Muinasjutt vaarao Cheopsist ja kipsjurtast
Väga vanal ajal elasid ühel väga kaugel maal kaks
kuninglikku printsi Cheops Reegelpops. Kui aeg kätte jõudis, kutsus vana
kuningas printsid enda juurde ja ütles: „Vaadake kallid pojad, olen teid
kasvatanud ja tarkust jaganud, nüüd näidake, mida olete õppinud. Kes vägevama
püramiidi püsti paneb, kuningriigi ja kuningliku soo auks ja hiilguseks,
sellest ka järgmine kuningas saab.”. Asusid siis vennakesed kibekiirelt ja
tarmukalt tegutsema. Esimene vend kuulas maad, uuris asja ja palkas head
arhitektid, leidis töödejuhatajad, igikestvad materjalid ja ehitas ühe
tänapäevani kestva maailmaime. Teine vend, kes oli loomuomaduselt selline
otsustamatu, kõiges ja kõiki kahtlustav arvas, et pole siin midagi uurida,
kuulutas välja konkursi. Moodustas reeglite tegemise koja, siis reeglite
muutmise palati ja preester-nõunikest komitee, kes … tema eest otsustaksid. Et reeglid õigesti täidetud oleks moodustati
ka lõualõksutamise retoorikakohu.
Preester-nõunikud olid kasinad mehed ja kahisid ettepanekutest kõik vähegi
kulukamad, kuid kestvamad ehitusmeetodid ja materjalid välja. Lisaks läks määratu
hulk aega ehitamise asemel vaidlemisele, reeglite jälgimisele, nende
täpsustamisele, ümberotsustamisele ja kohtupidamisele. Lõpuks valmis prints
Reegelpolsil hunnitu kipskarkass jurta. Te ei ole sellisest ehitisest kuulnud?
Muidugi pole kuulnud, sest kipsjurtad ei ole igikestvad, neist ei mäleta mitte
keegi ei midagi. Vast ainult niipalju, et prints Reegelpops pagendati koos
komiteede ja nõunikega kaugele põhja, et nad maad kipsjurtadega ei reostaks.
Prints Cheops , elas õnnelikult ja kuigi ta ise ei ela tänase päevani nagu
muinasjuttudes kirjutatakse, siis tema ehitised elavad ja meenutavad teda
tänaseni.
Jaa, kuid mis sai Reegelpopsist Põhjamaal? Kas tema sugu
jätkus või … Kas tõesti tõi ta selle otsustamatuse, vastutamatuse meie
põhjapiirile? Või tõi vaid sõjakat vaidlemist ja kohtus käimise kunsti? Mnjah,
ei tea. Ei tea isegi, kas prints Reegelpops siiamaile jõudiski. Võib-olla peaks
selle väljauurimiseks looma komisjoni, moodustama komitee? Kuulutama välja
lahenduse leidmise hanke? Ehhee, vaadake, ega sellest midagi muutu, õigemini on
tegemist ressursi raiskamisega. Meid ei peaks huvitama see, et prints põhja
läks (valige ise millises tähenduses) vaid see, kuidas teha oma „igikestev
maailmaime”. Vaat niimoodi!
Loodame, et otsustamatus ja vastutamatus, isegi hangetes,
ei ole meie geneetilises koodis vaid lihtsalt hetkeline nõrkuseilming. Ikka
juhtub.
