Kui poliitturu poolt meile teiega tehtud majandusravi
ettepanekud läksid „kosmilisteks“ ja „missiooniliseks“ eks siis jätkame kosmiliselt.
Kuumissiooni kuvand sobib selle teema
arutamiseks suurepäraselt. Tegelikult on olukord just selline nagu Apollo 13
peale probleemi teadvustamist, tuled ju vilguvad ja laev vonkleb. Kuidas edasi?
Või tagasi? Või vonkleme edasi pakkudes tubateatrit ja võitlusklubi? Las tuled vilguvad, nimetame selle ümber diskoks ja ... Kas kasutada inertsi ja Kuu lisakiirendust, et missioon edukalt
(või siis vähemalt … elusalt). Meie Dr Riik räägib küll, et tuled vilguvad ja
olukord on ohtlik, kuid püüab ikkagi kangekaelseilt jätkata oma KOLE
(koalitsioonilepe) lennuplaani Kuule maandumise missioonina. Kas teate, mida
tehti Apollo 13 lennuplaaniga peale plahvatust? Ei tea? See läks pehmelt öeldes
taaskasutusse. CO2 stabiliseerimise meeskonna juhend (sic! nii sobiv CO2 probleemi
analoog tänasesse päeva) oli umbes selline, et võtke lennujuhend, rebige selle
kaaned ära ja kasutage seda ajutise ühendusseadme ehitamiseks CO2 vähendamiseks
ümbritsevas ruumis. Täiuslik taaskasutus aegunud plaanile.
Kuundumismissiooni kuutõbilisusest
Kui meie teiega (need kes on kahe jalaga maa
peal) arutame praegu isekeskis seda kas minna edasi või edasi-edasi, siis
poliitturg näeb kahte teed: üks on see, et me ei tee katastroofist väljagi vaid
kuundume niikuinii, siis teine seltskond on meil selline, kes on veendunud, et
ainsaks pääseteeks on riikliku plaanimajanduse
laiendamine/süvendamine/karmistamine. Kuid mõlemad „lahendused“ on „kuutõbised“,
sest esimese järgi ei jõua me kohale ega algpunkti ja teine variant …see on
meil juba olnud. Riiklik plaanimajandus nimelt. See valik oleks sama mis
Apollo kohene ümberpööramine peale
katastroofi, energiat poleks jätkunud ja edukast kriisihaldusest oleks saanud katastroof.
Sellised valikud siis. Kuidas küll meie teiega
selliste valikuteni jõudsime? Kõik läks nagu õiges joones ja nüüd on kaks
mittevalikut? Oeh. Mõtlesin … Mõtlesin … Ja siis sain aru. See kõik on
minu/meie enese süü. Tunnistan, olen eksinud. Olen teinud pattu – andestamatut süsteemianalüütikupattu.
Ekslik
inimene ja eksimine inimeses
Minu patt on küll tahtmatu, kuid patt on patt. Seda on
veidi keeruline mõista, sest see on
lihtne – inimene on ekslik. Sealt kus me tulime (riiklik plaanimajandus), see
oli kogemuslikult nii jabur, et selle kordumine tundus võimatuna. Ma eksisin. Oma
järeldustes olen segi ajanud inimeste
DNA põhise enesekaitsemehhanismi ja ajutise kaitsepookimisefekti. DNA põhine kaitse on selline kaitse, mis on
pikkade põlvkondade vältel andnud meile kaitse mingite ümbritsevate ohtude
suhtes, kuid kaitsepookimine on meie eneste välja mõeldud kiirtee mõningate
probleemide lahendamiseks või eiramiseks. Kaitsepookimine võib jätta tavalise
tähelepanelikkuse juures eksliku mulje igavesest kaitstusest. Kuid nii see
pole, kaitsepookimine on lõpptähtajaga, seda tuleb korrata ja korrata … ja
korrata. Veelkord … korrata.
