Sunday, March 21, 2021

Põrgatamisteooria V9: Edukaim kukkuja

 



Tundub, et oleme avastanud olemasolu uue lisamõõtme, sisenenud paralleelmaailma(desse).  Kuidas nii? Ma pole mingi vandenõuteoreetik ega ka mitte mingi usuhull (olgu see siis kasvõi usk mingisse majandusdoktriini), kuid ma olen süsteemianalüütik ja kui tegemist ei ole just mingi kvantmehhaanika alase trikiga, siis pulgad ei anna kokku lugemisel loodus/majandus/füüsika seaduste senise arusaama järgi tulemust välja. See teeb murelikuks.  Muidugi võib olla tegemist ka poliitmaailma „loomingulise raamatupidamisega“, kuid kui seda kontrollida 5 klassi matemaatikas kasutatava basseiniülesandega (kus sisendtoru on ½“ ja väljuv ¾“), siis … No, bassein jääb kuivale ning ükski loomingulisus ei suuda basseini täita niikaua, kuni väljumisava koomamale ei keerata. Basseinitäis juttu ei aita kuidagi sellisesse basseini tornihüppeid sooritada. Nii ka meie paralleelmaailmalikus majanduses: kui ühel samal ajal teatab OECD, et tänavu on oodata vägevat majanduskasvu ( tervelt 5,6%) ja teisalt ettevõtjad väidavad, et  silma hakkab torkama ettevõtete ringvõlgnevus. „Üks on võlgu ühele, teine teisele. See jõuab vähehaaval tööstusesse“, siis ringvõlgnevuse süvenemine pole märk rajust majanduskasvust. peavad toimima paralleelmaailmad. Kuigi muidugi on tõsi seegi, et üldine majanduskasv ei välista pankrotte, kuid mitte vastupidi.  Pankrotid on sama tavalised nagu lehtede langemine igal sügisel. Samas ringvõlgnevusest tulenev kumuleeruv hävitusjõud pole küll mingi põhjus uskuda majanduskasvu kiiret tõusu.

Selline dominoefekt on võrreldav pigem metsatulekahjuga. Peale metsatulekahju läheb ka kõik muidugi robinal kasvama (nii umbrohi, kui võsa), kuid see ei toimu metsatulekahjuga samal ajal. Just seepärast on mul sügav kahtlus OECD prognooside suhtes. Need võivad olla ohtlikult eksitavad ja suunavad meid teiega valedele tegevussuundadele (mis poleks ka esmakordne, eelmise majanduskriisi ajal andsid rahvusvahelised analüüsimajad just samuti eksitavalt lootusrikkaid prognoose nii ajahorisondi kui ka kasvukoha suhtes). Malbele rahule. Sel ajal kui on mõistlik tegeleda metsatulekahju kahjude minimiseerimise  (ennetada enam ei saa, tuli on turbas) või põlengutsoonist väljajooksuga usume meie teiega (majandus)ilmaennustajaid ja põõname rahulikult edasi. Põõname, selle asemel, et metsast välja joosta. Kui OECD teatab, et majanduskasv tuleb peaaegu 2% kõrgem kui eelnevalt loodeti, siis see võib puudutada Hiinat, kes on võrreldes muu maailmaga tublil tõusuteel, ka USAd, kes „leiutas“ kasutades oma positsiooni rahamaailmas  järgmised lisa 1,9 trilj USD, kuid see hea prognoos ei pruugi meid aidata. Meil on ikka nörritavalt tossune majandusilm ja tundub, et ka bassein on varsti tühi. Ettevaatust, hüppamine omal vastutusel!.

Ettevõtja juriidiline keha ja võitleja hing

Kui tuntud majandusjuht ütleb, et: „Annaks jumal, et mul pole õigus, aga koondamised ja pankrotid tulevad“ (ÄP 12.02.21), siis … tal on õigus. Tulevad Samas tundub, et peaksime muutma veidi oma vaatenurka. Muidugi on iga äri kokkuvarisemine isiklik või isikute tragöödia, teisalt nagu defineerib Tim Harford („Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012 Lk 217/218): „Ettevõtte kui juriidilise üksuse eesmärk on olla turvapuhvriks ebaõnnestumise korral. Aktsiaseltsid piiratud vastutusega ettevõtlusvormina loodigi selleks, et inimesed saaksid katsetada, leiutada ja kohaneda, teades, et kui see ebaõnnestub, hävitab see vaid juriidilise isiku, mitte inimesed.” „Ettevõtted loodigi selleks, et me ei hooli sellest, kas juriidilised isikud elavad või surevad. Me hoolime inimestest.„ Seepärast kõlabki Silicon Valley mitteametlik elufilosoofia: ebaõnnestu varakult, ebaõnnestu tihti, ebaõnnestu edasi. Mitte, et ma kutsuksin ülesse ebaõnnestuma, vaid pidama silmas selle filosoofia põhiargumenti – ebaõnnestuda tuleb edasi(poole), mitte jätkuvalt. No, võtta kogetu arvesse ja teha oma ideed teoks paremini ja  edukamalt.

Vaadake, ebaõnnestumises pole midagi meeldivat, isegi ettevõtluses mitte, kuid erinevalt füüsilisest isikust võib juriidilisel isikul olla kassilikult üheksa elu, mida on võimalik kasutada (muidugi eeldusel, et tegemist ei ole kuritegeliku tegevusega). Üha uuesti ümbersünd on muidugi keeruline ja kulukas, kuid siiski võimalus … No, kui ettevõtlus on lennuk, siis teie olete piloot ja juriidiline „üksus“ võib olla teie katapultseade, mis päästab küll teie elu, kuid jalamees olete ikkagi. Peate alustama parema lennuki konstrueerimist. Nii, et kui sattume majanduspikeesse, siis on piloodi esmane ülesanne  sööstlangemine kontrolli alla saada, mitte mõelda sellele, et küll oleks vahva (jälle) uut katapulti kasutada. See on ohtlik. Kulukas ka.

Kui te olete vaadanud lennuõnnetuste uurimise filme, siis te teate, et allasööstul käivitub põhihäire, mis annab teada, et ollakse ohtlikult lähedal maale, see on piloodi päramine võimalus tegutseda ja päästa olukord. Just sellises olukorras on paljud meist teiega kas juba või õige pea sattumas. Alarm/põhihäire möirgab täiega, see, et administratsioonid (ja osad kõrged analüüsimajad) peavad parimaks olukorra raviks kõrvatroppe ja silmaklappe, ei päästa meid tegelikkuse eest. Pagemine paralleelmaailma ei aita vältida katastroofe. Niisiis …Kuulaks. Vaataks. Tegutseks. Alarm ju üürgab!

Tervitusorkester või äratav alarmkell?

Muidugi, kui me põhialarmi ära ei tunne ja peame seda tervitusorkestriks, siis on küll paha lugu. Või kui tunneme küll ära, aga põhiprobleemi mitte adudes – pikeest väljumise vajadus - asume ukselinki poleerima on jällegi paha lugu. Me kukume alla, alla, alla, al ….Sama ka siis, kui me teeme järeldusi majanduse seisust pelgalt  statistikaameti esmasest hinnangutest sisemajanduse kogutoodangu suhtes, milles mullune majanduslangus piirdus 2,9% langusega (kevadel kardetud 10% kukkumist), siis võib see olla tõesti kergendus. Ajutine. Ajutine kergendus, ajutisele pingutusele, ajutiste meetmetega. Uh, oleme tänulikud ja rahul, sest meie majandus ei kihutagi kardetult püstloodis alla?  Muidugi kergendus, kuid kui me teeme sellest järgmise järelduse, et kõik on juba tõusujoones ja eelmise aastas IV  kvartalis kahanes majanduses loodud lisandväärtus „vaid“ 0,8% ja  „tegemist oli väikese korrektuuri, mitte tõsise majanduslangusega“ (kõrgete analüüsimajade arvates), siis tundub, et me oleme oma lennuvõimet valesti hinnanud. Kõrgusmärk on vales kohas. Tõsiasi on see, et meid hoidsid kivina kukkumast üksnes mõned meile soodsad õhuvoolud (üldine elanikkonna valmisolek ja distsiplineeritus kriisimeetmete suhtes, õigesti sihitud kiired abimeetmed sh. palgatoetus jne), mis käesolevas laines ei pruugi meid seekord (enam/piisavalt) aidata. Õhustik ja majanduse kandevõime on mullusest kevadest erinev. Erinevad peavad olema ka juhtimisvõtted. Laugjas, nõksakuline langus on vaid ajavõit paremate lahenduste leidmiseks, mitte allakukkumise vältimiseks. Nii lähedal maale on ka 0.8% kallet allapoole ikkagi katastroofi komponent, mitte korrektuur.

Valetavad toetused

Samas eksitavad ajutised kriisimeetmete toetused meid, mõistmaks reaalolukorda. Nii annavad just toetused täiesti vale kuvandi majanduse tegelikust seisust. Kuidas nii? Targad juhtimisgurud on öelnud, selleks, et mingit strateegilist eesmärki püüdlema minna tuleb see enese jaoks visualiseerida. Ilmselt aitab visualiseerimine ka mitmetest teistest (ka esmapilgul keerulistest, isegi müstilistest) probleemidest aru saada. Visualiseerime siis meie olukorda.

Oletame, et meil on 1.85 m pikkune edukas sprinter, kes … murrab õnnetult jala. Kehv lugu. Muidugi te abistate teda, panete jala kipsi ja annate kargud. Lisaks massaaž ja hingeabi.  Nüüd on teil sprinter-pausil kipsjala ja karkudega. Kuidas me nüüd olukorda hindame? Me võite muidugi teda mõõta ja saada tulemuseks, et ta on endiselt (karkudele toetudes) 1.85m pikk või siis paar sentimeetrit lühem (no väike korrektuur), sest on karkude najal veits kookus, kuid kui te teete sellest järelduse, et kuti võib kohe rajale panna … Siis on see täielik jaburus. Meie sprinter ja majandus on kipsis ja karkudel, see on tõsiasi. Ta ei võistle sprindidistantsil enam tükimat aega. Niisiis on meil kaks võimalust, kas alustada pikaajalist/intensiivset teraapiat, massaaži ja kogu seda paketti, mis võimaldab meie sprinteril järgmisel hooajal edukalt esineda või ...leidma uue talendi. On muidugi ka kolmas võimalus, mille poole valik praegu kipub kalduma, et me tunnistame kipsjala/kargud lihtsalt korrektsiooniks, saadame sprinteri rajale ja … ruineerime nii sprinteri (kui ka majanduse) pikaks ajaks, kui mitte alatiseks. Siis elavad sprinter ja majandus abirahast (kipsist ja karkudest). Aegade lõpuni. Õnnelikult? Ilmselt mitte.

