Thursday, November 13, 2014

"Kalkullimine"


 

                                                                                           Tipu & Täpu ¤ ¤

Halamise positiivsusest Eestis ja Soomes


Mida paremini me elame, seda vähem peame me tegelema eksistentsiaalsete küsimustega, seda enam on meil aega … enesehaletsemisega tegeleda. Et meil ei ole seda ja toda ning hädasti on vaja veel kolmandat ja neljandat. Oeh! Täielik hädaorg. Kuid küsimusele võib läheneda ka teise külje pealt. Nii, et, kui niimoodi vaadata, siis mida rohkem viriseme, seda paremini elame. Ehhee, kõlab nagu see vana, hea loogikaviga, et haige inimene võtab tabletti, see kes tabletti ei võta on terve.

Muide põhjanaabrite halata ( „t” hääldatakse pehmemalt nagu meie „tüma dee”), tähendab hoopis kallistada või hardalt soovida, ka ihata.

Ja siis me halamegi, et ei saa rongiga Berliini sõita ja meil ei ole üürikortereid ja üldse … ei tea kuhu raha panna. Aga kas te Tipu & Täput mäletate? (Kes seda Tipu & Täpu juttu ei tea vaadake palun „Äriplaanide hooaeg, Tipu & Täpu”) Ei mäleta? Juba jälle? Eriti eelarvet tehes? Või mis eelarve see parajasti ongi … eee … struktuurne, nominaalne, poeetiline, eepiline … eee … või tegelik?

 Asju võib nimetada erinevate nimedega, mõned neist on kenamad, mõned ropemad, kuid sinine ämber jääb siniseks ämbriks ka siis, kui me seda punaseks saapaks nimetame. Raha, kas on või seda ei ole. Ega meie esimesed trikitajad ei ole, üks näide maailmast: „Investeering. Esimesena tõmbas sõna algsele tähendusele vee peale Briti valitsus, asudes avaliku sektori meeletuid, ohjeldamatuid kulusid õigustama. Kuna kulutamine on halb ja investeerimine hea, siis nimetati kulutamine ümber investeeringuteks ning halb nähtus omandas parema kõlavarjundi.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”, lk 163) Vaat niimoodi, ega sellest raha juurde tulnud, see läks vaid teise rea peale.

Vahelugu ehk mitte midagi pole uut siin maailmas

„ Valimiseelne koosolek „Kui kaua me peame seda jaburat juhtimist kannatama!” üürgas mees, kes oli tõenäoliselt paljude valimiskoosolekute hirm.

„Jabur või mitte, selle üle võib alati vaielda,” vastas minister poodiumilt. „Ja tegelikult juhitakse Rootsit ju ainult igal kolmandal aastal, kas te sellele pole mõelnud? Aasta pärast valimisi kulub valitsusel töö sisseseadmiseks. Ja aasta enne valimisi kulub pingutustele, et valimistel võitjaks tulla. Vahepealsel aastal võib esineda teatud juhtimist, tõsi küll. Aga üks aasta möödub nii kiiresti. Ükski valitsus ei jõua selle ajaga kuigi palju korda saata.”

„Noh ma olen nüüd olnud juba hea hulk aastaid minister olnud. Ja istunud paljudes valitsustes. Mitmesuguste parteide esindajana. Ja ühte ma võin teile öelda: ega neil suurt vahet ei ole! Meil on ju neli erinevat demokraatlikku parteid ja enne valimisi on neli erinevat viisi kõiki küsimusi lahendada. Kui meil oleks viis parteid, siis oleks viis erinevat teed. Ja kui meil oleks kuus parteid, siis oleks kuus erinevat teed.” (…)”

„Lõbus, mis? Et see nii täpselt klapib? – Aga pärast valimisi selgub, et peaaegu alati on ainult üks viis küsimust lahendada. Mõistlik ja õige viis. Ja selle tee valitsus valibki. Kui ta üldse midagi valib. Nii, et tegelikult pole sellel mingit tähtsust, millise partei poolt te hääletate.” „

„Parteijuht lahkub surma läbi” Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995, lk 146

 

Valimiseelne eelarve, kui … korruptsioon?

Eelarve debatid on alanud ja … mitte keegi pole rahul. Isegi rahulolematud ei ole rahul. Pidavat olema, see eelarvekene ikka, kangesti valimiste nägu ja siis PM nägu ja lisaks veel „vahevalitsuse” nägu ja osade arvates lihtsalt näotu. Nagu läbi udu tuleb ette, et seda juttu olen ma kuulnud ennegi. No ütleme, et iga aasta sügisel ja siis veel nelja aasta järel sügisest kuni kevadeni. Nii, et … uut ei ole, kuid kuna on valimiseelne eelarve, siis püütakse igaühele anda või vähemalt lubada midagigi. Mnjah, selle koha peal tabas mind üks veider mõttepojukene, et see andmine/lubamine kõik näeb välja nagu … Kas teil ei tule tuttav ette lugedes õiguskaitseorganite raporteid oma töövõitudest ja ilgete kuritegude paljastamisest? Tuli? Muidugi, me kuuleme sellest ju iga päev, kuigi see ei pruugi tegelikult toimunud olla. Õige, selle asja nimi on … korruptsioon, pistis, altkäemaks, äraostmine ja mõjuvõimuga kauplemine jne. Seekord siis valija ehk kõrgema võimu kandja vastu. Ehhee, mõtlete et täielik jaburus? Mingil määral on teil õigus, sest see kehtiks muidugi tavalise Inimesekese jaoks, kuid dr Riikide ja valitsuste jaoks on teised reeglid. Täpselt samamoodi nagu kartellid ettevõtjate vahel on rangelt keelatud ja raskelt karistatavad, on maailma suurim kartell, mis ühendab naftat tootvaid riike ehk OPEC, igati tunnustatud … eee … organisatsioon? … kartell? No ärge nüüd ära ehmuge, panin siin mõttekesega üle võlli, et veidi huvitavam oleks. Olgu see kõrvalpõige vaid selleks, et meelest ära ei läheks – maailma võib vaadata erinevalt.

„Õnnevalem” eelarvesse

Olen mitmel korral kirjutanud ( ja ilmselt jäängi kirjutama) aastate eest Arengufondi poolt veetud visiooniprotsessi „Kasvuvisioon 2018” kus osalejatel kujunes välja kujutluspilt või sõnapilv, millist Eestit nad tahaksid aastaks 2018: avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik, innovaatiline, sõbralik, nutikas, koostööl põhinev, meie/kogukond, väärtuspõhine, valikuvõimalus, loov, ettevõtlik, haritud jne. Tore ju, me kõik tahaksime elada just sellises Eestis. Kaugele me siis nüüd uue eelarve ja uute valimiste künnisel, juba mitme-setme aasta pärast oleme jõudnud? Kas 2015 aasta eelarve aitab meid sellesse suunda või jagab vaid rahaplaastreid kõige enam nörritatautele? Ei tea, sest eelarvete koostamine sellist „õnne valemit” ei sisalda. Seepärast ongi eelarvete koostamine ilma pikemaajalise plaanita, ütleme isegi ilma võrkplaneerimisest lähtuva plaanita, suhteliselt habras ellujäämise moodus. Seepärast veelkord, mida me tahame, millised on meie põhimõtted ja mida me suudame?

Ortodokslik Justiitsriik vs. Kodanike Ühiskond

No nii, et meelest ära ei läheks tuleb siit jälle üks Tipu & Täpu jutt: ¤ ¤. Ehk ärme hetkegi unusta, et me elame piiratud ressursside tingimustes. Seega milline on meie jätkusuutliku arengu valem? Rohkem regulatsioone, rohkem riigipalgalisi? Kuid kuhu siis, juba praegu on dr Riik suurime maksumaksja? Suurim maksumaksja on see, kes/mis ei tooda ei midagi? Jagab vaid toodetut ringi. Kuid dr Riik ei märkagi seda, et edukate aastatega on midagi paigast ära nihkunud ja jätkab arengu tõhustamise asemel vaid keeldude ja käskude jagamist. Aga kodanike ühiskond? See on meie arengu seisukohalt põhitähtis, kes on millegi jaoks loodud ja mida tegema: Kas dr Riik peaks aitama kodanike ühiskonda või tegema kõike ise? Või peaks kodanike ühiskond aitama dr Riiki? Võib-olla oleks mõistlik, kui kodanike ühiskond korrigeerib dr Riigi tegemisi. Vaadake, kodanikualgatused on kuidagi tulukad, kui mõelda kasvõi sellistele „pisiasjadele” nagu Toidupank, mitmed algatused ravimiraha kogumiseks jne. Mitmeid kordi olen maininud, et vabatahtlike korjatud annetustest soetati väikelastele  hingamisaparaat, mis maksis sutsu vähem, kui elektriauto kompensatsioon. Mis selles valemis valesti on:  Väike raha – kasulik, versus suur raha – hullumeelsed algatused. Tegelikult pole valemis midagi valesti, vale on suhtumine: kodanike algatuse korras kogutakse/annetatakse oma raha, riigieelarve puhul … meie raha. Või on see mingi võõras raha? Kui nüüd küsida nende käest kes tahavad Tartu-Tallinna maantee neljarealiseks ehitamiseks võtta laenu, ehitada Saaremaa silda, Haapsalu raudteed, tuhandeid riigikortereid-üürikortereid või Tallinn-Berliin raudteed, et kas te oma isikliku raha eest seda teeksite? Kas te paneksite oma raske vaevaga teenitud „eurotugrikud likku”? Kas te olete kindlad, et teie isiklik raha tooks nendes „projektides kasu”? Siis, kui sellesse meie rahasse suhtutaks, kui oma rahasse,  oleks ka suhtumine teistsugune. Kuid riigi raha ei ole mingi müstiline „seinast tulev raha”, see ongi meie raha. Igaühe meist raha ja niimoodi tuleks sellesse suhtudagi.

 „Tundub, et probleem on selles, et valitsusel meeldib toetada kaotajaid. Piisab kui meenutada kõiki neid suurpanku ja autotööstureid. Paistab, et valitsuse toetuse saamisel on eelisjärjekorras ettevõtted, kes on väga suured ja äris äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil taastoodetakse ebaõnnestumist. Võib-olla seetõttu ongi enamik selliseid projekte äpardunud.” Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes , lk 134. 2012

        

Osta üks asi – maksa kahe eest

Vaatate seda vahepealkirja ja mõtlete, et nüüd läksin omadega puhta rappa? Et kaubanduskettides reklaamitakse ju hoopis teistpidi – maksa ühe eest, võta kaks? Ja-ja see on päriselus, kuid dr Riik mõtleb suurelt. Või kui ei mõtle suurelt, siis vähemalt mõtleb nagu suured. Suurtel teatavasti on päris suured riigivõlad. Probleem? Muidugi probleem ja sellest jätkub „juttu kauemakski”. Nüüd kujutate ette, et meie dr Riik istub klubis teiste dr Riikidega ja jutt käib riigivõlgade raskest taagast, kuidas seda vähendada, mida kärpida, eriti veel sellist, millega kodanikkond juba harjunud on, keda vallandad, keda abist ilma jätta jne. Meie dr Riik istub samal ajal mugavalt tugitoolis jalad rippu ja … pole millestki rääkida. Piinlik olukord, justkui polekski klubi liige. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: võtame ka laenu. Võtame kohe niipalju laenu, et sellest tekkiks suur probleem. Probleem? Vaadake, kui te ostate midagi laenuga, siis te ostate ju kahte asja: te ostate selle asja, mida teil (loodetavasti) hädasti vaja on ja te ostate … raha!!!

Seega kui me tahame laia-laia Tallinn-Tartu maanteed valmis ehitada laenuraha eest, siis küsigem eneselt miks? Kas see on vajadus? … Kas see on hädavajadus? Ilma selle laia teeta kohe mitte kuidagi ei saa elada? Või on see mugavus? Kas mugavuseks on vaja võtta laenu? Osta raha? Kas see investeering ennast ära ka tasub või on vaid sedasorti pump, mis pumpab lõunaala veelgi jõulisemalt rahvast tühjaks? Mnjah, mina ei tea, kuid laenuraha sellisesse projekti, oma isiklikku raha, ma küll ei paneks.

