Mis kogu
selle kriisi juures muret teeb, siis see, et pole aru saada, et kriisi
juhitakse. Toimuvad mingisugused hädapärased paikamised, kuid tõsimeelset
strateegiat, juhitud strateegiat justkui polegi. Kriisi juhtimiseks ( nii
sellesse sisenemist, olemist, kui väljumist) tuleb … juhtida. Peaga. Kõik algab probleemi püstitamiset mida tahetakse lahenda ja selle lahendamise eelduste analüüsist. Kui eeldusi probleemi lahendamiseks pole, siis pole ka kõige vahvamal strateegial mingit mõtet. See ei tööta.
Kriisi
juhtimisel kehtivad kindlad reeglid: tegutseda selge suunaga, ettepoole,
kiirelt, paindlikult. Selline tegevusmudel
vajab otsustus- ja ka vastutusjulgust. Seda ressurssi on meil kahjuks lahjalt
käes, kuid ikkagi … Keerulistel aegadel on kõige kahjulikum teeselda pseudodemokraatlikke
protsesse (loe: hajutada vastutust) a´la
mängida soldatite nõukogu, et kas läheme rünnakule või sõõme suppi. Teadagi
kipub sellise valiku juures supisöömiseks. Kuni veel on. Praegu veel on EL ühiskatlas suppi, õigemini
suppi pole, kuid on illusioon supist, mida nüüd hoogsalt (kohati vihameelselt)
jagama asutakse. See illusioon lõputust supilürpimise võimalusest/võimekusest
on hägustanud meie pilti reaalsusest, tegelikest vajadustest. See, et oleks
vaja muuta institutsioone, vähendada regulatsioone ja elavdada loomingulisust
ei tule poliitinimestele veel pähegi. Eh,
järelikult pole elu poliitmaailmas veel taluperenaiselikult „võimatuna tunduv
olukord“. Pigem vastupidi, kriisi varjus toimub hoogne tsentraliseerimine,
standardiseerimine ja mikrojuhtimise süvenemine. Kõik „õilsate eesmärkide“
nimel (perepileti definitsiooni treimine on lausa naeruväärne (või kuritegelik
ühisressursi väärkasutus), aga keegi ei naera). Ehhee, on käibele lastud lausa
uued terminid nagu EL maks mis ei ole maks. Plasti mittemaks? No kuulge? Kogu raha mida administratsioonid
meie karmanist enda omasse suunavad on maksud (või trahvid). Nimetades asju
õigete nimedega saame ka ise aru, mida teeme ja miks. Enesepettus kriisis on
suurim pettus ja üks administratiivkriisi ilminguid. Suutmatus muutuda
vastavalt oludele. Nagu ütles Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM
2018 Lk 177): „Mida rohkem bürokraatide mõju suureneb, seda immuunsemaks nad
oma vigade vastu muutuvad. Selle asemel, et lugusid tegelikkusega vastavusse
viia, kohandavad nad hoopis reaalsust vastavalt lugudele. Lõpuks langeb väline
tegelikkus nende bürokraatlike väljamõeldistega ka kokku, aga üksnes seetõttu,
et nad on reaalsust selleks sundinud.“
Kuidagi tuttav? Kohati tundub, et just niimoodi luuaksegi reaalsust – kõige
kummalisemad bürokraatlikud väljamõeldised viivad tegelikkust vastavusse
väljamõeldistega. Kolmikkriisiga väljamõeldiste osa suureneb. Immuunsüsteem, …
Ja-ah immuunsüsteemiga on kehvad lood, sest loomulik immuunsüsteem, mis peaks
hülgama liialdused ehk bürokraatilised jaburused, lastes süsteemil
jätkusuutlikult arenda on ülesse öelnud. Loomulik immuunsüsteem on asendunud tegelikkust
hülgava bürokraatliku immuunsüsteemiga, mis on osutunud üllatavalt visaks.
Valeks ja võltsiks, kuid visaks.
