Monday, June 20, 2022

Hüääni tulek V5B: Mentaalsudu

 



   Jaanipäev, see kõige valgem aeg aastas on kohe-kohe käes, Võidupäev ka, rõõmu ja lusti saab olema kuhjaga. Tore, kõik valmistuvad, kõik on valmis. Mõnus. Head pidu ja akude laadimist, nii füüsiliselt, kui mentaalselt, sest seda läheb meil vaja rohkem kui iial varem.

Samas peab tõdema, et alanud Pilvepiiri suvepuhkus, lahendamata valitsemise kriis, praegune meie oma Poliitturu pusklemine ja loogikavigade kombinatsioon teeb murelikuks. Sügavalt murelikuks. Isemeisterdatud energiakriis on meil juba käes, paratamatult järgneb sellele sügav majanduskriis (mudelarvestused majanduskasvu kohta ei sa olla just väga tõsiseltvõetavad, kui majandus ei käitu vastavalt mudelitele) ning põgenikekriis ajab pungi oodates lilleilu järgi mõrusid vilju. Poliiturg peaks praegu ööd ja päevad tegelema nende probleemide vastukaalumeetmetega, aga … Keset siledat maad on valitsus lammutatud, uut valitsust ei ole ja Pilvepiir nagu mainitud … läks suvepuhkusele.

 Ta liigub siiski …

 Kuid ajal mil Pilvepiiril käis ööunetu pusimine ja HAMI umbusaldamine (ilmselt EV kõige piinlikust tekitavam parlamenditund läbi aegade), liigub maailm edasi. Vahel liigub nähtavalt nagu VF sõda Ukrainas, vahel mitte nii nähtavalt. Liigub vargsi oma kõrval- järel- ja jätkumõjudega. Liigub kumuleerudes. Sõda Ukrainas on liikuma lükanud mitmed protsessid, mis puudutavad meid kaude või mis on meile lausa(liselt) koju kätte jõudnud. Üks selliseid kumuleeruvaid jätkumõjusid on  sõjast tekitatud põgenikevoog. Tuleb teha valikuid, tuleb teha otsuseid. Aga otsustamise geen kipub meil ära kaduma. Näe HAMI otsustas julgelt (ei tea kas ka tarblikult), otsustas tegelikult selle koha peal, kus SOMI ja RHMI oleksid pidanud tegutsema ja sai … nätski … umbeusaldamise ja mida iganes veel. Oeh, kes tahaks peale seda veel otsustada? SOMI ja RHMI ei otsustanud ning saavad oma automaatvastaja juttu lõputult edasi kedrata ja … mitte otsustada. Nii, et otsustamisega saab olema raske. Otsustamise defitsiit? Ohtlik värk. Kollektiivne mitteotsustamine on kujunenud parimaks otsustusvormiks. Normiks? Eh, nagu lõvid hiirepüügil

  O. Varoli´l  („Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022  Lk 117) asjakohane mõttearendus: „Poliitilised strateegid James Carville ja Paul Begala räägivad loo lõvi valikutest, kes peab otsustama, kas juhtida antiloopi või hiirt. „Lõvi on täiesti suuteline põldhiire kinni püüdma, tapma ja ära sööma“, räägivad nad. „Aga selgub, et selleks kulub rohkem energiat, kui hiiresöömine kaloreid annab.“ Antiloop on hoopis suurem loom, seega on tema püüdmiseks vaja enamat kiirust ja jõudu. Aga kui antiloop on kord kinni püütud, jätkub sellest lõvile toiduks mitmeks päevaks.

Lugu, nagu ilmselt mõistate, võtab miniatuuris kokku kogu elu. Paljud meist jahivad hiiri, mitte antiloope. Arvame, et hiir on kindla peale minek, antiloop aga liiga pöörane mõte. Hiiri on  kõik kohad täis, antiloope aga vähe ja nad on kaugel. Arvame, et kui otsustame antiloopi jahtida, võib jaht ebaõnnestuda ja lõppeda tühja kõhuga.“ Vaat selline lugu.

 Viilutamise viljakusest ja järel/kõrvalmõjudest

Samal ajal VF sõda Ukrainas kestab. Kestab küll sumbsõjana, kuid oma massiga imbub VF tasahaaval edasi. Ilmselt on nende esialgne plaan, välksõda,  asendunud tuttavliku taktikaga – viilutamisega. VF viilutamine eelnevatel aastakümnetel osutus ju viljakaks – Moldova viilutamine, Tšetšeenia sõda, Gruusia viilutamine, Krimm ampsamine ja Ukraina viilutamine. Ikka kaks sammu edasi, üks tagasi ja … ühe sammu võit oli kindlustatud. Taktikaliselt väga muljetavaldav.  Iga kord saadi midagi. Maailm küll karjusid ja siis … ära harjusid (nagu poeet kirjutas). Mis siis muud, kui edas. Taktika ju toimis. Niisiis … Siin me nüüd oleme – sõjategevus Ukrainas on muutunud küll sumbsõjaks, milles Ukraina näitab üles tohutu vaprust ja kaitsetahet, kuid selle kõrvalproduktina pumbatakse riigist välja sandistaval  hulgal sõjapõgenikke. Nagu lahtine haav.

Migratsioon kui relv

Kuigi sõda on muutunud sumbsõjaks, siis ühe ilmse (pea)eesmärgi on VF selles sõjas kõrvalmõjuna saavutanud – põgenikelaine kaudu destabiliseerida kehtivat maailmakorraldust. Energiaga kuivale jätmise ja põgenikega uputamine on vägev toimekombo mitte ainult füüsilisele maailmale , vaid ka mentaalmaailmale. VF on aru saanud, et migratsioon on relv, kui seda õigesti kasutada. Kui mullu katsetati seda relva läbi Valgevene Poola-Saksa suunal, kuid see ei õnnestunud Poola (+ sõprade) õigeaegse ja kindlameelse kaitsetaktika, siis sõjaga Ukrainas hakkas see toimima. Miljonid inimesed paisati liikvele.  Isegi kui sõda lõppeb, siis põgenikud jäävad. Osa pöördub tagasi kodumaale, kuid paljud … ei julge, ei taha, ei suuda, ei raatsi. Miljonid heitunud. Mis nendest saab? Nüüd ongi meie tarkus ja rumaluse kogusumma see, mis maailma saatuse määrab.

Koer kes pole koer

Olukorra muudab keerulisemaks see, et sageli on raske vahet teha, mis on rumalus, mis tarkus, mis lihtsalt loogikaviga. „Antiikaja loogikud ning nende keskaegsed mantlipärijad tegid kindlaks terve rea loogikavigu, nagu see tuntud näide: „Koeral on neli jalga, sellel loomal siin on samuti neli jalga, järelikult on see loom koer.““ (G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014 Lk 59)

Üheks selline häirivaks (võib-olla ka fataalseks) loogikaveaks kipub meil teiega kujunema  põgenike rolli määratlemine. Mida siin arutada? Põgenik on põgenik, on põgenik? Ei ole. Iga põgenik on põgenik eraldi. Käsitledes põgenikke saame väga kummastavaid, matemaatiliselt õigeid, kuid kummastavaid tulemusi.

Ehmatasin lausa ära (pea võidukatest) pealkirjadest a´la „Kui Eestisse jääks püsivalt elama 30 000 Ukraina sõjapõgenikku, lükkaks see Eesti rahvaarvu kahanemist edasi enam kui 20 aastat“.  Pealkirjad põhinevad Arenguseire keskuse raportil Ukraina sõjapõgenike kohta Eestis (Muide ainukene tulevikuarengutele viitav raport ja tänud selle eest). Hea teada ja matemaatiliselt õige,  ainult, et „kaste“ arvudele on vale. Täiesti vale.  Loogikaviga. Kas nüüd on põgenike korje kaudu „rahvaarvu vähenemise edasilükkamine“  Eestis kahe kümnendi võrra mingis põhjuslikus seoses riigi põhieesmärkidega?

 See, et meie teiega oleme sõjapõgenikke aidanud on igati tore. Suuremeelne. Isegi suursugune. Kuid see milliseid järeldusi olukorrast teeb Pilvepiiri ametlik analüüsikeskus on kummastav ja segadusttekitav

 Põhisuunad on Põhiseaduses.

 Alustame algusest. Mitte matemaatikast vaid põhimõtetest.  EV Põhiseadus (PS) algab ju nii kaunilt „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, … mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade …“

Oeh, kui julgustav, kui sihtiseadev … ja nüüd siis asenduvad need põhimõtted lihtsa mudelarvestusliku loogikavea käigus  sujuvalt  „rahvaarvu vähenemise edasilükkamise“ eesmärgiga? Raport sedastab ju, et: „Toetudes Eurostati rahvastiku baasprognoosile hindas Arenguseire Keskus kolme stsenaariumi põhjal (10 000, 30 000 ja 60 000 Eestisse jäävat sõjapõgenikku) sõjapõgenike mõju Eesti rahvastikule aastani 2100. „Sõjapõgenike Eestisse jäämine lükkab edasi eelkõige rahvaarvu vähenemist. 10 000 sõjapõgenikku hoiaks Eesti rahvaarvu tavapärasest suuremana üheksa aastat, 30 000 sõjapõgenikku 22 aastat ja 60 000 inimest 40 aastat.“.Vaat selline prognoos. Eh, puhas võit või … puhas bürokraatia? Mis see siis on? Kas Põhiseaduses on lisandunud mingi nähtamatu tindiga kirjutatud paragrahv nagu näiteks „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes on Eesti Vabariik loodud rahvaarvu vähenemise edasilükkamiseks põgenike ärakasutamise  läbi ““? Loogikaviga, jälle kord on eesmärk ja vahend eesmärgi saavutamiseks segi läinud ja vahend muutunud eesmärgiks. Rahvaarv PS mõistes on üksnes vahend „mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade …“. Rahvaarv on vahend, mitte eesmärk. Nüüd …

.Rahvuspoliitika: laste „autsootsimine“ („outsourcing“)?

 Raport näitab ametlikult, et, uueks „Riiklikuks Rahvastikupoliitikaks“  Eestis võib märkamatult kujuneda …  laste „autsootsimine“. Vaikus. Mitte kedagi ei huvita – Dr Riik koos Pilvepiiriga on ametis oma naba imetlemisega st võimuvõitlusega, ööistungitega, umbeusaldamisega jne. Mnjah, kulutada aega sellele, kas peretoetuste kehtestamiseks järgmisel aastal tuleb enne vaadata, millised ressursid meil on ja siis teha kaalutletud/jätkusuutlik otsus või teha seda kohe õhinapõhiselt ja siis (naabrite tuntud ütlemist kasutades „tahtsime nagu parem, kuid välja tuli nagu ikka“)  kihutada neidsamu „toetusesaajaid“ läbi bürokraatiakõveruste järgmise inflatsioonikeeru kaudu püsivaesusesse … Nojah, sellise kiusliku tühikargamise peale pole ju poliitinimestel aega ega rammu tegelike/tõsiste/eksistentsiaalsete küsimustega tegeleda. Ja miks peakski, sest … matemaatiliselt probleemi ju polegi ehk „10 000 sõjapõgeniku lisandumine aitaks Eesti rahvaarvu 2022. aasta alguse tasemest suuremaks saada üheksaks aastaks, 30 000 põgeniku lisandumine 22 aastaks ja 60 000 põgeniku lisandumine 40 aastaks.“ Juhtum lahendatud, täielik „kasekloset“ (case closed) … järgmiseks 20 aastaks?

Kuid nagu reklaamides öeldakse – ja see pole veel kõik: „Pikemas vaates avaldab mõju ka inimeste lisandumise tõttu lisanduv sündimus. Eurostati baasprognoosiga võrreldes on Eesti rahvaarv 2100. aastaks suurem: 10 000 sisserännanuga stsenaariumis 13 000 inimese võrra; 30 000 sisserännanuga stsenaariumis 39 000 inimese võrra ja 60 000 sisserännanuga stsenaariumis 78 000 inimese võrra.“ Vaat selline lugu. Puhas võit?  

Eh, nagu tõdeb T Sowell  („Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022  Lk 107) sarnaste olukordade kohta:  „Keerulise statistilise analüüsi tulemustele tuginemine majanduses ja muudes valdkondades, isegi kui see on paljudel juhtudel tähtis või isegi väga tähtis, võib viia selleni, et tähelepanuta jäävad lihtsad, kuid olulised küsimused selle kohta, kas arvud, millel need keerulised annalüüsid põhinevad, väljendavad ka tegelikult seda, mida  nad näiliselt või väidetavalt väljendavad.“ Vaatame siis arve, mis millega on kooskõlas või pole teps mitte.

Algandmed eksistentsiaalsete küsimuste lahendamiseks.

