Droonivaade V6: Veetule maagia

 

 

Tehtud! Valik tehtud! Hääl antud. Nüüd peame sellega elama. Häälekalt? Hääletult?  Tegelikult polnud valik ja valimatus (vali+matus) midagi lõplikku, vaid uute poliitsuhete eostamise akt. Uusvana algus.

Milliseks kujuneb lõpptulemus nende suhtes kes pääsevad esinduskogudesse (peale seda, kui peibutuspardid ehk nagu õpetatud sõber nimetab neid „edevuspartideks“, mis sobib võib-olla isegi pareminigi) oma talvituspesadesse lendavad ja milliseks kujuneb inimsuhete , poliittahete ja poliittehete summa saame teada varsti. Või vast … umbes kuu-kahe pärast ja siis … Siis saame tegelikkuses teada, kes on kes, kes kellega käib, kes kellele midagi lubas, kes kellelt midagi sai.

Meie teiega jaoks on põhiline see, et saame teada kas me oleme saanud oma tahte väljenduseks OMAvalitsused või ISEvalitsused. Kuid meie teiega osa sellest mängust on  tehtud. Käimasoleva poliitpaaritumise ajal pole meie teiega tahtega enam mitte mingit puutumust. Puhas matemaatika ja kauplemisoskus. Närvide mäng.

Samas, massimeedikute pidu jätkub, serveerides meile teiega paaritumisrituaalide kõige uskumatumaid kognitiivsete nihete üksikasju. Oeh, tegelikult tahaks midagi lahedat peale kogu seda piinlikkust mis toimus. Mingit puhastusrituaali sellest äärmiselt toksilist valitsemishanke perioodist. No nagu sunaskäiku nädala lõpus, et ennast ihuliselt ja hingeliselt puhtaks küürida, et valmistuda uueks valitsemishankeks.

 

Kaotanud võitjad ja võitnud kaotajad.

 

          Nüüd on aeg (kindlas kõneviisis) mõelda sellele, mida/kuidas/kellega järgmisel korral paremini teha sest … Sest kui nüüd olukorda droonivaatest vaadata, siis peaaegu kõik osalised kandsid kaotusi. Isegi võitjad kaotasid. Kaotati mainet (mingi sopp ikka külge jäi), kaotati usaldust (olenemata sellest kui osavalt sõnu veeretati, siis valija ei andesta toksilise keskkonna loomist), kaotasid loovat energiat. Nüüd kaotavad pidukonnad jätkuvalt energiat nagu lekkivad kosmoselaevad, sest KOLE lepingud on nagu vee ja tule kokkusegamine, lendab sädemeid ja auru ning nii mõnigi saab haiget või pettub. Karm värk. Seda segamist peab tegema targalt ja tasakaalustatult – kas aurutada vett tulega niipalju, et vesi peaaegu ära auruks või sahmata veega nii, et tuli vaid visiseks. Ega mõlemat korraga saa.

           

          Nüüd seisavad massimeedikud rooskadega reas ja kiirustavad pidukondi: „Millal kokkuleppele jõuate, kellega jõuate, miks ei jõua, kas homme jõuate, kas …?“ Massimeedikutel on sellise ruttamisega omad huvid (poliitinimestel aeglustamiseks omad), ruttamine toob kaasa vigu ja vääritiütlemisi/mõistmisi (mida juba näeme) ja vead „müüvad“. Kuid vee ja tule segamine nagu nägime on aeganõudev ja peen kunst eriti, kui teed „veetule“ segu selliselt, et see on mõistlik, kuid … avalikkusele arusaamatu. Selline segamine võtab aega ja mitte niivõrd segajate poolt, vaid avalikkuse segadusse viimiseks.

 

          Pealegi kui kohalike omavalitsuste valimised pidid olema seotud kohalike (kommunaal) küsimustega, siis tegelikkuses jäid paljudes kohtades kohalikud küsimused tahaplaanile sest „edevuspardis“ lirtsasid vaidlustesse nii palju üleriigilisi rämpsvõnkeid, et „kohalik asi“ uppus sellesse ära. Nüüd kui KOLE leppeid tuunitakse on läbirääkimiste aluseks (näiteks Vaimupealinnas) üleriigilised küsimused, mitte „kohalikud asjad“. Hea teada. No kunagi, kui koolis oli vaja kirjutada kirjandit ja kirjutasid teemast mööda, siis märkis õpetaja harilikult, et „Ei vasta teemale“ ja … vastava hinde. Millegipärast tuletab käesolev olukord meelde sama. Teemast mööda. Tundub, et Maaisa pidukond on leidnud elegantse lahenduse Peamises Linnas esitades kõigile teistele testküsimustiku. Hm, nutikas. Selle testtabeli peale annab ülesse ehitada uue loo, täiesti uuel moel … kahte moodi. Mõlemad usutavad. Pealegi sõnastavad kõik pidukonnad nüüd ja praegu ümber oma eesmärke paindlikus kognitiivse nihke võtmes. Juba ilmneb, et mitmedki on pannud pähe nn Nanseni mütsi  „Ta oli küll oma eesmärgid arukalt ümber defineerinud; enam ei olnud varem püstitatud eesmärk vallutada põhjapoolus ja võita see Norrale. Eesmärk on saavutatud, kirjutas ta Otto Irmingerile, Taani Geograafia Seltsi presidendile. See oli nimelt  tungida läbi tundmatu polaarmere. Nansenil oli harukordne võime poolel teel oma ambitsioone korrigeerida ja alati võitjana välja tulla. „ (E. Vogt  „Fridtjof Nansen. Mees ja maailm.” Tänapäev, 2014 lk 174). Eks ole, kõlab tuttavlikult.

