Viimasel ajal ringleb muinasjutt töö lõppemisest. Küll pidavat robotid töö ära võtma, küll ootab meid igavene õnnemaa kodanikupalgaparadiisis. No muinasjutt kui muinasjutt oma mõningate tõeteradega ja rohke fantaasiaga. Muinasjutte on kahte sorti, ühed hoiatavad, teised õpetavad. Milline on siis töö lõpu muinasjutt? Õudusjutt või seiklusjutt?
„Töö lõpp?“, selline oli tööandjate
konverentsil „Tuulelohe lend 2017“ pealkiri. Muidugi ei arutletud töö lõppemise
üle, vaid töö muutuva olemuse üle. Muutused toimuvad kogu aeg. Pidevalt.
Toimuvad nii kiiresti, et meil läheb arutlustes järg käest. Tulevikku piilumise
ihas prognoosime igasugu asju: ühel poolt lootes, et edaspidi saakski kergemalt
läbi ja robotid teevad meie eest töö ära, teisalt peljates inimtöö vajalikkuse
lõppu. Need kahe arengu mõju mõjutab meie tulevikku. Ette piiludes teame veel kahte mõju: meie
enese arvukus väheneb 2060 aastaks 200 tuh võrra, kuid jätame tähelepanuta, et 2050
aastaks elab maailmas üle 9 mlrd inimese, kellest 70% elab linnades. Maailm muutub, kuid meie? Kas me saame olla
selles osalised? Järelsörkijad? Võib-olla hoopis eestvedajad. Seiklejad.
Unistus „võimatust“ eesmärgist.
Lp R. Rebane ütles
Tuulelohel, et meil on unistuse kriis. Mis on meie eesmärk ja lugu? Unistuste puudumine on muidugi ohtlik. Samas,
meil igaühel ole oma enese unistused. Kas meie väikesed unistused peaksid
moodustama ühise unistuse? Või vastupidi? Teisalt, universaalunistuse ajutine
puudumine võib olla hea märk, see näitab et elame hästi, vaid sügavas kriisis
kogunetakse mingi ühise eesmärgi, unistuse taha.
Unistusedki on muutuses, z põlvkonnal on raske innustuda A. H. Tammsaare „Tõde ja
õigusest“. Kuidas mõistagi konditsioneeritud kontori lille- ja
kohvilõhnas seda karust, higi, mure ja sõnnikuhaisul kasvanud kangust ja
peremeheks olemise tahet? Tänapäeva kangelased künnavad hoopis teisi põlde, IT
põlde, platvormide ja võrgustike põlde. Neil on teised lood. Millised? Need peab olema kaasakiskuvad, põnevad, ahvatlevad.
Täidetavad, kuid raskesti saavutatavad.
Kui lp A. Ansip pakkus välja eesmärgi „Eesti viie rikkama hulka!“, siis
oli selles ju haaret, kuid … ei haaranud kaasa. Viga polnud eesmärgis. Viga oli
usus, plaanituses ja selles, et ei suudetud sellesse lülitada inimeste energiat
ja tahet. Võimalik jäi võimatuks. Ei
usu?
Eelmisel „vuti“ EM oli paljude lemmikuks
Islandi „mansa“, tulid kui turdid lumehobused ja jooksid kõik triblaprimadonnad
ja peenhäälestajad pikali. Kuskohast tuli see tulemus? Vaid suts üle 300 tuh
elanikuga jääriigilt? Kõik vaid seepärast 10 aastat tagasi võttis Island
uskumatult kõrge riikliku jalgpallialase
eesmärgi. Olla võidukas. Eesmärk ei jäänud sõnajadaks, vaid sisustati
väljakute, treeningute ja suhtumisega. Vägev. On millest õppida.