Õige küsimuse vale vastus

Üks on selge, et olenemata sellest, kuidas me mõõdame oma sprinterit (või majandust), ta on vigastatud ja kipsjala ning karkudega sehkendades ta meid pikeest (isegi mitte laugjast pikeest) välja ei too. Me peame leidma pikeest väljatulekuks täiesti uue lahenduse. Millise? Vaat see on mitte ainult hea, vaid ainuke õige küsimus.

Küsime siis?

Küsiks, aga … kellelt? Meie põhiseadusliku ja demokraatliku riigikorralduse järgi käib kogu muutuste ahela käivitamine läbi seadusandja ja Dr Riigi, kuid kahjuks poliitmaailm hõivatud teiste (pigem teiseste?) küsimustega, nii, et kriisilahenduste julgeid, isegi arglikke visioone pole juhtunud kohtama. Niru olukorra paikamist siiski leidub, sh mõned päris nutikad, kuid … Paraku praegust arutelu jälgides tundub et Eesti elu edendavat põhivaldkonda on maasikakasvatus ja turismindus. Niisiis, kas meie strateegia on: Eesti kui homne agraarne supervõim ja turistilüpsi meister? Pole ka paha, kuid kui teised kõik juba teevad neid asju (soojas, päikeselises, antiikajaloolises keskkonnas) siis, kas see on meie teiega jaoks ka  homse päeva äri? Kahtlen sügavalt.

Me mõtleme valesti – me mõtleme minevikku, mitte tulevikku. Me ei püüa oma puudusi (nagu kipsjalg sprindis) millegagi kompenseerida, vaid nuruda rohkem abi tekitades kipsjalgade turu ja vägeva kargutööstuse. Piinlik. Me peame (kindlas kõneviisis oma võimalused sh oma puudused pöörama edulooks. H. Sisask, E.Teemägi ja O. Türn on kirjeldanud fpopi sündi just niimoodi, täiesti mõistusvastase stiili imelisest sünnist: („XIX Olümpiamängud Mexico 1968” Lk. 71): „ Kõrgushüppes imponeeris ameeriklase Richard Fosbury kõiki kaanoneid pea peale pöörav tehnikauuendus, hüppamisviis , mida esimese kirjelduse järgi olümpiaeelsel talvel ei osanud veel ette kujutadagi. Fosgury oli oma nn. flopiga elektriseerinud pealtvaatajad ja hämmastunud treenerid. (…) Sportlase enda sõnade järgi olevatki teda sellisele hüppeviisile viinud halb koordinatsioon. Aga isikupärane kohmakus, kehalised võimed ja tahtejõud on kombineeritud nii, et tulemus on omamoodi leiutis.” Pangem siinkohal tähele, et uus, võidukas, stiil  tekkis vaid kahel põhjusel: esiteks vajadusest olla edukas ja teiseks, äratundmisest, et halb koordinatsioon tuleb korvata uue stiiliga. Ilus. Fosburi ei hakanud püüdlema Valeri  Brumeli täiuslikkuseni lihvitud rullstiili poole, sest see oli tema jaoks tupiktee. Võimatu. Isegi sada karku poleks teda võidukaks teinud rullhüppes. Ta võis küll koduaias ajaviiteks ka rulli hüpata (nagu meie võime maasikaid kasvatada), kuid olümpiavõitjaks sai ta ikkagi seepärast, et leidis lahenduse oma probleemile. Meie millegipärast nii ei mõtle. Muidugi on turism tore majandusvaldkond ja müts maha nende inimeste ees, kes suutsid täiesti mitteturistlikusse kohta sihitada nii palju inimesi. Kuid nüüdseks on ajad muutunud, kipsis jalaga rulli ei hüppa ja kaua Dr Riik (st meie teiega) suudame sellesuunalist abi (karkusid) pakkuda, enne kui neil endil kõigil koos kark alt ära libiseb, pole teada. 

Kargu libisemine ja sussi sahistamine

Kuid see, et majanduskliima paljude jaoks halveneb lähiajal ebameeldivast talumatuks on ilmne tõsiasi. Rajuhoogu on veel küll võimlik leevendada targalt valitud strateegiaga, kuid päris kuiva nahaga me sellest ei pääse. Paljud saavad märjaks. Mida teha? Jälle hea küsimus. Mida teie teeksite, kui karke enam ei jagata?  Just see on õige küsimus. Tegutseda tuleb kahes suunas: leida/leiutada uus flopijärgne majanduslik hüppemudel ja teha otsuseid, milliseid valdkondi, milliste kriteeriumite järgi järele aidata, teised ... Hüppemudeli muutmise tuhinast pole küll midagi kuulnud, kuid Dr Riik on asunud usinasti, lausa õhinapõhiselt, tegelema … toetusrahade jaotamisega. Tegevus ikkagi. Panus kriisi ületamisse? Lühiperspektiivis mõistetav, kuid pikemas … Kahtlasevõitu. Eriti kui osad valdkonnad sätivad ennast pikemaks perioodiks dotatsioonilüpsile.  

Millised on siis Dr Riigi arvates kõige põletavamad probleemid? Te ei arva ära? Tundub, et meie eksistentsi aluseks võib olla tegelemine piirileppega ja seksuaalse enesemääratluse vanuse alampiiri tõstmise seaduseelnõu esitamine. Kui esimene on vana ülessoojendatud supp ja sellest ei saa aru, miks sellele katlale just nüüd tuli alla pandi, siis seksuaalse enesemääratluse vanuse alampiiri (uh, milline kolesõnade jada, selle asemel, et lapsi kuritarvitada ei tohi, mitte mingil juhul), reageerimine käis küll kähku. Eh, nagu kiirreageerimisüksus. Vaevalt sai massimeedia küsimuse üles kergitada, kui juba kolmandal päeval oli ministril valmis kava seadusmuudatuseks.  Vaat sellist operatiivsust ootaks kõigi vajalike seadusmuudatuste esitamisel. Samas kuigi mõlemad küsimused on omas valdkonnas tähtsad, pole need esmatähtsad kriisistõrjes. Mõlemad on juba üle ühe kümnendi vanad probleemid ja me lahendame need nii kui nii.  Pealegi peame me neid küsimusi vaatlema põhjus-tagajärg sidususes.


Teadmatusest tekkivad tegevused

Miks need küsimused siis just nüüd tõstatusid? Ilmselt on  tegemist mingi inimliku enesekaitse seisundiga, mil teatakse, et peab midagi tegema või ütlema, kuid ei tea, mida täpselt. Paanika. Siis tegutsemistuhinas pöörataksegi oma energia millelegi, mida mõistetakse või mille kohta arvatakse et teised mõistavad. Sama paanika/ahastuse/jõuetuse tunne valdas inimesi, kui kolm kümnendit tagasi kenal augustipäeval vurasid Sossi mäelt alla tankid ilmse suunaga Toompeale. Inimesed seisid tee veeres mornilt ja pahandasid … Pahandasid, et tankid lõhuvad ära … asfaldi ja keeravad tuksi trammitee. Ahastus. Leiti enda jaoks esimene mõistetav ja hoomatavam pahameelevorm. Tegevus. No ja mida need prouad Tartu maantee leivapoe sabas (lapsepunnid ja tikutalongid käe otsas) oleksid muud teinudki? Need kes teadsid leidsid õhtuks oma väljundi kallutitega telemaja kaitsele ennast asutada, aga üldiselt … Praegune olukord tundub samalaadne, tegeletakse kiirelt-kiirelt tuhande kõrvalise asjaga, kuid põhiküsimus kuidas kolmikkriis tasakaalustada ja siis olukord normaliseerida, saavutada uus normaalsus, seda pole just üleliia palju.

Kriisitõrjes ei hooma me mingit kiireageerimist, pigem on tegemist kõhkleva sussisahistamisega. Midagi pole parata, nüüd oleme küll sealmaal, et peame  väga jõuliselt oma prioriteedid paika panema  ehk uue mudeli kavandama. Miks? Riigikark läheb lappama. Riigieelarve puht rahapõhiselt ei pea koormusele vastu. Ka meie teiega rahapuru, entusiasm ja kannatlikkus saavad otsa. Oleme  sattumas väga libedale pinnale, kui õiget käigurada ei vali.  Nii ongi, kõik prantsatame külili. Te ei usu? Sest … sellest ei räägita? Mida meie teiega peaksime tegema, kui kõrged analüüsimajad „räägivad basseini täis“, kuid  meie ise tunneme, et kohe-kohe voolab viimane rahapiisk äravoolutorust alla? Just selle koha peal peab Dr Riik midagi(gi) selget ütlema. Usutavalt. See, et Dr Riik orienteerib meid kõigepealt et: vaktsineeritakse eesliinitöötajad (õige), siis teatab, et AZ ei kõlba vaenama ealistele, mis mingil momendil muutub sõnumiks, et see kõlbab vaid vanemaealistele ja kõige lõpuks (nagu kirss tordile), et eesliini vaktsineerimine pole prioriteet, siis … Piloodina ei tahaks me küll sellise lennudispetšeri suuniste järgi lennata, kes muudab pidevalt kõrgusmärke ja ei tea ise ka millisele rajale meid maandada. Õige ju?


Ilusad inimesed, edukad ettevõtted vs tudisev tegelikkusemass

Kui meil massimeedias figureerivad põhiliselt edukad ettevõtted (sh riigiomanduses regulatsioonimaastikul ja/või riigitugiliselt tegutsejad) või mingi susseriga hakkamasaanud, siis vaid selle järgi olukorda hinnata oleks sügavalt ekslik. Enamik ettevõtjaid on väikesed või väga väikesed, need on meie Naabriantsud ja Mariprouad. Suurem osa perekondlikke või sõpruskondlikke ettevõtmisi. Lihtsalt ettevõtlik elustiil. Enamuses neist elustiilifirmadest oli juba enne kriisigi mitte just liiga rammusa kasumiosaga, nii et varude kogumiseks polnud just eriti võimalusi.  Paljudel puudus ka sisseharjunud ja eesmärgistatud vajadus. Auto, maja/korter, talvepuhkus/suveseiklus tiksusid nagunii liisingutena. Enne tarbiti, siis maksti. Niimoodi  aastaid. Nüüd… Nüüd on niimoodi, et: „Tööstusettevõtted peavad aasta pärast koroonakriisi puhkemist hakkama saama õhema rahakotiga. Peale selle maadlevad firmad ka ise koroonaga, mis võib tehased täiesti lukku keerata“. (ÄP 10.03.21). Siin see põhjuste rada ongi „Mingi moment olin tehases üksinda,“ ütles Vasara juht Renaldo Kirs. Vasar asub Maardus, mis kerkis järsku Eesti üheks raskeimaks koroonakoldeks. Vasara töötajatest 40 protsenti põeb juba poolteist nädalat koroonat. Kirs pidi käised üles käärima ja suutma haigestunud töötajaid asendada. Ise pusides lootis ta üles leida ka mittevajalikud ametikohad. Läks teisiti. „Järeldasin, et inimesed, kes on ära, on vajalikud. Proovisin küll leida üleliigseid ametikohti, aga neid ei ole.“ Õnnelik tema, organisatsioon oligi ülesse ehitatud äriettevõttena, mitte sotsiaalettevõtlusena. Samas paljud siiski leidsid neid ametikohti, mis heaelu aegade fantaasiamaailm tekitanud oli. Nüüdseks on väga paljud ettevõtjad pidanud oma investeeringud, arendusprojektid seisma panema, mis ühtlasi kandub edasi ahela järgmistesse lülidesse.

