Friday, April 7, 2023

Kuureisi eripärad „Titanic 13ga“: V1 Ebarahu aeg

 


 


 Valmistudes  „Tarneahela konverents 2023“ (korraldaja  Eesti Tarneahela Juhtimise ühing (PRPLOG))  olukorrahinnanguks oli tarvidus veelkord läbi vaadata, pulkadeks lammutada ning värske pilguga mõtestada väljakujunenud  majandusolukord meil ja mujal. Selle käigus tuli harjunud tavaklišeemiinidest mööda loovida ning panna puhastatud tegelikkus uuesti kokku. Tuleb tunnistada, et sellest protsessist  tekkis nii järelmõtteid, kõrvalmõtteid kui ka uitmõtteid. Õnneks mitte kinnismõtteid. Loodetavasti.

Aga alustame praegusest lavapildist – pildist peale valimisi ja sellest kas meil on võimalik ennast ka seekord välja puterdada tekkinud kriisist, sest kriis meil ju on ja lausa mitmekihiline kriis. Kui mõni arvab, et tegemist on väikese/ajutise/lühiajalise „korrektuuriga“ majanduses, siis ma soovitan vaadata seda Godzilla filmi, kus teadlased lähevad koletist otsima, kuid ei leia sellest mingit märki, kuni … Kuni kaamera sõidab üles ka ilmneb, et otsimisrühm, kes ei olnud koletist leidnud asub … koletise hiigelsuures jalajäljes. Umbes samasugune on olukord meilgi, kriis on nii koletuslikult suur, et seda pole tasapinnalt näha. Selleks, et olukorrast aru saada peab seda vaatlema kas kolme kuid veel parem neljamõõtmelisena. Neljas mõõde nimelt on raha. Tegelikult on kriisi lahendamise valikus kas „Titanicu“ või „Apollo 13“ mudel. Niisiis …

 Viljatu ja nörritav Riigikogu valimiste periood  Godzilla jalajäljes on läbi saanud. Loodetavasti. Kergendus .. Kergendus, kuid ometi meenutab olukord nukral kombel W. Churchilli poolt 1951 a parlamendi valimistel öeldut:  „Me oleme kahel eelmisel aastal tänu parteide heitlusele palju kaotanud, mis kuulub valimiste aja juurde. Me ei saa niimoodi edasi minna, kus kaks parteiaparaati parlamendis teineteise kallal hauguvad ja kogu riiki vaevavad. … Me ei saaks seda endale kaua lubada isegi siis, kui maailm oleks rahulik ja vaikne ning me oleksime ise toimetulev riik, kindlam ja sõltumatum kui kunagi varem. … Me ohustaksime oma eksistentsi, kui jätkame oma jõu kulutamist vihastes parteide ja klassikonfliktides. Me vajame mitmeaastast stabiilset perioodi soliidse valitsuse all, kes ei püüa oma partei dogmasid kõigile kaela määrida.“ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 Lk 747). Hämmastavalt ajatu kokkuvõte valimisvõitlusest, mis sobib nagu valatult meie tänasesse päeva.

 Müra meis enestes

 Meiegi parlamendivalimised olid mürarikkad, kohmakad, sisutud (polnud välja toodud ei juurpõhjuseid ega tuumlahendusi, prevaleeris jagamise ja kulutamiskirg), üksteist solvavad ja valijat alavääristavad.

Müra. Lõputu müra. Kurdistavalt ülekarjuv müra, ilkuv-tänitav müra. Müra. Ei mingeid tegevusi, ainult müra. Nüüd … Nüüd peame me õppima selles müras elama. Mitte ainult elama, vaid ka toime tulema. Kuidas me tuleme toime maailmas, kus poliitinimesed „tõstavad“ töötasu, „lubavad“ topeltpensione, „miraažitavad“ hooldekoduvõimalustega, üha uute toetuste ja tasuta asjadega, kuid  sellest kuidas meie tootlikkust topeltada, sellest ei sõnagi. Teatavasti on pärsimaailmas edu aluseks tootlikkuse tase ja tehtud töö maht. Pan Kleksi sugused võlurid on vaid lustakad muinasjututegelased.

Nüüd siis püüavad valitsemishanke võitjad (peaettevõtja ja allhankijad) kokku leppida, kuidas kõike seda saavutada. Rahulikel aegadel (majandustõusus) oleks see võib-olla võimalik olnud või vähemalt märkamata jäänud – tõstame makse ja lohiseme edasi järgmise valitsemishankeni kus peatöövõtja püüab allhankijatega uut (koalitsiooni)lepet (KOLE) sõlmida. Kuid kahjuks on lõputu SMS laenu poliitika lodevust administreerimises ja lõtvust rahanduses oma sügava jälje juba jätnud ja see on muutunud kohati … tavaliseks. Harjumuslikuks? Tavaliseks, et meie teiega kogumis kulutame rohkem kui meil lastakse teenida? Just „lastakse teenida“, mitte „teenime“, sest kui me ei kaotaks aega kabinetiigavuse teenindamisele, siis teeniks igaüks meist teiega ja meie kogumis rohkem. Oh!

 Uus normaalsus: Regulatsioonide vähendamise sotsiaalmajanduslik kasu arvestus

 Nüüd peale valimisi ilmneb, et valitsemise hankele esitati „kohendatud pakkumised“ ning õhulosside asemele saab ehitada vaevalt koeraputka, kuid … nii vana talumehetarkus, kui ka meie eelmised kriisiületused on tõestanud, et on kaks teed olukorra parandamiseks: tootluse kasv ja bürokraatia vähendamine. Kui jagamismaiguline poliitinimene ütleb: "Aga kui räägime mitmesaja miljoni eurostest kokkuhoidudest, siis see on siiski mingi avaliku teenuse või toetuse märkimisväärne kärbe. Ainult sealt see saab tulla," siis on see õige, nii tulebki teha, ainult et vaatenurka on vaja muuta. Meil lisandub iga päev regulatsioone, mis nõuavad ka järelvalvet (ehhee, nüüd siis saame endale ka kompostiinspektorid!), mis nõuab ... raha. See hämajutt, et kokkuhoid tähendab seda, et siis me peame vähendama õpetajate-päästjate-tervishoiutöötajate palka on lihtsalt jabur, muidugi ei pea (ega saagi) seal palka vähendada. Pigem vastupidi. Kuid me saame vähendada regulatsioonide arvu, mis vähendab ametnike arvu ja raha vajadust. Muide seda protsessi tuleb vaadelda samamoodi nagu me teeme suurte protsesside tasuvusarvestustega,  mille üks osa, mis ei mahu enam mingi tasuvusarvestuse ega raamatupidamistava piiresse, kirjendatakse kui sotsiaalmajanduslikku kasu. Täielik absurd, mille meie teiega poliitturu pealekäimisel heauskselt alla oleme neelanud. Sellest ka pidevad ja püsivad seederikked kogu ühiskonnas. Samas …  Regulatsioonide vähendamisel on nii reaalne kui sotsiaalmajanduslik kasu: haritud inimesed, kes ennast kabinetiigavuses on sunnitud üha uusi regulatsioone välja mõtlema, et oma eksistentsile alust luua, saavad lõpuks minna tegelikku rahvuslikku rikkust looma, mida siis saab jagada (õpetejetele/päästjatele/tervishoidu) ja nii reaalne kui sotsiaalmajanduslik kasu tekkib pärismaailmas, kus ettevõtjad/kodanikud ei pea oma aega raiskama tühjadele toimingutele ja lubade ootamisele. Puhas võit - aeg on ainukene taastumatu ressurss. Ammendamatu varasalv tootlikkuse kasvuks ja tööjõuprobleemi lahendamiseks, seda kasutagegi. Ohtralt. Ohjeldamatult. Kaasandena saame vaba/loova mõtlemise, mis omakorda viib meie teiega kõrgemale tasandile. Lihtne ja … odav. Võimalustepõhine. Me peame eelarvekulutused tingukammiga üle käima ja sellest välja rapsima kõik ebavajaliku ja ebaloomuliku, mille tulemusel ilmneb, et juba praegu meilt teiega kogutav ühisraha (hellitusnimega – riigi raha) on meil piisavalt tõeliselt tähtsate programmide käivitamiseks. Ja veelkord – avalik sektor peab muutuma avalikkuse teenindamise sektoriks.

 Lapsed teavad …

 Kui mu pojatütar oli nelja aastane, siis ta ütles: „ … et vajan kõike.“, nüüd on ta kümnene ja korjab raha, et investeerida seda telefoni ostuks. Vajaduspõhine maailm on asendunud tema jaoks võimaluste (loomise) maailmaga. Ise loomisega! Isegi lapsed saavad sellest aru. Seda soovin ka meie poliitturule, et kui nad ei saa koalitsioonilepet (KOLE) tehes kohe täiskasvanuks, siis ka kümnese võimaluspõhisust aluseks võttes oleks tulemus tore.

Eks kaeme perra. Muidugi on peaettevõtja ja allhankijad raskes seisus, sest nüüd olles Valitsemishanke võitnud ilmneb , et:  "Riigil on palju kulusid, me oleme jätkuvalt miinuses oma eelarvega ja kuna majandusprognoos liiga helget tulevikku ei näita, siis see seabki meile suured väljakutsed. Me mitte ei saa mõelda, kuidas täiendavaid kulusid teha, vaid peame mõtlema, kust leida kokkuhoiukohti, milliseid valdkondi reformida ja kust leida ka täiendavaid tuluallikaid," (ERR 4.04.23). Ups! Raske pähkel tõesti, sest ainukene võimalus hanketingimusi /valimislubadusi täita on saada majandus kasvama. Rajult kasvama. Lihtne ümberjagamine ehk aadrilaskmine loojatelt/tegijatelt/pürgijatelt siinkohal annab pigem negatiivseid tulemusi. Täpselt nii nagu „maksuküür“ tulumaksus tegi küürakaks eelkõige noored pereemad ja pereisad, kes on töötanud usinalt, pühendunult ja paraku tihti ka mitmel töökohal. Kas seda poliitinimesed tahtsidki -noorperesid küürakaks teha?  „Vastutasuks“ anti neile nende enda rahast näpu otsaga „ toetusi“. Jälle üks mehhanism millega tegijaid püütakse muuta sõltlasteks. Krt (lühend ei tähenda korteriomandit), nagu narkokaubandus. Laske inimestel teenida ja tehke see võimalikult nauditavaks, küll siis kasvavad ka maksutulud. Lihtne. Meil on sama probleem nagu rahandusminister W Churchillil  1926 a  Leedsis Kaubanduskoja igaaastasel dineel riigieelarve projektist rääkides: „Õitseng, see meie maja ringihulkuv tütar, kes suures sõjas kaduma läks, on nüüd meie ukselävel. Ta on tõstnud käe koputile. Mida me teeme? Kas laseme ta sisse või ajame minema? Kas võtame ta uuesti oma kolde juurde või saadame ta taas uitama maailma rahvaste sekka? See on valik, mis seisab Suurbritannia rahva ees järgnevatel ärevatel kuudel.“ Väga tabavalt ja ajastuüleselt öeldud, sest meiegi elame ärevatel aegadel, just sellistel aegadel, mil protsesside tulemusel väldime katastroofi või …

