2. Poliitilise looma söötmine Anno 2019. Sündsustundest ja patukahetsusest

Järg: Osa 2

… Seega veelkord: ärgem unustagem, et meie (klientide, valijate, kõrgema võimu) personalivalikutest st kellele me usaldame oma sünnipärase otsustusõiguse, oleneb ka meie edasine edenemine või kidumine. Millest see oleneb?

Sündsustundest

Kõik oleneb meist enestest, meie pingetaluvusest või mugavusihalusest.  „Tõde on aga selles, et me ei osta autot, lugedes käsiraamatut selle mootorist. Me tonksime jalaga rehve, istume rooli taha ja teeme ühe proovisõidu. Püüd saavutada poolehoidu informatsiooni abil on vastuolus ajastu vaimuga, meie ihaga meelelise stimulatsiooni järele.“ (Dan Hill „Tõe kehastus“ Fontes 2005 lk 23). Just seepärast oleme me haavatavad, et me kipume otsustama ikka rohkem emotsioonide, kui peenes kirjas juhendite järgi. Seda meie nõrkust poliitmaailm ära kasutabki, nad müüvad meile lootust. Megakogustes … tühja lootust.  „Müüge alati lootust. Tarbijana me igatseme sellise järele, mis tõstaks meie igapäevase eksistentsi teise, kõrgemasse ja rikkamasse sfääri. Sellist lootust võiks küllap pilkavalt pidada fantaasiaks või koguni pelgaks isekuseks ja nautlemiseks, kuid nii talitada oleks väär. Evolutsioonipsühholoogia meenutab meile, et inimesi kihutab tagant soov tunda ennast hästi. Eneseusaldus on sageli liivale rajatud, kuid hea enesetunne annab evolutsioonilise eelise, sest see süstib inimestesse teatava vitaalsuse, mis omakorda meelitab ligi sõpru ja liitlasi. Sellel reeglil on siiski kaks tähtsat lisatingimust. Esimene on see, et ehkki firma peab alati müüma lootust, võib ta seda teha ka hirmu müütades – tuletades meile sellega meelde midagi, mida me loodame vältida. Teiseks lisatingimuseks on see, et lootust müües peab firma sisendama usaldusväärset turvalisust.“ Selle vahel poliitmaailm balansseeribki: lootus ja hirm. Meie erimenüü on selline et müüakse lootust (a´la me anname sulle sajaka lisaks) ja hirmu (kui te meid ei vali, siis tulevad pahad ja … saad kaks sajakat?) üheaegselt. Praegune kampaania on läinud juba väga piinlikuks. Mitte, et see ei ole kooskõlas loodus ja majandusseadustega vaid see eirab ka kõige elementaarsemat sündsustunnet. Need võltslootused mida meile teiega pakutakse pole täidetavad. Need algavad mitte rohkendamise otsast, vaid jagamise otsast. Need lubadused on kui miljonäri lubadused, kuid neid annab keskmise palga saaja, kusjuures maksma peaks ka selle eest (teine) keskmise palga saaja. Pöörane mõttekäik? Ei valimislubadused, valelootusmüük. Kuid „On vana tõde, et miski ei peta julmemalt kui valelootused. Tulemus? Tarbijad maksavad firmale halastamatult kätte, kui see annab oma turundusaktsiooniga lubaduse, mida ei suuda täita.“ (lk 42)

Hundid on targemad kui ...

Seega oleneks kõik meist endist? Olenebki. Kuid oleneb meie tähelepanuvõimest ja otsustusvõimest. Oleneb sellest, kas me oskame vahet teha müüdud (või müüdava?) lubaduse ja tegeliku pingutusvajaduse vahel?

 „Inimese mõistmisvõime on küll piiratud ja tema eksimisoht on suur ning pealegi on tema eesmärgid ja soovid sageli kõikuvad, vastuolulised ja ebaselged. Kuid see ei muuda asjaolu, et ta ise on põhimõtteliselt enda parim kohtunik ja huvide eest seisja. Riik ja ühiskond peaksid tal seda põhimõtteliselt vabalt laskma teha. Ta teeb oma parima, kui saab tegutseda täiesti enda huvides, ja ta on parim siis, kus ta saab rakendada oma andeid ja kalduvusi. Oma huvidest ja vajadustest lähtuvalt saab ta tasu eest oma teenuseid pakkuda ning ise tasu  eest teiste teenuseid kasutada. Koordineerimise võtab enda peale turumehhanism.“

„Riigi ülesanne on võimalikult palju seadustega takistada vargusi, rööve, pettusi ja vägivalda ning luua tootmise ning vaba majanduse jaoks vajalik raamistik“ (T Sarrazin „Soovmõtlemine“ Lk 108). Muide T Sarrazin on Saksa SDP liige, olnud liidumaa rahandusminister ja Bundesbanki juhatuse  liige. Vaat selline demokraat. Muide arvab ta et teatud võrdsuse ideoloogia vormid on täiesti utoopilised ehk „Sellist käitumist nimetan ma utoopiliseks ignorantsuseks. Minu arvates on sellest nüüdisaja poliitikas saanud üks tähtsamaid juhtmotiive.“. Nii, et hakates hindama pidukondi, nende senist käitumist ja edasisi lubadusi, siis vaadakem kas me sellel hindamismomendil oleme tänapäeva maastikul või hõljume mingites minevikumälestustes.

Isegi „Hundid plaanivad oma rünnakuid nagu sõjaväeüksus, sest teavad, et ilma plaanita jahile minek pole mitte ainult energia raiskamine, vaid ka ohtlik. Seepärast on plaani oluline koostisosa riskide hindamine. (…)“.  (E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018 lk 114)

„Oluline on luua endale strateegia, kuidas uue olukorraga toime tulla. Selleks peab täpselt teadma oma kohta selles olukorras. Mitte seda, kus me tahaksime olla, vaid kus me hetkel oleme. Alles siis saame plaanida, kuidas asjale läheneda ja olukorrast välja tulla.“ (lk 126). Kui hundid oskavad seda, siis miks meie ei planeeri? Või õigemini küll planeerime, kuid ürgvanade andmete põhjal. 

Šimpans on targem, kui ...

Siinkohal aitab meid probleemi mõista ja õiget teeotsa üles leida H Rosling, kes uuris inimeste teadmisi faktitäpsuse kohta, millest olenes lausa hämmastavaid asju. Ilmnes, et /enamuse inimeste vastused hästi dokumenteeritud faktidele on … pehmelt öeldes puudulikud. UIsegi šimpansi juhuslikud vastused on edukamad, kui meie omad. Ilmnes, et šimpanside tulemus igale kolme vastuseringiga küsimustele vastates oli 33% ehk neli õiget kaheteistkümnest. Samas inimesed vastavad samadele küsimustele õigesti vaid kahel juhul kaheteistkümnest.  „Olen paari viimase aastakümne jooksul esitanud sadu sarnaseid faktiküsimusi vaesuse ja rikkuse, rahvastiku kasvu, sündide, surmade, hariduse, sugude, vägivalla, energeetika ja keskkonna – põhiliste globaalsete mustrite ja trendide – teemadel tuhandetele inimestele kogu maailmas. Testid on lihtsad ja trikiga küsimused puuduvad. Valin hoolikalt vaid hästi dokumenteeritud faktid, mille üle ei vaielda. Ometi on enamiku inimeste tulemused erakordselt kehvad.“ (H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018 lk 13)

„Vahest arvate, et rohkem haritud inimeste tulemused on paremad? Või inimestel, kes on nendest teemadest huvitatud? (…) Kõik nad on hästi haritud inimesed, kes tunnevad maailma vastu huvi, aga enamik neist – hämmastaval kombel enamik neist – vastab enamikule küsimustest valesti. Mõned neist rühmadest vastavad isegi halvemini kui elanikkond üldiselt; ühed kõige kehvemad tulemused olid Nobeli preemia laureaatidel ja meditsiiniteadlastel. Küsimus ei ole intelligentsuses. Näib, et kõik saavad maailmast kohutavalt valesti aru. Mitte ainult kohutavalt valesti, vaid süstemaatiliselt valesti. Pean silmas, et need testitulemused ei ole juhuslikud. Need on  halvemad juhuslikest vastustest: need on halvemad tulemustest, mille saaksin siis, kui mu küsimustele vastaksid inimesed, kellel pole asjadest üldse mingit aimu.“ (lk 15)

Lk 16 „ Kuidas on üldse võimalik, et enamik inimeste tulemused on šimpanside omadest hullemad? Halvimad juhuslikest vastustest?“

 „Tundsin ahastust ja muret , et inimestel oli maailmast nii vale arvamus. Kui kasutate oma auto GPS-i, on oluline, et see lähtuks õigetest andmetest. Te ei usaldaks seda, kui see juhendaks teid, aluseks hoopis mingi teise linna kaart, mitte selle oma, milles te asute, sest sest teaksite, et jõuate valesse kohta. Kuidas siis saavad ja poliitikud lahendada globaalseid probleeme, kui nad tegutsevad valede faktide alusel? Kuidas saavad ärimehed langetada oma organisatsioonide seisukohalt mõistlikke otsuseid, kui nende maailmapilt on peapeale pööratud? Ning kuidas saab oma igapäevaelu elav inimene teada, milliste probleemide pärast muretseda ja pead murda?“ (lk 16)

Vaat selline lugu, et kui me oma maailmakäsitlust pidevalt ei täienda, siis võib juhtuda, et teeme otsuseid mitmekümne aasta vanuste teadmiste põhjal. See oleks küll piinlik. Just seepärast peame enne otsuste tegemist, vaatama ka mis on muutunud poliitturul.

Martiniefekti mõju poliitaailmas

Aga muutunud on palju. Tegelikult käib täiesti uus mäng. Mis muutus? Kus muutus?  Millal? Nagu Vanaema Marie ütles: „Eks kaeme perra.“

 Poliitturu põhikaup on tegelikult usaldus, kas klient usaldab turuosalise tegevust või ei usalda. Kas usaldab poliitinimesele (ja millisele neist) oma sünnipärase otsustusõiguse või ei usalda … enam. Usaldus on nii hõrk kaup, et see on kerge riknema. Võib juhtuda, et pelgalt ülemäärane eneseimetlemine, enese valitsejaks sättimine (just see, et mina valitsen) ja mitte arusaamine, et tegelikult on tema (sats) valimishankel   valitud operaatoriks (et meie elu tõhusamail moel korraldada) võib saada usaldamatusprotsessi käivitajaks. Kui usaldus juba mõraneb, siis võib mõra muutuda organisatsiooniliseks relvaks susija käes.

 „… organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 Lk9). Eks ole tuttav?

