Wednesday, January 6, 2021

Põrketeooria: V 8 Isearvamuslik mõttekäitis

 


 

No nii, nüüd on see siis käes – uus aastakümme.

Kui te ei teadnud, et aastakümmet hakatakse lugema ühest, siis pole sellest ka mingit lugu, see on lihtsalt üks neid inimlikke hulluseid, kujutletava korra elemente,  mida nimetatakse kokkulepeteks.  Ikka selleks, et oleks üksteist kergem ja selgem mõista. Teisalt, võivad kokkulepped muuta meie nägemispanoraami ahtaks piluks, justkui muud peale Bürokraatlike reeglite maailmas ei kehtikski. Lugesin äsja J. Lovelock „Novatseen“ (PM 2020 lk 26/27) kes kirjutas: „ Oleme siin kus oleme, ja näeme ainult seda, mida on võimalik näha. Aga intuitsioon lubab meil praegu teada palju rohkem, kui näha suudame“. Intuitsioon on inimesi kogu arengu jooksul kordumatuid kordi päästnud. Seistes kuristiku veerel ei hakka me tegema keerulisi integraalarvutusi, me … tegutseme vaistlikult. „Hiljutised mõõtmised näitavad, et see vaistlik reaktsioon käivitub 40 millisekundi jooksul ohu äratundmisest. See on märkimisväärselt varem, kui te järsaku olemasolu teadvustate. Teisisõnu teid päästab instinkt, mitte ratsionaalsed teadvustatud mõtted kukkumisohust. Inimtsivilisatsioon tegi halva käigu, kui ta hakkas intuitsiooni halvustama. Selleta me hukkuksime. Ehk nagu arvas Einstein: „Intuitiivne mõtlemine on püha kingitus ja ratsionaalne mõtlemine ustav teener. Oleme loonud ühiskonna, mis kummardab oma teenrit ja on unustanud kingituse.““. Ja nüüd kui me asume keset kolmikkriisi, siis on intuitsioon üks äraütlemata vajalik ellujäämisinstrument. Niisiis, olles astunud uude aastakümnesse mida ütleb meile meie vaist?

 Vaadates tagasi, mõeldes edasi.

 Ikka on niimoodi, et mõned vanad lihtsad asjad/kogemused/oskused kipuvad ajapikku ununema, kuid keerulistel aegadel tuleb mõndagi asja lihtsustada, et selle keerukusega hakkama saada. Hakkame vaistlikult taasavastama mitmeid lihtsaid, kuid töökindlaid asju. Mulle on alati meeldinud mõnede ununenud sõnade taasavastamine, need võivad olla kui meeldetuletus asjade tegelikust olemusest, olemusest mille me oleme unustanud.  Näiteks nagu  vanalt telefonilt loetud lipik -  „Kõnetraadi nr“. Või siis jällegi bussidele sõidusihiks kirjutatud (sihitu?) „Juhuvedu“. Sõna „Kõnetraat“ oli lihtsalt väga kõnekas – mõelge vaid, traati mööda liikuv kõne. Selge ju. See pole mitte võõrapärane telefon ega tänane „mobla“. Hm, mida see mobla sõna teile meelde tuletab? Millist assosatsioone tekitab? Midagi lõtva, püdelat? Midagi möla ja loba segu? Kui niimoodi vaadata, siis on mobla tänaseks …  täiesti kohaseks sõnaks muutunud. Samas „Juhuvedu“ tekitas minus alati … ma ei teagi, kas just segadust, kuid kindlasti küsimusi, mis selles veos juhuslikku on? Kas buss oli juhuslik, või sattus see juhuslikult sinna kuhu sattus või kas reisijaid võeti peale juhuslikult, juhuslikes kohtades? Segane sõna, kuid vahva mõttekäiviti, võimalus fantaseerida.

Siis oli veel sõna „käitis“. Vikipeedia sedastab, et: „Varasemas eesti keeles on ettevõtte sünonüümina kasutatud ka terminit "käitis", alates 1950ndatest on terminist "käitis" ettevõtte tähenduses loobutud.“ Sõna sisust on loobutud küll, kuid … loodus teatavasti tühja kohta ei salli, tuleb välja, et ka sõnu saab võtta taaskasutusse mini teise (jõukohase?) sisuga. Nojah, seesama Vikipeedia annab teada, et sõna „käitis“ on omandanud järgmise uue tähenduse: „Käitis on saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seaduse järgi paikne tehniline üksus, milles tootmine toimub keskkonnakompleksluba vajavas tegevusvaldkonnas ning tegevuskohas tootmisega otseselt liituvas ja tehnilist seost omavas muus tegevusvaldkonnas, mis võib mõjutada heite ja saastuse hulka. Samas seaduses nimetatakse käitise valdajat või selle kasutajat käitajaks“ Käitaja? Prr, nagu oleks ettevõtlus ise sõna sisu muutusega uputatud solgiauku. Kahju. Peaksime oma sõnade (ja ka kõige muu) taaskasutusega olema austavamad nende algtähenduse suhtes.

 Isearvamus

 Nüüd, pikkade pühade ajal, leidsin veel ühe vaimustava sõna -  ISE-sõna, tegelikult lausa väljendi. K. Arjakas („Konik“ EPL 2008 Lk 92) kirjutas: „Saral andis teada, et tema pole nõus otsusega, et maavalitsuse tervishoiuosakonna juhatajaks võib saada üksnes arst, kuigi see võis olla ka loomaarst, ning et tema endiselt „oma isearvamise juurde jääb“ (jutt on 1917 a linnasaadikute arutelust). Kas pole vaimustav? Inimesel on ISEARVAMUS – täiesti iseseisva inimese iseseisev arvamus. Vahva! Pange tähele, et tegemist ei ole eriarvamuse ega lahkarvamusega. Võib arvata, et eriarvamus juurdus (nii mõiste kui sisuna) meil Vaheriigi ajal, mil kõigil pidi olema ühine arvamus ehk „kollektiivi ühisarvamusest“. Eraldi arvamine oli midagi pahelis-kriminaalset. Ütleme niimoodi, et eriarvamuse omamine oli tänapäeva termineid kasutades tungivalt mittesoovitatav sotsiaalne norm. Isearvamine …Ise arvamine (nii sõna kui mõistena) läks pikaks ajaks tuttu. Mulle tundub, et aeg oleks jälle kord tõsta au sisse ISEARVAMUS nii mõistena, kui süsteemi rikastava vahendina. Mis selles isearvamises head oleks? Näiteks Kolumbusel oli iseseisev arvamus, kuidas lühemat teedpidi Indiasse jõuda, tal ei olnud eriarvamust ega lahkarvamust, oli isearvamus. Üldine arvamus oli, et see on võimatu ja Indiasse saab vaid ümber Aafrika purjetades. Oli üldlevinud teadmine ja praktika. Punkt. Hea küll, Kolumbus Indiat ei leidnud, kuid leidis uue mandri (ja kaks maailmajagu), kuid Indiat ei leidnud ta seepärast, et Ptolemaiose astronoomia järgi oli juba ammustest aegadest eksitud Maa ümbermõõdu suhtes. Intuitsioon oli õige, kuid algandmed olid valed, mitte Kolumbuse isearvamise käik polnud vale. Isearvamisel ja katsetamisel on oma selged kasulikud tulemid.

Hüvasti … Nokkija(d)

Mida võiksime meie teiega uuel aastakümnel igaüks eraldi ja kõik koos Ise Arvata? Teha? (Ja vastupidi, mida me peaksime mittetegema, mittearvama, mittekaasaulguma?) Mis oleks see „midagi“, mis aitaks meid teiega igaüht ja kõiki koos edasi? Hea küsimus, eks ole? Mõtlete nüüd, et banaalne? Ma arvan, et mitte banaalne, vaid elementaarne. Me kõik mäletame riigipea Meri küsimust, milline/mis võiks olla Eesti Nokia? See oli ilus metafoor, hea ja õige küsimus. Õigeaegne. Soomlaste rehvivabrikust oli just saanud (tänu loodud keskkonnale, nutikusele ja õigetele investeeringutele) maailma üks juhtivamaid mobiilitootjaid. Firma jahvas raha enda, Soome inimeste ja riigi jaoks nagu muinassoome Sampo. Oli mida eeskujuks seada. Natuke hiljem, kui me otsisime, kuid takerdusime iseenda seatud bürokraatia ja kõige keelamise lõksudesse, ütles riigipea ikka visalt (lausa jonnakalt), et: „Eesti Nokia on olemas, ta tuleb vaid üles otsida ja Eesti heaks tööle panna." Asutigi otsima … jälle. Otsisime millisest potikutehasest kullaveskit ehitada. Ikka ja jälle. Kuid …  Siinkohal tuleb tunnistada nende otsingute mentaalset piiratust. Ideelist piirangut. Sõnum mida meile toonane riigipea edastas oli pigem selles, et me looksime vaba, sünergiliselt mõtleva ja tegutseva, iseareneva ja kasvava keskkonna, mitte ei püüaks igast potikutehasest rahaveskit aretada. Kuna me ei suutnud ühte ega teist (kuigi meil on olnud väga avangardistlikke ja meeletu eduga üksikjuhtumid), siis hakati meil kasutama väljendit/üleskutset/eesmärki „Eesti oma Nokiat“ kõige banaalsemal ja kohatumal, lausa pahelisel, moel. Väärt ideed püüti pisendada/naeruvääristada, sellega et küll on hea, et meil pole Nokiat, sest Nokia ju … põrus. Lõppude lõpuks. Õige, kuid seda … peale paarikümneaastast rahasadu. Uppus. Parastavad, kahjurõõmsad raisakotkad lendasid kohale ja asusid head ideed nokkima ja nokkisidki surnuks. Eesti Oma Nokkijad (EON)!   EONd on valmis iga ideed „ära nokkima“.  Mis puutub Nokia käekäiku, siis uppus küll (peaaegu), kuid midagi keskkonnalist oli alles, mis lubas tal uuel turul uue tehnoloogiaga jälle edukamate ritta asuda (G5 seadmed). Ja see „värkvõrgu värk“ on tulevik ning puhas kuld. Nii, et tähtis on keskkond, mansa  ja suund, need koos muudavad esialgse kvantitatiivse liikumise uueks kvaliteediks.

Ütlemine, et küll on hea, et meil teiega Nokiat ei olnud, mis kahjumisse langes ja kõrbes, on mannetu eneseõigustus selle kohta, et me pole suutnud luua midagi sama mastaapset. Sest vaadake, kuigi Nokia käis mingi aeg allamäge ja tegi põhjariiveka, siis enne seda tootis ta paar aastakümmet kasumeid ja mis põhitähtis – oskusteavet,  mis settisid Soome majanduse kõigisse tasanditesse. Nagu rikkalik teadmiste-, oskuste- ja kullavihm, mida Soome Ühisruum sai kasutada iseseisvalt ja jätkuvalt ka Nokia madalseisu ajal. Meie leiutasime Nokkijad. Iga idee nokitakse ribadeks ja parastatakse, et oligi selline väetikene. Kahju, raisatud energia. Lõpuks jäävad ka EONd nälga. EONd lennake minema - head teed.