Diagnoosist
Ilmneb, et
riikliku plaanimajanduse ihalus on üks neid salakavalaid tegelikkuse mõistmist
häirivaid haigusjuhtumeid, mis vajab pidevat vaktsineerimisega ülekordamist. Nagu
sellest ei oleks veel küllalt, siis püüab osa poliitturgu veel ühte bürokraatia
vinti peale keerata nimetades bürokraatia edendamist kapitalismi kriisiks,
selle remondiks ja missiooniks. Missioonimajanduseks. Oeh! Meil teiega läheb
raskeks, et meie ühise raha eest „võitlus“ riikliku plaanimajanduse kasvu
edendamisega kaasnevaid kulusid kinni maksta.
Riiklik plaanimajandus on sedaliiki pahalane, mis võtab üha
uusi vorme varjates enda olemust õilsata peitnimede taha nagu
missioonimajandus, ebavõrdsuse vähendamine, sotsiaalse võrdsuse kasvatamine jne.
Ja kuigi filosoofilistesse ideedena võivad need olla sümpaatsed, isegi
huvitavad, siis oma sisult jääb see
siiski tsentraalselt kehtestatud käskude ja keeldude jadaks. Seekordses riikliku
plaanimajanduse rünnakus on kokku seotud nii kapitalismi remondi vajadus,
ebavõrdsuse vähendamine ja rohepööre … läbisegi ja üheskoos. Sellises segadikus
pole võimalik edu saavutada ei mingilgi suunal. Vaatame, millest see pakett
koosneb? Vaatame … ? Vaatame …kuid jälgigem igal sammul majandusliku hügieeni
nõudeid ehitades samal ajal üles DNA põhist jaburusevastast kaitsemehhanismi .
Niisiis …
Deja vu …
Esimesel pilgul tundub küll, et olen tagasi sattunud oma
ülikoolipäevadesse, mil olid õppekavades veel sellised kummalised distsipliinid
nagu marksistlik filosoofia ja poliitökonoomia. Nendest ainetest oli nii palju
kasu, et lõid kindla vaktsineerimispõhja kogu tuleviku jaoks. Nagu märkis V. Suvorov („Vanakuradi vanaema“ Tänapäev
2015 Lk 151): „Sotsiaalse õigluse nimel
likvideeriti Nõukogude Liidus tootmisvahendite eraomand. Kuid kui riigis pole
tootmisvahendite eraomandust, siis kes hakkab tootmist juhtima? Õige: riik. Aga
mis on riik? Õige: riigiasutused – valitsus, ministeeriumid, riiklikud komiteed
ja nii edasi ja muu seesugune. Lihtsamalt öeldes bürokraatia. (…) Sotsialism –
see on riigi võim, see tähendab bürokraatia võim“ Ja kuigi Suvorovi tähelepanek
käis NL kohta, siis tegelikkuses toimib see jada just niiviisi ja kõikehõlmavalt
ning ajatult niimoodi. Lisaks massilisele bürokraatiale saame korruptsiooni kui
lahenduse: „Korruptsioon ei olnud Nõukogude liidus probleem, vaid
lahendus hakkama saamiseks majandussüsteemis, mis muidu ei toiminud.“ (J. Gray „Valekoidik“ PM 2021 lk 187). Just-just,
kinnikiilutud majandused teistmoodi ei toimigi kui „sõbramajandusena“.
Nagu märgib Max Weber („Protestantlik
eetika ja kapitalismi vaim“) bürokraatia kohta, siis: „Loodus allutati teadusele, ühiskond
bürokraatiale. Bürokraatia esiletõusu taga olid organisatsioonide kasvav
keerukus, teadmiste spetsialiseerumine ja vajadus professionaalse kaadri
järele. Teose lõpus hoiatab Weber „teraskõva kesta“ tekkimise eest, milles
ratsionaalset tsiviilteenistust, mille tõeline väärtus oli pelgalt tehniline,
peetaks „ülimaks, tegelikult ainsaks hüveks, mille alusel kogu elutegevust
korraldada“. Selles kestas hakkaksid elama „vaimuta spetsialistid, südameta
nautlejad.“ Bürokraatia on hingetu ja tundetu. See koosneb truualamlikest
inimestest, kelle vaateväli on kitsas. Nad on pädevad, aga neil puudub loovus.
