Eelnevad loogilised ja ebaloogilised jadad näitasid, et valikud
eelseisvatel valimistel (valitsemishangetel) kujunevad vägagi keerulisteks. Ütleme
eneseületamiseks.
Valimata jätta ei saa, sest nagu märgib M. Konnikova („Meelevalitseja“
Helios 2013 Lk 95): „Mittevalikud on samuti valikud. Ja need on
seejuures vägagi kõnekad. Iga mittetegevus viitab paralleelsele tegevusele; iga
mittevalik paralleelsele valikule; iga puudumine olemasolu.“ Nii, et kui meie
teiega valikuid ei tee, siis oleme juba … valinud. Kas me oleme selle valikuga
rahul? Valides mittevaliku? Hm, millised on selle tagajärjed? Kas me oleme
nendega arvestanud. Ka mittevalikul on tagajärjed R Ludlum („Bancrofti
strateegia“ Tänapäev 2019 Lk 100/101) „Sest igal teol on tagajärg, ja – aga ka
neil tagajärgedel on tagajärjed. Millel on veel omakorda tagajärjed.“ „Sest ka tegevusetusel on tagajärjed“ (…)
„Mittemillegi tegemisel on samuti kaasmõjud.“. Nii, et oleme oma valimiste ja
valikutega täielikus ummikus?
KOLE hõrkroog
Mida meie teiega
peame tegema, kui valitsemishankel kandideerivad poliitinimesed (ja
meelelahutajad) kes ei kavatsegi nendes kogudes osaleda? Kui esitatakse ideid mida
pole võimalik täita? Kui lubadused segatakse KOLE dokumentidesse (koalitsioonilepe)
pakkudes seda kui hõrkrooga soolaheeringast, mannapudrust ja maasikamoosist?
Selles olukorras
annavad asjatundjad hailikult kaks klassikalist soovitust: kui sa meelepärast
pidukonda ei leia, siis vali inimene. No jah, see on muidugi jälle klassikaline
kuningapoja dilemma: lähed vasakule kaotad pea, lähed vasakule kaotad hobuse ja
pea. Võib juhtuda, et valides endale sümpaatse inimese saad kaasandena väga meelevastase
pidukonna. Tegelikult on asjalood niimoodi, et ikka raskem on vahet teha poliitinimeste
ilmavaate ja silmavaate vahel.
Geneetilised kurakäelised Muutustepidukaonna ja Kahevahelpidukonna
pealik „põlisvainlase“ Maaisapidukonnas, käremeelne konservaator Kahevahelpidukonnas (nad
kõik on olnud oma „sünnipartei“ juhtorganites) tekitavad segadust. Esiteks
tekitavad nad segadust, sest millist ilmavaadet nende pidukonnad või nemad ise
kannavad TÄNA. Teiseks tekitavad nad segadust valijates, sest pidev rändrüütluse
jälgimine ei ole meie teiega põhivajadus, see tekitab segadust, millist
pidukonda nad TÄNA esindavad, milline on nende ilmavaade TÄNA ja milline on
nende silmavaade HOMME?
Silmavaade ja
ilmavaade
Hakkasin seda
pikkjuttu kirjutama ja siis meenus, et oot-oot, see jutt on kuidagi tuttav?
Ehhee, nii oligi, sorides mälus ja ülestähendustes sain aru, et see teema oli
käsitlusel juba 2012 a „Bürokraat, võim ja Vanaemas“. Kuna elame taaskasutuse
meeletus tuhinas, siis ei ole seda liitmistehet üle kirjutada vaid kasutame taaskasutuse
uuskasutust. Pealegi aeg on taastumatu ressurss, seda peab kasutama parimal
moel. Niisiis ….
