Tuesday, March 19, 2013

Poliitlooma söötmine Vol. 1. Pärast pattu langemist.


 

Möödunudnädalane seitung „Meesposti”, millele lisandusid teised massimeedikud,  kirjutas, et Kahevahel erakonna peasekretär   saatis  Peamise  Linna linnapeale  kirjakese, millega tegi ettepaneku ametist vabastada mitu-setu linnaametnikku, kes pole tasunud parteile  ametikoha andamit. Seepeale soovis eelnimetatud kõrge pealik nende vääritute ametimeeste  lahkumisavaldusi oma lauale. Ei saavat olla väärikas ametnik, kui oled vääritu parteilane. Umbes selline võiks olla kokkuvõte  möödunud nädalase massimeedia purskest  järjekordsest poliitlooma söötmisest.

Kas selles uudises oli midagi uut? Skandaal? Skandaale on ikka olnud ja tuleb edaspidigi, kuid … Daniel Vaarik kirjutab esmaspäevases „Postimehes”: „Võiksime midagi õppida ka sellest, et absoluutselt kõik viimaste aastate poliitilised skandaalid Eestis on kuidagi seotud olnud raha jagamisega. Idaraha skandaal, Reformierakonna rahastamise skandaal, isegi elamislubade skandaal. Millist sõnumit need edastavad?” Vaat just see ongi õige küsimus, millise sõnumi see edastab?

Enne sõnumit üks mõistulugu ka. Arveametnikuna on mul tunne, et selles skandaalis on  mingi viga man. Selline illusionistlik nipp, mis jätab meid suu ammuli vaatama ja imestama … oma isikliku kergeusklikkuse üle. Aga nüüd siis ikkagi mõistulugu, see on selline kõrtsijutu tüüpi juhtum, kus klient tuleb baari ja tellib 40 cl viskit. Saades viski kätte ütleb :” Oot, oot, kas see hea konjak on sama hinnaga? Vahetage palun ümber.”. Vahetus tehtud, kummutab inimene oma konjaki kurgust alla ja asutab ennast minekule. Baarmann küsima, et kuidas maksmisega jääb, mille peale lahkuja  küsib „Aga  mille eest?”, millele järgneb umbes selline dialoog: „Konjaki eest loomulikult”, „Aga ma vahetasin selle ju viski vastu.”, „Aga viski eest te ka ju ei maksnud.”, „Nojah, aga viskit ma ei joonud ka!” … ja nagu näidendites kirjutatakse, vasakule ära. Ilusti äraseletatud ja justkui aus vahetus, kui mitte … Vot täpselt sama tobedalt nagu too baarmann tunnen ma ennast , kui mind peetakse täitsa tobuks poliitikateatris. Isegi mitte tegu kui selline pole piinlikust valmistav, vaid selgitused on solvavad. …

Ma arvan, et meie kõigi õiglustunne on sügavalt riivatud sellise labase skeemitamisega, kuid see, et figurandis astuvad moosise suuga lavale ja räägita täiesti süüdimatult „katusemaksust”, kui liikmemaksude kogumisest , see ei mahu enam ei mingitesse raamidesse. Siia tuleb piir vahele tõmmata ehk nagu klassikud ütlesid: „Taganeda pole enam kuhugi … „

Kogu sellest seletuste ja üleseletamiste müriaadist jääb sõelale kaks järeldust: esiteks püütakse erinevate terminite nihutamisega olukorda segaseks ajada ja siis „õigeks” rääkida. Teiseks järelduseks on, et Peamises Linnas on parteiaparaat ja avaliku teenistuse aparaat nii segi kammitud, et need on parteibosside jaoks samastunud. Enam ei saada isegi aru, et , kuidas seda nüüd peenemalt öeldagi, … võib-olla, et viisakas seltskonnas kõhutuult ei lasta, ametikohtade andmine parteisõduritele, nendelt liikmetasu (NB! Uus väljend, mis iseloomustab kõige paremini ametikohtadelt võetavat tasu.), sõltumatule paganate ”usuline” pööramine, parteirahakoti ja avaliku raha segiminek, see kõik on juba harjumuslik ja kontrollimatu nagu vandesõnadega harjunu poetab automaatselt iga sõna järgi krt või rsk. Nagu sidesõna rsk keegi krt ei pane enam rsk tähelegi krt.

Aga tähele panema peaks. Vaatame mõningaid noppeid selle mitte ainult piinliku, vaid lausa riigiõõnestusliku tegevuse kohta. Mõtlete, et mis jama ma nüüd ajan? Aga ei ühti! Riik, see on võrkstruktuur, mis püsib kas usaldusel või hirmul. Kui usaldus kaob, kaob ka seda struktuuri koos hoidev tugevus. Sellele teisele võimalusele ei tahaks küll orienteeruda.  Nii, et …

 

Noppeid:

„ … erakonna toetamine on igati õige … täitis lihtsalt oma kohust partei finantsolukorra parandamisel”,

 „«Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei ole alljärgnevad erakonna liikmed oma kohustusi erakonna ees täitnud ning seoses sellega teen ettepaneku kaaluda järgmiste töötajate ametist vabastamist: …”


„ … tavalise inimesena vaatan, et selles parteis on kord majas! Mul on väga selgelt meeles, kui meedia nahutas meid ja teisi erakondi selle eest, et ei koguta erakonna liikmetelt hoolsalt liikmetasu.”

„Kuid enam kui liikmemaks toovad erakonnale raha ametikohajärgsed rahalised nõuded.”

„Mis puudutab parteikassat, siis me peame ajakirjandust tänama, sest ma loodan, et nüüd liikmemaksu laekumine paraneb ja see on teie teene”

-„… Nõukogu otsus toetada 5 protsendiga brutopalgast erakonda kehtib juba alates 2005. aastast ning suuresti on nõukogusse kuulujad just need, kes seda tasu ka ise maksavad. See on linnajuhtide omavaheline kokkulepe, et avaliku sektori juhtivatel ametikohtadel töötajad panustavad täiendavalt erakonda”

„Tuletan meelde, et riigikogu liikmetel ja eurosaadikutel on põhikirjaline kohustus toetada erakonda seitsme protsendiga brutopalgast”

„Kord meedia pahandab erakondadega, nõudes et liikmed panustaksid rahaliselt rohkem, aga kui …erakond sellega tegeleb ja liikmemakse kogub, siis pole ikka hästi”

„Lähtudes ajakirjanduses avaldatud infost pole andmeid selle kohta, et ühtki ametnikku oleks kavandatud teenistusest vabastatud ainuüksi sellepärast, et ta ei maksnud erakonna liikmemaksu,» - «Korruptsioonikuriteoga võiks tegemist olla siis, kui ametniku teenistusse võtmisel või teenistusest vabastamisel oleks peamine ja ülekaalukas tingimus erakonnale liikmemaksu tasumine, mitte aga inimese professionaalsed oskused ja ametialased võimed”.

Siinkohal stopp!

Noppeid võiks tuua rohkemgi, kuid just see viimane nope näitab, et asjaosalistel on õnnestunud tõrjelahingute protsess edukalt läbi viia. Kui ikkagi isegi õiguskaitse on segadusse aetud, et liikmemaks ja andami, katuseraha „vabatahtlik” kogumine, avaliku teenistuse ametnikelt ei ole üks ja see sama, siis …  Palju õnne meister-propagandameistrid. Lisaks sisseharjutatud skeemidele võiks raha teenida veel tasuliste meistriklasside sarja väljakuulutamisega.

No nii, mida me siis eelnevatest nopetest leidsime. Leidsime, kuidas „viiel erineval moel” öelda, et tegu on liikmemaksu kogumisega, mis pole küll liikmemaks vaid rida nihutatud sõnu, mis püüavad meid kõiki segadusse ajada. Seega kogunes meil siis „raha pommimisele” selline eufismide jada:

Toetamine, finantsolukorra parandamisel, liikmed oma kohustusi, maksmiskohustusega, liikmetasu, ametikohajärgsed rahalised nõuded, liikmemaksu laekumine paraneb, otsus toetada 5 protsendiga, põhikirjaline kohustus toetada erakonda seitsme protsendiga, panustaksid rahaliselt.

Lausa mängleva kergusega minnakse poliitikute omavahelisest kokkuleppest üle uueks kvaliteediks ehk „avaliku sektori juhtivatel ametikohtadel töötajad panustavad täiendavalt erakonda” . Ja ongi segadus loodud parteilise distsipliini ja avaliku teenistuse vahel.

Hämmastav, et figurandid ise ei saa isegi aru (mulle jääb mulje et ka ülejäänud inimesed on lummatud), et nende selgitused on pehmelt öeldes  … vildakad. Jama noh! Meid aga on ülendatud või alandatud poliitikateatri ülalmainitud baarmannideks. Ma siis püüan ära seletada, et me nagu töllakas baarimees ei jääks tühja pilguga illusionistide rõõmsailmelist lahkumist vaatama.

Toome ühe rahvalikuma näite igapäevaelust, siis asub kõik oma kohale. Ilma poliitilise hämata. Võtame näiteks korteriühistu. Korteriühistu liikmed maksavad iga kuu mingi summa oma sissetulekust remondifondi. Nad on niimoodi otsustanud. Samas seda ei saa nõuda torulukksepalt, et tema ka peab maksma remondifondi, kuna tema käib ju nende torusid parandamas. Või tundub teile näiteks õiglane, et johtuvalt selles töökohast peab torumees maksma remondifondi raha? Miks? Mida ta selle eest saab? Töökoha?  Nojah võiks ju keerutada ka sellise jutu kokku, et kuna korteriühistu annab talle tööd, siis ta peaks astuma korteriühistu liikmeks ja maksma siis remondifondi maksu? Jabur ju? Sama lugu on ka parteis, et liikmemaksud on liikmemaksud ehk iga parteilase vabatahtlik kohustus (NL öeldi, et aukohus) maksta liikmemakse täpselt nii nagu ükskõik millise ühistu/klubi/meeskonna liikmeks oleku eest. Hoopis teine lugu on kui avaliku teenistuse ametnikelt hakatakse nõudma osa palga maksmist parteikassasse. See on seesama nõukaaegne mentaliteet, et partei annab ameti, partei ka võtab ameti. Kas tegemist on avaliku raha väärkasutusega? Kui arvestada neid konstruktsioone, et nimetatud ja nimetamata ametnike palgad on sedavõrd kõrgemad, et nad saaksid selle „vaheraha” lahedasti parteikontorisse kanda, siis kindlasti. See tuletab mulle meelde minu kunagist töökohta, kus ülemus ütles, et ära ehmata, ma kirjutasin sinu nimele preemia, ainult et too see pärast minu kätte, sulle jääb „saja grammi ja heeringa saba jagu” sellest. Vaat selline lugu.Nii, et ei ole mitte midagi uut siin päikese all, kuigi lootsin, et eelmainitud ajad on vajunud möödanikku. Nüüd tagasi tänapäeva. Kui tegu oleks vaid raha väärkasutusega oleksime veel väga heas olukorras, kuid … Parteilised ametid ja parteilised rahad on üks maailm ja avalik teenistus ning eelarveline raha (sh. ka palgaraha) on hoopis teine maailm. Kui need maailmad segi lähevad siis on tegemist väära teoga, aga võib-olla lausa kurja teoga. Tegelikult on selline segiminek kuritegu riigi eksistentsi vastu. Usaldusthävitav tegu.

See, et need maailmad on täiesti segi kammitud, näitab ka see, et avaliku teenistuse seadus Peamises Linnas ei kehti. Kehtib ilmselt parteilise teenistuse akt või ütleks õige niimoodi, et mitte ATS vaid Parteilise teenistuse sigadus (PTS). See on kogu ATS-i (eriti uue ATS-i) mõtte ja loogika vastane.

Näide nr 1:

Linnamiilitsa  juhile tuleb maksta hüvitust kolme kuu ametipalga ulatuses, kusjuures ta vabastatakse teenistusest ametniku ehk tema enda algatusel. Tore! Ikka on hea meel tublile inimesele … midagi maksta. Minul küll, isegi mitte läbi udu, ei tule ette, et ATS selliseid lahkumishüvitisi võimaldab. Võib-olla on selline pügal PTS-s? Ei tea. Ah jaa, et meelest ära ei läheks, siis lisaks sellele makstakse talle veel välja hüvitis 25 puhkusepäeva eest. Mnjah, jälle tore, inimene on aastaid töötanud niimoodi, et pole puhatagi aega olnud, kuid … Pidage hoogu! Selgub, et ta asub nüüd tööle Tallinna Turgude juhina. Uus ATS pidi just sellised „teeseldud tehingud” ehk tegeliku töösuhte mittelõpetamise  lõpetama. ATS ei näe ette ka mitte mingeid hüvitisi omal soovil töölt lahkumise eest. Samuti on kentsakas saamata puhkepäevade hüvitus. Linnamiilitsa pealikust Turupealikuks kehastumine pole mitte midagi muud, kui vanas mõistes „üleviimisega uuele ametikohale”. Kasutan meelega seda nõukaaegse väljendit, sest tundub, et Peamise Linna valitsus elab mitte just Eesti vabariigi õigusruumis.