Tõsiasi on see, et kui edukad pidukonnad jäävad tippu liiga kauaks (muutudes valitsevaks pidukonnaks), siis kaotavad nad tihtipeale sideme tegelikkusega. Eh, hõre õhk, hapniku puudus (teated tegelikkusest) tekitavad teatud iselaadse joovastuse. Kui  kolonel Joe Kittingeri lendas heeliumõhupalliga 30 km kõrgusel, siis  oma memuaarides „Man High” meenutab Simons, seda sündmust nii, et tema meelest „võttis   Kittingeri üle võimust see veider ja vähetuntud lahtirebimise efekt (…), et teda haaras see veider unelus ja ta tahab justkui hüpnotiseeritult lennata edasi ja edasi, ilma tagajärgedele mõtlemata. Simons võrdles lahtirebimise efekti sukeldujal esineva lämmastikunarkoosiga. See on meditsiiniline seisund – rahu ja kõikvõimsuse tunne, mis võib sukelduja üle 30 meetrist sügavamal võimust võtta. Seda nimetatakse ka Martini efektiks (sügavamal kui 20 meetrit üks klaas iga 10 meetri kohta).” (M. Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012 lk 63). Just see joovastus, lahtirebimine tegelikkusest sai ilmselt saatuslikuks nii Edasipoole pidukonnale, kui ka Maaisa pidukonnale. Ainuke vahe oli selles, et Edasipoole oleks võinud veel mõnda aega „justkui hüpnotiseeritult lennata edasi ja edasi, ilma tagajärgedele mõtlemata“, siis Maaisa pidukond, millisel oli reaalne oht hõreõhus lahustuda ja kaduda olematusse, pidi juba mõtlema tagajärgedele. Maandumisvõimalusele, mitte allakukkumisele.

Esimene kurakäeline valitsus. 

Maaisa pidukond mõtles ja mõtles ning … Mõtleski välja. Mõte oli küll ilmavaateliselt suht äraspidine, sest Edasipoole pidukonna Martini efekti raviks leiti kõige nadim ravimeetod - giljotiin. Giljotiiniravi hinnatakse muidugi erinevalt ja see sõltub põhiliselt sellest kumbale poole giljotiini hindaja jääb. Üldlevinud arvamus on, et „kunni“ pea maharaiumine ei ole parim pohmakaravim, kuid just niimoodi otsustasid alasti „kunni“ kaks väikevenda( Maaisa ja Kurakäe pidukond), teha. Tegidki. Tulemuseks oli see, et hüvakäeline Maaisa pidukond tõi võimule meie aja esimese olemuslikult kurakäelise valitsusalliansi. Mnjah, mage eneseõigustuslik jutt madalapalgaliste abistamisest, heategude hunnikust, mida Edasipoole pidukond ei võimaldanud teha …  Eh, kes seda enam mäletab, Kahevahel pidukond ja Kurakäelised võtsid Maaisalaste algmõtte üle ja tegid enese omaks. Peale seda tegid koos veel mitmeid segaseid ja laialt raha jagavaid asju, mis olid süsteemivälised ja mida peab kogu aeg käsijuhtimisega järele aitama. Vaat selline lugu, väike hüvakäeline sünnitas suure kurakäelise alliansi. Muidugi tuli Edasipoole pidukonna Martini efekti ravida (puht pedagoogiliselt), kuid kas seda oleks pidanud tegema just alasti „kunni“ pea maharaiumise läbi, on väga kaheldav. 

Nüüd on olukord selline, et kuulates tähelepanelikult (kõrv vast maad) üldist arvamust, siis pettumus on võtnud maad just hüvakäeliste valijate/klientide hulgas. Osa pettunuid peavad Maaisa pidukonna tegevust reetmiseks ja teised on solvunud, et Edasipoole pidukond pole aru saanud oma Martini efekti ohtlikest tagajärgedest. Mnjah, me kõik teeme vigu, kuid kui me nendest aru saame siis me vabandame. Kahetseme ja vabandame.

Patukahetsuse vägi

Kuid hüvakäelised pidukonnad pole ei kahetsuse ega vabandusega esinenud. Vastupidi, ikka ollakse mingit erilist „oma õigust“ ja eneseõigustust täis. Pole kiita lugu. See tähendab, et hüvakäelised pole oma vigadest aru saanud, pole neist õppinud. Kas see on rumalus või mõistmatus? Vaadake, vabandus näitab tugevust ja mitte nõrkust. Vabandamisjulgus võib  näidata tõelist tarkust.  Maailma suured on vabandust kasutanud ikka eduka poliitinstrumendina.  Näiteks G. Washington Hüvastijätukõne 17 sept. 1796 „ … Vaadates tagasi minu valitsuse ajal toimunud sündmustele, võin öelda, et ma pole kunagi tahtlikult eksinud. Sellegipoolest olen liigagi teadlik oma vigadest, mis lasevad mul järeldada, et olen võib-olla palju vääratanud. Millised need vead ka poleks olnud, palun ma härdalt Kõigeväelist Jumalat, et ta hoiaks ära selle halva, mis taolistest vigadest võib kaasneda, või leevendaks seda. Samuti loodan, et riik ei lakka kunagi olemast mu vigade suhtes salliv ja et pärast seda, kui olen elust nelikümmend viis aastat pühendanud oma riigi ausale ja innukale teenimisele, vajub mu väheste oskuste süü unustuse hõlma, nagu ka ma ise taandun peagi puhkuse häärberisse.

Toetudes nii selles küsimuses kui ka muudes asjades riigi headusele ja olles ajendatud selle vastu lõõmavast armastusest, mis on nii loomulik inimese jaoks, kes näeb selles riigi enda ja eelnevate põlvkondade kodumaad, ootan rahulolevalt oma taandumist, pärast mida saan nautida segamatult oma kaaskodanike keskel vaba valitsuse heade seaduste soodsat mõju. Vaba valitsus on mulle alati kõige südamelähedasem ning see mu uskumist mööda autasu meie ühise muretsemise, ühiste tööde ja ohtude eest.“ („Kõned, mis muutsid maailma” Pegasus 2006 Lk40) ja

 T. Jeffersoni inauguratsioonikõne 4. Märts 1801: „Mõnikord öeldakse, et inimene ei saa usaldada omaenda valitsust. Kas ta saab siis usaldada teiste valitsust? Või kas me oleme avastanud inglid kuningate näol, kes teda valitseksid? Sellele küsimusele vastaku ajalugu.” (lk 44) „Ma käitun sageli valesti valeotsuse tõttu. Kui ma käitun õigesti, siis saavad sellest sageli valesti aru need, kelle positsioon ei võimalda vaadet kogu olukorrale. Ma palun teilt leplikkust omaenda vigade suhtes, mis ei ole kunagi meelega tehtud, ja teie toetust parandamaks teiste vigu, et ei mõistetaks hukka seda, millest aru ei saada. Heakskiit, mille vihjavad teie antud hääled, on suur lohutus mulle mineviku eest, ja minu tulevane hool on meeles pidada nende arvamust, kes on andnud selle avansiks., et lepitada teistega, tehes neile kõike head, mis on minu võimuses ja olla kõigi õnne ja vabaduse tööriistaks.” (lk 46).

Need on kõned mis muutsid maailma, need suurpoliitikud (poliitikud ja mitte lihtsalt poliitinimesed) ei öelnud, et teie tobujussid pole mind vääriliselt hinnanud, pole mõistnud minu tarku tegusid, vaadake millised te ise olete ja üldse on teil ninad viltu ja püksitagumikud viledad. Ei, ei, kuigi nad olid „noore riigi“ „noored poliitikud“ oli neis palju midagi sellist, mis jääb meie poliitinimestel puudu. Vabandamisjulgusest? Enesekriitikast? Sisemisest eneseväärikusest? Elementaarsest korralikkusest? Kuid kui jätkub vaid ennast ja oma õigust täis eneseimetlus ning pole „patukahetsust“, siis pole midagi teha, klientide usaldus ei taastu ja turuosalised saadetakse … no kui mitte „puhastustulle“, siis opositsiooni kindlasti. Miks? Lihtne, energia jäävuse seadus. Eneseõigustustuhinas läheb energia  lihtsalt valesse kohta. „Õigust täis inimesest õhkub absurdini küündivat enesekindlust. (…) Ent kui niimoodi õigust täis olla, tekitab see inimestes vajadust endast kogu aeg väga hästi arvata, seda koguni ka ümbritsevate inimeste arvelt. Ja kuna õigust täis inimestel on kogu aeg vaja endast maru hästi arvata, mõtlevad nad suurema osa ajast iseendast. Olgem ausad, eks nõuab palju tööd ja energiat ennast veenda, et sinu sitt ei haise, eriti juhul, kui sa juhtud tegelikult vetsus elama.“ ( M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 53)

Nii võibki juhtuda, et järgmiste valimiste tulemuse määrab mitte võit vaid nagu juhtus keiser Julianusega. Nimelt: „Strasbourgi lahingut on käsitletud Julianuse suurima sõjalise võiduna. Tegelikult tegutses noor väejuht täpipealt nii, nagu käsiraamatus kirjas, ja vähendamata tema sõjalist saavutust tuleb möönda, et tegemist oli kaitselahinguga, mida roomlased ei võitnud, vaid mille germaanlased kaotasid.“ (Murdoch „Julianus Apostata“ Kunst 2006 Lk 76). Ehk projetseerides seda mõtet tänapäeva võib suure tõenäosusega juhtuda, et peavoolulised kurakäeliste võit ei ole mitte niivõrd nende võit vaid peavooluliste hüvakäeliste kaotus. Näete, võitlus polegi nii eepiline, kui seda turuosalised on kirjeldanud, pigem on küsimus võidu või kaotuse hind selles, kui palju kliente/valijaid suudavad andestada peavoolu hüvakäelistele, kui palju on poole , kui palju „salatelkijaid“ (need kes arvamusuurijatele ütlevad üht ja valimiskastile räägivad teist) ja kui palju on lihtsalt loobujaid.  Vaat niimoodi. Ka nii võib võita … kui teised kaotavad

Järgneb ...

