Nüüd kui kohalik valitsemishanke treeningperiood läheb üle võis(t)luseks eksistentsi eest,
muutub mänguväli ärritavalt närvesöövaks. Õige ka, valitsemishange on
valitsemishange. Olelusvõitluse
kulminatsioon poliitturul. Poliitturg on ärevil. Levivad kõige uskumatumad
teooriad ja hirmud. No see, et üksteise kohta inetusi öeldakse on selle
mänguvälja näotu tava, kuigi ei peaks olema. Üldse arvan, et virilad, pahatahtlikud,
kurjad inimesed ei peks (tegelikult ei tohi) osaleda poliitturul.
Pahatahtlikkus ja kurvameelsus sünnitatavad vaid pahatahtlikkust ja
kurvameelsust. Ja kõik need negativistlikud lood …. Uh. Kuid me ei tõrju neid
vaid oleme „sündsad“ ja „kannatame ära“. Usume? Miks? 16 „Mõistsin, et üks põhjus, miks inimesed
valeuskumuse külge klammerduvad on see, et mõnikord on enesepettus otstarbekas –
see võimaldab meil saavutada kasulikke sotsiaalseid, psühholoogilisi või
bioloogilisi eesmärke. Valeuskumusele toetumine ei ole alati märk idiootsusest,
patoloogiast või kaabaklikkusest.“
„Nägin, et salajased paktid petturite ja petetavate vahel
on üldlevinud ja lisaks ka kasulikud, tavaliselt funktsionaalsed ning mõnikord
keskse tähtsusega. Need võivad kujundada meie omavaheliste suhete kvaliteeti.
Need võivad olla meie kogukonna edukuse aluseks.“ ( S Vedantam B Mesler „Kasulikud
luulud“ RR 2022 Lk 16). Nii, et uskudes või õigemini teeseldes uskumist saame
kasu? Kummaline. „Petturid kasutavad seda võtet sageli. Kõige keerukamad
pettused ei tegele niivõrd ohvrite petmisega, kuivõrd need loovad õiged
tingimused selleks, et ohvrid end ise petaksid.“ (145)
Kuid see on ju pöörane. Mulle meeldib pigem G Cardone`i (
„Müü ise või müüakse sulle.“ Million Mindset 2018 lk166) suhtumine: „Suhtu negatiivsesse juttu kui prügisse. Pane
koju ja kontorisse silt „Negatiivse jutu vaba tsoon“. Ära luba inimestel enda
ümber negatiivselt rääkida. Sa ei vaja seda. Võta sedakui prügi ning ära luba
kellelgi oma progi oma keskkonda visata ega jätta.“ „Alusta juba täna
negatiivsusvaba dieeti.“ Just sellise reegli kehtestaksin poliitturu ülimaks
aluspõhimõtteks. Eks ole vahva , aga … Aga mis siis valimiskampaaniatest saaks?
Kuid ikkagi ….
Lähtudes piirideta mängu teooriast peaksid poliitturu
konkurendid suhtuma üksteisesse nagu väärilised rivaalid, mitte kui vaenlased S
Sinek´i ( „Piirideta mäng“ Million Mindset OÜ 2021
Lk 158/169) sedastab, et: „Väärikas rivaal on mängu teine
mängija, kes väärib võrdlemist. Väärikad rivaalid võivad olla meie valdkonna
mängijad või valdkonnavälised mängijad. Nad võivad olla meie vihavaenlased,
mõnikord ka koostööpartnerid või kolleegid. Pole isegi tähtis, kas nad mängivad
mängu piiratud või piirituhoiakuga, kuni meie enda hoiak on piiritu. Hoolimata
sellest, kes nad on või kust me nad leiame, põhiline on see, et nad teevad
midagi (või paljusid asju) sama hästi või paremini kui meie. (…) Me ei pea
kõike neis imetlema, iga asjaga nõustuma või nad ei pea meile meeldima. Me
lihtsalt teadvustame endale, et neil on tugevusi ja oskusi, millest saaksime
üht-teist õppida.“
„Eesmärgipimedus
on see, kui oleme oma eesmärgis nii kinni või nii veendunud, veendunud teiste
mängijate vale-eesmärgis, et me ei märka enam teiste tugevusi ega ka enda
nõrkusi. Usume vääralt, et nad pole võrdlemist väärt pelgalt seetõttu, et me ei
nõustu nendega, et nad ei meeldi meile või et peame neid moraalselt eemaletõukavateks.
Me ei suuda näha, milles nad on tegelikult tõhusad või isegi paremad kui meie
ning et meil oleks neilt midagi õppida.“
Kuid tõsiasi on, et pidukonnad
ei suhtu teistesse pidukondadesse nagu väärilistesse rivaalidesse vaid hävitusloogikast
lähtudes, luues üha rohkem valijate seisukohalt ebaolulisi lugusid eirates
seetõttu teemasid, mis on (kindlas kõneviisis) tähtsad kõrgeima võimu kandjale.
Kohati joostakse oma lugudega tegelikkuse lati alt sirge seljaga läbi ilma häbi
tundmata.
Muudame vaatenuka
Lisaks sellele on kasutusel ka
põhivajaduste lahenduste arutelult sumbuda kõrvalistesse (kuid
skandaalihõngulistesse) mugavusaruteludesse. Näiteks lokkab püsimüüt raha
määravast jõust valitsemishanke võitmiseks, mis jätab kuidagi ühekülgse ja
ülepaisutatud mulje. Hea lihtne kasutada ja kasu sellest arutlusest pole just
üleliia suur, sest see pole ei raha ega poliitturu liikumise käivitavaks tikliks. Hm, selle loo põhimotiiv
on umbes selline, et kellel on rohkem raha, see ka võidab valimised? Midagi
sellist nagu males, et valged alustavad ja võidavad? Kuid ei võida alati. Kui
see oleks tõsi, siis poleks ei valimisi ega malematše vajagi, vaid tegemist
oleks õnnemänguga, kellele sattuvad valged malendid, see võidab? Nii, et ainuüksi
rahast võiduks ei piisa.