Näide nr 2:

Naljaks lugu juhtus Peamise Linna keskkonna ülemaga. Tema tehti ka ametist lahti, polevat piisavalt krapsakas rohelise pealinna jaoks. Ütleme niimoodi, et pole rohelise pealinna vääriline. Aga … Mittevääriline ei tähenda, et keegi oleks vääritu või väärtusetu, sest tehti ettepanek maksta tööalaste probleemide tõttu ametist lahkuvale keskkonnaameti juhatajale … lahkumishüvitist. Mis asi see lahkumishüvitis veel on? Ilmselt jällegi mingi PTS pügal? Eriti kui ta „Pole piisavalt hea rohelise pealinna jaoks” Nojah kalmistukoristajaks oli küllalt hea, kuid lahkumishüvitis pole ilmselt mitte midagi muud, kui kuritegelik vaikimishüvitis. Või on see parteiline puhastusoperatsioon?

Keskkonna pealiku õuel naeratas tegelikult õnn, et meedia selle parteikassasse maksmise nüüd just välja tõi. Küsite miks? Väge lihtne selle inimese oleks Peamise Linna  valitsus taktikalistest kaalutlustest tingituna pidanud niikuinii ära kahima. Küsite miks? Elementaarne Watson!  Nagunii oleks tulnud lahti lasta, kuid mitte enda isiklike vigade  pärast, vaid linnavalitsuse rahaahnusest tekitatud prügimajanduse augu varjamise mittesuutlikkuse eest. Nii, et ühe paberiga sai lahendada kaks küsimust, maandada prügimajanduses tekkinud jama st. leiti patuoinas ja teiseks sai ähvardava eeskujuna vallandada inimene, kes ei maksnud parteilist … no mis iganes maksu. Vahva! Ja mis peamine ökonoomne. Lisaväärtusena oleme tootnud juurde veel ühe märtri. Kõik teavad, et ta lasti lahti seoses vastuhakuga partei võimule. Selline järjekordne vabadusvõitleja „arhetüüp”

Ja just siis kui tuju läks juba päris käest ära vaatasin „ühe lehe” veebilehte, kus olid kaks lugu kõrvuti. Ühe pealkiri oli „Linna raha täidab edukalt parteikassat”, kus oli kirjas, et „ … juht … ei salga, et kui partei annab ameti, tuleb ametnikul oma töötasust maksta ka parteikassasse.”. Teise pealkiri oli „Kehakeeleekspert //Nimetamata tuntud isiku// : äng, häbi, enesepõlgus...”, milles kirjutati, et :”//Nimetamata tuntud isiku// kehakeel annab mitmeid märke ängist, häbist, enesepõlgusest, kibestumusest, kahetsusest ja emotsionaalsest valust,” kirjutab suusakuulsuse kurikuulsat pressikonverentsi analüüsinud USA kehakeele-ekspert

Nagu kaks eraldiseisvat maailma. Aga võib-olla ongi niimoodi? Kas poliitsektoris on teised moraalireeglid, eetikareeglid, mängureeglid, ärireeglid, kui päriselus?

Just selleks, et ametnikud ei oleks parteiliselt ära kasutatavad, et segi ei läheks parteilised tegemised ja avalikkuse teenimise küsimused, pooldan ametnike seas „poliitilist munklust”.

 

Targutuseks:

Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012

Lk 15 „Raketiteadlase jaoks oled suurimaks probleemiks sina. Sa oled kõige tüütum aparaat, millega ta oma töös kokku puutub. Sina oma ebastabiilse ainevahetusega, oma nigela mäluga, oma kehaga, millest on miljon erinevat varianti. Sa oled ettearvamatu. Sa oled heitlik. Sinu parandamiseks kulub nädalaid. … Päikesepaneel ja rakettmootori düüs on vait ega taha midagi. See ei väljuta ekskremente, ei satu paanikasse ega armu komandöri. Sellel puudub ego. „

 

Lk 249 Sellest viimatinimetatud raamatus on veel üks hea lõik eitusest piiratud ruumis. Üldiselt pajatab raamat kosmoselendudel tekkinud ja edaspidi tekkida võivatest probleemidest. Meie teame neid lende vaid kangelaspiltide taustal, kuid igapäevaelu on … kuidas seda viisakamalt öeldagi, võib-olla üllatav. Tegelikult elu nagu elu ikka, kuid piiratumates tingimustes. Üks situatsioon tuletas mulle kangesti poliitilist eitust meelda. Lugu ise umbes järgmine. Ka orbiidil olles, kaaluta olekus jäävad inimesele samad füsioloogilised vajadused, ainult et seal kaasneb kaalutuses purgimise igikestev saaga ehk mure irrutamise pärast. Kosmoses teatavasti „väljakäiku” ei ole, sest nagu aru saate kuhugi „välja” minna ei saa. Seepärast on kõik see asendatud keeruka tehnikaga, mis igakord ei pruugi toimida. „Arvestades ülesande keerulisust, tuli ette ka põgenikke ehk ringihõljuvaid fekaale”. Toodud on Staffordi, Cernani ja Youngi rõõmsameelne vestlus, kelle omandus parajasti sõelub mööda kabiini, kusjuures keegi ei tunnista irdobjekti omaks, küll on kellelgi kleepuvam, kellel … Kuni Cernan ütleb: „Ma ei tea, kelle oma see on. Ma ei saa seda ei omaks võtta ega ümber lükata. (naer)”.

Moraal:  No nii, nagu hoomate, kolm meest 300000 km kaugusel lähimast tualetist ei suuda ühte viltulaskmist omaks võtta, mis siis poliitmaastikul kõik võimalik on. Nii, et ei mäleta, ei tea, ei võta omaks, ega lükka ümber on täiesti OK vastus. Või siis ei ole?

Sunday, March 17, 2013

Mõistatus

Mõistatus nr 1:
Mis on ühist Tallinna tänavatel ja jääteedel (mõeldud ei ole limonaadi)?
Vastus: Mõlemad lagunevad ja muutuvad läbimatuks ilmaolude halvenedes.
Kommentaar: Vahe on vaid selles, et Tallinna tänavaid "hangitakse" pikaks (või siis mitte nii pikaks) ajaks. Jääteed "hangitaksegi" selleks, et see 20-60 päeva pärast merre uputada. Vähemalt meeleolukas ja hasartne tegevus.
Huvitav. Huvitav: Rooma sõjateed, milledest osa ehitati pea 2000 aastat tagasi on veel tänapäevalgi mõningates paikades kasutusel.

Mõistatus nr 2.
Kas teate, et Peamine linn kuulutas välja hanke/konkursi uue  kaasaegse ja meeleoluka Peamise linna väärilise tervituse leidmiseks? Hanke eesmärgiks oli eesti keele arendamine ja kaasajatamine ning võõrkeelset väljendite nagu Cao! Hei! Privet! väljatõrjumiseks meie linnaruumist.
Vastus: Emakeelepäeval avalikustati võitja, kelleks osutus kollektiivi "Poriment" esitaud lihtne, meeldejääv, meeleolukas, tänapäevastatud ja omakeelne ning igas olukorras kasutatav tervitusvorm - "Tere Ummikust!"
Kommentaar: Nali, kui keegi aru ei juhtunud saama. Siiski on nali vahel täpsem ja kohasem, kui päriselu olla võibki.

Friday, March 1, 2013

EdEe Vol 3: Kümnis


EdEe Vol 3: Kümnis /tsenseeritud/

Täna on sünnipäev, Vabariigi sünnipäev ja mul on … jabur idee. Täiesti jabur idee. Mulle jaburad ideed meeldivad. No vähemalt ei ole need igavad ning mõned neist viivad maailma uuele arengutasemele. Ka kodanik Leonardo Da Vinci`l oli omal ajal jabur idee projekteerida allveelaev, helikopter ja tank ning kodanik Werhner von Braunil oli jabur idee panna ürgsuurel kütusepaagile tuli otsa ja lennutada sellega inimene Kuule. Tänapäeval peame me neid avastajateks. Muidugi ei sea ma ennast nendega ühte ritta, kuid olen sügavalt veendunud, et vaid julged mõtted ja eriti nende kollektiivne teostamine on see mis tagavad nii inimestele, firmadele kui ka riikidele edu.

Olen Eduka Eesti rubriigis esitanud kaks tagasihoidlikku sammukest, mis võiks meie elu paremaks muuta. Õigemini, kuidas meie käsutuses olevaid vahendeid paremini kasutades lisaväärtust teenida. Esimene oli regulatsioonide vähendamine ehk programm „Deregulatsioon”, mis võimaldaks hoida kokku administratiivset ressurssi, nii rahalist kui ka inimressurssi. Inimressurss koosnev kahest osast: ametnikest, kes saaksid tegelda millegi sisulisema/kasulikumaga,  ja neist inimestest, kes peavad oma aega/raha raiskama ebamõistlike regulatsioonide kadalipu läbimiseks. Tekkib hästikvalifitseeritud ja mõtlemisvõimeliste inimeste ajaressurss. Muide just hästikvalifitseeritud tööjõust on meil puudus. Teine ettepanek käsitles, seda, et me teeme algust mingi protsessiga/regulatsiooniga, kuid siis saame aru, et me ei suuda seda läbi viia, hülgame projekti ja alustame mingi uue projektiga/regulatsiooniga. Nii projekti, kui ka regulatsioonide tõmblev muutus toob kaasa ressursi raiskamise ja ettevõtluskeskkonna ebakindluse kasvu. Lõpetatuse tähtsus: me alustame ühte protsessi, seaduseelnõud, investeeringut ja siis … muudame selle ära. Ma nimetaksin seda rahvusliku kapitali põletamiseks. Põletatud kapital teatavasti tulu ei anna, kasumit ka mitte, maksusid ka mitte. See ei ole paindlikkus ega kiire kohanemine, see on vastutustundetu tõmblemine.

Oletatavasti oleks projektiga „Deregulatsioon”  võimalik kokku hoida alustuseks ca 10% riigi administreerimiskuludest ning rahvusliku kapitali sihipärase kasutamisega (põletamisest hoidumisega) ka päris kopsaka summa. Ma saan aru, et iga kokkuhoid tekitab vääramatu kihu see summa laiali jagada heategudeks (katused, toetused, palgad), kuid edu saavutamiseks peaksime selle suunama paari-kolme tulevikuidee ülesehitamiseks, mis kõige rohkem mõjutavad meie tulevikku. Seega nimetame seda „kümniseks tulevikku”. See kümnis ei ole lisamakse vaid kümnis praegu kehtivatest maksudest. Veelgi radikaalsemalt lähenedes, võiks kümnis olla kümme protsenti kõigist maksutuludest. Selle ressursi tark kasutamine annaks meile piisava edumaa kogu maailma konkurentsivõitluses. Üleskutse tõsta makse ja siis veelkord tõsta makse on laisa inimese vaga palve väljasuremiseks. Enne selle hukatusliku umbtee arutamist õppigem juba kogutud raha kasutama sihipäraselt, kusjuures siht peab olema pika-pika perspektiiviga

Vaat selline sünnipäevameeleolu. Vabariigi sünnipäeva meeleolu.

Head kümnist teile/meile kõigile!

 

Häid näpunäiteid autoriteetidelt:

1.    Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012

Liiga palju kokkasid ei suuda kokku leppida, kuidas suppi keeta. Nagu Apollo programmi isa Wernher von Braun on Kuule maandumise kohta öelnud: „Kui meil oleks olnud rohkem inimesi, poleks see õnnestunud.”

2.    R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012

 „… kui kuskil on mingi raha üle, siis leidis valitsusaparaat alati põhjuse see ära kulutada. Bürokraatias on suurimaks patuks raha tagasi anda, sest siis on oht, et järgmisel aastal su eelarvet kärbitakse. Kui aasta lõpuks polnud kogu eelarve veel ära kulutatud, siis hakati kiiruga soetama kontorimööblit, sõideti kuskile maksumaksja kulul või kulutati summa muul moel, et ei peaks riskeerima eelarve vähenemisega. Keegi polnud varem tulnud selle peale, et maksumaksjalt kogutud raha neile tagasi anda.”

 

Sunday, February 17, 2013

Midagi harivat ka: Hinnatõusu oodates, Vol 1


 

Kogu meie elu koosneb ootustest. Me kõik ootame kedagi või midagi. Nii ka majanduses, me ootame midagi, vahel isegi loodame midagi. Kui mingi ootus on täitunud (või täitmata jäänud), siis hakkame ootama mingit järgmist sündmust või tulemust.

