Kolmkümmend viis aastat möödunud taasiseseisvumisest? Uh, kuidas see aeg
nii kiiresti möödunud on? Nüüd tagasivaates tundub kõik kuidagi lihtsam, selgem,
kindlam, … kangelaslikum. Loomulikum. Me justkui „imbusime“ vabadusse.
Kuid päris nii see
polnud, kõik see toimis tuhandete komponentide kokkulangevuses/sobivuses just
sellel ajahetkel, mil meil õnnestus hetkeks praotunud ajaloo õhuaknast läbi
tuhiseda vabaduse poolele. Meie teiega olime ristteedel
nagu kirjutas Y. N. Harari „Iga
punkt ajaloos on oma olemuselt risttee. Minevikust olevikku toob üksainus
sissetallatud rada, kuid tulevikku suunas hargneb tee lugematuks hulgaks
harudeks.“ Igaüks meist teiega tegi valikuid sel ristteede rägastikus oma
parimate äratundmiste järgi. Me olime suuresti teadmatuses tervikpildist ja
seda liigutavatest mõjudest, sest „Inimesed, kes mingit perioodi kõige paremini
tundsid – need kes just sel ajal elasid -, olid tegelikult kõige suuremas
teadmatuses.“ Ainuke mida me teadsime oli see, et me tahtsime olla iseseisvad
iseseisvas riigis.
Tegelikult ujusime
me ajaloo kulgemisega vastassuunas sest: „Tõde on see, et viimase 2500 aasta
jooksul on maailma kõige tavalisem poliitilise organisatsiooni vorm olnud just
impeerium. Suurem osa selle aja vältel elanud inimestest elas impeeriumides.
Impeerium on ühtlasi väga stabiilne valitsusvorm.“ Kuni ühel hetkel enam ei
olnud. Huvide erinevuse tsentrifugaaljõud hakkasid imperiaalset valitsusvormi tükkideks
kiskuma. („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 310/311/252/256/311). Peab
paika mõttepojuke, et „Me ei uuri ajalugu selleks, et tulevikku teada saada,
vaid selleks, et silmaringi avardada ja mõista, et meie praegune olukord ei ole
loomulik ega paratamatu ning et seetõttu seisab meie ees rohkem võimalusi, kui
suudame kujutada.“ 1991 aastal poleks meie teiega suutnud paljusid arenguteid,
kiirteid, ette näha, nüüd on meie ülesanne mitte ennast manööverdada mugavusest
tupikteele. Vaadake, kui me imbusime vabadusse, siis kui me pole küllalt kiired/paindlikud/kreatiivsed
võib vabadus meist ka välja imbuda.
Lend vabaduse
(mesipuu) poole.
Niisiis 35 aastat
tagasi … 1991 aasta oli tihe lootuse ja ootuste aasta. Vaheriigi lõpp ja meie
teiega Imbvabanemine. Taassünd. Taassünnitus? Kummaline, kuid tundub, et olin
sel ajajärgul põhiliselt põhisündmustelt … ära või jäin hiljaks. Kuigi Eestimaa
laulule („Ükskord me võidame niikuinii!“) ja Balti ketile jõudsime õigel ajal.
Balti ketiga oli selline lugu, et sõber Ivar tuli meilt läbi väge täis ja
võttis meid kaasa. Eelnevalt oli juba teada, et põhitrassilt enam läbi ei pääse
ja Iffil oli vaadatud välja marsruut Peterburi maanteelt maha keeramisega läbi mingita tolmuteede rägastiku
sündmuspaika. Ehhee, ega me ainukesed „nutikad“ polnud. Terve kolonn nutikaid
viimaseminuti tunglejaid (väga korrastatult ja sõbralikult) otsis väljapääsu
trassile. Uh, see oli tõeline lend „mesipuu poole“. Massiline, kirglik. Vaatasime
kogu aeg kella, kuulates raadiot, kartes hilineda. Jõudsime kohale kümmekond
minutit enne tule möödumist. Võtsime ritta … Käest kinni … Uhke tunne oli. Väga
uhke tunne oli. Võimestav tunne. Nii „Eestimaa laul“ kui Balti kett olid mingi võimsa
voo liikveleminek. Lendasime ju vabaduse (mesipuu) poole.
Hilinedes ära olles.
1990 aasta mais, kui internatsid ründasid
Toompead, siis olin Poolas koos paari auväärt kolleegiga nende majandusreformist eeskuju võtmas. Oli
muide väga asine ja tõhus kohtumiste jada. Kui siis 1991 aasta alguses internatsid,
kõigis kolmes Balti riigis, püüdsid olukorda enda kasuks kallutada, mis lõppes
nii Leedus, kui ka Lätis veriselt, siis meil õnnestus vastuhaku teravik maha
lõigata diplomaatiliselt. „13. jaanuaril sõitis Boriss Jeltsin Tallinna, et kohtuda Balti riikide juhtidega. Kohtumisel
võtsid Läti (Läti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Anatolijs Gorbunovs),
Leedu (Leedu Vabariigi Ülemnõukogu esimehe Vytautas Landsbergise volitatud
esindaja), Venemaa (Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin) ja Eesti
juhid vastu ühisavalduse, milles tunnustati vastastikku Läti, Leedu, Venemaa ja
Eesti riiklikku suveräänsust, kutsudes samas kõiki maailma riike otsustavalt
hukka mõistma Nõukogude Liidu relvastatud vägivalla akte Balti riikide
iseseisvuse ja nende rahumeelse elanikkonna vastu. See aitas takistada
Nõukogude Liidu juhtkonnal kukutada Eesti, Läti ja Leedu valitsust.“ Ilmselgelt tekitas
idee „ kutsuda külla“ Venemaa president
segadust kohalike vanameelsete seas. Kuid olukord oli ikkagi väga laetud.
Plahvatusohtlik.
Pingete eskaleerumise vältimiseks ja plahvatuse ärahoidmiseks võeti
kasutusele kõik mis võtta andis. Nii jäeti ära ka üks mässu ajend – hinnatõus. Protest
hinnatõus vastu oli üks hea ajend vastuhakuks.
Hinnaküsimus on läbi aegade olnud hea tulehakatis mässu süütamiseks. Vaadake,
see oli aeg, mil hinnad tõusid lühikese aja jooksul kordades, mitte lihtsalt
protsendipunktikestes. Kuna Eesti oli
deklareerinud juba oma territooriumil meie otsuste ülimlikust, siis pani
impeerium meid topeltsurve alla. Seda ka hindade näol. Impeeriumi keskvõim oli
just muutnud paljude toormete ja komponentide hulgihindu, mis mõjutasid raskelt
meie tarbijaturgu. Sellest sundseisust ei teadnud kohalik elanikkond midagi. Pidevalt
muutuvad hinnad olid kõigile uus nähtus peale seda, kui hinnad olid püsinud ühesugused
aastakümneid. Sellised muutused elukorralduses olid sageli mõisetamatudmõistetamatud
ja hea pinnas meie iseseisvuspüüdluste torpedeerimiseks. Kuna mässu üks ajendeid
oli just hinnatõus, see teravik tuli kibekiiresti maha lõigata ja kahjumid
sisse võtta. Veel eelmisel õhtul käis kolleeg E. Eero Majandusministeeriumist,
minult hilistel õhtutundidel kodus, võtmas kooskõlastusallkirja
vastavasisulisele hindade külmutamise dokumendile. Tehtud. Valitsus teatas
hindade külmutamisest. Üks ettekääne mässuks vähem.
Ja järgmisel päeval, mil internatsid vägagi lootusrikkalt kogunesid
jälle Toompeale, siis … Siis jäin mina hiljaks. Polnud küll ära, kuid jäin
hiljaks. Meie kontor ( Riigi Hinnaamet) asus aadressil Toompea 1, seega kohe
Toompea lossi vastas. Juhtusin ühe kolleegiga arvamusi vahetama ja selleks
ajaks kui esiukseni jõudsin olid meie head kaasüürilised Kodukaitse/Piirivalve juba
ukse mässuliste võimaliku sissetungi vastu seestpoolt tugevate kuusetüvedega
kinni kiilunud. Tundsin end kui „orvuke“, teadmata kuhu/kellega ennast sättida.
Hõikusin kolleegidega (mobiile ju veel polnud), kas neil kõik korras ja
suundusin siis Lossi. Teatavasti paiknesid tol ajal nii Vabariigi Valitsus kui Ülemnõukogu
(tollane Seadusandja) mõlemad Toompea lossis. Meid kogunes mitu irdinimest ökonoomikaosakonda ja jälgisime pinevat
olukorda.
