Ideaalriigi missioonimajandus V4: Kalapüügiriistade vajadusest kosmoses

 

 Õpetatud sõber märkis tagasisides eelmise osa kohta, et: „  Asi läheb väga filosoofiliseks. Platoni kursus läbitud, kes järgmine? Moodsamatest ehk Friedrich Nietzsche, Sigmund Freud, Immanuel Kant, Albert Camus vms.“ .  Õpetatud Sõber lisas veel rea teravmeelseid ja nutikaid tähelepanekuid. Tänud. Tunnistan, et nii oli, asi läks (planeeritult) filosoofialaadseks tooteks, kuid filosoofilist lisa ei tule. Õnneks.

Filosoofia ja onu Platoni väljakule toomine oli eesmärgipärane vahetükk/üleminek, üksnes  selleks, et jõuda tema kui Ideaalriigi esmamainija (?) kaudu tänapäevaste ideaalriikide loomise kulude/kulukuse/tulutuse  juurde. Igatahes olen arveametnik (nii koolituselt, tööalaselt, kui maailmanägemiselt) ja mitte filosoof, kuid ilma filosoofideta (sest maailmaparandajad žonglöörivad ju filosoofiliste juttujadaga, mitte … bilansiliste näitajatega) oleks meile  teiega pakutav kapitalismi muutmise kava maksumus jäänud laperdama. Just sõnajada oleks jäänud laperdama, sest sõna „kapitalism“ on lihtsalt kirjeldus mingi olukorra kohata, mingis kindlas ajas, mingite kindlate inimeste poolt.  Kuid kui sellega kaasneb sõnanihutus (ja antud juhul see toimub), siis hakatakse poliitturu poolt ravima/rahastama  hoopis vale viga. Teil võib olla varbaluu murd, kuid raviks saate köömaravi. Meie  praeguseks probleemiks on see, et diagnoos on vale: mitte omand ei vaja („õiglast“) ümberjaotust ega turumajandus asendamist riikliku plaanimajandusega, vaid institutsioonid vajavad ümberkorraldust. Institutsioonide praegune korraldus on nutuselt vanaaegne ehk „Sageli elame minevikus ning toetume struktuuridele ja toimingutele, mis kujundati maailma jaoks, mida enam ei ole“ (J Minnar, P D Morre „Ärimaailma mässulised“ ÄP 2024 lk 160)

Igatahes aitäh Platonile, More´ile, Campanellale ja Õpetatud Sõpradele. Nii, et läheme edasi … turuga. Muutunud turuga. Teadmiste turuga.

 Usk. Usk majanduskasvu

 Paljud asjad siin maailmas toimivad tänu usule nende toimimisest. Kui usku  süsteemi toimimisse ei ole, siis süsteem ei toimi. Kui usud, et tänane maailm toimib majanduskasvul, siis majandus ka kasvab, kui usud, et tulevik on kestlik kahanemine, siis kahanebki, kui usud, et teadmised ja nende rohkendamine on uus maheviljelus, siis nii ka on. Kui usud …

 Teatavasti on kõige levinum usk,  usk … rahasse. Rahasse kui süsteemi. „Filosoofid, mõtlejad ja prohvetid on raha tuhandeid aastaid poriga loopinud ning nimetanud seda kogu kurja juureks. Tegelikult on raha aga inimese sallivuse tippsaavutus. Raha on palju eelarvamustevabam kui keeled, riikide seadused, kultuurikoodid, religioonid ja sotsiaalsed tavad. Raha on ainuke inimese loodud usalduslikkuse süsteem, mis suudab ületada pea igasuguse kultuurilise lõhe ning ei diskrimineeri kedagi tema religiooni, soo, rassi, vanuse või seksuaalse orientatsiooni tõttu. Inimesed kes üksteist ei tunne ega usalda, saavad tänu rahale edukalt koostööd teha.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 241) „Rahal on aga veelgi tumedam pool (…) Me ei usalda võõrast ega naabrit – me usaldame münti, mis neil rahakotis on. Kui neil raha otsa saab, saab otsa ka meie usaldus nende vastu.“

Nii on. Toimib nii teokarpide, tulbisibulate kui paberi näol. Toimib kuni usutakse. Sama on majanduskasvuga ja selle kasvu mehhanismidega.

 „Kui tänapäeval on kasv kõigi kinnismõtteks, siis uusajale eelnenud ajastul see inimesi ei huvitanud. Valitsejad, preestrid, Majandusseisaku põlistamine ja teadustoore ja talupojad eeldasid, et inimeste tootlikkus on enam-vähem muutumatu. Nad uskusid rikastumisse üksnes teiste inimeste arvelt ega näinud ette, et nende lastelaste elatustase võiks olla kuidagi parem „

„Kapitali oli vähe kuna laene oli vähe, laene oli vähe, kuna inimesed ei uskunud kasvu, inimesed ei uskunud kasvu, kuna majandus seisis paigal. Majandusseisak põlistas end seega ise.“

 „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“

„Suurimaks teadusavastuseks oli rumaluse avastamine. Kui inimesed mõistsid, kui vähe nad tegelikult maailmast teavad, tekis neil väga hea põhjus otsida uusi teadmisi. See omakorda avas teadusele tee arengu poole.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 213/223). Vahva, väga innustav. Tegemist pole mitte ainult innustava jutupunktiga, vaid ka tegelikkusega. Tegemist on uue ressursiga, uue kapitaliga.

