Riigireformi laadne toode

Enne EV aastapäeva toimus vähemärgatud, kuid mitte vähetähtis sündmus - Rahandusministeerium (RM) saatis ministeeriumidele kooskõlastamiseks Vabariigi Valitsuse täpsema riigireformi (RR) plaani. Ei mingit toretsevat trummipõrinat, kuigi tegemist oli RR plaaniga, lausa titaanliku tööga, mis  peaks lp Jüri Raidla formuleeringut kasutades olema „vahend Eesti rahvuslike huvide järgimiseks pikemas perspektiivis.“ Märkamatuks jäi isegi  RM tagasihoidlik pressiteade „täpsemast“ plaanist,. Kas te olete RR uuest kavast midagi kuulnud? Ei? Isegi ebatäpsest plaanist ei tea te midagi?  Vaikus. Niivõrd tähtis küsimus ja vaid ERR kirjutas ühe asjakohase kommentaari . Imelik. Mingil veidral põhjusel tehti meie „eluaja“ tähtsaim algatus justkui kõigi klassikaliste varjamisreeglite järgi. Miks? Harjumus? Kava  väljastati ministeeriumidele vahetult enne pühi (22.02) ja vastust taheti praktiliselt kahe tööpäevaga. Meisterlik. Kaks tööpäeva tundub kujunevatki uue Pilvepiiri kooskõlastamise normiks, sama aeg anti ka kobarpommseaduse demineerimiseks. Kuid kas RR kava peab olema kiirustav ja salajane? Või häbenevad esitajad seda kava? Ei tea.

Uus maiade kalender?

 Kava on ambitsioonikas. Mitte niivõrd sisult, kui ajaliselt. Kui lp Jüri Raidla tunamullune „RR 10 käsus“ eeldas ajahorisondiks mitme valitsuse jagu ja kümmekond aastat, siis praeguse kava tööd ja tegemised on mahutatud „eile õhtust“ kuni 2019. aasta märtsini.  Ehhee, kui kauges tulevikus peaksid ajaloolased selle dokumendi avastama, siis teeksid nad ilmselt järelduse, et 2019 a märtsis toimus maailmalõpp, peaaegu nagu maiade kalender. Siiski, ühe Pilvepiiri lõpp ei ole veel maailmalõpp. Tõsiseid plaane tuleb seada pikemaks ajaks. Vanaema Marie ütles ikka, et on kaks asja mida tuleb teha kiiresti ja teine nendest on kirbu kinnivõtmine. Kuid praegu, kui pole häda ega kirpu, kuhu siis mõtlematult kiirustada? Tõsiasi on, et niivõrd sisukat ja dünaamilist protsessi nagu tegelik RR ei saa suruda kahte aastasse. Heal juhul õnnestuks sel ajal ettevalmistavad tööd teha, määratleda RR definitsioon ja tegevuste järjekord. Kava puhul ei olegi tegemist RR, vaid Pilvepiiri kahe aasta „oma asja ajamise“ kavala kavaga.

Nii vaikseks siin on jäänud…

Ja ikkagi, miks selline kurdistav vaikus? Kas kavake on nii tühine, et seda ei tasu tähelegi panna? Kommenteerida? Kiita? Tüdimus? Mingil määral meenutab olukord Vabadussamba hanget, mil kõik väsisid, loobusid, kuid bürokraatlik masinavärk tootis ikkagi oma tulemi. Ettevaatust väsimisega! Väsimus - isegi tõelise riigireformi eestvedajad  on ilmselt tülpinud lõputust riigi reformimise mittereformimisest. Sellega oleks reformivastased oma eesmärgi saavutanud. Kahju. Mõiste enese errodeerimine käib juba idee sünnist alates.

RR nime kaaperdamine algas juba eelmise Pilvepiiri ajal, mil ei  saadud RR mõttele pihta. Tehti mingit riigiVALITSEMISE reformi, rääkides samal ajal RR-st. Eriti koomiline oli, kui lp. J. Raidla esitas kodanikupalve, arutada RR Riigikogus eriti tähtsa küsimusena. Pilvepiir seda tegigi, kiites palve esitajat, kuid … arutluse pealkirjaks pani „ Riigivalitsemise reform“. Uskumatu. Kuidas teha valitsemise reformi, kui riigireform pole defineeritud, on korrastatud mõtlemisega inimesel, ilmselgelt raske aru saada. Muidugi, kui reformiks ei peeta just seda, et „tahan väga valitseda“. Sama mõistete ja sisu ühendamise raskustes on ka praegune Pilvepiir. Tuleb tunnistada, et sõnad on juba õigemad, kuid … sisust pole veel aru saadud. Võin ka eksida, võib ka olla, et sisust pole tahetudki aru saada või on küll saadud, kuid ei taheta teha. Nii, et see on temaatika, mille osas peame me Pilvepiiri jõudsalt järgi aitama. Alustame algusest

