Ideaalriigi missioonimajandus V1 "Mittekasvu" faasist

 

Meil on probleem võib-olla ka mure - majandus  on „mittekasvu“ faasis. Nüüd otsitakse probleemile lahendust kõige kummalisemaid teid kaudu, üks neid lahendusi pidi olema missioonimajandus.

Kõlab hästi eriti kui see siduda USA kosmoseprogrammi Kuumissiooniga. Ja kuigi missioonimajanduse algtõuge on M Mazzucato „Missioonimajandus“ (Varrak 2021) ja sisaldab mitmeid nutikaid ideid, siis oma sisult tundub see tuginevat põhiliselt riiklikule plaanimajandusele (eriti meie kohalikus tõlgenduses). No mõnes mõttes on see samasugune igiinimliku  ideaalide otsimine nagu Platoni ideaalriigi idee.

Just see vastuolu kaunikõlalise nimetuse ja riikliku plaanimajandusliku sisu ehk laudade võimu vahel, vahel teeb muret ja kuna „ Me veedame suure osa oma päevast autopilootolekus., st me ei pööra kuigi palju tähelepanu sellele, mida me oma ajaga teeme. See on probleem.“ ( C. Newport „Süvenemine“ ÄP 2019 Lk 199) siis me ei süvene ja niimoodi asjad juhtuvadki, kuuleme tuttavat sõna või väljendit ja … olemegi müüdud. Tundub, et osa poliitturust ongi ennast asutanud missioonile. Millisele? Kuhu?

 

 Nagu täheldas Mark Twain:  „Ma olen vana mees ja mul on olnud palju muresid, kuid enamikku neist muredest pole kunagi olemas olnud.” (Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012 lk 125). Tore teada, et iga mure polegi mure. Nii ongi, suurem osa muresid, eriti jagamismured, on meie endi poolt välja mõeldud, neid ei eksisteeri rohkemas kui meie peades, kuid vahel on tunne, et … No isegi ei oska öelda, kõik oleks nagu korras, päike paistab, lind laulab, palgad kasvavad (statistiliselt ja keskmiselt), maksud kasvavad ka, inflatsioon kerib edasi (kumulatiivselt), kõrged analüüsimajad ennustavad, et “kohe-kohe läheb veelgi paremaks“. Elu kui lill. Kõik justkui kasvab, aga … majandus ei kasva.

 

 Just majanduse „mittekasv“ teeb ärevaks. „Mittekasv“ on muidugi tõsine asi, sest majanduskasv kolm-neligi protsenti lahendaks meie paljud ülejõu elamise probleemid (täpsustuseks: kuna kaitsekulud tuleb ilmselt venitad esialgu 5%le, siis peab majanduskav olema 8-9%). Niisama lihtne see mehhaanika ongi: loo keskkond, kus majandus kasvab ja Dr Riik roopigu raha kokku majanduskasvust mitte maksumäärade kasvust „heategudeks“.  Selle asemel on asutud kõige kummalisemate mõttepojukeste manu, mis pigem süvendavad „mittekasvu“.

Nüüd on Dr Riik asunud majandust turgutama maksutõusudega. Kummastav? Või teedrajav? Kuhu? „Mittekasvu“ ravimine maksutõusudega on nagu võhmatu majandusmootori (millest on  õli välja voolanud) ravimine sellega, et laseme jahutusvedeliku ka välja? Ei tundu just edukusõpetusena. Inimesed … Inimesed enam ei reageerigi kõigile neile üksteisele järgnevatele maksutõusu ja majanduslanguse ettepanekutele, nad on väsinud kriiside kahjude isiklik-kangelaslikust absorbeerimisest ja Dr Riigi pidevast maksuähvardusest.  „Oma 1999 aastal kirjutatud ridades võttis John Mueller kokku sel hetkel levinud arusaama tänapäeva maailmast: „Näib, et inimesed lihtsalt suhtuvad märkimisväärsesse majandusarengusse rahulikult ja on leidnud kiiresti uued mured, mille pärast ärrituda. Sel juhul ei saagi asjad teatud olulises mõttes iialgi paremaks muutuda.““ (S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 Lk 326). Tundub, et hea elu tulemusel (aga võib-olla ka selle pärast, et ümberringi on kõik nii kaootiline) on tähtsaks muutunud sellised asjad nagu putukavälude rajamine linna ja kanakasvatus.

