Monday, February 15, 2021

Põrgatamisteooria V4: Ilma(maa)targad hoos …

 

Maailm on läinud väga ambitsioonikaks meie teiega toimekeskkonna muutmisel, seda isegi keset suurkriisi - rohepöörded, digipöörded, väärtuspöörded on muutunud peaaegu … sidesõnadeks. Rahvusliku folkloori tingimatuteks osadeks. Kõik tahaksid midagi nagu pöörata, tegemata vahet kas pööratakse edasi või … tagasi. Meie ka. Mõni pööramine on täiesti asjakohane nagu näiteks heaperemehelik ressursikasutus, sest ega teist võimalust olegi. Senine ressursikasutus ei võimalda meil üle minna homsetele tehnoloogiatele ja mis peamine seoses uue värkvõrgulise arengu platvormiga kipume me jääma elektrienergia nappusesse (kes valesti planeerib see ka omaenese meisterdatud energiakriisi, isegi siis kui tehakse õigeid asju, kuid vales järjekorras). Meie teiega oleme praegu piltlikult väljendudes kiirevoolulise veelahkme ääres, mille ühel kaldal on endisaegne ressursikasutus ja teisel kaldal uus/ulmeline ressursimaailm oma uute energiamuundamise tehnoloogiate, infovahetuse ja värkvõrguga. Niisiis, kuidas sinna (tulevikku) jõuda?

Kõigepealt oli sõna … sisuga sõna

 Rohepööre? Digipööre? Mis need on? Pelgalt sõnad? Täna sisustab neid sõnu igaüks omal moel, enamasti väga väheambitsioonikalt. Pealegi käsitletakse neid eraldi, justkui meil oleks kaks eraldi pööret vaja pöörata? Ehhee, kaks pööret tähendab seda, et pöörad ühe korra, siis teise ja … oledki samal joonel tagasi. Tegelikult nii  ju pole, need pöörded on üksteisega seotud, läbipõimunud ja annavad sümbioosis parima sünergia. Kuid kui pööre-pööre jääb lihtsalt irdsõnaliseks, siis saab sellest sõnakõlks. Lendu ei tõuse, kukub maha ja teeb „kõlks“. Tüüpiline sõnakõlks. Sõnadele/mõistetele üheselt mõistetava sisu andmine on protsessi toimimiseks pool võitu. Mitmetitõlgendatavusel võivad olla fataalsed tagajärjed nagu näitas Tay silla kokkuvarisemise juhtum: „(…) nõudis ehitusfirma mõningate komponentide jaoks „parimat“ saadaolevat rauda. Neil polnud aimugi, et valukoda müüs kolme sorti valuplokke: parimaid, parimatest parimaid ja parimatest parimatest parimaid. Seega sai parimaid plokke tellinud ettevõte tegelikult halvimaid.“ (S. Kean „Ceaseri viimane ohe“ Argo 2018 lk 192). Üldlevinud sõnale „parim“ oli müügitegevuse käigus saanud sisuliselt„halvimad“, kõige sellest tulenevaga. Ettevaatust rohepöörde üle- või alahindamisega.

 Pöördelised kaksikvennad

 Hm, võiksime ehk alustuseks ja selguse loomiseks väita, et rohepööre ja digipööre on kaksikvennad. Kui me tõesti  tahame saavutada midagi kvalitatiivselt etemat oma elustandardis ja teadmistepagasis, kui praegu, siis just nii see on - rohepööre ja digipööre on lahutamatult seotud. Vaadake, digipööret ei ole võimalik läbi viia, kui me ei suuda läbi viia pööret energeetikas. Ega me digipööret briketiga küta? Digipööre tähendab massiivaset elektrienergia kasutamist. Sellist hulka energiat nagu eeldab digipööre pole võimalik saavutada fossiilkütuseid taeva poole tossutades. Selles kontekstis on rohepööre mitte pelgalt rohepööre, see on energia muundamise uute viiside leidmine. Pöördeliselt. Energiapööre. Rohepööre on vaid energiapöörde üks alaliike. Nagu kujundlikult väitis Y. N. Harari („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 437/438): „Tööstusrevolutsioon on sisuliselt olnud energia muundamise revolutsioon. Selle sügavamaks mõtteks on, et meie käsutuses olev energia on piiramatu. Kui täpne olla, saab ainuke piirang siin olla üksnes meie teadmatus. Iga paarikümne aasta tagant avastame mõne uue energiaallika, nii et meie kasutuses oleva energia hulk muudkui kasvab“. „Päikeseenergiast jõuab Maani küll väike osa, kuid seda on siiski 3 766 800 eksadžauli aastas (džaul on energia mõõtühik meetrisüsteemis ning üks džaul vastab ligikaudu niisugusele energiahulgale, mida on vaja selleks, mida on vaja selleks, et võike õun ühe meetri kõrgusele tõsta; eksadžaul koosneb miljarditest džaulidest ehk päris suurest hulgast õuntest). Kõik maailma taimed kokku püüavad neist Päikeselt  tulevatest eksadžaulidest fotosünteesi käigus kinni kõigest umbes 3000. Kogu inim- ja tööstsutegevuse tarbeks kulub aastas umbes 500 eksdžauli energiat – selle koguse saab Maa Päikeselt kätte kõigest 90 minutiga.“. „Enne tööstusrevolutsiooni sõltus inimeste energiaturg peaaegu täielikult üksnes taimedest. Inimesed elasid rohelise energiareservuaari ääres, mis mahutas aastas 3000 eksadžauli,  ning püüdsid sellest välja pumbata nii palju energiat, kui vähegi said. Tööstusrevolutsiooni käigus mõistsime aga, et me elame tegelikult hoopis ääretu energiaookeani ääres, mis mahutab miljardeid eksadžauli potentsiaalset energiat. Meil pole selle kätte saamiseks vaja teha muud, kui leiutada paremad pumbad.“  Just nii ongi, me vajame (meeleheitlikult) uusi pumpasid. Ilma lisaenergiata ei toimu mingit digipööret, kui mitte arvestada mingite algeliste administratiivkrattide juurutamist, kuid see pole ju digipööre, see on kasvava bürokraatia mugavustamine, selle talutavaks muutmine.  Seega lepime kokku, et edaspidi, meie teiega, arutame rohepöörde mõistes uute energia muundamise tehnoloogiate üle, et suuta käiku last ja käigus hoida digipööret. Vaat niimoodi.

Külm ilm keset soojenemist

Oleme pinnapealsed nagu tänane korratine külm kliimasoojenemisprotsessis. Sõnu rohepööre ja digipööre suudetakse juba välja hääldada täitsa sujuvalt ja üha kiirenevas rütmis (nagu ka riigireform, haridusreform jne), mis tekitavad kartuse, et sõnadeks need jäävadki. Mida need sõnad tähendavad, mida nende poole liikumine kaasa toob ja milliseid valusaid valikuid teha tuleb, seda veel ei arutata. Loosungeid loobitakse hulgiti, kuid sisustatud tegevust pole hoomanud. Õigemini ütlevad poliitinimesed selle kohta, et ega meil kiiret ei ole see on pikk protsess ja umbes 15-20 aasta pärast… Oot, oot, selleks, et 15 aasta pärast midagi toimuks oleks tulnud juba eile minema tormata. Meil on juba mitu aastat oma energeetikaga selline lugu,  et EL regulatsioonid muutsid selle eesmärgipäraselt kahjumlikuks ja meie … ikka mõtleme ja arutame. Kaua veel?

Mida teha? Just teha, mitte rääkida. Tänane rohepöörde jutt on umbes selline algeline, et fossiilkütused on pahad, nende tootmise me lõpetame ära ja … hakkame elama õhust armastusest, päikese ja tuuleenergiast. Tore, kuid asi pole nii lihtne. Me asume justkui jõe kaldal, mille teisel pool me näeme kõik seda head mis on väärt ja väärtuslik: puhas jätkusuulik kliima ja õnnelikud inimesed. See on eesmärk, mille poole tasub püüelda, kuid enne kui me oma tegelikkuse ära põlgame, peame senist energiat ja teadmisi kasutades leidma lahenduse sinna unelmaterannakesele jõudmiseks. Ilma energia ja sihikindla tegevuseta teisele kaldale ei jõua(gi).

Lihtsalt klišeedega, et teeme rohepöörde/digipöörde ei pööra kuskile, see viib vaid majanduslikku pikeesse. Praegu me räägime loosungites, mis on täitmata sisuga. Näiteks kui me räägime ühel hingetõmbel  rohepöördest ja samas energiajulgeolekust ning –sõltumatusest, siis kõike neid meie teiega käsutuses olevate tänaste tehnoloogiate puhul korraga ei saa. Tuleb teha valikuid ja tegevuste järjekord. Tõsiasi on, et energiapööre on meil strateegiliselt korrastamata, me ei kasuta kogu võimaluste skaalat. Põhiline millega meie administratsioonid tegelevad on pingutus luua riiklikku tsentraliseeritud plaanimajandust, jättes  kasutamata loomuliku turupõhise ettevõtlusenergia. Kuid poole paadiga teatavasti üle jõe ei sõua. See võib küll olla rohejutupööre, kuid ei ole energiapööre.  Püüe igati takistada eraalgatuslike tuuleparkide rajamist ja lammutada neid väheseid (era)hüdrojaamasid, mis meil on, tunduvad kuidagi kohatud, arvestades neid ambitsioonikaid eesmärke/ülesandeid, mille on püsti pannud (kohustuslikuks täitmiseks) EL. Eriti kummastav on see, et kuigi me ei suuda sihteesmärke praeguste näitajate järgi niikuinii täita, siis Dr Riik võtab endale veel mingisuguses hulluses lisakohustusi, olla puhtam kui kõige puhtamad?  Kuigi jah, tuleb tunnistada, et nüüd on administratsioonide asemel energiapöörde suunamise enese kanda võtnud … pangad (seega ettevõtlus ise). Vanavarasse enam ei investeerita.