Mõistetest ja terminitest

Ilmselt on just lp J. Raidla kõige põhjalikumalt läbi mõelnud, sisustanud, esitanud tõelise RR võimalikud arengud. Poliitinimeste oleks kasulik neid uurida. Kui poliitinimesed ei suuda kõiki tema väga hästi esitatud materjale läbi lugeda (läbitöötamisest rääkimata), siis arengute praeguses faasis võiks vähemalt paari põhitõega (ettekandest Riigikogus) arvestada:

- „Käsitledes riigireformi, on vaja läbi rääkida ja poliitilisel tasandil kokku leppida vähemalt kolm asja. Esiteks, riigireformi eesmärk, teiseks, riigireformi mõiste ja sisu, kolmandaks, riigireformi mõõtkava ajas ja ruumis. Riigireform ei ole eesmärk iseeneses, see on vahend Eesti rahvuslike huvide järgimiseks pikemas perspektiivis.“

-„Riigireformi mõiste ja sisu poliitiline tellija peaks olema Riigikogu. Tellimuse täitjaks võiks saada Tartu Ülikooli (taas)käivitatav riigiõiguse instituut“

-„Jätkates mõtisklusi riigireformi ajakava üle, oleks kõigiti kohane, kui 2017. aasta esimeste kuude jooksul jõuaks Riigikogu otsusele teha Vabariigi Valitsusele ettepanek välja töötada riigireformi alused. Enesestmõistetavalt sisaldaks see otsus ka riigireformi mõistet ja parlamendi poliitilisi suuniseid riigireformi sisu suhtes. Valitsus saaks seejärel circa ühe aasta selle asja kallal kõvasti tööd teha ja peakski seda tegema. Oleks igati sümboolne, kui 2018. aasta alguseks esitaks Vabariigi Valitsus Riigikogule arutamiseks riigireformi alused. Paremat kingitust Eesti Vabariigile tema 100. sünnipäevaks oleks väga raske välja mõelda“

Niisiis järjekord on selline: Riigikogu (mitte vaid koalitsioon) jõuab kokkuleppele ja teeb VV ettepaneku välja töötada RR alused. Selleks et VV saaks asuda RR ALUSTE väljatöötamisele, peab Riigikogu ettepanek sisaldama riigireformi mõistet ja Riigikogu ( mitte vaid koalitsioon) poliitilisi suuniseid reformi sisu kohta. Seejärel, 2018 aastal esitaks VV  Riigikogule arutamiseks RR ALUSED.  Selline on selge ja loogiline parlamentaarse vabariigi töökorraldus. Kõige keskmes on parlament. Meil …

Meil algab kava äraspidiselt: „Vabariigi Valitsus on kokku leppinud riigireformi läbiviimises.“, minister täpsustab, et: „Valitsuse liikmed on juba koalitsioonilepingu koostamisel kokku leppinud riigireformi läbiviimise“. Niisiis ei lähtu meie riigi arengute juhtimine mitte Riigikogust, vaid koalitsioonist ja valitsusest ehk täidesaatvast võimust.  Mida täide saadetakse, kui seadusandlik võim pole teada andnud, mida tuleb täita, on arusaamatu. Kuid eriti huvitav on järgmine võimu usurpeerimise lausa paatoslik tunnistamine: „Parlamendi tasemel on võimalik kokku leppida riigireformi mõiste määratluses ja peamistes sisukomponentides. Demokraatia ja rahva kaasamise teemadel saab juhtroll olla vaid parlamendil, sest need on täitevvõimu korraldamisest laiemad küsimused.“ Selle kohani on kõik korras, kuid siis järgneb jahmatav järeldus: „ Kuni Riigikogu ei ole otsustanud teisiti, on Vabariigi Valitsuse KÄSITLUSE kohaselt riigireformi sisuks avaliku võimu organisatsiooni audit ja ümberkorraldamine koos avaliku võimu funktsioonide, ülesannete ning teostamise viiside ja toimemehhanismide revisjoni ja korrigeerimisega.“ Huvitav lähenemine – kokkuleppimine parlamendis on võimalik, aga .. me ei lepi kokku.  Me teeme ise ilma kokku leppimata.   Erinevalt lp J. Raidla kontseptsioonist, et: „Riigireformi mõiste ja sisu poliitiline tellija peaks olema Riigikogu“ on Pilvepiir oma „käsitluse järgi“ asunud toimetama režiimis:  „kuni Riigikogu ei ole otsustanud teisiti“, ehk täitevvõim on üle astunud seadusandlikust võimust. Siis sellist riigireformi teemegi või? Parlamentaarne riik ilma parlamendita?