Vaatame selle rahamüüdi taha
või õigemini püüame moodustada üht järjekordset loogilist jada valitsemishanke
võidu ja raha korrelatsiooni kohta.
Tundub, et me vaatame
valimise, valitsemise ja raha suhet vale nurga alt. Valimiste rahastamine on
nagu jäämäe veepealne osa, kuid olemuslik probleem asub vee all.
Eriti huvitav võiks olla küsimus rahast enne ja pärast valitsemishanke toimumist. (Hoiatus!
Nõrganärvilistel mitte lugeda.)
Keskendumisest
Lõbus telkimistuhin, kus
poliitturg on välja hõiganud oma ilulahendused, kuidas meie elu teiega (veelgi)
paremaks muuta on läinud üle „pasteerimisfaasi“, võitlus on jõudnud piinlikust
tekitavate debattideni kus konkurentidele püütakse igal võimalikul moel „essusti“
öelda, püüdes tõestada, et rivaal ei saa probleemi lahendusest või isegi selle
olemusest aru. Kuid „Mõnikord veename end tegelema valede
probleemidega. Väljaanne The Times ennustas 1894 aastal, kui Londonis vedas
inimesi igapäevaselt rohkem kui 60 000 hobust, et „50 aasta pärast on kõik
Londoni tänavad mattunud kolmemeetrise sõnnikukihi alla“. Jätame hetkeks
kõrvale selle konkreetse õudusunenäo logistilise usutavuse (…) Ometi ei olnud
see kartus täiesti põhjendamatu: need 60 000 hobust „tootsid“ päevas
keskmiselt 9-15 kilo sõnnikut. Esimesel rahvusvahelisel linnaplaneerimise
teemalisel kohtumisel New Yorgis 1898 aastal oli hobusesõnniku kriis
konverentsi peateemaks. Õnneks, nagu me kõik teame, ei tulnud seda kriisi
kunagi. Selle kõrvaldas auto tulek. (Ja nüüd põhjustavad meile omakorda suuri
probleeme autode väljaheited – CO2 ja tahked osakesed.)“ (D Heath „Ülesvoolu“
ÄP 2022 Lk 40). Samamoodi on rahaga, me oleme kapseldunud müüti, et
kellel on rohkem raha see … võidab? Kulutades võidad? Hmm? Kas see on ikka
niimoodi? Äkki on see jutt „kolmemeetrilise sõnnikukihi jutt“?
Korelatsioonideta korelatsioonid
Üks vaatenurk. Vaadake raha on tähtis ja (valitsemis)hankevõit
on tähtis, kuid tegelikkuses on järjekord teistpidi: hanke võitja pääseb
neljaks aastaks „raha valitsema“! Võib-olla on rahast lähtuv võiduteooria puhul
tegemist võltskorrelatsiooniga? Näiteks „Tyler
Vigenil on veebikülg, kus selle näitlikustamiseks tuuakse kõige veidramaid
korrelatsioone (…) Kui kõige kergematest juhtumitest rääkida, siis margariini
tarbimine elaniku kohta on korrelatsioonis lahutuste määraga Maine´i
osariigis.“ (A Edmans „Võib sisaldada valet“ ÄP 2025 lk 132). Samal lehel on ka
korrelatsioon basseini uppunute ja N Cage esinemise vahel filmides. Hm, mõned
asjad maailmas ei ole põhjuslikus seoses, vaid on lihtsalt juhused.
Pealegi eksime meie teiega tihti tegelike
korrelatsioonide hindamisel, me tõlgendame neid valesti. Üks ilmekas näide
tuleneb IIMS aegsest arutlusest, kuidas kaitsta lennukeid vastase tule eest.
Loomulik tundus lisada soomust sinna, kus auke „Kuid matemaatik Abraham Wald
arvas, et õige lähenemine oli täpselt vastupidine. Lisasoomus, väitis ta, peaks
minema sinna, kus kuuliaugud puuduvad, mitte sinna, kus neid näha on. Wald nägi
midagi, mis jäi kõigil teistel pimetähni varju. Ta mõistis, et vaatasid ainult
lennukeid, mis olid vastase tule üle elanud ja turvaliselt koju naasnud, mitte
neid, mis alla kukkusid ja süttisid. Teisisõnu, kuuliaugud näitasid kohti, kus lennukid
olid kõige tugevamad, mitte kõige nõrgemad. Lõppude lõpuks suutsid need lennukid
üle elada selle, et nende keskosa muudeti Šveitsi juustuks. Kõige haavatavam
osa lennukist oli mootor, mis allesjäänud lennukitel polnud üldse kahjustatud.
Nad ei näinud mootorites mingeid auke – mitte seepärast, et need nende pihta ei
lastaks, vaid seepärast, et need lennukid, mis pihta said, ei naasnud koju.
Seega pakkus Wade välja. Et tugevdada tuleb mootorite soomust.“ Lk 206). Eks
ole vahva näha seoseid õige nurga alt, mitte takerduda juhuslikkusesse.
Lahtisidumine
Teine vaatenurk. Rahast peab rääkima, sest valitsemishanke
võiduks kulutatud raha pole iseenesest oluline, vaid oluline on see … millise legitiimse (valimistel
saadud volitused) raharessursi saavad
enda valdusesse (jagamiseks) valitsemishanke võitjad. Vaadake meie teiega ei
vali ilusaid inimesi meile kauneid jutte rääkima, vaid tegelema meie poolt
antud volituste piires, et meile teiega luua paimate eduvõimaluste keskkonda.