Olukord oli tõesti pinev selline 50/60 olukord. Kõigil olid meeles
eelnevate päevade traagilised sündmused Leedus, Lätis ja meie piiripunktide ründed.
Kõigil vasardas vapra näo varjus ärevus „Nüüd oli siis meie kord …“ Kuid kõik
olid täis vaimu vastu hakata, kui asi kirjuks kisub.
Millega vastu hakata? Relvad? Tol ajal oli relvadest natukene teine
arusaamine, teatavasti oli NSVL-s üldine relvakeeld, nii et isiklikke relvi
eriti polnud. Välja arvata jahirelvad ja selles kategoorias leidus nii karvaseid
kui sulelisi optilise sihikuga vintideni välja. Kuid kontoriinimestel, nagu meie
olime, … polnud midagi (kui mitte teravaid metalljoonlaudu ja
paberiklammerdajaid arvestada). Paarile kolleegile oli usaldatud püstolid ja
ülejäänud kerisid tuletõrjevoolikuid lahti, et veejoaga sissetungijaid peatada.
Mida veel? Hinnaameti maja ja lossi vahele oli veetud ridamisi suuri kivirahne,
et tankid päris ühe hooga lossihoovi sisse ei sõidaks ja teadmamehed rääkisid,
et varutud on tünnide viisi toiduõli (sic! kõige defitsiidi ajal), et nende
sisu mäest alla kallata. Ei tea kas sellel oli ka tõepõhja, kuid tuju tõstis
kindlasti.
Kui oma kabinetist vaatasin meie Kiek in de Köki poolses siseaias Andrus Hööveli kihutuskõnet majanduspiiri
kaitseteenistuse meestele. (Eesti Riiklik Piirikaitseamet moodustati valitsuse
määrusega alles 8. aprillil 1991.), siis polnud olukord enam nii nukker. Tahe,
kaitsetahe, oli olemas. Kihutuskõne oli
sütitav, kui Andrus ütles sisendavalt „Mehed ...“ siis tundus, et tõmbuti
kuidagi sirgemaks, sitkemaks. Kuid mehed seisid valvel, kasetümikad jalal. Relvi
ju polnud, olid kasetümikad. Seisid sirge seljaga. Tahet ja väge täis. Selline
relvastus siis.
Õnneks suutsid nii
meie tollased juhid, kui ka BJ kohalolek tekitada piisavalt segadust internatsides
ja õhtuks oli olukord rahunenud. Pääsesime näpilt. Aitäh tegijatele.
… nad lasid meie
kontori õhku.
Järgmine kord „olin
ära“, siis kui meie kontor (koos verisulis Piirivalveameti kontoriga) … 9.07 õhku lasti. Olin Soomes. Reageerisin sellele
uudisele eht soomepäraselt: esiteks mõtlesin, et kuna teada anti, et plahvatus
toimus Piirivalveametis (sic! mitte Hinnaametis), siis pidasin silmas, et
plahvatus toimus Piirivalveameti uues asukohas. No kes tahaks panna pommi hinnakontorile?
Või siiski? Pikad juhtmed, pikk mõtlemine. Teate seda anekdooti, et kui soome
taat kohtab metsas suusatajaid ja need teda teretavad, siis ei vasta ta midagi.
Alles õhtul, kui suusatajad tagasi tulevad, siis ütleb neile "Ilta".
Vaadake, see pole niisama viivitus või aeglus, vaid taat on terve päeva
arutlenud, kas tasub nende võõraste tere vastu võtta. Umbes sarnane lugu oli
minuga, kui umbes tunnikese pärast ütlesin kolleegile "Perkele, tämä on minun
virasto!". Oligi, kuid ... Kuid kujutate ette, oli aasta 1991, oli veel
NSVL ja lauatelefonid olid muidugi plahvatusest maas ning mobiile veel ei
olnud. Polnud sidet, polnud ka teavet. Kulus tükk aega pusimist, enne kui sain
asjast sotti. Õnneks meie inimestest keegi viga ei saanud (kaastunne kannatada
saanud piirikontori semudele), kuid kontor oli segamini, mis segamini. Kahju.
Seepeale koliti meie kontor Majandusministeeriumi majja Suur-Ameerika 1.
Kontorivahetus ei läinud samuti viperusteta. Mingil imelikul põhjusel põles
meie kaubabuss koos eritellimuslike raamatukogu riiulitega maha.
Siiski kolimine
Majandusministeeriumisse (kuigi tegutsesime Rahandusministeeriumi valdkonnas)
oli igati positiivne, sest sulpsasime keset kõige tihedamat infovälja. Ja nagu
reklaamides öeldaks, see polnud veel kõik. Ei tea, miks kuid saime endale uued
manulised/naabriks Eesti Panga. Jälle hästi, veel rohkem informatsiooni. Vaat
selline lugu.
Samal ajal podises
hinnareform omasoodu edasi. Nagu auväärsed kolleegid Heido Vitsur ja Raivo Vare
hiljutises raadiosaates tõdesid, siis ilma hinnareformita poleks olnud võimalik
ei majandusreform, omandireform ega rahareform. Küsite miks? Kas te kujutate
ette turupõhist majandusmudelit kus riik keskselt kinnitab ja muudab pea kõiki
hindu alates pastakasüdamike täitmisest kuni jahuussideni välja? Ei kujuta? No impeerium
üritas ja kukkus oma
(administratiiv)raskuse all kokku. Niisiis oli hinnareform nagu määrdeaine
teiste reformide edukaks sujumiseks. Hinnareform oli tohutu kombineerimine ühes
samm-sammult konkurentsiõigusele ülemineku ettevalmistamisega. Põnev.
„Reformitiimi
määrdemeistrid“
Vaheriigiaegne Hinnakomitee
oli olnud üks huvitav asutus, mis koondas selle aja mitmeid parimaid
hinnaökonomiste. Hm, polnud just kerge muuta hindu, kui … hindu muuta ei
tohtinud, kui isegi jahuussidele ja puruvanakestele oleksid pidanud olema
riiklikud hinnakirjad, kiluvõileibadest rääkimata.
Eesti Hinnaamet moodustati
1990 a alguses (HA oli üks esimesi moodustatud ameteid). Omariikluse
deklareerimine muutis kogu hinnasüsteemi loogikat liikudes rangetest riiklikest
hindadest vabaturu hinnakujunduse poole. Täiesti uus maailm. Kuid see hinnasüsteemi keeruline ja vastutusrikas töö õnnestus ainult seetõttu, et meil õnnestus
Hinnaametisse koguda riigi kõige andekamad ja visamad hinnaökonomistid. Kahjuks
jäi kõige targem hinnaökonomist, Einar, mängust välja, sest ta ütles IME
rahvale ühel avalikul debateerimisüritusel, et „Te olete kretiinid“, mis polnud
sisuliselt vale, kuid öelda uusülemustele otse, avalikult ja serviti … Auts,
see oli valus. Sellel olid tagajärjed. Hinnakomitee löödi laiali ja osakondade
juhatajad lahkusid demonstratiivselt. Miks? Elementaarne. Kui meid ja meie
oskusteavet ei usaldatud, siis milleks sellises töökeskkonnas toimetada? Mina maandusin Kaubandusministeeriumi välissuhete
osakonna juhataja kohale, kuid jätkasin Hinnaseaduse väljatöötamise töörühma
vedamist.
Vaadake, IME suund
(turumajandus, vabad hinnad, konkurentsi- ja tarbijakaitse) oli õige, kuid see
ei arvestanud tegelikke impeeriumist tulenevaid võimalusi. Võimaluste
optimaalseks ärakasutamiseks kutsuti meid kui valdkonna asjatundjaid hinnatööle tagasi. Tegelikult oli Hinnaamet
litsutud kahe jõu: vanameelsete ja liig uuemeelsete vahele, mis raskendas
optimaalset liikumiskiirust. Kõik muutus päevadega ja kõik tuli läbi arvutada
variantsuses. Kas te kujutate ette, et seda tehti ruudulise klade, joonlaua,
pastaka ja Canoni lauakalkulaatoriga (kalkulaatori, mitte arvutiga)? Tänu neile
selle eest. Miks tänada? Nagu märgitud, need tipptegijad olid tegelikult
määrdeaine reformide vahel ja sees nende sujuvaks liuglemiseks uue
majandusmudeli suunas. Veel aastaid peale neid pöördelisi sündmusi, kui
Hinnaamet oli ümber nimetatud Konkurentsiametis (sic!) ja sellele pandud
Konkurentsiseadusest tulenevad kohustused, siis jätkas see tippseltskond (ja
sellega liitunud lisakompetentsid) stabiilse , kuid kreatiivsed majandusmudeli kaitset.
