Droonivaade V2: Mugavuslend lapitekiga

 

 

                                                                       Pildil: läbi aiaposti kasvanud kask. Visa "värk"

Õpetatud sõber kirjutas viimase postituse peale: “Positsioone valin viimasel ajal pigem vaid börsil. Kohalikele valima minna ei kavatse, kuna lemmikuid praeguses poliitilises tohuvabohus pole.“ Ilmselt esindab selline seisukohavõtt pea poole valijaskonna meeleolu. Mis see siis on? Turutõrge Vaat siis selline lugu – valima minna ei kavatseta. Ega pole ka imestada, nagu märgitud olukord ongi …  tohuvabohu. Kuid kogu selle mittevalimise probleem on selles, et mittevalik on iseenesest juba valik. Viimaseid Pilvepiiri valimisi ei võitnud mitte Muutustepidukond (milline sai enim valimas käinute hääli), vaid Mittevalijate Pidukond peaaegu 40%.

Nüüd siis „valitsebki“ Pilvepiir, millest 40% on … nähtamatud. Pilvepiiri valimistest osavõtt on kõikunud läbi aastate 57,4 ja 68.9% vahel ja KOV puhul 47,4-60,6%. Te küll ei valinud kedagi, kuid see teie mittevalik aitas Pilvepiirile need keda te ei pidanud isegi niipalju asisteks, et nende seast valik teha. Kurb lugu.

 Kummaline mudel, sest ka võitnud Pidukond ei saanud niipalju hääli, mitte selle pärast, et seda palavalt armastati ja plaane heaks kiideti, vaid seetõttu, et teised valikud (nende jaoks, kes valimas käisid) olid veelgi … eee … valimatumad. Pidukond ei mõistnud võidu (mitte edu) juurpõhjust. Tegelikult oleks seda olukorda olnud võimalik pidukonna tõusuks pöörata, kui oleks aru saadud, et saadud hääled olid praktiliselt protestihääled, hääled, mis jäid mittevalimise ja valimiskohusetunde vahele, kuid… Kuid võitja teisendas (kuigi isegi üllatudes suurest häälesaagist) kõik hääled võiduhäälteks. See oli see koht, kus alandlikkus ja kaasamine oleks olnud edu võtmeks. Mnjah. Tohuvabohu.

 Kahandajad

 Tõsiasi on, et valimis/valitsemise mehhanism/süsteem toimib vaid poole jõuga ja kui toimiks kogu jõuga, siis … Siis oleks tulemused veel segasemad. Riiakas väljaarvamismäng ei anna kunagi head tulemust. Võib-olla annab mingi viite C Hood´i ( „Riigikunst“ TLÜ Kirjastus 2022 Lk 45) tähelepanek avaliku teenistuse osas: „Mark Moore, üks kaalukamaid autoreid, kes tänapäeval avalikust juhtimisest kirjutab, on rõhutanud avaliku teenistuse juhtide ja nende organisatsioonide rolli avaliku väärtuse loojana ühiskonnale lisandväärtust andvate teenuste või tulemuste pakkumisel. See peatükk vaatab asjale teisest otsast. Siin on vaadeldud viise, kuidas avaliku teenistuse juhid saavad avalikku väärtust kahandada, uuritud avaliku juhtimise ebaõnnestumise ja läbikukkumise probleemi ning esitatud koos näidetega viisid, kuidas saab luua negatiivset avalikku väärtust.“ Avalik teenistus ei ole muidugi poliitturg (pigem poliitturu tööriist), kuid ka poliitturg saab luua negatiivset avalikku väärtust. Tundub, et poliitturg on nüüd juba mõnda aega tootnud mitte just negatiivset, kuid ka mitte positiivset väärtust, sumbudes omavahelistesse nääklustesse ja halvustamistesse. Turutõrge.

 „Universumi valitsejate“ plejaad.

 Miks siis niimoodi ….? Ei tea, kuid paljud targad inimesed on püüdnud seletada olevat ja vaadata ühtlasi ajahorisondi taha, et seletada olemasolevat ja arbuda tuleviku võimalikke stsenaariume.  J. K Glbraith´i on täheldanud, et  „Prognoosijaid on kahte sorti: need kes ei tea, ja need kes ei tea, et nad ei tea.“ (W Green Rikkam, targem, õnnelikum“ ÄP 2021 lk 90).

Mina tean, et ma ei tea, seepärast panen pigem kokku ühe kaootilispõneva lapiteki nende inimeste arvamustest kes arvad, et nad teavad, või pigem teavad.  „Tom Wolfe´i 1987 aastal ilmunud romaanis „Edevuse tuleriit“ võttis autor käibele faasi universumi valitsejad, kirjeldamaks ässadest investeerimispankureid, kes teenivad igal aastal boonusena miljoneid dollareid. Marks arvab: „Kõige halvem asi, mida teha saate, on arvata, et olete universumi valitseja.  Me kõik oleme vaid väikesed hammasrattad ja universum tiksub ilma meieta edasi. Peame sellesse kuidagi sobituma ja sellega kohanema.“ (lk 84). Veidi alandlikkust ja leppimist kuluks kõigile äa. Seega … lapitekk. Teadmatuse lapitekk.

 Üksinda keeglit mängimas

 Tuleme tagasi Y Papadopoulosé („Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 Lk 41/42) tähelepanekute juurde: „Ent paradoksaalselt on ühiskond  muutunud heterogeensemaks teises mõttes: üksikisikud rõhutavad ja isegi idealiseerivad oma erisusi. Seda individualiseerumisprotsessi ilmestab hästi Robert Putnami sõnastus „üksinda keeglit mängimas“, mis viitab „suundumusele liikuda töötingimuste, elutingimuste, peremudeli, isikliku mobiilsuse ja kultuuritausta muutumise tõttu üksikisikuile üha enam eriomase eelistuse (või huvide) kogumi suunas. Putnam (2000) pakkus välja, et USA-s inimeste suhtlusvõrgustike allakäik viinud kaasatuse allakäiguni vabaühendustes ja see on peegeldunud poliitikast eemaldumisel.“

