Monday, November 16, 2020

Põrketeooria V2: Põrgates (s)udus

 

Põrgatamisteooria on lihtne, me põrkame oma arengus edasi või tagasi st. piltlikult  kas laseme palli väikelapse kombel trepist alla vabalangemisse põrgatuda (mis iga astmega allakäigutrepil saab suurema hoo) või … treenime ennast korvpallilaadselt sihtides parmal viisil korvikütiks. Viimane variant sisaldab ka põrgatamist, kuid mitte väikelapselikku „oooo“ kui vahva, vaid sihikindlat arengut, mitte et väikelapse „oooo“ ei oleks areng, kuid sellest arengutasemest peaksime juba üle olema.  

Ilmselt pole kahtlust, et meditsiinikriisi teine laine on käes, kuid küsimus on selles, kas see on ka majanduse üheksas laine? Saatuslik 2/9? Nii ja naa. 2/9 võib tuua kaasa omakorda põrgatamise, ehk majandus kapseldub väiksemateks regioonideks ja lausa enklaavideks, tootlikkus väheneb drastiliselt ja esile kerkivad põhiliselt eksistentsiaalsed probleemid või see põrkab edasi uuele tasandile, sest teisiti ei saa.  Nagu esimese kolmikkriisiga oli näha, siis nii ettevõtted kui inimesed otsisid kiirelt kõige erinevamaid lahendusi kaugtööst, kullerteenustest, kätepesust, kaitsevahendite tootmise käivitamisest  kuni metsa taha põgenemiseni. Tekkis ka terve rida uusi tooteid ja teenuseid. Harjumusi. Just see on tähtis, et tekkisid uued harjumused, mis tõid kaasa uued vajadused. Nüüd on meil juba mõningane kogemus sellelaadsest põrgatamisest olemas. Raske on, kuid paljud on juba uuelaadselt ennast häälestanud ja see annab lootust tõsiseltvõetavaks edasipõrkeks.

Mis aga muret teeb, siis see, et kolmikkriisi keskmine osa – administratiivkriis – ei ole leidnud mingitki lahendust. Isegi mitte kõige pisemat. Ikka unistatakse mingitest pensionisammastest, jaburatest definitsioonidest, raudtee elektrifitseerimisest, üha uute raudteede  ja hunnitute kultuuritemplite ehitamisest, kuid selline eksistentsiaalne otsustamine, et muuta maskikandmine kohustuslikuks, maskid/kilekindad tasuta kõigile kättesaadavaks ja testimispunktid tasuta ja ilma saatekirjata avatuks (kes tahaks endale lõbu pärast harjavart ninna ajada?) pole nagu administratsiooni mõttemaailma külastanudki. Lihtne ju …  ja viiruse levikule oleks juba tõhus tõke püstitatud. Esmased asjad tuleb teha esimeses järjekorras – haiged ega surnud ei sõida ei elektriraudtee ei diiselrongiga, nad ei sõida üldse ja kultuuritempleid ka ei külasta. Need ilusad (ja heaaja tarvilikud?) asjad teeme siis, kui oleme jälle piisavalt heas konditsioonis, et teha rumalusi. Selles ongi kogu administratiivkriisi kurbloolisus ja ohtlikkus, et administratsioonid on paindumatud, visioonitud. See on ikka täiesti pöörane, et me peame arutama jälle selle üle kas Põhiseadus lubab kehtestada maskikandmise kohustust. Oeh, surm heasse Põhiseadusesse? Hurraa! Jälle? Mitmes juba? Iga kuu oma Põhiseaduslik koolemine? Prr. NB! Põhiseadus on see põhiline, mis meie elu põlvest põlve krapsaka hoiab, mitte vastupidi. Tulgem mõistusele.

Muide, mida suurem tuleb üldine tagasipõrge, seda enam peab olema vaba ettevõtlust, mitte tsentraliseerimist ega riikliku plaanimajanduse laiendamist. Kahjuks peab nentima, et just selles suunas asjad praegu arenevad. Kuid võiks ju luua keskkonna ise hakkama saamiseks, kasvõi see lõputult räägitud viimane miil elektroonilises sides. Elementaarne.

 Ühissiil udus

 Nii, et pall on üks, suundi kaks (+ kaks). Kui me teame, et just praegu on aeg, mil maailm põrkud kas edasi või tagasi (olenemata sellest kui ka suur osa põrkub tagasi) ja  osa põrkuvad kindlasti edasi, siis millised võiksid olla need eeldused, et just meie põrkume samuti edasi? Neid eeldusi on päris mitu, kuid need tahavad väestamist, kuid vaadates neid teemasid, mida ühisruum praegu õhinal ja lausa kurikirglikult  arutab, siis … edasipõrkamise tunnet küll ei teki. Toimub massiline asendustegevus. Mitte, et nende arutamine vale oleks (kui probleem on, siis see tuleb arutada/lahendada), kuid aeg on vale. Toimetaksime nagu Siil paksus udus, saamata aru prioriteetidest, põdedes epideemilist solvumissündroomi.

 Just seepärast, et edasi minna peame vaatevälja veidi selgitada. Peame peatume  paaril moesõnal, mis kipuvad meie elu enda alla matma.  Üha enam kuuleb ühisruumis sõnu propaganda ja populism. Prr, mitte kumbki sõna pole mulle oma kõlalt (seda enam sisult) meeldinud. Ilmset ajastuomasest küllastumisest, kuid midagi pole teha, neid sõnu tuleb info ühisruumis üha enam ette. Muide, jälle ühed „vabasõnad“, millel pole enamasti midagi tegemist nende algse sisuga. Tänapäeval sisustab neid sõnu igaüks ise vastavalt enda fantaasiale ja huvidele ning ka mõistab neid oma rikutusest ja vajadustest lähtudes. Nende sõnade kasutamine on nagu suitsu ja peeglite mäng mustkunstniku (tänapäeval mainemeister) trikis – segadusseajav. Kui sellesse peeglimängu lükkida veel ohtralt sõnu väärtused, vabadused, õigused (muide kunagi ei kasutata mõisteid: kohustused, vastutus, väärikus, au), siis saamegi täiusliku infosudu.  „Nagu ütlevad libekeelsed diplomaadid, ei ühildu  väärtused ja huvid alati omavahel.“ (R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018 lk 107). Vaat niimoodi ja see ei puuduta vaid diplomaate.

 Infosudu  & nartsismimootor

Sellises infosudu keskkonnas võib tõesti palli põrgatada kohapeal, kuid korvpallis kohapeal põrgatamine teatavasti võitu ei too. Võib küll olla kena vaadata, kuid tulemust pole. Meie teiega tegevusi suunab (innustab või surub maha) meid ümbritsev keskkond, see põrgatab meid edasi või tagasi. Keskkonda mõjutavad/loovad sinna paisatavad ja seal liikuvad arvamused/arvamised. Neid omakorda keskkonnas liikuv informatsioon. Kuid meid ümbritsev  keskkond pole lihtsalt keskkond, tegemist on  konkureeriva info keskkonnaga. Konkurents käib selle üle, kes kujundab keskkonna – avaliku arvamuse – see on võitja.

Meie teiega olemegi avalik arvamus … Või ei ole? Keeruline küsimus, see mis ennemuiste oli informatsioon, mis aitas meid teiega (kui kompass)  suuna valikul, siis tänapäeval, oleme info ülekülluses omamoodi infosudus milles … igaühel on oma kompass. Mnjah, ilmneb, et kõigepealt tuleb leida üles õige kompass, siis alles suund. Selleks tuleb igapäevalobast ja suundpropagandas läbi kahlata. Tänapäeval pole see üldse kerge. Informatsiooni (ja selle eelselekteerivaid filtreid) on liiga palju, et tõest (mis see iganes siis meie teiega jaoks tähendab) valiku iseseisvalt teha. Kenad sõnad: tõene, iseseisev, valik, kuid tegelikult oleme paljuski mitte niivõrd iseseisvad, kui iseseisvad oma valikute isiklikkus illusioonis:  „2011 aastal avastas Guillaume Chaslot, Google`i insener, tehisintellektialase doktorikraadiga mees, et You Tube´i ülesehitus tähendab, et  see pakub inimestele ajapikku aina enam ühesugust sisu, luues ja kinnistades ühte kindlat vaatenurka – ja mitte tingimata faktipõhisuse alusel. Niisiis, kui vaatad ühte videot, mis on täis ebatäpset, tihti lausa valeinfot, hakkab algoritm edaspidi söötma sulle ette just sarnast materjali. (…) Tulemuseks on see, et ebatõene sisu võib saada määratu võimenduse.“ Selline võimendus muudab pikapeale ka kõige kindlama inimese … kahtlevaks. Vähemalt kahtlevaks. Olete suundiformeeritud, kui teil ei ole eelmainitud vastumürki: „Inimene ei saa tugevale propagandale vastu seista, kui tal pole peas vastumürki enda isikliku maailmamudeli näol, mis erineb propaganda omast.“ (NB! Kontrollige oma vastumürgi jäägi taset regulaarselt)

Teist suundinformatsiooni ainest loome me ise üha suureneva kiiruse ja mahuga sotsiaalmeedias. Kuidas nii?  Dr Walter Quattrociocchi Veneetsia ülikoolist uuris Facebooki gruppide kommentaare ja leidis „et mida kauem mingi arutelu kestab, seda äärmuslikumaks muutuvad inimeste kommentaarid. „Kõlakodades kalduvad kognitiivsed mustrid polariseerumise poole.“

„Sotsiaalmeedia on nagu mini-nartsissmimootor, mida ei ole kunagi võimalik lõpuni rahuldada, seega sunnib see meid võtma aina radikaalsemaid positsioone, et saada rohkem tähelepanu See kas räägitu peab paika või mitte, rääkimata sellest, kas see on erapooletu, tegelikult ei loe – sinu siht ei ole debatti võita avalikus ruumis, neutraalse publiku ees; sa tahad lihtsalt saada nii palju tähelepanu kui võimalik inimestelt, kes mõtlevad sinuga sarnaselt.“ (R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018 lk 152). Just niimoodi ennast mitte millestki üles kruttides tekkivadki lahkkonnad. Ühisruum muutub ikka toksilisemaks ja kooskonnad asenduvad lahkkondadega. Sudu tiheneb müürideks ja pall veereb üha kiiremini põrkudes trepist alla – allakäigutrepist alla.

 

Tegelikkuse ümberjutustajad

 

 Kõik tahavad võita, kuid võiduks ei piisa vaid oma arvamuse teatavakstegemisest, sellest ei pruugita õigesti või üldse mitte aru saada. Nagu märgib J. Owen („Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” Lk 163/164):  „Ära eelda, et kõik on õigesti aru saanud, enne, kui nad on seda vähemalt viis korda kuulnud.

 –Esimene kord: sõnum jääb muude sõnumite tulvas kuulmata.