Aga kui majandusarengut ei ole ja headel aegadel juurde harjutatud „uued mured“ risustavad kogupilti, et lahendust leida, kuidas siis hakkama saada? See, et Dr Riik ja kõrged analüüsimajad ennustavad, et peatselt läheb majanduses paremaks“, siis … Eks lootma ikka peab (ergutuskõnesid pidama ka), kuid administratiivkoormus majandusele ja majanduse kehv struktuur ei anna alust sellise prognoosi täitumisele. Ettevõtjad muidugi pingutavad nagu alati, kuid sellest võib jääda väheseks.

 Tasakaal(utus)

 Meie lugu on tasakaalus eelarve ja ühetaolised mõistliku maksumääraga majanduskeskkond on olnud meie lugu, kuid poliitturu poolt meile teiega tekitatud ülejõu käivad kulud on selle eelarve loo hävitanud. Tasakaalu pole, võlad on. Teadagi on tasakaalu saavutamiseks kaks teed: esiteks, Dr Riigi tulude suurendamine ehk meie teiega tulude jätkuv  vähendamine ja teiseks Dr Riigi enese kulude vähendamine, mis tähendab Dr Riigi enese toimimise kulude auväärset kokkutõmbamist.

Kui meie teiega teeme ettepaneku vähendada regulatsioone (loe: ametnike arvu) ja tekitada tootlikkuse kasvu keskkonda, siis poliitmaailma (ja millegi pärast ka osad massimeedikud) arvavad, et sellega pole mõtet tegeleda, sest kokkuhoid on sada-paarsada tuhat per meede, sest meil olevat puudu lausa kaks miljardit. Hm, meie teiega ettevõtluses peame sellise  optimeerimisülesandega pidevalt tegelema, leidma uusi lahendusi, uusi tooteid, uusi tehnoloogiaid, kuid Dr Riik enam ei saa. Ei viitsi. Ei püüagi. Eelmises viies suurkriisis sai, aga enam ei saa? Sellele on vaid kaks põhjus: julgusetus ja lodevus.

 Selline kärpimatuse mõtteviis on veelkordne näide mammuti tervelt söömise võimalikkuse  ekslikkusest. Ettevaatust, mammut ei koosne mammutitest, vaid aatomitest. Nii tulebki kärpimisele läheneda amps ampsu haaval. Igal teisel juhul oleks tagajärjeks raskekujulised kehavigastused või seederikked. Kärpimisega on sama lugu, iga kärbe võib olla pisku, kuid kumulatiivselt on tegemist suurte ressursside vabastamisega. Ja ärgem unustagem „järelturu“ mõju, kogu seda inimeste vabanenud aega ja paralleelmaailmas sumpamist, mis nüüd on puhtalt inimeste käsutuses oma loomingulisuse materialiseerimisel. Niimoodi võib tekkida võimalus, et saame oma majandusstruktuuri tänapäevaseks ja tootlikuks. Meie tootlikkusega – u 80% EL keskmisest – me esimesena tulevikku ei jõua. Taastumatule majandusele lisakoormise panemisega ka mitte. Pigem toodame niimoodi juurde abivajajaid. Abivajajaid, kelle abistamiseks … Jah, teil on õigus, nende abistamiseks tule veelkord makse tõsta jne. Taandareng, püsiv taandareng. Vägisi tuleb meelde vana suusatreeneri ütlus, et:  „Me oleme kogu aeg arengus, seekord siis … taandarengus.“.

Ikka juhtub, kuid põhitähtis, majanduse langust ei tohi lasta kujuneda taandarenguks. Praegu on just see julgete otsuste aeg, mil tuleb otsustada edasimineku või tagasimineku üle. No senised edasimineku plaanid on kas ülejõu käivad treeningplaanid või tegelikkuses ilusõnadesse peidetud tagasimineku kavad. Ja ärge arvake, et keegi hakkab teile rääkima tagasiminekust, selleks kasutatakse igasuguseid kauneid väljendeid alates riiklikust suunamisest, kapitalismi remondi vajadusest kuni missioonimajanduseni välja.

