Vaata täpsemalt "Maksumaksja 2022/1"
Emaliku moega naine küsis Ministrilt valimiskoosolekul: „Kas
need valimiskampaaniad ära ei väsita?“ Minister rõõmsameelselt: „Sugugi mitte,“ (…) „Mulle meeldivad valimiskampaaniad. See on
ainus aeg, kui makse ei tõsteta. Meile , tarbijatele, on muidugi terve
valimisaasta hea, kas te pole märganud? Siis stimuleerib valitsus alati
majandust ja suurendab inimeste ostujõudu, et nad oleksid rahul ja rõõmsad. Kui
valimised oleksid igal aastal, oleks meil alati hea elu.“ (Bo Baldersen
„Parteijuht lahkub surma läbi“ Eesti Raamat 1995 lk 145). Tore „hea elu“ retsept,
kuid kahjuks pilapilt. Meie valimiskampaania on läbi, viimasedki
vallavalitsused on kohtadele istunud ja mõned isegi ümber-ümber istunud, nüüd …
on poliitmaailma arvates päramine aeg arutada maksutõusude üle. Poliitmaailm
lausa kisendab maksutõusu vajaduse üle, sest … mingit muud muutust pakkuda ju
ei osata/julgeta. Karistamisest/piiramisest/keelamisest
ja maksutõusust (lembenimega maksudebatt) on poliitmaailm varmas arutama
lõputult ja mõnuga, kuid loovusest …. Mnjah, institutsioonid on loovuse
kaotanud, mugavaks muutunud.
Järjekindlusest
Järjekindlus
on hea omadus, kuid mitte igasugune järjekindlus. Tundub, et järjekindlaks, lausa rahvusspordiks, on meil
kujunemas õigete asjade tegemine vales järjekorras, mida lapitakse õhinapõhiste otsustega, mis on
asendustegevuslikud. Kusjuures algtõuge – muutustevajadus – on õige. Oma
sisimas (paremas minas) tunneme meie teiega ja ka iga poliitinimene, et
muudatused on vajalikud, lausa eksistentsiaalselt vajalikud, kuid tahe/julgus muuta
on nõrguke, samas mittetegemise juriidilised põhjendused liiga mugavalt
käepärased. Näiteks pole Pilvepiir Riigireformi aruteluga isegi alustada suutnud. Piinlik. Väga
ohtlik tendents, sest iga mitteotsustamine (otsustamatus = otsusta+matus) on
omakorda otsus - otsus mitte muutuda.
Kuid,
kui meie ise teiega muutume,
tehnika/tehnoloogia muutub, meie vajadused muutuvad ja meie rahvastikupuu
muutub, siis tuleb muuta nii majandusstruktuure kui ka institutsioone. Kui
rääkida pelgalt maksudebatist, siis peame küsima, miile/kelle jaoks me ühisraha
korjame ja mis põhitähtis, kas see on oleva tsementeerimiseks või arenguhüppeks.
Aga …Võib-olla on meil vajalik raha olemas?
Võib-olla ülegi? Võib-olla on sellekasutus raiskav/kohatu/vale ? Meie teiega ei
tea, sest nii mahukat riigi toimimise auditit pole tehtud. Pealegi vana tõde on, et „… kui kuskil on mingi raha üle, siis leidis
valitsusaparaat alati põhjuse see ära kulutada. Bürokraatias on suurimaks
patuks raha tagasi anda, sest siis on oht, et järgmisel aastal su eelarvet
kärbitakse. Kui aasta lõpuks polnud kogu eelarve veel ära kulutatud, siis
hakati kiiruga soetama kontorimööblit, sõideti kuskile maksumaksja kulul või
kulutati summa muul moel, et ei peaks riskeerima eelarve vähenemisega. Keegi
polnud varem tulnud selle peale, et maksumaksjalt kogutud raha neile tagasi
anda.” (R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012, lk 137). Ülimalt
tõenäoline on, et ka maksusüsteemi tuleb muuta, kuid see ei ole teema millega
alustada muutuste protsessi. Nii, et alustame algusest – ressurssidest.