Targutusi: 

Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005

Lk 37 „Suur osa ajaloost on eksitus”

Lk 41 Ehnatoni aegsest realismist kunstis „Pole teada, kas selle muudatuse realismi suunas põhjustas austus tõelisuse vastu või isiklik edevas”

Lk 44  1285 a. eKr Kadesi lahing egiptlaste ja hetiitide vahel „Ramsese lahingukirjeldused on Egiptuse kasuks moonutatud … Ramses pääses eluga ja koju naastes esitles  sündmust suure võiduna, tegelikult sai ta aga lüüa … Vaatamata sellele, mis tegelikult juhtus, usuti Egiptuses Ramsese ametlikku versiooni sündmustest. Imago, mis kujutas Ramsest hiiglasena vaenlaste hulgas hävingut külvamas, jäi järgnevateks aastateks egiptlaste teadvusesse  ja peagi muutus see ajalooks. Ramses oli esimene suur propagandist

„Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009

Lk15 „Sõjaväelased omakorda arutavad majandusinstrumentide üle, mis võivad neile huvi pakkuda. Selliste majandusmeetmete hulgas on turupaanika ja finantskriiside loomine, piirkonna teadlik ümberinveteerimine eesmärgiga tekitada kapitali äravool, regionaalsete turgude moonutamine ja uute võimuhoobade kasvatamine. See on täiesti mõistetav ja selge majandusrelv, mis on võimeline muutma riiki etteantud suunas. Teisest küljest võimaldab majandusteadlaste infooperatsioonide temaatikasse kaasamine suunata riiki vajalikele majandus- ja poliitilistele reformidele.”

Lk 16 „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.”

Lk 17 „ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.”

1. Poliitilise looma söötmine Anno 2019. Ühe arveametniku läbikirjutis olukorrast

Olen suuremate valimiste eel ikka kirjutanud mõne arutluse poliitturu seisust. Mitte, et ma kedagi õpetada tahan vaid tööjärg on õpetanud, et probleemi (ka analüüsi ja otsust) läbi kirjutades saad aru, mis on tähtis mis mitte. Seega ka poliitturu seisu läbikirjutamine on vaid enesele pildi selgitamine. Rutiin. Kui sellest ka kellelgi teisele kasu võiks olla, siis on juba enam kui üks inimene enda jaoks poliitturu situatsiooni läbi mõelnud. Kui see järjejutu arutluskäik mõnele kohe üldse ei meeldinud, siis ka selles pole midagi halba, sest „Kahju et ma sulle ei meeldinud, aga kui sulle tegi rõõmu mind vihata ja mulle inetusi öelda, siis ei pane ma seda sulle pahaks. Pidid elus ju natukenegi mõnu tundma.“ (A Christie „Uurivad Tommy ja Tuppence“ Varrak 2016 lk 327)

Seega 2019 aasta poliitmaailma poliitiline loom, keda me hellalt oleme tervelt neli aastat söötnud, milline ta on? Kas meie poputatud poliitiline loom on kosunud? Uusi trikke õppinud? On leplikum või edasipüüdlikum? Nüüdset valimisvõitlust on püütud kirjeldada eepilise võitlusena hea ja kurja, edasi- ja tagasiliikumise vahel. Aga tühjagi, midagi eepilist selles pole, ärgem laske sõnajadadest ennast eksitada. Tegemist on kõige tüüpilisema olelusvõitlusega. Turg on turg ja konkurents on konkurents. Kui paberi müüjad konkureerivad kempsu- või ninapaberi turul ,siis te ei osta toodet ju selle järgi (neljaks aastaks ette paberit) kui üks teatab, et see on pehmepaber mis ei jäta kedagi maha või et see pakub võrdseid võimalusi igale … ninale? Ei, te lähtute oma kogemustest ja proovite järele. Siis ostate … vastavalt vajadusele. Niisama tervemõistuslikult peame meie teiega, kui kõrgema võimu esindajad, suhtuma ka poliitturu lööklausetesse. Need pole midagi muud kui reklaam, müügitöö. Analüütikud, massimeedikud ja arvamusuurijad on püüdnud ära arvata  pidukondade valimisloosungitest, millisesse suunda soovib üks või teine pidukond liikuda. Päris veider. Kuid nendes sõnaräbalates (koos, igaühele, võrdsus, edasi …) ei ole mingit „ära seletamist“ vajavat sisu, kõik need kisendavad vaid üht … tahan võita. Võit ongi võistluse eesmärk, nii võikski öelda. Võit valimistel tähendab võimu koos kõige sellega kaasnevaga.

Seltskonnamäng „Kes võidab …“

Milline on praeguse aja kõige enim jutuainet pakkuv võistlusala? Harrastatakse nii sise-, kui välistingimustes? Kui te mõtlete, et see on tänavakorvpall või taliujumine, siis te ei arvanud ära. Õige vastus on valimismäng. Harilikult on mängu esimeseks faasiks lustliku aasimine koleplakatite ja tobelubaduste üle. See on mängu kõige lõbusam faas. Mängu teine faas läheb põnevamaks, teises faasis tõdeb enamus, et  … pole kedagi valida. Igaühel oleks nagu mingi õigepoolne sõnum, kuid murelikuks teeb, et pea kõigil on ka mingi viga man. Kolmas faas on juba okulistlikult lotokolmapäevalik, ehk küsitakse kes võidab? Ennustamine (või ka teiste arvamuste kinnitus oma kõige hirmsamatele kartustele), kes võidab. Julgemad ennustavad isegi seda, milline koalitsioon moodustatakse. Nalja palju, õhtu sisustatud, hommikul …  Mnjah, siinkohal ilmneb, et tegemist ei olegi mänguga vaid meie elu kujundava karmi tegelikkusega. Kuid ikkagi kes siis võidab? 

Naabrimehe küsimus

Just niimoodi küsis ka naabrimees (küsis nõudlikult: „ Kes võidab, sa ju analüütik?“), kui majaesise lumerookimisest selga sirutasime. No, näete isegi lund ei saa enam rookida, et see küsimus peas ei vasardaks. Naabrimehel oli veel mitu tarka tähelepanekut ja kommentaari, mis … Kuid võitmise kohta on mul vastust talle anda ei olnud. Seisukoht? Ehkki targemad inimesed teavad, et  „Öeldakse et „teie seisukoht sõltub teie istekohast“. (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 317). Imetlusväärne, kuidas tänapäeval oskavad kõik üheaegselt küsida ja samas ka valimisnõu anda. Kõik koht on valimisbaromeetreid ja -manomeetreid täis, üks soovitus järgneb teisele, isegi usujuhid on üllitanud valimissoovituseks „Ristirahva kompassi“. Kõigil oleks justkui seisukoht, aga ikkagi …

Kuid kui oled majandusanalüütik (mitte poliitikavaatleja ega poliitinimene), siis jääb seisukohast väheseks, siis tuleb turgu, poliitturgu, tähelepanelikult uurida. Alustada tuleb nii nagu iga kaubaturuga: milline on kaup (kauba määratlus), mis turul toimub (turumääratlus), millised on turuosalised, kes on nende kliendid/valijad (sh stamkunded), millised kaubad on vahetatavad või asendatavad ja millised meeleolud valitsevad turul. Muide mitte vaid turujõud, raha ja pikaajaline liidripositsioon pole turgu määrav, vaid suuresti just klientide meeleolu. Kas nad usaldavad turuosalisi, nende kaupa, nende müügiviisi, kas nad on elevil ootusärevusest või pettunud, kui sügavalt, kas aitab ainuüksi patukahetsusest või on vaja käia läbi ka puhastustulest. Näete kui paljudele küsimustele peab leidma vastused, aga teie küsite lihtsalt … kes võidab? Eh, ja ei maksa alahinnata moodi, kui nuppudega telefon pole enammoes, siis seda ei osteta. Niisiis on olemuslikult on poliitturg samasugune turg kui iga muugi turg, võib-olla siiski sarnanedes pigem aktsiaturgudele. Vanameister „Warren Buffetti sõnutsi on aktsiaturg lühikeses perspektiivis hääletus ja pikas perspektiivis kaalumasinaks“.„Mõlemad mõisted, demokraatia ja turu tõhususe teooria, on sisutud. Nad ainult teatavad meile, et lühikeses perspektiivis rahvamassid saavad mida tahavad. Pikemas perspektiivis saab rahvamass seda, mis tuleb“.  (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 322). Vaat selline lugu.

 Kuid naabrimehele ma ilmselt niimoodi vastata ei saa. Ja ega ma isegi tea, koban vastust otsides ringi. Kuid ikka on abi, kui targemad inimesed on erinevate eluvaldkondade kohta midagi arvanud või lausa kinnitanud, nende arvamusi oma otsingutes kasutamegi. Rohkelt. Vaatame, siis millised tegurid on  ekspertide arvates need , mis võiks poliiturgu mõjutada, mis mitte, mida me näeme, millega oleme harjunud ja mida me ei näe. Võib-olla on meil siis ergem lõpuks valikut teha. Mida rohkem turgu süüvida, seda enam tundub, et me loeme turgu valesti. Me loeme turgu kui momentülesvõtet, me loeme seda kui staatilist kogumit, me loeme turgu meile tuttavate šabloonide järgi, kuid turg on pidevas liikumises. Laseme mõtte vabalt liikuma, sest „Alex, kui sa oled selline, nagu on enamik inimesi siin maailmas, siis oled sa ilma küsimusi esitamata omaks võtnud nii palju tõdesid, et tegelikult sa ei mõtle üldse.” (E. M. Goldratt J. Cox „Eesmärk” Fontese Kirjastus 1998 Lk 48). Kuidas teiega on? Mõtlete? Vahel? Pikalt? Lühidalt? Väga lühidalt?  „Me oleme lühikese aja peale ettemõtlejad pikaajaliste tagajärgedega maailmas. Ka ürginimesed mõtlesid lühikese aja peale ette. Kuid nemad elasid lühikeste tagajärgedega maailmas.“ (lk 202) Järelikult peame ümber õppima, õppima pikema aja peale ette mõtlema, mõtlema meie otsustuste vastastikuste ja kaasnevate mõjude kontekstis. Võrgustikus. Ilma selleta võime turgu valesti lugeda.