 Uus ressurss/kapital

 Just-just, teadmised on uus ressurss/kapital ja seda kapitali võivad kõik meist teiega kasvatada.  Kuna igas inimeses on ka oma geniaalsuse komponent, siis on vaid küsimus, kas ta suudab/tahab/viitsib selle komponendi üles leida ja oma geniaalsuskomponenti  kapitaliks pöörata. Sellest vaatepunktist on tänapäevane kapitali olemus ja omamine hoopis erinev sajandite tagusest vanakapitalist. Siit jooksebki läbi veelahe nende vahel, kes uskusid/usuvad maailma muutumatusse ja kasvutusse „ ja nende vahel, kes usuvad, et mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“ Ehk kasvu. Ühed püüavad maailma ümberjaotamise kaudu tagasi pöörata ja teised usuvad teadmiste ja kasvu edusse. Ühed püüavad progressi pidurdada regressiga ja teised edendada regressi progressiga. Kuid uus kapital vajab pühendumist. Väga suurt pühendumist.

 Tänapäeval, mil teadmised ja maailm ise on avardunud,  võib kõik olla kapital, kui oma tegemisi pühendatult teha:  „Sisimas soovib iga inimene, et tema töö midagi tähendaks. (…) Kas kalafileerimine on tähendusrikas töö? Chhapte Sherpa Pinasha on selles veendunud. Ta töötab Manhattanil asuvas suitsukala, saiakuklite ja eritoitude edasimüügifirmas Russ & Daughters. (…) 15 aastasena hakkas ta tööle, kandes Džomolungma mäele tõusvate alpinistide 40kiloseid moonakotte (…) Kas ta praegune töö on vähem tähtis kui aidata inimestel jõuda planeedi kõrgeimasse tippu? „Need tööd on üsna sarnased“ (…) „Mõlemad tähendavad inimeste aitamist.“ Pinasha eelistab näha oma töös sügavamat missiooni, samal ajal kui paljud teised näeksid selles „vaid“ suitsukala viilutamist.“„ Me kõik tahame et meie töö loeks.“ (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 51)

 Ja kui oled leidnud oma geniaalsuse komponendi ja alustanud, siis on kapitali (ka teadmistekapitali) akumuleerimisega lihtne … Nagu kirjutas M Minervini „Alustamiseks pole vaja palju raha, küll aga hulgaliselt pühendumist ja teadmisi. Näiteks „Michael Dell alustas oma arvutimüügiäri ülikooli ühiselamus. Seejärel asutas ta 1984 aastal kõigest 1000 dollariga ettevõtte Dell Computer Corporation. Dellist sai hiljem maailma suurim personaalarvutite firma. Ka mina (M Minervini) alustasin kõigest mõne tuhande dollariga ja juba mõne aasta pärast oli see kasvanud enam kui 160 000 dollarini. Veel aasta hiljem oli mul pool miljonit. Olles lõpuks korralikult teenima hakanud, suutsin koguda oma kasumist kenakese isikliku varanduse. Edasine on ajalugu“. („Kauple nagu börsivõlur“ ÄP 2024 Lk 30)

Paljudel võiks olla selline ajalugu, kui ta vaevuks leidma üles enese geniaalsusekomponendi ja seda edasi arendama. Kapital on muutunud, see pole enam algne härjapea vaid teadmistega pea. Muide, ka keskkonnarahvale teadmiseks üks mõttetera: „Mida rikkam on keskmiselt riik, seda puhtam on selle keskkond.“ (S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 166). Lihtne, selleks, et keskkond puhtamaks saaks, peab riik (õigemini küll selle kodanikud)saama tikkamaks. 

 Konfiskeerimiskindlast kapitalist

 Teadmistest tulenev teadmistekapitali kasv pole ainult nende teadmiste tekitajate füüsilise kapitali kasv, vaid järelturuna kasvatab ka üldist majandust. Näite Pisipehme edust ja selle kaasmõjust meile teiega: „See varandus koosneb rahast, mida miljardid inimesed kogu maailmas on vabatahtlikult olnud nõus maksma Gatesi operatsioonisüsteemi (Microsoft Windows) arvutite eest, mille hinda igaüks  neist on enda jaoks piisavalt kasulikuks pidanud. Seega on see varandus osa sellest operatsioonisüsteemi ostnud inimestele tekkinud lisandväärtust.“ . Niisiis tänu kellegi „peakapitali“ kasutamisele on meil teiega võimalik kasvatada oma teadmistekapitali. Vahva.

