Monday, May 2, 2022

Hüääni tulek: Laperdava romuga Apollo imitatsioon


 


 

Mis aeg see on milles me elame? Meie aeg? Õige. Kuid kuidas seda iseloomustada, kui üks kriis järgneb teisele? Mõni arvab, et võimaluste aeg. Ka õige, kuid suurkriis (eriti kui see kulmineerub sõjaks) on pigem võimalus vähestele, probleem paljudele.  „“Et sa elaksid huvitaval ajal!“ Seda hiinlaste needust öeldakse tavaliselt kellelegi sellisele või kellegi sellise kohta, keda ootab tõenäoliselt ees seiklusrikas ja huvitav elu, mille juurde kuulub tavaliselt mündi pahupool ja vältimatu manusena ka keskmisest rohkem ületamist vajavaid raskusi, tõkkeid, „tundmatuid tundmatuid“ (USA kaitseministri Rumsfeldi sõnul) ja takistusi. Huvitavad ajad on harilikult kõike muud kui rahulikud ja korrapärased, kus tänane päev on vägagi eilse moodi ja midagi sootuks erinevat ei too ka homne.“ (R. Müllerson „Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ Lk 11).  Vaat selline huvitav aeg

 Probleem & Võimalus (pro-probleem)

 No nii ja siin meie teiega oleme nüüd oma isiklikus „huvitavas ajas“, kesk teiste ja eneste probleemide kaskaadi. Niisiis kas meil on probleem?  Või võimalused? Võimaluste juttu kuuleb iga kriisi ja läbikukkumise refräänis: „… no see on ühtlasi võimalus!“ Nüüd siis oma kuuendas suurkriisis on võimaluste jutt muutunud kuidagi banaalseks. See on rohkem nagu eneserahustus või –õigustuslik mantra. Teisalt, mida tähendab võimalus? „Võimalus. Kuna ärikõnelustes on probleemid keelatud, siis nimetatakse neid hoopis võimalusteks. See tähendab, et mõnigi võimalus on tegelikult probleem. Minu võimaluste lahendamise võimetel on piir. Huvitavad ja strateegilised võimalused ajavad mulle hirmu nahka.”

Lisaks täpsustame ka probleemilahenduse üht võtmeteguri – investeeringud – tänapäevamõistet: „Investeering. Esimesena tõmbas sõna algsele tähendusele vee peale Briti valitsus, asudes avaliku sektori meeletuid, ohjeldamatuid kulusid õigustama. Kuna kulutamine on halb ja investeerimine hea, siis nimetati kulutamine ümber investeeringuteks ning halb nähtus omandas parema kõlavarjundi.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” lk 163). Muide põhireeglitest veel niipalju, et klassikute arvates: Lk 54 „Seepeale võttis Humphrey kasutusele raskerelvad. „See oleks teist väga julge, härra minister.“

Ma olin tõeliselt ehmunud! Julge? Ma ei tahtnud midagi julget teha! Karjäärid lõppevad julgete tegudega.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 54) Lihtsalt meeldetuletuseks bürokraatia kuldreegel, et „julgeid tegusid“ pole eriti odata.

 Menüü 

 Meil on seega menüüs paras ködi kuid erinevate nimetustega: probleem/needus/mure ja on võimalus. Uh! Võimalus, mis on tegelikult probleemi eufemism (umbes nagu hunti hüütaks metsakutsuks, kuigi nimetusest hoolimata on kiskja ikka üks ja sama) ehk meil on suures piiris valikus probleem, mida nimetatakse probleemiks  ja probleem, mida nimetatakse võimaluseks. Lahe, kohe kergem hakkas. Või siis mitte. Niisiis veelkord: meil on probleemprobleem, mida võimendab probleemne lahendus pimetõhusetu investeerimise näol, mis on eufemism mõistele kulutamine, mis omakorda on …. probleem. Vaat sellisel huvitaval ajal, huvitavate valikutega, elamegi.

Kuidas siis valida, kui justkui valida polekski? Alati on valikud: G. R. R: Martin („Vareste pidusöök” Varrak 2012 Lk 196) teab soovitada: „ Kui paremat kätt on kaljud ja vasakul torm, siis valib arukas kapten kolmanda kursi.” Milline on siis meie kolmas kurss? See on tegelikult kõige põnevam küsimus. Eee … ma arvan, et võiks katsetada … kinnisvaramaksuga. Ups, see oli nali, kuigi arvan, et sellesuunalised „Heurekad“ pluss automaks ja astmeline tulumaks kui mugavustooted tuuakse letti esimesena. Kui nii labaselt läheb, siis on meil probleem+probleem+probleem+probleem.

 Kas meil on probleem?

 Meie põhiprobleemiks (peale EL & OECD-ga ühinemist) on inertsus (võib-olla ka ignorantsus?). Siiski, 23 vastu 24 veebruari astus maailm hoopis uude ajajärku. (Lääne)Maailmale on see hetk nagu Apollo 13 hapnikumahuti plahvatust Kuulennu kolmandal päeval. See oli võitlus energia, hapniku ja õigete valikute eest.  "Houston, we have a problem". Ilmselt teate seda legendaarset lauset, kuid vähesed oskavad Apollo 13 lugu vaadata  eduka kriisijuhtimismudelina. Niisiis … Kõik algas analüüsist (baasi loomisest võimaluste leidmiseks), millised süsteemid veel töötavad, millised on energia/hapnikuvarud ja kuidas seda piskut kasutada tõhusalt. Algas võitlust eksistentsi eest, võitlust iga ampri eest. Konstrueeriti käepärastest vahenditest kiirelt ja nutikalt uusi ellujäämisplatvorme, üks süsteem teise järel lülitati välja, koliti kuundumiskapslisse ja … jäädi ellu. Edulugu.

 Apollo kriisihaldamismudel töötab sama hästi ka meil ja praegu meie järjekordses kriisis, Kuid see ei tähenda, et võiksime oma strateegiatega edasi laperdada nagu plahvatust poleks olnudki (Sic! Kummalisel kombel on Apollo 13 ja meie „huvitava aja“ kriisi ühisjooni äärmuseni tõhus energiakasutus ja läbimõeldud asjatundlikud valikud). Kui NASA-l oli valida, kas kasutada energeetiliseks võimendiks Maa külgetõmbejõudu või Kuu oma ja otsustati Kuu kasuks (pragmaatiline arvestuslik tulemus), siis Kuu poole sõitmine ei tähendanud Kuu poole kulgemist plaanilise strateegia järgi, vaid see sisaldas kursi muutust. Sedagi ei saanud teha hooldusmooduli vigastatud mootoritega, vaid tuli nuputada kuidas seda teha Kuumooduli (päästepaadi) mootoritega, mis loomulikult selleks otstarbeks ette polnud nähtudki. Palju muudki selles loos polnud ette nähtud …. Seda vaid tehti.

 Tähelepanu: Uus mäng! Uksed sulguvad!

Siin me nüüd teiega oleme – meil on probleem, järgmine suurkriisis. Me lekime. Hapnikupaagid võivad kiirelt tühjeneda (Apollol pihkus hooldusmooduli hapniku paak 130 minutiga ja kütuseelemendid …. Need ütlesid üles. Otsused tuli teha enne … lõplikku lõppu). Niisiis … Kriis! Jälle!  Euroopa südames hävitataks varasid, tapetakse inimesi suurel hulgal (sic! reostatakse loodust),  tohutu kiirusega, metoodiliselt, mõttetult. Jälle. Maailmamajandus, mis enne sedagi ripnes meditsiinikriisist tulenevate kulude ja peidetud majanduskriisis kui seesamune pilpa peal (mida analüüsimajad ning administratsioonid rahatrükiloitsudega püüdsid kepsakana näidata), siis sõjaline käeväristus kukutab majandust kogu maailmas kindlalt ja pikaks ajaks.   Maailma majandusest võetakse välja tohutu hulk ressurssi: kaitsekulud/sõjakulud, taastamiskulud, põgenike aitamise kulud, uute logistiliste ahelate kulud, energeetikakulud, sanktsioonide ülalhoidmise kulu jne. Kõik see, mis oleks läinud arengusse, läheb nüüd (heal juhul) Euroopa poolsaare stabiilsuse taastamisse … uuel (ilmselt madalamal)  tasemel. Kõik võimalused hinnatakse ümber, prioriteedid muutuvad, samal ajal toimub massiivne ressursside ja turu ümberjagamine. Uus mäng. Kus oleme meie selles uues jagamises?  Näiteks „Eisenhower sai selgelt aru vajadusest teha vahet peamise ja lihtsalt tähtsa vahel. (…) Nad jõudsid strateegiliste otsuste langetamisel klassikalisele järeldusele, et kõik ülejäänud on teisejärguline: „Kõik muud operatsioonid tuleks arvata mitte kohustuslike, vaid äärmiselt soovitatavate hulka.““ („Kindralid“) Mis on meile peamine, mis lihtsalt tähtis?  Otsustamise aken/uks hakkab sulguma. Kui hapnik saab otsa siis …

Rekombineerimine kõiges

 „Huvitav aeg“ nõuab mõtteviisi muutmist. Kõiges. Kõigis strateegiates ja strateegilistes suundades. Jällekord ilmneb, et mäng käib seegi kord energeetiliste ressursside pärast ja üle. Sõda Ukrainas võib käsitleda ka suure energeetikasõja väljendusvormina. Nii embargod, kui ka uute energiamuundamistehnoloogiate otsimine on selle sõja komponendid. Mõlemad on aktiviseeritud ja … Embargo mõjud? Vaadake, embargo kehtestamine on nagu otsus osaled boksimatšil,  tuleb valmis olla siniseks silmaks, lömmis ninaks ja põranda musutamiseks. Sama ka piirangutega, need löövad kõiki valusalt, mõndasid  valusamalt, mõndasid, kes oskasid energia manolõksust hoiduda vähem..   Kahju küll, kuid ka rohepööre sellisel kujul kuidas see sügaval rahuajal direktiivbürokraatlikult välja kukkus tuleb kokku pakkida ja alustada uuesti. Naguinii oli see rohkem teeseldud kui tegelik pööre, seda on näha ka Euroopas, kus loodeti ühelt poolt Vene gaasile ja teiselt polt Prantsuse tuumale ja … pööret polnudki. Tabelid olid. Puht bürokraatlik akt.  Alustama peame sealt kus me energeetiliselt saame selles sõjas (ja sõja lõpus) olema – energiapuuduses, külmas ja fragmenteeritud mitteglobaalsel turul. Mõistagi on inimloomuses just see hea omadus, et sellistes oludes on ta kõige nutikam, mis loob fooni ka uute energia muundamise tehnoloogiate majanduslikult mõttekatena kasutusele võtta. Lk 162 „Reaalsuses on ühiskonnad alati loobunud konkreetsest ressursist parema kasuks ammu enne seda, kui vana otsa saab. On sageli öeldud, et kiviaeg ei lõppenu, sest maailmast said kivid otsa, ja see on olnud tõsiasi ka energia osas.“ „Palju puitu ja hagu jäi kasutamata, kui maailm läks söe peale üle, „ märgib Ausubel. „Sütt oli külluses, kui nafta esile kerkis. Naftat on külluses, kui metaan (looduslik gaas) tõuseb“. Nagu me näha võime, võib gaas omakorda asendada veel madalama süsinikusisaldusega energiaallikatega kaua enne sed, kui viimane kuupmeeter sinises tules haihtub“ (S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 162). Vaat selline lugu

