
Julius
Schnorr von Carolsfeld (1794-1872), The Battle of Jericho
Arvasin, et olen juba igasugust seletamist, äraseletamist, üleseletamist,
möödaseletamist , jaburust ja absurdi poliitturul kogenud, kuid ei arvanud
ära. Absurdi saab alati suurendada.
Sellesse kategooriasse mahub ka
Dr Riigi vaga soov kärpida
eelarvelisi kulusid niimoodi, et keegi ei märkakski inimeste palga
vähendamist, koondamist ja tugiteenustest loobumist. Ei märkaks, ei
kurvastaks, ei vihastaks, ei segaks. Kummaline mõttekäik. Kokku hoida on
muidugi vaja, kuid kokkuhoiul ehk „kannatustel“ peab olema suurem sügavam
mõte. Eesmärk isegi
„kannatajatele“. 60 milj EUR iseenesest on muidugi naeruväärselt väike kärbe
(oletatavasti oleks tõeline kärpevõime/tarve
20x suurem, kui kõige totramad
kulutused ära jätta), kuid isegi seda piskut kärbet ei suudetud ära
administreerida. Muide, nagu klassikud J. Lynn, A. Jay ( „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 Lk 60) Kantsler sir
Hamphrey suu läbi on väitnud: „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib
ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi.
Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu
seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“.
Niisama lihtne see ongi. Poliitinimesed tehke vähem keelde ja käske ning
riigieelarve kokkuhoiupuu hakkab robinal kasvama. Elementaarne. Tehtud.
Dr Riik, kokkuhoid algab iseenese kokkuhoidlikkusest
Ka „Megamuutus: Maailm aastal 2050” (Äripäev 2013 Lk 313) esitatakse lihtne küsimus: „Odavam valitsus? Kuidas jääb
valitsemisega? Üldiselt on meie poliitilised juhid ja nende bürokraatidest
kupjad viimase 40 aasta vältel teinud vähe – või pigem mitte midagi -, et
enda pakutavate teenuste hinda alandada. Tegelikult on aeg, mis kulub
maksumaksjatel valitsuse teenuste ärateenimiseks, oluliselt pikenenud,
kusjuures need teenused pole kuigivõrd paranenud „ Puhtalt
monopolistlik ilming. Tundub, et tegemist on üldise ja pidurdamatu
tendentsiga. Kuid kas niimoodi peab või kas üldse saab jätkata? Muide
siinkohal meeldib mulle meie RAMi initsiatiiv kokkuhoiu ja rahatarkuse
edendamises. Massimeedia andis teada, et: „Rahandusministeeriumis on valmis saanud «Rahatark Eesti. Eesti elanike
rahatarkuse strateegia aastateks 2021–2030» ehk visioon, kuidas muuta
Eesti rahatargaks ja tegevuskava selle saavutamiseks.“ Vaat niisugune suursaavutus. Hästi tehtud, kuigi … Kuigi hinge poeb
kahtlus, kas Dr Riik mitte ise ei peaks ennekõike rahatarkust õppima, kui
teisi õpetama hakkab? Kas ta ise on selle õppematerjali omandanud? No vähemalt
on koonerdamisõpetuslik ja rahapuu kasvatamise õpetus läbi uuritud, materjal
läbi töötatud, nüüd oleks aeg seda riigirahanduses järele katsuda. Kuid
kärpida … Meile teiega ja ettevõtlusele on kärpimine tavaprotseduur, küsimus
on vaid selles millal ja kui palju. Kuid poliiturul? Prr, ainuüksi mõtlemine
sellele teeb poliitinimestele haiget:
„Ta näib ikka veel arvavat, et kabinetiliikmete hulgas valitseb täielik
meeskonnavaim. Seda ei ole. Neil käib teineteisega pidev võitlus, et kes
saavutab suurema populaarsusreitingu. Ja kiireim tee populaarsuse
saavutamiseks on raha kulutamine. Riigi raha. See teeb nad populaarseks oma
ministeeriumis, partei juures, Alamkojas ja pressis. Kulutuste kärpimine
teeb igaühe ebapopulaarseks.“ („Jah, härra peaminister“ lk 182). Just
seetõttu on nii reformi, kui kärpevajadusi, kogu aeg edasi lükatud ja püütus
„ära delegeerida“, et las teised vastutavad.