 Kaks kriisimudelit: „Titanic“ & „Apollo 13“

 Miks on valikus „Titanic“ ja „Apollo 13“? „Titanicu“ teema oli mulluse Maksumaksjate konverentsil minu olukorrahinnangu siduselement, seekordse  Eesti Tarneahela Juhtimise ühingu (PRPLOG) korraldatud konverentsil „Tarneahela konverents 2023“ oli sidusteemaks „Apollo 13“ („Huston, we have probleem“) õnnestunud ebaõnnestumine. Kaks kriisi, kaks katastroofi, kaks täiesti erinevat tulemit. Mida me peaksime kriisidest õppima? Miks? Sest …

Täna … Täna oleme kriisis. Jälle? Ikka? Jätkuvalt? Nagu minu isiklik kogemus näitab (oma kuue suurkriisiga ja nende vahel kohalike ja kohatute kriisidega), siis majanduselu ongi üks pidev kriiside jada, mida ilmestavad (ja innustavad) üksikud päikeselised pühapäevad. Nii, et kriis… on normaalne. Kuid milline kriis meil praegu käsil on? Meditsiinikriis? Majanduskriis? Keskkonnakriis? Migratsioonikriis? Rahvastikukriis? Administratiivkriis? Julgeolekukriis? Ilmselt kõik need, kuid erineva osakaalu ja tähtsusega. Kuid kriisid ongi selleks, et neid lahendada, mitte lasta neil katastroofiks kujuneda. Meil on siinkohal kaks õpetlikku kriisilahenduse mudelit.

 Eduka „Titanicu“ ebaedu

 Esiteks „Titanicu“ lugu. Tihtilugu, vaadates tagasi, tundub meile teiega see sündmus algusest lõpuni katastroofina, kuid … Ja-jah muidugi oli see katastroof, sest tuliuus laev läks põhja ja peaaegu poolteist tuhat inimest koos sellega. Kuid on ka teine vaatenurk – „Titanicu“ reis oli 80% ulatuses (kui arvestada kogu ehitusprotsessi siis ilmselt 99%) edukas. Tegemist oli tehnoloogiliselt uusima, varustuselt luksuslikuma ja Sinilindi kiirusrekordit püüdva laevaga. Katastroofi ja õnnetuse/õnnestumise vahele jäi 3-5 sekundit ja üks veekindel kamber. Edu ja katastroofi lahutasid kolm sekundit: üks, kaks, kolm …Vigastatust ja kangelaslikku pääsemist ilmselt üks sekund: üks … Siis sai aeg otsa – nii laevale, inimestele, kui kriisilahendamisele. See on kriisilahenduse tähtsaim hetk – aeg ei tohi otsa saada. Väga lühikese hetke jooksul tuleb väänata kõik see, mis oli valesti arvestatud/tehtud/juhitud teha loetud hetkedega korda enne seda kui aeg saab otsa. „Jäämägi ulatus veepiirist 30 meetri kõrguseni ja vahemaa laevani vähenes ähvardava kiirusega. Laev hakkas kurssi muutma 38 sekundit pärast käsku. Paistis, et kokkupõrke vältimiseks oleks tarvis olnud veel 3-5 sekundit.  lõikas jäämägi Titanicu paremasse pardasse 61 meetri pikkuse katkendliku lõhe. Kuueteistkümnest veekindlate vaheseintega eraldatud sektsioonist viide pääses vesi, mistõttu laev oli määratud uppuma, kuna laev suutis püsida vee peal nelja veega täidetud sektsiooniga.“

Eks ole, kui mäng käis mahu ja sekundite peale, siis ilmselt 1 sekund oleks lõhe laevakeres olnud lühem ja kahjustatud üksnes neli kambrit. See oleks olnud ebameeldiv kogemus, kuid samas oleks laev pinnale jäänud ning saanud uhkusega kinnitada oma uppumatust. Väike kursimuutus ja me ei teaks midagi „Titanicu“ katastroofist – ei sellest, et laev ei olnudki  uppumatu, sellest, et päästepaate polnud piisavalt (ja miks peaks ometi uppumatul laeval olema päästepaadid?), miks täideti paadid vaid osaliselt (osas vaid neljandik), miks … „Titanicu“ puhul ei saanud laeva kapten öelda nagu ütles „Apollo 13“kapten J. Lowell, et  missioon küll ebaõnnestus, kuid talle meeldib mõelda, et see oli kõige edukam ebaõnnestumine.

Siiski põhitähtis oli, et katastroofist tehti järeldused. Järgmise laeva „Britannic“ ehitamisel muudeti laevakere tugevamaks – eriti jäämägedega kokkupõrget arvestades. Ettevõte lisas ka erinevalt Titanicust sinna piisavalt päästepaate, et vajadusel kõiki reisijaid mahutada. Maailma suurim luksuslaev alustas tegevust 1914. aastal, ent peagi võttis Briti valitsus selle teisel otstarbel kasutusele, sest algas I maailmasõda. „Britannicast sai sanitaarlaev, mis tõi haavatuid erinevatelt sõjatandritelt koju. 1916. 21. novembri hommikul raputas Egeuse merele jõudnud laeva tugev plahvatus. Britannica oli tabanud meremiini, mis tekitas alusele suurema kahjustuse kui jäämägi Titanicule. Kapten käskis kähku veekindlad vaheuksed sulgeda, ent uputus oli võimust võtnud juba laeva kuues sektsioonis. (Jälle) Pardal viibis tol hetkel 1065 inimest, ent „Britannic“ oli katastroofiks tunduvalt paremini valmistunud kui „Titanic“. Toimus peaaegu täiuslik päästeoperatsioon, kuid inimliku faktori tõttu  oli ka hukkunuid,  mõned meeskonnaliikmed üritasid esimesel võimalusel päästepaatidega põgeneda. Kuna laev liikus, imesid Britannica sõukruvid väikesed paadid endasse, mistõttu nende pardal olnud inimesed hukkusid. Niisiis eelmisest katastroofist tehtud järeldused olid läinud „täie ette“, sest kuigi poole suurema kahju saanud „Britannica“ uppus poole kiiremini kui „Titanic“ oli hukkunuid vaid 30 ja needki vaid seetõttu, et sattusid paanikasse. Kas meie oleme teinud järeldused eelmistest suurkriisidest? Ega miinide eest ei kaitse miski (vähemalt sel ajal), kuid pöördumatuid kahjusid on võimalik oskuslikul tegutsemisel minimiseerida.

 Suunatajust

 

    """Kosmoses on oluline suund – kuhu sinu alussõiduk Päikese, Maa ja teiste kosmoselaevade suhtes ninaga osutab. Kui sa oma suunda ei kontrolli, juhtub kaks asja – alus hakkab pöörlema, nii et kõik pardalviibijad satuvad segadusse, ja see kaldub kursilt kõrvale, mis võib aja- või kütusepuuduse korral tähendada elu või surma.“ (Hadfield „Astronaudi soovitused eluks maal“ Ersen.2016 Lk 47). See astronaut Hadfieldi tähelepanek ei kehti mitte ainult kosmoses vaid üldse elus orienteerumise koht, sest maailm ei ole staatiline.

Maailm muutub. Kui F Fucujama kirjutas mõnikümmend aastat tagasi „ajaloo lõpust“ ja edasisest üleüldisest rahumeelsest demokraatlikust arengust, siis tundus see üpris toreda, isegi loogilise, väljavaatena. Kuid teatavasti ajalugu ei „lõppe“. Isegi siis kui kõik muu lõppeb, siis aeg, ega selle lugu, ei lõppe. Ka konkurents ei lõppe. Ei lõppenud ka seekord. Demokraatlik maailm sai asjast valesti aru, sest need kes olid „ajaloost välja kirjutatud“ ei leppinud sellega, vaid korraldasid ennast ringi ja pidasid taktikalist tõrjelahingut, otsides paremat positsiooni ja võimalusi vastukäiguks. Vastukäigu võimalus avanes kui maailma põdes meditsiinikriisist tulenenud majanduskahjusid ja oli energeetiliselt ühest paadist teise astumas (seega kahe paadi vahel).  

Niisiis, mullu tegi „ajaloost välja kirjutatud osapool“ oma pikalt planeeritud vastukäigu ja pani  Ukrainas sõjatule jälle põlema. Lootis küll, et lööb kiire välgu-mürina ning paduvihmaga ilma kiirelt klaariks, kuid konflikt kujunes hoopis pikaajaliseks mudamaadluseks. Seega läks natuke kehvemini kui oodati, kuid tuli vindub edasi. Käib vinduv kurnamissõda. See sündmus lennutas maailma majanduse, mis oli juba väljumas meditsiini ja võib-olla ka majanduskriisi edasi lükkamas, täiesti uude dimensiooni.

 Globaalmajanduse mitteglobaalne tulevik – ebarahu.

 Maailm muutus – ajaloo lõpp jagunes pauguga majanduslikku tõhusust taotlevast globaalsüsteemist kaheks suureks ja tuhandeks väikeseks egoks. Lugesin hiljuti M Leonard „Ebarahu aeg“ (Varrak 2022 Lk 23/26) „Peatükk: „Ebarahu ja ebasõda“ „Sel lühikesel raamatul on lihtne iva: ühendused, mis põimivad maailma kokku, ajavad seda ühtlasi lahku. Maailmas, kus tuumariikide sõda on liiga ohtlik, et selle üle arutledagi, õhutavad riigid konflikte, manipuleerides nendesamade asjadega, mis neid ühte seovad. Suurriikide poliitika on muutunud armastuseta abieluks, kus kaasad ei talu teineteise seltsi, ent ei suuda ka lahku minna. Ja nagu õnnetu paari puhul, muutuvad õnnelikel aegadel jagatud head asjad vahendiks, millega halbadel aegadel teisele kahju teha. Lagunevas abielus teevad neimahimulised partnerid teineteisele haiget, kasutades ära lapsi, koera ja suvilat. Geopoliitikas pruugitakse relvana kaubandust, rahandust, inimeste liikumist, pandeemiaid, kliimamuutusi ja eelkõige internetti.““

 „Sanktsioone, rahvastiku ümberpaiknemist ja kaubandussõdu on kasutatud sajandeid, ent seni, kuni maailma elukorraldus ei rajanenud üleilmsetel tarneahelatel,  internetipoliitikal ja dollaripõhisel finantssüsteemil, oli raske lämmatada võõraid majandusi ja ühiskondi sedavõrd väikeste kulutustega.“ Nii ongi, maailm kohandab ennast ringi. Kui maailm kohandab ennast ringi „Kuna iga riik hakkab käsitlema vastastiksõltuvust kaitsetusena, siis näeme, et üha enam äritegevust viiakse mujale ja osa ülemaailmseid tarneahelaid laguneb“ (lk 20), siis kaasnevad sellele ka kulud.