 „Haridustaseme kasvuga suureneb valijate poliitiline teadlikkus ja paremini haritud kodanikud võtavad erakondade sõnumite suhtes  kriitilise seisukoha. Selle  tulemusel mõjutab erakonnavälisuse  ebaproportsionaalselt neid kodanikke, kellel on piisavalt kognitiivset ressurssi, et erakondlikkust diskursusest eemalduda (…) Lisaks vähendab meediastumine vajadust toetuda erakondade informatsioonile. Suurenenud poliitikateadlikkusega on lõhe sotsiaalse  kapitali mõistes kodanikkonna ühe osa ja poliitilise eliidi vahel tohutult vähenenud, nii et paremate kognitiivsete oskustega kodanikud on võimulolijate suhtes vähem aupaklikud. Siiski pole erakondadest eemaldumine seotud üksnes heade kognitiivsete oskustega, mis soodustavad sõltumatust ja annavad üksikisikule hea võimaluse väljendada oma seisukohti. Madala haridustasemega inimesed kipuvad samuti traditsioonilisi erakondi hülgama, kuid hoopis teisel põhjusel: nad tunnevad, et erakonnad eiravad nende muresid. Rahulolematud ja varjatud demokraadid eksisteerivad koos.“

Niisiis isiklike eelistuste … eelistamine (lõputu rida üksikuid keeglimängijaid), haridustaseme tõus, valijate poliitilise teadlikkuse kasv ning ka madal haridustaseme otsingud viivad traditsiooniliste pidukondade hülgamiseni. „Need on tüüpilised pakkumispoolsed seletused erakondade  ja ühiskonna sidemete nõrgenemise kohta: erakondade varustatus inimkapitaliga on jäänud napiks.“ „Erakondade muutumine justkui ettevõtteks, mis tegelevad millega tahes, vähendab nende nõudlust masside osaluse järele erakonna organisatoorses elu. Sama nähtuse kohta võib anda ka nõudlusel põhineva seletuse.(…) Erakondade muutumine justkui ettevõteteks, mis tegelevad millega tahes, vähendab nende nõudlust masside osaluse järele erakonna organisatoorses elus. „ (lk 43) Hm, kui üheltpoolt valijate side pidukondadega nõrgeneb, siis ka väheneb nõudlus lojaalsete valijate järgi pidukondade organisatoorses elus, siis mis süsteemi üleval hoiab?  Näeb välja nagu täiusliku tormi alge.

 Valmisolekus kodanikud

 Pole seega üllatav, et: „Kodanikest üha suurem osa suhtub kriitiliselt poliitilise süsteemi toimimisse, seda näevad nad suletuna ja ükskõiksena murede suhtes, mida tavainimesed tunnevad. Nad on pettunud, kui poliitika paistab olevat taandunud politikaanluseks – teisisõnu, kui see järgib omaenda loogikat, mis jääb teistele läbipaistmatuks, ja muutub sellisena profaanide kahtlusobjektiks.“ Lk 59/57) „Toetudes mitme riigi andmetele Euroopa sotsiaaluuringust tuli Borgonovi (2008) hämmastavale järeldusele, et iga lisa-aasta haridust kasvatab hääletamise tõenäosust üldvalimistel tähelepanuväärse kolme protsendi võrra.“ Samas  M. Thatcher („Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 32) arvas, et: „Üks kõrghariduse kiire leviku tulemusi on, et inimesed oskavad nüüd peaaegu kõike kritiseerida ja küsimärgi alla seada. Ja mõned, paistab, ongi jäänud selle juurde pidama …”.

Ka õige, kuid „Nende tihti kõrgelt haritud kodanike seas ei tähenda  valimistest kõrvalejäämine vähest huvi poliitika vastu. Postmaterialistid on poliitikast väga huvitatud, kuid nad kasutavad protestitegevust, sest leiavad, et see on tõhusam ja veenvam kui erakondade vahetamine. Nad on „valmisolekus kodanikud“ (…) kes koonduvad tõenäoliselt üksiküritusteks ja moodustavad sotsiaalse baasi uutele sotsiaalsetele liikumistele, nagu patsifistlikud, keskkonna-, feministlikud või humanitaarorganisatsioonid. Need „uued sõltumatud“ on mitteparteilised, kuid kindlasti mitte apoliitilised: neil on oskus jälgida poliitika keerdkäike, kuid vähem vajadust erakondade järele, ja neid mõjutavad vähem suhted erakondadega. Seda on hästi kirjeldatud metafooriga, mille võttis kasutusele Dalton (…): „See oleks nagu siis, kui poliitikaspordi suurimatele fännidele ei lähe korda erakondlikud mängijad, keda nad väljakul näevad.“ See on hoopis teistsugune mäng ja hoopis teine mänguväljak kui praegune poliitturg, selle toime poliitturule on praegu veel kohatine ja pole tõhus. Võib-olla võiks seda võrrelda kui Bitcoini alternatiivi traditsioonilise raharingluse kõrval? Hm, saame näha, ka Bitcoinil võttis aega et muutuda usaldusväärseks ja usutavaks.

 Valides tegevjuhte

 Kuid võib-olla meie teiega mängime põhiväljakul vale mängu? Valime näiteks ratsavõistlustele … eee … korvpallureid? Baleriinideks poksijaid? Kuidas nii?  „Mõned aastad tagasi jõudsid Saksamaa, USA, Jaapani ja Šveitsi poliitiliste võrgustike uurimuste võrdlev ülevaade järeldusele, et enamikul juhtudest polnud mõjukad toimijad mitte parlamentaarsed organid, vaid täidesaatev bürokraatia ja asutused.“ (lk 209)

Tuletame meelde, et  „Demokraatia toetub formaalselt häälteenamusele, kuid vähemused võivad kannatada; et olla legitiimne, vajab enamus  valitsemiseks õigustust (Cambers 1996), mis võib jääda puudulikuks. Meie ühiskondi iseloomustava suure erisuse olukorras pole lihtne enamuse võimu piisavalt legitimeeritud, ehkki de jure  on valitud võimud volitatud tegutsema oma üldisest legitiimsusest tulenevalt  mandaadi alusel. Valitsetuse kaasavad vormid on loodud just seepärast, et leevendada formaalse enamuse puudusi suure ühiskondliku killustumuse kontekstis.“ (lk 340)

Samas valitsetavuse kaasavatel vormidel on omad järelmid: „See on üldisem probleem, sest sama võib öelda teiste muutuste kohta, nagu näiteks nõrgalt nähtav valitsemiskorraldus, ekspertorganid ja kaasav võrgustik, millel kõigel jääb puudu formaalsest volitatusest, kuid kellel on (eri määral) poliitiline võim – see on võim väljastada otsuseid, millel on in finne siduv mõju ja mis viivad ressursside ümberjaotamiseni.“ (lk 341)