Riigihanked ja filosoofia
Siin tekkibki esimene küsimus, kas hanked peaksid soosima
vaid hooajakaupa või arendada püsi(vaid) väärtusi. Siin on küll silmas peetud
mitte püsiväärtusi meie igapäeva mõistes vaid materiaalseid väärtusi, nagu
näiteks Rooma sõjateed, mis ehitati kakstuhat aastat tagasi ja kestavad veel
tänagi. Näiteks Ahvenamaal ringi sõites tundub, et asfalt on sellise koostise
ja tekstuuriga, et see laotati teedele mitte hiljem, kui moondunud aastatuhande
viimase sajandi keskel. Meil vaatad meie hangitud teid ja mõtled, et … midagi
on viltu. Midagi on põhimõtteliselt viltu. Nojah, hankida saab mitmeti, näiteks
Sara (nimi muudetud) kollektsioon ongi toodetud niimoodi et selle kestvus on
vaid üks hooaeg ja siis … taaskasutusse. Lihtsalt materjalid/vaheriided/voodrid
ongi sellise elutsükli järgi valitud, kas ka meie needsamused teehanked on ka
niimoodi hangitud? Hooajakaubana?
Hange, kui konkurentsi erivorm
Mulle hanked meeldivad. No mitte lihtsalt, et meeldivad,
vaid meeldib, et real juhtudel on selle meetodiga võimalik saavutada parim
tulemus. No kui just parimat tulemust ei saavuta, siis on … vähemalt kõigil
asjasse mittepuutumatutel võimalik aimu saada, kuidas või miks just niisugune tulemus saadi … nii
heas, kui ka mitte just nii heas mõttes. Iseenesest pole hangete süsteem mitte
midagi muud kui üks konkurentsi erivorme. Näiteks ühe maja ehitamisel, isegi
kui rajoonis on selleks piisavalt vabu kinnistuid, ei ole võimalik toimetada
niimoodi, et lased kümnel firmal kümme maja valmis ehitada ja siis valid
milline maja rohkem meeldib. Absurd ju! Selge see, et niimoodi konkurentsi
toimetada ei saa ja konkurentsi põhiideele, et klient saaks parima tulemuse,
kõrgeima kvaliteedi ja mõistlikema hinna, see ka kuidagi kaasa ei aita.
Vastupidi, sellisel juhul läheksid ilmselt üheksa ettevõtjat pankrotti või
õigemini ei hakkaks mitte keegi sellistel tingimustel maja(u) ehitama. Sama
näidet võiks ju korrata rätsepmeistrite peal, et tellid kümnest eri kohast
ülikonna ja välja valid vaid selle, mis enim meeldi. Ei ole ju loogiline? Kuigi
jah, üks selline ettevõtlusharu meil on küll so. kinnisvaramaakleri teenus. Kui
muus maailmas on niimoodi, et klient valib endale maakleribüroo (muide ostjal
ja müüjal on eraldi maaklerid) ja vormistab sellega lepingu teenuse ostmiseks, nagu
ülikonna tellimisel, siis meil lepinguid ei sõlmita ja kümme maaklerit müüvad
nn võistumüügis ühte objekti. Täielik džungel. Kuid loodetavasti „kultuuristub”
seegi valdkond.
Seepärast ongi enne toote/teenuse tellimist välja mõeldud
selline „missivõistluste” süsteem, kus kõik soovijad võivad esitada oma parima
pakkumise: kes on ilus, kes tark, kes muidu krapsakas. Nojah, päris
missivõistlustel pole küll kohanud kandidaati, kes kilkaks üle lava, et valige
mind, mina olen … kõige odavam, aga meie hankesüsteem on just selliseks
odavmüügiks kujunenud. Ja siin ongi suurim oht hangete, kui filosoofia
tulevikule. Ega see meie hangete süsteem mitte alati ei ole olnud selline
säästupaketi omadustega, kuid aeg ja meie usaldamatus kaasinimestesse ning „juuraajastu”
saabumine on selle kaharast viljapuust just sellise ilmetu pulga vestnud.
Hangete süsteemi käivitumisel, mil maailma ja meie kõik
olime sinisilmsed unistajad, oli
hanketingimustesse kirja pandud terve rida tellijapoolseid soove (vahel ka
soovunelmaid), mis puudutasid lisaks sellisele proosalisele näitajale nagu hind
ja tähtajad, ka, uskumatu, kuid tõsi, selliseid näitajaid nagu kvaliteet,
mugavus, jätkusuulikus. Igal tingimusel oli lõpptulemusele kindel mõju. Tundub
ju igati mõistlik süsteem? Aga ei, vaadake konkurents ei toimi meil mitte
ainult hangete peale, vaid ka hangete vaidlustamise ja konkurendi takistamise peale.