Raad otsustab, timukas raiub
Kui märkida tõelist kärpevajadust, mis on vohava üleadministreerimise puhul
hädavajalik, siis ei peaks seda vastandama tõeliste
tulevikuinvesteeringuteks soetatavate laenudega. Laen ja kokkuhoid ei ole
vastandid, vaid kaks instrumenti süsteemi edukaks toimimiseks.
Jätkusuutlikkuseks. Investeeringud ise, kui need on planeeritud õigesti,
toovad erinevatel tasanditel kaasa säästu, milleks neid muidu vaja
ongi?
Kuid vahel on pealikud poliitotsuste tulemusel pandud sundseisu (nagu
muinasjutuprints: lähed vasakule kaotad pea, lähed paremale kaotad hobuse ja
siis pea), mil tuleb teha küsitavaid valikuid. Tark pealik muidugi teab,
et:
„ Kui paremat kätt on kaljud ja vasakul torm, siis valib arukas kapten
kolmanda kursi.” (.
G. R. R: Martin „Vareste pidusöök” Varrak 2012 Lk 196). Sellest kolmanda
kursi otsustamise kunstist jääb meil sageli vajaka. Kuid otsustama peab. Pealikud selleks ongi, et nad otsustaksid. See ongi pealike töö
põhifunktsioon, langetada otsuseid. Leida kolmas tee. Ja siis vastutada.
Lihtne.
Esmase otsuse viljad
Kõik algab esmasest otsusest. Kui Dr Riik otsustas, et kõik ministeeriumid
peavad kokku hoidma X% kulutusi, siis oli see otsuste jada esmane otsus.
Kuid ega ministeeriumid ise kokku ei hoia, nemad ainult "võtsid kohustuse"
kokku hoida. Edasised toimingud otsustusjadas on jaotatud nagu raekohtu ja
linnatimuka vahelised kohustused – raad otsustab, timukas raiub. Lihtne,
loogiline otsustuse ja täitmise ahel. Niisiis Minister läheb ministeeriumi
nõupidamisele (slängis palvetundi) ja annab valdkonna struktuuridele
ülesende: „Homseks esitada parandatud eelarved, mis on XY% väiksemad seni
kehtestatutest!“. Siis tuleb Ministri lame nutujutt, miks seda vaja on ja
kui väärikas kestev kahanemine on. Punkt. Pealikud kuulavad, lasevad mõttes
oma kulud läbi ja … vangutavad pead või rullivad rusikat. Kõik (kaunid)
plaanid tuleb ju üle vaadata, kelle see meeldiks. Eriti veel, kui selleks on
ministeeriumiga pikka aega vägikaigast veetud ja kõikvõimalikke uusmeetmeid
välja mõeldud. Ei-ei, see pole üldse mitte mõnus. Kuid see pole koht kus
kohe väitlema hakata, sest vastuse peab andma alles … homme. Targemad
pealikud teavad, et tänase ja homse vahel on tükk tühja maad, palju
võimalikke stsenaariumeid ja … trikke. Nii lähevadki kõik pealikud oma
tööpinkide juurde tagasi „viilima“ ja „tinutama“. Ilmselgelt on mingeid
kärpeid võimalik teha või kulutusi edasi lükata – raske, kuid võimalik.
Alati on leitud, ametnikud on üldiselt leidlikud, leiavad ka kokkuhoiukohad,
mis väga valusasti ei hammusta. Teatakse, miks ja mille nimel ja siis
tulevad (niikuinii) rammusamad ajad ning uued võimalused eelarveid
paisutada.
Madalad eesmärgid, kehvad tulemid
Kuid kui Dr Riigi kokkuhoiuplaan riigi tasandil on nii „kokkuhoidlik“ (mis
võrdub RR kapitaalremondiga (u 50 milj EUR), siis pole ka kokkuhoid eesmärgina kuigi suur eesmärk,
pigem tundub kiusuna. Näidistegevusena. Hea küll, ametnikud on ka
kiusamisega harjunud, kuid … Kui siia lisandub Dr Riigi eksitav infovoog (nagu juhtus kaitseväega), kus poliitinimesed rääkisid ühel ajal kaht vastuolulist juttu, et
„kaitseeelarve ei vähene, vaid tegelikult kasvab“, kuid kärpima peate
siiski, siis … Siis võivad sündida igasugused arengud. Täpselt samuti kui
harrastada üheaegselt parem- ja vasakpoolset liiklust. Peab ütlema, et
kaitseväe reaktsioon oli oma sirgjoonelisuses, kaotada orkester, pisut
üllatav, kuid loogiline. Tegelikult ei midagi uut. Vaheriigi ajal kui olid
ka koondamisülesanded, siis nii restoranides, kui käitistes ohverdati
esimesena orkestrid. Õmblusvabrik ei saa koondada õmblejaid ega masinatehas
treialeid, siis pole ju ka tulemusi? Loogiline. Teisalt kui te loeta mingeid
sõjakirjeldusi, siis kimpus olev väepealik ütleb harilikult ikka midagi
niisugust, et „Olen kõik reservid ammendanud, saatsin juba ka staabivalve,
juuksurid, kokad ja moosekandid lahingusse. Seni peame vastu“. Nii, et
selles mõttes pole midagi üllatuslikku, tegemist oli militaarotsusega.