Suure eesmärk: meie,
ajameistrid
Milline võiks olla meie suur
eesmärk? Z põlvkonna põhihuvi pidavat olema vaba aeg. Seega võtame eesmärgiks –
rohkem vaba aega? Selle koha peal hüppavad kõik X põlvkonnale eelnenud
põlvkonnad püsti ja „hauguldavad“ z-te
tööpõlguriteks. Asjata. Ega vaba aeg ei välista töö tegemist. Lõputult vaba aeg
ei ole olemas. Lõputu vaba aeg on ränkraske töö. Ebameeldiv. Šokolaad ei ole ka
hea kui pead seda kogu aeg sööma. See teeb paksuks lolliks ja haigeks. Sama ka
vaba aja ja tööajaga. Aja ja töö mõiste lihtsalt muutuvad. Aja piirid nihkuvad.
Aeg
on ainuke piiratud ressurss meie elus, sellesse tuleb suhtuda lugupidavalt.
Säästlikult. Säästlik ajakasutus tundub küll eesmärgina väga kantseliitlik. Mitteatraktiivne.
Kuid ilmselt oskaksid loomehiiglased sellele ka kaasahaarava vormi leida. Võib-olla
oleks tõesti hea seada eesmärgiks ümberkorraldatud aeg? Meie, ajameistrid?
Kõlab hästi. Niimoodi mõtestatud, et seda saaks nautida nii tööd kui aega. A.
H. Tammsaaret motiivi „tee tööd siis
tuleb armastus … töö vastu“, parafraseerides võiks meie eesmärgiks olla: tee
aeg ümber nii, et see rahuldust pakub, siis tuleb ka … vaba aeg. Armastus ka. Tööst
rääkimata.
Vaba
aeg ja Gatlingi kuuliprits
Töö
eesmärkide ja tulemuste ümberseadistamises ei ole midagi uut, juba pea pool
sajandit tagasi esitles lp M. Habakuk , veel sügavas plaanimajanduses, JEK (juhtimine
eesmärgi kaudu) süsteemi. JEK on imelihtne, pole tähtsust millal või kuidas
keegi oma tööd teeb, tähtis on vaid see, et töö oleks õigel ajal ja nõutud
kvaliteedis tehtud. Olen alati sellest põhimõttest lähtunud ja sellest
vabanenud energia ja panus on uskumatult suur. Just niimoodi tekkibki inimesel
oma aega ümberjaotades vaba aeg. Ei midagi uut nagu mitmeraualise Gatlingi
kahuriga, mida peeti peale Maksimi kuulipritsi leiutamist iganenuks. Oligi
aegunud … ligi 80 aastat, kuni kuulipritside töö sulatraadi väljasülitamisel
läks nii kiireks, et mehhanismid ei pidanud vastu. Vaat siis tuligi meelde vana
hea mitmeraudne, mis aitas koormust ümber jagada. Vaat niimoodi. Nagu igas
teiseski asjas peame me arvestama vajaduste muutumist ka tööturul „…beebipuumi
järgsed ja X-generatsiooni lapsed ei ole päris kindlasti nii tolerantsed. Kui
teil ei ole asjad õiges järjestuses, siis sellega teete te neile liiga lihtsaks
lahkumise parematele jahimaadele. /…/ Nad leiavad, et neil on täielik õigus
nõuda tööd, mis oleks põnev, eriti lahe ja mis annaks neile võimaluse iseennast
avastada. Töö ei tähenda ainult rendi maksmist, töö on eneseteostus.” (M.
Lissack´i ja J. Roos`i „Uus
mõtteviis” Fontes 2011 Lk 108). Tõsi, töö ei ole vaid lõbu, kuid selle saab lõbusaks,
mänguliseks muuta. See on nagu päkapikkude laul „Lumivalgukeses“, mis oli umbes
nii, et käib rõõmus töö ja vile meil käsikäes.
Vahva.