See oli aeg, kui palgad olid madalad, karjäärivõimalused tühised ja paljud
kippusid purjetama silmapiiri poole oma õnne otsima. „Vanad grenaderid“ jäid ja
hoidsid liini, et amet päris tühjaks ei jääks. Laskusin piltlikult igal hommikul meie kontori ette porimatile ja
tänasid neid „vanu grenadere“ nende tehtu, nende pühendumuse ja nende püsimajäämise
eest. Veelkord aitäh teile. Ja kui mina ei täna, kes siis veel tänaks? Nii, et
veelkord … olge tänatud – „reformitiimi määrdemeistrid“. Te olite väga tähtis
tükk vabaduse ja reformide ajaloost.
Käärimine jätkub …
Sel ajal kui meie
siin Eestis, müterdasime meisterdada uut maailma, liikus maailm ise edasi. Või siis tagasi. Olenes vaatepunktist. Ka Impeeriumis muutus käärimine üha rajumaks.
Kõik olid rahulolematud. Vanemeelsed olid rahulolematud, uuendusmeelsed olid
rahulolematud, keskvõimlased olid rahulolematud ja vabadusemeelsed olid
rahulolematud. Kõik särises ja värises, oodates millisest otsast punni eest
lööb, lihtsalt sõnamulli veeretades enam edasi ei saanud. Impeeriumi muudatustepoolse
seltskonna loodud „liiduleping“ oli keskvõimu poolne geniaalne konstruktsioon,
mis oleks meidki võinud asjade halva kokkulangevuse ja keskvõimu ladusa
administratiivtöö puhul (meie tahtest/tahtmatusest hoolimata) sidunud igavesest ajast igavesti Karulaane
embusesse. Õnneks … Õnneks, ei pidanud vanameelsete närv vastu ja nad
otsustasid valitseva (esimese ja viimase NSVL) presidendi sõjaväelise
riigipöördega kõrvaldada. Klassika - president „jäi haigeks“. Nii lapsik.
18. augustil 1991
loodi Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee eesotsas asepresidendi Gennadi Janajeviga. Nii, nüüd oli see siis
käes - tõehetk. Olin oma pere just nädalalõpus Kurru juurde Tapale viinud. Suvitama.
Kurrul oli jaama lähedal lahe majake marja- ja õunaaiaga. Kurru oli minu
austatud kaasa veel austatum ema, kes pani endale ise nime – Kurr. Küsite miks?
Kas te kujutate, ette kuidas kõlaks lapse suust vanema, kes elab Tapal?
Loomulikult on see „tapavanaema“ või „tapa vanaema“. Ei kõla just sündsalt. Eks ole? Eluaegse pedagoogi ja koolijuhina
oskas Kurr alati leida lahendusi. Sündsaid lahendusi. Kurru juures oli just hea
koht suve veeta kui … rahulikud ajad olid. Nüüd sai see rahulik aeg otsa.
Küsite, kus olin
mina? Seegi kord läks jälle stiilipuhtalt, magasin sisse. 18 august oli kuum
maatuuleline suvepäev. Miks see maatuul tähtis on? Elasime tol ajal Hermanni
tänava kivisüdamega puumaja teise korruse ühiskorteris. Ajastuomaselt oli seal
soojal ajal soe ja külmal külm. Kuumal suvepäeval päästis vaid pärani avatud
aknad (või vähemalt nii meile tundus), kuid maatuul tähendas seda, et jäime
Sossi tehasest allatuult. Keskkonnanõuded
olid sel ajal sellised kui olid ja paberikeeduse aurud lasti vabalt tuulel
laiali kanda. See oli selline raske kemikaalimaitseline ollus, mille tulemusel
ärkasid öösel hing väävlisudust kinni ja tormasid aknaid kinni panema. Lisaks
pinisesid toas ka sääsed. Oeh, nende jahtimine tegi magamise peaaegu võimatuks.
Niisiis esmaspäeva hommikul oli enesetunne nagu välja essutud õunamoosil.
Peaaegu oleksin sisse maganud. Rutuliselt tööle „kimades“ kohtasin parklas
samuti saabuvat kantslerit, kes küsis „Mida sa asjast arvan?“. Millest? Ja siis
läks masin käima. Oli saabunud tõe hetk.
„1991. aastal oli
rahulolematus Mihhail Gorbatšovi perestroikapoliitikaga pidevalt
suurenenud. Oli saanud järjest selgemaks, et tema aeglustuvad reformid ei suuda
majandust ega riiki päästa. Viimases hädas oli Gorbatšov leppinud liidulepingu sõlmimisega. Ent see tähendas
vanameelsete kommunistide arvates NSV Liidu lõppu, vähemalt kommunistliku ja
maailmapoliitilise suurvõimuna. „ (Vikipeedia). 20 augustil pidid toimuma
esimesed liidulepingu allkirjastamise üritused, seda püütigi vavameelsete poolt
ära hoida.
Vanameelsete
närvid ei pidanud vastu ja 18. augustil 1991 loodi Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee, millele järgnes ustavate
väeosade aktiveerimine tähendas, et paralleeluniversium oli jõudnud meie õuele.
„19. augusti 1991 hommikul helistas Balti
sõjaväeringkonna ülem kindralpolkovnik Fjodor Kuzmin riikliku
erakorralise komitee nimel EV Ülemnõukogu esimehele Arnold Rüütlile ja
teavitas, et erakorraline komitee on kõrgeima võimu Baltimaades tema kätte
andnud ning Kuzmin keelas ära kõik meeleavaldused ja rahvakogunemised
ning NSV Liidu
konstitutsiooniga vastuolus olnud Eesti seaduste tühistamist.“
(Vikipeedia). Tundub, et siin paiknevaid väeosi ei usaldatud (et võib-olla on
nakatunud vabaduspisikusse) ja liikvele pandi Pihkva „dessantnikud“. Seekord ei
tulnud Sossi moest alla väävlitoss, vaid lõgisesid impeeriumi soomukid. Valjult
ja krigisevalt. Kurjakuulutavalt. Memmed Tartu maantee ääres ahhetasid, et
„Nüüd rikuvad sillutise ja trammitee ära“. Selline huvitavalt inimlik enesekaitseline seisund, sest kui impeeriumi rünnak
oleks õnnestunud oleks ära rikutud palju enamat kui sillutis. Seekord läks
siiski õnneks. Jälle.
Õnneks seepärast,
et … impeeriumi enese süsteemi oli juba
nii palju vabadusosist sisestatud, et see ei võimaldanud enam vägivaldset
lahendust. Vähemalt mitte edukat. Siiski Tbilisi, Vilnius, Riia ja meie
piirikordonite rünnak näitas, et vägivald saab olema … vägivaldne. Massiliselt
vägivaldne. Ärgem unustagem ka Tšehhoslovakkiat, Ungarit ja Poolat. Nii kui
vabadusvõime neis riikides nõrgenes, pühiti see terrori poolt minema. Tegemist
oli sissetöötatud skeemiga, ainult et … Kõigil neil juhtudel oli
suurpanustajaks vabaduse mahasurumisel olnud NSVL oma tohutu ja kuuleka ajupestud sõjamasinaga.
Seekord oli NSVL ise „vabadusiha ohver“. Sellel lahingtandril polnud NSVl-l ühtegi kõrvalist suurjõudu aitamas. Kuid
katse kõike summutada ja luua paralleeluniversium oli kogu aeg olemas olnud.
Nüüd … See paralleeluniversium oli kohe, kohe meile saabumas ettevalmistatud
likvideerimisnimekirjadega, käeraudadega, vangikongidega ja tapivagunitega,
kuid … Kuid õnneks jooksis see rong rööbastelt maha.