-Teine kord: sõnumit kuuldakse, kuid sellest ei tehta välja

-Kolmas kord: sõnumit kuuldakse, kuid ei usuta

-Neljas kord: sõnumit kuuldakse ja usutakse, kuid mõistetakse valesti

-Viies kord: see on tõenäoliselt pärale jõudnud.”

Seepärast peate oma sõnumit üha uuesti ja uuesti kõlada last, kuid … See on väiketegijate viis ennast turundada, suurtes süsteemides võiduks sellest ei piisa. Võidu kindlustamiseks on vaja oma arvamust väestada ja selleks on olemas omad meistrid - maine- ja propagandameistrid. Tegelikkuse ümberjutustajad ja  ülemaalijaid. Kas meie teiega eristame tegelikkust ja ülevõõbatud tegelikkust? Mitte alati? Nii on, meie teiega oleme ju tavalised inimesed, oma tavaliste rõõmude, murede ja kohustustega, me ei jõua kõigesse süveneda, kuid veelkord…. „Inimene ei saa tugevale propagandale vastu seista, kui tal pole peas vastumürki enda isikliku maailmamudeli näol, mis erineb propaganda omast.“ Eriti möödapääsmatu on see, tänapäeval, kui aeg on kiire, süvenemisvõime küsitav  ja võimalikkus ajaliselt kesine. Informatsiooni on liiga palju ja aega vähe, infoomastamine toimub sähvatustena, mitte sidusa voona. Irdsähvatuste kogum ei ole tegelikkus, see ongi antud ajahetke sähvatustest tekkinud tunnetuse segu. Kuid asja muudab eriliseks see, et tänapäeval on inimeste sotsiaalmeedias võimalik avaldada arvamust nii sellest mida ta teab, kui sellestki mida ta aimab ning eriti rohkelt ja kirglikult sellest millest ta ei tea poolt pudrunuiagi. Muide Mark Twain on öelnud midagi selliste, et ohtlik ei ole mitte see, mida me ei tea, vaid see mida me teame kindlalt, kuid …valesti. Nii, et mine võta kinni kas mõistlikum on olla teadjate või teadmatute arvajate hulgas.

 Uus tase: Eetiline petmine tõe vormis!!!

 Kogu see arvamiste bakhanaal, mille üheks osaks on ka  sotsiaalmeedia (ning selle teadlik trollindus ja ebateadlik kaasajookslus) on võtnud võimaluse sisukamateks arutlusteks. Informatsioon on muutunud propagandaks – kas enesereklaami või teiste tümitamise vormis. B Fenster („Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 Lk 177) on vahendanud Arktik-uurija Vilhjalmur Stfanssoni teravmeelset ütlust, et: „Ebaeetiline reklaam rakendab avalikkuse petmiseks valet,“ märkis ta. „Eetiline reklaam rakendab avalikkuse petmiseks tõtt.“ Vaat niimoodi – eetiline petmine tõe vormis!!!

Propaganda tõlgendab ja meie usume või … ei usu. Juriidilised tehisväärtused ja (kõigi huvitatud poolte) propaganda on loonud ohtliku olukorra kus väärtuste ja õiguste/kohustuste aeglane liikumine nagu maakoore laamade liikumine (see võib moodustada nii vulkaanilisi saari, kui tekitada tsunamisid.) on asendunud administratiivpoliitilise õigusliku tuumapommitamisega.  Maalaamade aeglane liikumine toimub pidevalt ja see on loomulik protsess, sama ka väärtustega, nende aeglane nihkumine on loomulik protsess, kuid tehislik juriidiline tuumapommitamine … Mnjah. Me ise tekitame konflikte, maldamata oodata arengute loomulikku käiku. Nii loome üha uusi konflikte (luues seega üha uusi lahkkondi), nimetades neid uhkusega „väärtuskonfliktideks“. G. Friedman („Tulipunktid“ PM 2019 Lk 85/86) on reljeefselt välja toonud, mis juhtub, kui hea elu on kustutanud inimeste mälust  tõelised vajadused ja hädad ning asendanud need isetekitatud konfliktidesse: „ Aasta 1912 oli Euroopale väga hea aasta, eriti hea oli see aga poolsaare lääneosale. Euroopas oli 1815 aastast saadik, peaaegu sajandi, valitsenud enamjaolt rahu. Ei saa öelda, et see oli ideaalne rahu, ent seda oli rohkem, kui tükil ajal nähtud. Vabariiklikud ideed olid laialt levinud ja isegi Saksamaal, kus valitses keiser, oli olemas volitustega parlament, vaba ajakirjandus, suurepärased ülikoolid ja majanduslik õitseng. Majanduskasv oli olnud hämmastav. Veelgi hämmastavam oli olnud tehnika võidukäik. Euroopa valitses maailma.“  „Seda, mis nüüd järgnes, ei osanud keegi oodata. Äkitselt, 1914 aasta augustis, sai Euroopast tapamaja. 1945 aastaks oli 100 miljonit inimest hukkunud, lugematu arv vigastatud ja kogu manner sõjast traumeeritud. Hävingu ulatus ja kiirus olid enneolematud. Euroopa, valgustuse keskpunkt, koht, mis arvas end olevat jõudnud inimvaimu kõrgemale arenguastmele, oli küll viimane paik, kus midagi niisugust oleks võinud juhtuda. (…) Nüüd, 20 sajandil, pillas Euroopa selle kõik tuulde, tehes seda seninägematu metsikusega, mis kestis kolmkümmend üks aastat.“. Traagiline lugu. Mõelgem, mis on tähtis ja tegutsegem selle järgi.  Mark Manson („Kuradile! Suva olemise peen kunst“) on formuleerinud probleemi: „Õigust täis inimesest õhkub absurdini küündivat enesekindlust. (…) Ent kui niimoodi õigust täis olla, tekitab see inimestes vajadust endast kogu aeg väga hästi arvata, seda koguni ka ümbritsevate inimeste arvelt. Ja kuna õigust täis inimestel on kogu aeg vaja endast maru hästi arvata, mõtlevad nad suurema osa ajast iseendast.      Olgem ausad, eks nõuab palju tööd ja energiat ennast“ Sinna see ühisruumi energia kaobki ja see ei ole roheenergia vaid toksiline, väga toksiline, energia. Kes leiaks sellele energiale kasuliku rakenduse teeniks ilmselt välja Nobeli rahu-, füüsika- ja majanduspreemia.

 Populismist kui populismist

Kuid kuni sellist Nobeli preemia väärilist avastust veel pole tehtud, siis kestab toksilise energia tootmine täiesti takistamatult edasi. Hm, kummaline, et keskkonnakaitsjad seda keskkonnareostust ei märka? Kuid „Väärtuskonflikte“ (nii tegelikke, kui kunstlikult tekitatuid) võime tõdeda juba peaaegu kõiges, ka kõige igapäevasemates asjades. Kohati tunduv, et konflikte tekitatakse nimme, et oleks mille ümber kismat pidada ja tegelikud mured unustada. Olukord on tänaseks väljunud hea maitse ja terve mõistuse raamest. Iga vääritimõistmise, väärtõlgenduse ja eneseupitamise juurde pannakase nagu hernekepiks juurde liides „väärtuskonflikt“. See liides tõmbab tähelepanu. Paljudel tekkivad sellest kohesed Pavlovi koera efektid. Kas see on lihtsalt eputamine või enesereklaam või koguni populismiilming? Ei tea, sest sõnad oma kirjapildis nihkuvad/eemalduvad oma senisest sisust sellise pöörase kiirusega, et kõik on võimalik. Kõike on võimalik tõlgendada just niimoodi nagu parasjagu kasulik. Mnjah, tegelikult on sõna „populism“ muutunud sama populistlikult populaarseks nagu sõna väärtuski. Enamgi veel, need sõnad oleksid nagu kaksikvennad või paarisrakend - kui räägitakse populismist, siis räägitakse ka väärtustest ja vastupidi. Võiks vist öelda nii, et ühtede poliitinimeste populism on teiste väärtused ja vastupidi.

Tundub, et kirglikus vaidluses väärtuste üle ja populismisüüdistuste palangus on siingi populismi  sõna ise ja selle sisu läinud nihkesse. Mitte iga sõna ega idee pole populism ( või sellisel juhul on kõik populism), sest populismil on oma definitsioon. Vikipeedia sedastab, et:“ Populism (ladina sõnast populus 'rahvas') on diskursus, ideoloogia või maailmavaade, mis kritiseerib ja mõistab hukka "eliiti" ning tõstab esile "rahvast".  Kui nüüd mõelda sellele definitsioonile, siis … Oleme ilmselt raskustes, sest meie poliitturul hauguldab pigem eliit mitteeliiti või teist eliidirühma populismis. Kas see kui eliit süüdistab eliiti on antipopulism? Või võiks siinkohal välja mõelda mingi teise kolesõna?  Definitsiooni selgitus ajab meie sõnakasutuse veelgi enam segadusse: „Mõiste täpsema defineerimise osas teadlastel üksmeelt pole. Cas Mudde ja Cristóbal Rovira Kaltwassari definitsiooni järgi on populism "õhukese keskmega (thin-centered) ideoloogia, mille kohaselt jaguneb ühiskond kaheks sisemiselt ühetaoliseks ja omavahel lepitamatus vastuolus olevaks leeriks – "rikkumata rahvaks" ja "korrumpeerunud eliidiks" – ja mis väidab, et poliitika peab olema rahva tahte väljendus". .Populismi definitsiooni on kohati kritiseeritud selle laiahaardelisuse pärast, on väidetud, et sellega võib potentsiaalselt kirjeldada kõiki poliitilisi liikumisi, erakondi ja tegelasi. Sellele süüdistusele vastates leiavad Cas Mudde ja Cristóbal Rovira Kaltwassar, et populism eristub selgelt kahest mittepopulistlikust poliitilisest nähtusest: elitismist ja pluralismist. Elitism sarnaneb populismiga, kuid seal on "hea" – moraalselt, kultuuriliselt ja intellektuaalselt ülimuslikum – hoopis "eliit", samal ajal kui "rahvas" on ohtlik, valelik ja labane. Pluralism ei jaga populismi ja elitismi dualistlikku vaadet, ühiskonna jagamist homogeenseks "heaks" ja homogeenseks "pahaks" leeriks. Pluralismi järgi koosneb ühiskond paljudest osaliselt kattuvatest erinevate ideede ja huvidega gruppidest, kellest võimalikult paljudega tuleks poliitikas arvestada, hoides ära võimu koondumise üksikute rühmade kätte.“ Nii, et … mis loom see populism meie mõistes on? Meie maastikul tulistab ju eliit eliiti populismiga ja  vastupidi. Kummaline.

 Järjekordne vaba sõna või … tühisõna?