 Legitiimsusest

 „Hiljutine erakondi käsitlev kirjandus on rõhutanud nende nõrkust ühiskondlike eelistuste ehk poliitika sisendi koondamisel ja kasutamisel. Tänapäeval on „erakonnad vähem kohal“ (Katz, Mair 1994) ja on rohkem eestkostedemokraatiat (Dalton et al. 2003), kus huvirühmadel on oluline roll hääle kuuldavaks toomisel ja poliitikakujunduse sisendite sõnastamisel. Deparlamenteerimine (von Beyme 2000) eeldab, et erakonnad (ja eriti nende parlamentaarne osa) on samamoodi nõrgenenud oma väljundfunktsioonides, mis on seotud kollektiivselt siduvate otsuste langetamisega. Erakondade presidentaliseerumine sisaldab samuti seda mõõdet. Erakonnad pole mitte ainult oma väljundfunktsiooni kaotanud, nad kalduvad kaotama ka oma valitsemisfunktsiooni. (…) Peter Mair on oma viimastes töödes isegi väitnud, et erakondade sisendiga seotud  väljakutsete tõttu puudub neil ka legitiimsus olla võtmetoimetaja väljundi juures: „Kui erakondadel on puudu esinduslegitiimsust, on raske õigustada nende poolt valitsemiskontrolli võtmist või võidelda selle vastu, et anda kogu valitsemine  otse kohtunikele, reguleerivatele asutustele ja teistele sarnastele institutsioonidele“ (Mair 2009:11)“  „Siit tuleneb see, et marginaliseerunud pole mitte üksnes erakonnaaktivistid, vaid ka parlamendisaadikud, sest parlamendid kaotavad poliitikakujundusprotsessides oma mõju. Parlamentaarsetes süsteemides on algatusõigus delegeeritud suurel määral valitsustele.“ (lk 342/343)

Niisiis

-kui „mõjukad toimijad pole enam mitte parlamentaarsed organid, vaid täidesaatev bürokraatia ja asutused“,

-kui „erakonnad (ja eriti nende parlamentaarne osa) on samamoodi nõrgenenud oma väljundfunktsioonides, mis on seotud kollektiivselt siduvate otsuste langetamisega“

-„kui erakondadel on puudu esinduslegitiimsust, on raske õigustada nende poolt valitsemiskontrolli võtmist või võidelda selle vastu, et anda kogu valitsemine  otse kohtunikele, reguleerivatele asutustele ja teistele sarnastele institutsioonidele“

-kui „erakonnad muutuvad justkui ettevõtteks, mis tegelevad millega tahes

-kui „üksikisikud rõhutavad ja isegi idealiseerivad oma erisusi“

Siis …

 Võib-olla ehitaks „Google parlamendi“?

 Siis  tekibki märkimisväärsel osal valijatest mõte, et „valima minna ei kavatse, kuna lemmikuid praeguses poliitilises tohuvabohus pole.“ Täiesti mõistetav positsioon, turg ei toimi. Turutõrge.

Kuidas siis päristuru osalised toimivad, kui turg ei toimi? Elementaarne, nad püüavad tuua turule uue toote/teenuse. Poliitturul on sarnane olukord – otsitakse uut toodet. Pidevalt. Kuid senised otsingud on olnud vaid uute pidukondade moodustamine, pidukondlaste migreerumine ühest pidukonnast teise või pidukonna ümbernimetamine. Vaadake, sellest enam ei piisa, see on nagu pakuks kettaga telefoni asemele nuppudega telefoni. See ei ole piisav … nutitelefonide ajastul. Kuid ärgem heitkem meelt, juba on pakutud välja võimalikke variante:

 Otsa teeb lahti Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 354). Ta on teravmeelselt juhtinud tähelepanu järgnevale: „Liberaalsed harjumused – näiteks demokraatlike valimiste korraldamine – muutuvad mõttetuks, sest Google suudab ka mu poliitilisi vaateid minust paremini esindada. Hääletuskabiini kardina taga  seistes suunab liberalism mind tõelise minaga nõu pidama ja valima partei või kandidaadi, kelle valimislubadused kajastavad minu kõige sügavamaid soove. Loodusteaduste järgi ei mäleta ma kardina taga seistes üldse kõike, mida ma olen viimastest valimistest möödunud aastate vältel tundnud ja mõelnud. „

„Nelja pika aasta jooksul olen ma võib-olla mitu korda arvustanud peaministri poliitikat, öeldes endale ja igaühele, kes on vaevunud mind ära kuulama, et ta juhib meid hukatusse. Kuid viimastel kuudel enne valimisi kärbib valitsus makse ja jagab heldelt raha. Valitsev partei palkab parimad reklaamikirjutajad vedama geniaalset valimiskampaaniat, milles on parajal hulgal ähvardusi kui ka lubadusi, mis kõnetavad otse minu ajus asuvat hirmukeskust. Valimispäeva hommikul ärkan külmetusega, mis mõjutab minu mõttetegevust ja kannustab mind eelistama ennekõike kindlustunnet ja stabiilsust. Ja voila! ma saadan mehe, kes meid hukatusse juhib, veel neljaks aastaks valitsusse.“

„Ma oleksin võinud end sellest saatusest päästa, kui oleksin lubanud Google´il enda eest hääletada. (…)  Kuigi see ei eira hiljutisi maksukärpeid ja valimislubadusi, ei unusta see ka eelneva nelja aasta jooksul juhtunut. See teab, milline oli mu vererõhk iga kord, kui ma lugesin hommikust ajalehte ning kuidas mu dopamiinitase õhtuseid uudiseid vaadates järsku langes. Google teab kuidas tekstist manipuleerivaid tühje loosungeid välja sõeluda. (…) Google ei vali minu hetke meeleseisundi järgi, vaid pigem võttes arvesse biokeemiliste algoritmide kogumi – mida me tunneme „minana! – tegelikke huvisid ja tundeid“

„Mõistagi ei ole Google´il alati õigus. Jutt käib ju tõenäosusest“

 Sobimatud tööriistad?

