Viisakusetus? Oleme harjunud? Ei! Ehk Ürgen Üksiklane

Vanad head asjad.

Täna kohtasin ma härrasmeest. Mõtlete, et kuskohast mina seda tean, et tegu oli härrasmehega? Väga lihtsalt – välja paistis ja kostus. Lugu lihtne. Olin just maja ees leherisu kokku ajamas, kui tema reipa, kuid mõõduka kepikõnni sammuga, möödaminnes hõikas „Tere jõudu!”. Mnjah, kui ma mõned kümned aastad tagasi Merkale kolisin, oli täieti tavaline, et kui kedagi nähti tööd tegemas, kas kraavi kaevamas või lund rookimas, siis hüütigi: „ Tere (külamees). Jõudu tööle!”. Loomulikult kostus vastuseks „Jõudu tarvis!”. Ja polnud mingit vahet, kas see oli tuttav inimene või tundmatu, omaniku või palgalisega - see oli lihtsalt kombeks ja see oli viisakas. Ettevaatlik viisakus on olnud meie esivanemate põlvedetagune kommunikatsiooni osa. Suhtlusvõrgustiku osa, öeldaks tänapäeval. Tänapäeval on jõudu soovimine … eee …  unustatud teadus. Lausa naljakas värk, kui soovid kellelegi tänapäeval jõudu, siis … jääb ta sind lihtsalt vaikides tuiutama ja „lappab” edasi. Tänapäeval on küll inimesed võrgus, kuid üksikud. No eraldiseisvad ja tere ütlemine, jõudu soovimine ning tunnustavalt peaga nikutamine, kui suhtlus ja viisakuse element on ununenud. Ka samamoodi nagu me oleme unustanud, kuidas Egiptuse püramiidid ehitati ja arvame nüüd iseenese tarkusest, et eks tulnukad … Kas ka viisakus on samasugune kaduv oskus? Töövõte? Kuid mitte kõigil …

Aga tema, see mööduv tundmatu, kes mulle jõudu soovis, veel mäletab ja mina mäletan. Ma mäletan veel mitut Inimesekest, kes mäletavad, nii et …. Miks peaksin ma häbenema elementaarset viisakust, mida meie esivanemad läbi lõputute põlvkondade au sees on hoidnud. Ma tahaksin sellist inimlikku suhtlust ja viisakust pärandada ka minust edasi astuvatele põlvedele. Muide viisakus ja au ei ole lihtsalt sõnakõlksud, need omavad oma väga kindlat väärtust. Isegi rahalist.

Hoidkem au sees au!

Mõnel alal tundub, et viisakus on justkui häbiasi. Kuid vaadake, kui mingis klubis on reeglipärane nurka roojata ja kõva kärts kõhutuult lasta, üldise kiitva naerupahvaku saatel, siis on see ikkagi mingi veidrike seltskond. Ülejäänud ühiskonnale jäävadki nad … veidrikeks, et mitte öelda midagi karmimat. Sama ka poliitikas, pole vaja keskkonda käitumuslikult ja verbaalselt kahjustada. Lihtsalt hoidkem au sees au.

Mul on ettepanek:

Pangem piirid PoliitInimesekeste käitumisele, sõnaseadmisele, väitlusoskusele, korrektsusele, millest väljapoole kukkumist meie, kui kõrgema võimu kandjad, karistame. See on ju meie võimuses. Uued valimised on tulekul ja juba õhust on tunda, nagu üks Poliitinimesekene on kunagi öelnud: varutakse „essu” ventilaatorisse viskamiseks. Vaadake, mina ei taha sellises keskkonnas elada, see tähendab, et ka mina pean seda reostust sisse hingama. Kas teie tahate? Ei taha? Õige! Kuid tehkem siis niimoodi nagu prügitalgutega – koristame prügi ära ja … ärgem enam laskem prügil tekkida. Samamoodi nagu prügi mahaviskamine puhtasse ümbrusse on piinlik, on ka viisakas seltskonnas matslikult käitumine piinlik … edaspidi(gi).