Tänapäevane majandus põhinebki  suuresti ootustel ja arvamustel. Börs on nagu suur ilmatarkade konklaav, kus ennustatakse aktsiate väärtuse muutust vastase põrna pealt.  Börsil pole tihti tähtsust konkreetse ettevõtja edu või ebaeduga vaid aktsiaomanike ootustega.

Sama lugu on ka hinnamuutustega, seda iseloomustab üksainus suur ootus. Ostjad ootavad, et saaksid odavamat kaupa, tootjad ei jõua ära oodata hinna tõstmise võimalust. Reeglina. Tegelikult toimid hinnamuutuste anatoomia niimoodi, et ühest küljest liigutavad hindu toote objektiivsed tegurid, milleks on toote sisendite hinnamuutused, konkurents, trendide/tehnoloogia muutus ja teisalt ühiskonna valmisolek või lausa ootus hindade tõusuks. See, et ettevõtja … tahab … hindu tõsta ei ole midagi ebaloomulikku, pigem üldinimlik. Samas sellele seisavad vastu kaks võimsat mehhanismi: konkurents ja meie ostuvõime ehk laiemalt öeldes ostjate käitumine.

 Kui majandus läheb ülesmäge, siis isegi toimiva konkurentsi puhul, on ostjad valmis soetama kaupu kõrgema hinnaga, sest nende sissetulekud võimaldavad seda. Vähemalt tunnetuslikult. Selline tendents oli valdav masu eelsele perioodile. Siis tundus, et heaolu kasvul ja ühtlasi sissetulekute kasvul pole piire. Masu aga piiras ostjate võimalusi, nii tegelikke, kui ka unistatavaid, millega seoses tekkis ka surve hindade langusele.

Lisaks tihenenud konkurentsile ja ostuvõime kahanemisele, mängis otsustavat rolli ühiskonna ootus. Just ootus hindade languseks. Nüüd on tekkinud uued ootused. Ootus palgatõusule, ettevõtjate lootus oma toodangu minna tõusule. Käivad jutud, et … Kuivõrd võimsalt toimib inimeste toimimisele (sh. hinnatõusu ootuse tungrauana) kuulujutt, ei ole vaja kaugest minevikust otsida. Kuulujutt on nagu  tuntud lastemäng „rikkis telefonist”, sõna liikuma panija ei tunne tihtipeale oma algset sisendit enam „telefoni” teises otsas äragi. Kui lastemängus on sellisest tulemusest palju nalja ja naeru, siis pärismaailmas tekkib teatud võimendatud ringlainetus ja kuuldus hakkab elama oma iseseisvat elu. Nojah, sellel pole liikuma panijaga ega tema eesmärkidega mingit sidet. Kuna kuulduse liikuma panija ei tunne oma juttu tagasisides ära, siis ta käsitleb seda kui uut allikat või kinnitust oma esialgsele jutule. Siit tekibki võimendus, mis läheb järgmisele ringile ja lisab ootust mingi sündmuse toimumisele. Meedia, vahendades päevast päeva sõnumeid hinnatõusu võimalikkust ,tootes oma parima äratundmise järgi uudiseid, võimendab tihti  hoopis kuulujutte. Võimendatud „rikkis telefon” tootab tegelikult hinnatõusu ootust. Tootjad omakorda loovad teadlikult ja pikaaegselt  õhkkonna hinnatõusu, kui „paratamatuse” peatseks saabumisest. Võimalikud on mitu stsenaariumi, mis tähelepanematut kuulajat eksitavad nagu näiteks: sisendite hinnatõus. See on küll objektiivne, kuid kas see on ka proportsionaalne sisendite hinnatõusule? Kaheldav. Teise variandina võidakse luua nn inimsõbraliku ja hea onu müüt. See käib umbes nii, et peaksime tõstma kakskümmend viis protsenti, kuid tõstame (vastu tulles laiade masside soovidele) vaid viisteist protsenti. Kolmandaks tulevad kõige veidramad/piinlikumad/asjatundmatumad põhjendused nagu näiteks: hindu on vaja tõsta efektiivsuse säilitamiseks või kui suur leivatootja tõstab hindu, siis ei pääse väikesed leivatootjad hinnatõusuga kaasaminemisest. Tegelikus maailmas on efektiivsus efektiivsus ja hinnatõstmine pole efektiivsus vaid kasumi suurendamine. Teisalt ,kui üks ettevõtja tõstab hindu, siis tuua seda oma hindade tõusu põhjuseks näitab vaid majanduse toimemehhanismide mittemõistmist. Kui teie konkurent on sunnitud hindu tõstma, kuid teie ei pruugi seda veel teha, siis  on teil ju parem võimalus oma toodetega konkureerida. Kõik need veidrad avaldused, mis on kantud iharusest hindu kergitada. Tõstmine tõstmiseks, kuid põhjendus peab usutav olema, nagu see, kui tudengid palusid professoril endale piiritust välja kirjutada aparaadi optilise telje puhastamiseks. Mnjah, piiritusega puhastatud optiline telg. Vahva.

Nagu öeldud, kui on juba loodud hinnatõusu ootuse õhkkond, … siis inimesed harjuvad mõttekesega ja hinnad … tõusevadki. Täiesti vabalt. Nüüd on vaid küsimus selles, kas meie, Kuningad, laseme sellel toimuda või mitte. See, et Tarbija on Kuningas pole lihtsalt sõnakõlks. Iga Kuningas peab ennast oma kuningriigis kehtestada oskama. See, kui palju meis Kuningat on oleneb meist endist,  oleneb kui paljud meist oma kuninglikku õigust kasutavad. Kui me kasutame oma kuninglikku õigust osta leiba mitte kõrgemalt kui X EUR/kg, juustu Y EUR/kg, sinki Z EUR/kg, siis ei jää ettevõtjatel üle muud, kui kohaneda kuningliku tahtega. Vastasel juhul peab Kuningas kohanema tootjate tahtega, kuid mis pann kuningas ta siis enam on?

Kuulutades, et kriis maailmas on taandunud, annab kergeusklikele petliku signaali , nagu me võiksime nüüd põlve lõdvaks lasta ja hakata hindu ning palkasid tõstma vastavalt … vajadusele, mitte vastavalt võimalusele. Kuid tegemist on vaid pealahingu lõppemisega. Praegu peab ettevõtlus taandumislahinguid ja küsimus on vaid selles, kas see on organiseeritud taganemine või üksikute uljaspeade mõtlematuse tõttu paaniliseks põgenemiseks kujunev areng.

Igasugused selgitused, kuidas tegelikult protsessid kulgevad, enamasti suurt osa inimestest ei huvita. Kuid ikkagi – kui pragmaatiliselt ja emotsioonidesse laskumata arutleda kainelt, kus me asume ja mis meil toimub, siis võib-olla polegi tegemist vandenõuga kliendi vastu, vaid tavalise (majandus)lahingujärgse ümberrivistusega. Rivistuvad need, kes suudavad. Osasid püütakse veel päästa kreeditoride ja saneerimise abil. Nõrgemad, aga pankrotistuvad ja need maetakse maha ning unustatakse.

Kui rääkida vajadustest, siis peale mõneaastast koondamist, optimeerimist ja hingevaakumise piiril toimetamist on kõigil ettevõtjatel vajadus hindu tõsta. Samas - majanduses ei tähenda vajadus midagi, tähendab võimalus. Kuna sissetulekutega on meil nii nagu on, siis meie ostuvõime ei ole kasvanud.  Seega pole ülemäära võimalik ka hindu tõsta, sest pole lihtsalt vahendeid. See tähendab, et meil Kuningatel, ei ole vahendeid veelgi kallimate kaupade ostmiseks. Või teistpidi seletades, kui hinnad tõusevad ja meie sissetulekud ei tee seda teps mitte, siis me ostame midagi vähem või jätame ostmata. Selline lihtne ühendatud anumate trikk. Seega toimub raha ümberjagamine nende ettevõtjate kasuks, kelle teenustest me ei pääse või ilma milleta me hakkama ei saa.

Hindade tõstmise võimalikkus ühele või teisele tootele, niivõrd niru ostuvõime korral, oleneb tarbimishierarhiast. Hierarhia ülaotsas on meie esmavajadused nagu toidu ostmine, kodu säilitamine, transpordikulud. Alles peale nende vajaduste rahuldamist on võimalik maksta ka teiste kaupade eest, mis tähendab, et ka seal saab võib-olla millalgi hinda tõsta. Kui saab. Kuigi mainitud hierarhias on esikohal toit, siis võetud kohustustest ja asendamatusest lähtudes võetakse esmalt meie käest raha ära kommunaalkuludeks ja linnatranspordiks, mis ei ole vabalt kujunevate hindadega tooted, vaid reguleeritavad. Kommunaalteenuste hinnad on küll suures osas reguleeritud, kuid kaetud garanteeritud mõistliku kasumiga. Samasse Kuninga kohustuslikusse kuluritta mahuvad ka kõiksugused finantskohustuste täitmised.

Alles pärast neid „prioriteetseid” tulevad „elutähtsad” kulutused. Esimeseks nõudmise-pakkumise keskkonnas tekkivateks hindadeks ongi toidukaubad. Toidukaupade hinnad on väga sensitiivsed ja emotsionaalsed. Ilmselt mäletate nn. liha-, piima, saiasõdasid, mil tootjad/töötlejad/kaupmehed kompasid turu valmisolekut. Samas, kui hindu alandati, siis mõnda sõda me ei märganudki. Kuid ka hindade alandamine on „sõda”. Mõnede toodete puhul tekitas aga mõni „tühine”  hinnatõus nördimuse ja kartellipaanika. Ilmusid süüdistuse liiga väheses konkurentsis. Kurbloolisus on selles, et toiduainetetööstus on meil üks konkurentsitihedamaid valdkondi. Vaid avatud majandus muudab selle väga kõikuvaks. Mitmetel aladel on rusikareegel selline, et kui välisturud on suletud,  on meil tootmisvõimsust topelt üle. Kui avaneb ükski suurem välisturg, on pool kaubakogusest koduturule puudu. Miks peaks meier müüma oma kauba koduturule, kui välisturul maksab või, juust, piimapulber kaks korda rohkem, kui koduturul? Välisturu avanemine tähendab koheselt ka toorainenappust ja omakorda põllumajandussaaduste hindade tõusu. Selline kiire hüplemine on omane kõigile väikestele ja avatud turgudele. Seega hinnatõus näiteks toidutootmise ahelas ei pruugi olla mingi kurikaval konspiratsioon ja kokkulepe tootjate/töötlejate/kaupmeeste vahel, vaid hoopis tiheda konkurentsi tulemus. Mnjah, kas me just seda tahtsimegi – nii tapvalt tihedat konkurentsi?

Hinna ülemäärasele tõusule seisab vastu seesama avatud turu ja konkurentsimehhanism ehk tooteid tuuakse kas välismaalt või tekib kohalikke ettevõtjaid juurde. Nagu mitmed nimekad majandusinimesed on märkinud, vajavad kõik ettevõtjad praegu lisaraha. Samas on majanduses kõik kõige ja kõigiga seotud. Teate ju seda efekti, et kui liblikas tiivaga kord liigselt vehkleb, siis selle tulemusena puhke Saharas liivatorm? No vaat, majanduses on umbes samamoodi. Näiteks saiatootja, lähtudes tarbimishierarhiast peab olema väga ettevaatlik hinnatõstmisega, sest kui kogu olemasolev raha läheb „saia ostmisele“, siis pole võimalik enam särke osta ning särgitootja lõpetab tegevuse. Pankrot. Ja siis pole ka selle haru töötajal enam võimalik saia osta. Samas, kui kallinevad elekter, jahu, tõusevad maksud, ei saa oma toodangut pikema aja vältel müüa alla omahinna. Turuvalitseja puhul võib see olla lausa kuritegelik.

Seega majanduses on kõik seotud ja kõik hinnatõusud ei johtu pahatahtlikkusest või kuritegelikkusest, vaid majanduslikkust loogikast. Muidugi võivad meeleheitlikud olukorrad tekitada meeleheitlike otsuseid. Meie tarbijatena ei peaks raiskama oma energiat selleks, et rikkuda oma närvikava hinnapaanika või kartelliparanoiaga, vaid tegelema omapoolse aktiivse hoiakuga turul. Nagu eelpool tõdesime, kui tarbija on otsustanud, et ta mingit toote eest üle 5 EUR välja ei käi, siis pole ühtegi väge, mis suudaks tema tahet väärata ja kogu ahel peab oma hindu korrigeerima. Tähtis on, et me mingite väärarusaamade segadikus ei muudaks toidutööstuse ahelat toitumisahelaks. Vaenamine ja vaenlase otsimine on ühe teise ühiskonna omadus.