 Y. N. Harari „(21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 65) toob sisse veel ühe mängumuutja: „Rahvahääletused ja valimised puudutavad alati inimeste tundeid, mitte mõistust. Kui demokraatia seisneks mõistuspärases otsustamises, ei oleks põhjust anda kõigile inimestele võrdset valimisõigust – kui üldse mingisugust valimisõigust. On hulk tõendeid, et mõni inimene on teistest tunduvalt targem ja mõistlikum, eriti kehtib see kindlate majanduslike ja poliitiliste küsimuste puhul. Briti hääletuse järel protestis  tuntud inglise bioloog Richard Dawkins, et suuremal osal Ühendkuningriigi alamatest – sealhulgas temal endal – ei tohiks kunagi paluda rahvahääletusel osaleda, sest neil puuduvad vajalikud taustateadmised majandusest ja riigiteadusest.. „Sama hästi võiks korraldada üleriigilise plebistsiidi, et otsustada, kas Einstein tegi oma arvutused õigesti, või lasta reisijatel hääletamise teel otsustada, millisele lennuväljale piloot peaks maanduma““ (küsimus  sellest „Kuidas te tunnete …“ ja „mida te arvate?“

„Olgu kuidas on, aga valimised ja rahvahääletus ei ole seotud sellega, mida me arvame. Need on seotud tunnetega.“ Kas teie olete valmis Einsteini arvutuste õigsuse üle hääletama? Ahhaa, te küsite, kes see Einstein oli? Mida ta arvutas? Toidukaupade käibemaksu mõju ostukorvile?Kes siis peaksid hääletama/valima? Eks ole hea küsimus?

 Oleme ettearvutatavad ja teisendatavad?

 Tõsiasi on, et platvormid, võrgustikud ja algoritmid ning nüüdseks jõudsalt arenev tehisintellekt muudavad kõike/kõiki, ka võimalikke valimisi: „Uurimus, mille tellis Google´i võimas vastane Facebook, näitas, et juba praegu suudab Facebooki algoritm inimese isiksust ja kalduvusi tema sõpradest paremini hinnata. (…) Hämmastaval kombel piisas algoritmile kümnest inimese meeldimisest, et olla täpsem tema töökaaslastest. Algoritmile piisas 70 meeldimisest, et olla täpsem sõpradest, 150 meeldimist, et olla täpsem pereliikmetest ja 300 meeldimist, et olla oma ennustustes täpsem vastaja abikaasast. „

„Osades valdkondades näitas Facebooki algoritm paremaid tulemusi vastajast endastki.“ (lk 355)

See tõdemus pole veel kõik: „Teisest halvaendelisemast küljest peame nentima, et sama uuring osutab sellele, et edaspidistel USA presidendivalimistel ei pruugi Facebook teada üksnes kümnete miljonite ameeriklaste poliitilisi eelistusi, vaid ka seda, kes on neist otsustava tähtsusega valijad, kelle antav hääl kõigub, ja kuidas neid ühele või teisele poole kallutada.“ (ja mida iga kandidaat peaks ütlema nende häälte võitmiseks) (lk 356)

See, et tegemist ei ole pelgalt fantaasiaga vaid tegelikkusega näitab PM 1.08.25 toodud teade: „Elon Muski algoritm Xis soodustab ideoloogilist nihet Euroopas Elon Musk kasutab platvormi X (endine Twitter), et võimendada Euroopa paremäärmuslike poliitikute ja aktivistide sõnumeid, kasvatades nende nähtavust, mõju ning isegi valimistulemusi. Associated Pressi (AP) põhjaliku uurimise andmetel on tegemist läbimõeldud ja süsteemse mustriga. Associated Pressi mahukas uurimus analüüsis kolme aasta jooksul enam kui 20 000 postitust 11 Euroopa paremäärmusliku tegelase kontodelt, kes on alates Muski Twitteri ostust korduvalt temaga suhtluses olnud. Analüüs näitas, et ainuüksi Muski vastus või edasijagamine on põhjustanud nende kasutajate kontodel vaatajate arvu kahe- kuni neljakordse kasvu, sageli kaasneb sellega kümnetes tuhandetes lisandunud jälgijaid. Mõnel juhul ulatuvad nende poliitikute või aktivistide jälgijate arvud miljoniteni.“

NB! Nagu täheldab D C Cardon („Digikultuur“ TLÜK 2020  Lk 286): „Algoritmid ei ole neutraalsed. Need sisaldavad ühiskondlikku visiooni, mille on andnud nende programmeerijad – ja need, kes suurtes digiettevõtetes programmeerijatele palka maksavad. Tehnilistes artefaktides sisalduvad alati nende loojate põhimõtted, huvid ja väärtused; nende väärtuste operatiivne rakendamine toimub läbi tehniliste valikute, statistiliste muutujate, fikseeritud lävendite ja arvutusmeetodite.“ Kõik algoritmid on sellised.

Seega eelnev näite puhul pole oluline see millise poliitilise „poolsusega“ on tegemist (need on niikuinii tinglikud), vaid see, et niisama lihtsalt on võimalik mingi algoritmikesega või selle muutmisega  kallutada või võimendada mingit arvamust ehk nagu tõdeb  R D Precht („Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019 Lk 57): „Kuidas me tulevikus elama hakkame, selle üle ei otsusta enam poliitikud, vaid digirevolutsiooni visionäärid  ja utopistid: Google, Facebook, Amazon, Microsoft ja Samsung. Nende digitaalsete supervõimude kõrval on Saksamaa poliitikud strateegilised pügmeed. Võimu on nad lasknud endal juba ammu käest võtta. Aga kuna valimistel on mõte ainult juhul, kui neil, keda valitakse, on ka võimu, siis tuleks tegelikult valida kas Google või Facebooki juhtkonda, kes teeb oma strateegiad ja visioonid avalikuks ja paneb hääletusele.“

„Igal juhul ei järgnenud piiranguteta internetisuhtluse tõotusele mitte vabadusekevad, vaid totaalne järelevalve pikk talv. Lääne demokraatiad leppisid sellega hämmastavalt kiiresti. Ja kes ühest küljest hoidis küll au sees põhiseadust ja pidupäevakõnedes vabadust, kasutas teisalt siiski meelsasti uusi järelevalve- ja kontrollivõimalusi. Nii toimub see, mida sotsiaalpsühholoogia nimetab nihkuvaks võrdlusaluseks (…): millegi aeglane , tuhandete väikeste ja eraldi võttes vaevumärgatavate sammudega üleminek täiesti uude dimensiooni.“ (lk 68)

 Demokraatia kui toode?