Kuid kapitali, kui vara muutumisega kaasneb veel üks nüanss - kapital, mis asub peas, seda on keeruline maksustada ja konfiskeerida. „Füüsiline rikkus on aga inimkapitali tulem ja inimkapital koosneb teadmistest, oskustest, annetest ja muudest omadustest, mis on inimese peas, kust seda ei saa konfiskeerida.“

 „Kuigi inimkapitali ei saa konfiskeerida ega ümber jaotada, on inimkapital iroonilisel kombel üks väheseid asju, mida saab ära anda, ilma, et seda sellepärast vähemaks jääks. Selle teokssaamise üks suuremaid takistusi on aga nägemus „sotsiaalsest õiglusest“, mille kohaselt ei seisne halvemal järjel inimeste põhiprobleem piisava inimkapitali puudumises, vaid teiste inimeste pahatahtlikkuses.“ T Sowell „Diskrimineerimine ja erinevused“ PMK 2022 lk 199/201). Jälle tore mõttepojukene. Ja just see eskimõte, et meie teiega jõukam tulevik ei sõltu mitte teadmiste peakapitali kasutamises vaid algelises riiklikus ümberjaotamises ongi piduriks, mis uputab kõiki paate. Ümberjagamise kohta on üks E Muski mõtlemapanev arvamine: „Kui nüüd mõelda, et teatud taset ületav vara on palju suurem, kui keegi suudaks kulutada, siis ühest hetkest alates  hakkavad nad kapitali paigutama. Sa ei kuluta raha isiklikuks tarbimiseks, vaid tegeled hoopis kapitalipaigutusega. Seega ei ole mõistlik võtta kapitali paigutamise võimalused inimestelt, kes on ilmutanud sel alal suuri oskusi, ning anda see valitsusele, kes on demonstreerinud selles vallas väga piiratud võimeid. Minu arvates võib mõtelda valitsusest kui sisuliselt piiratud tegutsemisvõimega korporatsioonist. Valitsus on lihtsalt suurim korporatsioon, millele kuulub vägivallamonopol ja millel pole ressursse. Nii et mõelge, kui palju raha teie tahaksite sellele korporatsioonile anda.“ (C McNab „Elon Musk“ Tammerraamat 2023 lk 52). Jälle huvitav mõte.

 Tehkem oma vead ise

 Margaret Thatcher on nutikalt täheldanud, et: „Me ei tohiks oodata, et riik ilmuks hea haldjana ekstravagantses maskeeringus iga ristimise juurde, oleks jutukas kaaslane igal eluetapil, tundmatu leinaja igal matusel.“ Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 133). Kuid just selliseks kisub meie teiega elukene siin ja praegu. Kõike peaks justkui Dr Rii korraldama ja rahastama, kuid see ei ole Dr Riik, kes maksab - maksame meie teiega. Maksame ebaeffektiivsete teenuste eest, maksame tööjõuga ja maksame oma isikliku ajaga. Kõik ebaratsionaalselt kasutatud. Hullem lugu on see, et suur osa meist teiega on hakanud üleriigistamisega harjuma. Vahetanud vabaduse teha valikuid (ka ekslikke), mugavuse vastu, et kui Dr Riik oma valikutes eksib, siis … Dr Riik ka vastutab? Ei vastuta, Dr Riik on kollektiivne kehand, milline võib küll „võtta poliitilise vastutuse“, kuid vigade (ja luulude) eest maksame ikkagi meie teiega.

 Mida teha? Kas me peaksime kõrvalseisjatel (Dr Riik) oma tegevusi suuremal või vähemal moel turvata (?), suunata, piirata laskma? Või … saame ise hakkama? Thilo Sarrazinil („Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 108) on selle kohta üks asine mõttekäik:  „Inimese mõistmisvõime on küll piiratud ja tema eksimisoht on suur ning pealegi on tema eesmärgid ja soovid sageli kõikuvad, vastuolulised ja ebaselged. Kuid see ei muuda asjaolu, et ta ise on põhimõtteliselt enda parim kohtunik ja huvide eest seisja. Riik ja ühiskond peaksid tal seda põhimõtteliselt vabalt laskma teha. Ta teeb oma parima, kui saab tegutseda täiesti enda huvides, ja ta on parim siis, kus ta saab rakendada oma andeid ja kalduvusi. Oma huvidest ja vajadustest lähtuvalt saab ta tasu eest oma teenuseid pakkuda ning ise tasu  eest teiste teenuseid kasutada. Koordineerimise võtab enda peale turumehhanism.“

„Riigi ülesanne on võimalikult palju seadustega takistada vargusi, rööve, pettusi ja vägivalda ning luua tootmise ning vaba majanduse jaoks vajalik raamistik“

 Liikumiskeeld ja enesetsensuur

 Lisaks sellele, et DR Riik „soovides meile teiega head“ (enda arvates),  kaitsta meid meie eneste eest, siis tegelikult vähendab kogu see ülehoolitsus meie vabadusi, meie teiega iseotsustamise õigust. Vaadake, iga järgmise nurga taga võib keegi varba ära lüüa ja kui DR Riik seda vältida püüab, siis  … Siis saame liikumiskeelu. Märkamatult.