Nad ei tunnete üldisemat eesmärki“. (L. Freedman
„Strateegia“ Grenader 2016 Lk 332). Siinkohal tuleb märkida, et pole väga
kauged ajad, mil meie spetsialistid olid just edasiviiva vaimuga, kuid
liiduline mugavustsoon on sellest tugevalt matti võtnud. Vaat selline lugu.
Mida siis teha? Kas riikliku plaanimajanduse bürokraatiast pääsemiseks on mingi „hõbekuul“, et meid edasisele
jõukusele aidata? Ei, nagu täheldas O Varol („Mõelge
nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 Lk
240): „Pikaajaliste muutuste tegemisel ei aita ükski trikk ega hõbekuul, ütles
riskikapitalist Ken Horovitz. Selle asemel tuleb ära kasutada terve hulk
tinakuule.“ No hakkame siis laduma. Valedest eeldustest lähtudes head tulemust
ei saavuta, kui me oleme viimase paarikümne aastaga sumbanud üha sügavamale
„juuraajastu“ sohu, siis esimeseks asjaks peab olema (kindlas kõneviisis),
mitte bürokraatia ravimine bürokraatiaga, vaid uue õigusruumi loomine, milline
võimaldab turgudel kreatiivselt tegutseda. Turgude paindlikkus, sh avasektori
paindlikkus, on see, mis rohkendab heaolu. Heaolu kasv tõstab kõiki paate (kes
aerutada viitsivad).
Kitsetapjate vabadus võrdsuses
Valimine vabaduse ja võrdsuse vahel pole justkui raske –
kõik me tahame olla vabad, kuid … Kuid siis tuleb see „võrdsuse värk“ vahele. Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“ PM 2019
Lk 19) oskab anda järgmise selgituse: „Kommunistlik
lugu seletab ajalugu võitlusena ühiskonnaklasside vahel ja unistas maailmast,
kus kõik inimrühmi ühendab üks ühiskondlik süsteem, mis kasvõi vabaduse hinnaga
võrdsuse tagab.“. Mnjah, kummaline tehing – vabadus võrdsuse vastu - tundub
kuidagi … Seda enam, et me ei tea millist võrdsust või vabadust keegi siinkohal
silmas peab. S Pinker („Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 Lk
128/129) seletab ebavõrdsuse lahti mõistetaval moel: „Ebavõrdsust on
kuratlikult keeruline analüüsida (miljoni elaniku kohta on 999 999 viisi,
kuidas nad saavad ebavõrdsed olla) ja see küsimus on täitnud paljusid
raamatuid.“
Me kõik oleme ebavõrdsed, kuid tähtis on sellest tulenev meelelaad: „Igor
ja Boriss on puruvaesed talupojad, kes suuavad hädavaevu oma väikeselt
maatükilt piisavalt saaki koguda, et oma peresid toita. Ainus erinevus nende
vahel on, et Borissile kuulub üks luider
kits. Ühel päeval saabub Igori juurde haldjas ja lubab täita ühe ta soovi. Igor
ütleb: „Ma soovin, et Borissi kits maha kõngeks.“ Anekdoodi mõte on mõistagi
selles, et kaks talupoega on saanud võrdsemaks, ent kummagi olukord ei paranenud,
kui jätta välja fakt, et Igor sai oma pahatahtlikku kadeduse rahuldatud.“
„Franfurt väidab, et ebavõrdsus iseendast pole
moraalselt hukkamõistetav: mis on hukkamõistetav, on vaesus.“ „ Moraali vaatenurgast pole oluline, et
kõigil oleks ühepalju.
Moraalselt on tähtis, et igaühel peaks olema küllalt.“ Tõepoolest, kitsas keskendumine
majanduslikule ebavõrdsusele võib olla destruktiivne, kui see paneb meid
Borissi kitse tapma, Salmet välja mõelda, kuidas ka Igor endale kitse saaks.“.
Väga kujundlik ja õpetlik näide. Niisiis kelle võrdsus/ebavõrdsus, või milline
võrdsus/ebavõrdsus?