„Silmavaade. Muide,
kas te olete märganud, et Poliit-Inimesekestel on ilmavaade ja silmavaade? Need
kaks vaadet ei pruugi ühte langeda. Mis kõige kummalisem, isegi kõõrdsilmsust
ei teki sellest. Poliit-Inimesekene on küll mingi erakonna liige, mis tähendab,
et tal on mingi ilmavaade või ta vähemalt samastab ennast mingi ilmavaatega,
kuid oma silmaga peale vaadates olete veidi segaduses, sest tema teod ja
silmavaade ei ühti tegelikult erakonna ilmavaatega. Muidugi elu on areng, kuid
vahel taban ennast meenutamas üht Juku anekdooti. Juku kassil sündisid pojad,
Juku enda sõnul kõik revolutsionäärid. Kui siis nädala pärast paluti Jukul
esineda Kõrgele Ülemustele sama avaldusega, said nad kuulda, et viis tükki on
revolutsionäärid, ülejäänud on saanud vahepeal nägijateks. Seega kui kassipojad
saavad nägijateks, miks siis Inimesekene, eriti Poliit-Inimesekene, ei võiks
saada nägijaks? Ikka juhtub, et oled erakonnas, oled olnud usaldav, hell, õrn
ja hea ning ühel momendil saad aru (upsti!), et oled tegelikult sattunud
valesse seltskonda. Ja siis äkki, oh üllatust, võidki hüüda: „Õnneks olen
saanud nägijaks!” Sellist tegevust tuleb ilmselt ja ilmselgelt tunnustada, kui
Inimesekene julgeb tunnistada oma eksimust. Mitte kõik ei tee või ei oma
julgust seda teha. Nii ongi, et Inimesekene on Muutuste erakonna liige, kuid
silmavaade on Õiguste erakonna või Kahevahel erakonna oma ja vastupidi.
Seepärast tulebki tähelepanelikult jälgida nii poliitilisi „rändrüütleid”
(Kuningriiklaste väljend ajast, mil poliitika oli veel lõbus), kui ka silmavaatega
poliitikuid, mida või keda nad tegelikult esindavad. Kord jälgisin Peamise
Linna volikogu debatti või mis debatt see oli, Muutusteerakonna esindaja
räuskas demagoogiliselt Kahevahel erakonna noorliikme peale, kes vastas igati
kaalutletult, viisakalt, argumenteeritult ja võib-olla õige pisut irooniliselt.
Ühesõnaga oli Muutusteerakonna esindaja silmavaade selline, mis oleks võinud
olla omane pigem oponendile ja oponendi silmavaade oli täiesti selgelt omane
Muutusteerakonnale. Arvatavasti olete isegi ennast tabamas vahel mõttelt, et:
„Oo, oot, mis erakonnast see Inimesekene nüüd ongi?”. Peab märkima, et isegi
keskmisest tähelepanelikumal poliitikahuvilisel läheb vahel järg käest ära.
Võib-olla võiks Poliit-Inimesekesed selguse mõttes kanda erakonna logoga ürpi
või vähemalt nokatsitki? Et oleks kohe kaugelt ära tunda. Ja Riigikogu liikme
nokatsil võiks olla kuldne lint (või oleks kuldne loorberipärjakene sündsam?)
ja nimi, et kõik Inimesekesed näeksid ja ära tunneksid: „Sealt tuleb
seadusandja, Poliit-Inimesekene, see Inimesekene, kellele mina, tavaline
Inimesekene, andsin oma tahte.” Siis ei tuleks enam ette neid piinlikke
momente, kui Inimesekeselt tänaval küsitakse, kas te teate … ja tema vastab, et
… eee. Siis teaksid Inimesekesed tänavalt mitte esimest viitteist jutuvestjat,
vaid ka seda kõige viimast, saja esimest nimelt. Ja ega seda ka ei maksa
häbeneda, et ajapikku nägijaks on saadud ja erakonda on vahetatud. Selle jaoks
võiks olla mütsikese küljes endise erakonna värvides lint. Noh umbes niimoodi,
nagu armees on haavatasaamise lint. Kui ikka Inimesekene on erakonda vahetanud,
eks ta siis ilmselt on ka haavata saanud, kuid on tervistava kogemuse võrra
rikkam.“. Vaat selline lugu.
Muide see „nägijaks
saamise“ lugu on omamoodi püsiprotsess. ERR11.10.25 kirjutas, et endine Kahevahelpidukonna
tipp-poliitik „ütles, et
pealtvaatajaloožis istudes ärritab teda kõige rohkem lauslollus ning seda
kohtab poliitikaelus rohkelt.“ Nii see on, sees olles ei näe, kuid välja
astudes saadakse nägijaks. Meie teiega saame näha millisesse pidukonda edasi
liigutakse.