 Meisterlik kopeerimine ja räpakas võltsimine

 Öeldakse, et kopeerimine on suurim tunnustus tegijale. Kopeerimist nimetatakse ka ülimaks võrgutamiseks. Kuid hinnatud/lugupidav kopeerimine on kunst, eriti kui tegemist on protsessiga mitte staatilise pildiga. Oleme meiegi püüdnud häid asju kopeerida, kuid kahjuks  vaid nende välise kuju järgi, mõistmata nende liikumapanevaid mehhanisme. Nüüd oleme sellest mittemõistmisest õppinud ja kopeerime tuima järjekindlusega Liidupealinna tarkdokumente. Kuid kunagi me püüdsime … Püüdsime teha omamoodi …

Selline  lugu juhtus meil ühe teise põhjanaabrite eeskuju meile juurutamisega. Nimelt olid soomlased loonud ühe huvitava instrumendi, õigemini arengu jätkuveski  SITRA (Suomen itsenäisyyden juhlarahasto), sellise Soome Innovatsioonifondi (sõltumatu avalik sihtasutus,  tegutsedes parlamendi otsese järelevalve  all) . Selle eesmärk on edendada stabiilset ja tasakaalustatud arengut Soomes, kvalitatiivset ja kvantitatiivset majanduskasvu ning rahvusvahelist konkurentsivõimet ja koostööd, toetades projekte, mis suurendavad majanduse tõhusust, parandavad hariduse või teadustöö taset või uurivad tuleviku arengustsenaariume . Ja mis peatähtis Sitra toimib nii mõttekoja (NB!)  kui ka investeerimisfirmana.  Kuigi  Sitra asutati juba 1967. aastal Soome Panga koosseisus , riigi 50. aastapäeval, siis suurem osa tema  sihtkapitali väärtusest tulenes 1992. aastal Soome parlamendi annetatud Nokia (sic!) aktsiatest.  Sitra tegevuse sõltumatuse aluseks on  tema rahastamismudel, mis  ei  sõltu riigieelarvest (ega ole valitsuse  ees vastutav) vaid   tema tegevust rahastatakse sihtkapitali kasumi ja tegevuse kasumi põhjal. Seaduse kohaselt tuleb vahendeid investeerida turvaliselt ja kasumlikult. Sitra sihtkapitalilt naaseb keskmiselt umbes 30 miljonit eurot aastas. Rahastu ei kuluta põhikapitali ega saa maksudest saadavat valitsuse rahastust.  Nämma! Küll tahaks sellist arengumootorit omada. Meie teiega tegimegi  peaaegu sama (praktiliselt läbi koopiapaberi) luues Arengufondi, kuid … Pilvepiir unustas, et lame (tegelikult tükiline) kopeerimine ei too edu, sellele koopiale tuleb elu sissepuhumiseks püstitada vajalikud sihid ja ülesanded. Omamoodi sihid ja ülesanded. Kuid seda ei tehtud ja areng valgus laiali, arengu kiiruse arvel. Kui areng toimus mitte nii kiiresti (ja Nokia laadset rahaveskit polnud seda ka toetamas) ja asutaja ise ei asunud struktuuri tegevust täpsustama ja kaitsma, siis asusid ametisse EONd ja SuperNokkijad.  Ja nokkisidki ära. Ainult, et tegelikkuses oli lahjades tulemustes süüdi Pilvepiir ise (e. asutaja), kes ei osanud tegevust suunata, kui mitte arvata seda suunist, et tehke midagi minge kuhugi. Läksivadki… Suunata tegevus teatavasti  annabki mingi suunatu hägusa tulemuse. Võib-olla ka tulemusetuse, kui see ei ole esialgselt soovitud suund. Siis otsustaski Pilvepiir, et kuna ta ise ei saa aru, mida ta tahab või kuhu jõuda, tuleb Arengufond tuttu panna, korrastatud arengu juurutamine välja juurida.  Nii tehtigi. Arengu arendajatest jäid vaid seirajad – Arenguseire Keskus. Nüüd nad siis seiravad – teevad „puhast“ staabiuuringut (millest mõned on päris nutikad). Mõttekoda kadus ülepea ära. Arengu planeerimine ja tõukamine …see algmõte ununes Pilvepiiril reaorganiseerimise käigus sootuks.  Mnjah, ütleme niimoodi, et selleks pole ülesannet püstitatud, kuid piilurid/seirajad on oma staabitöös täitsa usinad. Aga fondivärk? Mis sellega juhtus? Arengufondi tütarettevõte AS Smartcap anti koos õiguste, kohustustega ja Arengufondi investeerimiskapitaliga üle sihtasutusele Kredex. Kuid Kredex on … Kredex. Ka vajalik instrument, kuid hoopis teistsugune instrument.  Aga mõttekoda meil pole.

 Kuigi Arengufondil oli mitmeid puudusi ja kasvuraskusi, siis ärgem unustagem ka säravhetki, millest oleks võinud kasvada midagi enamat kui seiramine. Vast ainus tõsine pikaajaline visioon Ühisruumi strateegiliseks planeerimiseks tui just sealt nimetusega  „Eesti kasvuvisioon 2018“.  Tulemuseks oli jagatud (sic! Mitte ühine vaid jagatud!) arusaam maailmas edukast ja koduselt armsast Eestist ning selleni jõudmise teedest. Mnjah, võib-olla selles nende „saatuslik viga“ oligi, et neil oli visioon? Nüüd  on seirajad ja on krediteerijad - mõlemad riigieelarveliste vahendite tarbijad. Iseseisvust nagu Sitral uusmoodustistel ju pole. Järjepidevust ka mitte, mõttekojalisusest rääkimata. Nagu osundas J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  (Thomas Nelson, Inc Lk 171): „Nende ebakindlus tegi neile teistele volituste andmise võimatuks. Lõpuks õõnestas see nende endi juhipotentsiaali, lõi ümbritsevate inimeste elus kaose ja kahjustas organisatsiooni. (…) Mulle meeldib, kuidas president Theodore Roosvelt seda sõnastas: „Parim tegevjuht on see, kellel on piisavalt mõistust, et valida häid mehi tegema, mida ta tahab tehtud saada, ja piisavalt enesevalitsust, et hoiduda vahele segamast, kui nad seda teevad.”

 Itaalia õnnetuim tund

 Miks on sellised mõttekojad ja jagatud arusaamad tähtsad?  M. F. Careddu „Ludovico il Moro“ (Odamees. 2009 Lk 150) toob ühe märgilise ajaloolise võrdluse: „On aasta 1494 – kõige õnnetum aasta Itaalia ajaloos.“ Prantsuse kuningat Charles VIII inspireerisid ristisõjad ja võimalus luua taas Ida-Rooma keisririik. Kuid selleks et jõuda Konstantinoopolisse pidi ta võimu haarama Napolis sest Vahemere sadamad, armeed ja rikkused olid eeldused ristiretkeks valmis olekuks. „Pilt mida Itaalia välisvallutaja sissetungi eel pakub, on kohutav. Nagu ikka paanika ja ükskõiksus, igapäevaaskelduste ja hirmu kasvamise vahel, on Itaalia valitsejad sageli moraalitusse mängu mässimas.“ „Tegelikult pole sel hetkel Charlesile vastuhakkamine kuigi raske olnud. Kaitseplaanid olid oskuslikult koostatud, kuid sellest ei saanud asja, kuna itaallased lihtsalt ei kasutanud neid. Tolle hetke itaallane oli kaose- ja anarhiatekitaja, organiseerimatuse pooldaja, lahknemise lipukandja.“ Ja niimoodi Charles neist üle marssiski. Kuigi vastuhakkamiseks olid olemas nii strateegia, head väejuhid, kui ressursid, kuid kõik luhtus lahknemisse. Kurb. Just seepärast, et ei oleks ruumi lahknemise lipukandjatele on vaja mingit ühist strateegiat. Strateegiat, mida igaüks mõistaks. Jagatud strateegia, mida meie teiega intuitiivselt mõistaksime.

 Inglise muru

 Veelkord: Milleks meile järjepidevus? Järjepidevus on see, mis kasvatab inglise murust inglise muru – kolmsada aastat pügada ja rullida, rullida ja pügada, ning … valmis see ongi. Kui iga aasta aiaplaani muuta või murulapilt kopaga läbi kaevata (küll on vaja panna uut toru, küll kaablit) ja siluda, siluda ja kaevata siis teatavasti inglise muru ei saa. Suurt midagi ei saa. Songermaa saab. Ehk üle korrates Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool”( Imeline Teadus 2012 lk 290) „Ühe ajaloo esimese mehitatud lennu kohta 1780-nendatel  vendade Montgolfier`de kuumaõhupalli pardal küsiti Franklinilt, millist kasu näeb ta seesuguses kergemeelsuses. „Mis kasu on vastsündinud beebist?” küsis ta vastu. Nii ongi igal ideel tuleb kasvada lasta.

 Sumbudes eimillessegi

Millest me  tänasel päeval, uue aastakümne künnisel räägime, mida arutame? Mis teile esmaselt meelde tuleb? Kas kanda maski , kas pidu võib pidada, kas lapsed jäävad tobuks kui kool on „kaugjuhitav“, kas … Massimeedikud ja poliitrobotid ketravad neid teemasid päevast päeva ja meie nagu Pavlovi koerakesed reageerime instinktiivselt ja arutame sama usinalt …sülg nirisedes mõnuootuses suunurgast.  Mida me arutame? Millist „mõnu“ võib sellisest otsustamatuse arutamisest saada? Millised on meie teiega teadmised nendes valdkondades, et me nii kirglikult viskume arutlustesse? Ühtede arvajate vahendatud teooriad, mis on „telefonimängus“ isegi esialgse arvaja mõtte ümber pööranud. Hea näide  J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ (Varrak. 1999 Lk 275) „“ Kas teie ei tea ka keemiast mitte midagi?“ „Ei,“ vastas ta. „Aga teie?“. Järsku tundus see kõik väga naljakas. Mitte ükski meist ei teadnud kõige vähematki sellest asjast, mida me arutasime. Joan, Humphrey, Bernard ja mina, kõigil ülesandeks langetada valitsuse poliitikat puudutav  ülimalt tähtis otsus – ja terves Ühendatud Kuningriigis ei olnud sellist nelja inimese rühma, kes oleks selles küsimuses vähem kompetentne olnud.“ Kui arutajad võivad vahel pidada „staabiõppusi“ aladel millest nad mitte midagi ei tea, siis minister võiks siiski toetuda ekspertidele, eriti kui ta valdkonnas just väga tugev ei ole, kuid: „Miks sina arvad, „ pareeris Sir Wally emotsionaalselt, „ et mida vähem ekspert sina oled, seda tõenäolisemalt on just sinul õigus?“. Mina ei ole ekspert. Ma ei ole kunagi väitnud, et ma olen ekspert. Nii ma ka ütlesin. „Ministrid ei ole eksperdid. Ministrid pannakse asjade üle otsustama nimelt sellepärast, et nad ei tea mitte midagi …“ (lk 287). Nii arutatakse ka meil täiesti pööraste teooriate üle millest meil mingeidki teadmisi pole, liigutame lihtsalt õhku. Sellistel puhkudel tuleb ikka ja jälle meelde president Obama kokkuhoid otsustustes, isegi ülikonnavalikul, et otsustusenergiat hoida tarvilike otsuste jaoks.