 Niisiis … Gaas … Gaasisõltuvus. Mnjah, see on nüüd just selle „bürorohe“ mõtteviisi vili, mis tõstis gaasi kõigist mitterohelistest kütustest kõige „rohelisemaks“ ja millisesse silmusesse Saksamaa ennast pahaaimamatult mässis (tuumajaamad jooksutati maha, söejaamad pandi kinni)  enese mässis, et sellest ilma poliitilismajandusliku enesetaputa kiirelt välja ei ukerda. Mõistlik oleks anda neile selleks (teenindusmoodulist kuumoodulisse kolimiseks) veidigi aega. Pole ilus, kuid vajalik. Võib olla annab sakslaste maailmapildist aimu Thilo Sarrazin ( „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 365/373) mõttejadast: „Riigid peavad teenima ennekõike oma kodanike huve. Nad teevad isegi palju, kui nad sealjuures ei kahjusta teisi riike ja rahvaid. Neid ei saa süüdistada teiste hädades ja lahendamata probleemides. Poliitikud ei taha peaaegu üldse teha põhjalikku analüüsi, mis ei kohkuks tagasi ka õigete järelduste tegemisest“ ja  „Riik ja ühiskond toimivad seda paremini, mida rohkem jagavad inimesed samu väärtusi, hoiavad konstruktiivselt kokku ning usaldavad põhimõtteliselt riiklikke ja ühiskondlikke institutsioone. Nagu me juba näinud oleme, on selle sotsiaalkapitali mahul ühiskonna edus ja heaolus suur roll. Sotsiaalkapital on nagu viljakas muld. Seda on lihtne ära kulutada või hävitada, taastada saab seda aga vaid pika aja jooksul ning kunstlikult seda luua eriti ei saa. Poliitikal on seega ühiskonna sotsiaalkapitali harimisel  suur vastutus. Kui kodanikud tunnevad pidevalt, et riik ei esinda nende ja nende grupi huve, vaid võib-olla hoopis mingeid muid huve, millel ei ole oma riigi ja rahvaga enam üldse mingit pistmist, kahaneb nende sisemine lojaalsustunne riigi ja ühiskonna suhtes. Nad keskenduvad siis rohkem isiklikule heaolule, oma perekonnale, ühiskonnaklassile, etnosele või religioonile ja vähendavad niimoodi sotsiaalkapitali.“ Kuidas on meie sotsiaalkapitaliga lood? Kas me kasvatame seda kapitali? Teisi halvustamine pole mingi väetis sotsiaalse kapitali kasvule. Fakt!

 Energeetilise valevaliku "kõrvalmõjud"

 Muide need kes nüüd tormavad kiitma õhinapõhiselt rohepööret (sisult õige, administratiivselt/majanduslikult vale) peaksid arvesse võtma sedagi, et energeetiline valevalik Euroopas on toonud kaasa (suuremastaabilise, jätkuva, püsiva) keskkonnareostuse sõja näol Ukrainas. Kõrvalmõju? Valearvestuse kõrvalmõju. Kõrvalmõju, kuid väga mõjus. Pikkadeks aastateks. Ilmselt pole sõjatandril praegu ka prioriteediks CO2 heitmete (kolossaalne) suurenemine ega metsade linnulaulu kaitse? On inimlikud eksistentsiaalsed probleemid – ellujäämine nende hulgas.

Teades mõjusid, mis võivad kaasneda energeetiliste strateegiate valevalikutega (lihtsad, populaarsed ja valed)  tuleb nüüd teha tõsine panus (ka ja esmajoones meil teiega) uute energiaallikate ja tehnoloogiate kiireks kommertslikuks kasutuselevõtuks.

Mitte evolutsiooniline, vaid gramm kangem/kiirem areng energeetikas nii tehnilises- kui tehnoloogilises vallas peab jätkuma, kuid enesepettused (mida gaasiküte kui ikkagi karboniseeriv meetod endast kujutas – põhimõttel: reostada ja kulutada, kuid aeglasemalt?) tuleb seekord kõrvale jätta ja muuta oma mõtlemissuunda. Ei ole võimalik? Eee …see ei vasta tõele, sest  kui pea saja aastane teadlane oskab anda visiooni, et: „Kujutage ette, et elektrivõrku on päikesepaneelide asemel ühendatud puud. Mõelge veel taimeliikidele, mis vabastavad elektrone päikeseenergiat kasutades ja talletades neid akudesse, mis puuvilja kombel ripuvad anorgaanilistel puudel“

„Vahepeal võiks planeeti veelgi soojendada rämpsinfo. Praegu kiirendab globaalset soojenemist heitgaaside, detriitide ja muu tsivilisatsiooni soovimatute kõrvalsaaduste  kogunemine. Huvitaval kombel on rämpsinformatsioonil sama mõju.“

Prügiautodest „Olen tihti mõelnud, kas internet võiks täita nende autode ülesannet ja toimetada kasutu ja liigne info minema, ladstades selle kuskil universumi mõõtmatus sügavuses. Mulle meeldib ette kujutada hiiglaslikke saatjaid kuskil poolusel rämpsposti, soovimatut reklaami, banaalset meelelahutust ja väärinfot Maalt eemale juhtimas. Milline vaimustav viis jahedust säilitada.“ (J. Lovelock „Novatseen“ PM 2020 lk 94). Hm, miks siis meie ei suuda kaugemale mõelda päikesepatareidest ja tuulikute maharaiumisest? Mõttekramp? Või peame sajaaastaseks elame saamaks aru …et oleme lihtsalt ekslikud või argpüksid.

Järgmine mõte, mida võiks mõelda ka enne saja aastaseks saamist ja hapniku lõppemist juhtmoodulist: „Kõiki neid protsesse hõlbustab teine Maa sõber: dematerialiseerumine. Tehnoloogiline progress lubab meil teha rohkem vähemaga. Alumiiniumist soodapurk kaalus kord 85 grammi, tänapäeval kaalub see alla 30 grammi. Mobiiltelefonid ei vaja miilide kaupa telefoniposte ega traate. Digitaalne revolutsioon dematerialiseerib maailma meie silme all, asendades aatomid bittidega. Kuupjardid vinüülplaate, millest koosnes kord minu muusikakollektsioon, andsid need laserplaatide kuuptollidele ja siis tühjusele MP3-s. iPad on peatanud minu korterit läbinud ajalehepaberi voo.“

 „Läbimurre energeetika vallas võib tulla idealistlike leiutajate idufirmadest, energeetikakontsernide uurimislaboritest või tehnoloogiamiljardäride edevusprojektidest, eriti kui viimased investeerivad samaaegaselt nii turvalistesse kui ka hullumeelsetesse kõrgtehnoloogilistesse projektidesse.“

 „Valitsused peavad siin oma rolli mängima, sest nagu osutab Brand, „taristu on üks neid asju, millega tegelemiseks me palkame valitsuse – eriti energiataristu, mis vajab lõputult seadusandlust, tagatisi, eesõigusi, regulatsioone, subsiidiume, uuringuid ning üksikasjalikku järelvalvet avaliku ja erasektori lepingute üle“. See hõlmab ka seadusandlikku keskkonda, mis oleks kohandatud pigem 21 sajandi väljakutsetele kui 1970 aastate tehnofoobiale ja tuumahirmule.“

 „Kes iganes seda teeb ja mis iganes kütust ta kasutab, sõltub süva-dekarboniseermise edu tehnoloogilisest progressist. Milleks oletada, et 2018 aasta oskusteave on parim, milleks maailm suuteline on? Dekarboniseerimineei vaja läbimurret ainult tuumaenergia osas, vaid ka teistel tehnoloogiarinnetel: see vajab akusid, et ladustada taastuvate energiaallikate katkendlikku energiavoogu; Interneti-laadseid nutivõrke, mis jaotavad hajutatud allikatest pärineva energia hajutatud kasutajate vahel hajutataud aladel; tehnoloogiaid, mis elektrifitseerivad ja dekarboniseerivad tööstuslikke protsesse nagu tsemendi, väetiste ja terase tootmine; vedelaid biokütuseid raskeveokite ja lennukite jaoks, mis vajavad tihedat. Kaasaskantavat energiat; ning meetodeid CO2 kogumiseks ja ladustamiseks.“ (S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 170/189) Eks ole, läheb juba põnevaks. Valguskübeke juba paistab tunnelis. Fataaloptimistina arvan, et mitte iga valgus tunneli otsas ei pruugi olla vastutormav rong.

 Kuule sõit jääb ära. Seekord.

