Monday, May 16, 2022

Hüääni tulek V3: huvid & hirmud

 




Sõda. Sõda Euroopa poolsaare keskel. Sõda Euroopa poolsaare keskel peale kahe Ilmasõja koletuslikke kogemusi. Sõda Euroopa poolsaare keskel, 21 sajandi „kolmandamal“ aastakümnel, mil me arvasime, et … suured sõjad on peaaegu lõppenud, et inimlikkus on (lõpuks või vähemalt Euroopas) võitnud.  Eh, ei arvanud ära. Kahju.

Miks siis ometi? Kõik sõdade analüüsijad väitsid, et sõdu on jäänud vähemaks ja ohvrite arv langenud ajaloo madalamaile tasemele.  Y. N. Harari („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 472) kirjutas, „Et makroajaloolisi protsesse vääriliselt hinnata, tuleb meil nende hiiglasuurte arvude tõelist kaalu tajuda. 2000 aastal hukkus sõdades kokku 310 000 inimest ja kuritegude ohvrina suri veel 520 000 inimest. Iga hukkunu tähendas terve maailma kadumist, murest murtud perekonda ning sõpru ja sugulasi, kes elu lõpuni selle kaotusega elama peavad. Makrotasandil moodustavad need 830 000 inimest aga kõigist 2000 aastal surnud 54 miljonist inimesest üksnes 1,5 protsenti. Samal aastal suri autoõnnetustes 1 260 000 inimest (2,25 protsenti kõigist surmadest) …“, mis tähendab, et keskmisel inimesel oli suurem tõenäosus auto alla jääda, kui terrorist, sõduri või narkoärika käe läbi surma saada.. Huvitav … makromajanduslik lähenemine. Oma raamatus  „21 õppetundi 21 sajandiks“ (PM 2019 Lk 196/197))  täheldas ta 21 sajandi sõdade kohta, et  „Samamoodi nagu Ameerika Ühendriigid, Hiina, Saksamaa, Jaapan ja Iraan, näib ka Israel mõistvat, et 21 sajandil on kõige tõhusam strateegia puu otsas istuda ning lasta teistel sõda enda eest ära pidada.“ Ja  „Venemaa lähtub koolikiusaja põhimõttest: nori kõige nõrgema kallal, aga ära talle ülemäära liiga tee, sest muidu sekkub õpetaja.“ Selline arvamine võis mingil ajaperioodil olla tõsi, kuid …

Kui  VF sõda Ukrainas veebruaris taasaktiveeris, viies sõja (oma regulaarvägede rakendamisega Ukrainas) uuele tasandile, siis … Jah, ootamatus. Üllatus. Paljud arvamised enam ei kehtinud. Enam ei kehti ka „vanad väärtused“ a´la vennad slaavlased, vennad õigeusklikud, elame „esssusti“, kuid põhiline, et sõda poleks ja paljud teised idanaabrite juures au sees olnud põhimõtted.  Uus mäng. Koolikiusaja oli oma  koolikiusaja formaadist välja kasvanud. Üllatuslikult küsiti pea igal arvamise tasandil (sh tipparvajad), kas nad on seal hulluks läinud, või haiged või …  Selline lihtsustatud arvamine siis. Püüti järjekindlalt vaadata ühe ja teise võtmeisiku peakolusse ning tehti kõige pöörasemaid/lihtsustatud/mugavus järeldusi. Arvati nii ja naa, kuid ei arvatud ära. Polnudki arvatav, kuid kõige tõesemalt kostus ühe emeriitpoliitiku (tänase usujagaja) vastus, mis kõlas umbes niimoodi: „Parem teha tegemist targa tõpraga, kui hullu tõpraga!“. Nii, et eeldada tuleb, et kõik on terved ja (omal moel) targad. Targad, kuid … ekslikud?  Kuid miks siis teostus teostamatu/mõeldamatu?

 Miinid ja „lehmakoogid“

  Mnjah, ega keegi ei suuda mõista teise inimese hirme, lapsepõlvetraumade, kiusu ja ebaõnnestumiste summana tekkinud maailmapilti. Isegi kui nad selle ise ära seletaks ei pruugi see olla tõsi või mõistetav ehk „ Mida aga Machiavelli ei ütle, on see, et kui inimesed sulle tõtt ütlevad, siis ei pruugi see tingimata tõde olla; see võib olla üksnes nende arusaam tõest.” (McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001 Lk 129)

 Mõnda teeb isiklik ajalugu tugevamaks, mõnda ettevaatlikumaks, mõnda  … Nüüd tekib veel kogumi probleem, nende isikliku ajaloo/kogemuste summa, kes on otsustamise juures (isegi kui otsustamine toimub otsustamatuse vormis). Kuhu poole nad igaüks eraldi või kõik koos kogumis kalduksid. Millised võiksid olla need tegurid, mis viivad saatuslike (vale)otsusteni. Neid tegureid võib olla mitmeid, nende koosmõju viia erinevate arenguteni. Jääda pelgalt mugavusarvamuse juurde, et tegemist on hullude või haigetega oleks enesepettus. Kõigel on põhjus. Kuigi puht statistiliselt väidab O. James („Kontoripoliitika” Tänapäev2013 Lk 31), et: „Üks protsent inimkonnast on psühhopaadid. See on 600 000 britti ja 3 miljonit ameeriklast. Selle profiiliga sobib ligi veeerand Suurbritannia vanglapopulatsioonist, kuid see on kokku vaid 15 000. Seega viibib enamik neist vabaduses ja tõenäoliselt õnnestub  sul oma eluaja jooksul vähemalt ühte neist hästi tundma õppida.” Vaat selline lugu, olgem tähelepanelikud.

Meie teiega …rähkleme praegu mingis imelikus arvamiskülluses (et mitte öelda arvamishulluses). Kuid tegelikult oleme informatsiooni miiniväljal, milles on segamini miinid ja „poliitilised lehmakoogid“.  Kui meie teiega tahame asjast sotti saada, siis peaksime pelgama seda sõjalis-poliitilist miinivälja õhinapõhiselt, ilma teejuhtideta, ületada. Seda enam, et miinid nagu mainitud vahelduvad poliitiliste lehmakookidega, osad lehmakoogid on maskeeritud miinideks ja vastupidi. Niisiis teejuhtide esimeseks suunaviidaks on alustada põhilisest ehk võtame lähtepunktiks, et maailma liigutavad huvid ja hirmud (armastus muidugi ka, kuid see on teise teema jutujärg) ning laseme teejuhid meile miksimiinid kätte näidata. Kui just poliitiliste lehmakookide otsa, nagu isetekitatud valitsuskriis, väga tihti ei komista võime isegi õige tee leida. 

 Huvid

 Kuigi me peame ennast humaanseteks ja intelligentseteks, arenenud inimesteks, siis mingid ürgjõud ja algtõed toimivad ikkagi (üllatuslikult, ehmatavalt, instinktiivselt) poliitilise jutuvada kenast kattekihist hoolimata. Vahel see lihtsalt puruneb (nagu maalaamade hõõrdumine või vulkaanipurse). Niisiis, huvid. Riikide huvid. Juba „19 sajandi Briti riigimees lord Palmerston väljendas selle põhimõtte järgmiselt: „Meil ei ole igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on igavesed ja alatised ja meie kohus on neid huve järgida“. Kui tal paluti nimetatud huvisid ametliku välispoliitika kujul täpsemalt määratleda, siis tunnistas Briti võimu paljukiidetud valvur: Kui inimesed küsivad minult … mida nimetatakse poliitikaks, siis ainus vastus on, et me püüame iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“ (H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017 Lk 33). Raske oleks midagi veel täpsemalt ja tabavamalt öelda riikide (mitte riiklike) huvide kohta. Nojah, seda Palmerstoni avaldust lugedes arvame meie, et see käib (muidugi meie teadmiste järgi niimoodi demokraatlikes riikides, sest juba 19 sai oli Briti vana demokraatia, kuid … Kuid sama huvide tõukejõud (mitte küll sama moodi ja samadel ajenditel) toimib ka kõigi teiste riikide puhul ja isegi/eriti autoritaatide puhul. Huvid ja hirmud on kaks võimsat tõukurit.  Kuid plaanid ja ihad ei pruugi alati tõeks osutuda. Ihade ja tegelikkuse vahel võib esineda suuri erinevusi, siis … Üldlevinud arvamus (soovmõtlemine) on, et siis kukuvad „pahad“ režiimid kokku, kuid …

 Vertikaalliim ja katuse raskus

 Mnjah, osutub, et sellistes vertikaalsüsteemides on mingi oma, mingi eriline liim, mis ei lase vertikaalstruktuuridel koheselt kokku kukkuda. Lugude liim, müüdid. Nagu Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“ PM  2019 Lk 301) nutikalt formuleeris siis: „Enamikku lugudest hoiab koos pigem nende katuse raskus kui alustalade kandetugevus.“ „Niipea kui isiklik identiteet ja ühiskondlikud süsteemid on rajatud mingile loole, muutub selles kahtlemine mõeldamatuks – mitte seda toetavate tõendite tõttu, vaid selle pärast, et selle koostlagunemine tooks kaasa nii isikliku kui ühiskondliku katastroofi. Ajaloolises plaanis on katus mõnikord vundamendist tähtsam.“. Seda fenomeni oleme kogenud paljudel juhtudel alates Kuubast ja lõpetades Süüriaga. KRT (NB! Ei tähenda korterit). Seepärast peab olema kõigi „arvamiste/arbumiste/soovmõtlemistega“ ettevaatlik, need ei pruugi täituda koheselt, vahel võtab mürgi väljahigistamine esialgu arvatust hoomatavalt rohke aega. Nagu H Kissinger („Maailmakord“ Varrak 2017 Lk 81/79/80) on tsiteerinud Bismarck hoiatust:.“  „Häda riigimehele, kelle argumendid sõtta astumiseks ei ole nii veenvad selle lõpus, nagu nad olid selle alguses“. Nii mitmelgi puhul on alustusargumendid osutunud … soovunelmateks. Esimeses Ilmasõjas arvasid kõik osapooled, et sõda tuleb kerge ja kiire, valitses nii-öelda „sügiseks (võidukalt koju) mentaliteet“, kuid sõja iseloom oli muutunud. Kiire ja võidukas asendus porise ja laastava nelja aastaseks (koos jätkusõdadega 8 a) jätkuvate väärarvamuste jadaks. Teine Ilmasõda algas samuti mõttega kiirest ja võidukast sõjast, kuid jällegi … inimkond polnud midagi õppinud. Niisiis: „Kuid ajalugu karistab strateegilist kergemeelsust varem või hiljem. I maailmasõda puhkes, kuna poliitilistel liidrid kaotasid kontrolli omaenese taktika üle“.. (…) „Kuid sõda, mis pööras pea peale lääne tsivilisatsiooni, ei olnud möödapääsmatu vajadus. See tulenes reast valearvestustest, mida tegid kaalukad liidrid, kes ei mõistnud oma plaanida tagajärgi, ning lõpliku veekeerise vallandas terrorirünnak, mis toimus aastal, mida peeti üldiselt rahulikuks perioodiks. Lõpuks kadus sõjaline planeerimine ühes diplomaatiaga. See on õppetund, mida järgnevad põlvkonnas ei tohi unustada.“ Õige, ei tohi, kuid on juba unustanud, ka VF Veebruariavang lähtus samadest vigastest eeldustest mis eelnevad – kiire ja võidukas lahing, ja kolmandaks päevaks on sõda ( nn. sõjaline erioperatsioon) võidetud. Kuid rünnakukindralid ei arvestanud ühe C v. Clausewitz`( „Sõjast”  Eesti Keele Sihtasutus 2004 Lk 31): põhitõega: „Kui tahame vaenlast alistada, tuleb meil kohandada oma jõupingutusi vastavalt tema vastupanujõule; see väljendab tulemis, mille tegureid ei saa üksteisest lahutada, nimelt: olemasolevate vahendite mahus ja tahtejõu tugevuses.”. Just, ründekindralitel jäi arvestamata Ukraina poolne tahtejõu tugevus. Tahtejõu tugevus ja vastupanuüksuste detsentraliseeritus ning kiire kohanemine oludega. Ukraina oli omandanud kogemuslikult „Kreeka vanasõna ütleb ja tabab täpselt frankide võimu laienemise doktriini tähendusest: „Olgu frangid su sõbrad, aga mitte naabrid.“ (W. Wies „Karl Suur“ Kunst 1999 Lk 72) lähtuva ohu tõsiduse ja suuruse. Ründaja oli teinud valearvestuse, valearvestuse mida oli teinud paljud teisegi, ajades segi ihad ja tegelikud vajadused.