Vaatame, mis meie riigisahvris on kasutamiskõlblikku, mis on kasutusaja
ületanud ja mis lausa toksiline, lõpetame mürgiste aurude sissehingamise.
Kolm
põhiressurssi
Esiteks inimene - see duaalne tootja/tarbija -
kui põhiressurss. Prognoosi järgi on 2030. aastaks 20–64 aastaseid
47 tuh inimest vähem (st maksumaksjaid ka) kui 2019. Arv tundub abstraktne,
kuid olemuslikult tähendab see Viljandi, Rakvere, Kuressaare ja Jõgeva linna
jagu inimesi. Kujutage ette – neli inimtühja linna? Prr. Samas on meil Paide, Türi, Haapsalu, Räpina ja
Loksa linna jagu rohkem „penskareid“ (65+ aastaseid 42 tuh rohkem kui 2019). Üheksa miinuslinna? Mis
tähendab, et aktviteet võib väheneda 90+ tuh inimese võrra. Kui meie teiega
nüüd harjumuspärased mõttemudelid kõrvale heidame, siis saame aru, et „auku“
-47 uh ja -42 tuh ei õnnestu paigata mingite kinnisvara/auto/nännimksude ega
astmikega, selline primitiivsus viib vaid kiiremale kihistumisele, keskklassi
vaesumisele ja majanduse stagneerumisele. Õnneks on „uuspenskarid“ tänapäeval suhteline mõiste, pigem on tegemist
„vintageinimestega“, kes on kohati krapsakamad ja kogemusnutikad meie teiega
elujärge paremaks looma. Kuid ainuüksi
vintagerahvas meid ei päästa. Ainuke mis päästaks oleks rahvaarvu kasv (kuid
statistika on halastamatu ja 2030 a sihtjaam on paigas, midagi võime muuta
järgmiseks sihtjaamaks 2040, kuid 2030 a tulemus on lukus) või asendada puuduv
inimressurss tõhusama tööga, kuid …
Ka siin oleme miinuspooles, meie tootlus on
jätkuvalt näruselt madal, olles 2019 a
vaid u 77,8% EL keskmisest (Iiri 192%, Belgia 129%, Prantsusmaa 117%, Itaalia
105%). Appi upume? Ei upu. Milline ressurss siis peale kahaneva elanikkonna ja
lahja tootlikkuse veel oleks, mis neid nõrkusi tasakaalustaks? Kolmandaks
ressursiks, mis võiks kompenseerida kahe esimese nõrkust on teadmiste kasv ja
tehnoloogiline hüpe. Neljas ja kõige
suurem ressurss on teadmised ja inimeste loovuse-hulluse segu – teotahe. Need
ongi suures piiris tegurid, mis aitavad meie majandust edasi liigutada sh maksutulu
kujundada.
Heaolu alustest … tegelikkuses
Nagu defineerib T. Sarrazin
„Soovmõtlemine“ (EKSA 2017 Lk 240): „ Riigi tegelik heaolu tuleneb
tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama
tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti
rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu
Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja
tööpuudus eriti suur.“ Kogu edukuse valem oma lihtsuses ja selguses. Niisiis vähenev/vananeva elanikkonnaga ja madala tootlikkusega
majandusstruktuuriga pole meil eriti võimalik ka kenamat elujärge harrastada.
Mis puutub tehnoloogilist hüpet, siis administratsioonide ebajärjekindlus ei
anna erilist lootust ka siin. Kuna mainitud kolm allikat jäävad võrdluses ja
kogumis ikka kesisemaks ja institutsionaalseid muudatusi teha ei
taheta/julgeta, siis ongi ainukeseks „abivahendiks“ (asendustegevuseks?) kujunemas
maksudebatt. Kuid ümberjagamine ei too kaasa jõukuse kasvu. Tulemus on kleopatralik: „Tema
alamad maksid soolamaksu, tammimaksu, karjamaamaksu; üldjuhul maksustati kõike,
millele sai nime anda”
(S. Schiff „Kleopatra” Tänapäev 2013 117). Just
sellega meil praegu tegeletakse.