Töö kui seiklus
Lohelennutamise erinevate
vaatenurkade juures oli minu jaoks üks väga paeluv mõttetera: „President toonitas, et me peame õpetama lapsi koolis nii,
et nende seiklusvaim kasvaks. Maailmas ei mõtle täna uusi ja edukaid asju välja
mitte ainult kõrgelt haritud inimesed. Turule jõuavad tihti lihtsad, aga
geniaalsed lahendused. See on uue ühiskonna ilu. Lastele peab süstima julgust
ja seiklusvaimu“. (ÄL 16.03.17). Vau! Just see, mida vaja – töö, kui seiklus.
Mõistetavalt
teeb selline maailmanägemine paljusid neid kes täna „ mossis näoga kaht vana
masinat“ miinimumpalga eest ringi ajavad „karvaseks“. Kuid …. Lohekonverents vaagis pigem seda, kuidas homme
töö, töösuhete ja inimeste ootustega toime tulla. Seda kuidas ei peaks homme
nürilt, kahte vana „parast“ käitama. Selles oligi arutelu väärtus. Muide, kui
seiklusjanu oleks meile varem õpetatud, siis ei ajaks täna keegi enam vana risu
ringi, vaid teeksid midagi hoopis asisemat. Olnud leiutaja? Näiteks ? Pole
olemas kehvasid töötajaid, on vaid valed inimesed valesid töid tegemas.
Kas me üldse
anname lastele õigeid teadmisi. V. Arumäe kirjutas (ÄP
20.03.17), et lapsevanemad ja kool peavad üha julgemalt vahetama lastele
õpetatavas ebaolulise eluks olulise vastu. „Ent ilma iseseisva teadliku
enesearenguta on õnnelikku ja harmoonilist elu keeruline saavutada, kuna
eluliselt tähtsad teemad on kooliprogrammist väljas.“ Just, kui me lastele
loovust ja seiklusiha ei kasvata, siis saamegi initsiatiivitud rahulolematud
virisejad. Leiutaja ei mõtleks et ta töö on:
„Põhimõtteliselt ütles ta, et tema intervjuude põhjal sarnanes siin töötamine
mõnikord „oma juuste põlemapaneku ja seejärel tulekahju vasaraga kustutamisega””.( E.Doty
„Kompromissilõks” Äripäev 2011Lk189). Leiutaja naudib tegevust.
Mõtle töö
huvitavaks
Mõistan, et
paljudele kes rügavad täna oma leivapalukese eest ajab jutt seiklusest, vabast
ajast ja loovusest karva turri. Mida
need „hukka läinud noored“ üldse tahavad, kui nad ei taha maja, autot ja …
teisi asju? Asjata pahandame, täiesti juhuslikult on nad leidnud selle kõige väärtuslikuma
ressursi – aja. Nad püüavad sellest võtta maksimumi. Ajad, isegi asjakesksed ajad, muutuvad. Konsumeerlus
kui moevool hakkab kuhtuma, ega asjata pole siis tõusuteel vabaajatööstus. Needki uued töökohad. NB! Vaba
aeg loob töökohti. Teistsuguseid töökohti. Selles asi ongi, et tehnoloogia
areng ei tekita töö lõppu, vaid tekitab teistsuguse töö ja teistsuguse
töötsükli. Kuid olge valvsad: „Alati leidub
uudiskaup, mis eelmise sära tuhmuma
paneb. Minu kutsumus on teie ila jooksma panna. Minu tegevusalal ei soovi keegi
teie õnne, kuna õnnelikud inimesed ei tarbi. Teie kannatus annab ärile hoogu.
Oma slängis hüüame me seda „ostujärgseks pettumuseks“. Te vajate kiiremas
korras mingit toodet, ent niipea, kui olete selle saanud, on teil vaja mingit
muud. Hedonism pole humanism, vaid cash-flow. Mis on selle lipukirjaks?
„Kulutan, järelikult olen.“ Kuid selleks, et luua vajadusi, tuleb õhutada
kadedust, valu, rahulolematust – säärane on minu laskemoon. Ja minu märklauaks
olete teie.“ (Beigbeder „17,90 E“ Varrak
2011 lk 12). Märkasite, meie oleme märklauad, meid on auklikuks lastus, kuid
z-d püüavad kõrvale põigelda. Põgeneda
vabasse … aega.
