Juhtmõte: „Sinu saatust
hakkab määrama see, kui hästi oskad paigutada oma nappi raha ja piiratud vara.
Ning parim viis otsustada, kuidas oma raha ja vara paigutada, on läbini selgeks
saada alternatiivkulu tagajärjes iga otsuse juures, mida võiks mistahes
olukorras langetada. Alternatiivkulu puhtalt majandusteoreetiline tähendus
keerleb selle ümber, et kui sa kulutad teatud summa (näiteks 50 000)
mingile asjale (näiteks villimisliinile), siis pole selle tagajärjel lihtsalt
su pangaarve 50 000 võrra lahjem, vaid sa ei saa seda 50 000 enam
mujal kasutada.“. „Õpi piiranguid armastama ja tee endale selgeks, et
väikeettevõttes on kõik vahendid piiratud.“ (J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 Lk 97) Lihtne ju! Samad
põhimõtted kehtivad ka Dr Riigi tasandil majandamisel: ebatõhusalt kasutatud
raha pole mitte ainult vähem teenuseid meile, vaid ka loobutud võimalused. Kasutamata
võimalused?
Meie raha,
meie elu
Juhtum
elust enesest. Juba aastakene oleme
kuulnud probleemidest tervishoiu rahastamisel. Tervishoiusüsteem olevat
kriisis. Meie, kodanikud, jälgime seda
madistamist kõrvaltvaatajatena, vaatame
emotsioonitult, kui raskelt arusaadavat tsunftisisest vägikaikavedu. Kuid me ei
peaks ükskõikselt sellesse suhtuma. Tegemist
on meie rahaga, meie tulevikuga, meie arenguga … meie eluga. See on väga tähtis
probleem. Ehhee, võiks öelda, et eluliselt tähtis. Kuid lahendid on kuidagi
asendustegevuslikud, raha kaob, kuid probleem ei lahene. Vastupidi probleem
süveneb, rahavajadus ka. Ainuüksi palgaprobleemi leevendamine vajab miljoneid. Tänavuses HK eelarves on
tervishoiutöötajate palgatõusu mõjude katmiseks tervishoiuteenuste reservina kõrvale
pandud 23,6 milj EUR (möödunud aasta mais olid tervishoiutöötajate nõudmised 68
miljonit). Mida teha? Olukord on ju äärmiselt murettekitav. Peaks õige
sektoriga nõu, kuidas arengut suunata? Sektor ju tarku ja empaatiavõimelisi
inimesi pilgeni täis? Elementaarne. No eks nõu ole ka peetud, kuid enne tuleb
poliitinimestel täita poliitlubadusekesed, peale seda … on raha otsas. Tegu
jääb tegemata.
Raha
erosioon
Nojah, raha
küll ei ole, HK on ju miinuses, kuid poliitinimstele tuli ideepojuke maksta
täiskasvanutele hambaravihüvitist tervelt 30 EUR aastas. Kuigi hambaravi on
tähtis komponent inimese tervises, siis selle piskuga küll midagi ei muuda. Vabandust,
poliitlubadus saab täidetud. Tervishoid …? Meie juhtumis on tegemist vaid vahendite
errodeerimisega. Miks? Vaatame poliitlubaduse lunastamist läbi
alternatiivkulude prisma. Kuidas see
üldpilti sobitub? Plaanitava hüvitisskeemi lisakulu 2017. aasta kokkuvõttes
olevat 16-21 milj EUR. Suur summa ju! Kuid summa on duaalne, 30 EUR inimese kohta on naeruväärselt väike,
samas 20 milj on juba ehmatavalt suur. Me võtame need kümned miljonid ju millegi/kellegi
arvelt. Midagi väga vajalikku jääb tegemata. Mida tähendab 20 miljonit? Näiteks
meditsiinitöötajate võimalik arvestuslik palgatõus sel aastal on samas
suurusjärgus, kuid ravijuhtude lisarahastus vaid pool sellest ehk 10 milj. Kas
raha selline pihustamine on eesmärgipärane. Tõhusus või pettus? „On vana tõde,
et miski ei peta julmemalt kui valelootused. Tulemus? Tarbijad maksavad firmale
halastamatult kätte, kui see annab oma turundusaktsiooniga lubaduse, mida ei
suuda täita.“ (D. Hill „Tõe kehastus“ Fontes 2005)
Kus meil
veel raha „vedeleb“? Kuivõrd mõistlik alternatiivkulude seisukohalt on RM poliitlubaduslik
investeering elamumajandusse 60 (3x20) milj EUR.? Jällegi praktiliselt
tervishoiutöötajate aastane palgatõus. Paneme raha betooni ja inimesed mulda?