Lihtloogilise otsusega, ja selles struktuuris nad koondatakse või saadetakse
„rindele“. Poliitturg ehmus - juhtimisviga. Jälle? Pasunakoorist tehti
järsku tuumväärtus. Oeh. Enne ei saadud aru, kuid järsku ilmnes, et pasunakooril seisab üleval kogu Konservatooriumi
eksistents ja kultuur laiemalt. Samas tundub, et armeeülem tahtis administratsioonile lihtsalt väikest
taktikalise kärpimisalase õppetundi anda. Ehhee, asus
Jeeriku administratsiooni piirama pasunakooriga. Joosuale tõi see edu,
marssis pasunakooriga nii kaua ümber Jeeriku kuni müürid kokku vajusid.
Igatahes pajatab sellist lugu Vana Testament, kuidas nüüd läheb, saame
näha.Samas ilmselt läheb raskeks, sest kaplaniteenistuse kahimise plaan
jätab ta ilma sellest toest, mida oli Joosual kasutada.
Asjalood on ikkagi niimoodi, et professionaalse kaitsestruktuuri ülesandeks
on maa ja rahva kaitse kindlustamine. Puhkpilliorkestrid on ka toredad
kooslused, olen neid fännanud läbi lõputute laulupeorongkäikude ja uuema aja
tattoode, nii et kadumine oleks küll kahju, kui mitte kurjast. Kuid asi pole
meie teiega meeldimise vaid selles kelle ülesanne on nende finantseerimine?
Kas nende finantseerimine on Dr Riigi ülesanne, Dr Riigi otsustamise koht
või armeejuhtide pärusmaa.? Tuleks tõdeda, et kultuuri tegemine on tore lisandus kaitsejõududele, kuid
pole siiski põhitegevus. Kui kaitseväelt nõutakse, et põhifunktsioonides ei
tohi kärpida, aga kärpima peab, siis … Mida teha?
Gulliveri mäng
D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ ( PM 2020 Lk 177/183/188) näitavad kujukalt
jõudude ja vastasjõudude mõju administreerimises, seda ei saa arvestamata
jätta, kui tahetakse olla edukas: „Katsed „kirjutuslaudade võimu“ – umbes
niimoodi võib sõna „bürokraatia“ tõlkida – kärpida põrkavad tavaliselt ühele
füüsika põhiseadusele: igale jõule leidub võrdne ja vastassuunaline jõud.“
„Nagu Gulliveri lilliputtide maal, köitsid ka ministeeriumi kümned tuhanded
niidid, osa neist Kongressiga seotud, osa aga iseenda kätega sõlmitud. Ehkki
ainustki liliputide niit eraldi ei suutnud Gulliveri maa küljes kinni
hoida, võtsid kõik need koos talt liikumisvõime. Kõigi Kongressi sätestatud
regulatsioonide koostoime muutis kaitseministeeriumi aeglaseks,
raskepäraseks ja vähetõhusaks, et seegi, mida tehti, hilines sageli ning
raiskas maksumaksja dollareid. Pole siis imestada, et niisugune olukord
omakorda kutsus esile veelgi rohkem kongresmenide kurtmisi ning uusi
piiranguid ja kontrollimisi, mis kõik veelgi enam takistasid tõhusat
tegutsemist.“ „Bürokraatiat ei saa liikuma panna lihtsalt käsuga, et midagi on vaja
teha, seda isegi militaarorganisatsioonis. Selle asemel on juhtkonnal
peaaegu alati vaja veenda ja saavutada nõusolek. Bürokraatia suurim probleem
on veendumus nagu Roland Reagan seda väljendas, et just nemad on „peaaegu
igavaene maine elu“. Organisatsiooni masinavärk elab üle iga viimase kui
juhi.“. Seekord jäi veenmine ja nõusoleku saavutamine Dr Riigi poolt ära ja
tulemus on käes.