Eksponentsiaalsest kasvust & kasust
See mille pole me peame (kindlas kõneviisis) püüdlema ja ka
kõrvalekaldumatult liikuma peame on eksponentsiaalsne
kasv.: „Erinevalt lineaarse kasvu +1 progressioonist, kus ühest saab kaks,
kahest kolm, kolmest neli ja nii edasi, seisneb eksponentsiaalsne kasv algosade
kahekordistamisest. ühest saab kaks, kahest neli, neljast kaheksa na nõnda
edasi. Siin tekibki probleem; see kahekordistamine on erakordselt petlik. Kui
ma võtan kolmkümmend lineaarset sammu (ütleme umbes meetripikkused) oma Santa
Monica elutoas, jõuan kolmekümne meetri kaugusele ehk umbes üle tänava. Kui ma
võtan kolmkümmend eksponentsiaalset sammu samast lähtepunktist, lõpetan
miljardi meetri kaugusel ehk olles teinud kakskümmend kuus ringi ümber
maakera.“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 23). Vaat see on areng. Miks see tähtis on? A McAfee, E. Brynjolfsson („Masin, platvorm,
inimene“ PM 2018 lk 128) väitel: „Majanduskasv on tähtis, kuna see võib aidata
lahendada palju muid probleeme. Kui Ameerika Ühendriikide SKT kasvaks igal
aastal pragu prognoositavast 1% kiiremini, oleksid ameeriklased 2033 aastakse
viis triljonit dollarit rikkamad. Kui
see kasv oleks vaid 0,5% kiirem, laheneks USA eelarvepuudujäägi probleemid
ilma, et poliitikat oleks vaja muuta. Mõistagi raskendaks aeglasem kasvutempo
puudujäägi vähendamist, rääkimata raha eraldamisest uutele algatustele või
maksude alandamisest.“. Panite tähele – alandamist? Mitte inimeste alandamist,
vaid maksude. Selgituseks neile, kes kirjutavad kokku projekte, mis oma olemuselt
pole sotsiaalsed ega saa kunagi
majanduslikuks kuid püüavad seda lappida sisutühja klausliga, et projekt
on „sotsiaalmajanduslikult kasulik“, siis just eksponentsiaalsele mudelile
keskkonna loomine loob ka eeldused sotsiaalsete programmide rahastamiseks,
mitte vastupidi. Vastupidine on meie teiega ühisraha põletamine.
Rämpsriik?
Kui meie teiega eksponentsiaalse
mudeli loomisele ei keskendu, siis Standard &
Poor`s prognoosid (30 arenenud riiki) näitavad,
kuidas vananemisest tingitud surve eelarveile alates 2020 aastast tugevneb. „Ajavahemikul
2010-2050 kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr keskmises arenenud
riigis umbes 10% võrra SKP-st. Nagu ka Ameerikas, mängivad pensionifondid teist
viiulit, panustades neist kümnest protsendist kolm. Tervishoid on kõige suurem
probleem, mis moodustab poole kogu kasvust. Sellele lisab pikaajaline hooldus
veel 1,3%. Eeldades, et maksud jäävad samale tasemele, muutuvad suured
defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st koguvõlg miinus vähem likviidese
finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKP-st 2010 aastal 329%-ni aastal 2050,
millega suurem osa riigivõlakirju langeb rämpsvõlakirja tasemele”. „Kui
kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles
vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik
hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna
tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki.“
„Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle
hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem
muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine
usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.”. („Megamuutus: Maailm aastal
2050” Äripäev 2013
Lk 170/171). Just seda mudelit
„maksudebatt“ tähendabki – lõppjaam
„Rämpsriik“.
Riik kui kanalisatsioonihaldur?