Arutame ja arutame, kuid unustame eneste ümber vaadata. Läti, Leedu, Prantsusmaa on jõudnud (peaaaegu) komandanditunnini. Aga viga oli selles, et mingil momendil (või ka momendiks) mindi ülbeks (kui kordajanumbrid olid madalad) ja arvati, et ollakse „paremad“ kui teised. Ei olnud, loodus tuletas kiiresti meelde põhireeglid. Rumeeniast meil palju ei räägita, kuid seal on olukord päris kehvake, ainult üks inimene perest nädalas võib poodi minna ja koerajalutus… Koerajalutus on seal tõeline vabaduse märk, sest koera võib jalutada. Ehhee, inimest ei või jalutada, kuid koera võib. No see ütleb Ühisruumi ja mõttemudeli kohta paljugi. Kuid Rumeenias on perekondade meelismänguks kujunenud tikumäng, kes tõmbab  pikka tikku … see saab minna koerajalutajaks. Ah jaa, koeral peab olema dokument, et tegemist on õige koeraga, õige omaniku küljes, mitte mingi „alatu businessiga“, koerarendi vormis.  Vaat selline maailm. meie pahandame iga piirangukese üle, loodetavasti ei lähe looduse vastu liiga ülbeks. Oleme katseajal.

Kas ka meie oleme looduse vastu „ülbeks“ läinud? Hm. Meie samal ajal arutame et kas kirik, kõrts ja kool on turvapaik või mitte? Ja siis läheb lahti propagandameistrite tulevärk, kes üksteise võidu kiidavad, et just nende promotud kohtades on täiesti ohutu. Kostub kõige pöörasemaid argumente, kuid inimesed on segaduses. Segadus tekitab uusi vandenõuteooriaid ja need … järgmisi. Veel pöörasemaid. Hm, tundub, et see mis vanasti suurt küla iseloomustas ja mis pidi oleme – kirik, kool, kõrts – on asendunud tänapäeval uue kolmainsusega – kirik, kontsert, kino. Kummaline valik, kuid … Usu küsimus nagu öeldakse.

Kui nüüd reaalsusse tagasi tulla, siis jutt ei käi praegu üksikisikute (ega juriidiliste isikute) kasumitest, mugavustest, vaid meie teiega eksistentsis. Tegeleme vaidlemisega vaidlemise pärast, kuid samal ajal toimub igal ajamomendil tohutult (ka meditsiiniväliselt) muudatusi. Me võime oma tühja toimetamisega need muudatused maha magada. Sellest oleks küll kahju.

Mudel ja intuitsioon

Kuigi kõrged analüüsimajad kinnitavad üha uuesti ja uuesti, et  midagi hullu pole tulemas varsti-varsti on uut tõusu oodata, siis põhimõtteliselt on neil õigus. Kunagi tuleb kellelgi tõus, kuid et see tuleb sel aastal ja üldine, siis … Siinkohal tuleb meelde meie pere oma maja ehitus, mil sõber küsis: „Millal valmis saab?“. Vastasin spontaalselt, et – jõuluks. Täppi läks … viis jõulu hiljem olime kenasti sisse kolinud. Vaat selline lugu. Nii, et tõus tuleb, tuleb teisel poolaastal, kuid ärge rikkuge mõnusat prognoosi ära liigkonkreetsete tärminitega.  Uut on küll oodata, kuid tõusevad need, kes on ajakohastunud (ja neil kellel on eelnevatest eduaastatest varu olemas), kuid suur osa meile harjunud majandusest … laguneb algosadeks, et seda rekombineerimise korras uuesti üles ehitada. Tundub, et see vaatenurk on nii analüüsimajadel, kui administratsioonidel lokaatoritelt kadunud. Muudatused võivad olla sunniviisisliselt kiired või planeeritult sujuvad. Tõsi on, et „Hobust on kõige lihtsam juhtida sinnapoole, kuhu hobune läheb,“ nagu öeldakse. Nii et ainult siis, kui kohandate end kõigepealt hobuse suunaga, on võimalik aeglaselt ja plaanipäraselt juhtida teda sinnapoole, kuhu teie tahtsite minna. Kui püüate lihtsalt niisama hobust soovitud suunas tirida, siis kurnate ennast ära ja ajate tõenäoliselt hobuse närvi“ (N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ Elmatar 2008 Lk 73).

Samas, tundub, et me pole ära õppinud seda hobuse juhtimise peent kunsti,  näiteks „räägime“ me juba paarkümmend aastat sellest, et meile ei jätku IT spetsialiste. Paarikümne aastaga oleks võinud hea „hobujuht“ muuta IT meie haridussüsteemis teiseks kirjaoskuseks, kuid haridussüsteem toodab ikka mingit pudru-mudru. Samas homse kirjaoskuse valdajaid on äsjaste uuringute järgi ikkagi 8000 inimest puudu. „Ent eriala haridusega spetsialistidest on karjuv puudus ja seda tühimikku ei suuda Eesti koolid ega ümberõppeprogrammid ei lühemas ega ka pikemas perspektiivis täita. Sel aastal koostab kutsekoda OSKA suure IKT valdkonna prognoosi, kuid juba on teada, et puudu on tuhandeid tarkpäid.“ (ÄL 4.01.21) „Karjuv puudus“, „tühimik“, „ei suuda täita“? Täiesti arusaamatu, kas haridushobused kepslevad niisama koplis, oma lustiks  või püüab keegi neid ka pöörata õiges suunas? Kui „TransferWise’i Euroopa personaliosakonna juhi Jana Padabedi sõnul areneb TransferWise nii kiiresti, et järgmisel aastal luuakse üle maailma 750 uut töökohta. Need lisanduvad 2200 olemasolevale töötajale. Eestisse kavatsetakse värvata 165 uut inimest.“, kui lisada siia BMW arendusüksuse Eestisse loomise kava (u. 2000 iteisti), siis … Tuleb küsida, kas me oleme üldse võimelised uute arengutega kaasa minema? Me tõdeme tuima ükskõiksusega, et meil on 8000 iteisti puudu ja … Kuid kas keegi on mõelnud sellele, mida tegelikult  tähendab 8000 iteisti puudumine? See tähendab kümnete nutikate ettevõtmiste ärajäämist või nurjumist, meeletut võimaluste kadu, nii majanduses, teaduses kui meditsiinis. Pea igas valdkonnas. Kui meil oleksid need 8000 iteisti (+ eksponentsiaalsest kasvust tekkivad kordistavad vajadused), siis meie SKT oleks … eee … võimas. M a ei tea kas just esimese viie seas, kuid tootlikkus ei tilpneks küll mingi näruse 75% EL keskmise kandis. Ja selline kadu toimub iga aasta eksponentsiaalselt jääb kasutamata 8000+ ideed. Kohutav. Nagu märgitud, tänapäeva arengud on eksponentsiaalsed, magame ühe arenguringi maha ja olemegi 10 arengutaset maas. Lihtne. Keevitajate ja ehitajate puudusest saame me aru, kuid kullasoont ei tunne ära? Piinlik.  Võib-olla just seda suutmatust tunnetades veetaksegi meid arutlema selliste banaalsuste üle kas maskikandmise kohustuse kehtestamine on põhiseaduslik või mitte. Kui me niisama otsustamatult jätkame siis on meil varsti väga palju ülejäävat otsustusenergiat, sest obamalikku otsustusenergia kokkuhoidu ei lähe meil vaja, meil on vaid üks ülikond (seegi närune), kuid see ei tulene valikust, vaid vaesusest. Kui me praegu kohe oma IT ettevalmistust järje peale ei saa, seda teiseks kirjakeeleks ei muuda, siis pole meil ka mingit asja 5G ehk värkvõrgu maailma. Vabandust, asja küll on kuid tarbijana mitte turu kujundajana.

Perroonirahvaks?

Nagu märgib Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 285), siis: „21 sajandialguses on arengu rong taas jaamast väljumas ja arvatavasti on see viimane rong, mis peatusest Homo sapiens veel lahkub. Need kes maha jäävad, ei saa kunagi teist võimalust. Et kindlustada istekoht selles rongis, peame aru saama 21 sajandi tehnoloogiast, eriti aga biotehnoloogia ja arvutialgoritmide mõjust. Need mõjud on palju võimsamad kui omal ajal aurumootor ja telegraaf ning neid ei kasutata üksnes toiduainetes, tekstiilis, sõidukite ja relvade tootmiseks. 21 sajandi peamiseks tooteartikliteks saavad kehad, ajud ja meeled. Lõhe nende vahel, kes oskavad kehasid ja ajusid toota, ning nende vahel, kes seda ei oska, on mitu korda suurem, kui Dicensi Inglismaa ja Mahdi Sudaani vahel. See kujuneb koguni suuremaks kui erinevus Homo sapiens´i ja neandertallase vahel. Arengu rongi pardal olijad omandavad 21 sajandil jumaliku loomis- ja hävitamisvõime, samal ajal kui jaama maha jääjad seisavad silmitsi väljasuremisega.“ Praeguse tegevususinuse järgi tundub, et meie jääme sellele perroonile (isegi märkamata et MEIE tulevikurong on lahkunud. Meie arutame kas Põhiseadus luba meil maskide kandmise kohustust kehtestada ( ja muid jaburaid küsimusi). Samal ajal kui mitte keegi ei aruta selle üle, et seesama Põhiseadus on lubanud muuta kinnistuomanikud pärisorjadeks (teoorjuse vormis) kohustusega koristada riigi ja valla omanduses olevatel maadel.  Kui Põhiseaduse tõlgendus lubab pärisorjust, siis … Kõik teised arvamised on täiesti tühised ja mõttetud. Lõpetame need. On tähtsamaid küsimusi. Muudatused tabavad meid kas ootamatult või oodatult, kuid muudatused tulevad. Krt, rongist maha jääda ei tohi, see ongi selle aastakümne põhiülesanne. Ehk toetudes M. Perarnau („Pep Guardiola“ Rumori Publishing OÜ 2016 Lk 290) kirjutatule: „Me ei võida, kui te ei mängi kogu hingest ja ei jookse nagu loomad.“

 

