Ideaalriigi missioonimajandus V5: Trükkides ... usaldust

 

Niisiis on meil teiega küsimusi? Küsimusi nn missioonimajanduse tegeliku toimimise, selle mõjude ja tagajärgede osas. Alustuseks, kui me tahame hakata majanduses nn missioonimajandust juurutama, siis kas keegi on lugenud selle konstruktsiooni algallikat M Mazzucato (MM) „Missioonimajandust? Mõttega lugenud? Teinud mõttekonstruktsiooni või vähemalt mõtteharjutuse, milliseid mehhanisme pakub „Missioonimajandus“? Lugesin seda mõned aastad tagasi, kui üht võimalikku komponenti majanduse edendamiseks kiirelt muutuvas maailmas. Oli selline huvitav (naiivne?) konstruktsioon inimese poolt, kes pole ise elanud ega kogenud riikliku plaanimajanduse kogu painet ja raskepärasust. Lugesin huvitatult nagu … ulmeromaani ja unustasin. Miks?  „Ismid“ segasid. „Ismidega“ püütakse midagi justkui jõuliselt tõestada, … jättes osa rehkendust tegemata. See toimub umbes niimoodi, et meie oleme siinpool tormlevat jõge ja magus marjamaa on teisel pool, ... "Edasi ...". Seda kirjeldataksegi, kuid kuidas üle mäsleva jõe saada, seda … Seda ei osata, ei taheta, ei julgeta, ei … Ühesõnaga tehelikku lahendit „ismid“ harilikult ei paku, pakuvad vaid punktiiriga illusioone. 

Hea võimalus on „ismi“ varjus ka mõisteid nihutada, ehitades turumajanduse lammutamise üles USA Kuumissiooni karkassile.  Nagu W.C. tabavalt märkis: “Mulle ei meeldi moraali ja matemaatika kokkusegamine, „ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 lk 147). Mulle ka ei meeldi. 

 Kui raamatus juba kapitalismi kriisist ja selle remontimisest pajatama hakati, siis oli selge, et pole aru saadud, mida remontida vaja on. Paar toredat mõttekildu jätsin salve, kuid ülejäänud … Kuni ilmnes, et ma polnud ainuke (NB! nali) kes „missioonimajandust“ luges. Sel kevadel ilmnes, et kurakäelised on seda konstruktsiooni päris põhjalikult tudeerinud ja omad väljanopped sellest teinud. Ja edasi tuleb nagu „ismimise“ noodilehest, saamata aru tegelikust probleemist ja selle lahendusest: „Kapitalism vajab põhjalikku muutust ning üle tuleb minna majandusmudelile, kus riik teadlikult turge kujundab.“ Sellele järgneb vastandamine: edendada Eesti ühiskonda kui tervikut mitte tagada üksikute valitute edu. Ja  sealt  edasi on juba lihtne kutsuda üles „just riigi ja valitsuse vastutus on märgata suurenevat ebaõiglust ning haarata ühiskonnas ja majanduses põletavate probleemide lahendamiseks ohjad.“ Ehk me saame ametkondlikult juhitava riikliku plaanimajanduse. Selline missioon siis …

 Selle koha peal (kas parandada on vaja „isme“ või kaasajastada institutsioone, mis ei suuda enam maailma muutuste kiirusega sammu pidada), lähebki meie teiega tulevikuvisioon lappama. Ohtlikult lappama, kui me selle „kuumissiooniga“ peaksime ühinema saab meist ajapikku kosmoseprügi. Minu sügava arusaamise järgi on (vaatamata kenadele terminitele nagu missioon ja ühine pingutus Kuulennuks) tegemist riikliku plaanimajanduse juurutamise katsega. Tagasipöördega.

 Parima praktika näited

 Kui missioonidest arutada, siis EV taassünnitamise faasis oli meie teiega missiooniks vabaneda raskepärasest riiklikust plaanimajandusest (kõigist neist riiklikest hindadest puruvanakestele, jahuussidele, kiluvõileibadele jm) ja üles ehitada paindlik, kiiresti reageeriv, teadmistepõhine majandus. Vormilt turumajandus, sisult nutikas. Konkurents, isiklik initsiatiiv ning loomerõõm pidid olema (ja olid) selle missiooni kütusteks. Sellel kursil  püsis missioon pikalt ja edukalt, kuni sellele hakati külge monteerima igasuguseid ilutulesid ja vilesid, sest suurtel/edukatel/vanadel majandustel olid need tuled ja viled. Aga meie ei olnud suured/rikkad/vanad, meie olime äsja ärganud viiekümneaastasest koomast. Meil jalg alles tuterdas ja süda puperdas koomajärgsetest pingutustest ja tühjast taskust (koomas testavasti kapitali ei kogu), kuid oli rõõm vabast tegemisest.  Meil ei olnud akumuleeritud vahendeid ja (vahel õnneks) ka teadmisi, meie geneetiline kood oli koomasse sattumisest tunduvalt muutunud ning osaliselt tühistatud. 

