pole vedamises” Fontes 1999 Lk 167 „Tuletame meelde, mis tegelikult määrab ära toote väärtuse turu jaoks? Mitte pingutused, mis tema valmistamisse on pandud, vaid kasu, mis tema tarbimine toob.” „Me teame, et on olemas kahte liiki kasu. Millegi positiivse lisamine või negatiivse ärakaotamine.”)

Tendentsid


Üks vahvamaid artiklite kogumikku, mida viimasel ajal olen lugenud on „Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013. Ütleme, et see on üldkokkuvõttes lootustandev, kuid maailm muutub tundmatuseni. Ilmtingimata! Meist olenemata! Eriti märgatavad on muutused rahvastiku juurdekasvus seal, kus me tänasel päeval ei oskaks seda oodatagi. Samuti võimalikud rahvastiku ealise muutuse mõjud eelarvetele nii pensionide, kui ka tervishoiukulude näol. Ei tohiks meiegi mõningaid põhimõtteid eirata, sest selle tulemused oleksid meile katastroofilised. Niisiis:

Lk 170” Reitinguagentuur Standard & Poor`s (S&P) tehtud prognoosid kuni aastani 30 arenenud riigi kohta on sama ebameeldivad. (…) Need näitavad, kuidas vananemisest tingitud surve eelarveile alates 2020 aastast tugevneb. Ajavahemikul 2010-2050 kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr keskmises arenenud riigis umbes 10% võrra SKP-st. Nagu ka Ameerikas, mängivad pensionifondid teist viiulit, panustades neist kümnest protsendist kolm. Tervishoid on kõige suurem probleem, mis moodustab poole kogu kasvust. Sellele lisab pikaajaline hooldus veel 1,3%. Eeldades, et maksud jäävad samale tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st koguvõlg miinus vähem likviidese finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKP-st 2010 aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju langeb rämpsvõlakirja tasemele”

„Hiina võib küll areneda kaelamurdva kiirusega, kuid sealne elustandard jääb endiselt alla Lääne omale, seega on nii Hiinal kui teistes kokku kuivanud sündimusega arengumaades oht, et nad jäävad enne vanaks, kui saavad rikkaks.”

„Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki. (…) Nagu seda olukorda kirjeldas London Scool of Economicsi avalike tulude spetsialist Tony Travers: „NHS //riiklikud tervishoiuteenused// sõi ära kaitse-eelarve ja võtab nüüd ette suure osa ülejäänud eelarvest.”

Lk 171 „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.”

Lk 172 „2050 aastal keskendub riik minimaalsete maksete tagamisele, vältimaks vaesust kõrges vanuses. Paremal järjel olijailt eeldatakse, et nad kannavad enda eest hoolt isiklike vahendite abil. Austraalia on läinud juba üsna kaugele. Sealsed maksudest rahastavad pensionid on vajaduspõhised, välistades vajaduse maksta pensioni 20%-sele jõukamale osale elanikkonnast, kusjuures eraviisiline pension on kohustuslik.”

Lk 173 „Pikendatakse tööiga, et aeglustada pensionäride ja töötajate suhtarvu suurenemist. Samas nõuab inimeste pikem tööiga muutusi nii töötajatelt kui juhtidelt. Viimased peavad loobuma ealistest eelistustest, esimesed jällegi arendama oma oskusi.”

 

Ja nii ongi …


 

Esiteks: peame vabanema oma pettekujutelmadest, et võimalik on viiekümneselt „pinsile minna” ja ülejäänud mõnikümmend aastat Havai ja Canaride vahel seilata/seigelda. See, et osades riikides oli selline elu mõningatele rahvastikugruppidele võimalik lühikese ajaperioodi vältel, oli vaid ajalooline kõrvalekalle arengu põhiliinist. Põhiliin on see, et nii nagu meie esivanemad mäletamatutest sugupõlvedest enne meid on eakohast tööd teinud elupõliselt, nii peame ka meie jätkama. Seega meid on looduse poolt mõistetud eluaegsele … tööle. Ja õige kah, ilma tööd tegemata tabab meid kõiki pöördumatu allakäik

Teiseks: peame ehitama ülesse uue vanaduspõlve pidamise mudeli, milles igaühel meist on hulka suurem ja tähtsam osa, kui seni. Teist võimalust lihtsalt ei ole, püramiidskeemide  ja muinasjuttude aeg on läbi, alanud on … tõelisus. Tõelisus on ka see, et olukorras, mil rahvastik väheneb pole muud võimalust, kui vaadata üle ka meie kulupoliitika. Iga inimene riigi palgal on kulu, seega nii või teisti lähtudes ülaltoodust  „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.” Ja „Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki.” Seega riiki jääb vähemaks nii või teisiti, kuid praegu veel saame me ise sellele kaasa rääkida, kuidas me seda vähendame. Kui me seda ise ei tee, siis … kukutavad ranged loodus/füüsika/majandussaadused need meie eest välja. PÕMM! See ei pruugi meile meeldida. Mitte üldse ei pruugi meeldida! Ja just siis, kui loodus selle kahimise korda ajab, küsivad inimesed: kes on süüdi?