 Naivistlikud fundamentalistid

 Tööstusrevolutsioon on andnud inimkonnale energiahulga, mis on võimaldanud inimkonna kasvu lähes 8 miljardini. Inimene see on … energia. Kui fundamentalistid räägivad ühe hingetõmbega fossiilkütusel ja tuumaküttel elektrijaamade sulgemise vajadusest (nüüd ja kohe), siis … Hm, mida see tähendab? Alternatiivenergia ehk roheenergia on muidugi hea, kuid selle maht on tänase inimkonna energiavajadusega kaduvväike (ja piirkonniti katastroofiliselt erinev). Teisalt kui minna tagasi „kõige halva“ stardijoonele ehk tööstusrevolutsiooni algusesse, siis oli inimkonna suuruseks umbes miljard. See  tähendas, et ajastuomaste energialiikidega suudeti anda energiat miljardi inimese toimimiseks. Nüüd viktoriini küsimus: Kas see tähendab, et „rohepööre“ ilma põhimõtteliselt uute energiamuundamise liikide väljatöötamiseta oleks tagasipööre „esimesse miljardisse“? Ja ülejäänud? Paneme 6-7 miljardit inimest tuttu? Millised inimesed tuleb tuttu panna? Eks ole, sellisena tundub pilt tagasipöördelisest rohepöördest päris kole. No hea küll, meil on tänaseks olemas mingi osa alternatiivkütuseid (päike, tuul, tõus/mõõn, hüdro), kuid ikkagi, massiivne energianälg tähendab seda, et umbes 4 miljardile inimesele energiat ei jätku ja … See ei ole enam rohepööre, see on riigipööre(te ahel). Mitte ainult riigipööre, vaid massiline hierarhiline maailma ümberkorraldamine.  Maailmakorra muutus. Demokraatia… Sõnavabadus … Väärtused … Ajalugu on näidanud, et olelusvõitluses (võib kindlalt väita, et 4 miljardit inimest ei lase ennast energiabilansist „välja lülitada“) on ainsaks väärtuseks … elu jäämine. Iga hinna eest.

Nii, et energiapöörde ettevalmistamisel tuleb olla väga põhjalik ja leida need kõige paremad ressursid selle käitamiseks. Kas neid on?  N. Y. Harari väidab, et enne olid kaks ressurssi: toorained ja energia, mis mõlemad olid kasutamisel kahanevad, siis nendele on lisandunud kolmas ressurss ehk teadmised, mis kasutamisel ühe rohkeneb: „Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. „Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“

Üllatuslikult leidsin, et Harari arvates on suurimaks tarkuseks … inimliku rumaluse avastamine. Geniaalne. „Suurimaks teadusavastuseks oli rumaluse avastamine. Kui inimesed mõistsid, kui vähe nad tegelikult maailmast teavad, tekis neil väga hea põhjus otsida uusi teadmisi. See omakorda avas teadusele tee arengu poole.“ (lk 223)

Ja kuigi inimkonna suurimaks avastuseks on oma rumaluse avastamine, siis tihti ei tunne me rumalust selle erivormides ära, pidades seda üha uuesti ja uuesti tarkuseks. Ajutiselt. Seepärast tulebki teadmiste rohkenemisvõimelist ressurssi kasutada ja rumalused lahti harutada. Muide tasub silmas pidada ka matemaatiku  Jules-Henri Poincare´ arvamust (P. L. Bernstein „Jumalatega võidu“ ÄP 2020 lk 308): „Nii, et „see, mis on võhikutele juhus, ei ole seda teadlasele. Juhus on ainult meie võhiklikkuse mõõde.““

 Järjekord

 Niisiis peame meie teiega läbi mõtlema  ja järjestama kaks pööramise printsiibijada. Esiteks, kui me tahame säilitada energiasõltumatust, siis on sellel tänastes ja kindlasti veel selle kümnendi jooksul tähtis koht meie oma kivienergial, sealt edasi tuumaenergial.  Teile ei meeldi kumbki. Mulle ka, kuid keset maailmakriise külma, pimedasse ja nälga jääda ei meeldi ka. J. Lovelock „Novatseen“ (PM 2020 lk 50) teeb asja selgeks, millised on meie valikud:: „Ma ei liialda, kui suvaliselt maailma uudiskanalilt leiate enamasti rahuloleva teate fossiilkütusemaardla avastamise kohta, mis aitab säilitada madalat kütusehinda. Pean ajakirjanikele ütlema, et vaevalt oleks asi hullem, kui oleks leitud rikkalik heroiini- ja kokaiinilade. Me võime küll olla kosmose ainuke kõrge intellekti allikas, kuid vältida tuumaenergia tootmist tähendab autogenotsiidi. Mitte miski ei näita selgemalt inimmõistuse piiratust.“. Mis puutub energiasõltumatusse siis see on tähtis, sellel on oma hind. Kriisiolukordades, mida nägime kevadkriisis isegi maskikaubanduses) hoiavad riigid ikkagi omade poole. Kelle poole siis veel? Selleks riigid ju loodud ongi, et oma elanikkonda kaitsta. Tööstuslik Saksamaa otsustas olla moodne sulgeda oma söe ja tuumajaamad ja … sõltub nüüd vene gaasist ja prantsuse tuumast. Sattusid ilmselt arenguauku, mis tähendab, et just Saksamaa peaks rabelema uute energiapumpade poole. Seni … sõltub. Suure „sõltumine“ on muidugi hoopis teine asi, kui väikese sõltumine, nii et seda ei soovita paralleellükkega järgi ahvida. Kõigepealt peame pingutama, et uus kaev valmis ehitada, siis … vaatame mida vanaga teha.

 Huvitavad majandusalased „uusleiutised“

Nii on, et inimmõistuse piiratuse ületamisega tuleb meil kõvasti vaeva näha. Isegi algtasandil. Meil ei ole isegi arusaama kuidas üle arengu veelahkme jõuda. Kui loed (ERR 9.02.21), et: „Püsivalt külm ilm on suurendanud nii elektri tarbimist kui ka tootmist …“, siis tundub ju kõik õige. Elementaarne.  No selge see, et külmaga kulub kütet rohkem, kuid järeldus on vapustav:  „Kasvav tootmine ning kõrgem hind hakkab tasapisi ka mõjutama Eesti majanduskasvu.“. Heureka! Niisiis pole meil majanduskasvuks suurt rohkemat vajagi kui külma ilma? Tõsiasi on, et energia hinna/mahu tõus on ostjatele sisendi kallinemine, mis mitte kuidagi ei arenda majandust. Pigem vastupidi. Kui  üheaegselt hääldades välja sõnad „rohepööre“ ja „majanduskasv“, siis antud juhul võime tõdeda, et rohepöördeni jõudmiseks on vaja pikemat tegudest  (mitte sõnadest) koosnevat strateegiat ja ajakava. Seni toodame majanduskasvu (isegi kui see pole kasv) fossilidel.  Ehk kui elektritarbimine Eestis kasvas jaanuaris aastatagusega võrreldes 10%, siis kasvas see tänasel ebatõhusal viisil.  Kui me isegi sellisel algtasandil puterdame, siis on küll raske sõnade rohepööre ja digipööre väljahääldamiselt minna üle nende tegudeks vormimisele.

Digienergiapööre

 Kui me natukene ette vaatame, siis 5G võrkude võimalused avavad täiesti uued arenguvõimalused, täiesti uue maailma. See uus maailm liigub ja liigutab ainuüksi elektril. Juba 10 a tagasi kirjutas J. Casti („X-sündmused“ Nebandon 2012 Lk 63) „Üle kahe miljardi Google´i otsingu teostamiseks kulub iga päev rohkem eleltrienergiat, kui kulutavad kolm tuhat majapidamist Google´i kodulinnas Mountain Viewś Californias.“ Kui lisada  You Tube, Facebook, Twitter, Netflix jt, siis võib arvata millist energiat vajavad suured serverifarmid. Lisaks seal tekkiv kuumus tuleb eemaldada ruumidest, kus paiknevad serverid, mis lastakse tavaliselt lihtsalt õue, andes panuse planeedi temperatuuri tõusule. Andmekeskuste jahutamiseks kulub enam-vähem sama palju energiat, kui serverid tarvitavad. Kuid see kõik on pisitarvidus võrreldes värkvõrkudest tuleneva mahuga. Kõik see mis toimib värkvõrguliselt nõuab elektrivarustust. Te ei kujuta ju ette, et teie iseauto sõidab „bensukasse“, et ennast lohvi otsa sättida? Eks ole. Tohutu elektrienergia vajaduse tõus paneb proovile meie matemaatilise planeerimise ja logistikavõimed. Kui me teeme valesid asju vales järjekorras siis on selge, et tulem on negatiivne, kuid kui me teeme õigeid asju vales järjekorras, siis võib tulemus olla sama katastroofiline. Pean silmas seda, et kui me kõik mis meil täna veel toimib tavakütustel valimatult üle viime elektripõhiseks, siis võib osutuda, et elektrienergiat ei jagu just neile valdkondadele, mis on hädavajalikud kiirendid meie arengus. Tekitame kriisi. Energiakriisi.

 Ajatelg ja asenduskulud

 Lihtsalt klišeedega, et teeme rohepöörde/digipöörde ei pööra kuskile, see viib vaid majanduslikku pikeesse. Praegu me räägime ühel hingetõmbel energiajulgeolekust ja -sõltumatusest, majanduskasvust ja rohepöördest, kuid kõike neid tänaste tehnoloogiate puhul ilmselgelt korraga ei saa. Energiat ei jätku ja osa uusi tehnoloogiaid pole ka valmis veel. Tuleb teha valikuid ja tegevuste järjekord. Muide ka sellest vanas tarkusest, et ära paranda asja, kui see veel töötab, on abi (sh ka kliimanäitudele). Energia (nagu rahagi, mis on energia universaalne alaliik) pole lõputu, M Svensson annab siinkohal õige teeotsa kätte ( „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 211): „Mis puutub fossiilkütustesse, siis käitub inimkond nagu krediitkaartiga idioot ning mingil hetkel keerab pank rahakraani kinni“. Svenssonil on krediidi suurendamise retsept ka olemas: „Päikeseenergiaga sellist muret pole. Päike saadab iga sekund meie suunas piraka energeetilise palgatšeki.“. Hea mõte.