Eriti oli muutunud meie arusaamine ettevõtlusest. Tegemata vahet tegeliku lennuvõime ja unelmate vahel, muutus meie missioon kanapojalikuks optimismiks iga ettepaneku peale kilgata: Mina ka, mina ka, hakkan varsti munema“.   Missiooni raskuskese läks paigast ära, sest missioon oligi kavandatud minimalistlikult, tuled ja viled võtsid meie hoogu maha ja nüüd oleme oma enese raskuse all paigaseisus. Vabandust, tagasilanguses. Paigalseis on teatavasti tagasiminek ja kosmoses tähendab, see, et meil saab hapnik otsa (Apollo 13 näitel pihkub meil midagi gaasilist avaruumi). Meist saab kosmoseprügi. Hoiatus tulevastele, kuidas ei tohi kosmosemissiooni ega majandust juhtida ja nüüd on poliitturg paanikas: mida teha? Tagasilangus. Klassika ju - „Mida teha?“. Riputada veel enam tulesid ja vilesid missiooni külge, et paanika välja ei paistaks? Mängida lõbusaid lugusid nagu "Titanicul" või pöörduda tagasi reaalsusse – kuundumine pole enam võimalik, kuid kui väga pingutame (ja juhtimiskeskus ei sega üha uute tulede ja vilede kohustusega), siis maandumine on veel võimalik. Selles paanikaseisus ilmuvadki üha uued ulmeprojektid ja nn missioonid, „(…) kuid H.L. Menckeni arvates pole mainitud seigad oma vahel kuidagi seotud: „Igale keerukale probleemile leidub lahendus, mis on lihtne, selge ja ekslik.“ (J. Page „Suure vaimu rüpes“ Tänapäev 2011 lk 47). Nii on

 Avasektori kriisi pidulik ümbernimetamine

„ Kosmoses on oluline suund – kuhu sinu alussõiduk Päikese, Maa ja teiste kosmoselaevade suhtes ninaga osutab. Kui sa oma suunda ei kontrolli, juhtub kaks asja – alus hakkab pöörlema, nii et kõik pardalviibijad satuvad segadusse, ja see kaldub kursilt kõrvale, mis võib aja- või kütusepuuduse korral tähendada elu või surma.“ (Hadfield „Astronaudi soovitused eluks maal“ Ersen.2016 lk 47). Niisiis õige suuna leidmine on tähtis. MM katse luua edasiarendust turumajandusele (just turumajandusele, mitte kapitalismi remontimisele) läbi mõningate mehhanismide nihutamise (kaasfinantseerimine mitte laenamine jne) on tervitatav, kuid asi läheb rappa siis kui kogu pilti nähakse kapitalismi remontimise vaate kaudu. Suund on valesti määratud. Just selle koha peal lükatakse kõik võimalikud positiivsed muudatused avasektoris kõrvale, sest viga nähakse (sic! ahnetes) ettevõtjates, mitte avasektori enese ravimise tarviduses. Tulemuseks on uusväljaanne Platoni ideaalriigist, mis teatavasti ei täitunud, sest inimene on lihtsalt … inimene. Kas remontimist vajab kapitalism või avasektor? … või inimene?

Niisiis, millised on „Missioonimajanduse“ näited kapitalismi kriisist: „Kapitalismi kriis. Kapitalism oli ummikus juba enne 2020 aastal puhkenud koroonapandeemiat. Sellel ei olnud – ega ei ole – vastuseid tervele hulgale probleemidele, millest ehk kaalukaim on keskkonnakriis.“ (lk 38). Hm, miks peaks kapitalismil olema vastuseid keskkonnakriisile? Kas see „vastuste otsimine ja sihitamine“, ei ole mitte avasektori ülesanne. Tuleb välja siis, et õige on (kindlas kõneviisis) eelnenu ümbersõnastada ja tõdeda, et: „Avasektor on kriisis. Avasektor on ummikus … Sellel ei olnud -ega ole – vastuseid tervele hulgale probleemidele“. Eks ole, niimoodi oleks loogiline alustada missiooni.

Ja veel täpsustuseks, kui “Kokkuvõte: kapitalismi tuleb muuta“ (lk 237), siis lähtudes eeltoodud kapitalismi definitsioonist (eraomandus + turumajandus), siis … mida tuleb muuta. Kui kapitalism põhineb eraomandusel ja turumajandusel, siis mida tahetakse muuta, kas omandit ümber jagada või turumajandust asendada riikliku plaanimajandusega. See on valdkond, kus tuleb olla punktuaalselt täpne „Missioonimajanduse“ eesmärkide suhtes.