Niisiis Ukraina: rahvaarv oli u 44.1 milj inimest, 7+ milj sõjapõgenikku (lisaks miljonid Ukrainas eneses ümberasunud ehk sisepõgenikud). Kurb. Neist põgenikest on Eestisse jõudnud üle 42+++ tuh inimese ja Dr. Riik on deklareerinud, et on valmis kuni 50 tuh põgeniku saabumiseks (abistamiseks?). Kuid selleks, et kedagi abistada tuleb teada, kes nad on? Millised on nende eesmärgid/vajadused/oskused/võimekused. Iga ravi vajab diagnoosi. Luumurd ja ärahõõrutud kand vajavad erinevat ravi. Ametlikud andmed sedastavad, et:  „Ajutise kaitse saanutest, kes on ennast töötuks registreerunud, olid ligikaudu 62% kõrgharidusega (Töötukassa). Sotsiaalkindlustusameti esialgsete andmete järgi on 30–34-aastastest Ukraina sõjapõgenikest kõrgharidusega ligikaudu 50% (Sotsiaalkindlustusamet). Kuigi esialgsed andmed on lünklikud, võib nendele tuginedes öelda, et sõjapõgenikud on vähemalt sama hea haridustasemega nagu kohalik elanikkond.“ Tore. Kuid kui pooled põgenikest lähevad tagasi koju ja ilmneb, et tagasi läheb just see 50%, kes on kõrgharitud, siis …on pilt hoopis teine.

 Seega sellisest statistilise keskmise teadmisest  on otsustamiseks liiga vähe. Esimene küsimus on selles, kui suur osa on „ajutisi jääjaid“, kes lähikuudel kodumaale tagasi suunduvad ja palju neid, kellel pole kuhugi (esialgu või üldse) naasta ja kes siia jäävad. Need on kaks täiesti erinevat gruppi, kelle vajadused abile on vägagi erinevad. Kuigi tundub, et ametlik seisukoht on, et kõik jäävad (jäätakse?), igatahes administratiivtasandi tegevus/tegevusetus tundub sellisest postulaadist lähtuvat..

Tuleb tõdeda, et seekordsed põgenikud ongi (õnneks) hoopis teistsugused, kui eelnevalt nähtud/kogetud. Esiteks teame meie ja nemad, miks ja mille eest põgenetakse. Teiseks, põgenemiseks (eriti sõja algfaasis) oli selge ja mõistetav põhjus. Kolmandaks: ei ole nende esirinnas moodsaimate iPhonidega vehklevaid/räuskavaid agressiivseid „noorsande“, vaid  naised ja lapsed (mehed hoiavad kodus rinnet), kes tõesti vajavad kaitset/tuge/abi.

Kuid eelkõige  on nad ka teotahtelisemad ja ka majanduslikult kindlustatumad (?), sest vaadake, kui 42+++ tuh põgenikust on Dr Riigi majutusel 4+ tuhat (alla 10%), siis ülejäänud on ise (või tugivõrgustiku kaudu) leidnud endale ulualuse. Iseseisvalt. Võib-olla ajutise, kuid iseseisvalt. Kõik see näitab, et kui meie oleme EL fondide ja ülereguleerimiste petlikus turvatundes mugavaks ja isegi mõttelaisaks muutumas, siis põgenikud on samasugused ellujääjad nagu meie olime üheksakümnendate algupoolel. Kuid … Kuid nad tuleva ka teistsugusest taustsüsteemist ja õigusruumist, mis on tekitamas hulgaliselt hõõrdekohti kogukondade vahel, kui neid enne üle ei lihvita. Nad ei mõista meie abistamise süsteemi. Mittemõistmine tekitab vääriti mõistmist. See lihvimine saab olema suureks väljakutseks meie Ühisruumile. Muide see on ka suureks väljakutseks meie massimeedikutele, et mitte üle võimendada väärmõistmisi ja hõõrdumist.

Töökohad ja töötukohad

Samas kerkib küsimus, kas põgenikud (need kes siia jäävad) hakkavad looma ise uusi töökohti või  täitma meie täitmata töökohti (Tallinnas täidetud vaid 36,7% vabadest töökohtadest . SKA andmed) või osutuvad need lisakoormuseks meie sotsiaalsüsteemile? Maasikakasvatajad igatahes juba kurdavad, et maasikakorjajaid napib ja miks pekski koolijuhataja minema maasikakorjajaks? See oleks ju raiskamine. Kuid probleem on laialdasem (ERR 7.06.22): „ Rimi personalijuht Kaire Tero ütles ERR-ile, et töötajaid on hetkel väga keeruline leida. "Meil on 150 vaba töökohta, kõige raskem on leida teenindajaid ja kokkasid-pagareid," lausus ta. Rimi värbab töötajaid ka telereklaamide abil, sest nende kogemuse põhjal on suuremat nähtavust loovad kampaaniad selleks tõhusad. Tero sõnul on nad seda oma ettevõtte hüvede ja väärtuste laiemaks tutvustamiseks varemgi teinud. Ka kiirtoidukett McDonald's kasutab inimeste tööle kutsumiseks telereklaame, kus lubab neid tööle võtta sõltumata vanusest, haridusest ja töökogemusest.

Baltikumi McDonald'si restoranide HR-direktori ja treeningute juhi Anastasija Zubovi sõnul plaanivad nad sellel aastal pakkuda Eestis kokku 250 töökohta, millest 55 on täiesti uued positsioonid. Ka pandeemia ajal ei kaotanud tema kinnitusel ükski nende töötaja oma töökohta. Circle K otsib praegu ligikaudu sadat töötajat teenindusjaamadesse üle Eesti. Ettevõtte personalidirektor Piret Kask ütles, et inflatsioon ja olukord tööjõuturul on seadnud ettevõtted seninägematu olukorra ette ning valitsev tööjõupuudus süveneb suvehooaja algusest tingitult veelgi.“

Vaat selline lugu. Kui sõjapõgenikke käsitleda vaid (madalakvalifikatsiooniga)  tööjõuna ja elanikkonna vähenemise pidurdajana, võime luua endale täiusliku katastroofi mudeli. Sest vaadake, nagu formuleeris J. Angelos („Täielik katastroof“ Tänapäev 2016 Lk 155): „Tema raamaturiiuli kohal oli tahvel Vana-Kreeka aforismiga: „Pole kindlamat vaenlast kui tänamatu abisaanu.““  Kui ootused ja tegelikkus (mõlemalt poolt) hakkavad väga suuresti erinema, siis … Kuidas need laulusõnad ütlesidki – „Vimm kasvab salaja …“? Kuid vimma kasvamise kuldreegel ütleb, et vimm kasvab igasuunaliselt ja ajas astendatult (Ehhee, just praegu küpsetasin valmis). Seda vimma me läbi ei seedi. Meie tulevik sõltub nagu mainitud meie tarkuse ja rumaluse kogusummast. Ka see on kuldreegel.

 Bilanss: põgenikke sama palju, kui Võru, Viljandi, Haapsalu, Paide linnades elanikke

 Ja siin me nüüd oleme … Meil on 42+++ tuh sõjapõgenikku ja neist töötukassas on end registreerinud u 10%. Seega ülejäänud on kindla sissetulekuga või siis … mitte? Tegelikult … Tegelikult pole meil nagu muudegi õhinapõhiste aktiivsuspuhangutega strateegiat, kuidas peaks neid inimesi aitama. Kuid aitama me peame, sest kui me nad „sõjaekspressiga“ üllameelselt  siia kiirkorras, suures hulgas  ja vabatahtlikult tõime ( nagu Dunkirki ime korras?), siis me võtsime endale ka vastutuse/kohustuse. Me peaaegu lapsendasime nad. (Me lapsendasime isegi Festivali Odessa Classics´i.)  Nad loodavad meie peale, aga meie … VF sõda Ukrainas tuleb pikk ja kurnav või … lühike ja sandistav. Mõlemal juhul mõjutavad need meie poolt „adopteeritud“ põgenikke ja läbi selle ka meid - nende „kasuvanemaid“. Kuid mida tähendab 30/40/50 tuh põgenikku Eestille? Hm. Visualiseerimiseks kujutage ette, et 30+ tuh on sama suurusjärk nagu on elanikke Kohtla-Järve linnas, 40+/50- tuh nagu Võru, Viljandi, Haapsalu, Paide linnades elanikke KOKKU. See on see väljakutse, millega Eesti peab toime tulema. Toime peab tulema ka meie Ühisruumi avalik teenus sh sotsiaal-, haridussüsteem,  ja tervishoid. Kas tuleb?

Kitsas vaade põgenikele kui tööjõule on väga algeline „10 000 sõjapõgeniku lisandumine aitaks Eesti rahvaarvu 2022. aasta alguse tasemest suuremaks saada üheksaks aastaks, 30 000 põgeniku lisandumine 22 aastaks ja 60 000 põgeniku lisandumine 40 aastaks“ ja .“Tööturu mõttes on oluliseks näitajaks tööealiste ja vanemaealiste inimeste suhtarv. Sisseränne aitab suhtarvu parandada kuni 2060-ndate aastateni ja seejärel mõju taandub.“ Kõlab hästi, kuid kumbki pole oluline, sest mõlemad lähtuvad lineaarmudeli loogikaveast – see loom on koer. Ei ole koer. Kimäär on.

Ilma loogikaveata – loogiliselt

Kõigepealt mõtlemisaineks neile, kes hõõruvad heameelest käsi, et põgenikud päästavad meid tööjõukriisist ja pensionipõuast. Ei päästa. Kui arvestada, et suurem osa põgenikest on kõrgharidusega, naised ja lapsed, siis maasikakorjajaid, koristajaid, kassiire ja teetöölisi nende seas just väga palju pole. Võib-olla õnneks, sest  nagu Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ (EKSA 2017 Lk 240/244/273) on kujukalt välja toonud, siis: „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“

 „Ühiskonna heaolu väljendub ka kaupade ja teenuste toodangus inimese kohta. Seega ei sõltu heaolu tase üldse elanikkonna suurusest ja töötajate arvust. Nii ei saa Saksamaa jõukamaks sellest, et seal elab üheksa korda rohkem inimesi kui Rootsis, kuna SKTlt elaniku kohta ja tööviljakuselt on mõlemad riigid peaaegu võrdsed. Samuti ei ole USA rikkam seetõttu, et seal on Saksamaast neli korda rohkem elanikke. Seega kehtib põhimõte: rahvastiku kasvamisel ja kahanemisel – olgu sündide või rände tõttu – ei ole mingit pistmist riigi rikkuse või vaesusega. Rohkem või vähem sünde, välja- või sisserännet ei tee rikkaks ega vaeseks. Nende tegurite mõju heaolule seisneb äärmisel juhul selles, et vahest mõjutab rände ja demograafia loomulik areng rahvastiku võimeid, omadusi, haridustaset ja usinust. Need tagajärjed ei ole aga automaatsed ega näita a priori mingis positiivses või negatiivses suunas. Heaolu mõttes on oluline vaid elanikkonna tööviljakus ja tööhõive, mitte arvukus. Nii on heaolu erinevus ühelt poolt Saksamaa ning teiselt poolt Šveitsi või USA vahel seletatav eelkõige sellega, et mõlemas riigis tehakse sama tööviljakuse juures rohkem tööd kui Saksamaal.“ ELEMENTAARNE!

 Ühiskonna heaolu mootorist

 Teisalt kui sõjapõgenikud on kõrgharitud, aktiivsed ja teotahtelised (kaotanud kõik ja võita on kogu maailm), siis pakuvad nad tugevat konkurentsi (eriti kui kiirelt keeled ära õpivad) meie senistele tööturul osalejatele (muide ärgem unustagem lähtudes põgenike struktuurist ja nende temperamenti tohutut survet Eesti „pruuditurule“ ehk meie noorte naiste „abielusantsudele“, kõige sellest järgnevaga) Põgenikevoog mõjutab kõiki turge, seepärast on hea teada, et: „Sisseränne suurendab tootmisvõimaluste hulka juhul, kui immigrandid töötavad. Aga see ei tähenda, et sisseränne suurendab ühiskonna heaolu. See toimub vaid siis, kui sisserändaja loodud väärtus on suurem, kui läheb ühiskonnale maksma tema ise, talle järgnenud pereliikmed ja tema lapsed. Nii on see vaid sisserändajate puhul, kelle tööviljakus ja tööjõus osalemise määr on ühiskonna keskmisest kõrgemad. Ühiskonna keskmisest väiksema tööviljakusega ja võimalik, et ka vähem tööhõives osalevad immigrandid ja nende rühmad viivad kogutoodangu elaniku kohta alla. Ühiskond jääb nende tõttu keskmisest vaesemaks, kui ta muidu oleks olnud. Alla keskmise tööjõus osalemise määr tähendab paratamatult, et asjaomased sisserändajad tervikuna mitte vähendavad, vaid suurendavad sotsiaalsüsteemi koormust.