Ja mis põhiline iga ajahetke moeröögatus ei ole veel strateegiliselt õige valik. Näiteks vaadates rõõmusõnumeid „ Škoda Vagonka ning Škoda Transportation konsortsium sõlmisid AS Eesti Liinirongidega (Elron) lepingu kahesüsteemsete elektrirongide tootmiseks ja tarnimiseks; kuue rongi maksumus on 56,2 miljonit eurot“ veidi avarama ressursikasutusliku pilguga, siis kas tegemist on strateegilise esmavajaduse või moega. Tundub, et see on klassikaline näide kuidas me ehitame endale üheaegselt energiakriisi ja … kaevame ennast sügavamalt sisse (põhjatusse) majanduskriisi.  Mulle rongid meeldivad. Funktsionaalsed. See toob muidugi kaasa operaatori soovi edasi areneda. Jälle õige, kuid mis on selle rahaline ja energeetiline tulem? Te pole selle peale mõelnud? Hea küll harutame selle asju arveametniku vaatevinklist lahti. Esiteks, mulle meeldis RAMI põhimõttekindel seisukoht (Delfi 10.02.21). et:  „Ma näen, et on vaja tagasi tuua suhtumine, et kui tegu on maksumaksja rahaga, siis iga euro puhul peab kaaluma selle põhjendatust ja iga investeeringu puhul, kas see tõstab meie konkurentsivõimet.“   Niisiis kaaluvihtideks on ühisraha kasutamise põhjendatus ja konkurentsivõime. Rahaliselt on nii, et uued rongid on kahesüsteemsed, mis on kallimad, kui ühesüsteemsed. Elementaarne. Kuid miks kahesüsteemsed?  Samas  lahendus on õige selles mõttes, et meie praegune raudtee pole ju elektrifitseeritud. Seal ei saagi elektrirongiga sõita. Ostsime elektrirongi mis liigub fosiliga? Kulukas rohepöördeline moevärk („vajadus“ oli osta neli diiselrongi, kuid ühtäkki „diisel“ polnud enam moes)?. Nii, et selle tehingu puhul pole arvestatud ei avaliku raha kasutamise heaperemehelikku kasutamist ega konkurentsivõime kasvu. Milline võikski olla konkurentsivõime tõstmine riikliku doteeritud tsentraalse plaanimajanduse tingimustes? Vedaja toimib omas konkurentsivabas mullis. Teistele vedajatele ta muidugi pakub konkurentsi, kuid raha lisamine ei tõsta tema konkurentsivõimet konkurentsivõime üldlevinud mõistes. Nii, et meie teiega raha kulub mõttetult, mõõdutundetult ja roheliseks midagi sellest ei lähe.

Kuid  nüüd alles kulutused algavad, kogu raudtee elektrifitseerimine maksab u 500 milj EUR (+ kallinemise koefitsient, ümberõpped ja –ehitused, mis reipalt kisub miljardi poole). Selline üüratu kulu majanduskriisi põhjas? (Kulude kasv riiklikes hangetes pole mingi erand, pigem rahvusvaheline reegel: „1977 aastal otsustas Šoti valitsus rajada uue parlamendihoone. Algse kava järgi pidi ehitus kestma kaks aastat ja maksma 40 miljonit Briti naela. Tegelikult kulus selleks viis aastat ja 400 miljonit naela.. Iga kord kui ehitusettevõtjatel tekkis mõni ettenägematu probleem või kulutus, pöördus see Šoti valitsuse poole ning palus lisaaega ja –lisaraha. Kui see aset leidis, arutleti valitsuses endamisi: „Me oleme plaani juba kümneid miljoneid naelu matnud ja me jääme täielikku häbisse, kui me lõpetaksime selle praegu, mil meil on pooleliolev maja. Eraldame parem veel 40 miljonit naela.“ Mõned kuud hiljem juhtus sama uuesti ja selleks ajaks oli surve häbisse jääda veelgi suurem. Mõni kuu hiljem kordus sama jälle ja siis veel kord, kuni ehituse tegelik hind oli lõpuks kümme korda esialgu kavandatust suurem.“ Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018)

Ikka ja jälle leiab kinnitust Rumsfeldi reegel: „Oma raha kulutades käituvad inimesed enamasti vastutustundlikult, ratsionaalselt ja ettearvataval viisisl. Nad toimivad iseenda huvides. Nad ei loobi raha hoolimatult. Nad mõtlevad kõik läbi enne kulutamist tegemist ja raha panustamist. Nad soovivad, et investeeringud oleksid tulusad. Ent teiste inimeste rahaga tegeldes käitutakse sootuks teistviisi.“ On ju ilmselge, et mitte ükski terve mõistusega inimene ei hukkaks oma isiklikku raha sellesse rongiostu projekti, aga meie teiega ühist raha, mis on administratsioonile võõras raha, seda  … Mõnuga. Hulganisti.

Selline tegevuss tundub Ühisruumi seisukohalt ebareaalne ja hukatuslik. Eriti meil. Eriti kriisis. Silda fossiilküttelt roherannikule ju veel pole? Isegi see, et rong sõidab elektriga, ei tee seda transpordiliiki roheliseks. Narva korstnad ju tossavad endiselt, et seda lisaenergiat toota. Nagu tõestab meie ronginäide, siis: „Peaksime pöörama tähelepanu ka esimesele otsusele, mis viib terve otsuste reani (riietus, toidu jmt kohta.) Kui seisame niisuguse otsusega silmitsi, võib meile tunduda, et see on vaid üks otsus, millel ei ole kaugeleulatuvaid tagajärgi. Tegelikult võib meie esimese otsuse mõju olla nii pikaajaline, et see toidab veel aastategi pärast tehtavaid otsuseid.“ (D Ariely „Irratsionaalne inimene“ Hermes 2011 Lk 61). Vaat niimoodi

 Mitte ainult …

Kui meie kliimaprobleemidaga tegelemine on keskendunud põhiliselt CO2 emissiooni kasvu peatamisele, siis neid faktoreid (sh ka kasvuhoonegaase), mis mõjutavad kliima soojenemist on veel. Viimane „teooria“, mida kuulsin oli selline, et kuna Maa on linnasid täis ehitatud, siis on selle tasakaalupunkt paigast ära ja Maa on hakanud laperdama. Mida teha?  Elementaarne – Põhja-Ameerika linnad (miks just need?) tuleks põhjani maha lõhkuda et tasakaalu taastada või Lõuna-Ameerikasse megalinnu juurde ehitada.  No teooriaid on teisigi, kuid jääme oma kasvuhoonegaaside juurde. Esialgu. Näiteks metaan ja … Nagu väidab S. Kean („Ceaseri viimane ohe“ Argo 2018 Lk 309): „Üheks peamiseks Maa-pealseks metaaniallikaks on tänapäeval veised: iga lehm röhitseb keskmiselt 570 liitrit metaani päevas ja peeretab 30 liitrit sellele otsa. Kogu maailmas teeb see aastas kokku 80 miljonit tonni metaani, millest osa laguneb tänu looduslikele protsessidele, kuid suur osa mitte. Teised gaasid teevad veelgi suuremat kahju. Dilämmastikoksiid (naerugaas) kogub soojust endasse 300 korda rohkem kui süsihappegaas. Üheskoos on CFC-gaasid süüdi veerandi inimtekkelises globaalses soojenemises, kuigi neid on õhus vaid paar osakest miljardi kohta. Ja CFC-d pole isegi veel kõige hullem probleem. Kõige hullem on positiivne tagasiside, mis hõlmab vett. (…) Vesi, tuletagem meelde, on üks parimaid  (st. halvimaid) kasvuhoonegaase, seega talletatakse suurenenud aurumise korral rohkem soojust.“.

Nii, et tundub, et meile teiega võiv fataalseks  saada mitte niipalju CO2 probleem, vaid see, et me kuhtume lehmapussu? Rumal lugu. No nii lihtne see ka ei ole, maailmas on kõik seotud M Svensson („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 254): „(…) planeeti mõjutavad astronoomilised tsüklid, mis määravad ära meieni jõudva päikesekiirguse hulga. Suurem osa viimasest miljonist aastast on see tähendanud, et Maal toimuvad regulaarsed jäätumistsüklid – mille käigus katab jää 100 000 aastaks ligi veerandi maa pinnast -, mida katkestavad lühiajalised, 10 000 aasta pikkused  soojemad jäävaheajad. Viimane soe periood pidanuks lõppema 2000 aastat tagasi, väidab Ruddiman, kuid põllumajandus on atmosfääri soojendanud ja selle ära hoidnud. „Põllumajandus pole loodus, „kirjutab ta, „vaid pigem suurim muudatus Maa pinnal, mida inimene eales saavutanud.“ ÜRO aruande „Karjakasvatuse pikk vari“ kohaselt kasutatakse karjatamiseks kokku 26 protsenti planeedi jäävabast maapinnast. Kui see, mida Bruce ja Tony mulle räägivad, on tõsi ja me oleme seda pinda kasutanud nii, et muld kaotab süsinikku, siis on koos põllumajanduse kasvuga suurenenud ka CO2 hulk atmosfääris. Ma ei taha sellega sugugi vähendada fossiilkütuste otsustavat osa kasvu kiirendamises, kuid oleks vale pidada neid ainsaks süüdlaseks.“ Samas nagu praktika näitab, siis ka karjamaade alakasutamine vähendab nende  süsinikusidumist. Vaid õige karjatamisviis aitab siduda märgataval määral süsinikku.

 Ettevaatust - järgminekurv

 NB! Järgmine järsk kurv, ärge välja pudenege: „Mõned kommentaatorid muretsevad, et metaani (veel üks väga võimas kasvuhoonegaas) peeretav loomakari on kliima seisukohalt samuti suur probleem ning soovitavad meil vähendada liha söömist. Tõepoolest, metaan on kasvuhoonegaasina 23 korda tugevam kui CO2 ning ÜRO hinnangul tekitab karjakasvatus seda igal aastal 86 miljonit tonni. 

Ent kui Bruce´il ja Tonyl on õigus, siis põhjustaks karjade kadumine tõelise katastroofi. Probleem pole selles, et karja oleks liiga palju, vaid selles, et rohtu on liiga vähe. Selleks, et muld muutuks huumuse- ja süsinikurikkamaks, vajab see rohtu. Rohi omakorda vajab loomi, et mitte surra alakarjatamise tõttu.