 Kui turu lööb … kiilaks

Isegi proosalisematel aladel kui ITK on muudatused vältimatud. ÄP 27.12.20 kirjutab, et:  „Ryanairi juht Michael O’Leary ütles intervjuus Financial Timesile, et 30 aasta jooksul pole ta niisugust puhastust lennunduses näinud kui nüüd. Tema sõnul on võimalused palju suuremad kui pärast majanduskriisi või 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid.“ See, mida O´Leary ütles lennunduse kohta, kehtib pea kogu majandustegevuse paleti kohta, toimub puhastus. Ja kuigi kõrged analüüüsimajad arvavad et „Selle aasta teises pooles peaks Eesti majandus olema tagasi kriisieelsel tasemel“ (AP 5.01.21), siis on see väga vähetõenäoline. Kui situatsiooniruumi staabiõppuste täistossutatud ruumist välja tulla, siis avaneb heledas päevavalguses (isegi kesktalvel) hoopis teistsuguse pilt – vapper tühiseis. Vapper, kuid kurnav. Majanduse paljud valdkonnad on kurnatud. Põhjalikult.  Senised õigeaegsed Dr Riigi abimeetmed on aidanud paljusid ettevõtjaid esilaines ellu jääda, kuid samas hägustanud majandusseisu tegelikku pilti. Võib arvata, et mõned tegevusvaldkonnad lööb täiesti kiilaks (ei taha ära sõnada, kuid eks me kõik aima kus hoitakse viimase väega, viimase võimaluse eksistentsist kinni), mis tähendab, et tekkivad uued võimalused, uued tooted ja uued turud. Millised need turud võiksid olla? Kõik tooted/teenused oleks ju justkui tehtud. Nagu üks tark inimene ütles Amazonist paremat Amazoni ei tehta. Ka kevad näitas, et põhiliselt püüti juba olemasolevaid teenuseid mugandada (äpitaksod, toidukullerid, internetikaubandus). Kõik tehtud vägisi ja vaevaga. Aga midagi põrutavalt uut? Nojah, hea vabandus on ju see, et ei saanudi midagi „vaud“ teha, sest … 8000 iteisti … Teate isegi. Kuid on tuhandeid valdkondi, kus on tühja maad küllaga. M. McKeown („Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 Lk 53) annab järgmist nõu: „Konkureerimise juures on üks probleem. Te leiate enda kaklemas ühe ja sama ruumi pärast. Ühel ja samal territooriumil. Nagu koerad ühe kondi pärast. Miks mitte leida endale oma nišš? Kuskil, kuhu konkurendi huvi ei ulatu. Kuskil, kus saad teha head tööd inimeste jaoks, kes soovivad seda osta.” „Tehes seda, mida nemad ei tee, lood oma idee kasvamiseks ruumi. (…) Mõtle välja – mida konkurendid teha ei taha, kuna see on nende jaoks igav, vähendab kasumit, on vastukarva või tundub lihtsalt tobe.”. Vaat niimoodi, otsige igavaid ja tobedaid tegevusi ja teil läheb hästi. Mis aga puudutab analüüsimajade ennustust, et rikkad muutuvad veelgi rikkamaks ja vaesed veelgi vaesemaks, siis see on klišee, mis oleks justkui ässitus, kuid ei avalda seda, miks selline asi võimalik on. Esiteks kõik rikkad ei saa rikkamaks, usutavasti on neid eilisrikkaid, kes homme on vaesunud sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid. Nad käivad meie seas, kuid me ei tea veel et need on vaid tühjad kestad, mis seisavad püsti vaid isiklikul au ja uhkusetundel (paljud neist enestestki veel ei tea).  Teiseks on tänane „rikkus“ paljuski illusioon, sest tegelikult pöörleb kogu tsirkus krediitidel, kui muusika vaikib siis kukub kõik kokku. Kolmandaks (ja see on eriti tähtis),  need kes muutuvad rikkamaks siis muutuvad nad rikkamaks vaid selle tõttu, et nad on leidnud/leiutanud uue meile teiega vajaliku toote, mida me ostame. Nad rahuldavad meie vajadusi/kirgi/veidrusi. Tubli, saage selle kolmanda teguri kandjateks.

Valede lõhede kalavetel

 Kuid me ei oska (meid pole õpetatud?) leidma kolmandat teed, meid on paljuski õhutanud (mulle küll arusaamatu) destruktiivne kadedusejõud. Suudame oma energiat kirglikult kulutada asjadele, mis esmapilgul tunduvad hirmtähtsad, kuid millede probleemide juured ei asu üldse seal, kus neid ravida püütakse. Näiteks on üks arutluse stamteemasid sooline palgalõhe. Palgalõhe on üks kummaline nähtus ja see eksisteerib kindlasti, kuid kas see eksisteerib selliselt nagu seda kogu aeg üle kedratakse? Igatahes Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016 lk 286/287) jagab inimesed mitte soo järgi, vaid inimtüübi käitumise järgi võtjateks ja andjateks.

Sellisest jaotusest selgub, et:„Ometi pole naised ainsad, kes läbirääkimiste laua taga endaga manipuleerida lasevad. Jalamatiefekt on needus, mis painab mõlemat sugupoole andjaid. Mitme katse käigus on nii meessoost kui naissoost andjad olnud nõus tegema suuri järelandmisi, et jõuda kokkuleppele, mille vastaspool rahule jääks ja seda isegi siis, kui neil oli käeulatuses märgatavalt paremad valikud.“

 „Selgus, et andjate sissetulek oli ligikaudu 14 protsenti väiksem kui vähem andjatest kaaslastel. Andjaks olemine läks neile aastas maksma ligikaudu 7000 dollarit. Kui eri sugupooli puudutavad andmed lahku löödi, selgus et sissetuleku puhul oli kaotus andjatest meestel kolm korda suurem kui andjatest naistel. Naissoost andjad teenisid keskmiselt 5,47 protsendi võrra vähem, kui nende kaastöötajad – aastane palgaerinevus oli seega 1828 dollarit. Meessoost andjad teenisid aastas keskmiselt 18,31 protsenti vähem kui nende kaastöötajad ning nende palgaerinevus aasta peale oli 9772 dollarit.“ Niisiis kas me otsime ja püüame paigata lõhet vales kohas?

 Teine harjumuslik parandusteema on pensionid. No nüüd kui II sammas on maha raiutud, siis ennustatakse hädaorgu nendele kes (maharaiutud) II sambast üritavad lahkuda. Pensioni kindlustamine on iga inimese isiklike otsustuste küsimus. Üldiselt võib arvata, et edu pole mitte niivõrd sammastes (kuigi ka nendest on abi nõrgema finantsdistsipliini ja suue hõivatuse puhul oma põhitegevuses) kes jätkavad või ei jätka vaid jällekord inimtüübis, tema käitumuses. L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2011 Lk 344) esitleb järgmist stsenaariumi pensionivara kogumisest:  „(…) Steven Venti ja David Wise avaldasid 2000 aastal huvitava uuringu, mis tegeles küsimusega, miks leibkondade jõukustasemed pensionile jäädes erinevad.“

„Lähtudes USA sotsiaalkaitseameti poolt alates 1992 aastast kogutud andmetest jagasid Venti ja Wise kümneks võrdse suurusega rühmaks ehk detsiiliks. Esimesse detsiili kuulus 10% leibkondadest, mille eluaegne sissetulek oli kõige kasinam (…) Viiendasse detsiili kuuluvad majapidamised teenisid elu jooksul 741 587 dollarit, 20 korda rohkem kui esimene detsiil (35 848) ja üle poole vähem kui kümnes detsiil (1 637 428)

Aga kui nad uurisid jõukuse jaotumist detsiilide sees võrdlemaks inimesi, kes umbes ühepalju teenisid, olid tulemused päris šokeerivad.

Viienda detsiili leibkondade keskmine elu jooksul teenitud summa oli tõepoolest 741 587 dollarit. Aga kogu nende vara – säästud, investeeringud, eluase – ulatus 15 000 dollarist 450 000 dollarini. Teisisõnu tuleb tõdeda, et kui vaadelda üksnes püsiva palgataseme ja samasuguse eluaegse sissetulekutasemega leibkondi, on kõige jõukamad kogunud 30 korda rohkem raha kui kõige vaesemad. Ning selline üldine muster on nähtav igal sissetulekutasemel. (…) isegi esimeses (ehk kõige madalamas) detsiilis, kus peaaegu kogu sissetulek on riiklik toetus, suudavad mõned leibkonnad säästa 150 000 dollarit. See on fenomenaalne saavutus, mis nõuab tohutut eelarvedistsipliini.“

„Stanfordi õppejõud Douglas Bernheim ja ta kolleegid uurisid neid probleeme ja tulid samale järeldusele. Leibkondade erinevus lähtub sellest, kuivõrd nad suudavad taltsutada iha kõik teenitu ära raisata.“ Nii, et olenevalt inimtüübist, tema suutlikkusest taltsutada oma raiskamisiha taltsutada. Ka huvitav ja kasulik teada. Üldiselt tuleb nõustuda W Bonner A Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 309) kontsentreeritud kuid täpse formuleeringuga: „Tema valikuks on elada kas vaese pensionärina või vaeselt pensionini.“. Loodetavasti ei kukkunud teie ettekujutatav maailm nüüd kokku, sest olete aastakümneid kirglikult püüdnud parandada seda mida polegi vaja parandada ja jätnud parandamata need vedrud, mis võiksid edu tuua.

Kui me neid tõsiasju teame, mis on meie soorituste tegelikeks põhjusteks, siis on meil kergem ka õigeid lahendusi leida. Vana hea „kadunud võtmete otsimine tänavalaterna alt“ ei pruugi anda tulemust, eriti siis kui need võtmed läksid kaduma pimedas põiktänavas kolm kvartalit eemal. Ja selle koha peal oleks tore, kui meil oleks olemas mõttekojad (mitte ainult kaklusklubid), millistes saaks arutada tegelikke probleeme ja leide tegelikke lahendusi.

Eeltoodu on vaid paar näidet millesse me oleme kaevunud täis võitlusindu ja õiglustunnet, kuid mis ei pruugi olla üldse need teemad mis tegelikult vajavad läbikaalumist ja parandamist. Mida ütleb siinkohal meie teiega intuitsioon?

 Me püüame kõike ära seletada loogikaga, mitte vaid ära seletada vaid luua ise endale meelepärast loogikat, kuid J. Lovelock  („Novatseen“ (PM 2020) Lk 26/27) on veidi teistsugusel arvamusel, nimelt peab ta intuitiivsust esmaseks. „Minu arvates on ebatavaline, et nii palju tublisid teadlasi on sattunud eksiteele, püüdes klassikalise loogika abil seletada seletamatut. (…) Nagu leidis ka Newton kaua aega tagasi, ei tööta loogiline mõtlemine dünaamiliste süsteemide puhul ehk asjadega, mis ajas muutuvad. Lihtsalt öeldes pole võimalik seletada midagi elava toimimist põhjuse ja tagajärje loogikaga.“ Kui me tuletame meelde seda uurimust kus selgitati välja korrelatsioon Nicolas Cage filmides esinemiste arvu ja sel aastal basseini uppunute vahel, siis ilmnes, et mida vähem Cage filmides esines, seda vähem oli basseini uppunuid, millest võiks teha sündmuste järgnevuse ( kui toimub tegevus A, siis toimub ka tegevus B) järelduse, et kui Nicolas ei esineks filmides siis ei upuks kedagi ka basseini? Elu koosnebki väga erinevatest kildudest, mida me ei oska ja mida võib-olla ei peakski „ära seletama“.  Ehk nagu selgitab JL: „Järgmine kord, kui sõidate üle poolteise kilomeetri pikkuse rippsilla või lendate kaheteistkümne kilomeetri kõrgusel. Mõelge sellele, et silla või lennuki projekteerimiseks kasutatud matemaatika on alguse saanud millestki üsna ebaloogilisest. Insenerid kasutasid vaid tunnustatud pettust. See näis selgitavat, kuidas süsteem töötab, kuid tegelikult kõigest kirjeldas seda.“ Ehhee, „tunnustatud pettus“ on jällekord üks hea mõttejupp, mida vaagida. Seda enam, et: „Teadus pole kunagi kindel ega täpne. Parim, mis me teha saame, on väljendada oma teadmist tõenäosusena.“ Seega …  Mõelgem nüüd uue aastakümne alguses, mis on meie jaoks tähtis, mis teisene, meie pidurlikud eriarvamused kõiges võiksid muutuda väärt mõtet omavaks ISEARVAMUSTE JAGATUD kogumiks. Isearvamuslik mõttekäitis oleks üks tummine asi meie teiega arenguteel.P Knight („Jala jälg“ Helios 2016 Lk 412) „Argpüksid ei alustanudki ja nõrgad said teel otsa. Järele jäime meie, mu daamid ja härrad. Meie.“