 Ilmselt on tegemist samasuguse „vabasõnega“ nagu on monopol, kartell, dumping, mille legaaldefinitsioon ja igapäevakasutus on täiesti erinevad ja neid kasutatakse lihtsalt suupäraste väljenditena. Kuid siinkohal võiks selguse loomiseks tuua ühe P. Pomerantsevi edastatud mainemeistri ütlemise, et:  „Populism ei ole ideoloogia, see on strateegia.“ („See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019  lk 196). Hm, see selgitaks paljugi sellest, milles seisneb tänapäeva populism, kuid … Kuid kui populism pole enam ideoloogia (mida väidab definitsioon), vaid strateegia, siis milline on selles strateegia varjus olev ideoloogia? Hea küsimus, eks ole? Võib-olla on see meie teiega jaoks ülepea kõige tähtsam küsimus (sudu hajutamise mõttes), et asjade käigust mingitki sotti saada. NB! Ega see, et kõik sõimavad oma oponente populistideks meil ju valikuid teha ei aita. Ka see, et meile teiega lubatakse (meie raha eest) tasuta teenuseid ja hunnituid ehitisi on ju tegelikult kõige ehtsam tänapäeva mõistes nagu meie teiega seda mõistame, populism. Raiskav populism. Või enesereklaam? Hm, eetiline vale? Tõe või mittetõe vormis? Oeh!. Selle populismi ainsaks eesmärgiks (strateegiaks) on teha järgmises poliitturu hankes võidupakkumine. Niimoodi võime me kõike sildistada kui populismi. Ja selle koha peal olemegi me ummikus, mida kasutavad ära mainemeistrid. Populismi oma endisel kujul enam pole, see on muutnud nii vormi kui sisu, see pole enam ideoloogia vaid strateegia, kuid … Mille või kelle strateegia?

 Nihutatud sõnade kasutusala ja kasutegur võimuvalemis

 Niisiis ideoloogia on kadunud, on vaid strateegia … eee … millekski. Kellelegi? Nagu kirjutab P. Pomerantsev  („See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019  Lk 70): „Tänapäeva valitsused on hädas üheainsa ideoloogia sõnastamisega – õigupoolest ei olegi neil võimalik seda teha, kui nad soovivad jääda võimule sama taktikaga nagu seni, saates erinevatele inimestele erinevaid sõnumeid -  ja nii saab mõttest, et me elame vandenõusid täis maailmas, omaette maailmavaade. Vandenõu ei toeta ideoloogiat, vaid asendab seda.“. Ups! Kas ideoloogia kui selline on täiesti kuhtunud? Asendunud strateegiate ja vandenõudega? Siis strateegiline vandenõu või vandenõuline strateegia? Vaat niimoodi.

„Ja maailmavaatena pakub see kõigile, kes selle enda omaks tunnistavad, teatavaid rõõme: kui  kogu maailm on üks suur vandenõu, siis ei ole su isiklikud läbikukkumised enam sinu enda süü. Fakt, et sa saavutasid vähem kui lootsid, et su elu on sasipundar – see kõik on vandenõu süü.“. „Mis veelgi olulisem: vandenõu on kontrolli säilitamise viis.“ // publik tuleb külvata küüniliste väidetega kõigi inimeste tagamõtete kohta, iga näiliselt heatahtliku ajendi taga on kuritahtlik skeem, kuni nad kaotavad usu teistesse võimalustesse. Sina väike inimene ei suuda midagi//.

Sellisel juhul toimib võimuvalemi kasutegur nii nagu väitis mainemeister G. Pavlovski „Ideoloogilistele argumentidele keskendumise asemel võttis ta üpris erinevad, sageli omavahel vastuolus olevad ühiskonnagrupid ja hakkas neid kokku panema nagu matrjoškat. Nende arvamused ei olnud olulised, ta pidi neil lihtsalt piisavalt palju kokku saama.“. „Sa kogud lühikeseks ajaks kokku, sõna otseses mõttes üheks hetkeks, aga nii, et nad kõik hääletavad ühe ja sama inimese poolt. Selleks pead looma muinasjutu, mis saab nende kõigi ühiseks looks.“.  „(…) saab ajastul, mil kõik vanad ideoloogiad on läinud, mil pole enam mingit ühtset võistlust tulevikuideede vahel, eesmärgiks ühitamatute rühmade kokku köita uue „rahva“ mõistega, sidudes nad vormitu, ent võimsa emotsiooni külge, mida igaüks saab omal moel tõlgendada, ja siis kinnitada see vaenlastega, kes ähvardavad seda tunnet õõnestada.“ (208). Vaat selline segane lugu või … selgusehetk? Mõttekoht.

 Juriidilised tehisväärtused ja lahkkondlik strateegia.

Kuid tõsiasi on, et mida rohkem tekkib kunstlikke „väärtuskonflikte“, seda segasemaks muutub väärtuste eneste väärtus. Teisalt, seda kergemaks ja nüansirikkamaks (kuid meile teiega eksitavamaks) muutub mainemeistrite uusmüütide loomine ja tegelikkuse ümberjutustamine. Juriidilisi väärtusi kehastavad meil seadusandja poolt vastu võetud seadused, kuid … Kas seaduste  „vastuvõtjad“ on aru saanud mida nad on „vastu võtnud“? Kuidas need seadused/väärtused tegelikus elus (omaelu) hakkavad elama? Tõsiasi on, et ka need kes on võtnud vastu juriidilised väärtused ise pahatihti ei tea (ega täida) neid seadustega kehtestatud väärtusi. Inimesed elavad oma elu jätkuvalt suuresti tavaõiguse järgi, neil pole aimugi seadustega kehtestatud tehisväärtustest. Lihtne näide, Pi-Rita rannatee on paljude puhkajate ja jalutajatele autode parkimise lemmikpaik. Iga mõistuslik olend pargib oma auto võimalikult teepervele, et teha ruumi teistele autodele. Normaalne. Kaasliiklejatest hooliv ja õige. Õige ka tee ressursikasutuslikult. Kuid siinkohal te eksite, sest seadusväärtus on teepervele andnud nimetuseks haljasala ja … Te saite juba aru, te olete eksinud kirjapandud tehisväärtuse vastu ja te saate trahvi. See ongi vääruste konflikt, sest te olete teinud tavaõigusest (terevemõistuslikest väärtustest) lähtudes õige otsuse (kasutanud teed kui ühisressurssi heaperemehelikult, kindlustanud liiklusohutuse, olete olnud hooliv kaaskodanike vastu jne.) ja saanud selle tasuks … karistada. Rsk! Krt!. Te olete nördinud, solvunud, lausa vihane. Ja õigusega, see ei ole see, mida te riigi väärtusemeistritelt ootaksite. Mida te ootaksite? Paremat parkimiskorraldust? Ilmselt. No vähemalt hoiatust tuuleklaasil, et teeperv on kuulutatud haljasalaks. Kindlasti. Niimoodi kasvaksid uued väärtused vanadest väärtustest välja, nüüd … Nüüd tekitab see vaid kogunevaid sisepingeid. Need pinged kasvavad ja mingil momendil löövad nad kõige imelikemal põhjendustel kehtivale konstruktsioonile augu sisse.

Ajendist ja põhjusest

 Nii nagu Valgevene rahutuste põhjuseks polnud mitte ainuüksi  presidendivalimiste korraldus (see oli vaid käiviti) ja Poolas abordiseadus, nii pole ka meie „abielu küsimus“ mitte põhiküsimus, vaid mingi väljund kogunenud pingetele, mida laiem hulk inimesi tunnetab, kuid ei suuda või ei oska väljendada. Ka omaaegne „fosforiidisõda“ oli küll vormiliselt keskkonnahoidlik liikumine (mis küll vedas kattevarjuna massid liikuma), kuid oma olemuselt oli see moodus väljendada eksistentsiaalset muret meie püsimajäämise suhtes. Ka täna on probleem selles, et  "midagi" on valesti. Mis see "midagi" on? Mis see on mis tekitab ebakindlust, millest võrsub hirm? Maad on võtmas üldine vihameelsus. Kõik püüavad juhtida, kõigil on õigused, kõik on … ohvrid või vähemalt solvunud. Sarisolvujate paraad.  Kõik on … justkui süüdi milleski ja midagi on halvasti? Ei ole. Kuid on üks oht. Need on nn ohustatud enamus. Kes need veel on? Meil on ju siiani räägitud vaid ohustatud vähemustest ja nende õigustest ja nüüd tulev välja, et on olemas mingi ohustatud enamus. I. Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019 lk 85): „Ohustatud enamus – need, kellel on kõik ja kes seetõttu kardavad kõike – on kerkinud Euroopa poliitika peamiseks jõuks.“ Nii, kas panite tähele, et ohustatud enamus on kerkimas Euroopa poliitika peamiseks jõuks? Mida see jõud endast kujutab? Millist strateegiat hakkab kasutama? Kui enamus tunneb ennast ohustatuna, siis on tal põhjus tegutseda, kuid milline saab olema ajend? Hm, mõttekoht. Võib-olla ...

 

Järgneb ….

Targutusi:

R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018

 Lk 150 „Kuna tasakaalu, objektiivsuse, erapooletuse võimalusel on jalad alt löödud, jääb ainukeseks valikuks olla rohkem „siiras“ kui vastaspool, rohkem emotsionaalne, rohkem subjektiivne, rohkem kangelaslik.“

 Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019

Lk 331 „Juba meid Kuule viinud inimesed on tunnistanud, et kõige raskem osa ei olegi lahenduse leidmine. Hoopis see, mis oleneb inimestest: motiveeritus, neile rolli ja eesmärgi andmine.“

 R Branson „ Virgini viis“ ÄP 2017

Lk 56 „On lihtne tõsiasi, et keegi ei ole kunagi õppinud sel teel, et kuulab iseennast rääkimas. Ülakorruse kabinetis istumine võib pakkuda küll ümbritsevale imelise vaate, kui te aga regulaarselt ringi ei käi, ei saa te kunagi õiget pilti sellest, mis ettevõttes toimub. „

Monday, November 9, 2020

Põrketeooria V1: Hulgakesi hulluks

 


Elame muutlikul ajal. Kiirel ja muutlikul ajal. Muutused ajas on normaalsus, kuid kiired muutused võivad kaasa tuua mitte ainult muutusi vaid nihkeid, et mitte öelda nihestusi. Margaret Thatcherile kuulub mõtteavaldus, et: „Liiga tihti serveeritakse riigi valukohti ühiskonna valukohtadena. Samamoodi: kui on vaja tegutseda, kutsutakse reageerima ühiskonda. Aga ühiskonda kui sellist pole olemas, välja arvatud mõistena. Ühiskond koosneb inimestest. Just inimestel on kohustused ja veendumused ja meelekindlus. Just inimesed teevad asju.” „Ta (Margaret Thatcher) eelistab mõelda üksikisikute ja perekondade tegudest kui ühiskonda tegelikult koos hoidvatest sidemetest, mitte ühiskonnast kui abstraktsest mõistest. Tema lähenemine ühiskonnale peegeldab tema sügavat usku isiklikku vastutusse ja valikusse. Asjade jätmine „ühiskonna” hooldeks tähendab põgenemist tõeliste otsuste, praktilise vastutuse ja tõhusa tegutsemise eest“. ( „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 205). Tundub igati asise mõttena, millest võiksime endagi elu korraldamisel „šnitti“ võtta. Igaüks  meist teeb valikuid, kuid … Kui kuigi kõik tahaksid olla valikute juures, siis otsustada, ja eriti vastutada, ei taheta. Kuid kui koostöölist võrgustikku ei tekki, siis tekib, mõistena, ühiskonna ( mis tegelikult võiks olla kooskond) asemel lahkkond (reaalsusena).