 

Esmaste eesmärkide tagajärjed

 

„Teadvustades kõrgema tasandi tagajärgi, millest lähtuvalt loodus asjad paika paneb, olen mõistnud, et harva saavutavad eesmärke inimesed, kes annavad liigselt kaalu otsuste esmastele tagajärgedele ning ignoreerivad teiseseid ja kõrgema tasandi tagajärgi. Põhjus on selles, et esmased tagajärjed on sageli teiseste tagajärgedega vastuolus ja see põhjustab suuri otsustusvigu.“

„Päris sageli on esmased tagajärjed kiusatused, mis lähevad meile maksma selle, mida tegelikult tahame; vahel on esmased tagajärjed meie teel seisvad takistused. Tundub peaaegu, nagu jaotaks loodus meid selle järgi, et annab meile mõlema tasandi tagajärgi kaasa toovaid trikiga valikuid ja karistab neid, kes otsustavad ainuüksi esmastest tagajärgedest lähtudes.“ (Ray. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018 Lk 173) Tundub ju lihtne? Kuid miks nad siis sõtta läksid? Iha, kiusatus, valearvestus, vajadus)? Mille vajadus? . Jaapani  II MS kogemus annab arvamuste/argumentide/soovmõtlemiste ekslikkusest selge pildi. Seega „Miks nad üldse sõtta läksid? (…) See kõik oli lihtsalt rumal valearvestus. 1930 aastatel jõudsid Jaapani kindralid järeldusele, et ilma kontrollita Korea, Mandžuuria ja Hiina ranniku üle tabanuks Jaapanit majandusseisak. Nad kõik eksisid. Tegelikkuses sai Jaapan kuulus majandusime alguse pärast seda, kui Jaapan oli kaotanud kõik mandril asunud valitsusalad. Inimese rumalus on üks suurimaid toimejõude ajaloos, kuid me kipume seda pahatihti eirama.“ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019  Lk 201). Vaat selline lugu.

 Sõda kui osa sotsiaalsest elust ja poliitika jätk?

 Kus iganes sõjast arutletakse, siis kuulub sellesse arutluskokteili „stammkomponendina“ ka C.v. Clausewitzi sõdade teoreetiliste põhitõdede käsitlus, mis vahel võivad olla üpriski üllatavad. Näiteks:

- „Sõda ei kuulu teaduse ega kunsti valdkonda, vaid see on osa sotsiaalsest elust. See on suur huvide konflikt, mille lahendus on verine, ja vaid viimati nimetatu poolest erineb see muudest sotsiaalse elu nähtustest. Paremini kui mis tahes kunstiga võib seda võrrelda äritehinguga, mis on samuti inimlike huvide ja toimingute konflikt, ja palju lähemal sellele on poliitika, mida omalt poolt võib võrrelda kaubitsemisega suuremas mastaabis.“ (P Haavikko „Peakorter – Soome õukond“ Argo 2012 lk 162)

- „Kui sõja eesmärk on riigi julgeoleku tagamine – ja kuidas saakski teisiti olla? – siis peavad sõjad olema piiratud. Just seda pidas Clausewitz silmas, kui ütles, et sõda on „poliitika jätkamine teistsuguste vahenditega … Poliitiline kavatsus on eesmärk, sõda on vahend, ja vahend ei ole kunagi mõeldav ilma eesmärgita”. Riigid võivad langeda sõja ohvriks, kui relvad muutuvad nii hävitavaks, et seavad ohtu eesmärgid, mille pärast sõda peetakse. Sellisel juhul tähendab jõu kasutamine selle hävitamist, mida tegelikult tahetakse kaitsta .” (J.L. Gaddis „Külm Sõda” Tänapäev 2007 lk 62). Mõtlemapanev.

 Alguse hämu ja õnnemäng

 Algusega on kokkupõrgetes niiviisi, et planeeritud algus põrkub tavaliselt tegelikkusele.  Helmuth von Moltke Vanem (Preisi Kindralstaabi ülem) oli hea planeerija ja „Kuigi ta vastutas planeerimise eest, keeldus ta sellest kavast rangelt kinni pidama. Ta sõnas, et mitte ükski plaan ei ela vaenlasega kokku põrgates kauem kui viis minutit.“ (W.Weir „50 väejuhti, kes muutsid maailma.“ Resen 2007 lk 190)

 C v Clausewiz selgitab, et: „Lõppeks on eripäraseks raskuseks veel kõigi andmete suur ebakindlus sõjas, sest kogu tegevus toimub mõnes mõttes pimedas kobades, mis lisaks kõigele muule annab üsnagi tihti , otsekui udus või kuuvalgel, asjadele ülepakutud ulatuse, groteskse väljanägemise.

See, mida see nõrk valgustus täielikust nägemusest varju jätab, peab anne ära arvama, või jääb see hea õnne hooleks. Seega on siis jällegi õnne või koguni juhuse soosing see, mida tuleb objektiivse tarkuse puudumisel usaldada.” (C v. Clausewitz „Sõjast”  Eesti Keele Sihtasutus 2004 Lk 133). Hm, objektiivse tarkuse puudumine?

Tänapäeva analüütikud märgivad, et: „Sõda on alati hasartmäng ja väljatung teadmatusse. Ajaloolase ja Anzio veterani Michael Howardi üht kuulsat kommentaari parafraseerides ei tule võitjaks ilmtingimata mitte see pool, kes õigesti alustab, vaid see, kes ennast kiiremini kohandab.“

 „Sõjaajaloolane Sir Michael Howard nentis korra, et sõja alguses saavad harilikult kõik asjast valesti aru (…) Howard jätkas, et tähtis ei ole mitte olla õigel seisukohal kohe algusest peale – see on peaaegu võimatu ülesanne -, vaid olla võimeline ennast muutma. „Niisuguses olukorras, mil kõik algavad valesti, saavutab eelise see pool, kes suudab kõige kiiremini uue ja tundmatu keskkonnaga kohaneda ning omaenda vigadest õppida.“ Ta ütles, et seega on eesmärgiks arendada suutlikkust selle hetke saabudes kõigest kähku õigesti aru saada.“ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2018 Lk 238/385). Vaat selline lugu. Segane värk, kuid mäng käib kiire kohanemise ja reageerimise peale, ka objektiivse tarkuse puudumisel.

 Eeldused & (teras)õhupallid

 Mis siis oli Veebruariavangu eelduseks? Ilmselt  „Kallaletungi korralduse andnud mees teadis hästi, et kiire edu korral teda eriti takistama ei hakata, pigem lepitakse tulemustega – nagu see sündis augustis 2008 ja veebruaris-märtsis 2014. Läks aga vastupidi: Ukraina ja tema president hakkasid kõvasti ja põhimõtteliselt vastu ning kõik Kremlis kavandatu läks aia taha. Putini vallandatud sõja kulg oli niivõrd karjuvas vastuolus inimõiguste ja vabaduse printsiipidega, et lääne suurriikide valitsustel tuli kiirelt loobuda senisest Moskva sigadustega leppimise poliitikast ja hakata pseudosanktsioonide asemel rakendama tõelisi. Pluss relvade andmist Ukrainale, et too saaks vastupanu jätkata.“ (PM 10.05.22 Alatalu) Ehk eeldus ei osutunud tõeseks. Ikka juhtub valearvestusi, kuid siinkohal on vast paslik tuua  Iraagi sõja üks arutlusmoment „Evean Heulfer, planeerija, kes oli välja pakkunud maismaasõja plaani nime, võttis kujunenud olukorra skeptiliselt kokku, (…): mis saab siis, kui see õhupall, millest kõik Washingtonis räägivad, osutub hoopis keeglikuuliks?“ (M Goron B Trainor. „Cobra II“ Eesti Entsoklüpeediakirjastus 2008 Lk 100) Mnjah, Iraagis osutus õhupall siiski vaid õhupalliks, kuid Ukrainas osutus õhupall jumakaks keeglikuuliks. Kõige sellest tulenevaga.

 Milline sõda?

 VF välksõjaline Veebruariavang Ukrainas vindub juba neljas kuu. Sõda mida peetakse suuresti eelmise sõja reeglite järgi (tankikolonnid, koonduslaagrid, linnade pommitamine, massimõrvad). Rõhutagem, et peetakse (õnneks) eelmist (kolmanda põlvkonna) sõda.

 G. Potseptsov („Strateegiline sõda”  Infotrükk  Tallinn 2009 Lk26/25/29) jagab sõjad nelja põlvkonda: „Tervikuna käsitletakse neljanda põlvkonna sõda mittelineaarsena, kui kaob sõja ja rahu erinevus.” „Esimesed kaks sõdade põlvkonda peeti sõjavägede vahel, kolmas industriaalstruktuuride vastu, mis tagasid sõja võimalikkuse. Aga neljanda põlvkonna sõda hakati käsitlema kui vahetut rünnakut poliitilistele struktuuridele, mis teevad sõja üldse võimalikuks.”

„Neljanda põlvkonna sõda pakutakse modelleerida võrgustikusõja süsteemis, mis võimaldab tegutseda kiirelt ja otsustavalt.”

 „ … neljanda põlvkonna sõja iseärasused:

-Kui iga põlvkonnaga lahinguväli laieneb, siis neljanda põlvkonna sõda toimub juba kogu vaenuliku riigi tasandil

-väheneb sõltuvus tsentraliseeritud logistikast

-kasvab manööverdamise tähtsus

-tekib eesmärk luua kollaps seesmiselt, kuid mitte vastase füüsilise hävitamise teel.”

 „Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel.

„Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel.”

„Nagu näeme käib üleilmsete reeglite revideerimine pidevalt, kusjuures iga kord kehtestavad reeglid enda järgi kõige tugevamad mängijad, ülejäänutele jääb nende täitmine. „ Kui teil on veel meeles eelnev kreeklaste vanasõna frankidest naabrite kohta, siis on see just see koht, kus meie teiega, siin praegu ja tulevikus peame olema ülitähelepanelikud. Sõda ei pruugi olla vaid Ukrainas, see võib olla laiem

 Hirmud

 Mnjah, hirmud? Minu lapsepõlves öeldi, et elu käivitavad kaks asja: esiteks paljunemistung ( mis on kogu eluslooduse eksistentsi alus) ja surmahirm (mis on kogu eluslooduse eksistentsi lõppemise hirm), kõik muu … See pidi olema soust, selle tõsiasja seedimiseks. Niisiis hirmud.