Šabloone mõtlemine, eelveenmine  ja eitus

Miks ma hakkasin juba tunamullu pelgama, et turgu loetakse valesti. Ütleme nii, et turgu alahinnatakse. Esiteks algas jutt välistamisest ja eitusest - sellest, et need või nood ei saa nagunii edukad olla, seepärast ärme neile tähelepanu pööra. See oleks sama, kui autoturg oleks eiranud elektriautusid, et neist küll asja ei saa, need on nagu seljakott ainult ebamugavam, akud on na viletsad jne. Kuid autoturg ei eiranud elektriautosid vaid arendas edasi. Nüüdseks on turul staatuslik „Tesla“ ja kõik teised vanad suurkontsernid. Need, kes seda arvesse ei võtnud … Saite isegi aru. Sama ka poliitturul. Muide elektriauto on üks vana konservatiivne viis vankrit edasi lükata, esimese elektriauto disainis juba üle saja aasta tagasi Porche. Kui automaailmas on uudistooteks iseliikuvad, siis ega poliitturgki paigal seisa, ning … Kui poliitturule tuli (peaaegu vägisi) uudistoode „Pikapurjepere“, püüti sedagi kohe marginaliseerida, et mida nemad ka teavad ja oskavad. Ja üldse, püha müristus, milline ilmavaade neil on, nad ei olegi ühekäelised, neil on nii hüvakäsi, kui kurakäsi. Nende arvates peavad tõhusaks tulemuseks mõlemad käed töös olema. Kuid muidugi tekitas selline tõhususe printsiip teistes kiusu, mida see siis tähendab, kõik teised on ühekäelised ja nemad on kahekäelised? See ei lähe teps mitte. Ärme nendega arvesta. Kas meil on mingi ühekäe turg? Sellisel juhul oleme turu valesti määratlenud. Hm, kui turul konkurendile või sõjas vaenlase vägede liikumisele tähelepanu ei pööra, et nad on na väetid (alahindamine) siis on tulemuseks harilikult pankrott või kaotus. See, et keegi on väike, uus või teistsugune ei tähenda et teda võiks turuanalüüsist välja jätta. Kunagi oli ka „Microsoft“ väike. Kuid „Kujutage et te peate kokku lööma kõik viimase kahesaja aasta jooksul peetud sõjad, kus on vastamisi olnud väga suured  ja väga väikesed riigid (…) Mis te arvate, kui tihti suurem osapool võidab? Ma usun, et enamik meist hindaks seda numbrit kuskile 100 protsendi ligidale. (…) Kui politoloog Ivan Arreguin-Toft selle arvutuse mõni aasta tagasi tegi, sai ta tulemuseks 71,5 protsenti. Natuke vähem kui kolmandikul juhtudest võidab nõrgem riik. Arreguin-Toft küsis seejärel sama küsimuse natukene teistmoodi. Mis juhtub sõdades tugevate ja nõrkade vahel, kui nõrgem osapool teeb seda, mida tegi Taavet, ja keeldub  sõda pidamast sellisel moel nagu suurem pool seda soovib, võttes kasutusele hoopis mingisuguse ebatavalise või sissisõja taktika? Vastus on, et neil juhtudel kargab nõrgema osapoole võiduprotsent 28,5 protsendi pealt 63,6 peale.“ Tundub ebatõenäoline? Kuid Arreguin-Toft leiab, et see pole üldse ebatõenäolised, aktiivsed pisitegijad võidavad kogu aeg.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 lk 27). Just seepärast on ohtlik kedagi turuosalistest „liiga väikeseks“, „liiga uueks“, „liiga kogenematuks“ pidada. Šabloonse, grupilise, mõtlemise järgi polnud Taavet ju tüüpiline vastane Koljatile, pigem huvitav nähtus, kuid tulemust teame me tänaseni. On eeskujuks ja hoistuseks.

Me ei viitsi alati asjade käiku läbi mõelda (optimeerides oma ajaressurssi), piirdume mingite kindlate mudelite ja eelhäälestusega. M. Konnikova ( „Meelevalitseja“ Helios 2013) järgi võttis termini šabloonne mõtlemine kasutusele ajakirjanik W. H. Whyte. See on mõtlemise ja otsustetegemise stiil grupis, kus selle liikmete vajadus omavagel hästi läbi saada ja üksteisega nõustuda on suurem kui vajadus otsida ning kriitiliselt hinnata võimalikke alternatiive. Sellise käitumise põhjuseks on meeskonna kokkukuuluvussoov, eraldatus välistest mõjudest, autoritaarsed juhid jne. sellega tekkib grupis tajutava surve kohanduda juhtide arvamusega viies ka tajutava vajaduseni vaigistada vastakaid arvamusi „Nii luuakse võltstaju, et grupiliikmed on üksteisega täiesti nõus, ja väljaspool gruppi avaldatud arvamused on alaväärtuslikud. Tulemuseks on puudulik arutelu ja otsustamisprotsess, mida sageli iseloomustab alternatiivsete ideede uurimata jätmine, vildakas informatsiooniotsimise protsess ja liidrite lemmikarvamusega kaasnevate riskide vähene hindamine.“ Tundub ju tuttav? Kuid see on teooria, praktilise külje pealt on ajalugu andnud grupiline mõtlemine ja grupisisene üksteise veenmine ränki õppetunde.

 Tim Harfordi ( „Kohanemine” Hermes 2012 lk 50) arvates  „Parimad ideed sünnivad võimalikult mitmekesise  koosseisuga rühmas, kus tekib rohkem erinevaid ideid ja ühtlasi välditakse ka enamuse pealesurutud üksmeelt”. Kogemuslikult võin seda kinnitada, sest ka kõige veidram mõttepojuke võib anda edasistele arengutele täiesti uue suuna. Samas

USA president  „Johnson arutas asju ainult oma poliitiliste nõuandjatega. Selle põhjal sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist edu ning sõjalised otsused olid ebaõnnestunud. Ideaalne hierarhia maksis kätte, meeskond tiris üksmeelselt vales suunda ning käsuliin tõkestas elutähtsa informatsiooni jõudmist tippu” (lk 51). Sama reha otsa komistas ka  J. F. Kennedy „Raamatus ilmneb, kuidas tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.” „ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.” (lk 60)

Seega kui poliitturu osalised ja nende järel ka massimeedikud hakkavad üksteisele sugereerima, et mõned poliituru osalised on „liiga …“, et nendega arvestada, siis ilmselt on tegemist soovmõtlemisega, mis irdub tegelikkusest ja saab oleme karmiks äratuseks nendele, kes seda ringmängu on alustanud ja ilmselt ise seda ka uskuma jäänud. Ehk nagu väidab M Manson („Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 120) „„Ent osa demokraatias elamisest ja vabast ühiskonnast on see, et meil tuleb kokku puutuda arvamuste ja inimestega, mis ja kes ei pruugi meile meeldida. See on lihtsalt demokraatia ja vabaduse hind – võiks koguni öelda, et see ongi kogu süsteemi mõte. Ning paistab, et üha suurem arv inimesi on hakanud seda tõsiasja unustama.“

 Demokraatia! Demokraatia?

Meil räägutakse palju ja andunult demokraatiast, kuid meie demokraatia (ilmselt meie vähestest kogemustest johtuvalt) tundub kuidagi isevärki. Ehkki meil on nüüd juba harilikult kaks arvamust, siis ikka juhtub nii, et on „minu arvamus“ ja valearvamus.  Ilmselt pole me selles hädas üksi. Isegi sellistes parlamentaaria kantsides nagu UK juhtub sada: „Poliitikuelus tuleb ette aegu, kui ta on sunnitud vastu võtma ebaõigeid otsuseid. Ebaõigeid majanduslikult, ebaõigeid tööstuse seisukohal, valesid iga mõõdupuu järgi – peale ühe. See on üks kummaline tõsiasi, et miski, mis on kõigist muudest seisukohtadest vaadelduna vale, võib olla õige poliitiliselt. JA MISKI MIS ON POLIITILISELT ÕIGE, EI TÄHENDA MITTE ÜKSNES, ET SELLE abil võib hääli võita – mida kahtlemata võib -, vaid ka seda, et kui mingi poliitika abil võidetakse hääli, siis saab väita, et see poliitika ongi see, mida inimesed soovivad. Ja kuidas saab demokraatlikus riigis vale olla see, mille poolt inimesed hääletavad? (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 267). Vaat niisugune rahva tahte käsitlus

Kui nüüd rääkida tõsisemalt, siis vast oleks oma demokraatiakäsitluses mõistlik lähtuda M Otti ( „Vägi“ TLÜ kirjastus 2015 Lk 372) järgmisest arutlusest:  „Eraldi tuleb siin rääkida enamuse võimust. Eriti demokraatia puhul võib selles suhtes tekkida väärarusaam, kuna ühiskonna juhtivhõlbustajad valitakse kvantiteedi järgi enamuse tahte läbi. Aga ühiskonda hõlbustama asudes ei tohi nad silmas pidada ainult oma valijaskonna, vaid kogu ühiskonna huve. Demokraatia ei ole enamuse türannia vähemuse üle, vaid see, kui üritatakse maksimaalselt arvesse võtta iga grupi ja iga indiviidi sattumust, püüdes ühiskonna liikmeid üha täpsemalt  ja nüansseeritumalt lõimida. Inimvägi just nimelt peab nii palju, kui võimalik kohanema vähemuste järgi (näiteks mitte kasvatama vasakukäelisi paremakäelisteks, vaid looma tingimused, et ka vasakukäelised saaksid ohutult tööriistu kasutada jm.) Pealegi tuleb arvestada sellega, et iga inimene kuulub ühes või teises suhtes vähemusse, nii on igaühel parem, kui enamus ei vägivalda vähemust, vaid üritab maksimaalselt arvestada mitmesuguste erivajadustega, eriti kui vastavad isikud ja grupid on nõrgas positsioonis (vanad, haiged, puudega jne (…)“. Just-just, on väga tervistav tõdeda, et me kõik oleme mingil momendil vähemus … kõige sellest johtuvaga.

Pealegi tuletame meelde, et  „Demokraatia ei ole tegelikult jumala valik. See ei ole tegelikult universaalne konstant; see ei ole täiuslik kõikide rahvaste jaoks alatiseks. Mis on pannud demokraatia kaasaegses maailmas edu saavutama on ehk see, et demokraatia on edukam kodanikelt ressursside võtmisel, kui monarhia või diktatuur, kuid harva võtab liiga palju. „ (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 121)

Turu peale solvumine on rumal

Kui demokraatia, avatus, arvamustepaljusus ja konkurents ei ole jumalik valik, siis on võimalik ka suletud, eelpool nimetatud vabadusteta süsteem, mida me väga hästi kogemuslikult teame. Kuid kurbloolisus on selles, et ühe muutumist teiseks on raske märgata. „Üleminek suletud, vabadusteta ühiskonda on sujuv. See algab siis, kui vaba omanditung ja ohjeldamatu leidurivaimu tahetakse piirata, kuna sellisena see segab, või kui riigi reeglitesse hakatakse lubama ideid selle kohta, milliseid tooted on mõistlikud ja millised mitte, milline elu on mõistlik ja milline mitte ning millal on tööhõive liiga suur või liiga väike.“ „Turumehhanism ei muuda ühiskondlikku tegelikkust kaugeltki idülliliseks. Seetõttu ei ole selle idealiseerimine põhjendatud. Turumehhanism on meetod, mis aitab jõudu kasutamata – ja keskmiselt kõigi hüvanguks – inimeste kavatsusi ja pürgimusi omavahel kooskõlla viia. See toimub konkurentsi teel. „ (T. Sarrazin „Soovmõtlemine“ lk 109). See on ühele arveametnikule igati mõistetav seisukoht, mida võib kokku võtta nii, et konkurents on demokraatia väljendumine majanduses.