Ilmselt on sellel
palju tegureid (ka meie pisike nügimine), kuid üks põhiküsimus oli ikkagi
selles, milliseks kujuneb lahendus impeeriumi pealinnas eneses. Meie ülesanne Eestis
(Lätis, Leedus) oli püsida saavutatul ja vaikselt vabaduse poole edasi imbuda. See
taktika oli meid hästi teeninud. Moskvas … Paradoksaalsel kombel oli Moskva
pealinnaks nii VFNSV-le kui ka NSVL-le ja Jeltsin VFNSV juhina rikkus oma
vastuhakuga (ja ilmselt ka tabamatusega) riigipöörajate plaanid ära. Kaks
käsuliini on iga ettevõtmise läbikukkumise kindel stsenaarium. Moskva Moskva
vastu oli stsenaarium mida Impeerium polnud kunagi arvanud juhtuma, kuid
juhtus. Kogu NSVL oli ju Vene Keiserriigi reinkarnatsioon, mis tähendas, et
Vene riiki kui sellist Keiserriigis ja NSVL-s eraldiseisvalt ei eksisteerinud,
see oli vaid administratiivne piirkond impeeriumis. Tugev, mitmekihiline
piirkond, kuid mitte riik. See, et VFSV ennast NSVL-le vastandaks kui (vaba)riik
oli üllatus nii edumeelsemale kui paduvanameelsele võimuvertikaalile. Kui VFNSV
poleks vastustunud NSVL-le oleks olukord kujunenud hoopis teistsuguseks. Veriseks
ja vaevarikkaks. Värisevad ätid pressikonverentsil ja tankid tänavatel oli
selge solvang moskvalastele. Määravaks polnud isegi mitte putšistide värisevad
käed ja ebakindel hääl, süüdlaslik/valelik kehakeel (mida oli muidugi piinlik
vaadata),vaid just moskvalaste solvamine. Moskvalased olid väga iseteadlik ja
uhke rahvas. Sel ajal igatahes. VFNSV-line Moskva pidas vastu. Kuid siiski oli
see ka selge lahknevuse ärakell ka kõigile teistele, mitte ainult NSV-le. Olukord
oli midagi sellist nagu USA filmides kodusõja alguses, kus ohvitserid peavad
West Pointis ühiselt viimase balli ja siis hommikul liiguvad erinevatesse
leeridesse. Midagi murdus. Tekkisid uued „omad“ ja „võõrad“. Muutusid ühised
vaenlased, tekkisid uued liitlased, tekkisid ka uued eesmärgid.
… need mustsõstrapõõsa
kastjad.
Need augustipäevad
olid ärevad, sest kui tankid on juba tänavatel, siis nalja enam ei mõisteta. Vilniuses
ja Moskvas läks rahvas paljakäsi tankide vastu ja … neist sõideti lihtsalt üle.
Kahju, kuid ... Rahvas sai oma märtrid. Millega ennast kaitsta? Tahe,
kasetümikad ja tõkkerahnud olid meil olemas, kuid …
Kuigi meilgi oli
mitmeid kaitseeesmärgilisi rahvaalgatuslikke kogumeid, siis kaitseväge ju veel
polnud. Nagu märgitud, siis Piirivalve oli organisatsioonina alles loodud,
kasvades välja Kodukaitse struktuuridest. Politsei oli ka verisulis, vahetades märtsist 1991 välja senise miilitsa (mis oli
selleks ajaks pigem vormivahetus). Pealegi oli tegemist korrakaitseliste mitte
lahingüksustega.
Midagi siiski oli. Vaheriigi ajal
käibis anekdoot kus populaarselt Armeenia raadiolt küsiti „Miks eestlased oma
mustsõstrapõõsaid petrooliga kastavad?“ Armeenia raadio vastas: „Elementaarne,
neil on põõsa alla kuulipildujad peidetud ja kastavad petrooliga, et rooste ei
läheks. No, et kui vaja oleks kohe võtta.“ Umbes
selline oligi meil varustatus relvadega, kui taasiseseisvumine algas. Kaitseliit (taaskäivitati rahvaalgatuse
korras 17. veebruaril 1990 a) taastati juriidiliselt
alles 4. septembril 1991 ja arvati 28.
aprillil 1992 Eesti Kaitsejõudude koosseisu.“
(Vikipeedia). Niisiis oli aeg vaadata üle kuidas oli mõjunud petrooliga
kastmine mustsõstrapõõsastele ja selle all olevale. Kõik lõid kaasa, igaüks
omal moel ja oma võimaluste piires. Näiteks Lõuna-Eestis Saverna kandis
kostitasid külamehed mööda maanteed Tallinna poole liikunud dessantväelasi
viinaga. "Andsime neile viina. Neljast kastist aitas. Kaks esimest kasti
haarati kiiresti," meenutab viinajagaja, tollane kolhoosnik Relvo Värton.
"Tahtsime, et nad jõuaksid Tallinna väsinuna. Viina tõin oma keldrist. See
oli rohelise sildiga Moskovskaja. Kastid on siiani alles, mõned tühjad
pudelidki." Värtoni sõnul kustutati Valgjärve telemastis tuled, et kolonn
seda üles ei leiaks. Ja nagu viinast veel vähe oleks, vahetati tee ääres viidad
ära: et dessantväelased vale teed läheksid. Osa jõudnudki hoopis teise kanti
välja.“ (ÕL
19.08.21). Mida teatas ametlik info vägede Eestisse liigutamise osas? Hm? „Sõjaväe
Eestisse toomise ettekäändeks on sõjalised õppused, mille eesmärk olevat
radioaktiivsete ainete lekke tagajärgede likvideerimise harjutamine.“ Oeh, ikka
see sama vana ja väsinud vassimine.
Augustiärevuse aegu
Augustiärevuse ajal tegigi igaüks
oma asja, poliitikud poliitikaasja, ametnikud tegid oma ametnikuasja, kodanikud
kodanikuasja, kaitseüksused kaitseasja ja meie oma kontoris tegime hinnaasja. Vaadake,
hindadest ei pääse keegi ei kunagi. Kui maksudest võib veel pääseda (mingiks
ajaks), siis kauba eest tuleb maksta nii või teisiti. Ostuks-müügiks on vaja
hinda. Kontoris oli olukord muidugi veidi kaootiline, kõik püüdsid oma
võrgustikest immutada teadmisi, mis kuskil sünnib. Telefonid õnneks töötasid.
Inimesed ka.
Ärevuseks oli ka põhjust. Esiteks
oma internatsid, kes püüdsid olukorda oma kasuks pöörata. Teiseks kohalik imperiaalne
sõjaväeline struktuur. Kolmandaks dessantnikud. „ Tallinna lennuväljal
maandub sõjaväe transpordilennuk, kust väljub poolsada dessantväelast koos
veoautoga GAZ 66 ja väliköögiga. Tallinna reisisadam on suletud. Sõjavägi
põhjendab asja õppustega lahel.“ Seega supiköögid olid kohal ja meri lukus. Kui Pihkva
dessantnikud juba 19.08 liikvele läksid ja 20.08 Tallinnasse jõudsid, siis … 76. kaardiväe õhudessantdiviis polnud
niisama üksus, see oli osalenud mitmete rahutuste ja konfliktide mahasurumises Armeenias, Aserbaidžaanis, Gruusias, Kõrgõzstanis, Põhja- ja Lõuna-Osseetias.
Seega kogenud „konfliktilahendajad“ …
Kõige pikem päev
20.08 hommikul
kontorisse minnes jätsin koju kirja „Läksin tööle, ei tea millal tulen“ ja ega
ei teadnudki. Pere oli Kurru juures, mis tähendas, et mingitki võimalust
kontakti ülal hoida puudus. Mobiiltelefone polnud ikka ja Kurru majas polnud ka
lauatelefoni. Niisugune infosulg siis. Arvata võib, et selliseid kirjakesi
„Läksin …ei tea … millal (või kas?)“ jäeti neil päevil tuhandeid. Oli suveaeg,
paljude pered olid suvilates või lapsed suvelaagrites … Teatasid/teadsid, et
läksid … sest pidid minema. Meid teiega oodati.
Meid oodati, kuid ka meie ootasime. Vaheriigi ja Eesti komitee pealikud
istusid koos ja arutasid mitte niivõrd kas teha vaid kuidas teha. Arutasid ja
arutasid. Rahvas ootas. Ootas, et Vabariik välja kuulutataks. Kasvõi minutiks,
et need imbumised mesipuu poole ei oleksid tühja läinud, aga ei … Istusivad
pealikud Toompeal, lihvisid teksti ja aeg liikus. Soomukid ka. Ärevus.