Viimasel ajal on küll tegevuste legitiimsus ja rahastuse suund läinud
ohtlikkusse lappesse võrreldes hankel lubatuga. Ütleme niimoodi, et
valimislubadustel ja raha kasutamisel peale valitsemishanke võitu on üpris
habras puutumus. Poliitturg on kohati asunud toimima eraldi saadud volitustest,
panustades iseenda teenindamisele. Bo
Balderson („Parteijuht lahkub surma läbi“
Eesti Raamat Tallinn 1995 Lk 118) toob vahva kirjelduse Rootsist: „Vallamaja
paistis kaugele. See kõrgus tasasel maal nagu keskaegne katedraal. … Trepp oli
pikk, lai ja imposantne, just nagu selleks ehitatud, et nuriseval avalikkusel
võhm välja pigistada …”
Vallavanem
tutvustades oma valdusi „ Siin esimesel korrusel on meil planeerimisosakond ja
vallavolinike koosolekusaal”, „Ja siin teisel korrusel on meil, on meil
planeerimisosakond, piirkondlik maksuvalitsus ja vallavolinike koosolekusaal”
„”Aga planeerimisosakond oli ju all?”
„”Siin asub kõrgem planeerimine” Kolmandal korrusel on meil
ehituskontor, vabaajakomisjonid ja vallavolinike koosolekusaal” „Pidage!”
hüüdis minister, „Vallavolinike koosolekusaal oli ju esimesel korrusel? Ja
teisel?” „Koosolekusaal läheb läbi kolme korruse” „Nii, et meie nõupidamistel
on kõrge lend.” Korruseid ja komisjone oli veelgi, aga kuskil pärast
kaheksandat korrust läksin ma arvestustega segi.” Jne. Ja-ah, lahtisidumine.
Raha kui universaalse korra
element ja usaldussüsteem
Kui me valitsemishankel lahtisidumisnurka ja valitsemishanke
võitmiseks võimiseks kulutatud raha ning võidust tuleneva kasu vaatenurki ei
vaata, siis meie teiega … kobame pimeduses. Sellisel juhul pole valitsemishanke
mäng enam nüansirikas malemäng, vaid õnnemäng. Legend raha võimust valimiste võidus on
üldlevinud, kuid tegelikult on niimoodi, et „Inimtsivilisatsioon
on sõna otseses mõttes sotsiaalse reaalsuse abil ülesse ehitatud. Enamik asju
meie elus sotsiaalselt konstrueeritud: töökoht, aadress, valitsus ja seadused,
ühiskondlik staatus. Sõdu peetakse ja naabreid tapetakse naabrite poolt ikka
sotsiaalse reaalsuse nimel.“ Ja „Raha on klassikaline sotsiaalse reaalsuse
näide.“ (L F Barrett „Kuidas luuakse emotsioone“ Helios 2025 Lk 214).
Niisiis… raha kui sotsiaalne reaalsus? Mida me selle „reaalusega
peale hakkame? Ei saanud aru? Y. N. Harari („Sapiens.
Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 224/245/2359
seletab oma lobedal moel raha olemust järgnevalt: „Esimesena tekkinud universaalne kord oli
majanduslik: see oli rahaline kord. Teisena tekkinud universaalne kord oli
poliitiline: see oli imperiaalne kord. Ning kolmandana tekkinud universaalne
kord oli religioosne: see oli universaalsete religioonide – budismi, kristluse
ja islami – kord.“
„Alustan seda lugu kõigi
aegade suurima vallutajaga, kes ilmutas ääretut vastupidavust ja
kohanemisvõimet, muutes inimesed oma andunud järgijateks. See vallutaja on
raha. Inimesed, kes ei usu sama jumalat või ei allu samale valitsejale, on enam
kui varmad kasutama sama raha. Hoolimata kogu oma vihast USA kultuuri, USA
religiooni ja USA poliitika vastu meeldisid Osama bin Ladenile väga USA
dollarid. Kuidas suutis raha korda saata seda, mida jumalatel ja kuningatel üle
jõu käis?“
„Miks peaks keegi vahetama viljaka riisipõllu
peotäie kasutute kaurikarpide vastu? Miks te olete valmis bürgeriputkas
töötama, kindlustuspoliise müüma või kolme kasvatamatut jõnglast hoidma, kui te
ei saa selle vastu muud kui mõned värvilised paberitükid?
Inimesed on
valmis nii toimima juhul, kui nad usaldavad oma kollektiivse kujutlusvõime
vilju. Usaldus on toormaterjal, millest igasugune raha on tehtud. (…) Raha on
seega vastastikuse usalduse süsteem, ja mitte lihtsalt mingisugune vastastikuse
usalduse süsteem, vaid kõige universaalsem ja tõhusam vastastikuse usalduse
süsteem, mis kunagi leiutatud.
Sellise usalduse
loomiseks läks vaja väga keerulist ja pikaaegset poliitiliste, sotsiaalsete ja
majanduslike suhete võrgustikku. Miks ma usun kaurikarpi või kuldmünti või
dollarisse? Sest mu naaber usub neisse. Ja mu naaber usub neisse, sest mina
usun neisse.“
„Filosoofid, mõtlejad ja prohvetid on raha
tuhandeid aastaid poriga loopinud ning nimetanud seda kogu kurja juureks.