Mnjah, kehvad valikud. Väga kehvad. . Meid justkui ei hirmutagi, et 2016
aastaks on meid 200 tuh vähem? Oleme harjunud? Prr! Kuid seegi analüüs oli vaid
lineaarne, isegi positiivne arvutus. Eksponentsiaalse languse puhul kukume me
turvavõrgust läbi. Just seetõttu on ülioluline milliseid valikuid me teeme, milliseid
… investeeringuid me teeme, kuhu aega kulutame.
Kui
lisame ka „riigireformikese“ äsja üllitatud kava maksumust, siis ainuüksi asutuste küüditamine, uue personali koolitamine
maksab sadu miljoneid. Midagi tähtsat jääb tegemata. Vahel tabab mind mõte et
poliitinimesed: „Nad peaksid hakkama elama nagu ülejäänud maailm – justkui
rahal oleks mingi tähendus ja ei saaks lihtsalt minna ja osta, ükskõik mida
kuradit sa tahad, ükskõik millal aga heaks arvad. Missugune talumatu mõte.“ (J. Belfort „Wall streedi
hunt“ Tallinna Raamatukirjastus 201 Lk
24). Kui NENDE käes olevale MEIE rahale tekkiks samasugune tähendus nagu
oleks see NENDE raha, siis sujuksid asjad hulka kõbusamalt.
Tuleviku teipimine
Nii kummastav
ja ehmatav, kui see ka pole, on meie mitte arengu võtmeküsimuseks kujunemas
ravi- ja sotsiaalkulutuste võimalikult tõhus arendamine. Areng ja uus visioon. Mnjah,
siinkohal tuleb küll meelde lp Mati Alaveri kunagine teravmeelne ütlemine, mis
või olla umbes selline, et oleme pidevas arengus, praegu
on meie arengus see faas, kus arengu nimi on taandareng. Seda
kummastavam on, et selles eluliselt tähtsas (sõna sõnalt) valdkonnas pole Pilvepiirile
leidnud oma tegudes mingitki koosmeelelist arenguvarianti. Inimene on kaduma
läinud ja seda tervishoius? Kas otsuseid teevad robotid? Juba? Mullu tekitas hämmastust
osapoolte täielik üksteise mittemõistmine raviteenuste hindade määramisel. Praktiseerivad
meedikud ütlesid, et nende hindadega pole võimalik kvaliteetset teenust
pakkuda, arveametnikud teadsid kindlalt , et me siin kabinetivaikuses
arvutasime välja … meil on metoodika, meie teame. Mulle meeldib ka arvutada,
kuid kui plaanilised patsiendid opilaualt maha tõstetakse, sest raha ei ole … siis
on metoodika vale. Ükski metoodika ei vähenda hädaliste kannatusi. No, ma ei tea isegi kuidas Pilvepiiri
suhtumist nimetada. Ükskõiksuseks? Upsakuseks? Ei tea.
Häbematuse
trikoovoor
Lahenduse
leiab alati kui lahendust tahetakse leida. Kõik algab valdkonna pealike
suhtumisest, nende hoiakutest, teema valdamisest ja prioriteetideks. Kui
näiteks tervishoiu teemat ei vallata, „populaarseid“ lahendusi käepärast ei
ole, siis leitaksegi endale jõukohasemad
alternatiivtegevused. Suhtumine algab sellest, kas tahetakse midagi ära teha
või vaid õigeks seletada. Imestamist väärt on asjaolu, kus kohalt selline
mittekonstruktiivne suhtumine tervishoiu administreerimises ometi pärit on?
Hiljutisest Pilvepiiri teatest sain aru.