 Y. N. Hararil ( „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 289) on ilmselt lõputu hulk tükikesi, mida meie lapiteeki lisada. Näiteks „“Humanistlik usk tunnetesse on lubanud meil nautida tänapäevase lepingu vilju ilma, et me selle eest midagi maksma oleksime pidanud. Meil ei ole vaja jumalaid, kes meie võimu piiraksid ja meile tähenduse annaksid – klientide ning valijate vabas valikud annavad meile vajamineva tähenduse. Mis aga juhtub, kui me mõistame, et kliendid ja valijad ei tee kunagi vabasid valikuid, ning kui meil on olemas tehnoloogia, millega nende tundeid välja arvutada, kujundada ja üle kavaldada? Kui universum on naelutatud inimkogemuse külge, siis mis juhtub, kui inimkogemusest saab järjekordne disainitav toode, mis ei erine olemuslikult ühestki teisest kaubanduskeskuses pakutavast?“ Kas see on just uus toode, kuid uuel tasemel toode kindlasti.

 Korrigeerimise algoritm?

 G. Rugg, J. D´Agnese („Pime nurk“ ÄP 2014 Lk 207) lisavad ühe värvika, lausa intrigeeriva, tükikese meie tekikujundusse:  „Mõne tarkvaraarenduse valdkonnast laenatud tehnika abil võib meil olla võimalus modelleerida põhjust ja tagajärge. Kui rakendada seda sellistel elualadel nagu poliitika, on võimalik kontrollida poliitiliste otsuste taga olevate põhjenduste korrektsust. Kaasates selle küsimuse käsitlemisse ka sellised kontseptsioonid nagu mustrite sobitamine versus järjestikune arutluskäik, tõstatab see poliitilise retoorika osas mõningad üsna huvitavaid spekulatsioone. Ootamatult on meil olemas vahendid, mille abil uurida, kas hääli püüdnud poliitikud produtseerivad sõnade kompotti, mis paistab meie mustrite sobitamise võrgustikule pädevana vaid seetõttu, et selle sees on õiged sõnad. Teoreetiliselt võib mõõta ka seda, kas poliitikud pääsevad puhtalt, kui kasutavad seosetuid ning vasturääkivaid avaldusi. Kui meie aju teeb mustrite sobitamise abil eksliku otsuse, et kõik on korras, siis ei vaevu see kasutama aeglasemat ning keerulisemat järjestikust arutluskäiku, et hinnata, kas poliitiku sõnavõtus ka tegelikult mingi iva on. Kas see, kui poliitikud ja sidusgrupid kaardistaksid oma ideid põhjuse ja tagajärje diagrammina, aitaks poliitikat ja otsuste tegemist üksmeelsemaks ja tõhusamaks muuta?“ Vaat selline põnev lugu.

 Unistuste müüjad

 Maailm koosneb lugudest. Unistustest ja lugudest. Nagu ütleb G Ralson: „Iga kord kui üritad kellelegi midagi müüa, müüd unistust. Palud neil osa võtta oma loost“ (C Gallo „Viis tärni“ Million Mindset 2019 lk 64). Astugem nüüd korraks kõrvale tavalisest infohämust, raputagem maha igapäeva nägeluste taak ja vaadakem, mida müüakse poliitturul. Hm, kas need vihuti ütlemised, krimpsus solvumisnäod, jutureformid, julgusetus, ideepuudus, segaste keskdirektiivide täitmise ihalus ongi teie unistus? Nüüd küsimus poliitturule? Kellele te tahate selliseid „unistusi“ maha müüa? Need ei ole unistused, neid ei „osteta“ neid ka ei valita. Teid ei valita. Poliitturu lugude kirjutajad, te olete kehvad kirjutajad. Elutud, kuivad, kiretud. Kuid areng ei peatu, tulevad uued kirjutajad. Õigemini on uued kirjutajad juba kohal kuid teie (ja ka meie) ei märka veel neid, ei tunne ära, peame neid lugusid inimtekkelisteks, kuid … võta näpust. Jutuvestjaks osutub hoopis juturobot, Ehhee, polegi näppu millest võtta.  „Kui tavaliselt kirjeldatakse sõnadega tegelikkust, siis nüüd on meie ees transformer –sõnad, mis muudavad tegelikkust“ (G Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018)

 Kuid kui poliitturul on julgusetus ja tige unisus ilma unistuseta, siis päriselus liigub poliitturu unisusest sõltumatult elu edasi. Nagu kirjutab Y N Harari („Neksus“ PM 2024 Lk 97): „Tehisarupõhised tööriistad oskavad andmeid leida ja töödelda paremini kui lihast ja luust bürokraadid, ning tehisaru on ühtlasi omandamas võimet paljudest inimestest paremini lugusid luua.“ No ja siis? Tore ju kui on paremaid lugude loojaid, kuid … Jälle kuid „Oleme juba näinud, et infovõrgud ei maksimeeri tõde, vaid katsuvad leida tasakaalu tõe ja korra vahel. Bürokraatia ja mütoloogia on mõlemad olulisel kohal korra säilitamises ja mõlemad on rõõmuga valmis tõde korra nimel ohvriks tooma.“ Muidugi ei rutta seda keegi turuosalistest kõva häälega kinnitama, kuid „Tänapäeva informaatikud, programmeerijad ja võrgudisainerid ei tööta mitte parema tuleviku, vaid väikese hulga inimeste kasumi suurendamise nimel. Ja nad muudavad meie elu ja ühiselu ilma igasuguse demokraatliku legitimatsioonta. Lubadus, mida lõputult korratakse, on teha meie elu lihtsamaks, mitte demokraatlikumaks.“ (R D Precht „Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019 lk 38). Kõigel on hind, ka mugavusel/lihtsusel.

 Õiguste tekkest

 Suurem osa meie teiega tegutsemisest allub kujutletavale korrale st me oleme ise loonud käskude/keeldude süsteemi, et paremini/tõhusamalt koos toimida. Just koos, mitte olla üksik keeglimängija. „Nii inim- kui kodanikuõigused on intersubjektiivsed kokkulepped, mis on inimeste poolt leiutatud, mitte avastatud, ning need on määratud ajalooliste asjaolude, mitte mingi universaalse loogika poolt. Erinevates demokraatiates võivad kehtida veidi erinevad õiguste loetelud. (…) Demokraatlikud võrgustikud lähtuvad eeldusest, et igaüks võib eksida, sealhulgas valimiste võitjad ja valijaskonna enamus.“

 „Eriti oluline on meeles pidada, et valimised pole tõe avastamise meetod. See on meetod, mille sihiks on korda säilitada, asetades kaalukausile kodanike vastuolulised soovid. Valimised ei pea selgeks tegema tõde, vaid kõigest seda, mida soovib rahva enamus. Ent rahva soovib sageli, et tõde oleks teistsugune kui see tegelikult on. Seega säilitavad demokraatlikud võrgustikud mingid enesekorrektsiooni mehhanismid, kaitsmaks tõde isegi enamuse tahte eest.“ (lk 153/154) Niisiis õigused on inimeste poolt leiutatud kokkulepped … ekslikkuse võimalikkusest?