Õigesti koos töötades toimib see süsteem tohutu loodusliku süsinikupumbana, mis võtab atmosfäärist välja hiiglasliku koguse CO2.“ Vaat selline lugu – lehmad kui kliimapäästjad

 Ilmselt on õpetuslik iva ühelt Austraalia põuavööndi farmerilt:  „Asi pole selles, nagu ei saaks siin maal talu pidada. Lihtsalt talu ei saa siin pidada nii, nagu see varem tavaks oli“ (lk 263) Mida võiks parafraseerida umbes niimoodi, et elu Maal on võimalik, lihtsalt seda tuleb teha teisiti kui varem

 Ja seegi …

 Pole veel kõik, mida peaksime arvestama energiapöördes ja kliimaküsimustes.  J. Lovelock „Novatseen“ (PM 2020 Lk 16) toob sisse omakorda uue mõõtme kliima soojenemise osas:  „Meie täht Päike kuulub nende hulka, mida astronoomid kutsuvad peajada tähtedeks. Tema andis meile elu ja teeb võimalikuks selle jätkumise. Tema soojus ja temaga seotud korrapära rahustavad meid meie elu mõõtmatus ebakindluses. (…) Kuid see suur rahuallikas võib ka tappa. Peajada tähed muutuvad vananedes aegamööda heledamaks. Päikese kasvav kuumus ähvardab elu meie planeedil. Seni on meid kaitsnud planetaarne süsteem, mida ma nimetan Gaiaks ja mis Maa pinda jahutab.“ „Gaia peab planeedi jahutamise tööd jätkama, sest nüüd on ta vana ja nõrk. Vanusega, nagu ma liigagi hästi tean, muutub inimene hapramaks. Sama kehtib ka Gaia kohta.“

 J. Lovelock´il  on ka üks ülitähtis tähelepanek selles osas, miks asjad juhtuvad või ei juhtu (Lk 41): „Siinkohal tahan rõhutada, et Maa nii tugevalt muutnud antropotseeni tõukasid tagant turujõud. Kui Newcomeni aurumasina kasutamine poleks olnud majanduslikult kasulik, elaksime ikka alles XVII sajandi maailmas. Newcomeni masina tähtis omadus oli tulu. Pelgalt masina idee poleks suutnud kindlustada selle arengut. Selle suur tähtsus – olgu heas või halvas mõttes – seisnes selles, et see oli odavam jõuallikas kui inimesed või hobused.“ Pange nüüd tähele, ja see on tähtis - kui Newcomeni aurumasina kasutamine poleks olnud majanduslikult kasulik, elaksime ikka alles XVII sajandi maailmas. Kas te kujutaksite endale ette ränkrasket olelusvõitlust XVII sajandi võimaluste tasandil? Kuid niimoodi ei läinud ainuüksi seepärast, et Newcomeni masin osutus tulusaks. NB! Tulusaks. Sama põhimõte kehtib ka täna, kui uus energiamuundussüsteem on tulus, siis see ilmub ja areneb. Ainuüksi siis. „Rohepööre“ ilma tuluta ei ole pööre, see on kukkumine. Kulukas kukkumine.

 Avar pilk, pikalt ette

Vanameistril (kirjutamise ajal 99 a) on ka oma traditsioonilistest roheaktivistidest erinev, kuid väga terve, visioon prügist:

(Lk 67) „Keskkonna seisukohalt ei ole halvad mitte plastid iseenesest, vaid meie võimetus reguleerida nende kasutamist ühekordsete pakenditena. Piirata tuleks niisiis seada ning samas ei tohiks olla raske käivitada nende lagundamist veeks ja süsihappegaasiks – peaksime selliseid tehnoloogiaid otsima. Aga rohelised oma plastivastasuses ei paista huvituvat katsetest muuta või kaotada plastide kasutamise kahjulikke külgi.

Sügavam vastuseisu põhjus meie kõigi jaoks on see, et me ei ole suutnud leida alternatiivset pakkimisvõimalust, mille saaks laiemalt kasutusele võtta. Aga väärib märkimist, et plastide põletamine kütusena oleks keskkonnale kasulikum kui prügilasse ladestamine. Need ei kipu nii kergesti lagunema, eraldades seeläbi tugevat kasvuhoonegaasi metaani – nagu juhtub, kui plasti asemel on puit või paber.“

 Ups! Reguleerides ennast jääaega?

 (Lk 56) „Ma tean, et on ennekuulmatu mõelda reostusest kui millestki heast, aga eluea piiratud skaalal on meie lühikese jäävaheaja Lõuna-Inglismaa olnud ja on praegugi hämmastavalt ilus koht. Aga see on samuti reostuse tagajärg. Jääaegadevahelised perioodidel tõuseb õhus süsihappegaasi sisaldus ja just see on taganud minu pehme parasvöötmekliima.

Kui vaatame tööstusajastueelsele kliimale kui Gaia geoinseneritegevuse soodsale tulemusele, võib see tunduda ihaldusväärne seisund, mille juurde tagasi pöörduda. Aga ma ei arva, et Gaia ise eelistaks jäävaheaja kliimat. Minu meelest näitavad jääkatte andmed (mis saadakse ürgvanast jääst võetud proovide abil), et planeet eelistab pideva jäätumise seisundit. Jämedalt öeldes, Gaia eelistab külma. Külmal Maal on elu rohkem – 70 protsenti selle pindalast moodustab maailmameri ja kui temperatuur tõuseb üle 15 C, on meri peaaegu elutu.

Kui joonistada temperatuuri ajalise muutuse kõver, on see üsna õnnetult saehambuline, kajastades soojade ja külmade perioodide vaheldumist.. Jääb mulje, et kogu süsteem püüab jahtuda, muutuda nii külmaks kui võimalik, aga ei suuda. Aga ta pingutab edasi.

Seega kuigi ma usun, et peaksime tegema kõik, mis meie võimuses, et planeeti jahedana hoida, peame meeles pidama, et süsihappegaasi suhtelise sisalduse alandamine 180 miljondikosani (ppm), nagu mõned soovitavad, ei pruugi viia tööstuseelsesse paradiisi, vaid uude jääaega. Kas seda nad tahavadki. Põhja- ja lõunapoolkera parasvöötmes oleks elurikkus väga väike või olematu ja meie praegune tsivilisatsioon vaevalt et õitseks kuskil kolme kilomeetri paksuse jääkilbi all.“

Arutasime ühe teravamõistusliku õpetatud sõbraga maailmaasju ja nagu muuseas ütles ta: „ No näed, aasta aega lennukid ei lennanud, inimesed istusid kodudes ja meie saimegi oma ilusa, lumise talve“. Esimene reaktsioon oli üllatus, kuid siis tuli mulle meelde J. L eeltoodud teooria ja … Igatahes väga tähelepanelik tähelepanek. Tänud.

 Inseneri unistus

J. Lovolock´il on ka unistus Gaia tulevikust ja tehisintellekti võimalustest (Lk 94) „Kujutage ette, et elektrivõrku on päikesepaneelide asemel ühendatud puud. Mõelge veel taimeliikidele, mis vabastavad elektrone päikeseenergiat kasutades ja talletades neid akudesse, mis puuvilja kombel ripuvad anorgaanilistel puudel“. See on unistus energia vabast liikumisest ilma eksitavate ja tõhusust summutavate vaheetappide. Vahva.Kuid selles suures unistuses pole mitte ainult, vaid ka päris praktilised nõuanded: „Vahepeal võiks planeeti veelgi soojendada rämpsinfo. Praegu kiirendab globaalset soojenemist heitgaaside, detriitide ja muu tsivilisatsiooni soovimatute kõrvalsaaduste  kogunemine. Huvitaval kombel on rämpsinformatsioonil sama mõju.“ „Olen tihti mõelnud, kas internet võiks täita nende autode ülesannet ja toimetada kasutu ja liigne info minema, ladestades selle kuskil universumi mõõtmatus sügavuses. Mulle meeldib ette kujutada hiiglaslikke saatjaid kuskil poolusel rämpsposti, soovimatut reklaami, banaalset meelelahutust ja väärinfot Maalt eemale juhtimas. Milline vaimustav viis jahedust säilitada.“ Ja-ah nagu eelnevat näha on kogu see „meelelahutuslik“, mis on muutunud meelt häirivaks, krempel väga energiamahukas ja J. L. nimetab seda otsesõnu kasutuks ja liigseks. Rämps on rämps

 Kliimamuutus kui (inim)arengu suunaja

 Nagu eelpool näha, siis neid faktoreid, mis mõjutavad kliima muutumist on peale inimtegevuse veel küllaga, kuid me oleme kinni jäänud oma arvamistega (võib-olla õnneks?) põhiliselt  kliimamuutusse, kui mingisse eriti erandlikku olukorda.  Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ ( 2016 Lk 93) kirjutab: „Tänapäeval on kombeks kõike kliimamuutustega seletada, aga samas jääb tõsiasjaks see, et Maa kliima ei puhka kunagi. See on pidevas muutumises. Kõik ajaloosündmused on leidnud aset mingit laadi kliimamuutuste tausta.“ Vaat selline lugu, kliima muutub kogu aeg.  Me peame nende muutustega kohanema. „Parafraseerides Winston Churchilli: „ Võib olla kindel, et inimkond käitub alati õigesti, (…) kui kõik muud võimalused on ammendunud.““ (M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013

 Kõigi ja kõige kaitsmise tuhinas

Nagu on märgitud siis kui inimene on oma esmased eksistentsiaalsed mured (toit ja piisav julgeolek) saavutanud, siis hakkavad teda huvitama kanade vabapidamine ja kõikvõimalikud teised ja teisesed enese tekitatud probleemid. Ajaviide? Kuid ärgem unustagem, et olenemata meie kujutletavast korrast (ja ka kujutletavatest muredest) liigub loodus edasi oma rütmis ja tempos. Nagu tuletab meelde J. Medina („Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 Lk 39) karmi tõsiasja:  „Ökosüsteemid on karmid, nad purustavad elu sama kergesti kui toetavad. Teadlaste hinnangul on 99,99% kõigist kunagi elanud liikidest praeguseks välja surnud. Meie kehad, aju kaasa arvatud, läksid kaasa igasuguse geneetilise kohastumisega, mis aitas meil ellu jääda. See asjaolu üksnes ei ole tagapõhjaks kõigile aju toimimise reeglitele, vaid selgitab ka, kuidas meist said maailma vallutajad.“ „Keskkonna julmusest võitu saamiseks on kaks viisi: te muutute kas tugevamaks või targemaks. Meie valisime teise viisi. Asjaolu, et selline füüsiliselt nõrk liik võis planeedil võimust võtta mitte skeletile muskleid, vaid ajule neuroneid lisades, tundub äärmiselt ebatõenäoline. Aga me saime sellega hakkama (…)“  Kliima on alati muutunud ja  100 000 a tagasi võisite sündida arktilisse keskkonda, ja paarkümmend aastat hiljem „võtsite ära oma niudevöö, et lasta rohumaade päikese kuldseis kiiri endale lähemale“. Autosid, tossavaid tehaseid ja plastisaari veel ei olnud, kui kiired kliimamuutused olid tõsiasi, millega tuli kaasa minna või … Meie teiega, kes me täna targutame oleme need, kes läksid kaasa. Sellisel ebastabiilsusel pidi olema suur mõju igale seda taluma sunnitud olendile. Enamik seda ei suutnud.“

Muudatused, mis toimussid toimusid meie hakkamasaamise tõenäosusradade vahel - oleksid need olnud liiga aeglased poleks olnud põhjust areneda, liiga kiired oleks kohe liigi lõpetanud „Tingimused olid just meile sobivad. Muutusest piisas, et meid mugavast kohast puu otsas alla raputada, ent maandudes me otsa ei leidnud.“

„Ent maandumine tähendas vaid raske töö algust.“ „Harjumatu on mõelda, et meie evolutsiooniline teekond algas tundmatul horisontaalsel tasandikul ja meie eellaste tagumikul oleks olnud otsekui olnud kirjas „Söö mind, olen saakloom.“

 Strateegis: saakloomast, stabiilsuses(tuses)t  ja nutikusest

 „Kuidas siis sai sellisest vankuvast ja õrnast vähemusest hämmastav seitsme miljardiline inimkond, mis ikka kasvab? Richard Potts, Smithsoniani muuseumi inimese päritolu programmi direktor, sõnab, et selleks on vaid üks võimalus. Te loobute stabiilsusest. Te ei püüa muutusi tagasi tõrjuda. Te ei hooli mingist elupaiga järjepidevusest, kuna järjepidevus ei tule kõne alla. Te kohanete muutuse enesega.“

„See osutus suurepäraseks strateegiaks. Selle asemel, et õppida ära, kuidas ühes-kahes ökoloogilises nišis ellu jääda, võtsime ette terve maakera. Need kes ei suutnud kiirelt uusi probleeme lahendada või vigadest õppida, ei  elanud piisavalt kaua selleks, et oma geene edasi anda. Selline evolutsiooni mõju seisnes selles, et me ei muutunud tugevamaks. Me muutusime nutikamaks. Kasvatasime endale mürgihambad mitte suhu vaid pähe. See osutus mõistlikuks strateegiaks.“ (lk 44). Kas tõesti olid meie esivanemad nutikamad, osates kohaneda oludega? Ei usu.