Kõik algab pealiku suhtumisest. Nimelt
anti teada, et kuna meedikute kollektiivlepingu läbirääkimised luhtusid, siis
arutati, mis saab palgatõusuks varutud miljonitest. Kuhu seda kasutada? Õnneks pole Pilvepiiri heatahtlikkusel piire,
sest otsustati armulikult anda
meedikutele kuu aega kollektiivlepingu sõlmimiseks. Ups! Ähvardus? See on
lihtsalt uskumatu. Olukorras kus, minister peaks koos oma võtmeisikute ja kutseliitude
esindajatega istuma nõupidamisteruumis, otsima lahendusi, kostub Pilvepiirilt
vaid ähvardusi. Saamatust ka, teatades, et kuni kollektiivlepingut pole, seni
ei saa ka raviteenuste hindu muuta. Tehniliselt on see õige, kuid Pilvepiir
peaks ometi aru saama, et põhiprobleem on töö ja palgatingimustelt nihkunud
hoopis teise kohta, kogu tervishoiusektori jätkusuutliku rahastamise kohale.
Kuid me ei näe seni mingeid konstruktiivseid tegusid Pilvepiiri poolt, näeme
vaid isiklikku solvumist, pettumust, ähvardamist. Võõrandumist.
Hävinguprintsi solvumise meisterklassist
Nojah, eks pealik ole solvumise trikki treeninud juba pikalt,
see on saanud tema teiseks minaks.. Hüva, arusaadav, et üks kord läks solvumise
nipp läbi ja selle võttega õnnestus koalitsioonipartneri minister kahida
(sic!). Ehhee, ka kogu edasine tegevus on varieerunud solvumuse ja pettumise
vahel. Kogu maailm oleks nagu milleski süüdi. Isegi endise koalitsioonipartneri
uut juhti osati õnnitleda viisil, mis solvas ühe korraga kahte erakonda. Uskumatu.
See on tõeline meisterklass. Kuid kus on ühiskonna sidusus, hoolivus, kaasamine
ja need kõik teised kaunid sõnad, mida Pilvepiiril limiidivabalt kasutatakse? Pidev mossitamine ei kutsu kedagi ponnistama.
Ilmselgelt ei innusta „mossinovskism“ inimesi, ega loo lojaalset meeskonda. „Lojaalsus on
vastastikune. Sa ei saa seda eeldada, kui sa ise seda kuhjade viisi ei paku.
Lojaalsed liidrid loovad lojaalsed meeskonnad. Kokku hoidvad kambad võidavad.
Aina kiiremini muutuvas maailmas on natukene vanamoodsat lojaalsust üks kurad
väärt kaup.“ (J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016.Lk 175). Vaat
niimoodi. Kui Pilvepiir ei
suuda inimesi kaasata, innustada, siis ei
õnnestu ka probleemi lahendada. Me kaotame aega. Kogu tervishoiu valdkond, pluss sotsiaalvaldkond, on vaja aidata
kindlale alusele. Tuleb luua uus jätkusuutlik süsteem, kas omaosaluse
tõusuga, erakindlustussüsteemi
arendamisega või millegi veelgi innovaatilisema mudeliga. Ärme raiska aega.
Vastandamine
Maailma
ajalugu on täis ühendajaid ja vastandajaid. Mõlemad variandid võivad olla
edukad, Tundub, et meil on valitud „edu saavutamiseks“ vastandamine. Algas kõik
tootjate vastandamisest, milles ühed olid pahad ja teised väga pahad. Nojah vana brittide
põhimõtet, jaga ja valitse, on püütud
tuua üle meie maastikule. Kuid britid harjutasid oma poliitikat aastasadu enne
kui see toimima hakkas. Kui pahad alkoholitootjad olid vastandatud rahva tervisega,
siis järgmiseks vastandati omavahel
kange ja lahjakoli tootjad. Kummalisel kombel läksidki „kanged“ õnge, nagu ei
saaks aru, et järgmisena on nemad jälle „eriti pahad“.
Tühja sellest, lühinägelikkus on turuosaliste
eneste asi, ja mugavuspatu palk, kuid seda käitumismustrit tuleb meeles pidada.
Pange tähele: muster kordub. Toimumas on järgmine vastandamismäng. Teadaanne Pilvepiirilt: «Riikliku lepitaja pakkumise
tagasilükkamisest kaotavad kõik tervishoiutöötajad, eelkõige hooldajad ja õed».
