Friday, October 24, 2014

Viisakusetus? Oleme harjunud? Ei! Ehk Ürgen Üksiklane


Vanad head asjad.

Täna kohtasin ma härrasmeest. Mõtlete, et kuskohast mina seda tean, et tegu oli härrasmehega? Väga lihtsalt – välja paistis ja kostus. Lugu lihtne. Olin just maja ees leherisu kokku ajamas, kui tema reipa, kuid mõõduka kepikõnni sammuga, möödaminnes hõikas „Tere jõudu!”. Mnjah, kui ma mõned kümned aastad tagasi Merkale kolisin, oli täieti tavaline, et kui kedagi nähti tööd tegemas, kas kraavi kaevamas või lund rookimas, siis hüütigi: „ Tere (külamees). Jõudu tööle!”. Loomulikult kostus vastuseks „Jõudu tarvis!”. Ja polnud mingit vahet, kas see oli tuttav inimene või tundmatu, omaniku või palgalisega - see oli lihtsalt kombeks ja see oli viisakas. Ettevaatlik viisakus on olnud meie esivanemate põlvedetagune kommunikatsiooni osa. Suhtlusvõrgustiku osa, öeldaks tänapäeval. Tänapäeval on jõudu soovimine … eee …  unustatud teadus. Lausa naljakas värk, kui soovid kellelegi tänapäeval jõudu, siis … jääb ta sind lihtsalt vaikides tuiutama ja „lappab” edasi. Tänapäeval on küll inimesed võrgus, kuid üksikud. No eraldiseisvad ja tere ütlemine, jõudu soovimine ning tunnustavalt peaga nikutamine, kui suhtlus ja viisakuse element on ununenud. Ka samamoodi nagu me oleme unustanud, kuidas Egiptuse püramiidid ehitati ja arvame nüüd iseenese tarkusest, et eks tulnukad … Kas ka viisakus on samasugune kaduv oskus? Töövõte? Kuid mitte kõigil …

Aga tema, see mööduv tundmatu, kes mulle jõudu soovis, veel mäletab ja mina mäletan. Ma mäletan veel mitut Inimesekest, kes mäletavad, nii et …. Miks peaksin ma häbenema elementaarset viisakust, mida meie esivanemad läbi lõputute põlvkondade au sees on hoidnud. Ma tahaksin sellist inimlikku suhtlust ja viisakust pärandada ka minust edasi astuvatele põlvedele. Muide viisakus ja au ei ole lihtsalt sõnakõlksud, need omavad oma väga kindlat väärtust. Isegi rahalist.

Hoidkem au sees au!

Mõnel alal tundub, et viisakus on justkui häbiasi. Kuid vaadake, kui mingis klubis on reeglipärane nurka roojata ja kõva kärts kõhutuult lasta, üldise kiitva naerupahvaku saatel, siis on see ikkagi mingi veidrike seltskond. Ülejäänud ühiskonnale jäävadki nad … veidrikeks, et mitte öelda midagi karmimat. Sama ka poliitikas, pole vaja keskkonda käitumuslikult ja verbaalselt kahjustada. Lihtsalt hoidkem au sees au.

Mul on ettepanek:

Pangem piirid PoliitInimesekeste käitumisele, sõnaseadmisele, väitlusoskusele, korrektsusele, millest väljapoole kukkumist meie, kui kõrgema võimu kandjad, karistame. See on ju meie võimuses. Uued valimised on tulekul ja juba õhust on tunda, nagu üks Poliitinimesekene on kunagi öelnud: varutakse „essu” ventilaatorisse viskamiseks. Vaadake, mina ei taha sellises keskkonnas elada, see tähendab, et ka mina pean seda reostust sisse hingama. Kas teie tahate? Ei taha? Õige! Kuid tehkem siis niimoodi nagu prügitalgutega – koristame prügi ära ja … ärgem enam laskem prügil tekkida. Samamoodi nagu prügi mahaviskamine puhtasse ümbrusse on piinlik, on ka viisakas seltskonnas matslikult käitumine piinlik … edaspidi(gi).

Foorumid

„Viisurist” on meil üpris vähe asjalikke arutlussaateid, no ühe käe sõrmedel võiks üles lugeda, peale selle tulevad kõik need kired, tormid, leegitsevad, ketšupilised/verised jm. mudrusaated. Seda enam on kahju, kui mõni unikaalsaade muutub ebaviisakuse taimelavaks. Olin/olen huviga jälginud „Foorumis” käivaid debatte. Miks ma kirjutasin sellise veidra formuleeringu olin/olen? Seletus lihtne: olen väsinud matslusest. Seal ei ole enam debatte, on vaid omavaheline kriisklemine, kraaklemine, matslik vahelekärkimine, ühtede ja samade  argumentide esitamine kõige kohta ja saatejuhi meeleheitlik ponnistus sead kõike ohjata. Hea küll, kui tegemist on mingi meelelahutussaatega a´la tordiga näkku & jalaga tagumenti, kus saate eesmärgiks ongi provotseerida osalejaid üksteisele ilgusi ütlema, klaasiga vett näkku viskama ja muid inetusi tegema, siis on see arusaadav. Selline see saade lihtsalt ongi, formaat on selline. Kuid kui tõsise saate formaat hakkab ära nihkuma, siis … pole see hea. See ei ole üldase hea. Kuid minu arvates on tegemist juhtiva poliitelu saatega. Tuleks endale (saate tegijatel, saates osalejatel, saate vaatajatel) selgeks teha, kas see on  koguperesaade või veidrike eripidu. Tahame ju (vähemalt sõnades), et ühiskonna kõik liikmed huvituksid poliitikast, riigiehitusest, et valimisiga oleks juba lasteaias ja vanemad saaksid lapshääli kasutada, kuid kuidas me kasutame seda ressurssi, mida ühiskond on PoliitInimesekeste kätte andnud. Kuidas me … (Peaaegu oleksin kirjutanud „kasvatame” noori poliitikast lugu pidama) … anname kõigile ühiskonna liikmetele tõuke huvituda poliitikast, kui meie igapäevaelu määravast jõust. Just, just igapäevaelu määravast jõust: alates transpordi korraldusest, töökohtade loomisest (selles mõttes, et ettevõtjatel oleks soov ja kasu neid luua), lasteaia kohtadest, meditsiini ja korrakitse teenustest, kuni silmade kinnivajutamiseni. See kõik ongi poliitika, isagi see on poliitika, kas meie lemmik klubi/kõrts/kino ellu jääb või  õhtuste uudiste ajaks juba suletakse. Viisakusetu, matslik ärplemine ei tekita meis huvi, seepärast kirjutasingi olin/olen. Olen piiri peal, kuid … palju on juba neid kes tammsaareliku kõrtsmiku kombel vaikselt mugisevad: „Litsid mehed need Vargamäe mehed!”. Ja ei vaatagi, ja ei kuulagi. Isegi ei kuule. Mnjah, sellist võõrdumist ma küll ei taha. Seepärast võiksime ju  kujundada näiteks baromeetri/foorumi, kus Poliitinimesekesed saavad punkte ka viisakuse eest. Noh, nagu iluuisutamises, tehnilised punktid ja … stiilipunktid. Tegelikult on parem näide vist suusahüpped, kui hüppad küll tehniliselt teistest rohkem, kuid lennu ja maandumise stiilipunktid jätavad sooritaja ilma medalikohast. Vaat niimoodi.

Haigus. Nakkushaigus

Vaadake, ega see viisakusetus ei tule meie keskele kohe ja äkki, ehedalt ei kusagilt. Sellel on oma eellugu ja juured. See on progresseeruv ja nakkav haigus. Sama nagu naisepeksmine, alguses müksatakse kogemata, siis meelega ja lõpuks mõnuga. On ju arusaamatu ja vastuvõetamatu? Sama on ka PoliitInimesekestega, me oleme lubanud neid üks kord silma kinni pigistades, näotult käituda, siis teine kord ja … tulemus on käes. Tulemus selles mõttes, et peaaegu kõigile meeldib teistest üle karjuda, vahele segada, halvustada jne. No ma ei tea, kui ma vaatan põhja ja läänemaade poliitikateemalisi teledebatte, siis toimub see mingil viisakuse nivool, kus vastase argumendid kuulatakse ära ja vastatakse siis omapoolselt - argumenteeritult. No vähemalt minu jaoks argumenteeritult. Ida pool … Mnjah, eks me mäletame neid demokraatia kasvuraskuseid nii Venes kui Ukrainas, kus parlament oli nagu rusikavõitluse areen. Kas me sellist parlamenti ja poliitelu tahamegi? Õnneks mitte, kuid kui haigus progresseerub … Muide ennesõjaaegsest ajast on üks „rusikajuhtum” meilgi teada, kui pärastine põllumajandusminister Tupitsa ei suutnud oma kirgi vaos hoida. See juhtum/tegu sai isegi omaette nime – tupitsat tegema.

Nüüd nakkusest. Meid kõiki vormib ümbritsev keskkond. Mäletan koolipõlvest klassivenda, kes „istuma jäi”. Selles õrnas eas toimub areng kiiresti ja tema jäi oma uue klassi tasandile. Keskkonna mõju. Sama täheldasin ka sõjaväes, kus juba täisealised kõrgharidusega mehemürakad laskusid kaheksateistaastaste mägedest kinni püütud harimatute karjakasvatajate massi tasemele. Tehti samu lollusi, ilgusi ja „munapiiksu”. Oeh! Jällegi keskkonna mõju. Sama toimub ka poliitmaastikul. Viisakusetuse lubamine on nakkav. On üpris nukker vaadata, kui intelligentne, viisakas diplomaat, kes on harjunud kõige keerulisemaid poognaid keerutama maailma poliitikasaalides, teades kogu maailma viisakus ja diplomaatiareegleid, käitub kodukamaral nagu mürsik liivakastis, püüdes teiste liivalossi lõhkuda ja tüdrukuis patsist sikutada. Kuid siin ei olegi midagi imestada, teda on tabanud lihtsalt raske keskkonnakahjustus. Keskkond vormib teda, sest selline käitumine on „klubis” mitte ainult lubatud vaid ka heakskiitu omav. Ettevaatust nakkusoht! Stopp! Ärgem laskem sellel epideemiaks muutuda.

Harjumusest … öelda halvasti

Iga harjumus saab alguse esimesest juhtumisest või teost. Kui väike laps kogemata laseb kõhutuult ja vaatab nõutult meie, täiskasvanute poole, siis on kaks võimalust. Esiteks me ütleme, et see ei ole sünnis ja seda häda tuleb kergendada kemmergus ja laps teab edaspidi, et käitumisreegel on selline ja mitte teistsugune. Kui juhtubki millalgi, midagi, tunneb ta sellest piinlikkust. Teine võimalus on see, et me õhutame takka, ütleme veel et „tubli” ja „terve mees, kes …” , pröökame veel naerda ja … No saate isegi aru, mida me sellise teguviisi peale saame. Sellest tekkib harjumus ja ajapikku … elu lahutamatu osa, mil tagumine osa märkamatult kogu aeg löriseb. Harjumus noh! Märkamatu harjumus. Sama ka PoliitInimesekeste viisakusega, kui seda õigel ajal ohjes ei hoia, saame terve toa täis paha haisu. Ärgem ässitagem neid nö. roppustele. Nad peavad kogu mõistuse ja seljaajuga tunnetama, et meile ei meeldi selline käitumine. Ei meeldi. Me ei vali neid – keskkonnakahjustajaid.