 Järgneb …

 Targutusi:

M Lewis „Wall Streeti pokker“ ÄP 2020

 

Lk 148 „Raha tehti seega aina peenemate analüütiliste vahenditega. Küll aga ei muutunud rafineeritumaks maaklerite käitumine. Iga edusammuga turutehnoloogias astusid nad inimarengus sammu tagasi.“

 

J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999

 

Lk 405 „Ausalt öeldes, härra minister, ma tahaksin omada sellist töökohta, kus ma ei peaks kulutama lõputut hulka aega informatsiooni, mis ei oma mingit tähtsust, edastamiseks teemadel, mis on täiesti ebaolulised, ja inimestele, kes ei ole sellest vähemalgi määral huvitatud. Ma tahaksin tööd, kus saaks ka midagi saavutada, selle asemel, et lihtsalt tegutseda. Ma olen tüdinenud paberimäärimisest.“

Lk 406 „Aga ma ei palunud teil enda eest lahingut pidada. Ma ei ole sugugi meelitatud mõttest, et peaksin kuuluma mingi kahekümne viie protsendi kvoodi alla. Naised ei ole mingi alaväärtuslikud olendid ja mulle ei meeldi, kui minusse patroneerivalt suhtutakse. Mul on kahju, kuid te olete täpselt samasugune paternalist ja šovenist, nagu kõik ülejäänudki. Ma lähen kuhugi, kus minusse suhtutakse kui võrdsesse, kus aluseks võetakse minu kui isiku omadused“

 

V. Suvorov. „Vanakuradi vanaema“ Tänapäev 2015

 

Lk 163 „Viia rahvas tuleviku poole, milles igaüks hakka saama vajaduste kohaselt, võisid ainult paadunud lurjused või lootusetud napakad. Nende äärmiste punktide vahel asetses enamus sellest võitjate jõugust (resp. Karjast): kuritegelikud lollpead.“

Lk 186 „Nõukogude Liidu ja kogu sotsialistliku leeri rahvad mõistsid: me jääme maha ning     s e a l on elu parem. (…) Mis siis teha? Tarvis oli midagi välja mõelda, et seal muutuks sama halvaks kui meil. Või isegi halvemaks. Selleks tuli Lääne-Saksamaa panna sotsialistliku arengu teele, langetades selle elatustaseme Ida-Saksamaa standarditeni, aga veel parem – Nõukogude Liidu tasemele või veel madalamale.“

Lk 151 „Sotsiaalse õigluse nimel likvideeriti Nõukogude Liidus tootmisvahendite eraomand. Kuid kui riigis pole tootmisvahendite eraomandust, siis kes hakkab tootmist juhtima? Õige: riik. Aga mis on riik? Õige: riigiasutused – valitsus, ministeeriumid, riiklikud komiteed ja nii edasi ja muu seesugune. Lihtsamalt öeldes . bürokraatia. (…)

Sotsialism – see on riigi võim, see tähendab bürokraatia võim“

Monday, December 28, 2020

Põrketeooria V 7 Minge(m) üles mägedele

 


 

Ilmselt kõik meie  teiega mäletame seda Mihkel Veske / Karl August Hermann  isamaalist laulu :

„Minge üles mägedele,
tuule õrna õhule!
Vaatke alla oru põhja
üle lille hiilguse!

(…)Ja siis hüüdke alla orgu:
„Ilus oled, isamaa!”

Oleme seda isegi laulupidude aegu kaasa jörisenud. No ja kui mitte laulupidudel, siis ("Viis isamaalist laulu" 1988 a)  Alo Matiiseni laulutsükli varianti möirgasime me ilmselt innustunult ja uhkusega, täiel rinnal.  Me läksimegi mägedele. Võrreldes 1988 a elu-oluga läksime ikka väga mägedele.  Nüüd siis jälle … uued mäed ootavad. Vanad mäed on muutunud ajapikku platoodeks. Lebotamispaikadeks. Tuleb minna … tsunami on tulekul. Kuid millise mäe otsa? See pole nii selge, sest isegi eelnimetatud laulus on võimalik mitut moodi minemist ja  tõlgendamist: „mingem“ mis tähendab, et läheme koos või „minge“ ehk kellelegi antakse käsk minna … Oeh… Keeruline

Kuid igale poole ühel ajal minna teatavasti ei saa, me peame keskenduma millelegi. Daniel Goleman „Keskendumine. Edu varjatud pant“ (Tänapäev 2014Lk 28) toob välja, et:  „Tähelepanu ei ole veniv õhupall, mida saab jagada kaheks, vaid kõigest kitsas, piiratud mõõtmetega toru. Me mitte ei jaga tähelepanu, vaid lülitame hoopis kiiresti ühelt ülesandelt teisele. Niisugune ümberlülitamine takistab aga tähelepanu täies mahus ja keskendunult kasutamast“  Enamgi veel, lülitudes ümber uuele teemale „ei käivitu“ uue teemaga tegelemine kohe täie mahuga, sest  eelmise küsimuse arutamise protsess pole veel lõppenud, see tuksub jääknähtusena taustal edasi, hõivates osa tähelepanust ja energiast. Pidev rööprähklemine on seega lihtsalt pidev rähklemine, ilme edu saavutamata. President Barak Obama on öelnud, et ta kannab vaid siniseid ja halle ülikondi, et mitte kulutada oma otsustusenergiat, mida tal on vaja omada tähtsate otsuste tegemiseks, tühjale-tähjale. (Kui nüüd panete selle „energeetilise probleemi“ meie maastikule, poliiturule, siis saate aru, et energia kadu otsustusprotsessides on tohutu. Kolosaalne.). Nagu täpsustab J. Medina „Aju toimimise reeglid“ (Tänapäev 2014 Lk 100): “Aju töötleb kõike järjekorras, ta ei suuda samaaegselt kahele asjale tähelepanu pöörata. Äriettevõtted ja koolid kiidavad multitaskingut, kuid teadusuurimused näitavad selgelt, et see vähendab töö tulemuslikkust ja suurendab vigade arvu.“ Sama lugu on ka strateegiatega, neile peab kindlaks jääma või … hülgama. Peab moodustuma tegevuste mõistliku järjekord. Hierarhia. Kuid mitut strateegiat tulemuslikult korraga teha ei saa. Ehhee … tegelikult on niimoodi, et strateegiata „tegemisega“ on samamoodi nagu Ernest Hemingway suitsetamisest loobumisega, kes ütles tabavalt suitsetamisest loobumise kohta midagi sellist, et: „Ei ole midagi lihtsamat, kui suitsetamisest loobumine, ma ole sadu kordi suitsetamisest loobunud“. Vahva, eks ole. Siinkohal ongi konks selles, et kui suitsetamisest tahetakse tõesti loobuda (see on ju strateegiline eesmärk), siis tuleb sellest … loobuda, mitte hälbida strateegilisest eesmärgist. Samuti, kui tahetakse strateegilist edu saavutada Ühisruumi korraldamisel, siis tuleb ka strateegiat järgida, mitte mingit rööprähklemise lapselikku sota-potat teha. Parafraseerides E.H-d, siis: „Pole midagi lihtsamat ,kui teha (loe: kirjutada kokku) strateegia, meil on neid sadu.“ Tulemus? Tulemusetus. Kuid nii need asjad ei käi.

 Edasi ja tagasi põrkamise võimalustest.

 Praegune meditsiinisituatsioon kolmikkriisilises maailmas toob kaasa mitmeid põhimõttelisi muudatusi meie elukorralduses. Võimalik, et see põrgatab meid edasi (loodame kirglikult), kuid üks on selge, see muudab meie harjumusi, turge, kaubavalikuid ja suhtlusstrateegiat. Praegu elame meie teiega lootuse, isegi teatava eufooria, tsoonis – vaktsiin on loodud/saabunud ja tundub, et meditsiiniline kriis on ületatav. Õige varsti, veel natukene oodata, vastu pidada ja … Õigem oleks küll vist öelda, et saavutatav on inimese ja viiruse teatav „rahumeelsem kooseksisteerimise“  vorm. Eh, esialgne maruline suhtedraama osapoolte vahel muutub loodetavasti ajapikku (ja vaktsiini toel) selliseks nagu kõigi kooseludega – osapooled harjuvad ja kohenevad. Lepivad. Ebamugav, kuid saadakse hakkama.  Peremeesorganismi tapmine on üpris lühiajaline (ja lühinägelik) arengufaas, mis viib selleni, et leitakse mingi tasakaal. Muidugi ei käi see üleöö ja sellel on majandusele tohutud järelmid. Kuid põhilise, eksistentsiaalse püsimajäämise, me oleme saavutanud. Ränga hinnaga, kuid saavutanud. Ja nii nagu ikka, kõik edasine oleneb meelestatusest, kas me tahame pürgida edasi või kapseldume kaitseasendisse ja … veereme arengumäest alla. Ikka seesama edasi-tagasi küsimus, milles paigalseis on tegelikult tagasilibisemine.

 „Essu“ variandi pseudoSWOT

 Seega, areng on hea ja paigalseis võrdub taandarenguga, päris taandarengust ei tahaks arutadagi, kuid ... sellestki pole pääsu. Teatavasti on teadmine valgus. Mitteteadmine … Millised valikuvariandid meil saadaval on? Pole just kiita, kuid pole ka kõige hullemad. Vaadake, see et meile üks või teine arenguvariant ei  meeldi, ei tähenda, et seda ei saa juhtuda ja et neid ka kõige „essusemaid“ variante ei peaks läbi mõtlema, harjutama ja planeerima. Õppusi tehakse ikka selleks, et tekkiks teatud rutiin, tuttavlikus, lihasmäluline efekt, sest kriisisituatsioonis pole aega mõtlema hakata, et … Siis tuleb tegutseda. Nii ka majandusega. Kui maailm pöörab kiirelt lukku, niimoodi, et tekkivad üksikud piirkonnad ja mullid (nagu kippus kujunema kevadkriisi ajal), siis kaob suur osa tänaseks maailmaüleselt toimivast sünergilisest logistilisest süsteemist. Mida see tähendab? Näitlikult, kui teil on jumakas elektrimootor, selline kaasaegne 2-20 tuhande EURne mootor, siis on teil seda käitades palju vajalikke asju liigutada, kuid kui te selle asotsiaalina lahti lammutate. Siis on teil kasutu korpus, hunnik mitte midagi tegevaid klemme, muid vidinaid ning pusake vasktraati, mille eest ei saa ühte õllepudelitki. Sünergiline ime on kadunud. Energia läinud. Sama ka tükkideks kukkunud, mullistunud,  maailmamajandusega. Igaüks püüab hoida ressursse oma piirkonnas isegi siis kui see laiemas mõõtkavas oleks mitmele osapoolele kasulik. See on ürginimlik ja see on poliitiliselt vastuvaidlematu. Seda nägime kõige ehedamal kujul (kuid siiski vaid minimõõtmetes)  kevadkriisis, mis oleks võinud juhtuda. Kõik see, et meie „hangitud“ ja makstud lepingulised isikukaitsevahendid jäid meie liitlaste juurde (UK, Holland jne) poliitlõksu ja meie inimesed ja kaubad jäid kinni Poola transporditrombi taha, on näide, mis juhtub kui kriisis hakatakse mõtlema üksnes jäigalt endale (mis on ju loomulik), pakkumata välja paindlikke lahendusi. Kuid kui olukord eskaleerub (või eskaleeritakse), siis võib tulem osutada veelgi süngemaks, siis … Siis … Ja h, mis siis juhtub? Ei tea, kuid millised on meie võimalused ja ohud sellistes arengutes. Nojah, ma ei kavatse siinkohal mingit SWOT analüüsi teha, ega meil teiega siin mingi strateegiainstituut ole, kuid midagi peaksime siiski aimama. Kasvõi fantaseerima.