Kui kolmikkriis nii raske ei oleks ja nii palju kannatusi ei valmistaks, siis võiks selles leida isegi tulupoolt – ebavajalik, ebatõhus ja eesmärgiga sobimatu,  roogitakse ärist välja. Saame parema ja puhtama äri. Teinegi hea külg on, hakatakse otsima uusi lahendusi. Neid on ju ka leitud, kuid suuresti pole need siiski kindlalt pikka tulevikku naelutatud tegevused, vaid ikkagi kantud mõtteviisist, et teeme „siin ja praegu midagi“, kui normaalsus tagasi pöördub … See ongi murdepunkt, ettevõtluses ei lähe kunagi „tagasi“, ainult edasi. See on edu võti. Kes praegu suudab ennast vanast tegevustasandist välja murda, luua uue teenuse standardi, see on võitja. Standardit peavad kõik järgima.

Kõik on kõigile võlgu

Me näeme internetikaupmehi, ravimifirmade, maskitootjate õhetevrõõsasid raporteid oma äri edust, mis on tore, sest iga edu on astmepulk ka teiste edu võimalikkusele. Seega rõõmustagem. Tubli, uued ninaspreid, energiamuundurid jne, kõik see on homse edu alus, kuid enamusel tuleb ikkagi enne tõusujoonele pankrotiohu puhastustulest läbi käia. Kui ettevõtjad juba räägivad (enne nad lihtsalt talusid seda solidaarses vaikuses), et „silma hakkab torkama ettevõtete ringvõlgnevus. „Üks on võlgu ühele, teine teisele. See jõuab vähehaaval tööstusesse. Kui poleks eelmisel aastal riigilt abi olnud, oleks praegu keeruline.““, siis on asjad tõsiselt halvad. Seda ütleb eelmise viie kriisi koondkogemus – läheb jamaks. Läheb suureks jamaks.

Selles seisus võib ühe konkreetse ettevõtja kõik tegevusparameetrid olla head, kuid üldine ringvõlgnevus pühib nemadki pikali ja koos nendega järgmised kindlal ja heal järjel olevad ettevõtjad. Neile lihtsalt ei maksta nende osutatud teenuste eest (või kallinevad sisendid või kaovad senised tarnijad hoopis turult). Ringvõlgnevus ju! Võib tulla väga laastav massikukkumine, kui ringvõlgnevuse esimese dominokivi langemist ei suudeta peatada. Eelmised viis kriisi on näidanud, et seda pole suudetud, ikka jäädakse hiljaks, alahinnatakse kriisi, selle mõjusid ja … Nii need firmad muudkui kukuvad, kuni … tekkib uus turg. Kuid seni on tegemist alles kukkumiste (ja nendeks sisevalmistumise) algusega.

Vabaduse garandi arvamus

Kui ettevõtja arvab, et : “Tuleks konkreetne käsuliin paika panna, kas või komandanditunnini välja ja koos sõjaväe abiga. Muidu see nali ära ei lõpe.“ Siis on asi halb. Väga halb. Kui ettevõtja, kes on vabaduse garant (ilma vabaduseta pole ju ettevõtlust!), näeb olukorra lahendusena komandanditundi, sõjaväe väljatoomist tänavatele, siis on mingid taluvuspiirid julmalt ületatud. Sellel on ka põhjus: „Kevadel oli nakatumine väga vähene. Enamik ettevõtteid sai töötada. Praegu langeb inimesi loogu tööturult välja. Kannatada on saanud sektorid, mis varem pihta ei saanud – sest inimesed on haigestunud. Kolm kuud tagasi oli eksporditööstusel kõik hästi, praegu pole enam käsi, kes maja kokku panevad ja Norrasse saadavad. Terved sektorid ei toimi, see on kevadega võrreldes väga suur erinevus.“ Vaat selline lugu.

Ilmselt teame kõik mõndagi väiksemat ehitusala või mõnda muud ettevõtjat, Naabriantsu, kellel langes töö ära, sest arendused pandi seisma ja neid kellel mitte pooled, vaid kogu seltskond haigestus. Üksikjuhtum? Ei, kõik on kõigiga/kõigega seotud. Miks? Haigestunud põevad ja naasevad tööle ju. Nii on, kuid üksiknihke kurikavalus on nende juhtumite kontsentreerumine, kõik lükkub edasi rööplükkena, kuni kuhjub talumatuseni ja siis lükkab rööplüke pikali viimase talutavuse ja solidaarsuse kaitsevalli ning rööplüke muutub pankrottide ahelaks. Lükkab uue hooga.

Ja edasi …? Täiskäik tagasi!

Mis juhtub, siis kui metsatulekahju on üle majanduslaane käinud? Millist kooslust sealt ootaks? Kas näiteks turismipuud puhkevad jälle õide või hakkavad kiduma? Kas ja kuidas tulek uut alepõldu kujundada? Niisiis, ERR 17.03.21 uudislugu andis tead justkui hea uudise turismisektori jadale: „Vaatamata oodatust rängemale koroonapandeemia teisele lainele on kruiisifirmad tänavu märksa optimistlikumad ning lootus on, et eelkõige suve teises pooles jõuavad kruiisilaevad turistidega ka Tallinna“ . Edasi saame teada, et üksikud  kruiisifirmad on  juba ühendust võtnud ja praegu räägitakse läbi täpsemaid tingimusi ning ohutusmeetmeid.  "Lootuses, et sel suvel siiski Läänemere kruiisid meieni jõuavad. Realistlikumaks peame suve teist poolt.“ Lootuses et … Ettevõtja loodab alati, ilma lootuseta ettevõtja pole ettevõtja, kuid … Hm, tegelikult on turismisektori selline õhinapõhine  suhtumine „pandemikum“i maailmas veidi kummastav. No ütleme niimoodi, et liiga optimistlik ja ühtlasi liiga vanameelne. Optimism, et vanad ajad pöörduvad tagasi on ilmselge „suurvõimu väikevormi“ alahindamine. Selline suhtumine on üliohtlik. Eh, nakkav ka.  Võib-olla võiks sellel kohal mõelda ERR Tarmo Soomere (ERR 19.03.21) avaldatud arvamus, et: „Olen veendunud, et meie molekulaarbioloogid ja viroloogid suudavad üsna nobedasti reageerida kõigile võimalikele järgmistele viiruse tüvedele. Ja see konkreetne koroonaviirus saadakse päris nobedasti kontrolli alla. Kas selleks läheb paar kuud või paar aastat, on raske prognoosida ja on pigem ühiskonna korralduse, kui viroloogide küsimus.“ Siinkohal pööraksin tähelepanu just sõnapaarile „ühiskonna korraldus“, sest molekulaarbioloogid ja viroloogid võivad enese meie kaitsmisel teha imesid, kuid kui ühiskonna korraldust ei muuda, siis me jääme ikkagi väga haavatavasse seisu. Just seepärast tuleks väga tähelepanelikult vaadata mida me majanduse alepõllul kasvama õhutame, mille kasvatamine võib uutes tingimustes meile (jälle) ohtlikuks saada.


Uue aja loojad

Vanad ajad ei pöördu tagasi, aeg liigub ikka edasi. Kui meie eneste ülbus ja rumalus mingit uut jama meile kaela ei too, siis selle „pandemikumi“ ära klaarimine maailmas võtab meil aega ilmselt kümnendi. Nii lihtsalt on, sellest põhitõest lähtudes peame looma uue aja, uute äridega, uue keskkonnaga, uute teenustega. Kõik kes teistmoodi mõtlevad (aga eriti need kes toimetavad vanaaegselt), määravad enese läbikukkujate seltskonda. Mõelgem nüüd sellest mõttepojukesest lähtudes natukene järele. Mõtlesite? Mõtlesite eilsele suurturismile?  Kas „pandemikumi“ maailmas ongi esmaseks vajaduseks (Sic! lausa aja nõudeks)  kibekiirelt massturismi käivitamine? Kas me päästame selle õhinapõhisusega turismijada või päästame uue nakkuslaine liikvele? Milline on kummagi tõenäosus? Nagu vanades muinasjuttudes meid õpetati, lähed peremale, kaotad elu, lähed vasakule kaotad hobuse (mis tähendab, et kaotad ka elu) Sama lugu turismiga, kui turismisektorit ei õnnestu avada, siis see kuhtub, kui avada, kuid see toob kaasa uue haigestumise laine, siis … Siis turismisektor (paljud inimesed ja valdkonnad) kuhtub. Need vanaaegsed variandid lihtsalt ei sobi uute aega. Kas me oleme mingid tüvekollektsionäärid „vää“, milliseid tüvesid meil kollektsioonist siis veel puudu on? Valikus on neid mitmeid ja inimlik rumalus ja ülbus toodavad neid üha juurde. Kas me tahame olla nende ülikute seltsis? B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ (Tänapäev 2003 Lk 201) küsib asjakohaselt: „Kui lollid me õigupoolest oleme? Me ei saa seda kunagi teada, sest oleme õigupoolest liiga lollid, et välja selgitada. Kahjuks on meil siiski niipalju arukust, et mitte kunagi lakata selle üle imestamast.“. No imestame siis vähemalt (oma arukuse piires).

Tänapäeva turism on mahukaubandus, see ei jää ellu tänase majandusmudelit jätkates (50% täituvus pole piisav, see vajab massimudel). Pealegi praegu toimivad selles valdkonnas kolm tugevat loomulikku  pärssijat: hirm/ebakindlus, tarbijate kokkukuivanud majanduslikud võimalused ja ebamugavused. Jah, mälestus eelnenud aastatest hoiab huvi veel huvi üleval, kuid kaua seda suudavad tühjad rannad ja kummituslikud vanalinnad? Järgneb ilmselt klientide  pettumus, kõige sellest tulenevaga. Nii, et mingit „lendstarti“ valdkonnas sooritada pole võimalik. Kogu äri on tegelikult nagu Vanapagana kärbsesöömise dieet või Vaheriigiaegne „lehmade ületalve pidamise sotsialistlik võistlus“.  