Olgu niisiis tuvastatud, et heaolu kõige tähtsam allikas on inimese töö viljakus, mitte maht. Levinud väide, et tööjõu arv on sakslaste heaolule tähtis ja seetõttu on sisseränne vajalik, jääb küsitavaks isegi siis, kui see pärineb tuntud ärinõustamisettevõtetelt. Sellega aetakse sassi ettevõtete värbamishuvi ja heaolu suurust määravad tegurid. Tänase heaolu jaoks on keskse ja otsustava tähtsusega tööviljakuse tase. Tulevikus on heaolu jaoks otsustava tähtsusega tööviljakuse edasine kasv.“ Niisama lihtne see ongi – elanikkonna kahanemine või kasv sisserände kaudu pole määrav riigi kodanikkonna heaolule, määrav on tehtava töö maht ja viljakus. MOTT  Kui meie teiega vaataks Raportit selle pilguga, siis saame ju aru, et oleme suurte probleemide ees, sest meie tootlikkuse tase küündib vaid u 80%  EL keskmisest.  Samas tööjõukulud kasvavad kiiremini kui EL-s keskmiselt. Väga halb „kombo“. Nii, et edasine põgenike (eriti heitunute osa) sulandamine Ühisruumi selle kasulike liikmetena on tegelikkuses väga keeruline ülesanne. Kaastundest üksi on vähe.

 4. põlvkond rünnakul

 Kogu selles kaasa tundmise ja kaasa aitamise tänuväärses tuhinas ei tohi me unustada, et iga kaasatundmise algläte pole mitte inimarmastus, vaid võib osutuda vastase planeeritud rünnak meie mentaalmaailma vastu. Enesele märkamata, enesele teadvustamata, võime muutuda selle mida me tahame, õigeks peame ja kaitseme … vaenlaseks. Kuidas nii? Tähelepanu 4. sõdade põlvkond on kohale jõudnud. Et olukorda paremini tunnetada, tuleme selles kontekstis veelkord tagasi G.  Potseptsovi („Strateegiline sõda” OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 Lk26/25/29) neljanda põlvkonna sõja „kontseptsuuni“ juurde ja … mõtestame selle tänaseid olusid arvestades.

Niisiis: „Tervikuna käsitletakse neljanda põlvkonna sõda mittelineaarsena, kui kaob sõja ja rahu erinevus.”

„Esimesed kaks sõdade põlvkonda peeti sõjavägede vahel, kolmas industriaalstruktuuride vastu, mis tagasid sõja võimalikkuse. Aga neljanda põlvkonna sõda hakati käsitlema kui vahetut rünnakut poliitilistele struktuuridele, mis teevad sõja üldse võimalikuks.”

„Neljanda põlvkonna sõda pakutakse modelleerida võrgustikusõja süsteemis, mis võimaldab tegutseda kiirelt ja otsustavalt.”

 „ … neljanda põlvkonna sõja iseärasused:

-Kui iga põlvkonnaga lahinguväli laieneb, siis neljanda põlvkonna sõda toimub juba kogu vaenuliku riigi tasandil

-väheneb sõltuvus tsentraliseeritud logistikast

-kasvab manööverdamise tähtsus

-tekib eesmärk luua kollaps seesmiselt, kuid mitte vastase füüsilise hävitamise teel.”

 „Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel.

„Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel.” Vaat selline lugu

 Enesesüüdistamise imalmagus nauding

 Kui me nüüd paneme sellesse konteksti kõik need imalmagusmõrudad enese- ja teiste  süüdistused ( riik on loll, ametnikud pole hakkama saanud, korteriomanikud sindrinahad tahavad saada turuhinda, lääne valitsusjuhid on saamatud ja NATO riikide armeejuhid on tobud) põgenikevooga toime tulemisel, siis tundub, et 4. põlvkond on märkamatult  kohale jõudnud, sest ärgem unustagem, et  „strateegiline sõda peetakse vastase (st meie) ressursside arvel.“ Mäng käib meie meediaressursi, vaimujõu ja heatahtlikkuse arvel. Mis aga eriti tähtis, kuigi „ Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel.”, siis … Täiega. Kerge on „ilmtargalt“ süüdistada, kuid kui sõda algas keset siledat maad, siis … nii ongi … Jahmatus. Uskumatus. Ümberkorraldused võtavad demokraatias ja konsensusmaailmas paratamatult aega. Kõik kohanevad. Pigem peaks kõiki tunnustama (ka riiki ja avalikku teenistust) selle eest, et „sõjaekspressist“ tingitud põgenikemaht meie administratiivsüsteemi kokku ei jooksutanud. Otsiti ja leiti lahendusi. Tõesti tubli. See, et keegi peab kuskil järjekorras seisma (ja vahel ka vales järjekorras) on pigem tunnistus sellest, et meie süsteem on (õnneks) teistsugune, kui see mis oli põgenike algkodus ja sellega tuleb harjuda. Nii, et tubli saavutus. Mõned tegid rohke, mõned vähem, mõni … ei seganud – tublid kõik.

Vaadake, kui me ise ennast halvustame ja kirume, siis võib ka põgenikel tekkida (väär) mulje, et me ei tee kõike nii hästi kui peaks ja … No-ja siis käivitub stsenaarium nagu eelpool tsiteeritud vanasõna ütles ei ole suuremat vaenlast kui tänamatu abisaaja (või süsteemist mitte aru saanud abisaaja). Neljanda põlvkonna sõja kontekstis tasub sellega arvestada. Vaat selline lugu.

 Mis aga põhiline, põgenikud peavad enese seisundi ise määratlema, nad ei saa igavesti jääda abisaajateks. Ei jäägi. Nii mõnedki on juba alustanud oma uut elu Eestis. Eestiga. Julgustavaid näiteid on ju küllaga: noor pere Harkivist (suure toidukaupluse (nüüd juba endine) omanik) : „Kuigi koduigatsus on suur, mõistavad nad, et tõenäoliselt ei ole neid seal enam midagi ees ootamas. Isegi pärast sõja lõppu ei oleks seal nii pea mingit elu. Seetõttu annavadki nad endast parima, et siinsesse ühiskonda kiiresti sulanduda ja olla väärikad kodanikud, et luua eelkõige oma lastele parem tulevik.“ (-PM 24.05.22). Valik on tehtud. Aktiivne valik.

Silma jäi ka Kiievi koolidirektori arvamus : „Eesti on parim riik maailmas. Või noh teine kõige parem riik!“ (-ÕL 3.06.22). Võib arvata, et selline suhtumine ja suhestumine annavad häid tulemusi nii Eestile, kui ka põgenikele. Need on ise aktiivsed ja on oma saatuse juba määranud, kuid 42 +++ tuhat?

Liikuma panevad jõud: 21 saj revolutsioon ja kontrrevolutsioon

Kuid probleem pole ainult Ukrainast sõjapõgenike meie Ühisruumi sissesulandumine, probleem on laiem. Maailm liigub. Põgenikud ja migratsioon, migratsioon ja põgenikud.  Maailm on muutunud ja mitte ainult VF sõja tõttu Ukrainas. Sõda Ukrainas on vaid võimendanud vanu kriise ja loob ilmselt uusi nagu energia ja toidukriis, mis omakorda lükkavad liikvele põgenikelained. Nagu I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019 lk 20) nimetas migratsiooni eelmise põgenikelaine najal 21 sajandi revolutsiooniks, siis see revolutsioon on uue lainena kohale jõudmas (ÜRO prognoosis 100 milj põgenikku maalimas). Massid liiguvad, nii koos kui eraldi. „ Migratsoon on 21 sajandi uus revolutsioon – mitte  20 sajandi masside revolutsioon, vaid indiviidide ja perekondade revolutsioon, mida ajendab soov välja pääseda. Seda ei inspireeri ideoloogiliselt signeeritud maalid helgest tulevikust, vaid Google Mapsi fotod elust teisel pool (piiri). Oma õnnestumiseks ei vaja see uus revolutsioon ideoloogiat, poliitilisi liikumisi ega poliitilisi liidreid. Nii paljude „maakera viletsate“ jaoks on Euroopa Liidu piiri ületamine lihtsalt inimlik hädavajadus ja sugugi mitte küsimus utopistlikust tulevikust.“

„Üha suuremale hulgale inimestest tähendab mõte muudatustest oma riigi, mitte oma valitsuse vahetamist. Migratsioonirevolutsiooni probleem – nagu õigupoolest igal revolutsioonil – on aga see, et see õhutab kontrrevolutsiooni. Antud juhul on see revolutsioon õhutanud ohustatud enamuste tähtsaks jõuks Euroopa poliitikas. Need ärevil enamused kardavad, et välismaalased võtavad üle nende maa ja ohustavad nende eluviisi, ja nad on veendunud, et praeguse kriisi on tekitanud kosmopoliitiliselt meelestatud eliitide ja hõimukeskselt meelestatud immigrantide vandenõu.“. Vaat selline õpetlik lugu.

NB! „Üha suuremale hulgale inimestest tähendab mõte muudatustest oma riigi, mitte oma valitsuse vahetamist. "

 Tulijate mõjud olijatele – ohustatud enamus & keskklass

F Fukuyama („Identiteet“ PMK 2022 Lk 76/78) arutab oma raamatus põhjalikult identiteedi ja väärikuse teemadel sh käsitledes keskklassi osa ja nende hirmudest tulenevat tõukejõudu, mida meie teiega peaksime arvestama oma tulevikku sh migratsioonipoliitikat arvestades.  „Üks selgeid avastusi eksperimentaalsest käitumuslikust majandusteadusest on, et inimesed on tundlikumad kaotustele kui tuludele. Ehk nad pingutavad palju rohkem vältimaks 100 dollari kaotamist kui saamaks veel 100  dollarit. See võib  seletada Samuel Huntingtoni täheldatud ajaloolist fenomeni, nimelt seda, et kõige enam poliitiliselt destabiliseeriv rühm ei kipu olema mitte meeleheitel vaesed, vaid tõusev keskklass, kes tunneb, et kaotab oma staatuse teiste rühmade silmis. Ta tsiteerib Alexis de Tocqueville´i, kes märkis, et Prantsuse revolutsiooni ei vallandanud mitte ebaväärikad talupojad, vaid tõusev keskklass, kes nägi kümnendil enne revolutsiooni oma majanduslike ja poliitiliste väljavaadete kukkumist. Vaesed kipuvad olema poliitiliselt organiseerimata ja tegelevad igapäevase ellujäämisega. Inimesed kes peavad end keskklassiks, on rohkem aega poliitiliseks aktiivsuseks, nad on paremini haritud ja neid on lihtsam mobiliseerida. Veelgi olulisem on aga see, et nad tunnevad: nende majanduslik staatus loob neile respekti. Nad teevad rasket tööd, mis on ühiskonnale kasulik, nad kasvatavad perekondi ja täidavad ühiskonna ees sääraseid kohustusi nagu maksude tasumine. Nad teavad, et pole majanduslikus tipus, kuid neil on oma uhkus sellepärast, et nad pole ebaväärikad ega sõltu ellujäämiseks valitsuse abist. Keskklassi inimesed ei tunne end olevat ühiskonna ääremail; pigem tunnevad nad tüüpiliselt, et moodustavad rahvusliku identiteedi tuuma.“

 Ja selle indikaatori järgimine muutub järgnevatel kuudel meie poliitinimestele väga tähtsaks, sest õhinapõhisuse lahtumine ja süvenev majanduskriis tekitavad uue mänguväljaku ja uued hirmud. Just hirmud, sest oleme oma arengufaasis jõudnud kahetsusväärselt sinna kus tegevustekäivitaja ei ole mitte hea ja parem tegevus (võib olla isegi ekslik), vaid halb, halvem ja hirmsam. Süüdlase leiab alati.  „Keskklassi staatuse kaotust pelgavad rahulolematud kodanikud osutavad süüdistava sõrmega üles eliidi poole, kelle jaoks on nad nähtamatud., kuid ka alla vaeste poole, keda nad peavad teenimatult ja ebaõiglaselt soodustatuteks. Crameri järgi „on rahulolematus kaaskodanike suhtes keskselt esikohal. Inimesed näevad oma olusid süüdiolevate ja vähem teenivate inimeste veana, mitte ulatuslike sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste jõudude tulemusena.“ Hochschild esitab metafoori tavalistest inimestest, kes ootavad kannatlikult pikas järjekorras, et astuda sisse uksest, mis kannab silti „Ameerika unistus“, ja kes näevad teiste inimeste – afroameeriklaste, naiste, immigrantide – vaheletulemist järjekorda, kusjuures viimaseid abistab seesama eliit, kes neid ignoreerib. „Sa oled välismaalane omal maal. Sa ei tunne end ära nii nagu teised sind näevad. See on võitlus tunda end nähtuna ja austatuna. Ja  et tunda end austatuna, pead sa tundma – ja et seda tunnet nähtaks – end edasi liikumas. Kuid mitte omaenda süü pärast ja viisidel, mis on varjatud, libised sa tahapoole.“ (lk 78) Kui selline „tunne“ peaks kinnistuma, siis … oleme neljanda põlvkonna sõja kaotanud. Esialgu mentaalselt, kuid siis ka territoriaalselt. Hoiatav?

