Droonivaade V3: Allhankijad? Valitsemise allhankijad

 

Mulle ei andnud rahu Juuksuri arvamus, et asi on seekord jõudnud sinnamaale, et enam küll ei tea keda valida. Senimaani teadis, aga nüüd ... Segadus. Tuleb tunnistada, et sellel avamusel paljud ja enamgi veel. Arusaamisele ei aita kaasa ka teledebatid. Pigem tekitavad need rohkem segadust olles oma loomult "väljaarvavad" kui "kaasakutsuvad", pigem globaalpobleemidele keskenduvad kui kohalike vajadustega arvestavad, pigem virisev/süüdistavad, kui kaasakutsuvad. Oeh, tõeline segadus. Mida siis teha? Lihtsalt ...? "Hääletada"? Loobuda? Visata kulli ja kirje? Neist valikutest pole ükski mõistlik. Valik küll, kuid pole mõistlik, see on nagu loobumisvõit. Meie teiega ei ole ju loobujad? Püüame siis selles segaduse põhjustes "sotti saada" vast on jägmisteks valitsemishangeteks meie arusaama ja valikubaas kindlam ja tõukejalg tugevam. Läksime .... Künname seitli sisse.

Sügis on alanud, poliithooaeg ka. Poliitkaubamajad pakuvad kõiksugu kirevat kaupa. Meeleolukas ostutuur?  Kui lähtuda Rootsi õpetlikust loost, siis küll:  „Kas need valimiskampaaniad ära ei väsita?“, küsis emaliku moega naine„Sugugi mitte,“ ütles minister. „Mulle meeldivad valimiskampaaniad. See on ainus aeg, kui makse ei tõsteta. Meile , tarbijatele, on muidugi terve valimisaasta hea, kas te pole märganud? Siis stimuleerib valitsus alati majandust ja suurendab inimeste ostujõudu, et nad oleksid rahul ja rõõmsad. Kui valimised oleksid igal aastal, oleks meil alati hea elu.“ (Bo Baldersen „Parteijuht lahkub surma läbi“ Eesti Raamat 1995 lk 145). Kahjuks ei toimu valimiskamaaniad igal aastal nii et nautigem seda viivu mil saame kümmelda heade uudiste ja lubaduste tulvas. Eee ... ostupalaviku tagajärgedega peame hakkama saama muidugi siis kui tegelikkus meid teiega tabab, sest  „Kõik, mida poliitik valimiste ajal lubab, peab kinni maksma kas kõrgema maksustamise või laenamise abil.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 141)

  Niisiis, selles kaubapakkumise virr-varris peame olema tähelepanelikud – kirev kaup, suured allahindlused ja järelmaksud selles kaubagrupis võivad olla väga petlikud.

Teeseldud tehingud 

Ja-ah, see kas lähitulevikus hakkavad valimisdebatte pidama juturobotid ja meie teiega ei vali enam Pilvepiiri või KOVe vaid valime edaspidi oma legitiimseks usaldusesindajaks Google juhatuse (milline kirjutab algoritmi mida/keda meie tegelikult tahame valida) on tulevikumuusika, kuid kohe-kohe toimuvad kohalikud maavõistlused valitsemise hankes – KOV-de valimised. Põnev.  Või siis mitte nii põnev.

Seekordse pikkjutu  tõmbas seekord käima lisaks Juuksuri avamusele, hüpoteetiline poliitpostius poliitinimeselt poliitsõnumiga, et ta tahaks kangesti panustada Pi-Rita arengusse. Hm, tore mõte ju, kuid … Kuid kui tegemist on inimesega, keda on valitud seadusandjaks, mida ta ministrikohustuste tõttu ei täida (seda täidab asendusliige kes ju ei kvalifitseerunud) ja nüüd tahab ta veel osaleda „külakapelli“ juhtimisel, siis … Ta ju ei tule/lähe Pi-Rita linnaosa paremaks looma? Ei loobu ministriametist ega kohast Pilvepiiril? Miks peakski?  Mida ta/ nad meile siis pakuvad? Veel ühte asendusliikme asendusliiget ehk mittevalitut? Tundub, et pakkumisel on teeseldud tehing – tema teeskleb, et ta tuleb külakapellis osalema ja meie teeskleme et me usume seda. Mida me selle tehingu tulemusena saame? Saame asendusliikmete kogu.  Keda ja mida me valime sellisel teeseldud tehingu moel? Eks ole hea küsimus?