Millised võisid olla sõja käivitamist soosivad hirmud?  Meie teiega ju ei tea, kuid asjatundlikud teejuhid võivad näidata suunda, millised hirmud/ihad vallandasid tegeliku ja täiemahulise  rünnaku Ukrainasse. Kõige pealt alustame …

 "Kambakas“

 Vaadake, meil räägitakse palju propagandast ja propaganda mõjust, kuid propaganda ei mõju vaid üksikisikutele nn pööblile, vaid ka juhtidele. Paratamatult. Lisaks ringkäendusele tekib ka ringkinnitus. G. Potšeptsov  („Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 lk 22/24) täheldas, et:  „Propaganda on tõlgendaja, mis, mis viib faktid vajaliku maailmamudeliga vastavusse. Kui sellised faktid puuduvad, hakkavad propagandistid neid välja mõtlema.“ „Propaganda maalib pildi maailmast, mida pole tegelikult olemas. Kuid ta teeb seda nii, et see näeks välja tegelikkusest ilusam, arusaadavam ja süsteemsem. Selle pildi põhjal ei ole väga lihtne aduda reaalsust, võib saada ainult reaalsuse mudeli, mida võim tahab näha. Propaganda on siin nagu õukonnakunstnik. Ta ei näita mitte tegelikkust, vaid seda, mis seal võimu arvates peaks olema.“  „Inimene ei saa tugevale propagandale vastu seista, kui tal pole peas vastumürki enda isikliku maailmamudeli näol, mis erineb propaganda omast.“ Vaat milline lugu.

Kuid kui inimesel pole kunagi olnudki mingit isiklikku maailmapilti, kui teda on oktoobrilapsest peale söödetud sõja kangelasmüütidega, siis pole tal ka mingit võimalust millelegi vastu seista – ta elabki paralleelmaailmas ja kujutab ette, et kuri maailm püüab teda hävitada. Tekkib grupisisene tunnelmõtlemine ehk „kes  ei arva samuti nagu meie (pigem küll antud juhul „mina“), see on vaenlane“. Lihtne nagu kaheks loe.. 

 „Grupikas“

 Kuidas see mehhanism töötab?  Tim Harford („Kohanemine” Hermes 2012 Lk 51/60) toob näite, et: „Johnson arutas asju ainult oma poliitiliste nõuandjatega. Selle põhjal sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist edu ning sõjalised otsused olid ebaõnnestunud. Ideaalne hierarhia maksis kätte, meeskond tiris üksmeelselt vales suunda ning käsuliin tõkestas elutähtsa informatsiooni jõudmist tippu” Vaat selline lugu. Ja kujutlus laiast toetusest või kaasamisest võib olla eksitav võib olla nii eksitav, näiteks  „Raamatus ilmneb, kuidas tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.” „ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.”. nii ongi, tekkis illusioon laiapõhilisest arvamusest, mis tegelikult osutus kitsagrupiliseks valeotsuseks.

 N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini („Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ (Elmatar 2008 Lk 94) toovad huvitava käsitluse ja termini – šabloonne mõtlemine: „Termini šabloonne mõtlemine võttis kasutusele ajakirjanik William H. Whyte. Šabloonne mõtlemine otsustetegemise stiil meeskonnas, kus selle liikmete vajadus omavagel hästi läbi saada ja üksteisega nõustuda on suurem kui vajadus otsida ning kriitiliselt hinnata alternatiivseid arvamusi ja ideid. Tihti põhjustab seda meeskonna või grupi kokkukuuluvussoov, eraldatus välistest mõjudest ja autoritaarsed juhid, kes ütlevad oma arvamuse välja – tegurid, mis ilmnevad paljudes organisatsioonides mitmesugustel tasanditel. Need tegurid loovad tihti meeskonnaliikmetes tajutava surve kohanduda juhtide arvamusega. Need võivad viia ka tajutava vajaduseni vaigistada vastakaid arvamusi ja kaitsta  juhte kilbina niisuguste arvamuste eest. Nii luuakse võltstaju, et grupiliikmed on üksteisega täiesti nõus, ja väljaspool gruppi avaldatud arvamused on alaväärtuslikud. Tulemuseks on puudulik arutelu ja otsustamisprotsess, mida sageli iseloomustab alternatiivsete ideede uurimata jätmine, vildakas informatsiooniotsimise protsess ja liidrite lemmikarvamusega kaasnevate riskide vähene hindamine.“ Eks ole, tundub tuttavlik. Valusalt tuttavlik?

„Haamrikas“

 Sellele võib lisanduda veel „suure haamri sündroom“, sest „ Mis veelgi hullem, suur võim paratamatult moonutab tõtt. Võimu eesmärk on pigem tegelikkust muuta, kui tõtt tunnistada. Kui teie käes on haamer, paistab kõik naelana, ja kui teie käes on suur võim, paistab paistab kõik teid sekkuma kutsuvat. Ka siis, kui sellst tungist kuidagi üle olla suudate, ei unusta teid ümbritsevad inimesed ometi hetkekski hiiglaslikku haamrit, mida te käes hoiate.  Kõigil, kes teiega räägivad, on mingi teadlik või alateadlik tagamõte, mis tõttu te ei saa nende sõnu kunagi täielikult uskuda. Ükski valitseja ei saa kunagi usaldada, et tema õukondlased ja alamad talle tõtt räägivad.“ „Suur võim toimib seega nagu must auk, mis väänab end ümbritsevat ruumi.“ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 241)

 Torumõtlemisevastased torumehed.

 Selle kõverduse õgvendamiseks on vaid kolm teed:

-Esiteks mitte alluda meelitustele „Või nagu sõnastas Ann Landers: „Ärge võtke oma koera imetlust kui lõplikku tõendit, et olete suurepärane inimene.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 Lk 254) teadagi on see raskeim viis.

-Teiseks juba mainitud G. Potšeptsov  („Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 Lk 24) isikliku maailmamudeli ehitamine ja arendamine:  „Inimene ei saa tugevale propagandale vastu seista, kui tal pole peas vastumürki enda isikliku maailmamudeli näol, mis erineb propaganda omast.“

-Kolmandaks. Mõned targemad on leidnud sellisele torumõtlemisele lahenduse. Näiteks Lk 60 „Galvin teadis, et sisekriitikat eiravad organisatsioonid teevad varem või hiljem saatusliku vea …” „Jack Galvini arvates ei piisa sellest, et erimeelsusi üksnes talutakse, vaid oma lahkneva arvamuse avaldamist tuleb vahel lausa nõuda.” (Tim Harford („Kohanemine” Hermes 2012 lk 60)  Kindralmajor Jack Galvin „Galvin selgitas Petraesele, et tema kõige tähtsam tööülesanne on oma ülemuse kritiseerimine: „Minu töö on divisjoni juhtimine ja sinu töö minu kritiseerimine“. Tim Harford ( „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012 Lk 227/228) pakub sarnase lahenduse: „Me vajame kedagi, kes aitaks ühendada need kaks mõtet – ma ei ole äparduja, aga ma tegin vea. Twyla Tharp kutsub selliseid inimesi valideerijateks; need on meie sõbrad ja tuttavad, kes meid toetavad, kuid ühtlasi ütlevad asjad ilustamata välja. Head sõbrad aitavad meie tuju tõsta ning see on aeg-ajalt hädavajalik, kuid vähe on sõpru, kes tulevad ütlema, et eksime.”  „Tharpi nõudmisi tugigrupi liikmetele on lihtne kirjeldada, kuid raske täita. Tema arvates on tarvis inimesi, kes oskavad asju õigesti hinnata, hoolivad sinust ja ütlevad oma arvamuse ausalt välja.” See on nii ilus, et … seda kohtav väga harva. Kuid lootma peab. Või on mingi teine lahendus? Hm, torumõtteliselt tekitad toruummistus või lausa tromb.? Prr! Neil ( „torus“) on mure, kuid see pole tegelik ega reaalne mure vaid parallelmaiilma kujutletav (iha)mure. Nagu Jon M. Huntsman ( „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012 Lk 125) on täheldanud, võttes appi Mark Twaini:  „Ma olen vana mees ja mul on olnud palju muresid, kuid enamikku neist muredest pole kunagi olemas olnud. Mark Twain”. Nii on

Kujutlus kaotatud impeeriumist

Millist impeeriumi siis taga nutetakse? Tänaseks teame, et see ei ole juhttuumiku jaoks enam Nõukogude impeerium (kuigi suurema osa VF elanike ihaluses virvendab veel mälestus võrdsest sotsialistlikust vaesusest) vaid Tsaari-Venemaa laadne impeerium. Revolutsioon olevat olnud viga (mida see muidugi ka oli). Niisiis … Milline impeerium? VF kõrgametnikud on rääkinud midagi „demokraatlikust“ ja „vabakaubanduslikust“ ruumist Vladivastokist Lissabonini. Hm, huvitav valik ja huvitav sõdakasutus. No nüüd peaksid küll Lissabon muret tundma.

 Tuntud vene kirjanik Viktor Jerofejev (PM 11.05.22) on kirjeldanud impeeriumiihalust ja tegelikkust üpris otseselt: „Pihkva kloostri vene õigeusu munk Filofei lõi 1523. aastal kontseptsiooni Moskvast kui kolmandast Roomast. Pärast Rooma impeeriumi ja seejärel Bütsantsi kokkuvarisemist pidi Moskva asuma maailma pealinna kohale, muidu saabub maailma lõpp. Filofei ideed erutavad vene rahvuslasi siiani. Need ideed paistavad üha eredamalt välja Kremli unistustest ja tegudest. Minu arvates aga Pihkva munk eksis.

Moskva ei asunud mitte kolmanda Rooma, vaid teise Kuldhordi asemele. Julm ja halastamatu tatari-mongoli ike, mis väljendus eeskätt vene rahva üle irvitamises, vürstide mõnitamises ja vangistatud naiste ebainimlikus kohtlemises, hõlmas keskaja Vene vürstiriike. Selle tulemusel nakatusid Moskva vürstid, kes olid Kuldhordi kartlikud maksualused ja mingil määral kollaborandid, kui tänapäeva keelt kasutada, oma valitsejate ideedega. Ikkest vabanedes sai hordi jõhkrast valitsemisviisist läbi imbunud Moskva tsaaririigist hordi ainuvõimu järgija, äratades ellu koletu suhtumise kõigisse oma alamatesse alates bojaaridest kuni holoppideni. Armastus ja ustavus tsaari vastu muutus ainsaks võimaluseks, et sotsiaalsel redelil tõusta, kuid isegi need omadused ei päästnud alati piinarikkast karistusest. Selline üleüldine julmus sünnitas hoolimatut suhtumist nii võõra kui ka oma elu vastu ning pani tõelise aluse lõbutsemisele kui isiklikule ja ühiskondlikule eksistentsile. Sina mõnitad, sind mõnitatakse – lõbutsemise mängus on kõik läbisegi.“ Nagu me teame, siis jätkuimpeerium /NSVL näol) keeras sellisele maailmakäsitlusele veel ühe vindi peale. Nüüd siis … 

Kujutletav kord & kaotusvalu

Nagu märgivad R. H. Thaler, C. R. Sunstein („Nügimine“, Tänapäev 2018 Lk 47) kaotuste kohta nutikalt: „ Inimesed vihkavad kaotust (…). Millegi kaotamine muudab teid keskmiselt kaks korda õnnetumaks, kui sama asja saamine õnnelikuks teeks. Võiks öelda, et inimesed „väldivad kaotusi“.“

Näide „Kui ma kruusi saan, ei taha ma sellest loobuda. Kui mul seda ei ole, ei tunne ma ka erilist vajadust seda osta. See tähendab, et inimesed ei omista asjadele kuigi konkreetset väärtust. Aga kui nad millestki loobuma peavad, teeb see neile rohkem haiget, kui sama asja omandamise rõõm.“. Saite aru? Teil pole kruusist, mida teil polegi raske loobuda, kui teil see oleks … eee … mis siis veel impeeriumi kaotusest arvata? 