 Remondivajadus …

 Niisiis …. nn missioonimajandusese konstruktsioonis on välja toodud sellised näited, et ilmestada kapitalismi remontimise vajadust (lk 70/72/73):

 „Kuna avalik haldus peaks seisnema tõhususes, võiks oodata, et sellega hoitakse vähemalt maksumaksja raha kokku. Tundub, et nii see siiski ei ole. USA sõltumatu järelvalveorganisatsiooni Projekt on Goverment Oversight uuring näitab, et föderaal valitsus peab mõistlikuks selliseid teenuslepinguid, mille alusel makstakse erasektori teenuse osutajale 1,83 korda rohkem, kui sama asja eest föderaaltöötajaile ja üle kahe korra enam kui tasutakse võrreldavate teenuste eest erasektoris.“

 „2020 FT „Riigikontrolli 2016 aasta aruande kohaselt kulutab valitsus rohkem konsultantidele, ehkki see on riigiteenistujate tööst kaks korda kallim. 47 ajutist töötajat teenisid üle 1000 naela päevas, kusjuures võrreldav palk oli ainult 30 kõrgel riigiteenistujal. Samuti ei ole tagatud hinna ja kvaliteedi suhe“

 „Briti tervishoiuteenistuse 120 haigla kvantitatiivne analüüs 2010-2014 aasta kohta näitas, et juhtimiskonsultantidele tehtud suuremate kulutustega kaasnes märkimisväärne ebaefektiivsuse kasv ja neil ei olnud mingit seost patsientide olukorra paranemisega. Tervishoiuteenistuse kulutused konsultantidele samal ajavahemikul kahekordistusid: ligi 313 miljonilt naelalt 640 miljonile.“ Prr.

 Ütleks niimoodi, et päris kõnekad ja hirmuäratavad juhtumid. Kuid mis on nendel puutumust kapitalismiga? Need vead süsteemis on valesti adresseeritud. Täiesti valesti. Tegemist on ju avasektori otsustega, avasektori disainitud hangetega, mitte turumehhanismidega, enamgi veel,  sellised hanked on turu solkimine, destabiliseerimine avasektori poolt ja avaliku raha kuritarvitamine.

 Otsustusõigus ja otsustusjulgus

 See näitab, et just avasektorit (avalikku teenistust) tuleb kaasajastada. Võib-olla taaastada otsustsjulgus, mis on asendunud vastutuse hajutamisega.  Uus/vana võimalus: otsustusõiguse ja vastutuse korrelatsioon. Nagu kirjeldab üht õnnestunud avasektori missiooni  Tim Harford („Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012 Lk.75/76): Briti Õhujõudude ministeerium andis 1931.aastal välja nõudliku hävituslennukite spetsifikatsiooni. (…) Teiseks aga tundus, et esitatud nõudmisi on peaaegu võimatu täita (…) Esialgne tulemus valmistas pettumuse. … Ministeerium kaalus isegi lennukite tellimist Poolast. (…) Üks osalenud firmadest oli Supermarine. Üks ministeeriumi ametnikest, õhukomandör Henry Cave-Browne-Cava otsustas tavapärast hankeprotseduuri ignoreerida ning tellida lennuki huvitava eksperimendina. See lennuk oli Supermarine Spitfire

Vaieldamatult esindas Spitfire üht ajalooliselt olulist tehnoloogilist läbimurret. …

 „ Winston Churchill tabas märki, kui ütles Spitfire pilootide kohta, et üheski varasemas konfliktis polnud nii paljud inimesed olnud tänu võlgu nii vähestele. Võib-olla polegi päris liialdus väita, et Spitfired päästsid vaba maailma. Lennuki prototüüp läks valitsusele maksma umbes sama palju kui maja Londonis – 10000 naelsterlingit.”

"Millist tulu lootis saada Henry Cave-Brownw-Cave 10 000-naelane investeering? 430000 inimest päästeti gaasikambrist ja Hitleri ilmajätmine tuumapommist. Sellele ei söendaks ükski ökonomist hinda määrata.” Tehtud. Missioon täidetud. Sõda võidetud.

 Tänapäeva avasektoti viga on selles, et avasektor tegelikult ei tea mida teha ja kuna ei tea siis ka ei julge teha, alahinnates turusektori võimekust. Ehk nagu märgib Vance („Elon Muski“ Lk 199), et:  „Me püüame kosmosetööstuses midagi suurt ära teha. Kui reeglid on sellised, et progress ei saa toimuda, siis tuleb nende reeglite vastu võidelda.

         Regulaatoritega on üks fundamentaalne probleem. Kui regulaator nõustub reegleid muutma, ja siis juhtub midagi halba, võib ta päevapealt oma tööst ilma jääda. Samas kui ta muudab reegleid ja juhtub midagi head, ei saa ta selle eest mingit preemiat. Nii et süsteem on ebasümmeetriline. Seepärast on väga lihtne mõista, miks regulaatorid on reeglite muutmise vastu. Just seepärast, et ühelt poolt ootab teda raske karistus ja teiselt poolt ei oota seal mingit preemiat. Kuidas võib ükski mõistlik inimene sellise ettekirjutuse kohaselt käituda?““. Nii, et kuna mudeli põhi on vale, siis lisades regulatsioone ja inimesi avasektorisse muutub olukord meie teiega jaoks … Kriitiliseks? Me jäämegi triivima?  Milline suund siis?