Salakaval
kriisiosa
Administratiivkriis
on keskmine osa kolmikkriisist, mis
mõjutab nii meditsiinikriisist, kui ka majanduskriisist väljumist. Administratiivkriis on salakaval üldkriisi
komponent, seda pole justkui märgata klantsi pealispinna ja usina tegelikkuse ümberkujundamise varjus. Mis
aga põhitähtis, administratiivkriisi sümptomid ei avaldugi niivõrd
administreerimise valdkonnas (kui just pole põletavat vajadust mõnda pealikku
kahida). Avalik sektor toimib ja jätkab usinalt toimimist vanade kavade alusel usinalt:
trahve määratakse, regulatsioone karmistatakse. Samal ajal vajab avalikkus ravina tegelikult avalikult teenistuselt loovjuhi ega tugiisiku teenust. Seega administratiivkriisi
mõjud avalduvadki pigem meditsiinilises ja majanduse valdkonnas
(kaitsevahendite puudus, otsustuspelgus, regulatsioonide karmistamine, kontrolliiha),
see kulgeb peaaegu märkamatult. Kuna
mõjud avalduvad meditsiini- ja majandusvaldkonnas, siis hakkabki
administratsioon otsima „süüdlasi“ nendes valdkondades, kuigi kriisi algpõhjus
on administratiivkriisis. Ja nagu oleme juba näinud – süüdlased ka leitakse.
Elementaarne. „Kaseklosett“ (case closed). Meie teiega keskendume küll meditsiinilise ja
majanduskriisi tõrjumisele, kuid ilma ladusalt toimiva kaasaegse administratiivsüsteemita
ja autonoomse otsustusõigusega „põllul“, pole see tõrje kõikehõlmav,
jätkusuutlik ega tõhus. Seekordse kriisi kallal toimetamise üheks eritunnuseks
on nagu laulusalm ütleb …„meil aega on veel“ … küllaga. Aga just aega, seda taastumatut
ressurssi ei ole. Aega ei saa taaskasutusse võtta ega ümber töödelda.
(Majandus)Keskkonna
kaitse: vanade plaanide ümbertöötlemise vajalikkusest.
Aega ei
saa küll ümber töödelda, kuid vananenud plaane saab küll ümber töödelda,
sellega säästes aega ja teisi ressursse. Selles kriisis tundub, et kahte asja,
mida eelmistes kriisides polnud – raha ja aega – on kuhjaga. A. Einstein on
küll väitnud, et tema teada on vaid kaks lõputut asja, inimese rumalus ja
universum, kuid teise osas pole ta mitte päris kindel. Nii, et lõputu inimlik
rumalus tekitab meile teiega pildi lõpmatust aja- ja raharessursist. Kuid
taluperenaiselikust tarkusest lähtudes … Muidugi, te saite aru – see pole
võimalik. See on illusioon. Mõõtmatult ja lõputult illusiooni? Eksitamine? Kuid
mõelge oma peaga (nagu Taluperenaine või Einstein), see ei saa olla nii ei
loodus ega majandusseaduste järgi. Illusioon lõpeb ja mida me siis teeme?
Probleem on selles, et meie teiega nagu ullikesed, vaatame lummatult
illusiooni, kuid illusiooni loojad loovad selle varjus oma tulevikku. Tulevikku
arengu uuel tasandi. Rammusat ja nauditavat tulevikku. Kui nemad on selle
loonud, siis on meie jaoks juba hilja tegutseda. Meie teiegagi peame nüüd suu
klõpsti kinni panema ja tegutsema hakkama. Kasvõi taluperenaiselikul tasandil,
siis oleme kindlad võitjad. Võib-olla olen
liiga kärsitu, kuid eks meil kõigil on ka omad harjumused ja kogemused.
Ajad muutuvad, muutuvad ka nõuded tegevustele ja inimestele. Ilmselt just
seepärast olen tihtilugu hämmingus tänastest otsustusprotsessidest, õigemini küll
otsustamatuse protsessidest. Nagu Mary Roach („Reisisiht Mars. Kosmoses elamise
veidram pool” Imeline Teadus 2012. Lk 30) teravmeelselt täheldab, siis „ Gemini
või Apollo meeskonnad ning lennud kestavad nädalaid või kuid, mitte päevi. See
kõik teeb Mercury ajastu „õigetest meestest nüüd valed mehed. Astronaudid
peavad olema sellised, kes saavad teistega hästi läbi. NASA astronautide
soovitatavate omaduste nimekirjas on võime suhtuda teistesse tundlikkuse,
tähelepanu ja empaatiaga. Kohanemisvõime, paindlikkus, õiglustunne.