Kui liikumiskeeldu otsesõnu ei saa, siis saame selle kuidagi kaude nagu näiteks kliimakindla majanduse. Enam jaburamat pealkirja programmile mida tahetakse ka tegelikkuses (mingilgi määral) realiseerida ei tohi pealkirjastada  ebareaalsete pealkirjadega. Kliimakindel majandus? Mis asi see on? Majandus ei saa olla kliimakindel. Isegi kliima ise ei saa olla kliimakindel. Pöörane. Puht objektiivselt ei ole kumbki kindel, mõlemad on muutuvad suurused, millest väikest osa võib (kuid ei pruugi) muuta inimese tegevus, muu … Muu on lihtsalt ebakindlate tegurite ebakindel kombinatsioon. Seda pealkirja lugedes muigutasid tuhanded inimesed arusaamatuses ja  … Ja juba see pealkiri kujundas suhtumise programmi endasse, selle tõsiseltvõetavusse, aga …

Nagu hoomate, siis juttu pole keegi sellest teinud. Toimimas on märkamatu liikumiskeeld, enesekontroll. Enesetsensuur? „Üleminek suletud, vabadusteta ühiskonda on sujuv. See algab siis, kui vaba omanditung ja ohjeldamatu leidurivaimu tahetakse piirata, kuna sellisena see segab, või kui riigi reeglitesse hakatakse lubama ideid selle kohta, milliseid tooted on mõistlikud ja millised mitte, milline elu on mõistlik ja milline mitte ning millal on tööhõive liiga suur või liiga väike.“ (109)

Ka D Kahneman, O Sibony, C C Sunstein („Müra“ ÄP 2023 Lk 96) käsitlevad seda probleemi läbi rahva tarkuse kogumis:  „Vul ja Pasher ammutasid inspiratsiooni üldtuntud rahvatarkuse efektina tuntud nähtusest: eri inimeste sõltumatute otsuste keskmise leidmine üldjuhul suurendab täpsust. 1907 aastal palus Frances Galton, Darwini nõbu ja tuntud erudiit, 787 külaelanikul hinnata laadal auhinnahärja kaalu. Ükski külaelanik ei arvanud ära härja tegelikku kaalu, mis oli 543,4 kilogrammi, kuid nende oletuste keskmine oli 544,3 kilogrammi, ainult 900 grammi võrra mööda, ning ka mediaan (547,5 kilogrammi oli lähedal. Külaelanikud oli „tark rahvas“ selles mõttes, et kuigi nende hinnangud ükshaaval sisaldasid üsna palju müra, olid need nihketa. Galtoni katse üllatas teda ennastki: ta pidas tavainimeste otsustamisest vähe lugu, kuid leidis sellest hoolimata, et tulemused andsid rohkem tõendust demokraatliku otsustamise usaldusväärsuse kohta, kui võinuks arvata.“. Nii, et inimesed ise on võimelised mõtlema ja tegema otsuseid oma tuleviku suhtes, ei ole hea mõte neid sellest riiklikult võõrutada.  Tuletagem veelkord meelde, et enesetsensuur on märkamatult, kuid fataalsete tagajärgedega haigus. Nagu V Kondor („Patune Budapest“ Regio 2020 Lk 163) seda ilmekalt lahti seletab:  „See ongi tsensuuri mõte, Zsigmond. Asi pole selles, et tsensor praagib selle välja, vaid see, et meie ise tajume sisimas, mille tsensor maha tõmbab, ega hakka seda kirjutamagi. Või kui kirjutame, siis ei pane seda lehte.“ Niisiis …

Parasiteerivatest ilujuttudest. 

Siinkohal tuleb meelde üks asjakohane repliik S Babst´ilt ( „Terav pilk“ PM 2923 Lk 9):  „Ma püüan kannatlikkust üles näidata. Kolm eksperti räägivad strateegiadokumenti ilusaks, üks ei ole seda enda sõnl üldse läbi lugenud, kuid avaldab kõigest hoolimata asja kohta arvamust. Kõigi viie põhiseisukoht kõlab, ollakse õigel teel. Ma olen jahmunud. Venemaa rivistab juba nädalaid oma võimsat sõjaväge ähvardavalt Ukraina piirile, aga mitte ükski kohalviibijatest ei võta seda jutuks. Kui spiiker lõpuks mind ette kutsub, suudan ma näomaski all veel vaevu hingata. Kuid see on pigem nördimus, kui õhupuudus, mis omale teed rajab. „Te olete strateegilisest tegelikkusest irdunud“ kärgin ma saadikutega.“ Aga meie ei „kärgi meie pigem lämbume oma näomaski taha, parandame kapitalismi, loome kliimakindlat majandust, … oleme poliitkorrektsed ja tõeliselt tähtsad asjad jäävad otsustamata/tegemata, sest aega/energiat/raha selleks enam ei jätku.