 

Eelarve ja „hinnakalkull”

Tuleb ausalt tunnistada, mul on viga man, olen ökonomist. Veelgi hullem olen pikka aega olnud hinnaökonomist. Õudne. Eks need kahjustused on ka märgatavad. Kuid mis parata, selline ma olen. Minu kunagine pealik küsis minult iga projekti, iga toote, iga tegevuse kohta: „Palju see maksab?”. Küsimus ei olnud selles, kas tegemist oli kiluvõileiva või ehituspaneeliga, küsimus oli lihtne ja konkreetne – palju see maksab? Eks me kõik ole oma koolituse ja treeningute (dressuuri?) produkt, mina olen enamuse oma tööelust, nagu eelnevalt ausalt märkisin, olnud hinnaökonomist. Sellest ilmselt ka see kustumatu kihk, et igat tegevust vaatan läbi selle tegevuse võimaliku maksumuse. Kalkulatsioon noh. Kalkulatsioon on üks võrratu atribuut – suunav, hariv ja korrigeeriv. Tihti ka mõtlemapanev ja innustav. Kalkulatsioon annab achimedesliku toetuspunkti edasiseks tegevuseks. Siin on veel niisugune trikk, et kui te midagi teate/oskate, siis arvate kuidagi alateadlikult, et ka teised seda teavad ja vastavalt ka tegutsevad. Aga ei arvanud ära! No nii on see pärismaailmas, riigieelarvega ja dr Riigi tegevuste planeerimisel see põhimõte justkui ei toimiks. Toimiks rohkem nagu kõhutunne, mingi kummaline tahe või … eee … suunis.

Kas see on poliittahe või poliitpahe?

Põrkasin sellise olukorraga kokku, siis kui eelmine kord praamiliiklust „õigeks taheti väänata”. Või mine tea, mis see „õige” on? Kesk pooltevahelist arutelusid ja vägikaikavedu hoomasin, et dr Riigil pole õrna aimugi teenusepakkuja kulupoolest, hinnakalkulatsioonist, sest see kadus kuskile üksteisele teenuseid pakkuvate järjestikku asuvate firmade rägastikku. Ma ütleksin, et olin sügavalt ehmunud sellisest ühe osapoole teadmatusest. Kuidas on võimalik tellida/osta mingit teenust, teadmata palju see tegelikult maksab? Hullemgi veel, teenuse osutaja arvates polnudki mingit põhjust oma kulupoolt esitada. Isegi kui andmeid „ei anta”, kuigi ma ei saa aru kuidas see on võimalik avaliku teenuse ja avaliku teenuse lepingu puhul, siis on terve rida lihtsaid instrumente, kuidas üldist hinnataset teada saada. No mõni ütleks „õiget hinda”, kuid „õiget” hinda pole olemas, on vaid administratiivsed hinnad ja turu tekitatud hinnad. Seega, kui teha esialgu „kalkull” primitiiv-vulgaarselt: teada on maailmas kehtivad  X tüüpi laevabe hinnad ja/ või nende rendihinnad, teada on kütuse kulu ja hind, teada on meeskonna palgakulud, teada on raha hind, teada on maksud, teada on … Veel palju asju on teada, mille põhjal saab lihtsate vahenditega üpris selge pildi teenuse või toote võimalikust hinnatasemest. No ja nüüd on juba lihtne, toetuspunkt on olemas ja läbirääkimiste põhi olemas. Sellisel juhul pole avaliku võimu küsimus, kas teenuse pakkuja tahab oma teenust pakkuda läbi 25 firma või teeb optimaalse teenuse pakkumise struktuuri, hinnalagi on paigas … enam-vähem. Nüüd peab teenuse pakkuja põhjendama oma kulubaasi efektiivsust või selle puudumist. MOTT.

Senini oli meie saarte ja mandrivahelise praamiliikluse korraldamisel  küll tunne, et see on mingi omamoodi pantomiim, mille sügavust ja peensust saavad aru vaid asjaosalised ise, teised … Teised ei saa mitte millestki aru.  Siiski … Siiski ärge alahinnake dr Riigi suutlikust ja tema lõputu kannatlikkuse … lõppemist. Just niimoodi lõppesid asjalood raudteel ja lõppevad ilmselt ka veeteel, millalgi (ei tea millal, kuid kindlasti) dr Riik tüdineb eitamisest, vassimisest, ülbamisest ja muudab kogu mängu süsteemi. Ja vaadake, mis nüüd toimub, kuigi ettevõtjad tegid head tööd (aus oleks neid kiita), täiustasid teenust, parandasid seda ja teist, tegid kolmandat asja paremini , kui kunagi varem, siis nende survestav, ütleme et lausa kohati kohatu, suhtumine viis selleni, et dr Riik … riigistas(b) nende tegevuse.  Riigistab nende tegevuse, korrastab turu, viib selle uuele kvalitatiivsele tasandile ning paneb selle uuenenud teenuse „mänguväljakule” tagasi. Pole paha, pole üldase paha. Ainult, et üldplaanis on osa ettevõtjaid kaotanud raha, põletatud rahvuslikku kapitali ja muidugi põletatud ka eelarv ehk meie raha. Küsite, kuidas meie põletatud raha? Aga väga lihtsalt, ega see kõrgem kvaliteeditase kuskilt niisama ei tule selleks on vaja meie raha kulutada. Mnjah, kui kõik oleks õigesti sujunud, oleks meie raha alles jäänud ja ettevõtja oleks raha kulutanud. Nii vaadates pole see kalkulatsioon  küll suurem asi, kuid peaks olema heaks õppematerjaliks ettevõtjatele suhetes dr Riigiga: dr Riigiga ei saa ülbeta … eee … pidevalt, dr Riigile tuleb arusaadavalt ära selgitada oma positsioonid. Suhetes dr Riigiga olete kui hästivalgustatud klaastoas – kõik on kõigile näha.

Üüratu üüririik

Enne valimisi tuleb „häid mõttekesi” nagu magistraaltorust. Üks asi on mõte, kuid kas keegi neid mõtteid ka läbi rehkendab? „Kalkulli teeb noh! Ei tundu sedaviisi. Seesamune sealtsamusest tule appi, nüüd oleme kadumas järjekordsesse kulutorru – dr Riik hakkab üürikortereid rajama. Mitte ainult üürikortereid, vaid üüratult üürikortereid. Kui praegu toodetakse aastas 2000 omanikukorterit, siis mõnede arvates oleks seda vähe, kohe näruselt vähe. Peaks ehitama 6000 korterit aastas. Kas see tähendab, et kavas on ehitad 4000 üürikorterit aastas või kõik 6000 oleksid üürikorterid? Mnjah. See on jälle see vajaduste ja võimaluste jõulupuu efekt. Jõulupuu võib küll vajadusel koju tuua ja ära ehtida, kuid peale kolmekuninga päeva tuleb see võimalusel ahju ajada. Ja tule jälle seesamune sealtsamusest appi, milliseid eleegilisi põhjendusi selleks leitakse/leiutatakse – seepärast, et üürid on liiga kõrged, pagevad Inimesekesed välismaale. Oeh! Nojah, ega siis need, kes keskel asuvad, teistmoodi mõtle, nende arvates jookseb maa tühjaks seepärast, et bussiliiklus pole tasuta. Oeh! No heakene küll, ehitame ja edasi? Palju võiks olla ühe üürikorteri üür? Andmeid on küll „napivaata”, kuid teeme alustuseks jälle ühe illustreeriva primitiiv-vulgaarse arvestuse/kalkulli . Tundub, et korteri maksumuseks planeeritakse 50 tuh EUR. Kui tasuvusaeg oleks näiteks 20 aastat, mis panganduses laenu saamisel on üldlevinud, siis selle igakuine makse oleks ca 210 EUR. No me teame et raha ei tohi niisama seista, isegi mitte dr Riigi raha, mis tähendab, et sellele peaksid lisanduma mõistlikud protsendid. Raha peab tootma raha, muidu see väheneb. Elementaarne. No niimoodi kalkulatsiooni algelement on paigas, kuid siis on ju veel remondifond,  hoolduskulud, maksud (eraldi jutt on muidugi kommunaalkulud, ärgem neid siia sega). Arvestades kõiki neid elemente, ei saaks üürihind tulla kuidagi madalam, kui 300-350 EUR/kuus. Veel üks tähelepanek, tänapäeva üürnik on „veerev kivi”, temal peab olema korter sisustatud st. mööbel, külmik, pesumasin, nõudepesumasin jne. Seegi lisandub korteri üürile. Arvestades vahelduvat kontingenti vajab selline üürimaja kindlasti hooldusfirmat, milline peseb ja kasib maja, teeb remonti (arvestades vahetuvust on remont ilmselt küllaltki tihedana), jne. Lisakulu ju. Nii, et kui selline korter anda üürile alla 350 EUR/kuus oleks tegemist ilmselt subsiidiumidega eelarvetest. Mnjah, mida ma tahtsingi öelda, ah jaa, praegused korterid maksavad ca 300-350 EUR/kuus. Mnjah, kus on siin hinnavõit? Või on tegemist vaid ehitajate ihara unistusega? Mine sa võta kinni.

Muide, see 50 tuh EUR/korter viitab pigem kahetoalisele korterile, mis on üksikule liiga suur ja perele liiga väike. Turg nõuab pigem kõigi mugavustega 16-18 m2 kööktubasid, mida suudaksid endale lubada hulka suurem hulk tarbijaid. Mnjah, jällegi koht, kus mõelda oleks vaja.

Ilusad näited heaolu riikidest, kus ehitatakse inertsist veel riigi/KOV toel üürikortereid on pigem näide nende suutmatusest välja tulla vanast, tänaseks juba jätkusuutmatust, mudelist, mil linna vajati töökäsi kokkutõmbuva põllumajanduse arvelt. Tänasel päeval liigub pendel tagasi ja see mida teised on teinud õigel ajal, pole meil mõtet teha valel ajal. Või kuidas teile tunduks, kui tänapäeval paneks keegi keset nõupidamist suitsu põlema või hakkaks piipu kõhvima? Imelik? Veider? Lausa vastik? Just, just,  see mis paarkümmend aastat oli täiesti tavaline, et nõupidamistel suitsetati niimoodi, et peale paaritunnist arutelu oli üle laua näha vaid häguselt vastasistuja lipsusõlm, on tänapäeval relikt.  Tänapäeval on see …  täiesti vastuvõetamatu. Nii ka massilise riigipoolsete üürikorterite rajamisega, ärge tehke valesid asju valel ajal, inimeste aitamiseks on ka teisi võimalusi, kui alternatiivsete kehaavauste kaudu kurgumandlite operatsiooni teha. Muide hulka tõhusamaid, mugavamaid ja inimlikumaid meetodeid.