Poliitturu etenduskunsti ere näide
Poliitotsustega on samuti nagu teistegi juhtimisotsustega, need on seotud
vastutusega. Otsus peab muidugi lähtuma analüüsist ja asjatundjate/nõunike
sisend infomatsioonist, mitte ainuüksi poliitilisel tahtest. Kui see põhineb
„Poliitilisel Tahtel“, siis ärge imestage vaid … vastutage. Seega ka
eelarvekärbete puhul jõuame tagasi poliitilise otsustuse ja vastutuse
tasandile. Võimatut nõuda on ... võimatu. Niisiis kõigepealt … Kas ja kui
orkestrid on Dr Riigi arusaama kohaselt riigikaitse (ja sisejulgeoleku)
valdkondade kohustuslikud komponendid, siis peaksid nende kulutused
kajastuma valdkonna eelarve eraldi real, kui see on teisti, siis ongi …
teisti. Pealiku vaba valik. Õigemini mitte vaba valik, vaid valdkonnapõhine
vastutusala valik. Kuid, kui järgida käesoleva küsimuse
otsustus/otsustamatus protsessi, siis kogu selle „pasunakoori kriisi“ tekke põhjus on Dr Riigi enese otsustamatus (otsusta+matus) ja vastutamatus
(vastuta+matus). Kui Ühisruum järsku kihama lõi seoses kaitseväe orkestri ja kaplaniteenistuse kaotamisega, siis … Nojah, siis oleks pidanud Dr Riik
kiirelt reageerima ja ütlema, et „olgu, saime vihjest aru“ ja teinud ühte
või teistpidi otsuse st kas finantseerida orkestrit kui kultuurikantsi
eraldi reana, lõpetada sellega vastaseis või otsustama … teisiti (jälle).
Kuid ei, siis alles läks poliitturu (või laada?) etenduskunstiks.
KAMI teatas, et see pole lõplik otsus, vaid ainult armeepealiku ettepanek
ja üldse, eelarvet pannakse kokku sügisel. Hm? Oeh, huvitav, kuid
otsustamatusetendus jätkus sellega, et SIMI andis teada, et ka neil on
(sala)plaan orkester koondada, kuid mitte lihtsalt koondada, vaid lahendada
selle koondamisega ühtlasi kaitseväe orkestri probleem. Niisiis ühe orkestri
probleemi lahenduseks oli kahe orkestri likvideerimine? Kuidas lahendab kahe orkestri ühendamine
orkestrite probleemi kogumis
jäi veidi segaseks keskmise poliitturu vaatleja jaoks. Hm, huvitav
ettepanek siiski
Ühest probleemist kolm probleemi
Kas ühest probleemist sai kaks probleemi? Ei, sai üllatuslikult hoopis kolm
probleemi, sest initsiatiivi haaras uljalt KUMI. (PM 19.05.21)
„Kultuuriministeerium otsib PPA ja kaitseväe orkestri allesjäämise
teed
Täna said kokku
kultuuriminister Anneli Ott (KE), kaitseminister Kalle Laanet (RE) ja
siseminister Kristian Jaani. Arutati politsei- ja piirivalveameti ning
kaitseväe orkestri koondamist. Kultuuriministeerium lõi töörühma, et
arutada mõlema orkestri edasi tegutsemise võimalusi. «See ei ole õige, et me sümbolväärtuste puhul kaalume nende tegutsemist.
Pigem peame otsima lahendust, et kui praegune toimimismudel ei tööta, siis
kuidas edasi minna,» selgitas Anneli Ott tänast kolme ministri
kohtumist.
Kohtumise tulemusena võttis kultuuriministeerium vedada töögrupi, kuhu
ministrid Jaani ja Laanet lubasid saata oma esindajad. «Töörühm
kaardistab ära, milline võiks olla orkestrite rahastamismudel, kuidas
neid rahastada ning missugusel kujul edasi minna,» kirjeldas Ott ja lisas,
et töörühm selgitab ka välja, kuidas garanteerida orkestrite
tegevus ka tulevikus.“. Vägev.