Foorumid

„Viisurist” on meil üpris vähe asjalikke arutlussaateid, no ühe käe sõrmedel võiks üles lugeda, peale selle tulevad kõik need kired, tormid, leegitsevad, ketšupilised/verised jm. mudrusaated. Seda enam on kahju, kui mõni unikaalsaade muutub ebaviisakuse taimelavaks. Olin/olen huviga jälginud „Foorumis” käivaid debatte. Miks ma kirjutasin sellise veidra formuleeringu olin/olen? Seletus lihtne: olen väsinud matslusest. Seal ei ole enam debatte, on vaid omavaheline kriisklemine, kraaklemine, matslik vahelekärkimine, ühtede ja samade  argumentide esitamine kõige kohta ja saatejuhi meeleheitlik ponnistus sead kõike ohjata. Hea küll, kui tegemist on mingi meelelahutussaatega a´la tordiga näkku & jalaga tagumenti, kus saate eesmärgiks ongi provotseerida osalejaid üksteisele ilgusi ütlema, klaasiga vett näkku viskama ja muid inetusi tegema, siis on see arusaadav. Selline see saade lihtsalt ongi, formaat on selline. Kuid kui tõsise saate formaat hakkab ära nihkuma, siis … pole see hea. See ei ole üldase hea. Kuid minu arvates on tegemist juhtiva poliitelu saatega. Tuleks endale (saate tegijatel, saates osalejatel, saate vaatajatel) selgeks teha, kas see on  koguperesaade või veidrike eripidu. Tahame ju (vähemalt sõnades), et ühiskonna kõik liikmed huvituksid poliitikast, riigiehitusest, et valimisiga oleks juba lasteaias ja vanemad saaksid lapshääli kasutada, kuid kuidas me kasutame seda ressurssi, mida ühiskond on PoliitInimesekeste kätte andnud. Kuidas me … (Peaaegu oleksin kirjutanud „kasvatame” noori poliitikast lugu pidama) … anname kõigile ühiskonna liikmetele tõuke huvituda poliitikast, kui meie igapäevaelu määravast jõust. Just, just igapäevaelu määravast jõust: alates transpordi korraldusest, töökohtade loomisest (selles mõttes, et ettevõtjatel oleks soov ja kasu neid luua), lasteaia kohtadest, meditsiini ja korrakitse teenustest, kuni silmade kinnivajutamiseni. See kõik ongi poliitika, isagi see on poliitika, kas meie lemmik klubi/kõrts/kino ellu jääb või  õhtuste uudiste ajaks juba suletakse. Viisakusetu, matslik ärplemine ei tekita meis huvi, seepärast kirjutasingi olin/olen. Olen piiri peal, kuid … palju on juba neid kes tammsaareliku kõrtsmiku kombel vaikselt mugisevad: „Litsid mehed need Vargamäe mehed!”. Ja ei vaatagi, ja ei kuulagi. Isegi ei kuule. Mnjah, sellist võõrdumist ma küll ei taha. Seepärast võiksime ju  kujundada näiteks baromeetri/foorumi, kus Poliitinimesekesed saavad punkte ka viisakuse eest. Noh, nagu iluuisutamises, tehnilised punktid ja … stiilipunktid. Tegelikult on parem näide vist suusahüpped, kui hüppad küll tehniliselt teistest rohkem, kuid lennu ja maandumise stiilipunktid jätavad sooritaja ilma medalikohast. Vaat niimoodi.