Huumorimeel. Võime luua stabiilseid ja häid suhteid. Tänapäeva kosmoseagentuur
ei oota mitte ülbet vaprust, … Enesekindlus peab olema „asjakohane” ja
riskivalmidus peab olema „eluterve”. Õiged mehed ei ole enam bravuurikad,
agressiivsed ja matšolikud.”. Vaat niimoodi
Eks ole, tuleb tuttav ette meiegi viimase aja jutuveskitest. Kuid
suhtumine teistesse tundlikkuse, tähelepanu ja empaatiaga, kohanemisvõime,
paindlikkus, õiglustunne, võime luua stabiilseid ja häid suhteid on alati olnud
eduka organisatsiooni aluseks (no meie oludes huumorimeel selles paketis juba
kurjast, igatahes momendil mitte soovitatav). Kuigi olen ilmselt šnitti võtnud
Mercuri aegadest, pole tegelikult ka Apollode ajastu olnud ninnu-nännu ajastu,
sest ilma kriisijuhtimisoskuseta poleks Apollo 11 Kuule jõudnudki (kogu lend
oli mitte niivõrd laeva, kui kriisi juhtimine) ja Apollo 13 ei räägiks me kui
hiilgavast meeskondlikust/võrgustiku kriisivõidust, vaid kui katastroofist.
Moraal on selles, et igal ajal tuleb olla valmis kriise juhtima, eelnevat
eirama, võtma vastu aja- ja asjakohaseid otsuseid.
Vaadake, kui Apollo 13 kriisis käskis kinnitatud juhtimiskeskus
lennuplaani kaaned ära rebida, sest selle plaani ainuke kasulikkus ilmnes nende
kaante kasutamises CO2 taseme aparaadi vahetüki ehitamiseks, siis me peaksime tegema
sama moodi, vanad plaanid nurka viskama, need on kasutud. Kui me püüame vana
lennuplaani järgi edasi toimetada, siis saame katastrooffilmi laadse toote, kuid
kahjuks … tegelikkuses. Kui meie teiega kuuleme igapäevaselt, et ametkonnad on
(juba) valmis järgmiseks (2/9) kriisi laineks, siis tekitab meis kõigis petlik enesekindlus.
Minul tekitab deklaratiivne, pinnapealne administratiivsest valmisolekust
raporteerimine, mis piirneb ülbusega, kergemat sorti paanikahooge. Valmisolek
milleks? Võrreldes millega? Võrreldamatuga? Kui te võrdlete eelnevaid avaliku
teenistuse tegevusi (hüdrojaama järjekindel lõhkumine, pimestatud rongiusksus,
perepiletiga nikerdamine, tõuksiseadused jne) Kas teile tõesti jääb mulje, et
kogu poliitmaailm ja avalik teenistus on valmis … Oraalset küll, kuid
tegelikkuses - EI OLE JU!!! Meie ühine kindlustuspoliis, Dr Riik, ei toimi
vastavalt kriisiolukorrale. uude kriisi minnakse sama tuimalt kui sellesse milles praegu oleme (ja ärgu keegi tehku endale illusiooni, et me kavandame meetmeid kriisist väljumiseks, me peame praegu valmistuma kriisis olemiseks ja siis sellest väljumiseks), ainult selle vahega, et suur osa ressurssi on oskamatu kasutamise tingimustes tühjusse hajumas. Veelgi hullem, see on tekitanud võltsturvalisuse tunde. Kui ohutunne kaob, siis ... kaob ka kiirus ... mõtlemises.
Võrreldes võrreldamatut.
Kolmikkriisi on võrreldud nii eelmise finantskriisiga, suure
depressiooniga kui sõjaga, kuid asi on selles, et seda kriisi ei saa võrrelda
mitte ainuüksi eelmiste kriisidega, võrdlusmoment paljudes sektorites ja paljudel turgudel üldse
puudub. Tehnilis-majanduslik seotus ja isiklik läbikäimine maailmas on selline,
et see on andnud tohutud kasvuvõimaluse majandustele, kuid ka pahalaste levile.
Seda olukorda saab küll võrrelda sajanditaguse Hispaania gripiga, kuid see
võrdlus on sama kui võrrelda Ford T ja Teslat. Autod ju mõlemad, kuid ….