Kogu selle „üürinduse” juures häirib mind veel üks asi. Tuleb välja, et olen elanud oma elu valesti. Kohe täiesti valesti. Vaheriigi ajal olid (üüri)korterid, kooperatiivkorterid ja eramajad. Vaat niimoodi, need kes ei saanud „järjekorrast” riigi üürikorterit või teisest järjekorrast luba iseenda raha ja isikliku tööpanusega ehitada endale nn kooperatiivkorterit, said oma elamistingimusi parandada vaid endale ise maja ehitades. Nojah, muidugi oli võimalus, et jäidki elu lõpuni vanematekoju kardina taha oma perekonnaõnne maitsema, kuid see polnud lahendus. Nojah, mina ei kvalifitseerunud muusse järjekorda, kui majaehitusse. Sedagi tänu sellele, et Vaheriik sai aru, et ei suuda riigi üürikorteritega kõiki õnnelikuks teha ja hakkas jagama massiliselt ehituskrunte. Et las lollikesed rahmeldavad. Rahmeldasimegi. Enamus rahmeldas kümmekond aastat. Ikka niimoodi, et kõik puhkepäevad, puhkused ja tööpäeva õhtud oldi „objektil”. Vahel mõtlesin juba, et mu väike tütrekesekene näeb mind kodus nii harva, et hakkab varsti „onuks” hüüdma. Niimoodi olen kasvatanud ka oma lapsi, et tee tööd ja näe vaeva … siis saad oma kodu. Tänapäeval ei pea ise, oma füüsilise tööga niipalju panustama, kui vanasti, kuid seda enam tuleb oma päris tööd teha paremini, et teenida oma kodu väljateenimise vääriliselt. Nüüd tuleb välja, et dr Riik (või osa temast) arvab, et olen eksinud. Kuidagi „kurblich”? Aga ma ei usu seda juttu, ma usun tegemisrõõmu. Kui midagi muud oma kodu ehitamine mulle ei õpetanud, siis optimismi õpetas küll. Oma kodu ehitaja on lõputu optimist, täpselt samuti nagu ettevõtja, ilma tohutu optimismita, poeks ehitust ju alustatudki … lõpetamisest rääkimata. Ja muide, ma ei tahtnud mitte mingit maja ehitada ega omada, olin läbinisti korteriinimene, kuid teist väljapääsu ei oleks olnud. Muidugi oleks minu esimene valik olnud odava, kõigi mugavustega üürikorteri saamine, kuid ... Kuid hea, et nii läks, olen siiani hulka paremas füüsilises "und" vaimses seisukorras, kui ilma selle rahmeldamiseta. Pingemaandamisvõimalused ka kohe ukse taga ja isegi seespool ust, võimlemis ning jõusaalidele ei pea raha/aega raiskama. Pealegi on maja pidamine parim treener või  "kubjas", kui ikka midagi on vaja teha, siis tuleb see ka kohe ära teha, mitte nagu trenniga, et täna ei viitsi, homme lähen ... vist. Mnjah, vaat sellised lood, vahel on kasulikum, kui asjad raskemalt tulevad.

Ühesõnaga oma isiklikku raha ma dr Riigi  üürikorteriprojekti küll ei paneks. Ehhe, ega ma oma rahanatukese peale vihane ei ole.

Uskumatud „kalkullid”

Lisaks eleegilistele „mittekalkullidega” ettepanekutele on olemas veel ettepanekud, mis on ümbritsetud mitmete, esmapilgul tõsiste, soliidsets „kalkullidega” ja lausa analüüsidega. Aga … kui natukene süveneda, siis … ei jäta need teps mitte usutavat muljet.  Mul juhtus kunagi selline lugu, et põllumehed tõid eliitkartuli hinna kalkulatsiooni. Vaatad peale ja tundub igati õige, aga lõpptulemus ei klapi kuidagi. Selline kõhutunne, et midagi on valesti. Hind tundus kogemuslikult ebamõistlikult kõrge. Ja nii oligi, kogu kulu oli pandud vaid  ca 20% eliitkartulite peale, kuid see, et ülejäänud 80% mida sai realiseerida „hariliku kartulina, seemnekartulina või „seakartulina” jäeti arvestamata. „Unustati” ära. Vaat selline lugu, kui kogemust ei oleks olnud ei oleks võib-olla aru saanudki. Seepärast vaadates kalkulatsioone ja põhjendusi, siis peab see tekitama kindlustunde. No jätma vähemalt usutava mulje.  Unelmate raudteeprojekt Tallinn-Berliin sellist kindlustunnet küll ei tekita.  Ma ei tea kuidas uskuda raudtee ehituse kalkulatsioone, mis paariaastase vahega muutuvad poole odavamaks , mille reisijamahud eeldavad, et septembriks on kogu Eesti elanikkond põlvapikkusest poisikesest, kuni liikumatute voodihaigeteni  Pärnusse veetud ja jõuluks Riiga, mis eeldab kogu Põhjala kaubaveo suunamist Tallinna koridori. Ma ei saa usaldada ka seda, et projektist, mille maksumus on sutsu üle miljardi „eurotugriku”  sellest 80% projekti tuleb EL fondidest ja meie osa on vaid 20%, mis viimaste andmete järgi on … ca 0,5 miljardit EUR. Kui koolis küsitaks Jukult, et mitu protsenti on pool õuna ühest õunast ja õpilane Juku vastab, et see on 20%, siis millise hinde ta võiks saada? Sellist protsendirehkendust ma küll ei ole enne kohanud. Kui vast ainult sellelt anekdoodi ärimehelt, kes oma kunagisele matemaatikaõpetajale selgitas, et tema äri läheb päris hästi: kolmega ostab, viiega müüb, sellest kahest protsendist pidi talle täiesti piisama.
No tegelikult üht analoogset arvepidamist tean küll, see võis olla möödunud aastatuhande kaheksakümnendatel aastatel, mil Vaheriigil oli kavas Põhjala jõed keerata ümber ja suunata need Kesk-Aasia põuastele puuviljakasvatuse aladele. Üüratu ja mõõdutundetu plaanimajandusliku  veekasutusega sealsetes jõgedes olid kuivamas juba Araali meri ja Kaspia ootas oma järge. Ma ei taha siin pajatada sellest, millise looduskatastroofi see looduse nihutamine oleks võinud kaasa tuua, pole minu ala. Nii, et see jäägu keskkonnateema asjatundjate pärusmaaks, kuid arvepidamiselt ... Arvepidamisega oli niimoodi, et üks mu kolleege tuli just Vaheriigi Peamise linna Peamajast ja oli sügavalt šokeeritud, kuna arvestuste aluseks olid võetud kahekümne aasta vanused hulgihinnakirjad. Nojah, hinnakori on hinnakiri, kuid Vaheriigis oli selle kahekümne aasta jooksul jõutud teha kaks hulgihindade reformi, mille tulemuse vahe oli kaks korda. Vaid sellise viguriga sai projekti "tasuvaks" ... paberil. Vaat selline lugu. Ega meie ometi sama vigurit kasuta "kalkulli" õigeksajamisel?

Mis aga põhitähtis, suurtel ehitustel kehtib „Ehitusvalem”: ehitus läheb kaks/kolm korda kallimaks esialgselt kavandatust ja võtab kolm korda rohkem aega. Niisiis, peaksime välja käima meie raha … eee … mitte pool miljardit vaid enam, tunduvalt enam.Mina oma isiklikku raha sellesse projekti küll ei panustaks. Praeguse "kalkulli" järgi küll mitte.

Party

Mnjah, nagu hoomasite, igal parteil (party) on oma peo (party) plaan, kuidas meie rahaga … meile head teha. Kuid kas see on head tegemine? Aga  Tipu & Täpu ¤ ¤ veel mäletate?

Mida teha?

Niisiis, et see jutukene ei jääks vaid selliseks, mida teps mitte ei tohiks teha, siis vahelduseks ka  midagi sellist mida võiks ja lausa peaks tegema. Ärge nüüd arvake, et ma ise midagi grandioosset välja mõtlesin, ei, ei. Ma olen rohkem selline teiste mõtete sünteesija ja mahulise võrkgraafiku tekitaja tüüp. Seda enam, et nagu väidab M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” (Äripäev 2009 Lk 28) „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. Üllatav on see, et olgugi, et sa oled peaaegu täielikult tehtud ainult kolme tüüpi aatomitest, oled sa unikaalne. Sinu seitse miljardit-miljardit-miljardit vesiniku-, hapniku- ja süsinikuaatomit on identsed minu omadega. Me oleme samad – ainult erinevad.

Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.”

Seega polegi muud, kui teiste ideid kokku panna. Jälgisin ühte „prohmessorite” arutelu, sellest, millised riigid on viimastel aastakümnetel saavutanud edu vaesustsoonist väljamurdmisel. Väidetavalt on edukad olnud just need, kes on panustanud teaduse,  laiemalt hariduse arendamisse. Olen ka ise seda meelt, et me ei suuda paljudes raua ja betooni valdkondades konkureerida suurte ja ilusatega, samuti nagu mustikas ei suuda konkureerida mastimänniga … kõrgusesse kasvamise osas. Kuid milliseid maitsvaid mammusid mustikas kasvatab, nämma. Selliseid ei suuda ükski mastimänd kasvatada. Nii, ka meie eelarvestamise ja „kalkullimise” puhul, peame tegema seda mis meile omane. Ega esivanemad asjata ütelnud, et kui me ei saa suureks rahvaarvu poolest, siis saagem suureks vaimult. No kuulge, ega siis raud ja betoon pole mingi vaimu suuruse mõõdupuu. Küll aga on selleks 51-se kosmoseriigi (Eesti muide) kogemus, mil tudengid projekteerisid ja saatsid kosmosesse algupärase päikesepurje, mis oma olemuselt on väiksesse kinkekarpi mahutatud niidirull. Vägev!!!. Seega me peame investeerima haridusse ja teadusesse, mitte kivistunud .. eee …, betooniks kivistunud raudsesse mõttemaailma. Me saame läbi ilma laenatud Tallin-Tartu maanteeta, ilma üüratute üüridega (või vähemalt üüratute dotatsioonidega) üürikorteriteta, ilma läände tormava raudruunata, aga  tarkade ja tragide noorteta me läbi ei saa.

Olen selle kohta pikemalt lahti kirjutanud „Bürokraat, võim ja Vanaemas” „Haridusliku rahvuskaardi” mõiste läbi ja olen siiani veendunud, et just see viis tagab meile edu.

 Muide küsimus ei ole selles, kuidas teha/anda haridust/teadust, isegi mitte selles, kuidas teha seda heal tasemel, vaid väga-väga heal tasemel. See ei tule iseenesest, neid Inimesekesi tuleb „toota”, seda enam, et meil just praegu (nagu eelpool nägite) vabanes betooni ja raua alt 1,5-2,5 miljardit eurotugrikut. Vaat selline lugu, sellesse ma investeerin oma isiklikku raha küll.

 

 

Targutusi:

M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009

Lk 32 „Suurtel panustel on ka vähem märgatavaid puudusi:

Enamikul juhtudel hakkab suur projekt ühel hetkel elama oma elu. Mitte keegi ei taha võtta enda peale otsust kirjutada kuludesse senikulutatud raha, mistõttu muutub projekt elavaks surnuks ja neelab ressursse veel aastaid pärast kasutuks või soovimatuks muutumist”

„Kummalisel kombel pole suure projekti investeerimiskriteeriumid sama ranged kui väikese projekti omad. Suur ülemus ei pea oma suuri otsuseid õigustama. Samuti pole suur otsus nii selgelt piiritletud kui väike, sest selle juures on lihtsalt rohkem, mida piiritleda.”

Lk96 „Hierarhia ja ajaloo salanõuks on ühendada mõtlev osa tegevast osast lahti. Kui mõtlemine ja tegemine ei ole omavahel ühendatud, on innovatsioon võimatu. Kreeka filosoofid kavandasid teleskoobi, kuid ei suutnud seda teoks teha seetõttu, et ei suhelnud klaasi tootvate käsitöölistega. 1600 aastat hiljem muutsid kolm klaasilihvijat teleskoobi tõelisuseks.”

Lk 100 „Teisalt – kui mõõta valesid asju, hakkavad juhtuma valesid asju, premeerima vale käitumist ja keerad kogu innovatsiooni täiesti tuksi.”

 

A.    Tyerman  „Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu”

 

Lk 144 „ Aineliste vallutuste ja nende põhjustatud poliitilise konkurensi baasil puhkes kriis, mis viis lõpuks välja Jeruusalemma pealetungile. 1. Novembril 1098 aastal läksid juhid peaaegu käsitsi kokku. /…/ Ainult sõjaväe põhimassi häälekaks muutunud surve sundis vürste kuidagi omavahel leppima: „lahkmeelsus” oli väljend, mille üks pealtnägija hindas nende suhteid.”

 

F Forsyth „Šaakali päev”

Lk 28 „Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et olukord selline on, aga ma olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei vaata, jäämegi lolliparadiisi edasi elama.”