Lisaks on ebavõrdsuse vähendamise idees veel
üks ületamatu tõke, mida markeerib T Sowell („Diskrimineerimine ja erinevused“
PMK 2022 Lk 27/28): „Looduses ega inimeste seas ei jaotu tulemused võrdselt ega
juhuslikult. Vastupidi, nii looduses kui ka inimeste hulgas on tavaline hoopis
äärmiselt ebaühtlane jaotus, sealhulgas olukordades, mis ei ole seotud nende geenide
ega diskrimineerimisega.
Palju rohkem
peab paika järeldus, et – nagu majandusajaloolane David S Landes on väljendanud
– „maailmas ei ole võimalused kunagi võrdsed olnud“. Mõte, et ilma geenide või
diskrimineerimiseta võivad võimalused maailmas võrdsed olla, on eelarvamus,
mida ei kinnita loogika ega faktid.“
Lisaks on „Geograafia on ületamatu takistus tulemuste
võrdsusele või juhuslikule jaotumisele, mida diskrimineerimise või geneetilise
eripära puudumisel korral peetakse normiks. Vee ja maismaatranspordi vaheline
tohutu kuluerinevus on kõigest üks geograafiline aspekt, mis viib tulemuste
ebaühtlase jaotumiseni.“
„Kliima ja
mullastik on samuti geograafilised tõkked, mis ei luba võrdseis väljavaateid
ega võrdseid tulemusi. Enamik maailma kõige viljakamast maast asub
parasvöötmes. Troopikas seda peaaegu ei olegi. See ei mõjuta ainult
põllumajandust, vaid ka toidu tootmisvõimel ehk linnade kontsentreeritud
elanikkonna äratoidetavusel põhineva urbaniseerumise aega ja kulgu.“ Seega
oleme ebavõrdsed ja jääme ebavõrdseks ja … Vast peaks meil olema hea meel, et meil
ei ole võrreldavaid muresid ega koormusi/koormisi nagu Väravate Villul
(kodanikunimega Bill Gates). Meil ei ole muret, et meil on lõunaks vaja
„ilmtingimata“ 3,2 mlrd USD, et maailma veelgi õnnelikumaks muuta, aga meil on
ainult 2,3 mlrd USD. Pöörane pinge. Seisus kohustab maailma õnnelikuks tegema.
Ja niimoodi iga päev. Uh! Nii, et … meil on üpris muretu elu, ebavõrdselt
muretu. Aga kuidas on lood vabadusega?
Vabadus
kui … Vastutus?
Vabadust on käsitletud ja defineeritud väga erinevalt,
kuid antud juhul tundub, et meile teiega sobib paremaks arusaamiseks kõige
paremini Thilo Sarrazin („Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 419) käsitlus: „Lääne tööstusühiskondade ja nende
turumajanduse mõttes on vastuolus ennekõike kaks vabaduskäsitlust: Klassikaline
liberaalne
käsitlus, mille kohaselt peab riigikord individuaalseks tegevuseks
andma võimalikult palju ruumi ja seda võimalikult vähe eeskirjadega piirama.
Vabaduse all peetakse seejuures silmas eelkõige indiviidi vabadust püüelda
võimalikult vabalt oma eesmärkide poole ning kujundada elu oma ettekujutuste
järgi. Ka hättajäämine ja ebaõnnestumine on selle käsitluse kohaselt
põhimõtteliselt igaühe enda asi. Sotsiaalriik paneb päästelina valmis vaid
krahhiks. Selle vastand on sotsialistlik käsitlus, mille kohaselt peab riik
üksikisikut kaitsma võimalikult paljude eksistentsiaalsete ohtude eest, seega
et ta on vaba materiaalsest hädast, näljast, haigustest ning et saab paljust
osa. Otse välja öeldes tähendab sotsialistlik vabadusekäsitlus ulatuslikku
võrdsuse eelistamist vabaduse ees.“ Vaat selline lugu. Tundub, et võrdsuse ja
vabaduse tasakaal hakkab meil kanduma selle „teise“ vabaduse poole, mis paneb
võrdsuse päästelina välja kogu mänguvälja ulatuses, muutes selle vabaduse
surilinaks.