Seega impeerium. Miks? Nagu Y. N. Harari („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk252 ) täheldab: „Tõde on see, et viimase 2500 aasta jooksul on maailma kõige tavalisem poliitilise organisatsiooni vorm olnud just impeerium. Suurem osa selle aja vältel elanud inimestest elas impeeriumides. Impeerium on ühtlasi väga stabiilne valitsusvorm.“ Nojah, see stabiilsus on alati suhteline täpselt samuti nagu majanduses monopoli stabiilsus, selle suurus ja administreerimine keerukus muutuvad kogumis nii raskeks, et impeeriumi/monopol ei suuda seda halduskoormust kanda ja laguneb väiksemateks hallatavateks üksusteks. See protsess kordub üha uuesti, mis ei välista seda, et lagunemisprotsessis olev impeerium ei võiks valusalt rünnata. Kuid olemuslikult on impeerium – fantaasia. Inimlik väljamõeldis, sest  „Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö – olgu selle vormiks siis tänapäeva riik, keskaegne kirik, muistne linn või arhailine suguaru – tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses.“„Ometi ei eksisteeri need asjad kuskil mujal kui üksnes lugudes, mida inimesed välja mõtlevad ja üksteisele räägivad. Väljaspool inimeste ühist kujutlust ei eksisteeri kogu universumis ühtki jumalat, ühtki rahvust, ühtki ettevõtet, ei mingit raha, ei mingeid inimõigusi, ei mingeid seadusi ega ka õiglust.“ (Lk 42) Paradoks, koostööks mõtleme välja kujutletava korra, mis on paljudel juhtudel destruktiivne? Kummaline.  Ilmselt on Hararil õigus, et „Inimkond ei ole hundikari, kes on kuidagi enese kätte saanud tankid ja aatompommid. Inimkond on lambakari, kes tänu ühele kummastavale evolutsioonilisele õnnetusele õppis ära, kuidas valmistada ja kasutada tanke ja aatomipomme. Relvastatud lambad on aga palju ohtlikumad kui relvastatud hundid.“ (lk 24)

Edevus kui tõukejõud

 W Bonner A Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 121/135/156) on täheldanud, et:  „Igas maailmaparandajas ja impeeriumiloojas varitseb edev loom, kes uhkeldab oma sabasulgedega. Ja igas demokraatlikus valitsuses on kari isahirvi, kellel on jooksuaeg ning ootavad võimalust sarvi ristata ja end avalikkuse ees lolliks teha. Sest ei armastus ega raha pole need, mis maailma liikuma panevad – selleks on edevus.“

 „Kuid maailmaparandajad pole kunagi valanud kellasid, millel ei oleks pragusid sees.“ Vaat selline praguline maailmaparandus ja mõraline õnn.

Nagu me teame, siis olenemata riiklikust korraldusest, siis maailma püüavad parandada paljud. Kuid kelle maailma? Nagu R.Stark („Outfit – kättemaks maffiale” Ersen 2015

 Lk 126) näitlikustas, siis „Nad olid väitnud, et püüdlevad isetult maailma parandada ning Salsa oli noorusrumaluses neid uskunud ja aktiivselt aidanud. Ta oli tõepoolest üritanud isetult maailma parandada, kuni sai aru, et enamik mehi, keda ta oli järginud, üritasid parandada ainult iseenda maailma. Edaspidi mõtles Salsa iga kord, kui keegi väitis, et ta üritab maailma parandada, kelle maailma ta parandada üritab.”

Tasub ka kõigil meil teiega tähele panna, esiteks - kes maailma parandama kipub, teiseks - milline on tema edevuse aste ja kolmandaks - omakasu komponent selles ning kuulata hoolega kus neis kellades pragu on.

 Friedrch Suur - võimalikkuse kunst

 Kõik muutmised ei pea olema nii dramaatilised. Nagu kirjutas W Venohr („Friedrich II“ Kunst 1999 Lk 486/488) Friedrich Suurest: „Tema edu saladus polnud mitte õnnes, vaid mõõdukuses. Kui Welfide pooldaja Rudolf Augstein seadis  tema ajaloolise suuruse kahtluse alla, sest Friedrich polevat nagu Caesar, Napoleon või Lenin ajalugu edasi viinud, maailma muutnud, siis selles seisnebki Friedrichi suurus. Ajalugu „edasi viinud“ ja maailma muutnud pole keegi rohkem kui Adolf Hitler! Mitte ainult Saksamaal ja Euroopas. Tema ja ta tegude tagajärjel vabanes suurem osa maakerast viiskümmend või seitsekümmend viis aastat varem koloniaalsest rõhumisest. Aga kas Hitler tahtis seda? Oma tumedate, visioonide ja hulluse vaheliste tungidega mõjus ta maailmaajaloo katalüsaatorina ja seejuures saatis ta peale jubeduste korda ka midagi „head“ või „edumeelset“. Täiesti nagu Caesar või Napoleon või Lenin, kes kõik tõid inimkonnale kaasa tagajärgi, mida nad ei tahtnud ega oleks heaks kiitnud. Nad viisid ajalugu edasi, nad kõik muutsid maailma, ja neid ühendas üks omadus: nad ei tundnud mõõtu.“ „Ta ei muutnud maailma – ja tänu talle selle eest, kui mõelda 20 sajandi kogemustele. Aga ta muutis inimesi!“ (Pealegi nimeliite Suur sai ta mitte vallutuste vaid osava manööverdamise ja paindliku tõrjevõimekuse eest, a´la oska sõda lõpetada, kui oled veel võidukas.  Pärast Chotsuitzi lahingut „Tuleb osata õigel hetkel peatuda. Õnne tagantsundimine tähendab selle kaotamist! Kes nõuab üha rohkem, ei tunne kunagi rahuldust.“ (lk 160)

 1745 a Sileesia sõjad  „Mida meeleheitlikumaks osutus ta olukord, mida karmimana reaalsus tema ees laotus, seda visamalt töötas ta mõistus, otsides selget ülevaadet ja  taktikalist väljapääsu. Sõjas, mida  ta ise oli alustanud, tuli vastu pidada, kapitulatsioon polnud mingi lahendus. Ent ta oli samuti kindel, et sõda tuleb kiiresti lõpetada ja isegi võidud – kui neid üldse oodata – ei tohi teda kõrvale kallutada kitsast sihist: kaitsta saavutatud positsioone. Söekad, maailma vapustavad projektid maeti igavesti maha. Nüüd oli vaja ära õppida võimalikkuse kunst.“ (lk 191)) Tõeliselt geniaalne viis sõdade lõpetamiseks ja arengu tagamiseks. Üheaegselt.

 Mahajäämussündroom

Praegusel  VF (kuigi sel on veel formaalselt suurriigi tunnuseid) tunnetab, et ta on „suurte mängust“ välja jäämas. Mahajäämus. Kunagine tiputeritamine koos USAga on minevik, tekkinud on uued võitluspaarid. Nagu kirjutab  F Zakaria („Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 Lk 142): „ Ameerika Ühendriigid on endiselt ülekaalukalt riik number üks, kuid kõige kahepoolsete süsteemide eripära on, et kaks tippvõimu on kõigist teistest pikalt ees, ning see kehtib kindlasti ka Ameerika Ühendriikide ja Hiina kohta.(Kui välispoliitikateoreetik Hans Morgentau kirjeldas teise maailmasõja järgset korda kahepooluselisena, põhjendades seda sellega, et kuna Suurbritannia võim varises kokku, olid USA ja NSVL kõigist teistest suurriikidest peajagu üle). 2020 aastal oli Hiina osakaal ülemaailmsest SKTst teisel kohal, kuid see oli sama suur, kui järgmise nelja riigi oma kokku. „ (…) Venemaal on mõned formaalsed suurriigi tunnusjooned nagu ÜRO Julgeolekunõukogu vetoõigus ja tohutu tuumaarsenal, kuid riigi majandus nüüd kaheksandik Hiina majandusest ja sõjaväe eelarve veerandi suurune.“. Eh, see on valus. Nagu kirjutab Georgi Potšeptsov ( „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018

Lk 61):  „(…) on olemas kolm tehnoloogilise mahajäämuse staadiumi: „Esimene on selline, kui me suudame uue toote lahti võtta, mõista selle loomise tehnoloogat ning seda hiljem kopeerida. Teises staadiumis võime toote lahti võtta, mõista selle loomise tehnoloogiat, kuid kopeerida enam ei suuda. Kolmandas staadiumis võime toote lahti võtta, kuid me ei ole võimelised isegi tehnoloogiat mõistma.““ Tundub, et VF on jõudnud mahajäämuse kolmandasse staadiumisse. Kui veel arvestada seda, et näiteks „…maailma suurima 3D printeriga ehitatakse Hiinas praegu 180 meetri kõrgust tammi Kollasel jõel, mis saab valmis kahe aasta pärast. Seda tehakse ilma inimkäte abita ja tehisintellekti juhtimisel.“ (PM 10.05.22), siis … on võrdlus masendav. Mida teha?

 Hirmude & ihade koondkokteil

 Nii, siin me nüüd oleme kokku kogunenud impeeriumihaluse, kaotusvalu, kitsa ringi (vale)kujutelm maailmapidist, propaganda mõju propagandistidele endale, kaotusvalu, impeeriumiihalus, edevus ja mahajäämuse. Megakokteil. Tekkinud on terav tunne, et teised lähevad eest ära ja endist „hiilgust“ ei suudeta vanade mehhanismidega tagada, kuid uusi peljatakse? Millised on valikud? Oleneb seltskonnas ja teejuhtidest, kui võtta aluseks A. Harrimani USA Moskva suursaadik sedastus president Trumanile: „Need mehed on võimust tursunud. Nad arvavad, et saavad suruda nii meile kui ka teistele riikidele peale oma otsuste heakskiitmine, ilma et mingeid küsimusi esitatakse.“ (V. Sebestyen „1946 Tänapäeva maailma vormimine“ Tänapäev 2016 Lk 81) ja oletada, et see jätkub, siis Nõukogude impeeriumi retsept oli järgmine: „Nõukogude Liidu ja kogu sotsialistliku leeri rahvad mõistsid: me jääme maha ning     s e a l on elu parem. (…) Mis siis teha? Tarvis oli midagi välja mõelda, et seal muutuks sama halvaks kui meil. Või isegi halvemaks. Selleks tuli Lääne-Saksamaa panna sotsialistliku arengu teele, langetades selle elatustaseme Ida-Saksamaa standarditeni, aga veel parem – Nõukogude Liidu tasemele või veel madalamale.“ (V. Suvorovi  „Vanakuradi vanaema“ Tänapäev 2015 Lk 186) Ka variant, teha teistel elu halvemaks, et endal oleks veel halvem. Sealt edasi on saatejuht Kisselliste ütlemine, et „Milleks meile maailm, kui selles ei ole Venemaad (millist venemaas?) ja sealt edasi …