 Miiniväljal kinnisilmi … koperdades

 Just hoiatav, sest täiesti kindlasti tuleb selline vastureaktsioon ka meil ja selle ärakasutajaid … Ikka leidub. Materjali ehk  ohustatud enamust ka leidub.

Kuid selleks tuleb valmistuda – 4. põlvkonna sõja miiniväli ju. Näiteks: kui te plaanite ehitada põgenikele eraldi kortermaju -  astute te miini otsa, kui hakkate looma mitteeestikeelseid koole astute miini otsa, kui põgenikud saavad eeliskoha lasteaeda, arstile või  üli/kooli astute miini otsa jne. Kui te seda ei tee, siis astute … miini otsa. Jälle. Ikka. Mõnes otsuses astutakse isegi kaks korda kahe miini otsa. Korraga. Nagu näiteks kortermajade ehitamine – esiteks tunnevad siinsed inimesed, kes samuti on vajanud odavaid elamispindasid (on vähe neid, kes ei „vajaks“ odavaid kortereid isegi kui nad heal järjel on), et neist on mööda mindud, teiseks, kui ehitada (nagu Vaimupealinnas plaanitakse) selliseid kortermaju kobaras, loome omalaadsed getod kõige sellest tulenevaga. Suur kompaktne tükk ei sulandu vaid tekitab oma eriomase subkultuuri. Kui ehitada ning sõda lõppeb (õnneks) ja kõik lähevad rõõmsalt koju tagasi, siis kukub üüriturg kokku (õnnetuseks). Kui põgenikke ei aita, siis … jälle miin. Need on küsimused millega Pilvepiir peaks aktiivselt tegelema, mitte sellega, millega praegu … mittetegeletakse. Või on Poliitturu tegematus (tege+matus) samuti  4 põlvkonna sõja ilming? Prrr! Juba? Hm?

Just sellised tendentsid ootavad meid ees, aidates abivajajaid „liiga palju“, tunnetab olemasolev keskklass ja ohustatud enamus ennast … ohustatuna. Kõige sellele järgnevaga. Abistades põgenikke liiga vähe tunnevad nemad ennast … petetuna. Kuid hõõrdekohti on enamgi: lisaks sellele, et Eesti noored naised võivad „jääda kuivale“, kõige sellest johtuvaga, siis on veel probleemiks tõsiasi, et kas mingis ajaloolises uperkuudis või rivaalitsemises, kuid ukrainlased ei meeldinud eriti meie venelastele juba enne sõda. Ka siin hakkab töötama staatuse ja austuse kaotuse hirm, et sa libised edusaavutuste võimaluste hierarhias tahapoole. Karm „värk“. Ka sellel miinil tuleb silma peal hoida.

 Nii, et …valimised on tulemas ja võib kogemuslikult arvata, et selles trikoovoorus teevad pidukonnad hulgaliselt vastutustundetuid, tagasivõtmatuid, eneseupituslikke ettepanekuid meie ühise raha eest, kuid … Seekord tulevad valimised teistsugused - majanduskriis, meditsiinikriis, energiakriis, rändekriis muudavad paljud ettevõtmised ja lubadused tühiseks. Need ei paelu enam valijaskonda. Ja ohustatud enamus … Poliitinimesed võiksid tähelepanu pöörata määratlusele ENAMUS. Nagu I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 85) formuleerib: „Ohustatud enamus – need, kellel on kõik ja kes seetõttu kardavad kõike – on kerkinud Euroopa poliitika peamiseks jõuks.“ „Tänased ohustatud enamused väljendavad tõelist hirmu, et nendest on saamas globaliseerumise luuserid.“

„Selles mõttes ei esinda uus populism mitte tänaseid, vaid võimalikke homseid kaotajaid.“. Vaat selline lugu, aga see arutlus on vist liiga sügavmõtteline meie praeguse Poliitturu jaoks, sest … Oot-oot, mille üle te seal Pilvepiiril parajasti kisklesitegi? Ah jaa, kas järgmise aasta peretoetust tuleks kohe tõsta või vaadata kas selleks ka raha on (siinkohal võiks kiuslikult küsida, millise pere?)? Mnjah, kurb. Mitte lootusetu, aga kurb. Nagu F.R. Kreutzwald. „Kilplased” (Varrak 2004 Lk 114) Eesti teine rahvuseepos targalt formuleeris: „Kilplased olid oma alpuses nõnda harjunud, et nemad edaspidi enam midagi ei võinud mõtelda ega teha, mis mitte selge alpus ei oleks olnud.” Täna …Alpus“ ruulib“!

 Suvevaheaeg algas …

  Niisiis keda meie jahime? Hiiri või antiloopi? Kas me oleme üldse lõvid? Või oleme vaid hiired? Pilvepiiri toimetamisi jälgides – , me (st Pilvepiir) läheme puhkusele ja  ei püüa isegi hiiri ja .. jääme ilmselt nälga.

 Pilvepiiril lõppesid just Jaanieelsel nädalal korralised istungid, algas suvevaheaeg. Kuna korralised istungid on lõppenud, siis jäänud on vaid … „korratud“ istungid mida essuveo, heinateo, viljavõtu ja rannamõnude vahel kokku saab kutsuda. Puhkame,  kuid maailm liigub edasi. Kuidas siis nüüd niimoodi juhtus, et me oleme niisugusesse „koosmeeletusse“ jõudunud? Kui ajaloolisi pretsedente lapates kas meid  ootab järgmiseks  „President Hindenburgi efekt“?. Vaadake, kui VF sõda (mis on vaid vahend) on saavutanud oma põhieesmärgi, destabiliseerida kehtivat maailmakorda, siis meie peame leidma vahendid oma olukorra stabiliseerimiseks. Vastukaalud, mitte oma väikeste vaidlustega lisama ebastabiilsust. Just see on meie Poliitturu põhiülesanne! Vaatamata entusiastlikele prognoosidele majanduse kasvu kohta  arvan sellele vastupidiselt, jälgides seda kuidas ametkonnad suhtuvad edu ja rahuajal tehtud lepingutesse, et raha ei ole, raha ei tule siis … Kui raha hangete ülevaatamiseks „ei tule“, siis tuleb hüään ja aasta lõpupoole hakkavad lepingulõksus olevad firmad, millised on üle kahe aasta oma investeerimisreserve põletanud lootuses turu taastumisele, kokku kukkuma, tõmmates kaasa ka neid ümbritsevad vabafirmad. Vabalangus nii majanduses, kui töötusturul. Tegutseda on vaja nüüd, kui veel on võimalik vastukaaludega majandust päästa, mitte anda eksitavaid prognoose.

 Vaat sellised pisimured, aga muidu on … kõik hästi. Nagu Vanaema  Marie ütles: „Elu peab olema, tuli peab põlema, ilm on kui roosiaed!“ Nii on …

 Järgneb …

 Targutusi:

 Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

 Lk 142 „Ta näitas, et on asjaga hästi kursis, aga ometi ei saanud millestki aru. … Ta ei suutnud vahet teha probleemi olemusel ja lahenduse lihtsusel”

 T Sowell „Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022

 Lk 27 „Looduses ega inimeste seas ei jaotu tulemused võrdselt ega juhuslikult. Vastupidi, nii looduses kui ka inimeste hulgas on tavaline hoopis äärmiselt ebaühtlane jaotus, sealhulgas olukordades, mis ei ole seotud nende geenide ega diskrimineerimisega.

Palju rohkem peab paika järeldus, et – nagu majandusajaloolane David S Landes on väljendanud – „maailmas ei ole võimalused kunagi võrdsed olnud“. Mõte, et ilma geenide või diskrimineerimiseta võivad võimalused maailmas võrdsed olla, on eelarvamus, mida ei kinnita loogika ega faktid.“

Lk 27 „Geograafia on ületamatu takistus tulemuste võrdsusele või juhuslikule jaotumisele, mida diskrimineerimise või geneetilise eripära puudumisel korral peetakse normiks. Vee ja maismaatranspordi vaheline tohutu kuluerinevus on kõigest üks geograafiline aspekt, mis viib tulemuste ebaühtlase jaotumiseni.“

Sunday, May 29, 2022

Hüääni tulek V4A: Hüääni tulek jüaani vormis

 



Mõni teist on võib-olla olnud üllatunud, miks selle „järjeka“ pealkirjaks on „Hüääni tulek“? Milline on selle jutujada põhjuslik seos hüääniga? Tsiteerides Agu Sihvkat: selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama selle aasta märtsist. 

Jah, just märtsis küsis üks minu õpetatud sõber et: „Kui nüüd Lääs ja Venemaa üksteist sanktsioonide ja sõjakahjudega ära kurnavad, mis siis tuleb?“ Seesamune, et ... Mnjah, analüüsides maailma majandusseisu eelmise majanduskriisi välja ravimata vaevusi ja pandeemiast tulenevaid lisavaevusi on täiesti selge, et sügav majanduskriis on tulekul, lisatüsistus sõja näol muudab selle kukkumise veel valusamaks. Seega kriis tuleb kiskjana ja murrab nõrgad maha. Nagu ikka. Küsimus on vaid selles, kes murrab ja keda murtakse.  Tuleb tunnistada, et esmane alateadlik  reaktsioon õpetatud sõbra küsimusele oli, et … tuleb jüaan. No jüaan kõlab sõnarütmiliselt nagu hüään (olenevalt liigist kas murdja või raipesööja). Kriis  tuleb seekord hüäänina  jüaani vormis. Kummaline assosatsioon?  Pigem mitte. Hakkame siis  lähtudes teadaolevatest infokillukestest ja aastatuhandete kogemustest (ehhee, olen majandusanalüüse teinud kahel aastatuhandel), kokku seadma oma teadmiste/kogemuste/arvamiste bilanssi miks, kes ja kuidas, kuulates kõiki mõistuse hääli.  Nii nagu C. Clarke („Kuutolmu varing“ Fantaasia 2020 Lk 54) täheldas: „Mõistusel on palju valvekoeri; mõnikord hauguvad nad asjata, aga tark mees ei jäta nende hoiatust kunagi tähelepanuta.“. Kuulame siis … tähelepanelikult.

Niisiis …

Miks  jüaan? Arvestades Hiina positsioonivõttu, passimistaktikat, ressursside säästu ning nende isegi kiiret rohkendamist, tundub Hiina positsiooni tugevnemine sel ajal kui Läänemaailm ja VF Euroopa poolsaarel sõdivad ja ressursse kaotavad, igati loogiline. Hiina passib oma õiget aega. Nagu täheldab F Zakaria („Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 lk 146) „Ka Hiina välispoliitika on Xi ajal ambitsioonikamaks muutunud, alates püüdest saada juhtrolli ÜRO ametkondades – kus Hiina edestab nüüd USAd neli ühe vastu – kuni ulatusliku „Vöö ja tee“ algatuse ja saarte ehitamiseni Lõuna-Hiina meres. Riigi kasvav sõjakus tähistab lahtiütlemist varasemast passiivsusest, mille võttis tabavalt kokku Deng Xiaoping aforismiga „Varja oma jõudu, oota oma hetke“. Eelkõige just sõjaline ülesehitamine viitab sellele, et Hiina viib ellu pikaajalist plaani.“ Kas nüüd siis on saabunud oma hetk? Hiina hetk?

 Passijad, vassijad ja väljapressijad

 Iga strateegia (või plaani) edu võtmeks on ajastatus ja see, kas pead ise otseselt seda tegema või õnnestub sul oma plaan  „juhtimisvõtetega“ teiste kaela sokutada. Iseenesest pole passimises, vassimises ja hämamises midagi uut oma positsioonide tugevdamise seiskohalt, sest alati on püütud võimuvõitlust  ajada niimoodi, et vägevad vastased üksteist nõrgestaksid või lausa fataalselt kahjustaksid ja siis … Siis on õige aeg nõrgenenud pretendentide asemel ise juhtpositsioonid üle võtta. Eee … sõbralikult. Abikäena. Niimoodi on mõelnud lugematud poliitinimesed ja sõjapealikud läbi ajaloo, nii mõtles ka Stalin, kes lootis et Lääne demokraatiad ja Saksamaa lähevad omavahel sõtta ja tema korjab esialgu Euroopa ja siis kogu maailma oma rüppe. Ei arvanud ära.