 Trauma järgne taastumine

 Vaadake, peale järjestikkuseid majandustraumasid (tervishoiukriis, logistiliste ahelate katkemise kriis, energiahinna kriis, kliimakriis ja lõpuks sõjaline kriis Euroopa poolsaarel) pole meie väikese avatud (kuid nüüd bürokraatiaga risustatud) majanduse kiired kasvulootused vanade plaanide alusel just parim strateegia. Trauma tingib strateegiate muutmist, väga põhjalikku muutmist. Piltlikult, kui olümpiaks valmistuv sportlane on tõmmanud ära säärelihase, nihestanud õlga, löönud pea ära ja on külge saanud mingi vastiku viiruse, siis eeldada temalt kohe tipptulemust oleks ennatlik. Õigemini lausa kuritegelik. Ärge sundige traumadest vaevatud sportlast või majandust treeningkoormuste mõõdutundetu kasvuga „tipptulemustele“, kõigepealt on vaja stabiliseeruda, siis taastuda ning jõudu koguda, siis tulevad ka tulemused. Maksukoormuste tõstmine peale üksteisele järgnevaid traumaatilisi kogemusi ilmselt ei paranda majanduse taastumist ega konkurentsivõimet.

Kärpida on raske, sest „ Inimesed vihkavad kaotust (…). Millegi kaotamine muudab teid keskmiselt kaks korda õnnetumaks, kui sama asja saamine õnnelikuks teeks. Võiks öelda, et inimesed „väldivad kaotusi“.“

Näide „Kui ma kruusi saan, ei taha ma sellest loobuda. Kui mul seda ei ole, ei tunne ma ka erilist vajadust seda osta. See tähendab, et inimesed ei omista asjadele kuigi konkreetset väärtust. Aga kui nad millestki loobuma peavad, teeb see neile rohkem haiget, kui sama asja omandamise rõõm.“ (R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018 lk 47). Niisama lihtne see ongi. Iga kord kui poliitturg lubab midagi/kellegi tasuta teenust, soodustusi, indekseerimist või korvamist tuleb (kindlas kõneviisis) endale aru anda, kas seda lubadust on võimalik/vajalik pidada üksnes headel aegadel ja mis juhtub selle kaotamise korral. Ja nii kujunebki, et meie teiega maksame poliitturu tarbetut lubaduskruusi kinni aegade lõpuni. Tarbetut kruusi, mida isegi silma alt ära „suvilasse“ ei viitsita viia.

Kuigi sellest on räägitud tuhandeid kordi, siis midagi ei aita, selleks et oma majapidamine ja majanduskeskkond edasiminekuks korda saada peame kogu oma kulu-tulustruktuuri lahti harutama ja „suvilakruusid“ sealt välja arvama. Meil on maksuraha piisavalt (enne planeeritavate maksutõusude jõustumist), et mõistlikult majandada. Ei ole? Ei saa? Vanaema Marie pani, kui ta ei tahtnud midagi teha, peopesad vastastikku ja ütles: „Ei saa teha, pöidlad on ühel pool!“. Tal oli õigus, kui pihud kokku panna siis ongi pöidlad justkui ühel pool ja kokkupandud pihudega on üpris vähe tegevusi mida saab teha. Nii ongi Dr Riik pihud kokku pannud ja … Ja-ah, Vanaema Mariele oli ülalnimetatu aasimise koht, poleks läbi udu ka ette osanud kujutada, et see muutub ühe operatiivstruktuuri jaoks tegelikkuseks.

 Kidukihist ka

 Kuid … Täna on kõik veel hästi, tegelikult on täna nii hästi, et nii hästi pole veel kunagi siin maanurgas olnud. Oleme ikka veel edukad, oma väikeses maanurgas ja oma väikesel skaalal, kuid edukad. Kuid on veel üks majanduse vahekiht eduka ja ebaeduka vahel Dib „Üheleheküljeline turundusplaan“ (ÄP 2020 Lk 11) toob huvitava näite: „Statistika esimese viie aasta jooksul hävinenud ettevõtete kohta on erinev. Mõnede hinnangute kohaselt on neid 90 protsenti. Ma ei ole kunagi näinud, et see oleks allapoole 50 protsenti. See tähendab, et ka superoptimistlikuna on ikkagi vaid 50-50 šanss, et teie uksed on lahti ka  viie aasta pärast. Siin lähevad asjad aga nüüd juba õige hulluks. Statistika võtab nimelt arvesse ainult neid ettevõtteid, mis uksed lõplikult kinni panevad. See ei arvesta firmasid, mis jäävad madalseisu kiduma ja vaikselt oma omanike elu hävitama või põrguks muutma.“ Just-just kiduvad ettevõtmised on need, mis pole kala ega liha (või peaks tänapäevaselt ütlema – porgand ega kapsas?) ja need tuksuvad otsustamatuses ilma tootlikkuse ja arenguta. See, et selline vahekiht suureneks või väheneks on vaja vaid väikest Dr Riigi poolset „abikätt“.