 Meil … Meil veel uute strateegiateni pole jõutud. Hm, kas pole vajadust? Kui tahame Kuu gravitatsiooni kasutada, siis kurssi peame me muutma „niikuinii“, muidu siirdume lõpmatusse, tühjusse ja oleme samasugune (majandus)kosmose märk nagu E. Muski  Tesla kabriolett päriskosmoses. Nojah, vahe on vaid selles, et kui Tesla on kosmoses uhkuse/uhkustamise märk, siis meie oleksime (majandus)kosmoses lihtsalt prügi. Nutikus ja tõhus ressursside kasutus on see, mida vajame. Mitmed senised rahakasutused tuleb ümber hinnata. Kui Apollo 13 lülitusid kütuseelemendid välja, siis juba puht reeglistiku järgi jäi kuundumine ära. Nii ka meil, mitmed headel aegadel kavandatud projektide teostamine jääb ära.  Mõni asjalik mõte on juba kostnud, kuid sümptomaatiliselt õhinapõhine. Näiteks, kui RB pausile panek tundub mõttekas (raha/kaupu pole), siis kõigi taristuprojektide külmutamine kogumis tundub ülereageerimisena, kuid mine sa tea, kui ilm läheb kurjemaks, siis võib see katkestada ka vajalikud projektid. Veel ei ole administratsioonile jõudnud kohale, et vanad plaanid enam ei toimi. Kui Apollo 13 kriisis käskis  juhtimiskeskus lennuplaani kaaned ära rebida, sest selle plaani ainuke kasulikkus oli nende kasutamine CO2 taseme aparaadi vahetüki ehitamiseks, siis peaksime tegema samuti, vanad plaanid nurka viskama, need on kasutud. Segadusttekitavad. Deklaratiivne, pinnapealne administratiivsest valmisolekust raporteerimine (mis piirneb ülbusega) tekitab kergemat sorti paanikahooge. Valmisolek milleks? Võrreldes millega?  Kui kõrged analüüsimajad teatavad, et inflatsioon tuleb sellel aastal 10% (nüüd juba ilmselt rohkem, tunduvalt rohkem) ja majanduskasv on „natukene“ negatiivne, siis kasutades veel üht legendaarset ütlemist „sellises inflatsioonis ma tahaksingi elada“, sest tegelikkus on hoopis kurjem. Nagu H Rosling „Faktitäiuses“ sedastas Mosambiigi PM-i nägemust SKP-st, kui instrumendist märkides, et need pole täpsed, seepärast vaatleb ta näiteks 1. mai rongkäiku. „Ma tean, et inimesed tahavad sellel päeval eriti head välja näha. Tean, et nad ei saa sõbra käest kingi laenata, sest ka sõber on rongkäigul. Nii ma siis jälgin. Ja näen, kas nad kõnnivad paljajalu või on neil viletsad jalanõud või on neil kvaliteetsed kingad. Ja ma saan võrrelda sellega, mida ma nägin eelmisel aastal. (…)“ Tark peaminister küll vaatab andmeid, kuid mitte ainult andmeid.“ Nutikas mudelivaba arutlus.

Oleme kuulutanud enda hundirahvaks, aga „Hundid plaanivad oma rünnakuid nagu sõjaväeüksus, sest teavad, et ilma plaanita jahile minek pole mitte ainult energia raiskamine, vaid ka ohtlik.“ „Oluline on luua endale strateegia, kuidas uue olukorraga toime tulla. Selleks peab täpselt teadma oma kohta selles olukorras. Mitte seda, kus me tahaksime olla, vaid kus me hetkel oleme. Alles siis saame plaanida, kuidas asjale läheneda ja olukorrast välja tulla.“ („Huntide tarkus“). Aus analüüs, mitte lineaarne mudelarvestus oleks hea algus

Miski  pole võimatu, meil on korduvaid kogemusi tõhusate mõttemeeskondade loomiseks, nii taassünni, majanduskriiside kui sõelumisläbirääkimistel. Näiteks EL läbirääkimiste pidamiseks moodustati ametkondadeülesed asjatundjate töörühmad, millised analüüsisid olusid/võimalusi ja muutuste optimaalset tempot. Jälle edulugu. Kõik muutub, kui mullu olid abivajajad hotellindus ja turism, siis ühistransport põletas meeleheiteturul investeerimiseks kogutud vahendeid, tänavu muutub eilne edulugu ehituses samuti abivajajaks, niimoodi lisanduvad üha uued abivajajad, mis tõukab majanduse dominoefektilisse kokkuvarisemisse. Vaid uued prioriteedid ja uued (tunduvalt lihtsamad) strateegiad suudavad meid uues olukorras leidma jätkusuutliku lahenduse.  Viimasel ajal on ärisektorist (sh Tehnopoli inkubaatorid, Eduka Eesti konkurss, Ajujaht jne)  tulnud palju huvitavaid ja väga huvitavaid ideid, aga … Vaadake, kõik see muutub mõttetuks, kui hapnik otsa saab, kütus otsa saab, just seepärast on hädavajalik alustada uue strateegilise põhja loomisest.

Me suudame. Kui tahame. Tahame ju! Muide nii meie majanduse priotiseerimine, energeetika ümberrivistamine kui põgenike abistamine ei ole ühekordne üritus nagu juubilari õhku viskamine (ja siis ruttu tagasi kohvi ja koogi manu tormama), keegi peab ka edaspidise eest hoolitsema ja gravitatsioonist mõjutatud langeva juubilari kinni püüdma. Püsivalt. Seda nimetatakse jätkusuutlikkuseks. Mnjah, „Huvitav aeg“ nõuab huvitavaid lahendusi. Pauk on käinud, lihtsalt edasi laperdada ei saa, kursimuutus on eksistentsiaalselt vajalik.

Järgneb …

PS. Energeetiliste valevalikute kõrvalmõjudest veel niipalju, et selle tulemusena on „parketikõlblikeks“ kuulutatud nii Venetsueela, kui Iraan (nafta räägin) ja keda veel kuulutatakse? Ning veel üks kõrvalmõju, mis õhinapõhises tegutsemises on jäänud kahesilma vahele – oleme ise innustunult kehutanud nii Saksamaa, kui Jaapani … relvastuma. Oleme teinud just seda, mida 70 aastat on püütud vältida. Nüüd on väravad valla.  Tasakaalud muutuvad. Eee, mis edasi?

Targutusi:

V Kondor „Patune Budapest“ Regio 2020

 Lk 163 „See ongi tsensuuri mõte, Zsigmond. Asi pole selles, et tsensor praagib selle välja, vaid see, et meie ise tajume sisimas, mille tsensor maha tõmbab, ega hakka seda kirjutamagi. Või kui kirjutame, siis ei pane seda lehte.“

 J.L. Gaddis „Külm Sõda” Tänapäev 2007

 Lk 62 „Kui sõja eesmärk on riigi julgeoleku tagamine – ja kuidas saakski teisiti olla? – siis peavad sõjad olema piiratud. Just seda pidas Clausewitz silmas, kui ütles, et sõda on „poliitika jätkamine teistsuguste vahenditega … Poliitiline kavatsus on eesmärk, sõda on vahend, ja vahend ei ole kunagi mõeldav ilma eesmärgita”. Riigid võivad langeda sõja ohvriks, kui relvad muutuvad nii hävitavaks, et seavad ohtu eesmärgid, mille pärast sõda peetakse. Sellisel juhul tähendab jõu kasutamine selle hävitamist, mida tegelikult tahetakse kaitsta .”

 

Monday, February 7, 2022

Debatid Kleopatraga

 


                                                                                              Vaata täpsemalt "Maksumaksja 2022/1"

Emaliku moega naine küsis Ministrilt valimiskoosolekul: „Kas need valimiskampaaniad ära ei väsita?“  Minister rõõmsameelselt: „Sugugi mitte,“ (…)  „Mulle meeldivad valimiskampaaniad. See on ainus aeg, kui makse ei tõsteta. Meile , tarbijatele, on muidugi terve valimisaasta hea, kas te pole märganud? Siis stimuleerib valitsus alati majandust ja suurendab inimeste ostujõudu, et nad oleksid rahul ja rõõmsad. Kui valimised oleksid igal aastal, oleks meil alati hea elu.“ (Bo Baldersen „Parteijuht lahkub surma läbi“ Eesti Raamat 1995 lk 145). Tore „hea elu“ retsept, kuid kahjuks pilapilt. Meie valimiskampaania on läbi, viimasedki vallavalitsused on kohtadele istunud ja mõned isegi ümber-ümber istunud, nüüd … on poliitmaailma arvates päramine aeg arutada maksutõusude üle. Poliitmaailm lausa kisendab maksutõusu vajaduse üle, sest … mingit muud muutust pakkuda ju ei osata/julgeta. Karistamisest/piiramisest/keelamisest ja maksutõusust (lembenimega maksudebatt) on poliitmaailm varmas arutama lõputult ja mõnuga, kuid loovusest …. Mnjah, institutsioonid on loovuse kaotanud, mugavaks muutunud.

 Järjekindlusest

 Järjekindlus on hea omadus, kuid mitte igasugune järjekindlus. Tundub, et  järjekindlaks, lausa rahvusspordiks, on meil kujunemas õigete asjade tegemine vales järjekorras, mida  lapitakse õhinapõhiste otsustega, mis on asendustegevuslikud. Kusjuures algtõuge – muutustevajadus – on õige. Oma sisimas (paremas minas) tunneme meie teiega ja ka iga poliitinimene, et muudatused on vajalikud, lausa eksistentsiaalselt vajalikud, kuid tahe/julgus muuta on nõrguke, samas mittetegemise juriidilised põhjendused liiga mugavalt käepärased. Näiteks pole Pilvepiir Riigireformi aruteluga isegi alustada suutnud. Piinlik. Väga ohtlik tendents, sest iga mitteotsustamine (otsustamatus = otsusta+matus) on omakorda otsus - otsus mitte muutuda.

Kuid, kui  meie ise teiega muutume, tehnika/tehnoloogia muutub, meie vajadused muutuvad ja meie rahvastikupuu muutub, siis tuleb muuta nii majandusstruktuure kui ka institutsioone. Kui rääkida pelgalt maksudebatist, siis peame küsima, miile/kelle jaoks me ühisraha korjame ja mis põhitähtis, kas see on oleva tsementeerimiseks või arenguhüppeks. Aga …Võib-olla on meil vajalik  raha olemas? Võib-olla ülegi? Võib-olla on sellekasutus raiskav/kohatu/vale ? Meie teiega ei tea, sest nii mahukat riigi toimimise auditit pole tehtud. Pealegi vana tõde on, et „… kui kuskil on mingi raha üle, siis leidis valitsusaparaat alati põhjuse see ära kulutada. Bürokraatias on suurimaks patuks raha tagasi anda, sest siis on oht, et järgmisel aastal su eelarvet kärbitakse. Kui aasta lõpuks polnud kogu eelarve veel ära kulutatud, siis hakati kiiruga soetama kontorimööblit, sõideti kuskile maksumaksja kulul või kulutati summa muul moel, et ei peaks riskeerima eelarve vähenemisega. Keegi polnud varem tulnud selle peale, et maksumaksjalt kogutud raha neile tagasi anda.” (R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012, lk 137). Ülimalt tõenäoline on, et ka maksusüsteemi tuleb muuta, kuid see ei ole teema millega alustada muutuste protsessi. Nii, et alustame algusest – ressurssidest. Vaatame, mis meie riigisahvris on kasutamiskõlblikku, mis on kasutusaja ületanud ja mis lausa toksiline, lõpetame mürgiste aurude sissehingamise.