Kuigi, jah raske koorem on olla ise aktiivne turu kujundaja, nii ahvatlev on leida „süüdlane”.  Ja siis seda suure pahelise naudinguga vemmeldada. Harilikult me selle „süüdlase”  ka leiame või kui ei leia, siis leiutame. Näiteks tüdimuseni kedratud lood sellest, et kaubandusketid ahistavad töötlejaid, töötlejad tootjaid ning rahvusvahelised vahendajad/hankijad igaühte eraldi ja kõiki korraga. See ei peaks olema üllatus. Üllatus on see, et iga kord, kui keegi jääb nõrgemasse situatsiooni, lastakse liikvele hädajorin, et tegemist on sõjaga: piimasõjaga, lihasõjaga, ketisõjaga jne. Seega see, mis oleks normaalne võistlus (konkurents) muutub meie majanduskultuuri ruumis võitluseks (sõjaks). Tõsi on ka see, et töötleja/hankija moto on: „kui Sind ketis ei ole , pole Sind olemaski”. Tegemist on põlise konfliktiga erinevate üksteisele järgnevate majandussektorite vahel, mis on süvenenud seoses majanduslangusega ning ostjate tarbimiskäitumise muutustega. Perioodiliselt lahvanduv ajakirjanduslik piima/liha/ketisõda on nagu jäämäe veepealne tipp, erevalge ja kaugelt nähtav. Nii nagu jäämäega on ka piima jaehind või lihatarned vaid väike osa põllumajandustoodangu ahela probleemidest . Nii nagu karistamatult  ei saa  eirata jäämäe veealust osa, ei saa ka eirata piima/liha/ketisõjaga üles kerkinud kitsaskohti ahelas tootja-töötleja-kaupmees.

Kuigi põllumajandustoodangu jätkusuutlikkuse tagamiseks on ühisturus mitmeid ajaloolisi ja komplektseid mehhanisme, alates toetustest kuni nõustamiseni, on üheks probleemseks võimaliku kasumi jaotus toidutööstuse ahela erinevate lülide vahel. Nojah, see ei ole muidugi vaid EL küsimus, sama probleem painas ka NL juhte, mille tulemusena loodi isetappev administratiivmonstrum Agroprom. Üleadministreerimine on teatavasti andestamatu patt majanduspiibli järgi. Kindlasti on kõige tõhusamaks viisiks tarbijate kaitseks toimiva konkurentsiga turg. Vaba ja aus turg, kus kaubandusettevõtjad võistlevad üksteisega teenuse taseme, toote kvaliteedi ja hinna suhte osas on igati tervitatav. Tõsiasi on ka see, et konkurents tekitab pideva surve omahinnale, selle alandamisele. Üks selge vahend selle saavutamiseks on kulude optimeerimine läbi protsesside tõhustamise ja mastaabisäästu. No nii, ja olemegi konkurentsi positiivsest areaalist liikumas suurettevõte loomise poole. Suur on efektiivsem, suur on odavam. Seda me ju tahtsimegi! Odavamat! Veel odavamat! Olukord   muutub drastiliselt, kui keegi saavutab turul olulise jõu, mis lubab tal teatud ajal või teatud territooriumil toimida sõltumatult tarnijatest, ostjatest või konkurentidest. Tundub, et mõningaid selliseid jooni  on jaekaubandusketid. See ei pruugi olla kooskõlas avaliku huviga. Muide masu ajal näitasid mitmedki kaubaketid kahjumit või vähemalt kasumi langust. See oli nagu mingi eneseõigustuslik viigileht. Kuid see, et enamus kaubanduskette näitavad aeg-ajalt kahjumit ei pruugi näidata seda, et nad oleksid nõrgad ja väetid, vaid võib näidata näiteks liigset enesekindlust laienemisel, st. vale investeerimise ja laienemispoliitika tagajärgi … mille meie kõik kuninglikult kinni maksame.

Nagu oleme kogenud, langeval turul püüab igaüks päästa oma hetkeolukorda, jättes nõrgemad läbirääkimispartnerid kogu ahela kahjusid kandma. Häda on ainult selles, et toidu tootmise ahelas ei saa panna põllumehi ja meiereid külmikusse, … niikauaks kui neid jälle vaja läheb. Toiduahel ettevõtluses on ka toitumisahel. Lühinägelik on see ettevõtja, kes oma lühiajaliste huvide täitmiseks pügab tühjaks oma toitumisareaali ehk suretab välja tootjad ja töötlejad. Viimased paarkümmend aastat on näidanud, et olenevalt turuolukorrast ja ressursside olemasolust võib väga lühikese aja jooksul üks või teine ahela lüli muutuda dikteerivaks osapooleks või ahistatavaks. Pole ammused need olukorrad, mil nappis toorpiima ja siis olid jõupositsioonil põllumehed. Siis olid head ajad töötlejatele seoses praktiliselt piiramatutele ekspordivõimalustele ja väljaveotoetustele ning siis otsis sõbrakätt kaubandus.

Ega dr Riik ja KOV-i ka ei hellitanud kaupmehi raskel ajal. Keset kõige karmimat masu perioodi tõsteti nii käibemaksu, kui ka lisati müügimaks. Seega üldise languse puhul olid maksukogujad sundimas jaekaupmehi tõstma hindu ca kolm protsenti.  Mõtlete, 3% - tühiasi? Ei ühti, summaarselt võrdub see ühe ahela lüli kasumiga. Ja seda ajal, mil toimus massiivne surve hindade alandamiseks. Vana lugu on see, et kui tõsta ei saa, tuleb alla suruda. Ja surutigi. Vaat selline lugu. Vaat selline „kuri maailm”.

Muidugi kujundab selline „Tahan ja Võtan” mentaliteet kõigi turuosaliste tegevusmustri. Ei jätnud situatsiooni muutust kasutamata ka kaubandussektor, elades oma eelneva perioodi solvumus täie jõuga välja. See võitlusest, mitte võistlusest, kogunenud solvumine, kuidas osalisega on käitutud, ei lasegi turul käituda, kui võistlusel vaid, kui sõjal. Mida peaks siis tegema: kas peaksid põllumehed piimatööstusi ja supermarketeid ehitama või piimatööstused lehmi kasvatama ja supermarketeid ehitama? Ja kui tootjad ja töötlejad küllalt tugevaks saavad, et vastu astuda jaekaubanduskettidele, kas siis jaekaubandusketid peaksid hakkama lehmi kasvatama ja piimatööstuseid rajama?  Loomulikult on see kõik finantsiliselt võimatu ja administratiivselt mõttetu.

Samas pole olukord, kus valitsevad pinged kaubanduse ja tarnijate vahel Eestile ainuomane. Mitmete riikide Kaubandustegevuse seaduses või Konkurentsiseaduses (Ühendkuningriigid, Iirimaa, Ungari jne) on sätestatud eriregulatsioon olulise turujõuga toidukaupu müüvate jaekaubanduskettide suhtes. Need seadusemuudatused on tehtud heas usus, et ennetada või vähendada vastuolu avaliku huviga. Nende regulatsioonide eesmärgiks on vajadus saavutada tasakaal, mis aitab tagada, et meetmed on tasakaalus ja õiglased, tagades lõppkokkuvõttes kõigi osapoolte huvid sh. tarbijate huvid. Kuigi pooldan „täiega” vaba konkurentsi, on vahel ilmselt tarvilik luua mõnes valdkonnas täpsustav raamistik nõrgema osapoole kaitseks, säilitades võimalikult palju vaba konkurentsi elemente. Võib-olla võiks seda nimetada treeningprogrammiks, mille tulemusena õpitakse turuosalisi aduma seotust üksteisega ja oma eksistentsi võimalikkuse tunnetamist läbi teiste turuosaliste eksistentsi. Tegelikult on administratiivsete reeglite lisamine majandusellu vaid majandust risustavad, lõppkokkuvõttes leiavad nii inimesed, kui ka firmad, kuidas neist mööda loovida. Nagu näitas Läti kogemus, kus mõned aastad tagasi kehtestati Konkurentsiseadusesse olulise turujõuga ettevõtjate (kaubandusketid)  tegevuse regulatsioon, ei suutnud see erilist efekti saavutada. Arvatavasti oleks lühim tee ahela toimimise korrastamisele ühise koodeksi loomine nagu kaubandusettevõtted isekeskis juba teinud on. Selline koodeksite ja ühtsete mängureeglite loomine on soositud ka teistes riikides kuna toimub kõige efektiivsemalt ja ei koorma avalikku haldust. Siinkohal tahan üle korrata, et kogu selline raamistik peab jääma rangelt konkurentsiseaduse raamidesse.

Konkurentsiõigus iseenesest on primitiivsuseni lihtne: suured poisid (monopolid) ei tohi peksa anda väiksematele poistele ja väikesed poisid ei tohi kambakat teha kolmandate isikute vastu (kartellid). See mida ärimaailm käsitleb, kui „paneme seljad kokku”, käsitleb konkurentsiõigus 98% ulatuses kui „kambakat”.  Konkurentsiõiguse mõistes on „kambakas” kriminaalselt karistatav kuritegu.

Muide õpetussõnad ellujäämiseks võiks leida näiteks Yann Marteli romaanist „Pii elu”. Seal on peategelasteks laevahukust pääsenud poiss ja tiiger. Triivides paadikesega keset Vaikset ookeani ei saa neil olla ei ühist keelt ega diskussiooni, küll aga on neil teatud kokkulangevad huvid: tiigrile on vaja poissi selleks, et see talle kala püüaks, poiss aga toidab tiigrit, et see teda nahka ei paneks. Uskumatu lugu, kuid mõlemad suudavad sellest aru saada ja mõlemad jäävad ellu.

Oma tegevuses peaksime lähtuma tegelikkusest, mitte soovunelmatest. Soovunelmaid on mitu. Esiteks ihalus, et meilgi oleksid sellised organisatsioonid nagu Soome/Rootsi põllumajandustootjate/ töötlejate tugevad ühistud. Sellised kooslused  on olnud Põhjalas tugevaks vastukaaluks kaubanduskettidele. Teiseks soovunelmaks on: väikepoodide nostalgia. Tegelikkus on see, et meil on: hajus põllumajandustootmine, meil on hajus ja kohati üleinvesteeritud töötlemisvõimsused, meil on ühine turg Euroopa piires, meil on kaubandusketid, meil on tasahaaval arenev/taaselavnev väikekaubandus ja turgude kaubandus. Igasugune muutus sellest olukorrast nõuab suurt raha, piisavalt aega, kõva tahtmist või mängureeglite täpsustamist. Ja muide kõigepealt tuleks selgeks teha, mida me tahame? Miks me tahame? Palju see maksab? Ja kõige tähtsam, kes selle eest maksab?

Muide, mitte kõike ei saa jätta teiste õlule: teised tehku talusid, teised tehku külapoode, teised tehku regionaalpoliitikat, teised tehku mahetooteid ja memmemusimoosi, teised …. Seda ei suuda „teised”, seda suudavad vaid Kuningad ehk  „esimesed esimeste seas”, st meie. Minul on näiteks minu isiklik kaubanduspoliitika ja minu isiklik regionaalpoliitika. Mis asiloom see veel olgu? Väga lihtne, kui lähete suvitama, kas oma suvemõisa või lihtsalt telkima, ärge ostke betoonkindluse ülipoest kõike kaasa, alates seebist kuni õlledeni välja: ostke seda nendest kohtadest, kuhu sõidate. Saate kaks ühes, arendate nii väikekaubandust kui ka regionaalpoliitikat. Ja nagu reklaamlause ütleb „Ja see pole veel kõik … „ lisaks saate hea enesetunde, et olete kellelegi andnud tööd. Lihtne ju? Kuninglikult lihtne.