 Kuumissioon ja … mis missioon

 Kogu selle nn missioonimajanduse kontseptsiooni puhul, milles on mõningad väga nutikad tähelepanekud ja lahendusalged, osutub vigaseks see, et mõisteid nihutatakse ja lahendused pole loogilises jadas, vaid hüppavad üle põhilistest probleemidest … eee … inimesest, tema ekslikkusest. Kuumissiooni toomine selle teooria tugiraamistikuks on eksitav, sest Kuulennu missioon ei püüdnud muuta turumajandust ega omandisuhteid, vaid jõuda erasektori ürgenergia abil Kuule. Tänu administratsiooni (sõjalistele) eesmärkidele, avalikule rahale, missioonile keskendumisele ja turu toimimisele suudetigi missioon täita. Lihtne. „Võrreldes 40 aasta taguse ajaga on tänapäeval ekspeditsioonide planeerimisel üks probleem selles, et NASA on kasvanud palju suuremaks. Liiga palju kokkasid ei suuda kokku leppida, kuidas suppi keeta. Nagu Apollo programmi isa Wernher von Braun on Kuule maandumise kohta öelnud: „Kui meil oleks olnud rohkem inimesi, poleks see õnnestunud.” (Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012 lk 175). Nagu öeldakse - õigeid asju tuleb teha õigel ajal.  Nüüd ongi meid saanud rohkem ja missioonid ei õnnestu, sest „rohkemad“ genereerivad rohkem rämpstööd reformide ümber ehk reformideni ei jõutagi (tõstame lauale, vaatame sisse, venitame kasutuks, pühime vaiba alla). Pigem on tänapäeval tegemist kolonel Joe Kittingeri lennust heeliumõhupalliga 30 km kõrgusel. „ Oma memuaarides „Man High” meenutab Simons, et tema meelest „võttis   Kittingeri üle võimust see veider ja vähetuntud lahtirebimise efekt (---), et teda haaras see veider unelus ja ta tahab justkui hüpnotiseeritult lennata edasi ja edasi, ilma tagajärgedele mõtlemata. Simons võrdles lahtirebimise efekti sukeldujal esineva lämmastikunarkoosiga. See on meditsiiniline seisund – rahu ja kõikvõimsuse tunne, mis võib sukelduja üle 30 meetrist sügavamal võimust võtta. Seda nimetatakse ka Martini efektiks (sügavamal kui 20 meetrit üks klaas iga 10 meetri kohta).”(lk 67). Tänane poliitturg kannab endas tugevaid Martini efekti tunnuseid - " ta tahab justkui hüpnotiseeritult lennata edasi ja edasi, ilma tagajärgedele mõtlemata."

 Raha …

 „Missiooni“ rahastamisega läheb missioon täiesti  käest ära, on küll õilsate kavatsustega (loodetavasti), kuid vale kütusega. Ühest küljest on tervitatav, et selle konstruktsiooni puhul räägitakse ka rahastamismudelist, kuid … Kuid selle koha peal ei ole ma kindel, kas selle eesmärgiks on rahasüsteemi kokkuvaristamine (ka see võib olla ju missioon) või siinkohal kogemata välja räägitud Lollidemaa (Pinicio, Alice, Basilio) laadse rahastusmudeli modernne taasleiutamine? Tegelikult pole sellel tähtsust, sest tulemus on sama – usaldusekadu. Kõige sellele järgnevaga.

 Hea algus ... vähemalt

Vaadeldes seda konstruktsiooni lähemalt algab see ju täiesti õigesti.  „Missioon nõuab pikaajalist mõtlemist ja kannatlikku rahastamist. Nagu iga teisegi ettevõtmise puhul, tuleb ka missiooni eest tasuda. (…) Just hädatarvidus võita on see, miks leitakse alati raha sõjaaja missioonidele (…)

Ei ole mingit põhjust, miks ei saaks suhtumist „mida tahes selleks vaja läheb“ kasutada ühiskondlike probleemide lahendamiseks. Aga tavapärase arusaama järgi on eelarvepaika pandud, nii et kui raha kulutatakse ühes valdkonnas, siis toimub see mõne teise valdkonna kulul. (…) Ent mis juhtuks, kui eelarve põhineks saavutatavatel tulemustel nagu kuulennu ja sõdade puhul? Mis juhtuks, kui esmalt ei küsitaks, kas me saame seda ettevõtmist endale lubada, vaid mida me tegelikult tahame ja kuidas me tekitame missiooni elluviimiseks vajalikud ressursid.“ (lk. 213).

 

„Tekitamine“ mulle meeldib, kuid administratsioonid on pidevalt tekitanud „ühiskondlike probleemide lahendamise erinevaid mudeleid“. Mida me siis nüüd loome või parandame või tekitame? 