 

Me ei julge siiani enesele tunnistada, et kahjud on suuremad, kui meie poliitturu jutujada seda välja paista laseb, mis ongi selle jada mõte. Kuid ilma kahjude hindamiseta pole võimalik õiget kurssi määrata, kriisi juhtida.  

Apollo 13 saaga on ilmselt parim näide edukast kriisijuhtimisest. See pidi olema üks igav standardiseeritud lend teiste lendude seas. Nii see algaski … Kuid Apollo 13 lugu algas tegelikult Jim Lovelli tänaseks legendaarseks kujunenud lausega: „Houston, we have a probleem“. See tunnistus probleemi olemasolust võimaldas tegutsema hakata. Kuigi pool teenindusmooduli küljest oli läinud, pinge akudes langes ja hapnik pihkus kosmosesse, siis kahjude reaalne hindamine ja võimaluste läbiarvutamine võimaldas olukorda stabiliseerida ja leida lahendus. Uus lahendus.  Kui Lovel oleks hakanud seletama, et meil siin mõned tulukesed põlevad ja …liigume ka (ehkki see oli vonsklemine nagu üksteisele järgnevad koalitsioonid), siis ei oleks see kosmosekriis olnud eduka kriisilahenduse näide vaid kurb katastroof. Niisiis … Kas meil on probleem? Jah, meie teiega ja poliitturg peavad tõdema ja tunnistama:, „Dr Riik meil on probleem!“

 Edasi või tagasi

 See, et meil on probleem, sellest on paljud aru saanud, kuid mis see probleem tegelikult on ja kuidas seda lahendada, see on enamusele „arusaajatelelegi“ arusaamatu. Niisiis mida teha? Kui inimene ei tea mida teha, siis mõtleb ta välja mingi (eneseõigustusliku) loo ja hakkab selle järgi käituma. Teine võimalus on selles, et kui ei osata ühte probleemi lahendada (sest pole tuvastatud põhjus) siis püütakse seda siduda punti teiste probleemidega mida samuti ei osata lahendada. Selles hämus ei saa enam keegi aru, milles probleem või  kes seda lahendama peaks. Nagu teada sogases vees on hea kala püüda (mis iseenesest pole tõsi, kuid kõlab hästi). Nii on meil seotud ühte punti majanduskasvu/languse probleem, kuid et ülesanne ei oleks naeruväärselt lihtne (keskkond mis toetab tootlikkuse kasvu ja genereerib kasvusuutlikku majandusstruktuuri) on sellele lisatud kliimaküsimuste ennaktempos lahendamine, ebavõrdsuse vähendamine, kapitalismi parandamine ja veel paar hägualgatust.

Miks see sogamine on? Lihtne – see kõik on üks ja sama probleem, mida tulebki koos lahendada, sest „Mida rikkam on keskmiselt riik, seda puhtam on selle keskkond.“ ( S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 166) ehk tootlikkus lahendab suuresti ka keskkonnaprobleemid. Ja ebavõrdsuse vähendamisega on umbes sama lugu – tõusuvesi tõstab kõiki paate: „Ebavõrdsus pole sama mis vaesus, ja see pole inimõitsengu fundamentaalne dimensioon. Erinevate riikide heaolu võrdluses kahvatub see üldise rikkuse kõrval. Ebavõrdsuse kasv pole tingimata halb: kui ühiskond põgeneb universaalsest vaesusest, on nad määratud muutuma ebavõrdsemaks, ja sööst ebavõrdsusesse võib korduda, kui ühiskonnad avastavad uued rikkuse allikad. Ega ole ka ebavõrdsuse vähenemine alati hea: efektiivseimad ebavõrdsuse tasandajad on epideemiad, suured sõjad, vägivaldsed revolutsioonid ja riigi kokkuvarisemine.“

„Hoolimata sellest on pikaajalisest trendist alates valgustusajastust kõigi varade kasvamine. Lisaks massiivsete rikkusekoguste tootmisele on moodsad ühiskonnad pühendunud kasvava osa sellest rikkusest halvemal järjel olijate hüvanguks.“ (lk 154). Vaat selline lugu.