Ehk asja esialgne mõte, et tellija saaks just sellise asja nagu ta tahtnud on
väändus juuraajast saabumisega, läbi kohtuvaidluste vaid hinnavõistluseks. Kui
enne võis hinna osatähtsus olla näiteks 60%, siis mugavus ja kvaliteet ning
muud „pehmed väärtused” võisid olla 40%, siis oli suur tõenäosus, et ürgodava
hinna pakkuja ei osutunud võitjaks, küll aga andis see võimaluse pöörduda
kohtusse väitega, et „pehmeid väärtusi” pole õigesti arvestatud või on nende
osakaal liiga suur. Kuna kohtudki ei osanud selliste „pehmematega” midagi pele
hakata, siis tasahilju kohaneski/mugandus hankemaastik kindlalt mõõdetavatele
suurustele. Bürokraatiagi kohanes ja jättis tingimustest välja kõik mida vähegi
võidi vaidlustada. Seega tahame me mida tahame, kui ajastu on selline, et ka
Cheops saaks tänapäeval ehitada vaid kipsjurtasid … kuid seejuures suures
hulgas.
Pealiku vastutus
Ma ei tea miks me „juuraajastul”, komiteede, paneelide,
vastutuse hajutamise ja hülgamise ajastul üldse pealikke valime/määrame?
Vaadake, pealiku põhiülesanne ongi … otsustada. See on olnud pealike ülesanne
läbi aastatuhandete, kuid tänapäeva pealiku ülesandeks on vaid „maatriksi
lugemine”. Kui pealik otsustab, siis … kui ta otsustab iseseisvalt, siis … kui
ta otsustab iseseisvalt, kogu ühiskonnale kasulikult, siis … kui ta otsustab
iseseisvalt, kogu ühiskonnale kasulikult ilma omapoolse kasuta, siis … ei ole
kinnimaja perspektiiv vaid pelk miraaž, vaid küllaltki tõenäoline tulemus. Kas
me „peame” pealikke vaid selleks, et ühiskonna pahameele puhul oleks kohe „süüdlane”
võtta? Ehhee, see tuletab mulle meelde ühe vana lorajutu ajalehekuulutusest.
Inimesekene otsinud tööd, lugenud lehest, et otsitakse sobivaid korkpendereid …
tööaeg soodne, palk hea, ei väsita … Nojah, korkpenderiga on niisugune lugu, et
see on selline asjandus, mis pehmendab laevakere ja kai vahelist „kokkusaamist”.
Nii, et töö oleks küll, mitte liiga raske, kuid ühekordne ehk sõna kõige
otsesemas mõttes kontimurdev. Veelkord: Pealiku ülesanne ongi otsustada, eriti
ekstreemsetes olukordades, vastasel juhul võiksime mõne maatriksi abil süsteemi
juhtida. Me ei ole ühtegi pealikku palganud selleks, et ta rütmiliselt kaasa
kaagutaks. Me ei tunneks Aleksander Suurt, kui ta olekski jäänud pusima Gordoni
sõlme juurde ega teaks tema edukast „hankest vallutada maailma”.
Järelhange
Ehhee, ega selle pärast, et me valesid otsuseid (vahel)
teeme, siis elu seisma ei jää. Lugesin millalgi, et Peamise linna teedele on
paigutatud üle kahesaja tänavaaukude eest hoiatava liiklusmärgi. Mida nüüd selle
uudise peale kosta? Mõistlikku mitte midagi, kuid ilmselt võitis keegi järjekordse
ehk järelnoppimise hanke: hanke märkide valmistamiseks, märkide ülespanemiseks
ja hooldamiseks. Aga …, mida me tellisime? Me tellisime ju häid, sõidetavaid
teid, mitte liiklusmärke. Liiklusmärk, pole isegi mitte juhtide hoiatamiseks
vaid KOV vastutuse maandamiseks. Vaat niimoodi, hangitud on, kuid eesmärki
saavutatud ei ole teps mitte. Vastupidi, see raha mis läks märgindusse läks ju
täitsa tühja. Või kuidas?