 

 

 

 
„Bürokraat, võim ja Vanaema”

„Harimatu haridusjutt


 
No nii, räägime nüüd selle haridusjutu ka hinge pealt ära. Nagu muudelgi aruteludel, alustatakse debattidel haridusjuttu sellest, et me ei tea täpselt, millises suunas minna, ja teiseks, nagu ka teistel aladel, et meil ei ole raha. Nagu eespool nägime, on raha meil tegelikult olemas, küsimus on vaid selles, kuidas me seda kasutame. Seega kohe hakatuseks, pool muret murtud! Jääb üle vaid väide (mitte mure), et me ei tea, mis suunas minna ja milliseid asjatundjaid ette valmistada. Aga teeme väikese eksperimendi, keerame kõik jälle tagurpidi ja lähtume sellest, mida me teame. Vaadake, kui me hakkame arutama selle üle, mida me ei tea, siis on tohutult palju asju/protsesse/ilminguid/nähtusi, mida me ei tea või mida me mõistame valesti. See, et Inimesekene ei teadnud, et Maa pöörleb ümber Päikese (mingi hiljutine uurimus ühe idanaabri juurest väitis, et sealsetest elanikest tubli nelikümmend protsenti ei tea seda siiani), ei takistanud neid aastatuhandeid elamast ja arenemast, sest nad tegid seda, mida nad oskasid ja teadsid. Kui Inimesekesed oleksid arvanud, et me ei tea, et Maa tiirleb ümber Päikese, ja seepärast ei saa me teleskoopi leiutada, siis ei teaks me seda siiamaani, vaid arvaksime, et Maa on lame ja seisab kolme vaala/elevandi turjal. Sama on ka meiega, lähtume nendest teadmistest, mis meil täna on. Esiteks teame, et kogu maailm jahib nutikaid/talendikaid Inimesekesi. Nende peale käib tõeline ajujaht, sest vaatamata kogu tehnika ja tehnoloogia üha kiiremale arengule on vaid Inimesekene selles protsessis katalüsaatoriks. Seega, kui keegi arvab, et me võiks jääda lootma vaid sellele, et loome mõnusad tingimused talentidele ja siia lendab kogu maailmast robinal nutikaid kokku, oleks vist ohtlik illusioon. Teine võimalus on, et ostame need andekad Inimesekesed siia meile rahaveskit sepistama. Kuid niipalju meil lihtsalt rahakest ei ole. Ega meil midagi targemat üle ei jää, kui luua programm „Tooda ise oma nutikad.” Ja just nimelt sõnal „tooda”, ilma mingi valehäbi ja keerutamiseta.”

 

 
”Tegemist on omamoodi

„HARIDUSLIKU RAHVUSKAARDI”

loomisega, kus riik ühelt poolt katab tipphariduse andmise kulud (sealhulgas maailma tippülikoolides ja laborites ning projektides), kuid omab alati õigust kutsuda osalejad „lippude alla”. USA-s toimib selline süsteem juba aastakümneid, et liitudes Rahvuskaardiga maksab riik Inimesekese hariduskulud teatud tingimustel kinni, mitte ei anna tasuta haridust ja omab õigust igal ajal kutsuda Inimeseke teenistusse. Võib-olla ei juhtu seda mitte kunagi, kuid alati on võimalus, et pead oma võla riigi ees tasuma väga karmil viisil. Süsteem toimib ja miks ei võiks see meil toimida, eriti kui võlga ei pea tasuma väeteenistusega kuskil kõrbelagendikul, vaid mugavas ja modernses laboris.”

Friday, October 31, 2014

Muinasjutt Vol 12 Kuninglikud hankijad


 
No nii, tuli jällekord mõttepojakene, kirjutada muinasjutte.

Muinasjutt vaarao Cheopsist ja kipsjurtast

Väga vanal ajal elasid ühel väga kaugel maal kaks kuninglikku printsi Cheops Reegelpops. Kui aeg kätte jõudis, kutsus vana kuningas printsid enda juurde ja ütles: „Vaadake kallid pojad, olen teid kasvatanud ja tarkust jaganud, nüüd näidake, mida olete õppinud. Kes vägevama püramiidi püsti paneb, kuningriigi ja kuningliku soo auks ja hiilguseks, sellest ka järgmine kuningas saab.”. Asusid siis vennakesed kibekiirelt ja tarmukalt tegutsema. Esimene vend kuulas maad, uuris asja ja palkas head arhitektid, leidis töödejuhatajad, igikestvad materjalid ja ehitas ühe tänapäevani kestva maailmaime. Teine vend, kes oli loomuomaduselt selline otsustamatu, kõiges ja kõiki kahtlustav arvas, et pole siin midagi uurida, kuulutas välja konkursi. Moodustas reeglite tegemise koja, siis reeglite muutmise palati ja preester-nõunikest komitee, kes … tema eest otsustaksid.  Et reeglid õigesti täidetud oleks moodustati ka  lõualõksutamise retoorikakohu. Preester-nõunikud olid kasinad mehed ja kahisid ettepanekutest kõik vähegi kulukamad, kuid kestvamad ehitusmeetodid ja materjalid välja. Lisaks läks määratu hulk aega ehitamise asemel vaidlemisele, reeglite jälgimisele, nende täpsustamisele, ümberotsustamisele ja kohtupidamisele. Lõpuks valmis prints Reegelpolsil hunnitu kipskarkass jurta. Te ei ole sellisest ehitisest kuulnud? Muidugi pole kuulnud, sest kipsjurtad ei ole igikestvad, neist ei mäleta mitte keegi ei midagi. Vast ainult niipalju, et prints Reegelpops pagendati koos komiteede ja nõunikega kaugele põhja, et nad maad kipsjurtadega ei reostaks. Prints Cheops , elas õnnelikult ja kuigi ta ise ei ela tänase päevani nagu muinasjuttudes kirjutatakse, siis tema ehitised elavad ja meenutavad teda tänaseni.

Jaa, kuid mis sai Reegelpopsist Põhjamaal? Kas tema sugu jätkus või … Kas tõesti tõi ta selle otsustamatuse, vastutamatuse meie põhjapiirile? Või tõi vaid sõjakat vaidlemist ja kohtus käimise kunsti? Mnjah, ei tea. Ei tea isegi, kas prints Reegelpops siiamaile jõudiski. Võib-olla peaks selle väljauurimiseks looma komisjoni, moodustama komitee? Kuulutama välja lahenduse leidmise hanke? Ehhee, vaadake, ega sellest midagi muutu, õigemini on tegemist ressursi raiskamisega. Meid ei peaks huvitama see, et prints põhja läks (valige ise millises tähenduses) vaid see, kuidas teha oma „igikestev maailmaime”. Vaat niimoodi!

Loodame, et otsustamatus ja vastutamatus, isegi hangetes, ei ole meie geneetilises koodis vaid lihtsalt hetkeline nõrkuseilming. Ikka juhtub.

Riigihanked ja filosoofia

Siin tekkibki esimene küsimus, kas hanked peaksid soosima vaid hooajakaupa või arendada püsi(vaid) väärtusi. Siin on küll silmas peetud mitte püsiväärtusi meie igapäeva mõistes vaid materiaalseid väärtusi, nagu näiteks Rooma sõjateed, mis ehitati kakstuhat aastat tagasi ja kestavad veel tänagi. Näiteks Ahvenamaal ringi sõites tundub, et asfalt on sellise koostise ja tekstuuriga, et see laotati teedele mitte hiljem, kui moondunud aastatuhande viimase sajandi keskel. Meil vaatad meie hangitud teid ja mõtled, et … midagi on viltu. Midagi on põhimõtteliselt viltu. Nojah, hankida saab mitmeti, näiteks Sara (nimi muudetud) kollektsioon ongi toodetud niimoodi et selle kestvus on vaid üks hooaeg ja siis … taaskasutusse. Lihtsalt materjalid/vaheriided/voodrid ongi sellise elutsükli järgi valitud, kas ka meie needsamused teehanked on ka niimoodi hangitud? Hooajakaubana?

Hange, kui konkurentsi erivorm

Mulle hanked meeldivad. No mitte lihtsalt, et meeldivad, vaid meeldib, et real juhtudel on selle meetodiga võimalik saavutada parim tulemus. No kui just parimat tulemust ei saavuta, siis on … vähemalt kõigil asjasse mittepuutumatutel võimalik aimu saada, kuidas  või miks just niisugune tulemus saadi … nii heas, kui ka mitte just nii heas mõttes. Iseenesest pole hangete süsteem mitte midagi muud kui üks konkurentsi erivorme. Näiteks ühe maja ehitamisel, isegi kui rajoonis on selleks piisavalt vabu kinnistuid, ei ole võimalik toimetada niimoodi, et lased kümnel firmal kümme maja valmis ehitada ja siis valid milline maja rohkem meeldib. Absurd ju! Selge see, et niimoodi konkurentsi toimetada ei saa ja konkurentsi põhiideele, et klient saaks parima tulemuse, kõrgeima kvaliteedi ja mõistlikema hinna, see ka kuidagi kaasa ei aita. Vastupidi, sellisel juhul läheksid ilmselt üheksa ettevõtjat pankrotti või õigemini ei hakkaks mitte keegi sellistel tingimustel maja(u) ehitama. Sama näidet võiks ju korrata rätsepmeistrite peal, et tellid kümnest eri kohast ülikonna ja välja valid vaid selle, mis enim meeldi. Ei ole ju loogiline? Kuigi jah, üks selline ettevõtlusharu meil on küll so. kinnisvaramaakleri teenus. Kui muus maailmas on niimoodi, et klient valib endale maakleribüroo (muide ostjal ja müüjal on eraldi maaklerid) ja vormistab sellega lepingu teenuse ostmiseks, nagu ülikonna tellimisel, siis meil lepinguid ei sõlmita ja kümme maaklerit müüvad nn võistumüügis ühte objekti. Täielik džungel. Kuid loodetavasti „kultuuristub” seegi valdkond.

Seepärast ongi enne toote/teenuse tellimist välja mõeldud selline „missivõistluste” süsteem, kus kõik soovijad võivad esitada oma parima pakkumise: kes on ilus, kes tark, kes muidu krapsakas. Nojah, päris missivõistlustel pole küll kohanud kandidaati, kes kilkaks üle lava, et valige mind, mina olen … kõige odavam, aga meie hankesüsteem on just selliseks odavmüügiks kujunenud. Ja siin ongi suurim oht hangete, kui filosoofia tulevikule. Ega see meie hangete süsteem mitte alati ei ole olnud selline säästupaketi omadustega, kuid aeg ja meie usaldamatus kaasinimestesse ning „juuraajastu” saabumine on selle kaharast viljapuust just sellise ilmetu pulga vestnud.

Hangete süsteemi käivitumisel, mil maailma ja meie kõik olime sinisilmsed unistajad,  oli hanketingimustesse kirja pandud terve rida tellijapoolseid soove (vahel ka soovunelmaid), mis puudutasid lisaks sellisele proosalisele näitajale nagu hind ja tähtajad, ka, uskumatu, kuid tõsi, selliseid näitajaid nagu kvaliteet, mugavus, jätkusuulikus. Igal tingimusel oli lõpptulemusele kindel mõju. Tundub ju igati mõistlik süsteem? Aga ei, vaadake konkurents ei toimi meil mitte ainult hangete peale, vaid ka hangete vaidlustamise ja konkurendi takistamise peale. Ehk asja esialgne mõte, et tellija saaks just sellise asja nagu ta tahtnud on väändus juuraajast saabumisega, läbi kohtuvaidluste vaid hinnavõistluseks. Kui enne võis hinna osatähtsus olla näiteks 60%, siis mugavus ja kvaliteet ning muud „pehmed väärtused” võisid olla 40%, siis oli suur tõenäosus, et ürgodava hinna pakkuja ei osutunud võitjaks, küll aga andis see võimaluse pöörduda kohtusse väitega, et „pehmeid väärtusi” pole õigesti arvestatud või on nende osakaal liiga suur. Kuna kohtudki ei osanud selliste „pehmematega” midagi pele hakata, siis tasahilju kohaneski/mugandus hankemaastik kindlalt mõõdetavatele suurustele. Bürokraatiagi kohanes ja jättis tingimustest välja kõik mida vähegi võidi vaidlustada. Seega tahame me mida tahame, kui ajastu on selline, et ka Cheops saaks tänapäeval ehitada vaid kipsjurtasid … kuid seejuures suures hulgas.