Tore ju – kaardistavad, arutavad, töörühmad töötavad – ehk täielik
otsustamatus ja administratiivne saamatus. Näe, otsivad võimalusi, sel
kohal tuli meelde J. C. Maxwelli („21
vääramatut juhtimise seadust” Thomas Nelson, Inc Lk 163) formuleering:
„Võimalus. Kuna ärikõnelustes
on probleemid keelatud, siis nimetatakse neid hoopis võimalusteks. See
tähendab, et mõnigi võimalus on tegelikult probleem. Minu võimaluste
lahendamise võimetel on piir. Huvitavad ja strateegilised võimalused ajavad
mulle hirmu nahka.” Mulle ka. Eriti kolmikkriisis
Dr Riigi tasalülitamine Jeeriku pasunakooriga
Kui te nüüd mõtlete selle, et kolmikkriisi keskmes tegelevad ühe
otsustusvea silumisega (silumatul viisil) kolm ministrit (ja ministeeriumi +
valdkonnaorganisatsioonid), siis tundub, et Dr Riik ei oska määratleda
prioriteete ega anda administratiivtasandile kindlaid tegevussuuniseid.
Veelkord, kui poliittasand oleks andnud kokkuhoiuks selge suunise ja siis
need laekunud ettepanekud läbi kaalunud, poleks sellist mõttetut aja ja
ressursikadu tekkinud. Nüüd on niimoodi, et olememata sellest, milline on Dr
Riigi otsus, on tegemist lõhutud vaasi kokku liimimisega (ilmselt vähemas
mahus), kuid see on ikkagi liimitud vaas, kõige sellest tulenevaga.
Kibestumine on paljude hinges.
Omaette küsimus on selles, kuidas sellised eelettepanekud avalikkuse ette
sattuvad. Klassikud muidugi teavad vastust:
„Öeldakse, et riigilaev on ainus laev, mis lekib ülalt,“ (Jah, härra
minister“ lk 228) Kõik töövariandid pole koheseks
avaldamiseks, mõned tahavad laagerdumist. Mõned lagunevad ise koost. Ma ei pea
siinkohal silmas info varjamist, vaid seda, et valikute sõelumisel võib
käsitluses olla ka kõige jaburamais ja hullumeelsemaid ideid, mis
tegelikkuses kunagi ei leia kasutamist. See on lihtsalt ajugümnastika. Nende
väljahüüdmine võib tekitada terves inimkihistuses paanika. Milleks? Elame
niigi ebakindlal ajal. Peaksime säästma oma inimeste vaimu-, hinge- ja
närvienergiat. Niikuinii on vaja muudatused läbi arutada puudutatud isikutega.
Nagu Rumsfeldi reeglites kirjas on vaja saavutada mõistmine. Nüüd tundub, et pasunakoor sai „ärakärpimisest“ teada meediast? Jälle? Kahju.
Kärpimine ja nende üle läbirääkimine on protsess, mitte välksõda. Omadest
kogemustest tean, et kokkuhoiukohti sai ministeeriumiga läbi arutatud mitmel
korral. Neid muudeti, tehti uuesti, asendati välisrahastusega ja siis kui
osapooled olid kokku leppinud ühises (mis ei pruukinud rahuldada osapooli)
tegevusplaanis, mis tähendas ühtlasi mingite tegevuste edasilükkamist, mingite
analüüside vähendamist, personalivärbamiste peatamist, alles siis sai see
avalikkuseks. Ja õige kah, paljude närvirakke säästeti. Praegune, minu
arusaamade järgi, läbirääkimiste faasis segaduse tekitamine on küll kurjast.
Tegelikult päris piinlik lugu. Pahatahtlikkus? Preventiivne rünnak? Ei tea,
kuid väga mannetu lugu. Krapsakamad poliitinimesed on juba valmis
armeepealikule tutaka andma ja siis ka litaka ning mõni arvab, et üldse ...
Kuid pidagem hoogu. „Mulle meeldib, kuidas president Theodore Roosvelt seda sõnastas: „Parim
tegevjuht on see, kellel on piisavalt mõistust, et valida häid mehi tegema,
mida ta tahab tehtud saada, ja piisavalt enesevalitsust, et hoiduda vahele
segamast, kui nad seda teevad.” (J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise
seadust” Thomas Nelson, Inc lk 171). Kas Dr Riigil on piisavalt enesevalitsust või
...?
Miks armee just niimoodi kärbib?
Vastus on lihtne, armee kärbib niimoodi, sest poliitturg on teda kärpinud
naamoodi. Kuidas siis? Usutavasti annab armeede vaatepunkti kõige paremini edasi kindral Sir R
Shirreff endine NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja asetäitja („Sõda
Venemaaga“ Tänapäev 2017 Lk 281): „ (…) ma usun, et te teate, mis asi on
Bailey sild?“ „Geniaalne asjandus. Leiutatud Teise maailmasõja ajal ja
siiani kasutuses. See on nagu inimesesuurune Meccano konstruktor.