 Ebarahu hind

 Lähtudes sellisest olukorrast maastikul jääb sügavalt arusaamatuks kõrgete analüüsimajade optimism lähiaja majanduskasvu ennustamisel ja lausa pöörased kasvunumbrid lähiaastatel. Vaadake, mingit kasvulootust ei saa olla, kui kriis oma hulluses on alles algusjärgus. Ärge unustage, et asume Godzilla jalajäljes.  Isegi siis kui me jõuame pärsirahuni, ebarahuni või tingrahuni, siis on maailm juba jagunenud, tootmised üle tõstetud blokkide kindlamatesse asukohtadesse ja logistikad muutunud. Kaitsetuse emotsioon määrab loo helistiku ja praegu on see minoorne.  See tähendab, et tohutud investeeringud (kasvõi Läänemere põhjas roikuvad kaks gigantset Nord Streami gaasijuhet) ei too investoritele tulu vaid on kulu. Need vahendid tuleb maha kanda, kuid asi on sedavõrd hullem, et needsamad investeeringud, mis pidid mängima tähtsat osa rohepöörde üleminekuperioodil, on muutunud ise keskkonnareostuseks (pahatahtlikkuse puhul isegi keskkonnakatastroofiks – lugege neimaliste abikaasade koerakasutuse juhendit). Kuid selliseid juhtmeid on nüüdseks  Euroopas ju hulgaliselt – kõik kulu. Kõik reostus. Pöördumatult kahjum ja reostus, sest turud ja tarneahelad on ümber kujunenud. Need on nüüd nende investorite kahjumid ja saamata tulu, kes olid panustanud energeetika teatavatesse sektoritesse. Kahjum ja saamata tulu toob ette kohe alternatiivkulude küsimuse. Kuna raha läks sinna kustkohast iialgi planeeritud tulu ei tule, siis … Siis on kaks võimalust: esiteks jääb planeeritud kasu luhtumisel mingid teised investeeringud tegemata. Millised? Ei tea, kuid need on suured investeeringud. Teiseks pole tegemist ainult maailma investeerimisvõimekuse vähenemisega, vaid ilmselt oli osa investoreid oma võimeid ja projekti kindlust (ja kindlustust) üle hinnanud ja nemad (koos oma investoritega) põlevad lähiajal ereda leegiga (võib-olla koos kindlustajatega). Ka vajadus investeerida nii LNG terminalidesse ja sealt lähtuvatesse torujuhtmetesse, lisatuulikutesse, päikesepaneelidesse jne on eilne planeerimatu kulu, mida on vaja teha ilmtingimata juba täna, sest … Sest talv on tulekul. Kuid selle ootamatu kulu pärast jäävad mingid planeeritud investeeringud jällegi tegemata.

 Kliimavärk

 Asjal on ka kolmas tahk – kliimavärk. Eredalt joonistub välja, et ühte suurblokki on kogunenud riigid, millised on võtnud endale kohustuse ja eesmärgi vähendad inimtegevuse jalajälge planeedil Maa ja teise suurblokki (BRICS), mis sellist eesmärki võtnud ei ole või ei pea seda vähemalt prioriteediks. Seni kuni globaalühtsus sundis teist blokki vähemalt suulises vormis kõnekunstina loodushoiust rääkima siis nüüd pole sellel enam survet ega põhjust. Niisiis oleme saanud maailmapildi, kus üks pool laadib endasse kindlustatus ja kallist energiat ja teine pool odavat energiat ja uut koostööd. Mnjah, raskeks läheb. Meil. Kuid see on juba järgmine kriis. Loodetavasti Tingrahus, kuid siiski ebasõjas kus „(majandus)koeri“ lüüakse jalaga naeratades … kuid valusasti.

 Ebaeduka „Apollo 13“ edukus

 Harilikult on niimoodi, et katastroofi/kriisi alged pannakse paika juba aastaid enne selle sündmuse toimumist. Kogu lavapilt on ette valmistatud ja ootab vaid süütamist. Just seepärast on „Apollo 13“  kriisilahenduste igihaljas õpetus, mille jada kummalisel kombel sarnaneb meie praeguste kriisiloomete jadaga.

Esiteks on meie praeguse kriisi  juured eelmise kriisi lahendamises või pigem mittelahendamises. Kuigi eelmine finantskriis õnnestus pankade päästmisega pidama saada, siis kriisilahendid ei lahendanud kriisi põhjuseid, liiga lõtva finantskäitumist; ja selle asemel, et haigus läbi põdeda muudeti see läbi jätkuvate „meetmete“ (nagu tugiostud, odavlaenud jne) krooniliseks tõveks. Maailma koguvõlg on kasvanud 350% ni kogu maailma SKT-st. Tervenemist ei toimunud, toimus sõltlase üleviimine metadooniravile. Kriisi idu oli pandud arenema täpselt nii nagu „Apollo 13“ katastroofi alge – aastaid enne sündmust ennast. „Mitte keegi aga ei osanud aimata, et ühes hapnikumahutis oli puudus isolatsioon juhtmete ja mahuti sisu vahel. Kui projekteerimisel avastati, et hapnikumahuti elektrisüsteem peab vastu pidama stardiplatvormil kasutatavale pingele, mis oli kõrgem kui juhtimismoodulis kasutatav, vahetati enamik komponente ümber, kuid termostaat unustati vahetamata. Kui testimise käigus oli vaja mahuti tühjendamiseks hapnik aurustada, pandi kütteelement tööle, termostaat aga põles läbi ega lülitanud enam kütet välja. Üle 400 kraadi tõusnud temperatuur sulatas teflonkatte, mis mahuti sisu elektrijuhtmetest isoleeris. Nüüd piisas katastroofiks segamisel tekkivast sädemest“ (Vikipeedia). Muide see mahuti oli maha võetud paar aastat varem „Apollo 10lt“   ja „uuendatud“.  Katastroofi lava oli valmis seatud nii tol ajal kosmoses kui tänaseks majanduskriisiks.

Kõrgete analüüsimajade ja institutsioonide ühetasapinnaline eesmärk  - majanduskasvu kiirendamine/säilitamine – läbi baasintresside alandamise ja võlglastelt nende laenude tugitugitugi ostude kroonilisust hakkas ähvardama juba raha olemust. Raha hakkas kaotama oma põhiomadusi ehk raha polnud enam kaup, sest kui raha hind (laenu baasprotsent) oli 0 või lausa negatiivne, siis polnud raha enam kaup ega isegi mitte hoiustusvahend. Hoiupõrsas oli muutunud kohvriks vaksali hoiukapis, selle hoiustamiseks tuli münt pilusse panna ja loota, et see väljavõtmisel alles on. Kui raha polnud enam kaup, siis pääsesid raha ligi ka sügavalt ebatõhusad projektid. Ebatõhusates projektides põleb raha eriti valusalt ja kiiresti. Kuid need projektid ei põleta mitte ainuüksi enese ebaefektiivset raha, vaid ka nendega kokkupuutunud ja seotud raha põletades seda kumulatiivselt.

Lembelaul inflatsioonile & õige ravim

Institutsioonide sõnalis-lüüriline pürgimus väikese inflatsiooni poole oli igati õige, kuid teod olid vastupidised. Hullemaks läks asi ülemaailmse meditsiinikriisi ajal, mil logistilised ahelad trombidega täitusid ja institutsioonid lasid laenupiirid vabaks. Tuleb tunnistada, et vähemalt ühe meetme osas suutis meie Dr Riik saavutada kumulatiivset edu – selleks oli palgatoetus. Ilma selleta oleksid suletud maailma ja meie avatud majanduse puhul läbi mitmete sektorite äkksurma (HOREKA, transport, reisijatevedu jne) laienenud see doominoefekt ka kogu majandusele. Tegemist oli „Titanicu“ üheminuti lisaaja ostmisega, mis päästis kogu laeva/majanduse. Kui nüüd kujutada, et seda poleks tehtud, siis oleksid esimesena langenud mainitud HOREKA sektor, taksondus, ühistransport, veondus jne. Ilmselt oleks mitmed logistikaahelad kokku kukkunud, kui arvestada riikide piiride kiire sulgumisega ja oma varude kaitsega, mis tundus väga "Britannica"  kiirpaaniliselt paatide vette laskmisega. Kumulatiivne katastroof. Ja ärgem unustagem, et „Tallink“ oli just sõlminud Rauma laevatehasega uue laineri ehituse lepingu. Kõik see kokku … Ainuüksi mõtlemine sellele paneb judisema. Võib vist öelda, et need miljonid olid läbi aegade Dr Riigi kõige tõhusamalt kasutatud miljonid. Tubli Dr Riik!!! Suudad küll, kui pingutad. Nii, et üks ravimi lühiajaline manustamine õiges koguses ja õigel ajal võib päästa ravitava. Kuid inflatsioon on kiskja, mis ootab oma aega et rünnata, mitte lemmikloom, keda poputada, sööta ja parki pissitama viia. Inflatsioon on kontrollimatu loodusjõud ja selle ohjeldamine üksnes baasintresside tõstmisega on sama tõhus nagu hiinlaste plaan varblaste tapmisega kasvatada riisisaaki. Võib arvata, et kui baasintressiga üldse midagi sellist saavutada tahetakse nagu kõrged analüüsimajad sõnalis-lüürilises vormis on eesmärgiks seadnud, siis võiks see olla 9% ringis. Ise arvasin „Titanicu“ juttu kirjutades, et meil veab, kui piirdume 7% piires. Mnjah, ei arvanud ara selles mõttes, et  majandus hakkas puksima juba 3-3,5% piirimail. Ilmnes, et majandus on tunduvalt haigem kui arvata võis (või kui ravi nõuaks). Edasina baasintressi kruttimnie murrab majanduse lihtsalt katki ... kõige sellest tulenevaga. 