Teadmatus. Raadiumis kutsuti sel päeval kõiki
Vabaduse platsile miitingule demokraatia kaitseks. Tuhanded inimesed leidsid
tee Vabaduse platsile. Toimus „Protestimiiting Nõukogude sõjardite vandenõu
vastu). Ka seal oli tunda mõistmatust, miks iseseisvust välja ei kuulutata. Aeg
venis … Pikk päev, kõige pikem päev.
Eelmisel päeval
oli Ülemnõukogu juhataja Ülo
Nugis ette lugenud üleskutse: rahvas,
tulge Televisiooni- ja Raadiomaja kaitsele! „Naised-lapsed jätke koju! Terariistu
ja vormirõivaid pole vaja.“ Vilniuse ja Riia sündmused olid näidanud, et just
nendest objektidest alustati vabaduspüüdluste mahasurumist. See üleskutse
leidis hulgaliselt järgijaid. Igatahes Telemaja ümbruses oli „Nõukogude sõjatehnika sissesõidu takistamiseks olid
tänava otstele paigutatud rasked veoautod, mis sel otstarbel koormati ka
kruusaga. Mõned autod täideti ka kütusepaakidega, et need vajadusel süüdata“
(Vikipeedia).
Mida te jokutate? Pikima
päeva jätk
See, et Toompeal kohe
tulipalavalt vabariiki välja ei kuulutatud oli siiski sügav sisu. Nagu Vanaema
Marie ütles: „On ainult kaks kiiret asja: üks neist on hädaline asi ja teine on
kirbu kinnivõtmine, teised asjad ei ole rutulised.“ Siin polnud tegemist kirbu
kinnivõtmisega, nii et mõtlemine oli igati kohane. Küsimus oli: millist
vabariiki välja kuulutada? Kes kuulutab? Paaril viimasel aastal oli tugev
vastasseis Vaheriigi struktuuride ja Eesti Komitee vahel võtnud kohati vägagi
konfliktse vormi. Paradoksaalselt olid osad Eesti komitee liikmed valitud ka
Ülemnõukogusse ja samuti osa Ülemnõukogu liikmeid valitud Eesti Komiteesse. Need
kaks kogu vaatasid nagu eri otstest ühte ja samasse torusse. Küsimus oli
selles, kas taastada Eesti vabariigi iseseisvus või luua uus Riik. Tegemist oli
põhimõttelise otsusega. Väga põhimõttelisega. Lõpuks – hilisõhtul - kõlas „Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugise ajalooline
haamrilöök. 69 poolthäälega võetakse vastu Eesti Kongressi juhtidega
kooskõlastatud otsus, millega kuulutatakse Eesti riiklik iseseisvus taastatuks.
Eesti oli kuulutanud oma iseseisvuse taastatuks.“ Poole sajandiline kooma oli
lõppenud.
Eesti Vabariigi
Ülemnõukogu 1991. aasta "Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest"
põhines Eesti Vabariigi õiguslikul järjepidevusel, seetõttu on peetud
korrektsemaks sõnastust "Eesti iseseisvuse taastamine".
"Taasiseseisvumine" ei ole nii täpne. Ülemnõukogu otsustas
"kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust". See eeldab, et
õiguslik järjepidevus ei olnud vahepeal katkenud. Samal põhjusel ei peeta
korrektseks kasutada Eesti puhul "esimene vabariik" ja "teine
vabariik", mida Prantsusmaa eeskujul on mõnikord tehtud.[viide?] Tagantjärele
on Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi ühisele otsusele jõudmist peetud oluliseks
sündmuseks. Paul-Eerik Rummo sõnul oli niihästi pragmaatiliselt kui ka puht riigiõiguslikult
väga hea, et otsustati taastada 1918. aastal loodud Eesti Vabariik ega
tekitatud mingit uut, Nõukogude Liidust lahku löönud moodustist.“ Poolesajandine
kooma oli lõppenud. Samuti pöördus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ka maailma
riikide parlamentide ja valitsuste poole teatades iseseisvuse taastamisest ja
paludes selle otsuse tunnustamist.
22. augustil 1991 tunnustas Island esimese
lääneriigina Eesti Vabariigi iseseisvust. Samal päeval teatas Pariisis viibinud
Vene NFSV välisminister, et Venemaa tunnustab Balti riikide iseseisvust ja 24.
augustil taastunnustas Vene Föderatsioon ametlikult Eesti Vabariiki kui
iseseisvat riiki. Olime rahvusvaheliselt tunnustatud iseseisev riik. Meie teiega oleme
vabad inimesed vabas riigis, kuid me seisame endiselt risttee(de)l nagu
täheldas Harari, et „meie praegune olukord ei ole loomulik ega
paratamatu ning et seetõttu seisab meie ees rohkem võimalusi, kui suudame
kujutada.“. Olgem siis nutikad valima … vabadust. Ikka ja jälle
Kolmkümmend viis aastat möödunud taasiseseisvumisest? Uh, kuidas see aeg
nii kiiresti möödunud on? Nüüd tagasivaates tundub kõik kuidagi lihtsam, selgem,
kindlam, … kangelaslikum. Loomulikum. Me justkui „imbusime“ vabadusse.
Kuid päris nii see
polnud, kõik see toimis tuhandete komponentide kokkulangevuses/sobivuses just
sellel ajahetkel, mil meil õnnestus hetkeks praotunud ajaloo õhuaknast läbi
tuhiseda vabaduse poolele. Meie teiega olime ristteedel
nagu kirjutas Y. N. Harari „Iga
punkt ajaloos on oma olemuselt risttee. Minevikust olevikku toob üksainus
sissetallatud rada, kuid tulevikku suunas hargneb tee lugematuks hulgaks
harudeks.“ Igaüks meist teiega tegi valikuid sel ristteede rägastikus oma
parimate äratundmiste järgi. Me olime suuresti teadmatuses tervikpildist ja
seda liigutavatest mõjudest, sest „Inimesed, kes mingit perioodi kõige paremini
tundsid – need kes just sel ajal elasid -, olid tegelikult kõige suuremas
teadmatuses.“ Ainuke mida me teadsime oli see, et me tahtsime olla iseseisvad
iseseisvas riigis.
Tegelikult ujusime
me ajaloo kulgemisega vastassuunas sest: „Tõde on see, et viimase 2500 aasta
jooksul on maailma kõige tavalisem poliitilise organisatsiooni vorm olnud just
impeerium. Suurem osa selle aja vältel elanud inimestest elas impeeriumides.
Impeerium on ühtlasi väga stabiilne valitsusvorm.“ Kuni ühel hetkel enam ei
olnud. Huvide erinevuse tsentrifugaaljõud hakkasid imperiaalset valitsusvormi tükkideks
kiskuma. („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 310/311/252/256/311). Peab
paika mõttepojuke, et „Me ei uuri ajalugu selleks, et tulevikku teada saada,
vaid selleks, et silmaringi avardada ja mõista, et meie praegune olukord ei ole
loomulik ega paratamatu ning et seetõttu seisab meie ees rohkem võimalusi, kui
suudame kujutada.“ 1991 aastal poleks meie teiega suutnud paljusid arenguteid,
kiirteid, ette näha, nüüd on meie ülesanne mitte ennast manööverdada mugavusest
tupikteele. Vaadake, kui me imbusime vabadusse, siis kui me pole küllalt kiired/paindlikud/kreatiivsed
võib vabadus meist ka välja imbuda.
Lend vabaduse
(mesipuu) poole.
Niisiis 35 aastat
tagasi … 1991 aasta oli tihe lootuse ja ootuste aasta. Vaheriigi lõpp ja meie
teiega Imbvabanemine. Taassünd. Taassünnitus? Kummaline, kuid tundub, et olin
sel ajajärgul põhiliselt põhisündmustelt … ära või jäin hiljaks. Kuigi Eestimaa
laulule („Ükskord me võidame niikuinii!“) ja Balti ketile jõudsime õigel ajal.
Balti ketiga oli selline lugu, et sõber Ivar tuli meilt läbi väge täis ja
võttis meid kaasa. Eelnevalt oli juba teada, et põhitrassilt enam läbi ei pääse
ja Iffil oli vaadatud välja marsruut Peterburi maanteelt maha keeramisega läbi mingita tolmuteede rägastiku
sündmuspaika. Ehhee, ega me ainukesed „nutikad“ polnud. Terve kolonn nutikaid
viimaseminuti tunglejaid (väga korrastatult ja sõbralikult) otsis väljapääsu
trassile. Uh, see oli tõeline lend „mesipuu poole“. Massiline, kirglik. Vaatasime
kogu aeg kella, kuulates raadiot, kartes hilineda. Jõudsime kohale kümmekond
minutit enne tule möödumist. Võtsime ritta … Käest kinni … Uhke tunne oli. Väga
uhke tunne oli. Võimestav tunne. Nii „Eestimaa laul“ kui Balti kett olid mingi võimsa
voo liikveleminek. Lendasime ju vabaduse (mesipuu) poole.