Kandetalad kinnitatakse omavahel poltidega ja iga tala kandmiseks on
mõeldud kuus meest. Mitte rohkem, aga kindlasti ka mitte vähem. Nüüd
käisid kärpijad pioneerivägedest kalkulaatoriga üle ja sundisid neid mehi
vähemaks võtma. Niisiis on nüüd iga tala kandmiseks jäänud viis
tegevväelast, ja viiest ei piisa. Võib-olla jõuaksid nad mõne tala ära
tassida, aga mitte terve silla jagu. Ärge muretsege, ütleb peakärpija
pressile ja parlamendile, kuues saab olema reservväelane, kes on kohal
siis kui me teda vajame. Aga kui kuus eksisteerib paberil, siis ei
tarvitse ta sugugi eksisteerida tegelikkuses, kuna ta ei ole teenistusse
kutsutud, siis ei jõua ta sinna piisavalt kiiresti niisuguses olukorras
nagu praegu, sest pole olnud aega teda kohale kutsuda ja treenida teda
ülejäänud meeskonnaga samale tasemele. See tähendab, et kui on vaja Bailey
sild valmis ehitada, et mehed üle jõe ja lahingusse saata, ei suuda
pioneerid seda füüsiliselt ehitada. Viis meest ei suuda tõsta suurt hulka
talasid, mis on ette nähtud kandmiseks kuuele mehele.
Niisiis, mida alati leidlik sapöörikolonel sellisel juhul ette võtab?
Teades, et see, kas sild saab õigel ajal ja õiges kohas valmis ehitatud,
võib olla elu ja surma küsimus, ta läheb ja palub, varastab või laenab
number kuue teisest tegevväeüksusest. Aga nüüd on selles teises üksuses
juba ainult neli meest tala peale. Korrutage see läbi kogu armee peale ja
te mõistate, miks ma räägin , et me oleme täiesti ära õõnestatud. Meil
tuleb kasutada kõiki ressursse, et panna kokku üks korralikult üles
ehitatud lahinguvalmis brigaad. See jätab meile terve koormatäie
äranäritud üksusi, mis kõlbavad kaotatud elavjõu asendamiseks, kuid mitte
millekski muuks.“ On ka tõsiasi, et kui on vaja "Bailey silda" valmis ehitada, ja selleks ei ole ressurssi,
siis ei saa armeepealik öelda, et me ei saa silda seepärast ehitamisega
hakkama, sest meil pole detaile või mehi, kuid me asendame selle suurepärase
pasunakooriga. Ehhee, üle silla ei saa, kuid paar kosutavat tattood võime küll esitada? Nojah, ka võimalik ... kuid ... milline oli eesmärk?
Lk 429 „Ja veel, poliitiline juhtkond peab aru saama, et kõige aluseks on
inimesed. Kui sa oled hea väljaõppega professionaalidest lahti saanud, ei
saa loota, et nad käeviipe peale uuesti välja ilmuvad, kui sa neid jälle
vajad. Meie väed on tugevad tänu sõjalisele väljaõppele. Päev päevalt,
aasta aastalt. Pidevalt oma ametis täienedes. Kuid ei saa olla pankur või
torumees ja samal ajal reservväelane, igal aastal paar nädalat õppustel
ning kui puhkeb kriis, tõmmata munder selga ja loota, et nad oleksid
professionaalina kas või kübetki niisama head. Nii need asjad lihtsalt ei
käi, ükskõik kui väga poliitikud seda ka ei sooviks ja selle võimalikkust
ei meile ei kinnitaks. Lahingus pead üle elama esimese kokkupõrke ning
selleks tuleb olla suurepärase väljaõppega professionaal, kes toetub
oskuslikule meeskonnale.“„
„Ajalugu on täis kehva väljaõppega armeesid, mis kaotasid lahingutes
väiksemate professionaalide salkadel, kes tundsid oma tööd ja kellel oli
õige varustus. Suurbritannia on viimased paar sajandit sellest aru saanud
ja vaata, kuhu see meid viis … kuid näib, et enam mitte. Häda on selles,
ja mul on kahju, kui ma tundun liiga küünilisena, et motiveeritud ja hea
varustusega sõdurid, kes lihtsalt vaikselt oma tööd teevad, ei too
pealkirju …“. Vaat niimoodi. Eriti asjakohased tunduvad need tähelepanekud
meie ressursse ja asendit arvestades.