 Kolm põhiressurssi

 Esiteks inimene - see duaalne tootja/tarbija - kui põhiressurss. Prognoosi järgi on 2030. aastaks 20–64 aastaseid 47 tuh inimest vähem (st maksumaksjaid ka) kui 2019. Arv tundub abstraktne, kuid olemuslikult tähendab see Viljandi, Rakvere, Kuressaare ja Jõgeva linna jagu inimesi. Kujutage ette – neli inimtühja linna? Prr.  Samas on meil Paide, Türi, Haapsalu, Räpina ja Loksa linna jagu rohkem „penskareid“ (65+ aastaseid 42 tuh  rohkem kui 2019). Üheksa miinuslinna? Mis tähendab, et aktviteet võib väheneda 90+ tuh inimese võrra. Kui meie teiega nüüd harjumuspärased mõttemudelid kõrvale heidame, siis saame aru, et „auku“ -47 uh ja -42 tuh ei õnnestu paigata mingite kinnisvara/auto/nännimksude ega astmikega, selline primitiivsus viib vaid kiiremale kihistumisele, keskklassi vaesumisele ja majanduse stagneerumisele. Õnneks on „uuspenskarid“  tänapäeval suhteline mõiste, pigem on tegemist „vintageinimestega“, kes on kohati krapsakamad ja kogemusnutikad meie teiega elujärge paremaks looma.  Kuid ainuüksi vintagerahvas meid ei päästa. Ainuke mis päästaks oleks rahvaarvu kasv (kuid statistika on halastamatu ja 2030 a sihtjaam on paigas, midagi võime muuta järgmiseks sihtjaamaks 2040, kuid 2030 a tulemus on lukus) või asendada puuduv inimressurss tõhusama tööga, kuid …

Ka siin oleme miinuspooles, meie tootlus on jätkuvalt näruselt madal,  olles 2019 a vaid u 77,8% EL keskmisest (Iiri 192%, Belgia 129%, Prantsusmaa 117%, Itaalia 105%). Appi upume? Ei upu. Milline ressurss siis peale kahaneva elanikkonna ja lahja tootlikkuse veel oleks, mis neid nõrkusi tasakaalustaks? Kolmandaks ressursiks, mis võiks kompenseerida kahe esimese nõrkust on teadmiste kasv ja tehnoloogiline hüpe.  Neljas ja kõige suurem ressurss on teadmised ja inimeste loovuse-hulluse segu – teotahe. Need ongi suures piiris tegurid, mis aitavad meie majandust edasi liigutada sh maksutulu kujundada.

 Heaolu alustest … tegelikkuses

 Nagu defineerib T. Sarrazin „Soovmõtlemine“ (EKSA 2017 Lk 240): „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“ Kogu edukuse valem oma lihtsuses ja selguses. Niisiis vähenev/vananeva elanikkonnaga ja madala tootlikkusega majandusstruktuuriga pole meil eriti võimalik ka kenamat elujärge harrastada. Mis puutub tehnoloogilist hüpet, siis administratsioonide ebajärjekindlus ei anna erilist lootust ka siin. Kuna mainitud kolm allikat jäävad võrdluses ja kogumis ikka kesisemaks ja institutsionaalseid muudatusi teha ei taheta/julgeta, siis ongi ainukeseks „abivahendiks“ (asendustegevuseks?) kujunemas maksudebatt. Kuid ümberjagamine ei too kaasa jõukuse kasvu. Tulemus on  kleopatralik: „Tema alamad maksid soolamaksu, tammimaksu, karjamaamaksu; üldjuhul maksustati kõike, millele sai nime anda” (S. Schiff „Kleopatra” Tänapäev 2013 117). Just sellega meil praegu tegeletakse.

 Eksponentsiaalsest kasvust & kasust

 See mille pole me peame (kindlas kõneviisis) püüdlema ja ka kõrvalekaldumatult liikuma peame on eksponentsiaalsne kasv.: „Erinevalt lineaarse kasvu +1 progressioonist, kus ühest saab kaks, kahest kolm, kolmest neli ja nii edasi, seisneb eksponentsiaalsne kasv algosade kahekordistamisest. ühest saab kaks, kahest neli, neljast kaheksa na nõnda edasi. Siin tekibki probleem; see kahekordistamine on erakordselt petlik. Kui ma võtan kolmkümmend lineaarset sammu (ütleme umbes meetripikkused) oma Santa Monica elutoas, jõuan kolmekümne meetri kaugusele ehk umbes üle tänava. Kui ma võtan kolmkümmend eksponentsiaalset sammu samast lähtepunktist, lõpetan miljardi meetri kaugusel ehk olles teinud kakskümmend kuus ringi ümber maakera.“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 23).  Vaat see on areng. Miks see tähtis on?  A McAfee, E. Brynjolfsson („Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 128) väitel: „Majanduskasv on tähtis, kuna see võib aidata lahendada palju muid probleeme. Kui Ameerika Ühendriikide SKT kasvaks igal aastal pragu prognoositavast 1% kiiremini, oleksid ameeriklased 2033 aastakse viis triljonit dollarit rikkamad.  Kui see kasv oleks vaid 0,5% kiirem, laheneks USA eelarvepuudujäägi probleemid ilma, et poliitikat oleks vaja muuta. Mõistagi raskendaks aeglasem kasvutempo puudujäägi vähendamist, rääkimata raha eraldamisest uutele algatustele või maksude alandamisest.“. Panite tähele – alandamist? Mitte inimeste alandamist, vaid maksude. Selgituseks neile, kes kirjutavad kokku projekte, mis oma olemuselt pole sotsiaalsed ega saa kunagi  majanduslikuks kuid püüavad seda lappida sisutühja klausliga, et projekt on „sotsiaalmajanduslikult kasulik“, siis just eksponentsiaalsele mudelile keskkonna loomine loob ka eeldused sotsiaalsete programmide rahastamiseks, mitte vastupidi. Vastupidine on meie teiega ühisraha põletamine.

 Rämpsriik?

 Kui meie teiega eksponentsiaalse mudeli loomisele ei keskendu, siis Standard & Poor`s  prognoosid (30 arenenud riiki) näitavad, kuidas vananemisest tingitud surve eelarveile alates 2020 aastast tugevneb. „Ajavahemikul 2010-2050 kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr keskmises arenenud riigis umbes 10% võrra SKP-st. Nagu ka Ameerikas, mängivad pensionifondid teist viiulit, panustades neist kümnest protsendist kolm. Tervishoid on kõige suurem probleem, mis moodustab poole kogu kasvust. Sellele lisab pikaajaline hooldus veel 1,3%. Eeldades, et maksud jäävad samale tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st koguvõlg miinus vähem likviidese finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKP-st 2010 aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju langeb rämpsvõlakirja tasemele”. „Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki.“ „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.”. („Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013 Lk 170/171). Just seda mudelit „maksudebatt“  tähendabki – lõppjaam „Rämpsriik“.

 Riik kui kanalisatsioonihaldur?

 Kui meie teiega tahame seda kurbloolist allakäiku vältida, siis pole muud võimalus kui riik rekombineerida.  Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 389/394) ütleb, et: „Tänapäevased demokraatlikud struktuurid ei suuda olulist informatsiooni sedavõrd kiiresti koguda ja töödelda ning suurem osa valijaist ei tunne bioloogiat ja küberneetikat sedavõrd, et neil kujuneks neis küsimustes välja kindel seisukoht. Seega on traditsiooniline demokraatlik poliitika kaotamas kontrolli sündmuste üle ega suuda pakkuda meile mõtestatud tulevikunägemust“.  „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suured tulevikunägemused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei juhi seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsoonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“. Nagu näitas meditsiinikriis, siis institutsioonid pole kiirete muudatustega toime tulnud, vaid siplevad oma aegunud institutsionaal/bürokraatlikes rituaaltantsudes.

M Svensson  („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 319) täpsustab: „Ent kui maailm sel moel kiireneb, siis sõltub teie enesetunne võimest muutustega kohaneda, mitte nende eest põgeneda.“  „ Põhimõtteline konflikt on olemas ja küsimus on selles, kuidas hakata institutsioone ümber kujundama, et sellega toime tulla. Uuenduste tegelikuks probleemiks pole mitte tehnoloogilised, vaid institutsionaalsed uuendused. Me peame hakkama leiutama uut tüüpi institutsioone, mis suudavad käia kaasas infoajastuga.“. Leiutame siis,  kuniks veel … aega!

 Rekombineeritud riik

 M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” (ÄP 2009 Lk 28) defineerivad rekombineerimist: „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. (…) Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.”

Meil teiega on rekombineerimise põhi õnneks olemas, selle formuleeris juba lp J. Raidla Riigireformi põhimõtetes, sama tuleb teha ka rekombineerimise kontekstis. See mille me peaksime saavutama riigi rekombineerimise käigus, ssiis see F Johanssoni kirjeldatud „Medici efekt“ (Pegasus 2008 Lk 2):  „Selle raamatu idee on lihtne: kui sa astud valdkondade, distsipliinide või kultuuride ristmikule, võid olemasolevaid kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid. Nimetus, mille ma sellele nähtusele olen andnud – Medici efekt -, on pärit 15. Sajandi Itaalias toimunud silmapaistvast loomingupurskest. Medicid olid Firenzes elav pankuriperekond, kes rahastas erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi. Tänu sellele ja mõnele teisele sarnasele perekonnale koondusid Firenzesse skulptorid, teadlased, poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud ja arhitektid. Seal leidsid nad üksteist, õppisid üksteiselt ja lammutasid maha kultuuride ja distsipliinide vahelised barjäärid. Koos rajasid nad uue maailma, mis põhines uutel ideedel – selle all tunneme renessanssi. Selle tulemusel muutus linn loovuspahvatuse epitsentriks, kus käivitus üks ajaloo kõige uuenduslikum periood.“ Meie teiega oleme sellel ristmikul olnud, see oli võimalik, kuid kas see on ka edaspidi võimalik?