Tegelikult on raha aga inimese sallivuse tippsaavutus. Raha on palju
eelarvamustevabam kui keeled, riikide seadused, kultuurikoodid, religioonid ja
sotsiaalsed tavad. Raha on ainuke inimese loodud usalduslikkuse süsteem, mis
suudab ületada pea igasuguse kultuurilise lõhe ning ei diskrimineeri kedagi
tema religiooni, soo, rassi, vanuse või seksuaalse orientatsiooni tõttu.
Inimesed kes üksteist ei tunne ega usalda, saavad tänu rahale edukalt koostööd
teha.“
„Rahal on aga
veelgi tumedam pool (…) Me ei usalda võõrast ega naabrit – me usaldame münti,
mis neil rahakotis on. Kui neil raha otsa saab, saab otsa ka meie usaldus nende
vastu.“ Vaat selline lugu.
Raha jäävuse seadus
Mulle endale meeldib J Belfort´i ( „Hundi kombel.“ NGU Solusions Lk 192) „kontseptsuun“:
„Muide, ärge kunagi unustage, et raha
pole sisuliselt midagi muud kui talletatud energia. Põhimõtteliselt kulutate
energiat mingisugust tööd tehes, mille eest saate vastu raha. Osa sellest
rahast läheb muidugi põhiliste elamiskulude peame – toit, peavari, riided,
ravikulud. Üldine arvete maksmine – ja ülejäänu hoiustate panka, kus see
esindab talletatud energiat, mida võib valla päästa ükskõik mil moel teile
meeldib, hetkelise etteteatamisega.
Selle tulemusena, kui palute
kellelgi tegutsema hakata ja endale nende raske vaevaga teenitud raha saata,
palute neil kulutada oma talletatud energiat. Seega peaksite veenduma, et
hüvitate selle energiakulutuse seeläbi, et toote välja kõik väärtuslikud kasud,
mida ta vastutasuks saab.
Sisuliselt peaksite tegema kristallselgeks fakti, et
niipea kui ta ütleb jah, saab ta tohutul hulgal väärtuslikke kasusid ja energia
hulk, mida ta peab kulutama, on tunduvalt väiksem.“ Eks ole vahva, seda enam,
et see ühtib minu „Raha jäävuse seadusega“, mis ütleb, et raha ei tule juurde
ega lähe vähemaks (kui ei tekki lisandväärtust), vaid läheb ühest taskust teise.
Ehhee, ilmselt tundiste juba ära energia jäävuse seaduse kaveri. Meeldib või ei
meeldi, kuid nii nagu energia jäävuse seadus on (meie praeguste teadmiste
juures) üks füüsika põhiseadusi, nii on seda ka raha jäävuse seadus.
Just seda teie - poliitinimesed - valitsemishankes teete
- „palute kellelgi tegutsema hakata ja endale nende raske vaevaga teenitud raha
saata, palute neil kulutada oma talletatud energiat“. Raha läheb ühest taskust teise – raha jäävuse
seadus.
JFK eksiarvamus
Ja kuigi JFK avaldas
arvamust, et „ Poliitika on nagu sõda. Siingi on võiduks vaja kolme
asja, Esimene on raha, teine on raha ja kolmas on raha.“ ( R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004 Lk 136),
siis on see ilmselt rohkem tagasijõudnud lennukite vaatenurk, mitte laiem vaade.
Usutavam tundub S. D. Levitt´i, S. J. Dubner´i (
„Freakonomics. Hullumajandus“ EE kirjastus 2008 Lk 8/9/10) selgitus
valimisvõitluse ja raha korrelatsiooni kohta: „“Suure tõenäosusega annate
valimisvõitlusse oma panuse ühel juhul kahest: kas siis, kui rebimine on
äärmiselt tihe ja te usute, et teie raha võib tulemust mõjutada , või siis, kui
üks kandidaat on üsna kindel võitja ning teie soovite aupaistest osa saada või
tulevikus mingit sorti erikohtlemist saavutada.
Mitte mingil juhul aga ei panusta te kandidaadile, kes üsna kindlalt
kaotab. (…) Seega saavad parteide esinumbrid ja uueks ametiajaks kandideerijad
palju rohkem raha kui kesisemate võimalustega kandidaadid.“
„ Üllatus on järgmine: summal, mille
kandidaadid kulutavad pole peaaegu mingit tähtsust. Võitjakandidaat võib
kulutada poole vähem ja kaotada vaid ühe protsendi häältest. Samas võib
kaotav kandidaat oma kulutused kahekordistada,
ent tulemuseks on ikkagi vaid üks protsent lisahääli. Poliitikas ei ole tähtis
see, kui palju sa valimistel kulutad, vaid see, kes sa oled. (…) Osa kandidaate
mõjub hääletajatele loomupäraselt ligitõmbavalt ja teised lihtsalt ei mõju ning
ükski rahasumma saa seda oluliselt muuta.“ Nii, et milline võiks olla korrelatsioon
valimisvõidu ja rahakasutuse vahel?
„Aga kuidas on lood valimiste aabitsatõe teise
poolega – et kampaaniale kulutatud rahasummad on sündsusetult suured? Tavalisel
valimisperioodil, mil käimas on presidendi, senati ja esindajate koja
kampaaniad, kulutatakse terve aasta kohta umbes miljard dollarit. See tundub
väga suure rahana, kuni võrdlete seda millegagi, mis tundub demokraatlikest
valimistest vähem tähtis. Sama suure summa kulutavad ameeriklased aastas
närimiskummile.“ Väga tummine näide, mis näitab, et valitsemishanke võitmisele kulutatav
raha on tegelikult peenraha võrreldes valitsemishanke võimise
rahaliigutamisvõimalustega.
SPQR
See, et raha on valimisvõidus mitte
kõige tähtsam komponent, siis (väär)usk raha võimesse valimisi võita on püsinud
ilmselt aegade algusest.