 Lõpp enne algust?

 Tore, kuid … Kuid kuigi teised pidukonnad ei mänginud kaasa ja teatasid, et „nemad viktoriiniküsimustele ei vasta“ või „lugege meie programmi“ (sic!), siis tundub see tummise algatusena … järgmisteks valimisteks (väga V5 pakutud variandi moodi). Samas on see kehv, väga kehv, koostööd tõrjuv algus võimalikule nelikliidule. Pigem jättis see suhtumine mulje koostöö tahtmatusest. Ehk siis liit lõppes ilma liitumiseta? Nagu Vanaema Marie ütles: „Ets kaeme perra!“

Siinkohal lihtsalt meeldetuletus P.F. Drucker´ilt ( „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“  Lk 182/183) millised võivad olla milles võib olla meie poliitturu probleemide algseadistuse probleem: “Eriti tähtis on kolmas järeldus: tagasiside analüüs osutab üsna varsti valdkondadele, kus intellektuaalne ülbus põhjustab võimetuks tegevat võhiklikkust.

 „Analüüsist võib selguda, et inimene ei saavuta tulemusi seetõttu, et tema kombed jätavad soovida. Sageli ei suuda targad inimesed – eriti targad noored inimesed – taibata, et kombed on organisatsiooni määrdeõli.“ Vaat selline meeldetuletus. Just võimetuks tegev võhiklikkus ja kombetus on need komistuskivid, millede otsa poliitturg oma varbaid vigastab. Kahju.

 Segadus & segased

 Mis tehtutud, see tehtud, kuid järgmisel aastal toimuvad Riigipea valimised ja juba ülejärgmisel Seadusandja valimised. Tuleb valmistuda, aga … Aga valimine muutub üha raskemaks ja segadus inimeste peades suuremaks. Edevusparte lendab üha rohkem ja intensiivsemalt nagu drooniparvi nüüdissõjas. Segadus, segadus, segadus. Isegi kõige vintskemad on segaduses. Üks õpetatud sõber kommenteeris, et ta on alati valimas käinud, kuid seekord ei lähe. Põhimõtteliselt ei lähe ja … ei läinudki: „Kui minusuguseid mittevalijaid piisavalt palju tekib, selgub ehk ka tõesem versioon sellest, mida enamik Eesti elanikest reaalselt soosivad. Eelmistel valimistel on hääletamise otsused olnud kallutatud peamiselt mingite parteiliste jõudude vastu võitlemisele.“ „Maailma börsil toimuva jälgimisele aja kulutamine on oluliselt kasumlikum tegevus, kui kohalikku parteide vahelist "lehma kauplemist" jälgida. Lisapensioni tänu Trumpi heitlikutele otsustele USA turul on lausa mõnus börsil ampsida. Ka sellisel kujul raha import USAst Eestisse võiks olla riigile kasulikum, kui lihtsalt kodus totakate poliitiliste ideede nimel kaklemine.“. Hästi põhjendatud ja sama mõistlik nagu Obama ülikonnavalik – pole mõtet kulutada mõtteenergiat ebaolulistele ja viljatutele otsustele, kui samal ajal võib/saab/peab tegema edasiviivaid otsuseid. Ainult, et selliseks kujundatud keskkonna tulemusel on meil  mänguväljalt üks mängija vähem. Õpetatud sõber on vaid üks näide (eilsest teadlikust valijast tänasest teadlikust mitteosalejast) kuid valimatuse (vali+matus) kasuks otsustas 40+% valijaskonnast (mis on küll teiseks parim tulemus, kuid ikkagi vähe). Jälle. Kahju. Kahju seda enam, et poliitturgu ei huvita niivõrd „mida enamik Eesti elanikest reaalselt soosivad“ vaid see kuidas võita valitsemishange. Need on kaks eri asja.