Metaideedest

 Paul Romer:  „Iga põlvkond on tunnetanud piire, mida takistasid ressursside lõplikus ja soovimatud kõrvaltoimed, kui ei tuldaks välja uute … ideedega. Ja iga põlvkond on uute … ideede potentsiaali alahinnanud. Meile jääb alatiseks hoomamatuks, kui palju ideid jääb avastamata … Vähe sellest, et võimalused lisanduvad üksteisele – nad ka paljundavad üksteist.“ „Võib-olla on kõigist ideedest kõige tähtsamad metaideed – ideed selle kohta, kuidas toetada teiste ideede loomist ja edastamist … Kahte asja võib … julgelt ennustada. Esiteks: XXI sajandil saab juhtivaks riik, kes rakendab sellist innovatsiooni, mis toetab tõhusamalt uute ideede loomist erasektoris. Teiseks: seda laadi metaideid leitakse.“

„“Ons kasv läbi?“ Meie vastame Weitzmeni, Romeri ja teiste uute kasvuteoreetikute nimel: Mitte põrmugi. Kasvu  takistab kõigest meie suutmatus kõiki uusi ideid piisavalt ruttu läbi sõeluda.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018

Lk 102/106/107) „Innovatsiooniuurijad Lars Bo Jeppesen ja Karim Lakhani uurisid 166 teaduslikku probleemi, mille organisatsioonid olid Innocentive´isse postitanud, kuna olid nende lahendamisega ummikusse sattunud. Nad leidsid, et Innocentive´i kogukond suutis neist lahendada 49 ehk peaaegu 30%. Lisaks täheldasid nad, et parimaid lahendusi esitasid suuremad tõenäosusega inimesed, kellel ei olnud probleemi vahetu valdkonnaga mingit pistmist. Teisisõnu tundus, et oli hoopis hea, kui mõne kõva pähkli võttis käsile mõni „kõrvalseisja“, kelle haridus ja kogemused polnud probleemiga vahetult seotud.“

Kõike seda kõhklust kogeme ka meie, meie teiega tunnetame piire (või õigemini administratiivseid piiranguid), me kardame et kasv on läbi ja me pelgame ka pehmemaid pähkleid hammustada, sest kardame eksida. Kuid kuidas jääb siis metaideede avastamisega?  Hm, käsi püsti, kes arvab, et maksude tõstmise debatt on metaidee? Ei ole? Elementaarne. Kuid ilma institutsioonide ümberkorraldamiseta ei tule mingeid metaideid tulevad … maksudebatid ehk vaesuse ümberjagamine jagajate kasuks.

 Pöörates ristmikult …

 Kahjuks on asjalood praeguseks kujunenud selliselt et Medici ristmikult oleme eduharjal hooletut kurvi võttes libisenud mingitesse üha kitsamatesse umbtänavatesse. Oleme eksinud. Oleme asendanud õiguste-otsuste-vastutuse telje vastutuse hajutamise, maneerliku virisemisega ja energiakuluka „süüdlaste“ otsimisega. Eh, ilmselt on elu läinud juba liiga heaks Nagu väidab M. Manson: “Kahjuks on üks interneti ja sotsiaalmeedia kõrvalnähte see, et vastutuse lükkamine mõne teise rühma või inimese kaela on nüüd lihtsam kui kunagi varem – ka kõige pisemate eksimuste eest. Vastab tõele, et sedasorti avalik süü/häbi mäng on saanud väga populaarseks, mõningates ringkondades peetakse seda koguni „lahedaks“. „Ebaõigluse“ avalik jagamine teenib sotsiaalmeedias sootuks rohkem tähelepanu ja emotsionaalseid väljapurskeid kui suurem osa teisi sündmusi, pakkudes rahuldust inimestele, kes saavad selle abil end lakkamatult ohvrina tunda, tänu aina kasvavale tähelepanule ja kaastundele.“

 „ „Šikk ohvripõlv“ on tänapäeval moes korraga ühiskonna paremal ja vasakul tiival, nii rikaste kui vaeste seas. Tegelikult võib praegu olla inimkonna ajaloos esimene kord, mil absoluutselt kõik võimalikud demograafilised rühmad tunnevad ühel ja samal ajal ennast ebaõiglaselt ohvri rolli surutuna. Ja nad kõik sõidavad huilates sellega kaasneva moraalse üleoleku laineharjal.“

„Tänasel päeval tunneb igaüks, kes on nördinud ükskõik mille pärast – olgu siis ülikooli kursusel lugemisvara hulka arvatud raamat rassismist, kohalikus ostukeskuses ärakeelatud jõulukuused või investeerimisfondide maksumäära tõstmine poole protsendi võrra – et neid mingil määral nagu rõhutakse, mille tõttu on neil õigus tõsta ülekohtu vastu protestikisa ja saada teataval määral tähelepanu.“

 „“Šiki ohvripõlve kõige suurem probleem on see, et ta imeb ära tähelepanu tegelikelt ohvritelt. (…) Mida rahkem on inimesi, kes ühe või teise imepisikese üleastumise tõttu ennast ohvriks kuulutavad, seda raskem on tähele panna, kes tegelikult ohvrid on.“

„Inimesed satuvad pidevalt nördinud olemisest sõltuvusse, sest see annab neiel mõnulaksu: ennast maru õigeks pidada ja moraalselt kõigist üle olla teeb hea tunde. Nagu märkis ajalehe New York Times arvamusartiklis poliitiliste pilapiltide autor Tim Kreider. „ Nördimusega on nii, nagu on ka paljude teiste asjadega, mis on mõnusad, aga söövad meid pikapeale seest tühjaks. Ja see on veel reetlikum kui enamus teisi pahesid, sest me isegi ei teadvusta endale, et tegemist on mõnuainega.““ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 119/120). Niimoodi oa meist teiega tarbime nördimuse ja polariseerumise mõnuainet mõõdutundetult. Kogu Ühisruumi energia kipubki kaduma nendesse destruktiivsetesse tegevustesse. Milleks? Kauaks? Manson lisab ühe meeldetuletuse, mida oleks ka meil mõistlik taasavastada:

„Ent osa demokraatias elamisest ja vabast ühiskonnast on see, et meil tuleb kokku puutuda arvamuste ja inimestega, mis ja kes ei pruugi meile meeldida. See on lihtsalt demokraatia ja vabaduse hind – võiks koguni öelda, et see ongi kogu süsteemi mõte. Ning paistab, et üha suurem arv inimesi on hakanud seda tõsiasja unustama.“ Vaat selline lugu.

 Hakkame visualiseerima, hakkame  … joonistama tulevikku.

Nagu kirjutab  M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“ ( ÄP 2013 Lk 319): „Ent kui maailm sel moel kiireneb, siis sõltub teie enesetunne võimest muutustega kohaneda, mitte nende eest põgeneda.“. Väga hea nõuanne, kuid harilikult … Teate isegi, et esimese hooga püütakse muutuste vajadust eitada, sulgeda ennast tegelema juba tuntud turvaliste tegevustega, hoogsa, kuid arenguseisukohalt viljatu tegevusega. Niimoodi sattutaksegi Vearuumi, vaiksesse või kiiresse tagasilangusesse, millest Arenguruumi pöörata on veelgi raskem. Kuid niimoodi enam ei saa, ehk nagu õpetavad Austraalia põuavööndist nutikad uustalunikud: „Asi pole selles, nagu ei saaks siin maal talu pidada. Lihtsalt talu ei saa siin pidada nii, nagu see varem tavaks oli“ (lk 263). Sama ka Ühisruumi ja riigikorraldusega, seda ei saa enam pidada „nagu varem tavaks oli.“.

 Muutuda , mitte põgeneda – selles on küsimus (Hamlet nüüdisajal).

 Tegelikult polegi kuhugi põgeneda: „Maailm teie ümber muutub. See, mis tõstis teid praegusele kohale, ei aita teil seal enam püsida.“ Seda nimetavad nad Suureks Nihkeks, mis juba praegu mõjutab ühiskonna igat tahku. Üliõpilaste kiiresti muutuvate õpivajadustega on hädas eriti haridusasutused. Nagu Ken Robinson 2006 aastal ütles: „Mõelge hoolega, praegu kooli minevad lapsed lähevad pensionile 2065 aastal. Keegi ei tea sedagi, milline maailm viie aasta pärast välja näeb. Ja ikkagi püüame neid selle tarbeks koolitada.““ (lk 317).

 „ Suur Nihe“ muudab kõike. Tihtilugu ei saa me aru, millest protsessid alguse saavad.

Meie ajal (enam kui kunagi varem) saavad protsessid alguse teadmistest ehk haridusest (ja haritusest). Meie teiega valikud ja omandatud eriala/haridus „programmeerivad“ (heas mõttes) meie tegevust ja ühtlasi neid protsesse, mida me liigutame. Ja just  haridusega oleme me tõelises jamas. Kuidas nii? Aga meie Pisa testid, aga … See näitab lihtsalt kui hea „toormaterjal“ meil harimiseks on. Tegelikult isegi ”IQ-testid ei mõõda loovust, kuigi loovuse ja intelligentsuse vahel on seos. Testid näitavad vaid võimet teha teste. CVd näitavad vaid seda, mida keegi väidab end teadvat ja oskavat.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 88). Niipalju siis testivõitjatest. CV kirjutajatest võiks mainida seda, et „ Säilinud on aga Augustuse curriculum vitae tekst, dokument, mille ta kirjutas elu lõpul ja milles ta võttis kokku kõik oma saavutused (…) See on omakasupüüdlik , erapoolik ja sageli roosilistes toonides teos, mis hoolikalt olematuks seletab või täielikult maha vaikib oma karjääri algupoole mõrvarlikud seaduserikkumised. „ (M Beard „SPQR“ Varrak 2017 lk 296) ja kuigi  Gaiuse (Caligula) ei jätnud endast maha omakäelist CV-d, siis midagi ta maha jättis : „Tema edevad ehitusprojektid on paigutatud loodusseaduste solvamise ja naeruväärse eputamise vahelisse spektrisse.“ (lk 322). Nii, et testid jäägu testideks, tore teada. .Ehk nagu Bezsz tsiteeris Alan Kayd:“ „Iga vaatenurk on väärt 80 IQ punkti, „ mis tähendab seda, et asjade vaatlemine mitmest nurgast parandab nende mõistmist.““ (B. Stone „Amazoni ja Jeff Bezose lugu“ Rahva Raamat 2017 lk 26). Ka tore teada.