Liidetavate summa …
Kuid kui te olete
selgusele jõudnud selles millist pidukonda milline poliitinimene esindab ning
milline võiks olla tema ilmavaade või silmavaade, siis pole ka sellestki
lõppkokkuvõttes suurt abi, sest me ei tea liidetavate (valisemishanke võitnud
pidukondade koosmõju) summat. Jälle see hõrkroog KOLE (koalitsioonilepe) tulem
soolaheeringast, mannapudrust ja maasikamoosist. Ööks, selle tulemuseks saamegi
sellise kombo nagu Peamises linnas, kus kaks liikuvusega tegelevat asepealikku
lõbustavad linnarahvast omavaheliste vastuoluliste algatuste põhjalaskmisega ja kolmas püüab selle varjus muuta Peamise
linna liikuvust liikumatuseks. Oeh. Kas
me sellist …?
Ilmselgelt ei.
Ilmselgelt pole see tubateater meie soov ja valik. Kuid ikkagi, kui me valime
midagi/kedagi, siis peaks (tegelikult peab siinkohal väljenduma kindlas kõneviisis
– peab) valijal olema selge ka võimalike kombode koosseis ja sellest tulenevad
võimalikud roogade retseptid, kuid … Kuid see on saladus.
Üks massimeedik/poliitinimene
vastas „raadiumis“ kaassaatejuhi küsimusele, et kui teie võidate, siis kellega
te koalitsiooni teete? Küsimus oli jällegi klassikaline „Kuningapoja küsimus“ –
lähed paremale kaotad elu, lähed vasakule, kaotad hobuse ja … elu. Kummastav
kui haavatavad on massimeedikud ise, kui nad on küsitletavate osas, sest vastus
oli umbes selline, et ma ei saa midagi vastata, sest valimised pole veel
toimunud ja see nõrgendaks meie positsioone valitsemihankel. Hm? Milliseid positsioone?
Kas valimiste eesmärgiks polnud algselt mitte see, et kõrgeima võimu kandja valib
selle/nemad, kes kõige paremini nende tahet ellu viivad? Kuidas siis saab
valija teha oma valikud, kui ta ei tea milline võib olla liidetavate summa?
Mida teha. Siinkohal polegi vaja pikalt mõelda, ehk pöörame jälle
taaskasutusse. Pole mingit mõtet välja mõelda midagi uut, kui see teema oli
käsitlusel juba 2012 a „Bürokraat, võim ja Vanaemas“. Niisiis ….
„Nüüd ma tulen
jällegi tagasi selle juurde, et ega riik pole midagi muud kui suur äriühing,
millele omanikud (kõrgema võimu kandja) on seadnud teatud sihid, nii
materiaalsed kui ka mittemateriaalsed (näiteks rahva ja kultuuri säilimine).
Nii nagu iga äriühing, peaks ka erakonnad esitama oma äriplaani omanike
üldkoosolekule (valimistele). Kuid äriplaan ei saa olla vaid lubadus head teha
ja ilus Inimesekene olla. Äriplaan peab sisaldama kulude ja tulude bilanssi,
ehk kust tuleb raha ja kuhu ja kelle peale me seda kasutame. Kuna meil on
koalitsioonivalitsused, siis tuleks bilanss koostada ka mitmes variandis (plaan
B, plaan C jne). Näiteks kui minnakse koalitsiooni sellise või teistsuguse
partneriga, siis võiks tulemus olla sellise nihkega algplaanist ja teise
partneriga teistsuguse nihkega. Vaid sellisel juhul, kui Inimesekesel on
korralik risttabel, võib ta teha oma valikud. Samuti jääb ära see alatine
halamine/hämamine, et meie oleksime küll tahtnud, meie ju tahtsimegi, kuid