Tänapäevane vaste sellele võiks olla Dugaini variant ( „Mõjuvõim“ Eesti Raamat 2016 Lk 95) selliste situatsioonide puhul: „Kui seis on šahh ja matt, siis jääb sulle veel üks võimalus: mäng käeseljaga segamini lüüa ja vabandada kohmakuse pärast.“

 Täiusliku katastroofi retsept

 Nii, kui selline segu meeleseisundist, hirmust, ihast ja maailmamõistmisest on kokteiliks segatud, kui kiputakse jääma viimaseks „suurtest“, siis … tuleb olla milleski  „essa“. Mäng segi lüüa … ilma vabanduseta. Ehk nagu kirjutab  L. Freedman („Strateegia“ Grenader 2016

Lk 193) heidutamisest ja  destabiliseerimisest: „Mõlema poole tagasihoidlik soov ise salamisi esimene pauk teha – kiusatus, mis iseenesest on liiga nõrk, et rünnakut esile kutsuda – võimendub vastastikuse ootuse najal. Rünnakule annavad lisatõuke üksteisele järgnevad tsüklid: „Ta arvab, et me arvame, et me arvame … ta arvab, et me arvame, et ta ründab; seega ta arvab, et me ründame; seega tema ründab; seega peame meie ründama.“ Pealegi on asjal ka majanduslik külg nagu täheldas M. Laidre („Domus Belli“ Argo 2015 Lk 788) juba Liivimaa sõja kohta: „Relvile tõstetud, kuid kasutult seisev armee tähendab igale riigile ainult üht – majanduslikku katastroofi.  Riigikogu liige Per Brahe kirjeldas olukorda, kui värvata kuus või seitse saksa rügementi ning seejärel neid aktiivselt mitte kasutada, „sõjapidamiseks iseendaga“. Kui sõjavägi oli kokku kogutud, tuli see võimalikult kiiresti viia vaenlase territooriumile.“ Ja nii nad alustasivadki … muutes kogu protsessi üleüldiseks ohverdusürituseks

 Ebaõnnestunud investeeringute paradoks

 „On paradoksaalne, et mida rohkem ohvreid me väljamõeldud loo nimel toome, seda jonnakamalt hoiame sellest kinni, sest me tahame neile ohvritele ja kannatustele, mida me oleme põhjustanud, meeleheitlikult tähendust leida.

Poliitikas tuntakse seda nähtust meie-poisid-ei-surnud-ilmaasjata sündroomina.“

I MS Itaalia-Austria Insonzo jõe joone lahingud. Esimeses lahingus hukkus 15 tuh, teise 40 tuh, kolmandas 60 tuh. Lõpuks otsustas Austria teha vasturünnaku 12 lahingus paiskas itaallased peaaegu Veneetsiani. Lõpptulemus: 700 tuh langenut, haavata üle milj.

„Kuidas saanuksid poliitikud minna tuhandete langenud Itaalia sõdurite vanemate, naiste ja laste juurde ning neile teatada : „Vabandage, juhtunud on eksitus (…)“, Nii pidasid nad maha ka teise ja kolmanda lahingu ja kaotasid veelgi rohkem mehi.

 „Mida valusam on ohver, seda rohkem on inimesed veendunud selle kujutletava vastuvõtja olemasolus. Jupiterile hinnalise härja ohverdanud vaene maaharija hakkab uskuma, et Jupiter on tõepoolest olemas, sest kuidas muidu rumalat tegu seletada. Talupoeg ohverdab seejärel veel ühe härja, siis teise ja veel ühe, et ta ei peaks tunnistama, et kõik eelnevad härjad on asjatult raisatud.“ ((Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 313/315).

 Lõpetamise kartus

 Kõik see tähendab, et … sõda ei saa ka lõpetada, see on nagu majanduses ebaõnnestunud investeerimine, sest nagu mainib  Grant („Anna ja võta“ ÄP 2016 Lk 164): „Kui investeering ei taha end ära tasuda, ja isegi juhul, kui oodata on kahjumisse jäämist, kipume me üha edasi investeerima.

Majandusteadlased selgitavad seda käitumist kui „pöördumatute kulude lõksu“ – tulevaste kultuste väärtust hinnates ei suuda me enamasti varem tehtuid arvesse võtmata jätta. „

„Kõige võimsam tegur on oht enesehinnangule: kui ma investeerimist ei jätka, siis jätan ma endast rumala mulje ja tunnen end lollina. „ Vaat selline lugu. Loll lugu

 

Nojah teejuhid on meid sellist rada pidi juhatanud, oleme jõudnud ühe arutluse lõppu ja umbes niimoodi nad võisid selle sõjani jõuda ning nüüd seda kannatada. Nii, et tegemist pole haigetega, vaid paljude arvestuste ja valearvestuste kogumiga, kuigi ärgem unustagem siinkohal  J. Gleick („Informatsioon“ Imeline Teadus 2014 Lk 430) sedastas juba  1841 a formuleeritud C. Mackay rahva hulluse seadus: „Inimesed lähevad karjas hulluks, tulevad taas mõistusele aeglaselt ja ükshaaval.“ Peame ära tabama, kes on tagasiteel

Seega meie teiega peame olema tähelepanelikud, kuid kõike lolluse või hulluse kaela ka ajada ei saa. Vaat selline jada

 

Järgneb …

 Targutusi:

 L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016

Lk 68 1415 aasta Henry V Agincourti lahing „Sõda tähendas pöördumist kohtusse, kus õigust mõistaks jumal. Lahingus ilmnes jumala otsus. Lahingut alustati siis, kui tüli lahendamiseks muud viisid puudusid“

„Tulemus oli riskivõistlus, mida leevendas ühine hirm ülima kohtuniku, jumala poole pöördumise ees. See hirm ning kahtlused, mida keskajal iga hea kristlane tundis oma ürituse õigsuse ja oma usu tugevuse suhtes, sünnitasid ja hoidsid alal reeglistikku, mis hoidis vaenupoolte relvavõitlust teatud piires.“ „Aeg-ajalt usaldati juhust ja algatati lahing. See meenutas lepingut. Lahinguga selgitati välja, kes võitis ja mida võit tähendas“

Lk 90 „1789 aasta Prantsuse revolutsioon päästis valla tohutu energia, mis ilmnes laastamistöös ja hämmastavas leidlikkuses.“

 „Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013

 Lk 165 „Kuhu siis edasi? Ebaõnnestunuks ei saa vaid lugeda Lääne poliitiliste süsteemide kestlikku levimist itta ja lõunasse. Ka kodus ähvardavad kaks suurt ohtu: paanika ja enesega rahulolu. Paanika muudab inimesed ettevaatlikuks. Nad hakkavad igatsema tugevaid juhte ja lihtsaid lahendusi. Nad hakkavad muretsema oleviku, mitte tuleviku pärast ning hoolivad enam erahuvidest kui avalikest. Õige juhtimise korral võib rahvuslik oht käivitada uskumatu kodanikujulguse.” //””Dunkirki vaim””//

Lk 166 „Enesega rahulolu võib olla veelgi ohtlikum. Just nagu nõrgeneb bioloogiline immuunsüsteem, kui seda proovile ei panda, muutub ka poliitiline süsteem lodevaks ja haavatavaks, kui ohtusid silmapiiril ei paista.”

Tuesday, May 10, 2022

Hüääni tulek V2: „Nii, et, mida ma arvan …“

 



Eh, õpetatud sõbrad küsisid (jälle) „Mida Sa arvad käesolevast olukorrast?“ Ja mina muidugi kohe kribinal-krabinal mõtlema, et mida ma arvan. Seekord …  Seekord … Midagi ei arva. Mitte midagi ei arva (ainult loodan). Miks? No mõne kuu eest „arvasin“ …, et olen (no kui mitte tark, siis) üpris nutikas inimene. Eh, ei arvanud ära. Viimased ajad on minu enesehinnangut maailma mõistmise ja sellest „arvamise“ osas tugevalt räsinud. Pole ka imestamapanev, ilmselt  paljud meist teiega tunnevad end samamoodi. Petetult? Mõistmatus (mõist+matus)? Keset siledat maad, keset rahu ja õitsengut, keset sisemaist pisiasjades nokitsemist ja peenlihvimist, järsku … sõda. Mitte külm sõda ega virtuaalsõda, vaid pärissõda. Mitte Aafrika hõimupealike arusaamatu sõda, mitte kaugete Aasia kantide seletamatu sõda, vaid sõda keset Euroopa poolsaart. Jälle. KRT (NB! Ei ole lühend korterist). Niisiis …

 Keset siledat maad ja sumedat suve

 1914, 1939, 2014-  … erinevad aastad, erinevad inimesed, erinevad juhid, kuid … midagi on ühist nii dünaamikatel, kui algusel. Esiteks ootamatus (oota+matus)? Ilmselt just ootamatus, sest sündmuste järgnevat rada ei oodatud.  Sõjad ehitati üles vaikselt ja salaja suure rahulolu rüpes. Kuid rahulolu pole kunagi lausaline, sellega kaasneb peaaegu alati kohatine gruppide rahulolematus (rahulole+matus), mis  võib asjaolude ootamatul kokkusattumisel viia rahulolu (mida kütab rahulolematuse eufooria) rahulolu- ja heaolu katastroofilisele erosioonile. Tähelepanu ohtudelt hajub.  Kui heaolu oli kõikjal kasvutrendis, hea elu oli muutunud normiks, kuid tegelikult kulub energia, mitte edasiliikumisele vaid sellele, kuidas üksteisele võimalikult kunstipäraselt võimatult inetult öelda, siis .... Liiga hea elu oli/on nüristanud ohu tajumise instinkte ja arengu eksistentsiaalsetelt probleemidelt liigutanud mingitele varjumaailmadele.  Rahulolu muudab Ühisruumid märkamatult laisaks, rasvaselt mugavaks, otsustuskitsiks ja tegelike ohtude suhtes tähelepanematuks. Tahetakse justkui midagi enamat, midagi … Midagi uut? Midagi põnevat? Olla (muinasjutu)kangelane? Keegi ei mäleta enam sõja tegelikku õudu, roppust, valu ja sellel järgnevat viletsust, vaid suulises pärimuses elavad edasi vaid kangelasmüüdid. Mida vähem tegelikke sõjast osavõtjaid järele jääb, seda kangelaslikumaks muutuvad kangelasteod ja üllamaks nende sooritajad. Kuid tegelikult … Tegelikult oleme muutunud mugavaks ega märka eksistentsiaalseid ohte. Isegi praegu, sõjatiinuse kolmandal kuul, pole poliitinimesed paljuski keskendunud (Eisenhoweri definitsioon) põhiküsimustele,  vaid ikka veel madistatakse mingite rasvase rahuaja reeglite järgi. Samas poliitturu tähelepanematus (tähelepene+matus) meie teiega tegelike probleemide ja vajaduste suhtes võivad olla meie suhtes eksistentsiaalsete järelmitega, suurendades lõhesid Ühisruumis varisemisohtlikeks.