 Meie „Jama“ on selles, et me koolitame inimesi lihtsalt koolitamise pärast, et nad oleksid standardselt haritud. Muidugi on seegi tore, kuid kui me koolitame neid valedele erialadele, siis tekitame asjatuid õilmitsejaid sinna kus neid vaja pole ja sinna kuhu neid ilmtingimata vaja on, sinna meile inimesi – õige haridusega inimesi – ei jätku. Protsessid sumbuvad, areng samuti. Vaadake, isegi sellises elementaarses ja silmaga nähtavas (kuid töökohtades teravalt tunnetatav) alal nagu IT koolitus on Dr Riigi poolt nii unarusse jäetud, et viimastel aastatel on ettevõtjad avanud tänuväärselt omaalgatuslikult (ja omarahastuslikult)  IT koole ja kolledžeid, kuid ikkagi on u 6000 spetsialisti puudu. Selle puude eest maksame oma liipava heaolutaseme ja sündimata projektidega. Mitu Ükssarvikut sellest sündimata on jäänud? Ei tea? Kuid teised valdkonnad? IT valdkonna puue/kaotus pole vaid IT ja Ükssarvikute kaotus, see on SKT kaotus, mille oleks saanud suunata valdkondadesse, milles samuti järelaitamist vajavad nagu tervishoid ja haridustehnoloogia ise. Kõik kasutamata võimalused. Kuid olukord vajab muutusi, sest areng kiireneb ja meie kaotused vanaaegses institutsioonilises raamistikus vaid kasvavad. IT ja programmikirjutamise oskus peab (kindlas kõneviisis) olema põhikooli standardprogrammi osa. Nüüd ja tulevikus. See on ju homne elementaarne … kirjaoskus.

Pettekujutelmadest

Nagu kirjutas J. Gray ( „Valekoidik“ PM 2021 Lk 120/115): „Kujutelm, et kunagine sotsiaalne turumajandus võib uueneda ja turgude dereguleerimissurve all ellu jääda, on paljude paljudest globaalse turumajandusega seotud illusioonidest kõige ohtlikum. Tegelikult on sotsiaalse turumajandusega riigid sunnitud ise majandust järk-järgult lammutama, et paremini konkureerida riikidega, mille keskkonna-, sotsiaal- ja tööjõukulud on kõige madalamad. Sotsiaalse turumajandusega riikide jaoks ei ole küsimus selles, kas nad saavad oma olemasolevate institutsioonide ja poliitikaga ellu jääda – ei saa. Nende jaoks on küsimus hoopis selles, kas nende majanduses möödapäästmatud muutused saavad teoks uue uusliberaalsete reformide lainega või poliitikaga, mis paneb turge inimeste vajadusi rahuldama. „

„Sotsiaalne turumajandus tekkis ühte konkreetsesse majanduslikku nišši. Aasia riikide industrealiseerudes ja postkommunistlike riikide maailmaturgudele sisenedes ootab teda vältimatult ees muutumine või häving. Konkureerimine riikidega, mis on oma majanduse dereguleerinud, kus on madal maksutase ja kus sotsiaaltoetusi kokku tõmmatakse, sunnib sotsiaalse turumajandusega riike nendega ühinema. Nii hakkavad nad reaktsioonina teiste riikide poliitikale ka oma tööturgu dereguleerima ja sotsiaaltoetusi vähendama.“

Institutsionaalsed ümberkorraldused on just see debatt, mida poliitmaailm ja meie teiega peame pidama enne järgmisi Riigikogu valimisi, et anda seadusandjatele tugev mandaat. Ärme lase (kindlas kõneviisis) neil ja meil takerduda kleopatralikku maksudebati asendustegevusse.

 Targutusi:

„Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009

 

Lk 25 „ … neljanda põlvkonna sõja iseärasused:

-Kui iga põlvkonnaga lahinguväli laieneb, siis neljanda põlvkonna sõda toimub juba kogu vaenuliku riigi tasandil

-väheneb sõltuvus tsentraliseeritud logistikast

-kasvab manööverdamise tähtsus

-tekib eesmärk luua kollaps seesmiselt, kuid mitte vastase füüsilise hävitamise teel.”

Lk29 „Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel.

Lk29 „Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel.

„Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel.”

„Nagu näeme käib üleilmsete reeglite revideerimine pidevalt, kusjuures iga kord kehtestavad reeglid enda järgi kõige tugevamad mängijad, ülejäänutele jääb nende täitmine. „

 

Ristisõjad kuiseiklus. Pühakud, patused ja narrid” Kurt Frischler Olion 2007 Tallinn.

 

Lk 172 „Keisri heldekäelisus, kes oli kogu aeg puistanud enda ümber kingitusi, pistiseid ja autasusid, osutus nüüd postuumselt finantskatastroofi põhjuseks: Riigikassa oli tühi, selle tähtsamad sissetulekuallikad – maksud, tollid ja monopolimaksed – olid panditud aastateks ette Genova, Veneetsia ja Pisa pankuritele. Suur riik ei kosunud enam. Mõne napi aastaga langes ta suurriigi uhkest kõrgusest mängukanni tasemele uute jõudude käes.” Jutt käib Bütsansi keisrist Manuel I kes suri 1179 aastal

 

Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005

 

Lk 313 „… 1891. a. juunis Saksamaal. Bismarck juurutas Vanaduspõlve Kindlustamise Akti, mis kohustas kodanikke alates 16. Eluaastast loovutama oma osa sissetulekutest, juhul kui nad töötasid täiskohaga ja teenisid üle 2000 marga aastas. Tööandjad olid samuti kohustatud võrdse panuse andma … See oli fantaasiarikas ja ettenägelik süsteem.”

Wednesday, January 26, 2022

Jätkuvalt „„Ma olen alati kahtlustanud endas peituvat hullumeelset …“

 



Hurraa!!! Lõpuks ometi!

Head uudised:  „Valitsus jõudis energiameetmetes kokkuleppele.

Reformierakond ja Keskerakond jõudsid neljapäeval kokkuleppele kõrgete energiahindade leevendamise meetmetes. Valitsus plaanib kompenseerida elektri hinna, mis ületab 0,12 euro kilovatt-tunnist, samuti seatakse lagi gaasihinnale.“ Õige …

Ainult et, miks ma ennast seda lugedes nii sandisti tunnen? Miks on mul selline Pinocchio tunne Lollidemaal? Miks ….? Kas see ongi lahendus? Mille lahendus? Kas see ongi leevendus? Kui leevendus siis kellele? Mille leevendus? Kelle arvel? Ja kõige tähtsam – kelle … arvele?. Kelle arvele on väga tähtis küsimus, sest: „Valitsuse tehtud otsused elanikele suurte energiakulude hüvitamiseks lähevad maksma üle 325 miljoni euro, seejuures maksavad neljapäeval kokkulepitud lisameetmed umbes 80 miljonit eurot“ (ERR 20.01.22). On ju meie ühise raha kulu, mitte meie tulu. Ja see kulu pole veel kõik,  ÄP 21.01.22 täpsustab, et ettevõtjad peavad valitsuse täiendavat abi veel ootama“ ehk „toetusmiljoneid“ tuleb veel juured …

 Eks ole tore, kõik saavad justkui midagi, kuid kui valgus ja heliefektid välja lülitada, siis näeme tegelikkuse trööstitut pilti, sest Dr Riik jagab tegelikkuses  meie kogutud ühise raha (küll näiliselt ja vormiliselt  turutõrkest või kokkuleppest tekitaud)  inimeste aitamiseks, kuid tegelikult … Tegelikult kiidab Dr Riik heaks vigase hinnakujundusmehhanismi energeetikavaldkonnas ja püüab mahendada oma juhtimisvigu sektori arendamisel ja selle kaudu megakasumite väljavõtmise majanduse vere/raha ringlusest. Tegelikult absorbeerib Dr Riik enese paarikümne aasta otsustamatuse (otsusta+matus) hinnasildi meie ühise raha arvel.  Jagades meie raha hoopis vigasele turule, mitte nende vigade parandamiseks ega karistamiseks, vaid premeerimiseks ja uue turutaseme kujundamiseks. Vaadake, kuni valdkonna hinnamehhanismi, investeerimiskeskkonda ja administratiivselt nõu ja jõuga toetatavat ettevõtluskeskkonda ei tekitata, siis hinnad ka ei stabiliseeru ja Dr Riik peab vigase hinnamehhanismi korrigeerimiseks üha uusi „toetusmiljoneid“ nii inimestele kui firmadele välja maksma. Meie ühist raha põletama. Selline on „poliitiline tahe“. See on nagu aadri laskmine Ühisruumi elumahladest, kuid mitte mõõdukas ja ühekordne raviprotseduur, vaid pidev väljavool. Väidetavalt saadi just niimoodi Robin Hoodist lahti, lasti liiga palju aadrit. Tegelikult on juhtunud just see, mille osas Ray. Dalio („Põhimõtted“ ÄP 2018 Lk 173) meid hoiatanud on: „Teadvustades kõrgema tasandi tagajärgi, millest lähtuvaltloodus asjad paika paneb, olen mõistnud, et harva saavutavad eesmärke inimesed, kes annavad liigselt kaalu otsuste esmastele tagajärgedele ning ignoreerivad teiseseid ja kõrgema tasandi tagajärgi. Põhjus on selles, et esmased tagajärjed on sageli teiseste tagajärgedega vastuolus ja se põhjustab suuri otsustusvigu.“

„Päris sageli on esmased tagajärjed kiusatused, mis lähevad meile maksma selle, mida tegelikult tahame; vahel on esmased tagajärjed meie teel seisvad takistused. Tundub peaaegu, nagu jaotaks loodus meid selle järgi, et annab meile mõlema tasandi tagajärgi kaasa toovaid trikiga valikuid ja karistab neid, kes otsustavad ainuüksi esmastest tagajärgedest lähtudes.“

 Poliitika ilma poliitilise tahteta?

Otsi või tikutulega, kuid hinnamehhanismi korrigeerimist, investeerimis- ega ettevõtlussõbralikku keskkonna loomise algeid pole kuskilt märgata. No kui mitte arvestada, et Tootsi tuulepargi osas on kaks Dr Riigi omanduses ikkagi omavahel vaenujalal (või kohtujalal), mis tähendab, et protsessid ei liigu ning meretuuleparke püütakse sama usinalt maha niita nagu viimasel kümnendil harjunud ollakse. Kui loed „Majandus- ja taristuministeeriumi asekantsler Timo Tatar ütles, et on tõesti mõned projektid, mis on pikalt seisnud. "Ei ole olnud poliitilist tahet just varasemate valitsuste puhul neid otsuseid teha. Need otsused on olnud teatud juhtudel ebapopulaarsed, ei ole tahetud seda "ei" sõna välja öelda ja seda ametlikult vormistada," lausus ta.“ (ERR). Hm, huvitav milline või kelle poliitiline tahe? Meil on ju olemas energeetikavaldkonna pikaajaline strateegia, mis ongi kinnitatud ja tunnustatud strateegia ehk Pilvepiiri poolt heaks kiidetud poliitiline tahe? Meil on ka taastuvenergia strateegia. Millist „poliitilist tahet“ ootab MKM? Poliitilise tahte poliitilist tahet? Arusaamatu. No ja, võib-olla on strateegia ja poliitika selles, et taastuvenergeetikat mitte arendada, sest „Kaheksa aasta jooksul ei ole Eestis ehitatud ühtki suurt maismaatuuleparki. Esimene meretuulepark valmib Eestis eeldatavalt 2028. aastal.“ Kuid oh õnne menetlused on viimase paari aasta jooksul kiirenenud. Niisiis on ilmset „poliitilise tahte poliitiline tahe“ leitud või on leitud need õiged, kes on kutsutud ja seatud tuult jahvama.