Valitsemisest, viisakalt

Minu sügava veendumuse järgi on viisakalt valitsemisel oma materiaalsed järelmid. Minu arvates viisakus innustab Inimesekesi tegudele. Hea küll võib-olla alati ei innusta ka, kuid vähemalt ei pärsi tegutsemislusti. Ei ole midagi odavamat kui õigel ajal öeldud hea sõna tunnustus või vähemalt märkamist tunnustav nikutus, kuid ei ole midagi kasumilikumat, kui sellest sõnast – õhuvõnkest – tekkiv tulem. Sõna jõud! Vaevalt on indiviidi või ühiskonda innustav selline PoliitInimesekene, kes on kogu aeg trossis, mossis näoga ja seletab, et „teie ei tea midagi”, „ärge segage”, „me ise siin teame, kuidas head teha” jne. Selline suhtumine võtab ühiskonnal tuule purjedest. Ise teha tahtmise purjed vajuvad longu nagu tuuletu mere korral. See, mittetegemine, muutub omakorda harjumuseks. Teha mittetahtev ühiskond ei ole jätkusuutlik. Niisama lihtsad need maailma asjad ongi.

„Lahkmeelsus”

Muidugi tuleb valitsemiseski ette erinevaid olukordi, lausa kriise. Sellisel erandjuhul peab ka kasutama erakordseid meetodeid, kõnepruuki ja lopsakaid ütlemisi, kuid mitte solvamisi. See on ka see tarkuse koht, et kriisi möödumisel osataks ära arvata normaalsusse tagasipöördumise punkt. Isegi siis, kui uus normaalsus on pidev ebanormaalsus.  Muide solvamise ja halvasti ütlemisega on see lugu, et neid ei unustata. Isegi siis, kui formaalselt andestatakse, seda ei unustata. See solvumus sete koguneb ja koguneb, kuni mingil võib-olla täiesti tühisel, ennustamatul, momendil keeb kõikehävitava mürgina ülesse. Seda oli näha ka „Ürgeni õppetunnis”. Kogu „viisuriruut” oli algusest peale täis pinget. Lausa tuntavat pinget. Ürgen oli jäänud … üksinda ehk Ürgen Üksiklane. Õigemini mitte ainult Ürgen polnud jäänud üksinda vaid kogu ta erakond oli jäänud üksinda. Võib öelda, et Ürgeniga oli jäänus vaid ta ülikond. Vaatepilt telestuudios tekitas kujutluspildi perepildist, õigemini pildi üksildasest persoonist ja tema mahajäätud, hüljatud ja solvatud kaasadest. No jah, eks Ürgeni erakond on ju aastate jooksul kõik oma partnerid maha jätnud, nii et ka praegune kaaslane teab, milline on sellegi ühiselulise liidu kurblik lõpp. Nii, et ennast vaos hoida pole kellelgi põhjust ega … soovi. Ma ei saa väita, et tehti kambakat, kuid see tuletab meelde ühte raamatut. Tyerman  „Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu” Lk 144 „ Aineliste vallutuste ja nende põhjustatud poliitilise konkurentsi baasil puhkes kriis, mis viis lõpuks välja Jeruusalemma pealetungile. 1. Novembril 1098 aastal läksid juhid peaaegu käsitsi kokku. /…/ Ainult sõjaväe põhimassi häälekaks muutunud surve sundis vürste kuidagi omavahel leppima: „lahkmeelsus” oli väljend, mille üks pealtnägija hindas nende suhteid.”

Just niimoodi see asi välja paistabki – lahkmeelsuslik ühendus, mida hellitavalt nimetatakse koalitsiooniks. Kas keegi on kuulnud, et kunagi kuskil oleks lahkmeelsusest tulu tõusnud? Ei ole? Vaat niimoodi.

Antud juhtumi puhul hakkas nagu vägagi tihti Ürgeni juhtum elama valimiseelsete konkurentide ja massimeedikute käes täiesti omaette elu. Ma ütleksin, et selles on mõningaid Vaheriigi tunnuseid, mille üks motosid oli: mis ripakil – see ära, mis ripakil ei ole, see ripakile ja – kah ära. No vaadake, üks allapoole suunurkadega Inimesekene ütles kehvasti, teisele allapoole suunurkadega Inimesekesele, mille peale esimene vabandas teise eest, see lugu ei … müü. Mitte kuidagi ei müü! Kuid põnevus, kas RAMI on võimalik lahti kangutada … jaa, see on hoopis teine tera. Seda vahtu müüd vabalt nädala, aga võib-olla ka kuukese. On ju selge, et olukorras, mil eelarve arutamine alles algab, valimiskampaania algamas kaotada „two in one” – nii RAMI, kui ka erakonna üks juhtvigureid. Vaat selline võib olla halva sõna jõud. Kehv tehing. Kui eelarve niimoodi kokku panna on tulemus …

 "Ürgeni meistriklass"

Ürgeni juhtumist võib olla kasu, see võib isegi muutuda ajaloo pintslitõmbes positiivseks tooniks, nimetusega -  "Ürgeni meistriklass". Vaadake, ega siis Ürgeni juhtum pole mingi erand, see on üldlevinud nähtus meie poliitmaailmas. See solvamine ja halvasti ütlemine. Sama süüdistuse oleks võinud esitada pea igale sõnakamale PoliitInimesekesele. Ka need, kes praegu häälekalt nõuavad RAMI tagasiastumist, on ise samas patus süüdi. Kõik nad on öelnud asju mida viisakas seltskonnas ei öelda ei pimeda, ei keldris ei sositades. See lihtsalt ei kõlba. Teisalt, kui Inimesekene kasutab solvavaid väljendeid teiste Inimesekeste kohta/vastu, siis näiab see lihtsalt seda, et tegmist on katkise Inimesekesega. Täitsa katkise Inimesekesega. Kui see juhtum aitab parandada meie suhtluskultuuri, väitluskultuuri ja kasvõi hambad ristis (esialgu, kuni harjumust veel ei ole) ka vastastikust austust meie poliitmaastikul "und" Bürokraatiamaailmas, siis ongi kehvast asjast saanud positiivne tulemus. Te kahtlete? Nagu Vanaema Marie ütles "Ets kaeme perra".
Muide "meistriklass" pole mõeldud üldsegi mitte pilamiseks, nii mõnestki nässu läinud asjast on saanud uus toode, delikatess või vähemalt midagi huvitavat. Arvate, et naljatlen? Ei ühti, meenutage vaid näiteks hallitusjuustu või vahuveini. Ehee, kõik puha vussiläinud protsessi tulem. Nii, et ...

Kaks tobu vaidlemas

Võib-olla aitab neil, kes veel ei ole viisakusetuse sohu langenud ennast distsiplineerida üks minu sõbramehe jutt (tänapäevaks on ta üks edukamaid ärimehi, kes eelistab privaatsust). Lugu ise järgmine: Elasid kord kaks venda paarismajas. No ütleme, et nende läbisaamine ei olnud just kõige parem. Tüli sünnitas tüli ja vänge sõna veel vängema vastuse. Vahel sai kohe keset õue sõnasõda üles võetus ja muidugi valjult ning kirevalt. Kord märkas minu tuttav vend, et naabrimees vaatab nende kraaklemist pealt ja muigab halvustavalt. Vend mõtlema, et naabrimees vaatab ja mõtleb, et näe kaks tobu kraaklevad, kuid ta ei tea ju, et mina ei ole tobu, mina olen tark. Sellest päevast alates jättis ta tülitsemise järgi, sest tema oli ju tark. Nii tark, et sai aru, mida naabrimees mõtles. Kas teie saite nüüd aru, miks on see sõber edukas? Ta tegi järeldused. Iseseisvalt. Ta ei läinud naabrimehele seletama, et mina ei ole tobu, tegelikult on minu vennas tobu. No ja kui oleks läinud seletama, siis oleks naabrimees aru saanud kristallse selgusega , et seletaja ei ole mitte ainult tobu vaid tobude tobu. Kuid kui teie PoliitInimesekesed omavahel kraaklete, mida te arvate, keda teist me peame … eee … targaks? Või arvame nagu vennakeste naabrimees?

Viisakus nagu iga oskus on arendatav, meie ülesandeks on olla selles arenguprotsessis treeneriteks. Just treeneriteks, mitte inspektoriteks.

Viisakus on seega keskkonnaküsimus, kui me ei taha elada käitumuslikul ja verbaalsel prügimäel, peame ka puhtust pidama. Tulles tagasi loo algusesse:  viisakust, rohkem viisakust. Jõudu tööle!!!

„Tänan, jõudu vaja!”

 

Targutusi:

(Chris Bellamy „Absoluutne sõda” Varrak Tallinn 2012 Lk 534) Kindral Paulus Stalingradi katlast feldmarssal Mansteinile. Viisakas käitumisstandard ja sellest kinnipidamine igas olukorras. „ Mu armas feldmarssal, „kirjutas Paulus, „kui ma tohin, siis ma kõigepealt vabandan paberi kvaliteedi ja selle pärast, et kiri on kirjutatud käsitsi …”

 (Antony Beevor „Teine maailmasõda” Tänapäev 2012 Lk 374) Kindralid omavahel „Ta käitus Slimiga uskumatult ebaviisakalt ja kui too sellega rahul ei polnud, nähvas Irwin: „Ma ei saa ebaviisakas olla. Ma olen kõrgemas auastmes.”

 

Edasised targutused on pärit minu paari aasta tagusest e-raamatust: „Bürokraat, võim ja Vanaema ehk konventsionaalse bürokraatia lõpp.”

 

 „Suhtlus- ja suhtumisökonoomika ehk nikutamine”

„Kadumas on mõisted „au“ ja „väärikus“, kuid on olnud terveid tsivilisatsioone, kus au ja väärikus iseenda ja ümbritseva suhtes olid nii kõrged, et neist ilmajäämine lahendati vaid ühel moel... Sealjuures fataalselt. Meil küll kipub maad võtma mentaliteet et: „Häbiga saab läbi.” Vaadates vahel mõnda telesaadet, tunned tõelist häbi inimliku edevuse ja rumaluse üle. Agatha Christie on oma ühe tegelase, miss Marple’i suhu pannud sõnad vastuseks küsimusele, kas Inimesekesed on head või halvad, mis võisid olla umbes sellised, et Inimesekesed ei ole ei head ega halvad, Inimesed on lihtsalt rumalad. Mõtlesin kaua, miks küll Inimesekesed lähevad sellistesse saadetesse, kus nad räägivad kogu ilma ees välja asju, millest pole sünnis isegi valjusti mõelda? Ja siis ühel momendil ma taipasin, et häbi ei olegi enam häbi, vaid häbi on muutunud/muudetud kaubaks. Kui midagi muud müüa ei ole, siis häbi on võimalik müüa gigantsetes kogustes ja lõpututes vormides. Meedia on ära tabanud, et maailm on täis üksikuid Inimesekesi, kellel pole iialgi lootust saada kuulsaks, tuntuks ja rikkaks. Igale Inimesekesele polegi antud võimeid ja mõnel pole ka tahet, mis tähendab, et nende päevad mööduvad üksluiselt nagu pleekinud tapeet, isegi mingit ketšupilärakat pole sellel. Kujutame nüüd ette üht USA Kesk-Lääne väikelinna mamslit, kelle elus ei toimu mitte midagi ja ei saagi toimuma, kuid „viisurisse” ju tahaks pääseda, kas või oma häbiga, kui muud kaupa ei ole. Ilmselt muudab see kümme minutit häbi ülejäänud elu elamisväärseks, sest siis ei ole ta enam igav tapeet, vaid vähemalt ketšupilärakas sellel. See on SÜNDMUS. Pealegi on sellel sündmusel väikelinnale plahvatuslik mõju, tekib kohalik prominent/poriment (ikkagi „viisuris” näidatud) ja võib-olla saab sellest ka ajaarvestamise üks aluseid. Kindlasti vähemtähtis võrreldes Hr Jeesuse sünniga, kuid siiski sündmus. Ajaarvamise näide pole mitte tuulest toodud, vaid reaalsus. Kas olete märganud, kuidas vanemad Inimesekesed räägivad, eriti maakohtades, kus aeg kulgeb hoopis teises rütmis, kui vilkalt sehkendavates metropolides? Seal ja neil ei ole mõisteid nagu näiteks: viis minutit pärast kahte või seitse minutit enne kaheksat. Sellistes kohtades, kus minutitel, tundidel ja isegi aastatel pole tähtsust, arvestatakse aega sündmuste järgi: see oli sellel suvel, kui Kusti ja Mari kihlusid, või sellel kevadel, kui Jaanil ja Annel sündis tütar, või sellel talvel, kui naabri Mihkli hobune pihta pandi. Need on kindlad ajaarvamise märgid ja neid kasutatakse kohalikus ajaarvestuses. Näiteks: see oli kaks suve pärast seda, kui Kallaku Mari käima peale sai. Selles väikeses Kesk-Lääne linnakeses muutub sündmus samuti ajaarvamise aluseks: „See oli kaks aastat enne seda, kui Anni „viisuris” näidati”. Peale selle on võimalik, et midagi kollast ja kleepuvat korjab „produkt Anni” üles ja teeb sellest kauba. Võib-olla ajutiseks, võib-olla vaid natukeseks ajaks, kuid see on juba puhas raha ja kuulsus. A. Bezuglov ja J. Klarov on oma krimkas „Mõrv raudtee eraldusribas” käsitlenud teemat, kuidas lollus muuta kapitaliks umbes järgneval moel, et targad sulid töötavad koos lollidega ning väga targad sulid teesklevad ise lolle. Lolli ei karista keegi, lollile tuntakse kaasa. Olla loll, see on peaaegu sama hea, kui omada kapitali, tavalise lolluse eest on võimalik teenida viis protsenti, aga ürglolluse eest koguni kümme protsenti aastas. Vaat selline huvitav arvamus lolluse konverteerimise kohta puhtaks rahaks. Kuid ega me siin lollusest rääkinud, rääkisime Kesk-Lääne mamsli häbist ja selle turustamisest. Ega meilgi teistmoodi ole, mida rohkem oma häbi tuulutad, seda kuumem kaup oled. Muide, kogu seda häbikaubandust ei maksa segi ajada avameelsuse ja avatusega. Ehk kui häbi võib muuta edukaks kaubandusartikliks, kas siis ongi mõtet kaitsta au ja väärikuse bastione. Arvan, et on, seda enam, et häbi kui kaup tekitab oma järgnevatel arenguspiraalidel häbitust ja sellele järgnevat häbematust. See kõik on aga väga kaugel meie esmasest teesist, et ole lugupidav enese vastu, siis on maailm lugupidav ka teie vastu.”