 Pealiku vastutus

Ma ei tea miks me „juuraajastul”, komiteede, paneelide, vastutuse hajutamise ja hülgamise ajastul üldse pealikke valime/määrame? Vaadake, pealiku põhiülesanne ongi … otsustada. See on olnud pealike ülesanne läbi aastatuhandete, kuid tänapäeva pealiku ülesandeks on vaid „maatriksi lugemine”. Kui pealik otsustab, siis … kui ta otsustab iseseisvalt, siis … kui ta otsustab iseseisvalt, kogu ühiskonnale kasulikult, siis … kui ta otsustab iseseisvalt, kogu ühiskonnale kasulikult ilma omapoolse kasuta, siis … ei ole kinnimaja perspektiiv vaid pelk miraaž, vaid küllaltki tõenäoline tulemus. Kas me „peame” pealikke vaid selleks, et ühiskonna pahameele puhul oleks kohe „süüdlane” võtta? Ehhee, see tuletab mulle meelde ühe vana lorajutu ajalehekuulutusest. Inimesekene otsinud tööd, lugenud lehest, et otsitakse sobivaid korkpendereid … tööaeg soodne, palk hea, ei väsita … Nojah, korkpenderiga on niisugune lugu, et see on selline asjandus, mis pehmendab laevakere ja kai vahelist „kokkusaamist”. Nii, et töö oleks küll, mitte liiga raske, kuid ühekordne ehk sõna kõige otsesemas mõttes kontimurdev. Veelkord: Pealiku ülesanne ongi otsustada, eriti ekstreemsetes olukordades, vastasel juhul võiksime mõne maatriksi abil süsteemi juhtida. Me ei ole ühtegi pealikku palganud selleks, et ta rütmiliselt kaasa kaagutaks. Me ei tunneks Aleksander Suurt, kui ta olekski jäänud pusima Gordoni sõlme juurde ega teaks tema edukast „hankest vallutada maailma”.

Järelhange

Ehhee, ega selle pärast, et me valesid otsuseid (vahel) teeme, siis elu seisma ei jää. Lugesin millalgi, et Peamise linna teedele on paigutatud üle kahesaja tänavaaukude eest hoiatava liiklusmärgi. Mida nüüd selle uudise peale kosta? Mõistlikku mitte midagi, kuid ilmselt võitis keegi järjekordse ehk järelnoppimise hanke: hanke märkide valmistamiseks, märkide ülespanemiseks ja hooldamiseks. Aga …, mida me tellisime? Me tellisime ju häid, sõidetavaid teid, mitte liiklusmärke. Liiklusmärk, pole isegi mitte juhtide hoiatamiseks vaid KOV vastutuse maandamiseks. Vaat niimoodi, hangitud on, kuid eesmärki saavutatud ei ole teps mitte. Vastupidi, see raha mis läks märgindusse läks ju täitsa tühja. Või kuidas?

 

Joon ja jonn

Kuhu tõmmata joon pimeda reeglistiku järgimise ja loova usalduse vahele? Võib-olla  ongi õigus nendel, kes arvavad, et juba olemuslikult on suur vahe, mis eraldab valgustatud monarhia ja demokraatlikku otsustamatuse võimalusi. Või riigi omanduses olevaid firmasid ja eraettevõtjaid, ühed võivad usaldada oma vaistu ja teised peavad läbima pidevaid teste. Muidugi ei heroiseeri ma monarhiat, isegi valgustatud monarhiat mitte, sest aja möödudes muutub see paratamatult eneseimetuslikuks, kuid ikkagi … võiks rohkem usaldada neid inimesi, keda me olema valinud ennast esindama, olgu see siis poliit-inimene või firmajuht.              Üks näide: Väljavõtted Tim Harford „Kohanemine” esitatud juhtumist (kirjastus Hermes 2012 Lk. 75/76) „Briti Õhujõudude ministeerium andis 1931.aastal välja nõudliku hävituslennukite spetsifikatsiooni. … Teiseks aga tundus, et esitatud nõudmisi on peaaegu võimatu täita … Esialgne tulemus valmistas pettumuse. … Ministeerium kaalus isegi lennukite tellimist Poolast. … Üks osalenud firmadest oli Supermarine. Üks ministeeriumi ametnikest, õhukomandör Henry Cave-Brownw-Cava otsustas tavapärast hankeprotseduuri ignoreerida ning tellida lennuki huvitava eksperimendina. See lennuk oli Supermarine Spitfire. … Vaieldamatult esindas Spitfire üht ajalooliselt olulist tehnoloogilist läbimurret. … Winston Churchill tabas märki, kui ütles Spitfire pilootide kohta, et üheski varasemas konfliktis polnud nii paljud inimesed olnud tänu võlgu nii vähestele. …Võib-olla polegi päris liialdus väita, et Spitfired päästsid vaba maailma. Lennuki prototüüp läks valitsusele maksma umbes sama palju kui maja Londonis – 10000 naelsterlingit.” Ning kokkuvõtteks. „Millist tulu lootis saada Henry Cave-Brownw-Cave 10000-naelane investeering? 430000 inimest päästeti gaasikambrist ja Hitleri ilmajätmine tuumapommist. Sellele ei söendaks ükski ökonomist hinda määrata.”

See näide on vahva koond inimlikust julgusest süsteemi eirata (võib-olla rohkem süsteemi ära kasutada), vastutustundest, isetusest ja maailma päästmisest. Ülaltoodu näitab, et maailm ei koosne vaid omakasupüüdlikest ahnitsejatest vaid ridamisi on inimesi ja institutsioone, kes vaatavad ettepoole ja on mures oma maa arengu pärast. Seega ma pooldaksin kõigis süsteemides rohkem usaldust. Usaldus on selline väärtus, et see hakkab õigesti käsitledes ise dividende tootma. Meie õigusruumis tooks ülaltoodud „eiramine” kaasa Karistusseadustikus vastava „eiramisväärilise”  mitteeiratava karistuse. No selliseid juhtide lohistamisi läbi kohtute on olnud piisavalt, et nende protsesside mõttetusest ka järeldused teha. Mis siis on väärtus? Kas seda on mingi raamreeglistik? Eesmärk? Väärtuslikud asjatundlikud ja vastutustundlikud inimesed ja nende initsiatiiv?

Lobaväärtus vs VÄÄRTUS

Tihti lobiseme väärtustest. Just, just lobiseme väärtustest, ilma nende väärtuste väärtustesse süvenemata. Meile tundub, et väärtus omaette on hangete süsteem, kuid nii nagu konkurentsi puhulgi, pole tegemist väärtusega vaid mehhanismiga mingites väärtustes püsimiseks või mingite ideaalide saavutamiseks. Meie ideaaliks ja väärtuseks ei peaks olema mitte mingi kivistunud reeglite kogum, nagu unustatud miiniväli, vaid inimliku initsiatiivi kasutamine. Lausa ärakasutamine.

Mida räägivad autoriteedid ehk mingem jälle näidete manu  A. Moorehead „Montgomery”  (Olion 1996) ehk kaks erinevat juhtimisstiili ja kaks erinevat tulemust.  Kindral Auchinleckist 1942 aasta suvel Egiptuses (lk 89). „Kõik tema jõupingutused olid uppunud üksikasjadesse. Isegi kriisi haripunktil oli ta teinud äpardunud katse korraldada oma peakorteris kokkuhoiukampaania: ohvitseride toidusedel ja olmemugavused kärbiti kõrbes miinimumile. Kairos viibivatel ohvitseridel kästi lahkuda oma linnakabinettidest ja elada telkides püramiidide lähedal.” Ja teine näide: (lk 97) „Montgomery poolt mahapandud üldraamistiku piires jäetakse neile suur tegevusvabadus. Nad võivad teha kõike oma äranägemise järgi ühel tingimusel – et nad saavutavad edu.”

Selles ongi edukate kindralite edu saladus, nad lasid oma alluvaid tegutseda 1. oma äranägemise järgi, 2. üldraamistiku piires, 3. nad pidid saavutama edu. Kui nüüd keegi väidab, et ühe koolimaja ehitamist ei saa võrrelda II MS aegsete kõrbelahingutega, siis on neil täiesti õigus. Olukorras, mil oli tegemist täiesti konkreetsete inimeste eludega või nende kaotamisega, impeeriumi lagunemisega ja maailma päästmisega ei saa võrrelda koolimaja ehitamisega ega purgisuppide hankimisega. Need ei ole võrreldavad, seda veidram on, et operatsioonides, kus oli kaalul kogu maailma saatus, oli alluvatel lubatud initsiatiiv ja iseotsustamine, sest neid usaldati või õigemini usaldati nende väljaõpet, autunnet ja elutahet. Aga rahuaegse provintsilinnakese keskväljaku kiviparketi paneku otsust me linnapeale ei usalda? Ei usalda sindrinahka? Kuid kuidas sai siis meie endi poolt valitud 1.KOHALIKU, 2. OMA, 3. VALITSUSE etteotsa sindrinahk? Või pole ta ikkagi sindrinahk? Äkki on ta selline sindrinahk nagu ülalnimetatud ohvitserid, et küll ei päästa maailma, kuid provintsilinnakese teeb küll korda. Teeb korda omakasupüüdmatult, kogu linnale kasu tuues. Mnjah, te ei usu? Mina küll usun.

 

Ununenud tarkused

Siit jõuamegi küsimuseni, kas asju tuleb teha vaid korraks, vähempakkumise stiilis või väärtuspõhiselt. Rooma sõjateed/taristu/infra on vastu pidanud 2000 a. Ahvenamaa asfaldi järgi võib arvata, et see pandi maha millalgi möödunud aastatuhande viimase aastasaja kuuekümnendatel aastatel. Meil … algab augulappimine juba järgmisel aastal. Muide, tee näide on vaid näide, illustratsioon, mida kõik on kogenud, sellele ei tasuks keskenduda. Mõned ürgsed ja lihtsad teadmised, et teele tuleb teha põhi ja kate peab olema selline, et sadevesi ära voolaks  kipuvad tohutus teadmiste kuhilas ja hunnitus progressigalopis kaduma minema. Seda kõike mida vanasti tehti jõuõla ja paari plokiga vajavad tänapäeval mitmekümnetonniseid masinaid, millest pool on täis topitud tarkvara, et Inimesekene võiks töödega kiirelt ja „odavalt” valmis saada, ennast mugavalt tunda ja kõhtu kasvatada.

Mõni hange läheb „saba alla”

 

Üks muhe vahepala. Kas olete märganud KUMU-sse sisenemise fenomeni? Seda, et vaba valiku puhul siseneme me sellesse toredasse ehitusse … saba alt ehk mitte peasissekäigust. Sealt, kus kõrguvad, laiuvad hunnitud trepiread, nagu inkade templites? Seega elust KUMU saba all. Nii mõnigi asi läheb meil saba alla. Miks see nii on et ehitame „ilusaid asju” ja siis … ei kasutagi neid . KUMU trepid, Mäo „üksildase pumpla nimeline ristmik”, jne. Jällegi, kõik on hangitud reeglipäraselt, kuid kas ka mõistlikult?

 

Esiisade tarkus ja targutus

Küll meie esiisad olid targad oskasid pea sada aastat tagasi riigihangete seadusesse kirjutada sisse klausli, kuidas tagada tööde teostamise. Esimene Riigihangete seadus võeti vastu juba möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel. Siinkohal meenub mulle kaks asja: esiteks muistsete oskuste kadumine ja F. Kreutswaldi ununenud rahvuseepos „Kilplased”. Kilplastega oli selline lugu, et nad olid üleilma targad, kes andsid nõu maailma vägevamatele kuningatele. Selle nõuandmise tuhinas jäid aga omad põllud ja pered sööti. Saak jäi koristamata ja naised käima peale aitamata. Siis oli hea nõu kallis ja arvake ära, kes päästsid koduküla ja soo jätkamise? Loomulikult naised! Mehed aeti kokku ja peeti nendega üks põhjalik nõukoda, koos arutelude ja visioonidega. Lõpptulemus oli selline, et tarkus tuleb asendada tölplusega, siis ei tule kuningad neid tüütama ja kilplaste sugu saab jälle õitsema ehk tänapäevakeelde panduna oleks projekt jätkusuutlik. Mõeldud, tehtud! Kilplased hakkasid sama usinalt nagu vanasti häid lahendusi otsides, otsima ühte nõmedamat lahendust teise järel. Tegid seda sellise innu ja hasardiga, et muutusidki täiesti … kilpasteks. Lausa tölplasteks. Mnjah, kas ei tule kuidagi tuttav ette. Mida võiks sellest muistendist õppida? Õpetussõnad võiksid olla sellised: ärge mängige liialt tihti lolli, see võib alguses olla naljakas ja mänguline, kuid pikemas perspektiivis olemegi vai kamp lolle või lollikesi. Mis nende hangetega siis on, kas selle ümber on koondunud vaid tobude kari: esiteks tellijad tobud ei oska hankedokumente koostada, teiseks ettevõtjad topelt tobud, ei oska hankedokumente lugeda, siis pakkumise esitajad kolmekordsed tobud, ei oska dokumente korrektselt esitada, seejärel neljakordsed tobud ametnikud-hindajad ei oska teha õiget järeldust, kuigi vastavalt võistlustingimustele 98% moodustab hind? Tobukari? Vaid „kolmandamal/neljaandamal” aastal peale tohutuid ajalisi ja materiaalseid kaotusi, Riigikohus oskab öelda, kellel oli (just oli õigus), sest käesoleval ajamomendil pole sellest õigusest enam mingit tulu. Aga väärtused?