 Optimistlikult … jätkates

 „Muidugi jätkub elu ka pärast kliimamuutust – küll aga puudub igasugune tagatis, et inimesed selle üle elavad. Niisiis, eeldades, et me ei taha end välja suretada, siis mida võiksime teha? Kahtlen väga, et me vabatahtlikult reostamise lõpetaksime ja tagasi lihtsama elu juurde pöörduksime. Me armastame selleks liha, mobiiltelefone ja kiiret transpordiühendust veidi liiga palju. Ilmselt aitaksid trahvid või maksud tarbimist tagasi tõmmata. Mõned majandusteadlased on pakkunud välja ka heitkogustega kauplemise võimaluse (…)

„Aurumist ja veeauru kaasava positiivse tagasiside tõttu on globaalne soojenemine saanud sisse ähvardava hoo. Planeedi puhul lihtsalt ei saa nii, et soojendame seda natukene ja siis vajutame pausinuppu.“

„Mulle tundub, et ainus reaalne lahendus on kliimatehnoloogia rakendamine – atmosfääri jahutamiseks teaduslike sammude astumine. Selguse mõttes tuleb öelda, et mis  tahes laadi objektiivses taustsüsteemis näib kliimatehnoloogia ühtaegu meeleheitliku ja hullumeelse ettevõtmisena. Me ei saa seda ideed katsetada  väiksemas kui planetaarses mõõtkavas ning on täiesti arusaadav võimalus, et ajame asjad kuninglikult vussi ja muudame olukorra veelgi hullemaks. Aga ükskõik kui palju ma ka ei usu soovimatute tagajärgede seadusesse, usun ma veelgi rohkem inimloomuse püsivusse. Võttes arvesse, et laiskus ja lühinägelikkus on meie käitumises olnud valdavad minevikus, ei näe ma põhjust, miks need ei peaks need olema valdavad ka tulevikus. Ma ei taha rääkida inimestest nii süngelt – mõni mu parimatest sõpradest on inimene. Aga meil on omad puudused, ja püüdluses kliimamuutustega hakkama saada toovad esile neist kõige hullemad. Seevastu probleemile tehnoloogilise lahenduse leidmine, kuigi see pole kerge, võiks aidata ära kasutada kõike seda, mida inimesed teevad hästi – panevad seljad kokku, kui olukord lootusetuks kisub, ja seejärel leiavad mõne niru lahenduse.“ (S. Kean „Ceaseri viimane ohe“ Argo 2018)

 Siin me nüüd oleme …

 Räägime rohepöördest. Räägime digipöördest. Räägime … Näägutame, tigetseme, parastame ja ...  Hästi räägime, kuid nagu ütles H. Kissinger „Meil on vaja kedagi, kes teeb suure hüppe: mitte ei paranda olemasolevaid suundumusi, vaid toob kaasa uue mõttelaadi, tekitab rahva hulgas uudse õhkkonna. Kui Kennedy hakkab vaidlema Nixoniga selle üle, kes suudab paremini hakkama saada status quo´ga, on ta kaotanud. Probleem pole mitte selles, kas üks tehniline probleem või teine. Probleem on uus ajastu.“ (R Dallek „John f. Kennedy“ Varrak 2004 Lk 283). Just uus ajastu on probleem mis vajab lahendust, mitte üksikud tehnilised probleemid. Nagu ütles JFK ( Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 Lk 77/76):  „Ühendriigid ei saavuta edu (…) kui iga teadlane, iga insener, iga sõjaväelane, iga tehnik, töövõtja ja ametnik ei anna oma isiklikku panust, et meie rahvas saaks erutavas kosmoseseikluses vabaduse täie kiirusega edasi liikuda.“  „Tegelikult ei lähe Kuule üksainus inimene. (…) Oleme seda kindlalt otsustanud. Seda teeb terve rahvas. Sinna jõudmiseks peame töötama kõik.“. Mis on selle jutu mõte? JFK tekitas oma kõnega (sõnadega) suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks. Nii ka meil teiega on vaja jõuda uue ajastu platoole kasutades selleks suunatud energia ja teadmistevoogu. Seega on meil teiega kolm tähtsat ülesannet lahendada: esiteks, kuidas tegelikkuses hüperruttu jõuda energia muundamise uuele tasandile. Teiseks, energianappus värkvõrkude ajastul on tõsiasi, kui me esimeses ülesandes ebaõnnestume, mis tähendab, et üleminekuperioodil peame me väga tähelepanelikult kaaluma, milleks me elektrit kasutame. Kolmandaks nii nagu RAMI ütles: „… iga euro puhul peab kaaluma selle põhjendatust ja iga investeeringu puhul, kas see tõstab meie konkurentsivõimet.“  Just, hea mõte, mida kinnitab ka Rumsfeldi reegel: „Kasutage iga föderaaldollarit, nagu oleks see vaevaga teenitud; maksumaksja ongi seda teinud.“ Sest nagu väidab M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 et  „Meil pole kunagi olnud energiakriisi. Levinud statistika ütleb, et Maa saab päikeselt tunni jooksul rohkem energiat kui me kogu aasta vältel kasutame. Ei, energiakriisist pole juttugi. Küll aga on meil energia muundamise kriis. Või täpsemalt, energia muundamise hinna kriis. „ 

Keeruline lugu, kuid kui õigest otsast peale hakata täitsa saavutatav. Ükski pööramine pole lihtne, igas  pööramises tuleb arvesse võtta kaas-, koos- ja järelmõjusid. Nii ka meil ... siin maal. Ja Maal.

Järgneb …

Targutusi:

P. L. Bernstein „Jumalatega võidu“ ÄP 2020

 

Lk 171 Nõukogude statistikaproffessorist Moskva õhurünnakute ajal „Ta ei olnud sinna kunagi varem kohale ilmunud. Ta tavatses öelda, et „Moskvas on seitse miljonit inimest. Miks ma peaks eeldama, etnad mulle pihta saavad?“ Tema sõbrad olid teda nähes hämmastunud ja küsisid, et mis on juhtunud, et ta meelt muutis. „Vaadake,“ selgitas ta, „Moskvas on seitse miljonit inimest ja üks elevant. Eile öösel tabasid nad elevanti.“ (…) „Seega näitab professori kogemus tegelikult seda kahetist loomust, millest on läbi imbunud kõik tõenäosusega seotud asjad: kui tuleb teha riskantseid valikuid, võivad varasemad sagedused põrkuda veendumuste tugevusega.“

Lk 192 „Riskijuhtimise kui praktilise kunsti tunnustamine põhines lihtsal klišeel, millel on ääretult tõsised tagajärjed: kui meie maailm loodi, ei tulnud kellelgi meelde lisada sinna kindlustunnet. Me ei ole kunagi kindlad, me oleme alati mingil määral teadmatuses. Suur osa meil olevast teabest on kas vale või puudulik.“

 

D Hesmondhalgh „Kultuuritööstus“ TLÜ Kirjastus 2020

 

Lk 72 „Mõningal juhul on see tähendanud meedia ja kultuuri spetsiifika pisendamist või marginaliseerimist ja niisuguseid sõnavõtte, mis väidavad, et kultuuritooteid, nagu näiteks telesaated, raamatud ja ajalehed, saab analüüsida majandusteaduslike mudelitega just samal viisil nagu kõiki teisi kaupu.   Nagu üks suur meediamajanduse uurija Roland Coase (…) ütles, pole olemas „fundamentaalset erinevust kaupade ja ideede ruru“ vahel. Sedalaadi idee võib-olla kõige kuulsam sõnastus pärineb Mark Fowersilt. Pärast seda kui Ameerika Ügendriikide ultrakonservatiivist president Roland Reagan määras Floweri 1981 aastal Föderaalse Kommunikatsioonikomisjoni juhika, märkis ta, et televiisor on „lihtsalt üks kodumasin teiste seas … pilti näitav röster (…) – provokatiivselt mõista andes, et televiisoi ja rösteri vahel ei ole vahet, et mõlemad on vaid kaubad, mida müüa ja osta.“

Monday, February 8, 2021

Põrgatamisteooria V3: Tehisintellekti toimimisest ebaintelligentsetes süsteemides

 


                                                                                                                                

Teiseks tähtsamaks koridoriks meie teiega arenguteel on avaliku teenistuse aja- ja asjakohane korraldamine. Selleski valdkonnas peame me vaatama kaugemale ette, mitte piirduma vaid ametite ja ametnike  kokku ja lahkulöömisega (olenevalt poliitturu konjunktuurist). Tõsiasi on, et olukord, milles me praegu viibime, on arenguvajadusi silmas pidades pehmelt öeldes ebaintelligentne. Juba kümme-viisteist  aastat on tehtud ettepanekuid, kuidas riiki meile kõigile jälle jõu- ja ajakohaseks muuta, kuid … Riigireform,  - see vajalike muudatuste kogum - pole tegudeks saanud. Piirdutud on reformist rääkimisega, mingite „riigimajade“ ehitamisega ja bürokraatia levitamisega maakondadesse (ametite viimine peamisest linnast välja). Mannetu ja visioonitu värk. Kui me nüüd vaatame veidi kaugemale, sinna kus juba toimivad tehisintellektipõhised süsteemid, siis saame aru, miks meil on vaja uuelaadset haridust, uuelaadseid tööoskusi ja eriti uuelaadset Ühisruumi keskkonda.