Meie investorid? Või …

Ja millist osa taastuvenergia tootmise kiirendamisel on mänginud taastuvenergia tasu, mida me kõik juba pea veerand sajandit oleme maksnud? Ühest küljest justkui maksame lisa, kuid teisest küljest pole „poliitilist tahet“ valdkond arendada. Siinkohal soovitan lugeda KONKURENTSIAMETI HINNANG TAASTUVENERGIA TASUDE KOHTA 2021 „Taastuvenergia toetusi on tootjatele makstud üle 20 aasta. Esimene toetuste skeem rakendati 1998. aastal kehtima hakanud energiaseadusega…“  See, et taastuvenergia tasusid oleme maksnud juba nii kaua kipub ununema. Tegelikult on see kujunenud juba kliendi püsikuluks.  Sestap on KA ka teinud oma tähelepanekuid ja ettepanekuid. Nagu näiteks: " ELTS-i eelnõu (156 SE) raames saatis Konkurentsiamet Riigikogu majanduskomisjonile 2019. aasta augustis kirja, kus märkis, et ausa konkurentsi toimimise tagamiseks on vajalik, et elektrisektoris arvestatakse vajadust säilitada tehnoloogia neutraalsuse printsiip. Tehnoloogia neutraalsuse printsiibi alusel ei soosita konkreetset liiki tehnoloogia kasutamist, vaid vähempakkumisel võidab soodsama pakkumise teinud ettevõtja, sõltumata kasutatavast tehnoloogiast. Nimetatud printsiibi rakendamine tagab tarbijale väikseima maksukoormuse. Konkurentsiamet tõi lisaks välja, et kehtivas seaduses sätestatud konkurentsineutraalsusest loobumisel ei saa välistada olukorda, kus suunatud pakkumise tulemusel kujuneb kõrge toetuse määr koos olulise koormusega elektritarbijale.“ Seega hinnaregulatsioonis on lihvimiskohti igal tasandil. Nii soovitab KA kokkuvõtteks: „Oluline ressurss on olemas meretuuleparkide näol, mis taastuvenergiana muutub aina hinnalisemaks ning selle kasutusele andmine peaks toimuma oksjonite teel, mis annaks parima tulemuse. Kuna taastuvenergia tootmiskulud ajas odavnevad siis võib eeldada, et tulevikus suudetakse ehitada valdav osa ilma toetusteta. Tänase kehtiva toetusskeemi juures on ka tarbijatele peale pandud põhjendamatult suur maksukoormus ja see jätkub veel aastakümneid. Eesti on täitnud küll võetud taastuvenergia kohustused, kuid tarbija jaoks ei ole see tulnud odavalt: aastatel 2007 kuni 2020 oli tarbija maksukoormus kokku 827,9 mln € ning prognoosi kohaselt lisandub järgnevate aastate jooksul (2021 kuni 2030) veel täiendavalt 642 mln €. Kokku teeb see ligi 1,5 miljardit € mis ei ole tarbija jaoks väike raha. Võttes arvesse rakendatud oksjonite skeemi, maksab tarbija taastuvenergia tasu aastani 2045. Seega soovitab Konkurentsiamet vastavalt taastuvenergia direktiivile üle minna turupõhisele lahendusele ja järk-järgult kaotada taastuvenergia toetused.“ Seda kokkuvõtet lugedes tasub mõelda sellele, kui palju ja kui tõhusalt me selle tasuga maksame meile endile meie endi rahaga ja mida meie teiega selle eest saanud oleme. Energiasõltumatust (energiasõlyu+matus)? Kindlustunnet? Hinnaedu? Mida meie teiega kui investorid sellest investeeringust kasu oleme saanud? Või polegi? Ups! Ka võimalik.

Tasalülitus

Eelnevast ilmneb selgelt, et meie teiega oleme alternatiivenergia valdkonna investorid. Eks ole, sellele pole te ju mõelnud? Pole tundnud ennast investoritena? Muide siin koorub välja veel üks märkamata jäänud tasalülitussüsteem: meie teiega investorid (mitte Dr Riik) maksma kinni arenduse  uute keskkonnasäästlike energiamuundamise süsteemide investeerimiseks ( meie teiega makstud taastuvenergia tasu) ja Dr Riik püüab igati regulatsioonide ja bürokraatiaga takistada uute energiamuundamise võimsuste tegelikuks tekkeks. Vaat selline tasalülitussüsteem. (Selle koha peal võiksin aretada kibekähku mitu vandenõuteooriat, kui oleksin vandenõuteoreetik. Õnneks ei ole.) Kui Dr Riik oleks omanud „poliitilist tahet“, siis oleks ettevõtlus oma hulluses täitnud maa uute energiasüsteemidega ja meil poleks mingit energiahinna kriisi. Oleksime kuiva jalaga ühest paadist, ühest ajajärgust, ühelt laamalt teisele laamale naerusuiselt astunud. Erainitsiatiiv on uskumatult … energiarikas. Energiarikkuse, lausa ülevoolava energiarikkuse tõestuseks on see asjaolu, et meie ettevõtjad paigaldavad oma parke nii Lätis, Leedus, Poolas, kui Soomes. Meie …

Turvalisus: mentaalne, energeetiline ja riigikaitseline

 Meie administratiivmõtlemine mõtleb välja üha uusi piiranguid. Viimane hittlugu on selles, et idaaladele päikeseparkide ehitamine on kurjast, sest peegeldus segavat radarite tööd ja kaitsevõimet üldiselt. Kaitsevõime seisukohalt pole midagi tingida, see peab olema meie jaoks igati tõhus, kuid …. Kuid kaitsevõime tugevus algab nutikusest. Mõttelaiskuses radarite taha pugeda on üks võimalik viis kaitsevõime õõnestamiseks. Nagu näitas tuulikute keelustamise lugu, siis asi polnud selles, et tuulikud segasid radareid, vaid selles, et kehvad radarid olid. Kui kümme aastat tagasi oleks vanad radarid välja vahetanud oleksid tuulikud meile täna energiat jahvanud. Nüüd siis … Samas kui ülesse ehitada kaitsevõime radarvõimele, kuid üha tõusvad elektrihinnad  tekitavad ühiskonnas frustratsiooni/rahulolematust/mässumeelsust, siis läheneb oht riigikaitsele pigem seestpoolt, selja tagant ja maad mööda. Sellisel juhul pole radaritest mingit kasu. Riigikaitse peab olema riigi igakülgne kaitse, mitte „bürokraatline“ tabelarvutus. Vaat selline lugu. Jälle üks altenatiivkulude ja loobumiskulu valikute küsimus. Õigemini järjestuse küsimus. Pealegi tänasel päeval tasuks meelde tuletada seda millele juhtis tähelepanu kord Sean MacStiofain, IRA eelkäia esimene juhataja: „On öeldud, et enamik revolutsioone ei põhjusta eeskätt mitte revolutsionäärid, vaid valitsuse rumalus ja jõhkrus.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 lk 189). Põhiline, et sõnumid ja ajahorisondid oleksid selged, mõistetavad ja teostatavad.

 Meie & Iseendale

 Kuid praegune „toetusmiljonite“ lahendus ei ole lahendus, see on asendustegevus. Kuigi tükati võib see välja näha kui päästeaktsioon, siis on see samasugune lahendus nagu turuvärava sõrmkübara mäng. Kiire poliitotsuste/sõrmkübarate liigutamine (kohati ka kangutamine) ei lahenda probleemi eraisikute (ega ka firmade) jaoks, see üksnes  peidab juurprobleemi – administratiivse saamatuse ja börsisüsteemi vildaka ärakasutamise sümbioosi. See, et „Dr Riik kompenseerib“  tähendab ainult ühte, meie ise maksame iseendale  kompensatsiooni kinni.   Asesõnade tegelikule sisule pööravad tähelepanu W Bonner A Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 208) läbi riigivõla näite:  „Keynesi järgse „funktsioonifinantsisti“ apostli professor Abb Leneri kuulsates sõnades ei ole riigivõlaga midagi valesti, sest „me võlgneme seda iseendale“. Nendel aegadel olid konservatiivid piisavalt nutikad tõdema, et on suur vahe segastel asesõnadel – üks neist on „meie“ (koormatud maksumaksjad), teine aga „iseendale“ (need kes elavad maksustamisest).“. Nii et meile ja iseendale pole mitte päris sama.

 Hinnalagi? Kellele?

 Hinnalagi, mis peaks kaitsma meid kõiki ülemääraste hindade eest kaitseb tegelikkuses ainult üht – kaitset saab kogu ebatõhusat, konkurentsimoonutustega ahel kuni lõpptarbijani välja. Meie … Meie jäämegi maksma kinni ahnust ja rumalust, kui ei nõua tungivalt energiaturu korrastamist. Kes eelpoolmainitud pidukondade „kokkuleppest“ rõõmu tundsid, siis … palju õnne kõigile Pinicchiodele.

Hinnalagi on üks järjekordne illusionistlik trikk, meie teiega rahustamiseks.Lugedes ametlikku teadet, et:  "See tähendab, et kui elektri hind kas börsil või fikseeritud hinnaga paketis ületab 12 senti kW/h, maksab selle osa elektriarvest kinni riik.“ tunnen et mul püütakse keset selget päeva, käigu pealt, pooltaldasid alt ära hiivata.  RIIK? Tule seesamune sealtsamusest appi, kes see hea onu veel on? Meie teiega olemegi RIIK! Meie teiega  ise maksame endale enda kogutud raha eest kompensatsiooni? Pöörane lugu. Vaadake, kõik see, mida meile deklareeritakse kui suurt võitu, kui hunnitut kokkulepet meie hüvanguks, lõpuks kui meie tulu või kompensatsiooni – võrgutasude alandamine/kaotamine, hinnalaed – on ju tegelikult meie KULU!!!. Mitte RIIK ei maksa, vaid meie teiega maksame. Niimoodi me peame ka sellesse suhtuma, kui meie teiega raha kulutamisse. („Sarnane lagi on ka gaasi hinnale, mis on kodutarbijatele 65 eurot megavatt-tunni kohta, seda ületava osa kompenseerib riik 100 protsenti kuni tarbimiseni 2,75 megavatt-tundi.) 