Juustulaadne toode

Olete ilmselt näinud poes tehistooteid nagu juustulaadne toode, mis pole tehtud mitte piimast vaid taimerasvadest või lihavaba suitsuvorstimaitselist toodet. Need on sellised tooted, mille eesmärgiks on inimese meelte (maitsmis-, haistmis-, jne) eksitamine või sujuv võrdlus millegi juba eksisteerivaga. Vaat, Dr Riik on hakanud ka seda meetodit kasutama, sest kuidas teisiti käsitleda kava, mis on kahe  aasta valitsemisplaan, kuid  nimeks on antud riigireformi kava? Mitte ainult kava vaid lausa täpsem kava. Oeh, aluseid veel ei ole, kuid juba tegutseme täpsemalt?  Esitatud kava ei ole riigireform, see kava on RR täpselt sama palju nagu taimerasvast tehtud toode ei ole juust, vaid juustulaadne toode, esitatud kiirkava on riigireformi laadne toode. Poliitprügi.  Maitsetu ja väärkasutatud. MOTT

Isetehtud kava

Kuid, ärgem olgem vaiki, teeme ise oma kava. Meie riik, meie tegemised, meie kava! Vahva!  Tähtsaid asju ei saa jätta teiste teha, keeravad vussi. Alustame kohe avatud riigiga, kus elanikud on kaasatud otsustusprotsessi. Kes keelab? Kui mitte riigireformi siis kuhu veel kaasata? Kas sellesse, et kas tahame tasuta ühistransporti? Kuid see pole RR küsimus, RR on pigem mehhanismid kuidas elu edeneks niimoodi, et me oleksime võimelised ÜT eest maksma, oma piletiostuga avaldama vedajale tunnustust või mitte. Arendama konkurentsi. 

 Tegemisel kasutame  kava loosungeid, niigi palju kavast kasu,: avatud riik, elanikud on kaasatud otsustusprotsessidesse, kasutusele on võetud kaasaegsed kaasamise põhimõtted, riik soodustab demokraatia arengut, elanike kaasamist otsustusprotsessidesse.  Just niimoodi võikski läheneda RR tegemisele. Me oleme vaba rahvas vabal maal ja riigi lõime me mitte eneste valitsemiseks, vaid selleks, et meil siin hea elada oleks. Seepärast peame alustama mitte valitsemisest, vaid selles mida me soovime. Millised on meie unistused? Paljudel konverentsidel on moodustanud ülevaid sõnapilvi: Eesti, kui  avatud, salliv, hooliv, õnnelik , ettevõtlik, innovaatiline,  sõbralik, tark, nutikas ja seda ilmestavad koostöö,  meie/kogukond, väärtuspõhine,  valikuvõimalused, loovus, ettevõtlikkus, haritus. Just seda me tahamegi saavutada. Just selliseks tasub riiki reformida. Teeme siis! Teeme ise.

… ja alguses oli  ohjeldamine …

Seega nagu iga asjaga alustada tuleb algusest. Me ei tea millise seisukoha võtab Riigikogu, kuid alustaksin reformi alustele põhja loomist regulatsioonide auditist. Massiivne regulatsioon kipub lämmatama. Nii mõtet, kui tegu. Peame peatuma ja aru pidama, mida meil vaja on, mida mitte. Mida teha Dr Riigi jõuga ja millega saaks inimesed ise hakkama. Olen kogenud mitmetel murrangulistel hetkedel kuidas deregulatsioon päästab arengu sumbunud keskkonnast välja. Alustavaks teejuhiks võiks olla lp. J. Raidla ütlus: „Minu kümne käsu üheksas soov on massilise, riiki ja ühiskonda ahistava õigusloome ohjeldamine.“ Õige. Midagi sellelaadset on kirjas ka kavas: „Lähtume läbivalt põhimõttest, et absoluutselt kõike ei pea seadustega reguleerima“ ning „vähendame bürokraatiat ja aruandluskohustust nullbürokraatia projekti kaudu“.  Tore, kuid vähendamine ja ohjeldamisest enam ei piisa. Nullbürokraatia on ju tore sõna, kuid ei vähenda olemuslikult bürokraatiat. Nullbürokraatia muudab bürokraatia täitmise vaid mugavamaks. Seepärast  tuleb alustada bürokraatia tõelist kärpimisest - deragulatsioonist.