„Valimiskampaania korraldamine võis Roomas olla päris
kulukas ettevõtmine. Meie ajaarvamise eelseks 1 sajandiks oli see omandanud omamoodi pillava helduse, mida pole
kerge eristada altkäemaksude andmisest. Panused olid kõrged. Mehed, kes edu
saavutasid, oli võimalus oma kulutused ametisoodustustega tagasi saada, olgu
seaduslikult või mitte. Läbipõruja – ja sarnaselt sõjas lüüasaamisega oli
neid Roomas palju rohkem, kui tavaliselt tunnistatakse – langes üha enam
võlgadesse.“ Peaaegu nagu tänapäeval. Vähemalt
tuttavlik. Selles lõigus on kolm tähtsat teadmist: „oli see omandanud omamoodi
pillava helduse“, „mida pole kerge
eristada altkäemaksude andmisest“, „kes edu saavutasid, oli võimalus oma
kulutused ametisoodustustega tagasi saada, olgu seaduslikult või mitte.“ M
Beard „SPQR“ Varrak 2017 Lk 26)
Kui jätta kõik kaunid sõnad kõrvale, siis tugineb ka
tänapäeva valitsemishankes osalemine samale mehhanismile – raha kulutamine enne
valitsemishanget ja valitsemishanke võitmisest tulenevate ametisoodustuste
kaudu tagasi saadav peavad olema korrelatsioonis. Samas oleme näinud neid
kandidaate, kes on valimiskampaaniat teinud peaaegu ilma rahata ja võitnud.
Suurelt. Ilmneb just see, et „ei ole tähtis see, kui palju sa valimistel kulutad,
vaid see, kes sa oled.“ Sama tendents ilmneb praegu ka Kahevahelpidukonna tegevuses,
raha ei ole (on vaid võlad), kuid ennustuskontorid prognoosivad Peamises Linnas
neile valimisvõitu. Hm, kummaline?
Lihtsalt kõrvalmärkusena S.
Bythell („Raamatukaupmehe päevik“ Ühinenud ajakirjad 2019 Lk 117) tõlgendus
„Üks tema paljudest hindamatutest nõuannetest kõlas „Minu moto on sama, mis
Rooma sõjaväel: SPQR – small profit, quick return.“
… odavalt ostes
Probleem on selles, et kuna müüt
raha võimust on nii valdav ja lihtsalt kasutatav, siis püütakse poliitturul
teha „kulutusi juba ette“ st lubada valijatele … eee … vahendite/varade
ümberjagamist. Või pakutakse hoopis tasu hääle eest, altkäemaksu? Valimislubadus kui legaalne altkäemaksu pakkumine? Hmm? W Bonner, A Wiggin („Võla impeerium“ Balti
Raamat 2007 Lk 189) kirjeldavad sed situatsiooni järgnevalt: „Lyndon Johnsonil ei olnud raha, millega
finantseerida juba alustatud Suure Ühiskonna programme. Ta võis anda raha vaid
ühele hääletajale, võttes selle teiselt. Selleks et Paulile maksta, pidi
röövima Peetrit. Aga vargus ei ole mõrv
ja suur osa demokraatliku riigi kodanikest mitte ainult ei lepi väikese
vargusega, vaid nende jaoks oleks see lausa teretulnud – eriti kui seda tehakse
nende endi huvides. (…) Demokraatliku varguse loogika seisneb selles, et alati
on rohkem hääletajaid, kes maksuraha saavad, kui neid, kellelt võetakse. See
ongi tegelik põhjus, miks demokraadid toetavad „vaest inimest“ – neid on
rohkem; nende hääli saab odavalt osta.“
Tegelikult on niimoodi, et Dr
Riigil ei ole raha, see millega Dr Riik opereerib on meie teiega raha. Meie
teiega raha on ainukene sissetulekuallikas D Riigile (ja KOVle). Nüüd mõtlete
kavalalt muiates, et Dr Riigil on ju ka ettevõtteid, mis … Mis tegelikult
toodavad kahjumit, mitte kasumit. Nii, et seegi on süües piiris meie teiega
raha ebatõhus kasutamine. Kulu. Peale
selle on Dr Riigil ettevõtmised mis varjatult ja varjamatult maksustavad meid
topelt või lausa triplilt nagu näiteks energiaettevõtted ja infrastruktuurid.
Kuna need on enamuses „konkurentsivabad“, siis saab vastavalt omaniku esindaja koostatud
regulatsioonidele kõik need kulud, mis normaalse turu korral peaksid ettevõtjad
ise absorbeerima lihtsalt järgepanu rauda lükata ja tulistada klientide poole. Meie
teiega kannatame selle valu ära, nemad maksavad dividente. Konkuentsisurveta
hind tekitab kasumi, mida tuluna omakorda eelarvesse kanda. Niisiis D Riigi
kaks (ja ainsat kui mitte arvestada varade müüki, mis on ju soetatud meie
teiega raha eest) on maksud ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamine.
Tegelikult on mõlemad turgu valitseva seisundi kuritarvitamised. Just seepärast
peab olema tähelepanu just valitsemishanke järgsele raha liikumisele.
„Kuna
igal vabal mehel peaks sõltumatuse säilitamiseks (kui tal pole piisavalt vara)
olema mingi elukutse, kutsumus, tegevusala või talu, mille toel ta võib ausalt
elada, ei ole tulutoova riigiteenistuse loomine tarvilik ega kasulik, vaid
selle tavapäraseks tulemuseks on ametisolijate ja sellele ametile lootjate seas
vabadele meestele sobimatu sõltuvus ja orjameelsus; ning teiste inimeste seas
lõhestumine, riid, korruptsioon ja korralagedus. Aga kui keegi kutsutakse
riigiteenistusse ning see kahjustab tema eraasju, on tal õigus mõistlikule
hüvitusele: ja kui mõni riigiamet muutub palkade tõstmise läbi sedavõrd
tulutoovaks, et paljud inimesed hakkavad seda ametikohta taotlema, peaks
seadusandlik võim palka vähendama.” (S.