Sunday, February 10, 2013

Karjäärinõuanne: Laip nr. 118


See, kelle eluunistuseks ja kõrghetkeks on mängida märulifilmis Laip nr 118, on mul lihtne soovits, … õppige hästi liikumatult lamama. Ei kõlba kuskile, kui te lahkamisstseeni ajal grimasse teete või aevastama kipute. Ühesõnaga lamage vaikselt … nagu laip. Mõtlete, et naljatlen? Ei ühti, isegi laiba mängimiseks peab olema annet ja püsivust, muudest rollidest rääkimata …
Järgnev on üks veidi lohisev, haraline ja segasevõitu targutamine selle üle, mida me võikime õppida, millal me võiksime õppida, kelleks me tahame saada ja mida teha, et selleks kellekski saada. Ühesõnaga, kuidas teostada oma teostatavad unistused. „Lotovõitjaid” alljärgnev ei puuduta.
Kuid küsimuste küsimus on: kelleks me tahame saada?  Tegelikult on selline küsimuse asetus vaid meie enese (pette) probleem, meie liigne enesekesksus ja tihti ka moevooludega kaasaminek. Et edaspidi mitte pettuda, oma soovides või pettekujutelmades, peaksite alustama hoopis teisest, õigemini esimesest küsimusest: „Kes meid tahab?”, „ Milliseid „meid” „nemad” tahavad?” „Nemad” on need, kellel on tööd pakkuda. Nüüd võite rahulikult järele mõelda, milleks või kelleks te kõlbate ja teha valikuid lähtudes sellest, kelleks teil on lootust saada. Sedagi peale rasket tööd ja pikka aega. Mina tahtsin saada arheoloogiks. No teate küll, kuldseid hauakambreid ja kadunud linnu välja kaevamas.  Käisin isegi Eesti vanimat asustust välja kaevamas, mis polnud mitte midagi muud, kui raske kraavihalli töö: palav, tolmune, kurnav ja tuhande ahne parmukese seltskond. Sain aru, et töö on küll huvitav, kuid ajaloo eriala lõpetajal terendas suure tõenäosusega ees ajalooõpetaja kutse. Tolleaegses mõistes ei olnud see just unelmate perspektiiv, kanda rütmikalt ette kongresside töövõite ja muid sellesarnaseid kangelastegusid. Peale erinevaid valikuid ja tagasilööke ning edasisööste sai minust hoopis ökonomist. Vahva.
Kelleks me tegelikult tahame saada? Vaatan „viisurist” saadet ja kena noor inimene räägib, et tahtis küll näitlejaks saada, kuid õpib sotsiaaltöötajaks, kui ei põlgaks ära ka poliitiku ametit. Kelleks ta siis tahab saada? Kelleks ta võiks saada, kui ta teeb seda, mida ei taha teha? Kas ta siis näitleb sotsiaaltöötajat või … poliitikuks olemist? Vanasti tahtsid väikesed poisid saada autojuhiks, tuletõrjujaks, kosmonaudiks; väikesed tüdrukud modelliks, baleriiniks … Tänapäeval tahetakse ka saada. Selles mõttes, kellekski ja midagi(gi) tegeleda. Ajaga soovid muidugi muutuvad. Soovid on head asjad, kuid valikud on hoopis teine teema. Kas meie ise valime või meid valitakse?
Kuidas aeg ja koht meid valivad? Proosalisel väljendudes oleme tööturul kõik vaid „töövahendid”, muidugi kepsakam ja eneseteadlikum kui haamer või kulp, aga ikkagi protsessi osa.  Üks kogenud pealik ütles mulle kunagi, et iga töö jaoks on vaja leida õige vahend, õige võte ja õige inimene. Pole midagi hullemat, kui INIMENE sattub vale (töö)koha peale. Nüüd pööran ma pildi teistpidi ehk eelkõige oleme me inimese ja vaid seejärel „vahendid”. Nõuka ajal räägiti „kaadritest” (a`la kaadrid otsustavad kõik), tänapäeval räägime personalist ja personali värbamisest. Prr! Millised nurgelise, lausa ebainimlikud väljendid, lausa ropud väljendid, looduse krooni kohta. Kas teie tahate olla värvatud personal? Inimesest … Inimesest ei räägita suurt midagi, niimoodi juhtubki et isikupärane, oma unikaalsete omadustega, inimene võetakse tööle isikupäratu „kaadrina”, värvatud personalina. Suure tõenäosusega tähendab see seda, et inimene sattub valele tööle: tööle mida ta ei armasta, tööle mida ta ei oska, tööle, milleks tal ei ole võimeid. See pole õnnetus mitte üksnes  sellele inimesele, vaid võib olla õnnetuseks ka kogu satsile. Toon näite. Kunagi ammusel ajal, asudes uuele töökohale, kohtasin inimest, kes oli lõpetanud kauges  pealinnas tunnustatud aiandusalase ülikooli. Tegemist oli vägagi tööka spetsialistiga, pealegi hingelt ja ihult aiandusagronoomiga. Tal oli nii „hea käsi”, et ükskõik, mis asja tema mulda pani, see ka kasvama läks. Naljatlesime isekeskis, et kui ta oleks ka tindipliiatsi potti pannud, siis oleksid sellele ilmselt täitesulepead otsa kasvanud. Temaga juhtus just selline lugu, et aeg ei valinud teda, ehk kui tema diplomiga koju jõudis, polnud aiandusagronoome vaja. Üleküllus? Asus ta siis tööle ökonomistina. Nagu mainitud, tegemist oli kohusetundliku inimesekesega ja võisid kindel olla, et kõik tabelid olid õigesti täidetud, tehted õigesti tehtud, ainult, et … need arvud ei kõnetanud teda. Ehk analüüside tegemisel osutus ta täiesti kasutuks, ta vaatas numbritele otsa ja need jäidki tema jaoks vaid numbriteks. Tal ei tekkinud mingit mõttepojakest, miks need arvud on muutunud? Kas need võiksid põhjustada katastroofi või maailma päästmise? Millised võiksid olla muutust käivitanud põhjused? Kas tegemist oli vaid statistilise hälbega või murranguga? Minul, vastavalt minu dressuurile, hakkavad arvud elama ja tekkib terve rida oletusi ja võimalikke variante muudatuste põhjuste kohta. Lähtudes neist oletustest ongi vaja kontrollida, kas hüpoteetilised põhjendused on õiged või näitab süvaanalüüs hoopis muid põhjuseid.  Seega, kui keegi väidab, et spetsialiseerumisel pole tähtsust, siis päris niimoodi see ka ei ole. Kui tegemist on hea õppeasutusega, siis programmeeritakse teid (heas mõttes) nägema ja märkama asju, mida ilma erihariduseta te iialgi ei märka. Kogemused ? Kogemused on tarvilikud asjad, kuid  ei asenda seda algimpulssi. Näiteks oleks tohutu lisaväärtuse mulle andnud, kõrvuti ökonomisti kutse omandamisega, ka õiged juuraõpingud. Vahetaksin, praegu iga kell, oma kuus semestrit statistika kursust, kolme semestri juurakursuste vastu. Seega praktika on hea asi, kuid see ei asenda ikkagi korrektset algväljaõpet. Praktika ilma ettevalmistuseta on nagu ooperikoori võrrelda rahvakunstikollektiiviga, kui sa just imelaulja Susan  ei ole.
Tagasi vaadates hoomad, et kool ja koolitus on ühed väga imelike mõjuritega asjandused. Olles viimasel ülikoolikaaslaste kokkutulekul, mörises nii mõnigi, et see kool ei andnud talle mitte midagi. Olin sügavas hämmingus, kuna minu isiklik kogemus oli otse vastupidine ehk mina sain sellest koolist ülimalt palju eluks vajaliku. Mnjah, seejuures polnud ma just mingi mustertudeng, rohkem selline keskmik. Ma paneksin selles küsimuses rõhu sõnale – andnud. Kool, eriti ülikool, ei olegi selline koht, kus antakse või kui antakse, siis antakse võimalus. Ülejäänud tuleb võtta. Ega tänapäeval midagi muutunud ei ole, ka tänapäeval ei oska kõik tudengid võtta, … mida neile pakutakse, kuigi nad ise valivad aineid, … mis peaksid neid huvitama või vähemalt kasulikud olema. Olen sattunud loengut lugema auditooriumisse, kus tudengid on rohkem huvitanud ilmselt eelmise õhtu meeleolurikkad sündmused. Aastate pärast kurdavad nad kindlasti, et neile ei andnud see kool ei midagi. No-jaa, võib-olla olid mu loengud lihtsalt igavad. Või oli lihtsalt esmaspäevane varahommik unises provintsilinnas? Ei tea. Ütlema küll keegi kippuma ei hakanud, pigem kiideti, kuid see võis ka lihtsalt viisakus olla. Ei tea. Aga ega kedagi vägisi targaks teha ka ei saa, see tekitab pigem trotsi.
Mnjah, ma ei tahaks hakata targutama siinkohal, et küll need tänapäeva noored on hukkas, ei taha ei tööd teha, ei õppida. Põhimõtteliselt ei ühine ma nende „maailmalõpu kuulutajate” kurva kooriga. See soigumine on pärit juba iidsetest Rooma impeeriumi aegadest ja kui otsida, siis ilmselt leiab sellekohast  hala ka Sumeri  ürgeeposest. Vale puha, noored on vahvad, kuid nad tahavad ja peavadki olema paremad, kui nende vanemad. Kuulge, kui see niimoodi poleks, oleksime me ikka veel puu otsas või püüaks koopas pulga nühkimisega tuld leiutada. Kuid üks probleem on küll ja see on asjaolu, et maailma areng muutub üha kiiremaks. Enam ei ole niimoodi, et oled kõigepealt palgata õpipoiss, siis abiline, sell ning alles seejärel tekkis võimalus meistritööd proovida. See oli pikaajaline õppimine, pikaajaline kogemuste omandamine ning siis pikaajaline kindlustunne. Tänapäeval on asjad natukene teistmoodi, uue stabiilsuse aluseks on pidev kiire areng ehk ebastabiilsus. Ebastabiilsus kui stabiilsuse alus?
Meie olukorrale lisab vürtsi ka paarikümne aasta eest, seoses ajalooliste sündmustega, tekkinud normaalse karjääriredeli uppikeeramine. Kõik oli võimalik! Kõigil (kellel oli pealehakkamist) oli võimalik! Tekkis täiesti uuelaadne olukord, et need, kes oleksid normaalse karjääriplaneerimise puhu ootama 20 aastat, said oma „kindrali kohad” kätte kadetikursusi lõpetamata. Iseenesest oli see tore (aeg), niipalju vahvaid ja pööraseid mõtteid, millest tähtsamad ka elule aidati, on ajaloos harva kogetud. Uskumatult vahva ja kordumatu aeg. Kuid karjääri planeerimises tekitas see hetkelise stagnatsiooni murdmise asemele  uue probleemi - karjääripeetuse. Need kes 25-lt said pealikeks, on tänaseks vaevalt 45-50 aastased, ehk selles eas, mil nad oleksid asjade loomulikku kulgu arvestades pealikeks saanud. Nüüd on neil töö selge ja … nad on „pukkis” veel 20-25 aastat. Kui nad on vanahärra Buffeti vurhvi tüübid, siis veelgi kauem. Kui aga W. Churchilli tüüpi, kes kannatas puht kiusu pärast 90 elusaastani, enne kui kanna maast lahti tõstis, siis veelgi kauem. Nii, et bilanss on selline: meil on üks põlvkond ehk „endised” karjääri elutsüklist välja visatud (ei jõudnud oma järjekorda karjääriredelil ära oodata) ja üks (võib-olla kaks) põlvkonda määratud karjääripeetusse, enne  normaalse karjääritsükli taastumist. See tekitab jätkuvalt pingeid erinevate ootuste ja tegelike võimaluste vahel. Lisaks on veel üks minevikust tulenev hõõrdekoht: nn vana nõukaaegne haridussüsteem andis  stuudiumi läbimisel automaatselt/sundusliku töökoha, kasvõi kehva palgaga, kuid siiski sundsuunamise kaudu töökoha. Initsiatiivitutele inimestele see kindlasti sobis, ülejäänud pidasid seda küll jälestusväärseks. Nüüd ilmneb, et osadel inimestel on see mingi seljaaju tundega või geenipärilikkusega edasi antud. Ainult, et aeg on vahepael dramaatiliselt muutunud: need, kes piltlikult väljendudes mentaalselt nende kahe aja  vahele jäävad ongi omadega hädas.
Ajaga ja aja vaimuga peab kaasas käima. Seda ka elukutse valikul ja karjääri edendamisel. Need kaks tendentsi: maailma tehnoloogiline kiirareng ning meie karjääripeetuse omapära, määravad ka meie võimalused  ja reaalsed arenguteed.
Nüüd, siis on meedias palju kõneainet tekitanud noorte haridus- ja töövõimalused. Tegelikult on see lausa fantastiline, kuidas täiesti tavaline aastasadu ja aastakümneid maailma vedav küsimus, kas enne töö ja siis õppimine või enne õppimine ja siis töö, võib paisuda ühest artiklist lausa hüsteeriaks. Räägitakse sellest, kui keeruline on leida töökohta. Eriti keeruline on leida unistuste töökohta. Eh-ee, unistuste töökohta ei garanteeri meile mitte keegi, see koht tuleb endale luua. Niisama lihtne see ongi. Need kes ootavad … Jäävadki ootama. Mulle jääb küll arusaamatuks, kuidas on võimalik midagi(gi) saavutada näiteks disaineril, kes enne seda kui talle, „enam kui mitu tuhhi puhtalt käepeale ei maksta” ülepea näppu näpu peale lööma ei hakka? Kes tunneb sellist disainerit või oskaks talt midagi tellida? Me  ei teatagi/aimagi, et ta olemas on? Ennast varjav geenius? Jah, veider see maailm. See ootajate maailm.
Nii, et ikkagi tuleb ise ennast ülesse töötada. Muide, nn teenindaja amet pole mitte mingi alaväärtuslikku, tänapäeval saavad mitmedki „teenindajad” rohkem palka, kui „lihtsalt kõrgharitud”. Muide vahe teenindaja ja „teenindaja” vahel on hägustunud. Need elukutsed, mis veel eile said läbi lihtsa virtsapumba ja ebatsensuurse sõnaga kasutusega, nõuavad tänapäeval mitut võõrkeelt, mehhaanika ja elektroonika kõrgtasemel tundmist ja pidevat täienduskoolitust. „Teenindaja” kutse vajab rohkem õppimist, teadmisi ja enesetäiendust, kui mõni klassikaline ülikooliala. NB! Oleme maabunud teenusmajanduse ja meelelahutustööstuse maailma. Selles maailmas on ka kõrge lisandväärtusega töökohad ehk lihtsamalt öeldes palgad. Lihtsamalt väljendudes, teenuse osutamiseks on vaja teenindajat. Seega, kui me tahame lõppkokkuvõttes arendada kõrge lisandväärtusega majandust ehk teenusmajandust, siis peavad meil olema ka teenindajad.
Kogu hädaoru kõrval juhtusin lugema ometi ka üht positiivset artiklit noorelt visiooniga inimeselt, (Lii Raudsepp: Ka klienditeenindaja amet pakub karjäärivõimalusi EP-s), ei mingit virisemist, puht tegemislust. Ta kirjutas, et: „Lugedes viimasel ajal ilmunud artikleid jääb tahes-tahtmata mulje, nagu oleks teenindaja amet viimane võimalus üldse tööd teha. Ükski haritud ja karjääri teha sooviv inimene sellisest ametikohast ju ometi huvitatud poleks. Olles tegutsenud teenindussfääris mitmeid aastaid, võin omast kogemusest öelda, et teenindaja amet õpetab mitmeid kasulikke omadusi, alates keele- ja suhtlemisoskusest meeskonna ning klientidega kuni võimaluseni rakendada ka oma loovust, omandada uusi kogemusi ja laiendada silmaringi. Samuti võib olla teenindaja amet kogemuse mõttes rahuldust pakkuv. Innustavalt mõjub ka klientide tagasiside.”. Nii, et igat tööd on võimalik enese jaoks võimalik teha/mõelda huvitavaks. Selline suhtumine ja sellised inimesed on tegusa/eduka  „mansa” aluseks. Mõtled töö enese jaoks huvitavaks – teed seda hästi – oledki edukas.
Mul oli kunagi grupikaaslane, kes tahtis läbida korraga kaht-kolme kõrgemata haridust andvat stuudiumit. Selline hirmandekas ja töökas tüüp. Tol ajal sellist priiskamist ei lubatud, pidi leppima ühe diplomiga. Valis siis majanduseriala, kuid talle millegipärast see eriala ei istunud ja kvalifitseerus ümber  … aknapesijaks. Mnjah, magisteraknapesija.  Oleks võinud minna veel hullemini, kui oleks oma kolm „kõrgemat” ära teinud, oleks olnud kolmekordne „magistreeritud” (magistraadi?) aknapesija. Oli teisigi, kes ei läinud oma erialale, ei läinud üldse sellisele tööle, mis vajaks kõrgharidust. Tegid nii-öelda lihttööd, kuid haridus läks raisku, mõne oleks see vast päästnud … vähemalt kroonu eest. Teisalt, ega tööd, mida ei armastata, ka pole mõtet taha. E.Doty „Kompromissilõks” (Äripäev 2011.Lk189) on toonud  „reljeefse” näite rääkides ühest uurimusest „Põhimõtteliselt ütles ta, et tema intervjuude põhjal sarnanes siin töötamine mõnikord „oma juuste põlemapaneku ja seejärel tulekahju vasaraga kustutamisega””. Mnjah, pole just rõõmustav perspektiiv. Raske endale ja teistele.
 