„Peaksime võib-olla just selliste pisiasjadega alustama treenimist, s.o austust iseenda ja ennast ümbritsevate suhtes. Ja vastastikku noogutamine ei pea olema mingi sügav orjalik kummardus, vaid väike peanoogutus, märguandeks, et teise tegu on märgatud ehk nagu Vanaema Marie ütles, peaga nikutama.”

 

„Nihutatud sõna ja sõna jõud”


„Kindlasti olete kuulnud väljendit sõna jõust, et hea sõna võidab võõra väe. Õige ta on, mitte ainult sõnal pole jõudu, ka komal on jõud. Kuidas muidu mõista, et sama lause erineva koma asetusega võib olla elu ja surma küsimus. Ehk kui kirjutada: „Surma mõista, mitte armu anda” ongi kõigel lõpp, kui ei suudeta organiseerida põgenemist. Seevastu resolutsioon: „Surma mõista mitte, armu anda” avab teie ees uued võimalused. Seega sõnal on jõudu, kuid sõna ei jää kunagi vaid sõnaks, selle tähendus ajas ja ruumis võib muutuda. Vahel toimub see muutus ajapikku, vaikse nihkumise kaudu, vahel aga nihutatakse sõna mõistet oma kasuahnete eesmärkide nimel.”

„Mõnede väljenditega on nii, et need moonduvad ajas. Näiteks kui olin laps ja keegi tahtis kellelegi midagi müüa, mida ei tahetud, nimetati seda kaela määrimiseks, ja kui seda asja ei tahetud, vastati et: „Määri see endale pähe.” Kiirel ajal, mil elame, pole kõige jaoks enam aega ja nii kui sulle midagi ebatarvilikku püütakse müüa, hüüatad, et „määritakse pähe”. Ehk enne, kui keegi jõuab midagi „kaela määrida”, soovitatakse see ühtlasi „pähe määrida”. Seega selge ja otsustav mõiste teisenemine.”

„Sõna jõudu teadsid juba meie kauged esivanemad, ega nad muidu kasutanud kaudnimesid nagu hallivatimees, võsavillem, mesikäpp, reinuvader, pikk-kõrv jne. Vanaaja inimeste motiivid, hirmud ja uskumused on arusaadavad või vähemalt seletatavad, kuid kui tänapäeval hakkame kurjategija ja päti asemel kasutama selliseid teisendusi nagu kurjam või kurikael, siis ei saagi aru, kas kardame midagi või on see äärmuslik poliitiline korrektsus. Kurikael, see on ju peaaegu sama süütu nagu võrukael. Muidugi on sellistel asendustel pikk ajalugu, kui meenutada kas või autovaraste ümbernimetamist autoärandajateks. Veelgi hullemaks läheb olukord, kui reporter, kommenteerides maaslamava purjus ja oksendava kaagi olekut, nimetab teda hellitavalt härrasmeheks või lausa džentelmeniks. Kui pätt on televisioonis härrasmees, kes on siis härrasmees? Või kes on džentelmen? Kas siis üldse tasub püüelda härrasmeheks või daamiks saamist? Või ei ole ikkagi sõnal jõudu ja mõju. Muidugi, kõik sõnad on ühiskondlik kokkulepe, et me nimetame mingit asja kindla nimega. Näiteks, kui me nimetame mingit värvi siniseks, siis ma ei tea ju, kas teiste Inimesekeste jaoks on see värv minu mõistes punane või roheline. Kuid ma tean, et oleme kokku leppinud seda nähtust, mis minu silmis on sinine ämber, nimetada siniseks ämbriks. Kui nüüd keegi ütleb selle kohta, mille kohta oli ühiskondlik lepe, et see on sinine ämber, hoopis punane saabas, on ühiskond kaose veerel. See on umbes samasugune olukord nagu vasak- ja parempoolse liikluse koostoimimisel.”

„Samas on mitmed sõnad kaotanud jõu ja tähenduse, muutudes sõnakõlksudeks ja parasiitväljenditeks. Sõnad on nagu muudki materjalid, mõnda neist võib aastasadu näpuvahel veeretada ja sellega ei juhtu midagi (võib-olla selle väärtus isegi kasvab), kuid teine materjal ei kannata pidevat käperdamist, vaid saab sellisest kasutamisest pöördumatuid kahjustusi. Kas olete pannud tähele, kui tihti ja kontekstiväliselt kasutavad Poliit-Inimesekesed ja raadiohääled väljendit „… ja olgem ausad …”? Kas see tähendab, et vaid sellel üksikul korral on vaja olla aus? Või tähendab see, et üldiselt ei ole me ausad? Või on see hoopis verbaalse hüüumärgi lisamine oma jutule? Või on see lihtsalt parasiitväljend nagu „pann”, „krt”, „rsk” jne. Igatahes vaata sellele väljendile otsa missugusest kandist tahes, üks on selge, sõnade tegelik tähendus olla aus on sellest väljendist kadunud. Pigem tekitab selline väljend kahtlust, mida siin jälle püütakse kinni mätsida. Nii ongi väga väärikas üleskutse, mis aumõistega ühiskonnas oleks viisaka seltskonna viimaseks legaalseks hoiatuseks (järgmine oleks juba au haavamine ja duell), muutunud tühjaks mahakukkunud sõnaks, milles puudub sõna jõud ehk see teeb kukkudes vaid „kõlks”. Sõnakõlks.”

Thursday, October 9, 2014

Äriplaanide hooaeg ehk Tipu & Täpu


 

 


 

Äriplaan kui pilguheit tulevikku.

Äriplaan pole oma olemuselt ju midagi muud, kui püüe heita pilku tulevikku, see tulevik visualiseerida ja seejärel materialiseerida. Alustuseks, meeleolu sättimiseks, üks tsitaat (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001Lk 69)

„Konkureerimist tulevikule võiks võrrelda rasedusega. Nagu tulevikukonkurentsil on ka rasedusel kolm faasi: viljastamine, kandeaeg ja sünnitus. (….) „Siinkohal peaksid tegevjuhid endalt küsima, missugusele faasile nad pühendavad kõige rohkem aega ja energiat: kas viljastamisele, rasedusele või sünnitusele? Meie kogemus näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub, et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku. Tuleviku kujundamiseks peab aga firma alustuseks unustama ära osa oma minevikust.”

 

Hooaeg


Just nüüd on aeg, mil paljud tulevad välja järgmise aasta äriplaani, visiooni, eelarve projekti ja mitmete muude tulevikku suunatud mutukatega. See on tegelikult vahva aeg, mil võib veel ideelohet vabalt lennutada, uusi algatusi läbi arutada ja isegi unistada. Nojah, mitte küll kauaks enam, varsti on vaja kõik see „lukku lüüa” ja ilma lohetamata see kõik ellu viia. Näe kõik on tänasel päeval äriplaaniusku, isegi dr Riikki esitas oma Äriplaani ehk riigieelarve Riigikogule ja erakonnad on, kes valjuhäälsemalt, kes vaguramalt oma järgmise aasta valimise äriplaani lahti rullimas.

Märk ja pitser


Vahel on hea ka suuremas seltskonnas ennast edasiste suundumuste osas harida lasta. „ÄP” konverents „Äriplaan” on üks neid tähtsündmusi minu jaoks, mida olen külastanud selle algusest peale, teine konverents kuhu tasub minna on Tööandjate  „Tuulelohe lend” (No tegelikult mahub nende vahele veel päris häid erialakonverentse nagu konkurentsi, ühistranspordi jne). Need on sellised sündmused, mis on omamoodi märgilise tähtsusega. Märgilised seepärast, et pole isegi tähtis, kas konverents on suur või väike või mida ettekandjad räägivad, vaid iga kord on kogumis tunda mingit meeleolu/tonaalsust/õhkkonda. See tunne ei seisne sõnades, vaid ettevõtjate meelsuses. Seekordset ÄPL reklaamiti, kui kõige suurema osavõtjate arvuga konverentsi, aga … oli neid harvu kordi, mil Peamist Ministrit (PM) ei olnud konverentsi avamas ja Panga Pealik ei ilmutanud oma palet ärirahvale. Mnjah, eks see pani ka oma teatud pitseri konverentsi tonaalsusele, märgilise tähtsusega tonaalsuse.

Iseenesest oli muidugi arusaadav, et PM esitas oma ÄPL ehk riigieelarvet, Riigikogule, kuid ikkagi jätab kuidagi viisakusetuse mulje. Need on pisiasjad, mis tunduvad märkamatud, kuid … Seda juttu udusulest, milline murrab kaameli seljarootsu ja mäletate. Vaat niimoodi – ei ole pisiasju. Konverentsirahvas märkas ka selle ära, et Pilvepiiri esindajaid oli kohal na vähevõitu ja needki püüdsid esimesel viisakal võimalusel põgeneda. See on muidugi kurb. Nagu mainisin olen ÄPL osalenud selle algusest peale, ikka selleks, et tunnetada eelmainitud õhustikku, meeleolusid, rääkida Inimesekestega. Just meeleolud on need, mis aitavad meid edasi rühkida … või korrektuure teha. Nägin veel paari riigiametnikku-stamkundet, kes on jäänud truuks sellele õhustiku ja nüanside püüdmisele, kuid neid pole palju. Kuid oleks ju tore, kui PM, RAMI, MAMI, PÕMI, SOMI oleksid oma juhtgruppidega saalis ja osaleksid aktiivselt, kui võrdne võrdsete seas, diskusioonides ja äriplaani valjatöötamises. No kui ei osaleks aktiivselt, siis saaksid vähemalt teavet, et milline see ettevõtluse õhustik on. Võiks teha lausa üleskutse, et paneme rahad kokku ja ostame neile järgmiseks ÄPL-s osalusõiguse. Mulle tunduks see hea investeeringuna. Räägime ju pidevalt, et teadmised on tarvilikud, teadmispõhisest majandusest ja Pilvepiiri teadmiste kasvatamise jätame unarusse. See, ei kõlba teps mitte.