Morgan „Benjamin Franklin” Kunst 2004 lk
276). Muidugi pöörane idee, mida pole kunagi suudetud ellu viia ega suudetagi.
Kuigi meenub Vanaema Marie jutt, et „Eesti ajal“ oli vallamajas vaid üks
palgaline ametnik – vallakirjutaja. Ülejäänud olid ametis auasjana. Vaat
selline kummaline aeg oli.
Valides müüte/lugusid tuleks endale selgeks teha ühiskonna
energiavoogude tasakaalu küsimus. Mäletate, energia jäävuse seadus ja raha
jäävuse seadus. J A Tainter´il („Kompleksühiskondade kokkuvarisemine“ Lk 165/166) on selline
käsitlus: „Inimühiskond ja poliitiline
organisatsioon, nagu kõiki elavaid süsteeme, hoiab alal katkematu energiavoog.
(…) Energiavoog ja ühiskondlik-poliitiline korraldus on võrrandi vastandpooled.
Kumbki ei saa inimrühmas eksisteerida ilma teiseta, samuti ei saa kumbki
oluliselt muutuda, ilma et muutuks vastaspool ja ka võrrandi tasakaal.
Energiavoog ja ühiskondlik-poliitiline korraldus peavad arenema kooskõlas.“
„Ühiskondlik-poliitilise süsteemi
säilitamiseks ei piisa lihtsalt energiavoost, vaid energia hulk peab olema
piisav selle süsteemi komplekssuse suhtes.“
„Komplekssemat
ühiskonda on kulukam ülal pidada kui lihtsamat ja see nõuab suuremat kulu
inimese kohta. (…) tagajärjeks on see, et kui ühiskond muutub arenedes
komplekssemaks, kasvab ka igalt üksikult isikult kogutav toetussumma, nii et
rahvastik tervikuna peab eraldama üha suurema osa oma energiaeelarvest
organisatsiooniliste institutsioonide ülalpidamiseks. See on ühiskondliku
arengu vääramatu fakt ja energiaallika liik seda ei muuda.“ Nii, et kui teile
valitsemishankes pakuvad poliitinimesed varianti, milles energiavood ei ole
tasakaalus, siis see ongi … müüt, mitte tegelikkus. See ei toimi, see on just
see, millele eelpool viidati, et see on eksitus paljude alternatiivide seas ja
te saaksite valida paremaid lugusid. Hoiduge valikutel „traagilistest vigadest,
mis tulenevad veetlevate, ent kahjulike lugude uskumisest.“
Esimene harjutus:
R Greene („48 Võimuseadust“ Ersen 2001 Lk 401/402 40. seadus)
õpetab meid: „Põlga tasuta lõunasööke“ „Kõik mida ilma rahata pakutakse, on
ohtlik – tavaliselt peitub selles mingi pettus või varjatud kohustus. Mida
väärtuslikuks peetakse, selle eest tuleb ka maksta. Ise oma arveid tasudes
pääsed tänulikkusest, süütundest ja pettusest. Sageli on kasulik täit hinda
maksta – säästmine ei tarvitse veel kõige
paremat lahendust tähendada. Ära rahaga ihnutse ning kasuta seda
ohtralt, sest heldekäelisus on võimu tunnus ja külgetõmbejõud.“
„Võimuvallas tuleb
kõige üle selle maksumuse järgi otsustada, sest igal asjal on mingi väärtus.
Sellele, mida tasuta või väikese hinnaga pakutakse, ripub sageli küljes
psühholoogilist laadi hinnalipik – tülikas võlgnikutunne, viletsama
kvaliteediga leppimine, kompromissist tingitud kindlusetus ja nii edasi.
Võimukad inimesed õpivad varakult kaitsma oma kõige väärtuslikumaid ressursse –
sõltumatust ja manööverdamisvabadust. Täishinda makstes hoiavad nad ohtlikest
muredest ja enda sissemässimisest.“
Muide selle kingitusega on seotud hulka sügavam,
arhailisem kuvand ehk „Kingituse vaim“ M
Mauss: „“Missugune on see õigust ja huvi puudutav reegel, mis mahajäänud või
arhailistes ühiskondades sunnib vastuvõetud kingitustele tingimata kingitusega
vastama? Mis on see jõud äraantud asja sees, mis sunnib selle vastuvõtjat
vastama omapoolse kingiga?“ Selle jõu nimi on hau. See pole mitte ainult foyeri
vaim, vaid ka kingituse andja vaim; nii et ajal, mil see püüab tagasi pöörduda
oma algpaika (kuni kink pole hüvitatud), lisab see andjale müstilise ja ohtliku
mõjuvõimu vastuvõtja üle.“ (M Sahlins „Kiviaja majandus“ „Ilmamaa“ 2023 lk 217).
Arhailine või ajatu?