Targad
Vanaemad
Millise meeleoluga me asuma tööd tegema, kas
niimoodi nagu „Kompromissilõks“ kirjeldab? Kehv algus, närune tulemus. Lp
kirjanik V Luik rääkis Tuulelohel ühe Vanaema loo. See tark Vanaema vastas
lapsukese küsimusele tuima nüri töö kohta „Miks me peame seda tegema?“
lihtsalt: „Ori peab tegema, vaba inimene teeb seepärast, et ta tahab seda
teha“. Hea mõte töösse suhtumisel. Sama tarvilik kui seiklusjanugi. Siinkohal
jõuan oma Vanaema Marieni, kes soovitas: „ Mõtle töö enese jaoks huvitavaks!“
Just, see ongi ülitähtis. Te olete vaba inimene. Targad vanaemad päästavad
maailma!
Kultuurist,
töökultuurist
Ilmselt
on seiklemine jäänud mõne jaoks hiljaks. Kahju. Ilma ettevalmisuseta Everesti
otsa ronimine polegi seiklus, pigem piin. Samas seiklust, leiutamist, naudingut
võib leida kõikjalt, need võivad olla kõige igapäevasemaid ja
rahuldustpakkuvaid, kuid me ei märkagi neid, sest meie suhtumine ja sissejuurdunud
töökultuur ei võimalda meil näha omaenese nauditavaid Evereste.
C. Duhigg
„Targem, kiirem, parem“ ( ÄP 2017) annab teatud võtme, kuidas meie töö võiksime
olla huvitav. Nauditav. Näide räägib Toyota töökultuuri siirdamisest Fremonti
tehasesse, mille töölised vilistasid kõiksugust moodsa asjatundlikkuse
kaasamise ja muude vidinate peale. Nende huvi vana süsteemi puhul oli teha tööd nii vähe kui võimalik. Üks ekstöötaja
arvas ennast olevat hea kandidaadi uude ühisfirmasse, sest tema tööajal
purjutamine oli titemäng võrreldes sellega, et erinevalt paljudest teistest ei
tõmmanud ta piduriklotse kinnitades ninasse kokaiini ega suitsetanud kanepit.
Kedagi ei huvitanud enne tema ettepanekud. Konveier pidi liikuma. Kogu lugu.
Siia võiks panna punkti, tuttav ju?
Kuidas muutis töökultuuri muutus tehase
tõhusaks? Lihtne. Toyota tootmissüsteem
(kulusäästlik tootmine) põhineb sellel,
et otsustamine toimub kõige madalamal võimalikul tasandil. Koostööliini
töölised näevad probleemi esimesena, seega on mõistlik just neile anda
lahenduse leidmiseks suurimad volitused. „““Igal töötajal on õigus olla mingil
alal selle ettevõtte tippasjatundja,“ (…) „kui ma paigaldan summuteid või
töötan vastuvõtuletis või koristajana, siis ma tean väljalaskesüsteemist või inimeste vastuvõtust või kontorite
koristamisest rohkem kui teised, ja kui
firma ei suuda seda teadmist ära kasutada, on see uskumatu raiskamine. Toyota
vihkab raiskamist. Süsteem on rajatud igaühe asjatundlikkuse
ärakasutamisele.““. (lk 172) See on märk, et firma saatus on töötajate kätes.