Riigirisk ja riskantne riik


Õhustikust. Minu teiseks üllatuseks oli  konverentsi läbiv teatav minoorne joon ehk ettevõtjate teatud solvumus dr. Riigi suhtes: „küll ei mõisteta ettevõtjaid”, „ei aidata”, „ei kuulata”, „ei …”. Lisaks sellele kumas mitmest esinemisest läbi, et äriplaanide tegemisel ei arvestata dr Riigiga mitte kui partneriga, kui majanduskeskkonna ja kindlustunde loojaga, vaid kui … riskiga. Räägiti lausa riigiriskist. Kas meie riik on siis riskantne? Oeh! Ja seda jutukest ei veeretanud mitte mingid ebaõnnestujad, vaid nagu korraldajad olid formuleerinud - suurettevõtjad. Ja mitte ainult suurettevõtjad, vaid edukad suurettevõtjad. Pilvepiir küll ütleb, et ta kuulab, mida ettevõtjad ütlevad, kuid tundub, et ei kuule. Kuulamine, kuulmine ja jutu sisust arusaamine on teatavasti täiesti erinevad asjad. Seega edukaks äriplaaniks on vaid kuulamisest vähe. Pean silmas kahesuunalist tegevust. Märgiline on ka see, et juhtumisi esitasid ettevõtjate esindajad samal päeval oma petitsiooni ka Riigikogu pealikule. Ja see on küll piinlikust tekitav olukord. No petitsioon on teadagi kollektiivne palvekiri. Nagu tsaarile noh! Nii, et norutunne ja palvekirjad on meie edukate ettevõtjate suhtluskanal dr Riigiga. Kui niimoodi vaadata tundub olukord küllaltki inetu.

Selline õhustik ja selle võimalik süvenemine, on natukene häiriv, ütleme isegi ärevust tekitav. Kui me tahame jätkuvalt edu saavutada, peaksime me kõik kuulama kõrv maadligi, nagu vana kütt, kuskohalt kuhu äri läheb. Pole ju mõeldav, et osav kütt jätab piisoni trampimise kuulmata, keskendudes vaid põldhiirte ja koopaoravate heliribale. Või on? Ma mõtlen, et kas selline kütt võib olla edukas? See, et kütt võib keskenduda millele vaid kasvõi tuule sahinale, on kindlasti võimalik, kuid, kas see on ka küti edukuse näitaja? On ju vaid üks tegija, kes loob juurde (või aitab luua või loob võimalused nende loomiseks) uusi väärtusi – see on ettevõtja. Kõik muu on pelk ümberjagamine. Me kõik saame palka/sissetulekut sellest, et osa Inimesekesi on nii hullud, et nad 24/7/375( see ei ole trükiviga) otsustavad hakata ettevõtjateks, õigemini hakata teisi Inimesekesi teenindama. Mis muud, kui teiste teenindamine see on, kui me läheme hommikul sooja valusküllasesse kontorisse/tsehhi, valmis töökohale ja meil tuleb anda vaid oma väike riskivaba panus sellesse, et see olukord jätkuks ja paraneks. Mina arvan, et neid Inimesekesi tuleb kuulda võtta ja nende hullust hõlbustada, mitte püüda seda pidurdada. Muidugi on ettevõtjad väga erinevad, erinevad on ka soovid ja kired, kuid on ka ühisnimetajad. Just neid ühisnimetajaid tuleb leida ja kinnistada. Jutt mingis õnnemaast, mis saabub meile administratiiv/regulatiivses korras,  kui me muudame makse, tõstame palku või võtame laenu on … eee … kuidas seda viisakamalt öeldagi … võib-olla … naeruväärne.

Eesmärki pole, tagajärg on


Edu saavutamiseks peab olema eesmärk, keskkond ja vahendid. Ja kogu selles asjas peab olema teatud järjepidevus ja põhitähtis – kindlustunne. Kindlustunne, et dr Riik ettevõtja investeeringuid põlema ei pane. Sellise maneeriga, mis meil on juurdunud viimasel ajal, et lepime kokku, millal tõstame aktsiise või keskkonnatasusid, aga neis kokkulepetest kinni ei pea või lubame seadusega apteeke teha ja siis ei luba või lubame KOV määratleda kus võib „viina juua” ja siis, upsti, ei luba, küll kaugele ei jõua. Pole eesmärki, pole järjepidevust, pole edu – niisama lihtne see ongi. Ja eesmärgi valiku puhul ei tohiks ära segada eesmärki ennast ja selle saavutamise vahendeid nagu me kipume tegema maksudebattide puhul. Maksud on vaid vahend mingi eesmärgi saavutamiseks ja keskkonna kujundamiseks. Eesmärk on ju midagi muud: Inemesekeste heaolu tõus, kindlustunde kasv, sidus ja rõõmsatujuline ühiskond, … Kui maksud muutuvad eesmärgiks oleme hädas, … suures hädas.

Kleopatra, kui edukas maksupoliitik


Maksude muutmisest on räägitud aegade algusest peale. Ilmselt oli üks osavamaid maksukogujaid Kleopatra (S. Schiff „Kleopatra” Tänapäev 2013

Lk 117)  „Tema alamad maksid soolamaksu, tammimaksu, karjamaamaksu; üldjuhul maksustati kõike, millele sai nime anda”. „See süsteem kutsus end kuritarvitama ning sellele kutsele vastati. (…) Võimu kuritarvitamised olid piiritud.  (…) Kokkuvõttes sai Kleopatra ametnikele osaks sama palju vihkamist, kui pistiseid.”

 

Kuivõrd vähe on maailma uskumused ühe või teise asja kasutamise imeväärsesse jõudu, mis meie ajal tundub naeruväärne,  annab märku järgmine ülestähendus: „Hipokratese kolmesaja-aastane retsept nurisünnituse esilekutsumiseks – seitse korda üles hüppamine, nii et kannad korralikult kannikaid puudutavad – pani mõned esimese sajandi abinõud tundma täiesti mõistlikena. Ämblikumuna, mis enne päikesetõusu hirvenahaga kinnitatakse keha külg, võib kaheteistkümne kuu vältel ära hoida viljastumise. (…) Kleopatra ajal oli oma rasestumisvastaste mõjude poolest krokodillisõnnik, nagu ka muula neerust ja eunuhhi uriinist tehtud keedust.”

Ega te keegi ei tahaks ju tänapäeval ülalnimetatud „imerohtusid” tarvitada? Aga imeline „võlujook” maksutõusust, riigilaenust ja hunnitust palgast läheks küll libedalt alla? No mis „pann” me siis targemad oleme nendest Inimesekestest.

Eelarve, see on imelihtne, nagu … rätsepakunst


Mnjah, niisiis on uskumused, kuid imesid ei ole, küll aga on matemaatika ja loodusseadused (muide see kehtib ka maksude kohta). Maksude muutmine on lihtne risttabeli küsimus. Elementaarne. See peaks olema jõukohane igale majandustudengile, kuid … poliitikas see niisama lihtne ei ole. Nipp on lihtsalt selles, et iga vähegi „normull” Inimesekene saab aru, et kõigi ühiskonna eri gruppide erinevate tahtmiste ja raha pealetuleku vahel on käärid. Tuleb teha valikud jätkusuutlikkuse, selle rohkendamise ja labase raiskamise vahel. Ei väsi siinkohal kordamast vana rätsepa elutarkust: „Kui riie annab valkja ülikonna teeme ülikonna, kui annab välja taskurätiku, teeme taskurätiku.” Lihtne. Taskurätiku jaost riidest ei saa ülikonda teha ja juttudega selle tegemise võimalusest ei maksa hullutada, ei ennast, ei teisi.  Eelarve tegemine on ju imelihtne … eee … kui koolis kasvõi paar talve käidud. Valikute tegemine … juba veidi raskem. Nii või teisiti on tegemist lihtsa ühendatud anumate seadusega. No kellele see seadus ei meeldi, siis energia jäävuse seadus. Mäletate ju? Või on mällu lõikunud vaid ohmu seadus? Oeh, nüüd läks enesel vibama, pidasin silmas Ohmi seadust. (Ohmi seadus: Voolutugevus on võrdeline pingega vooluringi osa otstel ja pöördvõrdeline vooluringi osa takistusega. I=U/R ). Kuid ka see, üks füüsika põhilisi seaduseid määrab ära mis on võrdeline ja mis pöördvõrdeline ja mis seda mitte ei ole. Samad lihtsad seadused määravad meie elu ka rahakulutamise maailmas. MOTT.

Ärgake … kes?


On ammutuntud tõde, et PoliitInimesekesed räägivad eri auditooriumidele oma jutukesi, no kuidas seda viisakamalt öelda, … võib-olla … variatsioonidega? Arvestades kogunenute huve, taset ja „seedimisvõimet”. No ma ei tea, kas on parim strateegiline lahendus just tegevettevõtjatele rääkida seda parun Münchauseni modifitseeritud trikki, kuidas ennast kratti pidi ise mülkast välja tõmmata. Ega kuidagi muudmoodi ei oska nimetada ettepanekut tõsta nelja aasta jooksul alampalka 800 EUR-i kuus. Iseenesest õige mõte, praegune alampalk on nii väike, et ega ma oma sõpruskonnas ühtegi sellist ettevõtjat, kes alampalka maksaks, teagi. Kuid hea ja õige suuna/idee teostus oli küll üks veider tagurpidi jutt. Asju tuleb alustada ikka algusest, ehk luua keskkond, milles on võimalik teha enammaksvaid töid/teenuseid, mis võimaldavad maksta rohkem palka, mitte rääkida palgatõusust, kui kasvustiimulist. Uskumatu. Ja siis veel see kummaline jutt, et ettevõtjad tuleb välja raputada nende mugavustsoonist. No tule seesamune sealtsamusest appi, ma ei tea ühtegi ettevõtjat, kes elaks konkurentsitiheda turu tingimustes ja oleks mingis „mugavustsoonis”. Täitsa veider arusaamine turu toimimisest. Minu arvates peaks dr Riik tegema kõik, et luua: esiteks kindlustunnet ja teiseks keskkonda jätkusuutlikuks arenguks. Kindlustunde all pean ma silmas pikaajalist regulatiivset ettevõtlust soodustavat keskkonda, mitte pidevat muutust nagu hädatapmist. Mis tapetud, see tapetud. Lõppjaam. Ja mida siis dr Riik pakub välja palgatõusu riigipoolse panusena? Pelgalt udujuttu koolitusest. Jutt, sellest, et me aitame koolitada ja ümber koolitada on täitsa sisutu. Tühi jutt, noh! Mida see tähendab? Töötute koolitamist küünetehnikuteks, kui ilusalongid üksteise järel uksi kinni panid ja maaklerite vorpimist hangunud kinnisvaraturule oleme juba näinud. Ja ometi oleks seda õiget sõnumit võinud ka õiges võtmes esitada a`la "Head sõbrad, nagu te ise tunnetate, hakkab meie praegune majandusmudel ennast ammendama, mõtleme õige koos, kuidas edasi toimetada. Võib-olla võiks selleks olla .... Mis on teie arvamus? Kindlasti on teil väärt ettepanekuid, mida heameelega ära kuuleks" Jne, jne. Oleks sõnum kohale läinud ja oleks side loodud, oleks loodud ilmselt usalduslik side, mitte diktaat. Ega igakord barrikaadidele ka ei pea ronima ... eee ... võb enese katki kukkuda. Mnjah. Nüüdne sõnum tekitas vaid vastuseisu, see ei kõlba enam eduka valimiste äriplaani aluseks. Vaat niimoodi.

Paneme raha suurelt liikuma? Inflatsiooniliselt?