Vibratsiooni järelmõjud

Kuid siiski globaalmajanduse kollaps oli meditsiinikriisis väga lähedal ja paljude ettevõtlusvaldkondade taluvuspiir jõudnud kriitilisse seisundisse. Iga kriis mis on lahendatud, on …lahendatud, kuid sellel on kõrvalmõjud ja tagajärjed. Ka „Apollo 13“ „Esimene viperus toimus juba stardi ajal, kui teise astme viiest mootorist keskmine seiskus 2 minutit plaanitust varem. Ent leiti, et ülejäänud neli teevad oma töö ära. Hilisemad uuringud näitasid, et suur katastroof oli väga lähedal, kuid siiski läks kõik hästi ja kosmoselaev võttis suuna Kuu poole. Hiljem tuvastati, et ühe mootori kaotuse põhjustas ebanormaalne kütuse põlemine, mis põhjustas tavapärasest suurema vibratsiooni, mille peale mootor automaatselt välja lülitus.“ Meditsiinikriisi vibratsioon räsis majandust vägagi sügavalt. See, et palgatoetus (ja veel mõned meetmed) päästsid majanduse äkksurmast ei säästnud seda haigus raskusest. Nende kahe aasta jooksu põletasid (suur osa) ettevõtted hunnitul kombel investeerimiseks kogutud vahendeid jättes investeeringud tegemata, külmutasid tegevused, et minimiseerida kahjumeid. Kõik vaid selle nimel, et piirangute leevenedes turule naasta. Paljudel see ei õnnestunud, kuid ka neil kellel õnnestus meditsiinikriis üle elada oli võhma vähem kui ilma „vibratsioonita“. Tundus juba, et maailm puterdab/tuterdab enese sellestki kriisist välja kuni sütik käivitati.

Nüüd naaseme Apollo 13-le „. Nüüd piisas katastroofiks segamisel tekkivast sädemest“ Selleks sädemeks mis „paugu“ põhjustas oli idanaabri sõda Ukrainas. Nagu mainitud, selle paugu mõju paiskas maailmamajanduse hoopis teise dimensiooni. Uute kulude maailma. Kuid kõik selle paugu toimumiseks oli juba valmis seatud aastate eest ja ootas vaid … triklivajutust.

Suunataju kaotusest

 Värske RAMI majandusprognoos näitab, et valimisperioodil oli poliitturg kaotanud astronaut Hadfieldi terminoloogiat kasutades suunataju. Tundus, et meie valimisdebattide käigus polnud poliitturg üldse mitte aru saanud maailma ja meie majanduse „Titanic 13“ Kuule lennu eripäradest. Jäi mulje, et „Apollo 13“ analoogi kasutades poleks meil  mitte hapnikumahuti plahvatanud, energiasiin B täielikult „kutu“ olnud, kaks kütuseelementi lõpetanud töö ja vaja oli panustada ellu jäämisele. Pelgalt ellu jäämisele keskendumine oleks olnud aus ja tubli sõnum valimisdebatis, kuid sõnumid mida me kuulsime lasi meil aimata, et me maanduma Kuule ja põikame vahepeal ka Marsile ja Veenusele. Oeh! Loodame, et nüüd leiame õige kursi … hange on ju lõppenud.

Kuigi jah, lootust on vähe, sest nii nagu R D Precht („Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019 Lk 44) formuleerib kujunduslikult digimaailmas toimuvat „Me paigutame Titanicul lamamistoole ümber“.

 Järgneb …

Targutusi:

 H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018

 Lk 30 „vaadake, kui kenasti jagunevad maailma riigid kahte lahtrisse: arenenud ja arenevad. (…) Milline lihtsasti mõistetav maailm! Millest siis nii palju kära? Miks on vale jagada riike arenenuteks ja arenevaateks? (…) sest sellel pildil on kujutatud maailm aastal 1965! Siis kui mina olin noor mees. Selles on probleem. Kas te orienteeruksite oma riigis 1965 aastast pärineva kaardi järgi? Kas oleksite rahul, kui teie arst määraks teie diagnoosi ja ravi uuringute järgi, mis olid teaduse viimane sõna1965 aastal?“

„Maailm on täielikult muutunud. (…) Graafikud, mis kujutavad sissetulekute taset, või reisimist, või demokraatiat või juurdepääsu haridusele, arstiabile või elektrile, räägivad kõik sama: maailm jagunes kunagi kaheks, aga enam mitte. Praegu jääb enamik inimesi keskele. Enam ei ole lõhet Lääne ja ülejäänute, arenenud ja arenevate, rikaste ja vaeste vahel.“

 J Diamond „Võim“ ÄP 2018

 Lk 50 „Võim on midagi enamat kui jõud midagi teha: see: otseselt või kaudselt mõju avaldada ja volitusi anda. See on vabadus mitte teha; mitte sobituda, mitte kohanduda ja mitte tunda teiste survet. Võim muudab meid ühiskondlike ootuste suhtes immuunseks.“

Lk 57 „Täpsemalt öeldes, kõrge staatus ja suur võim pidurdavad meie võimet näha asju kellegi teise vaatenurgast. Psühholoogias on teise vaatenurgale asumine oluline sotsiaalsete sidemete loomise ja säilitamise viis. Enese kellegi teise nahka kujutlemise võime on väga tähtis sotsiaalne oskus – hädavajalik sõprade leidmiseks, lähedaste suhete säilitamiseks ja konfliktide lahendamiseks. Samas oskavad kõrge positsiooni ja suure võimu omajad seda kehvasti. Õigupoolest peab see paika meie kõigi puhul, kui meile saab osaks väikseimgi võimukübeke. Nagu Mindell otse välja ütleb: kõrge staatuses kaotame me teiste suhtes teadlikkuse.“

Lk 174 „Mida kõrgemale te organisatsiooni hierarhias ronite, seda nõrgemaks jääb teie side tegelikkusega. Mäletate võimu nn surmatsooni? Te ei saa enam oma tegevuse kohta vahetut tagasisidet ning te ei koge ka oma otsuste ja tegevuste tagajärgi nii, nagu teised seda teevad. Te elate mullis, teid ümbritsevad inimesed, kellel on seoses teie võimurolliga omad huvid mängus. Nad võib-olla kardavad teie autoriteeti või olenevad teist, sest teie tagate neile elatise. Teiega seotud olemine suurendab nende karjäärivõimalusi ning nad võivad emotsionaalselt sõltuda teie armastusest ja tähelepanust.“

„Kui kõik teiega samas mullis olijad kinnitavad teie kõrge staatusega rolli, ei näe te enam ennast selgelt ega oska ennast ega oma tegevuse tõhusust hinnata. Veelgi enam – sellisel juhul on kerge langeda ennast toetavate veendumuste ja hinnangute ohvriks, mis teie omakasu veelgi süvendavad. Inimestel ja organisatsioonidel on oht kalduda enda tegevusele kinnitust otsima (…) – me valime välja teabe, mis kinnitab seda, mida me juba niigi teame, ning eirame seda, mis seda ei kinnita. Isegi ilma võimuta on inimestel kombeks uskuda seda, mida nad tahavad uskuda. Faktid käigu kuradile. Teabel, mis on vastuolus sellega, mida tahaksime uskuda, on pea võimatu tungida läbi ego ja selle omakasupüüdlike teooriate tulemüüri.“

Wednesday, February 8, 2023

Metadooniravi tagajärgedest majanduses

 




Arvata võib, et majandusinimesed ootavad igal aastal Nobeli majanduspreemia laureaatide väljakuulutamist nagu lapsed jõule – põnev, glamuurne ja … üllatusterohke. Teatud mõttes on preemia ka tagasivaatepeegel edasivaateks. Kui veab.

Seekordseks võitjateks osutusid pankade ning majanduskriiside alal tehtud teadustöö eest ameeriklased Ben Bernanke, Douglas Diamond ja Philip Dybvig.   „Kolmiku tehtud teadustöö võiks vähendada tulevikus võimalust, et finantskriisid paisuvad pikaajalisteks majanduslangusteks, mis haaravad tervet ühiskonda.“ (ERR. 10.1022). Olles sukeldumas järgmisesse suurkriisi tundus selline äramärkimine meeldetuletuseks igati ajakohane ja võib-olla isegi õpetlik. Siis …

Siis hakkasid mitmed õpetatud sõbrad murelik-pelglikult küsima et, mida sellest tööst  arvata?. Tõsiasi on see, et enamus ei arvanud sellest midagi. Ilmselt on sellel ka hea põhjus, sest Suurest Depressioonist (SD) saab varsti mööda sajand ja seda teemat on lahatud igas majandusõpikus ja massimeedikud võtavad teema üles iga vähegi kriisimaigulise majandusuperpalli tingimustes. Doominoefekti teema on meilgi, oma kuuendas suurkriisis, tuttav  ja … ei tahaks meenutadagi. Samas pani õpetatud sõprade küsimus mõtlema, et … mida arvata.  Arvame siis.

 Kukkuvast professorist

 Selleks, et kohe õige teeotsa peale saada tuleb tõdeda, et enamus analüüse maailmas on mudelanalüüsid. Kogemustest ja aegridadest lähtuvad, kuid jäigad mudelid. Mulle mudelanalüüsid meeldivad, need loovad põhja olude mõistmiseks, kuid nagu ütles kunagi Moltke Vanem, kes vastutas Preisi kindralstaabis sõjaliste operatsioonide planeerimise eest, et „Plaanid ei pea lahingute ajal mitte viit minutitki vastu.", kuid ... planeeris ikkagi. Selles on planeerimise/analüüsimise ja paindlikkus tegelikkuse duaalsus, mõlemad on vajalikud, kuid tuleb teada kus ja kuidas neid kasutada.  Siinkohal ei saa ma hoiduda ühest lemmiknäitest mudelanalüüside haavatavusest ehk  professori murtud jala rollist, mis aitab mõista ka edasist bulgaar-primitiivset mõttearendust: „Meehl toob näiteks professori, kes käib juba mitu aastat järjest teisipäeval kinos. Arvutimudelilt oleks loomulik oodata ennustust, professor läheb kinno ka järgmisel nädalal. Kuid kahjuks murrab professor teisipäeva hommikul jala. Kuna tal on puus kipsis, ei mahu ta kinotooli istuma (näide pärineb 1954 aastast). Inimene mõistab kohe, et professor ei saa tollel õhtul kinno minna, kuid arvutialgoritmil pole säärast „ülivõimet“ kerge jäljendada.“ ( A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 50). Kriisidega on nagu professori jalamurruga, need ei mahu mudelisse. Uus mäng.  Just selle koha peal sain aru, miks ma sellest tööst midagi ei arva. Nimelt arvan ma, et eelmise kriisiga kogumis ei saadus hästi hakkama, mis tähendab, et selle ennetamise ja järelraviga põrus institutsionaalne rahandusmaailm kogu täiega.

Seega, kuna on majanduse vereringe/raharingluse tähtis osis, siis pandi pankade asemel tegelikult koomasse suur osa majandusest.  Eeltoodut võiks kokku võtta parafraseerides Kihnu Virvet. „Pangad on, pangad jäävad, pangad olema peavad („Meri on, meri jääb, meri olema peab“ ainetel) lisandusega, et pangad päästetud saama peavad.  Umbes selline võiks olla eelnimetatu lihtsustatud vulgaar-primitiiv kokkuvõte. Nagu hoomate, siis kojamees (lihtennetaja) on sellest valemist välja unustatud.