Haridus peaks olema ettevalmistus tööks, kuid  … Kuid nagu tõdes M Svensson („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 317): „Hariduse andmine ise toimub samuti tehasemudeli põhjal. Te loote oskuste varu. Teile öeldi, et mingil hetkel osutuvad need kasulikuks. Aga mis juhtub, kui te sattute maailma, kus oskuste eluiga on kuuekümne aasta asemel viis? Meie praegused haridusasutused on praeguseks peaaegu mõttetud.“ Eks ole, päris häiriv?

 Ma ei tea, võib-olla on olnud aeg  (või tuleb?),mil õpitakse ettepoole. No niimoodi, et tuled Ülimkoolist kõige tuikama valmisproduktina ja oled targem (või kogenum) kui alal toimetajad? Teed oma Ülimkooli „teadmiste laoukse“ lahti ja lased selle säral valgustada kogu valdkonda. Oleks tore.

Minul küll niimoodi teadmiste lattu tootmisega ei vedanud. Vedas küll sellega, et Ülimkoolis õpetati mind süsteemselt mõtlema, seda kuskohalt midagi otsida kui vaja ja loomulikult suurepärase seltskonna/võrgustiku tekitamist, millisega optimistlikult läbi elu astuda. Võrkplaneerimisest oli kasu, oskan luua õigeid tegevuste järjekordi, logistilisi süsteeme, ajahorisonte. Tõenäosusteooriast oli ka kasu, oli keeruline, kuid sain selgeks, et tõenäosusrajad on nullist üheni, kuigi mõni avaldas isegi eksamil arvamust, et see vahemik on nullist lõpmatuseni (ja sai viie). Kuid kui ma teadmisest pakatavalt õhetavalt/sinisilmselt/heauskselt oma töökohale saabusin (ladu värskeid teadmisi pungil täis), siis ilmnes, et nende teadmistega polnud suurt midagi peale hakata. Tegin oma esimese tasuvusarvestuse lähtudes oma teadmiste laoseisust lähtudes ja siis tulid „neetud vanamehed“ (suur tänu teile), kes torkasid sõbralikult, et kas sa seda ja toda ikka arvesse võtsin ja üldse …. See oli minu Ülimkooli järgne Ülim Reaalsuskool. Tore. Minu teadmiste laoseis ei olnud mitte vananenud vaid … reaalusele mittevastav. Kui meile poleks Ülimkoolis (ja Vanaema Marie erikursustel) õpetatud paindlikkust, süsteemsust, koostööd ja juhtimist, siis oleksin küll  hädas olnud, nüüd … Nüüd tuli üksnes ladu „proviseerida“ ja uute, reaalsete teadmistega täiendada (kohati lausa asendada). Nii, et kas teadmiste laoseisu tekitamine dünaamilistes valdkondades on kunagi üldse olnud võimalik? Või  peaks eelkõige õpetama haridussüsteem teadmiste rekombineerimist. Midagi sellist, mida me praegu prognoosime tehisintellekti puhul – iseõppiv, isetäiendav, isearendav, ise …? Ei ole võimalik? Võib-olla tõesti ei ole võimalik, kuid … vajalik. Kui on vajalik, on ka võimalik.

 Vanaema Marie erikursus

Vanaema Marie ütles veel ühe kuldaväärt põhimõtte, mis mind alati lennus on hoidnud:  „Mõtle töö enda jaoks huvitavaks!“. Oh,  teate küll neid vanaemade/vanaisade jutte, mida kuulad poole kõrvaga, noogutad viisakalt ja siis … lased kõrvust mööda. No, mida ta ikka oskab öelda, sest nüüd on uued ajad ja tema lapsepõlvekogemus (tuuleveskit käitada, reht peksta, karjas käia, jäätist teha (sic! 1938 a ilma külmkapita)) ei pruugi just esimesel pilgul abi ega mõtlemisainet pakkuda. Kuid asjata, te pole selle mõttepojukese sisule pihta saanud. Mõelgem nüüd tagasivaates, kui palju on olnud neid töid, mida te enda jaoks põnevaks pole pidanud mõtlema? Just töö ajal. Ehhee, ega palju polegi. Huvitav on see, et tihti on just need tööd mida te enda jaoks enne tööle minekut nö. eelhuvitavaks mõtlesite ei pruugi kohale jõudes üldse huvitavad olla. Olete pettunud … kõige sellest tulenevaga. Töö ei edene, tulemust ei ole, võrgustikku ei tekki. Ikka juhtub, kuid siinkohal ongi õige kas lahkuda (kohe) või mõelda see töö enda jaoks huvitavaks.  Halvim variant on see, mida kirjeldab E.Doty („Kompromissilõks” Äripäev 2011 Lk189): „Põhimõtteliselt ütles ta, et tema intervjuude põhjal sarnanes siin töötamine mõnikord „oma juuste põlemapaneku ja seejärel tulekahju vasaraga kustutamisega””. Hm, ei tundu just unelmate töökohana? Ilmselgelt on selles „töös“ või ilmselt juhtimisstiilis mingi viga.

 Tõstes „lahtiseid telliseid“ …

 Samas kui te lähete tööle, mis pole just kõige ihaldatum (pigem selline „lahtine“ tellis, mida teised ei taha, viitsi ega oska), kuid mille te oskate enese jaoks huvitavaks mõelda, siis on suur tõenäosus, et just sellel alal olete (mingi aja pärast) „numero uno“. Ka see aitab, kui te teete mingi „nõmeda töö“ ära … kiusu pärast. Enesületuse üllas tunne. No ja siis muutub see töö ju huvitavaks? Mitte ainult teie jaoks, vaid ka teiste jaoks. Kui ma nüüd seda Vanaema Marie mõttepojukese esmakuuldust kuni tänaseni vaagin, siis polegi sellist tööotsa, mida poleks pidanud huvitavaks mõtlema. Mõne huvitavaks mõtlemisega ja tööle tähenduse andmisega läks lihtsalt rohkem aega. Juba Marcus Aureelius tõdes, et : „“Igal elualal on oma väärtus ja osakaal,“ tähendas filosoof Marcus Aurelius kaks tuhat aastat tagasi. „Armastage oma kätteõpitud ametit ja olge sellega rahul.“ Tehke kindlaks, mis alal te tark olete. Jätkake seda lõnga, kuni olete selle köieks pununud.“ B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 244)

 Hulka lihtsamalt kirjeldab töö mõtestamist ja valikuid Google kaadripealik L Bock „Töö ruulib“ (ÄP 2015 Lk 51), milles ilmneb, et  töö, ka kõige „lihtsama“ töö mõtestamist järgnevalt: „Sisimas soovib iga inimene, et tema töö midagi tähendaks. (…) Kas kalafileerimine on tähendusrikas töö? Chhapte Sherpa Pinasha on selles veendunud. Ta töötab Manhattanil asuvas suitsukala, saiakuklite ja eritoitude edasimüügifirmas Russ & Daughters. (…) 15 aastasena hakkas ta tööle, kandes Džomolungma mäele tõusvate alpinistide 40kiloseid moonakotte (…) Kas ta praegune töö on vähem tähtis kui aidata inimestel jõuda planeedi kõrgeimasse tippu? „Need tööd on üsna sarnased“ (…) „Mõlemad tähendavad inimeste aitamist.“ Pinasha eelistab näha oma töös sügavamat missiooni, samal ajal kui paljud teised näeksid selles „vaid“ suitsukala viilutamist.“ Ja ärgem unustagem ka NASA koristajate töömotivatsiooni, kui nad defineerisid oma tööd kui inimese Kuule saatmise komponenti. Vaat niimoodi, leidke oma missioon ja te olete õnnelik, kuni … Kuni peate kõik jälle ümber mõtestama.

 Töö muutumine

Elame huvitaval (või „huvitaval“?) ajal. Paljud asjad/tööd/unistused muutuvad pöörase kiirusega. Mõned tööd … lõppevad. Neid ei ole Ühisruumile enam vaja, tekkinud on hoopis uued valdkonnad, kuid niimoodi on see olnud alati. Mulle meeldib Y. N. Harari („Homo Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk115) näide, et: „Ajal, mil Gutenberg trükipressi leiutas, eksisteeris Euroopas juba tugev infotööstus. Tõenäoliselt oli tegemist Euroopa suurima tööandjaga, haarates enda alla sadu mungakloostreid, milledest paljud andsis peavarju suurele hulgale suurepärase käsitööoskusega munkadele. Iga munk töötas raamatraamatuid käsitsi ümber kirjutades koidust ehani, kuus päeva nädalas. Töökas, hea väljaõppe saanud munk suutis valmis kirjutada neli lehekülge päevas ehk kuuepäevase töönädala jooksul umbes 25 lehekülge. Aasta kogutoodanguks teeb see 1200-1300 käsitsikirjutatud lehekülge. Pool sajandit hiljem, 1500 aastaks, olid mungad, kelle koguarv Euroopas ulatus mõnede hinnangute kohaselt kaugelt üle 10 000, töötuteks jäänud. Nende asemele oli tulnud väga väike seltskond ilmalikke kunstkäsitöölisi.“ …ja mis seal sala, nüüd on ka kunstkäsitööliste töö otsa saanud. Ajad on jälle muutunud. Tööd ka.

Muutus jätkub: „1900 aasta paiku oli New Yorkis 100 000 hobust. Londonis oli 1900 aastal 11 000 hobusega voorimeest“ (…) „Iga hobustega seotud ettevõtmine õitses“ (…) „1912 aastaks oli New Yorgis autosid hobustest rohkem ja 1917 aastal tegi linna hobutramm viimase sõidu. Niisiis, 12 aastaga võis ettevõtja tipust alla kukkudaja üle poole oma käibest kaotada. Veel viis aastat hiljem oli ta pankrotis ning kõik tema teadmised, tööalased sidemed ja oskused olid muutunud täiesti väärtusetuks. Kui te ei suuda ette aimata, kuidas tehnoloogilised muutused teie ettevõtet või ärisektorit mõjutada võivad, ega vastavalt reageeri, võib see teie ettevõttele saatuslikuks saada.“

„Kui 1900 aastate algses juhtus olema mõni tüüp, kes hobuste hooldusega raha kokku lükkas ja tähele pani, et tänavatele on ilmunud mingid uuenduslikud trammid, võis ta endamisi naeru kõhistades mõelda, et sedasorti transport on lihtsalt üks mööduv moeröögatus. Lõppude lõpuks oli hobuseid ju transpordiks kasutatud aastatuhandeid.“ (…) „Võib-olla muutus ta kurjakski, et asjad nii olid läinud, ja hakkas ootama, et riik kuidagi sekkuks“ (A. Dib „Üheleheküljeline turundusplaan“ ÄP 2020 lk 238). Ehhee, kas ainukene püsiv (muutumatu?) motiiv inimmõtlemises on see, et kui minu äri õitseb, siis tuleks riigil sekkuda ja areng pausile panna. Vale mõte. Need kes kiiresti uude valdkonda hüppavad on eelisolukorras, hobused … Kena nostalgia.