Muide TS oli üks juhtivaid SDP tegelasi, mitte mingi
„kapitalismijünger“, kuni … Kuni ta SDP-st välja visati. Tema vaated ei olnud
pidukonna peajoonega kooskõlas. Ega ei olnud küll, sest tema serveeris oma arvamuse järgnevalt: „ Riigi tegelik heaolu
tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on
sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd.
Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd,
nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja
tööpuudus eriti suur.“ (lk 240). See avaldus võiks ju mingil määral „sarnaneda“
SDP pöörijoonega, kuid edasine on puhtalt pragmaatilise majandusinimese
arvamus: „Kuid ennekõike tähendab funktsionaalsus seda, et heaolu loomise
protsessi ei tohi pidevate sekkumiste ja ümberjaotamistega kahjustada.
Majanduskasvu isegi väike aeglustumine mõjutab majanduslikult kehvemal järjel
inimeste heaolu pikas perspektiivis palju rohkem, kui seda saab parandada
parimate kavatsustega, kuid halvasti läbimõeldud ümberjaotuse teel.“ No ja
edasi läheb juba päris vabamõtlemise teed: „Inimese mõistmisvõime on küll
piiratud ja tema eksimisoht on suur ning pealegi on tema eesmärgid ja soovid
sageli kõikuvad, vastuolulised ja ebaselged. Kuid see ei muuda asjaolu, et ta
ise on põhimõtteliselt enda parim kohtunik ja huvide eest seisja. Riik ja
ühiskond peaksid tal seda põhimõtteliselt vabalt laskma teha. Ta teeb oma
parima, kui saab tegutseda täiesti enda huvides, ja ta on parim siis, kus ta
saab rakendada oma andeid ja kalduvusi. Oma huvidest ja vajadustest lähtuvalt
saab ta tasu eest oma teenuseid pakkuda ning ise tasu eest teiste teenuseid kasutada.
Koordineerimise võtab enda peale turumehhanism.“(lk 108)
„Riigi ülesanne on võimalikult palju
seadustega takistada vargusi, rööve, pettusi ja vägivalda ning luua tootmise
ning vaba majanduse jaoks vajalik raamistik“
„Üleminek suletud, vabadusteta ühiskonda on
sujuv. See algab siis, kui vaba omanditung ja ohjeldamatu leidurivaimu
tahetakse piirata, kuna sellisena see segab, või kui riigi reeglitesse
hakatakse lubama ideid selle kohta, milliseid tooted on mõistlikud ja millised
mitte, milline elu on mõistlik ja milline mitte ning millal on tööhõive liiga
suur või liiga väike.“ (lk 109)
Põhivalem
Ning üle korrates heaolu saavutamise
põhivalemit: „Ühiskonna heaolu väljendub ka kaupade ja teenuste toodangus
inimese kohta. Seega ei sõltu heaolu tase üldse elanikkonna suurusest ja
töötajate arvust. Nii ei saa Saksamaa jõukamaks sellest, et seal elab üheksa
korda rohkem inimesi kui Rootsis, kuna SKTlt elaniku kohta ja tööviljakuselt on
mõlemad riigid peaaegu võrdsed. Samuti ei ole USA rikkam seetõttu, et seal on
Saksamaast neli korda rohkem elanikke. Seega kehtib põhimõte: rahvastiku
kasvamisel ja kahanemisel – olgu sündide või rände tõttu – ei ole mingit
pistmist riigi rikkuse või vaesusega. Rohkem või vähem sünde, välja- või
sisserännet ei tee rikkaks ega vaeseks. Nende tegurite mõju heaolule seisneb
äärmisel juhul selles, et vahest mõjutab rände ja demograafia loomulik areng
rahvastiku võimeid, omadusi, haridustaset ja usinust. Need tagajärjed ei ole
aga automaatsed ega näita a priori mingis positiivses või negatiivses suunas.
Heaolu mõttes on oluline vaid elanikkonna tööviljakus ja tööhõive, mitte arvukus.