Õpetades ülespoole
Kuid juhtimine pole mitte alati alluvate juhtimine, hulka keerulisem on
juhtida ülespoole.
J. Willink ja L. Babin („Ülim vastutus“ Lk 233) kirjeldavad, et:
„Käsuliinipidi üles liikumine nõuab juhtimises taktitundelist
asjaajamist otsese ülemusega (…), et jõuda nendele otsustele ning saada
sellist tuge, mida teie meeskonnal ülesande täitmiseks ja edu saavutamiseks
vaja on. Selleks peab juht oma situatsioonilist teavet käsuliini pidi üles
vahendama.“ „Ülemuste juhtimine nõuab palju rohkem tarkust ja oskusi kui
alluvate juhtimine. Käsuliini pidi üles liikudes ei saa juht lootma jääda
oma ametikoha autoriteedile. Selle asemel peab keskastme juht kasutama oma
mõjujõudu, kogemusi teadmisi, suhtlusoskust ning jääma igas olukorras igati
professionaalseks.“ „Üks juhi tähtsamaid ülesandeid on toetada omaenda
ülemust – vahetut ülemust. (…) Avalik rahulolematus või lahkarvamuse
avaldamine õõnestab juhtide autoriteeti igal astmel. Organisatsiooni
töötulemustele avaldab see katastroofilist mõju.“„Eri tasandite juhid ei ole
sugugi alati ühel nõul, aga lõppude lõpuks: kui arutelu mingi kindla
tegutsemissuuna üle on lõppenud ja boss on otsuse teinud – isegi kui teie
sellele otsusele vastu vaidlesite -, peate te plaani ellu viima nii, nagu
oleks tegemist teie enda plaaniga.“ Ülespoole juhtimine on väga peen kunst
ja seda ei saada mitte alati selgeks.
T. E. Ricks („Kindralid“ Grenader 2015 Lk 314) kirjeldab USA 2010 a olukorda: „Kolonelleitnant Suzanne Nielsen kirjutas ühes 2010 aasta
hinnangus selle kohta nii: „Maavägi saavutas küll taktikalise ja
operatiivmeisterlikkuse, kuid ei suutnud arendada välja selliseid juhte, kes
oleksid sobinud olema poliitilistele juhtidele abiks strateegilise edu
saavutamisel.“
Colin Powell kirjeldas
nõuannet, mida talle anti Valges Majas stipendiaadina töötamise ajast:
„Päevavalgel ei toimi demokraatia mitte just alati hästi“ (…) Ideaalselt
võimaliku poole liikudes on inimene sunnitud tingima, vahetama, tehinguid
sõlmima, taanduma, painduma ja kompromisse tegema. Asjasse pühendamatute
jaoks võib see protsess olla räpane, pettumust valmistav ja isegi šokeeriv.
Kompromissidele minemise tõttu võivad selle osalised jätta endast
manipuleeriva, põhimõttelageda ja kahepalgelise mulje.“
Powell võttis seda õpetust
tõsiselt: „Ta ütleb tervelt kolme metafooriga koormatud lause, et tal polnud
mitte mingisugust tahtmist saada üheks nendest närvidele käivatest maaväe
teisitimõtlejatest: „Ma avastasin sulaselgelt võimekate, kuid siiski karile
sõitnud ohvitseride teenistuskäiku uurides teatava ühisjoone ehk põikpäise
keeldumiseladumast letti seda, mis on kuninga jagu. Nad sõdisid vastu
sellele, mis oli nende meelest rumal ja sobimatu, ega jäänud seetõttu ellu,
et teha seda, mida ise ülimalt tähtsaks pidasid.“ (lk 320/322). Millega on
meil tegu, kas põikpäisuse või ülespoole juhtimisega? Ilmselt on siinkohal
ilu vaataja silmades, kuid tsiteerides
Admiral A. Burke:
„Esimene asi, mille ülem peab
selgeks õppima, on sallimatus asjatundmatuse suhtes. Niipea kui hakatakse
asjatundmatust sallima, … on teil asjatundmatu organisatsioon.“ (lk 387).
Vaat see on väärt ütlemine, tunnussõnad meile kõigile.
Kui kolmandik Dr Riigist tegeleb pasunakooriga, siis kes tegeleb
valitsemisega?