Rekombineerides valdkonda

Niisiis tummisemaks tulemuseks turismivallas vajame, et meil oleks massiturism ehk massiliselt külalisi. Klaar? Kui meile tuleb tuhandete kaupa turiste päevas kõige imelikumatest kohtadest, kõige kahtlasemate tauditõrje meetmetega piirkondadest, siis puht statistiliselt on nende seas potentsiaalseid viirusekandjaid oma jagu. Milline jagu? Milline tüvi? Soovite tootekataloogi? Vaadake, selles valdkonnas pole tootekataloogi, toimib eluslooduse esimene ja põhiline seadus - leia võimalus ja paljune. Viirus ei pea esitama Viiruskogule seaduseelnõud paljunemise ealistest piirmäärade kinnitamisest, nii kui võimalik, nii kohe ka paljuneb. Selles ei ole midagi imestamisväärset, pigem on  ilmselge, et mõned valdkonnad, eriti massärid, mis võivad olla ohuallikad, tuleb määramata ajaks tuttu panna. Mida rutem me seda mõistame, seda kergem meil endil ja riigieelarvel (meie ühisrahal) sellest on. Ilmselgelt tuleb praegu tegeleda ka turismivaldkonnas rekombineerimisega ja selles võiks Dr Riik (st meie teiega) abikäe ulatada. Reisimine muidugi ei kao kuhugi, kuid see muutub massspordist üksikkulgejate hajutatud ja kontrollitud (tervisepassid jne) vooks. Rekombineerimine tähendab ka seda, et suurhotellid muutuvad ilmselgelt kahjumlikuks, nende renoveerimine … eee …suurhotellideks on selge raha põletamine. Pigem tuleb need ümber kujundada mitmete majasiseste multifunktsioonidega (lastehoid, kool, huviringid, kodukontorid) kortermajadeks. Niimoodi rekombineerivalt mõeldes, tuleb (kindlas kõneviisis) järele katsuda kogu turismisektori jada.  Ja kui see tehtud, siis ka teised masssektorid.

Päev mil Ameerika …

Nagu hoomate käib eelnev risti vastu OECD prognoosile majanduskasvule 5,6%. Väga võimalik, et mul pole õigus, kuid ikkagi … Kõik märgid näitavad, et me peame (kindlas kõneviisis) valmistuma läbimõeldud tõrjelahinguteks, mitte hukatuslikuks, iga hinna eest, rünnakuks. J. Keegan („Esimene maailmasõda.” Varrak 2002 Lk 103) on seda olukorda kirjeldanud järgnevalt: „Ometi oleks Lanrezac saanud olukorra päästa, kui ta oleks jäänud esialgse kava juurde kaitsta oma peajõududega Sambre`st lõuna pool asuvaid kõrgendikka. Kummalisel kombel oli ta nüüd nõus lubama oma kahel alluval, III ja X korpuse komandöril, minna vasturünnakule, et üritada juba kaotatud Sambre`i jõekäärud tagasi võtta. Nood püüdsid seda teha, kuid 22. Augusti hommikul löödi nende üksused suurte kaotustega tagasi. (…) Õhtuks olid mõlemad korpused asunud Lanrezaci poolt algselt valitud positsioonidele ja eelistasid võtta sisse kaitse kõrgendikel, ilma et neil oleks oma päeva julgustüki eest ette näidata midagi peale uute kaotuste. Need olid väga suured. Rünnakutel  osalenud rügementidest, mis kõik koosnesid algselt 2500 mehest, oli 24. rügement kaotanud 800 meest, 25. (…) rügement 1200 meest, 26. (…) rügement 1000 meest, 49. (…) rügement 700 meest, 74. (…) rügement 800 meest ja 129. (…) rügement 650 meest. Strateegiliselt olid tagajärjed veelgi hullemad. Üheksa Prantsuse diviisi oli kolme saksa diviisi poolt puruks löödud …” Vaat selline kurb, kuid õpetlik  lugu.

Nüüd siis tagasi OECD ennustuse juurde. OECD teatas, et ootab maailma majanduse kasvuks sel aastal 5,6%, mis on 1,4% punkti kõrgem võrreldes eelmise prognoosiga eelmise aasta detsembris. Millest siis selline optimism, keset meie aja rängimat kolmikkriisi? Lihtne . „OECD peaökonomist Laurence Boone ütles AFP-le, et majanduskasvu hakkab peamiselt juhtima USA, seda tänu president Joe Bideni 1,9 triljoni dollari suurusele abipaketile. OECD prognoosib sel aastal USA majanduskasvuks 6,5 protsenti, mis on järsk kasv võrreldes eelmise prognoosi 3,2 protsendiga“. Lisaks saame teada, et käesolevaks ajaks on ainult Hiina, India ja Türgi ületanud pandeemia eelse taseme ning  EL majandus kasvab tänavu 3,9%. Selle koha peal võiks ju rõõmu tunda, kuid arukam oleks imestada kuskohalt USAl järsku 1,9 lisamiljardit tekkisid. Eile veel ei olnud, eile veel ei saanud maad ja rahvast hädaorust välja aidata, kuid nüüd … esitas sellise plaani seadusandjale ja see kinnitatigi ära. Nii teemegi?  Maailm on päästetud ja nagu OECD meile teada andis „majanduskasvu hakkab peamiselt juhtima USA“. Mulle see hea uudis meeldib, lõpuks ometi on perpertum mobile leiutatud. Mõnus. Paar sajandit tagasi olevat Pariisi ülikooli uksele küll pandud välja teadaanne, et projekte perpertum mobiledele enam vastu ei võeta, kuna oli selgeks saanud, et see pole võimalik, energiaseadused seda lihtsalt ei võimalda. Kuid inimene oma otsiva vaimu ja tohutu kujutlusvõimega leiutas loodusseaduste kiuste meie aja perpertum mobile, seda tänu 1,9 triljoni USD suurusele abipaketile. Võimas.  Mina arveametnikuna sellest muidugi aru ei saa, mina imestan. Arukalt. Kuid kui see ebapuhas mõttevangerdus, mis raamatupidamislikult oleks ilmselt kriminaalne, aitab maailma käima tõmmata, … las siis tõmbab. Teisalt võib see olla ka vabalt niimoodi, et see tõmbab meid majandusel põhja alt täielikult ja pikaks ajaks.


Looja, raha looja

 Küll on hea, kui maailmas on tarkasid inimesi, kes ka kõige jürdimale arveametnikule oskavad mõistetavas keeles ära seletada seletamatu, mis milleks ja kes kelleks. Kui olin juba lootuse kaotanud leidsin väärt  artikli, mis paljugi ära seletas:  „Samuti ei ole juhtunud seda, mida kardeti – hiiglaslik laenukoormus ja fiskaaldistsiplineerimatuse festival ei ole viinud riikide laenamiskulude kasvuni. Jah, seda eeldusel, et laen on emiteeritud oma valuutas ning keskpank otsustaval hetke osa sellest oma bilanssi „ära korjab.“ Selle konkreetse eksperimendi pikaajalisemad mõjud ei ole aga teada ning eeldada võib, et taolise (mugava) lähenemisega jätkatakse seni, kuni selle teisesed mõjud kontrolli alt väljuma kipuvad.

Pikemas perspektiivis on suhteliselt selge, et majandus, mille keskpunktis on keskpankade ja valitsuste poolne stimulatsioon, ei saa endaga hästi hakkama. Isegi kirglikult riigiusku isik on sunnitud ajaloolist kogemust vaadeldes nentima, et suur riigi osakaal majanduses tähendab vähest motivatsiooni tootlikkuse parandamiseks ning seega mõjub majanduse pikaajalisele kasvupotentsiaalile halvasti.

Ka üle viie aasta endast märku andev inflatsioon ei lahenda näiteks euroala struktuurseid probleeme, milleks on kulutamisaltid valitsused, kahanev konkurentsivõime ja kesine tootlikkus. Seni, kuni nendega tegelema ei asuta, toidetakse lihtsalt stagnatsiooni, kus tahes-tahtmata kannatavad tublid (efektiivsed ja säästjad) ning võidavad need, kes võlgu on.

Varade hinnad sõltuvadki sellises keskkonnas paraku kõige enam just keskpankade tegevusest. Hindade kohatine jätkuv ülespoole liikumine lähtub turgude poolt omaks võetud eeldusest, et keskpangad loovad rohkem raha, kui reaalmajandus suudab ära absorbeerida ning nö. ülejääk leiab tee finantsvaradesse.“ (SEB 26.02.21).

Silmiavav ilmutus

See viimane lõik oli eriti silmiavav. Oma isiklikus arutuses ja ilmselt vanamoelisuses olin ikka arvamusel, et raha on väärtuse mõõt ja seda „luuakse juurde“ vastavalt sellele, kuidas paraneb meie töö tõhusus, nüüd siis sain teada, et raha loojad on hoopis … pangad. Keskpangad, kui raha loojad. Eee … ja nii see majandus ilmselt looja lähebki. Raha ei ole enam väärtuse mõõt. See tähendab, et USA ja EL võivad „luua juurde“ suvalise raha määra „kuni selle teisesed mõjud kontrolli alt väljuma kipuvad“.

Varsti näeme kuidas keskpankade – rahaloojate – looming ennast näitab. USA, milline on sealhulgas teinud tugeva käänaku „vaesuse vähendamise“ poole, jagab juba otsetoetusi: „Otsetoetuste kogusummaks hinnatakse 400 miljardit dollarit. Toetust antakse inimestele, kelle aastane sissetulek jääb alla 80 000 dollari ning peredele, kelle aastane sissetulek on vähem kui 160 000 dollarit. Otsetoetust summas 1400 dollarit saavad ka lapsed ja ülalpeetavad. Detsembris heaks kiidetud abipaketiga pikendati töötuhüvitiste maksmist summas 300 dollarit nädalas“ „Vaesusega võitlemiseks laiendatakse laste eest pakutavat maksukrediiti. Maksukrediiti pakutakse 3600 dollarit alla kuueaastase lapse eest ja 3000 dollarit 6-17 aastase lapse eest. Samuti tõstetakse vaestele mõeldud maksukrediiti.“ Vaat selline lugu. Kui kriisis tööta jäänute abistamine on igati loogiline, siis millist osa võiks „vaesusega võitlemises“ pakkuda vähese sissetulekuga inimestele lihtsalt raha andmine jääb arusaamatuks. Ühekordne „raha andmine“ viib veelgi lõdvemaks sideme tõhusa töö ja raha vahel. Kui jätkusuutlikku teenimis/töö võimalust ei tekki, siis pole võimalik ka vaesusest väljuda. Need kaks asja on põhjuslikus seoses. Otsetoetusest võib küll ost külmkapi või rösteri, kuid mis on sellel pistmist vaesuse vähendamisega? Otsetoetuste „värk“ tundub samasugune lihtlahendusena nagu mitmed heaoluriigid on unelenud kodanikupalgast. Kodanikupalk on muidugi eufemism sellele, et tööd ei pea tegema ja teised maksavad mittetöötava isiku kulud kinni. Jälle üks absurdse paralleelmaailma ilming. Seega, väga varsti saame teada, kas USA oma kriisipaketiga tegi ajalugu või  … astus esimese sammu sotsialismuse suunas. Loodame muidugi esimest, kuid … Olukord, kus töö ja raha ei ole seotud väärtuste loomisega on väga habras. Ohtlik nihe.