Majandusanalüütikuna, vaadates poliitmaastikku kui turgu, on mul muidugi oma seisukoht, kuigi ilmselt veidi üllatav. Siinkohal ärgem unustagem, et turg on turg, nagu öeldakse aktsiamänguri päevaraamatus turu peale solvumine on rumal.  Juba eelmisel kevadel analüüsides poliituru arenguid, eriti selle eituse ja välistamise komponenti, tekkis tunne et võidavad …

Oot-oot, ärme nüüd ülepeakaela kiirusta. Mõnuleme natuke, tekitame põnevust, lutsime iga külje pealt seda „võidu“ või „mittekaotuse“ küsimust, nagu laps lutsukommi. Seda enam pole tarvidust rutata, et vastus vajab pikemat eelselgitust, sest seni on enamik inimesi esimese hooga silmad suureks ajanud ja öelnud, et see küll võimalik ei ole. Kes teab, võib-olla polegi, kuigi turu käitumine on … teadagi ettearvamatu. Emotsionaalne, heitlik, ei sõltu alati rahast vaid meeleolust. Veidi heidutav, kui tootmise tulemused paranevad, kuid aktsiahinnad langevad. Kõik oleneb ostjate/klientide/valijate emotsionaalsetest ootustest, sama ka poliiturul.

 Vaatame ikka järgemööda., kasutame mõistust (isegi kui see on ajutiselt uinunud). Meil teiega seisavad ees tähtsate otsuste tegemised, see ei ole mäng ega meelelahutus, see on päris elu.  „Otsuste langetamine vaid emotsionaalse vaistu ajel, ilma mõistuse abita, mis seda ohjaks, viib praktiliselt alati metsa poole. Kas tead, kelle kogu elu põhineb ainult emotsioonidel? Kolmeaastaste laste oma. Ja koerte. Ja tead  mida kolmeaastased lapsed ja koerad teevad? Situvad vaiba peale.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 43) Meie teiega võiksime olla veits targemad ja tõsimeeli (mõistuse abiga) korjata kokku minevikukogemuse killud ja poliitturu tulevikulubadused ja vaadata millise pildi me kokku saame. Milline on olnud pidukondade tegevus ajas ja ruumis? Milline on valijate/klientide reaktsioon  sellele?

Mis see klient siia puutub? Kuid klient/valija see ongi jõud mille peale panuseid tehakse ja kelle häält (või hinge) ostetakse. Kliendist oleneb kõik nii päristurul, kui ka poliitturul, sest „Ükskõik kus sa oled, klient võib su vallandada.” (G.Burch „Vastupanu on tulutu” „Ilo” lk 99)

Klient on iga turuosalise kõrgeimülemus: ”See ülemus on klient. Kui klient ärist loobub, pole isegi sinul enam tööd” (lk 100). Muide Põhiseaduse järgi oleme meie teiega kõrgeima võimu esindajad. Vaat, kui vägev! Ärgem unustagem seda.

Seega veelkord: ärgem unustagem, et meie (klientide, valijate, kõrgema võimu) personalivalikutest st kellele me usaldame oma sünnipärase otsustusõiguse, oleneb ka meie edasine edenemine või kidumine. Millest see oleneb?

Järgneb …

Targutusi:

B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003

Lk 138 „ Richard Nixoni pressiesindaja Ron Ziegler valgustas presitendi rolli Watergate´i salaafääris selliselt: „Kui mu vastused segased tunduvad, siis tuleb see minu arvates sellest, et küsimused on segased ja olukord on segane ning mul pole voli sellesse selgust tuua.“

Lk 155 „Hewlett-Packard tuli kord lagedale särava ideega eemaldada nende kontori kõik uksed, et edendada juhatuse ja personali seas avatud suhtlemist. Iga päev igal ajal võis selle firma parkimisplatsil näha hulgaliselt inimesi kahe-kolmekaupa autodesse surutuna koosolekut pidamas. Seda ei saanud nad teha usteta kabinettides. Aga eks igat korporatsiooni võivad ju juhtida inimesed, kelle ajud on permanentsel lõunapausil. Või siis mitte?“

K Fant „Karl XIV Johan“ Kunst 1998

Lk 235 „Rootsi rahvale paistis Karl Johan uue „võlukuningana“, eelkõige aga uue ajastu mehena. Teda usuti, kui ta kinnitas, et neid, kes suudavad olla ettenägelikud, ootab hea tulevik. Kroonprintsi ütlemist mööda läks tarvis ka visadust, suutmaks ära kasutada kõige soodsamaid juhuseid. Tavarootslase jaoks oli Rootsi nüüd teel ülesmäge, mitte enam allamäge.“

W Venohr „Friedrich II“ Kunst 1999

Lk 160 Pärast Chotsuitzi lahingut „Tuleb osata õigel hetkel peatuda. Õnne tagantsundimine tähendab selle kaotamist! Kes nõuab üha rohkem, ei tunne kunagi rahuldust.“

Lk 166 „Loomulikult peavad mul olema ametnikud. Ja mina olen viimane, kes neid õiglaselt ei hindaks. Ent ma ei salli, et nad minu alamaid türanniseerivad! Et nad talitavad alamate isiku ja varandusega, nagu oleksid nad nende pärisorjad. Seepärast manitsen ma Peadirektooriumi veel kord ja annan talle ülesandeks edastada provintsideSõja- ja Domeenikodadele vastavasisulised hoiatused ning tuletada sellega tervele riigi ametnikkonale selgelt meelde, et alamatega tuleb kristlikult ümber käia ning ühelgi juhul ei tohi neile ülekohut teha.“

Mis on ühist giljotiinil, nullbürokraatial ja nullitud eelarvel?

Valimiseelses möllus on antud nii  antsakaid kui ka täitsa tuumakaid lubadusi. Küsimus on vaid selles, kuidas meil teiega neil vahet teha ja kui neil on vahe vahele aetud, kuidas siis neid tuumakaid ettepanekuid mitte jaburateks ja totrateks ei menetletaks? Millise mõõdupuuga lubadusvisioone ja nende arenguid siis mõõta? Vaadake, kui poliitinimene lubab, et ta annab kellelegi lisasajalise, siis pole see päris tõde. Tegelikult pole see üldse tõde, sest tema ei anna mitte midagi, meie teiega anname . Just seepärast peab olema tollipulk käepärast et igat lubadust üle mõõta, et visioonist tulu tõuseks. Üldiselt. Ettevaatavalt.

Minul kui arveametnikul on vaid üks mõõdupuu, kas tegevus toob tegevusperioodil kasu või kahju. Lihtne. Kuid riigi arengus on vaid kulude/tulude tabelist (ehk riigieelarvest) vähe. See on staatiline pilt ja ei anna aimu, kas tänane tasakaal on piisav homseks arenguhüppeks või  laguneb skeemitatud eelarve vaatamata kaunikõlalisele sõnastusele, paari aasta pärast arengust taandarengusse. Tundub, et kohalik poliitmaailm on jõudnud äratundmisele, et uuele arengutasandile lendamiseks on vaja mitmeid meie harjumuspäraseid tegevusi muuta, lausa riiki reformida. Esialgu küll vaid sõnades. Vahe on vaid selles, et osa poliitinimesed tahaksid lennata kõrgele, osad mitte eriti kõrgelt sest kardavad … kukkumist ja kolmandad eelistavad „suulist treeningut“ ehk lendamisest rääkimist. Kuidas ja miks üldse seda kiiruga tekkinud lennukirge ja lennuvõimet hinnata?

Uussõnu poliitturult

Viimasel ajal räägitakse palju nulleelarvest. Kas see idee lendab? Ilmselt lendab, sest on andnud juba ka sõnalisi derivaate nagu nullbaasiga eelarve, sügavalt eelarve sisse vaatamine, eelarve revisjon jne. Tundub, et sõna ise hakkab kujunema populaarseks vabavaraks (nagu riigireform, nullbürokraatia jt.), millele igaüks annab oma isikliku sisu. Kuid  uustulnukate mõttearendused nullimise teemal väärivad tähelepanelikumat mõtlemist: „Teeme riigile nulleelarve. See tähendab, et vaatame otsa kõikidele riigieelarve kuludele, hinnates põhjalikult nende otstarbekust ja kulutõhusust.“  Sümpaatne mõttepojuke. Nullimisel on oma sügavam sisu, see on nagu garaažikoristus, ikka koguneb kõiksugu pahna, mis takistavad liikumist ja on risuks jalus. Nii nagu garaažikoristuse tulem, nii oleneb ka nulleelarve tegemine, soovi tõsidusest ja valitud vahenditest. Teed garaaži korda ohutum ja valgem olla ja võib-olla mahub sinna nüüd veel lisaks teine auto ning kolm jalgratast. Vahva. Ei vaja ei mingeid investeeringuid vaid väikest lisapingutust ja asjade kohale asetamist. Poliitinimestel on valida kas see koristus on „suuline treening“ mille käigus ümberkorraldustest räägitakse (ja suurem sodi lükatakse lakkkingakesega riiuli alla) või koristus toimub ka tegelikult. Nullbaasi eelarve on vaid nimetus, kui seda tahta teha nii, et sellest kasu oleks ( et garaažis oleks lahedalt ruumi ja turvaline), siis vajab see tõsist ettevalmistust. Nulleelarve on vaid vahend mingi eesmärgi saavutamiseks. Kas selleks eesmärgiks on vaid raha ümberjagamine või hoiakute muutmine? Kindlasti on läbi eelarve võimalik mõjutada hoiakuid, kuid … Kas seda ka tõemeeli tahetakse?

Mõõdame sõnades?

Eelarve nullimise idee on tekitanud omajagu elevust, nii nende seas, kes midagi muuta tahaksid, kui nende seas, kes muuta ei taha. Ilmselt just sellest mängulustist on juba hakatud nulleelarve ideed lahjendama, püüdes anda sellele sisu ja funktsioone mida sellel olema ei peaks. Ringlema on läinud (esialgu) kolm mõistet: nulleelarve, nullbaasiga eelarve ja riigieelarve põhjalik revisjon. Kas need on ühe pere lapsed? Ilmselt mitte. Nullimise teema Pilvepiiri nii ärevusse ajanud, et riigieelarve kontrolli erikomisjon ja rahanduskomisjon juba jõudsid arutada riigieelarve nullbaasiga (NB! Nullbaasiga, mitte nulleelarve) ideed. Otsusteni küll ei jõudnud (õnneks). Kuid arutelu polnud asjatu, sealt koorus välja paar huvitavat arengulist pahabakterit, mis tuumaka idee täistobeduseks muuta ähvardavad.