Valed leppimused ja passimine/vassimine päädisid Nõukogude Venemaale katastroofiliste kaotustega ning kui Lääne demokraatiad (loomulikult oma eksistentsiaalsetes huvides) poleks NSVL-le appi läinud, oleks maailm täna näinud välja hoopis teistsugune. Sellest vaid moraal, et passimine ei pruugi mitte alati olla kõige edukam lahendus. Kuid Hiina on teatud aktsendiga valinud just passimistaktika. Nagu vanas anekdoodis Siberi taadilt küsiti: „Mis vahet on tee joomisel ja puude raiumisel?“, siis vastas ta, et: „Vahet pole midagi, higistad nii või teisti, kuid teed juues on tolmu vähem.“ Niisiis … joob Hiina praegu teed, sel ajal kui teised tolmus higistavad. Mõistlik valik juua teed ja oodata oma huvide realiseerumist.

 Kui lugeda lapsemeelseid massimeedikute loodud pealkirju a`la Hiina kaitseb VF huvisid, siis … Oeh! Kas see on pinnapealsus, iha „huvitava“ pealkirja järgi, eneseupitus või lihtsalt rumalus? Ei tea. Üks on kindel, et Hiina kaitseb ainuüksi enda huvisid (nii nagu kõik riigid peaksid tegema). Ja veelkord üle korrates, et „19 sajandi Briti riigimees lord Palmerston väljendas selle põhimõtte järgmiselt: „Meil ei ole igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on igavesed ja alatised ja meie kohus on neid huve järgida“. Kui tal paluti nimetatud huvisid ametliku välispoliitika kujul täpsemalt määratleda, siis tunnistas Briti võimu paljukiidetud valvur: Kui inimesed küsivad minult … mida nimetatakse poliitikaks, siis ainus vastus on, et me püüame iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“ (H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017 Lk 33). Ja on täiesti arusaadav, et see, et VF ja demokraatlik lääs üksteist kurnaksid ja teeksid Hiinale (ja tema huvidele) tee lahti. Elementaarne. Pealegi kordame üle … teejoomine on tolmuvaba.

Aasia sajand?

 „ Ajaloolisest vaatepunktist pole olukord, kus Hiina on maailma juhtiv majandusriik, sugugi uus. See oli maailma kaugelt suurim majandus kuni 19 sajandini (ostujõu pariteedi järgi), mille arvele langes 20-30% maailma toodangust. Koos Indiaga domineeris see maailma majanduses enne ajutist langust ligi kaks tuhat aastat. 2050 aastaks on need riigid valitseval positsioonil tagasi. Kui siinne prognoos on ligilähedaseltki õige, jääb areneva Aasia arvele sajandi keskpaigas ligi pool maailma toodangust. Valmistuge Aasia sajandiks” („Megamuutus: Maailm aastal 2050” (Äripäev 2013 Lk 213). Vaat selline prognoos.

Kuid, kui oled suurim majandus, siis teed aja jooksul ka ilmselt suuri vigu. Ikka juhtub. Nii suurtel kui väikestel. Küsimus on vaid selles, kas need on fataalsed või parandatavad. Ka Hiina on teinud läbi aegade vigu – nii suuri kui väikeseid, kuid nagu näeme, siis on Hiina oma vigadest midagi(gi) ka õppinud ja tänaseks on ta jõudnud maailma teiseks majanduseks.

Mis oleks olnud siis, kui poleks tehtud suurväikseid ja väikesuuri vigu? Milliseid? Arvata võib, et alates Esimesest Keisrist on neid tehtud omajagu ja Hiina asjatundjad oskavad neid analüüsida põhjalikult ja meie neid mõnuga lugeda, kuid meie praegusest olukorrast lähtudes jäävad silma paar tegu, mida tuleks võtta õppetunnina.

Esiteks, üleolev isolatsionismi ihalus: „Kui Hiina jõudis oma laevade avastusretkede tulemusel järeldusele, et teistelt rahvastelt ja võõrastelt maadelt ei ole midagi õppida, ei otsustanud ta 1433 aastal ainult sellistest retkedest loobuda, vaid need ja nende vajalike laevade ehitamine lausa keelata ning piirata märkimisväärselt välismaailma mõju Hiina ühiskonnale.“

 „Isolatsiooni kammitsad, mille mitmel pool maailmas olid tekitanud geograafilised tõkked  ja mis jätsid terveid rahvaid ja riike vaeseks ja tagurlikeks, panid Hiinale peale ta enda valitsejad. Selle tagajärjel jäi Hiina järgnenud sajandite jooksul mujal maailmas toimunud majanduse ja tehnika kiires arengus teistest maha.“ (T Sowell „Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022 Lk 22/223). Eks ole, kui Hiina poleks ennast isoleerinud, oma laevastikku maha mäendanud, oludes, kus neil oli Ameerika avastamine käeulatuses, siis … Jah,  siis oleks maailm olnud jällegi hoopis teistsugune. Kuid suure riigi väike loogikaviga „et teistelt rahvastelt ja võõrastelt maadelt ei ole midagi õppida“, muutis ajalugu, maailma ja Hiinat jäädavalt.

Teiseks, sündivuse piiramine Hiinas. Esmapilgu tundus see igati mõistlik administratiivtehing – heaolu optimeerimine.  Kuid ühe lapse poliitika on demograafide arvates kaasa toomas tõsiseid probleeme Hiina arengus ja võimekuses. Nagu demograafid ütlevad on arengurööpad maha pandud järgmiseks paarikümneks aastaks ja selles osas pole midagi võimalik muuta. Hiina vananeb kõige sellest tulenevaga.  „Megamuutus: Maailm aastal 2050” (Äripäev 2013 Lk 170) tõdeb, et  „Hiina võib küll areneda kaelamurdva kiirusega, kuid sealne elustandard jääb endiselt alla Lääne omale, seega on nii Hiinal kui teistes kokku kuivanud sündimusega arengumaades oht, et nad jäävad enne vanaks, kui saavad rikkaks.” Sellel on tagajärjed, jäävad tagajärjed. Ühelapse poliitika on küll tagasi keeratud, kuid harjumus/tava suurperede olemasoluks on kuhtunud. Õiged eesmärgid valede vahenditega viisid uute suurprobleemideni mitte lahendusteni.

Kolmandaks: Eksimused tegelikkuse lugemisel.  Hiina mõningate  strateegiliste altminekute üheks põhiliseks põhjuslike on seoste vale lugemine, eesmärgi ja vahendi segiajamine ja vale vaenlase valimine. Kõige markantsem on näide Hiina puhul on seotud … varblastega. Kuuekümnendatel tegid mõningad lineaarmajandusinimesed arvutuse, et iga varblane sööb päevas mitu riisitera, kui see korrutada varblaste arvuga, siis võiks selle (arvestusliku) kogusega toita miljoneid inimesi. Heureka? Järelikult … Varblased kuulutati vaenlasteks ja alustati nende üleriiklikku likvideerimist (panne/potte kolistades hoiti linde niikaua õhus kuni nad väsimusest maha potsatasid). Ülesanne täideti, ainult, et … unustati looduse sidusus. Järgmise (ja mitme järgneva) aasta riisisaak ikaldus, sest varblased, kes olid hävitatud, olid hoidnud põllud puhtad/tasakaalus röövikutest. Tulemus: varblasi polnud – röövikud olid – riisi polnud. Mnjah, iga arvutus ei pruugi olla just see kõige kasulikum vaid lihtsalt tuim elutu rehkendus.

Need kolm irdnäidet on tegelikult kõik ühetüübiliste vigade erivormid – eksiti tegelikkuse tõlgendamisel. Mnjah,  passimisstrateegia on ajastamisstrateegia, hea strateegiline plaan valel ajal, valede liitlastega on kehv vassimisplaan.

 Paralleelsete (huvi)sirgete ristumisest

 Hiina on tänaseks manööverdanud enese väga heasse positsiooni, nii majanduses kui maailmapoliitika mõjurina, küsimus Hiina tuleviku jaoks on nüüd vaid „maailma lugemises“ ja liitlaste valikus. Lühim tee ja „parim/mugavaim“  liitlane tundub esmapilgul põhjanaaber – VF. See suhe on muidugi komplitseeritud, kaalud nende vahel on muutunud, kuid mälestused (nii kuulsusest, kui solvamistest) on jäänud. Uut mängu ihkavad mõlemad, kuid oma moel. Väga erineval moel.

Kuigi Hiinal ja VFl on palju valdkondi, kus nende huvid ei kattu või on lausa vastasmärgilised, siis on tõesti ka ühesuunalisi huvisid, nagu näiteks kehtiva maailmakorralduse muutmine või vähemalt destabiliseerimine. Selles suhtes on Hiinal muidugi kiusatus omal moel „aidata“ VF-i (aidata tuleks lugeda pigem, et ära kasutada), sest USA ja Läänemaailma surumine seisu, kus nad ei saa tegeleda oma reeglistiku ja mudeli arenguprotsessidega, vaid peavad oma ressursse kasutama sõjatööstuse söötmiseks, annab passijal/kõrvalseisjal oma ressursse kasutada kindlasti hoopis sihipärasemalt. Uus mäng.

 Mullu …

 Mulluses „Diplomaatias“ käsitleti väga asjalikult, et Hiina ja VF tulevik tuleb rajada õigetele, mitte valedele õppetundidele minevikust. Äärmiselt oluline on ulatada Vene rahvale käsi. Hiina ei püüa sarnaselt Vladimir Putiniga rahvusvahelist korda hävitada. Suursaadikud Daniel Fried ja Jüri Luik arutavad, kuidas reegleid järgivad mängijad saavad rahvusvahelisel areenil kammitseda tõsist ohtu Venemaad ning „süsteemset katsumust“ Hiinat. (Diplomaatia 8.21)

JL: „ USA ja Euroopa Hiina-hinnangutes valitseb teatud ebakõla. Isegi lugedes 2021. aasta NATO tippkohtumise ühisavaldust, nähtub, et Venemaad nimetatakse ohuks, Hiinat aga „süsteemseks katsumuseks“ rahvusvahelisele maailmakorrale“

„DF: Nõustun, et Venemaa on akuutne oht. Hiinaga on lood palju keerulisemad. Tõepoolest, ühelt poolt võib lahvatada sõjaline konflikt, kui hiinlased püüavad Taiwani rünnata. See oleks kõige hullem. Kriis võib vallanduda ka siis, kui hiinlased provotseerivad USAd maailmamerel. Aga Hiina ei püüa nagu Putin hävitada rahvusvahelist korda. Putin on vaat et nihilist. Tema eesmärk on чем хуже tем лучше – mida hullem, seda parem.

Hiinlased on lõiganud palju kasu rahvusvahelisest majandussüsteemist, mille ehitamist ja säilitamist juhtis USA. See on hästi välja kukkunud. Huvitav, et kui välisminister Antony Blinkenilt selle kohta mõni aeg tagasi küsiti, andis ta vastuse, mis võttis veelgi selgema kuju Bideni Euroopa-reisil juunis. Blinken ütles, et USA ei soovi Hiinaga külma sõda, vaid üritab tugevdada rahvusvahelist reeglitele tuginevat süsteemi, nii et Hiina peab meie reeglite järgi mängima ega saaks kirjutada oma reegleid, mis soosiks Hiinat ja nende süsteemi.“

Selline oli siis mullune asjade seis, kuid see viimane, avalik deklaratsioon, „et Hiina peab meie reeglite järgi mängima ega saaks kirjutada oma reegleid, mis soosiks Hiinat ja nende süsteemi.“, Hiinale muidugi ei sobi.

Nüüd siis, 2022 aasta mais, on olukord muutunud: „USA välisminister Antony Blinken kutsus täna üles tarmukale võistlusele Hiinaga, et säilitada olemasolev maailmakord, kuid kinnitas, et Ühendriigid ei soovi külma sõda. Blinkeni kauaoodatud kõnet peetakse president Joe Bideni administratsiooni seni kõige kaalukamaks ja ulatuslikumaks seisukohavõtuks Hiina teemal.