Arukate arutlus

Siiski, on õnneks kuulda ka arukaid imestusi ja lausa mõistmatust USA  majanduse abipaketi suhtes. „See suur stiimul, mis lisandub läinud aasta lõpul heaks kiidetud 900 miljardi dollari suurusele abipaketile, koos keskpanga väga toetava rahapoliitikaga on tekitanud kartusi inflatsiooni kiirenemisest ja majanduse ülekuumenemise ohust. Terava kriitika eestvedajad on olnud endine USA rahandusminister Larry Summers ja IMFi endine peaökonomist Olivier Blanchard, kes kumbki pole karmide kokkuhoiumeetmete toetaja renomeega, pigem vastupidi. Ajaleht Financial Times näeb abipaketis lausa "ohtlikku eksperimenti", sest ajaloos on ennegi nähtud, kui raske on inflatsiooni maha jahutada, kui see kord hoogu võtab.“ Just-just see inflatsioon, mida eelmisest kriisist on ihaldatud (juhitud inflatsioon, mis kõlab nagu juhitud metsatulekahju) ja mis heaoluriikide tervele põlvkonnale on tundmatu nähtus, on väga kerge käest kargama. Iga „loodud rahaga“ õhutame me tegelikult inflatsioonilõkkekest suurkahjuks tõusma. Siis on meil juba kaks juhitamatut protsessi: meditsiiniline ja majanduslik. Kaks üksteist võimendavat tormi. Inflatsioon tähendab nii ettevõtete, kui üksikisikute reaaltulude langust, mis omakorda vähendab võimalusi rahastada „panemikumi“ kontrolli alla saamise protsessi. Mnjah, kui vähegi saate, siis ärge korraldage oma köögipõrandal lõkkeõhtuid ja kui vähegi saate, ärge „looge“ väärtusetut raha.

Olukord on niru  …

Niisiis olukord on niru. Niru nii reaalses kui teoreetilises plaanis. Niru on see nii suurtele kui väikestele. Kõige nirum on teadmatus ja … teadmatus oma teadmatusest. Pimelend. Kuid vaatame, mida me teame. Näiteks ÄP 12.03.21 andis teada: „Kui 30. jaanuarist kuni 27. veebruarini müüs Norra valitsus naftafondi kaudu 932 647 Tallinki aktsiat, siis sellele järgnenud nädalal müüdi ülejäänud 446 264 aktsiat samuti maha.“ Muide tegemist on fond maailma üks suurimaid varahaldajaid. Ega Tallinkil ju halvasti lähe kogu majandusseisu ja valdkonna spetsiifilisust arvesse võttes eriti. No hästi ka ei lähe, kuid püsib pinnal ja see on peatähtis. Tallinki aktsia on viimase kuu jooksul kallinenud 1,2%, viimase aasta langus aga oli 6,9%. Nii, et ikkagi langus.  Investoreid see muidugi ei meelita ja nagu Norra fondi pagemisest veel vähe oleks olnud, siis annab seitung lahkesti teada, et: „Tuntud Tallinna börsi investor Stefan Andersson müüs suure osa oma Tallinki positsioonist maha, selgub väärtpaberiregistri andmetest.“. Vaat niimoodi. Pagetakse ujuvalt laevalt?

Ka see peaks meile midagi ütlema? Kas see tähendab, et investorid luges ubinad kokku, vaatas pajutudude kasvu ja sai aru, et kuigi kevad on lähedal, siis turismisektori ja seda võrgustav majandussektori suuremahuline kiire taastumine pole tõenäoline. Raha ei kasva selles sektoris veel niipea, kui üldse kunagi? See pole sektor, mis kiiresti taastuks, isegi meditsiinikriisi kontrolli alla saamisel? Ilmselt nii see ongi. Selline kiretu kõrvalvaataja/rahakasvataja pilk. Mida meie teiega võiksime sellest järeldada/õppida?

Me võiksime õppida seda, et meie pisku rahavaru juures tuleb Dr Riigil aidata esmalt neid ettevõtjaid, millised on võimelised meditsiinikriisi talutava kontrolli alla saamisel „lendstardist“ kiirelt teenuseid taastama oma jõududega. Teiseks toetada neid, kes vajavad väikest käivitusabi turule naasmisel. Kolmandaks neid kes loovad uut aega ja selle uue aja – „pandemikumi kümnendi“ – tooteid ja teenuseid. Neljandaks neid kes rekombineerivad oma vananenud teenused.

Stressitest

Ettevaatust, edasine on spekulatiivne ja utopistlik arutelu ühe võimaliku arengutee suhtes. Väga varsti läheb olukord majanduses veelgi keerulisemaks, abivajajaid ja abivajaduse teesklejaid voogab tulvana juurde. Kuidas neil vahet teha, keda aidata, keda ...? 

Selleks et neil vahet teha ja välja praakida need, kes aastateks sooviksid jääda meie teiega kaela peale dotatsioonilüpsi harrastama, peame ilmselt õige varsti korraldama ettevõtete stressitaluvuse teste. Täpselt niimoodi nagu kümnendi eest tehti pankadega – kes stressitesti läbis, sai jätkata, kes ei läbinud … See ei läbinud ega jätkanud. Polnud konkurentsivõimeline ja õige kah. Nüüd siis on vaja selline stressitest teha ettevõtetele sest: me peame majanduse käima saama ja me peame selle käima saama oluliselt uute toodete ja teenustega. Lendstardist, nagu paugupilliga. Aja vaimule ja tarbijate nõudlusele vastava pakkumisega. Ülejäänule ei tohi me aega ega meie teiega ühist ressurssi kulutada. Selle piiri taga on juba igaühe enese vastutus ja tarkus (või rumalus), mis määrab edasise.

Varsti, väga varsti pole üldaitamine enam võimalik, lihtsalt ressurssi ei jätku (ärge tehke endale illusioone lõputust rahavoost, mida … ei tule tagasi maksta). Tuleb teha valikuid (nagu Dr Riigi telefoni automaatvastaja jätkaks … teha tuleb raskeid valikuid, teha tuleb valusaid valikuid). Stressitest võib olla lihtne või keeruline, valdkonnapõhine või üksikjuhtum, abistav või julm. Meie valik. Viimane mõistepaar on omamoodi kaksikvendlus, stressitest teeb julma otsekohesusega selgeks, et toimetad valel ala (või vale mudeliga, äri pole jätkusuutlik), kuid samas on see abistav, sest saabunud tõehetk, omamoodi lunastus. Sest kui validaatorid on teada andnud, et pead muutuma või … kuhtuma, siis on valikut lihtsam teha, kui omas mahlas aurustudes ja abirahakätt välja sirutada. Pikalt. Aastaid. Mnjah, omamoodi kergendus, kuid julm. Äri on läbi aegade olnud indiviidile julm, kui mood muutus või  kui kaubatee muutis suunda ja kaupmees jäi sügavale liivakõrbe või vana Road 66 äärde, siis pididki muutma/kolima ja muutuma.  Vana äri lõppes. Nüüd …

Huulepulga jälg …

Millegipärast meenub mulle rohkem otsustamatus (otsusta+matus) ja julgusetus, kui demokraatia ja hoolivus, siis kui sõnarohkelt räägitakse   „üldaitamisest“. Kõigil neil Dr Riigi otsustamatuse  hetkedel, mil poetakse iseenese kehtestatud tegevusvabadust pärssivate regulatsioonide varju, kangastub mul mõttes pigem  lõik suurejoonelisest sõjadraamast „Pearl Harbor“, kus rünnakuohvrite, kannatanute, vigastatute ülekoormuses polnud meditsiinipersonalil mingit muud võimalust olukorda lahendada, kui hüljata igapäevareeglid, neid julmalt ignoreerides. Isegi vereülekandeid tehti (NB! sangarlikult)  kõiki vahendeid kasutades (Ka vereülekannet läbi Cola pudeli tehes ja sukkasid verejooksu peatamiseks kasutades ja oh imet, keegi ei küsinud kas see vastab direktiivile või kasvõi kõige elementaarsematele nõuetele, eesmärk oli päästa. Pääääästa!), kuid … Kuid enne koolapudelini jõudmist tehti test, kes üldse … Saate aru? Sedagi tehti käepäraste vahenditega – huulepulgaga. Huulepulgajälg määras ära, keda aidati või õigemini keda sai veel aidata ja pääsesid edasi või tõsteti kõrvale. Kui päriselus on see kujutletamatult julm ( kuid seda siiski tehti), siis majanduses on kätte jõudmas aeg, mil otsustajad peavad  „huulepulga jälge“ kasutusele võtma.  Julgelt. Sest: „Ta lähtus Friedrich Suure ütlusest: „Kes kaitseb kõike, ei kaitse midagi”” (J. Ring „Tormijooks Kotkapesale” „Imeline ajalugu” 2015. Lk 68). Eks ole?

Nagu me alguses tõdesime, on ju juriidiline isik loodud füüsilise isiku kaitseks. Tuletame meelde, et kui tuntud ettevõtja ütleb, et: „Annaks jumal, et mul pole õigus, aga koondamised ja pankrotid tulevad“, siis on tal õigus – tulevad. Tulevad koondamised (õigemini jätkuvad) ja tulevad pankrotid. Midagi pole teha. Kui pankadele tehti millalgi stressitaluvuse teste, siis nüüd oleks aeg teha selliseid huulepulga teste ka majanduses üldiselt. Valdkondade kaupa, sektorite kaupa ja stressitaluvus peaks põhinema ühel põhilisel näitajal – milline on valdkonna/sektori/firma taastumisvõime, kui me kuulutame välja null-punkti ehk toimub (peaaegu) normaalne tegevus, siis kui kiiresti suudetakse sooritada „lendstart“.  See latt, milles me flopis või galopis üle peame püüdlema on elujõulisus. Kes uut stiili ei omanda … Kas te teate kedagi kes tänapäeval tipptulemusi saavutaks kääri hüpates? Ei tea? Ei saagi teada, sest need kes tahtsid edasi võistelda need omandasid rullhüppe, seejärel flopi ja nüüd lihvivad kalophüpet. Need kes käärihüppele truuks jäid, neist ei tea me enam midagi. Nii ongi. Kes galoppi ei hüppa see turul ka ei püsi ja Dr Riigi abikäsi ja kargutööstus on siinkohal vaid keelatud ained ja turu solkimine. Edukaim kukkuja ei ole küll see tiitel, millega peaksime rahulduma. Mitte mingil juhul.