 Õppimatus (õppi+matus)

 Ka 1914 ja 1939 aasta kaunis suvi ei andnud mingit märki lähenevast (tahtenõrkusest või mõttelaiskusest tulenevatest)  katastroofist. Käisid läbirääkimised, liitude sõlmimised ja hülgamised, käis vilgas tegevus, kuid tulemus inimkonna jaoks oli katastroofiline. Nii võitjate-kaotajate, kui ka kaotajate-võitjate jaoks. Mida see kokkuleppekunstnik O v Bismarck ütleski (aga võib-olla polnudki see tema vaid keegi teine tark tähelepanija)? Vist magi sellist, et ta on õppinud seda, et inimesed ei õpi oma vigadest. Ka 2014 aasta suvi näitas õppimatust (õppi+matus). Jälle, keset siledat maad ja laiska rahu ei andnud mingit märki, mis oleksid andnud põhjust arvata, et kellelgi tuleb pähe (sihikindlalt valmistundes), midagi nii hullu kui sõjaväega hakata oma naabrite juures „eriopereeritsema“ (milleks selline keeruline eufemism, kui parim vale on suur vale ja operatsiooni/sõja oleks pidanud nimetama rahuoperatsiooniks või rahusõjaks). Tõsiasi on, et sõjasuvi algas tegelikult 2014 aastal ehk  täpselt 100 aastat peale Esimest Ilmasõja  algust, ja jätkus kaheksa aastat „kummalise sõja“ laadis (1939/40 aasta läänerindel) , siis … Ajalugu ei õpetanud … Oot-oot, ajalugu muidugi õpetas, kuid meie ei võtnud õppust ehk lähtusime  idanaabrite mõttelaadist: „Vos praidjot (ehk läheb mööda)“. Ikkagi ei arvanud ära.   Ei läinud mööda. Nüüd … teame, et  Winstoni määratlus camberlainismile oli tapvalt täpne: „Meil oli valida sõja ja häbi vahel, me valisime häbi ja saime sõja.“ Töötab sama kindlalt ka tänapäeval. Vaat selline lugu.

Vahemärkus:

Esiteks: Ilmselt on natukene ka õpitud ajaloost, sest USA on avanud äsja uuesti land-leasi programmi ehk 77 aastat peale esimese sellesuunalise seaduse lõppu.

Vikipeedia: Lendliis (inglise keeles lend 'laenutama' + lease 'rentima'), ametlikult An Act to Promote the Defense of the United States, oli abiandmisprogramm, mida USA rakendas Teise maailmasõja ajal (1939–1945) oma liitlaste suhtes. 11. märtsil 1941 vastuvõetud seadusega (Lend-Lease Act) volitas USA Kongress presidenti osutama ainelist abi igale riigile, mille kaitset president peab oluliseks USA enda kaitse seisukohast.“ NB! Siinkohal ongi tähtis just see lausejupp – ."Seda anti selle alusel, et selline abi oli Ameerika Ühendriikide kaitseks hädavajalik". Seda algkäivitit on tähtis teada.

Teiseks: II Maailmasõda algas tegelikult juba 1937 aastal, kui Jaapani Keiserriik ründas Hiina Vabariiki, kuid siis ei saadud veel aru, et põhi maailmasõja punumiseks oli loodud. Sissetungi Hiinasse peeti üksikkonuks regionaalkonfliktiks, täpselt samuti nagu maailm pidas Vene-Gruusis sõda ja Vene-Krimmi/ida-Ukraina konflikti lahendatavateks üksikkonfliktideks. Nagu tõdes Y. N. Harari („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 311/310): „Inimesed, kes mingit perioodi kõige paremini tundsid – need kes just sel ajal elasid -, olid tegelikult kõige suuremas teadmatuses. „ See paneb mõtlema, sest  „Iga punkt ajaloos on oma olemuselt risttee. Minevikust olevikku toob üksainus sissetallatud rada, kuid tulevikku suunas hargneb tee lugematuks hulgaks harudeks.“. Vaat selline lugu, seisame teel, mis hargneb hulgaks harudeks. Harudeks ja arudeks. Oleks hea kui arusid oleks rohkem, sest ainult arvamine … pole arukas.

 Arvamine = mälunõtkus & soovmõtlemine

 Nii, et mida ma arvan? Ma pole poliitinimene, et midagi arvata. Pealegi …Kõik suured ja targad juba arvasid. Arvasid, et „seda ei saa juhtuda“? Siis arvati veel, et „seda ei saa ju juhtuda, sest seda ei saa ju juhtuda. Sest …“ Aga saab juhtuda ja sai juhtuda. Iga päev juhtub. Kui tragi Rauma vanaproua ütles aastaid tagasi, et „Ei ole koskaan ajanut Helsingissa ja ei ole koskan ajanut Ladalla“, siis nädala pärast oli see juhtunud. Mõlemad. Ladaga Helsingis. Seega  „Usu mind, seda ei juhtu mitte kunagi” on liigne enesekindlus, mis põhineb õhukesel minevikuteadmisel ja soovmõtlemise jääl.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 178). Vene sõjast Ukrainas arvati alguses, et otsustavad on lähitunnid, siis päevad. Siis hakati arvama, et otsustavad on järgmised kaks nädalat, siis nädal, siis poolteist kuud, siis jälle kümme päeva ja … Õnneks on need arvamused osutunud „paikapidavaks“, ukrainlastel on jagunud otsustavust mitte ainult kümneks päevaks vaid otsustavust on jagunud kuhjaga. Teate miks? Sellepärast, et Ukraina peab oma Vabadussõja jätkusõda.

 Abi asendumine nõiajahiga

 Nii, et mida ma arvan? Ei taha midagi arvata, sest esiteks ei ole selle valdkonna asjatundja, teiseks, risk teatud liiki arvajata seltsi kukkuda on suur ja ebameeldiv. Juba on järjepanu ülesse astunud tarmukad tagalatargutajad ja üleerutunud klubikangelased ehk nagu tabavalt täheldas D Rumsfeld („Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 Lk 154): „ Meie maailmas vohavad arvamused, targutused ja oletused. Selgesti avaldatud faktid asenduvad aja jooksul oletustega.“ Just! Ja kui keegi püüab rääkida faktide keeles (või legaaldefinitsioonides), siis taovad klubikangelased asjatundjad ninaaukudeni maasse (Tuletagem või meelde riigi peasüüdistaja igati arusaadavat/arukat/püüdlikku selgitust genotsiidi legaaldefinitsiooni kohta. Tõsiasi on selles, et tava/igapäevane kõnekeel ja seaduste definitsioonid ei pruugi alati kokku langeda „rahvaliku arvamusega“. Umbes nii nagu rahvalik karaoke ja Metropolitan Opera tipptenori esitused on mõlemad laulmised, kuid … erinevad. Antud juhul püüdis tippasjatundja seletada mõiste juriidilist poolt ja … karaokevennad polnud tenoriga nõus.). Selline meie närviline siselaetus tekitab vaid segadust Ühisruumis. Teadagi kellele on kasu segadusest, nii et törts mõttepausi enne tapvat (või vähemalt sügavalt haavavat) sõnavalangut oleks meile teiega igati kasulik.

Kahjuks on lausa hüsteeritsev õhinapõhisus muutunud uueks normaalsuseks. Kuid legaaldefinitsioonid jäävad legaaldefinitsioonideks nii kaua kuni need ära muudetakse ja muide ka karaokevendadele teadmiseks – kui legaaldefinitsioonid ei kehti, siis on ka õigusriik ära muudetud. Kõigest sellest tulenevaga.  Praeguses keerulises olukorras on kohatine õhinapõhisus käivitina igati tänuväärt, kuid kui sellele ei tule taha struktureeritud tegevus ja õhinapõhisus muutub arvamusest isikupõhiseks lõpptõeks, nõristades Ühisruumi püsivalt sapist usaldamatust, siis oleme me järgmise probleemi ees. Eneste loodud probleemide ees, mille kohta Mark Twain on öelnud: Ma olen vana mees, mul on olnud palju muresid, kuid ükski neist pole tegelikult olnud mure.“. Tundub, et õhinapõhisus, mille energia jääb kasutamata, genereerides üha uute süüdlaste otsingut, solvamist, halvustamist.

Luues lõhestatust: Kui me VF-ga  toime ei tule, siis kotime asendustegevuseks Ungarit ja Saksat.

Nagu tõdes M Manson („Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 40/41): „Inimesed salgavad ja süüdistavad oma probleemides teisi sel lihtsal põhjusel, et see on kerge ja annab hea enesetunde, seevastu kui probleemide lahendamine on raske ja annab sageli halva enesetunde. Süüdistamine ja salgamine annavad meile hea, kiire laksu. See on viis ajutiselt oma probleemide eest põgeneda ja see põgenemine võib anda meile kiire mõnudoosi, mis teeb meie tuju paremaks.“ „Laksud tekitavad ka sõltuvust. (…) Kuid mida enam me väldime ja mida enam me vaigistame, seda valusam saab see olema, kui meil ükskord tuleb probleemidega silmitsi seista.“ Vaat selline lugu.

 Asendustegevus.

 Asendustegevuste mehhanism ise on 0lemuslikult piinlikult  lihtne: kuna tegelikku süüdlast ju ei ulatu/julgeta/suudeta udjama, siis kõlbab selleks asendusaineks igaüks – kaaskodanikud, kes on vaiksema väljendusviisiga, kaaskodanikud kes ei kasuta „õigeid“ sõnu, NATO kindralid, lääne riigijuhid ja … kõik kelle nägu ei meeldi või kellega on vaja vanad kalavõlad õiendada. Nagu märgib tabavalt P. Pomerantsev („See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019   Lk 150): „Kuna tasakaalu, objektiivsuse, erapooletuse võimalusel on jalad alt löödud, jääb ainukeseks valikuks olla rohkem „siiras“ kui vastaspool, rohkem emotsionaalne, rohkem subjektiivne, rohkem kangelaslik.“. Vaat selline lugu.

 Oleme sukeldumas väga ohtlikusse nõiajahti, kus olukorra põhjused (sõda, selle alustaja/okupant) kaovad tasahaaval pildilt, sest asendustegevus võtab kogu energia. Tagalatargutajad ja klubikangelased ruulivad. Täiega. See, mida me vajame on nii meie teiega koduse Ühisruumi, kui Euroopa (ja kogu vaba maailma) ühtsuse tugevdamine, mitte sellesse eraldusjoonte vedamine. Need kes mängivad teadlikult eraldatuste ja vastuolude tekkimisele on hoopis teised ja nad on väga õnnelikud, kui meie isetekitatud/väljamõeldud eneseeputuslikud vastuolukesed meid ühisrajalt sohu kupatavad. Ettevaatust!  Halvustamine on halvustamine on halvustamine. Sellel on tagajärjed.