Kahju, raisatud energiast, kuid inimlikul hullusel on nii positiivseid väljundeid, kui negatiivseid. Maailm põrkab kas edasi või tagasi. Tagasipõrgatamise näiteks:

„ Aasta 1912 oli Euroopale väga hea aasta, eriti hea oli see aga poolsaare lääneosale. Euroopas oli 1815 aastast saadik, peaaegu sajandi, valitsenud enamjaolt rahu. Ei saa öelda, et see oli ideaalne rahu, ent seda oli rohkem, kui tükil ajal nähtud. Vabariiklikud ideed olid laialt levinud ja isegi Saksamaal, kus valitses keiser, oli olemas volitustega parlament, vaba ajakirjandus, suurepärased ülikoolid ja majanduslik õitseng. Majanduskasv oli olnud hämmastav. Veelgi hämmastavam oli olnud tehnika võidukäik. Euroopa valitses maailma.“  „Seda, mis nüüd järgnes, ei osanud keegi oodata. Äkitselt, 1914 aasta augustis, sai Euroopast tapamaja. 1945 aastaks oli 100 miljonit inimest hukkunud, lugematu arv vigastatud ja kogu manner sõjast traumeeritud. Hävingu ulatus ja kiirus olid enneolematud. Euroopa, valgustuse keskpunkt, koht, mis arvas end olevat jõudnud inimvaimu kõrgemale arenguastmele, oli küll viimane paik, kus midagi niisugust oleks võinud juhtuda. (…) Nüüd, 20 sajandil, pillas Euroopa selle kõik tuulde, tehes seda seninägematu metsikusega, mis kestis kolmkümmend üks aastat.“ (G. Friedman „Tulipunktid“ PM 2019 Lk 85/86). Eks ole kurb näide? Eee … kurb küll, aga kui kogu seda õudust poleks juhtunud, siis oleks maailm arenenud hoopis teist rada pidi, kuid Eesti riik oleks ilmselt jäänud sündimata. Vaat sellised lood. Igast tagasipõrkest tekkivad kellegi jaoks ka edasipõrked või vähemalt kõrvalpõiked. Meil on põrketeoorias eriliselt vedanud, sest ajaloo loosirattal oleme kahel korral võitnud peavõidu – iseseisva riigi. Meile on antud unikaalne võimalus ise otsustada (küll keskkonda arvestades), kuidas ennast edasi põrgatada.

Siinkohal oleks paslik tuua JFK positiivse edasipõrgatamise legendaarne Kuumana:  „Ühendriigid ei saavuta edu (…) kui iga teadlane, iga insener, iga sõjaväelane, iga tehnik, töövõtja ja ametnik ei anna oma isiklikku panust, et meie rahvas saaks erutavas kosmoseseikluses vabaduse täie kiirusega edasi liikuda.“.  „Tegelikult ei lähe Kuule üksainus inimene. (…) Oleme seda kindlalt otsustanud. Seda teeb terve rahvas. Sinna jõudmiseks peame töötama kõik.“ tekitas suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks.“. „ Vastus on lihtne: kui president John Kennedy 1961 aastal teatas, et Ühendriigid peavad jõudma Kuule, siis õhutas ta rahvast tegema midagi, milleks me polnud võimelised. Meil polnud tööriistu ega varustust – meil ei olnud Kuule jõudmiseks rakette ega stardiplatvorme, skafandreid, arvuteid ega kaaluta olekus sobivat toitu. Vähe sellest, et mei ei olnud vajalikku, me isegi ei teadnud, mida meil võiks vaja minna. Meil polnud varustuse loetelu – tegelikult polnud kellelgi maailmas seda olemas. Meie ettevalmistus oli veelgi hädisem: me ei teadnud isegi seda, kuidas Kuule lennata. Me ei teadnud, missugusel trajektooril on võimalik Maalt sinna jõuda.“ (Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 (lk 77/76/11). Tore positiivne edasipõrge.

 Hulluse seadus

 1841 aastal formuleeris C. Mackay rahva hulluse seaduse: „Inimesed lähevad karjas hulluks, tulevad taas mõistusele aeglaselt ja ükshaaval.“ (J. Gleick („Informatsioon“ Imeline Teadus 2014 Lk 430). Tundub tuttav? Ehhee, peab paika senini, inimesed lähevad jätkuvalt hulluks hulgakaupa ja kiiresti on see siis tulbisibulate ostmisel või ideefetišisis. Vahel on arusaamatu, mis on selle põhjuseks, vedavaks jõuks või päästikuks.  Tundub et see ütlemine iseloomustab mitmeid elu valdkondi, see on nagu mingi nähtamatu tõbi, mis väljendub kergemas vormis moehaigusena ja raskemas mingi kujutletava korra (Y. Harari formuleering) aspekti ületähtsustamises. Kuid nii nagu ikka, olenemata sellest milline on hulluse/haiguse sümptomid, ravi saab olla tõhus vaid siis kui on välja selgitatud, millega tegemist, mida on vaja ravida/remontida. Puukoi või majavammi ülevärvimine ei paranda olukorda, kuigi ajutiselt ilustab probleemi välisilmet. Tegelikkuses käib käärimine edasi kuni varistab ehitise kokku. Ja see juhuslik näide – puukoi/majavamm -  ei puuduta mitte ainult aidakest või sara, vaid ka suuremaid konstruktsioone, terveid impeeriume (nii riiklikke kui äri). Just seepärast on vaja valida õige ravi … Kui õiget abi probleemi lahendamiseks ei leia, siis järgmine lahendus on … buldooser.

Vahel on probleem/haigus pigem kujutletav (või moe küsimus) kui tegelikkus nn fantoomnähud. Probleemi pole, kuid ettekujutus või suundpropaganda tekitavad tunde nagu oleks probleem. Kõige tähtsam probleem. Kuid needki on mõeldud endale nii realistlikuks, et lõpuks on raske  vahet teha kujutletava või tegeliku probleemi vahel. Siin me nüüd oleme, kogu maailm on täis probleeme, küll kujutletavaid, küll tegelikke. Elame probleemses maailmas. Meie …

 Fantoomprobleemid, juurprobleemid ja tuumlahendused

 Meie kujutame ka ette, et meil on probleemid. Ega me teistest kehvemad ei saa olla. Selle asemel, et jõudsal sammul edasi tuhiseda, kasvatame usinasti fantoomprobleemide võpsikuid ja mässime ennast kujutletavate probleemide võpsikusse nii kinni, et oleme kaotanud suunatama, hoo ja arukuse. Kuid vaadake, kurbloolisus on selles, et selle asemel et tegeleda tervemõistuslikult nende probleemidega, mida meil on vaja lahendada, siis seda me ei tee, sest pseudoprobleemide hulgakesi hullukspadrikus on tegelikud probleemid nii alla surutud, et neid ei hoomatagi.

Tõsiasi on selles, et juurprobleemid ei kao kuhugi, kui nendega ei tegelda, kui neile ei leita tuumlahendusi. Meie juurprobleemid on:

rahvastiku vähenemine,

tootlikkuse kesine tase,

ressursside ebatõhus kasutamine,

riikliku täpisreguleerimise, tsentraliseerimise ning plaanimajanduse pealetung igal elualal ja

 „ohustatud enamuse“ teke (I. Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019).

 Just ohustatud enamus on see, kes on muutunud ettevaatlikuks kõikvõimalike kiirmuudatuste suhtes. Nad ei mõista neid muudatusi, need ei ole nende parima arusaama kohaselt nende probleemid (need ei ole nende arvates üldse probleemid), nad peavad neid keskuste bürokraatiamängudeks. Teisalt iga kord kui nad midagi üritavad teha enesega hakkamasaamiseks põrkuvad nad üha uutele bürokraatlikele kordonitele, mille läbimiseks on vaja taodelda üha uusi lube/tõeneid. Kui nad näevad, et näevad, et kordonitesse koguneb üha rohkem lubamehi, kes räägivad sealjuures kurjal häälel vihase pilguga õnnest, võrdsusest ja väärtustest, siis nad ei saa ka sellest aru, sest sõnad väärtus, vabadus ja õnn olid enne teistsuguse tähendusega. Pole mõistetavad. See ei ole vabadus, et on võimalik taodelda kordonipidajalt väärtuslikku lubatähte, see on oht. Oht enamusele. Pealegi inimesel, kellel on meelepärane töö/tegevus ja tugivõrgustik tegeleb „oma asjadega“, rakendamata energia seevastu tegeleb süüdlaste otsimisega.

 Ennaktempoliste kirjutatud väärtuste paljusus.

 Tõsiasi on, et kirjutatud väärtusi on tekkinud nii palju, et need ei mahu enam meie ühisruumi  ära. Nagu näitas pensionisammaste lugu Riigikohtus, siis isegi põhiseaduslikud õigused ei mahu enam ära, neid tuleb kasutada (tähtsuse järgi) järjekorras. Meie õiguste ja väärtuste süsteem on nagu parkimismaja, järgmist õigust saab kasutada üksnes siis kui on vabanenud koht, see et kellelgi on „õigus“ parkida oma väärtusi ei tähenda, et see on võimalik. Enamgi veel, kui keegi „oma õiguse“ pargib kõrvuti asuvate parkimiskohtade puhul piiri peale ja ka teine pargib samuti (laiavalt, hoolimatult), siis kolmas nende vahele või kõrvale oma õigust parkida ei saa – ei mahu ära. Kui kõik niimoodi pargivad, siis ... Eh, õigus on, koht on (juriidiliselt), kuid kasutada ei saa. Konflikt. 

 Siinkohal ongi paslik märkida, et inimesed saavad enamikel juhtudel ise paremini hakkama oma elu korraldamisega kui seda suudavad keskustest tulevad õnnevalemid. Kui te ei usu, siis vaadake liiklust lumisel talvel, mil "võimud" pole suutnud teid korralikult lahti ajada, siis juhid sõidavad 1,5 rajalisel teel malelauas. Kellelgi ei tule pähegi „oma õigusega“ (mis on ju tema väärtus?),  sõita poole autoga lumehanges või küliti teise auto katusel. Sellisel juhul muutub auto väärtsetuks. Nii ka väärtustega, iseregulatsiooni korras paigutuvad need malelauda ja kõik mahuvad ära. Ka õigused mahuvad ära.  Ah, et sõit lähen aeglasemaks? Läheb küll, nii nagu iga uue asjaga harjumine võtab aega, kuid kõik jõuavad kohale. Seni kuni ohustatud enamus ei tunne ennast kindlalt, on meil vaid ummikud või sõit tupikutesse. Nagu praegune pikaaegsest heast elust tulenev kõigi vastaseisu ja õiguste masstootmine on maailmas välja joonistunud.