 Missioonimajandusest ja „Missioonimajandusest“

 Tulles nüüd tagasi diagnoosi juurde, mida ravida, mida mitte ja „missioonimajanduse“ juurutamise katsete juurde, siis siinkohal on neis raviplaanide konstruktsioonides mõned põhimõttelised probleemid. Fundamentaalsed probleemid.  

Unustame hetkeks ära selle et Dr Riigi arvates raha ei jätku ja seda tuleb meilt teiega kokku roopida. Raha ei ole kunagi küllalt. Selle piirväärtus on nullist üheni, kuigi minu üks grupikaaslane andis eksamil nobelliku vastuse, et tõenäosuse rajad on nullist lõpmatuseni ja … sai viie. Kõik on suhteline. Tõsiasi on see, et raha vabalt ringikäimisega ei ole seda piisavalt ja piisavaks muutub see ainult siis, kui seda kasutatakse mõistlikult. Kuid puht teoreetiliselt. on kuidagi arusaamatu, et need kes räägivad tulihingeliselt võrdsusest, siis … tulude maksustamise kohta võrdsus ei kehti. Just äsja deklareeris TEMI, et makse tuleb tõsta ja võtta tuleb sealt, kus(t) seda on võtta. Kummaline. Kas need kes rohkem teenivad, kas need on selle tulu saanud kuidagi ebaseaduslikult? Varastanud? Hm, sellisel juhul peaks neid nuhtlema vastavalt karistusseadustikule, aga mitte vargust  „kinni mätsima“ tasandusmaksudega ehk kõrgema tulumaksuga. Teisalt, kui tulud on teenitud tubli/tihke/tiheda tööga a´la 24/7, siis miks peaks osa sellest hea töö tulemist konfiskeeritama, kui lähtuda võrdsuse printsiibist? Miks Dr Riik arvab, et „võtmine, kus(t) võtta annab“ on mingi tublitegevus? Ehk kui sama mõttemudeliga, millele rõhuvad „missioonimajanduslased“ kannaksime üle maksundusse, siis on tegemist edukamatele ebavõrdse olukorra loomisega ehk ekspluateerimisega. Nojah, see kõrvalepõige oli vaid näide, et kogu võrdsustuhinliku põhimõtte(lageduse) kõrval unustame, et võrdsust kui sellist ei ole olemas, meil on võrdsed ja võrdsemad ja siis on eriti võrdsed ehk turu tipp – poliitturg. Võtavad kus(t) tahavad, annavad kuhu tahavad. Mõtteharjutuseks on see hea meelde jätta. Olgu see väike paralleelmõte, et asjade olemusel on võimalik vaadata ka teistoodi ja iga võrdsusnõue ei ole mitte võrdsusnõue, vaid kellegi isiklike vajaduste rahuldamine … nagu näiteks kalapüügivarustuse vajalikkusest kosmoses.

 Kalapüügiriistade vajadusest kosmoses

 Meie probleem ei ole suured sissetulekud, vaid väikesed sissetulekud, mis viitab sellele, et meil on madal tootlikkus ja kehv tootevalik. Edukuse võti ei ole mitte tõhususe ümberjaotamine ebatõhususeks, vaid ebatõhususe tõstmine tõhususe tasandile.

Võrdse tulumaksu korral maksab kõrgema sissetuleku saaja niikuinii  suuremat maksu tasandades madalama tulumaksumaksjate tulude puudujäägi riigieelarve jaoks. Niisiis arutame kõigepealt seda, kuidas jõuda kogutu suurendamiseni ja alles siis vaatame, kellel jagub, kellele mitte, kus(t) võtta, kuhu anda.

