Ideaalriigi missioonimajandus V3: Me peame rääkima … kapitalismist.

 

 

 

 

 Hoiatus! See osa tuleb nüüd üks tüütu ja suuresti teoreetiline igavosa, kuid ilma selle vahetükita jääbki meil teiega kõik lappama ja õige tee liddmine on keerulisevõitu. Niisiis, me peame rääkima ... kapitalismist. 

Õigemini peame me rääkima sõnamaagiast, kuidas sai turumajandusest kapitalism (või vastupidi) ja sellest omakorda kapitalismi kriis, mis arenes üle kapitalismi remontimise vajaduseks. Mis see kapitalism tegelikult on, seda teavad ilmselt vähesed, kuid poliitturul malakana kasutamiseks on igal  ajal kellegi turuosalistest sobinud.

Kapitalismist heietamine toob, nagu märgitud, mulle küll meelde koheselt marksistliku filosoofia ja poliitilise ökonoomia loengud ülikooliajast, kuid ilmselt vajab see siiski üleseletamist. See ebameeldiv üleseletamine on nagu üks patukahetsuse astmeid, midagi sellist, mis on nagu laste harimist, et ära katsu tulist ahjuust, põletad käe ära. Teeme siis ühe äraseletamise katse, kuigi see on vastuolus  minu tungiva  jaburuse unustamisvajadusega.  

Miks me üldse peame rääkima kapitalismist? Nagu üks viimase aja populaarseid poliitlausungeid kõlab: „Kapitalism vajab põhjalikku muutust ning üle tuleb minna majandusmudelile, kus riik teadlikult turge kujundab“  (ÄP 31.03.24). Ups! Muigutasin selle avalduse peale tükk aega ega osanud midagi kosta. Miski oli  selles konstruktsioonis lausa krüptilist.  

Niisiis hakkame kapitalismi parandama? Kuna kapitalism põhineb eraomandusel ja turumajandusel, siis … millist osa nendest kavatsetakse „remontida“? Isegi juhtiv majandusseitung võttis seda mõtet kiita. Kummaline. Esiteks on see kummaline, et kui nüüd peab „riik teadlikult turge kujundama“, siis mida Dr Riik kogu aeg teinud on? Dr Riik ju selleks ongi, et kujundada meie teiega jaoks kõige paremat turgu. Vähemalt teoorias.

Kas Dr Riik on laiselnud? Või eksinud? Kas tegemist on olnud valeraviga? Valeturakat mänginud? hm, justkui poleks, kogu aeg on usinasti suunanud ja reguleerinud. Minu sügava äratundmise järgi liigagi palju.

Kui Dr Riik hakkaks nüüd veelgi „teadlikumalt turge kujundama“, kas meie teiega selle „ravi“ ikkagi välja kannataksime? Ravi riikliku plaanimajandusega?  Teiseks, miks peaks siinkohal kapitalismi ravima hakkama, kui „probleem“ on turgudes? Pealegi millist kapitalismi tahetakse muuta?  Põhjalikult muuta? Tundub, et see kapitalism, mille vastu püütakse osa poliitturu poolt apelleerida on ammune minevik, kuid siinkohal ilmneb mingi kummaline DNA põhine järjepidevus. Koolis õppisid tänased kapitalismiparandajad ju turumajandust, mitte kapitalismiparandamist, kuskohalt see kapitalismiparandamise ja riikliku plaanimajanduse kihk tuli. Kummaline?

 Poliitturu põhiseadusest 

 Tegelikult on kõik lihtne. Lihtne on mänguliselt/mängurlikult vastanduda poliitiliselt kapitalismile (millest keegi õieti aru ei saa), sest turule vastanduda pole võimalik -  poliitinimesed ja poliitilised pidukonnad on ise turul. Olemuslikult on nad turumajanduse kõrgeim vorm – pennitud inimesed liigutavad meie teiega miljoneid (kogumis). Nii nagu sotsialismiõpetuses väideti, siis kapitalismi kõrgeim vorm on imperialism, siis turu kõrgeim vorm on pidukondade turg. Vaadake, ka poliitturg on oma olemuselt turg, täpselt nii nagu on olemas nätsuturg, šampooniturg ja sokiturg. Turg on turg - turul kehtivad turu seadused. Turu Põhiseadus on konkurents. Sama on ka poliitturul, tihe konkurents (lausa olelusvõitlus) nõuab turul üha uute nippide ja enesereklaami edendamist. Kuid igal turul on ka omad eripärad.

Kui päristurul on konkurendi kauba halvustamine keelatud, siis poliitturul on halvustamisest/sallimatusest  kujunenud üks võimsamaid kütuseid valitsemishanke võitmiseks. Nagu märgivad  S Levitsky D Ziblatt „Kuidas demokraatiad surevad“ PM 2024 Lk 128), siis: „Sallimatus on poliitiliselt kasulik.“. Nii on. No ilmselt on see mingi aeg ja personaalselt kasulik, kuid lõppkokkuvõttes on see meile teiega kahjulik.