Kulureform


 

Muidugi tuleb tegelda tuludega, kuid ülitähtis on kuhu me selle tulu suuname. Võib-olla põletame lihtsalt niisama? Täiesti tühja? Kasutult! Võib-olla ei peaks kõike reguleerima ja järele valvama? See on tühi kulu! Iga inimene, kes on väärtuste loomisest välja võetud ja istutatud järele valvamise sektorisse on vähemalt kaks kadunud inimest loomeväljal. Mõelgem selle üle, kui teeme selliseid veidrusi, mida me hellitavalt nimetame seadusloomeks, kuid mis oma olemuselt on ametniktundide massimõrv. Ütlete, et kui kehvasti tehtud, siis tehkem uuesti? Mis on siis nende miljonite ametniktundide usina töö tulemus? Tulemus on see, et tulemust ei ole, kogu see pöördumatult kaduma läinud ajahulk (massimõrv), tuleb kanda kahjumitesse ja … Alustada uue seaduse tegemist? Ei mitte mingil juhul! Sest sellisel juhul me jätkame selliste seaduste „treimist”, mis käsivad meil passi puhtana ja heas korras hoid. Või selliste seaduste meisterdamist, kui kaua laps võib üksi olla? No tule seesamune, sealtsamusest appi. Kas tõest on vaja seadusesse kirjutada, et passi tuleb hoida. Kas sellise mõtteviisi kandjad on stalinlik-majakovskiliku passifetiši küüsis? Sellise loogika järgi on varsti oodata ka seadust, mis käsib, meil väliselt asjalikul moel väljakäigust tulles meil meie oma isiklik tagument korras ja puhas hoida. Sellele järgneks Pilvepiiri ministeeriumi regulatsioon „Urraugu sanitaarolukorra käitlemisese parandamise eesmärkidest selle hügieeniliste tulemuste saavutamiseks koostöös paberi, vee ja seebi kaasamisega, nende kasutamise sünergist ning keskkonnakaitselistest aspektidest” Mõtlete, et naljakas? Ei ole naljakas, kurb on, sest kõik sellised tiputeritamised on tühitöö ja meie ühise raha raiskamine. Pealegi tekkib keskkonnas, kus kõike tahetakse viimase vindini reguleerida seadustega keeldude ja käskude kaudu, olukord, mil kõik, mida pole lubatud , see on keelatud. Kuidagi tuttav tuleb ette.

Odavam valitsus?


Megamuutjad kirjutavad: Lk313 „Odavam valitsus? Kuidas jääb valitsemisega? Üldiselt on meie poliitilised juhid ja nende bürokraatidest kupjad viimase 40 aasta vältel teinud vähe – või pigem mitte midagi -, et enda pakutavate teenuste hinda alandada. Tegelikult on aeg, mis kulub maksumaksjatel valitsuse teenuste ärateenimiseks, oluliselt pikenenud, kusjuures need teenused pole kuigivõrd paranenud: mistahes tootlikkuse kasvu nullist kõrgemad palgad ja pensionid avalikus sektoris, nagu monopolidel kombeks.”