Millegipärast tõdeti, et Pilvepiiri seisukohtade kujundamisega on kiire. Püha müristus, miks siis sellise pikavinnalise ja põhimõttelise otsuse tegemisega kiire on? Lausa ülikiire, loetud nädalad. Vanaema Marie teadis, et on vaid kaht asja millega on kiire, üks oli kirbu kinnikrabamine ja teine ei olnud mitte Pilvepiiri kiirustamine, vaid midagi hulka ihulisemat. 

Kuid küsimus on hoopis proosalisem, nagu meie kiirel ajal ikka juhtub, on kolm eraldi teemat nagu kolm eraldivõetavalt head (kuid kokkusobimatut) toiduainet, ühte patta segatud ja saadud midagi täiesti seedimatut. Praegusel kujul on Pilvepiiri arutelul tegemist kas teadliku mõistete seguga või  kommunikatsioonihäirega.  Otsustamist vajavad ju kolm teemat, mis ei ole põhjuslikus seoses, vaid omavad teatavat juhuslikku kokkulangevust ja kõlalist sarnasust.  Mis aga põhitähtis tundub, et nii uustulnukad, kõrvalttargutajad, peavoollased ja kõik kes sinna vahele mahuvad on aru saanud, et eelarvega niimoodi enam edasi minna ei saa. See kiilub kinni ehk mänguväljal tähendaks see märget „Mäng läbi!“. Ilmselt selle äratundmisest ka mõttetu kiirustamine vale asjaga valel ajal vale temaga. Niisiis, millised probleemid on seoses eelarvega vaja lahendada, millises järjekorras ja millega on kiire ja millega mitte nii kiire? Selguse saamiseks on mõistlik jagada probleemid algosadeks.

-Esimeseks küsimuseks, mis  vajab otsustamist  on seotud  tegevuspõhisele eelarvestamisele üleminekuga st riigieelarvet uuel kujul ja uuendatud infoga. Sellega on kiire, kuna eelarvet hakatakse kokku panema juba kevadel. Varsti. Selle küsimuse lahendamine pole mitte mingil moel seotud eelarve nullimisega, nii et nullimise tegemise otsustamine koos uue eelarvega pole kiiret. Ega me ei tea ju isegi mida see nullbaasiga eelarve iseenesest kujutab. Lihtsalt uus sõnamoodustis, kuid mitte eelarve koostamise instrument.

-Teiseks otsustamist vajavaks küsimuseks on Dr Riigi ettepanek riigieelarvele põhjalikku revisjoni tegemine. Kui Dr Riik siinkohal veel rõhutab, et kuna pärast Pilvepiiri valimisi tuleb kaks aastat valimisvaba aega ja  ees seisab uus EL eelarveperiood, on see riigieelarvele põhjalikku revisjoni (NB! Nulleelarvest sai esialgu nullbaasiga eelarve ning nüüd on see devalveerunud eelarve revisjoniks) tegemiseks sobilik periood. Dr Riigi arvates võimaldaks revisjon vaadata valdkondadesse väga detailselt sisse ja võib-olla fokuseerida ja forsseerida teatud tegevuste lahendamist varasemaks. Mnjah, ka sellest oleks abi, kuid ...  Ka see on  kiiresti tehtav, vaja on vaid tahet. Tegelikult peaks selline revisjon toimuma ju iga aasta (ja ametkondade tasandil ka toimub). Minu teada vaadatakse igal aastal eelarve koostamisel väga põhjalikult selle sisse (väiksematel ametkondadel keeratakse sisikond lausa tagurpidi) ja ametkonnad, ministeeriumid ja huvigruppide esindajad peavad vaidlusi ja arutelusid eelarve teemadel tubli kolmveerand aastat. Ja kui Dr Riik arvab, et lähimad kaks aastat on veelgi põhjalikumaks koristustalguteks parim aeg, siis „Teeme ära!“. Tore             

-Kolmandaks otsustuskohaks on uustulnukate ettepanek nulleelarve koostamiseks. See on protsess, mis vajab hulga pikemaajalist ettevalmistust ja eelnevalt mitmete RR komponentide ja ajahorisondi kokkuleppimist.  Siis on võimalik ka uuelaadse eelarve tegemine, uutel alustel.

Nullbaasiline eelarve kui pakkepaber?

Seega tundub, et „kiire“ ei tulene mitte nulleelarvest, vaid sõna „null“ on kui pakkepaber raamatule  „Tegevuspõhine eelarve“, selle turunduskomponent. Üleminek tegevuspõhisele eelarvele ei ole põhjuslikult seotud ei nulleelarve ega nullbaasilise eelarve ega eelarve sisse ega sellele otsa  vaatamisega. Need kõik on täiesti erinevad toimingud. „Kui mõeldakse, et kui kaks asja toimuvad koos, siis peab üks olema teise põhjus, on tegemist loogikaveaga. Mõnel juhul pole korreleeruvate nähtuste taga tegelikku seost – nende korrelatsioon on lihtsalt kokkusattumus.“ (D J Levitin „Valede välimääraja.“ Argo 2018 lk 64). T. Vigen kirjutas selle näitlikustamisest raamatu, kus tõi niteks, kuidas basseini kukkumisel hukkunud inimeste hulk on korrelatsioonis filmide hulgaga, milles mängis Nicolas Cage. T.Virgeni graafik tõestas, et N. Cage  aitas ära hoida basseini uppumist, kui ta vähemates filmides esines. Parim mõte oleks olnud teda veenda veelgi vähem filme tegema või hoopis loobuma neist Täpselt sama palju kui on põhjuslikku seost N. Cage filmirollidel ja basseini õnnetustel, on põhjuslikku seost tegevuspõhise eelarve koostamise meetodi ja nulleelarve vahel, ehk seda pole. Ainuke kokkulangevus, mitte põhjuslik seos, seisneb selles, et arvutustehilise põhja muutmine toob kaasa uue ajaarvamise ehk tekitada uus nulljoone.

Mida nullitakse?

Kui nüüd mõni arvab, et mis siin pikalt mõelda, hakkame lihtsalt nullpõhja tegema ja eelarvesse sügavalt sisse vaatama, siis kahjuks võib olla nii, et lühim tee võib osutuda lühiühenduseks. Kogu protsess kärssab sisse.  Esiteks tekkib küsimus, kuidas nulleelarvet (või selle derivaate) teha või mis selle mõte on, kui enamvähem 80% riigieelarvest on juba ette kindlaks määratud erinevate seadustega. Muidugi võib ka selle 80% osas midagi kokku hoida (näiteks mulliveelt), kuid see on tavaline optimeerimine ja kulude kokkuhoid, mitte nulleelarve koostamine. See tähendab, et suuresti on võimalik „nullida“ vaid 20% praegu veel ujuvaid kulutusi. Kuid ka 20% tuleb maha arvata mõningad halva harjumuse rahuldamiseks kinnistunud rudimentlikud protsendid katuserahadeks (arvatavasti selliste pahede kulu ei kärbita) ja olenevalt poliitilisest hetkevajadusest veel mitme rammusa protsenti jagu erinevateks eraviisilisteks kingitusteks minev meie ühine raha. Viimasel ajal on kingitusteprotsendi osakaal reipas tõusus. Näiteks on välja ilmunud täiesti uuelaadsed eraviisilised kingitused (st meie ühisraha kulu) nagu kirikukingitused, VEBlaste kingitused ja omandireformis vigastatute haavade paikamise kingituse idee. Pidavat olema sotsiaalse õigluse taastamise meetmed.  Huvitav õigluse kategooria. See on täpselt selline õigluse taastamine mis võiks välja näha niimoodi et röövel on kallale tunginud Kallele, vabastades ta rahakotist, ja me heastame selle Kallele mitte röövli kinnipüüdmisega ja röövsaagi tagastamisega, vaid võtame Malle rahakoti ja anname selle Kallele. Mnjah, veider õiglus sel Dr Riigil. Sellised suuremastaabilised rahajagamise otsused ei tohi olla väikese ringi erihuvide rahuldamine, vaid läbi räägitama ja saama mandaadi valimistel.

Õpetus: kuidas meisterdada isiklikku kompensatsiooni vajadust.

 Muide niimoodi võib igaüks välja aretada „omaisikliku“ kompensatsioonivajaduse. Te ei usu? Teeme ühe teoreetilis-praktilise harjutuse. Kõigepealt tekitame idee, siis tõmbate poliitinimesed, lobigrupid ja õigusnõustajad taha, ja …. Kuhu me teiega pääseme, eks pea maksma. Mille eest? Lihtne, kujutame ette, et, mina kui neljanda põlvkonna pealinlane tunnen ennast tugevasti ahistatuna, sügavalt solvatuna ja asetatunad ebavõrdsesse olukorda. Seega, olen kindlasti välja teeninud kompensatsiooni selle eest et, elan kärarikkas, tolmuses ja muidu saastatud keskkonnas ( mis teatavasti lühendavad eluiga), peale selle olen ilma jäänud linnulaulust, puhtast õhust ja kosutavast metsasülelusest (seega kaotatud elukvaliteedi eest). Seda ahistavat olukorda on ju võimatu taluda ilma kompensatsioonita? Asi on tegelikult naljast kaugel, mäletan kunagist Dr Riigi  uuringut, mille järgi kaotab iga tallinlane õhusaaste tõttu ligi 7,7 kuud oma elueast. (Õhusaastest tingitud  kaotatud eluaastate rahaline väärtus oli kokku  u 23 milj EUR aastas).  Nii, selle eest nõuangi „kompensatsiooni“, „sotsiaalset õiglust“, „võrdset riiki“ , „võrdset kohtlemist“ jne ehk kokkuvõttes raha.  Usun, et minuga liituvad paljud „kannatajad“. Kannatamatult. Muide poliitinimestele tähelepanekuks, et linnalistes asulates elab meil pea miljoni jagu rahvast, mis tähendab, et valimislubadusena saaksita juurde arvestatava hulga huvitatud klienti/valijat. See oli nüüd nali, kuid mis need teised juriidilised skeemid paremad on? Ikka nõriseb rahapisar välja meie teiega rahakotist. Kui skeemitamise teel edasi minna (ja me seda lubame) siis  mõtlevad kallid kaaskodanikud välja veelgi vingemaid teemasid, miks nad on ahistatud ja miks neid on vaja teiste inimeste raha eest ülal pidada. Mismoodi sellisesse eelarvesse sügavalt sisse vaadata ja seda hinnata? Asja tuum on selles, et iga tehislik „õiguse“ loomine kunstlikel põhjustel, loob paratamatult uut ebaõiglust, sest kui kellelegi midagi kompenseeritakse, siis jäävad mingid valdkonnad sellestsamasest rahast ilma. Vaat siin tuleks küll täie rangusega kasutada nulleelarve põhimõtet. Nulltolerantsi põhimõtet.