 Diagnoos: edasipüüdlikkuse minetamine

 Nii, et kui poliitturg keskenduks majanduskasvule, siis teised probleemid lahendaksime me selle käigus või vastavalt jõukuse lisandumisele. Tegelikkuses on meil hoopis teised mured ja see on stagnatsioon, mis muudab nii keskkonnaprobleemide kui ebavõrdsuse vähendamise lahendused küsitavaks: „Esimene vihmapilv silmapiiril on majanduslik stagnatsioon. Nagu märkis esseist Logan Persall Smith: „On vähe muresid, olgu need kuitahes rasked, mille lahendamisel hea sissetulek kasuks ei tule.“ (lk 405).

Ja kui natukene sügavuti uurida, siis isegi need kes väidavad, et kapitalism on kriisis ja seda tuleb remontida võib õigus olla, kuid hoopis vastassuunalisel kujul: 405 „Teine selgitus on kultuuriline: Ameerika on minetanud oma maagilise edasipüüdlikkuse. Töölised majanduslikult mahajäänumatest piirkondadest ei võta end enam kokku ega koli kiiremini arenevatesse, vaid võtavad välja oma töötuskindlustushüvitise ja langevad tööjõu hulgast välja. Ettevaatlikusprintsiip takistab kellel tahes proovimast mida iganes esimest korda. Kapitalism on kaotanud oma kapitalistid: liiga palju investeeringuid on seotud „halli kapitaliga“, mida kontrollivad institutsionaalsed haldajad, kelle eesmärgiks on pensionile minejatele turvalise sissetuleku tagamine. Ambitsioonikad noored tahavad saada kunstnikeks ja loovisikuteks, mitte ettevõtjateks. Investorid ja valitsus ei toeta enam ambitsioonikaid riskiprojekte.“ (S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 405). Ettevõtlikkpüüdlikkuse maagika minetamine oleks tõesti traagika. Kuid ka see „minetamine“ on teatud majandusotsuste tulemus, mingite eesmärgipüstituste hägustumise ja hea elu tunnus – usk, et saadakse hakkama ka pingutamata, riskimata. Ja-ah kapitalism on kaotamas oma kapitalistid? See on tõesti probleem, mida ei püütagi lahendada. See võib tunduda kummalise vaatepunktina, kuid kes on sellisel juhu majanduse/innovatsiooni käivitajad? Eks ole, hea küsimus? Bürokraatia „vä“? Kogu see Dr Riigi poolne tunglemine on edutu ressursi- ja ajaraisk.

 

 Miks edutult?

 Lihtne, poliitturg püüab lahendada probleemi seal kus seda ei ole. O Varol („Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 Lk 139) selgitab lahti järgnevalt: „Ülemus ütles, et peate õpetama ahvi pjedestaalik seisma ja Shakespeare´i deklameerima. Millest alustada?“

„Kui olete nagu enamik inimesi, tahate alustada pjedestaali ehitamisest. „Ülemus astub kindlasti millalgi läbi ja uurib, kuidas edeneb,“ (…) „ja te tahate talle ju midagi näidata, mitte esitada tervet rida põhjendusi selle kohta, miks ahvi rääkima õpetamine on raske, kohutavalt raske. Pigem tahaksite, et ülemus teile õlale patsutaks ja ütleks. „Kuule, lahe pjedestaal, tubli töö!“. Niisiis ehitate pjedestaali valmis ja ootate, et Shakespeare´i deklameeriv ahv otsekui võluväel  materialiseeruks.

Aga probleem selles seisnebki: pjedestaali ehitamine on kõige lihtsam osa. (…)Kui projektil on Achilleuse kand – kui ahvi pole võimalik rääkima õpetada, Shakespeari deklameerimisest rääkimata -, oleks hea seda algusest peale teada.