 Otsides kojameest

 Tegelikult on olukord kummaline. Enamus meie teiega tegevustest koosneb kas riskide ennetamisel või järelmite koristamisel. Ikka juhtub, et järelmeid on vaja koristada, kuid üldjuhul me püüame kukkumisi/purunemisi/lõhkumisi vältida. Tundub, et majanduskriiside kohta see lihtne põhimõte ei tööta. Ka võidutöö panustab koristusele ja järelravile. Eelmises kriisis (+ sellele eelnevates kriisides)  ja ka nobelismis pöörati peatähelepanu kahjude minimeerimisele siis kui … kahju on juba sündind. Piltlikult öeldes institutsioonid valmistuvad reeglina pigem järsust kukkumisest tekkind  luumurru lahastamiseks või koomaga tegelemiseks, kui elementaarne ennetustööle.  Kindlasti oleks mõistlik olnud koomat/luumurdu vältida näiteks enne teed liivatades, et kukkumist ära hoida. Ennetuse ja turu tervise järelvalve jaoks institutsioonid ju loodud ongi? Või ainult järelkoristuseks? Karistamiseks, mitte ennetamiseks? Muidugi on ametnikul vahel raske muudatusi või murrangulisi otsuseid teha keset kriisi, sest see ja teine seadusepügal ei luba loovalt/paindlikult/kiirelt tegutsed. Kuid antud juhul oli meil unikaalselt tegemist „kaks ühes“ olukorraga. Nimekas nobelist oli ju ühe tähtsaime finantsinstitutsiooni pealikuks siis kui kriisiseemneid külvati, siis kui kriisitriklile vajutati, siis kui kriisi päästet ja majandus koomasse pandi ning siis kui kriisieelne rahapiller justkui kergema mõnuainega ehk rahandusliku metadooniraviga asendati. Niisiis teadus ja praktika käsikäes?

Teadupärast teaduseinimesel ametnikulaadseid piiranguid ei ole, tema võib istuda raudteejaamas nagu Einstein ja mõelda välja nii relatiivsusteooria kui ajas rändamise, ta võib unes näha perioodilisuse tabelit nagu Mendelejev või istuda puu all nagu Newton ja õuna pähe kukkumise läbi formuleerida mehhaanika  põhiseadused. Miski pole keelanud teadlasel seda teha ja seda pakkuda kasutamiseks. Sama käib ka majandusteooriate kohta, keegi polnud keelanud pakkuda kriiside ennetamise teooriat, mitte luumurru lahastamist. Newton ei sõnastanud ju oma seadust niimoodi, et „Õun kukub selleks, et sellest saaks kompost“. Just seepärast on mulluse preemiatöö osas kahetised tunded. Maailm läks kuidagi väga keerulist ja kallist teed mõõda, samas kui … Kui üks usin kojamees libeduse/kriisi tõrjes oma ülesannet täidaks, siis luumurru kulusid ei tekkigi. Kuid nii Newton, kui Mendelejev ja Einstein oskasid näha protsesside kulgu tavapärastest mudelitest erinevalt viimase preemiatöö osas ei saa olla nii kindel. Kuid olemuslikult on tegemist mudelanalüüsi ja mudelteooriaga, kuid nagu täheldas M. Housel (Raha psühholoogia“ WW Print 2021 lk 136) „See ei  ole analüüsi ebaõnnestumine. See on kujutlusvõime ebaõnnestumine.“ Vaat selline lugu, kuid kojameestele majanduspreemiaid ei anta, sest … Sest kui luumurdu ei tekki, siis pole midagi ka ravida.

 Finantsiliste mõnuainete liigtarbimisest

 Kuid meil pole tegelikkuses tegemist mitte ainuüksi libedustõrje, kojamehe ja professori jalaluu murdmise juhtumiga, vaid millegi veelgi hullemaga – finantsiliste mõnuainete liigtarvitamise tulemusel perioodiliselt koomasse sattumisega.  Aeg ajalt tekkib olukord mil turg kaotab sideme tegelikkusega.  2001 – nn dot-comi majandusmulli iseloomustai nimoodi, et:„ TheGlobe.com aktsiate avalik esmapakkumine oli katalüsaator, mis käivitas internetimulli pataloogilise faasi. Seos kasumi ja aktsiahinna vahel oli katkenud.“ (G. Malkiel „Juhuslik ekslemine Wall streetil“ ÄP 2019 Lk 75/77 Glob.com-i  IPO-st)  „Heas uues internetimaailmas ei mänginud müügitulu, käive ega kasum üldse rolli. Internetifirmat hinnates vaatasid analüütikud hoopis „silmapaare“ – mitu inimest käis veebilehel või „külastas“ saiti.“ „““Meelestatus“ oli veel üks populaarne mitterahaline mõõdupuu, mis mind veenis, et investorid kollektiivselt meelemõistuse kaotanud. „ Kollektiivne meelemõistuse kaotamine viis muidugi kollektiivselt raha kaotamiseni. Tulbisibulad või IT aktsia töötavad sama loodusseaduse järgi: „Ajalugu näitab, et lõpuks alluvad kõik liiale läinud turud gravitatsioonile.“ (G. Malkiel „Juhuslik ekslemine Wall streetil“ ÄP 2019 lk 82).

 Ravivõtete valikust

 Kas sellest õpiti? Ei ühti. Tegelikkuses on olukord analüüsid ja teadus jõudnud sellesse punkti, et kui majandus (sh pangad) finantsiliste mõnuainete liigtarbimisest koomasse langeb, siis … laseme tal kunstlikus koomas seni edasi olla kuni mingi niru lahenduse leiame. Nagu ka eelmise kriisiga juhtus, mil koomas majandust otsustati ühest küljest kasinusmeetmetega ohjata ja teisalt mõnuainetega (võlakirjade tugiostud, varaostud ehk nagu ajakirjandus seda nimetab: nn rahatrükk) jätkata umbes nagu metadooniraviga uimastisõltlastele. Kogu see finantsiline metadooniravi läks nii kangeks, et raha oli kaotamas osa oma põhifunktsioonidest. Oli ju selge, et  kui raha hoiustamine muutus negatiivse intressiga tegevuseks, siis olid juba järgmise kriisi seemned külvatud. Kahjuks lapsesuud, kes hüüdis, et „Kuningas on alasti!“ ei võetud kuulda. Piltlikult väljendudes jäeti patsient pikkadeks aastateks pikutama (selle asemel, et ta kärmelt jälle kõnnitama õpetada) kõike stabiilsuseesmärgi nimel ja samas jätkati „rahatrükki“ selle asemel, et seda olemuslikult väärtuseta rahamassi turult ära korjata. Taktika oli ju õige – korjata 2% inflatsiooniga viia tasahaaval raha ja väärtused tasakaalu, kuid strateegia oli vale. Strateegia ei töötanud. Olukord tuletas meelde oma veidral kombel Hitleri ihuarsti praktikat: „Morellist sai polüpragmaasia tüüpiline esindaja, kes selle tagajärjel proovis aina enam aineid mitmesugustes kontsentratsioonides, katsetas seda ja teist; ta pani nüüd vaevu veel diagnoose, pigem suurendas aina enam „medikamendipõhist baasravi.“ „Tegelikult aga hakkas pidevalt muutuvate ravimite ja peatselt ka tõusvate annuste tõttu tema loomulik immuunsüsteem kunstliku kaitsekilbi vastu välja vahetuma.“ (N Ohler „Patsient A“ Helios 2017 Lk 120). See on täpne kirjeldus finantskriisile järgnenud oludest.

Aga aega metadooniravist loobumiseks ei tulnudki, täpselt nagu väitsid W Bonner A Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 210) „Poliitikutel polnud mingit probleemi anda majandusele Keynesi poolt soovitatud tõuget. Ent kui asi jõudis raha säästmiseni tõugete läbiviimiseks, polnud kunagi õige aeg. Kulutamise vähendamise hetk ei tundunud iial saabuvat. Nagu paksud pulmapeol, rääkisid poliitikategijad endale et nad söövad pärast pidu vähem – heastamaks oma õgarlust. Kuid riigi majanduses ei ole paastumiseks kunagi õige aeg.“ Nii nagu näites ka eelmise kriisi järgi  „õige aeg ei saabunudki“, mis tähendab, et  majandus lähebki järgmisse kriisi voodihaige metadoonipatsiendina.

 Pangad on, pangad jäävad, pangad … päästetud saavad

 Niisiis raharingluse/pankade toimimise säilimine ka kriisis on iseenesest on õige, kuid … Kuid pole üllatav, sest just pangad on majandusliku vereringe/raharingluse tähtsad osised. Analoogiliselt elusloodusega, võivad vereringe häired mõjuda rängalt kogu organismile ja vereringe seiskumine on ilma kiire abita on fataalne. See et kriisides on vaja pangad töökorras hoida on igati loogiline. Samas hoopis tähtsam on siingi ennetustöö, et pankade uljus ei viiks finantskriisideni. See, et pangad karmis konkurentsiolukorras (ja ka kasumijahis) aed-ajalt riskipimestuvad ja hakkavad võtma positsioone, mis ei mahu hea tava, kaine analüüsi/mõistuse ja sündsuse piiresse on kurb tõsiasi. Mingi ajani isegi talutav. Kuid vahe on normaalsel riskitasandil, kus me kõik võtame riske, kuid riski pakitakse näiteks „tuletistuletistuletis instrumentidesse“, siis riski tajuvus hägustub. Nagu kirjutas   M Lewis („Wall Streeti pokker“ ÄP 2020 lk 238): „Riski oli võimalik purki panna ja müüa nagu  tomateid. Eri investorid hindasid riske erinevalt. Kui sul on võimalik ühelt investorilt riski osta odavalt ja teisele kallilt maha müüa, võisid sa raha teha ilma ise riskimata.“ Niisiis oli loodud müüt riskide riskivabast müügivõimalusest, kuid … Kuid pakkides tohutult palju „mittemidagit“ on tulemus ikkagi „mittemidagi“ miinus pakkekulud, ainult et pakituna näeb see välja nagu … midagi.

 Usaldusväärsed hoiatajad

 Ei saa ka öelda, et polnud eelmise kriisi eel ennetavalt hoiatavaid hääli „2002 aasta kirjas aktsionäridele nimetas Buffet tuletisinstrumente „toksilisteks“ ja ütles et need on „viitsütikuga pommid.“ Munger: „Öelda, et tuletisinstrumentide kajastamine raamatupidamises on Ameerikas sama hästi kui solgiauk, oleks solgiaugu solvamine.“ Oma 2003 aasta kirjas kirjutas Buffet tuletisinstrumentidest kui „finantsmaailma massihävitusrelvadest.““ (A Schroeder „Lumepall“ ÄP 2021 Lk 616).