Hilinedes ja ära olles.
1990 aasta mais, kui internatsid ründasid
Toompead, siis olin Poolas koos paari auväärt kolleegiga nende majandusreformist eeskuju võtmas. Oli
muide väga asine ja tõhus kohtumiste jada. Kui siis 1991 aasta alguses internatsid,
kõigis kolmes Balti riigis, püüdsid olukorda enda kasuks kallutada, mis lõppes
nii Leedus, kui ka Lätis veriselt, siis meil õnnestus vastuhaku teravik maha
lõigata diplomaatiliselt. „13. jaanuaril sõitis Boriss Jeltsin Tallinna, et kohtuda Balti riikide juhtidega. Kohtumisel
võtsid Läti (Läti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Anatolijs Gorbunovs),
Leedu (Leedu Vabariigi Ülemnõukogu esimehe Vytautas Landsbergise volitatud
esindaja), Venemaa (Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin) ja Eesti
juhid vastu ühisavalduse, milles tunnustati vastastikku Läti, Leedu, Venemaa ja
Eesti riiklikku suveräänsust, kutsudes samas kõiki maailma riike otsustavalt
hukka mõistma Nõukogude Liidu relvastatud vägivalla akte Balti riikide
iseseisvuse ja nende rahumeelse elanikkonna vastu. See aitas takistada
Nõukogude Liidu juhtkonnal kukutada Eesti, Läti ja Leedu valitsust.“ Ilmselgelt tekitas
idee „ kutsuda külla“ Venemaa president
segadust kohalike vanameelsete seas. Kuid olukord oli ikkagi väga laetud.
Plahvatusohtlik.
Pingete eskaleerumise vältimiseks ja plahvatuse ärahoidmiseks võeti
kasutusele kõik mis võtta andis. Nii jäeti ära ka üks mässu ajend – hinnatõus. Protest
hinnatõus vastu oli üks hea ajend vastuhakuks.
Hinnaküsimus on läbi aegade olnud hea tulehakatis mässu süütamiseks. Vaadake,
see oli aeg, mil hinnad tõusid lühikese aja jooksul kordades, mitte lihtsalt
protsendipunktikestes. Kuna Eesti oli
deklareerinud juba oma territooriumil meie otsuste ülimlikust, siis pani
impeerium meid topeltsurve alla. Seda ka hindade näol. Impeeriumi keskvõim oli
just muutnud paljude toormete ja komponentide hulgihindu, mis mõjutasid raskelt
meie tarbijaturgu. Sellest sundseisust ei teadnud kohalik elanikkond midagi. Pidevalt
muutuvad hinnad olid kõigile uus nähtus peale seda, kui hinnad olid püsinud ühesugused
aastakümneid. Sellised muutused elukorralduses olid sageli mõisetamatudmõistetamatud
ja hea pinnas meie iseseisvuspüüdluste torpedeerimiseks. Kuna mässu üks ajendeid
oli just hinnatõus, see teravik tuli kibekiiresti maha lõigata ja kahjumid
sisse võtta. Veel eelmisel õhtul käis kolleeg E. Eero Majandusministeeriumist,
minult hilistel õhtutundidel kodus, võtmas kooskõlastusallkirja
vastavasisulisele hindade külmutamise dokumendile. Tehtud. Valitsus teatas
hindade külmutamisest. Üks ettekääne mässuks vähem.
Ja järgmisel päeval, mil internatsid vägagi lootusrikkalt kogunesid
jälle Toompeale, siis … Siis jäin mina hiljaks. Polnud küll ära, kuid jäin
hiljaks. Meie kontor ( Riigi Hinnaamet) asus aadressil Toompea 1, seega kohe
Toompea lossi vastas. Juhtusin ühe kolleegiga arvamusi vahetama ja selleks
ajaks kui esiukseni jõudsin olid meie head kaasüürilised Kodukaitse/Piirivalve juba
ukse mässuliste võimaliku sissetungi vastu seestpoolt tugevate kuusetüvedega
kinni kiilunud. Tundsin end kui „orvuke“, teadmata kuhu/kellega ennast sättida.
Hõikusin kolleegidega (mobiile ju veel polnud), kas neil kõik korras ja
suundusin siis Lossi. Teatavasti paiknesid tol ajal nii Vabariigi Valitsus kui Ülemnõukogu
(tollane Seadusandja) mõlemad Toompea lossis. Meid kogunes mitu irdinimest ökonoomikaosakonda ja jälgisime pinevat
olukorda.
Olukord oli tõesti pinev selline 50/60 olukord. Kõigil olid meeles
eelnevate päevade traagilised sündmused Leedus, Lätis ja meie piiripunktide ründed.
Kõigil vasardas vapra näo varjus ärevus „Nüüd oli siis meie kord …“ Kuid kõik
olid täis vaimu vastu hakata, kui asi kirjuks kisub.
Millega vastu hakata? Relvad? Tol ajal oli relvadest natukene teine
arusaamine, teatavasti oli NSVL-s üldine relvakeeld, nii et isiklikke relvi
eriti polnud. Välja arvata jahirelvad ja selles kategoorias leidus nii karvaseid
kui sulelisi optilise sihikuga vintideni välja. Kuid kontoriinimestel, nagu meie
olime, … polnud midagi (kui mitte teravaid metalljoonlaudu ja
paberiklammerdajaid arvestada). Paarile kolleegile oli usaldatud püstolid ja
ülejäänud kerisid tuletõrjevoolikuid lahti, et veejoaga sissetungijaid peatada.
Mida veel? Hinnaameti maja ja lossi vahele oli veetud ridamisi suuri kivirahne,
et tankid päris ühe hooga lossihoovi sisse ei sõidaks ja teadmamehed rääkisid,
et varutud on tünnide viisi toiduõli (sic! kõige defitsiidi ajal), et nende
sisu mäest alla kallata. Ei tea kas sellel oli ka tõepõhja, kuid tuju tõstis
kindlasti.
Kui oma kabinetist vaatasin meie Kiek in de Köki poolses siseaias Andrus Hööveli kihutuskõnet majanduspiiri
kaitseteenistuse meestele. (Eesti Riiklik Piirikaitseamet moodustati valitsuse
määrusega alles 8. aprillil 1991.), siis polnud olukord enam nii nukker. Tahe,
kaitsetahe, oli olemas. Kihutuskõne oli
sütitav, kui Andrus ütles sisendavalt „Mehed ...“ siis tundus, et tõmbuti
kuidagi sirgemaks, sitkemaks. Kuid mehed seisid valvel, kasetümikad jalal. Relvi
ju polnud, olid kasetümikad. Seisid sirge seljaga. Tahet ja väge täis. Selline
relvastus siis.
Õnneks suutsid nii
meie tollased juhid, kui ka BJ kohalolek tekitada piisavalt segadust internatsides
ja õhtuks oli olukord rahunenud. Pääsesime näpilt. Aitäh tegijatele.
Siiski kolimine
Majandusministeeriumisse (kuigi tegutsesime Rahandusministeeriumi valdkonnas)
oli igati positiivne, sest sulpsasime keset kõige tihedamat infovälja. Ja nagu
reklaamides öeldaks, see polnud veel kõik. Ei tea, miks kuid saime endale uued
manulised/naabriks Eesti Panga. Jälle hästi, veel rohkem informatsiooni. Vaat
selline lugu.
Samal ajal podises
hinnareform omasoodu edasi. Nagu auväärsed kolleegid Heido Vitsur ja Raivo Vare
hiljutises raadiosaates tõdesid, siis ilma hinnareformita poleks olnud võimalik
ei majandusreform, omandireform ega rahareform. Küsite miks? Kas te kujutate
ette turupõhist majandusmudelit kus riik keskselt kinnitab ja muudab pea kõiki
hindu alates pastakasüdamike täitmisest kuni jahuussideni välja? Ei kujuta? No impeerium
üritas ja kukkus oma
(administratiiv)raskuse all kokku. Niisiis oli hinnareform nagu määrdeaine
teiste reformide edukaks sujumiseks. Hinnareform oli tohutu kombineerimine ühes
samm-sammult konkurentsiõigusele ülemineku ettevalmistamisega. Põnev.