 Teine „põlisteema” hariduses, mille üle annab kõvasti lokku lüüa on: kas tudeng peaks õppima täiskoormusega või peaks ka tööl käima. Mida ütlevad selle kohta autoriteedid? Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” ( kirjastus Pilgram 2012. Lk 121) „Kandidaadid võidavad punkte selle eest, kui nad kesk- või ülikoolis poole või täiskohaga töötasid. See näitab midagi inimese pühendumise kohta, kui ta peab kraadi omandamisel oma hariduse maksumuse kas osaliselt või täielikult ise kindlustama”. Seega pole see, kas te õpingute ajal töötate või „panete vaid pidu”, mitte teie vabaduse küsimus, vaid üks tellis või lausa müür teie karjääriehitises. Pärast võib hilja olla, et ehitama hakata. Ega maja, isegi mitte unistuste maja ei saa rajada ilma tugeva alusmüürita.
Mulle küll tundub, et igavesti vahva on, et on nii palju valikuvõimalusi, peaaegu nagu igaüheke oma maitse järgi rätsepaülikonna õmblemine. Aga ega inimene ei ole kunagi rahul sellega, mis tal on, nüüd on veel uuenenud hädaorgu hüüdjate koor selle teemaga, et valisin vale eriala õppimiseks ja … pean töötama klienditeenindajana. Minu grupikaaslase näite peal oli näha, et tegemist pole mitte mingi uue nähtusega. Ikka juhtub, et arusaamine tuleb natukene liiga hilja. Tegelikkuses on niimoodi, et me kõik oleme klienditeenindajad, kõik me teeme midagi kellegi jaoks, kuid seda midagi peame me tegema hästi. Iga kogemus sellel võimalikul karjääriredelil tuleb meile kasuks. Nojah, see kasu ei pea just materiaalne olema, see võib elu huvitavamaks muuta. Kui mina oma kõrghariduse „kätte sain” langes mu palk, võrreldes „tootval tööl” oldud ajaga, kolmandiku võrra. Materiaalselt kaotasin kõvasti, kuid töö läks huvitavaks … loominguliseks. Ja peab tunnistama, et see loomingulisus ei olnud üldsegi see loomingulisus, millest ma kunagi unistanud olin. Päästis Vanaema Marie mõttetarkus, et kui sulle mingi töö ei meeldi, siis mõtle see enese jaoks huvitavaks ja teine mõttetera, et kui mingi töö on vastumeelne, … no kohe väga vastumeelne, siis … tee see ruttu ära. Oled „essust” tööst vaba ja hea võitja tunne (kasvõi iseenese või iseenese laiskuse üle) on veel lisatasuks. Jah, kui hakata mingit tööd tegema sellise mõttega, et oi-oi seda ma küll teha ei taha/suuda/viitsi, siis olete protsessi lõpuks väsinud, muserdatud ja tüdinenud nagu … laip.
Vanaema Marie rääkis mulle kunagi ühte tsaariaegse lugemiku lugu kahest poisist. Sügisesel kooliminekuajal läks üks kooli ja teine arvas, et vahvam on minna metsa mängima ja mähka kaapima. Ilmselt ongi see lugu mul meeles selle tundmatu väljendi „mähke kaapima” pärast, mitte niivõrd õpetliku sisu pärast. Tänapäeval tean, et selle peenem nimetus on kambium ehk taime koore all olev algkude. Nojah, see algkude või mähk olevat magus ja vanadel kehvadel aegadel oli see maiuse eest. Inimene on ju leidlik, kuid tagasi Vanaema Marie jutu juurde. Aastate möödudes sai ühest poisist kooliõpetaja (selles ajal väga tunnustatud ühiskonna liige) ja teisest  vallasant. See vallasant siis kurtiski kooliõpetaja ukse taga, et talle pole haridust antud ja elas almusest. Vaat selline õpetlik ajalooline ekskurss õpimisse, hariduse andmisse/võtmisse ja virisemisse/almusesse. Mina olen küll arvamusel, et sattusin väga heasse seltskonda, kus õppejõud olid tõelised omaaja mõttehiiglased. Kuigi õppeaeg oli täidetud ajastuomaselt paljuski tühiainete ja täiteainetega, olid viimased kolm semestrit nii tõhusad, et ratsutan nende najal ka tänasel päeval. Sain õige põhja alla. Ja kui vaadata veelgi kaugemale minevikku, võime leida õpetajaid, kelle mõju võib ilmneda, kui hästivarjatud saladust, vaid aastate pärast. Meil „keskas” oli tööõpetuse õpetaja, kes polnud vaid õpetaja vaid ka leiutaja ja eksperimenteerija. Selline visionääri tüüpi vaikne innustaja. Ta ei õpetanud meid vaid prügikühvleid ja harjavarsi tegema vaid nakatas meid oma vaatega elule, mitte mis see on, vaid mida sellest teha saab? Peale selle, et ta valmistas innuka allveekalastajana, küll kahe, küll kolmeraudseid harpuune, oli tal ka meile maiuspala, fotolabor. Õpetaja tegi kõike niisuguse innuga, et meid ei olnud küll tarvis tööõpetustundi minekuks sundida. Pealegi andis fotograafia, nii vaatlemise, kui ka analüüsioskuse. Kannatlikkust õpetas ka. Selliseid õppeaineid nagu loovus, innukus ja pühendumus, ei õpetata kuskil maailmas, ei üheski koolis, küll aga võib selliseks katalüsaatoriks olla ühe pühendunud, loovalt mõtleva õpetaja sattumine meie eluteele. Aga ega meist keegi pole lõpuni täiuslik. Seega kuigi ma tean arvudest nii mõndagi ja oskan neist päris toredaid, vahel ka naljakaid, võrdlusi meisterdada, tuleb tunnistada, et minule ei olnud mitme aasta vältel, töötades osakonna juhatajana, õrna aimugi, mis vahet on pistikul ja istikul. Kui nüüd keegi teist rõkatab: „Mina tean! Mina tean, pistik, see on seinakontakt!”, siis pean  ütlema, sellisel hauatagusel kõmiseval häälel: „See vastus on vale”. Pistik on vastavalt autoriteetsetele teatmeteostele taime küljest eraldatud osa, mis soodsasse keskkonda asetatuna areneb iseseisvaks taimeks. Vaat selline lugu, et õpime jätkuvalt, midagi uut … kui tahame. Selle arutluse kokkuvõtteks võiksime nentida, et pole valesid/saamatuid/küündimatuid inimesi (kaadreid/personali?), on vaid inimesed valel (töö)kohal.
Tänastel noortel on raske kokku viia illusioone ja tegelikkust. Mitte sellepärast, et nad oleksid rumalad, ei tänapäeva noored on kadestamisväärt targad/haritud/iseteadlikud, kuid … illusiooni, et iga kahekümne viie aastane peabki olema pangapealik või minister, lõi kahekümneaasta taguse tühjuse täitmine.  Eeskujud olid lati viinud nii kõrgele, et kõik muu tundus tühine ja mõttetu. See ohtlik pettekujutlus on küll kahanenud, kuid kestab siiski veel tänapäevalgi edasi. Vaadake, see, et Napoleon sai selles vanuses, ei tähenda, et kõik kahekümne viie aastased peaksid olema kindralid. Nii need asjad looduses lihtsalt ei toimu.
Muide, kui juttu tuli vanusest, siis ühest küljest sai Napoleon kahekümne viie aastaselt kindraliks, kuid Tsingis-khan läks alles viiekümne ühe aastaselt maailma vallutama. Või mine sa tea, kuidas ja kui täpselt vanasti neid sünnidaatumeid arvutati. R. Reagan sai vanuigi, kui kõik teised juba pensionipõlve naudivad, superriigi presidendiks … kaks kord järjest. Nii, et vanus pole probleemiks, kui on tahet ja teadmisi. Organisatsiooni ehteks võivad olla nii kahekümne viie aastane Napoleon, kaheksakümne aastane Buffet tüüpi inimene, kui ka viiekümne viie aastane Tsingis-khan, pealiku ülesanne on nad üles leida või välja lihvida. „Manager-magister-marginalide” tüüpi lõpetanud, kes arvavad, et need terminid pole mitte midagi muud, kui sünonüümid tema karjäärimagistraalil, oskavadki tarvitada neid ja teisigi sõnu, nende sisust aru saamata, mingit lihvimist muidugi ei vaja. Nende osas meenub mulle minu austatud emakeele õpetaja, kes püüdis igati meie huvi äratada kirjanduse vastu. Tagantjärele tundub, et tal läks see korda. Kuid see polnud mingi igav tuupimine, vaid segatud „lugudega, elust enesest.” J. Liivi käsitledes poetas ta vahele killukese, mille meie luulemeister olevat kirjutanud tüütu autogrammi jahtija raamatusse . „Oh, oleks mina näinud, kui Sind tehti, oleks mina hüüdnud, ärge tehke. Siiralt Teie J. L.” Vaat see emakeele õpetaja räägitud killuke tuleb mulle vahel meelde. Ei tea, miks ometi?
Karjääri planeerimisel peate mõtlema ka sellele, kas te tahate ülepea pealikuks saada? Kas te suudate vastutuse, stressi ja pideva otsuste tegemisega toime tulla? Maailm võibki  jagada nendeks, kes tahavad pealikuks saada ja nendeks, kes selleks mitte mingil juhul saada ei taha. Nende kahe äärmuse vahele terve kirju üleminekupalett, alates nendest, kes tahavad, kuid ei viitsi, … tahavad, kuid kardavad vastutust, … tahavad, kuid võimed ei luba, … tahavad, kuid asjaolud ei võimalda ja lõpuks need kellel on täiesti ükskõik, peaasi, et keegi neid ei segaks. Vanaema Marie ütles et: „Maailmas on ainult üks asi ükskõik, see on siis kui võtta pihku midagi haisvat, siis on tõesti täiesti ükskõik, kas nuusutada seda ühelt poolt või teiselt poolt, haiseb ikka ühtemoodi!”, kõik muu ei olnud tema arvates ükskõik. Lähtumegi siis sellest, et teil pole teie tulevikuarengud „ükskõik” vaid kõik. Siit algab ka karjääriplaneerimine. Muide, ei maksa ära segada oma professionaalse arengu planeerimist, et teie elu iga etapp oleks huvitav ja lihtsat karjerismi. See on üks keeruline küsimus kuna murrangulistele aegadele ja ebaõnnestunud regulatsioonile ,loomulik edenemine  karjääriredel rikutud. Mäletate, „kõik” tahavad ju kohe ministriks saada, keegi ei arva, et kõigepealt tuleks alustada spetsialisti tänamatust ametikohast. Sellise vaatepunkti järgi polegi karjääriks eriti palju ruumi. Kuid ikkagi, milline võiks olla põhimõtteliselt Inimesekese unistused karjääriks? Vaatan vahel telekast „krimkasid”. Selge see, et ilma rohke „ketsupita” ja laibahunnikuteta sellised filmid ei kulge. Näitlejaid on mitut sorti, mõned on peaosatäitjad, mõned saavad kuulsaks kõrvalosatäitjana, mõned osalevad massistseenides. No, vaat, neid krimkasid jälgides, tekkis mul mõttekene, et kes siis morgis pataloogi valvsa pilgu all „laipa” mängib? Kas see inimene ongi unistanud juba lapsepõlvest peale saada märulifilmis laipa mängida? Need „laibad” seal filmis pole ju mingid elutud topised vaid elavad inimesed, ainult et näitlevad laipa. Mõnele tundub see püsiroll olevat. Kas eriti võikalt moonutatud laiba nr 118 mängimine võiks olla mõne tänase ülikooli lõpetaja karjääri tipp ja elu unistus? Või läks midagi karjääri planeerimisel nihu.  Kas midagi jäeti tegemata? Mingil konkursil osaemata? Mingil koosviibimisel käimata?