USA välisministri sõnul on Peking kõige tõsisem pikaajaline väljakutse rahvusvahelisele korrale, hoolimata sellest, et viimastel kuudel on Ühendriigid koondanud tähelepanu Venemaa sõjale Ukrainas.“ (PM 25.05.22) Hm, ootamatu sõnavalik praeguses olukorras, kuigi … mõistetav.  Mnjah …

Diplomaatia, kui nauditava žongleerimisoskuse tipp

 Diplomaatia on strateegilise planeerimise see külg, mis võimaldab saavutada eesmärke läbi liitude ja lepingute võrgustiku, markeerides osapoolte ühised ja ka mitteühised suundumused ehk huvid. Nagu H Kissinger („Maailmakord“ Varrak 2017 Lk 77) täheldas: „Viies maailmas, arutas Bismarck, oli alati parem olla kolmel poolel. See hõlmas peadpööritavat seeriat osaliselt kattuvaid, osaliselt vastuolulisi liitlaseid (…) mille eesmärk on anda teistele suurriikidele – välja arvatud lepitamatu Prantsusmaa – suurem huvi töötada koos Saksamaaga kui liituda selle vastu.“

„Läks vaja geeniust nagu Bismarck, et säilitada tasakaalustavate lepingute võrk, ning too hoidis oma virtuoosse tegevusega tasakaalu paigas, mis hoidis ära üldise konflikti tema ametiajal. Kui riik, kelle julgeolek sõltub sellest, et ta toob esile geeniuse igas sugupõlves, seab endale ülesande, millega ükski ühiskond ei ole kunagi silmitsi seisnud.“

„Järgmine kantsler Leo von Caprivi kurtis, et kuigi Bismarck oli suutnud hoida viit palli korraga õhus, oli temal raskusi kahe kontrollimisega.“ Vaat selline lugu … eee … ilmselt pole praegu Bismarck´ide aeg. Bismarck´i järgset aega kirjeldab Tuchman („Augustikahurid”  Eesti Raamat 1977 Lk 9) järgmiselt: „Bismarck oli soovitanud Saksamaal leppida maaväega, kuid ta järeltulijad polnud mingid Bismarckid, ei eraldi ega üheskoos. Bismarck oli kõrvalekaldumatult taotlenud selgeid eesmärke; nood aga kobasid laiema silmapiiri pool, täpsemalt mõistmata, mida nad õieti tahavad. Holstein oli Machiavelli ilma poliitikata, kes lähtus ainult ühest põhimõttest: kahtlusta igaüht! Bülow`l polnudki põhimõtteid: ta on nii libe, et tema kolleeg admiral Triitzi kurtmist mööda oli angerjas temaga võrreldes kaan. Kergesti innustuv, püsimatu, alatasa tühja tuult tallav keiser seadis endale iga tund erinevaid eesmärke ning käsitas diplomaatiat kui mingit igiliikurit.” See on juba kurb lugu ja kuhu see viis, seda teame me ka. Tegelikult on kogu selle „libeduse“ primitiivsus, mitte diplomaatia, tulemus toonud meie tänasesse konflikti. Kui see vana konflikt oma primitiivsuses tänaselgi päeval (kergema vastupanu ja mugavlahenduse stiilis) edasi libistatakse/viilutatakse, siis lööb see üha uuesti välja.

 Ajaloo riimumisest

 Kui targad inimesed ütlevad, et sõda Ukrainas ei ole pelgalt VF sõda Ukraina vastu, vaid VF sõda Läänemaailma vastu laiemalt. Ikka see malematši lõpetamine kaotusseisus laua ümberlükkamisega. Piinlik lugu, kuid  endine suurjõud oli  jõudnud paljudes parameetrites sellisesse mahajäämusfaasi, millest võib välja tulla (või pauguga hukkuda) vaid kokkulepitud maailmakorda muutes. Veel targemad inimesed on avaldanud arvamust, et tegelikult käib jõukatsumine hoopis Hiina ja USA (+ Läänemaailm) vahel – maailmamajanduse number kaks ja number üks vahel. Hm …

Ei tea, kuid tundub, et F. Zakaria („Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 Lk 136/141/142) on oma olukorrahinnanguga jõudnud tõsiasjade kokkupanekul huvitavate tulemusteni: „Öeldakse, et ajalugu ei kordu, vaid riimub. Ja samal ajal uue globaliseerumise ja tehnoloogiliste muudatuste ajastul, näeme me rahvusvaheliste suhete ühe vanima loo taastulekut – uue suurriigi tõusu ja rahutust, mida see senises hegemoonis tekitab. Räige reaalpoliitika võib tulla tagasi koos Hiina tõusu ja teravneva suurriikide konkurentsiga Hiina ja Ameerika Ühendriikide – planeedi kahe suurima majanduse – vahel. Võib kindlalt öelda, et arvestades, kui sõltuvad need kaks riiki teineteisest on, oleks kestev konflikt kurnav, kulukas ja lõppkokkuvõttes – mõlema riigi tavakodanike jaoks – tohutult kahjulik. Kuid nagu Norman Angell avastas, ei tähenda see, et seda ei juhtu. Lühidalt, globaliseerumine ei ole surnud. Aga me võime selle tappa.“

 Kui nüüd kellelgi on plaan (huvid) globaliseerumist hävitada/tappa (lähtudes pandeemiast ja sõjast tekitatud tootmis- ja tarneraskustega), siis on see huvilised pannud liikuma ja selle lühiajaliste huvide ristumispunktis võivad osutuda liitlasteks väga erinevad, lausa üllatuslikud,  osapooled.  Olukord on pannud nii mõnelgi mõtted tõsimeeli liikuma deglobaliseerimise võimalikkusest. Vahel ka tahtmatult. Isegi EK asepresident on väga kummalisel kombel  sel teemal sõna võtnud ja toonud läbi hinnatõusu prisma „… välja kolm põhjust, miks eurooplased kiirest hinnatõusust ei pääse: nimelt põhineb suur osa Euroopa majandusest tema sõnul «väga odaval Venemaa energial, väga odaval Hiina tööjõul ja ülimalt subsideeritud Taiwani pooljuhtidel,» sõnas Vestager. Põhjus pole siin niivõrd selles, et Euroopa oleks naiivne olnud - ei, asi oli ahnuses, kritiseeris Vestager. Vestager ütles, et Euroopa ei saa lihtsalt enam selliseid sõltuvussuhteid osana ärisuhetest aksepteerida. Praeguse majanduskorra asemele peavad tulema mitmekesistatud kaubandussuhted ja suuremahulisem ringmajandus. See toob aga kaasa kõrgemad hinnad, mille peavad kinni maksma tarbijad, selgitas Vestager. Kõrgemad hinnad on aga tulnud, et jääda, leidis Vestager.“ (PM 25.05.22) Seega sõltuvus ja globaliseerumine? Uus mäng? Jälle? Veel üks? Kuid need ongi ühe mündi kaks poolt, globaliseerumine tekitabki sõltuvuse nii heas kui halvas. Ainus mittesõltuvuslik majandussüsteem on naturaalmajanduslik ühiskond. Kas sinna siis suundumegi? Vaevalt. Mnjah, kuidagi kummaline on süüdistada ettevõtjaid ahnuses (eriti endise EK konkurentsivoliniku poolt) kui kogu poliitjuhtkond on tagant tõuganud jõulist globaliseerumist, ressursside optimaalset kasutust ja rahvusvahelist konkurentsi kui vahendit selle saavutamiseks.  Konkurentsi eesmärgiks ongi saavutada kõige tõhusamad tulemused kõige vähemate kuludega. Nüüd on siis "süüdi" ettevõtjad, kes täitsid EK juhiseid?  Mnjah, kummaline mõtteavaldus EK poolt, kuid see on mingi teise arutluse teema. Piinlik ikkagi. Pealegi milliseks kujuneb EL konkurentsivõime, kui "Kõrgemad hinnad on aga tulnud, et jääda, ..."  Kas see on mingi uus mudel a´la heade turg ja pahade turg? Heade kallis turg ja pahade odav turg? Eraldi? Tõsiasi on, et osa globaliseerumisest pakitakse igal juhul kokku, sest uute võitluspaaride ja polariseerumise maailmas pole maailm enam „kogu maailm“, vaid „osamaailmade kogum“. See on kallim, kuid kindlam, nagu kindlustuse ostmine.

 Niisiis Hiina:

  „Kõik arutelud Hiina tõusu üle algavad peamisest põhitrendist – majanduskasvust. Külma sõja järgse ajastu algul andis see riik vähem kui 2% maailma SKTst. Nüüd moodustab see 16%. Viimase kümnendi jooksul on Hiina olnud ülemaailmse kasvu suurim allikas. See on nüüd maailma kaubandusriik number üks, võttes koha üle Ameerika Ühendriikidelt, mis on hoidnud seda positsiooni enda käes 70 aastat. Hiina on maailma suurim tööstusriik ja suuruselt teine importija ning selle käes on maailma suurimad valuutareservid. Hiina on esikohal laevaehituses ning päikesepaneelide ja tuuleturbiinide tootmises. See on maailma suurim autode, arvutite ja nutitelefonide turg. Maailma 500 kiireimast arvutist  226 asuvad Hiinas, mida on kaks korda rohkem kui USAs.

Teisisõnu, Hiina on kohale jõudnud.“ (F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 lk 141)  „ Ameerika Ühendriigid on endiselt ülekaalukalt riik number üks, kuid kõige kahepoolsete süsteemide eripära on, et kaks tippvõimu on kõigist teistest pikalt ees, ning see kehtib kindlasti ka Ameerika Ühendriikide ja Hiina kohta.(Kui välispoliitikateoreetik Hans Morgentau kirjeldas teise maailmasõja järgset korda kahepooluselisena, põhjendades seda sellega, et kuna Suurbritannia võim varises kokku, olid USA ja NSVL kõigist teistest suurriikidest peajagu üle). 2020 aastal oli Hiina osakaal ülemaailmsest SKTst teisel kohal, kuid see oli sama suur, kui järgmise nelja riigi oma kokku. „ (…) Venemaal on mõned formaalsed suurriigi tunnusjooned nagu ÜRO Julgeolekunõukogu vetoõigus ja tohutu tuumaarsenal, kuid riigi majandus nüüd kaheksandik Hiina majandusest ja sõjaväe eelarve veerandi suurune.“ (F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 lk 142)

 „Ka Hiina välispoliitika on Xi ajal ambitsioonikamaks muutunud, alates püüdest saada juhtrolli ÜRO ametkondades – kus Hiina edestab nüüd USAd neli ühe vastu – kuni ulatusliku „Vöö ja tee“ algatuse ja saarte ehitamiseni Lõuna-Hiina meres. Riigi kasvav sõjakus tähistab lahtiütlemist varasemast passiivsusest, mille võttis tabavalt kokku Deng Xiaoping aforismiga „Varja oma jõudu, oota oma hetke“. Eelkõige just sõjaline ülesehitamine viitab sellele, et Hiina viib ellu pikaajalist plaani.“

„Kui 1990 aastal soovitas Deng hiina kaasliidritel oma hetke oodata, oli Hiina nigela majandusega vaene riik. Nüüdseks on see majandus kasvanud 800% ja muutunud kolossaalseks. Hiina ootas hetke ja kasvatas jõudu ning taotleb tänapäeval suuremat piirkondlikku ja globaalset rolli, nagu seda teevad rikkuse ja tugevuse kasvades kõik suurriigid. Kui palju suurem on sobilik ja kui palju on sellest ohtlikku ekspansionismi? See on põhimõtteline strateegiline küsimus, mis Washington ja maailm ei ole kunagi tõsiselt uurinud.“ (F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 lk 146)

Selline on siis olukord ja kuna Hiinale ei sobi see, „et Hiina peab meie reeglite järgi mängima ega saaks kirjutada oma reegleid, mis soosiks Hiinat ja nende süsteemi.“, siis ongi Hiina suure valiku ees, kas „tappa varblased“ või … Kiusatus on muidugi suur, võimalus ka. Kuid mis juhtub siis kui kehtiv maailmakord on destabiliseeritud või koguni hävitatud? Milline saak jääb röövikutest järgi? Kas jääb? Millised on alternatiivid?

 TINA?

 F Fukuyama („Identiteet“ PMK 2022 Lk17) täheldas, et  „Hiina hakkas reklaamima oma „Hiina mudelit“ kui suunda arengule ja jõukusele, mis oli selgelt ebademokratlik, samal ajal kui Venemaa ründas Euroopa Liidu ja USA liberaalset dekadentsi.“ Kas see on alternatiiv?