Ideekülv
2001 a lõi rühm arvutiprogrammeerijaid tarkvara
paindliku arendamise manifesti, lähtudes Toyota meetodi kulusäästlikust tootmisest. Selles rõhutati
koostööd, sagedast katsetamist, kiiret ratsiooni ja nõuet, et otsustamisõigus
oleks sellel, kes probleemiga kõige vahetumalt kokku puutub. See tõi ruttu
kaasa põhjaliku murrangu tarkvara arendamises. Praegu on see suures hulgas
tehnoloogiafirmade standardtasandiks. Ka filmitegijate „Pixari meetod“ põhineb
Toyota juhtimisvõtetel, milles ka madalal redelipulgal oleval animaatoril on
antud õigus teha põhimõttelisi valikuid. Miks? Lihtne: „ Küsisime, et mis mõte
on tööle võtta nutikaid inimesi, kui neile ei anta võimalust parandada seda,
mis on katki.“
Toyotalik
käsitlus ei ole vaid ilus jutt säästlikust (aja) kasutusest, näiteks: „ 2010
aastal oli peainspektor teatavaks teinud, et Sentineli töölepanekuks kulub veel
kuus aastat ja 396 miljonit dollarit. Fulgham ütles FBI direktorile, et kui
talle antakse volitused otsustamisõigused hajutada, siis vajaks ta praeguse rohkem
kui 400 inimese asemel vaid 30 töötajat ja Sential saaks 20 miljoni dollari
eest pisut enam kui aasta pärast valmis.“ Saigi. Veelgi tähtsam on aga see, et
muudatus mõjus inspireerivalt juhtkonnale, kes adus, et kui inimesed saavad
rohkem õigust otsustada, vallandub neis tohutu potentsiaal.
Tahad olla
korilane?
Mnjah,
võib-olla oleme valinud vale arengutee? Arenenud liiga kaugele? Me ei suuda
enam leida eesmärki, olla õnnelikud? Tahaks … Vabadust? Y. N. Harari „Sapiens.“
tuleb muude huvitavate väidete juures välja mõttega, et kõige õnnelikumad ja
vähem tööga koormatud olid inimesed, kui nad olid küttkorilased. Üllatute? Tänastes
heaoluühiskondades töötavad inimesed 40-45 h nädalas, arengumaades 60-80 h,
kuid küttkorilased, kes elavad kõige keerulisemates keskkonnas, näiteks
Kalahari kõrbes, töötavad üksnes 35-45 h nädalas. Nad peavad tihti jahti ja
tegelevad korilusega kolm kuni kuus tundi päevas. Ülejäänud on … vaba aeg. Ärgem unustagem, et lisa vaba aega annab
tõsiasi, et küttkorilastel ei pidanud,
enne ega nüüd, nõusid pesema, vaipu kloppima, põrandaid puhastama ega arveid
tasuma. Vabadus? „Varasel pärastlõunal
olid nad juba laagris tagasi, et süüa teha. Nii jäi neil hulgaliselt aega
keelepeksuks, juttude vestmiseks, lastega mängimiseks ja lihtsalt olemiseks.
Loomulikult tuli ette, et mõnikord sai tiiger nad kätte või hammustas neid
madu, aga nad ei pidanud kokku puutuma autoõnnetuste ja tööstussaastaga.“ (lk
73). Kas selline vabadus on teie õnne valem? Kahtlen. Jätkame siis vabastatud
aja otsinguid.
Googel-moogeli
retsept
Vabadus ja
vaba aeg võib olla mitmekihiline. See oleneb sellest, kuidas me asjadesse
suhtume, kuidas me aju nimetame. Tänapäeva hõrguks
maitseaineks ja mantraks on innovatsioon. Kuidas see seostub meie töö ja vaba
aja probleemiga? „Kogu
tõde innovatsioonist” kirjeldab Google töökorraldust: iga Google töötaja aeg on 70 protsendi ulatuses
täidetud põhiülesannetega, 20 protsendi ulatuses individuaalselt valitud
põhieesmärkide poole püüdlemisega ja 10 protsendi ulatuses tavatute ideede
otsimisega. See 10% on nn soikaeg. Ei, ei ärge mõistke valesti, see ei ole
soigumiseks ega selleks et töö soikuks, vaid see on aeg ja vabadus luua kaosest
uusi lahendusi. Probleemide ja võimaluste lahendamiseks luuakse kooskondi, mis
võib ise organiseeruda olenevalt sellest, millised huvid on osalejatel, kes
võtavad vastutuse struktuuri ja asjade käigu eest. Põnev, kuid „Soikaeg
tähendab ka tarkade inimeste usaldamist. Maailm on kontrolli all hoidmiseks
liiga keeruline, mistõttu igasugused kontrollikatsed vaid aeglustavad
innovatsiooni.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” ÄP 2009 lk 48). Kas
panite tähele, jälle see tarkade inimeste usaldamine. Usaldus on edukate
koosluste alustala. Aeg mis vabastatakse
mõtlemisele genereerib vaba aega.