J Diamond („Võim“
ÄP 2018 Lk 47/50/57/174) „Korruptsioon leiab aset siis, kui vahendid, ajend ja
võimalused kohtuvad. Üks põhjusi, miks võim on nii saatanlik, seisnebki selles,
et võim ise annab inimestele vahendid ja
võimaluse võimu kuritarvitamiseks.“
„Võim on midagi enamat kui jõud midagi teha: see: otseselt
või kaudselt mõju avaldada ja volitusi anda. See on vabadus mitte teha; mitte
sobituda, mitte kohanduda ja mitte tunda teiste survet. Võim muudab meid
ühiskondlike ootuste suhtes immuunseks.“
„Täpsemalt öeldes, kõrge staatus ja suur võim
pidurdavad meie võimet näha asju kellegi teise vaatenurgast. Psühholoogias on
teise vaatenurgale asumine oluline sotsiaalsete sidemete loomise ja säilitamise
viis. Enese kellegi teise nahka kujutlemise võime on väga tähtis sotsiaalne
oskus – hädavajalik sõprade leidmiseks, lähedaste suhete säilitamiseks ja
konfliktide lahendamiseks. Samas oskavad kõrge positsiooni ja suure võimu
omajad seda kehvasti. Õigupoolest peab see paika meie kõigi puhul, kui meile
saab osaks väikseimgi võimukübeke. Nagu Mindell otse välja ütleb: kõrge
staatuses kaotame me teiste suhtes teadlikkuse.“
„Mida kõrgemale te organisatsiooni hierarhias
ronite, seda nõrgemaks jääb teie side tegelikkusega. Mäletate võimu nn
surmatsooni? Te ei saa enam oma tegevuse kohta vahetut tagasisidet ning te ei
koge ka oma otsuste ja tegevuste tagajärgi nii, nagu teised seda teevad. Te
elate mullis, teid ümbritsevad inimesed, kellel on seoses teie võimurolliga
omad huvid mängus. Nad võib-olla kardavad teie autoriteeti või olenevad teist,
sest teie tagate neile elatise. Teiega seotud olemine suurendab nende
karjäärivõimalusi ning nad võivad emotsionaalselt sõltuda teie armastusest ja
tähelepanust.“
„Kui kõik teiega
samas mullis olijad kinnitavad teie kõrge staatusega rolli, ei näe te enam
ennast selgelt ega oska ennast ega oma tegevuse tõhusust hinnata. Veelgi enam –
sellisel juhul on kerge langeda ennast toetavate veendumuste ja hinnangute
ohvriks, mis teie omakasu veelgi süvendavad. Inimestel ja organisatsioonidel on
oht kalduda enda tegevusele kinnitust otsima (…) – me valime välja teabe, mis
kinnitab seda, mida me juba niigi teame, ning eirame seda, mis seda ei kinnita.
Isegi ilma võimuta on inimestel kombeks uskuda seda, mida nad tahavad uskuda.
Faktid käigu kuradile. Teabel, mis on vastuolus sellega, mida tahaksime uskuda,
on pea võimatu tungida läbi ego ja selle omakasupüüdlike teooriate tulemüüri.“
Ehhee, võib-olla on valimisvõitlus mitte ideede, pidukondade, ametikohtade eest
ja vahel, vaid võitlus mullide vahel? Minu mull on parem mull, kui sinu mull? Vajadus
mullidest või mullide vajadus?
Pole soove – pole puudust
Oma vajadustes ja valikutes
peame meeles pidama, et „Lõppeks eksisteerib nappus ainult vajaduse
suhtes, mida tuntakse. Brasiilias on raske leida lumesahkasid, kuid tegelikult
pole võimalik rääkida nende vähesusest, samamoodi nagu saaks öelda, et (…)
rahvusvahelises kosmosejaamas puudub kalapüügivarustus.“
Samas on võimalik „“Omamoodi materiaalne
küllus“. Kõik on suhteline ja vaatenuga küsimus: „Arvestades seda vaesust,
milles kütid ja korilased teooria kohaselt elavad, on üllatav, et Kalahari
bušmanid naudivad „omamoodi materiaalset küllust“, ning seda lisaks toidule ja
veele ka vähemalt igapäevaste tarbeesemete osas.“ Kuid see „küllus“ eksisteeris
vaid mulli piires, niikui ilmnesid teiste
mullide mõjud (võrdlusmoment) nii muutusid ka vajadused ning „küllusest“ sai
uus „vajadus“.
„Kui !kungid
eurooplastega rohkem kokku puutuvad – ja see juba toimub -, siis hakkavad nad
meie asjadest teravat puudust tundma ning vajavad ja tahavad üha rohkem. (…)
Aga omaenda elus ja neile kuuluvate esemete osas on nad materiaalsest ängist
suhteliselt vabad. (…) Nad elasid omamoodi materiaalses külluses, kuna olid
sobitunud eluks vajalikud esemed materjaliga, mida ümbruskonnas ohtralt leidus
ja mis igaühel vabalt võtta“ (M Sahlins „Kiviaja majandus“ „Ilmamaa“ 2023 lk 53).
Maailm kui kaup
Nagu G Simmeli meistriteos väärtusfilosoofiast „Raha filosoofia“ väidab, siis „Simmeli meelest on üleminek röövimiselt vahetamisele
tsivilisatsiooni kui niisuguse otsustav sündmus. Sellepärast nimetab ta
tsiviliseeritud inimest „vahetavaks loomaks“. Vahetus absorbeerib vägivalla ja
raha teeb vahetuse universaalseks. Raha, mis on algselt materiaalne asi, saab
kõikide nende hüvede reaalsümboliks, mille vastu seda saab vahetada. Kui juba
kord on olemas raha, siis kõik, millega see kokku puutub, nõiutakse ära: selle
väärtust saab nüüd hinnata, olgu see pärlikee, hauakõne või suguelundite vastastikune
kasutamine. Raha on ühiskonnastumise reaalselt eksisteeriv transtsendentaalkategooria.