Niisiis saame teada, et vastandus on tekitatud tagasilükkajate vs. õdede, hooldajate
vahel. Seejärel saame tead, et vähemalt
üks tervishoiutöötajaid esindav delegatsioon on oma otsusega seadnud ohtu kõigi
tervishoiutöötajate palgatõusu ja töörahu tervishoiusektoris. Seega alustuseks
kaks vastanud taset. Kuid see pole veel kõik, meisterklass jätkub: tagasilükkamine
ei kaitse ei tervishoiutöötajate ega patsientide huve. Nii, et veel kaks
vastandust: tagasilükkajad vs tervishoiutöötajad kogumis ja vs patsiendid
kogumis. Kes on õõnestajad? Muide ka väljend „vähemalt üks“ on väga teravmeelne
vastandamismeetod. Kuid ilmneb, et Eesti
Arstide Liit, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit ning Eesti Õdede Liit
teatasid ühispöördumises, et senine pakkumine lükati tagasi ja nad on nõus
sõlmima kollektiivlepingu vaid juhul, kui Pilvepiir võtavad konkreetsed
kohustused arstiabi kättesaadavuse parandamiseks. Lisaks lükkas palgakokkuleppe pakkumise tagasi ka tööandjate esindajana Eesti
Haiglate Liit, Eesti Kiirabi Liit ja Eesti Perearstide Selts, kellede hinnangul ei ole tervishoiusektori
rahastuse maht piisav.
Kollektiivne
mäss
Niisiis,
kes on need üksikud? Tõsiasi on, et tegemist on tervishoiusektori kollektiivse
mässuga Pilvepiiri tervishoiupoliitika vastu. Kõik lükkasid kokkuleppe tagasi.
Lükkasid tagasi mitte seepärast, et nad polnud nõus palgakokkuleppega, sest
mõistsid, vaid palgalepe ei paranda tõve ennast. Palgalepe on vaid plaaster,
mitte ravi.
Neljamütsimees: valitsuse
liige, minister, haigekassa nõukogu esimees, parteipealik
Pilvepiir, selle asemel et pakkuda võimalikke
lahendusi, leierdab üle üldtuntud asju, et kollektiivleppe läbirääkimiste tuum on leppida kokku palkades ja
töötingimustes. Oeh, ega läbirääkijad tobud ju pole, kuid probleem ei asu enam
seal, kus läbirääkimisi alustati, on tekkinud täiesti uus olukord. Pilvepiir püüab jälle sama meetodit: jagades probleem tükkideks,
tegeledes vaid enese jaoks sobivata, „populaarsete“ probleemidega, teised uputa vastuolude
kuristikku. Jaga tükkideks, vaheta mütse? Hilja. Asjalood on sealmaal, et
põhituum on palkade ja töötingimustelt nihkunud hoopis mujale. Põhituum on
nihkunud kogu tervishoiusüsteemi jätkusuutlikule rahastamisele. Seda mõistmata
Pilvepiir püüab ikka vanal moel kokkuleppe osapooli üle kavaldada.
Kavaldamine kolmel moel.
Esiteks jagamise ja mitmemütsi meetod. Kõigepealt jagatakse
probleem tükkideks ja siis vahetab valdkonna juht mängleva kergusega kübaraid
kord on tal valitsusliikme müts, kord ministri, kord HK nõukogu juhi müts ja
kord parteipealiku müts. Iga kord, kui tekkib probleem ütleb ta et see pole
selle mütsi probleem, teie nõudmised on kohatud või et see poliitiline küsimus
ei ole poliitiline küsimus.
Teiseks mäng arvude ja arvutusmeetoditega. Arstid väidavad,
et viie aastaga on eriarstiabi mahtu vähendatud. Tänavu saab haiglaravi 18 %
ehk 35 000 patsienti vähem kui 2013. aastal. Kas te suudate endale
seda ette kujutada? 35 000 kannatajat? Hädalist! Tendents jätkub. 2018. a
HK eelarve on 70 miljoni EUR võrra tegelikust põhjendatud ravivajadusest
väiksem. Arvestusliku bilansi kokkusobitamiseks kasutatakse Pilvepiiril loomingulist
raviteenuse hindade „kaasajastamist“. Kogenud hinnaökonomistina tean ma täpselt
mida tähendavad märksõnad – kaasajastamine, moderniseerimine, reguleerimine.