Vaat selline jutt, kahju, et see jutt (eriti selle spekulatiiv/utoopiline osa) Sulle ei meeldinud, siis  tegelikult ei meeldi see mullegi, samas midagi paremat peale rekombineerimise ja uue aja loomise meil teiega ja teile/meile  pakkuda ka pole. Võtame või jätame. „Kahju et ma sulle ei meeldinud, aga kui sulle tegi rõõmu mind vihata ja mulle inetusi öelda, siis ei pane ma seda sulle pahaks. Pidid elus ju natukenegi mõnu tundma.“( A Christie „Uurivad Tommy ja Tuppence“ Varrak 2016 Lk 327). Tore, et sain niigi palju abiks olla.

Järgneb …

Targutusi:

K. Rentola „Stalin ja Soome saatus“ ÄP 2019

 Lk35 „See ei pruukinud tingimata olla kahepalgelisus ega topeltraamatupidamine, mida Maiski pidas Inglismaa erijooneks, vaid suurvõimu huvide erinevate tahkude rõhutamine olenevalt kontekstist.“

 R. Siilasmaa „Paranoiline optimist“ Pegasus 2020

 Lk 87 „Kõik ettevõtted teevad vigu, aga pikaajalise ja meeletu edu tagajärgede käes kannatav ettevõte ei pruugi enam suuta oma vigu tunnistada ega neid isegi nähe, mistõttu talle muutub olemuslikult võimatuks neid vigu parandada.“

R. J. Shiller „Arutu õhin“ ÄP 2020

Lk 33 „Kui föderaalreservi nõukogu tolleaegne esimees Alan Greenspan kasutas aktsiainvestorite käitumist kirjeldades mõistet „arutu õhin (irrational exuberance), siis haaras maailm neist sõnadest kinni. Ta kõneles ühel pidulikul dineel 5 detsembril 1996 Washingtonis ja seda kõnet jälgiti televisiooni vahendusel kõikjal üle maailma. Niipea kui ta oli need sõnad lausunud, kukkusid aktsiaturud järsult. (…) Turgude järsk reaktsioon kogu maailmas neile kahele sõnale keset vaoshoitud ja tähelepandamatut kõnet näis absurdne. Sellest sündmusest sai lõbusa loo turgude jaburuse kohta, mida maailmas räägiti veelmõnda aega.“

Lk 34 „Miks kõneldakse „arutust õhinast“ veel aastaid hiljem? Ma usun, et need sõnad väljendavad tabavalt teatavat ühiskondlikku nähtust, mida terased inimesed täheldasid oma silmaga juba 1990-ndatel ning mis tegelikult paistab ajaloos ikka ja jälle korduvat, kui turud on psühholoogia toimel erakordselt ja jätkusuutmatult kõrge hinnatasemeni jõudnud.“

„Arutu õhin on spekulatiivse mulli psühholoogiline alus. Spekulatiivseks mulliks nimetan olukorda, kus uudised hinnatõusust üha enam kasvavad investorite entusiasmi, mis levib inimeselt inimesele nagu psühholoogiline nakkus ja selle käigus võimendab lugusid, millega võiks hinnatõusu õigustada., ning veab investorite ringi aina laiemaks, sest vaatamata kahtlustele oma investeeringute reaalse väärtuse suhtes tahetakse investeerida osalt kadesuusest teiste edu vastu ja osalt mänguhasardist.“

 M. White „Kennedy. Presidendi kuvandi kujunemise lugu“ Imeline Ajalugu 2015

 Lk 125 „Benjamin Bradlee kirjutas oma päevikus, et kui ta Valges Majas seltskondlikel koosviibimistel käis, oli JFK alati „laitmatult riides“ j et ta oli „sageli minu riiete suhtes üpris kriitiline. Mäletan, et kandsin ühel õhtul sinise ülikonna juurde pruune – väga tumedat tooni pruune – kingi a ta nägi ekstra vaeva, kuidas mulle öelda, et see ei ole sobilik – päeva ajal küll, aga mitte iialgi õhtul“.“

Saturday, March 13, 2021

Põrgatamisteooria V8: Vaktsiinijooks ja teised riigimängud

 


Kummaline maailm, maailm kus eilne ebanormaalsus on muutumas normaalsuseks. No või vähemalt talutavaks. Igatahes poliitinimeste jaoks äraseletatavaks. Meie teiega jaoks küll mitte usutavaks, kuid äraseletatavaks. Kui poliitinimesed ütlevad täiesti selge ja kõlava häälega välja, et piirangute leevendamine oli keset levimise tõusu teadlik valik, siis … No see ei saa olla normaalne. Normaalne oleks olnud vabandada, et tehti valearvestus. Ei kuulatud asjatundjaid ja tehti masendav juhtimisviga. Kuid ei, ikka leidub õigustusi, et seda oli vaja  majandust toimimiseks ja see ei olnud otsustamatus. Kui kuulata: kindel valik, mitte otsustamatus, siis … Seega oli tegemist mitte eksitusega, vaid teadliku valikuga olukorra halvendamiseks? No saimegi seda, mida … polnud planeeritud. Kordussaade, nagu mullune saareline „vollepomm“, ainult, et kordades massiivsem ja geograafiliselt piiritlematu. Kokkuvõttes tähendab see majanduse sulgumist. Just seda, mida taheti vältida. Ainukene hea uudis on selles, et naabrid, kellest me seni ennast paremateks ja targemateks oleme pidanud, on sõbrakäe ulatanud meid meie nirus seisus aitama. Eks ta ole, sõpra tunned hädas.

Targad inimesed on öelnud, et ajalugu kipub ennast kordama, kas komöödiana või farsina/tragöödiana. Seekord siis meie jaoks selle kehvema variandina. Kuid tundub, et ega me õpi suurt midagi, kaubanduse kinnipanek päädis tohutu ostuhullusega, kus vend ei tundnud venda ega meeter meetrit, kõik kepsutasid viimasel võtmisel üksteisel seljas nagu kevadisel karjalaskepäeval. See näitab muidugi seda, et meie teiega (või siis nemad?) pole olukorra tõsidusest aru saanud. Maski ei pea näo ette panema mitte seepärast et Dr Riik käsib, vaid see on üks õhkõrn võimalus nakatumist takistada. Üks nendest, mis kogumis võivad meid aidata selle suurvõimu väikevormidega toime tulemiseks. Lõua all maski kandmisest pole mingit kasu, ei kandjale, ega Ühisruumile. Lihtsalt märk mõistmatusest (mõist+matus) või rumalusest. Ja see viimse(ostu)päeva hullus näitan meie teiega (või nende?) täielikku võhiklikkust oma elu planeerimisel. No mida siis nii pakiliselt oli vaja osta kolmapäeval, mida esmaspäev/teisipäev ei saanud osta või mida igapäevaselt kullerteenusega normaaltingimustes ei saa? Tsementi? Lilletaimi? Külmkappi? Rõngassaia? Eh, kõik tuuakse ukse taha ja (distantsilise) naeratusega. Oleme kaotanud ohutunde, isegi selliste rekordnakatumiste keskkonnas? Harjunud? Kuidas see juhtus? Kui 15 inimest päevas nakatus, siis polnud see harjumus vaid paanika, nüüd 1500 juures – harjumus? Kuid harjumus tekkis ikka seepärast, et Dr Riigi põhitegevuseks oli otsustamatus (otsusta+matus). Selle kohta on oma tüviteksti kirjutanud J.Lynn, . Jay („Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999 Lk 96): „Humphrey vaatas mulle lootusrikkalt otsa. „Kas te olete kaalunud  … pühenduda oma loomupärast meisterlikkust ära kasutades mittemidagitegemisele?“

Naeruväärne. Aga ma säilitasin rahuliku meele. „Ei, Humphrey, peaminister peab olema kindlakäeline.“ „Aga muidugi!“ oli ta päri. „Kuidas oleks kindlakäeliselt  meisterlik mittemidagitegemine?“ Eks ole see klassika on pelutavalt tänapäevane. Kahjuks. Praegusel ja tulevastel administratsioonidel on aeg tõestada oma avalusega, et see meie kohta ei käi. Vaatame.

 „Kindlakäelisest nihutegemisest“

Kui sir Hamphrey soovitus oma pealikule, olla  kindlakäeliselt  meisterlik mittemidagitegija, siis see oleks veel päris mõnus variant, kuid tänapäeva vaste mittemidagi tegemisele tundub olevat kindlakäeline administratiivkriisiline  nihutegemine.  Dr Riik eksperimenteerib edasi. Vaevalt sai kolmapäeva õhtu vajuda järgmise päeva koidikusse, kui ringhääling andis teada, et nädalavahetuseks on välja jagada 6000 vaktsiiniannust 65+ vanuserühmale läbi Digiregistratuuri. Ups! Kogu aeg oli vaktsiinist puudus, ravimifirmad ei täitnud oma tarneid, nüüd järsku (nagu võluväel) visatakse ruletilauda 6000 doosi? Kuskohalt see veel tuli? Miks seda tehti? Kas see oli kaval administratiivsabotaaž Dr Riigi enese vastu? Nagu M. Šolohovi romaanis „Ülesküntud uudismaa“  endine kulak Jakov Lukitš saboteerib kolhoosilauta? Lukitš teeb kolhooside loomise käigus vormilt progressiivse, kuid sisult salakavala ettepaneku (no siis, kui igaüks pidi oma isikliku Puniku ühislauta tooma), et räpane/sõnnikune laudapõrand ei käi kokku kommunismi ehitamise iluga. Sõnnik tuleb välja rookida. Keset kärekülma talve. Tehtigi. Ilus, puhas betoonpõrand sai – kolhoosikorra vääriline. Kuid hommikuks olid lehmad põranda külge kinni külmunud ja 28 lehma murdsid sabad. Vaat selline väärt eksperiment tuli meelde Dr Riigi eksperimendiga. Kolhoosilaudaga oli see „värk“, et talvisel ajal ilma kütteta laudas oligi ainsaks soojusallikaks (lagunev) sõnnik ja õled, kui see „korda tehti“, siis saadi umbes samaväärne tulemus nagu digieksperimendiga.