Joon ja jonn
Kuhu tõmmata joon pimeda reeglistiku järgimise ja loova
usalduse vahele? Võib-olla ongi õigus
nendel, kes arvavad, et juba olemuslikult on suur vahe, mis eraldab valgustatud
monarhia ja demokraatlikku otsustamatuse võimalusi. Või riigi omanduses olevaid
firmasid ja eraettevõtjaid, ühed võivad usaldada oma vaistu ja teised peavad
läbima pidevaid teste. Muidugi ei heroiseeri ma monarhiat, isegi valgustatud
monarhiat mitte, sest aja möödudes muutub see paratamatult eneseimetuslikuks,
kuid ikkagi … võiks rohkem usaldada neid inimesi, keda me olema valinud ennast
esindama, olgu see siis poliit-inimene või firmajuht. Üks näide: Väljavõtted Tim Harford
„Kohanemine” esitatud juhtumist (kirjastus Hermes 2012 Lk. 75/76) „Briti
Õhujõudude ministeerium andis 1931.aastal välja nõudliku hävituslennukite
spetsifikatsiooni. … Teiseks aga tundus, et esitatud nõudmisi on peaaegu
võimatu täita … Esialgne tulemus valmistas pettumuse. … Ministeerium kaalus
isegi lennukite tellimist Poolast. … Üks osalenud firmadest oli Supermarine.
Üks ministeeriumi ametnikest, õhukomandör Henry Cave-Brownw-Cava otsustas
tavapärast hankeprotseduuri ignoreerida ning tellida lennuki huvitava eksperimendina.
See lennuk oli Supermarine Spitfire. … Vaieldamatult esindas Spitfire üht
ajalooliselt olulist tehnoloogilist läbimurret. … Winston Churchill tabas
märki, kui ütles Spitfire pilootide kohta, et üheski varasemas konfliktis
polnud nii paljud inimesed olnud tänu võlgu nii vähestele. …Võib-olla polegi
päris liialdus väita, et Spitfired päästsid vaba maailma. Lennuki prototüüp
läks valitsusele maksma umbes sama palju kui maja Londonis – 10000
naelsterlingit.” Ning kokkuvõtteks. „Millist tulu lootis saada Henry
Cave-Brownw-Cave 10000-naelane investeering? 430000 inimest päästeti
gaasikambrist ja Hitleri ilmajätmine tuumapommist. Sellele ei söendaks ükski
ökonomist hinda määrata.”
See näide on vahva koond inimlikust julgusest
süsteemi eirata (võib-olla rohkem süsteemi ära kasutada), vastutustundest,
isetusest ja maailma päästmisest. Ülaltoodu näitab, et maailm ei koosne vaid
omakasupüüdlikest ahnitsejatest vaid ridamisi on inimesi ja institutsioone, kes
vaatavad ettepoole ja on mures oma maa arengu pärast. Seega ma pooldaksin
kõigis süsteemides rohkem usaldust. Usaldus on selline väärtus, et see hakkab
õigesti käsitledes ise dividende tootma. Meie õigusruumis tooks ülaltoodud
„eiramine” kaasa Karistusseadustikus vastava „eiramisväärilise” mitteeiratava karistuse. No selliseid juhtide
lohistamisi läbi kohtute on olnud piisavalt, et nende protsesside mõttetusest ka
järeldused teha. Mis siis on väärtus? Kas seda on mingi raamreeglistik?
Eesmärk? Väärtuslikud asjatundlikud ja vastutustundlikud inimesed ja nende
initsiatiiv?