Võrdlusmoment puudub. Turud on teised, mõjud on teised ja turutõrked on
teistsugused.
Aga muidugi mingi võrdlus peab olema, ega me tühjas ruumis pole.
Küsimus on selles, mida me võrdleme ja milliseid järeldusi nendest teha võib.
Mida meil siis täna võrreldakse? Me võime meediast lugeda (põhinedes firmade
avaldatud aruannetele ja SA andmetele), et selle või teise firma kasum ( käive,
eksport) on langenud võrreldes möödunud aasta sama ajaga X%, maksulaekumine on
vähenenud Y%. Kahju küll, kuid need
arvud on head vaid artiklipealkirjadeks, nendes numbrites pole midagi
võrreldavat operatiiv- ja strateegiliste otsuste tegemiseks ettevõtjate jaoks.
Tänaseid tulemusi ei saa võrrelda möödunudaastastega, sest olenemata sellest,
kui raske kellelgi meil teiega mullu oli, oli see ikkagi hea aasta. Me saame
seda aastat mäletama kui kuldajastut, lootuste ja unistuste ajastut. Sellel on
mõnus ajalooline väärtus. See on umbes sama kui võrrelda meie
põllumajandustoodangu mahtu 1913 aastal ja 1939 aastal ehk põllumajandus oli
nii palju muutunud, et Ilmasõjaeelset toodangutaset poldud veel
saavutatud. Hea teada muidugi, kuid …
elu ketras oma rada, inimesed olid teised, majandusüksused olid teised, turud
olid teised. Suurtootmislikud mõisamajandid olid lihtsalt tootlikumad ja
investeerimiskindlus kõrgem. Kuid selle teadmisega polnud midagi peale hakata,
kui ma jagati väiketaludeks (muide üks EW targemaid otsuseid üldse omas ajas,
mis ilmselgelt lõikas ära kõik revolutsioonilised kasvulavad, peremehed ei tee
revolutsiooni, nemad teevad tööd), siis oli majandus tarvis üles ehitada
täiesti uut moodi ja idasuunaline suurturg asendada lääneturgudega, millega
1939 aastaks päris hästi ka hakkama saadi. Kuid võrdlus? Mille võrdlus? Just,
polnud võrreldavad.
Avalikkuse teenindamine investeeringute põletamise ajastul
Just praegu on aeg mil
pannakse kokku suuremat osa firmade aastaaruandeid ja … Sellel, nagu
nägime, ei ole enam omanike ega nõukogude jaoks muud väärtust, kui ajalooline.
Täna elatakse (kes veel elab) hoopis teistes tingimustes ja teisel turul.
Möödunud aasta(d) on tähtis vaid sedavõrd, kui palju suudeti koguda varusid
investeerimiseks, kuid mida nüüd tuleb heleda leegiga põletada olematul turul
püsimiseks, lootuses turu taastumisele. Mnjah, investeering seegi ju.
Võrreldavad pole ei möödunud aasta kvartali ega kuu võrdlused tänavusega (va
mõned valdkonnad nagu maskitootjad, ravimifirmad ja kilekinnaste tootjad). Seal
pole midagi võrrelda, ei kulu, ei tulumudelit, kõik tuleb uuesti üles ehitada. Tegelikult tuleb uued tooted üles ehitada. Luua uus turg. Muuta
ennast, mitte ainult ainulaadseks vaid
asendamatuks.
Ja siinkohal ilmnebki administratiivse suutlikkuse küsimuse
üliolulisus. Ülesandepüstitus avalikule teenistusele peab olema lihtne: kuidas
ületada administratiivkriis, luua avaliku teenistuse asemel avalikkuse
teenindamise teenus, et majanduses oleks uusi mudeleid ja uusi tooteid võimalik
igaühel meist teiega iseseisvalt ehitada. Luua üha uusi tooteid, ehitada uusi
turge. Vaadake, kui administratsioon jätkab tavalise kapakuga eelmisel aastal
kinnitatud tööplaanide tuima täitmist, mida me paljudel juhtudel oleme kogenud,
siis oleme kõik hädas, administratiivkriis areneb üldiseks pikaajaliseks L
tüüpi kriisiks.