 Elu energeetiline bilanss

 Vaadake, elu on kui energeetiline bilanss. Kogu elu. Me võime rääkida roheenergiast, taastuvprojektidest ja kõigist nendest ilusatest positiivsetest ja progressiivsetest asjadest, kuid tõsiasi on see, et inimkonna kiire kasv on saanud toimuda ainuüksi tänu sellele, et inimkond on õppinud ära üha uute energia muundamise meetodid. Kuid nagu Y Harari teravmeelselt märkis/märkas, siis lisaks toorainetele ja energiale, mis on olnud taastumatud ressursid, on meie käsutuses tänapäeval ka teadmised, mis on üha rohkenev ressurss. Need kolm allikat ongi arengu tõukejõud - energeetilised ressursid ja teadmised – just need võimaldasid areneda majandusel uutele tasemetele ja meditsiinil saada kontrolli alla mitmeid laastavaid haiguseid. Me oleme praegu paremini kui kunagi varem varustatud energiaga ja meie teadmised on mahukamad kui kunagi varem. Kui me neid ressursse õigesti, õiges järjekorras ja püsivuses kasutame on palju erinevaid võimalusi arenguks avatud.  Kuid kõik see on sünergiline süsteem (mootor kogumina), kui see laguneb, siis vähenevad mitte ainult elukvaliteedi võimalused, vaid ka võimalused üleüldse. Ka eksistentsiaalsed võimalused. „Kõigi vajaduste võrdse rahuldamise ajastu“ asendub eksistentsiaalsete võimaluste otsimise ajastuga. Millised on meie võimalused mullistunud üksikute maailmas?  Kas meie (kidural) maal on üldse midagi peale jonnakuse, mis aitaks hakkama saada?

Kuigi me vahel nukrutseme (vahel lausa tigetseme), et oleme sündinud maailmanurka, kus pole ei naftat, ei kulda, ei lõputut päikesepaistet, siis ärgem unustagem, et meil on (veel) puhas vesi, palju õhku, avarust, metsad ja …. põlevkivi. Kui maailm mullistub, siis on kivienergeetikal hoopis teistsugune väärtus, kui praegusel põlualusel. Sõltumatu energiaallikas on julgeolekutagatiseks ja hüveks, mis oleks abiks nii oma rahvale, kui ka teistega kaupa tehes. Seega loodetavasti ei lammuta entusiastlikud aktivistid kivitööstust enne maha, kui mingid uuemad tehnoloogiad pole ennast lõplikult tõestanud ja kinnistanud. Nojah, muidugi on praegu kasutusel tuuleenergia ja päikeseenergia, kuid seda on vähe, väga vähe,  pealegi on see … kuidas nüüd öelda? Hõre? Tegelikud kulud ühe KW ammutamiseks on suured ja kogused heitlikud. Usutavasti saavad need tehnoloogiad täiustatud ja tekkib veel hulgaliselt uusi energia muundamise variante, kuid vana energeetilise tiheressursi hoiaksin ma alles. Igaks juhuks. Kindlustuspoliisiks. Üks mu hea sõber rääkis 90te alguses Helsingi seisvast söejaamast. Ei tea, kas lugu ise oli tõsi või mitte, kuid lugu ise oli hea. Nii, et ärgem laskem ennast faktidest segada, lugu on tähtis. Niisiis … Jaam ei töötanud kunagi, kuigi oli varustatud nii söe, täispersonali ja isegi kohaliku tuletõrjega. Mis oli selle jaama mõte? Esmapilgul mõttetu ju? Majanduslikult kahjulik? Kulu on, tulu pole? Eee … see polnud päris niimoodi. Söejaam oli spetsiaalselt sellises valmiduses, et oli vaja vaid nuppu vajutada ja jaam läks „robaki“ käima, asja mõte oli selles, et naabrid ei saaks üleliia kõrget hinda elektri eest küsida. Oli ju Norra ja Rootsi hüdroenergia suhteliselt odav tavaajal kasutada, kuid tippukoormustel ja avariide puhul võis olukord elektriturul minna väga hapuks. Selleks et „haput“ oleks vähem oli põhjanaabritel lepingute sõlmimisel alati oma kaitsebarjäär olemas, seesama seisujaam. Kui hind läks liiga kõrgele, siis vaid ähvardus, et me vajutame söejaamas nuppu oli  piisav argument  „õigehinna“ kujundamiseks. Just sama mõte on ka meie kivijaamadel, need on meie kaitseliin kõige halvema vastu. Kindlustuspoliis. Seni, kuni kivijaamade energia on vaid nupu kaugusel, on kõik hästi. Asi muutub meie jaoks pöördumatult halvaks, kui me kivienergeetikasse jätkuvalt halvasti suhtume, sest kivijaama ei tule kivi ise kohale, seda tuleb kaevandada. Kui meil enam kaevureid (ega energeetikuid) ei ole, siis oleme tõesti hädas. Loodetavasti sellise languseni asi ei lähe, kuid arvestama sellega peab. Kui energiat ei oles, siis … Siis on pimedus. Linnad kuhtuvad. Suur osa majandusest hääbub ja saabub naturaalmajandus. Selle koha peal läheb loodushoid ja keskkonnakaitse katki ja selle asemele asuvad enesealahoiu instinkt ja oma pere turvalisuse eest võitlemine (mitte ainult tagamine). Vaat niimoodi.

 Õudusjutte maalt ja merelt

 Ühest statistikablogist lugesin, et mingitest prooviloenduse andmetest (mis pole ilmselt kõige uuemad, kuid väga ilmekad) selgus järgmine:  päevasel ajal linnalistesse asulatesse tööle ja õppima suunduvate inimeste tõttu suureneb linnaliste asulate rahvaarv ligi 109 000 inimese võrra kasvades 1 010 000 inimeseni. Eestis kokku elab 1,3 miljonit inimest. Lisaks suureneb linnaliste asulate rahvaarv päeval neisse erinevaid teenuseid tarbima tulnud inimeste ja turistide võrra, keda päevarahvastikus arvesse ei võetud.  Niisiis, kui meil „linnainimesi“ on umbes miljoni inimese jagu, siis mida teevad need inimesed linnas, kui seal enam tuli ei põle? Tööd pole, lõbu pole?

See arutlusvoor pole mõeldud selleks, et kedagi ehmatada või arvata, et olen paadunud kivienergeetika fänn, kuid läbikaalumine, mida võib ära visata, mida peaks veel säilitama, see on küll tarvilik. Miks? Ikka selleks et ei juhtuks nagu Vaheriigis, kus arvati, et milleks meile lehmad?  Piima ostame ju poest!. See vaade asjade käigule tekitas viisaastakulise toidukriisi koos toidutalongidega, mil perenaised leotasid makarone koogitaigna tegemiseks. Vaat just seepärast tuleb vaagida võimalikke (ja isegi võimatuid) variante.

 Põllumees põline …

 Selle printsiibist lähtudes on mõtekas vaadata ka põllumajanduse (ja maaelu laiemalt) toetamist. Maaelu olulisus muutub kolmikkriisis (võib-olla?) keskseks eksistentsiaalseks küsimuseks. Tavaoludes, kui maailma on lahti, siis kartul Poolast, broiler Hollandist ja  kurk Hispaaniast on sama head (maitsevaesele, kuid hinnatundlikule inimesele), kui kodumainegi, kuid kui mullinduses peavad mullid ennast ise ära toitma, siis  … peame läbi saama Pool-ata, Hollalaa-ndita ja His-Paanikata (võib-olla?). Ise peame hakkama saama, ennast ära toitma!  Oot-oot, mida see tähendab, et ise peab ära toitma? Esiteks, kui palju inimesi on siis meie maa võimeline ära toitma? Hea küsimus. Kõik oleneb ajahorisondist ja kaubavahetuse säilimise tasandist. Ka sellest, mis on ikkagi  kaup. Roheunelmistide arvates said kõik maailma pehed ja keskkonna kahjustamine alguse industrialiseerimisega, seega … liigume tagasi industrialiseerimiseelsesse aega? A. Adamson ( „ Mida koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost.“ Argo 2018 Lk 63) on kirjutanud, et  ristiusustamise järel Eestis „(…) oli agraarsele elanikkonnale loomulikuks ülempiiriks 300 000 – 400 000 inimest, enama jaoks polnud põllumajanduseks sobivat maad ning enne linnastumist ja industrisliseerimist muid tegevusvaldkondi.“. Vaat niisugune lugu. Seega suudaks maa ära toita umbes …Teeme väikese reservatsiooni. Oletame, et agrovõtted, seemned, tõus ja veterinaaria on rohkem arenenud, kuid miljon linnainimest ei tea maatööst mitte poolt pudrunuiagi ning ihurammu selleks ka pole, siis võiks arvata, et vähemalt pool linnarahvast …  „jääb üle“. Päris karm stsenaarium? Mida teeb teine pool pimedas linnas?

Tänapäeva inimestel muidugi puuduvad oskused põldu pidada, kuid hädas olles saavad kõik hakkama, saadi Vaheriigi ajal hakkama , saadakse ka edaspidi, kaevatakse üles haljasalad ja lilleklumbid väärindatakse need kartuli, kaali ja … Ühesõnaga saadakse mingil ajal hakkama. Kuid seda vaid siis kui säilub energeetiline baas. Siis ei jää linnad pimedaks ega tekki rahvastiku „ülejääki“. Lihtne. Vanaema Marie oleks kostnud, et: „Ma ju ütli“, et inimese elu on üks energeetiline bilanss. Nii maal kui linnas (ja kosmoses ka). Ärgem seda unustagem.