 Telklaagrid

 Linnapildis … on  igatahes poliittelkimisaeg  alanud.  Telkimine on üldiselt lõbus tegevus oma „pasteerimiste“ , luuremängude, silmapilgutamise ja salasosinaga. Nii ka poliittelkimisel – valitseb ülev meeleolu, innukas rõõmsameelsus, lubadusteleeme ohter pakkumine. Niisiis veel kuu aega lõbusat sagimist, ohtrat poliitjahti ja „pasteerimist“. Siis ... saabub argipäev – telgid ja lubadused keritakse kokku ja ootavad uut valitsemishanget.

Nädalavahetusel oli igatahes kaubakeskuste parklatesse ja ristmikele pidukondade rõõmsameelsed telgid ülesse pandus ja poliitturuliste lustimine käis täie hooga (Järelpidu - Metsalääne küttimine kogus ka tuure). Meeleolukas

Meil teiega on tähtis teada, kuidas teha selles kirevas kaubamajas valikuid niimoodi, et saaksime järgmise satsiga tõhusa OMA valitsuse, mitte ISE valitsuse. Kui te avate, et see on niisama lihtne, siis … Siis võibki juhtuda niimoodi, et saate ISEValitsuse. Poleks ka esimene kord. Siiski on mõned nüansid, mis võivad eksitada valikute tegemisel. Pahaaimamatult teha valikuid, mis pole meie teiega tegelikud valikud. Kuid see valik pole ekslik kingapaari valik, millised võib tagasi viia või uued osta, see on oma sünni- ja põhiseadusliku õiguse - iseseisvalt otsuseid teha - loovutamine neljaks aastaks.  

 Valitsemise allhankijad?

 Ja miks seda telklaagrit kutsutakse kohalike omavalitsuste valimiseks? Nimi viitab sellele justkui kohalikud valiksid kohalikke? Nagu Karumetsa mehed juba sajand tagasi ütlesid „Kaadrid otsustavad kõik!“, siis vaatamata ütlejate isiksustest, on selles ütlemises sügav sisu.

Keda siis valime? Õigemini peab alustama küsimusest „Keda valimisteks ülesse seataks?“ ja sellele järgneb küsimus „Miks just see isik?“. Tegelikkus näitab, et ei valita mitte ainult kohalikke kohalike seast, vaid telekraanist voolab välja hunnitul hulgal „külalisesinejaid“,  kes ei kavatsegi valitavatesse kogudesse tööle asuda ega huvitugi kohalikest teemadest. Miks? Väga eksitav valija suhtes. Ongi eksitamiseks?  Planeeritud eksitamiseks? No umbes nagu kindralid kandideeriksid seersandi kohale?

Probleem on selles, et selline duaalsus tekitab valijatel mõra nii tõsimeelsete kohalike esinejate usutavusse, tegelikku võimekuses kui ka külalisesinejate väärtushinnangutesse. Aga meil teiega on üle maa tarku/teotahtelisi inimesi, aktiivseid tegijaid/toimetajaid, neid kes võiksid ja peaksid kohelikke asju joone peale panema, innustama ja kaasama. Just nemad peavadki (kindlas kõneviisis) olema need kellele meie teiega oma otsustusõiguse delegeerime. Maailmavaade on ka tore/tavilik asai, kuid silmavaade on kohalikus mastaabis tähtsam. 