Kas meie
võiksime ka teha „googlit“? Või vaid harjumuspärast mooglit, lülitada turutoimest
välja üha uusi valdkondi, karmistades karistusi ja hullutades inimesi „tasuta“
asjade pakkumisega. Selline moogellik
unistus siis? Aga kaugem siht? Tuleb nõustuda R. Rebasega: „Samas, kui ei ole idealistlikke unistusi, siis tulevad erakonnad
lihtsate lubadustega. Need on taktikalised lubadused ja altkäemaks häälte eest.“
Mnjah, tavamajanduses oleks see korruptsioon ja karistataks kiirelt ning
karmilt, poliitikas … Just, niimoodi tehaksegi googlist moogel. Altkäemaks on
altkäemaks, on see poliitiline või majanduslik ning mõju on sama. Arengut
pärssiv. Kas „tasuta“ transport või „odavad“ riigikorterid võivad olla meie unistuste
tipp? Aga kuhu jäävad odava hinnaga Porched? Neid ka pole, äkki Dr Riik … Ettevaatust,
targad ette vaatajad teavad, et: „Ükskõik kui kaugele me ka ei sooviks minna,
tõsiasjaks jääb, et kohale jõuame ikka sammhaaval. Praegu vajame kõige enam, et
otsustataks järgmised sammud – selle asemel et lasta end utoopilistel
eesmärkidel kõrvale kanda. Utoopia ei saabu kunagi, sest me teame, et kui see
saabubki, ei meeldiks see meile.” (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik”
SE&JS 2013 lk 133). Seega, idealistlik unistus, kui majakas on siiski
vajalik. Ülivajalik.
Mooglist
googli tegemise õpetus.
Mõni kurdab, et meil pole piisavalt ressursse,
pole võimalusi, pole … Unustage ära, ka Islandi vutimansal polnud mingeid
võimalusi, kuid … Õiged eesmärgid, tehtud valikud ja meeskonnavaim lubasid Islandi lumehobustel
enamikust Euroopa mansadest üle joosta.
Ressurssidest.
Kui mõelda tänapäevastele ettevõtlusplatvormidele, kus tööd ja tellimused
jagatakse vastavalt inimeste vaba aja võimalustele kasvõi 10 min või 50
sendisteks töödeks, siis me asume ressursside ookeani kõrval seda ise märkamata.
Kasutamata aeg pole mitte vaba aeg, vaid raisku läinud energia. Kuid meie ei
oska seda iga päev raisku minevat energiat kasutada, selle asemel kapseldume
aruteludesse, mida ei saa teha või millise Sirgu soo peale võib tuulikuid
rajada millisele mitte. Räägime nõrkemiseni mingist keskkonnasäästlikkusest,
kilekoti taaskasutamisest, kuid kõrvale jäänud inimesi „taaskasutada“ ei oska.
Raiskamine? Just.
Visionäär
Tom
Pole
midagi uut siin päikese all. Juba M Twaini loodud Tom Sawer põrkas kokku töö
imelise iseloomuga, selle sundusest muutumisel vabaduseks ja isegi
privileegiks. Peale järjekordset
pahandust pidi Tom karistuseks värvima planku. Hullem kui värvimine oli see, et
teised poisid said heita tema üle nalja.