 Kuid, kuidas on meil lood maaga, põllumajandusmaaga? Energeetiliselt. See energeetiline ressurss on pidevas muutuses, sest tehnoloogiad on muutunud, agrovõtted on muutunud, rahvastiku paiknemine on muutunud, meie teiega vajadused/harjumused/soovid/ihad on muutunud ja me ei ole enam isevarustavad, sest osasid toiduaineid on odavam/lihtsam tuua sisse ühisest sünergilisest süsteemist. Seega muutuvsuurus. Muutuvvajadus. Kuid vaadake, palju maad, mida meie esivanemad metsalt ja soolt raadasid on umbe (ja metsa)  kasvanud st. pole enam paslikud maaviljeluseks (õnneks on mingi varu säilunud seoses EL maaalatoetustega). Teisalt, olukord on lausa nii segane ja duaalne, et Liidurahadega tekitame endistele karja- ja põllumaadele tehislikult tagasi soid. Oleme vist läinud omadega täitsa rappa. (ehhee, soost rappa). Pidavat olema keskkonnasõbralik tegu. Mõned ametkonnad on bürokraatiapalavikus valmis ka pea sajandivanuseid hüdrojaamade tamme purustama, et kalal jälle mugav oleks. Energeetilise bilansi seisukohalt ja puhta energia seisukohalt muidugi nonsess, mis veelkord näitab administratiivkriisi sügavust ja loomulike arengute mittemõistmist. Mnjah, ega me peagi kõigest aru saama, kuid arutusest saame ikka aru. Põhiline, et uus põlvkond ei peaks jälle alustama metsaraadamise, alepõletamise ja sookuivendamisega, kirudes meid teiega, kui lühinägelikke ja eluvõõraid ülbitsejaid.  Mis puutub põlatud alepõllundusse ja sookuivendusse, siis see pole mingi röövraadamine vaid puht majanduslik käsitlus ja energeetiline lahendus, nimelt: „Alepõllud andsid põlispõldudega võrreldes mitte mitu, vaid mituteist, vahel paar-kolmkümmend korda rohkem saaki, kuid maa kurnati ruttu välja ja põllulapid tuli edasi kolida. (…) Kui aletamisele piir pandi, algas samal põhjusel soode kuivendamine – nii rajatud põllud ei andnud küll sama palju tagasi kui alepõllud, ainult kümmekond seemet, kuid tegid seda pikema aja vältel, ja põlispõldude kolme-nelja seemnega võrreldes oli seda ikka väga palju.“ (lk 64). Nii, et ilma tänapäevaste „agotööstuslike võteteta“ ehk kunstväetise ja mürgitamiseta meie maadel üle kolme-nelja seemne saada pole erilist lootust saada. Kisub näljaseks. Midagi pole teha, linnauntsak peab ostma maad, seda raadama, kuivendama ja väärindama nagu meie rahvuslikud tüvitekstid seda kirjeldavad või … minema tänapäeva mõisahärra juurde põllutööliseks. See jutt on muidugi mustematest mustem variant, kuid kapseldunud piirkondade majandus on midagi muud, kui praegune äpimajandus, teadmusmajandus ja loomemajandus. Ka selleks peab valmis olema. Vähemalt õppuste tasandil peab olema selleks valmis. Võib arvata, et kui poliitturg hakkab näljahäda künnisel ajama sama lõputut staabimehe lora nagu praegu, et kujundame näljatunde ümber sotsiaalseks normiks mitte nälga tunda, siis … võib senine meile tuntud sotsiaalne ja poliitiline struktuur katki minna.

 Muide kõik need, kes väga ortodoksiliselt ihalevad rohepööret, ilma et usaldusväärsed tehnoloogia ja tehnilise valmisolekuta seda reaalselt teostada, soovitaksin lugeda „Megamuutus: Maailm aastal 2050” ( Äripäev 2013 Lk 21) prognoosi: „Esimese miljardini jõudmiseks kulus 250 000 aastat, seejärel enam kui sajand, jõudmaks kahe miljardini (1927) , ning 33 aastat, et jõuda kolme miljardini. 2050 aastaks elab maailmas üle ÜHEKSA MILJARDI inimese ja see arv kasvab”. Miks seda lugeda ja … mõista vaja on? Vaadake, kui meid praegu on 7 mlrd jagu ja oodata on 9 mlrd, kuid industrialiseerimise eelne energiabilanss võimaldas ühe miljardi eksistentsi, siis, kuidas te kavatsete selle matemaatilis/energeetilise dilemma lahendada? Kas „tasaarveldate“ tänase seisuga 6 miljardit või 30 aasta pärast 8 miljardit? Eks ole jälle hea küsimus. Energeetilise bilansi küsimus. Mõtlemapanev igatahes.

 Millise mäe otsa joosta?

 Niisiis millise mäe otsa joosta? Selleks on meil mitu võimalust. Võimalust ja vabadust. Sealhulgas ka vabadus eksida. S. Godin („Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012 Lk 73) on ilmekalt kirjeldanud vabaduse astmeid:  „Vabaduse astmed. Rongiga sõitmise juures on lihtne see, et valikuid eriti pole. Rööbas läheb, kuhu läheb. Vahel tuleb muidugi ette ka hargnemiskohti ja teisi teid, aga üldiselt võttes on valikuid vaid kaks: sõita või mittesõita. Autoga sõitmine on natukene keerulisem. Autos võib valida sõna otseses mõttes miljonite sihtkohtade vahel. Organisatsioonid on palju keerukamad. Valikuvõimalusi on piiramatult ning vabaduse astmeid lõputu arv.“ Nii, et kui me ei taha oma elu veeta üksluisel edasi-tagasi või sõita-mittesõita vektoritel, kui tahame olla vabad, siis peame hakkama tegelema ettevõtlusega. Kuid siin tekibki põhiküsimus: mis on minu toode, milline on minu turg ja kes on minu tarbija? Hm? Tõuksid ja toidu kojukanne on juba hõivatud turud, kama ja … tarvitajaid ka eriti palju maailmas pole, kodune tarbijaskond on paarist sajast paari tuhandeni? Kuid need pole ka mäed mille vahel valida, need pole isegi künkad (või kui on siis kellegi teise omad). Vaadata tuleb laiemat pilti. Ja muide, selleks, et „näha“ tuleb paljud harjumuspärased tegevused ära unustada.

Aasiamäestiku  Hiina haru

 Nagu kirjutab ÄP 16.12.20, unustage Silicon Valley, tulevik on Aasias: „ Aasia tõus üheks tähtsaimaks ettevõtluspiirkonnaks ja innovatsioonikeskuseks ei ole enam spekulatsioon, vaid tõsiasi,“ kirjutab Aasia Uuringute Koja Hiina-ekspert Liisi Karindi. „Läänemaailm on harjunud mõtlema Aasiast kui vaid arenevast, meist küllaltki palju mahajäänumast regioonist. Positiivses vaimupildis näeme sealseid riike kui eksootilisi puhkekohti paradiislike randade, seiklusi pakkuvate loodusparkide ja rahvarohkete turgudega. Negatiivses võtmes seostame Aasiat aga vaesuse, katastroofide ja madala elukvaliteediga.“. Nii, et Aasiamägi? Mõtleme.  Tõsiasi on aga see, et Hiina on juba aastaid tagasi patentide arvult aastas mööda läinud USA-st. Senini on Läänemaailm ennast lohutanud sellega, et nende patentide kvaliteet ei ole nii kõrge kui lääne patentideel, kuid nagu me teame paljudel juhtudel on võimalik, et kvantiteet läheb üle uueks kvaliteediks. Eriti kui tehnika ja tehnoloogia areng on riiklik (toetatud) poliitika.

„Megamuutus: Maailm aastal 2050” (Äripäev 2013 Lk 213) toetab Aasiamäe kontseptiooni ja annab teada, et: „ Ajaloolisest vaatepunktist pole olukord, kus Hiina on maailma juhtiv majandusriik, sugugi uus. See oli maailma kaugelt suurim majandus kuni 19 sajandini (ostujõu pariteedi järgi), mille arvele langes 20-30% maailma toodangust. Koos Indiaga domineeris see maailma majanduses enne ajutist langust ligi kaks tuhat aastat. 2050 aastaks on need riigid valitseval positsioonil tagasi. Kui siinne prognoos on ligilähedaseltki õige, jääb areneva Aasia arvele sajandi keskpaigas ligi pool maailma toodangust. Valmistuge Aasia sajandiks”. Vaat selline lugu. Aasia on kindlasti mitte vaid mägi vaid mäestik … Muide kasvav mäestik, mis tähendab, et seal võib toimuda igasuguseid ja kõige ettearvamatumaid tektoonilisi liikumisi. Ettevaatus pole liiast.

 Teised mäed …

 Kuid asi pole ainult Aasias, vaid arengumaade kasvupotentsiaalis tervikuna:( Lk 21/22/24): „Nigeerias elas 1970 aastal 57 miljonit inimest. Kui sündimus ei lange just ootamatult kiiresti, jõuab Nigeeria 2050 aastaks 389 miljonini, mis on peaaegu võrdne selle hetke rahvaarvuga USA-s. Tasmaania kasvab veelgi kiiremini, 14 miljonilt 1970 aastal 139 miljonini aastal 2050. Aastaks 2100 on Nigeeria ja Tansaania  maailma rahvaarvult kolmandal ja viiendal kohal.”

 „2050 aastaks on Aafrika Euroopast pea kolm korda suurem.” „Aastal 2050 pole maailmas rahvastik üksnes suurem, vaid ka märkimisväärselt vanem: 65 eluaastast vanem segment kasvab üle kahe korra, vähem kui 8%-lt aastal 2010 enam kui 16%-ni aastal 2050.” „2010 aastal elas linnades pool maailma inimestest. 2050 aastaks on see osakaal ligi 70% ning maailma linnades elab umbes 6,5 miljardit inimest.”. Vaat selline lugu. Turud liiguvad … kuhugi.

 

Selline elanikkonna juurdekasv nõuab uut konkurentsilahendust, loovust: „Ettevõtjad loovad pidevalt uuendusi, mis annavad neile konkurentide ees ajutisi eelise. Need uuendused sööstavad purustavate lainetena läbi majanduse, kusjuures konkurendid püüavad end kohandada uue ärimaastikuga ja institutsioonid püüavad uue reaalsusega kohaneda. Tootlikkuse kasvu hind on pidev muutumine.”

 Mägi konkurentsi kiituseks

 „Isegi 20 sajandi keskpaiga Harvardi mõõdupuude järgi oli Joseph Scumpeter pisut ülemäära vanamoeline veidrik. (…) Siiski oli see veider mees , pooleldi ülbik, pooleldi Austria-Ungari kuivik üks terasemaid 2. Sajandi sotsiaalsete muutuste prohveteid. Scumpeteri jaoks oli kapitalism ennekõike „Loomingulise hävitamise lõpmatu torm” – see, mis pühib igaveseks minema vanad tegutsemisviisid ning asendab need uutega. Ta uskus, et ettevõtjad on purustava innovatsiooni kandjad – inimesed, kellele antakse esimesena tulevikku näha ning neid kes muudavad selle elujõuliseks ettevõtluseks. Samuti väitis ta, et ajalugu kiirendab asjade kulgu. Vanu teguviise hüljatakse üha kiiremini. Muutused toimuvad katkematult.. Äriinimesed leidsid pidevalt, kuidas maapind nende jalge alt kaob.” (lk 229)

 „Kiirus millega on kasvanud arengumaad, on üllatanud ka üleilmastumise kõige kirglikumaid pooldajaid: nende osa  globaalsest SKP-st on kasvanud 1990 aasta 20%-lt praeguse ligi 50%-ni. Ent taas oleme vaid selle suure muutuse põhjustanud tormi alguses: tormi, mille toovad kaasa nende riikide nõudmised muuta üleilmsete institutsioonide ülesehitust, tormi, mille toovad kaasa poliitilised rahutused, kui rahvahulgad nõuavad suuremat sõnaõigust oma tuleviku üle otsustamisel.” (lk 231)

„ Arengumaad määravad tempo ka uut tüüpi innovatsioonis, niinimetatud säästuinnovatsioonis, mille käivitajaks on soov vähendada toodete hinda mitte järk-järgult, näiteks 10%, vaid põhjalikult, 90%.” (lk 234) Kuidas seda saavutatakse on muidugi omamoodi trikk, kuid oletan, et „kõigi võrdsuse ja turvalisuse“ eestkõnelejad kukuksid sellest kohkunult kummuli. Ometi on tõsiasi, et kui arengumaad muudavad konkurentsisituatsiooni niimood, et nad vähendavad omahinda 90&% võrra, siis on „arenenud Lääs“ konkurentsivõistlusest väljas.