Kadunud teadmised II

 Kui Siberis, Vaheriigi „meisterklassis”, käinud mees ütles ühele kinnistuomanikule, kelle krundil ta puid maha võttis, et homme ma tööle ei tule, siis küsis peremees, kas juhtus midagi. Tegelikult ei juhtunud mitte midagi … lihtsalt töö sai valmis. Normaalse,  tänapäeva tempo, juures oleks see töö võtnud kahel mehel nädalakese. Teisel kinnistul töötasidki  need, kes ei tundnud töövõtteid ja neil võttiski see nädala, sest iga puu mahavõtmise juures ohati, puhati, istuti kännule tehti ahter vaiguseks ja pandi pläru ette. Nii see asi käiski ja kui vaadata asja „tõrvapeede poolt” (tagument oli rohkest kännumahlast kleepuv ja must), siis seda tööd ei olnudki võimalik teha ühe päevaga. Täpselt samuti nagu meie arvame et püramiide, stonehengetsid jne. ei saanud ehitada inimesed, vaid kas jummalad, tulnukad või … Jama puha, asi on vaid selles , et unustatud on vanad, lihtsad, tõhusad ja säästlikud töövõtted. Nii nagu naabrimees 75 a. mehena oskas jõuõlga ja mõistust kasutades teha üksi kahe mehe nädalatöö ühe päevaga, kasutades „unustatud teadmisi”, oleme unustanud ka palju teisi teadmisi. Tundub, et need iidsed tarkused on unustatud ka juhtimise, koostegemise ja hankimise valdkonnas. Segi on läinud eesmärgid ja mehhanismid.

 

Mugavushange ja maailmaime

Hinnapõhine hange on mugavushange argpüksile, soov mitte otsustada, mitte vastutada, mitte edendada.

Kui me alustasime Cheopsi püramiidist, kui millestki igikestvast, tahte triumfist ja metsiku mõtte materialiseerimisest, siis sellega ka lõpetame: Mida meie hangime? Millist metsikut mõtet me püüame materialiseerida? Milline on see meie igikestev panus maailma … arengusse? Olla vaid hapnikuhävitaja ja kompost lõputul arenguteel? Kipsjurtade lagujääke, usaldamatuse tunnet ja vastutuse hajutamise mängu  keerutav tuul see ometi ei ole ju.

 

 

Targutusi:

 

Gerhard Herm „Foiniiklased. Antiikaja purpuririik” Olion 1998

Vahemere asukaile, esmajoones kreeklastele, olid foiniiklased olnud alati veidi õudsaks mõistatuseks. Hellenid ei mõistnud, kuidas õnnestus sellel tillukesel rahval rajada riik, mis hõlmas peaaegu kogu piirkonna Gibraltari ja Liibanoni ranniku vahel; nad said sellest aru seda vähem, et see riik tegelikult mitte kuskil konkreetseks  ei muutunud. See ei avaldunud mitte tugevate linnade ja suurmaavaldustena, vaid pigem kaubamarsruutide tiheda võrguna, mis oli nähtav ainult laevade hapra kiiluvee jäljena.!

 

Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

Lk 108 „Yunus ise ütleb selle kohta, et asju tuleb näha ussi perspektiivist.

Ta uskus, et lähedalt vaadates näeb asju selgemalt. Teele ilmunud takistustest saab ussikese kombel ümber minna. Ussikese vaatevinkel annab tunnistust alandlikust kohanemisest takistusega, aidates vajadusel muuta kurssi, kuni tee on vaba.”

Lk129 „Paljud majandusteadlased usuvad, et piisab ka väikestest sammudest, kui riik astub neid tasapisi ja õiges suunas. Oma 1755. Aastal peetud loengus arvas Adam Smith, et „riigi viimiseks ülimast barbaarsusest ülima külluseni ei ole õieti palju muud vaja kui rahu, madalaid makse ja mõõdukat õigusemõistmist; ülejäänu tekkib isevoolu teel.”

Friday, October 24, 2014

Viisakusetus? Oleme harjunud? Ei! Ehk Ürgen Üksiklane


Vanad head asjad.

Täna kohtasin ma härrasmeest. Mõtlete, et kuskohast mina seda tean, et tegu oli härrasmehega? Väga lihtsalt – välja paistis ja kostus. Lugu lihtne. Olin just maja ees leherisu kokku ajamas, kui tema reipa, kuid mõõduka kepikõnni sammuga, möödaminnes hõikas „Tere jõudu!”. Mnjah, kui ma mõned kümned aastad tagasi Merkale kolisin, oli täieti tavaline, et kui kedagi nähti tööd tegemas, kas kraavi kaevamas või lund rookimas, siis hüütigi: „ Tere (külamees). Jõudu tööle!”. Loomulikult kostus vastuseks „Jõudu tarvis!”. Ja polnud mingit vahet, kas see oli tuttav inimene või tundmatu, omaniku või palgalisega - see oli lihtsalt kombeks ja see oli viisakas. Ettevaatlik viisakus on olnud meie esivanemate põlvedetagune kommunikatsiooni osa. Suhtlusvõrgustiku osa, öeldaks tänapäeval. Tänapäeval on jõudu soovimine … eee …  unustatud teadus. Lausa naljakas värk, kui soovid kellelegi tänapäeval jõudu, siis … jääb ta sind lihtsalt vaikides tuiutama ja „lappab” edasi. Tänapäeval on küll inimesed võrgus, kuid üksikud. No eraldiseisvad ja tere ütlemine, jõudu soovimine ning tunnustavalt peaga nikutamine, kui suhtlus ja viisakuse element on ununenud. Ka samamoodi nagu me oleme unustanud, kuidas Egiptuse püramiidid ehitati ja arvame nüüd iseenese tarkusest, et eks tulnukad … Kas ka viisakus on samasugune kaduv oskus? Töövõte? Kuid mitte kõigil …

Aga tema, see mööduv tundmatu, kes mulle jõudu soovis, veel mäletab ja mina mäletan. Ma mäletan veel mitut Inimesekest, kes mäletavad, nii et …. Miks peaksin ma häbenema elementaarset viisakust, mida meie esivanemad läbi lõputute põlvkondade au sees on hoidnud. Ma tahaksin sellist inimlikku suhtlust ja viisakust pärandada ka minust edasi astuvatele põlvedele. Muide viisakus ja au ei ole lihtsalt sõnakõlksud, need omavad oma väga kindlat väärtust. Isegi rahalist.

Hoidkem au sees au!

Mõnel alal tundub, et viisakus on justkui häbiasi. Kuid vaadake, kui mingis klubis on reeglipärane nurka roojata ja kõva kärts kõhutuult lasta, üldise kiitva naerupahvaku saatel, siis on see ikkagi mingi veidrike seltskond. Ülejäänud ühiskonnale jäävadki nad … veidrikeks, et mitte öelda midagi karmimat. Sama ka poliitikas, pole vaja keskkonda käitumuslikult ja verbaalselt kahjustada. Lihtsalt hoidkem au sees au.

Mul on ettepanek:

Pangem piirid PoliitInimesekeste käitumisele, sõnaseadmisele, väitlusoskusele, korrektsusele, millest väljapoole kukkumist meie, kui kõrgema võimu kandjad, karistame. See on ju meie võimuses. Uued valimised on tulekul ja juba õhust on tunda, nagu üks Poliitinimesekene on kunagi öelnud: varutakse „essu” ventilaatorisse viskamiseks. Vaadake, mina ei taha sellises keskkonnas elada, see tähendab, et ka mina pean seda reostust sisse hingama. Kas teie tahate? Ei taha? Õige! Kuid tehkem siis niimoodi nagu prügitalgutega – koristame prügi ära ja … ärgem enam laskem prügil tekkida. Samamoodi nagu prügi mahaviskamine puhtasse ümbrusse on piinlik, on ka viisakas seltskonnas matslikult käitumine piinlik … edaspidi(gi).

Foorumid

„Viisurist” on meil üpris vähe asjalikke arutlussaateid, no ühe käe sõrmedel võiks üles lugeda, peale selle tulevad kõik need kired, tormid, leegitsevad, ketšupilised/verised jm. mudrusaated. Seda enam on kahju, kui mõni unikaalsaade muutub ebaviisakuse taimelavaks. Olin/olen huviga jälginud „Foorumis” käivaid debatte. Miks ma kirjutasin sellise veidra formuleeringu olin/olen? Seletus lihtne: olen väsinud matslusest. Seal ei ole enam debatte, on vaid omavaheline kriisklemine, kraaklemine, matslik vahelekärkimine, ühtede ja samade  argumentide esitamine kõige kohta ja saatejuhi meeleheitlik ponnistus sead kõike ohjata. Hea küll, kui tegemist on mingi meelelahutussaatega a´la tordiga näkku & jalaga tagumenti, kus saate eesmärgiks ongi provotseerida osalejaid üksteisele ilgusi ütlema, klaasiga vett näkku viskama ja muid inetusi tegema, siis on see arusaadav. Selline see saade lihtsalt ongi, formaat on selline. Kuid kui tõsise saate formaat hakkab ära nihkuma, siis … pole see hea. See ei ole üldase hea. Kuid minu arvates on tegemist juhtiva poliitelu saatega. Tuleks endale (saate tegijatel, saates osalejatel, saate vaatajatel) selgeks teha, kas see on  koguperesaade või veidrike eripidu. Tahame ju (vähemalt sõnades), et ühiskonna kõik liikmed huvituksid poliitikast, riigiehitusest, et valimisiga oleks juba lasteaias ja vanemad saaksid lapshääli kasutada, kuid kuidas me kasutame seda ressurssi, mida ühiskond on PoliitInimesekeste kätte andnud. Kuidas me … (Peaaegu oleksin kirjutanud „kasvatame” noori poliitikast lugu pidama) … anname kõigile ühiskonna liikmetele tõuke huvituda poliitikast, kui meie igapäevaelu määravast jõust. Just, just igapäevaelu määravast jõust: alates transpordi korraldusest, töökohtade loomisest (selles mõttes, et ettevõtjatel oleks soov ja kasu neid luua), lasteaia kohtadest, meditsiini ja korrakitse teenustest, kuni silmade kinnivajutamiseni. See kõik ongi poliitika, isagi see on poliitika, kas meie lemmik klubi/kõrts/kino ellu jääb või  õhtuste uudiste ajaks juba suletakse. Viisakusetu, matslik ärplemine ei tekita meis huvi, seepärast kirjutasingi olin/olen. Olen piiri peal, kuid … palju on juba neid kes tammsaareliku kõrtsmiku kombel vaikselt mugisevad: „Litsid mehed need Vargamäe mehed!”. Ja ei vaatagi, ja ei kuulagi. Isegi ei kuule. Mnjah, sellist võõrdumist ma küll ei taha. Seepärast võiksime ju  kujundada näiteks baromeetri/foorumi, kus Poliitinimesekesed saavad punkte ka viisakuse eest. Noh, nagu iluuisutamises, tehnilised punktid ja … stiilipunktid. Tegelikult on parem näide vist suusahüpped, kui hüppad küll tehniliselt teistest rohkem, kuid lennu ja maandumise stiilipunktid jätavad sooritaja ilma medalikohast. Vaat niimoodi.