partner, pann teda võtku, rikkus kõik ilusa ära. Ega siingi saa läbi ilma
Vanaema Marie elutarkuseta, mäletate seda üle kõrtsi katuse hüpata tahtmise
lugu? Seda tegemise tahtmise ja tegemise võimekuse vahet tuleb arvestada. Ja ma
loodan, et valimisreklaamid kujunevad edaspidi vaid selliseks omamoodi
apetiiteriks ehk isu üleskütjaks. Seega ootan loosungitele järge, mis algavad
sõnadeta „…SELLEKS…”. Näiteks „Aitab hinnatõusust, selleks piirame sisendite
nagu vesi, solk ja küte hindu!”, „Tasuta kõrgharidus kõigile, selleks vähendame
bürokraatlikke tegevusi 100 000 ametniktunni võrra aastas!”, „Võid olla
kindel, selleks vähendame regulatsioone 200 000 ametniktunni võrra
aastas.” Ükski selgitus ei tohiks alata vastupidiselt: „Selleks, et aidata
lapsi, tuleb kehtestada automaks”, selline lähenemine tähendab ainult üht,
meilt, nii Inimesekestelt kui ka firmadelt tahetakse lisaraha ehk
Poliit-Inimesekene tahab meie kulul head Inimesekest mängida. Ja asi pole üldse
selles, et lapsi (emasid, vanureid, puudega inimesi) ei peaks aitama, muidugi
peab. Kuid sellised lisaraha mangumise kaudu aitamised ei hoia ära raiskamist,
vaid viivad järgnevate raiskamisteni. Kõigi selliste koormiste lisamine
vähendab meie konkurentsivõimet, mis … vähendab päästmatult võimalust kedagi
aidata. Mu väide põhineb tõsiasjal, et praegugi kogume ühiskassasse piisavalt
raha, kuid kasutame seda paljudel juhtudel tegevuste imiteerimiseks. Seepärast
ongi tarvis mitte alustada sellest, kuidas kellelegi raha/õnne (kas õnn on
rahas?) juurde anda, vaid revideerida seniseid tegevusi. Automaksu kehtestamine
tundub ju esmapilgul täiesti viisakas, kuid ei erine näiteks müügimaksust mitte
küünemusta võrragi. Ehk see muutub toote/teenuse omahinna osaks ja tõstab
kohaliku toodangu hinda. Sama hingevärinaga teatavad lisamaksuihalejad, et on
ikka paha küll, kui hindu tõstetakse, kuid ei ole eraldi raha, eraldi makse,
eraldi hindu, on vaid ühendatud anumad, mille tasapinnad ühtlustuvad. Kui ei
rohkendata väärtusi, siis on tegemist vaid kolossaalse ümberjagamise
mehhanismiga. Tähendab, tegemist on illusiooniga, trikiga. Alles siis, kui me
tõdeme, et meie ressurss on piiratud ja ettepanekuid on võimalik teha selle
ressursi piires, võime rääkida tõsiseltvõetavatest valimislubadustest ja
tõsiseltvõetavast tahtest. Seni on kõik „üle kõrtsi katuse hüppamine”.
Majandusanalüütikuna võin tõdeda vaid ühte, et rahvaluulet on tore kuulata, kui
on aega kuulata, nagu Vanaema Marie ütles, kuid maatrikstabeleid usun ma
rohkem. Ma saan aru küll, et sellise roppusega, millega ma nüüd välja tulin, et
sidusin lubadused kindlalt mõõdetavate risttabelitega, olen ma ära teeninud
kogu Poliit-Inimesekeste vennaskonna igikestva halvakspanu, kuid … See
kirjatükk koosnebki ju ebapopulaarsetest asjadest, millest kirjutatakse
võimalikult ebapopulaarsel moel.“ Seega, võitlejad millised on teie plaan A, plaan
B, plaan A+B jne?