Kuid võib olla, et me asume parandama asja, mida pole olemaski. M. Thatcher („Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 205) juhtinud tähelepanu sellele, et mitte segi ajada riiki, ühiskonda ja üksikisikut: „Liiga tihti serveeritakse riigi valukohti ühiskonna valukohtadena. Samamoodi: kui on vaja tegutseda, kutsutakse reageerima ühiskonda. Aga ühiskonda kui sellist pole olemas, välja arvatud mõistena. Ühiskond koosneb inimestest. Just inimestel on kohustused ja veendumused ja meelekindlus. Just inimesed teevad asju.”

"Ta (Margaret Thatcher) eelistab mõelda üksikisikute ja perekondade tegudest kui ühiskonda tegelikult koos hoidvatest sidemetest, mitte ühiskonnast kui abstraktsest mõistest. Tema lähenemine ühiskonnale peegeldab tema sügavat usku isiklikku vastutusse ja valikusse. Asjade jätmine „ühiskonna” hooldeks tähendab põgenemist tõeliste otsuste, praktilise vastutuse ja tõhusa tegutsemise eest.“ Tundub hoomatavamana ja hallatavamana.

 Pidev areng

 Areng toimub pidevalt, ka heaolu areng, kuid olles selles muutuses sees, ei hooma me tihti selle kulgu. H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 60/61) on toonud jada sellest kuidas riigid, majandused „ühiskonnad“ ja inimesed ajas arenevad (HR jaotas riigid 4 gruppi): „Ma sündisin Egiptuses „Rootsi, kuhu ma 1948 aastal sündisin, oli tervise-rikkuse kaardil samas kohas, kus praegu asub Egiptus. See tähendab, et Rootsi oli täpselt 3 taseme keskel. Elutingimused 1950-nendate Rootsis sarnanesid praeguste 3. Taseme riikidega nagu Egiptus ja teised. (…) Olukord Rootsis on paranenud kogu minu eluea jooksul. 1950-ndatel ja 1960ndatel arenes see tänapäeva Egiptusest tänapäeva Malaisiaks. (…) Kui sündis minu ema, aastal 1921, oli Rootsi nagu praegune Sambia. See on 2 aste. (Minu vanaema oli meie pere Lesotho esindaja. Kui tema 1891 aastal sündis, oli Rootsi nagu tänane Lesotho. (…) Mu vanaema pesi kogu elu käsitsi oma üheksaliikmelise pere pesu. Ent vanemaks sades oli ta tunnistajaks imelisele arengule (…) Oma elu lõpuks oli ta majja saanud külmaveekraani ja keldris oli käimlaämber: võrreldes tema lapsepõlvega, mil kraanivesi puudus, oli see luksus. (…) Minu vanavanaema sündis aastal 1863, mil Rootsi keskmine sissetulek sarnanes tänapäeva Afganistaniga. (…) Aga praegu on Afganistani ja teiste 1 astme riikide elu palju pikem kui rootslastel aastal 1863. See tuleneb sellest, et enamik inimesi saab osa elementaarsetest uuendustest, mis nende elukvaliteeti parandavad.“

 „Ka teie kodumaa on hullumeelse kiirusega arenenud. Võin seda kindlalt väita, kuigi ma ei tea kus te elate, sest kõikides maailma riikides on oodatav eluiga viimase 200 aasta jooksul kasvanud. Tõele au andes on peaaegu igas riigis peaaegu kõik näitajad paranenud.“.

Nii ongi, ka meie kodumaa on arenenud hullumeelse kiirusega (olenemata koomast ja geenikaost) , mis ei ole üleskutse hullumeelsusele vaid õigetele valikutele.

 Vajaduste lõputus

 Kõik arengukavad lähtuvad eesmärgist parandada inimeste eluolu, nende toimetulekut. Elementaarne. Kuid Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 61) toob vajaduste rahuldamise osas sisse arusaamast, et vajadused on lõpmatud: „Kuidas te inimeste põhivajadusi ka ei määratle, niipea kui tagate kõigile nende tasuta rahuldamise, hakatakse neid võtma iseenesestmõistetavatena ning ühiskondlik võistlemine ja poliitiline võitlus koonduvada mittepõhiliste luksuste ümber – olgu selleks uhked Lk isejuhtivad autod, ligipääs virtuaalreaalsusele tuginevatele teemapakettidele või biotehnoloogia abil parendatud kehad.“