Vaba ja rahulolev, oma saavutusi hindav ja enese võimeid kasutav inimene on harilikult ise kreatiivsem, teiste suhtes leplikum ja lahendusi otsiv. Virisemine, kidumine ja pealekaebamine viivad vaid energia sumbumiseni ja probleemivõsas ekslemisele.

 Sügismeeleolud

Sügis, osa meist teiega tunnevad ennast mõnusalt igal aastaajal, mõnele tuleb rännukihk või tusatuju peale. No mõne teeb täitsa õnnetuks ja siis tulevad … Ei, ei mitte puhastusteenuse pakkujad vaid poliitinimesed, nemad … Nemad teavad ravi kõigele retseptiga kiirelt ja valesti. „(…) kuid H.L. Menckeni arvates pole mainitud seigad oma vahel kuidagi seotud: „Igale keerukale probleemile leidub lahendus, mis on lihtne, selge ja ekslik.“ (J. Page „Suure vaimu rüpes“ Tänapäev 2011Lk 47) Et „valesti“  väga välja ei paistaks, siis õilistatakse oma püüdlusi vürtssõnadega nagu „väärtused“,  „võrdus“ jne. Ärge saage valesti aru, arveametnikuna olen suur väärtuste pooldaja, sest väärtused on nagu kindel kaaluviht või tollipulk, millega saab asju mõõta. Standard. Kilogramm on olnud kilogramm selle kokku leppimisest saadik. Samuti tund, meeter ja memme musi. Tore, on millelegi tugineda, mitte vaid kätega vehkida. See on väärtus omaette. Teisalt on inim- ja inimestevahelistes suhetes  väärtusi mis on ajas muutuvad. Meie kiirel ajal mil (peaaegu) kõigil on võimalik ennast võrrelda kõigi teistega on nii mõõdupuud kui ka väärtused kiires muutuses. Kuna aeg on nii kiire, siis ei oota me enam ära väärtuste evolutsioonilist muutust, vaid püüame luua üleüldist õnne – kehtestada „õigete“ väärtuste sisu ja õnne mõiste seadustega. Loome uue, standardiseeritud õnne. Kuid kõik need väärtused, mis ei ole kasvanud täieõiguslikeks väärtusteks oma loomulikul teel, teevad inimesed tegelikult õnnetuks. Need väärtused ei tundu „õiged“ väärtused. Väärtused muutuvad kogu aeg ja tihtilugu muutub eilne väärtus tänaseks paheks ja … ka vastupidi. Minu koolipõlves peeti meest, kes kammis tänaval pead … eee … ütleme naiselikuks, naist kellel paistis kleidi alt aluspesu õlapael või kombinee äär (oeh, mis see veel on?) kergete elukommetega naiseks ja laps kellel polnud klassipäevikusse kirjutada isanime …tüdrukulapseks. Eks ole imelik? Kuid kõik need hoiakud põhinesid mingitel sel ajal kehtinud väärtustel. Tänapäeval pole ükski neist enam kehtiv ja tore on. Me elame hulka vabamal ajal, mil tähtsuse on omandanud asjade sisu, mitte vorm. Kuid vormi, kui mõõdupuu, puudumine muudab osasid meist teiega rahutuks – ebakindlaks. Kus on piir hea ja kurja vahel?  Kas ma olen heade või pahade poolel? Kaob baasvundament selleks et teada, mis on õige, mis vale. Kuidas õigeks olemist mõõta? Seda kindlusetuse tunnet püütaksegi pidukondade poolt täita juriidiliselt määratletud väärtustega, kuid kuna ühiskonnas eksisteerivad nii vanad, kui ka alles uuteks kasvavad väärtused ja juriidilised  toorväärtused, siis tekkib väärtuskonflikt väheste teadlike ja teadmatute,  noorte ja traditsionalistide ning kelle iganes vahel, keda suudetakse riidu ajada. Seda segadustkasutavad ära kõik poliittehnoloogi, et ennast või oma kliente paremini turul eksponeerida. Kõik kasutavad poliittehnoloogiaid ja propagandat. NB! Kõik, mitte ainult ühed. Niimoodi luuaksegi ühisruumis kooskonna asemele lahkkonda.

 Lahkkonna loomine

Lahkkonna loomise retsept on imelihtne ja igivana. Näiteks: „Kui Göringilt küsiti, kas saksa rahvas oli tahtnud sõda, kirjeldas ta lõbusalt, kui kerge R oli rahvast lollitada: „Ei, muidugi rahvas ei taha sõda. Miks peaks mõni õnnetu talunikunäss tahtma riskida oma eluga sõjas, kui parim, mis ta saab, on naasta kord ühes tükis oma tallu? Loomulikult ei taha tavalised inimesed sõda ei Venemaal, Inglismaal, Ameerikas ega Saksamaal. See on arusaadav. Ent poliitika üle otsustavad ikkagi riigijuhid ja alati on olnud lihtne rahvast kaasa tassida, olgu demokraatia, fašistlik diktatuuri, parlamendi või kommunistliku diktatuuriga. Rahvast saab alati panna täitma oma juhtide käsku. See on lihtne. Sa pead neile ainult ütlema, et neid on rünnatud ja süüdistama patsifiste patriotismi puudumises ning riigi ohustamises. Töötab sama hästi igas riigis.””. (W. Sonnenfeldt „Ma olin Nürnbergis” LK 33).

Tänapäevalgi pole midagi muutunud, samad hoovad töötavad endiselt: „Propaganda, nagu muide ka konspiroloogia, kujundab ümbritsevat maailma inimese jaoks mugavamaks, kuna see muutub neile arusaadavamaks. Infokaose asemel, milles üksikisik ära on kadunud, tekib mugavusmõistmine, kus inimene leiab taas endale väärika koha. Kõik puudujäägid ei kogune siis enam mitte tema, vaid vaenlase ümber. Vaenlasest saab samasugune selle maailma keskne ühik, nagu seda on kangelane. Mida raskemini vaenlane allub, seda suuremaks muutub kangelase aupaiste, kes võitleb niivõrd tugeva vastasega.“ (G Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 lk 72).

Sellel fenomenil on ka oma mootor – inimlik mugavus, isegi laiskus. Mõttelaiskus. „Inimesed salgavad ja süüdistavad oma probleemides teisi sel lihtsal põhjusel, et see on kerge ja annab hea enesetunde, seevastu kui probleemide lahendamine on raske ja annab sageli halva enesetunde. Süüdistamine ja salgamine annavad meile hea, kiire laksu. See on viis ajutiselt oma probleemide eest põgeneda ja see põgenemine võib anda meile kiire mõnudoosi, mis teeb meie tuju paremaks.“ „Laksud tekitavad ka sõltuvust. (…) Kuid mida enam me väldime ja mida enam me vaigistame, seda valusam saab see olema, kui meil ükskord tuleb probleemidega silmitsi seista.“ M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 40/41). Nii et probleemidest pole pääsu, kõik oleneb vaid sellest millal. Kui kõvad. Kuhu? Vaadake eesti keeles on laks väga mitmetähenduslik sõna. Eks ole. Vaadake, et te lõpuks ata-ata ei saa.

 Tegelikkuse ülevõõpamine.

Nii, nüüd on vaenlasekuju loodud ja lahkkond moodustatud, nüüd … Nüüd asub tööle meistermees propaganda ja maalib kõik kõhkluspraod ja hirmumõrad vägevamates värvides üle. See maaler annab meile vaenlase ja tegevussuuna. Ja meie asume kuulekalt, lausa  ennastsalgavalt võitleme millegi, mis meile on maalitud koletiseks ja kellegagi, keda me ei tunne  ning millegi/kellegi eest, keda me ei tunnegi, teadmata probleemi tegelikke põhjuseid ja liikumapanevaid jõude. Tegeleme teiste (vahel kujutletavate) probleemidega,  jättes tegemata need tegevused, mida me peaksime ilmtingimata tegema oma edu nimel. Tõsiasi on see, et me saame teisi aidata vaid siis, kui me oleme olnud oma probleemide lahendamisel edukad. Vaid sellisel juhul on mida jagada: kogemusi, probleemilahendusi, edu. Maalermeistrite eesmärgiks võib olla mitte hädaliste aitamine vaid meie eksitamine õigelt teelt. Kõik me oleme konkurendid ressursside kasutamisel, mis need siis mingil konkreetsel juhul ka poleks.

Nagu kirjutab propagandamehhanismide asjatundja G. Potšeptsov ( „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 Lk 70/22) „Propaganda loob uut tegelikkust. Inimesed hakkavad vaatama maailma läbi neile ette pandud propagandaprillide. Propaganda võib moonutada reaalsust või kujutada negatiivset tegelikkust hoopis positiivselt.“ „Propaganda liigub nende suundumuste raames, mida rahvas soovib kuulda. Ta püüab rahvale mitte vastanduda, vaid tema keeles rääkida. Ainult nii saab propaganda olla mugav ning tõlgendada uusi fakte ümber nii, et  ei kutsu esile ärritust.“„Propaganda on tõlgendaja, mis, mis viib faktid vajaliku maailmamudeliga vastavusse. Kui sellised faktid puuduvad, hakkavad propagandistid neid välja mõtlema.“„Propaganda maalib pildi maailmast, mida pole tegelikult olemas. Kuid ta teeb seda nii, et see näeks välja tegelikkusest ilusam, arusaadavam ja süsteemsem. Selle pildi põhjal ei ole väga lihtne aduda reaalsust, võib saada ainult reaalsuse mudeli, mida võim tahab näha. Propaganda on siin nagu õukonnakunstnik. Ta ei näita mitte tegelikkust, vaid seda, mis seal võimu arvates peaks olema.“ Prr, päris trööstitu pilt. Selle järgi oleme meie teiega ilmselt pahaaimamata endasse alla laadinud mingi propagandaampsu, pidades seda ürgtõeks, mitte moonutatud, mugavusreaalsuseks. Mida teha? Ekspert annab ka kiire haigusteravi retsepti: „Inimene ei saa tugevale propagandale vastu seista, kui tal pole peas vastumürki enda isikliku maailmamudeli näol, mis erineb propaganda omast.“ (lk 24) Vaat selline lugu. Ikka peab jälgima ka poliit-, moraali- ja väärtushügieeni, et saada aru kas oleme hulganisti minejad või üksikult tulijad.

Kui me nendel asjadel vahet ei tee, siis ongi väärtuskonflikt möödapääsmatu.