Ärge saage valesti aru, Digiretseptuur on väärt ja tarviline asi – tööriist. Kuid nii nagu iga tööriistaga tuleb osata seda kasutada õigel ajal, õiges kohas. Lüüa haamriga mitte naela vaid näppu, et teada saada mis juhtub pole mingi eksperiment vaid tobedus. Tegelikult oli eksperiment (või nagu öeldi piloot (kes pani puusse?) iseenesest oma algideelt päris huvitav mõttepojuke. Tehti seda ju selleks, et valmis olla suuremate vaktsiinikoguste edasiseks jagamiseks/planeerimiseks, kui vaktsiine hakkab saabuma suuremal hulgal. Mõte hea, kuid nagu „paatlaste“ kõrgklassik ütles – välja tuli nagu alati. Väga „huvitav“ eksperiment igatahes, kuid … Milleks? Süsteemi kontrolliks? Enese (äpardumise) kinnitamiseks?  Ei tea. Esiteks, oli ju ette teada, et kui selline vabaregistreerimine toimub (suure massiga, suurel kiirusel), siis jooksevad serverid umbe. Kindel "värk"! Mis ka juhtus. Kuigi nagu kommentaaridest võis aru saada, siis  keeras Dr Riik ise juurdepääsu registreerimiseks koomale, et serverid päris suitsema ei läheks. See on vast ainukene kasulik komponent selles eksperimendis. Ah jaa, siis veel see nörritamine, et broneering ei tähendanud veel … broneeringut. Ilmnes, et osad broneeringud „ei lukustunud“.  Ka kogemus. Võib ette kujutada nende inimeste täiesti õigustatud nördimust, kes teadsid endal olema broneeringu, kuid kohale jõudes (näiteks Tallinnast Raplasse), et broneeringut tegelikult polnudki. Dr Riigil oleks jälle põhjust vabandada. 

Tegelikult tekkis anarhia, kõik huvitatud ( ja neid oli rõõmustavalt palju) püüdsid Digiregistratuuris broneeringule jaole saada kiirelt ja korraga. Võib öelda, et täielikust katastroofist päästis süsteemi see, et inimesed ei „viitsi“ enam uudiseid jälgida. Kuid need kes uudiseid hiljem lugesid jäidki ilma. Tuletab meelde Vaheriigi anekdooti, kui Kremlist oli kujunenud vanadekodu filiaal ja järgmise poliitbüroo liikme lahkumise nekroloogi kirjutati lahkumise põhjuseks – hilines tööle. Kuidas nii? Põhjus väga lihtne, isegi Kremlis ei jätkunud kõigile reanimatsiooniseadmeid, nii, et need kes tööle hilinesid … Saite aru? Paralleel Vaheriigiga on täiesti selge, kes hommikul õigel ajal lehte ei loe, see … ärgu imestagu. Paanika. Segadus. Süsteemirike. Usaldamatus (usalda+matus). Kõike seda nimetatud eksperiment ka tootis. Suurel hulgal.

Vaktsiinijooks

Paanika tekitas ka täieliku hulluse, kus pärnakad püüdsid saada vaktsineerimisaegu Harjus ja harjukad lõpuks kasvõi lõunapiiril. See nädalavahetus tuleb siis tõeline vaktsiinijooks. Kellel küll tuli selline mõte - 6000 doosiga eksperimenteerida? Panna 6000 inimest (statistiliselt ka mitmed viirusekandjad) mööda maad tiirlema. Orienteerumismatk: „Vaktsiinijooks 2021“? Tegelikult polnud see mingi eksperiment, vaid lõi kogu senise, sisse töötatud, süsteemi segi. Kas senine süsteem (perearstid ja tervisekeskused) poleks ümberjaotatud (NB! mitte lisadoosidele) vastu pidanud? Eh, kes nüüd täpsemalt jälgis, siis teostajateks on ikka needsamad tublid, kangelaslikud haiglarahvas ja perearstindus. Suur ja sügav tänu kogu eesliinile (ja ka nende tugisüsteemidele).  Ega kuskilt mujalt pole lisainimressurssi ju praeguse otsustamatuse (otsusta+matus) oodatagi.  Julgusetusest hankida lisadoose nagu seda teevad kõige edukamad – ole kiire, maksa üle, pressi takka – pole ju lisadoose „tekkinud“. Seega 6000 doosi polnud lisaressurss, see on ümberjaotatud ressurss. Tulemus: eksperiment lõi praegused perearstide nimekirjad segi. Perearstid … Perearstid said kaela täiesti mõttetu lisakoormuse – telefonisti püsitöö. Perearstid veetsid eksperimendipäeva inimeste kõnedele vastates. Kõnedele, mis ei oleks pidanud üldse nendeni jõudma (see ju Dr Riigi erašou), kuid mis parata, perearst on meile teiega kõige lähem. Kõige usaldusväärsem. Kellele siis veel muret kurta või selgust küsida? Kahjuks oli nii, et ärritunud/pahased/solvunud patsiendid valasid kogu selle riiginörrituse perearstikeskustesse, neile kes päevast päeva seisavad vankumatult eesliinil ja polnud üldse seotud/süüdi riigieksperimendis. Veelkord, kõige vähem, mida Dr Riik praegu võiks teha, on vabandada mõtlematu „heateo“ pärast nii eesliini, kui ka inimeste ees üldiselt. Vabandada ja siis teha koordineeritud kava, mitte kontoritepõhine soolokava.

Tulemus

Mida me sellest eksperimendist siis saime? No nagu arvata võis, siis süsteem ei pidanud ega pea sellisele koormusele vastu. Seda poleks vaja olnud testidagi, sest maksudeklaratsioonide, kalapüügilubade ja õpilasmaleva kohtadega on seda korduvalt juba tehtud. Tõestatud. Pigem oleks tulnud testida süsteemi nn kuivtrennina ja siis väiksematel testrühmadel. Nüüd … Massvaktsineerimise (ja üleriigilisest vaktsiinijooksu) tulemustest saame teada varsti, kuid … Veelkord, vastamata on küsimus: kuskohast tulid need 6000 doosi? Kas need on mingid lisakogused, mis suudeti liidujärjekorrast mööda hiilides saada? Või hakkas 6000 doosi hapuks minema? Vajas kiiret manustamist? Ei tea. Kuid nii nagu enamustel tegudel on järelmid, on järelmid ka riigieksperimendil. Esiteks on muidugi hea uudis see, et 6000 inimest saavad kaitse, mis on muidugi kasulik kogu Ühisruumile. Iga võimalik potentsiaalne kolle, mis on kinni pandud on meie üldine võit. Tore. Samas lööb riigieksperiment ilmselt segi praeguse vaktsineerimiskorralduse. 6000 inimest saavad ju vaktsineeritud, nad langevad perearstide nimekirjadest välja ju? NB! Registreerimine ei toimunud ju oma perearsti kaudu. Tegelikult selles asi ongi, et meie lombakas tiiger ilmselt ei jõua iga perearstini, mis tähendab, et tekkivad augud arstide planeeritud vaktsineerimisvajadustes ja plaanides. See eksperiment näitas veelkord, et Dr Riigi vaktsineerimiskava on fiktsioon ja toimib vaid läbi seniste vaktsineerijate kangelasliku ponnistuse. Ärme segame neid nende niigi raskes ja keerukas tegevuses.

Mina, mõistmatu

Tunnistan ausalt, et ma ei ole meditsiiniala spetsialist (küll aga perspektiivplaneerimise ja  süsteemianalüüsi kogemustega), pigem selline igav arveametnik. Kuid kuigi ma oskan mõnda arvu liita/lahutada ei jaga ma Dr Riigi korrutamist piinlikult banaalsetel teemadel. Mina (ja ilmselt enamik meist teiega) tahavad selget ja ausat selgitust, mida milleks, millal, kuidas selles kolmikkriisis teha. Ilma selguseta/selgitusteta ei suuda Dr Riik välja murda vearuumist, millesse ta täiesti ilmselt on sattunud: „Strateegiline sõda” „… organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu” ( Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 Lk9).  Nii ka meil, isegi kui Dr Riik püüab midagi edasiviivat saavutada, siis … Reaktsioon on tormiliselt negatiivne. Just nagu Digiretseptuuri mõttetu kasutamine vaktsiinijooksu eksperimendiks. Õnneks leidis Dr Riik lõpuks riigijuhilikust, et vaktsineerida ministrid ja Pilvepiir. Vähemalt on sellel tobedusel vaip alt tõmmatud ja me ei pea inimesi mingite veidrate tehisnõuete järgi vaktsineerima. Tubli. See tekitab usaldust ka edasisteks julgeteks otsusteks. Kuigi …

Nagu üks tuntud advokaat kunagi märkis sügavmõtteliselt: ka  Vana-Hiina seadused olid täitmiseks, kuid salajased. Tänapäeval, meie võrksüsteemis enam niimoodi ei saa.

Kõike tuleb seletada. Mõistetavalt seletada ja kui vaja siis üle seletada. Näiteks kui PM 13.03.21 andis teada, et „Täna kella 13 seisuga oli huvilistele saadaval veel 608 vaba aega: Jõhvi Corrigo tervisekeskuses 20, Ida-Viru keskhaiglas 406, Kuressaare haiglas 114, Narva haiglas 66, PERHis 1 ning Viljandi haiglas 1.“, siis miks ikkagi toimus selline planeerimisviga? Või kui paljud inimesed olid planeerimisvea tõttu osalema Orienteerumisvõistluses „Vaktsineerimisjooks 2021“?. Kõike seda ja kümneid muid veidrusi on vaja seletada. Arusaadavalt. Muidu me ei suuda suurvõimu väikevormiga hakkama saada. Henry Kissinger („Diplomaatia Varrak 2000 Lk 761) on kirjutanud: „Tavasõjas tagaks võidu 75-protsendiline edu lahingus. Sissisõjas tähendab elanikkonna kaitsmine ainult 75 protsendi ulatuses ajast kindlat kaotust. Sajaprotsendiline julgeolek 75 protsendil territooriumist on parem, kui 75-protsendiline julgeolek sajal protsendil territooriumist. … Sissisõja põhivalem on väga lihtne, aga samavõrd raske on seda ellu viia: sissiarmee on võidukas nii kaua, kui ta suudab hoiduda kaotusest (…) „ Dr Riigil tasuks selle proportsiooni peale mõelda. Kuid kõigepealt mõelda, millist võitlust me peame? Millised peavad olema meie tulemused võidukuseks? Strateegilist ühesuunalist tegevust on vaja, mitte ebaselget õhu liigutamist. Strateegia, mis tekitab võiduruumi, mitte tagantjärgi kõige „äraseletamise“ strateegia.

Informatsiooni elulisusest (sic!)