Kui meie teiega tahame seda kurbloolist allakäiku vältida, siis pole muud
võimalus kui riik rekombineerida. Y. N. Harari („Homo Deus. Homse
lühiajalugu“ PM 2018 Lk 389/394) ütleb, et: „Tänapäevased demokraatlikud
struktuurid ei suuda olulist informatsiooni sedavõrd kiiresti koguda ja
töödelda ning suurem osa valijaist ei tunne bioloogiat ja küberneetikat
sedavõrd, et neil kujuneks neis küsimustes välja kindel seisukoht. Seega on
traditsiooniline demokraatlik poliitika kaotamas kontrolli sündmuste üle ega
suuda pakkuda meile mõtestatud tulevikunägemust“. „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi
niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri
raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda,
mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta
tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suured
tulevikunägemused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki,
kuid ei juhi seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja
kanalisatsoonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20
aasta pärast on jõudnud“. Nagu näitas meditsiinikriis,
siis institutsioonid pole kiirete muudatustega toime tulnud, vaid siplevad oma aegunud
institutsionaal/bürokraatlikes rituaaltantsudes.
M Svensson („Optimisti
teekond tulevikku“ ÄP 2013 Lk 319)
täpsustab: „Ent kui maailm sel moel kiireneb, siis sõltub teie enesetunne
võimest muutustega kohaneda, mitte nende eest põgeneda.“ „ Põhimõtteline konflikt on olemas ja küsimus
on selles, kuidas hakata institutsioone ümber kujundama, et sellega toime
tulla. Uuenduste tegelikuks probleemiks pole mitte tehnoloogilised, vaid
institutsionaalsed uuendused. Me peame hakkama leiutama uut tüüpi
institutsioone, mis suudavad käia kaasas infoajastuga.“. Leiutame siis, kuniks veel … aega!
Rekombineeritud riik
M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” (ÄP 2009
Lk 28) defineerivad rekombineerimist: „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest.
Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad
aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. (…) Iga
uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest
eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises.
Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis
loob vanadest ideedest uued vajadused.”
Meil teiega on rekombineerimise põhi õnneks olemas, selle formuleeris juba lp
J. Raidla Riigireformi põhimõtetes, sama tuleb teha ka rekombineerimise
kontekstis. See mille me peaksime saavutama riigi rekombineerimise käigus,
ssiis see F
Johanssoni kirjeldatud „Medici efekt“ (Pegasus 2008 Lk 2): „Selle raamatu idee on lihtne: kui sa astud
valdkondade, distsipliinide või kultuuride ristmikule, võid olemasolevaid
kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid. Nimetus, mille ma
sellele nähtusele olen andnud – Medici efekt -, on pärit 15. Sajandi Itaalias
toimunud silmapaistvast loomingupurskest. Medicid olid Firenzes elav
pankuriperekond, kes rahastas erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi.
Tänu sellele ja mõnele teisele sarnasele perekonnale koondusid Firenzesse
skulptorid, teadlased, poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud
ja arhitektid. Seal leidsid nad üksteist, õppisid üksteiselt ja lammutasid maha
kultuuride ja distsipliinide vahelised barjäärid. Koos rajasid nad uue maailma,
mis põhines uutel ideedel – selle all tunneme renessanssi. Selle tulemusel
muutus linn loovuspahvatuse epitsentriks, kus käivitus üks ajaloo kõige
uuenduslikum periood.“ Meie teiega oleme sellel ristmikul olnud, see oli
võimalik, kuid kas see on ka edaspidi võimalik?
Metaideedest
Paul Romer: „Iga põlvkond
on tunnetanud piire, mida takistasid ressursside lõplikus ja soovimatud
kõrvaltoimed, kui ei tuldaks välja uute … ideedega. Ja iga põlvkond on uute …
ideede potentsiaali alahinnanud. Meile jääb alatiseks hoomamatuks, kui palju
ideid jääb avastamata … Vähe sellest, et võimalused lisanduvad üksteisele – nad
ka paljundavad üksteist.“ „Võib-olla on kõigist ideedest kõige tähtsamad metaideed – ideed
selle kohta, kuidas toetada teiste ideede loomist ja edastamist … Kahte asja
võib … julgelt ennustada. Esiteks: XXI sajandil saab juhtivaks riik, kes
rakendab sellist innovatsiooni, mis toetab tõhusamalt uute ideede loomist
erasektoris. Teiseks: seda laadi metaideid leitakse.“
„“Ons kasv läbi?“ Meie vastame Weitzmeni, Romeri ja teiste uute
kasvuteoreetikute nimel: Mitte põrmugi. Kasvu
takistab kõigest meie suutmatus kõiki uusi ideid piisavalt ruttu läbi
sõeluda.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018
Lk 102/106/107) „Innovatsiooniuurijad Lars Bo Jeppesen ja Karim
Lakhani uurisid 166 teaduslikku probleemi, mille organisatsioonid olid
Innocentive´isse postitanud, kuna olid nende lahendamisega ummikusse sattunud.