Seega kõik algab sellest kas valimisnimekiri koosneb inimestest, kes ta tegelikult asuvadki valituks osutudes volikokku tööle, kas tal on selleks piisavalt  kompetentsust, tunneb kohalikke olusid ja see „midagi“ veel mis muudab ta usaldusväärseks. Vaadake, kui te valite „külalisesineja“, siis te tegelikult oma külakapelli kokku ei saa, saate müriaadi allhankijatest ja juhutöölistest. Saate kakofoonia. Nojah, tegelikkus niimoodi kostubki. Kuna see mis kostub, kostub kakofooniliselt isegi osalistele, siis püütakse leida uusi kooslusi ehk koalitsioone, kuid „Meil noodid olemas ja pillid ka, kuid – kuidas istuda käib üle jõu.“ „Et muusik olla, vaja osata ja vaja kõrvu, õrnemaid kui antud teile, „ Nii vastas Ööbik neile. „Kuid teie, istuge kas nii või naa, teist mängumehi ikkagi ei saa.“ ( I. Krõlov Kvartett lk 84). Istu kuidas sa istud, siis koalitsiooni töövõime ei parane, kui valiku alused on  paigast ära. 

Just-just, kui majanduskeeles rääkida, siis ilmneb, et valitsemishanke võidu meisterdavad tihti suure tuntusega „brüsselistid“ ja „toompeaistid“ ning … valitsemishanke võitjad annavad tegelikud tööd üle kohalikele „allhankijatele“. No nagu ehituses … kõige sellest tulenevaga. Siinkohal ei väidagi, et kohalikud allhankijad oleksid viletsamad tegijad kui „“toompeaistid“, vastupidi, kuid nad väärivad oma isiklikku võitu. See ongi KOV valimise mõte. Kui meie teiega valime neid kes ei kavatsegi meie antud mandaati kasutada, siis keda me tegelikult valime? Milleks valime?

 Valimised kui usaldushääletus

 Näiteks. meie teiega valime eneste asju ajama Juhani, kuid saame … kaks Jussikest? Meie teiega ei valinud Jussikesi, sest valikus oli esivalikuna Juhan, kui me oleksime teadnud, et Juhan on tegelikult kaks Jussikest, siis oleksime ju võib-olla valinud hoopis naabertänava Malle. Selline trikitamine on muutnud valimiste mõtet, valimiste mõte on väändunud … valitsemise mõtteks. Valimised pole enam Põhiseaduse mõttest lähtudes usaldushääletus. Usaldushääletus? Hm, te ei ole valimisi sellise nurga alt osanud vaadata? Veelkod, meie teiega usaldame kedagi tegema mingeid meid teiega ja kogu kogukonda huvitavaid asju/tegusid meie eest. Meie teiega usaldame oma sünnipärase ja põhiseadusliku otsustusõiguse neljaks aastaks … eee … mittevalitule. See pole ju valik vaid „lotokolmapäevak“. Spordimaailmas kvalifitseeruks selline tegevus dopingutarvitamiseks? Miks siis … niimoodi tehakse? Miks siis niimoodi teeme? Oleme harjunud?  Ilmselt, kuid trikitamine ei saa olla usaldushääletuse mõtteks – see on põhjani väär. Väär väärtuseliselt, väär tulemuselt.  „Müsteerium“? See müsteerium“ vajab põhjani läbikaevamist.

Seekordne loogiline mõttejada pole siis mitte niivõrd droonilend kui põhjakaapimine või mudasukeldumine. Selline omamoodi mudatuukri mullijada.

 Kordamise vägi

 No ja siis? Mis sel vahet on, keda me valime või ei vali? Ikka on vahe. Ülisuur vahe on. Just seepärast on vaja arutada oma valikute üle KOVide valimisel. Nüüd tähelepanu:  KOVde valimistel osalevate „ülekvalifitseeritute“  mõju pole mitte ainult kohalikule tasandile arengupeetust tekitav, vaid ruineerib kogu poliitturgu, jättes selle ilma loomulikust järelkasvust, tuues esmatasandile kõik poliitturu ülatasandi ebakohad/vaenud/solvumised.  See on häbemetult ahne eneseupitamise teema, olla igas pulmas peigmees ja matustel kadunuke. Samal ajal tekib „ülekvalifitseeritutel“ asendamatuse sündroom. Kahjulikud moonutused tekivad kogu poliitturule ja laiemalt meie kõigi väärtusruumile.