Järgneb …

Targutusi:

W Herrendorf „Miks me varastasime auto“ Eesti Raamat 2018

 

Lk 61 „Aga millalgi jõudsin järeldusele, et nad karjusid hea meelega üksteise peale. Et nad olid hea meelega õnnetud. Seda olin ma kuskilt ajakirjast lugenud: et leidub inimesi, kes on hea meelega õnnetud. Kes on seega õnnelikud, kui nad on õnnetud.  Kusjuures ma pean tunnistama, et ma ei ole sellest täiesti aru saanud. Midagi sellest asjast oli mulle kohe selge. Aga midagi ei olnud ka.“ 14 aastase poisi arutlus.

 

Lk 129 „Vanainimesed meenutavad noortest sagedamini positiivseid mälestusi, mõlgutavad meeldivaid mõtteid, otsivad ja säilitavad soodsat informatsiooni, otsivad ja vaatavad õnnelikke nägusid ning pööravad tähelepanu ostetud kaupade plussidele.

„Pange tähele, et vanemad inimsed suunduvad nendesse päikselistesse paikadesse äärmiselt tõhusa vaimse manöövri abil, mida oleme juba kohanud: nad keskendavad neile punktidele oma tähelepanu. Ja tõepoolest, kõige suuremat tujutõusu ilmutavad need vanainimesed, kellel on parimad tähelepanu korraldamise oskused (need kes on osavad seda suunama positiivsele ja seal hoidma.). Vanematel inimestel, kellel need oskused on kehvad, ei suuda kontrollida oma tähelepanu, et vabastada end kannatustest. Just nemad on need, kelle tuju vananedes halveneb. Olen valmis kihla vedama, et nemad on ühtlasi need, kes on andnud aluse ekslikule stereotüübile kergesti ärrituvast ja kibestunud vanainimestest, kuna pahurad inimesed torkavad lihtsalt rahulolevatest rohkem silma.“

„Küsisin kunagi professor Carstenilt, kuidas tal tekkis esimest korda mõte, et paljud vanemad inimesed on otsustanud oma järelejäänud päevad maksimaalselt ära kasutada, keskendudes positiivsele, mitte negatiivsele. Ta vastas, et oli küsitlenud vanadekodus elavat õde ja uurinud neilt, kuidas nad tulevad toime negatiivsete sündmuste (…) Õed vastasid korraga. „Oi, meil pole aega, et selle pärast muret tunda“. Carstensen mäletas, et see vastus viis ta segadusse, sest aeg oli ainus, mida pensionäridest õdedel, kellel puudusid töökoht, majapidamisülesanded ja perekondlikud kohustused, oli. Ent siis, mõttevälgatusega, mis pani aluse tema mõjukale ideele eluea motivatsiooni teemal, taipas Carstensen, et „aeg“, millest õed rääkisid, polnud mitte aeg, mis oli nende käsutuses mõnel konkreetsel päeval, vaid hoopis aeg, mis oli nende käsutuses kogu ülejäänud elu. Sellest vaatenurgast võetuna polnud daamidel mõistlik kulutada kuigi suurt osa neile veel jäänud ajast ebameeldivatele sündmustele.

Lk 131 „“ Te võite muuta end õnnelikumaks, täpselt nagu te võite kaotada kehakaalu,“ kinnitas mulle dr Lybomirsky. „Kuid nagu teistmoodi toitumine ja järjekindel treening, nõuab ka see igapäevast pingutust. Te peate sellest kinni pidama““

 

 

H Troyat „Paul I“ Eesti Raamat 2005

 

Lk75 „ On olemas virtuaalne truudusetus, mis aitab hoida reaalset truudust paremini, kui kirikus lausutud tõotus“

Lk 77 „Otsides abi oma püüdlustele indiviide massiks kokku suruda, ümbritseb ta end kõlava kõri ja piiratud ajuga ohvitseridest, kes vastuvaidlematult viivad ellu tema loomataltsutajaunelmaid. (…) Paul on veendunud, et Venemaa oleks igaveseks päästetud, kui kõik kodanikud oleksid sõdurid ja kõik majad kasarmud.“

Sunday, October 11, 2020

Kolmikkriis V 20: Kõigi kriiside algus … ja lõpp

 


Kõik kriisid algavad enamvähem ühtemoodi - ootamatult. Selle vallandab mingi tavaline, võib-olla ebameeldiv, kuid esialgu tähtsusetuna näiv sündmus. Sündmust ennast üksikult võetuna ei peeta ohtlikuks, nagu näiteks eelmise kriisi trikliks olnud Lehman Vennakeste panga aitamata jätmine fõderaalvõimude poolt. Ühe panga kuhtumine pole ju mingi unikaalne sündmus, ka pangad ebaõnnestuvad.  Kõik oleneb tausta talumisvõimest. Võib arvata, et kui oleks osatud arvata, et ühe panga kukkumine (enne seda oli mitmed pangad mitmete keeruliste skeemidega föderaalvahenditega „ära päästetud“) mõjub kogu maailma majandusele nii laastavalt, lausa ülemaailmse kriisina, oleks talitatud teisiti. Kuid ohtu ei hoomatud ja kogu majanduse habrasstruktuurid kukkusid doominoefektiga kokku, maailm läks säästurežiimi, mis omakorda pärsis majanduse tervenemist. Kriisis on esmatähtis õigete ravivõtete leidmine (ärahõõrutud kanda ja nohu ravitakse erinevalt). Täna paistab, et eelmise kriisi ravimeetmed ise olid pigem külma veega karastamine ja siis  palaviku allasurumine, mitte tervendamine. Mingil moel põeme seda kriisi siiani, nüüd siis on meil uus kriis. Milline kriis veel ei tea, kuid tundub, et tegevus maailmas ei keskendu ravimisele st. struktuursetele muudatustele (avaliku teenistuse kaasajastamine, haridussüsteemi muutmine, loovuse kasvatamine, teadus jne), mis suudaksid meie tootlikkust viia uuele puhtamale ja targemale arenguastmele, vaid piirdub eelmisest kriisist tuleneva tagantjärgi tarkusega, et kriisi tuleb uputada rahaga. Tuletab meelde ütlemist, et kindralid valmistuvad ikka eelmiseks sõjaks, majandusjuhid …  eelmiseks kriisiks.

V.U.L kriis ja häiriv hajusus

Nüüdne kolmikkriis osutus eriliseks vaid selletõttu, et selle vallandas meditsiinikriis, muus osas „arvas“ maailm sama valesti nagu kõigi eelnevategi majandus- ja meditsiinikriiside puhul. Lähtudes eelmise epideemia kogemustest, mis tegi poolele ilmale tiiru peale, kuid õnneks väsis enne meieni jõudmist. Loodeti kiiret V kujulist kriisi – oleme mõni kuu isoleeritult, viirus kuhtub ning meie alustame (abipakettide toel) peaaegu sealtsamast, kus olime enne meditsiinikriisi. Kõik on õnnelikud. Oli hea plaan. Tuleb tunnistada, et V mudeli raames olid tõrjemeetmed igati mõistlikud ja … üllatavalt kiired. Kuid ilmnes et tegemist polegi V mudeliga, vaid U (mõnede arvates UUUUU) mudeliga, mis võib üle minna L mudeliks. Mnjah, viimane poolaasta on „arvamise“ osas olnud väga heitlik, nii on ennustatav SKT langus tänavu ja järgnev (ikka veel oodatav) kiire majandustõus saanud väga erinevaid väljundeid kõrgetelt analüüsimajadelt. Meie prognoosid majanduse võimaliku languse osas on kõikunud tänavust aastat silmas pidades -4 ja -14% vahel. Eks me kõik looda, et läheb hästi ja seni on läinudki paremini, kui ka kõige positiivsemad stsenaariumid ette nägid. Tore. Kuid siiski „arvamiste“ hajusus on häirivalt suur, vast on ainuke kalju selles arvamiste paljususes Eesti Panga (EP) kriisialguse „arvamiste võti“, et  iga täiendav nädal piiranguid toob kaasa majanduse kahanemise 0,5% võrra. Nüüd siis on kõrged analüüsimajad esitanud viimased prognoosid ja need on muret tekitavalt haralised, kui RAMI prognoos näitas 2020 a negatiivset majanduskasvu  -5.5% ja järgmisel aastal positiivset kasvab  4.5%, siis EP prognoosis tänavuseks languseks pigem 3.8% ja  2021 a kasvu pelgalt 0.2% ning majanduskasv taastub alles ülejärgmisel aastal. Päris suur erinevus. Millisest prognoosist meie teiega peaksime lähtuma oma kriisilahjendussamme kavandades? Mitmed ettevõtjaid arvavad, et  prognoosides pakutud arv neid ei puuduta, see rohkem poliitinimestele. Hea teada, kuid meie teiega peame oma tugevusvaru arvestused tegema igaüks ise konkreetse turu, konkreetsetest toodetest ja klientidest lähtudes. Samas  Pilvepiiri tasandil, kus määratakse ära riigi strateegia investeerimis- ja abivaldkonnad järgmiseks aastaks, puudutab see prognoos ettevõtjaid vägagi ja otseselt. Selle prognoosi põhjal arvutatakse (arbutakse) ju palju meil järgmisel aastal võiks olla kulutusraha. Seega kas kasv on 0.2% või 4.5% pole naljaasi ega retooriline küsimus, vaid see tähendab eelarve mõistes miljoneid. Põlise optimistina  võiks omalt poolt arvata, et mõlemad majandusprognoosid on …  õiged ehk sel aastal on kahanemine 5.5%, järgmisel tõus 0.2% (kui hästi läheb) ja päris tõus algab alles ülejärgmisel aastal. Ettevõtjate seisukord ja ka seisukoht on väga erinev, sest kuigi tänavusel Äriplaanil tõdeti, et ollakse selges majanduskriisis (tõsiasi on see, et päriskriis pole veel üldiselt kohale jõudnud) ja taastumine tuleb pikk ja aeglane, kuid toru otsast paistab valgus, siis ilmselt oleneb see sellest, millise toru otsas keegi on. Kas see valgus on vabanemine kriisi kammitsaid või on see vastutormava regulatsioonirongi administratiivne esilatern.