 Nad ei tule …

 Teate, seda parvepoiste laulu "Tulevad, tulevad ja varsti on nad siin ..." ainult et edevuspardid ei tule ega ole siin. Nagu märgitud ka kõige targemad ja visamad on vibama läinud. Teine auväärt sõber andis teada, et  „Esimest korda olen olukorras, kus ma ei tea, keda valida. Seepärast mõtlen, kas üleüldse valida. Ehk lähipäevadel pilt selgineb.“ No kui tema juba ei tea, siis on küll halvasti, kes siis üldse teab? Arutades ja vaagides erinevaid stsenaariumeid koorus välja, et üks võimalus on järgida kaasa arvamust,  kes avaldas arvamust, et ehk võiks valida selles piirkonnas kandideerivat EP kurakäelist saadikut . Ütleme nii, et talle ei lähe korda kurakäelisusdemokraatia, kuid ta peab EP saadikut arukaks ja ausaks inimeseks. Nii ongi, toretark inimene. Tore mõttekäik. Ja siis saabub äratundmine ja tõdemus, et: „0maette teema on muidugi see, kas nimetatud EP saadik valimise korral hülgab Europarlamendi. Vaevalt. Sama käib kõigi teiste EP saadikute ja enamuse ministrite kohta.“. Mnjah, nii on. Väga raske valik. Ja miks see kõik võimalik on? Lp A Jõks on mitmel korral teinud ettepaneku lõpetada „kahe tooli“ valimiskord. Kaks tooli? Mida see tähendab? Nemad istuvad kahe tooli peal ja meie kukume kahe tooli vahele. Teate, see ei ole mugav. See ei ole sünnis. Loodame, et need kes veavad ühe tooli poliitikat ei väsi seda edasi vedamast, sest see on sünnis, õige ja õiglane. Ühes juhtimisraamatus väideti, et ka kümme keskpärast tenorit ei suuda asendada Pavaotit. Nii on, kuid … Kuid kas peaks? .Asendama?

Vaadake, kui me teame, et provintsi ooperimajas esineb kohalik tenor ja me ostame sellele pileti, siis on kõik korras, ilmselt me naudime tenori etteaste. Miks ei peaks? Ise valisime, ise maksime, ise naudime. Asjalugu muutub siis, kui meile müüakse pileteid Pavaroti kontserdile, Pavaroti kontserdi hinnaga, siis … Siis jah, meie teiega oleme ilmselt pettunud. Õigemini petta saanud ja järgmine kord … Just selline olukord on valitsemishangetel, meile pakutakse Pavaroti taseme esinejat, kuid saame kohaliku punkbändi.

 Toksilisuse paraad

 Siinkohal peab tõdema, et  eks pikkjuttude „Droonivaade“ sari  sündiski  suurest segadusest ja hingehädast, püüdest luua kujunenud segadusse enese ja teiste huvitatute jaoks mingit süsteemi ja struktureeritust.

Erakondade tänase tegevusmustri järgi tundub, et need on kõik hälbinud kursilt milleks nad on loodud, valitud ja seatud, mingisse umbtänava tagasoppi, suutmata ennast sellest välja puterdad. Seega mingit kindlat pidukonda valida on tõesti raske (kuid mitte võimatu nagu tulemustest näeme). Seekordne valik oli erakordselt raske. Tõsiasi oli, et viimase aasta jooksul ponnistasid poliitinimesed valtsemishanke võiduks … üle oma võimete. Pingutasid pahatahtlikkuse ja toksilisuse vektoritel üle. Üldlevinud teadmine on et enamus ravimeid on tegelikult mürgid, kuid raviomadused on neil vaid teatud tingimustel ja kogustes, igal teisel juhul on need lihtsalt … mürgid. Just seda piiri rikutigi. Prr! Poliitturg muutus äärmiselt toksiliseks ja peaaegu igaüks (nii pidukond kui indiviid) sai mingi halvustava märgi külge. Selles osas on Peamise Linna tubateater lausa õõvastavaks näiteks. Kõik kes vähegi suutsid tulistasid, need ka tulistasid ja kui sellest enam ei aidanud, siis tegid endale ise kontrolllasu pähe. Korduvalt.  Ehh, „Ebaviisakus on viimastel aastatel levinud nagu katk …“ (D Coleman & C Cherniss „ Optimaalne“ 2024 Lk 11)

 Keda valida, kui … kõik on rokaga üle valatud, mis siis, et (suurem)osa täiesti asjatult/vääralt, puht pahatahtlikkust naudingust?  Arvamus, et valime vähemalt sümpaatse inimese on järjekordne enesepettus. Palju enesepettust (ja mõttelaiskust) annavad kokku … suure valepildi. Ärge mõistke valesti, see kirjeldus poliitturust ei ole virisemine, see on konstateering. Mulle valimiste kirg ja peeglitrikid iseenesest vägagi meeldivad, kuid ma ei võta seda tõsiuskselt, vaid … kui head (või siis mitte nii head) lavastust. „Väidame, et nii „lavastatud konfliktid“ (poliitika) kui ka plokiahelad (detsentraliseeritud rakendusi ehk „täppe“ kasutavad hajusraamatute turud) kuuluvad loometööstuse valdkonda.“ (J Hartley, I Ibrus, M Ojamaa  „ „ Digitaalsest semiosfäärist“ Tallinna Ülikooli Kirjastus 2022 lk 474). Väga tummine määratlus – poliitturg kui loometööstus. Jätame meelde

 Valimised kui vastuvalimised?