Kui majanduse pole
midagi millegagi võrrelda, siis ka vanade tööplaanide järgi plaanitäitmine,
kontrollimine, analüüsimine on ühiskonna edu mõistes mõttetu. Kurnav, kulukas
ja kuritegelik. Igatahes kahjulik ja kõigi aega (refrään: seda ainukest
taastumatut ressurssi) kuritarvitav. Asi on selles, et avalik teenistus ei saa
käia teist jalga võrreldes kogu muu riigiga, majandusega, ka siin tuleb ehitada
üles uued teenused. Avalik teenistus on teenussektor, mis elab reaalselt majanduses
toimuvast. Majandusmaastiku muutumisel peab muutuma ka avalik sektor, peavad muutuma selle funktsioonid, eesmärgid ja tegevusmeetodid.
Lugemisoskus:
Kunstlike võrdluste reaalsed otsused
Pealegi
on võrdlustel veel üks viga man, need on kunstlikud: „Üks
probleem on selles, et esitatavad andmed jõuavad kohale hilinemisega, neid
manipuleeritakse, et need näeksid paremad välja (motivatsiooniskeemide tõttu)
ja, nagu ütleb professor H. Thomas Johnson, on nende näol niigi tegu
tegelikkuse abstraktsiooniga. Andmed on inimese loodud abstraktsioon,
tegelikkuse loob loodus” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 lk 156). Vaat niimoodi. Näiteks loeme, et maksulaekumise vähenes
mais võrreldes mullusega 6%? Ainult? Hea tulemus, see pole 16% ega 26% nagu oli
käivete ja ekspordi langus. Muidugi on -6% vaid illusioon, sest meie ühisraha
ümberpumpamise tulemusel
palgatoetustesse on meetmete perioodil riigil ekstrakulusid olnud juba
üle veerand miljardi EUR jagu, siis nii seda tulebki lugeda. Kui tugi ära kaob,
siis … Mnjah, siis on maksulangus muidugi vastav käibelangusele või ilmselt
enamgi, kuid selleks ajaks tulebki leida teised teed, et turgu tagant
piitsutada, uusi tooteid luua, uuelaadseid mobiilseid töökohti luua ja uued
turud käima tõmmata. Kõige lähemal olukorrakirjeldusele ja turu peatamisele, on
ilmselt Raivo Vare (ÄL
13.07.20) viidates paralleelidele eelmistes suursõdades ja epideemiates „Aga turg ei saa
ju toimida olukorras, kus vaba turu tingimusi ei ole. Kõige jaburam ongi see,
et me ei taha endale teadvustada: see ei ole tavaline majanduskriis. Ma ei ole
riigiusku. Hetkeline kinnipanek ei võimalda ju vabal turul toimida. Vaba turg
toimib siis, kui teda administratiivsete vahenditega ei piirata.
Sajaprotsendiliselt ei hakka turg kohe toimima. Vaba turg ei toiminud ka
eelmiste kriiside ajal. Midagi ei ole teha, kriiside lahendamisse tuleb kaasata
riiklikku ressurssi. Seda tuleb targalt teha. Riik ei peaks mitte nii palju
raha peo peale maksma, kuivõrd toetama tegevusi, mis võimaldavad minna edasi.“
Vaat niimoodi. Elementaarne. Edasiminekut toetavad tegevused on need hoovad,
mis võimaldavad turutõrget ületada.
Samas lugedes massimeedikuid ilmneb, et ettevõtluse eesliin
teab, et asjad on hapud, väga hapud.
Maksu- ja tolliameti andmetel on kriisi ühed suurimad kaotajad
tööstusettevõtted (muidugi näevad nemad (ja pangad) kõige esimesena, kellel
hakkab võhm välja minema), kuid sektori ettevõtjate sõnul võib mõnes valdkonnas
tõeline madalseis saabuda alles järgmisel aastal. Seesama efekt millest enne
rääkisime, ettevõtjad põletavad kangelaslikult investeeringuteks kogutud raha,
et sandistatud turul püsida, lootuses selle taastumisele. No kauaks neid
varusid jätkub tühikäiguks? Tugevamatel ilmselt tuleva aasta II kvartali
alguseni, siis … Sealt see tõeline
madalseis tulebki. Selles uudises on kaks tähtsat teavet, esiteks teavad
tööstusettevõtted, et tegelik langus jõuab meieni (teieni ka!) alles järgmisel
aastal, kuid teisalt iga päev, mis suudetakse toimetada „enne madalseisu“ on
tõeline võit. Iga madalseisueelne päev annab võimalusi kohendada nii firmadel
(kui Dr Riigil) olusid enda/meie kasuks.