Nad leidsid, et Innocentive´i kogukond suutis neist lahendada 49 ehk peaaegu
30%. Lisaks täheldasid nad, et parimaid lahendusi esitasid suuremad
tõenäosusega inimesed, kellel ei olnud probleemi vahetu valdkonnaga mingit
pistmist. Teisisõnu tundus, et oli hoopis hea, kui mõne kõva pähkli võttis
käsile mõni „kõrvalseisja“, kelle haridus ja kogemused polnud probleemiga vahetult
seotud.“
Kõike seda kõhklust kogeme ka meie, meie teiega tunnetame piire
(või õigemini administratiivseid piiranguid), me kardame et kasv on läbi ja me
pelgame ka pehmemaid pähkleid hammustada, sest kardame eksida. Kuid kuidas jääb
siis metaideede avastamisega? Hm, käsi püsti, kes arvab, et maksude tõstmise
debatt on metaidee? Ei ole? Elementaarne. Kuid ilma institutsioonide
ümberkorraldamiseta ei tule mingeid metaideid tulevad … maksudebatid ehk
vaesuse ümberjagamine jagajate kasuks.
Pöörates ristmikult …
Kahjuks on asjalood praeguseks kujunenud selliselt et Medici
ristmikult oleme eduharjal hooletut kurvi võttes libisenud mingitesse üha
kitsamatesse umbtänavatesse. Oleme eksinud. Oleme asendanud õiguste-otsuste-vastutuse
telje vastutuse hajutamise, maneerliku virisemisega ja energiakuluka „süüdlaste“
otsimisega. Eh, ilmselt on elu läinud juba liiga heaks Nagu väidab M. Manson: “Kahjuks on üks
interneti ja sotsiaalmeedia kõrvalnähte see, et vastutuse lükkamine mõne teise
rühma või inimese kaela on nüüd lihtsam kui kunagi varem – ka kõige pisemate
eksimuste eest. Vastab tõele, et sedasorti avalik süü/häbi mäng on saanud väga
populaarseks, mõningates ringkondades peetakse seda koguni „lahedaks“.
„Ebaõigluse“ avalik jagamine teenib sotsiaalmeedias sootuks rohkem tähelepanu
ja emotsionaalseid väljapurskeid kui suurem osa teisi sündmusi, pakkudes
rahuldust inimestele, kes saavad selle abil end lakkamatult ohvrina tunda, tänu
aina kasvavale tähelepanule ja kaastundele.“
„ „Šikk ohvripõlv“ on tänapäeval moes korraga
ühiskonna paremal ja vasakul tiival, nii rikaste kui vaeste seas. Tegelikult
võib praegu olla inimkonna ajaloos esimene kord, mil absoluutselt kõik
võimalikud demograafilised rühmad tunnevad ühel ja samal ajal ennast
ebaõiglaselt ohvri rolli surutuna. Ja nad kõik sõidavad huilates sellega
kaasneva moraalse üleoleku laineharjal.“
„Tänasel
päeval tunneb igaüks, kes on nördinud ükskõik mille pärast – olgu siis ülikooli
kursusel lugemisvara hulka arvatud raamat rassismist, kohalikus ostukeskuses
ärakeelatud jõulukuused või investeerimisfondide maksumäära tõstmine poole
protsendi võrra – et neid mingil määral nagu rõhutakse, mille tõttu on neil
õigus tõsta ülekohtu vastu protestikisa ja saada teataval määral tähelepanu.“
„“Šiki ohvripõlve kõige suurem probleem on
see, et ta imeb ära tähelepanu tegelikelt ohvritelt. (…) Mida rahkem on
inimesi, kes ühe või teise imepisikese üleastumise tõttu ennast ohvriks