Kõik tuttavad sõnad, kuid tavatähendusest erinevad. Nihutatud sõnad. Hindu on
asjatundjate hinnangul kärbitud
sedavõrd, et ei need kata reaalseid kulusid
ega võimalda anda kvaliteetset arstiabi. Samas raporteerib Pilvepiir uhkusega,
et hea tahte märgina leiti juba
tänavu 10 miljonit lisaraha ravijuhtude arvu suurendamiseks. No kuidas saab
olla kaks asja ühel ajal, ravijuhtude suurenemine ja vähenemine? Rahanduslik
kvantmehaanika või? Heureka! Ilmselt on tegemist arvestusliku suurendamise ja
tegeliku vähendamisega. Või jäi meil midagi märkamata? Hea uudis on igatahes see, et Pilvepiiril
olevat olemas kava lisaraha kasutamiseks, aga ... Arstidel, sindrinahkadel, tekkis kohe kiuslik
küsimus, kas tervishoiurahvaga ka seda arutatakse? Oma „isekuses“ arvavad nad ,
et nemad teavad paremini kui Pilvepiir, kuhu lisaraha kõige enam vaja läheb.
Tuleb nõustuda nendega. Puudutab see ju kõige otsesemalt neid ja nende
patsiente. Nad arvavad ka, et patsientidele on vaja kindlust, et haigeks
jäädes saadakse õigel ajal vajalikku ravi tegelikkuses, mitte vaid paberil.
Sest vaadake, kui isegi Pilvepiirilased kunagi Mr. Morgiga peaksite kohtuma,
siis ta ei ütle, et kao siit välja,
Pilvepiiri arvutuste järgi peaksid sa ravitud ja terve olema. Lõppjaam on
lõppjaam loomingulistele arvutusmeetoditele vaatamata. Vaat niimoodi.
Kolmandaks. Suigutamise meetod. Pilvepiir
oli kollektiivlepinguga koos valmis allkirjastama nn. ühiste kavatsuste protokolli, mis oleks
andnud meedikutele kindluse tervishoiu rahastamise paranemiseks. Hea mõte, kuid
… Kahjuks oli dokumendi lõppversioon argpükslikult üldsõnaline. Tüüpiline: kui mõtled, ära ütle, kui ütled,
ära kirjuta, kui kirjutad, ära alla kirjuta, kui alla kirjutasid … ära imesta.
Seepärast Pilvepiiril öeldi, siis mõeldi, kuid alla ei kirjutatud. Selle kohta ütlesid meedikud väga viisakalt -
puudub kindlus, et rahastamist tõepoolest suurendatakse ja patsientide olukord
paraneb. Mnjah, ilmselt oleks mõistlikum seda avaldust käsitleda, kui väga
intelligentses vormis esitatud avaldust
usalduse kaotamisest ministri vastu. Vaat niimoodi, väga intelligentne. Kas
jõudis kohale? Ei tea.
Vajame muutusi?
Me arvame, et me teame, kuidas protsesse reformida, kuid meditsiini ja
keemia seisukohalt oleme me pehmelt öeldes mannetud. Üks ravim võib … „Inimesed usuvad, et poliitiline revolutsioon
või sotsiaalne reform teeb nad õnnelikuks, kuid nende biokeemia kavaldab nad
ikka üle.
Ainult üks ajalooline areng on tõeliselt tähendusrikas.
Tänapäeval, mil saame lõpuks ometi aru, et meie õnnevõtmed on meie biokeemilise
süsteemi käes (…) Näiteks Prozac ei vii läbi riigipöördeid, kuid tõstab
serotoniini taset meie organismis ja aitab seega depressioonist välja tulla.“ (Y.
N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 500). Vaat selline lugu.
Mnjah, tegemist on selgelt kergema vastupanu teed minemisega. Loodan, et
Pilvepiir ei võta seda oma juhtmõtteks.
Küsi või su suu pihta lüüakse.