 Olen mitmel korral läbi kirjutanud seda teemat nii „Bürokraatiatõlgis“, kui ka „Bürokraat, võim ja Vanaemas.“, kuid … mõned asjad võtavad aega ja mõned muutused võtavad veel rohkem aega. Mõned teemad muutuvad niimoodi „aegumatuks“ kõige sellest tulenevaga.

Siiski, kui meie teiega tõdeme, et maailm muutub kiiresti, sh poliitturg, ja me vajame paremaid mehhanisme selle kiirusega optimaalselt kaasas liuglemiseks, siis on hädavajalik timmida ka meie teiega esindatuse taset.

Nagu mainitud pole tegemist mingi väärtusvääratusliku uudisega, milleks siis korrata. Vaadake, mõnda asja saab muuta „pauguga“ (nagu näiteks valimisseadust kui on küllalt suur kriitilise massi osa), kuid mõnda asja tuleb „mudida paika“.  Pikalt mudida. Tükikese haaval murendada väärituid käitumismustreid. Seega lähtume siinkohal ärimaailma kogemustest:

„Ära eelda, et kõik on õigesti aru saanud, enne, kui nad on seda vähemalt viis korda kuulnud.

 –Esimene kord: sõnum jääb muude sõnumite tulvas kuulmata.

-Teine kord: sõnumit kuuldakse, kuid sellest ei tehta välja

-Kolmas kord: sõnumit kuuldakse, kuid ei usuta

-Neljas kord: sõnumit kuuldakse ja usutakse, kuid mõistetakse valesti

-Viies kord: see on tõenäoliselt pärale jõudnud.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” Lk 163/164).

Nii, et kui järgnev on „neljas kord“, siis olen ma õigel rajal. Lendame siis … mudatuukrid.

 Tappes järelkasvu

 Vaadake seda  väärnähtuselikku tavapraktikat, et  olen  Eurosaadik, kuid kandideerin ka riigikogu valimistel, kuigi ma ei kavatsegi seal töötada. Lisaks sellele kandideerin ma ka kohaliku omavalitsusse ilma õhkõrnagi mõttepojakesega  selle töös osaleda, kui võimalik, kandideeriksin ma ka külavanemaks. Kui vähegi võimalik juhataksin rahvamaja segakoori ja kui vähegi võimalik, siis ... Saate ju aru, TA on asendamatu, kõige targem ja ilusam ilmapeal. Mida selline olukord teile meelde tuletab? Eks ole …

Seejuures räägitakse lääget juttu umbes sellises stiilis, et mulle on nii südamelähedane minu kodukoht ja ma tulin üleüldse oma erakonda aitama. Vanaema Marie rääkis mulle ka kunagi juttu üheksakümneaastasest taadist, kes tikkus aitama oma seitsmekümneaastast poega, et: „Pojuke, ära rassi, sa veel na noorukene, lase ma aitan!” See poliitikute aitamise jutt on selline, mille kohta  öeldakse valskus või edevus. Igaüks peab ikka ise oma tööd tegema ja võidud välja võitlema. Kui see ei ole just haiglane võimuiha ja oma isiku mõõdutundetu esilekergitamine, siis see ongi valskus. Vähemalt on see niimoodi tavalise ühiskonna  jaoks, ükskõik millist poliitkastet või -garneeri sinna juurde ei pakuta.

Hullem veel, see on täielik arengupidur ja kõigi kogude ühenäoliseks muutmine (kloonimine). Seega kui valimistel lubatakse meile, et nende huvide eest hakkab seisma Juhan, kuid asendusasendusasendusliikmena ei saa selleks isegi mitte Jaan/Malle, vaid Jussike, siis ongi tegemist valskusega.

Oleme harjunud selle moosisuise jutuga, et ma siin aitan erakonda ja maailma paremaks muuta. Mida võiks muuta paremaks kui valime Juhani ja saame Jussikese, kes ise ju ei küüni võiduni?