Hammaste ja saba suhe

Kui võrrelda käesolevat kriisi eelmiste kriisidega, siis kõik märgid näitavad, et riigi pidamine ise ja selle administreerimine on jõudnud kriitilisse faasi. Visonääride juba paarikümneaastane, üha tungivam, osundamine tõsiasjale, et riigi funktsioneerimist/administreerimist on vaja reformida, on jäänud tulemusteta. Nii kriisid kui head ajad selle tegemiseks on raisku lastud. Enamgi veel, administratiivregulatiivne saba ühiskonna küljes on oma abistavast funktsioonist muutunud raskeks arengut, kiiret liikuvust ja paindlikke muutusi takistavaks ballastiks. Loomulikult peab igas riigis olema kujutletava korra (Y. N. Harari) parimaks toimimiseks regulatsioonipakett, kuid see peab olema tegevusi toetav, mitte iseenese rõõmuks eksisteeriv … saba. Sabariigid on paratamatult sabasörkijad. „Ärge unustage toetuspersonali (saba) ja võitlejate (hammaste) suhtarvu. Saba ainus ülesanne on hammaste abistamine. Mainitud suhtarv on oluline kõigi jaoks, kes üritavad bürokraatiatihnikust läbi raiuda. (…) Tuleb vaeva näha, et toetuspersonal oleks võimalikult väike, kuid ometi laseks rindevõitlejatel oma kohustust täita.“ (D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 lk 183). Lihtne  Juba nüüd näeme oma kohkumuseks (kes viitsib vaadata), et administratiivsaba ei jõua lähiajal enam kriisidega sammu pidada, see on liialt reguleeritud, iseenesesse pööratud, jäik ja … hambutu. Meie esimene kriis (taassünnitus 1990-1994) toimis administreerimine usaldusel, asjatundjate võrgustikel, kreatiivsusel, iga hinna eest lahenduste leidmisel, otsustustasand oli viidud madalale ja seadusi (ja nende eluliselt vajalikke muudatusi) tehti paari päevaga. Eesmärgiks oli ellu jääda.  Eelmises kriisis kooskõlastati ja muudeti riigieelarvet (kokku saamata) kiiresti ja põhjalikult e-kirjade teel, eesmärgiga tulla kriisist välja ja saada veelgi tugevam alus edasiliikumisele. Tänaseks eesmärgiks pole enam ellujäämine, vaid punktuaalne regulatsioonide täitmine, oleme osanud oma riigi lukku reguleerida. Eh, ainuüksi  majanduse elavdamise ekspertkogu idee väljakuulutamisest, selle kokkuistumiseni võttis pea kuus nädalat, väljakuulutamisest kuni ettepanekuteni kolm kuud ja millal neid salaprotokollilisi ettepanekuid ellu viima hakatakse ei tea me siiani. Lihtsalt võrdluseks, suur osa firmasid teevad (ja teevad ümber) plaane igal reedel, siis kui Dr Riik esitleb kriisiolukorda. Need firmad, kes kohe ei muutunud ja veelkord ei muutunud, need pole enam isegi abikõlbulikud. Kiirus kriisis on üks edu pant. See mis eelmistes kriisides Dr Riigil võttis tunde või päevi, võtab nüüd kuid. Kui niimoodi edasi tuterdame lohmakat saba kaasa tarides, siis järgmises kriisis võtaks tegudele jõudmine ilmselt aastaid. Kasvatame saba veelgi massiivsemaks ja hammaste jaoks ei jää midagi. Looduses kooleks selline ebaproportsioon nälga. Paratamatult. Targemad isendid just seepärast vahel ohuolukorras saba maha jätavadki. Enesealalhoiust. 

 Kangelaslik rumalus

 Kuid loomulik alalhoiuinstinkt on meie administratiivpoliitmaastikul kadunud, nagu näitas kevad peaeesmärgiks pole enam mitte ellujäämine vaid punktuaalne regulatsioonide täitmine. Lausa tragikoomiline oli Pilvepiiri ja KOVde punktuaalne Põhiseaduse (PS) kevadkriisi aegne täitmine. Muidugi tuleb seadusi täita, kuid … mõistust tuleb ka kasutada. Näiteks trall Pilvepiiril, kui ilmnes, et, otsuseid ei saa langetada muidu kui füüsilise kohaloleku kaudu, sest niimoodi sätestas PS. Oleme küll digiriik (enese arvates), kuid PS on oma loogika ja mehhanismidega meie poolt heaks kiidetud ju enne digiajastut, PS on ajastuomane. Kui see on ajastuomane, siis tulebki seda tõlgendada vastavalt aja vaimule ja siin on kaks aja vaimu: kriisi eluohtlikkus ja digivõimalused.  Muidu oleme küll kanged hauguldama neid kes oma elu tuhande aastase pühakirja järgi seavad, pidades neid tagurlasteks, ajast mahajäänuteks. Asjata. Ise oleme samasugused. Teeme mõtlematuid tegusid, võtame mõttetuid riske.  „Kangelaslikult“ ületati takistusi ka Pilvepiiri esimehe valimisel, kus valimispunktid hajutati mõõda lossi ja valimine võttis orienteerumismatka vormi.  Minid uhkelt, nagu pühasõdalsed, oma viimasele missioonile. Oeh! PSst täideti kangelaslikult, bürokraatlikult. Tundub, et  õigus oli Prantsuse suursaadik F De Rose´l „Ainsad rumalused, mida ei saa kergesti kõrvaldada, on need, mida loovad väga arukad inimesed.““ (D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 (lk 184).

  Inimliku rumaluse arve.

Tuletame meelde, PS on ju loodud selleks, et meie inimesed ja riik kestaksid põlvest põlve, seal ei ole kirjas et te peate surema selle punktuaalse täitmisega heasse Põhiseadusesse. Ei, Põhiseadus on ellujäämisõpetus. Seda enam, et administratiivsete „staabiharjutuste“ käigus on poliitinimesed osanud kõige erinevamal (ja vahel ka veidramal) moel „sisustada“ Põhiseadust, rääkimata Põhiseaduse mõtte ja väärtuste kasutamisest piinlikkust valmistava poliitmalakana. Kuid oli ju suur võimalus, et see mõttetu „kangelaslikkus“ lõppeb kogu seadusandja (ja KOVde volikogude) haigestumisega. Enamgi veel - muutudes haiguslehvikuks nagu „vollepomm“? Seekord meil jälle vedas, inimlik rumalus ja regulatsiooniusksus jäi karistamata. Kui Y. N. Harari käsitleb inimlikke regulatsioone kui inimest eneste loodud  kujutletavat korda, mis aitab inimestel ühiselt, üheskoos, saavutada paremaid tulemusi, siis niimoodi tulebki neid regulatsioone käsitleda. Meie eneste loodud  regulatsioone on võimalik ka muuta, vaid loodusseadusi ei saa muuta. Oskab Pilvepiir ju  ühtlase kapakuga luua või muuta aastas (rahuajal) lähes poolttuhandet õigusakti. Pool tuhat õigusakti? Kas keegi üldse mõtleb, kui massiivne peab see administratiivsaba olema, et sellist kogust regulatsioone toota? Mnjah, toota küll suudab, kuid kuna energia on läinud saba kasvatamisele, siis hambad seda enam läbi närida ei suuda. Tulemuseks on funktsionaalsed seedehäired, mida püütakse kaalujälgimise asemel ravida uute regulatsioonidega ehk uuel koogitükiga.

Lennud eikuhugi

Kriisid sünnitavad kõige veidramaid ideid nagu näiteks lennud eikuhugi. Niimoodi müüdi Qantase reis välja kümne minutiga, mis olevat ilmselt kõige kiirem reisi täitumine. Inimestel on lihtsalt harjumus lennata, isegi siis kui see on üksnes lend lendamise pärast ilma, et see viiks kuhugi. Ilmselt on meil midagi sarnast „regulatsioonimaanikumiga“, inimesed on lihtsalt harjunud tegema üha uusi regulatsioone, ilma et need kuhugi viiksid, või midagi parandaks. Lihtsalt rutiin. Kuid mõtleme hetkeks, milline on üks kõige pisemagi õigusakti tööde maht? Tegin aastate eest ühe väikekse seadusekese ajamahulise arvestuse ja sain kokku tublid 3600 ametniktundi  (ametniku u 2 aasta töömaht, ilma kohvi, kempsu ja suitsupausideta jne). Kinnitan teile, et seadusloomega tegelevad ametkondade helgemad pead. Kui kas või pooled esitatud seaduseelnõud olid „tiputeritamised”, siis raiskasime sellisele tegevusele täiesti asjatult u 400 ametniku aastase tööaja. Ja niimoodi igal aastal?  Samas pole ametnike töö tasuta, enamgi veel, see on väga kallis. Helgem pea maksab alates kahekordsest keskmisest palgast, kuni kantslerite, ministrite, seadusandjate, (riigi)kohtunike ja presidendini välja. Seega võime keskmiseks ametniktunni hinnaks võime arvestada kolm pool kuni viis keskmist palka kuus. Ilmselt oleksid võinud need ametnikud (kui neile oleks selline tööülesanne antud, andekad valdkonna asjatundjad ju) tühja kulutatud aja jooksul välja mõelda midagi perpertuum mobile’le lähedast. Kui me arvestame, et ATS-i muutmisega „tegeldi” viisteist aastat, s.t vahetult selle kehtima hakkamisest peale, siis mitu perpertuum mobile’t oleksid need andekad ametnikud, kes on „tegelenud” selle seadusega, välja suutnud mõelda? Teisalt ei ilmne ühestki auditist ega inspektsioonist, kui palju aega sellisele tegevusele kogumina kulutati. Just kulutati, mitte ei kasutatud. Vaevalt keegi mingit kronometraaži sellel alal toimetanud on, kuigi oleks väga huvitav ja hariv teada. Enamgi veel, ma arvan, et kõigi seaduste esitamisel peaks selles seletuskirjas olema osas, mis käsitleb seaduse rakendamise maksumust, kohustuslikult ka seaduse ettevalmistamise kulud, sh selleks kulutatud kronometraažil põhinev aeg (+töötasu ja muud kulud ka. juhtimiskulud). Samasugune ajabilanss ja kogumaksumus võiks olla ka kõigi arengukavade ja strateegiate kohustuslikuks lisaks. Meie teiega aeg ja raha põlevad heleda leegiga igavikulises regulatsioonitõrvikus, kuid mammograafia  bussi  peavad abivajajad ise  hankima annetuste toel ja ka vastsündinute stabiliseerimislaudade ostuks peame küsima samuti annetusi. Samas bürokraatiliseks enesesügamiseks, raudteedele ja akuautodele jagub poliitmaailma jaoks vabalt miljoneid. Kummaline valik. Ja kuhu mahuvad sellise valiku juures paljuräägitud väärtused? Et asi oleks selgem, siis suur osa majandusedust pöörleb mahuturul, kui mahtu on, siis oled edukas, kui mitte, siis … Kui me riigina järelkasvu igat nubelat ei püüa elule päästa ja kui me ka teisest otsast ei püüa inimesi elule säästa, siis kes hakkavad sõitma nendel hunnitutel infrastruktuuridel elektriga või ilma? Eks ole, polegi kedagi. Milleks meile siis miljardiprojektid, kui need on mitte kellelegi? Väärtusetud. Probleem on selles, et kõige elementaarsemaid alteratiivkulusid ei suudeta/viitsita/osata ratsionaalselt läbi kalkuleerida. 