Olin hiljuti ühel kõrgetasemelisel professionaalsel konverentsil, mil valdkonna asjatundjad meilt ja maailmast, käisid välja ühe pärli teise järel, kuidas võiks meid ja maailma paremaks „und“ puhtamaks paigaks muuta. Nii tore oli … Nii innustav/turgutav … Nii … Siis tuli lõppu poliitinimeste paneel, mida oleks võinud nimetada „Vihkamise tunniks“. Piinlik. Enamuses asjatundmatu. Kapseldunud. Hakitud. Perspektiivitu. Istusin ja mõtlesin, et kui saaks nendele vihaselt vuhisevatele sõnaveskitele dünamod külge monteerida oleks meil (pidevalt) taastuv energia probleem igaveseks ja lõplikult lahendatud, samas … Samas poleks mitte mingil juhul tegemist puhta energiaga, pigem oleks tegemist väga massiivse mentaalsaastega. Valikute küsimus. 

Ups, kuidas meie teiega siis selliste valikuteni jõudsime? Ilmselt oleme olnud tähelepanematud (liiga andestavad) poliitturu arengute suhtes. Usume pidukondade juttu valitsemishanke eel ja ei karista neid valitsemistegevuse/tegevusetuse eksimustes. Seepärast tuletagem veelkord meelde, et poliitturg on turg, … on turg. Turg, millel turuosalised püüavad müüa oma kaupa – sõnumit -, et meie teiega maksaksime neile häälkütusega, mis võimaldab järgnevat valitsemishanget võita. Kasutades nüüd kapitalismiparandajate endi sõnanihet, siis on nemad „poliitturu kapitalistid“ ja meie lihtsad tarbijad? Või rõhutud? Ekspluateeritud? Elementaarne. Meie teiega kohustus (just kohustus) on need erinevused jutujadas ja tegevusmustris ära tabada ja ... järeldused teha.

 Sõnamaagiast

 Lähtudes poliitturu, kui turu, olemusest tuleb vaadelda ja hinnata ka kõike sellel turul toimuvat. Vana koloniaalpõhimõte – jaga ja valitse – pole kuhugi kadunud. Poliitturg püüab leida (ja leiutada) konfliktikohti keset siledat maad, sõnastades üha uusi igapäevategevusi ümber pahedeks (ja vastupidi) või solvanguteks.

Pürgimus on asendatud vastasseisuga. Poliitturg ei investeeri enam edasiliikumisse vaid … vastuoludesse. Süsteemirike. Süsteemirike, mis viib mõttele, et mitte kapitalism pole see, mida eelkõige remontima peab … 

Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 394) arvates „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suures tulevikunägemused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei juhi seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsoonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“ Vaat selline paranduspakkumine, millele M Svensson („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 319) lisab: „ Põhimõtteline konflikt on olemas ja küsimus on selles, kuidas hakata institutsioone ümber kujundama, et sellega toime tulla. Uuenduste tegelikuks probleemiks pole mitte tehnoloogilised, vaid institutsionaalsed uuendused. Me peame hakkama leiutama uut tüüpi institutsioone, mis suudavad käia kaasas infoajastuga.“ Kuna institutsioonid ise ei taha mingeid muudatusi institutsioonides, siis püütakse seda varjata sõnamaagiaga, nimetades asju/nähtusi/tegevusi ümber, jättes mulje tormilisest „arengust“! Nii on ilmselt institutsioonide põhjaliku muutmise vajaduse asemele sõnanihkes ilmunud „kapitalismi põhjaliku muutmise vajadus“.  Vale diagnoos – vale ravi.

 Kellaremont kivipurustajas?