Nii on heaolu erinevus ühelt poolt Saksamaa ning teiselt poolt Šveitsi või USA
vahel seletatav eelkõige sellega, et mõlemas riigis tehakse sama tööviljakuse
juures rohkem tööd kui Saksamaal.“ (lk 244). Nagu hoomate, tegemist on eheda
pürgimusmajanduse, mitte (ümber)jagamismajandusega
Võrdsuse jagamise ebavõrdsusest
Nagu täheldas W.C.: „Kapitalismi sünnipärane pahe on
hüvede ebavõrdne jaotamine; sotsialismi sünnipärane voorus on vaesuse võrdne
jagamine.“ (D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 lk 242)
Lihtsalt meeldetuletuseks, et võrdsus meil on juba olnud,
see juba oli poole sajandilise koomana riikliku plaanimajanduse (hellitusnimega
sotsialistlik majanduskorraldus) ajal, siis olid … Siis olidki kõik võrdsed, aga osad olid võrdsemad. Väga
palju võrdsemad. Kohe eriti võrdsed …. Võrdsuse tulevik pidi olema selline, et igaüks
saab tasu vastavalt vajadusele. Vaat selle koha peal jooksid minu, kui
arveametniku ja süsteemianalüütiku, pulgad iga kord kokku. Teatavasti on
vajadused lõputud. Kuidas rahuldada lõpmatust? Lõpuks aitas mind välja Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018
Lk 389) tõepärane selgitus:
„Kommunistlikus majanduses töötavad inimesed väidetavalt oma võimete
järgi ja saavad tasu vastavalt oma vajadustele. Teiste sõnadega võtab valitsus
100 protsenti teie tuludest endale, otsustab, mida te vajate, ja seejärel katab
need vajadused.“ Tundub, et sinnapoole olemegi teel. Ilmselgelt mingi sarnase
äravõtmise ja igaühe meist teiega vajaduste „rahuldamise“ administratiivse
süsteemi poole me kipumegi liikuma. Kuid kas peaks? Kas me peaksime eelnevat
näidet arvestades püüdlema selle poole, et (peaaegu) igaüks jõuaks endale kitse
soetada või võtame kitseomanikelt kitsed ja pistame need nahka? Hm, tulemuseks
on võrdne „kitsetus“. Õigemini küll kitsikus.
Tõsiasi on, et paljud poliitinimesed sõnades toetavad
„kitsekasvatust“, kuid tegudes … on rohkem Igorid. Mis tähendab, et esimeseks
tapame kitsed riikliku plaanimajandusega ja siis … Siis hakkame riiklikku plaanimajandust
nimetama missioonimajanduseks. Ilus nimi, aga riikliku plaanimajanduse sisu oma
piirangute, ümberjagamiste ja muu soovmõttelise fantaasiamaailmaga on ikka
sellesama tulemusega – üldine kitsetus/kitsikus.
Järgneb …
Targutusi:
J. Tainter „Kompleksühiskondade kokkuvarisemine“
Lk 165 „Inimühiskond ja poliitiline organisatsioon, nagu
kõiki elavaid süsteeme, hoiab alal katkematu energiavoog. (…) Energiavoog ja
ühiskondlik-poliitiline korraldus on võrrandi vastandpooled. Kumbki ei saa
inimrühmas eksisteerida ilma teiseta, samuti ei saa kumbki oluliselt muutuda,
ilma et muutuks vastaspool ja ka võrrandi tasakaal. Energiavoog ja
ühiskondlik-poliitiline korraldus peavad arenema kooskõlas.“
Lk 166 „Ühiskondlik-poliitilise süsteemi säilitamiseks ei
piisa lihtsalt energiavoost, vaid energia hulk peab olema piisav selle süsteemi
komplekssuse suhtes.“
L Bergreen „Kuningriigi otsingul“ Argo 2023
Lk 50 „Deed, kellele Elizabeth oli kunagi audientsi
andnud, peeti tema trooninõudlust toetava salaseltsi liikmeks, ent võimude
arvates oli õpetlase tegelik kuritegu matemaatika harrastamine, sest
„rehkendust peeti nõidumise üheks vormiks.“
No comments:
Post a Comment