Kuid … „Sel süngel ja lootusetul hetkel tuli tal äkki hea mõte, lausa
inspiratsioon. Ta võttis pintsli ja hakkas rahulikult tööle.” Kui esimene
mööduja teda seoses tööga tögada proovis, vastas ta: „Noh, ma ei tea, miks ei
peaks see mulle meeldima, Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku
värvida.”
See
näitas asja hoopis uues valguses. (…) Ta oli enese teadmata avastanud tähtsa seaduse
inimese tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama ,
on ainult vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur
ja tark filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis oleks ta taibanud, et töö on see, mida
inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja
see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski
ümberajamine on töö, kuna keegli veeretamine või Mont Blanc`i otsa ronimine on
ainult lõbu.” (M.Twain „Tom Sawer” Eesti Riiklik Kirjastus 1954 lk 18)
Tänased
olud on meie võimalus. Just muudatused on väikeste paindlike struktuuride
võimalus. Meie suur võimalus nagu Islandi „lumehobustel“. Meie väiksus, kiirus
ja endine tohutu paindlikkus, kui me ei lase ennast bürokraatias lubjastuda, võimaldavad meil läbi mängida mudeleid ,mida
suured ei saa endale lubada, samuti nagu hiidlainer ei saa teha sportlennuki
imetabaseid trikke. Sellest saaks vahva seikluse, sest need kes jõuavad
esimesena tulevikku määravad reeglid. Teised? Teised peavad kohanema.
Targutusi:
„Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013
Lk 17 „Teaduste seas valitseb bioloogia, seda
viljakas koostöös nanoteaduste ja informaatikaga. … Üksikisikule võib tema
genoomi järjestamine olla sama tavaline kui vereproov tänapäeva inimesele.
Võõrkeele õppimine võib tänu arvutitõlke arengule olla vähekasutatud oskus,
umbes samavõrd iganenud kui praegu kalligraafia. Individuaalset intelligentsi
täiendab tavapäraselt pideva sotsiaalvõrgustikega ühendatuse tõttu KOLLEKTIIVNE
INTELLIGENTS”
H. Sisask, E.Teemägi, O. Türn „XIX Olümpiamängud
Mexico 1968”
Lk. 71 Kõrgushüppes imponeeris ameeriklase
Richard Fosbury kõiki kaanoneid pea peale pöörav tehnikauuendus, hüppamisviis ,
mida esimese kirjelduse järgi olümpiaeelsel talvel ei osanud veel ette
kujutadagi. Fosgury oli oma nn. flopiga elektriseerinud pealtvaatajad ja
hämmastunud treenerid. (…) Sportlase enda sõnade järgi olevatki teda sellisele
hüppeviisile viinud halb koordinatsioon. Aga isikupärane kohmakus, kehalised
võimed ja tahtejõud on kombineeritud nii, et tulemus on omamoodi leiutis.”
James
Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016
Lk46
„Peabki raske olema. Kui oleks lihtne, siis, siis võiks seda teha iga jobu,
muutes edu mõiste tähendusetuks. See on raske, mõnikord jõhkralt raske, kuid
lõpuks on teekond seda väärt. See on tappev seiklusrada, aga samas on see ka
pagana vinge.“
R
G Hagstrom „Warren Buffetti Edulugu“ Ajakirjade Kirjastus 2015
Lk
31 „Õnnetuseks on ühiskonnas alati olemas üks väike protsent, ent absoluutarvuslt
suur hulk inimesi, kes on väiklased ja kadedad ning kes ei suuda oma eluga
hakkama saada. Selle asemel meeldib neil teisi mudaga üle kallata. Nende
eksitatud hingede elu eesmärk on püüda tekitada valu seal, kus nad ise
saavutustega hakkama. Eduka karjääri lõpuks on mudaga üle kallatud peaaegu
kõik, kes midagi korda on saatnud. „
No comments:
Post a Comment