Deregulatsioon? Mis see on?

See on kogu eduka RR alus. Esmakordselt külastades Soome Konkurentsiametit nägin ühel uksel silti „Deregulatsiooni osakond“.  Vau, mis see veel on?. Osakonna tööks oligi süstemaatiliselt läbi  analüüsida kõik piirangud majanduses. Kuidas mõjub, kui uuritav piirang tühistada? Harilikult ei juhtunud midagi,  vaid osad ettevõtjad jäid marjamaast ilma, pidid asuma karjamaale, hakkama koos teiste „majandusloomadega“ turutingimustel konkureerima. Valulik protsess, kuid vajalik. Meile oli see „tuttu juttu“, sest olime just tegelemas tsentraalse hinnakujunduse deraguleerimisega. Samuti valus, kuid paratamatu. Kuidas oleks võinud majandussüsteem toimida ja areneda, kui mõne sisendi hind kavas kuu jooksul 60 … korda. Oli raske, kuid kohaneti ja majandus läks mürinal käima. Sama peame tegema ka nüüd. Meid ei aita  mitte pelgalt 0 tolerants ja mõistlik seadusloome, vaid tõeline, raju dereguleerimine. Minema kõik regulatsioonid, milleta saab hakkama. Me oleme juba hakanud harjuma Dr Riigi poolt paktava kõigi ja kõige kaitsmise ja abistamisega, mille tulemusena meie eneste , algatus- ja konkurentsivõime kannatavad. Mõttevõime ka. Oleme muutumas mitte ebaedukaks keskpärasuseks.  

Meie regulatsioonid on muutunud juba absurditeatriks ja me oleme sellega nii harjunud, et ei märkagi seda. Tule seesamune sealtsamusest appi, tuleb välja et meil on selline asi nagu ebaseaduslik puuriida püstitamine, mille eest võib trahvi saada. Oeh. Ebaseaduslik puuriit? Sõbrad soomlased on oma turvahulluses hulka kaugemale  jõudnud alles hiljuti rääkis üks tuttav, kuidas neil oli vaja Tallinna tulla ja teatasid et vanemad lapsed kooli ei tule kuna hoiavad väiksematel silma peal. Normaalne ju. Aga ei arvanud ära, käivitus terve turbeoperatsiooni: kool teatas asjast lastekaitsesse, kus kohalt taheti tulla kohe lapsi ära viima. Täielik totrus. Meilgi oli ringlemas regulatsiooniräbal, et vanemad ei tohi lapsi kauemaks kui 1,5 h üksi jätta. Mnjah, minu lapsepõlv möödus niimoodi, et isa oli metropoli ülikoolis õppimas ja ema käis vahetustega tööl, mis tähendas, et suure osa päevast olin täitsa üksi. Pidin ise hakkama saama. Nojah, mõnigi arvab, et on tunda jah, kõrvalnähud ilmnevad senini. Ise arvan, et see õpetas mind iseseisvaks, ise hakkama saajaks. Kõik ei saa reguleerida, kõike ei tohigi reguleerida, see oleks robotite maailm