Kuid head nõuanded on ikka põrganud vastu „rahapuu kasvatamise“ ihalust. „Raamatus „Arutu õhin“ nimetab Robert Shiller turumulle „positiivse tagasiside silmusteks“. Mull tekib siis, kui mõni aktsiate rühm hakkab tõusma, praegusel juhul siis internetielevusega seotud aktsiad. Tõus julgustab ka teisi inimesi neid aktsiaid ostma, mis annab põhjust rääkida sellest tele- ja trükimeedias, mis omakorda toob juurde ostjaid ja annab esimestele internetiaktsionääridele juba suurt kasumit. Edukad investorid räägivad sellest, kui lihtne on rikkaks saada, mis toob kaasa aktsiate edasise tõusu ning tõmbab ligi üha laiemat ja laiemat investorite ringi. Kuid kogu mehhanism on omamoodi püramiidskeem, kus tuleb leida järjest uusi kergeusklikke investoreid, kes varasematelt investoritelt aktsiaid ostaksid. Lõpuks lõpevad aina suuremad lollid otsa.“  (G. Malkiel „Juhuslik ekslemine Wall streetil“ ÄP 2019 lk 70). Basilio & Alice müüsid ju Pinocciole rahapuu kasvatamise idee? Kumbad meie oleme?   Eks ole hea küsimus?

 Mõjude kumulatsioon

 Kuid nüüdse süveneva kriisi  probleemi põhjuseks pole ainuüksi see, et  „aina suuremad lollid otsa lõppemine“ ja selles, et Basiliod & Aliced oma skeemi lõpetavad, vaid seda võimestavad nii meditsiinikriisist kui sõjalisest konfliktist Euroopa poolsaarel (kuigi selles viimases on näha ka uut Basilio & Alice tekitatud uue rahapuu kasvatamise efekti) tekkinud reaalsed logistika, tootmise, transpordi ja liikumisraskused. Virtuaalse ahnuse, metadooniravi tagajärgede ja reaalse majanduse tarneahelate katkemine annab kokku väga ebameeldiva kriisikokteili. Kui kõrged analüüsimajad raporteerivad üksteise järel, et majanduskasv saabub juba sel aastal ja varsti on kõik jälle õige raja peal, siis … Mnjah, tunneksin ennast tõelise Pinociona Lollidemaal kui ma seda usuksin.

Nagu märkis H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 166) viis aastat peale 2008 a krahhi „Aastaid pärast 2008 aasta ülemaailmset rahanduskatastroofi jätkas Rahvusvaheline Valuutafond neljaprotsendilise aastase majanduskasvu ennustamist 4 taseme riikidele. Viie aasta jooksul ei õnnestunud 4 astme riikidel seda ennustust täita.  IMF ütles viis aastat igal aastal: „Järgmisel aastal oleme taas ree peal.“ Lõpuks taipas IMF, et seda „normaalsust“, millesse naasta ei eksisteeri, ning alandas oma tuleviku kasvuootusi.“  Kas ka seekord eksitakse?  Ikka.

Nagu märgib J. Gray („Valekoidik“ PM 2021 Lk 9/10) elutargalt: „Pikk buumiaeg, teadmusmajandus, õitsenguperiood, uus paradigma ja lame Maa – neid ja teisi hulle mõtteid vahetasid kindlate tõdede pähe nii poliitikud, ajakirjanikud, majandusteadlased, pankurid, teadusringkonnad kui pealtnäha tõsiusklikud ärimehed. Usuti, et enam ei ole vaja karta majanduse kokkuvarisemist, raha kadumist ega riikide ja tervete ühiskondade nurjumist.“

 „Tõeliselt maailmalõpuline oli muidugi see mõte ise, et maailmamajanduses enam krahhe tulla ei saa. Ajalugu ei peatu. See üha jätkub, kui arenev tehnika suhestub muutumatu inimloomusega ning vanadele konfliktidele keeratakse uusi vinte peale. Valitsustel on infot rohkem kui iial varem, aga targemad nad sellest ei ole, ning kui poliitikud ja nende nõunikud arvasid, et parasjagu käimas olev buum jääb igavesti kestma, tuli see ajalootunnetuse puudumisest.“ Tähelepanu: sellises entusiastlikus, kuid ka ekslikus maailmas me elamegi. Ega me ei teagi, mis õige on. Me teame, et meie matemaatiliste mudelite järgi kaks paralleelset sirget ei ristu ei iial, kuid need ristuvad, me kasutame nii relatiivsusteooriat kui ka kvantmehhaanikat, kuigi need on vastuolus, kuid eraldiseisvalt toimivad. Kuid kas majanduskasv jätkub, kui me pelgalt „usume“ selle jätkuvusse? Praktika seda ei kinnita.

 Mahalaadimise kasulikkus vs  kõrk triklinäppimine

Eelmis(t)egi kriiside puhul isegi veel sekund enne kriisi käivitumist ehk „kõige pimedamat tundi“ ei arvanud kõrged analüüsimajad, et meie aja seniseks suurim majanduskriis on juba käes. Oli juba kaks aastat käes olnud. Tuksus ja ootas kas päästikule vajutamist või tühjakslaadimist. Mnjah, otsustati … otsusekindlalt … triklile vajutamise kasuks. Selleks, et kriis vallanduks oligi vaja vaid triklivajutust, vähetähtsat sündmust, mis vallandaks kriisi kogu oma hiilguses. Üllatus? Vikipeedia annab siinkohal kokkusurutud sisutiheda lühikokkuvõtte eelmise majanduskriisi tekkest: „See algas 2007. aasta detsembris ning muutus eriti järsuks languseks 2008. aasta septembris. Kriisi aktiivne faas, mis ilmnes likviidsuskriisina, algas 7. augustil 2007, kui BNP Paribas katkestas raha väljavõtmise kolmest riskifondist, põhjendades seda "likviidsuse täieliku aurustumisega". „2006. aastal tippu jõudnud USA kinnisvaramull põhjustas USA kinnisvarahindadega seotud väärtpaberite väärtuse kukkumise, mis omakorda kahjustas finantsasutusi üle kogu maailma.“ Vaatamata teooriatele ei tuntud ka seekord kriisi saabumise märke ära. Jälle. Kuigi oli ka neid kes püüdsid hoiatada (nagu WB jt), siis neid ei kuulatud  Näiteks Morgan Kelly (Iiri majandusprofessor), kes töötas keskaja rahvastiku teooria kallal, ennustas kinnisvaraturu ja pangasektori krahhi Iirimaal „Minu olukord meenutas mõnevõrra laevareisija oma“ (…). „Korraga näed suurt jäämäge. Sa lähed kapteni juurde ja küsid: kas see seal on jäämägi?“ „Mind ei ole Iirimaa majandus kunagi huvitanud. Iirimaa majandus on väike ja vaene“ „“2006 aasta keskpaiku hakkasid kõik need meie endised tudengid, kes nüüd pankades töötasid, televisioonis esinema!“ (…) „Nad kõik olid nüüd pankade majandusanalüütikud, kenad ja viisakad mehed ja nii edasi. Ja kõik nad rääkisid ühte ja sama juttu, et meid on ootamas pehme maandumine.“ See väide rabas Kellyt oma silmnähtava absurdsusega: kinnisvaramullid ei lõppe kunagi pehme maandumisega. Mulli paisutavad suureks inimeste ootused, ei midagi püsivamat. Sel hetkel kui inimesed lakkavad uskumast majahindade igavesse kerkimisse, avastavad nad, et kinnisvara on muutunud kohutavalt pikaajaliseks investeeringuks, põgenevad turult ja turg kukub kokku. Kinnisvarabuumide loomuses on lõppeda krahhiga (…)“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 lk 99). Tundub et see stsenaarium kordub tuima järjekindlusega.

 Kaoseteooriast ka

 Seega kriisi seemned pandi kasvama juba 2006-2007, kuid finantsmaailm lustis täie rõõmuga edasi isegi "likviidsuse täieliku aurustumise" tingimustes. USAs (ja mitmetes teistes) päästeti institutsioonide toel või heakskiidul mõned suurpangad, kuid …  Kuid kõiki ei suutnud isegi USA päästa. Pealegi tuli pillerkaaritamise kahjulikkuse osas institutsioonidel etendada  avalikkuse ja turu jaoks hoiatav/karistav näidishukkamine. Selleks hoiatuseks kujunes Lehman Brothers pank, parajalt suur ja sobivalt mittesuur ( Lehman Brothers oli suuruselt neljandaks USA investeerimispangaks), et olla hoiatavaks, kuid ohutuks  näiteks, kuid … Kuid kõrged analüüsimajad ei arvanud ära, et Lehman Panga pankrott  ongi see maagiline „liblika tiivalöök Andides“, mis vallandab ülemaailmse (SD järgselt) suurima kriisi. Lähtudes Edward Lorenz`i 1972 artikkelist „“Ennustatavus: kas liblika tiivalöök Brasiilias vallandab tornaado Texases?“: „Praegu nimetame liblikaefektiks väikeste, tähtsusetute erinevuste omadust paisuda plahvatuslikult keerukaks ja muutuda ülitähtsaks.“„Teised teadlased, sealhulgas matemaatikud, arendasid Lorenzi tööd 1980 aastatel edasi ning tänapäeval peame teda teerajajaks kaoseteooriaks nimetavas teadusharus, mille mõju ulatub ilmast määratult palju kaugemale. „ „Kaoseteooria uskumatu ulatuse tõttu on mõni ajaloolane nimetanud seda üldrelatiivsusteooria ja kvantmehhanika  kõrval üheks möödunud sajandi kolmest tõelisest teaduslikust läbimurdest. Kui see hinnang paika peab, võiksid meie järglased ühel päeval rääkida ühe hingetõmbega patendiametnik Einsteinist ja ilmaennustajast Lorenzist.“ (S. Kean „Ceaseri viimane ohe“ Argo 2018 lk 284). Ilmselt oleks pangajooksule, turutriklitele ja kriiside eelneva mahalaadimise probleemidele lähenema läbi kaoseteooria. Kaos ju tuli. Kooma ka.

 Inimliku hulluse valem

 Just selle koha peal on põhiküsimus, mis peaks vaevama majandusteadlasi (sh nobeliste), kuidas ära tunda ja maha laadida kriise ennetavalt ja  neid esialgu tähtsusetuna näivaid, kuid ahelreaktsiooni kaasa toovaid trikleid sulustada. Selline instrumentaarium oleks küll „nobelismuse“ tasemel väärtteos. Samas on sellise instrumentaariumi väljatöötamine ja toimima panemine loomulikult väga väheusutav, sest  juba „Lõunamere aktsiamulliga kandis suurt kahju ka Isaac Newton, kes olla seepeale öelnud: „Ma oskan välja arvutada taevakehade liikumist, aga mitte inimeste hullumeelsust.““ (G. Malkiel „Juhuslik ekslemine Wall streetil“ ÄP 2019 lk 38) .  Newtoni vabanduseks tuleb täheldada, et ta ei tundnud ju ka kaoseteooriat.