Haigus. Nakkushaigus

Vaadake, ega see viisakusetus ei tule meie keskele kohe ja äkki, ehedalt ei kusagilt. Sellel on oma eellugu ja juured. See on progresseeruv ja nakkav haigus. Sama nagu naisepeksmine, alguses müksatakse kogemata, siis meelega ja lõpuks mõnuga. On ju arusaamatu ja vastuvõetamatu? Sama on ka PoliitInimesekestega, me oleme lubanud neid üks kord silma kinni pigistades, näotult käituda, siis teine kord ja … tulemus on käes. Tulemus selles mõttes, et peaaegu kõigile meeldib teistest üle karjuda, vahele segada, halvustada jne. No ma ei tea, kui ma vaatan põhja ja läänemaade poliitikateemalisi teledebatte, siis toimub see mingil viisakuse nivool, kus vastase argumendid kuulatakse ära ja vastatakse siis omapoolselt - argumenteeritult. No vähemalt minu jaoks argumenteeritult. Ida pool … Mnjah, eks me mäletame neid demokraatia kasvuraskuseid nii Venes kui Ukrainas, kus parlament oli nagu rusikavõitluse areen. Kas me sellist parlamenti ja poliitelu tahamegi? Õnneks mitte, kuid kui haigus progresseerub … Muide ennesõjaaegsest ajast on üks „rusikajuhtum” meilgi teada, kui pärastine põllumajandusminister Tupitsa ei suutnud oma kirgi vaos hoida. See juhtum/tegu sai isegi omaette nime – tupitsat tegema.

Nüüd nakkusest. Meid kõiki vormib ümbritsev keskkond. Mäletan koolipõlvest klassivenda, kes „istuma jäi”. Selles õrnas eas toimub areng kiiresti ja tema jäi oma uue klassi tasandile. Keskkonna mõju. Sama täheldasin ka sõjaväes, kus juba täisealised kõrgharidusega mehemürakad laskusid kaheksateistaastaste mägedest kinni püütud harimatute karjakasvatajate massi tasemele. Tehti samu lollusi, ilgusi ja „munapiiksu”. Oeh! Jällegi keskkonna mõju. Sama toimub ka poliitmaastikul. Viisakusetuse lubamine on nakkav. On üpris nukker vaadata, kui intelligentne, viisakas diplomaat, kes on harjunud kõige keerulisemaid poognaid keerutama maailma poliitikasaalides, teades kogu maailma viisakus ja diplomaatiareegleid, käitub kodukamaral nagu mürsik liivakastis, püüdes teiste liivalossi lõhkuda ja tüdrukuis patsist sikutada. Kuid siin ei olegi midagi imestada, teda on tabanud lihtsalt raske keskkonnakahjustus. Keskkond vormib teda, sest selline käitumine on „klubis” mitte ainult lubatud vaid ka heakskiitu omav. Ettevaatust nakkusoht! Stopp! Ärgem laskem sellel epideemiaks muutuda.

Harjumusest … öelda halvasti

Iga harjumus saab alguse esimesest juhtumisest või teost. Kui väike laps kogemata laseb kõhutuult ja vaatab nõutult meie, täiskasvanute poole, siis on kaks võimalust. Esiteks me ütleme, et see ei ole sünnis ja seda häda tuleb kergendada kemmergus ja laps teab edaspidi, et käitumisreegel on selline ja mitte teistsugune. Kui juhtubki millalgi, midagi, tunneb ta sellest piinlikkust. Teine võimalus on see, et me õhutame takka, ütleme veel et „tubli” ja „terve mees, kes …” , pröökame veel naerda ja … No saate isegi aru, mida me sellise teguviisi peale saame. Sellest tekkib harjumus ja ajapikku … elu lahutamatu osa, mil tagumine osa märkamatult kogu aeg löriseb. Harjumus noh! Märkamatu harjumus. Sama ka PoliitInimesekeste viisakusega, kui seda õigel ajal ohjes ei hoia, saame terve toa täis paha haisu. Ärgem ässitagem neid nö. roppustele. Nad peavad kogu mõistuse ja seljaajuga tunnetama, et meile ei meeldi selline käitumine. Ei meeldi. Me ei vali neid – keskkonnakahjustajaid.

Valitsemisest, viisakalt

Minu sügava veendumuse järgi on viisakalt valitsemisel oma materiaalsed järelmid. Minu arvates viisakus innustab Inimesekesi tegudele. Hea küll võib-olla alati ei innusta ka, kuid vähemalt ei pärsi tegutsemislusti. Ei ole midagi odavamat kui õigel ajal öeldud hea sõna tunnustus või vähemalt märkamist tunnustav nikutus, kuid ei ole midagi kasumilikumat, kui sellest sõnast – õhuvõnkest – tekkiv tulem. Sõna jõud! Vaevalt on indiviidi või ühiskonda innustav selline PoliitInimesekene, kes on kogu aeg trossis, mossis näoga ja seletab, et „teie ei tea midagi”, „ärge segage”, „me ise siin teame, kuidas head teha” jne. Selline suhtumine võtab ühiskonnal tuule purjedest. Ise teha tahtmise purjed vajuvad longu nagu tuuletu mere korral. See, mittetegemine, muutub omakorda harjumuseks. Teha mittetahtev ühiskond ei ole jätkusuutlik. Niisama lihtsad need maailma asjad ongi.

„Lahkmeelsus”

Muidugi tuleb valitsemiseski ette erinevaid olukordi, lausa kriise. Sellisel erandjuhul peab ka kasutama erakordseid meetodeid, kõnepruuki ja lopsakaid ütlemisi, kuid mitte solvamisi. See on ka see tarkuse koht, et kriisi möödumisel osataks ära arvata normaalsusse tagasipöördumise punkt. Isegi siis, kui uus normaalsus on pidev ebanormaalsus.  Muide solvamise ja halvasti ütlemisega on see lugu, et neid ei unustata. Isegi siis, kui formaalselt andestatakse, seda ei unustata. See solvumus sete koguneb ja koguneb, kuni mingil võib-olla täiesti tühisel, ennustamatul, momendil keeb kõikehävitava mürgina ülesse. Seda oli näha ka „Ürgeni õppetunnis”. Kogu „viisuriruut” oli algusest peale täis pinget. Lausa tuntavat pinget. Ürgen oli jäänud … üksinda ehk Ürgen Üksiklane. Õigemini mitte ainult Ürgen polnud jäänud üksinda vaid kogu ta erakond oli jäänud üksinda. Võib öelda, et Ürgeniga oli jäänus vaid ta ülikond. Vaatepilt telestuudios tekitas kujutluspildi perepildist, õigemini pildi üksildasest persoonist ja tema mahajäätud, hüljatud ja solvatud kaasadest. No jah, eks Ürgeni erakond on ju aastate jooksul kõik oma partnerid maha jätnud, nii et ka praegune kaaslane teab, milline on sellegi ühiselulise liidu kurblik lõpp. Nii, et ennast vaos hoida pole kellelgi põhjust ega … soovi. Ma ei saa väita, et tehti kambakat, kuid see tuletab meelde ühte raamatut. Tyerman  „Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu” Lk 144 „ Aineliste vallutuste ja nende põhjustatud poliitilise konkurentsi baasil puhkes kriis, mis viis lõpuks välja Jeruusalemma pealetungile. 1. Novembril 1098 aastal läksid juhid peaaegu käsitsi kokku. /…/ Ainult sõjaväe põhimassi häälekaks muutunud surve sundis vürste kuidagi omavahel leppima: „lahkmeelsus” oli väljend, mille üks pealtnägija hindas nende suhteid.”

Just niimoodi see asi välja paistabki – lahkmeelsuslik ühendus, mida hellitavalt nimetatakse koalitsiooniks. Kas keegi on kuulnud, et kunagi kuskil oleks lahkmeelsusest tulu tõusnud? Ei ole? Vaat niimoodi.

Antud juhtumi puhul hakkas nagu vägagi tihti Ürgeni juhtum elama valimiseelsete konkurentide ja massimeedikute käes täiesti omaette elu. Ma ütleksin, et selles on mõningaid Vaheriigi tunnuseid, mille üks motosid oli: mis ripakil – see ära, mis ripakil ei ole, see ripakile ja – kah ära. No vaadake, üks allapoole suunurkadega Inimesekene ütles kehvasti, teisele allapoole suunurkadega Inimesekesele, mille peale esimene vabandas teise eest, see lugu ei … müü. Mitte kuidagi ei müü! Kuid põnevus, kas RAMI on võimalik lahti kangutada … jaa, see on hoopis teine tera. Seda vahtu müüd vabalt nädala, aga võib-olla ka kuukese. On ju selge, et olukorras, mil eelarve arutamine alles algab, valimiskampaania algamas kaotada „two in one” – nii RAMI, kui ka erakonna üks juhtvigureid. Vaat selline võib olla halva sõna jõud. Kehv tehing. Kui eelarve niimoodi kokku panna on tulemus …

 "Ürgeni meistriklass"

Ürgeni juhtumist võib olla kasu, see võib isegi muutuda ajaloo pintslitõmbes positiivseks tooniks, nimetusega -  "Ürgeni meistriklass". Vaadake, ega siis Ürgeni juhtum pole mingi erand, see on üldlevinud nähtus meie poliitmaailmas. See solvamine ja halvasti ütlemine. Sama süüdistuse oleks võinud esitada pea igale sõnakamale PoliitInimesekesele. Ka need, kes praegu häälekalt nõuavad RAMI tagasiastumist, on ise samas patus süüdi. Kõik nad on öelnud asju mida viisakas seltskonnas ei öelda ei pimeda, ei keldris ei sositades. See lihtsalt ei kõlba. Teisalt, kui Inimesekene kasutab solvavaid väljendeid teiste Inimesekeste kohta/vastu, siis näiab see lihtsalt seda, et tegmist on katkise Inimesekesega. Täitsa katkise Inimesekesega. Kui see juhtum aitab parandada meie suhtluskultuuri, väitluskultuuri ja kasvõi hambad ristis (esialgu, kuni harjumust veel ei ole) ka vastastikust austust meie poliitmaastikul "und" Bürokraatiamaailmas, siis ongi kehvast asjast saanud positiivne tulemus. Te kahtlete? Nagu Vanaema Marie ütles "Ets kaeme perra".
Muide "meistriklass" pole mõeldud üldsegi mitte pilamiseks, nii mõnestki nässu läinud asjast on saanud uus toode, delikatess või vähemalt midagi huvitavat. Arvate, et naljatlen? Ei ühti, meenutage vaid näiteks hallitusjuustu või vahuveini. Ehee, kõik puha vussiläinud protsessi tulem. Nii, et ...

Kaks tobu vaidlemas

Võib-olla aitab neil, kes veel ei ole viisakusetuse sohu langenud ennast distsiplineerida üks minu sõbramehe jutt (tänapäevaks on ta üks edukamaid ärimehi, kes eelistab privaatsust). Lugu ise järgmine: Elasid kord kaks venda paarismajas. No ütleme, et nende läbisaamine ei olnud just kõige parem. Tüli sünnitas tüli ja vänge sõna veel vängema vastuse. Vahel sai kohe keset õue sõnasõda üles võetus ja muidugi valjult ning kirevalt. Kord märkas minu tuttav vend, et naabrimees vaatab nende kraaklemist pealt ja muigab halvustavalt. Vend mõtlema, et naabrimees vaatab ja mõtleb, et näe kaks tobu kraaklevad, kuid ta ei tea ju, et mina ei ole tobu, mina olen tark. Sellest päevast alates jättis ta tülitsemise järgi, sest tema oli ju tark. Nii tark, et sai aru, mida naabrimees mõtles. Kas teie saite nüüd aru, miks on see sõber edukas? Ta tegi järeldused. Iseseisvalt. Ta ei läinud naabrimehele seletama, et mina ei ole tobu, tegelikult on minu vennas tobu. No ja kui oleks läinud seletama, siis oleks naabrimees aru saanud kristallse selgusega , et seletaja ei ole mitte ainult tobu vaid tobude tobu. Kuid kui teie PoliitInimesekesed omavahel kraaklete, mida te arvate, keda teist me peame … eee … targaks? Või arvame nagu vennakeste naabrimees?