“ Homo sapiens ei ole loodud rahul olema. Inimese õnnelikkus ei sõltu niivõrd objektiivsetest tingimustest kui meie enda ootustest. Ootused aga kipuvad olukorraga kohanema, sealhulgas teiste inimeste olukorraga. Asjaolude paranedes suurenevad ka ootused ning seega olukorra märkimisväärne paranemine meis hoopis rahulolematust kasvatada. „ Nii, et kuidas rahastada inimese põhivajadusi, mis ei ole enam põhivajadused? Või kes peaks rahuldama inimeste mittepõhilisi vajadusi? Peale inimese enese? Administratsioonid seda igatahes enam ei suuda, sest vajadused muutuvad üha spetsiifilisemateks ja kallimateks. Ainuke millega administratsioonid saavad panustada, on keskkonna loomine, milles inimeste initsiatiiv ja loomingulisus ise suudavad oma vajadusi rahuldada. Kuid ... Kuid see oleks administratiivarbujate jaoks liiga lihtne. Ka nemad usuvad, et inimene on ekslik, kuid samas nad usuvad, et: " . Bürokraatia suurim probleem on veendumus nagu Roland Reagan seda väljendas, et just nemad on „peaaegu igavaene maine elu“. Organisatsiooni masinavärk elab üle iga viimase kui juhi.“  ja "„Aja jooksul kipub igasse organisatsiooni kogunema vajalikust rohkem inimesi. Tavaliselt rassivad nad keskmistel tasanditel, kus otsivad endale tegevust allpool asuvate töötajate kontrollimisega. Mõnikord läheb asi käest ära, sest nende keskmiste hulk kasvab. Enne kui seda mõistetaksegi, on loodud terve kontrollijate kogukond, kes kontrollivad inimesi, kes kontrollivad teisi inimesi, kes omakorda kontrollivad kolmandaid. See on valitsuse endeemiline, ehkki mitte ainulaadne fenomen.“ (D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 lk 188/195). Selline laiendatud taastootmise mehhanism siis.

 Raha tekitamine …

 Nüüd jõuame selle lõbusa  mõtteni (kuhu kaob raha ja kus(t) tekib tolm vastandkäsitluseni ehk kus(t) tekib raha …), mis  võib tunduda kummaline ja uus, kuid ei ole seda. „2005 a märts uuris kongresmen P Ryan kas jooksval finantseerimisel põhineva pensionisüsteemi kulud on mõistlikud ja kas rahavoogudega on probleeme. A Greenspen „Miski ei takista valitsusel tekitada nii palju raha, kui ta tahab, ja maksta seda kellelgi. Küsimus on selles, kuidas luua süsteem, milles luuakse reaalset vara, mida saab siis kasutada  nende hüvede ostmiseks. Nii et asi ei ole turvalisuses. Küsimus on sellise finantssüsteemi ülesehituses, mis tagaks, et tegelikud pensioniressursid loodaks sularahast eraldi.“ Teisisõnu on põhiküsimus selles, kas majandusel on tootmisvõimsust, et seda raha, mida luuakse ja antakse erakätesse, hästi ära kasutada.“

„Missioonid annavad kulutustele ja investeeringutele just säärase suunatuse, mida järgides laiendada tootmisvõimsust soovitud suunas. Nimelt see suund – mitte küsimus, kas raha on piisavalt – tulebki põhjalikult läbi uurida ja arutada. Tavaliselt kostetakse seepeale: „aga kui valitsus jääbki laenu lõputult kasvatama, et täita oma kohustusi sotsiaalkindlustuse vallas? Me ei saa kulutada rohkem, kui teenime. Ühel päeval seisame silmitsi hirmsa võlakohustusega. Muinasjutulist rahapuud ei ole olemas.“ (lk 214). Selles konstruktsioonis on mitmeid ahvatlevaid komponente, kuid põhiküsimus on kas „Missioonid annavad kulutustele ja investeeringutele just säärase suunatuse, mida järgides laiendatakse  tootmisvõimsust soovitud suunas.“? Pealegi, kui laiendatakse, kas see on siis kasumlik? Kui Kuumissioon ja sõjavõit on kindlapiirilised fokuseeritud eksistentsiaalsed, siis on need ka hallatavad, kuid „uute kehade“ missioon võib hajuda elementaarseks raharaisuks. Triivime edasi, hapnik pihkub …

 Trükkides … usaldust?

 Niisiis, need meist teiega, kes mõtlevad (vanamoodsalt), et millegi ostmiseks peab olema raha, siis meie loogika missioonikonstruktsiooni ei sobitu. Kuidas nii? Elementaarne. „Kuid see loogika ajab segi majapidamiste rahaasjad ning riigi rahanduse. On tõsi, et perekond ei saa vara müümata, sissetulekut suurendamata või kulusid kärpimata kulutada pika aja jooksul rohkem, kui teenib. Ent riik ei toimi nii. Põhjus on lihtne: riik trükib raha, tal on suveräänne valuuta, Kui riik otsustab kulutada raha sotsiaalkindlustusele, riigikaitsele  või maanteedele, teeb keskpank – olgu Euroopa Keskpank Inglismaa Pank või USA föderaalreserv – raha tegelikult kättesaadavaks. Ta ei lükka riigi tšekke tagasi. Kuna keskpank saab emiteerida naelu või dollareid, jälgib ta lihtsalt seisu – suuresti samamoodi nagu jalgpallimängu punktilugeja saab piiranguteta lugeda, mitu väravat kumbki poolvõrku lööb. Võlg koguneb ja intressikulud tõusevad, kuid seni, kuni inimesed tahavad oma riigi vääringut säilitada ja – see on Greenspani jutu iva – loodud raha investeeritakse tootlikult, saab võlgu elada ka kohustusi täitmata.“ (215) Vau!!!