Haigus. Nakkushaigus

Vaadake, ega see viisakusetus ei tule meie keskele kohe ja äkki, ehedalt ei kusagilt. Sellel on oma eellugu ja juured. See on progresseeruv ja nakkav haigus. Sama nagu naisepeksmine, alguses müksatakse kogemata, siis meelega ja lõpuks mõnuga. On ju arusaamatu ja vastuvõetamatu? Sama on ka PoliitInimesekestega, me oleme lubanud neid üks kord silma kinni pigistades, näotult käituda, siis teine kord ja … tulemus on käes. Tulemus selles mõttes, et peaaegu kõigile meeldib teistest üle karjuda, vahele segada, halvustada jne. No ma ei tea, kui ma vaatan põhja ja läänemaade poliitikateemalisi teledebatte, siis toimub see mingil viisakuse nivool, kus vastase argumendid kuulatakse ära ja vastatakse siis omapoolselt - argumenteeritult. No vähemalt minu jaoks argumenteeritult. Ida pool … Mnjah, eks me mäletame neid demokraatia kasvuraskuseid nii Venes kui Ukrainas, kus parlament oli nagu rusikavõitluse areen. Kas me sellist parlamenti ja poliitelu tahamegi? Õnneks mitte, kuid kui haigus progresseerub … Muide ennesõjaaegsest ajast on üks „rusikajuhtum” meilgi teada, kui pärastine põllumajandusminister Tupitsa ei suutnud oma kirgi vaos hoida. See juhtum/tegu sai isegi omaette nime – tupitsat tegema.

Nüüd nakkusest. Meid kõiki vormib ümbritsev keskkond. Mäletan koolipõlvest klassivenda, kes „istuma jäi”. Selles õrnas eas toimub areng kiiresti ja tema jäi oma uue klassi tasandile. Keskkonna mõju. Sama täheldasin ka sõjaväes, kus juba täisealised kõrgharidusega mehemürakad laskusid kaheksateistaastaste mägedest kinni püütud harimatute karjakasvatajate massi tasemele. Tehti samu lollusi, ilgusi ja „munapiiksu”. Oeh! Jällegi keskkonna mõju. Sama toimub ka poliitmaastikul. Viisakusetuse lubamine on nakkav. On üpris nukker vaadata, kui intelligentne, viisakas diplomaat, kes on harjunud kõige keerulisemaid poognaid keerutama maailma poliitikasaalides, teades kogu maailma viisakus ja diplomaatiareegleid, käitub kodukamaral nagu mürsik liivakastis, püüdes teiste liivalossi lõhkuda ja tüdrukuis patsist sikutada. Kuid siin ei olegi midagi imestada, teda on tabanud lihtsalt raske keskkonnakahjustus. Keskkond vormib teda, sest selline käitumine on „klubis” mitte ainult lubatud vaid ka heakskiitu omav. Ettevaatust nakkusoht! Stopp! Ärgem laskem sellel epideemiaks muutuda.

Harjumusest … öelda halvasti

Iga harjumus saab alguse esimesest juhtumisest või teost. Kui väike laps kogemata laseb kõhutuult ja vaatab nõutult meie, täiskasvanute poole, siis on kaks võimalust. Esiteks me ütleme, et see ei ole sünnis ja seda häda tuleb kergendada kemmergus ja laps teab edaspidi, et käitumisreegel on selline ja mitte teistsugune. Kui juhtubki millalgi, midagi, tunneb ta sellest piinlikkust. Teine võimalus on see, et me õhutame takka, ütleme veel et „tubli” ja „terve mees, kes …” , pröökame veel naerda ja … No saate isegi aru, mida me sellise teguviisi peale saame. Sellest tekkib harjumus ja ajapikku … elu lahutamatu osa, mil tagumine osa märkamatult kogu aeg löriseb. Harjumus noh! Märkamatu harjumus. Sama ka PoliitInimesekeste viisakusega, kui seda õigel ajal ohjes ei hoia, saame terve toa täis paha haisu. Ärgem ässitagem neid nö. roppustele. Nad peavad kogu mõistuse ja seljaajuga tunnetama, et meile ei meeldi selline käitumine. Ei meeldi. Me ei vali neid – keskkonnakahjustajaid.