Omaette lugu on, kas kõigil konkurssidel osalemine ja nende võitmine on tegelikult võit? Mõtleme, kuidas suhtuda võistlusesse juhul, kui Raekoja platsi jõulukuuse konkursil osalevad neliteist ilusat põliskuuske. Konkursi võitja võetakse „auhinnaks” jalapealt maha ja korraks lampidega kaunistatakse. Kuidas sellesse suhtuda? Kas see oli võit? Kelle võit see oli? Kas teised kuused tunnevad kergendust või kadestavad võitnud kuuske? Ja, kadedus on suur jõud. Kahjuks pole see alati edasiviiv jõud. Õhata kadedalt külapoe taga ja edukaid kadestada on üks asi ja hoopis teine, kui ise tehakse midagigi, millegi saavutamiseks. Sellisel taustal on pürgimine laip nr 118 osatäitmiseks juba suur samm edasi karjääriredelil. Siit saamegi selgeks, et igaüks kannab midagi kaasas, mõni kannab marssalikepikest ranitsas, mõni rusikat taskus. Kuid need on kaks täiesti erinevat energia suunamise viisi, täiesti erinevate tulemustega. Võib ka mõelda niimoodi et, kui meie tipud poleks ennast ja oma lühiajalisi huvisid maha salanud, oma laiskust maha surunud ja teinud tööd 24/7, siis oleksid nad ju koos teiste virisejatega külapoe taga kirumas või teleka ees pekki väristamas. Seega karjääri planeerimisel peab olema kaks tähtsat majakat, esiteks õigete eesmärkide seadmine ja teiseks süsteemne sellele lähenemine.  See pole mingi karjääri planeerimine, et tuleks õhtu rutem ja saaks kiiremini külapoe taha sumisema minna. Pole ka  mõtet planeerida oma karjääri niimoodi, et lähen ülikooli ja samal ajal hakkan (panga) presidendiks ( ja modell olen ka ja saatejuht ja laulutäht ja … ). Pealegi peab karjääri planeerimine olema paindlik. Kui see on jäik, hakkab see iseenda vastu töötama, tekitades pisimagi graafiku nihke puhul ebaõnnestumise tunde. Kui soov teha karjääri on nii suur, et varjutab Päikese, lõppeb see harva eduga. (kuigi tean ka selliseid juhtumeid, pole need Inimesekesed õnnelikud). Selliselt saavutatud võit on löönud liiga palju haavu ja võtnud liiga palju energiat, et seda saavutust nautida. See saavutus/võit on tegelikult tõeline ebaõnnestumine. Muide, on täiesti omaette kategooria inimesi, keda võiks nimetada karjäärisõltlasteks ja nende vastandid, kes mitte mingil tingimusel ei taha saada pealikuks. See mittetahtjate seltskond on iga pealiku unistus ja salarelv. Enamus mittetahtjad on äärmiselt kompetentsed, enesekriitilised, oma ala spetsialistid, kes ei talu otsustamisega (seega ka vastutusega) seotud stresse. Muude ametioskuste ja isikuomaduste poolest võiks ta teha karjääri, kuid on otsustanud sellest oma meelerahu säilitamiseks loobuda. Nad on ka usaldusväärseks ankruks organisatsioonis. Need on sellised inimesed, kes kindlustavad organisatsiooni ajaloolise mälu säilimise ja DNA koodi edasikandumise.
Et edukalt teenistuses edasi liikuda, peab natukene tundma ka pealike hingeelu. Just, just, tundma pealiku hingeelu, mitte pugemise tehnikat. Te peate aduma, mida pealikud hindavad ja millised on need faktorid, mis pealikutöö spetsiifikat arvestades võiksid teid tema silmis märgatavaks teha. Salajast geeniust märgatakse väga harva. Seega pealikest. Eduka pealiku töö eelduseks on see, et ta teeb vaid neid asju, mida pealik peab tegema, mitte ei torma nagu Superhiir kõigi teiste tööd „parandama” ja „õigesti tegema”. Seega, ärge segage pealikke neil nende tööd teha. Võtame kõige lihtsama näite, ehk oletame, et inimene tuleb pealiku juurde enda poolt koostatud kirjaga? Kas te pealikuna parandate seda, teete selle ümber või lasete inimesel  enesel seda parandada? Kui te lähete esmapilgul kergema vastupanu teed ja hakkate kirja ümber tegema, siis jäätegi, aegade lõpuni, oma alluvate tööd tegema. See pärsib ka alluvate pürgimust, sest „ … see tolvan (pealik) teeb nagunii mu kirja ümber, milleks pingutada …”. Niimoodi on iga tööga, mida tormate ise parandama ja jättes tegeliku täitja kõrvale, siis lõppkokkuvõttes pole tema oma tööd teinud ja ka te ise pole oma tööd st juhtimist, teinud. Muidugi võib selline asendustegevus pakkuda suurt isiklikku meelelist, võib-olla lausa pahelist, naudingut :”Oh sa pann, kui tark ma  olen! Ükski kirjaprojekt pole minu jaoks liiga hea, ikka leian midagi parandada. Oma punase pliiatsikesega oskan ma iga koma ja tähevea ära parandada.” Kurbloolisus on selles, et pealiku töö jääbki  tegemata. Lihtsalt aeg on piiratud ressurss ja seda ei jätku kõigega tegelemiseks. Niipalju siis mugavusest. Parem õpetage inimene õigeid asju tegema, isegi kui peate seda tegema mitu korda järjest, olete lõppkokkuvõttes oma ajabilansiga pluss poolel. Minu isiklik õppimiskogemus on igatahes olnud sellisel meetodil positiivne, minu pealikud lasid mul esimest tasuvusarvutusi ümber teha (kuldaväärt õpetussõnade saatel) vähemalt kaheksa korda.  Kui nad ise oleksid selle arvestuse ära teinud, ei oskaks mina siiamaani analüüse teha.
 Mul on üks sõber, kes ütles, et :” Inimesekesi ei tohi segada tööd teha!”. Tema pealiku filosoofia oli selline, et kui juhtub olema selline moment, et teil „ei ole kohe mitte midagi teha”, siis jooge kohvi, lugege lehti ja kasvõi nokkige nina, aga ärge te mitte mingil juhul mine inimesi segama nende töötegemise juures. Kui on probleem tuleb vastavalt motiveeritud ja treenitud inimene ise teie juurde, selle momendini on kõik sekkumised vaid töörütmi häire tekitamine. Muide tegu on väga eduka pealikuga. Muidugi ei saa niimoodi igal pool talitada, kõik oleneb asjaoludest ja kollektiivist. Võiksin tuua otse vastupidise näite pealiku tegevusest tegevusetuse ja tegude piirimailt. Ta tüdines olemast kõrge ametimees , selline tipupoole pealik ministeeriumis ja suundus nö tootvale tööle, firmat juhtima. Ütleme, et tegemist polnud just väga prestiiže firmaga ja kollektiivi moodustasid, kui mitte asotsiaalid, siis mitte just väga sotsiaalsed tüübid. Pealik, intelligentne siidikäsi, ministeeriumi taustaga kuldsuu, kus tuli rääkida, rääkida ja siis veel kord rääkida, tegi sama ka oma uues töökohas. Selgitas töökollektiivile visioone ja strateegiaid ja motosid, kuid olukord kippus kuidagi käest ära väänduma. Kuna tegemist oli hulka brutaalsema seltskonnaga, kui ministeeriumi rahvas. Neid  motiveeris neid vaid palgapäev ja sellele järgnev pidev peaparandus. Mida siis sellises olukorras teha? Üks võimalus on tunnistada oma lüüasaamist ja lahkuda või teise võimalusena näidata kõva kätt. See pealik otsustas näidata kõva kätt, selle sõna kõige otsesemas mõttes …  ja igal esmaspäeva hommikul. Ilma pikema jututa ja profülaktika mõttes. Veidi darvinistlik, kuid toimis - töödistsipliin läks ülesmäge, seoses sellega ka efektiivsusnäitajad, oli tagatud nii töörahu, kui ka pealiku prestiiž ja igaüks tegeles talle ette nähtud tööga. Ilmselt poleks mina sellises situatsioonis hakkama saanud, kuid see oli vaid näide, et edukas võib olla erinevalt ja ka lootusetutes olukordades, kui valite (õige?) edasiviiva tee. Mõlemad pealikud andsid inimestele, seda mida neile oligi vaja. Ja mõlemad olid ka edukad pealikud.
Nüüd on EV aastapäev tulemas ja ametlik põhjus kiita mingitki osa vaevanägijatest. Mis puutub tunnustamisse ja kiitmisse, siis seda on tõesti vähe. Seda võiks nimetada lausa Vaegkiitmiseks. Pann vähe. Tunnustamine on üks tähtis juhtimise komponent, mis innustab inimest endast parimat andma. Tuleb tunnistada, et olen ise selline tüüp, kes ei taha väga kurjustada kolleegidega, pigem kiita, … kui on põhjust. Samas võib kiitmine (ka mööndustega ja avansiks kiitmine) organisatsioonis muutuda  normiks, mida enam ei märgatagi. Kiitus kui tapeet? Mäletan ühte meie organisatsiooni andekat ja töökat liiget, kes lahkus nn sõsarorganisatsiooni veidi iseseisvamale ametikohale. Räägiti, et ta tundis, et teda ei hinnata piisavalt selles uues organisatsioonis. Suur oli tema üllatus ja nördimus, kui poole aasta jooksul ei öelnud uus pealik talle kordagi „Tubli!”, „Hästi tehtud!” Seega organisatsioonide kultuur ja käitumine on erinev ja kaotatud hüvedest (olgu need vaid mentaalsedki) saame me aru kunagi hiljem. Usun hea õhkkonnaga organisatsiooni edukuse võimalustesse . Juba ülikooli ajal oli meie rühm üks kokkuhoidev ja abivalmis grupeering, aidati neid, kes hakkama ei saanud ja tulemuseks oli see, et päris lõpetamata ei jäänud meist keegi. Naabergruppidel, kus kiivalt varjati oma konspekte ja vaadati vaid kuidas ise hakkama saada, nii hästi ei läinud. Seepärast usun, et edu aluseks on organisatsioonisisene koostöö ja süntees. Head õhkkonda ilma hea sõnata ei ole võimalik luua, ei ole võimalik areneda. See hea sõna jutt ei ole mitte selline, et kogu aeg peaks ninnu-nännu tegema, vahel tuleb ka valusaid otsuseid teha ja öelda ebameeldivaid asju (näiteks pidada „Pealiku mäejutlusi”).