 Paksud pidulauas

  Ilmselt just see võlgu elamine koos kohustuste mittetäitmisega on selle konstruktsiooni kõige "nämmam" osa. Siiski tuletab see koht mulle meede W Bonner A Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 210/208/209) arutlust: „Poliitikutel polnud mingit probleemi anda majandusele Keynesi poolt soovitatud tõuget. Ent kui asi jõudis raha säästmiseni tõugete läbiviimiseks, polnud kunagi õige aeg. Kulutamise vähendamise hetk ei tundunud iial saabuvat. Nagu paksud pulmapeol, rääkisid poliitikategijad endale et nad söövad pärast pidu vähem – heastamaks oma õgarlust. Kuid riigi majanduses ei ole paastumiseks kunagi õige aeg.“

„Keynesi järgse „funktsioonifinantsisti“ apostli professor Abb Leneri kuulsates sõnades ei ole riigivõlaga midagi valesti, sest „me võlgneme seda iseendale“. Nendel aegadel olid konservatiivid piisavalt nutikad tõdema, et on suur vahe segastel asesõnadel – üks neist on „meie“ (koormatud maksumaksjad), teine aga „iseendale“ (need kes elavad maksustamisest).“ Tõsiasi on aga see, et lõppkokkuvõttes maksab keegi tehtud kulutused ikkagi kinni. „Kui nad oleksid selle üle sügavamalt mõelnud, oleksid nad tõdenud, et nad väljastasid arveid, mida tasuma peavad järgnevad põlvkonnad; nad kulutasid raha, mida nende lapsed ja lapselapsed veel teeninudki polnud. Sest mida muud riigivõlg on kui põlvkondadevaheline obligatsioon, vanavanemate ja vanemate poolt lastele pandud koormus?“ Millegi pärast tundub see konstruktsioon mõistetavam kui nn missioonimajanduse riiklik (suveräänne) rahatrükk.

 „Moderne“ rahateooria/rahaloome

 Nüüd jõuame konstruktsiooni kõige huvitavama kohani, mida ma algselt pidasin „kogemata“ saladuse väljalobisemiseks (215/216), kuid ilmselt on tavapraktika „Viimasel ajal on näiteks Stephanie Kelton ja teised modernse rahandusteooria koolkonna majandusteadlased püüdnud valitsustele selgeks teha, et vaade, nagu peaks riik enne kulutamist raha koguma, tugineb äraspidisele loogikale. Tegelikult tekitab kulutamine ise raha. Selline käsitlus põhineb  Hyman Minsky töödel, kus on ületatud arusaam, mille järgi raha lihtsalt õlitab kaubanduse rattaid. Kirjeldan lühidalt, kuidas toimib see teooria praktikas oma raha emiteeriva riigi puhul, kes on niisiis raha monopoolne emitent.

 Protsess algab loogiliselt sellest, et riik kulutab ehk investeerib raha. See on ilmne, sest kodanikud ei saa riigi väljastatavat raha enda käsutusse enne, kui riik pole seda esmalt kulutanud või välja laenanud. Iga kord, kui riik raha kulutab, kogub ta osa sellest hiljem maksudena tagasi. Kui riik kulutab 10 naela ja võtab sellest 4 naela maksu, võib öelda, et tema puudujääk on 6 naela. Aga see 6 naela on samal ajal inimeste ja ettevõtete käes. Nemad on 6 naelaga plussis. Avaliku sektori puudujäägi paarik on erasektori ülejääk. Teisisõnu peavad ava- ja erasektori bilanss olema teineteise peegelpildid (ekspordi ja impordiga on keerulisem lugu, kuid seda ei ole siinse arutluse juures lahata) Avasektori puudujääk nii öelda puhub Briti naelu bilanssi juurde, sellal kui avasektori ülejääk imeb neid bilansist välja. Kestev eelarveülejääk tähendab pidevat imemist, mistõttu kaotab erasektor finantsvarasid, sest tähtaeguvaid võlakirju ei väljastata uuesti. Niisiis nõrgestab eelarve ülejääk erasektori bilanssi.“ Niisama lihtne lahendus? Selline on siis moderne rahandusteooria. Vaat see on tõeliselt revolutsiooniline tõdemus, kuid see pole veel kõik nagu ütlevad reklaamid, meie kõik saame riigi võlgadest kasu. Ja üldse – raha tekkib ainult seepärast, et riik teeb kulutusi ... võlgu ehk võlad ongi meie kasum. Ka tore mõttepojukene.

 Riigivõlg kui pensionääride õnn? 