 Kuid siinjuures jõuan tagasi oma pikkjutuni, et peibutuspardid tõmbavad meid haneks. Me ei saa oma sümpaatse inimese valimisega mitte seda sümpaatset inimest, vaid saame asendusasendusliikme. Aga teda meie teiega ju ei valinud? Tegelikult võime saada eelneva EP saadiku näitel kurakäelised. Kas tahtsid kurakäelisi liikuvustapjaid valida? Valitsemishange on nagu pimekohting või üllatusmune, iial ei tea kellega/millega kohud. Selles suhtes on valija kahvlis, et kui valid meeldiva kandidaadi võid saada ebameeldiva pidukonna ja vastupidi.

 „Samas saab järjest enam tõeks vana anarhistlik nali: „Vahet pole, kelle poolt hääletad – võim läheb ikka valitsusele.““ (J Hartley, I Ibrus, M Ojamaa „ Digitaalsest semiosfäärist“ Tallinna Ülikooli Kirjastus 2022  Lk 445). Hm, jälle hea tõdemus, mida tasub meeles pidada.

Tegelikult tundub, et seekord mängiti jällekord pigem sellist mängu, et välja selgitati, kes valijale kõige vähem meeldis. No kohe üldse ei meeldi ja võimestati,  neid pidukondi häältega, kes neid edestaks. Selline tagurpidi loogika. Kurb lugu ja just see millele õpetatud sõber viitas – nii eelmised, kui nüüdsed valimised olid „vastuvalimised“ mitte pooltvalimised (poolte valimised). Õnneks seletas poolt- ja vastumaagika olemuse väga selgelt lahti Juhan Kivirähk „Mina olengi harjunud mõtlema, et kui üks erakond kogus valimistel 42 protsenti valijate häältest, siis toetabki neid selles omavalitsuses 42 protsenti. Ja kui see toetusprotsent on oluliselt suurem kui teistel erakondadel, siis on tegemist valimiste võitjaga ehk erakonnaga, mis saavutas kõige suurema valijate toetuse. Samal ajal alluvad arvud ka subjektiivsetele tõlgendustele. Pärast hiljutisi kohaliku omavalitsuse volikogu valimisi ongi välja ilmunud tõlgendused, mis väidavad, et 42-protsendiline tulemus näitab hoopis seda, et enamus valijaid on selle erakonna vastu. Eriti aktiivselt propageerivad sellist lähenemist Reformierakonna liikmed, sest neile tähendaks Tallinna võimukoalitsioonist väljajäämine tõelist hävingut. Kuid rakendades sarnast loogikat saaks ju väita, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna vastu on 81 protsenti, Isamaa vastu 87 protsenti, Reformierakonna vastu 90 protsenti ja erakonna Parempoolsed vastu 92 protsenti valijatest. Ometi teame ju, et valimistel kellegi vastu hääletada ei saa ning seega on teistele erakondadele antud häälte lugemine võitjaerakonnale antud vastuhäälteks üsnagi spekulatiivne üritus.“ (ERR 22.10.25). Südantsoojendav, et meil on nii tarku ja sõnaselgeid inimesi.  Aitäh mõistetava ja sisuka selgituse eest.

Usaldamatuse kasvatamine läbi usaldusküsimuse?