 Uued juriidilised isikud & tehisarude pidukonnad

 Nüüd läheme natukene pööraseks. Paneme paika hoopis teistsuguse tekilapi, ei tea kas sobib mustrisse või mitte, kuid põnevust loob küll „Ajaloo kestel majandus ja poliitika nõudnud meilt arusaamist neist intersubjektiivsetest tegelikkustest, mida inimesed on leiutanud – nagu religioonid, rahvused ja valuutad. Kui keegi soovis aru saada Ameerika poliitikast, pidi ta arvesse võtma selliseid intersubjektiivseid tegelikkusi nagu CDO-d. Kuid tulevikus nõuab Ameerika poliitika mõistmine ühtlasi seda, et sa saad aru arvutitevahelisest tegelikkusest, nagu tehisaru tekitatud kultused ja valuutad, tehisaru juhitud poliitilised parteid ja vahest isegi täielikult inkorporeerinud tehisarud. Juba on korporatsioonidel õigus teha poliitilisi annetusi, sest sellise otsuse langetas USAülemkohus juhtumis „Citizens Ubited vs Föderaalne valimiskomisjon“ (2010). Mis siis takistab tehisarude inkorporeerimist ja nende tunnustamist juriidiliste isikutena, kel leidub sõnavabadus ja kes võivad teha lobitööd ja poliitilisi annetusi tehisaru õiguste kaitseks ja laiendamiseks.“ (lk 319)

Püsite ikka järje peal?  „Arvutid on matemaatilised olendid, kel puudub psühholoogia ja mütoloogia. Nii, et kui inimesed täielikult võrrandist välja jätta, saaksid algoritmid viimaks asjade üle otsustada puhta matemaatika põhjal, olles vaba kõigist psühholoogilistest moonutustest ja mütoloogilistest eelarvamustest.

Kahjuks on paljud uuringud paljastanud, et arvutitel on sageli omaenda sügavale juurdunud eelarvamused. Kuigi nad pole bioloogilised entiteedid ja kuigi neil puudub teadvus, on neil midagi digitaalse psüühika sarnast ja isegi midagi arvutitevahelise mütoloogia taolist. Nad võivad vabalt olla rassistlikud, misogüünsed, homofoobsed või antisemiitlikud. „ (lk 323)

Tuleb meeles pidada, et „Tehisaru pole rumal automaat, mis kordab üha uuesti samu käike, tulemustest välja tegemata. See on varustatud tugevate enesekorrektsiooni mehhanismidega, mis võimaldavad omaenda vigadest õppida.

See tähendab, et tehisaru alustab oma elu „algoritmibeebina“, millel on palju potentsiaali ja arvutusvõimsust, kuid mis teab vähe. Tehisaru inimestest vanemad on sellele andnud vaid õppimisvõime ja ligipääsu andmete maailmale. Siis lasevad nad algoritmibeebil maailma uurima hakata.“ (lk 325)

J. Lovelock („Novatseen“ PM 2020 Lk 100) lisab sellise lohutava teadmise: „Nagu olen öelnud, saavad meist küberorgide vanemad, sünnitus juba käib. Seda on tähtis meeles pidada. Küberorgid on sellesama evolutsiooniprotsessi tulemus, mis on loonud meidki.“

„Elektrooniline elu sõltub oma orgaanilistest eellastest. Ma ei näe viisi, kuidas mitteorgaanilised eluvormid võiksid de novo tekkida teisel Maal või mis tahes planeedil sellisest keemilistest ainetest ja sellises füüsikalistes tingimustes, mis on omased universumile. Selleks, et küborgide eluvorm saaks tekkida, on vaja ämmaemanda abi. Sellesse ossa sobib Gaia.“ „Seetõttu tundub tõenäoline, et orgaaniline elu peab alati eeldama elektroonilisele. „

Veebirobotite poliitilised manifestid

 Mis edasi? Elementaarne, paneme paika järgmise tekitüki: „Tehisaru potentsiaal anarhiaks on ärevust tekitav asjaolu, sest see lubab debatiga liituda ka muudel osapooltel peale inimgruppide. Esimest korda ajaloos peab demokraatia toime tulema ka mitteinimlike häälte kakofooniaga. (…) Ühes analüüsis vaadeldi 20 miljonist Twitteri säutsust koosnevat valimit, mis toodeti USA 2016 aasta presidendivalimiste kampaania ajal, ning leiti, et 3,8 miljonit säutsu (umbes 30 protsenti) olid loodud veebirobotite poolt.“

 „Mis saab demokraatlikust debatist siis, kui miljonid – ja viimaks miljardid – üliintelligentsed veebirobotid koostavad üliveenvaid poliitilisi manifeste ja loovad süvavõltsitud pilte ja videosid ning on lisaks võimelised võitma meie usaldust ja sõprust? Kui ma internetis tehisaruga poliitilist debatti pean, siis on minu jaoks ajaraisk katsuda muuta tehisaru poliitilisi arvamusi, sest see on teadvuseta entiteet. Tegelikult ei huvita teda poliitika, ja ta ei saa ka valimistel hääletada. Aga mida rohkem ma tehisaruga vestlen, seda paremini ta mind tundma õpib, mis võimaldab tal minu usaldust võita, oma argumente lihvida ja ajapikku minu vaateid muutma hakata“ 8Y N Harari „Neksus“ PM 2024 lk 372/373). Vaat selline loogiline jada. Tere tulemast debatile.