Seda muidugi juhul, kui administreerimistasand vähegi ümber seadistada. Nii, et
tunduvad tulema sünged ajad. Muidugi tahab
Dr Riik aru saada, mis tegelikult toimub, kuid … Kuidas? Isearenevat, paindlikku,
muganduvat ja kohanevat andmetekke võrksüsteemi ju pole. Eks siin aita
(vanaaegselt mõeldes) ikka riiklik sund, statistikaandmete sundkogumine. Ainult,
et sunni mis sa sunnid, koomakundedelt vastust ikka ei saa.
Administratiivne
laibaloendus?
Muidugi on
statistikast kasu. Minul küll on. Eriti stabiilsetel aegadel mil ühesuguse
valemi järgi, üht ja sama paneeli uurides, võib paljugi teada saada. Kuid
tavainimene ei hinda statistiliste andmete kogumist nii nagu
majandusanalüütikud, õigemini hinnatakse seda tüütu lisakohustusena, mis sööb
nende niigi õhukest ajabilanssi. Kuidas muidu kirjeldada olukorda, kus ¼ ettevõtjatest jätab igal aastal oma
majandusaasta aruande esitamata (?). Tavapärane on, et aastaaruanne esitatakse
hilinemisega. Statistikaameti (SA) andmeil esitati 2018. aasta aruannetest vaid
50% esitati tähtaegselt ning 2019
septembriks oli 62 % juriidilistest isikutest esitanud oma 2018 majandusaasta
aruande. Seetõttu on oht, et pole korrektset statistikat majanduse kohta ja
moonutatud statistika võib mõjutada vales suunas juhtimisotsuseid nii riigis
kui ka erasektoris. Nüüd on asjad läinud nii hulluks, et (ÄL 20.7.20). „Majandusaasta aruannetega viivitamine tekitab
statistikaametis nördimust Majandusaasta aruanded on esitanud vaid 35%
ettevõtteid. Nii väheste andmete põhjal pole võimalik kvaliteetset statistikat
koostada. Kahju võib ulatuda sadadesse miljonitesse eurodesse ja tuua lõpuks
kaela EL-i trahvi. „Olukord on katastroofiline. Kolmandiku pealt ei ole
võimalik korrektset ja konkreetset statistikat teha,” ütles statistikaameti peadirektor
Mart Mägi (ÄL 20.07.20). Nii ongi, et väike valim ei anna õiget ülevaadet ja
võrreldavust ka pole. Kahju. Kuid
valikud tuleb teha suurema ja väiksema kahju vahel. Õiges ajalises järjekorras.
Võrreldamatuse normaalsus & normaalsuse võrreldamatus
Kuid ajal mil mitte miski pole võrreldav on võrreldamatus uus
normaalsus. Millist võrdlust see uus võrreldamatu normaalsus meile annab. Isegi
siis kui andmeid ei ole või need pole võrreldavad võivad need olla vägagi
informatiivsed. Peaaegu nagu kõrvulukustav
vaikus. Tegelikult on SA pealiku toodud
arvud väga kõnekad – igati elujõuliste ja korrektsete ettevõtjate arv on
vähenenud kolmandiku võrra. Põmm. Ja see on strateegiliste, mitte
mikrojuhtimislike valikute tegemiseks väga tähtis teadmine. Teine tähtis
teadmine on et ettevõtjad võitlevad oma olemasolu eest ja kõrvalisteks
ilutegevusteks pole aega. Tõsiasi. Laskem neil siis oma võitlust pidada.