„Mis juhtub riigi kulutatava rahaga, kui see jõuab erakätesse? Suur osa sellest investeeritakse võlakirjadesse. Erinevalt naelast või dollarist on neil võlakirjadel garanteeritud intressimäär. Need on ka väga likviidsed. Õieti moodustavad riigivõlakirjad finantssüsteemi põhialuse ja paljude portfellide tuuma, nii et pensionärid, kes kurdavad riigi priiskava kulutamise üle, elavad tõenäoliselt osalt riigivõlakirjadest saadud tulust. Riigivõlg, mis vaevab paljusid poliitikuid ja kodanikke, on tegelikult aegade jooksul riigi kulutustest akumuleerunud raha, milt ei ole maksu kogutud ja mis on muutunud eraomandis olevaks varaks. Avasektori kahjum võrdub erasektori kasumiga.“ Kas seda tuleb mõista niimoodi, et riigivõlg on maksupettus ja riigisektori kahjum on tegelikult kasum … eee … erasektori kasum? Lühidalt kokku võttes, riiki on vaja selleks, et ta tekitaks võlgasid, et meie teiega sellest võlgade intressidest kasu saaksime?  Päris pöörane.

Tuletab meede mitmeti korratud baarikülastajat, kes tellib sõrme jagu head viskit, kuid märkab siis sama hinnaga konjakit ja vahetan viski konjaki vastu. No ilmselt oli heasüdamlik baarmen. Külastaja lonksatab oma joogi ära ja asutab minekule. Baarmen küsima: „Aga kes maksab?“ Külastaja omakorda „Aga mille eest?) Ja siis läheb edasi

„Konjaki eest“

„Aga ma vahetasin selle ju viski vastu“

„Aga viski eest sa ka ei maksnud“

„Aga viskit ma ei joonud ka“ ja … vasakule ära.

Tundub kuidagi sarnase jadana. Siiski saame me sellest konstruktsioonist teada, et riiklik võlgu elamine on riigirahanduse põhikandekonstruktsioon on selles, et riigi võlakirjad on garanteeritud intressiga ja väga likviidsed. Nii see on, kuid põhjus miks neid võlakirju vaja on pole mitte selles, et riigil on vaja sõda võita või Kuule sõita (kurke müüma), vaid see on vaid raamistik võla tekitamiseks, millest saavad elada „paljud portfellid“. Niisama lihtne siis? Garanteeritud kasumi loomine „portfellidele“?

Tõsiasi on muidugi see, et võlad on võlad ja need tuleb tasuda. Intressidega. Neid muidugi refinantseeritakse, kuid tõsiasi on et UK maksab siiani Napoleni sõdade võlgasid, paljud riigid maksavad I MS j II MS võlgasid. Võlg on võlg, sest kui „Kui riik otsustab kulutada raha sotsiaalkindlustusele, riigikaitsele  või maanteedele, siis tuleb edasi minna Greenspeni krüptilise tõdemusega: „Küsimus on selles, kuidas luua süsteem, milles luuakse reaalset vara, mida saab siis kasutada  nende hüvede ostmiseks.“ Tegelikkuses on niimoodi, et olenemata meie vagadest soovidest ja usinast planeerimisest on maailm ikkagi selline, et see on suuresti juhusepõhine. Kui „reaalset vara ei looda, mida saab siis kasutada  nende hüvede ostmiseks“, siis pöördub see reaalseks võlaks. Meie kõigi võlaks. Peame siiski meeles, et nii II MS, kui ka Kuuprojekt olid sõjalised ettevõtmised, need ei olnud sotsiaalsete probleemide lahendamise projektid. Just sellel põhjusel ei saa neid projekte ega nende maksumusi võrrelda.

Nii, et sellisele „missioonile“ ma ennast üles ei anna (kindlas kõneviisis)

Järgneb ... 

Targutusi ... 

 „NASA 1962 aasta eelarve oli 1961 aastaga võrreldes kolmekordistunud. „See on jahmatav summa, ehkki mõnevõrra väiksem, kui me igal aastal sigarettide ja sigarite eest maksame“. Kui „Marlboro“ ja „Parliament“ on meile taskukohased, siis võime endale lubada ka rakette ja kosmoselaevu.“

 „Apollo kulutuste tippaastad olid 1966 ja 1967, kummalgi aastal umbes 3 miljardit aastas. Just selsamal ajal kulutasid ühendriiklastest suitsetajad tubakatoodete ostmiseks üle 9 miljardi dollari.“

„Mõlemal aastal maksis sõda üle 19 miljardi dollari. See tähendab, et kummalgi aastal kulutas USA Vietnamis sõdimiseks rohkem, kui kogu Kuu-programm 11 aasta jooksul maksma läks.“

„Vietnami sõda maksis 111 miljardit dollarit.“ (+ inimkaotused 58, 2 tuh USA, 1,3 milj Vietnami sõdurit, 2 milj tsiviilisikut) (Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 Lk 200/307)