Kui meie teiega (tore oleks kui ka Dr Riik meiega liituks) majandusstruktuuri muutuseks vajalikku keskkonda luua ei suuda, siis sissetulekute ümberjagamisega me heaolu ei saavuta. Seeda on juba praegu näha, kui selle asemel, et tõhususe kasvule rõhuda, rõhub poliitturg … kulude kasvule. Dr Riik tekitab uusi vajadusi. Vaheriiklik plaanimajandus läks seda teed ja …

Eriti kehtib see vananeva/väheneva ühiskonna puhul – ei ole vaja luua „vajadusi“, mida ei suudeta hallata. Minu seitsmekümnviiene Soome sõber tahtis ka olla nooruslik ja panustas rulluisutamisele. Ei hallanud ära, allamäge läks hoog üles ja kurv teravaks. PÕM. Luumurd, kips ja pikk puhkus. Sõbra vajaduste haldamisest niipalju, et algmõte oli õige – liikumine – kuid rulluisutamine asfaldil ja allamäge, kui vanus on seitsmekümneviie kandis ei ole alati hallatav. Metsajooks on hallatav. Painutus-venitusharjutused on hallatavad. Ujumine on hallatav.  Ehk nagu märgib M Sahlins „Kiviaja majandus“ „Ilmamaa“ 2023 lk 53): „Lõppeks eksisteerib nappus ainult vajaduse suhtes, mida tuntakse. Brasiilias on raske leida lumesahkasid, kuid tegelikult pole võimalik rääkida nende vähesusest, samamoodi nagu saaks öelda, et (…) rahvusvahelises kosmosejaamas puudub kalapüügivarustus.“

Pealegi on kõik suhteline, nii vajadused, vaesus kui ka … küllus.  „“Omamoodi materiaalne küllus“ „Arvestades seda vaesust, milles kütid ja korilased teooria kohaselt elavad, on üllatav, et Kalahari bušmanid naudivad „omamoodi materiaalset küllust“, ning seda lisaks toidule ja veele ka vähemalt igapäevaste tarbeesemete osas:

Kui !kungid eurooplastega rohkem kokku puutuvad – ja see juba toimub -, siis hakkavad nad meie asjadest teravat puudust tundma ning vajavad ja tahavad üha rohkem. (…) Aga omaenda elus ja neile kuuluvate esemete osas on nad materiaalsest ängist suhteliselt vabad. (…) Nad elasid omamoodi materiaalses külluses, kuna olid sobitunud eluks vajalikud esemed materjaliga, mida ümbruskonnas ohtralt leidus ja mis igaühel vabalt võtta“ Nagu hoomate, siis meie oleme kokku puutunud … eurooplastega ja „siis hakkasime meie nende asjadest teravat puudust tundma ning vajame ja tahame üha rohkem.“.

 Jaotus

 Nii, et vajadused on suhtelised, kuid see jagamise mõnus tunne (eriti kui jaotamisel pole oma teenitu) on saanud poliitturu püsipaheks. Sõltuvuseks. Sõltlastega läheb teatavasti nii nagu läheb – osad saavad läbi tahtejõu ja keskkonna toetusele sõltuvusest priiks, osad … Selle osa maksame meie teiega kinni.

T Sowell („Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022 Lk 138/108/139) seletab mõistetavalt lahti kasumi/kasulikkuse tekke ja „ümberjaotamise“:  „Kõige otsesemas tähenduses ei toimu enamiku sissetuleku puhul üldse mingisugust jaotamist, ei õiglast ega ülekohtust. Turumajanduses tuleb enamik sissetulekust teenida. Selleks tuleb pakkuda midagi, mida soovivad piisavalt palju, et selle eest maksta, kusjuures vahet ei ole, kas makstakse töö, eluaseme või teemantidega. Inimesed, kes ei kes ei saa aru, kuidas sai varem John D. Rockefellerril või praegu Bill Gatesil nii palju raha olla, võiksid mõelda, mida need mehed miljonitele inimestele pakkusid ja mille eest nood olid valmis maksma – igaüks pisut, nii et mõlemad mehed said kõigi nende maksetega tohutu varanduse kokku ajada. Enamik inimesi aga sellele eriti ei mõtle ja veel vähem teevad seda sissetulekute ümberjaotamise pooldajad.

Palju rohkem räägitakse nii nagu majandusteadlane Joseph Stiglitz, kes ütles, nagu oleks „ülemine 1% osa sissetulekutest omastanud“, või nagu New York Times, kes kirjutas ühes oma juhtkirjas, et ülemine 1% „on üha suurema osa rahva rikkusest enda kätte haaranud“. (…) Näiteks üks Oxfordi professor on sissetulekutest rääkides korduvalt jätnud mulje, nagu ülemine 1% „võtaks“ oma sissetulekud eeldatavasti olemas olevast ja kollektiivsest „riiklikust sissetulekust.“ Kõigil nendel juhtudel seisneb trikk selles, et kõigi üksikisikute loodud rikkus tuleb verbaalselt kollektiivseks muuta ja seejärel tekitada isikutest, kes seda rohkem lõid ja selle eest tasu said, mulje, nagu oleksid nad teistele ülekohut teinud. Sama loogikaga võiks öelda, et tuntud pesapallur Babe Ruth on teinud ebaõiglaselt palju New York Yankeesi kodujookse.“