 Kõik süsteemid arenevad ja muutuvad nii muutub ka majanduskeskkond ja seda keskkonda liigutavad mehhanismid. NB! Kapitalismiparandajate põhiviga on, et nad tahavad tegelikult parandada turumajandust, kuid ei oska seda ürgset jõudu käsitleda. Kuna sumbunud poliitturg turumajanduse lõpmatusse küündivate valikuvõimaluste ja ikka uutel seostel põhinevat kumulatiivset edasitormavat energiat suunata ei osata, siis selle ümbernimetamise kaudu kapitalismiks ollakse poliitturul küll võimelised. Miks? Vaadake, kui edasiviivat lahendust ei osata/julgeta genereerida, siis üks korralik vastasseis annab poliitturule (NB! tegevus ju toimub) kütust küllaga ja viib põhiküsimuse meie teiega fookusest välja. Kõik me hakkame arutama mingi täiesti tähtsusetu sajaviienda järgu küsimuse üle ja ei märkagi, et poliitturg on vahepael jõnksatanud. Tõusta soomusautole ja anda teada, et ebavõrdsus vajab vähendamist, keskkond kaitsmist (mis mõlemad on ju õiged eesmärgid) ja varad/tulemid ümberjagamist  („robinhoodlikud“, siinkohal ei teagi kuidas seda tõlkida, kas kapuutsiks, ahjukummiks, õhupuhastiks või kapotikaaneks) meetoditega mis sobiksid pigem tööstusajastu algaegade söekaevanduste käterammu ja aurujõul töötavate ajude ajastusse, siis pole see kapitalismi (ammugi mitte turumajanduse) parandamine, see on tänapäeva mittemõistmisel arengu pidurdamine. Nüüd siis jõudsime sinna, et kes minevikku ei mäleta see elab tulevikuta. Nii on …

 Ekskurss minevikku

Kuigi meie teiega nägime eelnevalt, et võrdus pole puht objektiivselt võimalik, siis aegade algusest on filosoofid unistanud ja arutanud ideaalse riigi, vabaduse ja võrdsuse teemadel. Selleteemaline filosoofiline arutlus on ilmselt midagi inimlikult igiomast. Teisalt kõiki filosoofilisi süsteeme pole võimalik reaalelus laialdaselt kasutada. Inimene on ju ekslik. Meie teiega ju teame seda kasvõi usukogukondade najal, mil ühed käsitlevad seda kui filosoofilist süsteemi, mis aitab neil paremini (nende) maailma mõista ja ortodoksilisi kogukondi, millised püüavad usulisi filosoofiaid igapäevaelus kogukondlikult järgida. Kui ortodoksiat kasutatakse vabatahtliku kogukondliku süsteemina, siis on see igaühe isiklik valik, kuid asi läheb käest ära kui seda püütakse kohustuslikult laiendada kogu ühisruumile. Nii, et filosoofilisi riigikäsitlusi võib lugeda põneva naudinguga (nagu ulmeromaani), kuid mitte igapäevase tegevusjuhendina.

Te ei ole nõus? Tuletame meelde. Platonit mäletate? Ei mäleta? Tuletame meelde näiteks Platoni Ideaalriiki – „Platoni ideaalriigis on vastavalt kolmele hinge osale kolm ühiskondlikku klassi: valvurid, sõdurid ja töölised. Igale klassile on määratud eri ülesanded. Valvurite ülesandeks on riigi kaitsmine ja tööliste ülesandeks varade loomine. Nii nagu mõjuka individuaalse teo juures iha, olgugi soojendatud emotsioonist, on juhitud teadmisest ja mõistusest, nii peaksid täiuslikus riigis tööstuslikud jõud tootma, mitte valitsema. Teadmise, teaduse ja filosoofia jõud peavad valitsema. Ilma teadmiste juhtimiseta on inimesed korratu hulk, on nagu segaduses ihad. Inimesed vajavad filosoofide juhtimist, nii nagu ihad vajavad teadmiste ja mõistuse valgustamist. Ainult filosoof on kohane rahvast juhtima.

Iga valitsemisvorm kaldub iseennast hävitama oma põhiprintsiipidega liialdamisega. Aristokraatia ruineerib end, piirates liiga kitsalt seda ringi, kelle päralt on võim. Oligarhia hävitab end ettevaatamatus rüseluses kiireks rikastumiseks. Mõlemal puhul on tagajärjeks revolutsioon. Siis tuleb demokraatia. Kuid ka demokraatia hävitab end demokraatiaga liialdamise tõttu. Tema põhiprintsiibiks on kõigi samaväärne õigus olla ametis ja määrata riigi poliitikat. Esimesel pilgul näib see olevat kena korraldus. Kuid ta muutub hävitavaks sellepärast, et inimesed pole kasvatuse abil ette valmistatud selleks, et valida parimaid juhte. Platon kaebab, et lihtsate ülesannete- nagu kingategemise- puhul me arvestame, et ainult eriliselt ettevalmistatud isik võib teenida oma eesmärki, poliitikas ja riigijuhtimises aga oletame, et igaüks teab, kuidas riiki valitseda. Poliitilise filosoofia probleemiks on leida meetod, mille abil saaks eemaldada avalikest ameteist oskamatus ja kelmus ja ette valmistada parimaid valitsemiseks üldsuse hüvanguks.

Poliitiliste probleemide taga seisab inimese loomus. Ei või oodata paremaid riike, seni kui pole paremaid inimesi. Seepärast on riigi tähtsamaid ülesandeid oma kodanikkude kasvatamine.“ (Vikipeedia).