Valitsemisest, viisakalt

Minu sügava veendumuse järgi on viisakalt valitsemisel oma materiaalsed järelmid. Minu arvates viisakus innustab Inimesekesi tegudele. Hea küll võib-olla alati ei innusta ka, kuid vähemalt ei pärsi tegutsemislusti. Ei ole midagi odavamat kui õigel ajal öeldud hea sõna tunnustus või vähemalt märkamist tunnustav nikutus, kuid ei ole midagi kasumilikumat, kui sellest sõnast – õhuvõnkest – tekkiv tulem. Sõna jõud! Vaevalt on indiviidi või ühiskonda innustav selline PoliitInimesekene, kes on kogu aeg trossis, mossis näoga ja seletab, et „teie ei tea midagi”, „ärge segage”, „me ise siin teame, kuidas head teha” jne. Selline suhtumine võtab ühiskonnal tuule purjedest. Ise teha tahtmise purjed vajuvad longu nagu tuuletu mere korral. See, mittetegemine, muutub omakorda harjumuseks. Teha mittetahtev ühiskond ei ole jätkusuutlik. Niisama lihtsad need maailma asjad ongi.

„Lahkmeelsus”

Muidugi tuleb valitsemiseski ette erinevaid olukordi, lausa kriise. Sellisel erandjuhul peab ka kasutama erakordseid meetodeid, kõnepruuki ja lopsakaid ütlemisi, kuid mitte solvamisi. See on ka see tarkuse koht, et kriisi möödumisel osataks ära arvata normaalsusse tagasipöördumise punkt. Isegi siis, kui uus normaalsus on pidev ebanormaalsus.  Muide solvamise ja halvasti ütlemisega on see lugu, et neid ei unustata. Isegi siis, kui formaalselt andestatakse, seda ei unustata. See solvumus sete koguneb ja koguneb, kuni mingil võib-olla täiesti tühisel, ennustamatul, momendil keeb kõikehävitava mürgina ülesse. Seda oli näha ka „Ürgeni õppetunnis”. Kogu „viisuriruut” oli algusest peale täis pinget. Lausa tuntavat pinget. Ürgen oli jäänud … üksinda ehk Ürgen Üksiklane. Õigemini mitte ainult Ürgen polnud jäänud üksinda vaid kogu ta erakond oli jäänud üksinda. Võib öelda, et Ürgeniga oli jäänus vaid ta ülikond. Vaatepilt telestuudios tekitas kujutluspildi perepildist, õigemini pildi üksildasest persoonist ja tema mahajäätud, hüljatud ja solvatud kaasadest. No jah, eks Ürgeni erakond on ju aastate jooksul kõik oma partnerid maha jätnud, nii et ka praegune kaaslane teab, milline on sellegi ühiselulise liidu kurblik lõpp. Nii, et ennast vaos hoida pole kellelgi põhjust ega … soovi. Ma ei saa väita, et tehti kambakat, kuid see tuletab meelde ühte raamatut. Tyerman  „Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu” Lk 144 „ Aineliste vallutuste ja nende põhjustatud poliitilise konkurentsi baasil puhkes kriis, mis viis lõpuks välja Jeruusalemma pealetungile. 1. Novembril 1098 aastal läksid juhid peaaegu käsitsi kokku. /…/ Ainult sõjaväe põhimassi häälekaks muutunud surve sundis vürste kuidagi omavahel leppima: „lahkmeelsus” oli väljend, mille üks pealtnägija hindas nende suhteid.”

Just niimoodi see asi välja paistabki – lahkmeelsuslik ühendus, mida hellitavalt nimetatakse koalitsiooniks. Kas keegi on kuulnud, et kunagi kuskil oleks lahkmeelsusest tulu tõusnud? Ei ole? Vaat niimoodi.

Antud juhtumi puhul hakkas nagu vägagi tihti Ürgeni juhtum elama valimiseelsete konkurentide ja massimeedikute käes täiesti omaette elu. Ma ütleksin, et selles on mõningaid Vaheriigi tunnuseid, mille üks motosid oli: mis ripakil – see ära, mis ripakil ei ole, see ripakile ja – kah ära. No vaadake, üks allapoole suunurkadega Inimesekene ütles kehvasti, teisele allapoole suunurkadega Inimesekesele, mille peale esimene vabandas teise eest, see lugu ei … müü. Mitte kuidagi ei müü! Kuid põnevus, kas RAMI on võimalik lahti kangutada … jaa, see on hoopis teine tera. Seda vahtu müüd vabalt nädala, aga võib-olla ka kuukese. On ju selge, et olukorras, mil eelarve arutamine alles algab, valimiskampaania algamas kaotada „two in one” – nii RAMI, kui ka erakonna üks juhtvigureid. Vaat selline võib olla halva sõna jõud. Kehv tehing. Kui eelarve niimoodi kokku panna on tulemus …