Nullimistehnoloogiast

 Nulleelarvet (ka nullbaasiga eelarvet ja eelarve revisjoni) saab teha kahte moodi: esitaks kas hakatakse mehhaaniliselt mingeid „kulusid kokku hoides“, no näiteks mullivett enam kontorisse ei osteta, või tõstetakse tõesti mängulaud tühjaks ja hakatakse siis vaagima milliseid teenuseid meie teiega ülepea vajame ja siis neid vajadusi siis ka rahastatakse. Kuid kui te nüüd kujutate ette tühja mängulauda ja selle kõrval 12 mlrd  EUR, siis … Eh, võime ette kujutada kui paljud käed kohe sügelevad ja ajud ragisevad seda ümberjagamist korraldama. Kui nüüd enne pole põhimõtteid paigas, siis ongi lühiühendus. Esiteks ei saa seda „kohe“ ja „kiirelt“ jagada, sest kõigepealt on vaja kogu regulatsiooni ja sellest tulenevalt teenuste pakett ümber vaadata ja prioriteedid paika panna. Teiseks, raha jagamine algusest igal aastal 100% üha uuesti tundub … Utopistlik on vist õige sõna. Mnjah, tuleb tunnistada et see on ahvatlev, säiluks pidev konkurentsimoment, kuid niimoodi pole enam tegemist pika plaaniga, vaid see on selline plirtsplaan, millelt ei jõua veel „allkirjatint“ kuivada, kui tuleb uus plaan. Kolmandaks (õigemini esimeseks) ärgem unustagem huvigruppe, seda taevani kostvat hala kui ilmneb, et veerand sajandi jooksul välja võideldud ja garanteeritud söödaplats on läinud? Just seepärast on kiirustamises märkimisväärne oht ja nulleelarve vajab väga sisulist läbitöötamist. Pehmelt öeldes ei kujuta ma väga hästi ette nulleelarvet, kui enne seda pole tehtud RR, mis tähendaks eelkõige regulatsioonide vähendamist ja administreerimise (nendel harvadel kordadel kui administreerimine on vajalik) moderniseerimist. Kõik nullimised mis on tehtud enne regulatsioonide vähendamist ja administreerimise moderniseerimist ei anna vahendite tegelikku ja mõistlikku kasutamist ega võimalust arenguhüppeks. Mis aga põhitähtis, selle analüüsiga ja regulatsioonide kahimisega tuleb koheselt alustada. Sellega on tõesti kiire. Muidu tekkib meie poliitmaastikul järjekordset „suulise treeningu“ sopistus.

Kas kõigile kulutustele vaadatakse sisse?

Kui me ei ole RR ja oma elukorralduse uut mudelit kokku pannud komistame me pidevalt üksikküsimustesse ja  sinna me ära väsimegi. Uueks arenguhüppeks enam jaksu ei jätku. Võtame näiteks pensionikulud. Tähelepanu, pensionisüsteem on valitud vaid kui üks näide, kuna poliitinimestel meeldib sellega enne valimiskastipäeva edvistada. Kuid see puudutab samuti tervishoidu, transporti ja kõiki teisi „suursaajaid“. Näiteks kui lugeda Dr Riigi riigieelarve seletuskirjast, et  2019. aastal ületavad riikliku pensionikindlustuse kulud 150 mln euro võrra sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osast saadavaid tulusid, siis kas me tõstame ka selle laualt maha? Või jääb see garanteeritult lauale? Mis veel jääb garantii alla? Aga kui praegustel valimistel lubatakse igale pensionäärile  lisasajalist, mis pidi maksma veerand miljardi kanti, siis kuhu see paigutub tühjal mänguväljal ja sissevaatamisel? Muide oletades suvaliselt, et süsteem kestab näiteks 10 aastat („heateo“ elukaar), siis koos kõrval ja järelkuludega maksab see juba tubli 3-5 mld EUR kogumis.  Kas prioriteetne on sajakate lausjagamine nüüd ja kohe, või on mõistlikum see paigutada sellisesse keskkonda, mis lubaks meid jõuda majandusarengu uuele kvaliteedile. Saada sellest investeeringust tulu, mis võimaldab mõistlikult muuta ka pensionisüsteemi? Kui nüüd mõelda, et mõni erakond plaanib võtta laenu, et selle eest … No pole oluline milleks  täpselt, kuid kui see tõmbab majanduse käima, korrastab ettevõtluskeskkonna järgmiseks arenguhüppeks, siis on laen 3-5 mld  igatahes tunduvalt jumekam, kui sajakate jagamine ehk selle raiskamine jooksvateks kuludeks. Kuigi märgin igaks juhuks ära, et laenu võtmine pole minu eelistuste nimekirjas, sellega peab olema väga ettevatlik ja teadlik. Eelarvest tuimalt pensionikindlustusse makstav jooksevkululine eelarveraha (seega meie ühine raha) näitab vaid seda, et pensionikindlustussüsteem on rikkis, see ei toimi. Õigemini see toimib nii nagu see ongi toimima pandud, kuid tagantõhutatud ebareaalsed ootused selle väljamaksete suuruse kohta ei vasta süsteemi võimalustele. Seda süsteemiviga ei paranda ei eelarvele otsa vaatamisega ega sellesse sügavalt sisse vaadates, vaid süsteemi ennast on vaja muuta. Siin olekski võimalik kaalutleda nulleelarvest lähtudes võimalikke lahendusi. Kaaluda omaosalust ja omavastutust. See milline segapuder nüüd toimuma hakkab ei ole enam kindlustussüsteem, kui sinna pumbatakse raha juurde vastavalt poliitilistele vajadustele, see on põhimõtteliselt vale. Pealegi, pensionide kindlustussüsteemivälised miljardid tuleb ju kuskilt kokku korjata (maksutõusud), varastada või laenata. Seega kisub ka jagamissüsteem lõppema laenamisega ja kõigest sellest tulenevaga. „Piiks-piiks. Mäng läbi!“ Jälle.

Dr Guillotin´i järeltulijad

Vajame mõtlejaid ja muutjaid. Laialivalguv jutt nullbaasiga eelarvest ja nullbürokraatiast ei muuda meie elu olemuslikult, see säilitab vana (tänapäeva mittesobiva) raskepärase bürokraatia, tõsi küll muutes selle mugavamaks. Need nullimised on nagu kirvega hukkamisviisi asendamine giljotiiniga, see ei vähenda hukkamiste arvu, vaid muudab protseduuri lihtsamaks. Mugavamaks. Kiiremaks ka. Vaadake, kui  arst ja poliitik Joseph-Ignace Guillotin 1789. aastal tegi ettepaneku lõpetada koletuslikud hukkamisviisid, tehes seda masinmeetodil, siis muutis uus masin hukkamise valutumaks,  enamgi veel, võib välja lugeda, et see oli omamoodi sotsiaalse võrdsuse loomine,  nüüd laiendas masin ühtse hukkamisviisi õiguse kõigile ühiskonnakihtidele.  Õiglane, valutu ja kõigile ühiskonnakihtidele loodud tapamasin. Prantsuse revolutsiooni ajal sai giljotineerimisest  paljude jaoks igapäevane,  populaarne meelelahutus. Kui nüüd võrrelda seda Cicero probleemiga, ”Ta kahtlustas, et on sattunud amatööri kätte, nagu ta ka oli. Mõne vilumatu saagimise järel oli Cicero pea keha küljest eraldatud..” (S. Schiff „Kleopatra” Tänapäev 2013 lk 187), siis on giljotiini kasutamise „progress“ märgatav.  Täpselt sama „progress“ on ka nullbaasilise eelarve ja nullbürokraatiaga, kuid kui me vaatame tänapäeva Euroopa arenguid (aga ka Guillotini surmanuhtluse vastalisusest), siis me peaksime lähtuma hoopis hukkamiste keelustamisest. Ärgem unustagem, et masina, mida täna nimetatakse giljotiiniks mõtles välja inimene, kes oli tegelikult surmanuhtluse vastane.   Kokkuvõttes nullbaasiline eelarve ja nullbürokraatia annavad vaid kiiremini, mugavamalt ja suuremamahuliselt bürokraatlikku ajatapumasinat keerutada, mitte ei vähenda bürokraatiat ega tekita eelarvesse mõistlikke kulusid, kui mänguväljakut ennast st regulatsioone ja suhtumist pole muudetud. Kui surmanuhtlus on keelustatud, siis pole vaja giljotiini leiutada. Alustada tuleb algusest.

Tegemise ja suulise treeningu vahe on järgmine: „Tegemine on midagi muud kui rääkimine. Igas sekundis töötab meie aju peaaegu 1 miljard bitti neuroloogilist informatsiooni. Meie teadvus on teadlik vähem kui 100 bitist nende hulgas. Me saame rääkida vaid sellest väikesest osast, mis meie teadvusesse jõuab, kuid me kogeme tervet seda tohutut hulka. Tegutsedes aktiveerime me rohkem kui 10 miljonit korda enam andmeid kui rääkides. Kui teadlased räägivad väljendamatute teadmiste tähtsusest, siis just seda nad silmas peavadki. Jättes kõik arussaamatu akadeemilise sõnamulina kõrvale, jääb alles lihtne tõde: 1 miljard on palju enam kui 100. On siis ime, et me õpime tegutsedes rohkem kui lugedes, või kuulates või „jah” noogutades?” (M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001 Lk 154). 

Suhtumine ja hoiakud

Kui lp. Rein Taagepera Pilvepiiri saalis ütles, et:  „See riik on liiga paks, kuna elanike arvuga võrreldes nõuab ta suhteliselt rohkem riigiametnikke kui suuremal maal. Samas on see riik liiga õhuke, kuna ta ikkagi ei suuda katta kõiki erivajadusi…Esiteks on vaja vähemat kui murranguline reform. Teiseks on vaja hoopis enamat kui ainult riigireform. On vaja rahvareformi, hoiakute reformi ühiskonnas.”, siis oli tal tuline õigus. Meie teiega hakkasime oma uusi müüte looma 90-date rajajoonelt ja …Kui me alustasime, siis lähtusime tammsaarelikust motiivist, et tee tööd, siis tuleb ka armastus … töö vastu. See müüt viis meid maailma rikaste riikide klubisse ja siis me muutusime mugavaks. 