No ma olen veendunud, et palkasid, kui töö hindu, pole võimalik lihtsalt tõsta. Lihtsalt palga tõstmine on paralleellüke hindade tõusule ehk raha keerutamine suures määrades ja viib suure inflatsioonini. Muidugi paar inflatsioonitsüklit parandaks mitmed võitlustuhinas tekkinud haavad, kuid sellest ei parane Inimesekese ostuvõime. Pigem vastupidi. Teisalt oleme me Eurotsooniga seotud teatavate inflatsioonilagedega, nii, et omatahtsi katla rõhku muuta pole meie võimuses. Seda saame teha ikka tasa ja targu vastavalt reeglitele ja meile kehtivad need reeglid täie rangusega, ega me mingisugused „prantsusmaad” ega „itaaliad” ei ole, millised on piisavalt suured ja klubi vanaliikmed, et reegleid rikkuda. Meie saaksime kaela kindlasti rikkumismenetluse ja ega meie uhkus seda lubakski.

Ettevaatust - Kokkupõrkekusssssss


Rääkides vaid palgatõusust, ilma selleni jõudmise teedest, ettevõtluse ja keskkonna ümberkorraldamisest, on tegemist klassikalise laupkokkupõrkega. Räige avarii. Ja ega alampalga tõus ei jää omaette nähtuseks, see tähendab survet ka teistele palkadele „und” hindadele. See on juba hoopis teine „tera”, see paneb kogu süsteemi liikuma, kuid kas me oleme selleks valmis? Õigemini milleks me valmis oleme? Milleks dr Riik valmis on? Millist eeskuju tema võiks näidata?

Palk ja avalikud hanked


Üks kindel ankur, mis hoiab suure osa, mitte just kõige edukamate ettevõtjate palgataset madalal, pole mitte ettevõtjate mugavus, vaid avalike hangete süsteem. Avalikud hanked oma massiivsusega loovad fooni kogu tööturule, nii et kõigepealt peaks dr Riik vaatama oma käitumisele ja tegema vastavad järeldused. Kui ütleme näiteks, et kaubagrupi sisendite jaotus on selline, et 1/3 on kapitalikulud, 1/3 materjalid ja 1/3 töötasud, millest kaks esimest sisendit on maailmaturu hindadega ja seal pole tingida suurt midagi, siis on just palgaga närutamine see võluvits, mis hoiab paljusid ettevõtjaid veel käigus (kurb küll, kuid sellele lisandub ümbrikupalk ehk riigivargus ja töötaja ning tööandja vaheline kurb mäng, mil töötaja varastab tööandja materjale (palgalisa) ja mõlemad teevad näo et nad ei tea sellest midagi). Vahemärkusena olgu öeldud, et põhjanaabrite juures moodustavad sarnase toote omahinnast tööjõukulud 51%, kuid toode ise on 3-3,5 korda kallim meie omast. Nüüd edasi. Paljud hangetel osalejad elavad põhimõtte järgi – võida täna, mõtle homme, sest … homset ei pruugi tullagi. Ütleme, et nad pole jätkusuutlikud? Õige! Kadugu? Mnjah, kas keegi on läbi arvestanud, millise kulu see dr Riigile kaasa võiks tuua, kaduvate maksude ja töötuse toetamise näol? Ei ole? Loomulikult ei ole, sest me elame samamoodi nagu need ebaõnnestunud ettevõtjad – otsusta täna, arvuta homme. Kõige suurem kadu on mittemateriaalne ehk ettevõtlusjulguse, ettevõtlustahte ja ettevõtlusharjumuse kadumine. Mnjah, sellised ettevõtjad kaovadki, kuid me ei saa dr Riigi tasandil teha kahte asja korraga: mõista neid hukka ja mahitada samaaegselt. See on moraalitu. Tagasi hangete juurde. Nojah osa surmavaid alapakkumisi on maandatud või õigemini nuheldud allhankijate kaela või valmistatud ette pankrotivõimalused. Investeerimisvõimest ja tehnoloogilistest uuendustest ei ole mõtet rääkidagi. Piltlikult öeldes firma jääb alati labidameeste firmaks, labidameeste palkadega, sest hankesüsteem ei võimalda investeerida ekskavaatorisse/buldooserisse, sellest tuleneva tootlikkusega ja erimasina juhi palgaga. Ilmselgelt, see pole mitte päris see, mida me avalike hangete korraldamises silmas pidasime, valem : pettus + pettus, ei saa olla riigi jõukuse aluseks. Seega peaks avalike hangete aluseks olla mitte ainult madal hind, vaid ka mingidki kvaliteedinäitajad. Ma saan aru küll, et dr Riik on kõikvõimalike vaidlusmenetlustega ära hirmutatud, kuid me ei pea riiki mitte selleks, et see hirmunud oleks. Nojaa, kui dr Riik tahab , et temale tehtavate teenustes sisalduvad palgad oleksid „õiglased”, siis peaks üheks kriteeriumiks olema just hankel ostetava teenuse valmimiseks oleva palgakulu hind. Lisaks „susserdamise” vähendamisele parandaks see klausel konkurentsiolukorda ja tervendaks turgu. Just terve turg on arengu aluseks. No ütlete, et ei ole võimalik, … aga lapstööjõu kasutamise Aasias ja orjatöö kasutamise Aafrikas me mõistame ju hukka. Mille poolest siis meie olukord erineb neist näidetest. Seega kui dr Riik suureliselt käsib ettevõtjatel „mugavustsoonist”, kus pole mingeid mugavusi, vaid häda ja viletsus, välja tulla, peaks seesama dr Riik tegema oma eeskuju näitavad sammud. Kasvõi väikesed aga märgilised sammud, mis julgustavad ettevõtjaid head eeskuju järgima.

Mugavustsoon


See mugavustsooni jutt ei anna mulle rahu, seega kordan selle üle. On ilmselt vähe variante, et alustada valimisäriplaani nii nurispäiselt, et  süüdistades ettevõtjaid … eee … mugavuses. Palgasurvega tuleks ettevõtjad välja tõugata oma mugavustsoonist, vaat niimoodi. Mugavustsoon? Mis asi see veel on? Olem majandusküsimuste ja ettevõtlusega tegelenud juba päris piraka hulga aega ja olen vaid paaril korral sattunud „mugavatele” ettevõtjatele, kuid … tänapäeval ei ole nad enam ettevõtjad, sest turg karistas neid selle hetkelise valearvamuse eest karmilt ja lõplikult. Ettevõtja, kes toimib turu tingimustes ei saa hetkegi olla mugavustsoonis ehk rahulolev, see on nagu rallisõidus, kus tulemus oleneb mitte sellest, ka keegi paneb kurvis pidurit, vaid et keegi on mingil etapil veidi vähem gaasi vajutanud. Soome keeles on ettevõtja – üritaja. Minu meelest väga kohane termin, ettevõtja üritab kogu aeg, kui enam ei ürita, pole enam ettevõtja. Lõppjaam.

Ma ei tea oma tutvusringkonnast ühtegi ettevõtjat, kes püüaks oma päevi õhtusse veeretada sellega, et saaks töötegijatele võimalikult vähem maksta. Pigem vastupidi, kogu mäng käib selle peale, kuidas timmida oma tooteid niimoodi ja kujundada keskkonda selliseks, et väärt tegijale väärikat palka maksta. Ja seda mitte ainult täna, vaid vähemalt viis aastat ette vaadates. Kõik vähegi mõtlevad inimesed teavad, et inimesi ei jätku. Nagu ütles üks mu sõber, tänapäeval ei ole äri selline, et „Heureka, mul tuli hea idee, teeme ära!”, vaid kui meil on saadaval selline komplekt inimesi, millist toodet me teha saame. Sellest vaatepunktist lähtudes on mõte ettevõtjate „mugavustsoonist välja löömisest” mitte midagi muud kui nende … mahalöömine. Selline vaatepunkt pani ettevõtjad küll dr Riigi peale võõriti vaatama, emotsionaalsest solvumusest rääkimata.

Hala, Mannetus, Matslus


ÄPL järel oli kuulda, et ettevõtjad halavad ja mitte ainult ei hala, vaid halavad asjatult. No see väide pole muidugi tõene, vaid optimistliku meelelaadiga Inimesekene saab olla ettevõtja. Üldiselt on muidugi niimoodi, et ettevõtja ei hala. Mis sa ikka halad, see on asjatu energia raisk, lihtsalt tuleb olukorraga kohaneda.  See on kasutu. Valdav on arusaam, et igaüks peab ise hakkama saama ja dr. Riik … tegutsegu seal omaette, peaasi, et väga ei segaks. Jama küll, kui mingit regulatsiooni jälle muudetakse ja investeeringud korstnasse lendavad, kuid harjume ära, leiame uue tee, klopime ennast tolmust puhtaks, kleebime naeratuse jälle näole ja marss, marss rõõmsalt silmapiiri poole astuma. Kahju, et niimoodi on läinud, … sest see suhe võiks olla partnerlussuhe, mitte ärakannatamise-mittesegamise suhe.

Käitumishäire – ülbus /poliitikas!?/


Mõni terasem on välja toonud, et meil pole dr Riigi ja ettevõtjate vahel tegemist mitte ainult suhtlus/kultuurikriisiga vaid „ … praeguse olukorra kirjeldamisel sõnapaari „vaikiv ajastu“, sest ettevõtjad pelgavad valitsust kritiseerides põlu alla sattuda.” Mnjah, kurb lugu.

Kui kogu maailmas käivad asjad niimoodi, et ühiskonna erinevad grupid (tööandjad, töövõtjad, keskkonnakaitsjad, arstid jne.) uurinud ja analüüsinud oma esindusorganisatsioonide kaudu mingit valdkonnaspetsiifilist probleemi, teevad oma ettepanekud Pilvepiiri Ministrile, Valitsusele, Parlamendile, Presidendile (Pilvepiirile). Mängu reegel on selline, et kaamerate surisedes antakse oma suure vaevaga kogutud ja formuleeritud ettepanekud Pilvepiiri esindajale. Pilvepiiri esindaja võttes vastu esitatud ettepanekud, tänab üleandjaid tehtud suure töö eest, mille peale moodustatakse vastav komisjon huvitatud osapooltest ja valdkonna asjatundjatest . Seejärel valmib raport võimalustest jne. Seejärel esitatakse avalikult ühisseisukohad ja põhjendused. Vanas maailmas ei tule ühelgi PoliitInimesekesel pähegi, keset ilusat päeva ja siledal maal öelda, et ettepanekud on jama ja need esitajad on ka … Ühesõnaga selline tegelane oleks laip, poliitiline laip. Aegade lõpuni. Kõik teaksid, et tegemist on kasvatamatu matsiga. Mängureeglite rikkujaga. Nimelt on vanades demokraatiates mängu reegel selles, et Pilvepiirlased pole mitte taevased (ise)valitsejad, vaid rahva teenrid. Rahva teener peab ilmutama kannatlikkust, viisakust ja isegi alandlikkust (kuid mitte printsiibitust) igas oma teos, kui ta suhtleb kõrgeima võimu kandjatega. Meil … Meil millegipärast peetakse auasjaks nähvata midagi pahatahtlikku igal juhul. Igaks juhuks, muidu ma pole võib-olla küllalt kõva kutt. Mnjah, ei tea, kas on liiga palju vaadatud Metsiku Lääne vesternide kivinägusid, või mõjub Vaheriigi kõvakäelik geneetiline kood, kuid pahatahtlikkust on meil liiga palju. Samas on võimalik paremaid tulemusi saavutada hulka leebemate, inimsõbralike,  Inemesekesi kaasavate võtetega. Seega Pilvepiirlastel on veel palju õppida. Me ei tohiks sallida matslust, see on ilma ravita süvenev haigus, mis päädib tegelikkusele mittevastava kõikelubatavuse seisundiga.

Humanistlik vaimutegelane Sir Thomas More (16 saj Inglismaa) olevat öelnud: Olge üksteise vastu head ja kui te ei jõu olla üksteise vastu head siis olge vähem halvad. Kas pole ilusti öeldus? „Äkiste” prooviks ise ka niimoodi talitada.