Pöördeline aeg

Meile räägitakse praegu, et meil on pöördeline aeg - digipöörde ja rohepöörde aeg. Tore. Kuid mitte mingit jõulist pööret ei tule kuni me pole administreerimist ja reguleerimist pööranud meile jõukohasesse tasakaalu, et hambad suudaksid saba püsti edasi tuisata, mitte ei pea saba nagu vangipommi kaasas tarima. Meil on tõesti võimalik esimesena tulevikku jõuda, kui me nüüd oma ressursid õigesti ritta sätime. „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA.“ (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 lk 240). „Töötajate intelligentsus, oskused, töökus, täpsus ja tegutsemisind omavad määravat mõju tootmise kulutustele ja kvaliteedile. See on peamine põhjus, miks kõrge palgatasemega riigid, nagu Šveits, Rootsi ja Saksamaa püsivad konkurentsivõimelisena. Töö kvaliteedil on sageli suurem kaal kui ühe töötunni kuludel. Seetõttu ei ole midagi imestada, et intelligentsus, teadmised ja haridus on üksikisikute ja ühiskondade heaolu peamised tegurid. Pigem paneb imestama, kui sageli seda teadmist tõrjutakse ja eiratakse. Paljudele on lihtsalt mugavam ja moraalselt rahuldavam otsida heaolu erinevuste põhjuseid pigem ekspluateerimisest ja möödaniku ebaõiglusest kui ühiskonna praegusest haridustasemest.“ (lk 248). Väga lohutav on teada, et ma pole ainus imestaja. Kogu elementaarne tarkus näitab, et heaolu aluseks on tootlikkus, haridustase pluss intelligentne ja kvaliteetne töö. Miks see tähtis on? „Majanduskasv on tähtis, kuna see võib aidata lahendada palju muid probleeme. Kui Ameerika Ühendriikide SKT kasvaks igal aastal praegu prognoositavast 1% kiiremini, oleksid ameeriklased 2033 aastakse viis triljonit dollarit rikkamad.  Kui see kasv oleks vaid 0,5% kiirem, laheneks USA eelarvepuudujäägi probleemid ilma, et poliitikat oleks vaja muuta. Mõistagi raskendaks aeglasem kasvutempo puudujäägi vähendamist, rääkimata raha eraldamisest uutele algatustele või maksude alandamisest.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 127). See vaatenurk on eriti tähtis tänases päevas, mil elame kriisi (suubumise) oludes, mil kulud ületavad tulusid. Levima hakanud mõttelaad, et praegu võetud laene ei peagi tagasi maksma on väga ohtlik. Selle on tagajärjed, sest kui seda ei pea tagasi maksma, siis on see kas kingitus või vargus. Niisama lihtne see ongi. Ärgem petkem ennast, isegi kui laene ei pea „tagasi maksma“ siis „edasi peab maksma“ kindlasti. Britid refinantseerivad siiani Napoleni sõdade ja Krimmi sõja laene. Vaat selline lugu. Maksavad edasi. Mida teha?

 Ressursid: teadmised

 Kordame üle: „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 223). Just seda tooret – teadmisi – tulebki meil kasutama hakata. Massiliselt. Tänane tööstusrevolutsiooni vajadustest lähtuva haridussüsteem seda ei võimalda, see on liiga staatiline, tuginedes stabiilsusele. Kuid nagu näinud oleme maailm muutub nii kiiresti, et stabiilust endises mõistes enam pole. „Nagu Ken Robinson 2006 aastal ütles: „Mõelge hoolega, praegu kooli minevad lapsed lähevad pensionile 2065 aastal. Keegi ei tea sedagi, milline maailm viie aasta pärast välja näeb. Ja ikkagi püüame neid selle tarbeks koolitada.“ „Kardan, et haridussüsteem võtab loovad, kujutlusvõimelised lapsed ning püüab neisse toppida normide järgimist, kuulekust ja distsipliini. Arvestades, et tõenäoliselt peavad need lapsed omale töökohad ise looma, on see õudne.“ (M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2019). Siinkohal tuleb nõustuda S. Hawkingi arvamusega ( „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ Pegasus  2018 Lk 187): „Suure osa ajast õpib inimene ajalugu, mis olgem ausad, on enamjaolt lolluse ajalugu.“ Vast oleks päramine aeg see süsteem saata, sinna kus selle õige koht on ja alustada loovuse ja käelise osavuse õpetamisega, lollustega … Lolluste õppimisega saab igaüks ise hakkama, seda pole vaja õpetada. Küll aga on vaja õpetada, kuidas kiires homses hakkama saada.

 Kriiside lahendamise Päiskivi

 Kui te naudite vanade ehitusmeistrite kaarlagesid ja sammastikke, siis pea alati on nende konstruktsioonide kokkusiduvaks osiseks kaare päiskivi. See viimane kiiljas kivi, mis seob ehitise tervikuks, andes sellele tugevuse ja püsivuse. Ilma päiskivita kukuks konstruktsioon kokku. Ühiskonnas on selleks päiskiviks institutsioonide võimekus. Nii nagu vales mõõdus, vale nurga all tahutud päiskivi muudab konstruktsiooni ohtlikuks, nii muudab ka aja vaimule mittevastav institutsionaalne struktuur ühiskonna ebastabiilseks, rabedaks. „Ent kui maailm sel moel kiireneb, siis sõltub teie enesetunne võimest muutustega kohaneda, mitte nende eest põgeneda.“  „ Põhimõtteline konflikt on olemas ja küsimus on selles, kuidas hakata institutsioone ümber kujundama, et sellega toime tulla. Uuenduste tegelikuks probleemiks pole mitte tehnoloogilised, vaid institutsionaalsed uuendused. Me peame hakkama leiutama uut tüüpi institutsioone, mis suudavad käia kaasas infoajastuga.“ („Optimisti teekond“ lk 319) Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 393/394) kõhklus tuleviku suhtes on palju sügavam, tema pelgab, et:  „Tänapäevased demokraatlikud struktuurid ei suuda olulist informatsiooni sedavõrd kiiresti koguda ja töödelda ning suurem osa valijaist ei tunne bioloogiat ja küberneetikat sedavõrd, et neil kujuneks neis küsimustes välja kindel seisukoht. Seega on traditsiooniline demokraatlik poliitika kaotamas kontrolli sündmuste üle ega suuda pakkuda meile mõtestatud tulevikunägemust“. „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suures tulevikunägenused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei juhi seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsooni süsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“. Hm, kui oletada, et tulevikku ehitatakse nii segase plaani järgi, ilma päiskivita, siis … võtab kõhedaks

 Kolm vaala

 Ütleme, et tulevik ei pruugi olla nii masendav, kuid kiirus millega me harjunud ei ole teeb küll ärevaks. Me pole veel kohanenud sellistel pöörastel kiirustel otsuseid tegema. Vajab harjutamist, sest harjumiseks aega ei anta. Kuid kui me tootlikkuse kasvu ei saavuta ja seda teadmiste kui ressursi kasutamise läbi, siis pole midagi heaolu loota. Millest alustada? Muidugi on kõik siin maailmas omavahel seotud, nii majandus kui ka haridus ja meditsiin ja kultuur, kuid keskendume esialgu kolmele tegurile, mis minu ja paljude teiste Inimesekeste arvates määravad meie tuleviku: need on haridus, majandus ja avalik teenistus e. kolm vaala. Miks just selline valik? Ilma haridussüsteemi muutmata ei ole võimalik muuta ettevõtluse pehmemat poolt ehk teadmisi ja hoiakuid ning avalikku teenistust moderniseerimata ei leia vahendeid ettevõtluse stimuleerimiseks ja hariduse edendamiseks. Eh, nagu kolm vaala. Oleks kahju, kui me nüüd isegi vaaladest oskame mööda astuda. Kes vaalast mööda astub see homsesse ei jõua.

NB! 

}  Selleks, et  2030 a. oleks Eesti hulgaliselt nutikaid töökohti omav võrkstruktuurne mõnus ühiskond, SELLEKS:

}   ON VAJA ARENGUT SOODUSTAVAT KESKKONDA JA MOOTORIT

}   Arengumootor  =  ülihea haridus + ülihea ühistransport + ülihea elektrooniline side

 

Järgneb ...

Targutusi:

P. Heimanen „Häkkeri eetika ja informatsiooniajastu vaim“ Kunst 2003

 Lk 26 „Näiteks käskis Benedictuse kuuenda sajandi kloostrireeglistik kõiki munki võtta neile antud tööd kui kohusetäitmist ja hoiatas tööd võõrastavaid vendi, et „tegevuseta kätele leiab tegemist Kurat.““

Lk 29 Enne protestantismi oli nägemus tööst kirikule täiesti võõras. „Reformatsiooni eel kaldusid kirikumehed juurdlema seda laadi küsimuste kallal nagu „Kas surma järel on elu?“, aga keegi neist ei tundnud muret, kas elu järel on tööd. Töö ei kuulunud kitiku kõrgemate ideaalide hulka. Jumal ise tegi kuus päeva tööd ja puhkas seitsmendal päeval. Inimelu kõrgeim või lõplik eesmärk seostus arusaamaga, et nii nagu pühapäev on tööst vaba, ollakse tööst vaba ka taevas. Patradiislikult mõnus „äraolemine“ oli in ja argine vaevarikas „ärategemine“ oli out. Võiks öelda, et ristiusk andis küsimusele „Mis on elamise mõte?“ algselt vastuseks: „Elamise mõte on pühapäev.“

See ei olnud nali. Näiteks leidis kirikuisa Augustinius viiendal sajandil, et inimese maapealse elu on samahästi kui reede (päev, mil vastavalt kiriku õpetusele leidis aset Aadama ja Eeva pattulangemine ja Kristus kannatas ristil). Taevas aga valitseb Augustinuse järgi igavene pühapäev. (pühapäeval puhkas Jumal loomistööst ja pühapäeval leidis aset ka Kristuse ülestõusmine): „See saab tõesti olema sabatite sabat, mil õhtu ei saabu kunagi.“ Elamine pidi niisiis olema ainult pika nädalalõpu ootamine.

Et kirikuisad ei näinud töös midagi muud kui ainult pattulangemise tagajärge, olid nad Aadama ja Eeva Paradiisi aegset käitumist kirjeldades oma sõnavalikus eriti hoolikad. Kui Aadam ja Eeva Paradiisis midagi tegidki, siis tööks seda kutsuda ei sobinud. Augustinius näiteks toonitas, et Eedenis tehtav olnud „mõnus“ mitte aga „vaevarikas“ – ei midagi enamat kui meeldiv harrastus.“

R. M. Edsel, B. Witter „Monumendimehed“ Tänapäev 2013

 

Lk 169 „Veel üks juhtum peegeldab  Dampierre`is valitsevat olukorda. Sakslased olid kasutanud raamarukogu kuulsaid Bossuet`kirju tualettpaberina, kuid pärast nende lahkumist leidis valvur metsast hunnikud, puhastas kirjad ja viis need raamatukogusse tagasi. See alles oli pühendumus. Mäherdune kohusetunne.“

Lk 218 USA kokkuhoiust sõjaajal „Säästmaks riiet telkide ja mundrite jaoks, kandsid naised lühemaid kleite. Harry nägi nende vormikaid sääri, kui nad jalgsi kodu poole tõttasid või järgmist bussi ootasid. Samal põhjusel ei tohtinud mehed kanda püksimansette.“