Selle koha peal meenus mulle  (PM 21.01.19) usutlus Jaak Printsiga: „ Eesti teatrit vaevab mugavus“, milles ta võtab kokku teatriilma probleemi et, mis häda eesti teatrit vaevab, siis ta vastaks , et see on mugavus. «Oleme enesega liiga rahulolevad. Eesti teatri väga suur probleem on kriitilise mõttevahetuse puudumine,». Tundun et selles tõdemuses peegeldub vastu mitte ainult teatri vaid kogu meie eluolu piduriga tulevikku kiirustamine, nagu maailm vihmapiisas. Suur osa meist on mugavad, liiga mugavad, harjunud saama, mitte looma. Kui Prints usub, et «Kool saab mõista, et kahuriliha või tublide käsitööoskustega näitlejate asemel on vaja kasvatada inimesi, kes tahaksid maailma muuta.», siis seda peaksime suutma ja uskuma mitte üksnes teatrikooli vaid laiemalt kogu meie keskkonna kohta. Kas olete märganud poes, et ikka enam inimesi jätab oma kauba lindile ladumise järgi oma toimingu lõpetama, justkui unustades vahepulga letile panemast? Ei ole? Võib-olla tõesti, kuid kui veel mõni aeg tagasi tegid nii vaid vanad „tatud“ (neile võis seda andestada, peaasi, et nad ise oma asjadega toime tulevad), siis nüüd kipub selliseid inimesi olema pea pool. Mugavus? Ükskõiksus? Oma kohustuse eiramine? Tühiasi? Ei ole tühiasi, ühe inimese mugavus unustada on teise inimese kohustus tema mugavus heastada topelttegevusega. Samas on see ka regulatsiooniküsimus, mitte asjata pole paljudes maades tava panna piirjoon oma ostude ette, mis ei võimalda enam mugavalt unustada oma kohustust. Maailm koosneb lihtsatest ja loogilistest regulatsioonides ja aegunud ning segadusttekitavatest. Ei ole pisiasju, on meie asjad. Just seepärast on maailma muuta ja mitte vaid teatris.

Riik, kui oksjoniplats.

Kuid kas meil on praegu jaksu uute müütide loomiseks, või jäämegi vanu puuslikke kummardama. Milline on meie suutlikkus midagi uut luua? Ühest küljest justkui oleks ühiskonnas positiivne muutustevajaduse alge olemas, mida näitavad ka rohked uuenduslikud ettepanekud, visioonid ja kontseptsioonid. On mille vahel valida, seda enam, et,  kui vaadata seda milleni Dr Riik on jõudnud oma otsustusprotsessides ja analüüsivõimes, siis pole Dr Riigi tasandil enam mingit juhtimist ega analüüsimist, Dr Riik on kujunenud pelgalt Megahankekorralduskomiteeks.  Oksjoniplatsiks. Kui administratsioon peab väljast tellima aktsiisimaksude muutuse mõjude (tagantjärgi) analüüsi, mitte ei oska seda ise prognoosida selle tulemit, siis on see kurvastav.  Kui Dr Riik peab hankima väljast Transpordi arengukava koostaja mitte ei ole ise selle tegija, siis on see jahmatav. Jahmatav on ka see, et ikka enam kandub valdkonnaasjatundmine Dr Riigi tasandilt välja. Kuid selle järel on see, et asjatundmatute koostatud hanketingimused kulutavad meie ühist raha kahest otsast: hangitud kaup on kas kallis või ebakvaliteetne ja vaidlustes kohtumajades kulub nii raha kui aega. Milliseks kujuneb Dr Riigi roll pärast RR-i? Kui organisatsioon ise ei tea, mida ta teed, miks teeb ja milline on selle tegevuse/tegevusetuse tulemus, siis ei saa tulemus olla just julgustav. Vaat selline mure. Meil on administratsiooni tasandil toimunud märkimisväärne kompetentsi erosioon, mis on asendunud populistliku rahajagamistegevusega. Mnjah, milleks meile nullbaasiline eelarve kui raha laialijagamiseks on nagu laudasisu kevadkünnil. Kahjuks on asi niimoodi, et ainsateks ametkondadeks millised veel suudavad  teha objektiivseid analüüse on Eesti Pank ja Riigikontroll ja mõned Väga(vägavägaväga) kõrgetasemelist valdkonnaasjatundjat RAMI-s ja MAMI-s. Seega nulleelarve võib olla RR osa, kuid mille osa peaks olema RR? Hoiakute reformi osa?

Müüdiloojad

Niisiis milline on meie müüt? Meie Riigimüüt. Meil kibeletakse tegema ju riigi juhtimise reformi, riigi haldamise reformi, riigi … Kõigepealt küsime endalt, mis see riik siis on? Kas see on: riik, kui pitsatipanija; riik, kui hooldaja ja eestkostja; riik, kui karistaja; riik, kui põetaja, sanitar, doktor; riik, kui majandusüksus, kui mastaabisäästu võimalus; riik, kui keskkond, igaühe keskkond? Või on riik äkki meie? 

Praegu elame suigutavas mugavusmüüdis, milles igaühel on õigus saada. Selline müüt siis? Kuid Riik on vaid vorm ja vahend meie elu paremaks korraldamiseks. Just, hoiakute reform oleks üks tummine tegemine. Kuid kus on algus? Y. N. Harari kirjutas, et: „Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö – olgu selle vormiks siis tänapäeva riik, keskaegne kirik, muistne linn või arhailine suguaru – tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses.“ Need asjad ei eksisteeri kuskil mujal kui üksnes lugudes, mida inimesed välja mõtlevad ja üksteisele räägivad. Väljaspool inimeste ühist kujutlust ei eksisteeri ei ühtki rahvust, ei ettevõtet, ei raha, ei mingeid inimõigusi, ei mingeid seadusi ega ka õiglust. („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 42). Eks ole, päris mõtlemapanev? Niisiis milline on meie müüt? Edasiviiv müüt.

Targutusi:

H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018

Lk 13 „Olen paari viimase aastakümne jooksul esitanud sadu sarnaseid faktiküsimusi vaesuse ja rikkuse, rahvastiku kasvu, sündide, surmade, hariduse, sugude, vägivalla, energeetika ja keskkonna – põhiliste globaalsete mustrite ja trendide – teemadel tuhandetele inimestele kogu maailmas. Testid on lihtsad ja trikiga küsimused puuduvad. Valin hoolikalt vaid hästi dokumenteeritud faktid, mille üle ei vaielda. Ometi on enamiku inimeste tulemused erakordselt kehvad.“

Lk 15 Vahest arvate, et rohkem haritud inimeste tulemused on paremad? Või inimestel, kes on nendest teemadest huvitatud? (…) Kõik nad on hästi haritud inimesed, kes tunnevad maailma vastu huvi, aga enamik neist – hämmastaval kombel enamik neist – vastab enamikule küsimustest valesti. Mõned neist rühmadest vastavad isegi halvemini kui elanikkond üldiselt; ühed kõige kehvemad tulemused olid Nobeli preemia laureaatidel ja meditsiiniteadlastel. Küsimus ei ole intelligentsuses. Näib, et kõik saavad maailmast kohutavalt valesti aru. Mitte ainult kohutavalt valesti, vaid süstemaatiliselt valesti. Pean silmas, et need testitulemused ei ole juhuslikud. Need on  halvemad juhuslikest vastustest: need on halvemad tulemustest, mille saaksin siis, kui mu küsimustele vastaksid inimesed, kellel pole asjadest üldse mingit aimu.“

Lk 16 „ Kuidas on üldse võimalik, et enamik inimeste tulemused on šimpanside omadest hullemad? Halvimad juhuslikest vastustest?“

R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011

Lk 129 „“Selgesse keelde tõlgituna on sotsialistlik ühiskond grupp ebameeldivaid inimesi, kes said hiljutistel valimistel kandidaatide ülesseadmiseks häälteenamuse ning kelle ametnikud vaatavad nüüd inimkonda läbi trellide ja üle lettide ning ütlevad: Piletid palun.““ „Sotsialism püüab kaotada rikkust, liberalism püüab üle saada vaesusest. Sotsialism hävitab isiklikud huvid, liberalism püüab neid säilitada nii, et säiliks ka turvatunne ja õiglus, lepitades nad ühiskonnakorraga. Sotsialism tapab ettevõtluse, liberalism päästab selle privileegide ja eesõiguste kammitsast.“

Lk 134 Noormees rongis „Me oleme kõik ussikesed. Mina aga usun, et olen jaaniuss.“

Lk 147 „“Mulle ei meeldi moraali ja matemaatika kokkusegamine, „ ütles ta jämedalt. Kuid tema liberaalne lähenemine oli väga aristokraatlik. Ta ei üritanud kunagi silmakirjalikult väita, nagu oleksid tema sagedased rahavajadused oma ekstravagantsuste rahuldamiseks kuidagimoodi seotud vaeste probleemidega. Ta ei teeselnud, et mõistab neid probleeme sisemiselt, vaid tundis vaestele kaasa ülevalt alla vaadates. Ta oli teisest seisusest, peaaegu teisest rassist.“

„“Ametkondlikkus“ on haigus, mida on põdenud paljud teised ning millele enesekesksel ja peaaegu maniakaalsel Churchillil oli ilmselt kalduvus. Ta polnud ainuke, kellele ühe ametkonna probleemid jäid kiiresti kaugeks, kui teise omad peale pressisid.“

Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“

Lk 240 „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“

„Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei ole aga tulenenud töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem suid ära toita, ning tööhõive määra kasv pärsib keskmise tööaja lühenemine. Heaolu kasvas pigem tööviljakuse kasvu najal.“

Lk 307 „Nüüdisaegsetes, demokraatlikult valitsevates tööstusriikides jääb juba saavutatud heaolutaseme tõttu ära suurem osa neist küsimustest, mida mõni filosoof  või ühiskonnareformaator oleks sada aastat tagasi õigluse aspektist arutanud. Nende asemele on tekkinud uus põhimõtteline probleem: mida vähem on suuri ja lähedalt puudutavaid probleeme, seda suuremaks peetakse väikeseid ja kaugeid. Probleemid on alati suhtelised. Kui inimesel on piisavalt süüa ja ka muidu vähe muresid, mõtleb ta ikka intensiivsemalt kanade vabapidamisele.“

Lk 110 „Turumehhanism ei muuda ühiskondlikku tegelikkust kaugeltki idülliliseks. Seetõttu ei ole selle idealiseerimine põhjendatud. Turumehhanism on meetod, mis aitab jõudu kasutamata – ja keskmiselt kõigi hüvanguks – inimeste kavatsusi ja pürgimusi omavahel kooskõlla viia. See toimub konkurentsi teel. „

Lk 111 „Just riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide jämedad möödapanekud finantsturgude reguleerimisel on näidanud, et niipea, kui asi läheb väga keeruliseks, jäädakse turu reguleerimisel hätta. Sellistel juhtudel on lahendus loomulikult mitte reeglitest loobumises, vaid nende intelligentses lihtsustamises.“