Ekvivalentsussuhted, millele raha aluse paneb, tagavad moodsa ühiskonna
sisemise sidususe. Raha on see võluvahend, mis muudab maailma tervikuna „kaubaks“,
mille väärtust saab hinnata ja seetõttu ka kasutada.“ (R
Safranski „Meister Saksamaalt. Heiddegger ja tema aeg“ PMK 2024 Lk 47)
Vaat sellised rahamüüdid valitsemishankes ja igapäevaelus ehk nagu
ütleb W Doniger („Mõista antud ämblik“ TÜK 2024 Lk 19/20) „… kõik müüdid on lood, aga kõik lood ei ole
müüdid.“ J Roubaud on tulnud välja
veelgi pöörasema selgitusega: „Jutt räägib tõtt. See, mida jutt ütleb, on tõsi
seepärast, et jutt ütleb seda. Mõned ütlevad, et jutt ei räägi tõtt, sest tõde
pole jutt. Tegelikult aga on see, mida jutt räägib, tõsi selle kohta, mida jutt
räägib, aga mida jutt räägib, on tõsi. Seepärast räägib jutt tõtt“ .
Loogilise jada ebaloogiline loogilisus
Segane jutt? Te ei saanud aru? Ega minagi saanud. Tegelikult polnud meie esmaseks ülesandeks mingi jutu/loo jutustamine, vaid rahajutu kohta loogilise jada moodustamine. Kuid kuidas saab moodustada loogilist jada, kui lubadused/plaanid valitsemishankel on lahti seotud valitsemishanke võidu järgsest rahakasutusest? Mis selles loogilist võiks olla? Eks ole hea küsimus. Ja kuigi me loogilist jada kokku ei saanud saime ühe loogilise järelmi/küsimuse: mida/keda (krt) me valime, kui lubaduste ja tegelike tegevuste ahel on katkenud? Poliitturg lubab ühte, meie teiega valime teist ja tegelikkuses saame „sajakuuenda“ (seegi on ülepäeva muutuv). Ja raha on siinkohal tähtis seepärast, et nagu eelpool nägime on raha universaalenergia, mida saab kasutada lubaduste täitmiseks. Lubaduste, mis saavad legitiimseks läbi meie teiega valikute. Ehk, kindlasõnaliste lubadustega palub poliitturg „kellelgi tegutsema hakata ja oma raske vaevaga teenitud raha saata, palute neil kulutada oma talletatud energiat“. Seega raha ei ole riigiraha, see on meie teiega raha, mida me oleme loovutanud mingite eesmärkide saavutamiseks. Ja katkenud ahela lubadused-lubaduste täitmine puhul on selline lugu, et „Raha ei ole enam klassikaline sotsiaalse reaalsuse näide“, vaid poliitturu klassikaline illusoorsuse näide. Hm, kui me nagunii saame illusiooni, siis milline vaatus on meie teiega valikutel? Seda arutlust võiks jätkata veel pikalt, kuid kui loogiline ja põhjusliku seose ahel on katkenud, siis pole mõtet jätkata. Isegi Srödigeri kassi ega relatiivsusteooria ei oleks siin abiks, isegi vana hea Newtoni õuna lihtne kukkumine poleks abiks. Kui seost ei ole, siis seda ka pole.
PS. (Vikipeedia: „Transtsendents ehk transtsendentsus (ladina keeles transcendentia, verbist transcendere 'üle astuma, teisele poole minema', tavakeele tähenduses 'üleloomulik', 'materiaalsest sõltumatu') on filosoofias mõiste, mis tähistab inimkogemusele mittetunnetatavat tegelikkust (reaalsust). Transtsendentsus tähistab väljaspool inimese kogemust, väljaspool mõõdetavat aega ja ruumi olevat võimalikkust. Jumala mõistega seostatult märgib "transtsendentsus" Looja olemuslikku erinevust ja eraldiseisvust loodud maailma“) suhtes.“)
N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini „Jah!
Veenmisteaduse 50 saladust“ Elmatar 2008
Lk 94 „Termini šabloonne mõtlemine võttis kasutusele ajakirjanik
William H. Whyte. Šabloonne mõtlemine otsustetegemise stiil meeskonnas, kus
selle liikmete vajadus omavagel hästi läbi saada ja üksteisega nõustuda on
suurem kui vajadus otsida ning kriitiliselt hinnata alternatiivseid arvamusi ja
ideid. Tihti põhjustab seda meeskonna või grupi kokkukuuluvussoov, eraldatus
välistest mõjudest ja autoritaarsed juhid, kes ütlevad oma arvamuse välja –
tegurid, mis ilmnevad paljudes organisatsioonides mitmesugustel tasanditel.
Need tegurid loovad tihti meeskonnaliikmetes tajutava surve kohanduda juhtide
arvamusega. Need võivad viia ka tajutava vajaduseni vaigistada vastakaid
arvamusi ja kaitsta juhte kilbina
niisuguste arvamuste eest. Nii luuakse võltstaju, et grupiliikmed on üksteisega
täiesti nõus, ja väljaspool gruppi avaldatud arvamused on alaväärtuslikud.
Tulemuseks on puudulik arutelu ja otsustamisprotsess, mida sageli iseloomustab
alternatiivsete ideede uurimata jätmine, vildakas informatsiooniotsimise protsess
ja liidrite lemmikarvamusega kaasnevate riskide vähene hindamine.“
T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015
Lk 48 „Eisenhower sai
selgelt aru vajadusest teha vahet peamise ja lihtsalt tähtsa vahel. (…) Nad
jõudsid strateegiliste otsuste langetamisel klassikalisele järeldusele, et kõik
ülejäänud on teisejärguline: „Kõik muud operatsioonid tuleks arvata mitte kohustuslike,
vaid äärmiselt soovitatavate hulka.““
D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020
Lk 154 „ Meie maailmas
vohavad arvamused, targutused ja oletused. Selgesti avaldatud faktid asenduvad
aja jooksul oletustega.“
No comments:
Post a Comment