kuulutavad, seda raskem on tähele panna, kes tegelikult ohvrid on.“
„Inimesed
satuvad pidevalt nördinud olemisest sõltuvusse, sest see annab neiel mõnulaksu:
ennast maru õigeks pidada ja moraalselt kõigist üle olla teeb hea tunde. Nagu
märkis ajalehe New York Times arvamusartiklis poliitiliste pilapiltide autor
Tim Kreider. „ Nördimusega on nii, nagu on ka paljude teiste asjadega, mis on
mõnusad, aga söövad meid pikapeale seest tühjaks. Ja see on veel reetlikum kui
enamus teisi pahesid, sest me isegi ei teadvusta endale, et tegemist on
mõnuainega.““ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk
119/120). Niimoodi oa meist teiega tarbime nördimuse ja polariseerumise
mõnuainet mõõdutundetult. Kogu Ühisruumi energia kipubki kaduma nendesse
destruktiivsetesse tegevustesse. Milleks? Kauaks? Manson lisab ühe
meeldetuletuse, mida oleks ka meil mõistlik taasavastada:
„Ent
osa demokraatias elamisest ja vabast ühiskonnast on see, et meil tuleb kokku
puutuda arvamuste ja inimestega, mis ja kes ei pruugi meile meeldida. See on
lihtsalt demokraatia ja vabaduse hind – võiks koguni öelda, et see ongi kogu
süsteemi mõte. Ning paistab, et üha suurem arv inimesi on hakanud seda tõsiasja
unustama.“ Vaat selline lugu.
Hakkame visualiseerima,
hakkame … joonistama tulevikku.
Nagu
kirjutab M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“ ( ÄP 2013 Lk 319): „Ent kui maailm
sel moel kiireneb, siis sõltub teie enesetunne võimest muutustega kohaneda,
mitte nende eest põgeneda.“. Väga hea nõuanne, kuid harilikult … Teate isegi,
et esimese hooga püütakse muutuste vajadust eitada, sulgeda ennast tegelema
juba tuntud turvaliste tegevustega, hoogsa, kuid arenguseisukohalt viljatu
tegevusega. Niimoodi sattutaksegi Vearuumi, vaiksesse või kiiresse
tagasilangusesse, millest Arenguruumi pöörata on veelgi raskem. Kuid niimoodi
enam ei saa, ehk nagu õpetavad Austraalia põuavööndist nutikad uustalunikud:
„Asi pole selles, nagu ei saaks siin maal talu pidada. Lihtsalt talu ei saa
siin pidada nii, nagu see varem tavaks oli“ (lk 263). Sama ka Ühisruumi ja
riigikorraldusega, seda ei saa enam pidada „nagu varem tavaks oli.“.
Muutuda , mitte
põgeneda – selles on küsimus (Hamlet nüüdisajal).
Tegelikult
polegi kuhugi põgeneda: „Maailm teie ümber muutub. See, mis tõstis teid
praegusele kohale, ei aita teil seal enam püsida.“ Seda nimetavad nad Suureks
Nihkeks, mis juba praegu mõjutab ühiskonna igat tahku. Üliõpilaste kiiresti
muutuvate õpivajadustega on hädas eriti haridusasutused. Nagu Ken Robinson 2006
aastal ütles: „Mõelge hoolega, praegu kooli minevad lapsed lähevad pensionile
2065 aastal. Keegi ei tea sedagi, milline maailm viie aasta pärast välja näeb.
Ja ikkagi püüame neid selle tarbeks koolitada.““ (lk 317).
„ Suur Nihe“ muudab
kõike. Tihtilugu ei saa me aru, millest protsessid alguse saavad.