Harjumuslikus maailmas ütleme me kõik et alternatiivi ei ole, kuigi kõigile on selge, et kehtivas majandussüsteemis on lõtkud sees ja ümberjaotamine on võtnud pandeemilise ulatuse.  Majandussüsteemist, mille osas valitseb rahulolematus on siiani tehtud vaid üksikuid struktuurseid parandusi. „Valitseb laialtlevinud taju, et „alternatiivi ei ole.“ („there is not alternatiiv“), kui kasutada fraasi, mida Margaret Thacher kasutas, et lõpetada debatti vabaturumajanduse üle. Ta kasutas seda lausungit nii palju, et mõned tema valitsuse kolleegid hakkasid teda kutsuma TINA.“ (lk 50)

 „Võtame näiteks Hiina, kõige kiiremini kasvava majanduse planeedil viimase 20 aasta jooksul – õigupoolest kõige kiiremini kasvava majanduse ajaloos. See riik järgis omaenda erilist segu kapitalismist, riigiplaneerimisest, avatusest ja diktatuurist. Selle majandus kasvas, kuid samamoodi kasvasid ka poliitilised kontrollmehhanismid, Ja omaenda teed rajades on Hiinast saanud maailma suuruselt teine majandus, mis domineerib traditsioonilistes tööstusharudes. Nagu terase- ja tsemenditootmine, kuid on muutunud tipptegijaks ka arvutite, telekommunikatsiooni, sotsiaalmeedia ja isegi tehisintellekti maailmas. Pekingi tõusu vaates on lihtne mõista, miks paljud liidrid üle maailma võivad mõelda, et Margaret Thatcher eksis. Alternatiiv on olemas.“ (lk 51) Küsimus on vaid selles, kellele huvisid selline alternatiiv esindaks, kuid ärgem unustagem, et tegemist on alternatiiviga.

 Alternatiivid tulevad niikuinii …

 … küsimus on vaid selles, kas meie ise valime või meid valitakse. Tõsiasi on ka see, et suurtes ja kurnavates sõdades on ennegi hegemoonid kuhtunud kurnatusest. Kui Esimese Ilmasõja eelselt oli UK merede ja (finants)maailma valitseja, siis sõjavõit oli nii kurnav, et nael (mis oli olnud üldtunnustatud maailma reservvaluuta)  kaotas see oma positsiooni USD-le. Eh, võidukate sõdade varjus kadus mõjuvõim? Milleks siis üldse sõdida? Kuid ka väiksemad „tagahoovi sõjad“ võivad olla laastavad, nii sidus Vietnami sõja kulu USD lahti kullastandardist. USD on küll veel maailma reservvaluuta, kuid 2008 a finantskriis, pandeemiline kriis on kogu maailma majandust kõvasti raputanud, mis tähendab, et võidukast sõjast võib kasvada välja uus liider. Ehk nagu mainis F Zakaria („Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 Lk 125): „2008 aasta finantskriis andis püsivama hoobi. Ameerika ja Euroopa turgude vapustused levisid lainetena üle maailma – kapitali, kaupade ja teenuste voog vähenes järsult kogu maailmas, 9% või rohkem. Majanduse taastudes kasvasid need vood väga aeglaselt. Kaubandus, kapitalivood ja välismaised otseinvesteeringud ei taastunud kunagi 2008 aasta tasemele.“ Kui lisame siia tervishoiukriisi, sõjakriisi, energiakandjate (kunstliku) kriisi ja tuleva toidukriisi, mis viib läbi santsiooni ja sõjakuludega uuele majanduskriisile, siis … Mnjah, võtab kõhedaks.

Mittejäävusest 

 Muide Vikipeedia annab tead, et „Majandusteadlane Avinash Persaud on viidanud asjaolule, et ükski reservvaluuta ei ole igavene ning need vahetuvad pidevalt. Näiteks 500 aastat eKr on domineerinud Hiina liang ja Kreeka drahm. Neljandal sajandil ka näiteks India valuuta. Reservvaluuta staatuses on olnud ka Rooma denarius, Bütsantsi solidus ja islami dinaar. Enne naelsterlingit oli ankurvaluuta staatuses Hollandi kulden ja seejärel Prantsusmaa liiver „ (Liiver oli reservvaluuta 105 aastat, nael 110 aastat, USD alates 1925 aastast)

 Peksa saanud koera sündroom ehk „kõhklased“ huvid Läänerindel

 Möödunud Ilmasõjad olid nii kohutavate tagajärgedega, et maailma enamus püüdis ajada pea kolmveerand sajandit rahupoliitikat – rahustamist, kokkuleppimist, rahu valvamist, kompromisse jne. Rahu tagamine (iga hinna eest) oli Ilmasõdadest tekkinud maailmakorra osis. Selline muster muutus harjumuseks. Nüüd on see ilmakorraldus kahtluse alla pandud ja need suurvõimud (ka majandusjõud), kes tahavad seda korda säilitada (või olla selle uusloojad) peavad näitama jõudu, kooskõlastatud tegevust, solidaarsust, konsolideerumist. Lähiajal on oodata mitmeid tähtsaid Läänemaailma otsustajate kohtumisi, „Kuid enne kõiki neid kohtumisi on läänes tunda teatavat lõhestumist sündmuste peateemal ehk Ukraina sõja suhtes. Kui NATO kahe mõjukama liikme ehk USA ja Suurbritannia arvates peab Ukraina sõja võitma igal juhul, siis Euroopa Liidu kahe olulisema riigi ehk Saksamaa ja Prantsusmaa eesmärgiks on rahu sõlmimine. Mõttekoja EPC analüütiku Amanda Pauli hinnangul on Berliin ja Pariis tegemas vana ajaloolist viga.“ (ERR 25.05.22). Jälle! Miks ometi?

 Nojah, siinkohal ärgem unustagem esiteks lord Palmerstoni HUVIDE definitsiooni ja teiseks ajalookogemuslikku „peksa saanud koera sündroomi“. Mis see veel on? Mnjah, kui koer peksa saab, siis on kaks võimalust, esiteks kartlikult niutsuda ja olla kaikamehele meelepärane lootuses, et enam peksa ei saa ja siis on see teine võimalus… 

Vaadake, nii Prantsusmaa (Napoleoni sõjad), kui Saksamaa, Itaalia (Hitleri/Mussolini sõjad) on oma oskamatu õhinapõhise sõjaalgatuse pärast maani maha trambitud nende endi südamaal, koos okupatsiooni ja alandusega. See peksasaamine on, vaatamata edukale ülesehitusele, ladestunud nende riikide DNA-sse. Just see „peksa saamise tegutsemist halvav  sisehirm“ ja selle segunemine huvidega tekitabki väga kahetise käitumise mitmetes riikides. „Kõhklase“ käitumise.  Samas, kui UK ja USA,  kes pole sõdades (fataalselt) lüüa saanud (küll aga kaotanud aeg-ajalt majanduslikku energiat), taotlevad  Ukrainas lõpliku võidu strateegiat. Ja ega W.C. elutark ütlemine Teise Ilmasõja ajal, et meil oli valida häbi ja sõja vahel, me valisime häbi ja saime sõja ei ole aktuaalsust kaotanud ka tänapäeval. Ehk nagu väljendus  R Ludlum ( „Bancrofti strateegia“ Tänapäev 2019 Lk 101) „Sest ka tegevusetusel on tagajärjed“ (…) „Mittemillegi tegemisel on samuti kaasmõjud.“ Nii on.

 Trikoovoor

 Hm, kui nüüd lähtuda uitarvamusest, et tegelik positsioonivõitlus käib Hiina ja USA vahel ning VF sõda Ukrainas (Hiina „juhtimisstrateegia osis“) ja Läänemaailm on vaid täitematerjal reeglistike ümberkujundamiseks, siis käib Euroopa poolsaare sõja varjus ka ülemaailmne trikoovoor – kõik püüavad näidata ennast ilusamalt/tarmukamalt/tugevamalt kui teised kroonipretendendid, samas piieldes tähelepanelikult konkurente. Mida konkurendid teevad, milleks on suutelised, milliseid keelatud aineid kasutavad. Vaat selline trikoovoor.  Hiina vaatab, kui võimekas on USA konflikti lahendamisel ja kas selles segadikus on võimalik haarata mingit osa mõjujõudu maailma asjade korraldamisel endale (või vähemalt Taiwan enda embusesse), VF püüab oma närtsinud majandussõjalist ihu tuumadopingu ähvardusega turgutada, Euroopa … Euroopa tahaks ka osaleda, kuid kas sisepinged seda lubavad, kui meri ja maa on triljonite eest täis tänaseks energeetilisi valeinvesteeringuid? Kuidas saavutada ühtsus energianäljas? Eriti kuna ühtsus tulev saavutada demokraatia aeganõudvate reeglistike järgi. Ukraina … Ukraina peab vastu. Kuigi … Kuigi ka Ukraina on trikoovoorus, siis on ta nii öelda kvalifikatsioonide kaudu jõudnud finaali, ta pole olnud „asetatud mängija“, kui tennisekeelt kasutada. Siiski peaks ta olema ka natukene mõistvam Lääne suhtes (kuigi seda on väga raske teha keset pommisadu), sest kui Lääs oma demokraatlikes tedremängudes kiirustamistuhinas kokku ei lepi, siis võib nii ühtsus, kui liit, laiali lennata nagu „pardi ess“. Kui see peaks juhtuma, siis lõppeb ka …  Ukraina. Selline ebameeldiv põhjuslik seos siis.

USA trikoovoor on näidata jätkuvalt, et: „ See on klassikaline väljakutse meile kui superriigile. Me peame maailmale tõestama, et oskame kõndida ja nätsu närida samal ajal, kui tegeleme kahe kriisiga korraga.” (M. R. Beschloss, S. Talbot „Kõige kõrgemal tasandil. Külma sõja lõpu telgitagused II osa” ERSEN 2014 Lk. 108). Loodame.

 Kasulikud kahjud ja kahjulikud kasud

 Maailm muutub. Muutub vastavalt huvidele ja kasule. Kui see VF sõda veel kaua kestab, siis on see muidugi kasulik passivale (mitte segi ajada passiivsusega) Hiinale. Isegi siis kui Hiina lihtsalt istub ja teed joob, on sõda kasulik Hiinale. Vägevad vaenlased jäävad ju väetimaks, või vajavad vähemalt taastumisaega. Ressursside taasloomist/kogumist.  Mitmed  targad inimesed on arvanud, et VF on teinud valearvestuse. Mitte praegu, mitte sõjaga, see on vaid järel õigeaegselt tegemata otsustele. Valearvestuse põhi tehti paarkümmend aastat tagasi. Just siis oleks pidanud tegema otsuse riik restruktureerida, luua bastionid Uraalide liinile (kuid võib-olla hoopis Volga joonele?), tulla koju Euroopasse, idapoolsed alad andma kontsessioonile Hiinale ja keskendumise ja kontsesioonirahade toel luua jätkusuutlik modernne riik. Nüüd … Nüüd on niimoodi, et idaalad on praktiliselt inimtühjad ja majandusvõim püsib vaid toorainete tootmisel, mis tähendab, et Hiina võib idas vabalt valitud ajahetkel lihtsalt massiga kohale jalutada ja alustada oma uue alternatiivse maailmakorra loomist. Miks ka mitte, selle jalutuskäigu tulemusel saaks Hiina ju korraliku energeetilise dopingu, et ennast veelgi enda majandusmudelit ülesse vintida.  Mõttekoht. Mõttekoht ka VF-le, sest kui neil õnnestub viilutamine Ukrainas, siis miks ei peaks see õnnestuma Hiinal nende endi suhtes? Jalutuskäiguna.

Veel mõjureid ja mõtlemisainet

Emotsionaalsed ja majanduslikud tegurid, mis kütavad konflikti:

- VF pealikust: „Ta põlgab lääne poliitikute ülimuslikku moraalset seisukohta ja tahab näha Venemaa kohalolemist mitte nagu president Obama korra ütles, nõrga piirkondliku mängijana, vaid suurjõuna.“

-Hiina pealikust: „Xi Jinpingi Hiina valitsus on pikalt rääkinud Hiina „100 aastasest alandusest“ ja sellest, kuidas USA, Jaapan ja teised riigid üritasid takistada Hiina naasmist suurjõu staatusesse, mida see oli nautinud ajaloo viimase aastatuhande jooksul.“ (F Fukuyama „Identiteet“ PMK 2022 lk 19)

-Spetsialiseerunud globaliseerumisest: „Laiem probleem on selles, et Hiina on spetsialiseerunud tehniliste toodete, näiteks arvutite valmistamisele, ent Ameerika Ühendriigid ei ole. Nagu Cook 2017 aastal ütles: „Sa võid korraldada USAs tööriistainseneride koosoleku, aga ma ei ole kindel, et me toa inimesi täis saame. Hiinas võid sa nendega mitu jalgpalliväljakut ära täita.“

 „USA SKTst 70% tuleb teenindussektorist, Ameerika Ühendriikides on viiest töökohast neli teeninduses. Saksamaa erakordse oskuse kohta asju valmistada lauldakse kiidulaule, ent tegelikkuses on isegi Saksamaa arvud sarnased: umbes 70% riigi majandustoodangust ja töökohtadest on teeninduses. Prantsusmaal moodustab tööstus alla 10% SKTst“ (F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 lk 131). Ah-ja ärge unustagem neid eelmainitud kiirarvutite võimsusi Hiinas. Vaat selline lugu

-Meeldetuletus Euroopale ajaloost: W. Churchill („Tormihoiatus“ Varrak 2019 Lk 256) enne teist Ilmasõda: „Vaene Inglismaa! Elades päevast päeva oma vaba, muretut elu keset lõputut heatahtlikku parlamentaarset sõnamulinat, sammus ta hämmeldunult aina allamäge, rada mööda, mis viis kõige otsemat teed just niisugustele tagajärgedele, mida püüti vältida.“.