 „Keegi ütles kunagi 19 sajandi prantsuse majandusteadlase Jean-Baptiste Say` kohta, et suur osa  tema „doktriinist“ moodustavat „afekteeritud rääkimisviis“.  See etteheide peab palju rohkem paika paljude tänapäevaste kõnelejate puhul, kes jätavad sissetulekutest rääkides mulje, et kõrgematesse sissetulekurühmadesse kuuluvad inimesed „võtavad“ oma sissetulekud eeldatavasti olemas olevast kollektiivsest „riiklikust sissetulekust“ või „meie sissetulekust“, ega taha tunnistada, et nood inimesed on oma sissetuleku teeninud nendelt inimestelt saadud rahaga, kes on vabatahtlikult nende kaupade eest teenuseid ostnud.“

 „Kuigi selline keelekasutus s.o sisendamine, mitte argumenteerimine, võib sissetulekute ümberjaotamise mõtet toetada,  ei ole sissetulekute ega rikkuste ümberjaotamine võimalik, kui see ei ole üldse jaotatud, vaid teenitud otse tänu inimestele, kes müüvad ostmiseks piisavalt väärtuslikuks pidanud.“

Vaat selline selgitus

 Õigus … saada? Pavarottiks?

 Sowell jätkab (Lk 171/174/177) õiguste ja kohustuste tasakaalu õigemini tasakaalutusega:  „Tekkinud on küll hulk „õigusi“, mis tekitavad inimestes tunde, et neil on õigus sellele, mida teised on tootnud, kuid samal ajal on kohustused vähenenud. Ühes uurimuses analüüsiti arvuti abil sõna „Kohustus“ esinemissagedust Briti ja Ameerika raamatutes. Selgus, et võrreldes varasemate aegadega kasutatakse seda tänapäeval kahe kolmandiku võrra vähem. „

 „Erinevuse kritiseerijad nõuavad sageli kas otseselt või kaudselt mingisugust võrdsust. Mida aga tähendab „võrdsus“ inimeste puhul? Kõik ei oska ju laulda nagu Pavarotti, mõelda nagu Einstein või lennukit ohutult Hudsoni jõkke maandada nagu piloot Chesley  Sullenberger. Peaks olema selge, et kõik inimesed ei saagi kõiki asju ühtemoodi osata. Inimene ei ole võimete ja oskuste poolest võrdne isegi iseendaga oma elu eri etappidel ja mõnikord isegi eri päevadel, rääkimata teistest inimestest nende elu eri etappidel.“

 „Suures hulgas, kui mitte enamikus sissetuleku- ja rikkuseerinevusi kirjanduses libisetakse sissetulekute ja rikkuste tekitamise küsimisest lihtsalt üle, just nagu oleks rikkus midagi, mis lihtsalt kuidagimoodi tekib, isegi kui ta tekib maailma eri osades ja majandussüsteemides täiesti erinevalt. Kui Gates sai oma Microsofti operatsioonisüsteemiga kogu maailmas loodud rikkusest endale ainult murdosa, oli see ikkagi hiiglaslik summa.

Vastupidiselt praegu moes olevale kõnepruugile ei olnud see varandus osa „maailma sissetulekust“, mille Gates kuidagi moodi „ärastas“ või pihta pani. See varandus koosneb rahast, mida miljardid inimesed kogu maailmas on vabatahtlikult olnud nõus maksma Gatesi operatsioonisüsteemi (Microsoft Winndows) arvutite eest, mille hinda igaüks  neist on enda jaoks piisavalt kasulikuks pidanud. Seega on see varandus osa sellest operatsioonisüsteemi ostnud inimestele tekkinud lisandväärtust.“

Nii, et sellest, et Villu Väravad on olnud nutikas insener, tubli visionaar, andekas müügimees ning teeninud sellega endale tulu on ta andnud meile teiega teenida omakorda tulu. Siinkohal meeldib mulle ühe teise geniaalse visonääri arvamus  E Muski arvamus (C McNab „Elon Musk“ Tammerraamat 2023 Lk 52): „Kui nüüd mõelda, et teatud taset ületav vara on palju suurem, kui keegi suudaks kulutada, siis ühest hetkest alates  hakkavad nad kapitali paigutama. Sa ei kuluta raha isiklikuks tarbimiseks, vaid tegeled hoopis kapitalipaigutusega. Seega ei ole mõistlik võtta kapitali paigutamise võimalused inimestelt, kes on ilmutanud sel alal suuri oskusi, ning anda see valitsusele, kes on demonstreerinud selles vallas väga piiratud võimeid. Minu arvates võib mõtelda valitsusest kui sisuliselt piiratud tegutsemisvõimega korporatsioonist. Valitsus on lihtsalt suurim korporatsioon, millele kuulub vägivallamonopol ja millel pole ressursse. Nii et mõelge, kui palju raha teie tahaksite sellele korporatsioonile anda.“ Vaat selline lugu. Kui mõelda Dr Riigi lennuvõimetule lennundusponnistustele, Auvere remondielektrijaama ehitusele, eratuulikute aastakümneid juure pealt mahasaagimisele ja veel suuremaid tulevasi meie teiega rahauputust administratsioonide poolt, siis … Siis on Muski arvamus igati … Loogiline?