Ei, ei, mitte keelama-käskima ei peaks me kõike ja kõiki vaid kasvatama kodanikujulgust ja uhkust, siis kasvab ka kodanikuühiskond. Käib võidujooks tulevikku, kes esimesena sinna jõuab, see määrab mängureeglid ehk nagu kirjutavad G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 Lk 35 „Tänase liidripositsiooni kaitsmine ei saa asendada homse liidripositsiooni kujundamist” Lk 42 „ … võidujooks tulevikku seisneb avanevate võimaluste konkureerivas kujundamises ja kehtestamises, uue konkurentsiruumi piiritlemises. Tuleviku kujundamine on hoopis raskem tagaajamismängudest, sest liikumise trajektoor tuleb paika panna ise. Eesmärk ei ole lihtsalt jõuda järele konkurendi toodetele ja protsessidele, tema meetodite jäljendamisele, vaid suveräänse hoiaku kujundamine homsetest võimalustest ning nende kasutamisest. Teerajamine on järelejõudmisest palju tänuväärsem ettevõtmine. Teiste kiiluvees tulevikku esimesena ei jõua.” Lk 69 „Konkureerimist tulevikule võiks võrrelda rasedusega. Nagu tulevikukonkurentsil on ka rasedusel kolm faasi: viljastamine, kandeaeg ja sünnitus. (….) „Siinkohal peaksid tegevjuhid endalt küsima, missugusele faasile nad pühendavad kõige rohkem aega ja energiat: kas viljastamisele, rasedusele või sünnitusele? Meie kogemus näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub, et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku. Tuleviku kujundamiseks peab aga firma alustuseks unustama ära osa oma minevikust.”  Lk 206 „” Oleks meil rohkem ressursse, küll me siis käituksime ka strateegilisemalt” – see on arvamus, mida juhtide suust ikka ja jälle kuuleb. Kui aga käsitleda strateegiat pingutuse ja võimendamisena, on ilmne, et paljude juhtideprobleem ei seisne mitte ressursside nappuses vaid prioriteetidega liialdamises, väheses pingutamises ja loova lähenemise puudumises ressursside võimendamisel.”

Kõiges on süüdi Bismarc


Esimesena homsesse jõuda tahtmine, rääkimata jõudmisest, tähendab mõttemudeli muutmist, eilse mõttemalliga ei ehita homset. Kui Suur Kantseleipealik Bismarc ehitas poolteist sajandit tagasi esimese pensionisüsteemi, siis ei ehitanud ta mitte minevikku vaid tulevikku, täiesti uuelaadset, kogu maailmale mõistmatut tulevikku. Sellist tulevikku, mida teised ei mõistnudki või mõistsid alles poole sajandi pärast. Miks siis meie, poolteist sajandit hiljem püüame kloonida Vana Preislast tulevikku. Mitte keegi meist ei arva, et me peaksime kasutama pooleteist sajandi vanust vammusemoodi, viisupaari, supelkostüümi või elu kemmerguta. No, kui me niimoodi teeksime, siis  heal juhul vaadataks meile kui veidrikele, halvemal juhul kutsutaks kiirabi ja viiakse vaiksesse kohta … kui on kohta. Miks siis pooleteist sajandi vanuse pensionisüsteemiga edvistamine veidrus ei ole? Ei tea. Neetud Bismarc? Ei neetud meie kivinenud mõttemaailma, Suurel Kantseleipealiku edu fenomen oli selles, et tal toimis kõik uskumatult paindlikkus võrksüsteemis. Tema järglastel … Kui uus keiser Villu (see teine) oma upsakuses arvas, et tema on kõige targem, no kohe nii tark, et vana illusionist teda vaid segab,  kukkus kogu süsteem kokku. Kurikad, pallid ja munad kukkusid maha, illusioon lõppes ja kogu riigist ei jäänud isegi mitte munaputru järgi. Villu ise ka pidi Madalale maale ümber asuma. See on nagu olukorras, kui teil on korralik koristaja, siis tundub, et koristajat pole vajagi, saame tast lahti ja hakkame ise Universiumi Peremeheks. Ja siis ühel päeval me hoomame, et oleme essu sisse uppumas. Bismarc oli oma aja toode ja niimoodi tuleb teda ka võtta.

Lõpetuseks:


Cato (Vanem) Rooma riigimees ütles igal esinemisel Rooma senatis „ … ja muide Kartago tuleb hävitada!”, siis ütlen mina „ … ja muide kulureform tuleb ellu viia!”

 

Targutusi:


M. Puzo „Corleone perekond” Ersen 2012

Lk 288 „Selles äris nagu eluski on lugupidamine kõik. Selles elus Sonny, sa ei saa nõuda lugupidamist, sa pead seda valitsema.”

Lk 304 „Ma pean mõtlema igaühele, Santino. Tessiole ja Clemenzale je nende meestele ja kõigile nende perekondadele. Ma olen vastutav,” lausus ta ja pidas siis pausi, otsides õigeid sõnu. „ma olen vastutav igaühe eest,” jätkas ta, „kogu meie organisatsiooni eest, igaühe eest.”

Lk 305 „Sa ei tea mitte midagi. Ja kui sa hakkad mõistma, kui vähe sa tead, siis võib-olla, võib-olla hakkad sa lõpuks kuulama.” Ta laskis Sonny lõua lahti ja sikutas oma kõrva. „kuula, „ käskis ta. „See on algus.”