Mis aga kõige selle „üliolulise pasunapuhumise“ strateegaiatuse taustal
välja paistab siis, see, et Dr Riik hakkab minetama võimekust otsustada ja
tegutseda. Kui keset kolmikkriisi on võimalik ühe pasunakoori (no olgu kahe pasunakoori) tuleviku aruteluks rakendada 3
ministeeriumi (ja x valdkonna asutuse) ressurssi, seda põhitegevuselt ära võttes, ja panna see pasunakooride (ja
inglikooride) küsimuste lahendamiseks st. 27,27% valitsusest (+
Peamine minister ja armeepealik), siis pole enam tegemist
administratiivkriisiga, vaid tegemist on juba poliitturu kriisiga. Ups! Oli
nüüd seda jama veel vaja. Küsimus, mida selgesõnaliste suunistega poleks üldse tekkinud,
on suudetud paisutada millekski enamaks kui puhkpilliorkestri tulevik. Selle
„probleemi“ oleks saanud igal eelneval päeval muuta probleemi asemel
lahenduseks, kuid igal järgnev päev otsustamatust (otsusta+matus) muutis
mitteprobleemi üha probleemsemaks.
Ja siis …
Lisandusid kultuuriinimesed ja … Tsunami. Vaadake, on üks kindel reegel,
kui „lisanduvad kultuuriinimesed“, siis tuleb teha probleemi lahendamisega
kiire lõppmäng, sest muidu on sinu enda mäng lõppenud. Kultuuriinimesed
paisutavad, naerutavad, nuhtlevad, naelutavad poliitinimesi mõnuga viisil,
moel ja järjekindlusega, mille kõrval opositsiooni näägutamine on nagu
lembelaul. Kuid kahjuks pole Dr Riik sellest aru saanud. Kehv lugu. Kuid arvestage sellega et iga päev Dr Riigi otsustamatust (otsusta+matus)
kõnnib Joosua vägi pasunaid puhudes ümber Administratiiv-Jeeriku, iga päev
murendab neid müüre, kuni … Mida teha? Luua praegu töörühmi, kaardistada,
tõsta lauale ja vaadata otsa? Täiesti mõttetu. Praegu on ainukene võimalus
uputada pasunad kiiresti rahasse ja lõpetada asjatu ajaraisk. Kehv lahendus?
On küll, kuid see eest hea õppetund. Õppetund võimaldab edaspidi
vältida selliseid mitteprobleemide kasvamist probleemideks.
Mis aga põhitähtis, kolmikkriisist, teistest eelarvejaburustest ja tuleviku
kujundamisest ei räägi enam keegi, kõik on keskendunud pasunakooride saatusele. Võib-olla on see inimlik ?
Võib-olla ekslik? Kuid võib-olla taotluslik? Ja-ah õigus oli D
Rumsfeldil:
„Ainsad rumalused, mida ei saa kergesti kõrvaldada, on need, mida loovad
väga arukad inimesed.“ Prantsuse suursaadik F De Rose“ (lk 184)
Targutusi:
F Forsyth „Šaakali päev”
Lk 28 „Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et olukord selline on,
aga ma olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei vaata, jäämegi
lolliparadiisi edasi elama.”
Lee Child „Tagaotsitav” Varrak 2014
Lk 198 Info varjamisest „Nad tegid vastupidi, „ lausus Sorenson, Nad ei
paisutanud seda aatompommiks, vaid kujundasid sellest hoopis mustaks auguks.
Nüüd kustutavad nad selle ajaloost.”
Lk 322 „Viimase arvutused, mis talle sõjaväes kätte olid puutunud, ütlesid,
et keskmine jalaväelane kulutab ühe vaenlase tapmiseks keskmiselt viisteist
tuhat padrunit.”
E. M. Goldratt „Vajalik, kuid mitte piisav” Goldratt Baltic Network 2001
Lk 133 „Nüüd me juurutame mingi uue tehnoloogia. Oletame, et õnnestunult ja
kitsaskohast on üle saadud. Mis aga juhtud, kui uue tehnoloogia juurutamisel
unustati tegelda vanade reeglitega kui ühe osaga sellest tööst? Mis juhtub,
kui me tegutseme edasi vanade reeglite järgi, mis kitsaskohti
eeldavad?”
„Sel juhul tekitavad reeglid ise kitsaskoha, „ lausub Lenny.
„Täpselt. Ja millist kasu me uuest tehnoloogiast saame?”