 Kakofoonilise refrääni lugu

 Väga mage asendustegevus on Saksamaa kottimine, et ta ei ole käesoleva võitluse eestvedaja. Saksamaa kottimine on muutunud juba peaaegu kohustuslikuks refrääniosaks, kuid … Saksamaa on tegelikult hädas. Esiteks on Saksamaa alates 1998 aastast rohevalikutest pimestatult mänginud enese energeetilisse lõksu, millest väljaputerdamine võtab aega. Rohelõõg, kas see lihtsalt juhtus, või oli tegemist väga pika vinnaga planeeritud tegevusega, oleks muidugi huvitav teada. No polegi tähtis (momendil), kuid tõsiasi on see, et lõks plaksatas kinni. Nüüd otsitakse võimalusi sellest pääsemiseks. Nagu ütles Vanaema Marie vana rätsepa kohta, kui talle riiet toodi: „Kui annab välja siis teeme ülikonna, kui annab välja, siis teeme taskuräti“ No Saksal annab praegu välja … kuskil vahepeal. See, et sõda toitvad sooned on vaja läbi lõigata on ilmne, kuid nafta/gaasi kiiembargo on olemuslikult üle fetišeeritud. Embargo on muutunud omaette/iseseisvaks teguriks. Sõda toitvaid sooni VF jaoks (eriti mentaalsed ja propagandistlikud) on hulgaliselt teisigi, mis ei lase sõjal kuhtuda. Soovmõtlemine, et sõda lõppeb kohe, kui läände viivad kütuseteed kinni korgitakse on ohtlik enesepettus. Praegu võistlevad kaks eeldust/arvamust. Tundub, et Venemaa „arvamus“, et Ukraina kukub kolmandamal päeval peale sõjategevuse uuendamist veebruaris kokku ja lääne „arvamus“, et kui Venelt enam gaasi/naftat ei osta, siis kukub Vene sõjamasin kiirelt rahapõuast kokku osutusid … arvamisteks. Mõlemad „arvamised“ läksid venima ja see tähendaks hoopis teistsugust strateegiat. Esimese hoidis ära Ukraina kangelaslik vastupanu ja teise asjaga on selline lugu, et me mõtleme oma mullis läänelike mallida järgi, et kui raha otsas, siis sõdida enam ei saa. Kuid saab (vähemalt VF-s saab), kõik oleneb milline narratiiv luua, milliseid müüte luua.

 Narridest ja narratiividest

 Nagu täheldab Georgi Potšeptsov ( „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 Lk 54/56/70) „Müüdid on olemuselt mitte ainult tugevad sümbolid, vaid ka võõra pealetungi tugevad takistajad, mis hävitavad kogu nendega kokku sobimatu informatsiooni. Müüt võtab ainult nähtuse ühe poole ning muudab selle lõpuks niivõrd suureks, et see teeb muu tõe ringlemise peaaegu võimatuks. Seegi oli osa tegelikkusest, kuid müüt sõitis sellest üle ja hävitas selle täielikult.“ „Propaganda ei teavita niivõrd uudsuse kaudu, kuivõrd kinnitab informeerides enamuse toetavat maailmamudelit. Inimese jaoks on alati turvalisem jälgida kollektiivseid arusaamu kui nende vastu välja astuda. Ketsereid kogu inimajaloo vältel karistatud.“ „Propaganda loob uut tegelikkust. Inimesed hakkavad vaatama maailma läbi neile ette pandud propagandaprillide. Propaganda võib moonutada reaalsust või kujutada negatiivset tegelikkust hoopis positiivselt.“

Ja siis luuakse vaenlane: „Propaganda, nagu muide ka konspiroloogia, kujundab ümbritsevat maailma inimese jaoks mugavamaks, kuna see muutub neile arusaadavamaks. Infokaose asemel, milles üksikisik ära on kadunud, tekib mugavusmõistmine, kus inimene leiab taas endale väärika koha. Kõik puudujäägid ei kogune siis enam mitte tema, vaid vaenlase ümber. Vaenlasest saab samasugune selle maailma keskne ühik, nagu seda on kangelane. Mida raskemini vaenlane allub, seda suuremaks muutub kangelase aupaiste, kes võitleb niivõrd tugeva vastasega.“ (lk 73) Selle koha peal on VF õnnestunud luua esialgse vaenlase asemel (Ukraina) uus vaenlane – kuri maailm. See narratiiv on mugandus nõukaaegsest postulaadist, et sotsialistliku põllumajanduse vaenlased on neli aastaaega ja rahvusvaheline imperialism. Selle koha peal käivitub automaatmehhanism ´la „Andke raiskadele, meie omasid pekstakse (naših bjut)!“ ja raha pole vajagi.

  Seega  „Propaganda on tõlgendaja, mis, mis viib faktid vajaliku maailmamudeliga vastavusse. Kui sellised faktid puuduvad, hakkavad propagandistid neid välja mõtlema.“

„Propaganda maalib pildi maailmast, mida pole tegelikult olemas. Kuid ta teeb seda nii, et see näeks välja tegelikkusest ilusam, arusaadavam ja süsteemsem. Selle pildi põhjal ei ole väga lihtne aduda reaalsust, võib saada ainult reaalsuse mudeli, mida võim tahab näha. Propaganda on siin nagu õukonnakunstnik. Ta ei näita mitte tegelikkust, vaid seda, mis seal võimu arvates peaks olema.“ (lk 22)

Kui nüüd meenutada möödunud sõja kogemusi vaenlase loomisel siis „Kui Göringilt küsiti, kas saksa rahvas oli tahtnud sõda, kirjeldas ta lõbusalt, kui kerge oli rahvast lollitada: „Ei, muidugi rahvas ei taha sõda. Miks peaks mõni õnnetu talunikunäss tahtma riskida oma eluga sõjas, kui parim, mis ta saab, on naasta kord ühes tükis oma tallu? Loomulikult ei taha tavalised inimesed sõda ei Venemaal, Inglismaal, Ameerikas ega Saksamaal. See on arusaadav. Ent poliitika üle otsustavad ikkagi riigijuhid ja alati on olnud lihtne rahvast kaasa tassida, olgu demokraatia, fašistlik diktatuuri, parlamendi või kommunistliku diktatuuriga. Rahvast saab alati panna täitma oma juhtide käsku. See on lihtne. Sa pead neile ainult ütlema, et neid on rünnatud ja süüdistama patsifiste patriotismi puudumises ning riigi ohustamises. Töötab sama hästi igas riigis.”” (W. Sonnenfeldt`iga  „Ma olin Nürnbergis" LK 33). Ja nii ongi, ka tänapäeval, vanad narratiivid töötavad. Kui propagandaprillid kuvavad, et maailm on kuri paik, kõik on meie vastu, meie omasid pekstakse, siis gaasiraha vähenemine ei lõpeta sõda, küll aga paneb selle vinduma. Vinduma ka meie jaoks, kui me kiirelt oma logistilisi ja energeetilisi süsteeme ümber ei korralda.

Tähelepanu: Saksamaa on hädas.

 „Energiewende ehk energiapööre algas juba 1998 aastal, kui sotsiaaldemokraatide ja roheliste uus valitsuskoalitsioon otsustas tuumajaamade sulgeda aastaks 2010. (…) Tuumajaamu ehitada ei tohi, olemasolevate jaamade lubatud tööiga 32 aastat ja elektrienergia tootmisele tuumajaamades kehtestati palju piiranguid. Kokkuleppe kohaselt tuleb viimane tuumajaam sulgeda 2022 aastal.“ (R Partanen, J M Korhonen „Must hobune. Tuumaenergia ja kliimamuutus.“ PMK 2022). „Eeldati, et see asendatakse taastuvenergiaga, mida võimestati subsiidiumidega. Kuid varsti mõistei, et taastuveergiast üksi ei piisa. Nüüd tekkiski G Schröderi gaasomaanikum, energiaauku püüti täita Nordstreami ehitamise ja Vene gaasiga. Valitsusjuhina oligi tema kohustus leida lahendus enese tekitatud probleemile, kuid ka isiklik kasu (töö toruehitaja juures) oli võimas motivaator. Lisaks anti 2006-2008 aluba ehitada 10 söeelektijaama. Üllatus? „Kui James Hansen, NASA üks tuntumaid kliimateadlasi päris, miks lubatakse ehitada uusi söeelektrijaamu, vastas toonane keskkonnaminister Sigmar Gabriel, et kuna Saksamaa lõpetab tuumaenergia tootmise, on võimatu samal ajal loobuda kivisöest“ Vaat selline lugu. Kuid kui vaadata primaarenergia tootmist Saksas 2019  a, siis näeme kogu koletuslikku pilti tegelikkuses: nafta 36%, maagaas 24%, kivisüsi 18%, tuumaenergia 5%, taastuvenergia 16%, hüdroenergia 1%. Kõik kategoorilised nõudmised (ja enda vildakad otsused) muuta energeetikapoliitikat tähendaksid koosmõjus (rohepööre + Vene sõda Ukrainas), et Saksamaa peaks sel aastal loobuma umbes50- 70% (oleneb milline saab olema kivisöe, tuuma energia edasine poliitika ning palju naftat on võimalik asendada) primaarenergiast. Seega tingimatu nõudmine järgida üheaegselt rohepoliitikat ja Euroopa kaitsepoliitikat tähendaks Saks majanduse ( ja sotsiaalstruktuuri) kindlustatud kokkkukkumist, kõigest sellest järgnevaga. Saksamaa kokkukukkumine on ühtlasi (vähemalt) mandri Euroopa majanduse kokkukukkumine. Kelle kaval plaan see siis on? Laskem Saksamaal oma tegevused ümber korraldada. Solidaarsus on väärt asi, kuid mitte alati ei mõista me seda õigesti. Näiteks, see kui naaber murrab käeluu ja me nõuame, et kõik teised ka solidaarsusest käeluu murraksime, pole mingi solidaarsus. See on arulagedus. Kamp mustud käeluid ei saa aidata kuidagi esimest murdu, vastupidi, see  koormaks kogu süsteemi. Kui Uudisteblogi Carbon Brief küsis 2014 aastal Saksamaa majandus- ja energiaministeeriumi (BMWi) esindajalt, kas söepõletamine lõpetatakse. Vastus oli konkreetne ja ilustamata: „Säärases tööstusriigis nagu Saksamaa pole võimalik ühekorraga lõpetada tuuma- ja söeenergia tootmist“. Vaat selline lugu. Seda sügaval rahu ajal. Nüüd on mitterahu aeg ja kui Saksamaa peaks kõrvaldama oma majandusest söeenergia, tuumaenergia, gaasienergia ja suurema osa naftaenergiast, siis …? Kõlab nagu sõja kaotamise retsept?

 Eraldamine halvustamise kaudu

 Saksamaa on hädas. Energeetilise baasi ümbermängimine ei käi nipsust, kuid nad püüavad. Teiseks on Saksamaad püütud hoida 75 aastat militaarses arengupeetuses, et ei juhtuks see, mis kaks korda oli juhtunud, nii et Saksamaa majandustugevus ei võrdunud senimaani tema militaarmuskliga. Muide ilmselt on just see militaarmassipeetus ka üks majandusedu komponente. Tõsiasi on, et Saksamaa toimetab oma võimete piiril ja pole mingit põhjus teda igal sammul halvustada. Mitte ainult halvustada, vaid teda järjekindlalt ka eristada/eraldada. Me peame ühtsust avalikult deklareerima ja välja näitama igas sõnas ja teos (see, et me omavahel alati kõiges nõus ei ole, üksteist erinevate ergutustega stimuleerida püüame on normaalne). Apsakaid ikka juhtub. Nii strateegilisi kui ka taktikalisi. Näiteks tundub, et  Saksa, Poola, Leedu, Läti, Eesti presidentide ühisvisiit Ukrainas oleks maailmamastaabis olnud hulka mõjusam „perepilt“, kui ilma Saksamaata. Pealegi … see varjatud solvumine saab protsesse mõjutama veel pikalt. Vaat selline lugu. Väljaarvamise otsus võis olla taktikaliselt ja hetkeliselt nauditav, kuid strateegiliselt … pika sabaga viga.