Eesti Hinnaamet moodustati
1990 a alguses (HA oli üks esimesi moodustatud ameteid). Omariikluse
deklareerimine muutis kogu hinnasüsteemi loogikat liikudes rangetest riiklikest
hindadest vabaturu hinnakujunduse poole. Täiesti uus maailm. Kuid see hinnasüsteemi keeruline ja vastutusrikas töö õnnestus ainult seetõttu, et meil õnnestus
Hinnaametisse koguda riigi kõige andekamad ja visamad hinnaökonomistid. Kahjuks
jäi kõige targem hinnaökonomist, Einar, mängust välja, sest ta ütles IME
rahvale ühel avalikul debateerimisüritusel, et „Te olete kretiinid“, mis polnud
sisuliselt vale, kuid öelda uusülemustele otse, avalikult ja serviti … Auts,
see oli valus. Sellel olid tagajärjed. Hinnakomitee löödi laiali ja osakondade
juhatajad lahkusid demonstratiivselt. Miks? Elementaarne. Kui meid ja meie
oskusteavet ei usaldatud, siis milleks sellises töökeskkonnas toimetada? Mina maandusin Kaubandusministeeriumi välissuhete
osakonna juhataja kohale, kuid jätkasin Hinnaseaduse väljatöötamise töörühma
vedamist.
Vaadake, IME suund
(turumajandus, vabad hinnad, konkurentsi- ja tarbijakaitse) oli õige, kuid see
ei arvestanud tegelikke impeeriumist tulenevaid võimalusi. Võimaluste
optimaalseks ärakasutamiseks kutsuti meid kui valdkonna asjatundjaid hinnatööle tagasi. Tegelikult oli Hinnaamet
litsutud kahe jõu: vanameelsete ja liig uuemeelsete vahele, mis raskendas
optimaalset liikumiskiirust. Kõik muutus päevadega ja kõik tuli läbi arvutada
variantsuses. Kas te kujutate ette, et seda tehti ruudulise klade, joonlaua,
pastaka ja Canoni lauakalkulaatoriga (kalkulaatori, mitte arvutiga)? Tänu neile
selle eest. Miks tänada? Nagu märgitud, need tipptegijad olid tegelikult
määrdeaine reformide vahel ja sees nende sujuvaks liuglemiseks uue
majandusmudeli suunas. Veel aastaid peale neid pöördelisi sündmusi, kui
Hinnaamet oli ümber nimetatud Konkurentsiametis (sic!) ja sellele pandud
Konkurentsiseadusest tulenevad kohustused, siis jätkas see tippseltskond (ja
sellega liitunud lisakompetentsid) stabiilse , kuid kreatiivsed majandusmudeli kaitset.
See oli aeg, kui palgad olid madalad, karjäärivõimalused tühised ja paljud
kippusid purjetama silmapiiri poole oma õnne otsima. „Vanad grenaderid“ jäid ja
hoidsid liini, et amet päris tühjaks ei jääks. Laskusin piltlikult igal hommikul meie kontori ette porimatile ja
tänasid neid „vanu grenadere“ nende tehtu, nende pühendumuse ja nende püsimajäämise
eest. Veelkord aitäh teile. Ja kui mina ei täna, kes siis veel tänaks? Nii, et
veelkord … olge tänatud – „reformitiimi määrdemeistrid“. Te olite väga tähtis
tükk vabaduse ja reformide ajaloost.
18. augustil 1991
loodi Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee eesotsas asepresidendi Gennadi Janajeviga. Nii, nüüd oli see siis
käes - tõehetk. Olin oma pere just nädalalõpus Kurru juurde Tapale viinud. Suvitama.
Kurrul oli jaama lähedal lahe majake marja- ja õunaaiaga. Kurru oli minu
austatud kaasa veel austatum ema, kes pani endale ise nime – Kurr. Küsite miks?
Kas te kujutate, ette kuidas kõlaks lapse suust vanema, kes elab Tapal?
Loomulikult on see „tapavanaema“ või „tapa vanaema“. Ei kõla just sündsalt. Eks ole? Eluaegse pedagoogi ja koolijuhina
oskas Kurr alati leida lahendusi. Sündsaid lahendusi. Kurru juures oli just hea
koht suve veeta kui … rahulikud ajad olid. Nüüd sai see rahulik aeg otsa.
Küsite, kus olin
mina? Seegi kord läks jälle stiilipuhtalt, magasin sisse. 18 august oli kuum
maatuuleline suvepäev. Miks see maatuul tähtis on? Elasime tol ajal Hermanni
tänava kivisüdamega puumaja teise korruse ühiskorteris. Ajastuomaselt oli seal
soojal ajal soe ja külmal külm. Kuumal suvepäeval päästis vaid pärani avatud
aknad (või vähemalt nii meile tundus), kuid maatuul tähendas seda, et jäime
Sossi tehasest allatuult. Keskkonnanõuded
olid sel ajal sellised kui olid ja paberikeeduse aurud lasti vabalt tuulel
laiali kanda. See oli selline raske kemikaalimaitseline ollus, mille tulemusel
ärkasid öösel hing väävlisudust kinni ja tormasid aknaid kinni panema. Lisaks
pinisesid toas ka sääsed. Oeh, nende jahtimine tegi magamise peaaegu võimatuks.
Niisiis esmaspäeva hommikul oli enesetunne nagu välja essutud õunamoosil.
Peaaegu oleksin sisse maganud. Rutuliselt tööle „kimades“ kohtasin parklas
samuti saabuvat kantslerit, kes küsis „Mida sa asjast arvan?“. Millest? Ja siis
läks masin käima. Oli saabunud tõe hetk.
„1991. aastal oli
rahulolematus Mihhail Gorbatšovi perestroikapoliitikaga pidevalt
suurenenud. Oli saanud järjest selgemaks, et tema aeglustuvad reformid ei suuda
majandust ega riiki päästa. Viimases hädas oli Gorbatšov leppinud liidulepingu sõlmimisega. Ent see tähendas
vanameelsete kommunistide arvates NSV Liidu lõppu, vähemalt kommunistliku ja
maailmapoliitilise suurvõimuna. „ (Vikipeedia). 20 augustil pidid toimuma
esimesed liidulepingu allkirjastamise üritused, seda püütigi vavameelsete poolt
ära hoida.
Vanameelsete
närvid ei pidanud vastu ja 18. augustil 1991 loodi Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee, millele järgnes ustavate
väeosade aktiveerimine tähendas, et paralleeluniversium oli jõudnud meie õuele.
„19. augusti 1991 hommikul helistas Balti
sõjaväeringkonna ülem kindralpolkovnik Fjodor Kuzmin riikliku
erakorralise komitee nimel EV Ülemnõukogu esimehele Arnold Rüütlile ja
teavitas, et erakorraline komitee on kõrgeima võimu Baltimaades tema kätte
andnud ning Kuzmin keelas ära kõik meeleavaldused ja rahvakogunemised
ning NSV Liidu
konstitutsiooniga vastuolus olnud Eesti seaduste tühistamist.“
(Vikipeedia). Tundub, et siin paiknevaid väeosi ei usaldatud (et võib-olla on
nakatunud vabaduspisikusse) ja liikvele pandi Pihkva „dessantnikud“. Seekord ei
tulnud Sossi moest alla väävlitoss, vaid lõgisesid impeeriumi soomukid. Valjult
ja krigisevalt. Kurjakuulutavalt. Memmed Tartu maantee ääres ahhetasid, et
„Nüüd rikuvad sillutise ja trammitee ära“. Selline huvitavalt inimlik enesekaitseline seisund, sest kui impeeriumi rünnak
oleks õnnestunud oleks ära rikutud palju enamat kui sillutis. Seekord läks
siiski õnneks. Jälle.
Kuigi meilgi oli
mitmeid kaitseeesmärgilisi rahvaalgatuslikke kogumeid, siis kaitseväge ju veel
polnud. Nagu märgitud, siis Piirivalve oli organisatsioonina alles loodud,
kasvades välja Kodukaitse struktuuridest. Politsei oli ka verisulis, vahetades märtsist 1991 välja senise miilitsa (mis oli
selleks ajaks pigem vormivahetus). Pealegi oli tegemist korrakaitseliste mitte
lahingüksustega.