Räägime siis usalduses, usaldushääletusest ka. „Paraku on nii poliitikud kui ka politoloogid korduvalt kinnitanud, et lõppenud valimised kujutasid endast usaldushääletust Toompeal ametis olevale võimuliidule.“ (JK).  Mnjah, võrrelda „külavanemate valimisi“  dr Riigi tegemistega on … pentsik. Sõna „pentsik“ sobib siia nagu valatud, sest ka poliitturul on see viimasel aastal leidnud üha laienevat kasutamist. Kui EKSS annab selle selgituseks „(ebatavalisuse tõttu) veider, kentsakas; imelik, kummaline“, siis poliitliturgias tähendab see, et keegi on suurema jamaga hakkama saanud. Pentsik on samast žanrist nagu „kobarkäkk“ ja teised ümberütlemised. Miks pentsik? Vaadake, kui spordiühingu „Kalev“ suvepäevadel osutuvad võitjateks Metsataguse valla ja Külalinna võistkonnad, siis meeskond, milline võitis eelmistel olümpiamängudel kulla, siis nende kulda selle pärast ei tühistata. Külalinna võistkond ei saa tubli soorituse eest suvepäevadel endale olümpiamedalit. Poliitturul on samuti kohaliku omavalitsuse valimised ja Seadusandja (ning D Riigi) valimised on erineva kaalukategooria erinevad võistlused. Jah, palju on sellist, mis meile teiega ei meeldi (täiesti õigustatult) Dr Riigi tegemistest, kuid kui me oleme Põhiseaduse usku, siis peame meie endi eelmise kahtluse alla seatud valiku ära kannatama järgmiste põhiseadusliku valimishangeteni. Peame ära kannatama, kuid samal ajal rooskama Dr Riiki, et  teda suunata õigele teele. Just see on meie teiega õigus, võimalus ja KOHUSTUS/VASTUTUS. Kutsuda esile erakorralisi valimisu läbi „külavanemate valimise“ pole mitte ainult pentsik, vaid see ei austa Põhiseadust, külvab segadust ja vähendab meie vastupanuvõimet välismõjudele. Ehk, kui kinnitatakse, „et lõppenud valimised kujutasid endast usaldushääletust Toompeal ametis olevale võimuliidule“ ja selle najal püütakse välja kutsuda mittepõhiseaduspäraseid ebareeglipäraseis valimisi, siis just see vähendab usaldust kogu poliitturu vastu. On aeg leida ühislahendusi mitte tekitada juurde erimeelsusi. Nagu ütles Jeffi  Paps „Jeff, ühel päeval sa mõistad, et raskem on olla lahke kui tark“ (C McNab „Jeff Bezos“ Tammerraamat 2024 Lk 22). Väärt meelde jätmist.

Veel ühe õpetatud sõbra tõdemus: „Oleme tõesti tupikus. Küsimus ei ole mitte ainult karismaatiliste ja usaldusväärsete kandidaatide vähesuses, vaid ka selles, et neid väheseid valides saame nende selja tagant mingid ebamäärased tegelased. Asi ei ole mitte ainult populatsiooni vähesuses vaid ka selles , et paljud asjalikud ja potentsiaaliga inimesed hoiavad ennast poliitmaailma tegutsemisest eemal. See põld on suuresti ära solgitud, mis kokkuvõttes on vägagi ohtlik meile kõigile.“ Tõesti ohtlik. Kuidas me siis nii kaugele jõudsime ... ?

 Muutunud maailm

 Seekordsed valimised olid erilised: viha oli rohkem kui kunagi varem, muutus valijaskonna koosseis ja vanuseline skaala (+ smartvalimised). Noorte huvi kasvas nii kandidaatide kui platvormide vastu. Muutusid ka teavituskanalid ja teavitusstiil. Vaimupealinne „Käremeelne“ oli esimene edukas uuslooming. Tulemuseks murti maha mitmed püsikindlused ja näidati, et õige strateegiaga saab isegi rahatult saavutada häid tulemusi. Selle näiteks oli seekord Kahevahel pidukonna taktikaliselt leebe hoiakuga „Dünaamiline Duo“, kes  suutsid rahatult kuid rahuliku tasakaalukusega luua supertulemuse. Kas peale seda on veel võimalik rääkida sellest, et kampaaniaraha suurusest oleneb valimuste tulemus? Isegi kõigile neile tapvatele epiteetidele – kriminaalne, korruptiivne, impeeriumimeelne – suutis pidukond edastad/ esindada midagi, mis valijatele meeldis. Midagi, mida valijad ootasid? Siinkohal ei pruugiks teistel pidukondadel ennast ise eksitada, et valijad olid padu impeeriumimeelsed. Selline eneseeksitamine võib lõppeda „Kodaki efektiga“. Pigem olid „Dünaamilise Duo“ valijad need inimesed, kes olid väsinud teiste pidukondade pidevast vennatapusõjast, paindumatusest ja pidevatest halvustamistest. Kuuldud vestluskatketest (poes, bussis) võib arvata, et paljud neist olid mitte ainult eestimeelsed, vaid ka eestikeelsed. Muide, viiest enim hääli kogunud kandidaadist Peamises Linnas olid neli Kahevahelpidukonnast.  Kui pidukonnad seda tegelikkust ei arvesta, siis nad järgmisel korral ka valijaid ei kõneta. Nad pakuvad valijale vale toodet. Kui Pikapurje pidukonna kandidaat suutis sellel hankel Kahevahelpidukonna kohta ühte lausesse kiiluda kolm halvustavat epiteeti, siis … Siis seda toodet ei ostetud ja Pikapurje pidukond jäi Peamise Linna valitute seast välja. Nagu ütleb Geoff Ralson: „Iga kord kui üritad kellelegi midagi müüa, müüd unistust. Palud neil osa võtta oma loost“ ütleb Geoff Ralson“ (C Gallo „Viis tärni“ Million Mindset 2019 lk 64). Mida te müüte poliitinimesed? Vihkamist, Pahatahtlikkust? Halvustamist? Selline unistus siis? Miks meie peaksime sellist roppust ostma?