Sama jama jätkub ka ettevõtete suhtes: „Valitsus jõudis kokkuleppele ka elektri võrgutasu langetamises ettevõtetele. "Kui see täna on kõigile 50 protsenti, siis ettevõtete osas viime selle nulli. Mille üle meil veel arutelu jätkub, on see, kuidas teha gaasiga meedet ettevõtetele," (ERR 20.01.22). Niisiis … nende enda arvelt. Kokkuvõttes on niimoodi, et „

Valitsuse tehtud otsused elanikele suurte energiakulude hüvitamiseks lähevad maksma üle 325 miljoni euro, seejuures maksavad neljapäeval kokkulepitud lisameetmed umbes 80 miljonit eurot. Siiski ÄP 21.01.22 täpsustab, et“ Ettevõtjad peavad valitsuse täiendavat abi veel ootama. No  ootavadki …Kui jõuavad ära oodata. Ettevõtluse laibaloendus juba käib. Paljud eelneva kolmanda aasta kolmikkriisist nõrgestatud ilmselt ei jõua oma ootejärjekorda ära oodata vaid asuvad uude järjekorda ootama. Töötukassa ootejärjekorda.

 Alternatiivkuludest

 Niisiis lähevad Dr Riigi  tehtud otsused elanikele suurte energiakulude hüvitamiseks maksma üle 325 milj EUR, kuid … Kuid see pole veel kõik, sest ettevõtjad ootavad oma õigustatud leevendusi. Ärgem unustagem ka pisiasja, et kui mingi leevendus/hüvitis/toetus kehtestatakse, siis kipub see venima ajas ja ruumis … lõpmatusse. Lõpetamine on raskem kui lõpetamatus eriti … kui aasta pärast toimuvad Pilvepiiri valimised. Mnjah, üpris suure tõenäosusega läheb viimase paarikümne aasta administratiivne otsustamatus (otsusta+matus), olukorra tõsiduse mõistmatus (mõist+matus), initsiatiivitus ja valeotsused meile teiega veel sel aastal maksma umbes miljardijagu … meie enda maksuraha.  Ups! Miljard? Meile meilt? Meile neilt? Neilt meile? Tegelikult pole see tähtis, tähtis on see, et kui see tühja läinud miljard oleks õigel ajal läinud alusteadustesse ja alternatiivenergeetika  arengusse, kui oleks lastud ettevõtluse enese ülevoolavat energiat kasutada, siis poleks meil teiega praegu vaja olnud „hüvitada“ seda mida ei saa hüvitada – aega.

Et paremini mõista millest jutt, siis J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ (Varrak 2016 Lk 97) on olukorra väga ilmekalt lahti seletanud: „Sinu saatust hakkab määrama see, kui hästi oskad paigutada oma nappi raha ja piiratud vara. Ning parim viis otsustada, kuidas oma raha ja vara paigutada, on läbini selgeks saada alternatiivkulu tagajärjes iga otsuse juures, mida võiks mistahes olukorras langetada. Alternatiivkulu puhtalt majandusteoreetiline tähendus keerleb selle ümber, et kui sa kulutad teatud summa (näiteks 50 000) mingile asjale (näiteks villimisliinile), siis pole selle tagajärjel lihtsalt su pangaarve 50 000 võrra lahjem, vaid sa ei saa seda 50 000 enam mujal kasutada. See on see 50 00, mida sa ei saa kulutada uue restorani avamisele, lisatööjõule ega kontoripinna suurendamisele.  Niisiis on täiesti loogiline kulutada raha ja hankida villimismasin, kuid sul tuleb otsustada, kas seda raha saaks kulutada kuidagi paremini, et see aitaks tegevust laiendada. Minu toodud näites oli villimisliini loobumiskuluks see, et kadus võimalus avada uus baar, soetada uued kääritamistõrred või laiendada kontoripinda.“„Õpi piiranguid armastama ja tee endale selgeks, et väikeettevõttes on kõik vahendid piiratud. Võta alati kõigi vahendite (mitte ainult raha) juures arvesse nende loobumiskulu ja vali kasulikum kurss, mida mööda purjetada helge tuleviku poole.“ Vaat selline kuldaväärt õpetus. Nüüd mõelgem millest meie teiega ilma jäime? Igatahes ei olnud see uus baar ega kääritamistõrred, see millest meie teiega ilma jäime on energiaalane julgeolek ja sõltumatus. Selleks, et järgmine miljard tühja ei läheks õpetavad õllepunkarid, et „Sul tuleb oma fookus ajada nii kitsaks, et sellel, mida sa kohe looma hakkad, poleks sel hetkel turgu olemaski. See annab sulle hiilgava võimaluse luua täiesti uus valdkond.  Sa saad keskenduda valdkonna  laiendamisele, mitte lihtsalt oma tootemargi eristamisele teiste omadest. Et muutuda tõsiseltvõetavaks, peab su olemasolu õigustus olema midagi enamat kui su tootemark. See, et sa püüad kirglikult laiendada tuliuut valdkonda, muudab su automaatselt tõsiseltvõetavaks ja kaalukamaks „ (lk 26)

Kuhu investeerida?

 Energiasõltumatus on turvalise arengu aluseks. Kuid vaadates praegust mõttemudelit, siis tundub, et arengumõte on kinni kiilunud. Kui arengumõte on kinni kiilunud, siis kiilub ka arengu kinni. Praegu on nii, et päikese ja tuulepargid oleksid justkui pääsetee energiakriisist, kuid ei ole, sest tegemist on hõreenergiaga ja meie geograafilises asukohas vaid täiendava mitte põhienergiaga. Tuumaenergia …. No tuumaenergia on põlu alla pandud, kuid siiski ainukene tiheenergia tüüp, mille kohta praegu tehnoloogia olemas on. Kõik muu … Kõik muu tuleb leiutada.

Paul Romer on arvanud:  „Iga põlvkond on tunnetanud piire, mida takistasid ressursside lõplikus ja soovimatud kõrvaltoimed, kui ei tuldaks välja uute … ideedega. Ja iga põlvkond on uute … ideede potentsiaali alahinnanud. Meile jääb alatiseks hoomamatuks, kui palju ideid jääb avastamata … Vähe sellest, et võimalused lisanduvad üksteisele – nad ka paljundavad üksteist.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 Lk 102). Eh, kui palju ideid on jäänud avastamata ja kui palju oleks võinud avastada kui oleks õigel ajal teinud õigeid/julgeid/innovaatilisi otsuseid. Kuid kes peaksid avama ukse uude energiamaailma?

 „Kaua aega arvati, et suurimad novaatorid on soliidsed suurfirmad. On ju neil piisavalt vahendeid, et rajada suuri laboreid ning neisse inimesi palgata. Sellele seisukohale vaidles vastu suur Austria majandusteadlane Joseph Schumpeter. Tema väitis, et väiksemad, nooremad, ettevõtlikumad firmad, kes ei ole huvitatud status guo säilitamisest, oskavad tõenäoliselt uusi kaupu ja teenuseid välja mõelda tõenäolisemalt. Nagu ta seda väljendas: „Postitõldade omanik üldiselt raudteid ei ehita.““ (lk 229). Võib vaid lisada, et raudtee omanik ka teleportatsiooni seadet ei ehita ega kivijaama omanik vihmaveetorust kolinal kanalisatsiooni vuhisevat energiavoogu juhtima ei hakka. Niisiis …rada vabaks … küll nad tulevad.

 Meie hundirahvas

 Meie teiega oleme valinud hundi enda rahvusloomaks. Oleme hundirahvas. Kui oleme hundirahvas, siis peame ka vastavalt käituma, mitte kui uruhiir ega küülik vaid kui hunt

 „Oluline on luua endale strateegia, kuidas uue olukorraga toime tulla. Selleks peab täpselt teadma oma kohta selles olukorras. Mitte seda, kus me tahaksime olla, vaid kus me hetkel oleme. Alles siis saame plaanida, kuidas asjale läheneda ja olukorrast välja tulla.“ (E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018 Lk 126)  „Hundid plaanivad oma rünnakuid nagu sõjaväeüksus, sest teavad, et ilma plaanita jahile minek pole mitte ainult energia raiskamine, vaid ka ohtlik. Seepärast on plaani oluline koostisosa riskide hindamine. Hundid peavad ju tapma ilma ise surma saamata.“ (lk 114). Meie ka.

 Targutusi:

T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“ Tänapäev 2019

 Lk 30 „Kuid just selles probleem seisnebki: meie ajudele ei meeldi teada saada, et neil pole õigus. Kinnituskalduvus on meie ärritav komme keskenduda lausa laserkiire täpsusega igale tõendikillule, mis toetab seda, mida me juba usume, ning eirata rahulolevalt vahest palju suuremat hulka tõendeid, mis näivad viitavat sellele, et oleme asjast täiesti valesti aru saanud. „

„Võib  arvata, et kui oleme teinud otsuse, hakanud seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et asi hakkab jubedalt viltu kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga paraku mitte. On selline asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…) Oma lkeerukamas vormis on see põhjuseks, miks valitsuse ministrid kinnitavad jätkuvalt, et „läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju edusamme“ veel ka siis, kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on tehtud, seega pidi see olema õige, kuna meie tegime selle.“

 Ray. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018

 Lk 190 „ Ära aja segi eesmärke ja iha. Korralik eesmärk on miski, mida sul on tõesti vaja saavutada. Iha on soov millegi järele., mis võib sul takistada eesmärkide saavutamist. Üldjuhul on ihad esmased tagajärjed. Näiteks võib su eesmärk olla hea kehaline vorm, aga iha süüa maitsvat, kuid ebatervislikku toitu. Ära mõista mind valesti: kui tahad olla diivanikaunistus, ei ole mul selle vastu midagi. Võid püüda saavutada ükskõik milliseid eesmärke. Aga kui sa diivanikaunistus olla ei taha, siis parem ära tee krõpsupakki lahti.“