Innovatsioonist ja vaesuse kallist teest


Innovatsioon on meil moesõna. Kuid … sellesuunalisi tegusid on vähe. Samas on just järjestikkuliselt toimiv innovatsioon see, mis meid nendest eelkirjeldatus hädadest välja aitaks. Vaesust on väga kallis ülal pidada, Vaadake näiteks vana lahmakat töökoda, millel on suur kütte ja elektriarve, ilmselt ka reovee arve. Soojustad seda vana „ ronti”, kuid  ikka on külm. Lähed remontima … teed kulutusi … tulemus on tulemusetus. Nii see ongi, et mõnda probleemi ravib kõige paremini buldooser ja vastavalt uueaegsele tehnoloogiale püstitatud rajatis (kasvõi  ajutine täispuhutav hall), tänapäevase tehnoloogiga, kui pidev mittetootliku „vanavara” kõpitsemine. Vanade pükste lappimine on vanade pükste lappimine, neist ei saa mitte kunagi uusi pükse. Kuidas liisida endale uued püksid? Võtame laenu?

Riigilaen – riik laenuks?


Juba aastakese kostab vägev võitlushüüd: „Võtkem laenu, võtkem riigilaenu”, „Meie riigilaen on liiga madal, me ei pääse pildile”. Minule, ettevaatliku arveametnikuna teeb see „veits” muret. Mille jaoks võtta laenu, kui meil ei ole kõige elementaarsem arengukava paigas. Riigi arengukava. Ütlete, mis jama see siis olgu, meil arengukavasid ju must miljon. Õige see on, et arengukavadelt ühe ruutkilomeetri kohta oleme ilmselt ühed edukaimad maailmas, ainult et need arengukavad ei peegelda meie ainuomast „midagi”, mis meid teistest kiiremini ja paremini areneda aitaks. Need arengukavad on tööplaanid, kuidas … EL rahasid finantsperioodil „ära jagada” ja kuidas ning millal EL dokumente kohaldada. Tööplaanid noh. Ei midagi enamat. Eesmärki ei ole, kuid tagajärg on. Sellised arengupeetuse kavad teevad meist sõltlased, abisõltlased, risustatud turu abisõltlased, mitte edukad konkureerijad. See on nüüd nagu mingi hullus: Meil on vähe laenu (koormaks) võtame rohkem laenu, sest laenu võimet meil on ja hakkame siis hästi elama! Mnjah? See on nüüd väga libe tee, enne kui me pole oma arenguteed paika pannud ja ära määratlenud mida me selle laenu summaga head saame teha nii, et pärast selle tagasimaksmist meil veel parem oleks. Pealegi paeks selline suur asi rohkem läbi arutatud, kui vaid koalitsiooni otsus. Dr Riigil on ilma surve ja püsikontrollita kalduvus …. leida mugavuslahendusi. Eriti valimiseelsel ajal. Muidu võib juhtuda niimoodi, nagu tavaperes, et perepea on otsustanud SMS laenu võtta, käib perega tivolis, sõpradega kõrtsis, sellesamusega sealsamuses, ostab uued kingad ja pere on sunnitud oma korterist välja kolima … laenude katteks. Kuhu meie koliksime?

Veel on üks väga tähtis, lausa eluliselt tähtis põhjus miks riigilaen peaks olema  laiema kandepinnaga rahvuslik projekt, lähtudes meie, kui riigi, tegelikest vajadustest, mitte sõnavahust. Sellisel juhul, kui lähtume vaid juhtpartei(de) otsusest, saame me midagi sellist, mida me tellinud ei ole, näiteks midagi Peamise Linna televisiooni või … Vaadake sõnamänguga võib teha suuri ja põhimõttelisi asju ilma, et me tavalise tähelepanelikkuse juures sellest arugi saaksime. Näide. Paar valimistsüklit tagasi tundus meile, et maailm on muutunud, meie nii „pann” edukad, et sõjaväeteenistus on raisatud aeg. Osadel Inimesekestel tekkis kohe hea plaan: ostame endale armee ehk teeme palgaarmee. Õnneks sai „hea elu” enne läbi, kui seda mõttepojukest juurutama suudeti hakata. Need naabrid, kes seda proovisid, on täna püsti hädas. Nüüd kuulen uue valimistsükli alguses, et on kavas maksta palka nendele, kes on sõjaväes. Mnjah, kui tööline saab palka, siis on ta palgatööline, kui sõdur saab palka, kes ta siis on? Õige, palgasõdur! Vaat niimoodi, ilma diskussioonita, väikeste sõnanihutustega, administratiivviguritega ongi võimalik muuta riigi eksistentsi põhialuseid, mis siis laenu võtmise tulemuslikkusest ja sihipärasest kasutamisest rääkida.

Seepärast veelkord, ei mingit laenujuttu, kuni äriplaan paigas ei ole. Nagu ütles Vanema Marie „Laenuleib ja laastutuli – need saavad kiiresti otsa.”

Plaan


Plaane on palju tehtud. Ilusad plaanid. No mõned on nendest jumekamad mõned mitte. Üks minu lemmikuid oli Arengufondi poolt veetud visiooniprotsessi „Kasvuvisioon 2018”, sest osalejatel  kujunes välja  kujutluspilt või sõnapilv, millist Eestit nad tahaksid aastaks 2018:  avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik,  innovaatiline,  sõbralik, nutikas, koostööl põhinev,                                               meie/kogukond, väärtuspõhine,  valikuvõimalus, loov, ettevõtlik, haritud jne. On ju tore, me kõik tahaksime elada just sellises Eestis. Kaugele me siis nüüd juba mitme-setme aasta pärast oleme jõudnud? Proovime seda mõtet visualiseerida. Kui see pilv oleks nagu majaehitamise projekt (millele on lisatud tehniline lahendus ehk milliseid reforme selleks peame tegema alates haldamise reformist kuni haldusreformini), siis mitu punkti aitab meid edasi näiteks 2015. a. riigieelarve lõppprojekti ehk riigi eelarve sellise vahva tulemuse saavutamiseks aastaks 2018? Kas me majaprojekti näitel valame alles lintvundamenti, võitleme talvel/kriisis külmakahjustustega või viimistleme juba korstnapitsi? Mitte ei saa aru, aga väga tahaks! Riigi äriplaan e. riigieelarve peaks ju käsitlema selliseid „näitajaid” nagu: avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik,  innovaatiline,  sõbralik, nutikas, koostööl põhinev,                                             meie/kogukond, väärtuspõhine,  valikuvõimalus, loov, ettevõtlik, haritud. See on ju meie eesmärk, mille poole me pürgime, mitte SKT kasv. See on vaid suhtarv. Aga plaani ei ole. Ei ole plaani, kuidas olla õnnelik, ettevõtlik, hooliv, sõbralik, loov … Niisama lihtne see ongi, minge kuhugi, tehke midagi, kulutage midagi, tulemus või tulemusetus peitke suhtarvudesse. Kas me sellist … Ja nii see ongi, et me ei tea mida võrrelda, meil pole ankurpunkti, on vaid suhtarvud samasugustesse arvude jadasse, eelnevatesse ja tulevastesse aastatesse.. Aga ankurpunkti pole! Kõik ujub, kõik on suhteline, nii eesmärgid, saavutused, kulutused kui ka edenemine. Suhtarvudega on aga see jama, et need ei näita eesmärgile lähenemist vaid ainult järgnevate numbrite omavahelist suhet. Suhteliselt hästi läks ka „Titanicu” reis, hinnanguliselt 75% läks väga edukalt, ainult et … eee … laev läks põhja. Ja seda mitte suhteliselt vaid totaalselt. Sama moodi on ka haigla keskmine temperatuur normaalne, kui liita kokku juba külmaks läinud ja kõrge palavikuga patsientide andmed. On see ,siis normaalne tulemus või vaid ujuvad suhtarvud? Või kui me ütleme, et „meil läheb hardusse 7% SKP-st”, mis on kogu Euroopa foonil tubli saavutus, siis mida see küll peaks näitama? Kas seda, et meie hariduse korraldamisega on midagi korrast ära või seda, et meie SKP on liiga madal? Kui meie SKP oleks kaks korda suurem ja haridusse „läheks vaid 5%”, kas meie olukord on, siis kehvem või on see ikkagi pärisrahas tunduvat rohkem? Võib-olla sellise 5% puhul me ei peaks ebaväärikalt rääkima õpetajate väärikast tasust?

Energeetiline ressurss – inimene


300-400 EUR kuupalgaks täistöökohal on muidugi häbematult/naeruväärselt vähe, kuid …. Muide rääkides vaid palgatõusust, siis kes on need Inimesekesed, kes sellist palka saavad? Mis tööd nad teevad? See on ülioluline teada saada, millist „vale” tööd nad teevad, et neile saab nii vähe maksta. Ilmselt on tegemist ressursi raiskamisega. Kui me käsitleme Inimesekest, kui  energeetilist  ressurssi, siis meie tingimustes, on tegemist väheneva, vananeva energiaressurssiga, mis paneb „meitele” hulka suurema „energiasäästu” vajaduse koormuse. Muide ja mitte ainult seal ei ole meie energeetilise ressursi kadu, vaid ka kontrollimis-karistamis-lubamissektoris on meil kinni lubamatult suur mittetootlik (aju)energiaressurss. Just dr Riik on see, kes suudab luua uue enam kodanikuühiskonnast lähtuva keskkonna.

Tulevik ja unistus:


Iga visioon vajab unistust. . Meil on unistus. Me unistame, et aastaks … eee … 2018, enam ei kõlba, liiga lähedal, kuid aastaks  2030 on Eesti  hulgaliselt nutikaid töökohti omav, regionaalselt tasakaalustatud, laialdast võrksüsteemi kasutav mõnus ühiskond, kus igaüks tunneb ennast koduselt ja väärikalt, mis tähendab, et igat inimest väärtustatakse. Sellise tulevikupildi saavutamiseks vajame arengumootorit. Nutikad töökohad ja regionaalpoliitiline heaolu ei tekki iseenesest, seepärast peame esitama endile mõned küsimused. Millist liiki majandust me tulevikus soovime? Kogu maailm jahib nutikaid töökohti ja nutikaid, selles valdkonnas käib tõsine ja tihe konkurents. Kui me tahame edaspidi , et meile tekkiksid/tuleksid/jääksid nutikad töökohad, siis peame oma väiksust ära kasutades mõtlema suurelt. Kas see on linnad ja üksikud töökohad/tugipunktid looduskaunites maakohtades või regionaalselt tasakaalustatud asuala? Viimane vajab eeldusi. Esmajoones on selleks liikumisvõimalus ja kommunikatsioon.  Regionaalpoliitika seisukohalt, nutikas  ei koli iialgi looduskaunisse külla, kui seal ei ole kiiret maanteeühendust ja ühistransporti keskustega, kus lõbutseda ja sõpradega aega veeta. Pole mingitki võimalust, et tuleks nutikas kohta, kus pole tipptasemel side võimalusi, võimalusi laste koolitamiseks ja muid selliseid elementaarseid „mugavusi”, mida tänapäeva inimene peab elu loomulikuks osaks. See ongi see koht, kus me peaksime mõtlema kas, investeerida tulevikku või minevikku. Just haridus, liikumisvõimalus ja mobiilsus on muutumas ühiskonna arengumootoriks. Nendesse aladesse peamegi investeerima oskusi, uudseid lähenemisi ja püsivat ning jätkusuutlikku keskkonda.

Tuleviku planeerimisel peaksime lahti saama regulatsioonikesksusest ja tööstus/majanduskesksusest vaid nägema teenuse (ka regulatsioon on teenus) keskmena INIMEST ja tema vajadusi. Vaid niimoodi on võimalik vähenevaid (inim)ressursse tõhusalt kasutada.