Üks tähtis element kolmikkriisis ilmnes veel – informatsiooni tähtsus. Ehhee, nagu hoomasime, siis need kes hommikul lehte ei lugenud, need kaitset ka ei saanud. Vaat selline lugu. Nii, et palju sebimist ja vähe tulemust. Mis aga põhitähtis, kriisis nagu haigusegi korral, peab tegevus olema selgelt suunatud, mitte tekitama üha uusi šokke. Ühisruum ei kannata oma praeguses ülikriitilises kriisiolukorras enam mõttetuid šokke välja. Kui enne ootasime põnevusega, millega Dr Riik meid üllatab (vahel isegi edasiviivalt), siis nüüd juba hirmuga. Sellisel kujul eksperiment on täiesti … kuidas seda viisakamalt öeldagi … võib-olla oskamatus (oska+matus)? Või oleks täpsem väljend mõistmatus (mõist+matus)? Nii või teisiti on see näide administratiivkriisi olemusest, kus iga kontor sebib palehigis oma kitsas valdkonnas, mis ei ühildu üldise eesmärgiga. 

Sama seadusetäheuskne kollaps juhtus meil andmekogudega ristkasutuse ... võimatusega. Üldine salastamine  „isikuandmete kaitase“ sildi all ja kõige lukku panemine on läinud üle igasuguse mõistlikkuse piiri. Kui juba paar aastat tagasi ei julgenud suured konverentsikorraldajad (sh suured massimeedia väljaandjad) välja trükkida konverentsist osalejate nimekirju, sest tegemist võis olla privaatsete või delikaatsete isikuandmetega (oeh, minu nimi on siis delikaatne isikundmekesene?), siis oli selge, et meie Ühisruum , ühe võimaliku kuriteo kartuses, on keelanud endale normaalset elu ja läinud kukku. Kuuldamatult.  Vaikselt. Kuid nüüd (kolmikkriisis) ilmnes, et see mida me headel aegadel „ära kannatasime“ ja „maha vaikisime“, pidades seda vaid hädapäraseks ebamugavuseks, muutub nüüd meie eksistentsi ohustavaks. Nimelt kui Dr Riik ei saa kriisis ristkasutada erinevaid andmebaase kriisi tõrjumiseks, kuna seadus seda ei näe ette, siis … Mnjah, siis on need vaevaga kogutud ja süstematiseeritud andmekogud … kasutud. Iluasjad. Lihtsalt bürokraatia. Kahju. Muide need keeluseadused on ju meie enda tehtud - hararilkult, kujutletav kord. Me võime neid igal ajal ajakohastada. Meie! Ise!

Usaldusest ja usaldamatusest (usalda+matus)

Ja siis tuleb usaldus. Usaldus inimeste vahel. Kui ühes „raadiumi“ saates pajatati seda, et on päris pöörane, et perearstid/õed helistavad mehhaaniliselt läbi patsiente, et kutsuda neid vaktsineerimisele ja selle kohta peaks ehitama kibekähku mingi IT programmi ja äpi ka, siis … Mõte tänase IT maailmas igatahes täiesti jumekas, kuid siis jutlesin ühe oma õpetatud sõbraga. Õpetatud sõber on ütleme väga vanemaealine ja haigusi on tal erinevaid ning mõned pärsi kurjad. Kui vaktsiinid hakkasid saabuma ja kuulutati välja need rühmad, kes võiksid/peaksid saama vaktsineeritud eelisjärjekorras, siis helistas temagi oma arstile. Pandi ootejärjekorda. Paar päeva tagasi küsisin, kuidas läinud? Ilmnes et pole ikka läinud? Pole läinud seepärast, et pole tulnud, vaktsiini pole tulnud (AZ ei sobi). Tema perearst ütles, et oma nimistust on riskirühmlasi vaktsineeritud alla 10%. Pehmelt öeldes oli see Dr Riigi uljaid raporteid kuulates kui kiiresti/edukalt/ohtralt riskirühmasid vaktsineeritakse üllatav. Uurides ka teistest „inimallikatest“, ilmses, et see on üldisem probleem. 

Kuid ilmnes veel üks huvitav jõuväli – usaldus. Minu õpetatud sõber ütles oma pereõele, et talle võib igal ajal helistada „ekirjata“ või saata läbi eesti.ee. No, et kõik võimalused sobivad. Vastus oli konkreetne, me ei usalda eest.ee süsteemi, sest me ei tea, kas ja millal teavitus kohale jõuab. Mõttekoht? Väga sügav mõttekoht! Pereõde ütleski konkreetselt, et tegemist on usalduse küsimusega, kui meie teile helistate ja teie meile vastate, et te tulete, siis me teid ka kirja paneme. Meie usaldame teid, mitte masinsüsteemi. Eee … tuletame nüüd meelde, mida see „projekt 6000“ välja selgitada tahtiski? Vaadake, kui süsteemi vastu pole usaldust (broneering pole broneering, teave ei jõua kohale jne) siis on tegemist süsteemse veaga, mida ei saa pilootida inimesi nörritades (ja kui see ei aita, siis veel kord nööritada), esimesena tuleb kasvatada usaldust. Ilma usalduseta on süsteem … Kasutu. Eksperimendid siin ei aita. Nagu  J. C. Maxwell („21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc Lk 89) tabavalt märkis:  „Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.” Ja veel:„ „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.”” (lk 142). Vaat niimoodi.     On aeg panustada usalduse kasvatamisse. Usalduse kasvatamisse inimeste vahel, küll nad siis ka masinsüsteeme usaldavad.   

Tegelikkus

Pole mõtet tegeleda mingite tühja-tähjaga, kõige väärtuslikum ressurss - aeg - ei luba seda. Iluasjade ja nende timmimisega jõuame tegeleda siis kui oleme kriisi ületanud, praegu on põhitähtis vaktsiini küllaldane  olemasolu. Arstid ei saa süstida seda, mida pole. Uljastest raporteerimistest pole mingit kasu, vaktsiinide ümbertõstmisest pole kasu, kui pole vaktsiine - see on eksitav. Veelkord, tuletades meelde Kindral Sir R Shirreff ( endine NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja asetäitja) kirjutas kuidas käib sillaehitamine siis kui staabisusserid on „kulusid kärpinud ja see töö mis pidi tehtama kuue mehega tehakse ikkagi kuue mehega. Ainult et teistmoodi : „See tähendab, et kui on vaja Bailey sild valmis ehitada, et mehed üle jõe ja lahingusse saata, ei suuda pioneerid seda füüsiliselt ehitada. Viis meest ei suuda tõsta suurt hulka talasid, mis on ette nähtud kandmiseks kuuele mehele. Niisiis, mida alati leidlik sapöörikolonel sellisel juhul ette võtab? Teades, et see, kas sild saab õigel ajal ja õiges kohas valmis ehitatud, võib olla elu ja surma küsimus, ta läheb ja palub, varastab või laenab number kuue teisest tegevväeüksusest“ („Sõda Venemaaga“ Tänapäev 2017) Just nimelt, ta LÄHEB, mitte ei istu, vaid läheb ja palub, varastab või laenab, sest sild on elu ja surma küsimus. Kas meil on mingi teine küsimus? Identne situatsioon käesoleva kolmikkriisiga. Seepärast asjakohast toimekust ootaks ka Dr Riigilt.  Mitte keegi ei hüüa hurraa kangelaslikult järjekorras seisjatele. Ja-ah järjekorras tuleb muidugi ka seista, kuid oma agarust tuleb igati ülesse näidata. Kus (kes) on meie hankerühmad? Vaadake, vaesteköögi supijärjekorras priske restoranipraeni ei jõua. Oma olukorra muutmiseks tuleb ise vaeva näha. Nüüd ja kohe.

Oeh, aga tegelikult ei tahtnud ma seekord üldse kirjutada mingist  „vaktsiinijooksust“ ega planeerimisvigadest. Pealkiri „Elu paralleelmaailmades“ pidi käsitlema algselt majandusküsimusi. Strateegiavalikuid.  Sest eks ela me ju paralleelmaailmades, kui ühel samal ajal teatab OECD, et tänavu on oodata vägevat majanduskasvu, tervelt 5,6% ja teisalt ettevõtjad väidavad et  silma hakkab torkama ettevõtete ringvõlgnevus, kus „Üks on võlgu ühele, teine teisele. See jõuab vähehaaval tööstusesse“ (ÄP 10.03.21), siis peavad toimima paralleelmaailmad. Ringvõlgnevus tähendab dominoefekti, mingil momenil hakkavad firmad langema, mitte majanduskasv tõusma (kuigi õige strateegia ja pühendumuse puhul pole seegi võimatu). Kuid sellest juba järgmine kord. Seekord läks niimoodi nagu ühel minu heal sõbral, et läks hommikul välja kettsaagi ostma ja õhtul tuli koju ilma saeta, kuid oli kallile kaasale Mercedese ostnud. Ikka juhtub.

Järgneb …

Targutusi:

„Kõned, mis muutsid maailma” Pegasus 2006

 

Lk40 G. Washington Hüvastijätukõne 17 sept. 1796 „ … Vaadates tagasi minu valitsuse ajal toimunud sündmustele, võin öelda, et ma pole kunagi tahtlikult eksinud. Sellegipoolest olen liigagi teadlik oma vigadest, mis lasevad mul järeldada, et olen võib-olla palju vääratanud. Millised need vead ka poleks olnud, palun ma härdalt Kõigeväelist Jumalat, et ta hoiaks ära selle halva, mis taolistest vigadest võib kaasneda, või leevendaks seda. Samuti loodan, et riik ei lakka kunagi olemast mu vigade suhtes salliv ja et pärast seda, kui olen elust nelikümmend viis aastat pühendanud oma riigi ausale ja innukale teenimisele, vajub mu väheste oskuste süü unustuse hõlma, nagu ka ma ise taandun peagi puhkuse häärberisse.

Toetudes nii selles küsimuses kui ka muudes asjades riigi headusele ja olles ajendatud selle vastu lõõmavast armastusest, mis on nii loomulik inimese jaoks, kes näeb selles riigi enda ja eelnevate põlvkondade kodumaad, ootan rahulolevalt oma taandumist, pärast mida saan nautida segamatult oma kaaskodanike keskel vaba valitsuse heade seaduste soodsat mõju. Vaba valitsus on mulle alati kõige südamelähedasem ning see mu uskumist mööda autasu meie ühise muretsemise, ühiste tööde ja ohtude eest.

 

W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007

 

Lk 204 „Kui keegi teid meelitab, on peaaegu kindel, et ta soovib üle võtta teie äri, tühjendada taskud või magada teie abikaasaga. (…) Nagu ütleksid endisaegsed, võime me siin ja praegu olla head inimesed, aga kui soovime olla head ka tulevikus, peame tegema häid asju. See tooks meelde, et inimesed, kes tegelevad teiste inimeste asjadega, lõpetavad peaaegu alati pisarais. Inimesed ei ole head ega halvad, vaid mõjutatavad – ütleksid vanad konservatiivid.“