Viisakus nagu iga oskus on arendatav, meie ülesandeks on olla selles arenguprotsessis treeneriteks. Just treeneriteks, mitte inspektoriteks.

Viisakus on seega keskkonnaküsimus, kui me ei taha elada käitumuslikul ja verbaalsel prügimäel, peame ka puhtust pidama. Tulles tagasi loo algusesse:  viisakust, rohkem viisakust. Jõudu tööle!!!

„Tänan, jõudu vaja!”

 

Targutusi:

(Chris Bellamy „Absoluutne sõda” Varrak Tallinn 2012 Lk 534) Kindral Paulus Stalingradi katlast feldmarssal Mansteinile. Viisakas käitumisstandard ja sellest kinnipidamine igas olukorras. „ Mu armas feldmarssal, „kirjutas Paulus, „kui ma tohin, siis ma kõigepealt vabandan paberi kvaliteedi ja selle pärast, et kiri on kirjutatud käsitsi …”

 (Antony Beevor „Teine maailmasõda” Tänapäev 2012 Lk 374) Kindralid omavahel „Ta käitus Slimiga uskumatult ebaviisakalt ja kui too sellega rahul ei polnud, nähvas Irwin: „Ma ei saa ebaviisakas olla. Ma olen kõrgemas auastmes.”

 

Edasised targutused on pärit minu paari aasta tagusest e-raamatust: „Bürokraat, võim ja Vanaema ehk konventsionaalse bürokraatia lõpp.”

 

 „Suhtlus- ja suhtumisökonoomika ehk nikutamine”

„Kadumas on mõisted „au“ ja „väärikus“, kuid on olnud terveid tsivilisatsioone, kus au ja väärikus iseenda ja ümbritseva suhtes olid nii kõrged, et neist ilmajäämine lahendati vaid ühel moel... Sealjuures fataalselt. Meil küll kipub maad võtma mentaliteet et: „Häbiga saab läbi.” Vaadates vahel mõnda telesaadet, tunned tõelist häbi inimliku edevuse ja rumaluse üle. Agatha Christie on oma ühe tegelase, miss Marple’i suhu pannud sõnad vastuseks küsimusele, kas Inimesekesed on head või halvad, mis võisid olla umbes sellised, et Inimesekesed ei ole ei head ega halvad, Inimesed on lihtsalt rumalad. Mõtlesin kaua, miks küll Inimesekesed lähevad sellistesse saadetesse, kus nad räägivad kogu ilma ees välja asju, millest pole sünnis isegi valjusti mõelda? Ja siis ühel momendil ma taipasin, et häbi ei olegi enam häbi, vaid häbi on muutunud/muudetud kaubaks. Kui midagi muud müüa ei ole, siis häbi on võimalik müüa gigantsetes kogustes ja lõpututes vormides. Meedia on ära tabanud, et maailm on täis üksikuid Inimesekesi, kellel pole iialgi lootust saada kuulsaks, tuntuks ja rikkaks. Igale Inimesekesele polegi antud võimeid ja mõnel pole ka tahet, mis tähendab, et nende päevad mööduvad üksluiselt nagu pleekinud tapeet, isegi mingit ketšupilärakat pole sellel. Kujutame nüüd ette üht USA Kesk-Lääne väikelinna mamslit, kelle elus ei toimu mitte midagi ja ei saagi toimuma, kuid „viisurisse” ju tahaks pääseda, kas või oma häbiga, kui muud kaupa ei ole. Ilmselt muudab see kümme minutit häbi ülejäänud elu elamisväärseks, sest siis ei ole ta enam igav tapeet, vaid vähemalt ketšupilärakas sellel. See on SÜNDMUS. Pealegi on sellel sündmusel väikelinnale plahvatuslik mõju, tekib kohalik prominent/poriment (ikkagi „viisuris” näidatud) ja võib-olla saab sellest ka ajaarvestamise üks aluseid. Kindlasti vähemtähtis võrreldes Hr Jeesuse sünniga, kuid siiski sündmus. Ajaarvamise näide pole mitte tuulest toodud, vaid reaalsus. Kas olete märganud, kuidas vanemad Inimesekesed räägivad, eriti maakohtades, kus aeg kulgeb hoopis teises rütmis, kui vilkalt sehkendavates metropolides? Seal ja neil ei ole mõisteid nagu näiteks: viis minutit pärast kahte või seitse minutit enne kaheksat. Sellistes kohtades, kus minutitel, tundidel ja isegi aastatel pole tähtsust, arvestatakse aega sündmuste järgi: see oli sellel suvel, kui Kusti ja Mari kihlusid, või sellel kevadel, kui Jaanil ja Annel sündis tütar, või sellel talvel, kui naabri Mihkli hobune pihta pandi. Need on kindlad ajaarvamise märgid ja neid kasutatakse kohalikus ajaarvestuses. Näiteks: see oli kaks suve pärast seda, kui Kallaku Mari käima peale sai. Selles väikeses Kesk-Lääne linnakeses muutub sündmus samuti ajaarvamise aluseks: „See oli kaks aastat enne seda, kui Anni „viisuris” näidati”. Peale selle on võimalik, et midagi kollast ja kleepuvat korjab „produkt Anni” üles ja teeb sellest kauba. Võib-olla ajutiseks, võib-olla vaid natukeseks ajaks, kuid see on juba puhas raha ja kuulsus. A. Bezuglov ja J. Klarov on oma krimkas „Mõrv raudtee eraldusribas” käsitlenud teemat, kuidas lollus muuta kapitaliks umbes järgneval moel, et targad sulid töötavad koos lollidega ning väga targad sulid teesklevad ise lolle. Lolli ei karista keegi, lollile tuntakse kaasa. Olla loll, see on peaaegu sama hea, kui omada kapitali, tavalise lolluse eest on võimalik teenida viis protsenti, aga ürglolluse eest koguni kümme protsenti aastas. Vaat selline huvitav arvamus lolluse konverteerimise kohta puhtaks rahaks. Kuid ega me siin lollusest rääkinud, rääkisime Kesk-Lääne mamsli häbist ja selle turustamisest. Ega meilgi teistmoodi ole, mida rohkem oma häbi tuulutad, seda kuumem kaup oled. Muide, kogu seda häbikaubandust ei maksa segi ajada avameelsuse ja avatusega. Ehk kui häbi võib muuta edukaks kaubandusartikliks, kas siis ongi mõtet kaitsta au ja väärikuse bastione. Arvan, et on, seda enam, et häbi kui kaup tekitab oma järgnevatel arenguspiraalidel häbitust ja sellele järgnevat häbematust. See kõik on aga väga kaugel meie esmasest teesist, et ole lugupidav enese vastu, siis on maailm lugupidav ka teie vastu.”

„Peaksime võib-olla just selliste pisiasjadega alustama treenimist, s.o austust iseenda ja ennast ümbritsevate suhtes. Ja vastastikku noogutamine ei pea olema mingi sügav orjalik kummardus, vaid väike peanoogutus, märguandeks, et teise tegu on märgatud ehk nagu Vanaema Marie ütles, peaga nikutama.”

 

„Nihutatud sõna ja sõna jõud”


„Kindlasti olete kuulnud väljendit sõna jõust, et hea sõna võidab võõra väe. Õige ta on, mitte ainult sõnal pole jõudu, ka komal on jõud. Kuidas muidu mõista, et sama lause erineva koma asetusega võib olla elu ja surma küsimus. Ehk kui kirjutada: „Surma mõista, mitte armu anda” ongi kõigel lõpp, kui ei suudeta organiseerida põgenemist. Seevastu resolutsioon: „Surma mõista mitte, armu anda” avab teie ees uued võimalused. Seega sõnal on jõudu, kuid sõna ei jää kunagi vaid sõnaks, selle tähendus ajas ja ruumis võib muutuda. Vahel toimub see muutus ajapikku, vaikse nihkumise kaudu, vahel aga nihutatakse sõna mõistet oma kasuahnete eesmärkide nimel.”

„Mõnede väljenditega on nii, et need moonduvad ajas. Näiteks kui olin laps ja keegi tahtis kellelegi midagi müüa, mida ei tahetud, nimetati seda kaela määrimiseks, ja kui seda asja ei tahetud, vastati et: „Määri see endale pähe.” Kiirel ajal, mil elame, pole kõige jaoks enam aega ja nii kui sulle midagi ebatarvilikku püütakse müüa, hüüatad, et „määritakse pähe”. Ehk enne, kui keegi jõuab midagi „kaela määrida”, soovitatakse see ühtlasi „pähe määrida”. Seega selge ja otsustav mõiste teisenemine.”

„Sõna jõudu teadsid juba meie kauged esivanemad, ega nad muidu kasutanud kaudnimesid nagu hallivatimees, võsavillem, mesikäpp, reinuvader, pikk-kõrv jne. Vanaaja inimeste motiivid, hirmud ja uskumused on arusaadavad või vähemalt seletatavad, kuid kui tänapäeval hakkame kurjategija ja päti asemel kasutama selliseid teisendusi nagu kurjam või kurikael, siis ei saagi aru, kas kardame midagi või on see äärmuslik poliitiline korrektsus. Kurikael, see on ju peaaegu sama süütu nagu võrukael. Muidugi on sellistel asendustel pikk ajalugu, kui meenutada kas või autovaraste ümbernimetamist autoärandajateks. Veelgi hullemaks läheb olukord, kui reporter, kommenteerides maaslamava purjus ja oksendava kaagi olekut, nimetab teda hellitavalt härrasmeheks või lausa džentelmeniks. Kui pätt on televisioonis härrasmees, kes on siis härrasmees? Või kes on džentelmen? Kas siis üldse tasub püüelda härrasmeheks või daamiks saamist? Või ei ole ikkagi sõnal jõudu ja mõju. Muidugi, kõik sõnad on ühiskondlik kokkulepe, et me nimetame mingit asja kindla nimega. Näiteks, kui me nimetame mingit värvi siniseks, siis ma ei tea ju, kas teiste Inimesekeste jaoks on see värv minu mõistes punane või roheline. Kuid ma tean, et oleme kokku leppinud seda nähtust, mis minu silmis on sinine ämber, nimetada siniseks ämbriks. Kui nüüd keegi ütleb selle kohta, mille kohta oli ühiskondlik lepe, et see on sinine ämber, hoopis punane saabas, on ühiskond kaose veerel. See on umbes samasugune olukord nagu vasak- ja parempoolse liikluse koostoimimisel.”

„Samas on mitmed sõnad kaotanud jõu ja tähenduse, muutudes sõnakõlksudeks ja parasiitväljenditeks. Sõnad on nagu muudki materjalid, mõnda neist võib aastasadu näpuvahel veeretada ja sellega ei juhtu midagi (võib-olla selle väärtus isegi kasvab), kuid teine materjal ei kannata pidevat käperdamist, vaid saab sellisest kasutamisest pöördumatuid kahjustusi. Kas olete pannud tähele, kui tihti ja kontekstiväliselt kasutavad Poliit-Inimesekesed ja raadiohääled väljendit „… ja olgem ausad …”? Kas see tähendab, et vaid sellel üksikul korral on vaja olla aus? Või tähendab see, et üldiselt ei ole me ausad? Või on see hoopis verbaalse hüüumärgi lisamine oma jutule? Või on see lihtsalt parasiitväljend nagu „pann”, „krt”, „rsk” jne. Igatahes vaata sellele väljendile otsa missugusest kandist tahes, üks on selge, sõnade tegelik tähendus olla aus on sellest väljendist kadunud. Pigem tekitab selline väljend kahtlust, mida siin jälle püütakse kinni mätsida. Nii ongi väga väärikas üleskutse, mis aumõistega ühiskonnas oleks viisaka seltskonna viimaseks legaalseks hoiatuseks (järgmine oleks juba au haavamine ja duell), muutunud tühjaks mahakukkunud sõnaks, milles puudub sõna jõud ehk see teeb kukkudes vaid „kõlks”. Sõnakõlks.”