 "Ürgeni meistriklass"

Ürgeni juhtumist võib olla kasu, see võib isegi muutuda ajaloo pintslitõmbes positiivseks tooniks, nimetusega -  "Ürgeni meistriklass". Vaadake, ega siis Ürgeni juhtum pole mingi erand, see on üldlevinud nähtus meie poliitmaailmas. See solvamine ja halvasti ütlemine. Sama süüdistuse oleks võinud esitada pea igale sõnakamale PoliitInimesekesele. Ka need, kes praegu häälekalt nõuavad RAMI tagasiastumist, on ise samas patus süüdi. Kõik nad on öelnud asju mida viisakas seltskonnas ei öelda ei pimeda, ei keldris ei sositades. See lihtsalt ei kõlba. Teisalt, kui Inimesekene kasutab solvavaid väljendeid teiste Inimesekeste kohta/vastu, siis näiab see lihtsalt seda, et tegmist on katkise Inimesekesega. Täitsa katkise Inimesekesega. Kui see juhtum aitab parandada meie suhtluskultuuri, väitluskultuuri ja kasvõi hambad ristis (esialgu, kuni harjumust veel ei ole) ka vastastikust austust meie poliitmaastikul "und" Bürokraatiamaailmas, siis ongi kehvast asjast saanud positiivne tulemus. Te kahtlete? Nagu Vanaema Marie ütles "Ets kaeme perra".
Muide "meistriklass" pole mõeldud üldsegi mitte pilamiseks, nii mõnestki nässu läinud asjast on saanud uus toode, delikatess või vähemalt midagi huvitavat. Arvate, et naljatlen? Ei ühti, meenutage vaid näiteks hallitusjuustu või vahuveini. Ehee, kõik puha vussiläinud protsessi tulem. Nii, et ...

Kaks tobu vaidlemas

Võib-olla aitab neil, kes veel ei ole viisakusetuse sohu langenud ennast distsiplineerida üks minu sõbramehe jutt (tänapäevaks on ta üks edukamaid ärimehi, kes eelistab privaatsust). Lugu ise järgmine: Elasid kord kaks venda paarismajas. No ütleme, et nende läbisaamine ei olnud just kõige parem. Tüli sünnitas tüli ja vänge sõna veel vängema vastuse. Vahel sai kohe keset õue sõnasõda üles võetus ja muidugi valjult ning kirevalt. Kord märkas minu tuttav vend, et naabrimees vaatab nende kraaklemist pealt ja muigab halvustavalt. Vend mõtlema, et naabrimees vaatab ja mõtleb, et näe kaks tobu kraaklevad, kuid ta ei tea ju, et mina ei ole tobu, mina olen tark. Sellest päevast alates jättis ta tülitsemise järgi, sest tema oli ju tark. Nii tark, et sai aru, mida naabrimees mõtles. Kas teie saite nüüd aru, miks on see sõber edukas? Ta tegi järeldused. Iseseisvalt. Ta ei läinud naabrimehele seletama, et mina ei ole tobu, tegelikult on minu vennas tobu. No ja kui oleks läinud seletama, siis oleks naabrimees aru saanud kristallse selgusega , et seletaja ei ole mitte ainult tobu vaid tobude tobu. Kuid kui teie PoliitInimesekesed omavahel kraaklete, mida te arvate, keda teist me peame … eee … targaks? Või arvame nagu vennakeste naabrimees?

Viisakus nagu iga oskus on arendatav, meie ülesandeks on olla selles arenguprotsessis treeneriteks. Just treeneriteks, mitte inspektoriteks.