 Nakatumine

 A Peltola väitel on negativismi leviku taga nakkumine:  „Negatiivsed emotsioonid nakkavad kergemini kui positiivsed. Negatiivsed emotsioonid edastavad meile sõnumeid kas reaalsest või läbielatud ohust. Meie püsimajäämise seisukohast on olnud tähtis õppida ohusõnumitele kiirelt reageerima. Seepärast nakkavad negatiivsed tundes positiivsetest kergemini. Ka on negatiivse tundenakkuse mõju sageli tugevam kui positiivse oma. Negatiivsete tunnete nakkumise kahjustavad toimed vaimsele heaolule on tavaliselt suurimad siis, kui tundenakkus toimub alateadlikult. „ „Emotsionaalsete nakkuste tõttu hakkavad inimesed alateadlikult tegema oma keskkonna kohta sarnaseis tähelepanekuid – nakkavad tunded häälestavad meid samadele emotsionaalsetele sagedustele.“ („Nakkavad tunded“ Hea lugu 2024  Lk 61/68). Ups! Oleme nakatunud. Millal see veel juhtus? Mida me tegema peaksime?

 Aga see, mida me peame tegema on muutma omaenda suhtumist, muutma narratiive ehk „Suhtu negatiivsesse juttu kui prügisse. Pane koju ja kontorisse silt „Negatiivse jutu vaba tsoon“. Ära luba inimestel enda ümber negatiivselt rääkida. Sa ei vaja seda. Võta sedakui prügi ning ära luba kellelgi oma prügi oma keskkonda visata ega jätta.“ „Alusta juba täna negatiivsusvaba dieeti.“ (G Cardone „Müü ise või müüakse sulle.“ Million Mindset 2018 lk 166)

 Irratsionaalne ratsionaalsus?

 Kurbloolisus on selles, et me avame, et oleme oma valikutes ratsionaalsed, kuid ilmneb, et enamasti püüame me oma irratsionaalseid valikuid seletada ratsionaalselt. Vähemalt on see nii S Adams´i, teate küll selle Dilberti koomiksi „isa“, arvamus, millega on raske mitte nõustuda: „Kasulik on teada, millal kasutavad inimesed loogilist mõtlemist ja millal nad seletavad irratsionaalset ratsionaalselt. Sa raiskad oma aeg, kui püüad pingsalt kellelegi aru pähe panna, aga näed, et sellest pole kasu. Kui oled kunagi vaielnud poliitika vallas masendavalt kaua oma sõbraga, kes keeldub nägemast sinu argumentide loogikat, siis saad sa aru mida ma mõtlen. Aga pea meeles, et sinu sõber teeb täpselt samamoodi.

Kui poliitikud valetavad, teavad nad, et ajakirjandus kutsub nad vaibale. Nad teavad ka, et see ei loe. Poliitikud mõistavad, et tavaliselt on hääletusotsuste langetamisel mõistuse häält vähe kuulda. Vale, mis paneb valija end hästi tundma, on tõhusam kui sada ratsionaalset argumenti. See  on nii isegi siis, kui valija teab, et vale on vale. Kui sa tunned hämmastust selle üle, kuidas ühiskond suudab taluda poliitikuid, kes jultunult valetavad, pead seda sa inimesi ratsionaalseteks olenditeks. Selline maailmavaade on masendav ja piiratud. Inimesed kes õpivad hüpnoosi, hakkavad inimestesse suhtuma kui ebatäiuslikesse masinatesse, mis reageerivad programmeeritult. Mõistust kasutatakse üksnes kõige absurdsemate valikute kõrvaldamiseks. Sinu arutluskäik võib takistada sul hääletada täieliku imbetsilli poolt, kuid ei takista sul toetamast suurepärase väljanägemisega poolearulist.

Kui sinu maailmavaate kohaselt kasutavad inimesed oma otsuste tegemiseks mõistust, valmistad sa endale pettumuse. Sa vaidled pidevalt inimestega ega võida kunagi, välja arvatud oma mõtetes. Vähesed asjad on sama destruktiivsed ja piiravad kui maailmavaade, mis eeldab, et inimesed on enamasti ratsionaalsed.“ (( „Kuidas peaaegu kõiges läbi kukkununa ikkagi suurelt võita“ Million Mindset  2020 Lk 130). Jälle kasulik mõttepojukene.