Meie ajal (enam kui
kunagi varem) saavad protsessid alguse teadmistest ehk haridusest (ja
haritusest). Meie teiega valikud ja omandatud eriala/haridus „programmeerivad“ (heas
mõttes) meie tegevust ja ühtlasi neid protsesse, mida me liigutame. Ja
just haridusega oleme me tõelises jamas. Kuidas nii? Aga meie Pisa
testid, aga … See näitab lihtsalt kui hea „toormaterjal“ meil harimiseks on.
Tegelikult isegi ”IQ-testid ei mõõda loovust, kuigi loovuse ja intelligentsuse vahel on
seos. Testid näitavad vaid võimet teha teste. CVd näitavad vaid seda, mida
keegi väidab end teadvat ja oskavat.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist”
Äripäev 2009 lk 88). Niipalju siis testivõitjatest. CV kirjutajatest võiks
mainida seda, et „ Säilinud on aga Augustuse curriculum vitae tekst, dokument, mille ta
kirjutas elu lõpul ja milles ta võttis kokku kõik oma saavutused (…) See on
omakasupüüdlik , erapoolik ja sageli roosilistes toonides teos, mis hoolikalt
olematuks seletab või täielikult maha vaikib oma karjääri algupoole mõrvarlikud
seaduserikkumised. „ (M Beard „SPQR“ Varrak 2017 lk 296) ja
kuigi Gaiuse (Caligula) ei jätnud endast maha omakäelist CV-d, siis
midagi ta maha jättis : „Tema edevad ehitusprojektid on paigutatud
loodusseaduste solvamise ja naeruväärse eputamise vahelisse spektrisse.“ (lk 322).
Nii, et testid jäägu testideks, tore teada. .Ehk nagu Bezsz tsiteeris Alan Kayd:“ „Iga vaatenurk on
väärt 80 IQ punkti, „ mis tähendab seda, et asjade vaatlemine mitmest nurgast
parandab nende mõistmist.““ (B. Stone „Amazoni ja Jeff Bezose lugu“ Rahva
Raamat 2017 lk 26). Ka tore teada.
Meie „Jama“
on selles, et me koolitame inimesi lihtsalt koolitamise pärast, et nad oleksid standardselt
haritud. Muidugi on seegi tore, kuid kui me koolitame neid valedele erialadele,
siis tekitame asjatuid õilmitsejaid sinna kus neid vaja pole ja sinna kuhu neid
ilmtingimata vaja on, sinna meile inimesi – õige haridusega inimesi – ei jätku.
Protsessid sumbuvad, areng samuti. Vaadake, isegi sellises elementaarses ja
silmaga nähtavas (kuid töökohtades teravalt tunnetatav) alal nagu IT koolitus
on Dr Riigi poolt nii unarusse jäetud, et viimastel aastatel on ettevõtjad
avanud tänuväärselt omaalgatuslikult (ja omarahastuslikult) IT koole
ja kolledžeid, kuid ikkagi on u 6000 spetsialisti puudu. Selle puude eest
maksame oma liipava heaolutaseme ja sündimata projektidega. Mitu Ükssarvikut
sellest sündimata on jäänud? Ei tea? Kuid teised valdkonnad? IT valdkonna
puue/kaotus pole vaid IT ja Ükssarvikute kaotus, see on SKT kaotus, mille oleks
saanud suunata valdkondadesse, milles samuti järelaitamist vajavad nagu
tervishoid ja haridustehnoloogia ise. Kõik kasutamata võimalused. Kuid olukord
vajab muutusi, sest areng kiireneb ja meie kaotused vanaaegses
institutsioonilises raamistikus vaid kasvavad. IT ja programmikirjutamise oskus
peab (kindlas kõneviisis) olema põhikooli standardprogrammi osa. Nüüd ja
tulevikus. See on ju homne elementaarne … kirjaoskus.