Reeglid on pidevas muutuses, seepärast pole meil tarvis peljata nende muutmist: „Nii näiteks saadeti mustanahaline õpilane Clennon King vaimuhaiglasse sundravile üksnes seetõttu, et ta julges 1958 astal Missisipi ülikooli kandideerida. Niisuguse otsuse langetanud kohtunik leidis, et mustanahaline, kes arvab, et ta võiks Missisepi ülikooli vastu võetud saada, ei saa olla muud kui hull.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 189)  „Sellised lepingud, mis puudutasid vara jagamist lahutuse korral, olid Ameerikas varasemal ajal seadusevastased. Nimelt eksisteeris selline seadusepügal, mis pärines juba Inglise tavaõigusest ja mille kohaselt naised kaotasid abielludes õiguse lepingutele alla kirjutada ja omada isiklikku vara. Osariikide seadusandjad ja kohtunikud otsustasid 196 aastatel sellest loobuda (…)“ (M D´Antonio „Tõde trumpist.“ Pilgram 2016 lk 157). Kas te kujutate ette et täna võiks kedagi hullumajja saata seetõyyu, et te tahab ülikooli astuda või, et naisel pole õigus lepinguid sõlmida? Absurd.  Seepärast on ka meie regulatsioonid vaid meie ettekujutuse vili kurja ja hea äratundmise puust. Kuid teadagi puud arenevad, kasvavad, kiduvad ja annavad võrseid, seepärast olgem ka piirangutega loov.

Põhja ladumine

Iga ehitis vajab kindlat vundamenti. Mina alustaksin RR aluste meisterdamist Dr Riigi tegevuste ja regulatsioonide auditist. Dr Riigi tegevuste kvantitatiivsel ja kvalitatiivsel hindamisest oleks RR ettevalmistamisel oma kindel koht.  Iga tegevuse ajakulu  mõõdaksin stopper käes vana hea kronometraaži põhimõttel. Sellega saaksime esimese, kvantitatiivse tegevuste tõhususes selgusele. Siis läheb asi keerulisemaks, sest tegevusi on vaja hinnata ka kvalitatiivselt, võib-olla need on küll kvantitatiivselt tõhusad tegevused, kuid ühiskonnale lisaväärtust ei tooda? Milleks meile tegevused, mis lisaväärtust ei loo? Seejärel kasutades juba olemasolevaid platvorme,  püüdleksin läbi innovatsiooni kiirtee saavutada parimat tulemust. RR eesmärgiks peab olema arenguhüpe, suur hüpe. Ilma selleta pole reformil mõtet. Eeskujuks võiks võtta  Google´i innovatsioonireeglid, see on kõige ja kõigi kasutamine tõhusaima tulemuse saavutamiseks: 1. Keskendu kasutajale. 2.  Jaga kõiki. Meie hüper-ühendatud maailmas, kus valitseb tohutu kognitiivne ülejääk, on äärmiselt oluline olla avatud, lubada rahval end uuenduste teostamisel abistada ning toetuda ja ehitada üksteise ideedele. 3. Otsi ideid kõikjalt. 4. Mõtle suurelt, aga alusta väikselt. 5. Ära karda ebaõnnestumisi. 6. Olgu kujutlusvõime su süüteks ja andmed kütuseks. 7. Ole platvorm. Vaata kõige edukamaid ettevõtteid, mida hinnatakse miljarditesse dollaritesse … AirBnb, Ubet, Instragam … need kõik tegutsevad platvormidena. Kas ka sinu oma. 8.Vali missioon, mis läheb korda. (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 lk 100).

Meie müüdid, meie missioonid

Seega milline on meie missioon? Meie ühendav müüt? Selline missioon, mis meid innustaks?  Kes selle missiooni eestvedamisega hakkama saab? Kas selleks saab riigipea, kui täitevvõim on parlamentaarsest riigikorraldusest üle astumas? Igatahes esitatud kavandis pole  missiooni, isegi visiooni ei ole. Kavand ei kõneta kedagi, see on surnud paber. Bürokraatia sünnitatud bürokraatlik  dokument bürokraatidele bürokraatiaks. Õige oleks alata riigireformi meie polt loodud riigi veelgi paremaks ja võimekamaks muutmise aluste sõelumist rahvahankes. Meie riik on meie oma ja meie räägime kaasa selle paremaks muutmisel. Seda ei tehta saladokumentidega.

 „Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö – olgu selle vormiks siis tänapäeva riik, keskaegne kirik, muistne linn või arhailine suguaru – tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses.“„Ometi ei eksisteeri need asjad kuskil mujal kui üksnes lugudes, mida inimesed välja mõtlevad ja üksteisele räägivad. Väljaspool inimeste ühist kujutlust ei eksisteeri kogu universumis ühtki jumalat, ühtki rahvust, ühtki ettevõtet, ei mingit raha, ei mingeid inimõigusi, ei mingeid seadusi ega ka õiglust.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 42)

 Milline saab olema meie ühine müüt?