Viisakus on seega keskkonnaküsimus, kui me ei taha elada käitumuslikul ja verbaalsel prügimäel, peame ka puhtust pidama. Tulles tagasi loo algusesse:  viisakust, rohkem viisakust. Jõudu tööle!!!

„Tänan, jõudu vaja!”

 

Targutusi:

(Chris Bellamy „Absoluutne sõda” Varrak Tallinn 2012 Lk 534) Kindral Paulus Stalingradi katlast feldmarssal Mansteinile. Viisakas käitumisstandard ja sellest kinnipidamine igas olukorras. „ Mu armas feldmarssal, „kirjutas Paulus, „kui ma tohin, siis ma kõigepealt vabandan paberi kvaliteedi ja selle pärast, et kiri on kirjutatud käsitsi …”

 (Antony Beevor „Teine maailmasõda” Tänapäev 2012 Lk 374) Kindralid omavahel „Ta käitus Slimiga uskumatult ebaviisakalt ja kui too sellega rahul ei polnud, nähvas Irwin: „Ma ei saa ebaviisakas olla. Ma olen kõrgemas auastmes.”

 

Edasised targutused on pärit minu paari aasta tagusest e-raamatust: „Bürokraat, võim ja Vanaema ehk konventsionaalse bürokraatia lõpp.”

 

 „Suhtlus- ja suhtumisökonoomika ehk nikutamine”