 Lisaks sellele peame meie teiega silmas pidama, et „Kõrvalisel otsustamisel on palju ohte, millest üks on see, et kõrvalised otsustajad ei saa miljonite inimeste olukorda iial teada nii hästi kui need inimesed ise ja see olukord iial teda nii hästi kui need inimesed ise ja see olukord ei pruugi kõrvaliste otsustajate valitsevale nägemusele vastata. Pealegi ei maksa kõrvalised otsustajad oma vigade eest  sageli mingisugust hinda, ükskõik kui valed või katastroofiliste tagajärgedega nende otsused on inimeste jaoks, kelle eest nad otsuseid teevad. Arvestades, et vigu teevad kõik inimesed ja oma otsuste eest vastutamine mõjub korralekutsuvalt, on oma otsuste langetamise õiguse kellelegi loovutamine väga ohtlik.“ (T Sowell „Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022 lk 178). Nii on. Riiklikus plaanimajanduses on otsuste langetamine teatavasti lahutatud tegevuse tagajärgedest.

 Missioon kellele ja kuhu?

 Lisaks on mul küsimus (kuigi see küsimus oleks pidanud olema alustsuekd), kui me tahame hakata majanduses missioonimajandust juurutama, siis kas keegi on lugenud M Mazzucato „Missioonimajandus“t? Mõttega lugenud? Teinud mõttekonstruktsiooni või vähemalt mõtteharjutuse, milliseid mehhanisme pakub „Missioonimajandus“? Millised on tagajärjed? Olin selle mõned aastad tagasi läbi lugenud (ja nüüd värskenduseks üle lugenud). Minu sügava arusaamise järgi on (vaatamata kenadele terminitele nagu missioon ja ühine pingutus Kuulennuks) tegemist riikliku plaanimajanduse juurutamise katsega. Selline omamoodi hunt lambanahas. Ja ärgem hakakem seda hunti  mugandama metsakutsuks ega kriimsilmaks - hunt on hunt.

Vaadake, kui diagnoos on vale, siis on ka ravi vale. Kui te ei oska teha vahet köömal ja varbaluumurrul, siis on halvasti. Kuid veel halvem on, kui te teisi asutegi hoogsalt ravima kööma, aga ... Aga mille pagana pärast teil varvas paistes on? Valutab ka. Köömast? Vaevalt.  Ideeliste köömaravijatega on see kurbloolisus, et kui kõõmaravi varbaluul paraneda ei aita, siis tõhustatakse kõõmaravi, kuni idee nimel jõutakse giljotiiniravini, sest teile on see mugavam. Ajalugu on selliseid valeravidsid täis.

Järgneb …

 

Targutusi:

 

S Levitsky D Ziblatt „Kuidas demokraatiad surevad“ PM 2024

 Lk 98 USA „Revolutsioonijärgne põlvkond harjus mõttega, et mõnikord poliitikas võidetakse, teinekord kaotatakse – aga rivaalid ei pea olema vaenlased.

Lk102 „… James Bryce, et USA põhiseadus ise polnud põhjus, miks Ameerika poliitiline süsteem hästi töötas, vaid pigem selle kasutamise võimalused, nagu ta neid nimetas: meie kirjutamata reeglid.“

Lk 103 Presidendi institutsioonist „Sõja ja majandussurutise tõttu pidi täidesaatev haru välja arendama tohutu seadusandliku, administratiivse, eelarvepoliitilise, luurealase ja sõjalise võimekuse, muutes end „keiserlikuks presidendiks“ – sellist kuulsaks saanud fraasi kasutas ajaloolane Arthur M Schlesinnger juunior.“

Lk 104 „Oma elu jooksul oli Washington selgeks õppinud, et ta sai võimu juurde oma valmidusest sellest loobuda.“

 

C D Thomas „Planeedi pärijad“ SA Loodushoiu fond 2023

 

Lk 250 „Maailm on paik, kus mistahes kohas leiduvate liikide ja geenide konkreetne kombinatsioon on uus, kuid toimivad samad põhilised bioloogilised protsessid nagu ikka ja alati. Selle lausega kirjeldan ma maailma praegust olukorda, kuid rõhutan, et samade sõnadega saaks kirjeldada mistahes varasemat keskkonnamuutust. See lause sobiks kirjeldama ükskõik millist umbes paarikümnest suurest võnkest maailma viimase miljoni aasta liikumises. Teisisõnu, nii inimese kui ka muil põhjusil tekkinud mõju saab kirjeldada samamoodi. Liigid on alati rännanud ja arenenud, ja see protsess on alati olnud iseäranis kiire sii, kui keskkond on muutunud – olgu põhjus milline tahes.“