 Toeta, ära tapa

 Mnjah, maailmas on niimoodi, et kõrgema taseme poliitikud avaldavad toetust oma parteikaaslastele, kuid ei tiku ise maakonna šerifi valimistel osalema. Obama, käis kihutuskoosolekutel, rääkimas kui tubli on üks või teine kuberner või senaator, kuid ei osale ju kuberneri valimistel, et ma küll kandideerin California kuberneriks (või Nustaku šerifiks), kuid selleks, et toetada oma parteid ning jätkan ikkagi presidendina, kuid minu asendusliige kuberneri (asekuberner?) kohal on … Oeh! Selline olukord oleks ju täiesti pöörane, peale seda poleks selline poliitik enam tõsiseltvõetav, isegi maakonna šerifiks mitte. Ka Saksa kantsler  ei käi mööda liidumaid, et ma kandideerin sest ma toetan oma parteid. Ei, ta avaldab toetust ja sellest piisab, sest ta on sõnakas, sõnapidaja ja tõsiseltvõetav poliitik. Seepärast lõpetagem ometi see inetu moosisuine jutt iseenese asendamatusest. Ma arvan, et selle kohta on olemas meditsiiniline diagnoos.

Ah jaa, et mitte vaid meditsiinilise poolega piirduda, siis praktikas saame näiteks mitte Linnavolikogu vaid Asendusvolikogu. Mõtlete mis jama see nüüd siis olgu? Aga ei ühti, Peamise linna parlamendis on olnud aegu mil asendusliikmeid nipilt-napilt pool, nii et tere tulemast uus Põhiseaduslik institutsioon – Asendamatute Asenduskogu. Vahva? Või mitte nii vahva? Piinlik? Kurb! Kurb kui ebanormaalsus kujuneb normiks.

 Tavaõiguse toimest – tavad ja õigused

 Normid kujunevad ajas. Vaadake kui USA esimene president G Washington peale kahte ametiperioodi keeldus kandideerimast kolmandaks ametiajaks (millega ühinesid ka temale järgnenud J. Adams ja T Jeffeson) sest ta ei tahtnud saada vabade riikide „kuningaks“, siis sellega ta lõi pretsedendi, tava ja normi. Normi, et presidentuuri maksimaalne kestvus on kaks ametiaega. Kõik järgnevad presidendid pidasid sellest tavast kinni ja seda polnud vajagi seadusena kinnitada. Tavaõigus, kuni ... Kuni F. D. Roosevelt osales ja võitis pretsedenditult neljadel valimistel. Tava, hea tava,  oli rikutud. Põhjendused pole olulised (majanduskriis, ärev julgeolekuolukord, sõda), põhjuse leiab alati.  USA edasised presidentide ametiajad lähtuvad G. Washingtoni põhimõttest, et kaks ametiaega on just paras aeg teha põhimõttelisi ja suuri asju, samas vältimaks muutumist „kuningaks“. Peale tava rikkumist … Nüüd siis seaduse vormis. Väga tark tegu. Kuigi FDR teguviisi võis õigustada ärevate aegadega majanduses ja maailmas, siis see ei mahenda tõsiasja, et võimuiha teostamisele on raske vastu astuda. Enese asendamatuna tundmise kihule ongi raske vastu seista.

 Tulles tagasi meie „külavanemate“ valimise juurde, siis meil ei tekkinudki valimiste (sh KOV) puhul tava, head tava, et selles osalevad vaid need, kes tõsimeeli seal meie teiega huve esindavad ja neile antud volitusi ellu viivad. Eee … võib-olla peaks kõigilt osalejatelt küsima karatiikirja. See, et „brüsselistid“, „toompeaistid“ või „elukunstnikud“ trügisid külavanema valimistel kõige näotumate ja maotumate põhjendustega on häbivääne ning selge jaburus. „Jaburus“ on siinkohal õrnakõlaline eufemism, et mitte öelda karmimalt. Siit ilmnebki erinevus seadusloomel põhinevast õigusest ja tavaõiguse väärtustest/väärikusest. Väärikust, rohkem väärikust aitab paljude probleemide puhul.