Midagi siiski oli. Vaheriigi ajal
käibis anekdoot kus populaarselt Armeenia raadiolt küsiti „Miks eestlased oma
mustsõstrapõõsaid petrooliga kastavad?“ Armeenia raadio vastas: „Elementaarne,
neil on põõsa alla kuulipildujad peidetud ja kastavad petrooliga, et rooste ei
läheks. No, et kui vaja oleks kohe võtta.“ Umbes
selline oligi meil varustatus relvadega, kui taasiseseisvumine algas. Kaitseliit (taaskäivitati rahvaalgatuse
korras 17. veebruaril 1990 a) taastati juriidiliselt
alles 4. septembril 1991 ja arvati 28.
aprillil 1992 Eesti Kaitsejõudude koosseisu.“
(Vikipeedia). Niisiis oli aeg vaadata üle kuidas oli mõjunud petrooliga
kastmine mustsõstrapõõsastele ja selle all olevale. Kõik lõid kaasa, igaüks
omal moel ja oma võimaluste piires. Näiteks Lõuna-Eestis Saverna kandis
kostitasid külamehed mööda maanteed Tallinna poole liikunud dessantväelasi
viinaga. "Andsime neile viina. Neljast kastist aitas. Kaks esimest kasti
haarati kiiresti," meenutab viinajagaja, tollane kolhoosnik Relvo Värton.
"Tahtsime, et nad jõuaksid Tallinna väsinuna. Viina tõin oma keldrist. See
oli rohelise sildiga Moskovskaja. Kastid on siiani alles, mõned tühjad
pudelidki." Värtoni sõnul kustutati Valgjärve telemastis tuled, et kolonn
seda üles ei leiaks. Ja nagu viinast veel vähe oleks, vahetati tee ääres viidad
ära: et dessantväelased vale teed läheksid. Osa jõudnudki hoopis teise kanti
välja.“ (ÕL
19.08.21). Mida teatas ametlik info vägede Eestisse liigutamise osas? Hm? „Sõjaväe
Eestisse toomise ettekäändeks on sõjalised õppused, mille eesmärk olevat
radioaktiivsete ainete lekke tagajärgede likvideerimise harjutamine.“ Oeh, ikka
see sama vana ja väsinud vassimine.
Augustiärevuse aegu
Augustiärevuse ajal tegigi igaüks
oma asja, poliitikud poliitikaasja, ametnikud tegid oma ametnikuasja, kodanikud
kodanikuasja, kaitseüksused kaitseasja ja meie oma kontoris tegime hinnaasja. Vaadake,
hindadest ei pääse keegi ei kunagi. Kui maksudest võib veel pääseda (mingiks
ajaks), siis kauba eest tuleb maksta nii või teisiti. Ostuks-müügiks on vaja
hinda. Kontoris oli olukord muidugi veidi kaootiline, kõik püüdsid oma
võrgustikest immutada teadmisi, mis kuskil sünnib. Telefonid õnneks töötasid.
Inimesed ka.
Ärevuseks oli ka põhjust. Esiteks
oma internatsid, kes püüdsid olukorda oma kasuks pöörata. Teiseks kohalik imperiaalne
sõjaväeline struktuur. Kolmandaks dessantnikud. „ Tallinna lennuväljal
maandub sõjaväe transpordilennuk, kust väljub poolsada dessantväelast koos
veoautoga GAZ 66 ja väliköögiga. Tallinna reisisadam on suletud. Sõjavägi
põhjendab asja õppustega lahel.“ Seega supiköögid olid kohal ja meri lukus. Kui Pihkva
dessantnikud juba 19.08 liikvele läksid ja 20.08 Tallinnasse jõudsid, siis … 76. kaardiväe õhudessantdiviis polnud
niisama üksus, see oli osalenud mitmete rahutuste ja konfliktide mahasurumises Armeenias, Aserbaidžaanis, Gruusias, Kõrgõzstanis, Põhja- ja Lõuna-Osseetias.
Seega kogenud „konfliktilahendajad“ … impeeriumi igas nurgas.
Kõige pikem päev
Eelmisel päeval
oli Ülemnõukogu juhataja Ülo
Nugis ette lugenud üleskutse: rahvas,
tulge Televisiooni- ja Raadiomaja kaitsele! „Naised-lapsed jätke koju! Terariistu
ja vormirõivaid pole vaja.“ Vilniuse ja Riia sündmused olid näidanud, et just
nendest objektidest alustati vabaduspüüdluste mahasurumist. See üleskutse
leidis hulgaliselt järgijaid. Igatahes Telemaja ümbruses oli „Nõukogude sõjatehnika sissesõidu takistamiseks olid
tänava otstele paigutatud rasked veoautod, mis sel otstarbel koormati ka
kruusaga. Mõned autod täideti ka kütusepaakidega, et need vajadusel süüdata“
(Vikipeedia).
Mida te jokutate? Pikima
päeva jätk
See, et Toompeal kohe
tulipalavalt vabariiki välja ei kuulutatud oli siiski sügav sisu. Nagu Vanaema
Marie ütles: „On ainult kaks kiiret asja: üks neist on hädaline asi ja teine on
kirbu kinnivõtmine, teised asjad ei ole rutulised.“ Siin polnud tegemist kirbu
kinnivõtmisega, nii et mõtlemine oli igati kohane. Küsimus oli: millist
vabariiki välja kuulutada? Kes kuulutab? Paaril viimasel aastal oli tugev
vastasseis Vaheriigi struktuuride ja Eesti Komitee vahel võtnud kohati vägagi
konfliktse vormi. Paradoksaalselt olid osad Eesti komitee liikmed valitud ka
Ülemnõukogusse ja samuti osa Ülemnõukogu liikmeid valitud Eesti Komiteesse. Need
kaks kogu vaatasid nagu eri otstest ühte ja samasse torusse. Küsimus oli
selles, kas taastada Eesti vabariigi iseseisvus või luua uus Riik. Tegemist oli
põhimõttelise otsusega. Väga põhimõttelisega. Lõpuks – hilisõhtul - kõlas „Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugise ajalooline
haamrilöök. 69 poolthäälega võetakse vastu Eesti Kongressi juhtidega
kooskõlastatud otsus, millega kuulutatakse Eesti riiklik iseseisvus taastatuks.
Eesti oli kuulutanud oma iseseisvuse taastatuks.“ Poole sajandiline kooma oli
lõppenud.
Eesti Vabariigi
Ülemnõukogu 1991. aasta "Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest"
põhines Eesti Vabariigi õiguslikul järjepidevusel, seetõttu on peetud
korrektsemaks sõnastust "Eesti iseseisvuse taastamine".
"Taasiseseisvumine" ei ole nii täpne. Ülemnõukogu otsustas
"kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust". See eeldab, et
õiguslik järjepidevus ei olnud vahepeal katkenud. Samal põhjusel ei peeta
korrektseks kasutada Eesti puhul "esimene vabariik" ja "teine
vabariik", mida Prantsusmaa eeskujul on mõnikord tehtud. Tagantjärele
on Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja eesti Kongressi ühisele otsusele jõudmist peetud oluliseks
sündmuseks Paul-Eerik Rummo sõnul oli niihästi pragmaatiliselt kui ka puht riigiõiguslikult
väga hea, et otsustati taastada 1918. aastal loodud Eesti Vabariik ega
tekitatud mingit uut, Nõukogude Liidust lahku löönud moodustist.“ Poolesajandine
kooma oli lõppenud. Samuti pöördus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ka maailma
riikide parlamentide ja valitsuste poole teatades iseseisvuse taastamisest ja
paludes selle otsuse tunnustamist.
22. augustil 1991 tunnustas Island esimese
lääneriigina Eesti Vabariigi iseseisvust. Samal päeval teatas Pariisis viibinud
Vene NFSV välisminister, et Venemaa tunnustab Balti riikide iseseisvust ja 24.
augustil taastunnustas Vene Föderatsioon ametlikult Eesti Vabariiki kui
iseseisvat riiki. Olime rahvusvaheliselt tunnustatud iseseisev riik. Meie teiega oleme
vabad inimesed vabas riigis, kuid me seisame endiselt risttee(de)l nagu
täheldas Harari, et „meie praegune olukord ei ole loomulik ega
paratamatu ning et seetõttu seisab meie ees rohkem võimalusi, kui suudame
kujutada.“. Olgem siis nutikad valima … vabadust. Ikka ja jälle
Palju õnne, õnne, õnne .... meile, teile, kõigile!!!
No comments:
Post a Comment