Targutusi:

 J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016

Lk 97 „Sinu saatust hakkab määrama see, kui hästi oskad paigutada oma nappi raha ja piiratud vara. Ning parim viis otsustada, kuidas oma raha ja vara paigutada, on läbini selgeks saada alternatiivkulu tagajärjes iga otsuse juures, mida võiks mistahes olukorras langetada.

Alternatiivkulu puhtalt majandusteoreetiline tähendus keerleb selle ümber, et kui sa kulutad teatud summa (näiteks 50 000) mingile asjale (näiteks villimisliinile), siis pole selle tagajärjel lihtsalt su pangaarve 50 000 võrra lahjem, vaid sa ei saa seda 50 000 enam mujal kasutada. See on see 50 00, mida sa ei saa kulutada uue restorani avamisele, lisatööjõule ega kontoripinna suurendamisele.  Niisiis on täiesti loogiline kulutada raha ja hankida villimismasin, kuid sul tuleb otsustada, kas seda raha saaks kulutada kuidagi paremini, et see aitaks tegevust laiendada. Minu toodud näites oli villimisliini loobumiskuluks see, et kadus võimalus avada uus baar, soetada uued kääritamistõrred või laiendada kontoripinda.“

„Õpi piiranguid armastama ja tee endale selgeks, et väikeettevõttes on kõik vahendid piiratud. Võta alati kõigi vahendite (mitte ainult raha) juures arvesse nende loobumiskulu ja vali kasulikum kurss, mida mööda purjetada helge tuleviku poole.“

Lk 26 „Sul tuleb oma fookus ajada nii kitsaks, et sellel, mida sa kohe looma hakkad, poleks sel hetkel turgu olemaski. See annab sulle hiilgava võimaluse luua täiesti uus valdkond.  Sa saad keskenduda valdkonna  laiendamisele, mitte lihtsalt oma tootemargi eristamisele teiste omadest. Et muutuda tõsiseltvõetavaks, peab su olemasolu õigustus olema midagi enamat kui su tootemark. See, et sa püüad kirglikult laiendada tuliuut valdkonda, muudab su automaatselt tõsiseltvõetavaks ja kaalukamaks „

Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016

Lk 14 „Inimesed ei olnud millegi poolest erilised. Mitte keegi ei osanud aimata (ja kõige vähem inimesed ise), et nende järeltulijad kõnnivad ühel päeval Kuul, lõhestavad aatomi, murravad lahti geneetilise koodi ja kirjutavad ajalooraamatuid. Kõige olulisem asi, mida eelajalooliste inimeste kohta teadma peab, on see, et nad olid tähtsusetud loomad, kes ei mõjutanud oma keskkonda sugugi rohkem kui gorillad, jaanimardikad või millimallikad.“

 Lk 194 „Kuidas me saame teha vahet sellel, mis on bioloogiliselt kindlaks määratud, ja sellel, mida inimesed üritavad bioloogiliste müütide abil õigustada? Siin on abiks rusikareeglist „bioloogia lubab, kultuur keelab“. Bioloogia on valmis sallima suurt hulka võimalusi. Kultuur on see, mis sunnib inimesi mõningaid võimalusi realiseerima ja teistest loobuma. „

„Kultuur kipub väitma, et ta keelab üksnes seda, mis on ebaloomulik. Bioloogilisest seisukohast ei ole aga miski ebaloomulik. Mis iganes on võimalik on ka loomulik.  Tõeliselt ebaloomulikku tegevust, mis läheb vastuollu looduse seadustega ning mille peaks ära keelama, ei saa olemas olla. Ükski kultuur ei ole kunagi üritanud keelata meestele fotosünteesi, naistele valguse kiirusest kiiremini jooksmist või negatiivse laenguga elektronidele teineteise suunas tõmbumist.“

Lk195 „Organid arenevad välja, et täita mingit kindlat funktsiooni, kuid neid võib kohandada ka muude ülesannete jaoks. Näiteks tekkis suu sellepärast, et kõige varasematel organismidel oli vaja toitaineid kehasse toimetada. Me tarvitame oma suud praegu samal otstarbel edasi, kuid lisaks kasutame seda suudlemiseks ja rääkimiseks (ning näiteks Rambo eemaldas käsigranaatidelt ka splindi suuga). Kas need tegevused on kõik ebaloomulikud ainult seetõttu, et meie ussikeselaadsed esivanemad kasutasid 600 miljonit aastat tagasi suud üksnes söömiseks?“