Lobaväärtus vs VÄÄRTUS
Tihti lobiseme väärtustest. Just, just
lobiseme väärtustest, ilma nende väärtuste väärtustesse süvenemata. Meile
tundub, et väärtus omaette on hangete süsteem, kuid nii nagu konkurentsi
puhulgi, pole tegemist väärtusega vaid mehhanismiga mingites väärtustes
püsimiseks või mingite ideaalide saavutamiseks. Meie ideaaliks ja väärtuseks ei
peaks olema mitte mingi kivistunud reeglite kogum, nagu unustatud miiniväli,
vaid inimliku initsiatiivi kasutamine. Lausa ärakasutamine.
Mida räägivad autoriteedid ehk mingem jälle
näidete manu A. Moorehead
„Montgomery” (Olion 1996) ehk kaks
erinevat juhtimisstiili ja kaks erinevat tulemust. Kindral Auchinleckist 1942 aasta suvel
Egiptuses (lk 89). „Kõik tema jõupingutused olid uppunud üksikasjadesse. Isegi
kriisi haripunktil oli ta teinud äpardunud katse korraldada oma peakorteris
kokkuhoiukampaania: ohvitseride toidusedel ja olmemugavused kärbiti kõrbes
miinimumile. Kairos viibivatel ohvitseridel kästi lahkuda oma
linnakabinettidest ja elada telkides püramiidide lähedal.” Ja teine näide: (lk
97) „Montgomery poolt mahapandud üldraamistiku piires jäetakse neile suur
tegevusvabadus. Nad võivad teha kõike oma äranägemise järgi ühel tingimusel –
et nad saavutavad edu.”
Selles ongi edukate kindralite edu saladus,
nad lasid oma alluvaid tegutseda 1. oma äranägemise järgi, 2. üldraamistiku
piires, 3. nad pidid saavutama edu. Kui nüüd keegi väidab, et ühe koolimaja
ehitamist ei saa võrrelda II MS aegsete kõrbelahingutega, siis on neil täiesti
õigus. Olukorras, mil oli tegemist täiesti konkreetsete inimeste eludega või
nende kaotamisega, impeeriumi lagunemisega ja maailma päästmisega ei saa
võrrelda koolimaja ehitamisega ega purgisuppide hankimisega. Need ei ole
võrreldavad, seda veidram on, et operatsioonides, kus oli kaalul kogu maailma
saatus, oli alluvatel lubatud initsiatiiv ja iseotsustamine, sest neid usaldati
või õigemini usaldati nende väljaõpet, autunnet ja elutahet. Aga rahuaegse
provintsilinnakese keskväljaku kiviparketi paneku otsust me linnapeale ei
usalda? Ei usalda sindrinahka? Kuid kuidas sai siis meie endi poolt valitud
1.KOHALIKU, 2. OMA, 3. VALITSUSE etteotsa sindrinahk? Või pole ta ikkagi
sindrinahk? Äkki on ta selline sindrinahk nagu ülalnimetatud ohvitserid, et
küll ei päästa maailma, kuid provintsilinnakese teeb küll korda. Teeb korda
omakasupüüdmatult, kogu linnale kasu tuues. Mnjah, te ei usu? Mina küll usun.
Ununenud tarkused
Siit jõuamegi küsimuseni, kas asju tuleb teha vaid
korraks, vähempakkumise stiilis või väärtuspõhiselt. Rooma sõjateed/taristu/infra
on vastu pidanud 2000 a. Ahvenamaa asfaldi järgi võib arvata, et see pandi maha
millalgi möödunud aastatuhande viimase aastasaja kuuekümnendatel aastatel. Meil
… algab augulappimine juba järgmisel aastal. Muide, tee näide on vaid näide,
illustratsioon, mida kõik on kogenud, sellele ei tasuks keskenduda. Mõned
ürgsed ja lihtsad teadmised, et teele tuleb teha põhi ja kate peab olema
selline, et sadevesi ära voolaks kipuvad
tohutus teadmiste kuhilas ja hunnitus progressigalopis kaduma minema. Seda
kõike mida vanasti tehti jõuõla ja paari plokiga vajavad tänapäeval
mitmekümnetonniseid masinaid, millest pool on täis topitud tarkvara, et
Inimesekene võiks töödega kiirelt ja „odavalt” valmis saada, ennast mugavalt
tunda ja kõhtu kasvatada.