No võib-olla on mitteelujõulisi ettevõtjaid natukene vähem (protsent
sinna-tänna ei muuda üldpilti), sest päris arvestatav ports tugevategi
ettevõtjate aastaaruandeid istub veel audiitorite kontorites, kuid need on …
puhkusel. Suvi ju. Audiitoreid mainisin mitte selleks, et neid kuidagi
halvustada, vaid selleks, et juhtida tähelepanu ühele seni kummaliselt vähemärgatud
administratiivkriisi ilmingule, tegelikult võttis Pilvepiir 18. mail 2020. aastal vastu seadusemuudatuse, mille kohaselt
said ettevõtted muuhulgas eriolukorrast tulenevalt, sel aastal ajapikendust
majandusaasta aruannete esitamiseks ehk osaühing, aktsiaselts, täisühing ja
usaldusühing, kellel on kohustus esitada majandusaasta aruanne registripidajale
ajavahemikul 2020. aasta 12. märtsist 31. augustini, peab esitama aruande
hiljemalt 2020. aasta 31. oktoobril. Niisiis Äriregistrile andmete esitamine
lükati täiesti mõistlikult ja mõistetavatel põhjustel edasi, et lasta
ettevõtjatel tegeleda pakilisemate asjadega, kuid statistika osa (EKOMARi ja
EKOMAR-i küsimustik eeltäidetakse majandusaasta aruannete põhjal, mis on
esitatud äriregistrile.), mis põhineb
aastaaruandel, edasi ei lükatud. Hm, mingi administratiivne kius? Või paralüüs?
Ilmselt administratiivkriis. Küsisin ühe firma finantspealikult igaks juhuks
järgi ja sain vastuseks: „EKOMAR põhineb suuresti maj aasta aruandel ja ongi selle alusel juba
Statistikaameti poolt eeltäidetud. Minu arust lausa dubleerib aastaaruannet.
Selge see, et firmad, kes pole aastaaruannet lõpetanud, ei hakka aega ka
statistikale kulutama.“ Õige kah. Kuid Dr Riiki see talupojatarkus ei veena, SA annab „lahkelt“ teada, et: „Kui Te seda veel teinud ei ole (st
aruannet. PT), siis tuletame meelde, et küsimustiku täitmine on kohustuslik ja
andmed tuleks esitada võimalikult kiiresti. Seoses eriolukorraga peatasime sunniraha
kohaldamise kuni 1. augustini“. Olgu kriis või mitte, me trahvime teid
niikuinii? Laibaloendus jätkub. Ilmselt.
Järgneb …
Targutusi:
M
Svensson „Optimisti teekond tulevikku“
ÄP 2013
Lk
314 J. S. Brown „Praegu toimub miski,
mida me tsivilisatsiooni ajaloos kunagi varem pole kogenud (…). Kõik varasemad
taritud on alguses kujunenud aeglaselt kuni kriitilise massi saavutamiseni, mis
seejärel põhjustab plahvatusliku laienemise ja omaksvõtmise. Lõpuks asjad
rahunevad ja stabiliseeruvad aastakümneteks, tihti 70-100 aastaks. Minu jaoks
on huvitav, et taristu, millele me üle läheme, on eksponentsiaalselt kasvav,
kuna tehnoloogia areneb eksponentsiaalselt.“
Lk 316. „Vanad firmad ei tea, miks nad peaksid jooksma
kiiremini, et kaotada aeglasemalt“. „Kõik sellised firmade tavad on just
täpselt need, mis takistavad neil tempokalt uuenevas maailmas hakkama saada.
Neil on rutiinid ja uskumused, mis tuginevad eeldusele stabiilsusest. Peaaegu mitte
ükski üle 20 aasta vanune firma pole selleks üles ehitatud. Tegelikult väidan
ma, et seda pole isegi viie aasta vanused firmad.“
B.
Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019
Lk
12 „See arvuti navigeeris maailmaruumis ning aitas astronautidel laeva juhtida.
Ent ühtaegu olid Kuule lennanud astronautidel kaasas paberil tähekaardid, et
nad saaksid sekstandiga taevakehade nurkkõrgusi mõõta – samamoodi, nagu tehti
1700 aastate maadeuurijate laevade pardal – ning nõnda arvutinavigatsiooni
kontrollida.“
Lk
76 Kennedy Kuule laskumisest: „Kui keegi ainult mulle ütleks, kuidas järele
jõuda. Leidkem keegi – ükspuha kes. Minu mees olgu ta või kojamees, kui ta
ainult teaks, mismoodi seda teha.“
M
Lewis „Wall Streeti pokker“ ÄP 2020
Lk
148 „Raha tehti seega aina peenemate analüütiliste vahenditega. Küll aga ei
muutunud rafineeritumaks maaklerite käitumine. Iga edusammuga turutehnoloogias
astusid nad inimarengus sammu tagasi.“