Keskkonna loomine


Majanduskeskkond koosneb väga paljudest komponentidest, samuti nagu looduskeskkond, selles on erinevaid mutukaid ja rohtliblesid, mastimände ja möirakarusid. Ühesõnaga mitmekesisus. Üheks elemendiks, millega saab luua mitmekesisust on maksusüsteem. Maksusüsteem on üldse vahva värk. See võib meile meeldida või mitte, kuid see sunnib meid tegema valikuid. Eelpool käsitlesime Kleopatra maksusüsteemi, mis maksustas kõike, millele nime osati panna, no see ei olnud tänapäeval just eriti nutikas, kuid tänu sellele, et andis „tööd” üüratule hulgale ametnikele, oli võimalik kõike seda, mida maksustati, ka kokku koguda. Mnjah, kõike muidugi ei kogutud monarhile, eks süsteemi õlitamisel olid omad, ja mitte väikesed kulud. Samas Peeter „Essa” otsustas maksustada bojaaride habemed ja „oh sa mu meie” nagu oleks öelnud Vanaema Marie, habemete arv hakkas vähenema. Inimesed pidid tegema valiku, kas habe või raha. Tegidki. Samas keskaegsete linnade komme maksustada tänavapoolseid aknaid viis selleni, et aknad ehitati hoovi poole ja tänavale vaatasid kehva ninarätiku suurused silmakesed. Inimesed tegid valikud. Me teeme iga päev oma valikuid, üks hea ja õpetlik näide: (K. Jennings  „Kaardikirg. Geograafianohikute kirev maailm”  Imeline Teadus 2012 Lk 89) „Baarle-Hertsog Belgias on veelgi huvitavam: see koosneb ei vähem ega rohkem kui 26 eraldiasuvast Belgia maalapist keset Hollandit. … Külakesest on mõned majad kahe riigi vahel suisa pooleks jagatud – teie kodakondsus sõltub sellest, kus asub teie maja esiuks. Sealsed elanikud on tuntud selle poolest, et „emigreeruvad” ehk muudavad oma maja ukse asukohta iga kord, kui muutuvad maksuseadused. „ Päris vaimukas, kas pole? Meil sellist võimalust pole, peame midagi tõhusamat välja mõtlema.

Meie Poliitinimesekeste sõnaseadest kumab läbi, et maksuarendus tunneb vist ainult piiratud arvu võimalusi ehk kas (isiku)tulumaks peaks olema astmeline või astmeteta. Ja kogu aur lähebki sellele: üks ütleb, et sul on nina viltu ja teine ütleb et … No teate isegi neid epiteete on „ontlikul” Inimesekesel raske järele korrata. Kuid kõigepealt tuleks vaadata milleks meil raha vaja on. Ehhee, … äkki on meil see raha juba olemas, kuid … me kasutame seda valesti? Raiskame noh! Teiseks tuleks vaadata, kuskohast oleks seda võimalik kätte saada niimoodi, et selle kokkukandmise kulud oleksid kõige väiksemad, Inimesekesed annaksid ise vanatahtlikult ja hea meelega oma osa edust ühiskonna hüvanguks ja kuskohalt seda tuleb piisavalt palju, et sellega tasuks üldase tegeleda. Samas ma imetlen meie ametnikke, kes maksukorjamisega tegelevad, et nad on suutnud sellise vedela ja nurispidise aluspõhja peale ehitada tunduvalt mõistlikuma ja tõhusama kogumis ja teavitamissüsteemi, kui filosoofiline põhi seda eeldaks (võimaldaks?).  Tubli! Vaadake, kõigi koormistega on niimoodi, et kui neid peetakse mõistlikeks, siis neid ka täidetakse, kui ei siis … inimlikul mõttepaindlikkusel pole piire. Selle lõpmatuse ohjamiseks on vaja lisaressurssi, lisainimesi, lisamenetlemisi, lisa … Ühesõnaga tühikulusid. Seepärast ütleski üks RAMI, et selle valdkonna esindajad ei pea tähestikust teadma rohkem kui kolme esimest tähte: A nagu alkohol, B nagu bensiin ja C nagu sigaretid  ehk maksustati pahesid, mille eest maksti vabatahtlikult /suuremalt jaolt/.

Nüüd astmelisest tulumaksust. Põhimõtteliselt ei saa ma aru, miks peaks see, kes teeb rohkem tööd, maksma selle eest eraldi kõrgemat maksu. Oma hulluse eest ööd ja päevad tööd rabada, maksab selline Inimesekene nagunii rohkem, kui näiteks keskmine palgasaaja + tekitab ta harilikult võimaluse kellelgi teisel tööd teha ehk töökohti. Eduka töö kõrgemalt maksustamine oleks nagu mingi üldrahvalikult maavaralt ressursimaksu maksmine. On siis või? Kas osade Inimesekeste hullumeelne töökus on üldrahvalik maksustatav ressurss? Või on see edukusmaks? No tühja sellest, mind see ei puuduta, kuid filosoofiliselt ja õigluslikult on selline suhtumine vale. Vale suhtumine, loob negativistliku suhtumise, negativistlik suhtumine loob piduri ühiskonda.

Samas, mõnedki maksumaksmise alused ja vormid tuleks üle vaadata, aeg ju muutub ja meie koos nendega. Näiteks arutab EL transpordi Valge Raamat selle üle, kuidas asendada kütuse aktsiisimakse maanteemaksudega. Ja muide just selles võtmes et asendada, mitte lisada. Osades USA osariikides käivad juba testuuringud uue süsteemi sisseviimiseks, kusjuures testitavatele makstakse kütuseaktsiis tagasi. Probleemi püstitus on õige, ökonoomsemad mootorid, hübriidid ja elektriautod on tugevalt kahinud kütuseaktsiisidest tulenevaid makseid. Lausa niivõrd kahinud, et EL arvates ei suuda see enam katta teedehoiu kulutusi. Soomlased uurisid eri võimalusi kaks aastat erinevates variantides ja leidsid, et maanteemaks ei pea olema mitte maksuline tee, vaid autodel peaksid olema seadmed, mis igal ajahetkel fikseeriks millist teed, millal kasutatakse ja vastavalt kellaajale ja kasutustihedusele määraks teekasutuse maksu. Iseenesest vahva idee, mis aitab ühtlasi reguleerida liiklusvoogusid. Nojah, meie pole kaugemale jõudnud mõttepojukesest, et teha osa teid tasulisteks. Oeh, kuidagi primitiivne. Sama primitiivne, kui see, et me ei julge kehtestada sotsiaalmaksu ülempiire või üksikettevõtjatele ei julge müüa tegevuslubasid. Me nagu ei julgeks olla paindlikud.

Väikevormide kiituseks


Majanduselus oleme loosungite tasemel arvamusel, et ettevõtlusjulgust ja tahet oleks vaja rohkem, kuid päriselus oleme regulatsioonid seadnud niiviisi, et väikeettevõtlus hea värkstöölise tasandil pole nii hea kui üheinimese OÜ „Värks & Töö”  tasandil, mis sisaldab sedasama head käsitöölist ja sedasama inimest kehva ja oskamatu juhi rollis. Ei teagi millest see on, kas minevikupärandist, mil ettevõte oli siis ettevõte, kui see oli suur ja väikeäri nimetati spekulatsiooniks? Või vaadates maailma majanduslipulaevade poole püüdleme ennast nendega samastada?

Ega see, et me künka mäeks nimetame või kraavi jõeks, muuda asjade olemust. Edukates majandusriikides on ka edukas ja arenenud väikeettevõtlus. Majanduse toimimiseks on vaja teatud sidusust ja vahekihte, mida täidabki väikeettevõtlus ning mida ettevõtluse suurvormidel pole kasumlik arendada.

FIE-d eelistavad lihtsust ja kindlust ning nende arvates on kehtiv aruandlussüsteem nende jaoks aeganõudev ja keeruline. Seega oleks mõistlik ALTERNATIIVINA luua FIE-le lihtne, selge ja stabiilne regulatsioon, et ta saaks ise oma töödega hakkama ilma lisateenuseid kasutamata kontsentreerumaks vaid oma põhitegevusele. Lihtne ja selge aastamaks oleks kõigile kergenduseks, nii tublidele värkstöölistele, kui ka maksukogumise efektiivsuse seisukohalt.

Ja ärgem unustagem, et väikeettevõtlus on ettevõtjate kasvulava ning sidusaine/mört  suuremate plokkide (suuremate ettevõtjate) vahel. Majandus ilma väikeettevõtluseta on ebapüsiv ja kipakas.

Palgaime


Need kes räägivad palga kasvu vajadusest on tuline õigus. Kuid see probleem ei ole mitte niivõrd alampalga küsimus, vaid oskustööliste ja valdkonnaspetsiifiliste valdkonnaspetsialistide maailma mõistes madal palk. Ja õigus on ka nendel, kes väidavad, et kui suurem palgaraha ringleb, siis see tekitab uued võimalused. Kuid vaadake, siis pole küsimus nagu mitmel korral oleme tõdenud, mitte palkade tõstmises vaid nutikama töö tegemises ja selle nutikama töö nutikam mahamüümine.

Miks on üldse vaja panustada nutikatele töökohtadele? Midagi pole teha, vaid see kaup, mille eest me saame maailmas küsida head hinda, toob meile häid sissetulekuid , häid palkasid ja häid avalikke teenuseid. Meie ainukene käegakatsutav võimalus selleks on nutikus ja selle müümine. Tihti võrdleme ennast põhjanaabritega, tahtes olla nende moodi ja veidi paremadki. Kuid ilmselt teevad nad mingit teist tööd, midagi nutikat. Või kui nad ei tee isegi mingit nutikat tööd, siis nad müüvad oma tööd maailmale nutikamalt. Kui nende keskmine palk on umbes kolm/neli  korda kõrgem kui meil, siis on võimalik tõesti ka kopskaid maksusummasid kokku roopida. See omakorda tähendab, et on võimalik maksta paremat palka, õpetajatele, arstidele, tuletõrjujatele, politseinikele ja … analüütikutele. Mis omakorda tähendab, et nemad saavad osta väärika hinnaga, väärikat kaupa väärikatelt ettevõtjatelt. Niikaua, kuni me teeme maailma tööjaotusahelas selliseid töid, sellise tõhususega, mille eest on võimalik  maksta keskmiselt seitsesada-üheksasada tugrikut kuus ja naabrid teevad selliseid töid tõhususega kakstuhat üheksasada tugrikut kuus, siis olenemata sellest, kui kunstipäraselt ja astmeliselt meie oma seitsmesajast tugrikupuud raputame/pügame või lausa juure pealt maha saeme, ei saa meie mitte iial maksta „õiglast” palka ei arstidele, õpetajatele, tuletõrjujatele ega ohvitseridele. Lihtsalt „riie ei anna välja”. Ja nad lähevad …, need meie enda vähese, higi ja veremaitselise raha eest, kallilt koolitatud ja välja õpetatud Inimesekesed. Ja meie vaatame ringi ning mõtleme, kuskohast saada (sisse tuua, nagu hispaania kurki või poola kartulit) odavamat tööjõudu. Kuid nii nagu liiga palju sissetoodud toitu ei pruugi olla hea meie kõhule, ei pruugi liiga palju sisse toodud (odavat) tööjõudu olla hea meie majanduse/riigi/ühiskonna sidusale arengule. Seega odava tööjõu liin meid ei aita, tekitab vaid probleeme.

Kui majandusloogika lähtub ikkagi mitte „töö tegemisest” vaid töö tulemuste müügi edukusest. Kui lõpptoodangut kallimalt müüa ei õnnestu, pole ka palka võimalik tõsta. Palgatõusu ennaktempo, võrreldes tootlikkuse tõusuga, viib vaid konkurentsivõimetuse ja pankrotini st. töökohtade vähenemiseni. See omakorda tähendab, et tuleb hakata (kallilt) ümber jagama ühist vähest  ressurssi (kõikvõimalikud abirahad, koolituskulud, ümberõpped, ärajäänud maksutulud). Ehk hakkame ümber jagama vaesust. Kui ma eelnevalt väitsin, et rikkus hakkab ise tootma rikkust (kui tehakse õigeid töid õiges järjekorras ja tõhusalt), siis pidasin silmas just seda, et tehes töid, mille eest saab head hinda ja maksta „väärikaid palkasid” nagu põhjanaabritel, hakkab palga ja hinna suhe „justkui iseenesest”  tootma tulu eelarvele  ehk kui inimene  jõuab osta kaupu, mis on kaks ja pool korda kallimad, kui meil praegu, siis käibemaks poleks sama toote eest enam kakskümmend tugrikut vaid näiteks viiskümmend tugrikut. Samasugune „imeline” ühisraha teke on täiesti võimalik ka teiste maksude puhul. See on selline põhjamaine rikkuse ümberjagamise mudel.  Muidugi arveametnikuna tean ma, et „justkui iseenesest” ja „imeliselt” ei juhtu ei midagi. See on rohkem selline peen sarkasm.  Siinkohal ei saa ma öelda, et „Vaat, niimoodi”  ja „niisama lihtne see asi ongi”. See asi ei ole üldse lihtne, kuidas vaesuse tootmise ringist üle minna rikkuse tootmise ringi. See ei ole lihtne ja pidada selleks võluvõtmeks palgatõusu on kurjast.