Mõni
hange läheb „saba alla”
Üks
muhe vahepala. Kas olete märganud KUMU-sse sisenemise fenomeni? Seda, et vaba
valiku puhul siseneme me sellesse toredasse ehitusse … saba alt ehk mitte
peasissekäigust. Sealt, kus kõrguvad, laiuvad hunnitud trepiread, nagu inkade
templites? Seega elust KUMU saba all. Nii mõnigi asi läheb meil saba alla. Miks see nii
on et ehitame „ilusaid asju” ja siis … ei kasutagi neid . KUMU trepid, Mäo „üksildase
pumpla nimeline ristmik”, jne. Jällegi, kõik on hangitud reeglipäraselt, kuid
kas ka mõistlikult?
Esiisade tarkus ja targutus
Küll meie esiisad olid targad oskasid pea sada aastat
tagasi riigihangete seadusesse kirjutada sisse klausli, kuidas tagada tööde
teostamise. Esimene Riigihangete seadus võeti vastu juba möödunud sajandi
kolmekümnendatel aastatel. Siinkohal meenub mulle kaks asja: esiteks muistsete
oskuste kadumine ja F. Kreutswaldi ununenud rahvuseepos „Kilplased”.
Kilplastega oli selline lugu, et nad olid üleilma targad, kes andsid nõu maailma
vägevamatele kuningatele. Selle nõuandmise tuhinas jäid aga omad põllud ja
pered sööti. Saak jäi koristamata ja naised käima peale aitamata. Siis oli hea
nõu kallis ja arvake ära, kes päästsid koduküla ja soo jätkamise? Loomulikult
naised! Mehed aeti kokku ja peeti nendega üks põhjalik nõukoda, koos arutelude
ja visioonidega. Lõpptulemus oli selline, et tarkus tuleb asendada tölplusega,
siis ei tule kuningad neid tüütama ja kilplaste sugu saab jälle õitsema ehk
tänapäevakeelde panduna oleks projekt jätkusuutlik. Mõeldud, tehtud! Kilplased
hakkasid sama usinalt nagu vanasti häid lahendusi otsides, otsima ühte
nõmedamat lahendust teise järel. Tegid seda sellise innu ja hasardiga, et
muutusidki täiesti … kilpasteks. Lausa tölplasteks. Mnjah, kas ei tule kuidagi
tuttav ette. Mida võiks sellest muistendist õppida? Õpetussõnad võiksid olla
sellised: ärge mängige liialt tihti lolli, see võib alguses olla naljakas ja
mänguline, kuid pikemas perspektiivis olemegi vai kamp lolle või lollikesi. Mis nende hangetega siis on, kas
selle ümber on koondunud vaid tobude kari: esiteks tellijad tobud ei oska
hankedokumente koostada, teiseks ettevõtjad topelt tobud, ei oska hankedokumente
lugeda, siis pakkumise esitajad kolmekordsed tobud, ei oska dokumente
korrektselt esitada, seejärel neljakordsed tobud ametnikud-hindajad ei oska
teha õiget järeldust, kuigi vastavalt võistlustingimustele 98% moodustab hind?
Tobukari? Vaid „kolmandamal/neljaandamal” aastal peale tohutuid ajalisi ja
materiaalseid kaotusi, Riigikohus oskab öelda, kellel oli (just oli õigus),
sest käesoleval ajamomendil pole sellest õigusest enam mingit tulu. Aga
väärtused?