Õnnemängudest
Niisiis millisel
mänguväljal me asume? Millised on meie teiega võimalused võita? Just meil
teiega, mitte ainuüksi poliitinimestel. Poliitinimesed võidavad niikuinii. Vaadake,
mänge võib jagada osavusmängudeks ja õnnemängudeks. D C Dennett („Darwini
ohtlik idee“ Varrak 2011 Lk 66/67/68)
toob huvitava käsitluse: „ Kõik sõltub
võistlusest. Oletame, et ei võistelda mitte tennises, vaid liisuheitmises. Üks
mängija viskab münti ja teine ütleb, kas tuleb kull või kiri, ning võitja läheb
edasi. Selle võistluse võitjaks saab see
mängija, kes on võitnud n järjestikkust duelli kordagi kaotamata; n suurus
oleneb sellest, mitu vooru on turniiri võitmiseks tarvis.“ „Igasugusel
väljalangemisturniiril on võitja, kellel on „automaatselt“ olemas voorude
võitmiseks vajalik omadus, kuid nagu liisuheitmise turniir näitas, võib
kõnealune tunnus olla „pelgalt ajalooline“ – triviaalne tõsiasi võitja mineviku
kohta, mis ei oma tema tulevikuväljavaadete koha pealt mitte mingit tähtsust.“
„See oleks ümberlükkamatu ajalooline fakt selle inimese kohta, ent kuna
liisuheitmine on puhtalt õnnemäng, siis pole meil absoluutselt mingit põhjust
arvata, et selle turniiri võitja võiks analoogiliselt rahvusvahelisel
võistlusel kuidagi paremini esineda, kui mõni esimeses voorus väljakukkunu.
Juhusel pole mälu“
„Vastukaaluks pelgalt õnnemängudele, nagu seda on
liisuheitmine, saab võistelda ka osavusmängudes, nagu seda on tennis. Viimase
puhul on mõistlik eeldada, et lõppvoorudesse jõudnud mängijad saavutaksid
uuesti edu, kui nad peaksid eelvoorudes kaotanutega veel kord mängima. On alust
uskuda – kuigi garantiisid sellele pole -, et taolise turniiri võitja on parim mängija, kõigi
osalejate hulgas ning seda mitte üksnes täna, vaid ka homme. „ „Kellelgi ei
tuleks ju mõttesse organiseerida või osa võtta sellisest osavusmängude
turniirist, mida pikas perspektiivis ei võidaks kõige paremad mängijad.
„Osavus ja õnn
segunevad loomulikul moel ning paratamatult mistahes tõelises võistluses, kuid nende
osakaalud võivad väga suurel määral kõikuda. Väga ebatasasel väljal peetav
tenniseturniir tõstaks õnne osakaalu, samamoodi ka uuendus, mille kohaselt
peaksid võistlejad enne teise setiga alustamist laetud revolvriga vene ruletti
mängima. Kuid isegi niivõrd suurel määral õnnest sõltuval võistlusel kalduksid,
statistiliselt, viimastesse voorudesse jõudma pigem osavamad mängijad.“
„Erinevalt õnnest on osavus usaldusväärne;
samadesse või sarnastesse olukordadesse sattudes võib selle peale üha uuesti ja
uuesti loota“
Eelnevast lähtudes, mil me ei
tea ei liidetavate arvu ega nende kombot oleme meie teiega valitsemishankes
ilmselgelt osalemas liisuheites ehk õnnemängus.
Andmine ja võtmine
Tegelikult on tähtis, et kui me teame et mängime liisumängu, siis me ei
oota sellest kõrgetasemelist tenniseturniiri, me mängimegi mündiviset, koist sellest
lähtuvaga. Aus mäng. Kuid osaledes õnnemängus peame siiski silmas pidama
mõningaid mängude põhitõdesid.
-Kui poliitinimesed viskavad õhku
mündi ja pakuvad teie „tasuta“ asju/teenuseid) äge hakake nende pakkujate
kaasosaliseks. Margaret Thatcheri tsitaadiraamat võime lugeda: „Ma pean
kõigile elukondlikele ühisettevõtetele ütlema: „Vaadake, kui te nõuate midagi
tasuta, siis nõuate seda oma kaaskodanikelt, kellel on samuti selle kohta
midagi öelda., „ (…) Pole olemas kullapotti, millest võtta, on ainult teie
lisapingutus, parem töökorraldus, või te võtate midagi oma kaaskodanikelt.“ (Dale,
G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 133) . Selle
tsitaadi tähtsõna on „VÕTATE“. Meie teiega oleme valmis abistama ja ANDMA oma
riiki ja hädasolijaid just andes oma panuse. ANDMINE annab hea tunde, VÕTMINE …
Võtmine on võtmine on võtmine. Just-just TEIE võtate midagi oma kaaskodanikelt,
sest te soodustate poliitinimesi leiutama tupikteid osade meist teiega hetkelise mugavuse nautimiseks. Muide
ka valitsemishanke võitmiseks. See on ebasünnis. Sünnis on luua keskkond kus igaühel
oleks võimalik oma võimeid rakendada. Pealegi
„Mida rohkem annad, seda vähem seda
hinnatakse. Mõtle, kas või näiteks Marsi šokolaadile. Kui annad lapsele ühe
Marsi, siis on ta väga rõõmus. Ka teine kaob kiiresti kõhtu. Ahnem laps suudab
ehk isegi kolmanda šokolaadi nahka pista. Ent kui talle antakse neljas, viies
või kuues Mars, siis ta juba ägab. Seitsmendasse šokolaadi suhtub ta nagu millessegi eemaletõukavasse.