Selline käsitlus siis … Mõnes mõttes ajatu ja teisalt … asjatu. Ütleme niimoodi, et peaaegu sama ekslik nagu osutus minugi arvamus inimesest. Inimene on ekslik. Aastatuhanded on möödunud, kuid Platoni ideaalriigi põhialust – paremat inimest – pole ikka veel. Inimkond on küll paljuski arenenud, kuid inimene on sama ekslik kui Platoni ajal.

 

Kuid ega unistamine (ja satiir) sellega ei piirdunud. 1516 a avaldatud Thomas More´i raamat „Utoopia“ ja 1602 a Tommaso Campanella „Päikeselinn“ on katsed luua filosoofilist ideaalühiskonda ja riiki.  „Campanella lootis, et Päikeselinna-sarnast ideaalriiki on võimalik ka tegelikkuses ellu kutsuda, ja eri vahendeid appi võttes prooviski ta seda korduvalt teha. Tema katsed olid küll määratud läbikukkumisele, ometi leidsid mitmed tema ideed hiljem edasi arendamist, need oli eeskujuks nii prantsuse revolutsionääridele kui ka XIX sajandi positivistidele ja sotsialistidele.“ (Vikipeedia). Vaat selline lugu. Kui Platon arvas, et „. Ainult filosoof on kohane rahvast juhtima.“, siis ma väga loodan, et ükski filosoof ei saaks riiki juhtima, sest nii nagu juhtus Roberspieriga ( polnud küll filosoof vaid advokaat), püüdis vabaduse-vendluse-võrdsuse sellist vormi tegelikkusele peale suruda nagu tema seda õigeks pidas, kuid mis ei sobinud oma kitsikuses üldsusele, siis muutus tema kunagine idealistlik surmanuhtluse vastalisus massimõrvaks.“ Tema mõtteviisis toimus oluline muudatus, kuna peagi otsustas ta revolutsiooni ideele ohverdada kõik, sealhulgas aususe ja "ebavajalikud" põhimõtted.“ Demokraatia roberspierilik vorm vajas ühiskonna harimiseks … giljotiini. Selline filosoofia ja selline demokraatia siis. Prr … Vaadake, tehnilises mõõtmises kasutatakse selliseid mõisteid nagu tolerantsid ja istud. Vikipeedia sedastab, et: „Istuks nimetatakse  detailide  liikuvuse astet liites ehk millisel määral nad üksteise suhtes saavad liikuda.“ „Liikuva istu puhul on võll enne koostamist alati avast väiksem, pinguga istu puhul suurem. Siirdeistu puhul on liidetavate detailide piirhälbed nii valitud, et osa liiteid tuleb lõtkuga ja osa pinguga - see sõltub liidetavate detailide tegelikest (juhuslikest) mõõtmetest.“. Valdkonnas toimetajad teavad, et nende juhendamiseks on koostatud tegved tolerantsi tabelid. Ja siis veel lõtk. „Lõtkuks nimetatakse ava ja võlli läbimõõtude (tegelike mõõtmete) vahet, ehk pilu suurust, mis jääb liitesse ava ja võlli vahele. Lõtku suurus valitakse lähtuvalt ekspluatatsioonitingimustest (mida suurem kiirus või kõrgem töötemperatuur, seda suurem lõtk; mida rohkem on võllil tugesid, seda suurem lõtk, sest kinnikiilumise vältimiseks tuleb kompenseerida laagrite mittesamateljelisus)“. Lõbus, eks ole? Pigemreaalsusäratus, et igas ideaalsuses peab vastavalt oludele olema oma lõtk, muidu kiilub süsteemi kinni või lõhub ära. Vaat selline lugu.

 No nii, nüüd oleme meie teiega kapitalismi ja utopismi tüütu teoreetilise kursuse läbinud, ühtlasi ennast karastanud utopismi mõjude vastu ja võime edaspidi  rääkida tegelikkusest

 

Järgneb …

 

Targutusi:

 

R D Precht „Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019

 Lk 26 „Eilsed prohvetid on tänased tobud“

 H Pajula „Majanduslik inimene ja poliitiline loom“ Eesti Keele Sihtasutus 2014

 Lk 36 „Et polise piires on ühe kodaniku kohustus aga teise vara, siis maandub ühtedelt õlgadelt maharapitatud võlakoorem paratamatult kohe teiste kukil, nii et ulatuslike võlavabastustega on alati kaasnenud ka laiahaardeline maa-, maksu- ja valimisreformid.“

 G Knopp „Hitleri sõdalased“ Tänapäev 2003

Lk 174 „Kõrgem ülemjuhataja oli juba kord, nimelt talvise kriisi ajal 1941/1942, keeldunud kinnitamast Mansteini Wermachti  kindralstaabiülema kohale – et „kuigi tal on geniaalne mõistus, on tal ka liiga sõltumatu iseloom“.