 Toimetõrge

 Seega uus toode poliitturul on sündimas/sündinud tänu poliitturu toimetõrkele. R D Precht („Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019 Lk 49/57) kirjutas Saksamaa kohta: „Vähemalt kaks aastakümmet või kauemgi on inimesed meil elanud eesmärkide üle valitsevate põhjuste diktatuuri all. Strateegia mõõde on kaotsi läinud. Strateegiliselt mõelda tähendab seada endale tulevikuks eesmärk ja siis sammhaaval selle poole liikuda. Saksamaal valitseb juba pikemat aega teine taktika: mõeldakse selle üle, mis tõotaks antud hetkel eeliseid valija silmis. Taktika triumf strateegia üle on halvanud meie riigi.“

„Suurte otsuste langetamine on poliitiku elukutsega vastuolus ja vähendab võimalust saada tagasi valitud. Nii nagu meie linnade valgusreostus paneb oma heledusega kahvatama taevatähed, nii pimestab olevik mis tahes tuleviku.“

Lk 57 „Kaasaegset poliitikat, nii nagu me seda enamvähem igal pool Euroopas näha võime, iseloomustab eetostest loobumise taktikalise tarkuse ja ülimalt paindlike põhimõtete kasuks. (…) Et poliitikud ei tee mingeid tulevikuplaane ega tegutse oma veendumuste kohaselt, ootavad nad teemasid nagu ilma – valitseb oleviku diktatuur kogu ülejäänud aja üle; kõik liigub, miski ei muutu.“

 Suur Nihe

 Tegelikult muidugi kõik liigub. Probleem on pigem selles, et elu ja vajadused liiguvad kiiremini kui poliitturg jõuab oma vanu tooteis kaasajastada ja uusi luua. NB! Kettaga telefoni aeg on möödas. M Svensson („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 317/319) täheldab: „Brown annab koos raamatu „The Power of Pull“ kaasautoriga edasi sünge hoiatuse: „Maailm teie ümber muutub. See, mis tõstis teid praegusele kohale, ei aita teil seal enam püsida.“ Seda nimetavad nad Suureks Nihkeks, mis juba praegu mõjutab ühiskonna igat tahku.“

 „Ent kui maailm sel moel kiireneb, siis sõltub teie enesetunne võimest muutustega kohaneda, mitte nende eest põgeneda.“

 „ Põhimõtteline konflikt on olemas ja küsimus on selles, kuidas hakata institutsioone ümber kujundama, et sellega toime tulla. Uuenduste tegelikuks probleemiks pole mitte tehnoloogilised, vaid institutsionaalsed uuendused. Me peame hakkama leiutama uut tüüpi institutsioone, mis suudavad käia kaasas infoajastuga.“          

Sarnase lapitekitüki lisab (muidugi) Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 393/394/395): „On tõenäoline, et järgmistel aastakümnetel oleme tunnistajateks veel teistelegi interneti-sarnastele  revolutsioonidele, mille käigus tehnoloogia poliitikast märkamatult ette jõuab. Tehisintellekt ja biotehnoloogia võivad juba lähitulevikus meie ühiskondi ning majandusi – nagu ka meie kehasid ja meeli – põhjalikult muuta, kuid ei ole usutav, et need praegu kellegi poliitilisel radaril silma torkaks. Tänapäevased demokraatlikud struktuurid ei suuda olulist informatsiooni sedavõrd kiiresti koguda ja töödelda ning suurem osa valijaist ei tunne bioloogiat ja küberneetikat sedavõrd, et neil kujuneks neis küsimustes välja kindel seisukoht. Seega on traditsiooniline demokraatlik poliitika kaotamas kontrolli sündmuste üle ega suuda pakkuda meile mõtestatud tulevikunägemust“

 „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suures tulevikunägenused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei juhi seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsoonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“

 „Teatud mõttes on see väga hea. (…) Jumaliku tehnoloogia segamisest suurushullusliku poliitikaga ei saa midagi head tulla. Paljud uusliberaalsed majandus- ja poliitteadlased väidavad, et kõige parem  oleks jätta kõik olulised otsused vaba turu kätte. Sellega annavad nad poliitikutele täiusliku vabaduse tegevusetuseks ja võhiklikkuseks, mis tõlgendatakse ümber sügavaks tarkuseks. Poliitikutel on mugav uskuda, et nad ei saa maailmast aru, sest neil ei olegi vaja sellest aru saada.“

Siinkohal veel üks Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk73) hoiatus: „Briti peaminister Winston Churchilli kuulsa ütluse järgi on demokraatia halvim mõeldav valitsemisvorm, kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud. Õigustatult või mitte, kuid inimesed võivad jõuda samale järeldusele  ka suurandmete algoritmide puhul: neil on ohtralt puudusi, kuid midagi paremat ei ole meil nende asemel pakkuda.“ Mugavustoode ongi sündinud.

 Civic tech?

 Kuid muutustel ja digiajastul on võimalik ka inimlikum külg D C Cardon („Digikultuur“ TLÜK 2020  Lk 225) nendib, et: „Veebis on praegu kodanikualgatuste õitseaeg. Selle koondnimetuseks on civic tech ja see sõnapaar annab üsna hästi edasi seda, kes on selle peamised aktivistid; need on noored, ülikooliharidusega linlased, kes on huvitatud poliitikast, kuid pettunud esindusdemokraatias või umbusklikud parteiliste ja ametiühinguliste esindusorganite suhtes. Optimismiga, mida mõned peavad naiivseks, usuvad nad tehnoloogia jõusse ja arvavad, et veebisait või rakendus võib muuta inimeste käitumist, poliitilist esindatust ja demokraatiat ennast.“

 „Civic tech tegeleb avaliku asjaga, kuid see ei seisa mingi kindla agenda või poliitilise projekti teenistuses. Varasematel aegadel osalesid üliõpilased ambitsioonikate programmide ja tugeva ideoloogiaga liikumistes. Tänapäeval panustavad nad pigem algatustesse, mille programm pole sisuline, vaid on protseduuriline. Nende eesmärk on panustada demokraatiasse endasse, selle reeglitesse ja selle osalemise tingimustesse, poliitilise tegevuse ja otsustusprotseduuride läbipaistvusse. Civic tech tahab demokraatiat demokratiseerida.“. Loodetavasti pole see midagi sellist nagu ebatõhususe tõhustamine, mis suurendab ebatõhusust. Siiski … Võib-olla sobib klassika vastu panustava Bitcoiniga ühte ritta?

 Inimene see …

 Kuid kui ideaalsüsteem paigutub tegelikusesse, siis hakkavad inimlikud tegurid ideaali lõhkuma: „Soov tuua poliitilisele areenile inimesi, kes ei oleks parteiliste huvide pantvangid, üha kasvab. Tegelikkusega kokku puutudes põrkuvad need liikumised aga halastamatu parteiloogika ja poliitika professionaliseerumise vastu (…)“

 „Civic techi liikumine on väga mitmekesine, nagu me äsja nägime, ja seal esineb ka pingeid. Sageli tekkivad lahkarvamused avatud tarkvara eest seisvate aktivistide ja vabatahtlike ning nende vahel, kes investeerivad vägagi praktilistel kaalutlustel veebipõhiste osalusvahendite uude turgu, näiteks müües konsulteerimisteenust kohalikele omavalitsustele või ettevõtetele.“

 „Fakt on aga see, et nendes erinevates koolkondades väljenduv aktivistide energia annab tunnistust demokraatia raskuskeskme nihkumisest poliitilistelt institutsioonidelt võrgustatud indiviidide perifeeriasse. Kõikuma on löönud saadikute ja riigiasutuste monopol avaliku huvi defineerimisel. „ (lk 231/232/233).