 Juhuslikkuse juht ehk Narrid narratiivi lummuses.

 Ja-ah, siin me nüüd oleme ja see mis oleks pidanud sisendama meile teiega uhkust tekitas vaid … piinlikkust. Meie teiega tegime oma valikud, kuid viimane nädal seltskondlikes vestlustes on olnud kuidagi … ärev. Kuidagi rahulolematu? Rahulolematus nii iseenda suhtes, sest valisime vägisi ja tihti ka vastumõjuna, mitte innustunult. Rahulolematud, et ei usu poliitturu antud lubadustesse ja tegususse. Rahulolematu, et poliitturg jätkab enesehävituslikku väljaravamistaktikat. Rahulolematud, sest meie teiega ei saanud ega saa midagi muuta selles tagurpiditegevuses. Nõrganärvilise võiksid selle koha peal musta masendusse langeda, kuid … „Meie ootused kujundavad tegelikkust ja muudavad isetäituvateks ettekuulutusteks. Sellest, mille poole püüdlete, saabki teie lagi. Võtke suund keskpärasusele ja keskpärasuse te ka saate – paremal juhul. (…) Aga kui korrigeerite kurssi nii, et et siht on Kuu – mitte maapind – lendate kõrgemale kui varem. „Endale naeruväärselt kõrged eesmärgid püstitades ja läbi kukkudes kukute läbi kõrgemal tasemel kui kõigi teiste edu küünib“ (O Varol „Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022 lk 120). Nii ongi nii nagu eesmärgi püstitame, niisuguse tulemuse ka saame.

 Põllu inertsusteooria

Siis sattusin Ivar Põllu intervjuule “Aga kui vaadata praegust aega – kas näete siin mingeid, ehk küll teistsuguseid, aga siiski stagneerumise märke? Et oleme kuidagi jõudnud ühiskonnas mingisse inertsusesse, leiguseni? Näiteks kohalike omavalitsuste valimistel on osalusprotsent ju väga madal.

Jah, ma tunnen seda säärast lohakat pioneerlikku suhtumist endas ka – et las ta siis läheb, ega minust niikuinii midagi ei sõltu. Väga paljud mõtlevad nii: mis ma ikka räägin ega keegi mind kuula, need valitsejad teevad ikka, mida tahavad. Täpselt seesama nõukogudeaegne suhtumine. See ei ole ju omariiklik suhtumine.

Kui ma mõtlen, et minust midagi ei sõltu, siis täpselt nii ongi. Kui ma mõtlen, et pole mõtet midagi teha, sest keegi mind niikuinii ei kuula, siis polegi midagi kuulata. See nõukogulik mõtteviis kasvatabki stagneerumist.

Ja mugavusstagneerumine on niikuinii toimunud. Kui üheksakümnendatel tahtsime kõik rikkaks ja õnnelikuks saada, siis nende standardite järgi oleme me praegu väga rikkad ja väga õnnelikud – aga me pole võib-olla võtnud aega, et sellest aru saada. Oleme jäänud sinna kinni, ikka tahame veel rikkamaks ja veel õnnelikumaks saada.

Samas ei ole me rõõmsad oma riigi üle, ei oska rõõmustada selle üle, et see on meie riik ega oska seda edasi arendada nii, et sellest oleks rõõmu ka järgnevatele põlvkondadele. Käitume oma riigiga ikkagi nagu kolonistid.

Intervjueerija: Just, rahulolematus on vaat et läbi aegade kõige kõrgem. Kuhu see rõõm kadus? Miks rahulolematus nii suur on?

IP:Võib-olla ongi need eesmärgid, mis Nõukogude ajast kaasa tulid, olnud liiga materiaalsed, liiga tarbimiskesksed. Alguses tahtsime osta Poola kaupa, siis Hiina kaupa, siis võimalikult palju igasugust välismaa kraami. Tahtsime igal pool käia ja kõike näha. See on ju loomulik – oli nälg kõige selle järele, mis varem oli kättesaamatu. Aga võib-olla olemegi jäänud selle nälja juurde kinni. Ma ei tea“ (ERR 16.10.25). Just nii, me elame paremini kui kunagi varem ja oleme rõõmutumad kui kunagi varem.

Veel üks Intervjueerija küsimus: „Kas me sureme välja?“ Vastus „Kui me seda tahame, siis kindlasti.“ Intervjueerija „Kuidas tundub, kas me tahame seda?“ Vastus „Meil on vist ükskõik. Kui me mitte midagi ei tee, siis see juhtub vist iseenesest, sest eestlased ei ole siiani välja surnud just tänu sellele, et meil on kogu aeg olnud nii halvasti. See eestlus on olnud nagu mingi päästerõngas.