Tagasi karjääri nõuannete juurde nendele, kelle ülimaks sihiks pole just Laip nr. 118 mängimine. Arenguks või karjääri tegemiseks on kaks head lahendust: esiteks muuda ennast asendamatuks. Teiseks: võta vastu selline töö, mida teised ei taha vastu võtta, pidades seda liiga riskantseks. Teine võimalus on raske, kuid huvitav. Kui suudate moodustada piisavalt asjatundliku meeskonna (või olete selle liige) ja olete saja kahekümne protsendiga pühendunud eesmärgi saavutamisele, on edu tõenäosus küllaltki suur.  Siin on ainult kaks tingimust, esiteks peab teil olema „see vana hea postilenduri filosoofia”, et lendate edasi tänu huumorimeele ja isiklikule uhkusele, isegi siis kui paagid on tühjad. Teiseks,  te ei tohi oma „kohast kinni hoid”. Nii kui te hakkate tegema otsuseid lähtudes sellest, kuidas oma isiklikku kohta säilitada, nii plärtsatate alla. Plärtsatate alla seepärast, et te olete juba vang, te ei saa teha enam vabalt ratsionaalseid otsustusi. Seega sellise tee valikul peavad teil olema alati teie töökoht  lahkumiskorras, ilma liigse paberilasuta ja kaabu ning kott uksekõrval, et oleks võimalik väärikalt lahkuda. Kohe. Kiiresti. Tagasivaatamata. Siis olete vaba. Võib-olla pole teil vaja lahkuda kümne aasta jooksul, kuid vabaduse säilitamiseks peate olema just niimoodi meelestatud ,nagu oleks see teie viimane tööpäev. See jutuke ei ole mitte ülesse kindlale ebaõnnestumisele vaid kaalutletud riskile. Kuid ilma riskita ei toimu mitte midagi. Vanaema Marie ütles, et isegi oma maja uksest välja astudes on risk, et teile kukub katuskivi pähe. Seega ka esimene võimalus ehk enese asendamatuks muutmine, võib olla seotud riskiga, et sellest saab omakorda karjääripidur ehk lõks. Elus on tihti niimoodi, et tõeliselt head asjatundjat tahetakse säilitada iga hinna eest enese alluvuses/lähedal. See tähendab, et vaid enda vajadustele orienteeritud pealik hoidub sellise asjatundja edutamisest, kui see tähendab Inimesekese lahkumist tema isiklikust tähesüsteemist. Pigem võib kohata olukorda a`la , kui inimest ei ole võimalik vallandada, eduta ta … eest ära. See on pikemas perspektiivis väga ohtlik tendents ehk nagu ütles üks MAMI : „See on nagu püksi pissimine, alguses on mõnus ja soe ja siis pikalt märg ja külm!”. Selline selektsioon on sama nagu kartulisaagist ilusad suured kartulid ära süüa ja vaid pisikesed nirakas seemneks jätta. Niimoodi valides oleme varsti olukorra ees, et paneme pangetäie kartuleid maha ja … võtame sügisel pool pange üles. Sama laastav on organisatsioonile „mugav kaadrivalik” või „personalipoliitika”. Kui edutada pealikuks see, kes ei saa hakkama oma igapäevatööga, lootes, et ta ka pealikuna on sama saamatu (noh, ei sega enam), siis on see asjata lootus. Esiteks saab ta hakata võimu näitama/nautima, püstitades ühe tobeda ülesande teise järel teie ette, nõudes nende punktuaalset täitmist. Teiseks, olete ise sattunud karjäärilõksu, kuna küündimatus valib enda ümber vaid endasarnaseid, kuid vajab püsimiseks ka andekaid „grenadere”.  J. Rankini „Mustas märkmikus” on üks hea näide ülalkirjeldatud situatsioonist :” Kuulujuttude järgi oli Hendry nii hea kriminalist, et tal polnud vähimatki lootust ametiredelil ülespoole tõusta. Kurjad keeled rääkisid, et edutatakse ainult neid, kes ei saa oma tööga hakkama. Siis nad ei jäävat teistele jalgu.” Seega karjääri ja karjäärilõksu küsimus pole vaid meile igiomane vaid üldinimlik faktor.
Siiski lähtugem sellest, et tegemist on normaalse organisatsiooniga, mis tähendab, et vajatakse asjatundjaid. Ammutuntud tõde on, et ühesilmaline on kuningas pimedate maal, samuti on suhteliselt kerge saada tunnustatud asjatundjaks valdkonnas, mis enne on läbi töötamata või süstematiseerimata. Näiteks on mul  kogemus, mil tööde ümberorganiseerimise tulemusena maandus ministeeriumist minu, noore spetsialisti,  kabinetti umbes pooleteise tihumeetri jagu süstematiseerimata kaustu. Seda veel alalt, millega ma enne tegelenud ei olnud. Lammutasin kogu hunniku lahti ja istusin paberikuhjade keskel pea kolm kuud, sorteerides ja ümber sorteerides. Lõpuks, kui süsteem oli loodud ja kataloogid valmis, olin ainukene kogu tööstusharus, kes seda bürokraatiat valdas. Olin asendamatu, olin esmakordselt süsteemi kunn.! Vinge tunne oli. Sellel jutul on kaks mõtet, esiteks võib ennast üles töötada juba vanal alal, lähenedes sellel uue nurga alt, muutes kvantiteedi kvaliteediks ja teiseks minna uuele alale, kus asjatundjad puuduvad ning kõik on iseõppijad, asjaarmastajad.
Koolituse ja õppimisega on selline lugu, et muutuvad ajad nõuavad ka pidevat kursisolekut muutustega ehk igikestvat õpet. Tänapäeval ei ole sellest piisav, et käisid mingid kursused läbi ja kolmkümmend aastat kasutadki vaid neid tolles ajahetkes õigeid oskusi. Niimoodi ei saa tänapäeval läbi isegi puulusika nikerdaja, sest temalgi on vaja kaasas käia uute arengutega turunduses ja tööõiguses. Nojah, sellest ühe konspekti Inimesekesest me juba rääkisime, kuid sellised peaks elu ise välja kahima, kui koolitatavad neilegi hindeid paneksid. Või saaksid nad palka selle pealt, kui palju Inimesekesi nende kursust külastab. Olenevalt keskkonna või olukorra muutusest on mõnda teadmist vahel õppida üha uuesti ja uuesti. Vahel on vaja omandada oskusi mitte kõrgemal tasandil vaid õigeks kommunikatsiooniks on vaja omandada oskusi mingil lihtsamal, madalamal tasemel.  Näitlikustamiseks vaatame minu kunagisi vene keele õpinguid. Mis te arvate mitut vene keelt ma olen õppinud? Nüüd mõtlete, et ajan jälle jama? Kuid pidage hoogu. Esiteks õppisin kümme aastat sunduslikku vene keelt, sellist Puskini, Lermontovi, Majakovski keelt et, mida kellegi vanaisa Borodino all tegi ja kuidas tormilind kuskile ära lendas. Sellist uhket, rikast ja klassikalist keelt. Kui sõjatehasesse tööle läksin, et mitte sõjaväkke minna, polnud seal sellise ilusa keelega midagi peale hakata, seal käis asi palju lakoonilisemalt, kuid mahlakamalt. Kui meister mulle ütles, et : Kuule Petro, kui see naisasi tuleb, siis asjata need asjad sellele meesasjale, sest muidu see asi asjatab asja”. Möh? Puskini vene keelest oli mulle arusaadav vaid lause algus ehk kuule Petro, ülejäänud pidin uuesti õppima. Iseenesest on lausa võluv, kui nappide vahenditega, ilma „vanaisade ja tormilindudeta” on võimalik edasi anda töökäsk, et :” Kui see sildkraana juht tuleb, läheta need detailid, sellele treialile, muidu pole tal midagi teha.”. Midagi polnud teha, pidin ka selle keele ära õppima. Sellele järgnes kaks aastat ülikooli „ilu” või „õige” vene keele õpet, mis oli jällegi sunduslik ehk väheresultatiivne. Peale ülikooli oli järg kolmanda vene keele käes ehk Moskva kantseliitlik piimanduskeel. See oli kahest eelnevast keelest totaalselt erinev ja tahtis usinat harjutamist. Sellele järgnes sõjaväekeel, mis oli natukene sarnane tehase keelega, kuid oma kindla spetsiifikaga, mis väljendas eelkõige hingeliselt muserdatud allohvitseri keelena, koos kõigi lisanduvate „emade”, „kitsedega” ja muude pudulojustega.  Viies keel oli hinnaala keel. Algselt arvasin, et see on samasugune nagu piimanduskantseliit, kuid hoomasin juba peale paari koosistumist, et sellel alal on oma, täiesti isikupärane kantseliit, mis erineb teistest kantseliitidest. Seega jälle kähku õppima. Ega see õppimise ja ümberõppimise vajadus tänapäevalgi kuskile kadunud ei ole. Sama lugu olen hoomanud nii soome kui ka inglise keele puhul. Isegi tõlgid peavad valvel olema. Ühelt rahvusvaheliselt ürituselt naastes, küsis meie tõlk minult ühe termini kohta, mida te oli tõlkinud, kui maksusoodustust, kuid mis „meie bürokraati keeles” tähendas hoopis grupierandit. Hea, et küsis … lõpuks st. siis kui konverents lõppenud oli. Ise ma tõlget ei kuulanud, kuid iseenesest tekitas see kaks järeldust, kas need kes kuulasid ei saanud niivõrd suurest erinevusest aru? Või nad ei kuulanudki, ainult osalesid. Ja teiseks, et tõlkidel ja tõlkidel on vahe … suur vahe. Nagu igal alal on tõelised proffid, mille poole tasub püüelda ja on … mitte nii professionaalid. Igas valdkonnas on oma valdkonnaspetsiifilised väljendid, mis teises valdkonnas võivad tähendada hoopis teisi asju. Seega õppimise ja õpetamise ressurssi tuleb kasutada ratsionaalselt. Pann, ratsionaalselt
 Ja veel üks pisiasi, õnne peab olema. Õnne peab olema nii karjääri valikul, kui ka planeerimisel ning samuti kaadrivalikul.. Õnn on see, kui te sattute õigel ajal õigesse kohta, näiteks kohtate kolmapäeval kelle kolm viisteist Vabaduse platsi nurgal mõnd pealikku/kolleegi/ilmaparandajat, kellel on just teiesugust tööriista vaja. Kui te sinna nurga peale sattute kell kolm ja kümme minutit või kolm kakskümmend, siis pole teil võib-olla õnne, et just teie tulete sellele pealikule meelde ja ta teeb pakkumise just teile. Ärge saage nüüd valesti aru, et peategi kogu elu seisma nurga peal, kella all ja ootama õnne, nii see asi ka ei käi. Ikka see vana tammsaarelik tõde: tee tööd, siis tuleb ka …. ametikõrgendus. Te ei saa mitte kunagi edukaks ja õnnelikuks aviaatoriks, kui te lennundust ei õpi, praktikat ei omanda ja järjest uutele mudelitele ümber ei istu. Mnjah, vaid mõttelohet poe taga lennutades, ei tekkigi ei iialgi võimalust, et teil õnne on.
Millist karjäärinõustamist anda siis Laip nr. 118-e? Ei mingit, see on lõpppeatus … kuid enne seda … Vanaema Marie ütles selle peale: „Kennegi tege, nagu kennegi näge!”. Selles veidras lühiütlemises oli kaks universumit läbivat mõttearendust; esiteks, et on vaja teha ja teiseks, teha tuleb oma äranägemise järgi. Nagu rätsepaülikond, noh!
Kõigile teistele asjasse mittepuutuvatel "kaubasakstele on mul ka üks isekas soovitus: ärge segage noori soovitustega, kuidas "kergelt" ja "kergemini" eluteel hakkama saada. Selline pseudokergus vaid ähmastab maailmapilti. Laske noortel ise teha oma valikud ja olla selle üle uhked ... ärge õpetage neid enesesarnasteks ise omandatud puudega virisejateks. Nagu Vanaema Marie tavatses öelda: "Elu peab olema, tuli peab põlema, ilm on kui roosiaed!"