„Kadumas on mõisted „au“ ja „väärikus“, kuid on olnud terveid tsivilisatsioone, kus au ja väärikus iseenda ja ümbritseva suhtes olid nii kõrged, et neist ilmajäämine lahendati vaid ühel moel... Sealjuures fataalselt. Meil küll kipub maad võtma mentaliteet et: „Häbiga saab läbi.” Vaadates vahel mõnda telesaadet, tunned tõelist häbi inimliku edevuse ja rumaluse üle. Agatha Christie on oma ühe tegelase, miss Marple’i suhu pannud sõnad vastuseks küsimusele, kas Inimesekesed on head või halvad, mis võisid olla umbes sellised, et Inimesekesed ei ole ei head ega halvad, Inimesed on lihtsalt rumalad. Mõtlesin kaua, miks küll Inimesekesed lähevad sellistesse saadetesse, kus nad räägivad kogu ilma ees välja asju, millest pole sünnis isegi valjusti mõelda? Ja siis ühel momendil ma taipasin, et häbi ei olegi enam häbi, vaid häbi on muutunud/muudetud kaubaks. Kui midagi muud müüa ei ole, siis häbi on võimalik müüa gigantsetes kogustes ja lõpututes vormides. Meedia on ära tabanud, et maailm on täis üksikuid Inimesekesi, kellel pole iialgi lootust saada kuulsaks, tuntuks ja rikkaks. Igale Inimesekesele polegi antud võimeid ja mõnel pole ka tahet, mis tähendab, et nende päevad mööduvad üksluiselt nagu pleekinud tapeet, isegi mingit ketšupilärakat pole sellel. Kujutame nüüd ette üht USA Kesk-Lääne väikelinna mamslit, kelle elus ei toimu mitte midagi ja ei saagi toimuma, kuid „viisurisse” ju tahaks pääseda, kas või oma häbiga, kui muud kaupa ei ole. Ilmselt muudab see kümme minutit häbi ülejäänud elu elamisväärseks, sest siis ei ole ta enam igav tapeet, vaid vähemalt ketšupilärakas sellel. See on SÜNDMUS. Pealegi on sellel sündmusel väikelinnale plahvatuslik mõju, tekib kohalik prominent/poriment (ikkagi „viisuris” näidatud) ja võib-olla saab sellest ka ajaarvestamise üks aluseid. Kindlasti vähemtähtis võrreldes Hr Jeesuse sünniga, kuid siiski sündmus. Ajaarvamise näide pole mitte tuulest toodud, vaid reaalsus. Kas olete märganud, kuidas vanemad Inimesekesed räägivad, eriti maakohtades, kus aeg kulgeb hoopis teises rütmis, kui vilkalt sehkendavates metropolides? Seal ja neil ei ole mõisteid nagu näiteks: viis minutit pärast kahte või seitse minutit enne kaheksat. Sellistes kohtades, kus minutitel, tundidel ja isegi aastatel pole tähtsust, arvestatakse aega sündmuste järgi: see oli sellel suvel, kui Kusti ja Mari kihlusid, või sellel kevadel, kui Jaanil ja Annel sündis tütar, või sellel talvel, kui naabri Mihkli hobune pihta pandi. Need on kindlad ajaarvamise märgid ja neid kasutatakse kohalikus ajaarvestuses. Näiteks: see oli kaks suve pärast seda, kui Kallaku Mari käima peale sai. Selles väikeses Kesk-Lääne linnakeses muutub sündmus samuti ajaarvamise aluseks: „See oli kaks aastat enne seda, kui Anni „viisuris” näidati”. Peale selle on võimalik, et midagi kollast ja kleepuvat korjab „produkt Anni” üles ja teeb sellest kauba. Võib-olla ajutiseks, võib-olla vaid natukeseks ajaks, kuid see on juba puhas raha ja kuulsus. A. Bezuglov ja J. Klarov on oma krimkas „Mõrv raudtee eraldusribas” käsitlenud teemat, kuidas lollus muuta kapitaliks umbes järgneval moel, et targad sulid töötavad koos lollidega ning väga targad sulid teesklevad ise lolle. Lolli ei karista keegi, lollile tuntakse kaasa. Olla loll, see on peaaegu sama hea, kui omada kapitali, tavalise lolluse eest on võimalik teenida viis protsenti, aga ürglolluse eest koguni kümme protsenti aastas. Vaat selline huvitav arvamus lolluse konverteerimise kohta puhtaks rahaks. Kuid ega me siin lollusest rääkinud, rääkisime Kesk-Lääne mamsli häbist ja selle turustamisest. Ega meilgi teistmoodi ole, mida rohkem oma häbi tuulutad, seda kuumem kaup oled. Muide, kogu seda häbikaubandust ei maksa segi ajada avameelsuse ja avatusega. Ehk kui häbi võib muuta edukaks kaubandusartikliks, kas siis ongi mõtet kaitsta au ja väärikuse bastione. Arvan, et on, seda enam, et häbi kui kaup tekitab oma järgnevatel arenguspiraalidel häbitust ja sellele järgnevat häbematust. See kõik on aga väga kaugel meie esmasest teesist, et ole lugupidav enese vastu, siis on maailm lugupidav ka teie vastu.”

„Peaksime võib-olla just selliste pisiasjadega alustama treenimist, s.o austust iseenda ja ennast ümbritsevate suhtes. Ja vastastikku noogutamine ei pea olema mingi sügav orjalik kummardus, vaid väike peanoogutus, märguandeks, et teise tegu on märgatud ehk nagu Vanaema Marie ütles, peaga nikutama.”

 

„Nihutatud sõna ja sõna jõud”

„Kindlasti olete kuulnud väljendit sõna jõust, et hea sõna võidab võõra väe. Õige ta on, mitte ainult sõnal pole jõudu, ka komal on jõud. Kuidas muidu mõista, et sama lause erineva koma asetusega võib olla elu ja surma küsimus. Ehk kui kirjutada: „Surma mõista, mitte armu anda” ongi kõigel lõpp, kui ei suudeta organiseerida põgenemist. Seevastu resolutsioon: „Surma mõista mitte, armu anda” avab teie ees uued võimalused. Seega sõnal on jõudu, kuid sõna ei jää kunagi vaid sõnaks, selle tähendus ajas ja ruumis võib muutuda. Vahel toimub see muutus ajapikku, vaikse nihkumise kaudu, vahel aga nihutatakse sõna mõistet oma kasuahnete eesmärkide nimel.”