Aga kui nüüd jääbki kõik nii hästi – milles ma ei kahtle, et meil jääbki nii hästi –, siis on väga raske ennast kokku võtta ja hakata mõtlema sellele, et see eestlus on kuidagi tähtis. Et eesti keel või eestikeelne haridus, et kõikide teemade eesti keeles läbimõtlemine on kuidagi tähtis või et Eesti teater peaks olema kindlasti eesti keeles või et see kõik on kuidagi kohutavalt tähtis. Et Eesti teater peaks tegelema just Eesti lugudega või tegelema just selliste lugudega, mis väljapoole on täiesti arusaamatud.“ Teie pole niimoodi osanud mõelda?

 Unistuse  laadimine

 Pean (rahuldusega) veelkord tõdema, et on tõeliselt hea meel ja uhke tunne, et meil on inimesi, kes valdavad nii hästi sõna väge: „Sõnad on tähtsad. Need annavad suuna ja tähenduse. Valesid sõnu kasutades muutub ka kavatsus ning asjad ei pruugi minna tingimata nii, nagu loodetud või oodatud. Martin Luther King jr pidas näiteks kõne „Mul on unistus“. Ta ei rääkinud sellest, et tal on plaan. Pole kahtlustki, et tal oli ka plaani vaja.  (…) Kuid kodanikuõiguste liikumise „tegevjuhina“ ei vastutanud King plaani koostamise eest. Tema vastututada oli unistus ning see, et need kes vastutasid plaani eest oleksid valmis unistust ellu viima.“  (S Sinek „Piirideta mäng“ Million Mindset OÜ 2021 lk 72). Mis siis meie unistus on? Kus kohast ammutame me energiat oma unistuste täideviimiseks? Siinkohal peame tagasi pöörduma „Obama efekti“ juurde: „Te näete, et ma kannan üksnes halle või siniseid ülikondi“ (ütles president Obama). „Ma püüan otsuste hulka vähendada. Ma ei taha langetada otsuseid selle kohta, mida ma söön või selga panen. Mul on lihtsalt liiga palju muid asju, mida ma otsustama pean.“ Ta mainis uuringut, mis näitab, et iga otsuse langetamine vähendab järgmiste otsuste langetamise suutlikkust. Seepärast ongi mööda poode käimine nii kurnav. „Otsuste langetamise energiat tuleb suunata. Tuleb luua rutiin. Inimene ei saa päev läbi tühiasjadega tegeleda.““ (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 337). Just-just ärgem tegelgem tühiasjadega, sõiduteid betoonvaasidega täis tikkides Kuule ei jõua. Te ei saanud sellest jadast mingit sotti ega selgust? Tõenäline, kuid tõsiasi on, et virisedes selle üle, et keegi teeb midagi halvasti, siis palju tegevusi ja mõtlemisi, mida me ise saame ära teha vaikse surumise ja mudimisega, et oma järge parandada. Jõudu!

Ah-jaa, üks soovitus. Ärge jääge selle pildil oleva  jämeda puu taha, mis piirab kaunist loodusvaadet seisma. Te võite, see on teie võimuses,  looduse ilu nautida nihutades ennast ühele või teisele poole. Puu on sttatiline, kuid teie ju liikuv? Tehke seda - liikuge.

 Targutusi:

 A Schroeder „Lumepall“ ÄP 2021

 Lk 213 „Howardi jäikus ei lasknud tal oma tööd teha, see tähendav seadusi luua.

 Ta oli kujundanud endas harjumuse mitte lasta ootustel kõrgele kerkida, sest siis ei pidanud ta ka pettuma. Ja harva tuli ette olukordi, kus Charles T. Munger kohtus mõne inimesega, keda talle meeldis sama palju kuulata kui iseennast.“

Lk 98 WB isast kongresmen „Ta jäi Kongressis hääletamisel vähemusse, näiteks 412 : 3. Mu isa oli nonde kolme seas. Ja see ei mõjutanud teda üldse. Ta oli täiesti rahulik. Mind oleks see häirima hakanud – ma muutun kaotades vihaseks. Ma ei mäleta, et oleksin teda kordagi masendunult või löödult näinud. Ta lihtsalt arvas, et annab endast parima. Ta käis oma rada ja teadis, miks ta seal oli – meie, laste, pärast. Ta suhtus väga pessimistlikult sellesse, kuhu riik teel oli, kuid ta ei olnud ise pessimist.“

 

 

 „Deemonid, kellega hädas ollakse on inertsus, enesega rahulolu ja lühinägelikkus.”

„” Tuleviku nimel peetavates lahingutes on kasuahnete kaubanduspartnerite ebaaususest hoopis reaalsemaks ja olulisemaks vaenlaseks unisus, harjumus, lühinägelikkus ja elitaarsete pooside võtmine.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 lk 307)