Kuid isegi pealikud ei peaks häbenema kui nad midagi ei tea
või aru ei saa. Me oleme vaid inimesed, me ei saa kõike teada. Tuleb lihtsalt küsida
ja kuulata. Näide: 1970 aastate Coca-Cola, mis
oli pigem fragmenteeritud ja tagurlik kompanii, mitte uuendaja, milline
valdkonna arenguid määraks. 1971 aastal presidendiks saanud P. Austin otsustas
mitmekesisuse kasuks, investeerides veeprojektidesse, krevetifarmidesse,
veinitööstusesse, hoolimata nende väikesest tasuvusest. Tulemused langesid. Kui
R. Goizueta 1980 aastal sai Coca-Cola presidendiks oli ta esimeseks teoks saada
kokku 50 tippjuhiga „Rääkige mulle, mida me valesti teeme“. Ta julgustas juhte
intelligentseid riske võtma, et firma oleks pigem algataja kui sabasörkija (R G
Hagstrom „Warren Buffetti Edulugu“ Ajakirjade Kirjastus 2015 Lk 149). Meil on
palju meditsiinivaldkonna asjatundjaid, miks siis mitte küsida „Mida me valesti teeme?“. Kuidas
innustada meditsiinivaldkonna juhte, et nad võtaksid arengusuunalisi
intelligentseid riske, olema algatajad, mitte ei raiskaks oma energiat ja aega
(jälle üks alternatiivloobumise ilming) kaevikusõjale Pilvepiiriga. Mis selles
nii keerulist on?
Targutusi:
P Strathern „Medicid“ Kunst 2006
Lk 62 „G. di Bicci oma poegadele“ Ärge kunagi jõlkuge Palazzo
della Signoria juures ringi, justkui oleks kohaga, kus te oma äri ajate. Minge
sinna ainult siis, kui teid kutsutakse, ja võtke vastu vaid ameteid, mida teile
pakutakse. Ärge kunagi end rahva ees nähtavale sättige, kuid kui see on
vältimatu, sis tehke seda tagasihoidlikult. Hoiduge avalikkuse uudistavate
pilkude eest ja ärge astuge kunagi rahva tahtele vastu – kui nad just mõnda
laastavat projekti ellu viia ei taha …“
James Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016
Lk 61 „Sa ei usu kui paljud inimesed loovad sinisilmselt
ettevõtte, ilma et neil oleks rahandusest kröömugi aimu. Need kutsikad peaksid
vastu nina saama ja saavadki. Nende saatus on põruda.“
Lk 58 „Rahaasjad on su äri soontes voolav veri. See on su
ettevõtte tuleviku vundament. Sinu ülesanne on seda korras hoida. Kui teed seda
valesti, kujuneb sinust ja su meeskonnast lihtsalt kamp agaraid ogaraid, kes
tantsivad peatselt hävingu taktis ja süüdistavad oma haledas abituses ainult
halba õnne ja olusid. Ehita ettevõte õigesti ja edu saavutamise tõenäosus
suureneb. „
Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016
Lk 14 „Inimesed ei olnud millegi poolest erilised. Mitte keegi
ei osanud aimata (ja kõige vähem inimesed ise), et nende järeltulijad kõnnivad
ühel päeval Kuul, lõhestavad aatomi, murravad lahti geneetilise koodi ja
kirjutavad ajalooraamatuid. Kõige olulisem asi, mida eelajalooliste inimeste
kohta teadma peab, on see, et nad olid tähtsusetud loomad, kes ei mõjutanud oma
keskkonda sugugi rohkem kui gorillad, jaanimardikad või millimallikad.“
Lk 225 "Alustan seda lugu kõigi aegade suurima vallutajaga, kes
ilmutas ääretut vastupidavust ja kohanemisvõimet, muutes inimesed oma andunud
järgijateks. See vallutaja on raha. Inimesed, kes ei usu sama jumalat või ei
allu samale valitsejale, on enam kui varmad kasutama sama raha. Hoolimata kogu
oma vihast USA kultuuri, USA religiooni ja USA poliitika vastu meeldisid Osama
bin Ladenile väga USA dollarid. Kuidas suutis raha korda saata seda, mida jumalatel
ja kuningatel üle jõu käis?“
Lk461 „Paljud kuningriigid ja impeeriumid ei olnud tegelikult
midagi muud kui suured katusepakkujad. Kuningas oli capo di tutti capi ehk
maffiaboss, kes kogus katuseraha kokku ning tagas selle eest, et naabruses
tegutsevad kuritegelikud sündikaadid ja kohalikud väiksemad kalad tema
kaitsealustele liiga ei teeks. Sellega tema tegevus reeglina ka piirdus.“
No comments:
Post a Comment