„Mõnede väljenditega on nii, et need moonduvad ajas. Näiteks kui olin laps ja keegi tahtis kellelegi midagi müüa, mida ei tahetud, nimetati seda kaela määrimiseks, ja kui seda asja ei tahetud, vastati et: „Määri see endale pähe.” Kiirel ajal, mil elame, pole kõige jaoks enam aega ja nii kui sulle midagi ebatarvilikku püütakse müüa, hüüatad, et „määritakse pähe”. Ehk enne, kui keegi jõuab midagi „kaela määrida”, soovitatakse see ühtlasi „pähe määrida”. Seega selge ja otsustav mõiste teisenemine.”

„Sõna jõudu teadsid juba meie kauged esivanemad, ega nad muidu kasutanud kaudnimesid nagu hallivatimees, võsavillem, mesikäpp, reinuvader, pikk-kõrv jne. Vanaaja inimeste motiivid, hirmud ja uskumused on arusaadavad või vähemalt seletatavad, kuid kui tänapäeval hakkame kurjategija ja päti asemel kasutama selliseid teisendusi nagu kurjam või kurikael, siis ei saagi aru, kas kardame midagi või on see äärmuslik poliitiline korrektsus. Kurikael, see on ju peaaegu sama süütu nagu võrukael. Muidugi on sellistel asendustel pikk ajalugu, kui meenutada kas või autovaraste ümbernimetamist autoärandajateks. Veelgi hullemaks läheb olukord, kui reporter, kommenteerides maaslamava purjus ja oksendava kaagi olekut, nimetab teda hellitavalt härrasmeheks või lausa džentelmeniks. Kui pätt on televisioonis härrasmees, kes on siis härrasmees? Või kes on džentelmen? Kas siis üldse tasub püüelda härrasmeheks või daamiks saamist? Või ei ole ikkagi sõnal jõudu ja mõju. Muidugi, kõik sõnad on ühiskondlik kokkulepe, et me nimetame mingit asja kindla nimega. Näiteks, kui me nimetame mingit värvi siniseks, siis ma ei tea ju, kas teiste Inimesekeste jaoks on see värv minu mõistes punane või roheline. Kuid ma tean, et oleme kokku leppinud seda nähtust, mis minu silmis on sinine ämber, nimetada siniseks ämbriks. Kui nüüd keegi ütleb selle kohta, mille kohta oli ühiskondlik lepe, et see on sinine ämber, hoopis punane saabas, on ühiskond kaose veerel. See on umbes samasugune olukord nagu vasak- ja parempoolse liikluse koostoimimisel.”

„Samas on mitmed sõnad kaotanud jõu ja tähenduse, muutudes sõnakõlksudeks ja parasiitväljenditeks. Sõnad on nagu muudki materjalid, mõnda neist võib aastasadu näpuvahel veeretada ja sellega ei juhtu midagi (võib-olla selle väärtus isegi kasvab), kuid teine materjal ei kannata pidevat käperdamist, vaid saab sellisest kasutamisest pöördumatuid kahjustusi. Kas olete pannud tähele, kui tihti ja kontekstiväliselt kasutavad Poliit-Inimesekesed ja raadiohääled väljendit „… ja olgem ausad …”? Kas see tähendab, et vaid sellel üksikul korral on vaja olla aus? Või tähendab see, et üldiselt ei ole me ausad? Või on see hoopis verbaalse hüüumärgi lisamine oma jutule? Või on see lihtsalt parasiitväljend nagu „pann”, „krt”, „rsk” jne. Igatahes vaata sellele väljendile otsa missugusest kandist tahes, üks on selge, sõnade tegelik tähendus olla aus on sellest väljendist kadunud. Pigem tekitab selline väljend kahtlust, mida siin jälle püütakse kinni mätsida. Nii ongi väga väärikas üleskutse, mis aumõistega ühiskonnas oleks viisaka seltskonna viimaseks legaalseks hoiatuseks (järgmine oleks juba au haavamine ja duell), muutunud tühjaks mahakukkunud sõnaks, milles puudub sõna jõud ehk see teeb kukkudes vaid „kõlks”. Sõnakõlks.”