Ole heldusega mõõdukas. Midagi, mida napib, hinnatakse kõrgemalt, kui seda,
mida on külluses.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012
kirjastus „Ersen” Lk 129). Just sellesse seisu olemegi jõudnud ja
poliitinimesed on muutunud mugavaks ning julgusetuteks, et meid arengu ja
heaolu järgmisele astmele kihutada. Omandatud abituse rohkendamine ei ole see
ravim mida meie teiega vajame. KOVdel on tohutu võimalus alustada kohalikult
tasandilt uuendusi, uuendusi, mis võimaldavad meil teiega paremini toime tulla
ja ka teisi aidata. Kui midagi nii grandioosset ei suudeta välja mõelda (kuigi
peaks!!!) nagu
Paul Romer:
„Iga põlvkond on tunnetanud piire, mida takistasid ressursside lõplikus
ja soovimatud kõrvaltoimed, kui ei tuldaks välja uute … ideedega. Ja iga
põlvkond on uute … ideede potentsiaali alahinnanud. Meile jääb alatiseks
hoomamatuks, kui palju ideid jääb avastamata … Vähe sellest, et võimalused
lisanduvad üksteisele – nad ka paljundavad üksteist.“ „Võib-olla on kõigist
ideedest kõige tähtsamad metaideed – ideed selle kohta, kuidas toetada teiste
ideede loomist ja edastamist … Kahte asja võib … julgelt ennustada. Esiteks:
XXI sajandil saab juhtivaks riik, kes rakendab sellist innovatsiooni, mis toetab
tõhusamalt uute ideede loomist erasektoris. Teiseks: seda laadi metaideid
leitakse.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm,
inimene“ PM 2018 Lk 102). Kas olete leidnud valimisplatvormides
mõne metaidee? Kui olete, siis hääletagegi selle poolt, olete kindel võitja. Te
ei suuda? Sellega peaks tegelema DR Riik, teie ainult …
„Omavalitsus on üldse üks …, mis asi see on? Ma ei mõtle,
mis see on legaaldefinitsioonide järgi, ma küsin mis see tegelikult on? Vorm?
Asi iseeneses? Mehhanism? Kogukonna esindus? Või teenistuslään, vürstkond? Mida tähendab kohalik omavalitsus, kas OMA?
Kas see tähendab, et kogukond otsustab, mis on talle hea või OMA bürokraatia
otsustab, mis on OMA vürstiriigi alamatele hea. Kas OMAvalitsuses arutatakse
OMA kogukonna asju OMAvahel või ISEkeskis? Kui arutamine toimub ISEkeskis, kas
siis on enam tegemist OMAvalitsusega? Või on tegemist hoopis ISEvalitsusega?