Pealegi, mida kauem aega pjedestaali ehitamisele kulub, seda raskem on loobuda pöörasest ideest, mis pole loodud teostuma. Seda nimetatakse pöördumatute kulude lõksuks“

„Pöördumatute kulude lõksu vältimiseks tegelge kõigepealt ahviga – alustage pöörase idee kõige raskemast osast. Ahvist alustamine tagab, et te pöörasel ideel on suur tõenäosus osutuda elujõuliseks enne, kui olete sellele massivselt ressurssi kulutanud.“

„“Ahv kõigepealt“ lähenemine nõuab, et paneksite paika niinimetatud „tapmise kriteeriumid“, nagu neid X-is nimetatakse, teisisõnu jah/ei kriteeriume, millega määrata, millal on põhjust edasi rühkida ja millal loobuda.“

„Me ei oska ahvi õpetada, aga pjedestaali ehitada oskame, niisiis ehitame pjedestaali. Oma elus teeme neid asju, mida kõige paremini oskame – saadame e-kirju, osaleme lõpututel koosolekutel -, selmet projekti keerukama osa kallale asuda.“

„Kogu see sebimine tundub produktiivne, aga tegelikult ei ole. Ilus pjedestaal on valmis, aga ahv ikka ei räägi.“

„Asi on selles: lihtne ei ole sageli tähtis ja tähtis pole sageli lihtne“

„Lõpuks on meil alati valik. Võime jätkata pjedestaali ehitamist ja oodata, et võlutav ahv kuskilt Shakespeare´i tsiteerides välja ilmuks (tujurikkuja: võlutud ahve ei ole olemas). Või võime lihtsa asemel tähtsamale keskenduda ja üritada see ahv rääkima õpetada, üks silp korraga.“ Niisiis … kogu see „proaktiivne“ tegevus/tegevusetus on raiskamine – aja, inimest, raha raiskamine.

Siin me nüüd oleme uneleme missioonidest kuureisidest, kuid tegelikult pole saanud aru Kuumissiooni võrgustikust, tulemustest ja energiavoogudest. Tegelikkus oli see, et USA administratsioon kavandas tõesti missiooni ja tekitas infrastruktuuri, kuid kogu loominguline hullus tuli läbi ettevõtluse, mitte läbi riikliku plaanimajanduse.

Nii, et kui me juba kosmosesse põrutasime, siis sealt ka jätkame

 

Järgneb …

 

Targutusi:

 

M Brown „Ma polen nõus“ ÄP 2023

Lk 163 „Jacki sõnul on aktiivne kuulamisoskus oluline nii intervjueerimis- kui ka läbirääkimistehnikana.“ „Kuulaja on täielikult pühendunud sellele, mida rääkijal on öelda on. Selle asemel, et kiirustada kellegi teide probleemile lahendust pakkuma, surub ta ego alla ega tõtta hinnanguid andma või arvamust avaldama, lastes rääkijal oma sisetunded ilma vahele segamata täiel määral välja valada.“

Lk 165 „Aktiivse kuulamise täielik vastand on kuulamise teesklemine“

„Sedasorti nähtust nimetatakse hiilivaks vimmaks.“

 

T. Sarrazin „Piirideni jõudnud riik“ PM 2022

 

Lk 178 „Poliitilise tegutsemise moraalis eristas Max Weber veendumus- ja vastutuseetikat: „Eksisteerib põhjatu vastuolu selle vahel, kas toimitakse veendumuseetilise maksiimi järgi (religioosselt väljendudes: „kristlane teeb seda, mis on õige, ning jätab tagajärjed jumala hooleks“) või vastutuseetilise maksiimi põhjal, kus oma tegutsemise (etteaimatavate) tagajärgede eest vastutatakse.“. Selle erisusega näitab Weber moraalse vaatluse piire poliitikas: „Ükski eetika maailmas ei pääse mööda tõsiasjast, et arvukatel juhtudel on „heade“ eesmärkide saavutamine seotud leppimisega kõlbeliselt kahtlase või  vähemalt ohtlike vahenditega ning  halbade kõrvalmõjude võimaluse või isegi tõenäosusega, ning ükski eetika maailmas ei saa kindlaks määrata, millal ja millises ulatuses „pühitseb“ eetiliselt hea eesmärk eetiliselt ohtlikke vahendeid ja kõrvalmõjusid.““