 EL sõjateel … omade vastu

 Kuid ka EL ei oska mõista ühtsuse vajadust (iga hinna eest) praeguses situatsioonis, kui alustas rikkumismenetlust Ungari suhtes. Tule seesamune sealtsamusest appi – keset sõda Euroopas keeratakse ühe liikmes/liitlasriigile rahakraanid kinni (sama ähvardab ka Poolat)? Täiesti ebaadekvaatne käik, mis sunnib Ungarit puht trotsist/uhkusest otsima „teisi lahendusi/liitusid“. Eks ole, pole just meeldiv perspektiiv. Pluss veel see, et Ungari on kotitav ka energeetikapoliitikas. Mnjah, meile võib Orpanni (nagu mõned meediahääled seda hääldavad) poliitika meeldida või mitte meeldida, kuid just meie peaksime sellest ebameeldivast juhtumist õppima kuidas seista oma riigi huvide eest. Kui EL bürokraatlik südamik nüüd õhinapõhiselt Ungari (ja võib-olla ka Poola, aga miks ka mitte Tšehhi ja Slovakkia, seega kogu Visegrad, ehk EL idapiir) peaksid ühisrindest õhinapõhiselt välja tõukama, siis on idanaaber võitnud. Totaalselt. Jälle üks asendustegevuse ilminguid. Sõda on sõda -  on sõda. Mittesõjalised omavahelised probleemid lahendame peale sõda. Elementaarne. Ungari on hädas. Ungari on energeetilises hädas, täpselt nii nagu Tšehhi, Slovakkiagi. Meie suur eelis Läänemere sopis on see, et oleme mere ääres ja pääseme kauplema kogu maailmaga (jah higistame välja verepisaraid enese väiksust ümber orienteerides, kuid see on võimalik geograafiat ja just väiksust arvestades) kuid ilma mereta Ungari, Tšehhi ja Slovakkia, neil pole mingit võimalust kohe nipsust ümber orienteeruda. Kui kogu energiamajandus on torujuhtmetega seotud Vene gaasi ja nafta külge, siis ei ole neil riikidel nüüd ja kohe võimalik kaotada võib-olla 80% oma energeetilisest ressursist. See on hullumeelsus. Siinkohal tuleb mulle meelde M Šolohovi romaan „Ülesküntud uudismaa“ kus kolhoosistamise käigus teeb endine kulak (st asjalik/edukas majandusinimene) Jakov Lukitš ettepaneku kolhoosi lauda põrand südatalvel sõnnikust puhtaks lükata (tegelikult oli JL kontratega mestis ja saboteeris edukalt kolhoosikorda). Puhtus on teadagi eesrindlik värk. Ega siis kommunismiehitajate sotsialistlikud lehmad saa sõnnikus aeleda. Mõeldud, tehtud. Järgmiseks hommikuks olid pooled lehmad betoonpõranda külge kinni külmanud, mitmed murdsid saba. Vaadake, eesrindlik värk eesrindlikuks värgiks, kuid kogu soojus selles laudas tuligi ilmselt sõnnikust ja selle lagunemisest. Eh, tundub, et Jakov Lukitšid tegutsevad siiani, peibutades lihtsameelseid kaunisloosungitega. Mõttekoht. Loo moraal on selles, et kui JL-d meid ära lollitavad, siis Läti, Leedu ja Eesti murravad küll sabad, kuid saavad ilmselt püsti, siis Saksa, Ungari, Tšehhi ja Slovakkia on vale energiarežiimi valiku tõttu püsivalt betoonpõrandale kinni külmunud ja mida see ühele tublile lüpsilehmale tähendab … No kui ellu jääb, siis piimaandi sealt enam oodata ei ole. Mis me kokku saame? Õige -  ahtrate lehmade, vabandust … ahtrate riikide liidu. Ebakindla.

 Šikk ohvripõli

 Veel üks  M Manson`i tähelepanek („Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 119/120), mida ei tohi ignoreerida tänastes oludes: “Kahjuks on üks interneti ja sotsiaalmeedia kõrvalnähte see, et vastutuse lükkamine mõne teise rühma või inimese kaela on nüüd lihtsam kui kunagi varem – ka kõige pisemate eksimuste eest. Vastab tõele, et sedasorti avalik süü/häbi mäng on saanud väga populaarseks, mõningates ringkondades peetakse seda koguni „lahedaks“. „Ebaõigluse“ avalik jagamine teenib sotsiaalmeedias sootuks rohkem tähelepanu ja emotsionaalseid väljapurskeid kui suurem osa teisi sündmusi, pakkudes rahuldust inimestele, kes saavad selle abil end lakkamatult ohvrina tunda, tänu aina kasvavale tähelepanule ja kaastundele.“

 „ „Šikk ohvripõlv“ on tänapäeval moes korraga ühiskonna paremal ja vasakul tiival, nii rikaste kui vaeste seas. Tegelikult võib praegu olla inimkonna ajaloos esimene kord, mil absoluutselt kõik võimalikud demograafilised rühmad tunnevad ühel ja samal ajal ennast ebaõiglaselt ohvri rolli surutuna. Ja nad kõik sõidavad huilates sellega kaasneva moraalse üleoleku laineharjal.“

„Tänasel päeval tunneb igaüks, kes on nördinud ükskõik mille pärast – olgu siis ülikooli kursusel lugemisvara hulka arvatud raamat rassismist, kohalikus ostukeskuses ärakeelatud jõulukuused või investeerimisfondide maksumäära tõstmine poole protsendi võrra – et neid mingil määral nagu rõhutakse, mille tõttu on neil õigus tõsta ülekohtu vastu protestikisa ja saada teataval määral tähelepanu.“

 „Kaasaegne meediakeskkond julgustab ja põlistab neid reaktsioone üheaegselt, kuna see on ju ikkagi ärile kasulik, eks ole. Kirjanik ja meediakommentaator Ryan Holidday nimetab seda „nördimuspornoks“: selle asemel, et tõsta esile ehtsaid lugusid ja käsitleda tõelisi probleeme, on meedial palju lihtsam (ja tulutoovam) otsida midagi kergelt pahakspandavat, pasundada sellest laiale publikule, tekitada pahameeletorm ja näidata siis rahvale omakorda seda pahameeletormi viisil, mis tekitab pahameeletormi mõnes teises ühiskonna osas. See kutsub esile omamoodi kaja, milles tõevaba pask põrkub edasi-tagasi kahe kujuteldava poole vahel nagu pingpongipall, juhtides kõigi tähelepanu eemale ühiskonna tegelikest probleemidest. Ei ole mingi ime, et me oleme poliitiliselt enam polariseerunud kui kunagi varem.“

„“Šiki ohvripõlve kõige suurem probleem on see, et ta imeb ära tähelepanu tegelikelt ohvritelt. (…) Mida rahkem on inimesi, kes ühe või teise imepisikese üleastumise tõttu ennast ohvriks kuulutavad, seda raskem on tähele panna, kes tegelikult ohvrid on.“

„Inimesed satuvad pidevalt nördinud olemisest sõltuvusse, sest see annab neiel mõnulaksu: ennast maru õigeks pidada ja moraalselt kõigist üle olla teeb hea tunde. Nagu märkis ajalehe New York Times arvamusartiklis poliitiliste pilapiltide autor Tim Kreider. „ Nördimusega on nii, nagu on ka paljude teiste asjadega, mis on mõnusad, aga söövad meid pikapeale seest tühjaks. Ja see on veel reetlikum kui enamus teisi pahesid, sest me isegi ei teadvusta endale, et tegemist on mõnuainega.““

Muide, ja kõige tähtsam: „Ent osa demokraatias elamisest ja vabast ühiskonnast on see, et meil tuleb kokku puutuda arvamuste ja inimestega, mis ja kes ei pruugi meile meeldida. See on lihtsalt demokraatia ja vabaduse hind – võiks koguni öelda, et see ongi kogu süsteemi mõte. Ning paistab, et üha suurem arv inimesi on hakanud seda tõsiasja unustama.“ Eks ole tabav?

 Nii, et mida ma arvan?  

 Jätkuvalt ei arva, kuid võtaksin endale mõned teejuhid, et mingitki ülevaadet olukorrast omada.

Esiteks, pole kolmikkriis (meditsiini/administratiiv/majandus) kuskile kadunud ja sõda Euroopas tüsistab veelgi olukorda. Niisiis kuna ma ei ole sõjanduse asjatundja, siis  püüan aru saada, kes on tegelikult asjatundja/teejuht, kes klubikangelane. Sel kohal võtaksin pigem teejuhiks L Brownworth („Merehundid“ Pegasus 2018 Lk 163) põhimõtte: „“Laxdela saagas“ räägitakse Olaf Paabulinnust, kes oli udus lootusetult ära eksinud ja päevade viisi ringi hulpinud. Kui udu viimaks hajus, tekkis tuline vaidlus selle üle, kuhu minna. Meeskond hääletas ühe suuna kasuks ja teatas Olafile oma valiku. Hallipäine kapten ei teinud seda kuulmagi ja käskis oma kogenud navigaatoril ise suund valida. „Tahan, et  kõige teadjam mees asja üksinda otsustaks, „ütles ta, „sest minu arust on lollide nõukogu seda ohtlikum, mida rohkem neid on.“ Vaat selline õpetlik lugu.

Teiseks  teejuhiks  võtaksin kunagise USA kaitseministri parem käe 1960 aastal mõttetera: „Taandame kõik sõjalised probleemid majandusküsimusteks. Needki seisnevad  ju ressursside otstarbekas jaotamises ja kasutamises.“( L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016  lk 173). No ja see on arveametnikule juba … tuttav teema.

Kolmandaks: Sir Thomas More  Inglise poliitik, Henry VIII kantsler,  filosoof ja kirjamees olevat öelnud enne oma vahistamist kodakondsetele, midagi sellist, et olge üksteisele head ja kui te ei jaksa enam olla üksteisele head, siis olge vähem halvad. Väga mõistlik aluspõhimõte, mida võiksime meiegi teiega järgida. Minu … arvates.

Aeg tiksub, ka katkise klaasiga kellades.

 

Järgneb …

 

Targutusi:

S David „Põrgukatel“ ÄP 2021

 

Lk 173 Rügemendiülem kolonelleitnant V. F. Bleasdalest „Manchester kirjutas, et ta nägi välja „igas mõttes võimeka väejuhina. Paraku ta seda polnud.“ Miks? Osalt seetõttu, et enne Okinawat polnud ta lahingus „kunagi juhtinud suurt väeüksust“, ja osalt seetõttu, et ta polnud väga nutikas.   „Jäi mulje, et tema teisejärgulises mõistuses püüdis esikohale trügida kolmandajärguline mõistus.“. „Bleasdale oli kuulus oma mõttetute väljaütlemiste poolest nagu „Sööge rohkem toitu ja hästi palju“, „Siin Dixe`s oleme sügaval Lõunas“ ja „Päikesetõus tuleb koidu ajal“.

Lk 302 „Talle jõudis pärale, „et mehed ei võitle lipu või riigi, mereväe või kuulsuse või mistahes muu anbstratktse mõiste nimel. Nad võitlevad üksteise pärast.““

 

A Appelbaum „Demokraatia videvik“ Varrak 2021

 

Lk 63 „Üldiselt arvan nüüd, et just see oligi, mis neile Margaret Thacheri puhul meeldis: et ta võttis kätte ja läks maailma ning lükkas asjad käima.“

Lk 100 „Maailmas, kus suurem osa poliitilistest vaidlustest toimub internetis või televisioonis. Ei ole teil vaja minna välja tänavale ja lehvitada loosungeid, et näidata oma poliitilist meelsust. Et väljendada poliitiliste vaadete järsku muutust, pole vaja teha midagi muud, kui vahetada kanalit, valida igal hommikul teine veebileht või liituda ühismeedias mõne teise rühmitusega.“