Klassiku kohustuslik küsimus: „Kas me sellist … jne tahtsimegi!” Kas see on
rõhuga KOHALIK, või rõhuga VALITSUS või rõhuga OMA asendatuna sõnaga ISE? Kõik
need rõhud annavad täiesti erinevad tulemused. Tundub, et mitmes meie kohalikus
omavalitsuses ei ole tegemist kohalike Inimesekeste kokkuleppega, kuidas
kohalikke asju korraldada, vaid just KOHATU ISEvalitsusega, s.t kõik kohalike
Inimesekeste ettepanekud on kohatud ja mina VALITSUS, omaenese tarkuses, ISE
tean kuidas valitsen. Mis on siis OMAvalitsuse ülesanne? Kas see on
OMAInimesekeste teenimine ja nende elu mugavaks tegemine (tehes sellega ka enda
elu mugavaks)? Või nende karistamine? Miks ei võiks Inimesekese mugavus, hea
enesetunne ja rõõmus meel olla ka OMAvalitsusele mugav ja kasulik? Omavalitsus
võiks ikkagi olla selline asi, kus omad kogukonnas koos arutavad omi asju ja
võtavad koos vastu mingeid otsuseid. Olgu, läksin liiga luuleliseks, kuid kui
see niimoodi ei ole, siis tuleb vähemalt rituaalsed vihmatantsud tantsida.“ („Bürokraat,
võim ja Vanaema“ taaskasutuslaost). Vaadake, kuidas muudab vorm sõna sisu, kui
kirjutada „KOV“, siis on see mingi bürokraatlik tähekombinatsioon, isegi „kohalik
omavalitsus“ on vänge bürokraatialehaga, aga OMA valitsus tekitab omaniku
tunde. Mitte ainult omaniku tunde vaid ka omaniku käitumise.
Milline võiks olla selle loogilise jada kokkuvõte: „ Ära
aja segi eesmärke ja iha. Korralik eesmärk on miski, mida sul on tõesti vaja
saavutada. Iha on soov millegi järele., mis võib sul takistada eesmärkide
saavutamist. Üldjuhul on ihad esmased tagajärjed. Näiteks võib su eesmärk olla
hea kehaline vorm, aga iha süüa maitsvat, kuid ebatervislikku toitu. Ära mõista
mind valesti: kui tahad olla diivanikaunistus, ei ole mul selle vastu midagi.
Võid püüda saavutada ükskõik milliseid eesmärke. Aga kui sa diivanikaunistus
olla ei taha, siis parem ära tee krõpsupakki lahti.“ (Ray. Dalio „Põhimõtted“
ÄP 2018 lk 190). Valik on meie teha nii krõpsupaki kui elu korraldamise üle.
Ikka on raske valida? Ehhee, ega kõik ei peagi kerge
olema.
Targutusi:
Y. N. Harari „21 õppetundi 21
sajandiks“ Postimees 2019
Lk 29 „Demokraatia tugineb Abraham Lincolni põhimõttele:
„Sa võid lollitada kõiki inimesi mõnda aega ja mõnda inimest kogu aeg, kuid sa
ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg.““
Lk 39 „Selgub, et meie valikud alates toidust kuni
paarilise valimiseni ei tulene mingisugusest salapärasest vabast tahtest, vaid
miljardite närvirakkude tööst, mis murdosa sekundi jooksul arvutavad välja
tõenäosusi. Paljukiidetud inimlik intuitsioon pole tegelikkuses muud kui
mustrite äratundmine. Headel autojuhtidel, pankuritel ja advokaatidel pole
liiklemiseks, investeeringuteks või läbirääkimisteks mingisugust maagilist
kõhutunnet – pigem oskavad nad panna tähele korduvaid mustreid ning tunnetavad seetõtu ära
hooletud jalakäijad, sobimatud laenuvõtjad ja valelikud petised, keda nad
üritavad vältida. „
Lk 61“ Homo sapiens ei ole loodud rahul olema. Inimese
õnnelikkus ei sõltu niivõrd objektiivsetest tingimustest kui meie enda
ootustest. Ootused aga kipuvad olukorraga kohanema, sealhulgas teiste inimeste
olukorraga. Asjaolude paranedes suurenevad ka ootused ning seega olukorra
märkimisväärne paranemine meis hoopis rahulolematust kasvatada. „
G Cardone „Müü ise või müüakse sulle.“ Million Mindset 2018
Lk 29 „Minu vastus on alati sama: koolid suudavad õpetada
väga vajalikke baastõdesid, kuid isiklikus ja tööelus hakkama saada, ent ükski
kool ei õpeta, kuidas olla suurepärane inimene. Koolis õpid hädavajalikke
oskusi ja võid saada häid kontakte, aga kool ei suuda teha inimest edukaks. Mis
tahes alal saadakse edukaks vaid teadmisi kasutades.“
No comments:
Post a Comment