 Ristteed ja algpunktid

 Mis edasi? Y. N. Harari („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 310/311) märgib, et  „Iga punkt ajaloos on oma olemuselt risttee. Minevikust olevikku toob üksainus sissetallatud rada, kuid tulevikku suunas hargneb tee lugematuks hulgaks harudeks.“ Oleme ristteel, teel mis hargneb lugematuteks hulgaks harudeks. Meie valik?

 „Inimesed, kes mingit perioodi kõige paremini tundsid – need kes just sel ajal elasid -, olid tegelikult kõige suuremas teadmatuses. „ Samuti ka meie, me õmbleme oma lapitekki teadmata milliseks see kujuneb, kuid … Kuid millist mängu me tegelikult mängime?

Mäng

Lõpetuseks räägimegi mängust. Millist mängu meie teiega mängime? S Sinek („Piirideta mäng“ Million Mindset OÜ 2021  Lk 17) jagab mängud piiridega mängudeks ja piirideta mängudeks: „Mänguks on vaja vähemalt kaks mängijat. Ja mänge on kahte sorti: piiridega ja piirideta mängud.“ „Piiridega mängude mängijad on teada. Neil on kindlad reeglid. Ja mängul on kokkulepitud eesmärk, mille saavutamisel mäng lõpeb. Näiteks jalgpall on piiridega mäng. (…) Seevastu piirideta mängude mängijad on nii teada kui ka tundmatud. Ei ole kindlaid ega kokkulepitud reegleid. Kuigi mängijate käitumist võivad juhtida teatud tavad või reeglid, saavad mängijad neis laiades raamides tegutseda siiski nii, nagu soovivad. Ja kui nad otsustavad tava rikkuda, võivad nad seda teha. Mänguviisi valib iga mängija ise. Ja nad võivad igal ajal mänguviisi muuta ükskõik missugusel põhjusel.

Piirideta mängul on piiritu ajamõõde. Ja kuna lõpujoont ehk mängu tegelikku lõppu ei ole, ei saa rääkida ka piirideta mängu võitmisest. Piirideta mängu eesmärk on mängu jätkata, seda igavesti pikendada.

Kuigi riigid võivad küll võistelda üksteisega territoorium, mõjuvõimu või majandusedu suurendamiseks, kuid maailmapoliitikat võita pole võimalik. Ükskõik kui edukad me elu jooksul oleme, ei kuulutata kedagi meist surmatunnil elu võitjaks. Ja kindlasti pole olemas sellist asja  nagu äri võitmine. Kõik need on teekonnad, mitte sündmused.

Aga kui paneme tähele praeguste juhtide keelekasutust, siis tundub, nagu nad ei teakski , mis mängu nad mängivad. Nad räägivad pidevalt võitmisest“.  Millist mängu meie teiega või meiega mängitakse, kas see on piirideta mäng, sest Eesti Vabariik on Põhiseaduse järgi „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,
mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel,
mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele,
mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus,
mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade „ See on ju piirideta mängu definitsioon. Kuid miks me mängime seda eksistentsiaalset „mängu“ kui lühiajalist/ajutist tootekampaaniat, mille kehtivustähtaeg on kõige enam mõned aastad? Milline on ikkagi see unistus, mida te meile maha müüa tahate? Milline on see unistus, mille peale te saaksite kõrgeima võimu kandja heakskiidetud mandaadi? Millised on need unistused, mille vahel kõrgeima võimu kandjal oleks valida?

PS. Muide, ka minu juuksur ütles täna, et ei tea, keda valida? Kas üldse valima minna? Vaadake, see on ohu märk, viimane ärakell, sest juuksurid on kogu maailma kõige informeeritumad inimesed. Nemad teavad kõike. Kui juuksurid enam ei tea, siis ...  Kehv lugu.

 Jägneb …

 Targutusi:

 P. Pomerantsev „See ei ole propaganda“ Tänapäev

 Lk 150 „Kuna tasakaalu, objektiivsuse, erapooletuse võimalusel on jalad alt löödud, jääb ainukeseks valikuks olla rohkem „siiras“ kui vastaspool, rohkem emotsionaalne, rohkem subjektiivne, rohkem kangelaslik.“

Lk 152 „2011 aastal avastas Guillaume Chaslot, Google`i insener, tehisintellektialase doktorikraadiga mees, et You Tube´i ülesehitus tähendab, et  see pakub inimestele ajapikku aina enam ühesugust sisu, luues ja kinnistades ühte kindlat vaatenurka – ja mitte tingimata faktipõhisuse alusel. Niisiis, kui vaatad ühte videot, mis on täis ebatäpset, tihti lausa valeinfot, hakkab algoritm edaspidi söötma sulle ette just sarnast materjali. (…) Tulemuseks on see, et ebatõene sisu võib saada määratu võimenduse.“

Lk Dr Walter Quattrociocchi Veneetsia ülikoolist uuris Facebooki gruppide kommentaare ja leidis „et mida kauem mingi arutelu kestab, seda äärmuslikumaks muutuvad inimeste kommentaarid. „Kõlakodades kalduvad kognitiivsed mustrid polariseerumise poole.“

„Sotsiaalmeedia on nagu mini-nartsissmimootor, mida ei ole kunagi võimalik lõpuni rahuldada, seega sunnib see meid võtma aina radikaalsemaid positsioone, et saada rohkem tähelepanu See kas räägitu peab paika või mitte, rääkimata sellest, kas see on erapooletu, tegelikult ei loe – sinu siht ei ole debatti võita avalikus ruumis, neutraalse publiku ees; sa tahad lihtsalt saada nii palju tähelepanu kui võimalik inimestelt, kes mõtlevad sinuga sarnaselt.“

 C Gallo „Jutuvestja saladused“ Million Mindset OÜ 2020

 Lk 267 „Poetess Muriel Rukeyser ütles kord: Universium on tehtud lugudest, mitte aatomitest.““