H. Rosling ( „Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 145) annab veel ühe faktipõhise, mitte õhinapõhise soovituse: „Kuid nagu enamiku rikaste turgude puhul, on esmavajadus juba rahuldatud ning tootjad võitlevad asjatult selle nimel, et tekitada nõudlust üha väiksemates segmentides. Samal ajal on 2 ja 3 taseme ligi 2 miljardi menstruatsiooniealisel vähe võimalusi, mille vahel valida. (…) Nad vajavad odavat sidet, mis peaks terve päeva vastu nii, et nad ei peaks seda vahetama, kui on kodust väljas tööl. Ja kui nad leiavad meelepärase toote, kasutavad nad seda brändi ilmselt terve elu ning soovitavad seda oma tütardele.“

„Peaaegu kõik inimesed maailmas muutuvad tarbijateks. Kui teid vaevab eksiarvamus, et enamik maailmast on endiselt liiga vaene, et üldse midagi osta, siis ähvardab teid oht magada maha suurim teenimisvõimalus maailma ajaloos (…) Strateegilisel äriplaneerijal peab tulevaste klientide leidmiseks olema faktipõhine maailmapilt.“. Jah, on mille üle mõelda. Eriti faktipõhiselt.

 … ja siis hüüdke alla orgu ehk Kaklusklubi

 Kui vaadata tänast päeva, siis tuleb tõdeda, et ilmselt oli P. Kangur ( „Eesti oligarhia“ Rahva Raamat Lk 269/266) õigus, et : „Juba ammu ei saa aru, kas Eesti on riik või kättemaksuklubi.“ Tõesti-tõesti meie suhted, kõige igapäevasem suhtlus, on pehmelt öeldes rabedad ja see tekitab kindlusetusetunnet. Administratsioonid on üksteise järgi püüdnud „uut kirjutatud õigust“ tekitada sellisel määral, et  inimesed enam ei tea, kas üldse võib midagi(gi) teha. Oleme enese mässinud heal eesmärgil täielikku arengupeetusse. Ja usaldusepeetuse Usaldusepuudulikusse. Te arvate, et seaduskuulekas inimene ei peaks kartma? Hm, J. L. Norman ( „Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat“, Argo 2019

Lk 122) seletab meile lahti seaduskuulekuse olemuse tänases Eestis niimoodi:  „Seaduskuulekatel inimestel ei oleks ju vaja politseid karta,“ sõnab Noor Menetleja rõõmsalt.

Juht „Tänapäevase totaalselt ülereguleerimise tingimustes on päev, kus me Juristiga oma tööd tehes ei ole juba enne lõunat sunnitud rikkuma vähemalt kolme seadust, olnud märkimisväärselt aeglane.“

„Ei,“ täpsustab Jurist „ palun jäta meelde, ja ma rõhutan veel eraldi: me täidame kõiki seadusi 101 protsendilise täpsusega, kuid meie kohaldamise praktika ja tõlgendus erinevate paragrahvide rakendamisest võivad erineda teiste asutuste vastavatest seisukohtadest.“

Ning  „Loomulikult on see nii, aga sama paragrahvi lõige 3 sätestab konkurentsi ärakasutamise, ning sa pead järgima ju seadust tervikuna, mitte valikuliselt seadust tõlgendades hakkama omavoliliselt riigi rahaga efehtiivselt ringi käima“ (lk 150)

Ja  „Õnneks on heade asjade ja teenuste ostmise takistamiseks olemas riigihangete läbiviimise üldpõhimõte, mille kohaselt on hea eesmärgi saavutamine üldjuhul kas korruptiivne, diskrimineeriv või lihtsalt kuritegu.“ (lk 212). Kui mõni arvab, et see on naljakas, siis see ei ole naljakas. See on küll ropult hästi kirjutatud iroonilises võtmes, kuid see on neetult kurb, sest … nii need asja käivadki. Meie teiega ironiseerime, kuid aeg ja võimalused kaovad, Kaklusklubi jätkab.

Ja siis juhtub nii nagu juhtus meie arenguaegade lõpus, õigemini seal, kuhu see sumbus: „Varsti viibis pool Eesti oligarhiast kohtusaalides ja sinna sumbus uue Eesti majanduslik areng ja vaimne energia.“ (P. Kangur  „Eesti oligarhia“ Rahva Raamat Lk 266). Kui te mäletate B.Obama „kokkuhoidu“ oma ülikondade valikul, et mitte raisata oma otsustusenergiat tühjale-tähjale, siis te saate aru, et Kaklusklubi on tõeline õnnetus. See pole mitte „mingem üles mägedele“ vaid hüüdkem alla orgu“ … hädaorgu. Kuid see kõik mida me teeme, kuidas me teeme, kuhu läheme on meie teha, meie otsustada

 

Üks ääremärkus.

 

Siiani on paljud õhanud, et „oh oleks meil parem valitsus“, „oleks meil parem parlament“, „oleks meil …“.  Kuid pidagem hoogu, nii nagu eespool kirjas -  iga rahvas väärib oma valitsust. Kui meile teiega midagi ei meeldi, siis oleme just meie teiega midagi valesti teinud, valesti kuulanud, valesti aru saanud, valesti valinud. Või vastupidi. Kuid see on meie teiega kogumis ühislooming. Meie esmane ühislooming on meie parlament, jälle meie teiega valitud kogu. Usaldusisikud, kellele me oleme oma võõrandamatu õiguse (olla kõrgeime võimu kandjaks) oleme neljaks aastaks rentinud. Ja nüüd pole me rahul? Keda me tahame? Kunni? Hm, muidugi on kõige efektiivsemaks valitsusvormiks valgustatud monarhia, kuid … Valgustatud monarhiaga on tavaliselt niiviisi, et monarh jääb vanaks, siis seniilseks ja pahuraks kõige sellest tulenevaga. Nii et see variant ei kõlba hästi.

Aga kui valiks tarkade ja tarmukate inimeste poolt parlamendi koosseisu. Huvitav mõte, ainult et … juba proovitud. Oliver Cromwelli katsetulemuste kirjeldus on järgmine ( I Gentles „Cromwell” Kunst 2014 Lk233) „Pärast ohvitseridega nõupidamist otsustas Oliver kokku kutsuda kolme kuningriigi jumalakartlike meeste ehk „pühameest” esinduskogu. Sinna ei pidanud kuuluma ükski jurist ega tegevteenistuse olev ohvitser. Kulus peaaegu kaks nädalat, enne kui kiideti heaks nimekiri, kuhu oli kantud 140 „jumalakartlikku ja ustavat” meest.”. Tore ju! Või siis mitte? Igatahes katsetulemused ilmnesid üpris kiiresti: „Kulus vähem kui kaks kuud, et puruneksid kõik Cromwelli illusioonid, mis olid seotud uue esinduskoguga. Kirjas oma väimehele kindral Fleetwoodile kurtis ta, et parlamendiliikmed „ ei tunne lahkust … peaaegu mitte kellegi suhtes”. (…) Varsti pärast seda olevat ta öelnud, et talle „teevad lollid praegu rohkem muret, kui varem petised.”” (lk 238) Vaat selline tulemus. „ Neli aastat hiljem sündmustele tagasi vaadates kirjeldas Cromwell Barebone´i  parlamenti kui „mu enda nõrkuse ja rumaluse lugu”. Kuidas küll juhtus, et esinduskogu, mille liikmed oli ta ise koos oma ohvitseridega hoolikalt välja valinud, osutus tema jaoks selliseks pettumuseks?” (lk 235). Mnjah, siinkohal meenub Jaapani kõnekäänd.“ Meie kõik oleme targemad kui keegi meist eraldi.“

 Meile võivad need muutused meeldida või mitte meeldida, kuid need on ilmselged arengud, mida oma tegevuste planeerimisel (millise mäe otsa joosta) arvestada.

 

Järgneb …

 

Targutusi …

 J. Casti „X-sündmused“ Nebandon 2012

 Lk 63 „Üle kahe miljardi Google´i otsingu teostamiseks kulub iga päev rohkem eleltrienergiat, kui kulutavad kolm tuhat majapidamist google´i kodulinnas Mountain Viewś Californias. You Tube, mis kuulub Google´ile, nõuab üle 10 protsendi kogu interneti ühenduskiirusest. Lisame sotsiaalvõrgustikud nagu Facebook ja Twitter, ning digitaalsed filmilaenutusteenust pakkuvad lehed, nagu Netflix, ning sa hakkad mõistma, kes kõige enam interneti ülekandekiirust ahnitsevad. Kõik need teenused vajavad suuri andmekeskusi ehk „serverifarme“, kus käsitletakse bitte ja baite, mis ööpäevaringselt läbi võrgustiku liiguvad.

Andmekeskustes tekkiv kuumus tuleb eemaldada ruumidest, kus paiknevad serverid, et neis püsiks normaalne toatemperatuur, umbes 20 *C. Kuumus lastakse tavaliselt lihtsalt õue, mis annab oma panuse planeedi temperatuuri tõusu. Andmekeskustte jahutamiseks kulub enam-vähem sama palju energiat, kui serverid tarvitavad. „

 Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013

 Lk 26 „Kui ainusaks võimaluseks on olla võrdne, siis pole tegemist võimalusega.“

Lk 27 „Tahame ühiskonda, kus oleme vabad tegema valikuid, tegema vigu, olema lahked ja osavõtlikud. Seda mõistamegi moraalse ühiskonna all – mitte ühiskonda, kus riik vastutab kõige eest ning mitte keegi ei vastuta riigi eest.“

 M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017

 Lk 44 „ Ma küsin sinult: „Mida sa elult soovid?“ ja sina vastad midagi sellist, et „ma tahan olla õnnelik, tahan toredat perekonda ja tööd, mis mulle meeldib,“ sinu vastus on niivõrd tavaline ja ettearvarav, et see ei tähenda tegelikult mitte midagi.“

„Kõik tahavad seda. Seda on lihtne tahta. Sootuks huvitavam küsimus – küsimus, millele paljud inimesed kunagi ei mõtle – on: „Millist valu sa oma ellu soovid?, Mille nimel oled sa vaeva nägema?“ Kuna see näib mängivat meie elukäigu otsustamisel hoopis suuremat rolli.“

Lk45 „Sest õnn vajab pingutust. See kasvab probleemidest. Rõõm ei kasva lihtsalt maast nagu ülased ja vikerkaared. Tõeline, tõsine, elukestev rahuldus ja tähendus tuleb ära teenida läbi meie pingutuste valimise ja haldamise.“