 Kujutlusvõime puudest (ei ole mõeldud puid, millised kasvatavad kujutlusvõime vilju)

 Me oleme sageli vanas kinni ega suuda rakendada oma kujutlusvõimet, just seda, mida meie teiega lastelastele haridusteel põhjana vaja on (NB! kindlas kõneviisis). Või tahaksite viia oma lapselapsed hobutranspordi aega, kõige sellest tulenevaga? Ei taha? Siis peksidki hariduse põhiained olema kujutlusvõime arendamine, loovus ja rekombineerimine. Just sellises järjekorras, kõik teised ained tuleb nende külge kinnitada. Meie teiega tulevikuvalikus on kas viljakas hariduspuu või hariduspuue. Hariduspuue, kujutulusvõime atrofeerumine, on paljudele maksnud kurvalt kätte. Näiteks E. Gray  (A.G. Belli rivaal) arvas et: „Bell kulutab kogu oma energia rääkimise telegraafi peale. See on teaduslikult väga huvitav, aga hetkel puudub sellel kommertsväärtus, sest palju enam äri saab teha juba kasutusel olevate meetodite traatide vahendusel. „

Inglise postiameti peainsener W. Preece parlamendile:“ Mul on üks selline oma kabinetis, aga pigem uhkeldamiseks. Kui ma tahan saata sõnumit, siis kasutan sumistit või saadan teate jooksupoisiga.“

„Nende valearvestuste üks põhjusi oli kujutlusvõime tavapärane allajäämine radikaalselt uue tehnoloogiaga silmitsi seistes. „ (J. Gleick „Informatsioon“ Imeline Teadus 2014 lk 196).

Nagu hoomate, siis teame mõnda isikut ajaloost vaid tema … kujutlusvõime puudumise tõttu. Alati on kaks võimalust.

 Kaks võimalust

 Esimene võimalus:  „Kary Mullis võitis 1993 aastal Nobeli keemiapreemia polümeraasi ahelreaktsiooni (PCR) meetodi väljatöötamise eest. Nüüd on see laialt rakendatav meetod DNA- järjestuste reptltseermiseks. Kui see mõte aga Mullisele esimest korda öösel Californias autoga sõites pähe turgatas, oleks ta selle peaaegu kõrvale heitnud. Nobeli preemia vastuvõtmise kõnes meenutas ta: „Millegipärast arvasin, et see ei saa võimalik olla … See oli liiga lihtne … Skeemis polnud ühtegi tundmatut. Kõik vajalikud sammud olid tehtud.“ „Ainus“, mida Mullis tegi, seisnes biokeemias tuntud meetoditest uue rekombineerimises. Ja ometigi oli vaieldamatu, et Mullise tulemus oli piiritult väärtuslik“.

 Paul Romer:  „Iga põlvkond on tunnetanud piire, mida takistasid ressursside lõplikus ja soovimatud kõrvaltoimed, kui ei tuldaks välja uute … ideedega. Ja iga põlvkond on uute … ideede potentsiaali alahinnanud. Meile jääb alatiseks hoomamatuks, kui palju ideid jääb avastamata … Vähe sellest, et võimalused lisanduvad üksteisele – nad ka paljundavad üksteist.“

„Võib-olla on kõigist ideedest kõige tähtsamad metaideed – ideed selle kohta, kuidas toetada teiste ideede loomist ja edastamist … Kahte asja võib … julgelt ennustada. Esiteks: XXI sajandil saab juhtivaks riik, kes rakendab sellist innovatsiooni, mis toetab tõhusamalt uute ideede loomist erasektoris. Teiseks: seda laadi metaideid leitakse.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 101/102)

Hm, milline on meie teiega metaidee? Ei tule meelde? Pole mõelnud? Kas näiteks mingi kuriteo karistuse tõstmine kaheteistkümnelt aastalt viieteistkümnele? Või „riigimajad“ (uh milline kolesõna, umbes nagu vangimaja)? Ilmselt pole need metaideed, need pole isegi ideed vaid tegevuste teesklemine. Punkt.

 

Teine võimalus: Reguleerime uuenduse lukku: „Kui autode populaarsus 19 sajandi lõpus kasvas, esitas Pennsylvania Farmerita Autovastane ühing reeglid: „Juhul kui hobune keeldub teel autost möödumast, peab autoomanik oma auto lahti monteerima ja autoosad põõsastesse peitma.   külavaheteedel liikuvad autod peavad iga miili tagant hoiatusraketi õhku tulistama ja seejärel ootama kümme minutit kuni tee tühjeneb.“ Pennsylvania seadusandlus ei lasknud esildist läbi, nagu seda näha ka selle järgi, kui harva inimesed oma autosid hobuste ees osadeks võtavad.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 96).

Mulle tundub, et haridussüsteem (milline hirmus tööstuslik, krigisev, kolisev termin), mis peaks olema tegelikult harituse puu/tee, paljundab just seda teist võimalust ehk vanavara lattutootmist. See tähendab, et me jääme arengus, tööoskustes ja õnne taotlemise konkurentsis kehvale positsioonile. Me tekitame administratiivselt endale kehvema olukorra, sest tulevik tuleb niikuinii … Teiste (krapsakamate, metaideeliste) jaoks lihtsalt varem

 Tulevik tuleb niikuinii

 Tegelikult on tulevik juba kohal, kuid meie käitume nagu eelmainitud garyd ja preeced, teeme seda mittemärkama. Kahjuks puudub paljudel elementaarne kujutlusvõime. Pole õpetatud? Unistama? Miks seda peakski kasutama kujutlusvõimet, kui suur osa meie tegevusväljast on ümbritsetud reguleerivate bürobetoonseintega. Kujutad ette, et seal seina taga on mets ja linnulaul, aga … Mis edasi? Praeguseid regulatsioone arvestades (ja lähtudes Pennsylvania Farmerita Autovastane ühing reeglite analoogist) peame meie teiega oma tulevikuliikuri vastavalt määrustele lahti võtma, arengu kiirteelt kõrvale astuma ja ootama kuni administratiivne lokomotiiv meist teiega mööda tossutab (kirjaga küljel „roheline“). See oleks ilmselt reeglitepärane.

Kurb? Seda küll, kuid nüüd on areng saanud päris uue hoo sisse ja seda ei suuda administratiivvõim enam kontrollida. Õigemini saab administratiivvõim küll kontrollida, kuid ainult pisikest osa sellest kihavast ja arenevast substantsist, millest moodustub tehisintellekt ja kõik sellega kaasnev.

 Administratiivkrattide „kasulikkusest“?

 Mullu teatas Dr Riik (uhkusega), et riik on alustanud tehisintellektide kasutamist avalikus sektoris ja aasta lõpuks pidi meid teenindama juba poolsada „kratti“. Prr, termini valik on küll seekord tõsieestlaslik, kuid … ärevust tekitav. Meie teiega peaksime ju teadma, kuidas rahvapärimustes kratikaup lõppes. Nüüd siis … Millal meil teiega administratiivsete rumaluste tasumisetund saabub? Kratitund kui Dr Riik sedasorti kratilepinguid sõlmib. Nali naljaks, kuid kõrvuti sellega, et paljud bürokraatlikud tegevused automatiseeritakse (krtaistatakse?), mis on igati positiivne (kui juhtub olema hädavajalik tegevus). Samas luues administratiivkratindust praegusele ebaintelligentsele põhjale saame kaasa paar pirakat päriskrati viga, mis meile eksistentsiaalseid probleeme tekitada võivad.

 Raiskamise odavdamine

 Esiteks: Administratiivkratindus muudab suure osa bürokraatiast ja kontrollist justkui nähtamatuks, kuid see pole bürokraatia vähendamine (mis on põhitähtis) vaid nende toimingute pelgalt mugavamaks muutmine. See oleks nagu narkari illegaalse mõnuaine asendamine legaalse metadoonidoosiga. See  ei paranda olukorda, see üksnes peida seda. Praktiliselt sama ilming, mille kohta kirjutas M.Rother „Toyota kata” (ÄP 2014 Lk 47): „Lähemal uurimisel ilmneb, et paljud kulukärped, millest ettevõtted räägivad, on tingitud ressursside vähenemisest või tootmise üleviimisega madalapalgalisse piirkondadesse, mitte aga progressi toimimise tegelikust täiustamisest ehk tegelikust parandamisest. Arvestatav osa kvaliteedi paranemisest aga, millest inimesed räägivad, tuleb tarnitava kvaliteedi parandamisest, mis saavutatakse kontrollimeetmete tugevdamisega ja suurema hulga defektide väljasortimisega, mitte protsessi täiustamisega tekitatavate defektide arvu vähendamisest.”

Veelgi täpsemalt väljendades (Lk 75): „Huvitaval kombel ei muuda tootmise viimine kulude kärpimiseks väiksemate kuludega riikidesse – mis on lihtsalt veel üks kärpimise vorm – süsteemi ennast ega paranda tootmisprotsessi. Mõni nimetab seda „raiskamise odavamaks muutmiseks”, kuna olemuslikult see asjade tegemise viisi ei muuda.” Just seda see on – raiskamise odavamaks muutmine.

 Ebaintelligentsete süsteemide tehisintellekt

 Teine probleem on selles, et tehisintellekt on ju midagi sellist, mis on suuteline ise õppima, ennast arendama ja täiustama (ilma selleta poleks see tehisintellekt ju vaid tavaline köögikombain?), siis kuhu ta areneb/arendub? Mida ja kuidas ta reguleerima hakkab? On ju administratiivkrati ülesanne lõppkokkuvõttes midagi reguleerida/lubada/keelata?  See ei ole mingi vandenõuteooria (pigemmõtterea vabavoolu laskmine), võib-olla küsimus inimeste mugavusest ja … kujutlusvõime puudumisest (ja . Vaadake, bürokraadil (kogumis bürokraatial), nii nagu kõigil teistelgi inimestel, on mugav, kui keegi nende probleemid lahendaks. Eriti teretulnud on selline anonüümne, isiklikku vastutust hülgav, abi,  kui ei osata/taheta teha inimlikke lahendusi. Ka siis kõlbab administratiivkratindus hästi kasutada, kui bürokraatlikku reeglistiku iseennast vähendada ei osata/tahet, nii et riik meile jõukohaseks muutuks. Kõigil sellistel juhtudel on ohutu lasta valikuid teha krattidel, kuid see on üpris libe (või kokkuvõttes kibe?) tee. Ja siinkohal on oht, et ikka suurem osa administratiivseid otsuseid muutuvad … masinlikeks. Inimene ja inimlikkus (ka inimlik eksimine) kaob ära. Väljend „administratiivne masinavärk“ saab uue sisu. Sisutu inimene selles süsteemis lülitatakse lihtsalt välja. Alles jääb masina värk.