Muide asjaolu, et ka heaolu riigis, kõrge tootlikkuse ja kõrgete palkadega on alati raha puudu. See hüpoteetiline põhjamaa, kellest eeskuju püüame võtta ja kelle palgad on meie omadest mitu korda kõrgemad, oskab oma rahaga niimoodi „head teha”, et nende riigieelarve puudujääk on sama suurusjärguline, kui meie eelarve koos naha ja karvadega kokku. See tähendab muidugi ebamõistlikke, tulevikumaksjatele lükatud kulutusi, sest lisaks „head tegemise” ostmisele, peavad nad (tänased otsustajad) ostma raha, ehk maksma laenuintresse (tulevikumaksjad). Aga olgu see juba nende probleem, meil oma probleeme niigi küllaga.

Tagasi tulles meie probleemide juurde, siis Dr Riigi poolt lihtsalt palkade survestamine on mitte lihtne vaid lihtsustamine. Et „head teha” tahtmise tuhinas tõsiasjad meelest ei läheks kordame üle oma võimalused.

Korduseksam


Kõigi oma otsuste juures peame me arvestama homseid võimalusi. Just võimalusi, sest vajadused sunnivad ise meile peale. Seega iga otsuse eel vaadakem „megamuutujate” ühte arenguvektorit ja … mõelgem. Mõelgem, millele meil on võimalik kulutada, milliseid dr Riigi funktsioone tuleks kahida, et selle riigi algosakesed, võimu kandjad, ehk Inimesekesed alles jääksid.

. Tõsiasjad vol 1:


- Statistikaameti prognoosi kohaselt väheneb  Eesti rahvaarv järgmise ligi 30 aasta jooksul  125 000 inimese võrra ning 2040. aastal elab Eestis 1 195 000 inimest

- 2040. aastaks rahvastiku soo-vanuskoosseis muutub.  Rahvastik vananeb tunduvalt. Pensioniealiste (65-aastased ja vanemad) osatähtsus rahvastikus tõuseb praeguselt tasemelt (18,0%) 2040. aastaks 27,6%-ni.

-Laste (alla 15-aastaste) osatähtsus väheneb 15,5%-lt 13,6%-ni.

- Kokku tõuseb ülalpeetavate määr (laste ja vanaduspensioniealiste) osatähtsus tööealistega võrreldes 50,9%-lt 70,2%-le

-Praegu on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist, siis 2040. aastal on kahe ülalpeetava kohta kolm tööealist.

- 327 Eesti külas elab kolm või vähem isikut ning 102 külas pole püsielanikke üldse.

(paneme siia punase täpi ¤)

. Tõsiasjad vol 2:


„Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013

Lk 169” Vanade šokk. Pole vähematki kahtlust, et ilma valitsuse mingisugusegi sekkumiseta põhjustab demograafiline muutus riigi rahanduse kaose.”

Lk 170” Reitinguagentuur Standard & Poor`s (S&P) tehtud prognoosid kuni aastani 30 arenenud riigi kohta on sama ebameeldivad. (…) Need näitavad, kuidas vananemisest tingitud surve eelarveile alates 2020 aastast tugevneb. Ajavahemikul 2010-2050 kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr keskmises arenenud riigis umbes 10% võrra SKP-st. Nagu ka Ameerikas, mängivad pensionifondid teist viiulit, panustades neist kümnest protsendist kolm. Tervishoid on kõige suurem probleem, mis moodustab poole kogu kasvust. Sellele lisab pikaajaline hooldus veel 1,3%. Eeldades, et maksud jäävad samale tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st koguvõlg miinus vähem likviidese finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKP-st 2010 aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju langeb rämpsvõlakirja tasemele”

„Hiina võib küll areneda kaelamurdva kiirusega, kuid sealne elustandard jääb endiselt alla Lääne omale, seega on nii Hiinal kui teistes kokku kuivanud sündimusega arengumaades oht, et nad jäävad enne vanaks, kui saavad rikkaks.”

„Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki. (…) Nagu seda olukorda kirjeldas London Scool of Economicsi avalike tulude spetsialist Tony Travers: „NHS //riiklikud tervishoiuteenused// sõi ära kaitse-eelarve ja võtab nüüd ette suure osa ülejäänud eelarvest.”

Lk 171 „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.”

 

Paneme siia sinise täpi ¤

Ja nüüd ning igavesti olgu meie arenguplaanide nurgal need kaks täppi, meie oma Tipu & Täpu, et meelest ära ei läheks, milline on tulevik.

¤ ¤


Mille poolt?


Paindlikkuse poolt. Praegune maksusüsteem on „kaldu betooni poole”, nagu ütles kunagi üks IT ettevõtja, mitte ajuressursi kasutamist soodustav. No kasvõi see paljuräägitud käibemaksutagastuse süsteem. Kui oled ehitaja, saad ostetud materjalidelt käibemaksutagastust, kuid „nutikate töökohtade” puhul …? Põhiline kulu ongi ajukulu ehk tööjõukulu, see on küll käibel, kuid ei käibi.  Mnjah, on mille üle mõtelda, mille üle vaielda, mida arutada ja mida läbi arvutada. Seda kompleksust võiksimegi arutada, mitte ühte täiesti banaalset ja ühiskonda lõhkikäristavat tulumaksu astmelisust.

Ja veelkord Vanaema Mariest, kes ütles: „Enne töö ja siis palk” ehk enne kui reformid (haldusreform, avaliku teenistuse reform, käskude/keeldude audit) pole tehtud ja ühise raha kasutamine tõhusaks pole tehtud, ei mingit raha juurde küsimist. Teate, küll „saadud rahal” pole väärtust, rohkem „saadud rahal” pole samuti väärtust ja lisaks „saadud raha” on üldse väärtusetu. Maksudega on selline lugu, et need on otseselt seotud meie toimetulekuga, ehk need settivad toote/teenuse omahinda, muutes selle hinna kallimaks ja neil, kes seda hindadesse kanda ei saa, sellel väheneb konkurentsivõime ja Inimesekesel ostuvõime. Ostuvõime langus omakorda halvendab ettevõtluskeskkonda, mis halvendab sotsiaalkeskkonda. Ja niimoodi mööda ringi edasi ja … alla. Kui kunagi mõeldi välja tulumaks, kuningliku sõjakäigu rahastamiseks, siis nähti selles vajalikku pahet. Muide see pidi olema ajutine, kuid pole ilmas midagi püsivamat, kui ajutine.  Kuna rohkem saadud ( väärtusetut) raha sünnitab vaid rohkem väärtust mittetekitavaid otsuseid, siis kuulutagem moratoorium „saadud raha „ suurendamisele, niikaua, kuni reformid pole tehtud. Ehk ärimaailma filosoofiast lähtudes pole „lolli raha” ei saa ka lollusi teha.

Tulles tagasi selle jutukese käivitusmehhanismi juurde ehk „ Meie kogemus näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub, et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku. Tuleviku kujundamiseks peab aga firma alustuseks unustama ära osa oma minevikust.”

Siis vaat just niimoodi, tihtipeale ootame midagi, mille saabumiseks me pole midagi teinud, ainult õhku väristanud. Aga see ei lähe arvesse – teod loevad.
Sellised mõttepojukesed siis tuhandete majandus ja poliitäriplaanide ettevalmistamise leitsakus. Hooaeg ju!

Kokkuvõtteks:

Ma arvan, et sellest peamegi lähtuma, kui edasisi häid tulemusi tahame saada: vaatama lahtise pilguga tulevikku ja unustama ära osa oma (ka edukast) minevikust ja … marss, marss rõõmsameelselt silmapiiri poole liikuma, kuid … eesmärgipäraselt. ¤ ¤

 

Targutusi:


Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000

Lk 865 „Riigimehe üks tähtsamaid ülesandeid on mõista, mis küsimused on omavahel seotud ja võimendavad üksteist. Enamasti pole poliitikul siin erilist valikut., lõppude lõpuks ühendab eri küsimusi elu ise, mitte poliitika. Riigimehe osaks on see side ära tabada, kui see tõepoolest olemas on – teiste sõnadega, luua ajendite ja tõkendite võrgustik, et saavutada parim tulemus.”

Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012   

Lk134 „Tundub, et probleem on selles, et valitsusel meeldib toetada kaotajaid. Piisab kui meenutada kõiki neid suurpanku ja autotööstureid. Paistab, et valitsuse toetuse saamisel on eelisjärjekorras ettevõtted, kes on väga suured ja äris äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil taastoodetakse ebaõnnestumist. Võib-olla seetõttu ongi enamik selliseid projekte äpardunud.”

M.Twain „Tom Sawer” Eesti Riiklik Kirjastus 1954

Lk 18 „Varsti mööduvad siit vabad poisid kergejalgselt igasugustele veetlevatele retkedele ja nad heidavad palju nalja tema kulul sellepärast, et ta peab töötama, - juba see mõte põletas Tomi tulena.” …” Sel süngel ja lootusetul hetkel tuli tal äkki hea mõte, lausa inspiratsioon. Ta võttis pintsli ja hakkas rahulikult tööle.” … „Tom jätkas värvimist, pööramata vähematki tähelepanu aurikule. Ben vahtis hetke ja ütles siis: „Hei ! Sa oled ankrusse pandud, mis?” … „Hei, vanapoiss; pandi tööle või?” … „ … Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima, Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.”

See näitas asja hoopis uues valguses.

Ben jälgis iga liigutust, tema huvi kasvas järjest, töö hakkas talle ikka enam meeldima

Tom pidi endale tunnistama, et maailma ei olegi lõpuks nii tühine. Ta oli enese teadmata avastanud tähtsa seaduse inimese tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama , on ainult vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis  oleks ta taibanud, et töö on see, mida inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski ümberajamine on töö, kuna keegli veeretamine või Mont Blanc`i otsa ronimine on ainult lõbu.”

 

G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

 

Lk 35 „Tänase liidripositsiooni kaitsmine ei saa asendada homse liidripositsiooni kujundamist”

Lk 42 „ … võidujooks tulevikku seisneb avanevate võimaluste konkureerivas kujundamises ja kehtestamises, uue konkurentsiruumi piiritlemises. Tuleviku kujundamine on hoopis raskem tagaajamismängudest, sest liikumise trajektoor tuleb paika panna ise. Eesmärk ei ole lihtsalt jõuda järele konkurendi toodetele ja protsessidele, tema meetodite jäljendamisele, vaid suveräänse hoiaku kujundamine homsetest võimalustest ning nende kasutamisest. Teerajamine on järelejõudmisest palju tänuväärsem ettevõtmine. Teiste kiiluvees tulevikku esimesena ei jõua.”

 

E. M. Goldratt J. Cox „Eesmärk” Fontese Kirjastus 1998

Lk 48„Alex, kui sa oled selline, nagu on enamik inimesi siin maailmas, siis oled sa ilma küsimusi esitamata omaks võtnud nii palju tõdesid, et tegelikult sa ei mõtle üldse.”

 

Lk 49 „Mis ma tahan öelda, on see, et efektiivsusel ei ole mõtet, kui sa ei tea, mis on sinu eesmärk.”