- Omasugused võõrad:  „Kõik kes käisid Venemaaga lähemalt tutvumas või heitsid sellele pilgu kaugemalt, ootasid alateadvuses ees kohtamist Teise Omasugusega, ent vastu vaatas neile hoopis Omasugune Võõras. Just see esmane näiline ja pindmine sarnasus tekitas varjatud ootuse suuremaks läheduseks, mis üksikasjalikumal vaatlusel osutuspetlikuks, kui aduti Venemaa sisulist erinevust iseenesest. Näiteks Hiinaga säärast probleemi ei tekkinud, sest see maa, rahvas ja kultuur olid juba väliselt sedavõrd teistsugused, et sisemist sarnasus ei tulnud õieti kõne allagi. Venemaaga olid lood teisiti.“

 Venemaa ümberkujundamise ebaõnnestunud katsetest. „Venemaas ei tuleks näha Teist Omasugust, vaid Omasugust võõrast, kellega meid ei pea ilmtingimata ühendama igas asjas sarnased väärtused, vaid ennekõike reeglite ruum, mida kõik ühtemoodi mõistavad ja järgivad.“( M Laidre „Aja lugu ja inimese aeg“ Argo 2019 Lk 395). Vaat selline tähelepanek, mis on ilmselgelt paljude lahenduste võti. Nii on.

 Ühtsuse lõhkumise pärispatt

 Aga Euroopa, kes praegustes ohuoludes, mil peaks olema ka tegelikkuses, solidaarne ja ühtne on paljuski pilla-palla laiali. Hullem veel, neid lõhesid tekitatakse ise juurde. Kui Ungari esitas oma rehnungi, kui palju VF gaasist/naftast irdumiseks oleks Ungarile vaja Euroopa abikätt, siis … Jah, võib-olla on see „kalkull“  liialdus, kuid selle üle justkui ei arutatudki. Või arutati? Või anti lihtsalt vasta näppe. Abiküsijale siis? No esmajärjekorras anti  igatahes „demokraatiatrahvid“. Nüüd on EK millegipärast üllatunud, lausa solvunud, et Ungari blokeerib järgnevat embargopaketti? Aga mida ta peaks tegema? Vaatame, arvutame. Kui Ungari saab „demoraatiatrahvi“, loobub VF gaasis/naftast ja EL teda ei aita selle asendamisel, siis … Mis siis juhtub? Õige – Ungari majandus kukub kokku kõige sellest järgnevaga. No kas tõesti oli praegusel ajamomendil õige Ungarit „demokraatiatrahvidega“ karistada? EK lasi aastaid Ungarit „libiseda“ ilma reageerimata ja nüüd keset sõda … Kummaline.  EL vaenlase valik on sama ekslik kui eelmainitud varblasetapp. Hullem veel, sest niivõrd ilmsest näitest vaenlase vaiku ekslikkusest ja tegelikkuse lugemisest pole õppust võetud. Need nääklused teeme korda pärast sõda, mitte praegu, me kallutame Ungarit vägisi Idaplokki. Või tahame ühe EL liikme majanduse kokku varistada? Ka see oligi eesmärk? Meile teiega võib meeldida või mittemeeldida Ungari tegevus, kuid … see mida EK viljeleb … pole solidaarsus. Pigem vaenulikkus. Tundub, et ka EK-s on Jakov Lukitšid mõnusad kohad sisse võtnud.

 Järgmisena ja jätkuv teeb muret Saksamaa „solidaarne kottimine“, kuid  „Saksamaa kinnisideeks on endiselt välissuhted, millega tegeldakse vägagi mittesõjakal moel. Saksamaa ekspordib umbes 40% väärtuses oma SKPst. Tema tööstustoodang on palju suurem kui riigisiseselt suudetakse tarbida. Seega kui ta peaks oma ekspordist kasvõi osaliselt ilma jääma, oleks sellel märkimisväärsed sisemised tagajärjed.“ „Selle põlvkonna ekspordihullus sai alguse Ameerika Ühendriikidest, kes innustasid Saksamaad kiiresti ja ebaühtlaselt kasvama, nii, et selle tööstusettevõtete toodang ületas sisemise nõudluse ja Ameerika Ühendriigid ja teised ostsid ülejäägi üles. Kuid see oli ammu, 1950 aastatel. Seda ekspordisõltuvust oleks võinud reguleerida, kuid selle asemel Saksamaa ekspordihullus hoopis suurenes.“ Vaat selline seis siis.

 „Euroopa Liiduga oli see häda, et eurooplastel ei olnud pakkuda muud kui rahu ja jõukust – oodi rõõmule. Mis saab aga siis, kui rõõm lahtub, kui rahu või jõukus otsa saavad? Mis jääb siis inimesi vennalikult koos hoidma ja mis jääb Euroopa Liitu koos hoidma.“  (G. Friedman „Tulipunktid“ PM 2019 lk 182/183/140). See on olemuslikult väga tähtis küsimus: mis saab, kui rahu või jõukus otsa saavad? Kas me tahame, et Saksamaa majandus kokku kukuks? Ups! Embargode eesmärgiks oli ju lihtne, et VF majandus kokku kukuks ja sõda Ukrainas lõppeks. Kuidas siis nüüd niimoodi juhtus, et õhinapõhises Ukraina aitamises ja VF sõjamasina kokkukukkutamise asemel kukutame kokku hoopis Ungari ja seejärel ka Saksamaa võimekuse? Uh … Pöörane varblasetapp a´la Europa. Mnjah, kuna Lääs ei alustanud sõda, siis polnud ta ka selleks valmis, ehk kõik võtab aega, aega mida  ... Ukrainal pole.

Ärgem unustagem, et kogu maailm jälgib praegu toimuvat trikoovooru. Et olla osaline selles trikoovoorus tuleb Euroopal ennast trimmi tõmmata, mitte endale ise entusiastlikult pöördumatuid vigastusi tekitama. Mida rohkem Läänemaailm omavahel puskleb seda rohkem manööverdusaega antakse VF-le ja seda mõnusamaks muutub teejoomine Hiinas. Elementaarne.

Trikoovooru jälgivad ka paljud pisemad mutukad, kalkuleerides ja tehes järeldusi, kas äkki õnnestub (kui maailm lepib Ukraina jagamisega) viilutusstrateegiat ka oma naabrite manu kohaldada. Seepärast on ülimalt, maailmaüleselt tähtis, kuidas Euroopa poolsaare sõda lõppeb. Ja kuigi lahinguväli asub Ukrainas, siis otsustavaks saab see, kas Hiina on õppinud oma minevikust või on varblaste tapmise kiusatus liiga suur ja kas selle vastukaaluks peab USA jällekord vastama väljakutsele väljakutsete jadas, millise kohta M. R. Beschloss ja S. Talbot („Kõige kõrgemal tasandil. Külma sõja lõpu telgitagused II osa” ERSEN 2014 Lk. 108) on juba eelnevalt täheldanud: „ See on klassikaline väljakutse meile kui superriigile. Me peame maailmale tõestama, et oskame kõndida ja nätsu närida samal ajal, kui tegeleme kahe kriisiga korraga.”

 Ja Hiinale otsustamispuslesse üks mõttetera veel . Nagu  C.Clark ( „Uneskõndijad” Varrak, 2015 Lk 211) täheldas liitlaste valiku kohta taibukalt: „Jaanuaris 1912 peaminister Poincarele saadetud kirjas märgib Paul Cambon, et Itaalia on „liitlasena tülikam kui kasulik.”“ Eks ole, mõttekoht? 

 Maailma(majanduse) vabalanguse faas

Bilanssi kokku sättides tundub olukord olevat selline, et: Lääs kurnab VF-i välja, siis kurnab Lääs enese ise välja, Hiina joob rahulikult teed ja  … on Hiina. Jätkuvalt.  Tähelepanu! Tegelikult toimub trikoovooru varjus massiivne ressursside ja turgude ümberjagamine. Maailma majandusest lüpstakse välja tohutu hulk ressurssi: kaitsekulud/sõjakulud, sanktsioonide ülalhoidmise üha laienevad kulud, taastamiskulud, põgenike aitamise kulud, uute logistiliste ahelate kulud ja … energeetikakulud. Ilmselt ka näljakulud ja käima lükatud migratsioonikulud. Kõik see mis oleks läinud arengusse/heaolusse, läheb nüüd … kuhugi. Mnjah, ei teagi kuhu, kuid energia jäävuse seaduse edasiarendusena – raha ei tule juurde ega jää vähemaks, see läheb vaid ühest taskust teise. Raha jäävuse seadus. Raha on kõige universaalsem energiakandja.

Juhtub mis juhtub, kuid üks on selge, et olenemata sellest, kuidas lõppeb sõda Euroopa südames (kui vaadata Euroopa poolsaart tervikuna) kus tapetakse inimesi suurel hulgal, tohutu kiirusega ja mõttetult, siis maailmamajandus, mis enne sedagi ripnes meditsiinikriisist tulenevate kulude ja peidetud majanduskriisis, languse äärel, siis äkiline sõjaline käeväristus kukutab majandust kogu maailmas. Rängalt. Kogu maailmas, mitte ainult sanktsioonialuste kodumaal. Mõjud võimendavad mõjusid, mis võimendavad loomulikult mõjusid, kuna just niimoodi toimibki globaliseerunud maailm.

Just seepärast võib oletada, et see kriis tuleb ränk.  Väga ränk. Võib-olla nii ränk, et muudab tasakaale ja mängijate asetust trikoovoorus. Nii, et tundub, et hüään tuleb seekord jüaanina. Arvate, et pöörane lugu? Võib-olla, võib-olla mitte, kuid lava on ülesse seatud just selliseks stsenaariumiks. Vaat selline mõtteharjutus siis selleks korraks. Kaalud muutuvad igal juhul.




Järgneb …

Targutusi:

R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004

 Lk 279 „ Meie tänased mured peavad  olema seotud tulevikuga,“ Kuulutas Kennedy. „seast maailm muutub. Vana ajastu on lõppemas. Vanad teed ei vii enam kuhugi“ (sõjast/rahust)

„Liiga palju ameeriklasi on eksinud teelt, minetanud tahte ja kaotanud silmist ajaloolise eesmärgi“ „Lühidalt öeldes: tüüri juurde peab asuma uus põlvkond – uued inimesed. „

 R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011

 Lk 722 1946 a 19.09 „Churchilli Zürichi kõne suur voorus seisnes selles, et ta mõistis ja ütles välja, et ühendatud Euroopa peab põhinema Prantsusmaa ja Saksamaa partnerlusel. (…) Nii nagu Fultonis, oli ta taas kord kuulutanud doktriini, mis oli paljude inimeste meelest vähemalt ebaküps, kuid sai mõne aastaga enesestmõistetavaks.“

Lk 737 „Ja kodusel rindel käis lahing kitsal ja viljatul pinnal.“

Lk 747 1951 a valimistel „Me oleme kahel eelmisel aastal tänu parteide heitlusele palju kaotanud, mis kuulub valimiste aja juurde. Me ei saa niimoodi edasi minna, kus kaks parteiaparaati parlamendis teineteise kallal hauguvad ja kogu riiki vaevavad. … Me ei saaks seda endale kaua lubada isegi siis, kui maailm oleks rahulik ja vaikne ning me oleksime ise toimetulev riik, kindlam ja sõltumatum kui kunagi varem. … Me ohustaksime oma eksistentsi, kui jätkame oma jõu kulutamist vihastes parteide ja klassikonfliktides. Me vajame mitmeaastast stabiilset perioodi soliidse valitsuse all, kes ei püüa oma partei dogmasid kõigile kaela määrida.“

 B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003

 Lk 201 „Kui lollid me õigupoolest oleme? Me ei saa seda kunagi teada, sest oleme õigupoolest liiga lollid, et välja selgitada. Kahjuks on meil siiski niipalju arukust, et mitte kunagi lakata selle üle imestamast.“

Lk 202 „Me oleme lühikese aja peale ettemõtlejad pikaajaliste tagajärgedega maailmas. Ka ürginimesed mõtlesid lühikese aja peale ette. Kuid nemad elasid lühikeste tagajärgedega maailmas.“