 

Siinkohal oleks paslik täpsustada, et tehisintellekti esialgu arendamine ja siis areng on lihtsalt evolutsiooni jätk nagu kommenteerib J. Lovelock. Kuid kuidas seda kasutada avalikus teeninduses (see ei ole kirjaviga) on omaette küsimus. Vahel administratsioonid ei saa aru, keda nad teenindama peavad, millisel määral ja millises vormis.

Üks näide: „2011 aastal avati San Fransiscos apteek, kus apteekrit asendab robot. Kui Inimene külastab apteeki, saab robot mõne sekundiga kätte tema retseptid, info teiste tarvitatavate ravimite ja võimalikke allergiate kohta. Robot teeb kindlaks, et uuel rohul pole ebasoovitavaid koostoimeid teiste ravimitega ja klient pole selle toimainete suhtes allergiline ning väljastab alles seejärel ravimi. Esimesel aastal väljastas robotapteeker  kaks miljonit retseptiravimit, ilma et ta oleks kordagi eksinud. Kui võtta aluseks kõik retseptid, eksivad lihast ja luust apteekrid keskmiselt 1,7 protsendil juhtudel. Ainuüksi USAs tähenda see üle 50 miljoni ekslikult väljastatud retseptiravimi aastas.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 330). Vahva, eks ole? Lahendus paljudele probleemidele (ka meil).

 Teine näide. Kuna meie oleme ju enesemääratluse e-riik, siis ootaks midagi sama innovaatilist ka meil. Kaeme perra, kas leiame. 2017 a oli meil apteegiteenuste osutamisel ka toimunud arglik samm tuleviku suunas, mil lahenduse sai üks kohtuasi. Vaidlus tõusetus sellest, et Apteek OÜ rakendas 2017 aasta suvel kahes haruapteekides nn kaugapteekri lahendust, mille puhul ei tööta kohapeal enam proviisor/farmatseut, vaid nn klienditeenindaja. Proviisor/farmatseut asusid üldapteegis ja teenindasid haruapteekide kliente videosilla vahendusel. Klienditeenindaja annab ravimi füüsiliselt kliendile ja teostab maksetoimingud. Ka ravimi üleandmine toimub videoühenduse abil apteegiteenuseks erialase ettevalmistusega töötaja järelevalve all. No nagu hoomate võrreldes USA lahendusega täielik kiviaeg (turvatud ja kontrollitud mitmel erineval viisil, sest püüti täita reeglite püha liturgiat), kui Ravimiametile siiski liiga innovaatiline. Amet tegi kohe kribinal-krabinal ettekirjutuse, millega kohustas Apteeki tagama haruapteekides proviisori/farmatseudi kohaloleku. Ameti hinnangul ei olnud kaugapteekri lahendusega täidetud ravimiseaduse nõue, et apteegiteenust võivad apteegis ja selle struktuuriüksuses osutada ainult Terviseametis registreeritud proviisor/farmatseut (õnneks leidis kohus, et kaugapteekri lahendus on kooskõlas ravimiseaduse nõude/eesmärgiga). Osutus, et kui USAs juurutati automaatapteek, siis meil automaatbürokraatidega varustatud ametkond. Piinlik lugu.

Niisiis on meil kaks lahendust, üks täisautomaatne/intelligentne, tänapäevane lahendus, ja teine uskumatult ebaintelligentne ja puitunud lahendamatus. Mis on sellel näitel pistmist administratiivkrattide kasutamisega? Täiesti otsene, niikaua kuni tehisintellekt ennast ise veel ei ravi ega arenda, niikaua arendavad neid inimesed. Nagu kirjutab J. Lovelock „Novatseen“ (PM 2020 Lk 100): „Nagu olen öelnud, saavad meist küberorgide vanemad, sünnitus juba käib. Seda on tähtis meeles pidada. Küberorgid on sellesama evolutsiooniprotsessi tulemus, mis on loonud meidki.“ Siinkohal ei peaks meie teiega mure olema seotud mitte tehisintellektiga, vaid ebaintelligentse, eluvõõra administratiivsüsteemiga, mis ei loo tegelikult tehisintellekti vaid pelgalt administratiivkratte. Vaat selline lugu.

 Teine majandus

 Tegelikult on ilmselt nii nagu väidavad A McAfee, E. Brynjolfsson („Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 Lk 45): „Ümberringi tehakse nii palju täisautomaatseid otsuseid, et majandusteadlane Brian Arthur kõneleb „teisest majandusest“, kus tehingud toimuvad inimese sekkumiseta „tohutul, vaiksel, ühendatud, nähtamatul ja autonoomsel“ moel. Aja jooksul tungib see automaatne teine majandus tavapärasesse, inimeste osalusega majandusse ning algoritmid hakkavad eksperte ja HiPPOsid asendama. Sedamööda, kuidas üha rohkem teavet maailmas muutub digitaalseks, on otsustuse täiustamiseks külluses andmeid ja vaistu asemele asub andmepõhine otsustamine.“ ( HiPPO -  kõige suurema palgaga isikute arvamus). Ja mis põhiline me pole seda (kiir)protsessi isegi märganud, paljud toimingud/otsustused tehakse meie eest juba ära. Te ei vaidle ju oma külmkapi või pesumasinaga? Kui vaidlete, siis on küll halvasti, kuid tõsiasi on, et kui te midagi teete sellist mida automaatika on ette näinud/kirjutanud, siis kaotajaks jääte teie. Kõik teie, kes te masinreegleid ei täida, te jääte kinni lifti, koduparaadna kahe ukse vahele, auto ei käivitu ja siis peate te helistama … inimesele, kes teile selgitab mida te valesti tegite ja kuidas see õigesti oleks.  Kuid mugavus … Mugavus kaalub ülesse need mõned ebakohad ja me õpime masinreeglistikku täitma.

Kui nüüd keegi arvab, et mis neist administratiivkrattidest ikka halba võib sündida, siis tuletagem meelde hr Joseph-Ignace Guillotin´i (arst, poliitik ja surmanuhtluse vastalise) lugu. Tema ju esitas idee uuelaadse (peaaegu automatiseeritud) pea kehast eraldamise maina kasutuselevõtuks. Idee autori eesmärgiks oli luua humaanne hukkamisviis võrreldes kirve või mõõgaga nüsimisest. Kuid kui see omaaegne "imerobot" sattus ebaintelligentse administratiivvõimu kätte, siis muutus humaanne idee massihävitusrelvaks. Niipalju siis head tegemisest. Just seepärast tuleb (NB! Kindlas kõneviisis) administratiivsüsteemid kõigepealt muuta intelligentseteks (ise otsustavateks ja vastutavaks), et need saaksid luua intelligentsusel alusel tehisintellekte. Ebaintelligentsel alussüsteemile loodud tehniline süsteem on oma olemuslikult administratiivkratid, selle kõige halvemas mõttes.

Nagu formuleeris S. Hawking „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ Pegasus  2018 Lk 192): „Kui leiutasime tuletegemise, keerasime korduvalt kokku mõne käki, enne kui leiutasime tulekustuti. Võimsamate tehnoloogiate, nagu tuumarelvade, biosünteesi ja arengud tehisintellektiga tegeledes peaksime plaanid aegsasti paika panema ning püüdma kõik juba esimesel korral õigesti teha, sest rohkem võimalusi ei pruugi meil tulla. Meie tulevik on võidujooks üha võimsamaks muutuva tehnoloogia ja tarkuse vahel, millega seda kasutame. Veendugem, et võidaks tarkus.“ Kõik see käib täiel määral ka avaliku teeninduse kohta tulevikuteel  - veendugem, et võidaks tarkus

 Järgneb…

 Targutusi:

 S. Godin „Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012

Lk 25 „Seadus on selline: iga projekt mis on jagatud piisavalt väikesteks ja etteaimatavateks osadeks, on võimalik teoks teha peaaegu ilma rahata. Jummi Wales juhtis tillukest Wikipedia meeskonda, mis tegi lõpu kõigi aegade suurimale teatmeteosele. Ja peaaegu kõik nad töötasid tasuta. „Encyslopedia Britannica“ sai alguse 1770 aastal ning seda hoiab töös enam kui sada täiskohaga töötavat toimetajat. Viimase 250 aastaga on entsoklüpeedia loomine ja toimimine maksma läinud arvatavalt enam kui sada miljonit dollarit. Wikipedia seevastu on palju suurem, oluliselt populaarsem ja käib märkimisväärselt rohkem ajaga kaasas ning loodi peaaegu tasuta. Keegi poleks seda suutnud teha omaette. Isegi mitte tuhandepealine meeskond. Kuid jagades artiklite arendamise miljoniteks ühelauselisteks või ühelõigulisteks projektideks, kasutas Wikipedia ära nn mehhaanilise türklase seadust. Selle asemel, et tugineda käputäiele hästimakstud inimestele, kasutades vaid nõrgalt koordineeritud miljonite asjatundlike inimeste tööd, kes kõik hea meelega tervikusse ühe pisikese osakese panustavad.“

Lk 27 „Internet on muutnud valgekraede töö millekski Egiptuse püramiidide ehitamise sarnaseks. Keegi ei suudaks üksi kogu kupatust valmis ehitada, aga kõigile on jõukohane vinnata kohale üks tellis“.

A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018

 Lk 50 Murtud jala roll „Meehl toob näiteks professori, kes käib juba mitu aastat järjest teisipäeval kinos. Arvutimudelilt oleks loomulik oodata ennustust, professor läheb kinno ka järgmisel nädalal. Kuid kahjuks murrab professor teisipäeva hommikul jala. Kuna tal on puus kipsis, ei mahu ta kinotooli istuma (näide pärineb 1954 aastast). Inimene mõistab kohe, et professor ei saa tollel õhtul kinno minna, kuid arvutialgoritmil pole säärast „ülivõimet“ kerge jäljendada.“

PS. Vellole ...