 Sellest ajast on lugematu arv analüütikuid ja teadlasi püüdnud välja arvutada „inimeste hullumeelsuse“ mõistmise valemit, kuid seni asjatult. See millega Newton hakkama ei saanud on institutsioonid asendanud mudelarvestuste rägastikuga (kvaliteedi asendamine kvantiteediga), mis trikleid … ei tuvasta. Seega on  institutsioonid  siiani (ja nagu olupilt näitab siis ka jätkuvalt) oma mudelarvutuste kaitsemüüri taga kõrgilt pimeduses, mis ei lase neil ära tunda „kõrbelõhna“. Kuid nagu täheldab Thilo Sarrazin („Soovmõtlemine“ EKSA 2017 lk 111) „Just riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide jämedad möödapanekud finantsturgude reguleerimisel on näidanud, et niipea, kui asi läheb väga keeruliseks, jäädakse turu reguleerimisel hätta. Sellistel juhtudel on lahendus loomulikult mitte reeglitest loobumises, vaid nende intelligentses lihtsustamises.“ Nagu meie teiega praktikast teame, siis intelligentse lihtsustamise asemel on institutsioonid igas kriisis püüdnud eelkõige võimu tsentraliseerida ja regulatsioone karmistada, mitte lihtsustada. „Head“ kavatsused, mis on mõeldud süsteemi tugevdamiseks, muudavad süsteemi kahjuks kogumis purunemisohtlikult jäigaks. Vastukaaluks jäikusele püüab ettevõtlus luua alternatiivsüsteeme jäikuse vastu, mis on juhtunud nii taksonduses, majutuses, hoiulaenuühistutes, jne, kuid … Kuid see leevendus on ajutine, sest Dr Riik reguleerib ka need oma jäiga (ja mitteintelligentse) vormi järgi  jäigaks. Kõike on vaja reguleerida, isegi velorikšade kohta taheti eraldi seadust teha, laenuhoiuühistutest rääkimata. Ja nii need tsivilisatsioonid bürokraatia kirjatähte ja mudelarvestuste uinutavasse ekslikusse upuvadki.

„Kõrbelõhnade“ kumulatsiooniteooriast

Kuid eelmine finantskriis polnud ainukene kriis, kus institutsioonid ei tundnud „kõrbelõhna“ ära (või ei tahtnud/julgenud seda tunda). „Kõrbelõhna“ mittetundmine/tunnistamine/tunnustamine on pigem reegel. Mudelkäitumine mudelanalüüsidele. Näiteks „Aasia tiigrite“ kriisis, mis sai alguse uljastest (kohati "ülevõlli") majandusotsustest ja USD kursi muutusest olid eraldivõetavalt vähetähtsad üksiktegurid. Ka siis ütlesid kõrged analüüsimajad, et see on kohalik küsimus. ÄP (4.07.2007) kirjutas: „Kriis algas kaugest sündmusest, mille majanduslehed märkisid heal juhul ära tagasihoidliku uudisnupuna. 1997. aasta 2. juulil loobus Tai keskpank bahti USA dollariga seotud vahetuskursi kaitsmisest. Äripäev kirjutas neil päevil järjekordse Läti panga ülevõtmisest ja Tallinna börsi rekorditest.“ „Bahti devalveerimisest paisus kriis, mis pani Tai järel kivina kukkuma Indoneesia, Malaisia, Lõuna-Korea, Filipiinide ja Singapuri valuutad ja börsid, tõi kogu regioonis pankrottide laine, jättes miljonid tööta, kukutas nafta hinna 1998. aasta lõpuks 8 dollarile barrel, lõi pinna alt Vene rublal ning pani proovile USA finantsturgude vastupidavuse.“ (Sic! Pange tähele nafta hinda!). Üks pikantne asjaolu veel Tai majanduskriisi dünaamika mõistmiseks: „Pealegi desorienteerisid valitsuse tegevust IMF-i rahustavad raportid, kus tõsist ohtu finantssektorile ette ei nähtud.“ „1997. aasta juunis räägiti Kagu-Aasia majanduse elujõulisusest, kuu aega hiljem oli seal aga täielik majanduslik kaos. „ (EP 23.10 1998). Vaat selline lugu.

Kuid see polnud veel kõik nagu heades reklaamides öeldaks, kriis roomas üle Vene kriisiks, mille kohta institutsioonid ütlesid jälle, et see meid ei mõjuta, sest Venemaa SKT on sama suur kui Hollandi oma, kuid … Kuid ka siin andis mudelanalüüs tõrke, majanduste SKT-de ja majanduste mõjukuse vahel on suur vahe. Kuid see polnud veel kõik, Vene kriisi ja rubla devalveerimise mõjud valgusid edasi lääne poole  „Saksa analüütikute arvates on Venemaa kriis Ida-Euroopa riike tabanud ebaõiglaselt tugevasti. Poola, Ungari ja Tsehhi aktsiakursid on juulikuu tipptasemest peale langenud 25--35%, mis on teinud nulliks kolme-nelja-aastase tõusu.“ (ÄP 8.09. 1998) Vaat selline mõjukas „mittemõju“ - raha põles Aasia tagumisest otsast kuni Kesk-Euroopani välja. Ereda leegiga. Kahju. Mis aga põhiline – institutsioonide mudelanalüüsid olid kogu aeg valed. Miks? Sest mudelarvutuse momendil, nn. kaader enne, ongi kõik korras. Mudelarvutus ei arvesta võimalikku professori jalamurdu, koomast rääkimata.

 

Majanduse haigussümptomitest

 

Tõsiasi on see, et eelmist kriisi ei õnnestunudki tegelikkuses läbi põdeda, oli vaid finantstugedel abiprogrammidega ülesse upitatud illusioon edust. Asi läks nii halvaks, et raha mõningad  põhifunktsioone hakkasid hägustuma, kui valdavaks hakkasid muutuma negatiivsed intressimäärad. Negatiivne intress on tugev sümptom majanduskeskkonna ebakõlast. Enamgi veel see on turumajanduse hingusele mineku eelfaas. Kui raha ei tooda raha, siis … RIP?

Olematu inflatsioon, negatiivsed intressimäärad, riikide ja institutsioonide sekkumine loomulikku majandusolukorda (läbi abipakettide, tugiostude ja ühtlustusregulatsioonide), moonutas tegelikkust määral, mis muutis keskkonna ülimalt hapraks. Vaja läks vaid päästikut. Seekordseks päästikuks sai … poliitika energias ja energia poliitikas. Lisaks finantsilisele hullusele tabas maailma ka rohehullus. Isegi L. Hamilton müüs oma lennuki maha ja hakkas veganburgereid sööma. Tore, kuid … Kuid tulemuseks oli mõttetus, sest ringrajasõitudele lendas ta üürilennukiga ja rajal põletas surnud mammuteid edasi. Tossutab kumme samas koguses nagu enne ja nagu seda tegid kõik asjahuvilised ennegi ... kohale lennati surnud mammutite põletamise toel. Mitte tegevus, vaid näilikkus tegevusest. Eputus. Kuid oli ka väga häid hullus ja näivusvabasid kavasid. Samas sujuvalt alanud üleminek uutele energiatehnoloogiatele ja tehnilistele lahendustele muutus mõistlikkust lahendustevõrgust tormakas-fanaatiliseks ennaktempos tegutsemispüüdeks (küll mitte lõplikult fataalseks tegutsemiseks). Vanad tehnoloogiad muutusid põlualusteks ( kuigi uusi veel polnud), selle asemel, et ressurssi üleminekuperioodil mõistlikult ja säästlikult (sic!) lõpuni kasutada. Muidugi need uued tehnoloogiad tulevad ja ilmselt on parimad neist seisnud juba aastakümneid "joonestuslaudade sahtlites", olles tõrjutud surnud mammutite põletamise eufooriast. Tõsiasi on see, et iga uus tehnoloogia, eriti kui see vajab kogu infrastruktuuri ümberehitamist, võtab kliendile (tarbija+ettevõtja) taskukohaseks muutumiseks paarkümmend aastat aega. Sellist aega ennaktempo viljelejad mudelisse ei jätnud, mis muutis selle kavatsuse väga kriisiohtlikuks ja … triklisõbralikuks. Ja trikkel loomulikult leiti – see oli sõja eskaleerimine Ukrainas.

 Taktikaline strateegia

 Sõda Ukrainas oli ehe näide, kus kõik osapooled asendasid (tegevuste eri perioodidel)  strateegia sujuvalt  taktikaga. Tõsiasi on, et:  „Juba enam kui kaks ja pool aastatuhat tagasi on Hiina väejuht, riigimees ja filosoof Sun Zi öelnud: “ Strateegia, ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata viib paratamatult lüüasaamiseni.“ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 lk 10). Nüüd siis püütakse olla esimesed, kes leiavad eduka strateegi, mille külge riputada toimivat taktikat. Saab olema kallis ettevõtmine. Nipp on selles, et: „Sõjaajaloolane Sir Michael Howard nentis korra, et sõja alguses saavad harilikult kõik asjast valesti aru (…) Howard jätkas, et tähtis ei ole mitte olla õigel seisukohal kohe algusest peale – see on peaaegau võimatu ülesanne -, vaid olla võimeline ennast muutma. „Niisuguses olukorras, mil kõik algavad valesti, saavutab eelise see pool, kes suudab kõige kiiremini uue ja tundmatu keskkonnaga kohaneda ning omaenda vigadest õppida.“ Ta ütles, et seega on eesmärgiks arendada suutlikkust selle hetke saabudes kõigest kähku õigesti aru saada.“ T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 lk 385). Loodame parimat.

  Tõsiasjaks jääb siiski, et nii rohepöörde kavandamises, kui ka päris- ja energiasõjas ebaõnnestusid kõik osapooled oma mudelanalüüsides võimalikest arengutest. Ja siin me nüüd oleme, maailm korraldub ümber ja ka ilmselt kolib ümber. Kolimine on isegi ühest korterist teis kolides kulukas, vaevarikas ja aeganõudev, mis siis rääkida majanduste ümberkolimisest. Globaalselt. Tegelikult pole tegemist ainult ümberkolimisest vaid ka uute kolimisteede ehk uue logistilise ja infrastruktuurilise võrgustiku ehitamisest. See tähendab vana Taristu mahajätmist ja kulude proviseerimist. Tegelikkus on see, et majanduskeskkond vajab tervenemiseks (tõeliseks tervenemiseks) aega ja see tähendab, et ootamas on kogumis majanduslangus ja inflatsiooni tõus. Majandus peab läbi inflatsiooni organismist mõnuainete jääkmürgid välja higistama. MOTT. 