 Häbenedes pidukonnakaaslasi

 Muidugi,  kandideerimise eesmärk ongi võita. Kuid olukorras, mil riigikogu/valitsuse liikmed  kandideerivad kõikjal, piltlikult väljendudes alates akadeemilisest koorist kuni külakapellini, tekib küsimus, kas nad häbenevad oma pidukonna kohalikke liikmeid või ei usalda neid? Nii või teisiti on selle tulemuseks kohalikul tasandil tibutallide teke, kuna kommunaal- poliitinimeste edu ei sõltu enam nende inimeste isiklikust tulemusest , vaid kõrgpoliitikute loovutatud, lausa annetatud,  kohtadest. Tegelikult tekitab ta arengupeetuse selles regioonis, tõrjudes välja võimalike uute inimeste esilekerkimise. Kurb.

Kui ikka keegi hoolib nii väga oma kodukandist, siis ei maksa kodustele sellist käkki keerata, et tekitab seal planeeritud arengupeetuse.  

 Seega  tundub, et valikusüsteemis on süsteemne lünk, mis johtub meie poole sajandilisest koomast – meil ei kujunenud välja tavaõigust ja väärtusruumi selles osas, kes kuhu kandideerib, miks kandideerib ja millal kandideerib. Vahetult peale koomast ärkamist oli meil teiega kiire kogu meie maailmale järele tormamisega, milles tihtipeale ei suutnud keskenduda valikute sisule, vaid ainult kiirele jõutreeningule ja vilkuvatele virvatulukestele. Nüüd oleks meil teiega päramine aeg sügavalt järgi mõelda, kas me tahame OMA valitsust, milline tegutseks vastavalt meie omade volitustest lähtudes  või ISE valitsust, milline teeb nii nagu ise tahab. Meie teiega peame poliithankes olema mitte hääletajad vaid valijad. Nõudlikud valijad.

 Järgneb ….

 PS Ehhe. Põhja-Pi-Rita rahvatarkus: Ärgem laskem "partidel" ennast "hanitada".

Targutusi:

 Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

 Lk 125 „Ma olen vana mees ja mul on olnud palju muresid, kuid enamikku neist muredest pole kunagi olemas olnud. Mark Twain”

Lk 130 „Need, kes külvavad õelust, kättemaksuhimu ja ebaõiglust, lõikavad neidsamu omadusi. Me tavatseme muutuda sellisteks, keda me alandada üritame”

-lk 143 „Enamik firmasid ja inimesi otsivad edu ja austust. Nende sihtideni jõudmine vajab oskust teistele kaasa tunda ja soovi teisi õnnelikuks teha. Õnnelikkus on meie elus äärmiselt tähendusrikas. See tabab meid sageli siis, kui üritame ise teisi õnnelikuks teha. Lahkus on nakkav.”

Lk144 „Siiralt käitumisel on ka materiaalne külg. Töötajad, kliendid ja turustajad on inimesed, kes mõistavad ning hindavad viisakust ja kombekust. Tavaliselt vastavad nad samaga ja see võib kasumeid kergitada. Sellist filosoofiat järgides oleks firmade tulu võimalik märkimisväärselt suurendada.”

 

Georgi Potseptsov „Strateegiline sõda” OÜ Infotrükk  Tallinn 2009

 Lk20 „Poliitiline turundus on sihitud selle tulemuse saavutamiseks, mida elanikkond kõige rohkem nõuab”

„J. Marshment-Leesi teooria jagab parteid kolme tüüpi: Tulemustele, müügile või turule orienteerituks. Tulemusele orienteeritus viib selle iga hinna eest väljapressimisele, valijad peavad valitavat armastama temast endast lähtudes. Müügile orienteerituse korral tugevnevad kommunikatiivsed  jõud, mis on võimelised viima seda tüüpi poliitilise tulemuse turule.  Sünnib oma tegevuse positiivne kajastamine. Turupartei korral toimub valijaeelistuste tundmaõppimine enne tulemuse loomist. Kui eelistused muutuvad, muutub ka tulemus”