Kadunud
teadmised II
Kui Siberis, Vaheriigi „meisterklassis”,
käinud mees ütles ühele kinnistuomanikule, kelle krundil ta puid maha võttis, et
homme ma tööle ei tule, siis küsis peremees, kas juhtus midagi. Tegelikult ei
juhtunud mitte midagi … lihtsalt töö sai valmis. Normaalse, tänapäeva tempo, juures oleks see töö võtnud
kahel mehel nädalakese. Teisel kinnistul töötasidki need, kes ei tundnud töövõtteid ja neil
võttiski see nädala, sest iga puu mahavõtmise juures ohati, puhati, istuti
kännule tehti ahter vaiguseks ja pandi pläru ette. Nii see asi käiski ja kui
vaadata asja „tõrvapeede poolt” (tagument oli rohkest kännumahlast kleepuv ja
must), siis seda tööd ei olnudki võimalik teha ühe päevaga. Täpselt samuti nagu
meie arvame et püramiide, stonehengetsid jne. ei saanud ehitada inimesed, vaid
kas jummalad, tulnukad või … Jama puha, asi on vaid selles , et unustatud on
vanad, lihtsad, tõhusad ja säästlikud töövõtted. Nii nagu naabrimees 75 a. mehena
oskas jõuõlga ja mõistust kasutades teha üksi kahe mehe nädalatöö ühe päevaga,
kasutades „unustatud teadmisi”, oleme unustanud ka palju teisi teadmisi.
Tundub, et need iidsed tarkused on unustatud ka juhtimise, koostegemise ja
hankimise valdkonnas. Segi on läinud eesmärgid ja mehhanismid.
Mugavushange ja maailmaime
Hinnapõhine hange on mugavushange argpüksile, soov mitte
otsustada, mitte vastutada, mitte edendada.
Kui me alustasime Cheopsi püramiidist, kui millestki
igikestvast, tahte triumfist ja metsiku mõtte materialiseerimisest, siis
sellega ka lõpetame: Mida meie hangime? Millist metsikut mõtet me püüame
materialiseerida? Milline on see meie igikestev panus maailma … arengusse? Olla
vaid hapnikuhävitaja ja kompost lõputul arenguteel? Kipsjurtade lagujääke,
usaldamatuse tunnet ja vastutuse hajutamise mängu keerutav tuul see ometi ei ole ju.
Targutusi:
Gerhard
Herm „Foiniiklased. Antiikaja purpuririik” Olion 1998
Vahemere
asukaile, esmajoones kreeklastele, olid foiniiklased olnud alati veidi õudsaks
mõistatuseks. Hellenid ei mõistnud, kuidas õnnestus sellel tillukesel rahval
rajada riik, mis hõlmas peaaegu kogu piirkonna Gibraltari ja Liibanoni ranniku
vahel; nad said sellest aru seda vähem, et see riik tegelikult mitte kuskil
konkreetseks ei muutunud. See ei
avaldunud mitte tugevate linnade ja suurmaavaldustena, vaid pigem
kaubamarsruutide tiheda võrguna, mis oli nähtav ainult laevade hapra kiiluvee
jäljena.!
Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes
2012
Lk 108 „Yunus ise ütleb selle kohta, et asju
tuleb näha ussi perspektiivist.
Ta uskus, et lähedalt vaadates näeb asju
selgemalt. Teele ilmunud takistustest saab ussikese kombel ümber minna.
Ussikese vaatevinkel annab tunnistust alandlikust kohanemisest takistusega,
aidates vajadusel muuta kurssi, kuni tee on vaba.”
Lk129 „Paljud majandusteadlased usuvad, et
piisab ka väikestest sammudest, kui riik astub neid tasapisi ja õiges suunas.
Oma 1755. Aastal peetud loengus arvas Adam Smith, et „riigi viimiseks ülimast
barbaarsusest ülima külluseni ei ole õieti palju muud vaja kui rahu, madalaid
makse ja mõõdukat õigusemõistmist; ülejäänu tekkib isevoolu teel.”
No comments:
Post a Comment