Higistamisprotsess

 

Kui nüüd keegi pahandab, et meil on kõrge inflatsioon, siis … Siis praegu veel on kõik hästi ja kõik on veel odav. Inflatsioon on vaid esimene ravivõte ülemäärase rahapeo tasandamiseks. Loodame, et sellest on abi. Samas kui see ei aita, siis karmim ravivõte on raha devalveerimine ja kui ka see ei aita, siis … Siis tuleb raha reformida ehk nullida ja alustada puhtalt lehelt. Peaaegu nagu kevadine kulupõletus. Seepärast ongi praegune inflatsioon täiesti mõistetav, sest institutsioonide möödalaskmine eelmise finantskriisi äratundmisel ning selle ravimine läbi kunstliku kooma ning lõputu metadooniravi on majandusse tekitanud hunnitu koguse „raha“, mis ei ole kaetud väärtuste kasvuga. Ei ole enam tavamõistes väärtuse mõõt ega akumulatsiooni vahend. Kui „Pisuhännas“ öeldakse papa Westmannile:  „Õhku — õhku, papa, — õhk ei maksa midagi — — ühe sõnaga: esimene Eesti pilwelõhkuja — wiiekümne wersta peale ümberringi näha!“,  siis arhitektuuriliselt on see õige, kuid majanduslikult tuleb „õhk“ ikkagi kinni maksta. Meil teiega tuleb maksta. 

 

Lohutamatud tõsiasjad

 

Võrreldes eelmise kriisiga (mil majanduslangus oli kokku 19% ja sellesse majanduslangusesse sulpsatasime me 6+% majanduskasvult) oli maailm sel ajal tunduvalt rahulikum paik.  Kuid ka siis läksid töötus ning inflatsioon rallima. Kuid praeguses väga raskes kriisikaskaadis, kus ettevõtjad on juba kolm aastat põletanud varusid, käivitanud drastilised kasinusmeetmed ja püsivad suuresti uhkuse ja nutikuse kandejõul, pole mingit alust arvata, et kõrgete analüüsimajade ja institutsioonide pakutaval inflatsioonimääradel oleks  mingit olemuslikku seost tegelikkusega. Kogu see mantra inflatsiooni langusest ja majanduse kasvust tuletab meelde anekdoodi emast, kes lohutab lapsukest keda teised on narrinud tema justkui kandilise peakuju pärast. Nojah, emad peavadki lapsi lohutama, kuid kui lapse pea silitamine tuletab meelde kapinurga poleerimine, siis … Vahel on lohutamise asemel teada tõsiasju. Tore oleks ka see, kui me loeksime märke õiges järjekorras, sest kui seitungi pealkiri sedastab, et: "Inimeste vähenev ostujõud tõi majanduslanguse", siis pigem on majanduslangus toonud kaasa inimeste väheneva ostujõu. Vankrit ettepoole hobust seada võib olla ju huvitav, isegi trendikas, kuid ebatõhus. Pealegi annab selline mõttelaad täiesti vale tegutsemissuuna Dr Riigile: aidata eelkõige tarbijaid, mitte majanduskeskkonda, kuigi lahenduse võti on majanduskeskkonna uusloomises.  Kui nüüd inflatsiooni kasvu ja majanduslanguse peatamise põhirelvaks on institutsioonide arvates intressimäärade tõstmine, siis … Siis tuletab see kahtlaselt meelde järgmise trikli näppimist.

 

Halbade valikute voor

 

Nüüd on siis aastatepikkune inflatsiooni kasvu ihalus käsist karanud ja hammustab kõiki valusalt. Ainukeseks raviks on institutsioonid leidnud inflatsiooni tõkestamiseks intressimäärade tõstmist. See, mis metadooniraviga on tuksi keeratud, püütakse nüüd ja kohe intressimäärade tõusuga õigeks keerata. Põhiline, et majandust intensiivtreeninguga katki ei murra. See on klassikaline olukord, kus õigeid asju tehakse valel ajal, vales järjekorras ja head lahendust polegi

On vaid kuninglik valik –lähed vasakule saad inflatsioonikasvu ja majanduslanguse, lähed paremale saad kõrged intressid ja majanduslanguse. Muinasjutus valib kuningapoeg selle koha peal nutika kuid riskantse lahenduse, Aleksander Suur valis Gordoni sõlme läbiraiumise, meie …

Institutsioonide inflatsiooniraiele keskendunud kriisitõrje tehnoloogia võib väga kergelt ära murda hoopis majanduse elujõu. Selles olukorras peab (kindlas kõneviisis) Dr Riik olema see puhver ja amortisaator, kes aitab kõikvõimalikul moel ettevõtluskeskkonnal (NB!) ellu jääda ja uusi suuni avastada. Senine kiuslik taktika „aga ise te kirjutasite lepingule alla“ on vaid kiirtee ettevõtete kalmistule – Dr Riigist saab suurim ettevõtluse hauakaevaja. Saab olema väga keeruline aeg, mil Dr Riik peab suuresti käsitsijuhtimisel maandama kriisi. Loodame, et meil siin ja praegu jagub selleks nutikust, sest … aidata saame me ainult ise … iseennast. Tõsiasi on ka see, et: „Globaalse kriisi lävel ei ole arvata, et inimloomus ime kombel muutub. Inimesed hakkavad valitsuselt  turvatunnet anuma, valitsused aga on, nagu ikka, huvitatud ennekõike enda ellujäämisest. Pankade päästmisega on suudetud finantssüsteemi koostlagunemine ära hoida ja rahapakkumist suurendades on pidurdatud majandusaktiivsuse aeglustumist. Selge on see, et mulli ajal saavutatud majanduskasv ei suudakski igavesti jätkuda ja uut hoogu sellesse sisse puhuda ka enam ei saa. Kõige selle paratamatu tagajärg on inflatsioon ja enne süsteemi kokkuvarisemist ilmnevad ressursiprobleemid, samal ajal kui olukord riikides muutub veel ebastabiilsemaks.“ (J. Gray „Valekoidik“ PM 2021 lk 11) Selles viimases väites on meie jaoks kirjas suur tõde, sest Kriis + Valitsemishanke lubadused tekitavad küll ilmselgelt meil mitte ainult ebastabiilsuse vaid lausalise kaose. Juba praegu nõuavad kõik saajad suuremat saamist, mis … kütab inflatsiooni tõusu veelgi.

 Raharindel muutusteta …

 Nüüd siis (tänases kriisis) ennustab „IMF: murdepunkt on käes, majandusel läheb kardetust paremini. Rahvusvahelise valuutafondi (IMF) tõstis majanduskasvu prognoosi, sest maailma majandus on olnud palju vastuvõimelisem, kui eelmisel aastal kardeti. IMF prognoosib nüüd tänaseks aastaks 2,9% maailma majanduskasvu, mis on 0,2% võrra enam kui analüütikud oktoobris ootasid. Väikesest protsendimuutusest enamgi on oluline see, et inflatsiooni kõrgpunkt võib nüüdseks olla selja taga.“ (ÄP 31.01.23). EKP sekundeerib sellele „Euroopa keskpank kinnitas seekordsel kohtumisel, et laeva tüüritakse senisel kursil ja järgmist 0,5 protsenti intressimäära kergitust on oodata juba märtsis. SEB prognoosi kohaselt jääb see küll viimaseks sedavõrd suureks tõusuks ja keskpankurite maikuusel kohtumisel piirdutakse 0,25 protsendi intressimäärade tõstmisega.“ (PM 3.02.22).  Kas tõesti? Väheusutav, kui arvestada kolme aasta kriisikulusid ettevõtlusele, logistikaahelate katkemist, üha kasvavat palgasurvet, energiahindade tõusu, vajalikke topeltinvesteeringuid (nii uude kui ka vanasse tehnoloogiasse, et üleminekuajal valgus ei kustuks) jne. Lisaks ärge unustage, et majandusest võetakse seoses julgeolekuolukorraga maailmas välja kolossaalsel hulgal ressursse, sest kaitsekulud kasvavad esialgu baaskulutusena ilmset 2X ja siis ilmselt vastavalt vajadusele (näiteks Poola tõstab oma kaitsekulutusi 4%ni SKTst + kingitused sõjatandrile, EV osakaal väidetavalt senini 1% SKTst + kulutused põgenikele). Kogu selles IMF-i jutujadas  on vaid üks tõsiseltvõetav uudis – uussõna: vastuvõimeline. Kas meie oleme vastuvõimelised? Vastuvõimelisus on kogu protsessi võtmeküsimus. Kas meil on vaja midagi või kedagi päästa või vähemalt tröösti pakkuda.  Intelligentselt. Ka trööstist oleks abi „End Rootsi krooni poolt hüljatuna tundev raad ei varjanud oma pettumust, kui kurtis kuningas Johanile, et vaenlane on Tallinna juba üksteist nädalat piiranud, mistõttu majesteedilt oleks kohane abi või vähemasti troostikirja oodata.“ ( M. Laidre „Domus Belli“ Argo 2015 lk 426). Kuid Dr Riigil (ega paljudel KOV-del) ei jätku nutikust isegi tröösti jaoks (muide väga võimas käiviti), vaid püüab ebaintelligentselt kõrvale viilida oma kohustustest (või vähemalt aukohusest), kulutades kohtuksi ettevõtjate vastu. Kuid Dr Riigi poolne abi on pigem kulutamise edendamiseks ehk tarbijate/valijate rahustamiseks, kui ettevõtluskeskkonna elujõulisuse säilitamiseks. Eh, mis siin abist või trööstist rääkida, kui Dr Riik on ettevõtluse suhtes pigem hurjutav ja nendel üksikutel juhtudel kui tehakse midagigi ettevõtluskeskkonna jaoks, siis tehakse seda „pika hambaga“.

 

Ja siin me nüüd oleme kriisiteel koos mudelite, poliitturu võimuhaneliste üleelusuuruste jagamislubaduste ja nobelistide teooriatega, mis õpetatud sõbrad segadusse ajavad. Kojameest ei ole, on libedad valitsemishanke lubadused, intelligentset lihtsustamist mis avaks loovuse ja ettevõtlustahte ei paista kusagilt. Raskeks läheb, kuid olgem optimistlikud, nagu väidab M Housel ... häda teeb leidlikuks.  

Targutusi:

J Le Carre „Silverview viimane saladus“ Varrak 2022

 Lk 164 „Noh, tore, et vähemalt keegi on heas vormis“ (…) „Sest see siin on enneolematu, viie-tärni kobarkäkk.“

 J Hartley, I Ibrus, M Ojamaa „ Diditaalsest semiosfäärist“ Tallinna Ülikooli Kirjastus 2022

 Lk 445 „Samas saab järjest enam tõeks vana anarhistlik nali: „Vahet pole, kelle poolt hääletad – võim läheb ikka valitsusele.““

 G Knopp „Hitleri sõdalased“ Tänapäev 2003

 Lk 171 „Kui iga väejuht, kes peab oma olukorda lootusetuks, tahab alla anda, siis ei õnnestu eales ühtki sõda võita.“

Lk 173 Mansteini eeskuju Beck „Sõda ei kaotata nii kaua, kuni seda ei kaotata.“