Pettekujutelmadest
Nagu kirjutas J. Gray ( „Valekoidik“ PM 2021 Lk 120/115):
„Kujutelm, et kunagine sotsiaalne turumajandus võib uueneda ja turgude
dereguleerimissurve all ellu jääda, on paljude paljudest globaalse
turumajandusega seotud illusioonidest kõige ohtlikum. Tegelikult on sotsiaalse
turumajandusega riigid sunnitud ise majandust järk-järgult lammutama, et
paremini konkureerida riikidega, mille keskkonna-, sotsiaal- ja tööjõukulud on
kõige madalamad. Sotsiaalse turumajandusega riikide jaoks ei ole küsimus
selles, kas nad saavad oma olemasolevate institutsioonide ja poliitikaga ellu
jääda – ei saa. Nende jaoks on küsimus hoopis selles, kas nende majanduses
möödapäästmatud muutused saavad teoks uue uusliberaalsete reformide lainega või
poliitikaga, mis paneb turge inimeste vajadusi rahuldama. „
„Sotsiaalne turumajandus tekkis ühte konkreetsesse majanduslikku
nišši. Aasia riikide industrealiseerudes ja postkommunistlike riikide
maailmaturgudele sisenedes ootab teda vältimatult ees muutumine või häving.
Konkureerimine riikidega, mis on oma majanduse dereguleerinud, kus on madal
maksutase ja kus sotsiaaltoetusi kokku tõmmatakse, sunnib sotsiaalse
turumajandusega riike nendega ühinema. Nii hakkavad nad reaktsioonina teiste
riikide poliitikale ka oma tööturgu dereguleerima ja sotsiaaltoetusi
vähendama.“
Institutsionaalsed
ümberkorraldused on just see debatt, mida poliitmaailm ja meie teiega peame
pidama enne järgmisi Riigikogu valimisi, et anda seadusandjatele tugev mandaat.
Ärme lase (kindlas kõneviisis) neil ja meil takerduda kleopatralikku
maksudebati asendustegevusse.
Targutusi:
„Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ
Infotrükk Tallinn 2009
Lk 25 „ … neljanda põlvkonna sõja iseärasused:
-Kui iga põlvkonnaga lahinguväli laieneb, siis
neljanda põlvkonna sõda toimub juba kogu vaenuliku riigi tasandil
-väheneb sõltuvus tsentraliseeritud logistikast
-kasvab manööverdamise tähtsus
-tekib eesmärk luua kollaps seesmiselt, kuid
mitte vastase füüsilise hävitamise teel.”
Lk29 „Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal
veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase
ressursside arvel.
Lk29 „Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal
veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase
ressursside arvel.
„Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises
ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse
ruumi arvel.”
„Nagu näeme käib üleilmsete reeglite
revideerimine pidevalt, kusjuures iga kord kehtestavad reeglid enda järgi kõige
tugevamad mängijad, ülejäänutele jääb nende täitmine. „
Ristisõjad kuiseiklus. Pühakud, patused ja
narrid” Kurt Frischler Olion 2007 Tallinn.
Lk 172 „Keisri heldekäelisus, kes oli kogu aeg
puistanud enda ümber kingitusi, pistiseid ja autasusid, osutus nüüd postuumselt
finantskatastroofi põhjuseks: Riigikassa oli tühi, selle tähtsamad
sissetulekuallikad – maksud, tollid ja monopolimaksed – olid panditud aastateks
ette Genova, Veneetsia ja Pisa pankuritele. Suur riik ei kosunud enam. Mõne napi
aastaga langes ta suurriigi uhkest kõrgusest mängukanni tasemele uute jõudude
käes.” Jutt käib Bütsansi keisrist Manuel I kes suri 1179 aastal
Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid
maailma” Time Warner Books 2005
Lk 313 „… 1891. a. juunis Saksamaal. Bismarck
juurutas Vanaduspõlve Kindlustamise Akti, mis kohustas kodanikke alates 16.
Eluaastast loovutama oma osa sissetulekutest, juhul kui nad töötasid täiskohaga
ja teenisid üle 2000 marga aastas. Tööandjad olid samuti kohustatud võrdse
panuse andma … See oli fantaasiarikas ja ettenägelik süsteem.”